FAMILIA (4): PR-HÜGIEEN

Globaalne must-PR on juba miljardär Epsteini teise ilma saatnud. Üle-elajad peavad seevastu leppima permanentse tagasitõmbumise ja jätkuvate kohtulike väljapressimiskatsetega. See sissekanne on ühtlasi kokkusattumuse ja juhuse marginumist. Jah, ma jätkan 2006.aasta Saksamaa-diskursust, kui ma oli täiesti jõetu alaliselt saatma kippuva paha haisu pilve pärast, mis hästiinforeeritud ühiskonnas järgnes põhjendatult 1965.aastal kui mitte varem Läti NSV-s sündinud Artur Tsõganovile: koolis noor tsõgan ei käinud, suur mees otsis alati seltsi algkooliealiste poistega, lasi kirjutada kaebekirje pedagoogide kohta, kes teda võõra töövihiku või lausa KGB-Melso sugulase tehtud õlimaalitaidega ainest läbi ei lasknud, kokkuvõttes, tegi võõral kinnisvaral Amblas või Tartu Riia mnt äärses eramus homopornot olümpiaturistidele müümiseks, parasiteeris vähemalt poolteist aastakümmet USA itaallase vabadusevõtmisest tilgutatud ressurssidel etc. Pole kahtlust, et ülbemat pretensioonikust ei leidu kui Ülle Kaldel ja Artur Tsõganovil ennast režiimikuritegeliku väljapressimisega veel premeerida – kui Eesti oleks samasugune riik nagu USA või Itaalia, siis istuksid nad pikalt vanglas ja vaid debiilikud usuksid juttu nende enesekrediteerimisest, et keegi pärast vanemate tapmist ENSV-s sugulaste kinnivaral elades nende endi tehtud ähvardused üle elas!

Võib-olla ei peaks, ent ma siiski mainin, et Vanemohvitser tundis miljardär Epsteini, neil oli ärilised vahekorrad, ehkki patukotiks tehtud juudi poissmees võis väga kaugelt olla isegi Linda Eikelmannile ema kaudu sugulane. Epstein visiteeris 80.aastate alguses ka Vanemohvitser Küti külalisena nõukogude Eestit. Veel varem, aastal 1976, organiseeris eesti ohvitser suuremale sugulaste-tuttavate grupile külaskäigu sellele nn kurikuulsale saarele, millele käis hiljem puhkamas ka Bill Clinton jt. Tõnu Voodergi peaks seda veel mäletama, sest oli juba koolipoiss. Meil oli nende paari päeva jooksul seal üsna lahe olemine, ehkki meie ilmumine meelitas sinna kohale kahtlaselt käituva nadikaela koos varamurde-ealise tüdrukuga – minu meelest tahtis ta meest blameerida, kui saabus sinna jutuga, et näed, tal on nõbu, kes tänaval seikleb krt ei tea kellega, et parem olla seal turvaliselt!! (?)

Epstein tundus normaalse mehena, ehkki eraklikkusele kalduv, ta kadus alati ära, kui mingid verinoored blondiinid teda otsima tulid. Ent alati oli ilmne, et need naised käisid ise aktiivselt seltsi pakkumas ja üritasid igati tutvust temaga ära kasutada. Tema omakorda jäme vist olla (veel?) ei osanud, sest tegi nende sugulastega kinnisvara-äri etc.

Ent juba siis viibutas Mamma, kes oli samuti delegatsioonis, mulle õpetlikult sõrme – vaata ette, inimesele on maine olulisemgi kui isiklik hügieen! Samas ei olnud võimalik, et ta etteteatatud väisamise ajale oli tellinud igavlevaid kooliskäimapidavaid ööklubiplikasid – mees oli veel väga noor, päratult rikas ja tõstis ilmatumalt nende klassikuuluvust ju!

