Kaitstud: Tolerantsus-suitsiid (2)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Pole olnud ? (1)

Ivan pandi 1980.aastal Luunja pioneerilaagrisse. Ta kandis paberite järgi nime Raul. Insener sõidutas meid mikrobussiga kohale, oli ettenähtud ka kava, mis pidi näitama, et lapsed pole asjata aega veetnud lastelaagris. Ent kui pool tundi oli juba mööda saamas, siis ei suudetud kuidagi teatada, et talle on vastu tuldud – kõik käskjalad väravas otsisid Rauli. Ent teda ei suudetud kuidagi leida – vastavas rühmas ja vanuses polnud ühtegi sellenimelist isikukirjeldusega poissi! Ülle siis andis isikukirjelduse paarile-kolmele, kelllele see situatsioon suurt huvi pakkus ja kes olid valmis üles näitama algatust. Ühtegi Rauli polnud ka vanemas rühmas, siis kellelegi plahvatas – “Et see on ju Ivan!”

Ja tõepoolest, kui Ivani otsima mindi, siis oli ta varsti kohal lõkkeplatsi ääres. Ülle pistis meile kätte kaks jäätist ja Insener esitles kõigile nähasoovijatele klassikalist trofeelist saksa fotoaparaati!

Keegi ei riielnud temaga sellepärast, et ta oli valinud olla suure naaberrahva tubli poeg keset leninlikku noorsooüritust!

Kas John Fitzgerald Kennedy kohtus luure-Gagariniga? (2)

Pärast keskkooli lõpetamist Vladikavkazis (Ordžonikidze) läbis Oleg Penkovski veel neli õppeasutust:

• 1937—1939 Õppis (ja lõpetas) Kiievi suurtükiohvitseride koolis;
• 1945—1948 Õppis (ja lõpetas) M.V. Frunze-nimelises Sõjaakadeemias;
• 1949—1953 Õppis (ja lõpetas) Sõjalis-diplomaatilise akadeemias (Военно-дипломатической академии Советской Армии (ВАСА)), mille järe suunati GRU Lähis-Ida ehk 4.osakonda tööle;
• 1958—1959 — Õppis Dzeržinski-nimlises kõrgemas inseneri-suurtükiväe sõjaakadeemias raketitehnoloogia erialal marssal Varentsovi soovitusel ja eeskostetega.

Kokku ca 10 aastat nühkis kõrgemate nõukogude sõjakoolide pinke! Pärast Kiievi kooli oli puhastatud armees puudus kaadritest, seetõttu osales “värske materjal” suurtükipatarei politrukina Poola okupeerimises ja Soome sõjas. Teise maailmasõja algusaastate koguraskusest vabanes ta innuka komsomolitööga Punaarmees. Ent ka lahingutegevuse juhtimiseni õnnestus tal kasvada: tankitõrjepolgu komandörina sai ta kaks korda haavata ja teda autasustati viie ordeni, kaheksa medaliga!

Žukovi kaitseministri perioodist hakati endisi poliitilisi ohvitsere armees poolavalikult põlgama ja tõrjuma, ent see ei seleta tema biograafilisi vastuolusid!

