Logica Prima (81): Cooperating Square

1. 1976. Harsanyi, JC. Essays on Ethics Social Behavior and Scientific Explanation.
2. 1984. Axelrod, Robert. The Evolution of Cooperation.
3. 1991. Geach, Peter. Logic and Ethics.
4. 2006. Balak, Benjamin. McCloskey’s Rhetoric Discourse Ethics in Economics.
5. 2010. James, Scott. An Introduction to Evolutionary Ethics.

1.

2.

3.

4.

5.

Logica Prima (80): Calculating judgements

1. 1990. Pojman, Louis. Cengage Advantage Books. Ethics: Discovering Right and Wrong.
2. 1997. Petrick, Joseph. Management Ethics Integrity at Work.
3. 2008. Tuck, Richard. Free Riding.
4. 2009. Peil, Jan. Handbook of Economics and Ethics.
5. 2011. Rajko, Alexander. Behavioral Economics and Business Ethics.

1.

2.

3.

4.

5.

Logica Prima (79): The Square 700!

1. 1979. Hans van den Doel. Democracy and Welfare Economics.
2. 1994. Barbara, MacKinnon. Ethics Theory and Contemporary Issues.
3. 1997. Nida-Rümelin, Julian. Economic Rationality and Practical Reason.
4. 2001. Ed Tibor Machan. The Commons: Its Tragedies and Other Follies.
5. 2012. Dutton, Kevin. The Wisdom of Psychopaths: What Saints Spies and Serial Killers Can Teach.

1.

2.

3.

4.

5.

Logica Prima (78): The Social Squaring!

1. 1988. Hardin, Russell. Morality Within the Limit’s of Reason.
2. 1991. Coughlin, Richard M. Morality, Rationality, and Efficiency: New Perspectives on Socio-economics.
3. 1992. Martin, Robert. There are Two errors in the Title of This Book.
4. 1998. Gaus, Gerald. Social Philosophy.
5. 2014. Heath, Joseph. Morality, Competition and the Firm.

 

1.

2.

3.

4.

5.

Logica Prima (77): Squaring the Morality

1. 1985. Newcomb, William A. Paradoxes of Rationality and Cooperation Prisoner’s Dilemma.
2. 2001. Joyce, Richard. The Myth of Morality.
3. 2002. Snare, Francis. Morals Motivation and Convention Humes’ Influential Doctrines.
4. 2009. Verplaetse, Jan. The Moral Brain Essays on the Evolutionary and Neuroscientific Aspects.
5. 2014. Timmerman, Peter. Moral Contract Theory and Social Cognition An Empirical Perspective.

 

1.

2.

3.

4.

5.

Elust ja spordist (2)

Üldiselt nõukaaeg tootis okupeeritud aladel ülevõetud valdkondades pseudokonkurentsi ja mitte parimaid lahendusi. Probleem algas peast ja režiimiprintsiibist, et julgeolekuorganil oli seaduseülene autoriteet parteiväliste kandidaatide õuntele peale urineerida. Nõnda oli üks super-seersant üle ka kõigist uusaja dotsentidest, kui need ideoloogiliselt libastusid tudengite juhendamisel. Me alati kaldume kahtlustama valesid inimesi, kas pole?

Siiski selleski süsteemis olid erandid ja peamiselt lähtus see armee sekkumisest kasvatustöösse. Kui ohvitserid ei suuda sõduritele ette näidata, kuidas vaenlane ära koristada, siis varsti enam võitlusvõimelisi üksusi pole, jäävad üle jutupaunikute brigaadid esi-idiootidega, kellel on alati õigus mitte seetõttu, et lahingu elas üle suurim protsent sõdureid ja seejuures jäädi lahingplaani juurde, vaid ainuüksi subordinatsiooni tõttu. Juhtivohvitser võis koha saada suguluse tõttu El Presidento lemmik-kokaga. Hea on vastaspoolele see, et selliseid moka-brigaade saab igal poolt välja ajada puuduliku juhtimise ja olematute oskuste pärast.

Mõnes mõttes suutis nõukogude süsteem seetõttu jätkata EW klubispordi traditsioone. Praktika näitas, et randori-keskne treening suutis ka noorte seas paremat taset produtseerida, kui riideeseme äravärvimisest lähtuv järgutehnikate usin kopeerimine põhitreening-ajast. Oli ilmselge, et kõige olulisemas polnud kellelgi Lääne poolt tuleijatest ka Eestis midagi õpetada isegi infosulu tingimustes. Vassili Oštšepkovi jälg oli justkui Tunguusi plahvatus, mida oli võimatu ignoreerida! Orient ehk judo kodumaa on teine asi.

