Porno-mutist kuulsin ma esmakordselt Kalde trikikorteris, kui Võnnu vene-külaline naabrusprobleemi võimendamiseks ka teenet nõukogude riigi ees esitles – perre võeti kasvatada KGB-le ja Kaldele vastutulekuna tsõganitüdruk!!! “Kuidas tütrekesel koolis läheb?”, küsis KGB Kalde hellahäälselt.
Siis Keegi kurtis Tartus Eerika EPA maja-46, et USA-s ei jätku raha. “Ma tean!”, sööstis Vlassovi tsõgan ette ja tema hääl muutus jälle heledamaks. “Pornoga saab teenida!” “Mida!?!”, vastas see Keegi, “Mina pornot tegema ei hakka!”
Aga Vlassovi tsõgan võttis ennast väga tõsiselt. Ta hõikas välja photo-shooting i ja esimesena jõudis kohale esinooruses komsomoliaktivist Porno-Mutt, kes küsis asjalikult, et mida seekord on vaja teha! Oli ka teisi uudistajaid, ent räme töö neid ei paelunud. Ent Porno-Tropil olid Kuuba-unistused meelel ja keelel – ka tema tahtis Vabaduse Saarel laineid lüüa! Kiire sessioon, kiire ilmutamine. Töid kutsuti vaatama KGB kolleeg, kes tunnistas, et tema siiski professionaalset hinnangut anda ei suuda. Kohale ilmus samuti Tartu kunstikooli kunstilise foto õppejõud. Nii hinnati fotosid korteriesikus laial käel, kuni keegi märkis, et Kalde varustus pole piisavalt muljetavaldav! Ent ta ei kavatsenud ennast morjendada lasta, sest miks mitte Porno-tropil polnud modelli kohta liiga suur suu! Vaidlus kaliibri ja suhtelisuse teemal vilja ei kandnud ning Kalde saatis ikkagi fotod kellegi juurde за границу. Raha ei lubatud, mitte piisavalt, ent sellel teemal oli Kaldel varuks teine ilmatuma kõva malekäik. “Nad seal Läänes kardavad väga kohut, autoriõigusi ja inimõigusi!”, nentis ta siis. Tuli välja, et Vlassovi tsõgan oli Eesti KGB inimõiguste volinik või esiekspert. Ta lisas nüüd ebapiisavast hinnast teada saades juurde klausli, et fotol esinev isik oli shootingi ajal veel alaealine, seega avaldamisega astutakse Läänes aktsepteeritud õiguste vastu! Hingake nüüd korraks vahele, sest see asi sai minna veel absurdsemaks. Ent seda lugu on võimalik kontrollida väga lihtsalt, ma lihtsalt ei ütle veel kuidas. Mitte lihtsalt, et keegi kunstikoolist, õppejõud, on eetilisi pingutusi repressioone n.ö lõdvendada läbi vaadanud. Siis ma kuulsin esimest korda nime Erica Lauren. Esialgu pidi see olema vari või pebutis, et nn katalooge segi ajada kes on kes.
Ma arvasin kuni 2000.aastate alguseni, et see fiktsionaalne pornonimi on saanudki kuju Tartu Tõnissoni krundil. Samas pidin ma ka täitma vanemohvitseri nõuet, et ma tähele panen kõrvalt, mida Kalde teeb ja hiljem end neis sektorites kontrollin, et mitte masinavärgist sahmakat saada. Mida ma väga laisalt tegin või üldsegi mitte nagu ilmnes 2006.aastal Saksamaal. Oleksin ma tõsisemalt võtnud KGB modellide kolonni, poleks ma sellisesse olukorda sattunud. Miski ei ole veel Külma sõjaga läbi!
Mõni tahab meenutada Kalde-Krebsi muuhulgas helgete tegudega. Vahest ikka saksa üllas iseloom päikesena vaatas raske saatusega löödud haavade nagu pilvede vahelt läbi ning Kesk-Euroopa kultuurimissioon tegi sammukese edasi, kõikide nende peksmiste, anaalvägistamiste, pärandivarguste ja küsitlustapmiste kiuste. Ent tuleb ikka nii välja, et isehakanud kohtunike arvates eestlased on sündinud natsionalistid ja saksa kultuur pole milleski vastutav!