Küsitakse, et miks ma nii läbi, kurnatud, häiritud ja masendatud olin Saksamaa stipendiumi perioodil!? Kõigest ei saa rääkida ka mina, kuidas ma infot saan, ja kuidas seda mulle edastatakse. Ent ma ei hakka kurtma, et ilm on julm etc. Et mitte ainult Tartu Ülikool pole komsomoli-korrumpeerunud patuauk ja pedofiile on jätkunud isegi presidendi kantseleisse (keegi tahab vaielda või ei tea seda lugu?), see peabki tulema ju loomuliku süllogismina, et RahvaHääle-meedia vaid jätkab sama ILA pealemäärimist Eesti Vabariigi kodanikele. Kokkuvõttes ei suhtu ma KGB-tsõganitele tagatud võimalust inimeste mainet täis-sittuda muudmoodi kui tapmiskatsesse. Sest nad ilmselt taipasid kurdi mehi raudteejaama järgnemas nähes 2006.aasta veebruarihommikul, kui eesti grupiga Põhja-Saksamaale vabariigiaastapäeva pühitsema sõitsime, et ka nemad parkimata nahaga sellisest pasakatla tegemisest ei pääse!

Ma olen kogu aeg mõelnud muuhulgas, et miks Vivian-Elli (“BOHL-PUUSEPP”) võrdles suhuvõtmismaratoni pornovideo tegemist Beyonce tantsimistega. Minu arvates on see kindel tunnus, et minu suguvõsa ajalugu oli paha haisu tegijatele mõnevõrra tuntud. Linda Eikelmann, mõnikord kunstniku nime all isegi mainituna, tegeles Hollywoodi ja rahvusvaheliste filmide koreograafiaga. Tuntumate tööde sekka kuulus Lindal 157-sentimeetrisele Debra Paget’ile (1933-) tantsunumbri ette näitamine – see on kokkuvõttes ainuke asi, mida sellest Saksamaa-Prantsusmaa filmist meie päevini mäletatakse. Ent sellisena oli see tantsimine siis ja on nende päevadeni kunst suure tähega. Ah, et kes julgeb KGB jefreitorile vastu pead avalikult panna? Kui minu vastased pärineksid samalt poolelt, kus võitles Vanemohvitser Kütt, siis vaevalt meil konflikti kunagi tekkinukski, teistpidi pole sellest teisest poolest midagi karta, see on oskusteta parteimassi jääk!

Elust ja spordist (12): DIEET

Nõukogude ajal teha nn dieet-sporti oli täielik meeletus ja selles plaanis on mul vaid heameel, et vaid mõned korrad üritasin nn kaalu langetada. Sest teistpidi toitainete kvaliteet ja kättesaadavus oli sedavõrd problemaatiline, et ehkki mõnele paremad aastad vabas ilmas elanud vanainimesele spetsiaalset toitu toodi, siis näljane 120+ kilone Tsõganov selle ära sõi, mis tekitas ilmatuma nördimust ja nõutust, sest Ohver oli pigem kurjameelne inimene erinevalt siinkirjutajast. Tudengiaastad lõikasid seevastu teistpidi, et ehkki võimalust hästi süüa oli, siis põhitegevus sissetulekupuudulikkusena ja tihe ajakava ei jätnud mahti keset päeva paremat kraami ennast täis tankida. 90.aastatel pärast kesk-kooli lõpetamist ei treeninud ma kunagi igapäevaselt rääkimata kaks korda päevas sportimisest. Ei olnud aega!

