Kaitstud: Topo-poeetika meelevaldsus?

23. juuli 2016

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Võimatu ajalugu(12): Toonelased Šotimaal?

22. juuli 2016

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Pankratismi alused(4+): “nägematu relv endakaitseks”?

18. juuli 2016

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Pankratismi alused(4): taktikaline oktagramm

17. juuli 2016

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: “Terrorismieksperdid”

16. juuli 2016

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


“Nostalgia”(1): LXV versioon

11. juuli 2016

Ikka tuleb ette igatsevaid tagasivaateid inimestelt, kes nõukogude ajal hinnalise korteripinna said ja tegid määratu elatusstandardi hüppe ühika ühisköögist paneelmajja. Ja ilmselt polekski seda igatsust ilma selleta, et ka nõukogude ühiskonnas, ikkagi, olid ressursid piiratud, ent loteriiefekt võib-olla laiemalt distributeeritud kui kapitalimajandustes. Ent selle hind oli vääritute talumine parteitippametites ja vahettegemine tehniliste täideviijate ja mokapoolikute vahel. Eesriide taga aga lasid leiba luusse pensioneeruvad GULAG’i ja armee-julmurid, kes pääsesid paljuga ka siis, kui Hruštšov oli repressiivsüsteemi südamikku ehk NKVD loodud töölaagreid hakanud laiali saatma. Tapeti viimaste päevadeni.

***

Imestatatakse, et kuidas küll tuletati nii keerukas nimi noorte ulmeromaanile “Hukkunud Alpinisti” hotell, mis ilmus 1970.aastal Arkadi ja Boriss Strugatski autorluse all ajakirjas Junost. Kui heita pilk venekeelsele originaalile, siis saab vähemalt üks asi selgemaks – Отель „У погибшего альпиниста“.

Tulnukad, kosmos, hotell (=öömaja, peatuspaik), mägedele retketamine ja hukkumine – milline eksootiline segu. See peab ju kindlasti olema puhas fiktsioon! Aga kui ei ole?!

Kuidas nii!?

mälestusmärk sverdlovskis-jekaterinburgis

***

1959.aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses hukkus Põhja-Uuralites ebaselgetel asjaoludel üheksaliikmeline grupp sportliku turismi entusiaste. Hukkunuid vaadates ei sobi kohe pilti üks nägu ja biograafia: 37-aastane Semjon Aleksejevitš Zolotarjov, kes pidi 2.veeruaril saama 38-aastaseks. Tsirkassi ehk adõgee päritolu Kubani mees olnud professionaalne retkespordi instruktor (?), kes vahetas viimasel hetkel kahe vahel valides 22-päevase teekonna kahenädalase seikluse vastu: tal oli vaja punkti normipaberile, et tõsta kvalifikatsiooni! Paberite järgi oli mees läbi teinud terve II maailmasõja rindemehena ja töökohti aastakaupa vahetades üritas leida kõige rohelisema muruga paika Lõuna-Venemaal-Siberis kodumaa läheduses. Ma tulen tema identiteedi juurde allpool veel tagasi.

SS-2016-07-06_07.35.17

Üks paremaid skeeme juhtunust.

14-päevalise retke tegijate seas oli veel  kaks tähistajat – Juri Dorošenko sai 29.jaanuaril 21-aastaseks ja Georgi “Kriva” Krivoništšenko pidanuks lumes tervitama 24.sünnipäeva. Üldiselt ollakse kokku leppinud, et kogenud grupi juhi järgi nime saanud Djatlovi kurus* (või orus ja ka lohus?, sest Перева́л on nõgus koht kahe kõrgendiku vahel), mida mansi kütid tundsid haneliste liikumisseostes, ja  mis jäi sihtmärgist Põhja-Uurali kõrgemast tipust ehk Otorten mäest (1234m) linnulennul 10 km lõunapoole, toimus midagi seletamatut ööl vastu 2.veebruari. Sellise arvamuseni ollakse jõudnud mõnede turistide päevikusissekannete alusel. Viimased on tehtud jaanuari lõpus. Mis sundis mäeküljel ööbijaid seestpoolt lõikama katki telgikanga ja pesuväel allamäge minema, et lootusetuna külmuda elutuks veebruarikuises 30-kraadises Siberi halastamatus pakases?!