Niisiis, ühel harval korral enne 80.aastaid, kui mind enam ka nädalaks KGB seersant Kalde järelvalve alla ei usaldatud, kutsuti Kalde töökorterisse tumedajuukseline pruunikas ülikonnas pigem pikemakasvuline mees. Oli kaevatud, et ta ametikohajärgselt, ülemusena, end kellelegi tudenginoorikule peale surunud, ja siis veel teise kolleegi, vist naistsoolise, varal manipuleerinud kollektiiviga, et ü l e k o h t u s e l t töötulemusi üle lüüa. Oli veel teisi süüdistusi, nn sebimistes ja tööluusides-joomingute korraldamises, mida Kalde siiski üleliia pahaks ei pannud. Lapsena oli mul raske aru saada, mis peamist rolli nõukogude korras karistamiseks pidi mängima.
Ent seekord kaebajatel ei vedanud. Seersant tundis Füüsiku perekonda. Narva kaudu. Ja vuntsidega mees polnud ka suu peale kukkunud vaid oskas isegi ära arvata kaebuse taga seisva ringi. Ta oli just peatoimetajana ülikoolis välja andmasvenekeelsete artiklite kogumit ja sellest privileegist sündisidki need intrigiid pealekaebustega. Lõpuks, kui seersant nõutult seisis ja aru sai, et talle oli valetatud, kuna tema jaoks oli asi halvalõhnaline Narva diasporaasse kuulumise tõttu, küsis Füüsik, et mis nüüd teha, et ega tema elab ka persetrahvi selle ülekohtuse süüdistuse pärast üle. Aga Kalde punastas nüüd ja saatis ta lausa häbelikult minema. Ta pidas Füüsiku esinemist väga mehelikuks. Siiski tuli keegi ja käis peale, et tuleb mingil kombel karistada. Kalde muutus tundeliseks, ta rääkis väikese Füüsiku pere loo, mida terve Eesti paistis teadvat – ei, ei olnud ta esivanem kalduvustelt vägivaldne, vanem vend võttis tema raha ära, selleks et too peret ei saaks luua! Ja tormas tundeliselt toast nagu mutt töinates välja, et temal, narvalasel, selline sitane töö on!!!
Ja kutsus välja selle, kes oli kaebuse taga. Anaalkomando passis teises toas samal ajal. Vaibal seisis lühikest kasvu hallis ülikonnas mittemidagi ütleva välimusega 20.aastate alguses, mitte vanem, noormees. Ta oli tubli komnoor olnud, komsmolisekretär. Ka tema vanemad ja suguvõsa olid parteilased – seda viimast sõna kasutas ta ise uhkusega. Ta oli samasuguse pealekäimise, KGB sekkumisega ja tutvuste viljana võetud Füüsika Instituuti tööle. Ent ennäe imet, keegi ei kavatsenudki tema nime TÜ Toimetistesse kirjutada ainult seetõttu, et ta sinna hingekirja kanti. Artiklikirjutamise au kuulub ainult sisulise töö tegijatele ja see paistis talle ülekohtusena, mida tema muuta tahtis! Nii paljastaski vestlus, et see parteihiirekeste tõugu komsmolilutikas oli KGB-le kaebuses valetanud. Ent selle asemel, et kott pähe tõmmata ja nõukogude korra printsipiaalsust näidata sõnas Vlassovi tsõgan tuppa kutsutud meeste ees: “Kui sa mulle veelkord valetad, siis teen ma sulle isiklikult koos selle komandoga perse!!!”
