Sedelid (429): “Võntingid”!

29. nov. 2019

Leedulastel on ajalooline läänenaaber Poola nagu ungarlastelegi (via vanade samogiitide Lėnkėjė, keda mõnikord kõrvutatakse lähima rahvana samlandi sembidele) Lenkija-Lengyelország. See ei olevat see sama, mis ljahhide järgi tuletatud Лаҳистон tadzikkidel. Sõjalist klassi nimetasid lääne-slaavlased szlachta‘ks, mis näib seisvat seoses indogermaani sõnadega schlagen ja Schlacht. Witingid või Wytingi samas funktsioonis päris ilmselt eristub poolakatest ja Bremeni Adami järgi teame kindlalt, et withingi-vitingi võrduvad ascomannide=viikingitega. Veel varauusaegseski ladinakeeles leidus rikkalikult kuni bitinger-biccingi-buccingi variatsioone, ehk meie viker’lased paistavad üsnagi keskmikena selles fonofiil-permutatiivses reas, kui vikingr on standardkuju siiretest Skandinaaviasse kõnelemisel. Sellegipoolest saksa allikpublikatsioonid eksitavad meid mõnikord sulgudes vintingite või vyntingitega. Kes need võntingid oleksid? Lääneslaavlased? Aga neil on szlachta ja varakeskaegseid preislasi käsitati roomapreestrite sissevaadetes slaavi variatsioonina! Kõige lihtsam on vaadata veel hilisemaid allikaid 14.sajandi (1381) ordu ja leedulaste sõjakäikudest, kus vytingi ja maia sõnad kenasti assotsiatsioonis seisavad. Witingia oli balti-slaavlaste seas nimetus vanale aadlile, millega võib seletuda isegi saladuslik fraas Henriku kroonikast – Numquid non Lembitus, Vytamas cum aliis senioribus suis!


Sedelid (428): Witingia – ehk Baltimaade vana aadel?

28. nov. 2019

Cesare Cantù Compendio della storia universale 1874.aastast tõlgendab juba viidatud dokumente Preisimaa ajaloost (Privilegium, qui sunt de numero Witingorum), mille järgi Samlandia-Sembia põliselanikud olnud preislaste kõrval vanad-viitingid, kes sakslaste aitamise eest üleüldise vastuhaku ajal said vabameestena tunnustuse ja ilmneb ka koha aadli seas Lääne perspektiivis. Witingia on hiljem ka kohaliku aadli nimetus. Seega osa Ida-Preisimaa aadlist olid viikingid päritolult, ent soomeugri taustaga. Mis mõtet oleks kuningas Alfredil, anglo-saksil, nentida, et pärast Visla suuet tuleb Vidumaa, mis kuulub eestlastele, kui see ei markeeriks aadli-sõjameeste klassi päritolu? Samlandia-Sembia sembidega joondub võrdselt läti Samsala-Saaremaaga nagu viimane Wikke tõmberuumi nimes Königsbergi vitingite-easterlingidega. Et Leedu aadel elas maia-majades, mis on läänemeresoome tüvi, ja isaliin N1c1 teeb neist soomlastest eristamatud geneetiliselt, siis tuleb 1358.aasta kroonikast Lääne keisri tunnustust otsinud Leedu kuninga nominatsiooni Rex Liphoniat tõlgendada (ph>f) Lieflandi-Liivimaa kuningana. Kes valitses vanal Vidumaa osas, mis kuningas Alfredi (849-899) ajal kuulus veel Eesti konföderatsiooni.


Lingua Hunnica (1)

27. nov. 2019

Ma olen kuus ja enam aastat tagasi juba viidanud 2007.aastast netis publitseeritud hunnide keele nimekirja: Toth, Alfred. Hunnic-Hungarian Etymological Word List. 2007.(based on the editions of the Isfahan codex by Dr. Csaba Detre and Imre Pető). Lootnud, et originaallehed nn Isfahani koodeksist samuti skaneeritakse üles indo-aaria algkeeles, et siis lähemalt vokaalide-konsonantide vahekorra üle sõnades n.ö targutada ja sättida. Ent seda pole seni juhtunud ning tuleb jätkata võimalusega, et nn puuduvaid lülisid on tohterdamise teel kompileeritud ja rekonstrueeritud. Ka teaduses tasub kuri tegu ära – Conan Doyle’i ilukirjandusloomingut peetakse siiani ikkagi võrdlemisi loogiliselt kõnetavaks (“Deduktsiooon, Watson!!!”), ehkki ilmselt osales ta haldjate pildikestega ja okultismiga inimeste mõnitamises.