*On viga tõlkida Venemaa sündmustikust anglo-ameerika autoritelt, kelle materjal on kauguse tõttu lünklik, keele oskus puudulik ja vene kultuuri tundmine pealiskaudne. Alan Bakeri kirjutise (Ersen, 2013) eelistamine mõnele vene autorile on ilmne ressursi raiskamine!

mis on pereval wikipeedia joonis

Vene wikipeedia: pereval

Teised hukkunud olid viimasel kursuse tudeng 23-aastane Igor Djatlov, grupi liider, kes tegi 10.retke, 20-aastane Ludmilla Dubinina, tuntud kommunistliku koduse kasvatuse poolest, 24-aastane Aleksander Kolevatov, aktivistist 22-aastane Zinaida Kolmogorova, 23-aastane Rustem Slobodin, valgekaartliku taustaga tsaaririigi aega meenutava perenimega 24-aastane Nikolai Thibeaux-Brignolles. Asjaosaline muidugi varjas tapmisi ja vahistamisi, mida kommunistid olid tema suguvõsa kallal korda saatnud. 10.osaline 21-aastane Juri Judin sai veoauto lahtises kastis liiklemisel külmetada, välja lõi radikuliit, mille tõttu ta tour’i katkestas ja pöördus tagasi viimasesse külla, kuhu oli neid transportinud GULAG-laagri leedulasest endine vang. Selliseid kinnipeetud inimesi elas Uuralite idapoolsel küljel neil aegadel palju. Sest kodumaadel neil nägu, vaatamata vabanemisele, näidata ei lubatud.

SS-2016-07-02_05.10.41

Kõigil tudengitel oli loodusteaduslik taust, mõni nagu Krivoništšenko oli Dubinina kombel sotsiaalselt hästi kaitstud – isa oli tuumarajatise juhtivtöötaja ja poeg töötas Tšeljabinski tuumauuringutekeskuses. Tollel ajal olid need tipptöökohad prestiižilt ja sinna jaotatud vahenditelt. Kõiki hukkunute sugulasi ähvardati parteist vmt hüvedest ilma jätta, kui need käivad tõde ja õigust nõudmas juhtunu asjaolude üle. Sest esialgu taheti neid sundkorras jättagi sinna mäeveeru maapinda, mitte lubadagi neid matta Sverdlovski kalmistutele. Lõpuks vaid Kriva ja Zolotarjovi kehad on teistest eraldi sängitatud. Ent 7 matmispaik Jekaterinburgis on saanud omalaadseks vene tudengite kultuspaigaks just nõukogude-järgsel Venemaal. Jekaterinburg on õigupoolest ju sama suur kui Eesti – 1,3 miljonit elab mõlemas!

Kuivõrd kogu lugu oli nõukogude ajal 25-aastase saladuskatte all, siis esimesed lood sellest kummalisest juhtumist ilmusid vene meediasse alles perestroika ajal. Seevastu viimasel kümnendil on Venemaa kohalikus telemeedias tehtud vähemalt 30 tunni jagu dokumentaalfilme ja telesaateid, mis erinevaid hukkumisversioone, mida hinnatakse kokku 64 ühikule, võrreldakse ja võimudele nende vastutust vene rahva ees meelde tuletatakse. Enamasti kordavad ja teostuses täiendavad need esimest 1997.aasta  dokumentaalseriaali.