Võimlast kuuldus poistesumma kära, ketside kiljatusi, pall trampis valjult ja kiirelt põrandal. “Kurat! Kas see sõjaväemiilitsa konka tuli siin kedagi klassist ära korjama või!?”, küsis üks meespedagoog teiselt. “Neil on armees oma kartoteek, seal ei ole KGB kosmeetikat näha, kõik on oma õigete sünnikuupäevade, vanemate ja sünnikohtadega seal, enamasti, kirjas. Küsisid jah direktorilt kedagi Vanjat ja veerisid lehelt ka eesti nime. Ütlesid, et neil on andmeid armeeteenistusest varjaja kohta, – mängib keskkooli õpinguid või midagi taolist – kuivõrd põhikoolitunnistus tühistati ja tulid järgi, sest aeg tiksub sünniajast!Mis seal ikka juhtub!? Topivad poisi “oma Willisesse” ja vahi all toimetavad mõnda Ašabadi stroibatti, kus esimesel poolaastal ainult kõige mustemaid kohti tundma saab!”
“Kuule, kas sa juba kuulsid sellest USA-st tulnud järelpärimisest?”, küsis värske soenguga keskealine kirjandusõpetaja esimese korruse vaheruumis vanalt algkooliõpetajalt. “Issand küll! Kedagi teist nöökida ei leidnud, et Vanja ongi nüüd Õige-Raul”, vastas lühikest kasvu pedagoog naerma rõkatades. “Tal olevat põhikoolitunnistus kodust laua pealt ära kadunud, otsisid, aga kuidagi ei leidnud, vaid Küti-venna valenimega kaaned suutsid välja võtta! Tsõganov ilmus Arizonasse 1972.aastal sündinud Markina, et keskkoolis edasi õppida. Sealtpoolt kontrollisid dokumendi numbrit ja tuli välja et “Raul Kivi” õpib ja viibib endiselt Nõukogude Liidus. Nad tahtsid ministeeriumis tema põhikoolitunnistust sellepärast tühistada! Tal vedas, et inimesed teadsid, kes ta on ja, et ta jätkab samas koolis õpinguid. Oleks kooli vahetanud, siis ühelt hetkel sõjakomissiariaadist oleks tööpatti suunatud! Kusjuures Ohver on sedavõrd üllatunud, et kord, kui see paks varas ukse taha ilmus, korterisse tahtnud tulla, andnud ta oma poksijakäega talle vastu tatti korralikult. Kumbki neist poistest ei tea, et täiskasvanud Tsõganov oli meie linna noorte esisportlane, miski ei avalda neile muljet! Maffia missugune!”
2019.aasta aprillis näitas Soome televisioon vaatajatele Põhjala meedia vastust sakslaste ülimenukale spiooniseriaalile Deutschland 83 ja 86 pealkirja all Invisible Heroes (2019), kus Tšiili Vabariiki soome suursaadikuks määratud Brotherus abikaasaga varjas kuni maalt president Urho Kekkose otsusel lahkumiseni 1974.aastal 2000 vasakpagulast, kellest 182 leidis varju Soome Vabariigis, ülejäänud teenisid välja saatuse DDR-s. Kuueosalisel seriaalil õnnestub kahes viimases jaos ka igavaks minna, ehkki esimene seeria algab paljulubavalt arstiharidusega esisotsialist Salvador Allende (1908-1973) valitsusaja (1970.aasta sügis- 1973.aasta 11.september) puuduste näitamisega, kuni jõuab CIA laimamiseni. Oma pereelamust väljatõstmisest piisab sarnase kogemusega eestlastele tšiillaste motivatsiooni mõistmiseks mitte jätta materjali kehvikustest ülevõtjatele-natsionaliseerijatele maakruntidele kannakinnitamiseks. Armee ülemjuhataja Rene Schneider maksis eluga selleks, et paljuga (plurality) ehk 36% (ja mitte enamusega, milleks on +51%) ära valitud Allendet kohe kõrvale ei lükatud ja pagendusse ei aetud. Schneider lubas täita konstitutsiooni ja austada rahva demokraatlikku valikut. Moodustatud koalitsioon Unidad Popular alustas sellest, et kuulutas Tšiili olevat ekspluateeritud parasiitlike välismaiste ja koduste kapitalistide poolt. Esimesena natsionaliseeriti vasekaevanduskorporatsioonid (Kennecott ja Anaconda), mis seni andsidki peamise eksporditulu riigile. USA kaotused ei piirdunud vaid kaevanduste vaid ka teiste tööstusharude ja pankadega. Loomulikult lubas US president Nixon kodus, et kodanikud saavad legaalselt teenitud vara tagasi ja USA ei hakka sotsialiste õlitama! Milline riik seda ei teeks? Venemaa või?