Võtsin seitse esimest sõna 2007.aasta sõnadeloetelust, jättes vaieldavad (peamiselt on selleks adverbid ja konnektiivid, mille interpretatsioonid on vastuolulised) esialgu kõrvale. Sättides need ritta peaks olema ilmne, et hunnide keelele on kõige lähemal kaasajast eesti keel, mis on päevselge konnektiivist ja ning afirmatiivist jah. Teatavaid nihkeid esineb, et teatud puhul peame reversiooni (>) või topeltreversiooni (>>) eeldama, ent see võib peegeldada ka aluskeele fonofiilset eripära, et nad sära sõna tahavad asarina kuulda. Esiteks acsata “töötama-tegema” võib kohe olla ka kellelegi asjatada lihtsalt, kus murdevariatsiooni piirides j>t etc. Ent ka sellisel kujul leidub sellest eesti murrakutest vasteid – atsakas, atses ja Aliste-gunde atserdama. Teiseks ajge “aju” saabki seostuda vaid eesti ja ungari keelega. Akrun kui ungari rokon on kahtlane ja võib seostuda kõrvun esisilbi reverteerimisega (r) ko-rwu>okrun. Alje “seisma” võib olla moonutatud jalu-(jalgsi). Alma “õun” ei seostu otseselt umar-omena kujuga lähiruumist, ent kindlasti volga-soomlastega, kus siiani kasutatakse olma-ulmo mõistet. Ent Don-Tanais idapoolne või põhjatagune ongi nii sõjaajaloolane Ammianus Marcellinuse kui ka Sevilla Isidoruse teada hunnide nomaadleva-sessoonleva eksistentsi algruum!


1001 Stirlitzit (54): PORNO-UNI JA RAHVUSPROSTITUTSIOON

25. nov. 2019

2006 – Kõige mõttetum aasta?

Kas õigus toetavale õlale ja julgeolekule peab olema väljateenitud? Ehk need, kes peresidemetega suhestuvad lähemalt Läänemaailma julgeoleku ja Eesti omariiklusega, nende mured on väiksemad, kui neil, kelle vanemad elatusid okupeeritud ühiskonna rüüstamisest ja rõhumisest kas KGB või partei keskkomiteede soosikutena?

Ma palusin 2006.aasta jaanuaris kaasstipendiaadil Männistel näidata Bodensee ääres paremaid kohti. Ta viis mu Meersburgi künkale, lund maas ei olnud ja maa oli paljas, ent vaade oli sellegipoolest lummav. Ma ei tea, miks keset vestlust romantilisest (maali-)perspektiivist (künkalt) kõnetas ta mind – “Hakka prononäitlejaks!” Tagantjärgi on lihtsam targem olla, et enamat debiilsest kõlupeast, kes end teistel ära kasutada laseb, ta endast ei kujuta – see väljendus hiljem igati mingisuguses akadeemilises töös Henry Milleri persekusemiserootika kohta. Vene võim mind kui Kütt-Eikelmanni surnuks kiusata ei suutnud, küll teevad seda sodomiidid vikerkaarelipu all? Gaylord paneb mu paika? Ta on kindral?

Vana mitte-pede

Siis järsku seletas Illimar P. keset suve, et sakslased suhtuvad prostitutsiooni sallivalt. Kas ta tahtis mulle tõesti Friedrichshafeni bordelli külastust soovitada? Mulle ei ole sellist nõu ka siis vaja, kui mul selline huvi peaks leiduma.