Kõige kõmulisemad on pälvinud samuti US sensatsiooniküttide tähelepanu. Ühe retkeosalise fotorullilt on võimalik leida udune puutagant ilmuv tume kuju lume taustal. See võib olla fokuseerimata pilt nii kaasretkelisest kui ka jälitajast. Võib-olla inimesest võib-olla loomast! See hirmus karvane tegelane kohutas öösel telgi ukse taha ilmumisel kõiki Jekaterinburgi tudengeid sedavõrd, et need organiseeritult laskusid kõrvuti orupoolse metsa (??) suunas!

Intelligentsemad inimesed valivad enamasti tehnogeense põhjuse ja valitsuse sekkumise vahel. Viimane tähendab likvideerimisgrup ohvriks sattumist. Esimestel kuudel, kui 26.veebruaril leiti esimesed 5 surnukeha, oli populaarne põliselanike raevu hüpotees: mansid kambakesi tapsid pühapaikade rüvetajad. Ent juba maikuuks, kui jõekohalt leiti ülejäänud 4 laipa, peeti tõenäolisemaks alternatiive.

Muideks, kõige müstilisemaks peetakse kriminaalasja avamise kuupäeva, kuigi mitmed peavad asja pelgalt näpuveaks, 6.veebruar 1959.aasta, kui veel omakesed ja kaaslased ootasid telegrammi, mis teatanuks edukast marsruudi läbimisest. Kas keegi asjaosalistest suutis selle teise ära petta, et 5.veebruaril peab tulemusest teatama?

Mansi hüpotees oli seda tõenäolisem, et turistid suusatasid mööda mansi küttide rada. Üldiselt animistlikult meelestatud kütidki võivad jahialadele kui elatisele tungimist pidada tõsiseks rikkumiseks. Vanad soome tülid seetõttu enamasti lahti rullusidki – kes kelle salu tukas hirve tabas etc. Kättemaks võis olla nii kiire ja efektiivne kui ka aastate tagant tinakuulikese tabamusena saabuv. Keegi ei soovitanud isegi mitte lapi kütiga jamada! Piisas sellestki solvanguks, kui püünistele kusti. Ühele nali, ent teiselt elatise võtmine niigi piiratud ressurssidega keskkonnas! Sellest peaks isegi vene tudengid aru saama. Ja kui teed sellist asja, siis kao kiiresti võõralt territooriumilt! Ent meie kangelased igapäevaselt ju tapmisega ei tegelenud ega osanudki võibolla seetõttu midagi karta. Ning jahigrupki ei pidanud ainult ugrine olema. Jahist kui nõudlikust kunstist oskavad siiani neis kaugetes metsades lugu pidada nii vene kindralid kui ka vanglaohvitserid. Brežnevi jahiretk, kus professionaalne laskur korrigeeris juhi tabamusi tulepesast, ei paku suurt pinget omasuguste ehk sarnastest sõjalistest kasvatusasutustest võrsunute seas. Viktor Suvorov oskab sellest mentaliteedist rohkem rääkida!

Tehnogeenne põhjus, mille pooldajate seas on toonase pääste-otsimis grupiliige ja nüüdne professor Pjotr Bartolomei, seisnes R-7 vmt ebaõnnestunud raketikatsetuses kõrvalasetseva Komi krai raketišahtidest. See hüpotees lähtub ainuüksi asjaolust, et laipade käed-nägu ehk vaid avatud osad, olid millegi pärast oranživärvi või pruunid, mis võis olla raketikütusega – heptüüli (ingl k heptyl) -, kui seade nende pea kohal lõhkes, mürgistuse tunnuseks. Selline mürgine kütusesegu pilv seob-surub langedes atmosfääri hapnikust puhtaks. Heptüüli pilve jäänutel pole midagi hingata. Neil päevadel nähti Põhja-Uuralite taevas palju erinevaid tulekerasid-palle. Selle versiooni karmim variant räägib lausa tuumalõhkepeaga ballistiliste rakettide katsekorras lennutamisest Novaja Zemljale. 2.veebruaril nähti neid valguskerasid just Otorteni kandis. Tuumaplahvatus avarii korral polevat võimalik olnud, lihtsalt natuke radioaktiivset tseesiumi eraldunud. Krivoništšenko ja veel ühe retkelise üleriietelt leiti ekspertiisi korras radioaktiivset elementi. Kui maikuus leiti viimased surnukehad, siis Jekaterinburgi sõjalise kateedri juhataja, kes olnud marssal Žukovi adjuntant II maailmasõja ajal, haaranud ühe osalise kätevahelt saadud päeviku ja hakanud seda suure huviga läbi lehitsema. Üleüldse sõjaväelaste suur huvi ja ka salastatuse aste näib kõigile kohalikele venelastele osutavat, et nad olid kuidagi juhtunus asjaosalised. Ebaõnnestunud relvakatsetuse kalevi alla lükkamine oli juba 1959.aastal, kui Hruštšov oli alla kirjutanud atmosfäärsete tuumakatsetuste lõpetamisele, oli igati loomulik samm. Ent selle hüpoteesiga on mitmeid probleeme.