***

Stiilide või kunstide taas-ühendamine on väga vana teema olnud lääne mõõduvõtmistekultuuris. Milline neist arendab suurimal määral võitlusomadusi ja millise puhul kajab ülipingutuse tagasilöök vähimal määral tervisenäitajatel tagasi. Dementsed vaestemajades vabisevad eelpensioniealised profipoksijad peletasid Eestiski sellest spordist raskemaks tehtavate kinnaste kiuste harrastajaid. Mina nii lihtsalt alla ei annaks. Kindad veel raskemaks teha! MMA esimene traumaatikute põlvkond on alles kujunemas. Gary “Big Daddy” Goodridge (1966- ) nõnda legendaarset võitudeseeriat nagu Cassius Clay saavutada ei suutnud, ent jättis endast kustumatu jälje MMA-alglegendidesse. Küll aga raskenev sümptomaatika on tal viimased 10 aastat Cassiusega samalaadne. On teada, et palja rusikaga löögi korral on tabamuse jõud 1/6 võrra suurem.

BJJ paistis esimestel MMA-aastatel UFC sarjas üli-efektiivne, ent need samad tehnikad olid kasutusel ka vanas judo-partermaadluses. Sedalaadi alistamisvõimalused kadusid ajapikku (20aastaga) nii judost kui MMA samadel põhjustel – a. jälgimisväärsus b. soov saada õhtuks koju. Ohtlike tehnikate keelustamisega vältis judo catch-as-can saatust, kus atleedid tervise ja vaatajahuvi säilitamiseks läksid kokkuleppekohtumiste teed. Oli tõsiasi, et elukutselised rasked atleedid, sooja ihuga, suutsid täiejõuga etteastete korral, kui matšiaeg seisnes 30 minutilistes raundides, ka alistamata jätmise korral teineteist sedavõrd traumeerida, et järgmises ringis poleks olnud jätkajaid. Nii sündis steroide täispumbatud lillade trikoodega vägivallatsirkus, mida nimetatakse siiani millegipärast profimaadluseks. Esialgu oli selline vari ka MMA kohal: Jaapani Pride sarjas esimesel viiel, mida eespool seda suuremal määral, üritusel tehti reaalsete löömingute vahele fixed esitusi, sest kuigi dopingukontrolli polnud (steroide süstiti avalikult enne lavale minekut /Goodridge/), siis esinemisressursse ikkagi nappis. Ürituse mõte sõltus alati ka vaatajanumbritest.

Kote-waza ehk randmetehnikate poolest pole vaja samuti judost aikido poole minna, seda enam et aikido samamoodi neid vaid katade ehk eelkorraldatud vormide kujul harjutab. Siiski nii jala kui ka käelöökide osas vajab judo kaasajastamist nii katade kui ka goshin-waza (enesekaitse) randorina, milleks sambo on reforminud end muuhulgas lahing-sambona.

Ka mina olen seda teed otsinud alates 2000.aastast. Ja pakkunud, et Läänes peaks jalatehnikad olema savate baasil omandatud, kuna käelöökide puhul tuleb kindlasti loobuda karate jäikusest ja õlasirutus-etteviimistega poksist asendada: etteviidud õlaga käsi katab ühtlasi lõuga ehk meil on kaks ühes, mida ei juhtu karate tsuki-tehnikate puhul, kui käsi jääb õlast jäigaks. Kui TÜ maadlussaal asetses veel Jakobi spordihoone tänavapoolsel küljel, siis tuli sellesse tulevikuteemasse ka rohkelt mitte ainult tasustamata tunde investeerida vaid isikliku varustusega eesti tudengite tervist ja ihulise puutumatuse integreeti arendada.

2001.aasta 23.juulil läksin Falco lattu ja ostsin isiklikest rahadest poksikoti, mille tõin seljas kesklinna, kus riputasin selle Jakobi spordihoone saalilakke. See on siiani minu kasutuses, hoian oma asju hästi. Julgustan teenuse eest maksjaid ikka esitama kaebusi nn majavalvurite peale, ehk kui skisofreenikutest või kergemat laadi vaimuelupuudega sugulasi pannakse riigikassast kõrgharidusele eraldatud rahade peale tasustatult tudengitüdrukuid tülitama.

Elust ja spordist (1)

Ma olin formaalselt enne spordiseltsi Kalev liige, enda teda, kui loodi Zen klubi. Kylfing-Kalev on II Rooma imperiaal-pretoriaanliku ihukaitseväe oreooliga pärjatud sõna, kuivõrd kasutati rööpselt varjaagiga nagu olen ajaloo-alates postitustes näidanud. Ja kõige sobivam Narva ja Vaiwara aga ka Põhja-Tartumaa rahvale.