Porno ja kunsti konflikt pole minu jaoks värske teema. Mul on raske seda mälestust paigutada. Mõnikord tundub, et see juhtus ka pärast Kaukaasia seiklust ja reisi autoga läbi Türgi Kreekasse 1977/78. Ent pigem siiski USA-s enne, kui Ülle mind ENSV tagakiusamissüsteemiga tutvuma tõi. Vanemohvitseril oli mandril linnas asja. Ta viis mind tutvumise korras hoida tänavakorrusel tagasihoidlikult elavale endisele näitlejale. Minu mäletamist mööda käis meie vestlus eesti keeles, seega oli ta blondiinina teinud Hollywoodis paar pisirolli, ent tema “kunstnikunimi pidi tapetama”, sest ta oli pornot teinud ja sellega ka ära tuntavalt vahele jäänud. Ma ei saanud aru, mis mõttes tapetama ja ekraanilt kaduma, oma nime all jätkama tavaelu. Küsisin talt otse, kas ta oli Marilyn Monroe. “Ei, Marilyn on surnud!”, vastas naine mulle aktsendiga. Nad olid sõbrannadena läbi käinud omal ajal. Ja see sama moment peaks tõestama, et tundsid nad teine-teist suhteliselt hästi. Ja siis haaras kätega näost ja vajus masendusse. Ma peaksin seda mälestust jätkama mujal. Tal oli mingisugune varjatud suhe olnud vanemohvitser Kütiga. Linda Eikelmann oli maruvihane, et ta mind mõneks ajaks “selle hüsteeriku juurde” viis. 40 aastat hiljem on selgunud, et ka Norma Jean Bakeril oli kapis vähemalt üks taoline filmirull ja ilmselt vähemalt see eesti soost vana sõbranna teadis sellest, mis viis meeleolulanguseni. Ta tegi ühtlasi märkusi suurkapitalistliku süsteemi eripära kohta. Vanemohvitser ei kavatsenudki hakata vaidlema arusaamaga, et porno viib A-lava välgusvihkudest inimesed teenitult välja.


1001 Stirlitzit (53): “MIT BRENNENDER SORGE!”

22. nov. 2019

Nende sõnadega algas paavst Pius XI entsüklika 14.märtsist 1937.aastal, mis väljendas muret Saksamaast ja Venemaast lähtuvate totalitaarsete ideoloogiate lammutustöö pärast Euroopa klassikalise õigussüsteemi kallal, kui parteid tegid katsed asendada moderniseerimise ettekäändel rooma õiguse kohtupraktika omavolipäästikusüsteemsusega. Riik pidi tõusma üle kõigi eluvaldkondade ja otsustama ka kiriku eest koguduste asju. Leibniz polnud kuigi originaalne küllaldase aluse seaduse formuleerimisel, kuivõrd justitia praktikana millelgi muul pole põhinenud. Asjadel peab olema alus – reeglite alusel vormistatud asitõendite loetelu ehk mapp. Ent iga ametnik pole kohtumõistja – see pole siiani revolutsioonilises ja logisevas maailmapildis koolitatud ÜLKNÜ sugupõlvele selgeks saanud. Hulga häälte ülekaal ei tühista indiviidi õigusi. Tõsi, enamasti saab jõuk jagu üksikust teekäijast. Ent mitte alati, ja selliseid, mitte pelgalt vahe-välgutajaid, armastab folkloor kõikjal!

Ma ei pilka seda entsüklikat vaid leidlikkust lisada sõnadele interpretatsiooniruumi. Sorge pole mure vaid Nõukogude Liidu päästja ja MIT võib olla mõistetud maailma ülikoolide edetabeliliidrina?! Nii et vale pole enam vale vaid luuletus, nali või kuulaja vaimupuue!

Et mitte sissejuhatusega liialdada, siis lisan, et Saksamaalt Konstanzi ülikooli kampusest (loe ühiselamukvartal) ei oodanud ma 2006.aasta jaanuaris eest leida prostituute, narkomaane või armuvalus toruparanduspersonali. Ehkki ilmselt paari joodikuga olin arvestanud küll. Iga ülikooli huvides peaks olema kinnisvara haavava kriminaliteedi või õppetööd katkestavate epideemiate vältimine. Aga kust ma võtsin, et sakslased on korralikud inimesed, kui “Tema Kindralgi” (ma ei räägi vanemohvitser Kütist vaid tema vastasest) oli oma saksa päritolu nii madalaks kaartiks hinnanud, et neid inimesteks ei tahtnud pidada pärast II maailmasõda!