Ma olin küll ka 80+kilosena ja ühe raskema poisina keskkoolis olnud parim jooksumees summa summarum kõikide distantside lõikes alates 400 m, ent alles 2000.aastate alguses, kui treenisin koos kaitsekolledži kursandiga, adusin pikast studeerimisest tagajärgnevat nn pühendumusauku: aeroobne suutlikkus ehk ta töövõime energiat toota oli enam kui roostes. 2004.aasta algusest otsustasin koormust südamele vähendama hakata ja 2005.aasta septembrist edasi sportisin 102kg platool, ilma et kaal oleks edasi põlenud langemise suunas. Mitteigapäevase jõusaali ja üldsegi mitte kahekordse treeningkorrata päevas oli lamadessurumise rutiin olnud 120 kg 8-12x põhiseeriaid teha. Kaalulangetamine ja pühendumine aeroobsele kindlasti mõjus, sest edaspidi tegin kümme seeriat rinnale pigem 110kiloga! Kaalusin ennast igapäevaselt mitu korda ja harjutasin ennast toituma maitseaineteta lahjast toidust. Ma olen endiselt seda meelt, et pärast 32 eluaastat peavad ka spordimehed esmakohale tõstma südamelihase heaolu ja nii ei tohi kuni 190 cm inimene olla raskem 105kilost põhjendatud ootuste korral elueale ja produktiivsusele. Mida ma sõin? Puuvilju ja hautatud riisi või spagetitooteid. Silme eest mustaks ei läinud? Korduvalt läks, ka väntamise või jooksutempo hoidmise ajal. Ent ma ei vaevu selle pärast ennast piinlikkusele. See on hoopis muud, kui olla süüdistatud “eesti pornogrupeeringu ninameheks” olemises.

Ehkki allpoolne figuur ei paista jõuline, siiski olin ka sellise kõrendina suuteline 100kg rutiinselt treeningseeriaid tegema.

1001 Stirlitzit (504): K A R B U S

Ma olen jutustanud Artur Tsõganovi (“Bruno Mölder”) kuulsast istest Jaan Tõnissoni krundile püstitatud paneelmaja III trepikoja lõunapoolsete akende all ja ka tema tülist punaste juustega tüdrukuga, kelle “Vivian Bohl“, keda siiski kas Elliks või Heliks toona nimetati, iseendana esinemise varasemaks episoodiks tunnistas. Ja avaldanud kahtlust, kas Vivian sai ikka omaenda peakatte tagasi. Sest samal õhtul astus ülbe tsõganiperse “Bruno Mölder” Eikelmannide korteri esikusse sisse koputamata ja kutseta, soris Ülle peakatete riiulil ja tõmbas sealt välja välimuselt sarnase karvase peakatte. Mõni päev hiljem küsis Ülle, et kus on tema kadunud karusnahk. Ütlesin edasi, mida olin näinud. Kinnitan siin üle, et hiljem tõmbas Lille-vanamees (korterist 47) ummistunud kanalisatsioonitorust ca 3 meetrise metallridvaga välja väikese naiste mütsi, karbuse. Tasa oleme siis, kui vähemalt korra olen sm Tsõganovi elamisse sisse astunud siinkirjutajale sobival ajal, loomulikult kutseta ja suvalisel ettekäändel.

1001 Stirlitzit (503): “Nikulajev!” ütlesin ma KGB vanemohvitser Nikolajevile

Ja kohe tundsin ennast ühtlasi narrina. Et sellised väljaütlemised pole vapruse märgid vaid tunnuseks ebakindlast sõjaplaanist kui mitte igapäevasest KGB-provokatsioonikultuurist. “Kas Kütt ütles sulle seda?” küsis ta vastu esimese klassi poisilt. “Ütle talle, et ma nikkusin ka tema naist!” jätkas ta enesekindlalt. Mõned aastad varasem närviline ukselhüpe pärast nn mööblitõstmist Tallinna kesklinna korteris teise vanamehega oli kindlalt tema meelest pühitud. Sellepärast, mida keegi mõtles mistahes otseütlemisega kõrgemale võimule pole minu silmis alati tagantjärgi verifitseeritav ega tee mistahes verbaalset esinemist jõutegudest suuremaks. KGB vägistajate ja peksjate peatamine on igal juhul väärtuslikum, sest see oli see, mida oli vaja teha, kui mistahes värvides norimine enne trahvi, mis mõnele patoloogilisele tegelasele oligi peamine elulihtsustamise taktika.

Kas ma ütlesin selle Vanemohvitserile edasi? Jah, kui selline palve oli. “Siga!” surus vana mees vastuseks läbi hammaste.