Riigistama hakati ka suurkrunte ja põllumajandusfirmasid. Põllutööliste maa-artellid pärast nn revolutsioonilist pööret agraarettevõtluses 10-15miljonilist natsiooni ära toita ei suutnud ja 1971.aastal hakkas toitu poodides nappima ning lisa toodi Argentiinast valuuta eest. Lõpuks raha juurdetrükkimine viis 288-500% inflatsioonini ning suurte väljavaadetega maalt linna asunud noorte pereemade päev hakkas seisnema kella kuuest hommikul moodustavates leivasabades kuni viimaks ei taganud kõige varasem kukk toiduga naasmist. Poodidest ei olnud midagi osta! Süüdistada selles USA-d ja CIA-d on liiga vähe pakkuda okupatsioonilise Punaarmee südikusest, kelle kohalolek samuti Ida-Euroopas kaubajätkuvust kärpis või alaliselt tõi kaasa defitsiidi. Plaanimajandus ei ole majandus! See ei ole ka nn tõstmismeetod nagu valelikult siiani mõned vene propagandistid vabandavad okupatiivset rüüstetegevust, kui nõukogude bolševikud istusid vampiiridena okupeeritud rahvaste kukil. Enamgi, Allende pooldajad asendasid vanu ametiühinguid, nt kaubaveoametiühinguid, kus riikliku planeerimise teel üks sai uued varuosad, kui mitte autod, kütuse ja paremad teed, ent ikkagi kaubanduslogistika ei paranenud, sest kommunistid ongi majandusluuserid, kes peavad vastu niikaua, kuni on kedagi lüpsta või riisuda! Allendet ei aidanud ka diplomaatiliste suhete avamine Põhja-Korea, Hiina Rahvavabariigi, Põhja-Vietnamiga, Albaaniaga ja eriti Kuubaga. Keegi revolutsiooniline Teitelbaum, kes oli saanud rahvuskogusse demokraatlikult valituks, pidas hädatarvilikuks arvestada 500 000 kuni 1 miljoni inimese hukkumisega tulevases Tšiili klasside vastasseisus. Ka Allende arutles avalikult, et pahandused kuuluvad juba teooria poolest asjasse, mitte sugukõlvatustele, paganlikule iidolikultusele vmt vastuhakkamise pärast nagu Kristuse ütluse puhul, vaid põhimõtteliselt klassid ei peagi läbi saama! Niikaua kuni on majanduslikud erinevused võideldakse! Seevastu 1973-1990 kindral Pinocheti võimuhaaramise ajal kadus jäljetult 2279 või 3065 inimest ja represseeriti 31 947-40 000. 18 aasta kohta tähendab see väidetavates tapmistes natuke rohkem kui 150 inimest aastas. Kuivõrd Eesti elanikkond on 10x väiksem, siis korreleeruks see Eestis 15 kommunisti tapmisega aastas kahe kümnendi jooksul! Keskmine Tartu õllelauadiskursus peab seda väga mannetuks resultaadiks – ainuüksi nõukogude okupatsiooni esikümnendil suutis sporaadiline metsaskonutamine rohkem statistilist kahju ülemaailmsele revolutsioonile põhjustada, kuna vastukaaluks jätame siin arvestamata kommunistlikud repressioonid kodanikele ja majandusrõhumise teel tekitatud kahju Eesti rahvastiku koosseisule!