Niisiis huvitas mind peale raamatukogu ka teised kaasmaalased, kuivõrd sinna sattumine pidanuks ülekeskmise kui mitte võimeid, siis motivatsiooni ilmtingimata paljastama. Parajasti oli seal kolm sama eriala stipendiaati, seega oli loomulik leida motivatsiooni asjaga enam tegeleda informaalsetest koosolemistest. Vivianil oli suurem tuba ja ka mittetudengist meessaatja Eestis kaasas. Teemad kõikusid seinast-seina. Tegelikult oleks pidanud tuli vilkuma hakkama siis, kui ühe noore naise juuresolekul kolm meest pornograafiast arutlema olid nõus. Hr Männiste märkis kord ootamatult, et naistele meeldibki karm seks. Ma siiski korrigeerisin, et ülespeksmisega finaliseeruv kohting on mõlemale osapoolele katastroof – kuidas nii? Ma olin muidugi ka (noori) sadomasohiste teistsugustena ette kujutanud. Vene kultuuris on see siiski ka seksuaalse pärisnaudingu osaks ammu saanud, nagu mulle 1990.aastate alguses Tartu politseis (pressiesindajana töötades) selgitati. Ärgu ma mingu kunagi nii naise-mehe kaklusele vahele, õpetasid vanad kordnikud-korrapidajad, kui vene mees naist tümitab, et õppetundi kaldun andma. Naine kaebab vahelemineja kohtusse, päästmise asemel, ja lõpetan vanglas!

Mis enne 2006.aasta jaanipäeva valesti läks? Põrandakorruse kohviku saksa tüdrukute vihasekskiskuvaid arvustusi kuulates näis, et vaid minul polnud õiget ülevaadet, millega Vivian elus oli enne tegelenud ja mille pealt parajasti tabatud. Tundsin end ärakasutatuna. Ka naerualusena. Miks?

Vivian rääkis oma pornoprobleemist kolmel puhul. Esiteks, kui kord ootas Viviani ühika köögis näidatud vene noormees süngel ilmel, siis Vivian kõneles temaga siiski nagu vana hea partneriga ukse ees ja varjas tundeid kõrvalistele selja keeramisega. Pärast ütles, et see oli tema vend, kes on teinud ka pornonäitlejana etteaste pika ande tõttu temasarnase (?) naisega. Need fotod ja videod olevat kuskil Saudi Araabia kinnises bordelliserveris (nagu see Võimatu Missiooni Casablanca Sündikaadi kelder?) ametisiseseks kasutuseks ja väline sarnasus on paljusid eksitanud! Samamoodi väitis Bruno Mölder, et tema pole kümme aastat vanem Artur Tsõganov, kellele viieaastasele tüdrukule peenise näitamise ja suhu pistmise eest (selline süüdistus hüüti kohapeal välja) Tartu rajoonipolikliiniku hoovis trahvi tehti.

Teiseks hüüdvat eksituse korras vene sõbranna teda Ninaks ja ka Elliks. (Ka Priit Petrov väljendas imestust.)

Kolmandaks rääkis ta Bruno Möldri ehk Artur Tsõganovi-Felix Munoze näitlejadebüüdist või pisirollist (taolises) filmis nagu Idiokraatia (?), kui Vivian oli ise just käinud filmivõtetel-castingul (“Vaatame, mis sellest saab veel!”) ise ülenäo õhetades. Kas Vivian kandis tookord (läbipaistvat) punast kostüümi?