Maadlusmatil ei saa teatud puudusi varjata. Kui maadled kaitseasendis, parem käsi väljasirutatult vastu tori rinda, siis 2:1  vahekord saab ilmtingimata ilmseks, ehk kui kohtunik passiivikut eelistab ja teist ebamõõdukat riski õhutab võtma.  Lauri Kõrgvee oli kord nii julge, et ilkus selle üle koha peal – “Sina oled treeningsportlane ja mina võistlussportlane!“

Tõsi, nii oligi! Kui ma saanuksin temaga korra nädalas jutti 30 minutit maadelda 2000-aastatel, siis pääsenuks alati kui mitte 11.minutil, siis enne lõppu ilmtingimata parem treenitus võidule, sest randori ajal pole kohustust võtta ebanormaalset rünnaku-riski kohtuniku pealekäimisel. Sellel-samal 2003.aasta Eesti MV-l, võin ka eksida, sai kohtunikekolleegiumi esimees Einar Suur suurmeister Indrek Pertelsonilt ametlikult sõimu kuulata, et Kõrgveed vile eelistab, kuna paks mees ilmselt ei suuda ega taha maadelda viletsa ettevalmistuse tõttu. Mis tuletab meelde elu KGB valveohvitser Kaldega, kes mitte ainult ei kusinud julgelt peale kõigile sotsiaal-või humanitaarteadlastele aga   e i  s e k k u n u d põhimõtteliselt arstide omavahelistesse kemplemistesse! Meedikuid oli väga vaja, sest suure sotsiaal-kontekstilise januta meeste hulgas KGB ega armee liinis ametialaselt edasi liikuda polnud võimalik ja selle hind oli tervisele ettemääratud! (Vanem Kõrgvee manageeris siis juba Tartu kiirabi ehk kui kellelgi olnuks tegev-CIA ohvitser suguseltsis, siis see ikkagi tatamil poleks mõjule pääsenud! Kokkulappimine kaalub alati üle ribadeks-laskmise!)

Kuuldus ka, et Kõrgvee keelas Tähtvere hallis nooremaid minuga treenimast ehk ka aitamast mul vormi ja oskusi parandamast. Kapten Kütt polnud ilmselt mitte kunagi Kõrgveede kangelane, see on ilmselge! Ent minu jaoks oli see alati mage teema teha esivanemate kuulsa nimega endale teed koolides, staadionitel, muusikaseltsides, erakondades või isegi õllelaualiste juures. Ometi olid Kütt-Eikelmannid Kuubal USA territooriumil kahel esimesel aastal minu esimeseks pereks! (Kui tahate sellega vaielda, siis tehke seda avalikult, kihlveode summadest (x=10 000euri) avada Eesti Armee Difamatsiooni-vastase Fondi arve!)

Ma olen ülikooli ajal veel kahe ENSV-järgse Eesti armee ohvitseriga maadelnud. Pikemal oli suur tahe ja võime alati püsti tõusta, ent väiksem, vist Einar Suure kasvandik, hakkas nagu plika hüsteeriliselt rabelema, kui ma ta mingisuguse gatame variandiga matile naelutasin. Sellel siilipeaga wannabe’l, sõltumata auastmest, pole mingit vana Küti ja tema kaaskonnaga võrreldavat sisu. Mina talle ühegi sõduri elu ei usaldaks. Peksasaamine kambalt on jalutuskäik võrreldes vene armee rünnakuga!

Muideks see oligi vana Kütt, kes kord plahvatas oma USA-suvilas, küsides – “Tead, Romero, kes olid hunnid???” Tema hääl laksus nagu kahurikanonaad igal seinal!!! Seega, mul on esmane autoriteet temalt endalt! Suur Linda vaidles, ent tal polnud õigus!

Väga kardan, et minu vahemere pruun, millel pole absoluutselt mingit seost Itaalia kommunistidega, ja mis segab mõnedel eestlastena enese-esitlejatel teha koostööd, markeerib võimetust näha maailma teile aina suuremat väljakutset esitava kohana. Kui konflikt tuleb, siis te pole ilmtingimata valmis, kui see nii jätkub! NATO? Kelle NATO? Laplaste või soomlaste või iirlaste NATO? Nad pole liikmed.