1971.aasta 1.detsembril korraldasid ca 5000 noort naist Tühjade pottide-pannide marsi, et protestida sotsialistliku valitsuse võimetuse vastu kaubaliikumist organiseerida. Nõude kolinal liikusid nad presidendipalee, La Moneda ette. Teel kohtasid nad muuhulgas vasakäärmuslaste ja presidenditruude MIR noormeeste vastupanu – neid loobiti juurviljadega, parimal juhul löödi jalaga istmikusse, ent mõni naine sai avalikult tõsise keretäie – kokku oli 160 vigastatud naist. Kodanlasi selline järgnevate aastate jooksul tüüpiliseks saanud konfrontatsioon šokeeris, kus osapooled loobusid rahumeelsest meeleavaldamise õigusest ja vasakpoolsete algatusel lööminguid korraldati. Valitsus talus ja tuli ette ka õlalepatsutusi – poisid on noored ja idealistlikud! 1972.aasta märtsis tõi Kuuba lennukompanii Pudahueli lennuvälja kaudu MIR organisatsioonile jt relvi, mis ilmselt märgistas püüdu paralleelarmeed luua. Ent läks veel poolteist aastat tühje lette, laohoonte-äride rüüstamislainet (mis praegu kordub USA-s), enne kui eelmine president Eduardo Frei Montalva (1964–1970) esitas avaliku palve takistada sotsialistliku presidendi ja valitsuse jätkumist. 1973.aasta kongressi valimistel sai Allende-vastane opositsioon 55% häältest, ent ka Allendel osutus endatagusust kasvatada 36% juurest 43%. Opositsioon oli pettunud, sest lootis 2/3 enamusega tagandada sotsialist Allende.
Augusto Pinochet Ugarte sai ametisse kaks nädalat enne 11.septembrit 1973.aastal – ta oli Santiago komandandina maha surunud tankirügemendi ülestõusu 29.juunil “Tanquetazo” ja ära teeninud Allende usalduse!
Ehk enne kui nostalgiliselt Soome YLE produktsiooni asuda nautima, meenutagem okupatsiooniaega Eestis ja ka kestvaid omandivaidlusi sundüürnekega, et mitte hukka mõista farmereid-talurahvast, kes valitsuse arusaama järgi ka kompensatsioonita võisid lihtrahva hulgas pärast sotsialistlikku revolutsiooni edasi elada. Et veel kolm aastat jätkuks see? Tõsi, on mõnevõrra traagiline, et kui pärast lennuüksuste rünnakuid presidendilossile Allende tegi enesetapu ja alla andis ihukaitsest 23 meest, siis üle elas vangistuse vaid neli meest.
2003.aasta Nobeli kirjanduslaureaat John Maxwell Coetzee (1940-) samanimelise romaani järgi vändatud filmi kassakõlinast pole koroona-ajal midagi kuulda. Mark Rylance mängib romaani minategelast Magistraati ja Johnny Depp pruunide klaasidega sadisti, kolonel Jolli, kes luuserina langeb pagemisel kivirahe alla. Filmi lavastamisel seisis Itaalia režissöör Ciro Guerra teel esmajoones koha leidmise raskus – mis oleks kõrbene, valge ja samas talvel lumine Memme meisterdamiseks, millega raamat lõpetab. Selle asemel pakub meile filmi finaal isegi enamat, vähemalt sõjaajaloolastele ja võitlussportlastele. Arhitektuur ja koloniaalsõdurite riietus meenutab Põhja-Aafrika Võõrleegioni eelposte, ent inimeste tegumood kõigub araablastest mongoliteni, mis Pakistani-Afghanistani maanurgas isegi oleks võimalik kohtumine, ent sealt löödi britid 19.sajandil kiiresti välja. Arvestades raamatu ilmumisaega, 1980.aasta, võib kahtlustada mõistujutuga katsetamise konjunktuuri, kuivõrd ÜLKNÜ ja partei tormas afgaani rahvale aasta varem internatsionaalset abi osutama. Ja sealt ka mehist ilmet manades kolonnis evakueeruti Gorbatšovi perestroika tähe all. (Artur nõukogude armees sõjakangelaseks saada ei tahtnud, seda me ka teame, tema tegi Arizonas etteasteid.)