1001 Stirlitzit (52): “Nõukogude Liidu lõpp-võit!”

21. nov. 2019

Keegi küsib, et mida autentsusele sõnnikuna juurde lisati selles 5-6aastase Kütt-Eikelmanni kopeerimises puberteedi-ealise tsõganidebiiliku poolt. (Mine kaeba veelkord, et ma rassist olen ja inimkonna progressil jalus seisan!) Kõige olulisem oli viimane punkt, mis kõlas “Nõukogude Liidu lõppvõit!”. Ma käisin peale, et mina seda pole öelnud, unustades, millisesse riiki Ülle oli mind transpordilennukiga toonud. See näitas ilmekalt tsõganipsühholoogiat – soovi valetamise teel terrorivõimu tähelepanu ja heakskiitu pälvida kasvõi võõraste ja isegi vaenlase sulgedega nagu üks argumendi lüli poleks nakatatud tervikuautori olemusest. Vlassovi tsõgan kandis auahnusest viiruse – vanemohvitser Küti nn loitsud – alati süsteemi südamikku.

Kui Insener oli kuulnud Meniuse “salaühingust”, siis püüdis ta kord trepikoja ülakorruste väisamisel sm Kalde nn kinni ja küsis esikus, kas Sass polnud end sissemässinud avalikult sellisest asjast plärades. Vlassovi tsõganil jäi hing kinni, ta oleks võimalusel kogu oma sisikonna naerust esikupõrandale tühjendanud. “Seda teeb seal meie mees!” surus ta vaevaga naeru alla, “ärge seal näidake ennast!”, muretses ta Rassatkini kui nõukogude polkovniku sohilapse pärast.

Muideks, kui komnoore mõõtmetes Artur Tsõganov ilmus 1984.aasta suvel 5.keskkooli suvevaheajal vene keele klassi järelvastamiseks, siis õpetaja Kaljuorg (?) oli arvamusel, et ta oli sinna tulnud mängima, kuna tegelikult õppivat vene koolis neljadele-viitele, aga tahtnud ka väga tšekistiks saada. See oli võimalus, ent seersant Kalde mõtlemismustrit teades, mis oli hulga subtiilsem kui 99% reformierakondlastest, jäin arvamusele katses legendiga hüpnotiseerida, mis oli ilmne ju süfiliitik Uljanovi allakäiva mõtlemisvõime ümber märklaua maalimisest nõukogude epigraafias. Seda enam, et 1986.aastal Eerika parki jaanitulele ilmudes oli Artur Tsõganovil kaasas KGB kooli konspekt, sest ta oli ka seal kursust kordama jäänud ja suveajast üritas asja ikka veel visalt selgeks saada. Tal oli siiski kõik n.ö erilubadega, ühelt poolt nõukogude armeest vabastus debiilsusparagrahvi alusel, teiselt poolt väärtuslike oskuste ja panuse eest demonstreerida kursantidele sodomiitlikku seksuaalmetodoloogiat inkluseeritud meeskonda! Ei usu?! Mis teha, kui te aru ei taha saada, miks vanemohvitser Kütt nõnda kõrgel arvamusel oli Lääne süsteemi peatsest ilmselgest võidust! Ja vanade nõukogude tükkide ärakasutamine ämeerika luuserite PR-s tõmbavad ka veel järel-ENSV sügavale korruptsiooni mülkasse!


1001 Stirlitzit (51): “Ta ütles – “Mina pole sinu ema, Artur!””

20. nov. 2019

“Mis seal rajoonipolikliinikus jälle juhtus?”, küsis vanem-medõde, pilk Staadioni tänaval, rahusteid võtvalt keskealiselt meespatsiendilt. “Ahh, Tsõganov läks teisele korrusele personaliruumi koridori otsas ja üritas sealt naiste käekotiga välja jalutada!”

“Ahh!”, haaras vanemõde rinnast, “Seda elegantset beežist nahast, ma tunnen seda arsti, see on kingitus ja Prantsusmaalt toodud?!