1001 Stirlitzit (502): “Pour toi je n’ai pas de feu!”

Ma olen jutustanud korduvalt, kuidas 1980.aasta Moskva olümpiamängud elavdasid luure- ja vastuluuremänge. Prantslasest, kes jäi Vanja papale ehk Adolf Turkinile vahele vale grammatilise vormi kasutusega, kuivõrd ETA lingvist oli prantsuse keelt vastu ootusi põhjalikult tudeerinud, ehkki spetsialiseerunud oli läänemeresoomlaste keeltele ja isegi hunnide ajaloole. Vene mehed küsisid vahele jäänud mängurilt Tartu Taara ja Näituse tänava nurgal tuld, millele Meie Kangelane kärbeskaallane vastas “Pour toi je n’ai pas de feu!” Ilmselt, kui ma poleks eales elanud itaallaste seas, siis mulle poleks see lause olnud arusaadav ja meelde jäänud. Gerard Depardieu hambahaldja loost, mis paljastas Riia KGB-kooli mürakaru, sellest ma veel jõuan loodetavasti pajatada. Lingvistilistest detailidest tuntakse ära alati vene koolkonda! Kähmlus katkes ja taas alustati tuleküsijate poolt mitte pelgalt kaks vaid vähemalt viis korda, kui eelnevast jutustusest võis see petlik mulje jääda, kuni saatvad noored vene tibid hakkasid karjuma, et jätku järgi, see on oma, st venelane! Need samad tegelased (ma kaldun seda mälupilti usaldusväärseks pidama) kohtasid kirvena oma kivi siiski paneelmaja juures aastakene hiljem, kui väikesekasvuline Emmet üldiseks heakskiiduks need Hemingway puiesteel esimese garaaži ees läbi klohmis.

Mis on loo moraal? Reaalsusega tuleb kontaktis olla, mitte uskuda miilitsa või politsei sekkumisvõimetesse, või sanktsioonideta tapmisvolitustesse. Eesti komsomoli ei kartnud keegi ja miski ei peata üleastumise korral kättemaksu sõltumata sellest, millise sildi taha poetakse ja keda enda liitlasteks kuulutatakse. KGB jefreitoritel pole mingeid liitlasi Läänes, nende elu seal on liiga hea ja paljusisaldav, et mingisuguste isehakkajate, poliitpetiste vahu tõttu heaoluga riskida. Punase taustaga, st kes ise või nende lähisugulased-vanemad kuulusid punapoliitilistesse organisatsioonidesse, sarnanevad nende kahe mölatajaga, keda 1988.aasta algul sunniti sõnade eest vastutama: nad pandi sundkorras Tartu Tamme staadioni maadlussaalis maadlema noorsportlasega, keda nad teotasid persesaajaks. Mõlemad sittusid end täis, matšid katkestati ehk sedalaadi õigus lõhnab vana Eesti asja-ajamise järgi!