Penkovski äraandmisloo detailid pole ühesed: kas võttis ta kontakti 1960.aasta juulis-augustis või detsembris. Käis terve päeva USA tudengitel Indianast järel ja andis üle “paketi”, milles kohe “tulistas” – selles oli 300 nõukogude (sõjaväeluure) agendi nime USA-s(?). Esimene asjalik kontakt leidis MI ja CIA sõjaväeluurajatega aset Londonis 1961.aasta 20.aprillil hotellis Mount Royal numbritoas 360. See kohtumine veenis lääne-poolseid kolleege sensatsioonis. Selliste välisreiside puhul oli kontakt seriaalne, ehk kuni 14 korda tuldi esimesel lähetus puhul kokku.  Kohtuti pikemalt välisreisidel ja ka Moskva saatkonnapidudel, kuhu sai ilmuda kutsetega. Nõukogude propaganda väitis, et raadiosides oli tema numbriks 163, tal olievat olnud vähemalt üheksa hüüdnime, millest filmis loetakse ette “Jan” ja “Aleks”. Lääneriikide apologistika eelistab “Hero”‘st ja “Yogi’st kõneleda. Ta käis uuema raketitehnoloogia juhendeid pildistama kinnises sõjalises arhiiv-raamatukogus. Ent koguloos on see nõks, et tal polnud oma kabinetti, kuhu sulguda, ega ka raamatukogus polnud võimalik privaatselt materjale lehitseda Minox-kaameraga pildistamiseks. Sõjaajaloolased peavad kõige kuritegelikumaks S-25 õhutõrjesüsteemi (õhutõrjekompleks V-300 baasil) instruktaaži ja andmete lekitamist, mis oli ju NSVL relvastuses 1955.aastast 1982(8).aasta ehk perestroikani. Isegi R-12/SS-4 tehnilistest piirangutest informeerimist ei ole peetud nii oluliseks. Kennedy’l olnuks suurepärased võimalused tuumalöögi korral peale jääda, sest Penkovski ületulemise hetkel oli ameeriklastel 20 000-pealine raketijõud, millele nõukogude pool jäi kümne kordselt alla. Ent selle asemel, pärast eepilist ja sõjaajalugu tegevat Normandia dessanti 1944.aastal, põrus Kennedy aeg märgilises mõttes 17.-19.aprilli 1961.aasta Sigade lahe operatsioonis, mis algatas massiivse nõukogude poole sekkumise ja viiski geopoliitilise Mississippi-Kariibi veeruumi blokeerumiseni.

16 kuu jooksul, kui ta aktiivselt materjale viskas, esialgu rahapakkumisi isegi tõrjudes, andis ta üle 110 mikrofilmi, 140 tundi lindistatud kõnelusi NL armee tasemest ja kokku 10 000 lehekülgi salastatud dokumente, mh ka tegelikult avalikke ajakirjandusartiklite tekste ajakirjas “Vojennaja Mõsl”.

Konspiratiivne sidepidamine Moskvas käis Greville Wynne ja Janet (Anne) Chisholmi kaudu. Viimase kasutamine on kergitanud kahtlusevarju, kuivõrd tema seotus MI teenistusega tehti juba Tšehhoslovakkias kindlaks. Oli üsna riskantne teda uuesti kasutada sügaval karu urus. Kuskil lastemänguväljakul kommi sisse fotorulle peita – ma ei leia, et tema lapsed peaksid millegi eest väga tänulikud olema oma vanematele. Stalini ajal võinuks sõjalise spionaaži asi finaliseeruda “revolutsioonilise kiirkohtuga”, keegi poleks lõpuks õigupoolest teadnud, kuhu lapsed kadusid ja mis üldse nendega juhtuda võis! Djatlovi kuru intsident samast ajast, samalaadse teemaga, ootab siiani lahendust!

Agent Nikolajev seekord püksi ei teinud!

Siiski, nagu ka BBC rekonstruktsioon peenelt osundab, jäi Janet vahele sisekontrolli käigus.

Vene mees võis olla a. tema abieluväline suhe, b. “omamees”, kuivõrd kontakt osutus GRU suuremaks nupuks, siis salajaseks operatsiooniks, millest KGB ei pidanudki keegi sõjaväeluure puhul teavitama (pange tähele!), c. reetur. Kontrollimisel selgus, et Penkovski polnud kellegagi oma käike kooskõlastanud. Tema järel korraldati jälgimine. Ülemisele korrusele paigaldati mehaaniline kaamera, mis sirutas end horisontaalselt välja siis, kui Penkovski aknalaual materjale pildistas. Operatiiv ehk välijälituses mängis peamist rolli KGB agent Boriss Nikolajev, lõpuks paigaldati kõikjale kaameraid ja ka filmiti asja-ajamist igast rakursist. 2.novembril 1962.aastal Greville Wynne lasti Budapestis ungarlaste poolt vahistada ja venelastele lennuliiklusteedel üle anda! Kim Philby kadus Beirutis 23.jaanuaril 1963.