“Keegi siiski märkas tsõganipoissi seekord, kuid ta ukselinke ettevaatlikult kompis”, jätkas värisev mees, “kui ta oli treppideni jõudnud, siis ootas teda seal kordnik ja küsis, kas onu saatis!” Naine pilutas silmi – “See lilla värdjas või?” Mees vakatas ja heitis äreva pilgu ukse ja siis kapi suunas. “Ma kuulsin taksojuhilt, et tsõganijunn oli vabandanud end sellega, et ema teda ei kasvata ja tegeleb teiste lastega tema asemel!” Medõde viskas käega ja võttis käekotist väikese pudelikese pitsikestega. “Suukaudseks tarvitamiseks!”, märkis ta kelmikalt enne jätkamist. “Ja nagu alati tuli noor Ülle ja ütles, et “mina pole sinu ema, Artur”? “Jah, KGB-ohvitser vedas oma lemmiku Tartu vaksali peldikust, kus ta klientide taskuid näppis, Ülle korterisse nagu muu töö kaasa. Ülle ülesanne oli arestirahva lapsi hoida või pigistada. See on üsna kuulus lugu, kui Kalde väikelapsi andis allkirjade või mille iganes väljapressimiseks Ülle juurde hoiule, väike tsõganivärdjas aga kopeeris Läti kodust olukorda ja viis arestitud tõnissonide, küttide või kurat teab kellede suguvõsade imikud nagu rämpsu prügikasti peale! Ta lihtsalt oli igavusest Eestisse hulkuma tulnud, see väike tsõganinapakas, keda siis Kalde kui väikest varandust igale poole peale surus!

“Ära naera nii rämedalt!”, lõpetas medõde sigaretti süüdates.


1001 Stirlitzit (50): MAINE ELU

20. nov. 2019

Artur Tsõganovi (sündinud 1965.aasta) elupartei

Vaatamata sellele, et nõukogude okupatsiooni ajal ühed eesti soost inimesed peksid vastupanevaid EW kodanikke koos venelaste ja saksa kommunistidega, teised olid parteikomiteede liinis isegi alandusterrori tellijate seas, kolmandad aplodeerisid komsomoli ridades progressi laienemisele Hiinasse, kus kooliõpilased kusid kümmekond aastat avalikult õpetajaid tänaval (ja see oli ohvritele veel vedamine), neljandad vaikisid ükskõiksusest, viiendad pöörasid näo ära, kuuendad kartsid väga, seitsmendad klaarisid naabritega arveid ja omandasid revolutsioonilise õigluse korras mõne võõra asja, siis see ei ole sedalaadi inimestel seganud veerandsajand targutamast ühe või teise inimese maine üle. Maine või avalik kuvand on lausa kinnisideeks saanud ja etalon näib tihti olevat KGB-seersandi uriinilõhnalise võluriloomingu järelvarju sarnane. Mida selline värdjas korralikule kodanlikule tööinimesele, kel puudusid bolševikke ridu ühendavad või läbivad tripelt jt sõltuvused (alkoholism, sodomitism, vargus; valetamine, sodomitism, loomevargus etc), moraalses korras öelda sai? Et tuleb olla oma töös ja sotsialistlikus elus hoolikas nagu ta ise? Te ei mäleta, kust te tulite ja kes te olite? Ja see vägivald ning ülekohus ei ole teie koorem? Mis karmat te loodate oma järelpõlve jaoks peale ülekohtu jätkumise leida? Öelda, et mõttenormi ületamine on vale ja seksuaaldebiilikust poisipärak jumaliku mõttesähvatuse ilming? Ja päid ei lendagi, sest te EI teegi kunagi midagi, teil pole see veres! Igaüks, kes teile avalikult näkku sülitab on lunastatud!