Niisiis elu Impeeriumi eelpostil kulgeb aeglaselt nagu adagio. Kinnipidamisi ja tülilahendamisi tuleb ette, ent need võlad kustutatakse kas trahvi või ühiskondliku tööga. Ent komanda büroo ja Tsiviilkaardiväe kolonel Joll pole naiivne – ükskord nad ründavad niikuinii. Ja korjab ennetavalt tüli üles lõhkudes nomaadide luid ja määrides magistraadi saatuse vähemalt aastaks. Üks noor naine ei saa purustatud pahkluudega enam kõrbesse jalgsi järgi oma rahvale minna, seda enam et tema silmi on tulise teraga kõrvetatud ja jääb linnaväravate juurde konutama. Magistraat majutab ja ravib noort naist. Kevadel viib väikese saatjaskonnaga läbi kõrbe omade juurde. Kaupa teha ei saa, ent ostab end välja tappasaamisest hõbedakamakaga. Tööpostile naasmisel ootab teda ees innukas ohvitser ja koos Jolliga asutakse sümpatisaatorit küsitlema. Ta tõmmatakse endiste alamate summa ees pedena puu otsa, kus ta tunnistab üles oma inimnäolise diplomaatia. Seejärel otsustab armee oma vastase kõrbe ise üles otsida, ent keskkond annab eelise mitte-külalistele või pelgalt ratastel hukuritele ja pärast Peata Ratsaniku vastuvõtmist kiirustab ülejäänud impeeriumi relvakandjaskond sügavamale impeeriumi rüppe. Kuidas teha vahet tüli üles korjaval Debiilikul ja Oma-Inimesel? Viimane ilmselt üritab kõikide vahenditega tundma õppida, isegi paremini kui reanomaad, selle pinnase ajalugu ja klapitada eluformaate, mitte teistsugusi väljal karjumisega taga ajada.
Hollywoodis on pikemat aega produktsiooniprobleem. Film “Three Christs” pidi kinolinadele ilmuma juba 2017.aastal, ent alles koroonakriisi algul jaanuaris tegi esimese kinoetteaste. Filmijutustus kulgeb enam-vähem samas aegruumis (1959-1961) nagu adaptsiooni aluseks olnud poolteaduslik ülevaade pehme teraapia võimalustest paranoilistele skisofreenikutele The Three Christs of Ypsilanti (1964). Autor Milton Rokeach polnud siiski Harvardi psühhiaatriaprofessor vaid kõigest sotsiaalpsühholoog, kes huvitus persooni või isiksuspsühholoogiast. Kas veendumuste süsteemi on võimalik muuta ja kuidas muutus suhestub identsusega. See võiks olla omaette uurimisteema, miks Joseph Cassel it (58), kes oli haiglas olnud 20 aastat ja kiilas, Clyde Benson it (70), kes heale tervisele ja pikale kasvule vaatamata oli sinna sattunud 17 aastat varem, Leon Gabor it (38), kes oli 33.aastaselt hospidaliseeritud ja askeetliku hoiakuga kõneosav patsient, filmis just sellise välimuse ja väljamängimisplaani said. Miks teatraalses lavastuses kujutatakse meile ühte patsienti kääbuskasvu filosoofilise melomaanina, keda konkurent karistab lemmikplaadipurustamisega ja keegi pole kiilakas maailmaparandaja. Selles plaanis täidab Ypsilanti vaimuhaiglast vändatud lavastus, kus Ricard Gere mängib Kesk-Euroopa juutidest natside pärast vaeslapseks jäänud dr Alan Stone´i, klassikalist reeglit, sest filmi keskpaigas jõuavadki nn jeesused bändi tegemiseni. Teisisõnu hakkavad noodist laulma, mis annab märku heast haridusest ja intellektuaalsest erksusest, sest mõni Artur ei tea isegi mitu nooti on oktaavis. Raamatus nimetab end jumalapojaks, Jeesus Kristuseks, vaid Leon Gabor, kuna teised tutuvustavad end kodanikunimega ja muuhulgas jumalana, mis on siiski teoloogiliselt suur erinevus. Soomeugrilastel on jumala tulnud sellest samast keltide-druiidide Kuldsest Oksast ehk see võib olla ka jumalikke tempe tegev kangelane, mitte ainujumala Elukuninga reinkarnatsioon, mis igale savianumele elu sisse puhub. Miks see teoloogiliselt on peene eristuse koht – Genesises esimeses raamatus kasutatakse seda terminit mitmuses ehk mitte iga jumal jutumärkideta siinilmas ei pea olema Jeesus! Kui raamatus veereb tegevus üle kahe aasta, siis draamavorm lõbustab meid omanõudmistega. Bändiliidri eneseohverdus murrab ära haigla peapsühhiaatri karjääri – nii planeeritakse selle suitsiidi järel Peast vabanemist 6 kuu pärast, et mitte reeta skandaali sisu.