Kariibi kriis oli täies hoos, kui Penkovski andis tunnistusi, sooviga “saada uuesti ausaks nõukogude inimeseks”. Tagantjärgi spekuleeritakse, kas tahtis ta lahti tõmmata tuumasõda, kui lasi sõjapasunat puhuda KGB-le eksitava instruktsiooni andmisel:

1. tuli kolm korda helistada numbril 432694, puhuda kõnetorusse ja panna hargile,
2. seejärel tuli trollipeatuses teha must märk postile nr 35.

Kõne vastuvõtja oli brittide saatkonna arst Alexis Davidson. See pidavat tähendama, et Hruštšov läheb sõtta. Ent 27.oktoobril oli Kennedy juba sõlminud diili, et nõukogude tuumaraketiüksused lahkuvad Kuubalt ja CIA isegi ei kaalunud edastamist. Penkovski süüdimõistmise järel saadeti nõukogudemaalt välja “kõigest” 12 välissaatkondade luurekahtlustustega töötajat.

Kas John Fitzgerald Kennedy kohtus luure-Gagariniga?

Oleg Penkovski oli 1944.aastal hilisema NSVL suurtükiväe Ülem-marssali Sergei Varentsov’i (1901-71) adjutant. See tutvus maksis marssalile NL kangelase autähekese äravõtmise ja viie astme võrra – kindral-majoriks – allapoole viskamise!

Nõukogude kindralstaabi luure ehk GRU polkovniku Oleg Penkovski (1919-63> 16.mai) legend rajab kaasajani teed popkultuuri, kuivõrd arvatakse, et Viktor Suvorovi Akvaariumis jutustatud GRU polkovniku elavalt kremeerimise filmiklipi puhul, mille näitamisega initsieeriti organisatsiooni noori ohvitsere, peeti silmas just teda. Elavalt ahju viskamise kaadritega algab 2014.aastal ekraanile toodud Poola-USA ühisfilmiprojekt Jack Strong, mis ei peaks kahetist muljet jätma, millise riskiga kõik, ka vasall-riikide, “püha revolutsiooni-üritust” teenivad ohvitserid (nagu ka inspiratsiooniallikas – peaosaline Poola armee polkovnik Ryszard Kukliński 1930-2004) igapäevaselt silmitsi seisid, kui ebalojaalsuskahtlustusega vastuluurele vahele jäid.

Ja venelased ei tapa vastuhakkajate pereliikmeid? Sellepärast et see pole neil kombeks? Just sellist argumenti kasutatakse venelastelt tapmiskahtlustuste eemale juhtimiseks, kuivõrd Kuklinski mõlemad pojad surid nn ebaselgetel asjaoludel pärast ärahüppamist 90.aastatel: puhas juhus, et ülikooli kampuses sõitis numbrimärgita veoauto just tema pojast üle! Pereliikmete jälitamist filmis välja ei mängita, sest kui inimene on vaba, siis ta teeb hulgaliselt vigu – see inkrimineerib ju omasüülisust. Võib-olla oli purjus ja ei valinud hoolikalt seltskonda?! Aga kui ma ei joo, ei süsti ennast, ei kuritarvita ühtegi keemilist komponenti, ei lävi homodega või prostituutudega – mis siis teha? Aga milleks paber siis on? Kirjutame paberile, et Oleg oli nii ennasttäis egoist, kes ei toetanud isegi spioneerimisest saadud suurte rahadega (korduvalt võttis “lääne kolleegidelt” 3000 rubla, mis oli rahareformijärgselt autoostu raha) koristajana kopikaid teenivat ema ja keeldus kinni maksmast kalleid medikamente tarvitava papa ravikuuri!!!