Tagasi judo-maadluse juurde. Muideks, kord ma näitasin, mis juhtub siis, kui ma ignoreerin kohtuniku soovitust end kotina lasta kohelda. Ma maadlesin 2000.aastate algul Martin Padariga Eesti MV-l ja erinevalt Kõrgveest tegin vähemalt kolm korralikku rünnakukatset. Padar näitas 3.minutil juba võhmatus-märke, ent kohtunikud tulid talle appi. Mis siis juhtus? Ühegi lõpuniviidud võtteta otsustati selles matšis paremus tema kasuks. Mina treenisin amatöörina.

***

Mingil hetkel ilmusid 2003.aastal või hiljem Tartu Tähtvere judohalli kummalisi hilis-ealisi treenijaid. Mina neid vältisin, sest kirjutama reegli järgi algajatest ülekäimine ei kahjusta mitte ainult judospordi mainet vaid seab inimese autoriteedi kohale kahtlusvarju. Tänavalt tulnud inimese peal võiks alati sama hästi “sumo 82 heidet” harjutada, ilma et teine asjaosaline mingisugust kasuks tulevat õppetundi sellest saanuks. Üks neist oli Indrek Reiland, hiljem lisandus ka Jörgen Matsi, kes Pärnu vabamaadluskogemusest olid lülitunud ümber Brasiilia jujitsule. Neile ei läinud ka hiljem paremini nagu 90.aastatel Eesti meeste maadluskoondisel, kes judoga treeningpaindlikkust üritasid arendada. Jakimaadlus on omaette spetsiifikaga võitlusviis, millesse teistest maadlusviisidest ületulemine õnnestub sujuvalt vaid kõige parematel vabamaadlejatel. Jörgeniga hiljem maadlesin, sellest talle palju kasu polnud, sest kaaluvahe oli liiga tema kahjuks. Ühepoolsust ka vaja pole!

2007.aastal üllatas mind saksa esteetik Daniel Cohnitz, et ta igal pool üritas end näidata koos Reilandiga, kes oli sellest paarist Matsi-Reiland nõrgema tasemega maadleja. Esteetik Cohnitz vist pole kunagi Tartu kahevõitlussaalidesse kellegi äravõlumiseks astunud, sest BJJ ja MMA mehed neil aegadel tasemelt mingit võrdlust judokatele ega poksijatele pakkuda ei suutnud.

Judotatamil nägi tavapäraselt BJJ ja judokate kohtumine välja nii:

Logica Prima (76): The Square Game

1. 1986. Kavka, Gregory S. Hobbesian Moral and Political Theory.
2. 1996. Hausman, M Daniel. Economic Analysis and Moral Philosophy.
3. 2000. Katz, Leonard. Evolutionary Origins of Morality Cross-Disciplinary Perspectives.
4. 2012. Ed Cropper, SA. Operational Research and the Social Sciences.
5. 2015. Shermer, Michael. The Moral Arc: How Science makes Us Better People.

1.

2.

3.

4.

 

5.

Logica Prima (75): The Square Game!

1. 1969. Buchler, Ira. Game Theory in the Behavioral Sciences.
2. 1997. Solomon, Robert C. Its Good Business: Ethics and Free Enterprise for the New Milliennium.
3. 2010. Leonard, Robert. Von Neumann, Morgenstern and the Creation of Game Theory.
4. 2013. ed Leinfellner, W. Game Theory, Experience, Rationality.
5. 2016. ed Lee McIntyre. The Routledge Companion to Philosophy of Social Science.

1.

2.

3.

4.

 

5.

Sedelid (328): Ääres veel kajab ehk hilis-keskaegne soomeugrikeskne Euroopa geograafia!

Immanuel Kant kas ei teadnud või pidi ignoreerima 14.sajandist pärit Islandi käsikirja Upphaf allra frasagna kogu-tuntud maailma geograafiast. Normannide ehk ka kõige ekstreemsemate ookeaniratsutajate rahvakild polnud Islandil suur, ent uudishimu ja teadmised pidid siiski vastama nende kogemusele. Ehk ka kuuldavaks tegema suurte lainete kõla veel siis, kui kõlakoda või Kell keset Euroopat ammu jahtunud oli! Euroopa osas loetletakse 20 kuni 24 geograafilist ühikut (ehk +Sardiinia ja Itaalia, mis siin kõrval-episoodina siiski esile kerkivad nagu Suur-Sküütia ja isegi Gardarike/mida saksa tõlkija ei oska õigesti ümber panna/).  On tähelepanuväärne, et 20 nimetusest üheksa on maiootilised siirded või killud. Saate aru!? Kuus esimest on Gardarike suurlepingust loetletud tähelepanuväärsed maad. Neid täiendavad Hunaland ja Bulgaaria Ungariga. On oluline tähele panna, et selles dokumendis Huna- ja Ungerland osutavad erinevatele entiteetidele.