Tublid pioneerid või nende lapsed kutsuvad nn kergeusklikke korrale, et Pihkva on vene keeles Pskov ja isegi Läti Pliskava ei esinda slaavlaste ürgset nimekuju! Miks mitte siis ka Obskow? Sigismund von Herbersteini (1486-1566) külaskäigu ajal oli Pihkva teinud poola pöörde – see oli ainuke Venemaa linn, mis kandis soenguid poolapäraselt lahkukammitult, lisaks eripärale olla täielikult müüridevaheline linn nelja eraldatud linnaosaga. Burgundia rännumehe visitatsiooni ajal 14.sajandi lõpus kandsid Pihkva mehed juukseid veel pikalt ehk läänemeresoomepäraselt. Enamgi, 903.aasta esmamainimise kõrval esindab Põhja-Moraavia väraval asetsev 1303.aastal sissekantud Poola Pszczyna samalaadset rööpsust (ladinapäraselt -na sufiksiga – Plesna 1327). Vale oleks sealkandis Pless-kuju seletada saksapärasusega (Pless-Pleß, tšehhidel Pštína, Blština, Blščina, slovakkidele Psczina). Polonia minor asetses Krakoviga erinevate slaavimõjutuste kohtumisalal, sest seal tasandik kohtub mäkketõusuga ja Sileesia kommete sekka kuulub eripärana talvine kelguralli! Kohaetümoloogiline diskursus on ka siiapoole analoogiana laiendatav. Henryk Schaeffer pooldas ladina plescitum-teooriat, et jahiala-nimetus. Aleksander Brückner viis tagasi vanapoola sõnale järve kohta (pło, pleso). Henryk Borek seevastu klapib siinpüstitatud variandiga: Blszczyna tuleb sõnadest błysk-błyszczeć “sähvatus, ere-valge”.
Lõpuks kordame üle ka M.Lepajõe klassika, et ilmselt Liivi sõja eelselt on kõiki lääneslaavlasi siinmail lätlasteks nimetatud.
Küsitakse, et kuidas siiski Ülle teadis minu olemasolust enne 1976.aasta sügist, kui mind oktoobris toodi Räni külla KGB vägitegusid tiigi ääres tunnistama. Südametunnistus tähendab parema teadmise ja arusaamise järgi otsustamist. Kui ma tean, et keegi on terrorist, petis ja KGB vägistaja-kägistaja, siis ma teda ilmselt NATO partnerina mistahes astmel aktsepteerida ei saa. Enamgi, mul pole ilmselt ka kohta, kuhu pageda häda korral, mis paratamatult ennast lõpuks selliste lurjuste puhul aktualiseerib.
USA on jõukas riik aga arstiabi on selles kallis. Vaatamata kinnisvarale ja rahatilgutavatele patentidele, oli vanapaar siiski pensioniealine. Kütt-Eikelmannide pereliikmed külastasid ENSV-d ja säilitasid vanu sidemeid, mõnikord vahendades nende hädasid okupatsioonivõimudega Läänesse. Hea pediaatrilise abi eest tuleb USA-s kopsakas summa maksta, ent tihti ei pruugi saada parimat nõustamist. Niisiis otsustati mind näidata neil kahel kaalutlusel – rahaline võit vaatamata lennukipileti maksumusele ja arstiabi kvaliteet – maalejäänud nn kodanlikele meditsiinispetsialistidele. Ilmselt selle külaskäigu ajal ma puutusingi kokku Üllega, kes pidi mingil ajavahemikul minu järgi vaatama. Teiselt poolt, nagu ma aru saan, puudutas see veel teisi nn teenetegijaid. Ma ei oska siiani hinnata, kas see on groteskne liialdamine, ent sedalaadi teened olid pelgalt logistilistes punktides avanud kinnisvarafantaasiaid ja lausa tiitliambitsioone. Kui palju maksab beebitervis? Villa, USA kodakondsuspaberid või lausa aadlitiitli? Kui see minu teha oleks, siis annaks sellistele väljapressijatele enne Süüria kohal väljalükkamist langevarju! Teenena!