Ja seda väita samal ajal, kui et 1960.aastal tõstis KGB ja armee sisejulgeolekukontroll taas lauale fakti, et Oleg Penkovski insenerist isa hukkus Rostovis 1919.aastal Punaarmee-vastases võitluses, kui laps oli veel Põhja-Osseetias 4-kuune! Mis papa? Mis isa?

See oligi usutav põhjus, miks juba 24-aastasena II maailmasõjas polkovniku ülesannetes noore mehe, kes juhtis tankitõrjepolku, karjäär kidus. Talle kinnitati 30-aastasena polkovniku auaste, ja ehkki ta pärast sõda veel läbis kaks kõrgemat sõjalist õppeasutust, siiski tema jaoks kindralipaguneid ei paistnud. Ta oli 20 aastat ehk kuni surmani polkovnik!

Inimene peab olema rahul sellega, mis tal on? See pole kunagi kehtinud proletariaaditõrvikut kandva komsomoli kohta! Nemad on kõige suuremad kannatajad, nemad on kõige suuremad töötegijad, nemad pole karjeristid, nemad on kõige targemad, nemad kvalifitseeruvad Nikolai Ostrovski kirjandusklassika eskpertidena inimkonda juhtima!

Penkovskil hakkas viltu vedama NL Kõrgemas Sõjalis-Diplomaatilises (?) akadeemias, kus inglise keele õpetaja kirjutas talle punast vilkuvat andva iseloomustuse, ja iseloomustustel oli nõukogude süsteemis kandev osa (sellise mentaliteediga inimeste hulgas meie päevini, ehk need, kes ei tee vahet arvamusel ja faktil), millel oli tõendi kaal ettetulevates kriminaalmenetlustes või vaidlusküsimustes üldiselt: keele õpetamisel paljastus, et Oleg Penkovski olevat ebasiiras inimene!  Penkovski inglise keel olnud temaga kokkupuutunud brittide ja ameeriklaste arvates piisav, et tervenisti mõista asju ja kuigi ta eelistanud vene keeles end väljendada, sai ta sorava kõnelemisega tarvidusel alati hakkama!

Kolleegid nägid kaugemale?

“Iseloomult ja käitumiselt on polkovnik Penkovski

pahatahtlik ja kättemaksuhimuline, piiritu karjerist,

kes on karjääri nimel valmis kõigiks alatusteks, isegi laimuks!”

Väljavõte 1955.aasta Türgi

lähetuse järgsest iseloomustusest

Ent Penkovski tahtis elus edeneda: ta oli 1945.aastal abiellunud üsna kena naisega, kellel oli kindralist papa (kindralmajor Dmitri Gapanovitš) ja  edasipüüdlikult tuulutas õppeasutuste-raamatukogude uksi! Muideks ka esimest asja pandi talle pahaks, et ta alati tahtis esinde vajalike inimeste seltskonnas, kes rahuldaksid tema karjääri-ambitsioone, justkui naisele ja tütrele poleks korda läinud abikaasa-isa sotsiaalne käekäik ja positsioon nõukogude ühiskonnas! Ent karjerismi silti, kes läheb edasi üle laipade, olles valmis milleks iganes parema positsiooni nimel, kleebiti talle aina visamalt.

Kuidas võis saada sõjaväeluure GRU polkovnik kindraliks? Kas välisresidentuuris – selle juht oli automaatselt kindrali ülesannetes – või vahetult kindralstaabi aparatuuris. 1955.aastal oli ta Ankaras sõjaväe-atašee esimene abi (?) ja kureeris NATO-vägede vastast GRU agentuuri. Hiljem on talle etteheidetud 1. afääri nõukogude saatkonna KGB pealiku abikaasaga, 2. juveelide müümist turuletil kuskil Ankara bazaaril ja 3. kaebuse esitamist residentuuri käpardliku juhtimise kohta ettemääratud GRU residendi poolt, kes tema töö üle võttis. Ühesõnaga, keegi valetab siiani ja võimalik, et ta polnud juhtunus üldsegi süüdi, ent just nimelt taolist eeskuju ja siseinfot tundes, pages ka Genfis resideeruv Vladimir Rezun sulatusahjust eemale.