Need on hukkunute kehavigastused. Väga paljudel on kätel ja jalgadel vigastused, mis viitavad peksmisele. Kas võitlemisele või hoopide eest katmisele. Mõne kadunekese koljuvigastused klapivad nõukogude püssipäraga. Seega stuudios karjuvad lihtsameelseid ei pruugi ollagi sõjaväeluure kasulikud moronistid või agenda läbiviijad, kes jälgi segavad ufo-teooriate ja “ära mine sinna”-tõlgendustega (“Neid nimetusi ei looda põhjuseta, on erilise energeetikaga kohti, kus juhtubki kõige halvem!”), vaid ikka sisejulgeoleku volitatud segajad. Otorten tähendavat siiski Langeva tuule mäge. Ja Djatlovi org sai alles õnnetuse järgselt Surnute mäe nime. Varem nimetasid mansid seda looduse puudumise tõttu paljandiks või elutuks mäeks.

Mitut Gulagi laagrit nimetatakse “Ära mine sinna”-laadi nimetustega? Või hukkamispaiku nagu Katõn?

Siit jõuamegi selleni, et neid moroniste ei pruugi lähetada mitte ainult armee propagandaosakonnad vaid ka KGB, sest GULAG kuulus NKVD süsteemi, mille järelorganisatsioon KGB oli vastuvaidlematult.

Pöördumine müstika poole – “me ei tea oma ümbritsevast maailmast kuigi palju ju!” – võib olla diversioon samuti sisejulgeoleku pensionäride huvides.  Sest retkelised liikusid maanurka, kus neli kraid nagu ruudus kohtusid – Komi, Permi, Sverdlovski ja Handi-Mansi Autonoomne Oblast – , läbi Ivdel-laagri ehk tsooni, kus kolme tsooni vahel oli ära jaotatud samuti surmamõistetute laager. Ühes sellises peatusid 10 retkelist enne viimast küla, mis samuti oli Stalini ajal ehk veel 6 aastat varem tsooni osa. Selles Ivdel-laagris tervitati neid soojalt: noorte päralt oli kino, kus näidati Austria 1956.aasta jäärevüü-filmi “Symphonie in Gold”. Nad suhtlesid seal ka saksa päritolu metsniku Gustav Rempeliga. Vähemalt ta väitis end olevat sakslase.

Igatahes kui neid järele proovida taheti nii, et keegi neile appi ei saa tulla või lihtsalt mõnitada karistamatult, siis keset suurt lumist külma paremat võimalust ei olnud. Käsutada asjaosalised pesuväele ja panna nad marssima! Surmamarsse tegid II maailmasõja ajal nii sakslased kui ka esimesel rahukuul Ida-Euroopa “revolutsioonilised väeüksused”. Sest vaadake Djatlovi surnukskülmunud surnukeha. Ta on mäekallakul kolmas ülevalt loetledes, ta käed on leiti ümber kaseladva põimutuna, kus maadlejakämblahaardega oleks justkui kasepuukasvu külge klammerdunud, et teda uuesti allamäge ei saaks vedada. Muideks asjaosaliste säärte esikülgedel ja jalapealsel, kus säär kõige peenem, leidub muljumisjälgi, mis ei teki kindlasti sinna ainult koti või kelgu vedamisega. Ka vigastusi õlavartel võib mõne puhul tõlgendada sidumisjälgedena.