Eriti okupatsiooni-järgsele eesti sugupõlvele on omane taibata möödaläinud võimalust ja prohmakat suure hilinemisega. Sotsiopaatidest tsõganitest teil raskustes mingit tuge ei ole, mäng käib teie enda rahaga (nii kaua kuni veel teie vahenditele mingi väärtus on omandatud, mida pärast omariikluse kadumist pole) ja sama edukalt nagu Ian Flemingul, kes alati kasiinost luuserina väljus. Te ei saa oma aega tagasi. Bordellisümpoosiumid olgu iga osalise enda taskust kinni makstud!
Kütt-Eikelmannid ega siinkirjutaja eesti tsõganitele midagi ei võlgne. Küll aga vastupidi ja peamiselt puudutab see varaliste kohustuste täitmisega viivitamist. Ei ole vaja ka Hispaaniasse ronida – seal t e i e sugulasi või suguvõsa tänuvõlglasi pole, ehkki mööngem et tsõganitel on uskumatu riskivalmidus vaenuakte tagantjärgi reinterpreteerida teenetena. Varjus on vargus ja kohtu ees valetamine jääb valeks.
Ma olen Stirlitzi-poolkoomikas juba jutustanud, väga põgusalt, KGB Melso lese Liida Karakulko külaskäigust Eerika paneelmajja 1986.aastal. Ema-tütre vahel puhkes tüli ja omavaheliste suhete klaarimise innukusest sain ma ka klassikaaslaste märkuste varal aimu kuni põhikooli lõpuni. Liidia vist ei teadnud, et Eerika paneelmaja korter, kuhu ta külla tuli, oli algselt Eikelmannide nimel olnud, erinevalt II trepikoja nn tsõganipesast. KGB-l olid laiad volitused ja nad võisid isegi kohtuotsuseta, ka nõukogude kohtu ümberpööratud resolutsiooniga, ikkagi inimese kodust välja visata ja ühiskonna huve esilekohale tõstmise retoorika ettekäändel sisse kolida. Mulle tuleb ette ühe vana naise lugu, kes konutas oma perekonna vana eramaja väikeses suvetoas ja kui kuulis, kes ma olen, saatis mulle aastakümnete kibedusest loobudes sõna, et ta mäletas Linda Eikelmanni. Ja sai aru ka minu positsioonist või olematust saatusest tsõganiülbikute Eestis.
Niisiis käis Liidia Melso-Karakulko nn küla peal Ülle või Yle kohta leierdamas. Mina olevat tema versioonis ka üsna loll, et ei saavat aru elementaarsest, mida kõik teised teadsid. Üllel ei ole kõrgemat haridust, ka mitte EPA-st, ei saa olla, sest tal on kõigest põhikool lõpetatud. Keskharidus jäänud korduvalt läbimata. KGB-seersant Kalde olevat seevastu spetsialiseerunud puude või puudulikkusega inimeste ekspluateerimisele. Anaalpäkapikk sekkus karistus-skeemitamisega sinna, kus tavaliselt inimene kriminaalkaristusega tsoonidesse istuma pandi. Tema leidis, et inimene saab vangis olemise asemel olla nõukogude ühiskonnale teenetega kasulik. Nii rääkis Liidia Karakulko, ilma et ma siin pikemalt süveneks ja stiiliga vaeva näeks.
Posted by studiacartesianaestonica 
Studia Cartesiana Estonica 