Penkovski saadeti 1956.aastal tagasi Moskvasse ja vallandati GRU-st. Ta sai sõjaväeluuresse määritud reputatsiooniga tagasi, kasutades ära sõjaaegseid tuvuseid marssal Sergei Varentsovi ja KGB ülemast GRU direktoriks tehtud Ivan Seroviga. Ent residentuuri Indiasse 1959.aastal ikkagi ei saanud – ootas määramist, et nii olulisse lõiku pandi ikkagi keegi teine! Kummalisel kombel on mõlemat eeskostjat peetud justnimelt Hruštšovi meesteks nõukogude armees, kui süsteemi kolmandas sambas. Kas Serovi tõrjuti või edutati, kui et toodi endisest NKVD-st GRU etteotsa? KGB tegeles eelkõige sisejulgeolekuga ja välisluurena subverteerimise ehk pehmete osadega, eriti juhtiv-intellektuaalidega, ehkki võis ka tööstus-spionaažiga hakkama saada. Ent GRU koordineeris ka nõukogude suurte võimalustega sõjalis-tööstuslikku kompleksi ja see on meie päevini väga kallis, väärtuslik ja suur business kõikides juhtivates tööstusriikides. Marx-Engelsi interpretatsioonid Frankfurti koolkonnas GRU korda ei läinud, selline sõnavaht ei mängi suurt rolli Berliini-taoliste metropolide sodiks pommitamisel, millega marssal Varentsovi-taolised mehed suurepäraselt hakkama said!

Isiklik sõprus kahe juhtiva Hruštšovi meeskonnaliikmega, kes tema karjäärilootusi aitasid elus hoida, on loonud Penkovski kodumaareetmise sirgjoonelises narratiivis vandenõu-teooria, mida esindavad eelkõige Anatoli Maksimov ja (vähem) Aleksandr Hinstein. Maksimov publitseeris 2010.aastal 400-leheküljelise raamatu GRU ülem-saladus: Penkovski asi – kangelane ja mitte äraandja! (Максимов А.Б. Главная тайна ГРУ. «Дело Пеньковского» – герой, а не предатель! (2010, 416 стр.)), milles tugineb 1. isiklikule analoogilisele kogemusele, kui 1978.aastal mängis Kanadas dissidenti välisluure operatsioonis “Turniir”, 2. Penkovskiga isiklikku kokkupuutumist välisluure teadustehnilise osakonna kuraatorina 1960-61.aastal. Oleg Penkovski, kes oli kohtu all NSVL Teadus-Tehnilise Komitee ohvitserina-liikmena, mitte GRU polkovnikuna, juhendas ja nõustas noore Maksimovi-taolisi algajaid spioone NL Välisluures sellel ajal, kui oli Londonis kontaktis MI6 meeskondadega!

Kahtlust ei ärata mitte ainult valmisolek transportida NL ja lõhata Moskvas portatiivseid kahekilotonniseid tuumapomme, mida lasti ka suurtükist, vaid Hruštšovi kirjeldamine Aatomi-Hitlerina, kes tahab algatada tuumasõda USA ja sotsialistliku bloki vahel! Kas ta tahtis eestkostjate positsiooni nõrgendada ja Hruštšovi võimult kõrvaldada?

Ka isiksushäire närvihaiguseni on ju Penkovski puhul kõne alla tulnud, st saagida oksa, millel istutakse! Milleks lasta end meelitada maskiballist nagu kapis istuv homoseksuaal ja passida selga lääne kamraadide vaimustunud oigamise saatel NATO kolonelide mundreid? Ta oli kindlasti ka heteroseksuaalsete huvidega, sest nüüdsegi Venemaa meedia-propaganda dokumentaalkatsetused heidavad talle viimasel kolmandal lähetusel ette peenemat laadi prostituudiga öö veetmist, mille järel sai neli äraütlemist välissõiduks! Lõbustuse maksis kinni MI, keda rahastavad teatavasti Tema Majesteedi maksumaksjad! Nii üks kui teine olnuks aluseks ju viivituseta evakuatsiooniks!