SS-2016-07-05_03.33.11

Klammerdumine puu külge, et ei saaks allamäge vedada?

Seetõttu on pakutud, et telk püstitati mäele hiljem. Asjaosalistel lasti uude telkimiskohta, mis oli erakordselt ohtlik suurte külma-tuulte tõttu, mäeveerul, kuna metsapiiril on tuul väiksem, pesus marssida. Mõnitamine kulmineerus ühe – kõige lähemale jõudnud – asjaosalise kolju sisselöömisega püssipäraga ja telgi ribadekslõikumisega – vähemalt kolm, sealhulgas Djatlov ja Kolmogorova, pidid nägema, et lootust pole, kui irvitavad NKVD sadistid mõni sada sammu enne “uude sihtpunkti” jõudmist lõikumisega telgist väljusid. Küllap taipasid turistid just siis, et keegi ei pääse sellest külmast eluga.

Selline versioon vaidleb laviini-hüpoteesiga. 18-20-kraadisel kallakul ei saa laviini tekkida, eriti sellel mäel. Igatahes olid asjad lõigutud telgis kõik alles: 2-3 päeva toiduvaru, 360 rubla plekktorbikus, ahi, mida polnud süüdatud, kaks fotoaparaati, soojad riided, jalanõud reas. Ent keegi oli põhjapoolse telgitoe kahest kohast ehk toki kolmeks noaga lõigatud. Keegi näinud ühte lisapaari suuski ja keppe telgi ümber, kindlasti olnud seal üleliigne Hiina taskulamp ja nõukogude armeekaardimapp, mida retkelised kunagi varem polnud kasutanud. Vähemalt mitte nendega varem reisinute teada. Taskulamp põles veel veebruari lõpus, ehkki meie alpinistid hukkusid kuu alguses. Patareid poleks tohtinud selles külmas vastu pidada.

SS-2016-07-06_03.23.25

Kas NKVD või SMERŠ tätoveeris oma agente?

Ja justkui sellest veel vähe olnuks, siis maikuus jõest leitutest kahel olid näod äratundmatud: kommunist Dubininal ja Zolotarjoviks identifitseeritul puudusid silmamunad. Ka oli esimesel puudu keel. Kas taiga ikka on nii helde loomadele, et need 2m sügavusel saavad Siberi veebruaris maiustada lume all inimlihaga? Dubininaga oli juba varem õnnetus juhtunud: varasemal retkel haavanud jahimehe haavlid teda eksikombel jalga. Kaaslased kandsid ta kätel metsast välja.  Zolotarjovi käel olid tätoveeringud, milles aastaarv küll klappis tema sünniaastaga, ent mille olemasolu ei mäletanud ükski temaga läbi käinud sugulane. Tema tervituskäe pöidla ja nimetissõrme vahel oli tätoveeritud G E N A: venelased väidavad, et õllekates kutsusid mehed üksteist nii  – nende märkide alusel – kõnetama.

Oli Zolotarjov kapis nagistav kaukaaslane? Või kuulus keha kellelegi teisele ja sellega ongi juhtum lahendatud? Kes tegi, kellel oli selleks vahendeid? Kes suutis sinna organiseerida transpordi ja sündmuspaigas nii süstemaatiliselt jälgi segada kui ainult eriteenistused. Ja valada nad üle mingi keemilise lahusega, mis pidi lagunemist ilmselt kiirendama.

Mansid väitsid, et turiste ei silmanud, küll aga kaks päeva hiljem nägid nad turistide jälgedel minemas sportlikke likvideerimisgrupi-laadseid tegelasi. Miks nad seal olid?