1978.aastal pärast Ülle ja Ivani sissekolimist lisandus varsti Insener. Ma olin tegelikult juba viie aastane siis ja hakkasin kiiresti unustama USA-s igapäevase suhtlemise osana kasutatud inglise keelt. Selle asemel pakkus Ivani eesti keel paraja kohanemispähkli, ent Inseneriga sain end jälle kodusemalt tunda – sest tema versioon sarnanes kõige enam Kütt-Eikelmannide Kuuba kodus kõneldule. Ent kui ta korteri kõrvale vahetas hakkas ta nn seansse korraldama. Need polnud tegelikult sugugi okultistlikud vaid peegeldasid osa maailmast, mida kuulsin Kuuba köögis Intelligence generali laua ääres. Võimalik et konspekteeris ka Insener ise. Korra märkasin, kuidas Ülle tõepoolest võttis transkriptsiooni lehe ja pakkis selle taskusse Inseneri korterist välja astumisel. Mind siiski mõnevõrra üllatas, et minu ütlusi nii tõsiselt võeti. Kvartal hiljem pani mind imestama naabertrepikoja poiss, kes rääkis kellestki murdeealisest ennustamisandega tsõganipoisist Arturist. See oli kummaline, sest ma praktiliselt hoovis mängides kunagi sellist figuuri ei näinud pärast Lokilambast debiiliku lahkumist raudteeäärde. See võis ka Toomas Leedu olla, kes tollel ajal 6-aastase poisi ütluste siirdamist tsõganiahvile ülistas. Tookord tuli see asi kiiresti välja, sest viiest+ tõdemusest (kahte asja nad olid siiski millegipärast muutnud) oli üks nii spetsiifiline, et sai tulla ainult minult muu hulgas ning sai selgeks, kuhu Ülle marssis. Ma rõhutasin kohe muudatuste osas, et mina neid asju ei rääkinud. Täiskasvanud olid kohtunikeks. Keegi väitiski, et tal on selles majas tegelikult kaks korterit. Mina teises käinud pole.


Logica et lingua: Lõikumispunktid

20. nov. 2019

Ilmselt pelgalt kontradiktsioonidena isegi Eesti ja Soome keelte lõikumispunktide analüüs pole kuigi informatiivne. Samas juurdelisamise piir on tähestiku ulatusega ilmtingimata antud. Küll aga implikatsioonid ja super-alternatsioonid koos kontingentsustega teevad sellise ettevõtmise metodoloogiliselt produktiivseks. Aitab ainese varjatumaid seosed esile tuua, mida skeemil on lihtne enumereerida ehk järgarvuga noteerida. Ent kõike tuleb enne esimest korda ette näidata, enne kui see kõlapinda leiab. Eesti keeleruumi saab minu arvates üsna hästi analüüsida muinasaja sügavuseni järgnevate (28 vastanduva) kontradiktsioonidega, mis omakorda peaks juhtima meid ajaloolisse siirderikkusse, kus on eraldatud keskaegsed ja varauusaegsed antiiksetest arengutest, ehkki kooliraamatutes on meil sellel kohal vaid arheoloogiliste kuupmeetrite kasinusega saadud tulemused.


Pankratismi alused (12): Nelja JU õpetus

19. nov. 2019

Judo-võtestik jaguneb nominaalseltki nage, otoshi, gari-gake-barai, maki-komi, tsuri ja gaeshi determinantide varal. Siiski kogu judo-taktika tachi-waza‘s jaguneb nelja Ju-printsiibiliseks (paindlikkus-pehmus) vastanduseks. 1. Eelisele valida seisang või ka omada suuremat kaalu, saab vastata manöövriga ehk keharaskuse ümberasetamisega (=kuzushi). Ja ka vastupidi liikuvama vastase eelist saab surmata seisangu eelistamisega. 2. Kui tõugatakse, siis suurem jõud ei otsusta ju-matšis veel midagi ehk veel parem on ülekaaluka tõukamisele hetkeks vastuastumise järel tõmmata ja heita. Ja ka vastupidi. 3. Tõstmist saab samuti vastupidise ehk kukutava liikumisega täiendada või ületada. 4. Tugevama või raskema oponendi eelis on väiksem maha vedada, kuna vaid oskuslik manööver ehk kontreerimine ennetamisena, mis peaks teoreetiliselt olema väiksema eelis igal juhul, teeb selle kas kulukaks või jätab tori allapoole. Samuti moodustavad need neli vastandust kaheksaastmelise tehnilise tsükli, kus 1. staatilisele järgneb. 2. sirgjooneline etteliikumine (esimene mõõde), 3. tõstmine pakub sisenemise teise mõõtmesse ja alles 4. vedamisega astutakse mittelineaarsele võitlusrajale. Kõverjoonelisele ja siksakilisele liikumisele järgneb 3D massimanipulatsioon gaeshi-tehnoloogiana (8.).