1961.aastal öelnud ta brittidele, et Nikita vajab veel kolme aastat, et tuumaprojekt sõjatööstuskompleksis masstootmiseni viia, mis võrdsustab seisu ja viib sõja alustamiseni!

Kuna 18.juulil oli Gagarin Londonis kuninganna vastuvõtul, siis nõudnud temagi kohtumist mõlema luureorgani ülemise otsaga. Brittide kaubandusatašee Greville Wynne (1919-90), kes veeti koos Penkovskiga näiduskohtuistungile miilitsavahi all ja istus kaheksast aastast ära vaid ühe enne väljavahetamist Gordon Arnold Lonsdale’i vastu (kodumaal tuntud kui Ко́нон Трофи́мович Моло́дый, 1922-1970), väitis et tema korraldas Penkovski kohtumise US 35.presidendi  John F. Kennedy’ga. Sõjaväeluure ametnikud Läänest, kes temalt rutiinselt andmeid vastu võtsid, eitasid sellist teenet, ehkki lord Mountbatten vist ikkagi “lipsas korraks sisse”. Tegelikult oleks pidanud kontrollima Greville isikut, kui ta tagasi saabus – kas see oli ikka seesama mees või plastilise operatsiooniga muudetud (“vanglas kõhnunud“) Vassili! Sest mõningaid asju, kas need aset leidsid või mitte, ta lihtsalt ei pruukinudki seetõttu teada. Mr Wynne olevat kuskil lausa seda väitnud, et Penkovski elas pärast mahalaskmis-otsust vabana vähemalt kaks aastat ühes Venemaa väikelinnas ja alles seal lahkunud suitsiidi teel teise ilma!

Maksimov sedastab, et Penkovski ei teinud olulist kahju ega andnud jooksvatest salaoperatsoonidest ülevaadet. Ta ei teatanud ju Lääneriikidele Berliini müüri püstitamise kavast 1961.aasta (13.)augustis ja vastukäiv on informatsioon, et ta teadis ja edastas dokumente Kuuba relvastamisest. BBC televaatajale näidatakse Varentsovi kohtumist sõbraliku Penkovski’ga – peaaegu sosinal öeldakse, et Kuubasse on teel 36 (oktoobri alguses oli kohal 99) sissepakitud keskmaa tuumapead kandealustega. Revisionist Maksimov seevastu on kindel, et ameeriklastel polnud aimugi 40 000 nõukogude väekontingendist, kuna poole miljoni mehelise dessandiga taheti Kuuba maatas teha. Kariibi kriis peatas selle, Penkovski antud sõjaline informatsioon näitas nõukogude raktitehnoloogia suhtelist taktikalist suutlikkust. Kennedy ja Hruštšovi diilist võitis Maksimovi ettekujutuses nõukogude pool enam, sest ameeriklased seoti lubadusega mitte tungida sõjalise jõuga saarele, pluss Türgist 10-minutilise teekonnaga USA löögirusika ärakutsumine, kuna venelased kutsusid ära tuumapead rahvusvahelises isolatsioonis olevalt olematu majandusega banaanivabariigist, millel siiski oli US mereväe jaoks geopoliitiline võtmetähtsusega asend nagu värav Atlandi ookeani laevastiku ja Mississippi veeruumi jõelaevastiku vahel. Arvestades seda, millise geograafilise ulatusega Mississippi jõgi hõlmab USA Idarannikut ja enamasti saksa väljarändega keskosariike, oli see nende osariikide ajaloolise veelogistikal põhineva majandustegevuse kasvu blokeerimine ja vabakaubanduslik obstruktsioon.

 

Sissekukkumine?

 

(järgneb)