Keegi kutsus issi appi, kui teda metsas solvati või oli see varasema analoogse asja jõuline solutsioon keset kõnnumaad? Probleem on, et tegijaid pidi olema mitmeid ja kuidas need vaikust peavad. GULAG’i surmamasinate ohvitseridele pole muidugi probleem kedagi karistada – see on nende elukutse. Kas varastati viimasest peatuspaigast asju? Või tundis keegi ära Zolotarjovi – kes ta oli olnud. Vastuluurajana võis ta selles maanurgas kohata oma ohvreid nii korrumpeerunud valvurite kui vabastatud vangide seas. Ettevaatamatus, mis viis terve grupi jaoks traagiliste tagajärgedeni. Omavaheline tüligi pole võimatu: 2.veebruaril kaukaaslane – sünnipäev ju – muutus ülemeelikuks-nõudlikuks, vihastus ning katsus lahkuda pärast võitlust koos sõbrannaga – Dubininaga -, või oli see tema  esimene ohver?

Sest mõlemal nendeks identifitseeritutel olid kõige rängemad vigastused. Sisselöödud ribid. Dubininal mõlemapoolselt ja Zolotarjovil ühepoolselt. Kindlasti ei saanud nad omal jõul edasi minna sealt, kus leiti Krivoštšenko ja Juri Dorošenko. Sest neile olid tõmmatud selga nende mõned riietusesemed. Kriva oli seedri juures, kus oli lõkkease, roninud millegi pärast puu otsa. Tema jalgadel ja reitel olid sinikad-vigastused, ta oli hammustanud käevarre juures pesusse (?), et võibolla mitte kukkuda uinumisel allapoole!? Suvel leiti samalt lõkkeasemelt, mille ümber arvatakse neid kahte olnud end soojendanud ja oksi murdnud, sõjaväelise päritoluga lõikedetaile.

***

tuumaõnnetus Uraalides

Otortenist idas leidub üks kummaline ring, milles loodus end diskrimineerib!

Valel ajal vales kohas? Ent mis siis, kui tegelikult käsutati neid ära kuskilt mujalt! Nad olid tunnistajad katsetusfaasis R-7 raketiõnnetusele ja mitte ainult. Üks kukkus 2.veebruari paiku lähedusse ja Novaja Zemljale mõeldud tuumapea plahvatas Põhja-Uuralites!? Kui kaarti vaadata, siis leidub läheduses 2 km läbimõõduga sõõr, milles loodus käitub endiselt teistmoodi, kuna mäeseljandikud on niikuinii paljad. Nad käsutati katsealalt eemale ja mõnitati hoiatuseks elutuks. Kuna maikuused leiud surid enne kõnealuse alani, kuhu lõpuks telk püstitati, jõudmist. Ehk veri ja esimese vastuhaku paik, kus tudengitel nina veriseks löödi, asus 5 km kirdepoole. Sest on selge: kaheksa paari jälgi mäelt metsa ei saanud neile kuuluda. Need kestavad seal vaid pool nädalat kõige rohkem: seda kinnitab seal aastatekaupa re-enactmenti korras jõlkuvate harrastajate kogemus. Üldsegi on raske ette kujutada, kedagi vabatahtlikult jalanõusid ja sooje riideid maha jätmas ja minema üle 100 meetri sokkides-pesuväel. Paradoksaalne riietumine ehk külmaga vastupidine käitumine näib olevat samuti jampsimine. Kõige tõenäolisem on olmeline vene julgeoleku stiilis surnuks-mõnitamine.

Mõnikord arutatakse, et ühe inimpõlve jooksul teevad-korraldavad hirmsaid tegusid, kui neid ei peatata, alati ühed ja samad inimesed. On fakt, et Tšekaad ja NKVD’d ei peatanud keegi. Need olid olemas ja jätkasid  nii enne Ježov’i ja Beria sisse- kui ka väljavahetamist.

Mis sai neist inimestest, kes tegi? Kuhu nad poetati?

I_2016_06_17_03_19_36_860