Ühtlasi kerkib siin vaidlusküsimus, kuidas loetleda pärast Taanit maa-jaotusi! Kui seni ja ka järgnevalt-allpoolselt kulgeb kõik idast läände, siis siin justkui valitakse vastupidine suund ja Saxonia ehk Germania asub keset Valgevenet-Venemaad!? Islandlane oli joobes ja vaatamata suurele vaevale õppida lakooniliselt kirjutama ei teadnud kuidas asjad Euroopas asuvad?!?

Isegi, kui saar oli tublidest meremeestest-pootsmanidest ja argipäeva laevakaptenitest tulvil, kes suutnuks viga parandada ettelugemise korral kohe? Nii nagu kaasaegne Islandi keel pakub kasutustes kõige enam indo-germaani keeltest arhailisi meie maailmaga haakuvaid üllatusi, nõnda ka nende keelt kasutati ilmselt palju paindlikumalt-ujuvamalt kaasaegsest inglise keele grammatikast. “Vindlandile (ehk Woenodlandile) on läänest lähim Taani /ida poolt, Poola-st (edasi) tulevad Reidgota-land, ja Hunaland/ Saxonia või Germaania, mida nüüd sakside maaks nimetatakse.”

Kui me loeme Prantsusmaale kolinud franke üldnimetuse sakside osaks ja üldistame selle Karl Suure keisririigile, siis läheb kõik omale kohale ja ei tundu järgneva taustal, et Prantsusmaa on loetelust välja jäetud!

On oluline märgata, et Traakiat peetaksegi siin türgi rahvaste algkoduks. Türklus on reserveeritud bulgaritele ehk seega ka vahetult Volga jõe idakalda rahvastele. Mis seletab Kara-Antia ehk Must-Anta jt nimetuste kasutamist kreeklaste poolt slaavlaste asualade kirjeldamisel. Ei olekski vast midagi skandaalsemat kui jõuda järelduseni, et rahvasterännakuga hoopis algtürklased soomeugrilaste poolt välja suruti Euroopast? Ja sekud-sźekelid elasid algselt tegelikult Liivi-Kuramaal?

Doonau on Saxonia ja Kreeka piiriks? See tähendas, et üks nimetus funktsioneeris vana Lääne-Rooma ja teine Ida-Rooma asemel justnimelt Austria piirkonna markeerimiseks, kus kujunes suurlinnaks Viin!

Kas West-faali mäletati veel kõrgkeskajal Attila hunnide talla-alustena? Saksa ajaloolane Heinrich Beck on küll seda meelt! Dietrich Berni ajaloos 13.sajandil nimetati Attila riigiks just Hunalandi ja selle pealinnaks kindlasti Westfaali südames paiknevat Susate-Soesti! Vahest ikka olid siinsed sõjad 13.sajandil pärilusküsimustest tõstetud ehk vanade assimileerunud välis-maiootikute katse integreerida vana kodumaad?

Tsiteerin SCE blogi 2017.aasta septembri lõpust:

138. peatükk: Liivimaa (De Livonia)
Samas regioonis ja keeleltki on Liivimaa maaosa (provints), mis Germaania äärealal jaotub pikki Ookeanimere kallast. Varem oli rahvas barbaarne, kuigi jumalaid austasid, siis mitte Ainujumalat, ebajumalad vastasid neile. Surnukehi ei asetanud matmishaudadesse, vaid riitadel tuhaks põletasid, kaasa panid kariloomi ja teisi elajaid, sulaseid ja teenijatüdrukuid ja sarnaseid hingelisi, uskudes et nii tuhastades teistpoolsusse said kaasa saata ja teha ka seal isanda elu õnnelikumaks. See kodumaa (?!?) olles nõnda deemonite poolt eksitatud, Jumala väel ja germaanlaste pealehakkamisel tagasi on saadud.

Kroonik kinnitab, et Ainujumalat ei austanud, mis meenutab araablaste osutusi Läänemere majus-dualistidele, kes arvestasid võrdselt nii valguse kui pimedusega. Matusekombed seovad neid vanade sküütidega ja ühtlasi kummutavad ajaloo-sotsialistide pseudo-deduktsioone nagu Liivimaal seisusi ja kihistumist polnud. See kirjeldus kattub ilmselt ka araabia-pärsia rosside etnograafiaga. Mind rabab haec patria kasutamine viimases lauses.