1001 Stirlitzit (501): “1984”

Kas nõukogude valitsus üritas kordagi kontreerida 1949.aastal George Orwelli sulest moodustunud totalitarismi-kriitikat leidlikult? Riigivanem Jaan Tõnissoni Tartu Eerika krundile okupatsiooniajal elamasattujad siiski ühte sellist katset pidid tunnistama. 1980.aasta Moskva olümpiamängud tähendas suure hulga välismaalaste maale laskmist. Ilmselt elukutselised Wiru jt välismaalasi majutavate öömajade prostituudid üksi ei saanud kogupinge kandamit enda seljale võtta ja ka kiire komsomolistripparite väljaõpe sai omada vaid limiteeritud väljundit. Ja nii otsustas KGB perekond Nikolajev-Kalde küsida Kuuba kindralilt aadressiraamatut, sest enne Fidel Castro kopika-sotsialismi kuulus eesti ohvitseri trajektoori muuhulgas Meyer Lansky (1902-83) kõige nõudlikuma maitse järgi varustatud meelelahutusasutuste turvaminegi, kuni olukord käpardliku strateegia pärast meeleheitlikuks muutus ja sõdureid ei sobinud rindelt jaotada terroristide heidutamiseks turismikvartalitesse. Vanemohvitser Kütile pakuti võimalust teenida selles olukorras. Lõpuks ta siiski võttis oma raha sellest businessist täielikult välja, mis põhjustas paksu pahandust nn ametiühingulitsidelt. Otsustavaks ei saanud mitte Linda Eikelmanni nõu vaid minu sekkumine, seetõttu on karmapauk siiski ka õigustatult siinkirjutaja pihta sajatanud. Mul ei olnud aimugi, et kogu selle aja 1980.aasta Moskva mängudest kuni 2006.aastani Eesti Komsomol polnud vana äri roostesse lasknud – ehk Vivian Bohl-Puusepa taoline pornohoor oli loomulik vastus omaaegsele pahameelele. “Sa oled väga julm! Sul neist inimestest kahju ei ole, sest ma näen, kuidas nad tulevikus vaeseks kõik jäävad ja prostitutsiooniga peavad tegelema, selle asemel et autoritasudest lahedalt kunstnikena elada!” ütles Vanemohvitser mulle justkui Esivanemale kord paneelmaja 4.trepikoja 4.korrusel. Ma vastasin, et nende probleem oli alati ahnuses! Ah, et mida üks 5-7 aastane tatikas otsustada saab? Kas ta oli hull? Vahest kartis ta jumalat ja minu sulestikku, kuna Eesti komsomol on täiesti pime ja eelseisev häving vältimatu!? Ma ei muretse teie hingekeste päästmise pärast põrmugi. Et vale muljet ei jääks!

1980.aastal lasti ENSV-sse KGB loaga (osalise) Ida-Euroopa taustaga pornostaare. Alaliselt oli muidugi kahtlus, et need siiski mõnda aega mõne ülesandega või vahetusprogrammiga välisriikides kasvanud inimesed nurga tagant Elvast ei tulnud mängima. Ära suudan tagant järgi tunda Cristina Molina, kes ka Vanessa nime kasutab. Ta väitis, et on pooleldi venelanna. Meigita oli ta täiesti ära tundmatu ja kuulus nende hulka, kes tahtsid nagu John Travolta 1976.aastal (keda Linda Eikelmann tantsuõpetajana juhendas) aina näha, milline Vanemohvitseri järelpõlv välja näeb. Ülle Kalde märkas sõltuvust meigist ja kohe karistas: “See venelanna näeb lähedalt maru blass ja isegi vana välja!” Nagu ma aru saan, siis Ms Molina ongi üks suuremaid MILF-MATURE ja isegi Granny pornostaare netis nende päevadeni! Ta käinud isegi Jaan Tõnissoni suvemajas šampanjaklaase Sm Rüütliga kokku löömas! (?) Ilja Ilalõuga seal polnud, sest KGB jefreitoritele sellel peol ruumi ei jätkunud!

Siis tuli ka sakslanna, kes oli digipornopioneerina vändanud agraarmiljöös seksiseiklust ühe US erivägede sõduriga. Mustajuukselisele juba 40.aastasele naisele esialgu sümpatiseeris, et keegi temast välja ei teinud, ent varsti siiski jooksis sama paneelmaja ees väike mustlasmees talle fänniinnukusega järgi ja tegi tutvust. Et Dr Leo Luks väga kadedaks ei saaks, siis jutustan siin ka paneelmaja korter 3 olengust, kus Vanessa olevat rääkinud, et tema juttu armastusest ilma kõva esinemiseta ei usu – olnud tal partner, kes aina rääkis armastusest, aga sugu tegi harva või üldsegi mitte! Tema otsustas, et tema nii elada ei taha ja läks lahku!

Muideks täiskasvanud Eesti komsomoli inimestele demonstreeriti juba 1980.aastal internetilevikuga alles realiseerunud digikvaliteedi olemust. EPA mehed tulid suitsupausile ja hakkasid kohe üksteise võidu ära arvama filmis kuvatud põllumajandustehnika nominatsioone ja võimsust.

1001 Stirlitzit (500): V Õ R I V I T T

“Kalde juures sai jälle pulli vä?” küsis varamurde-ealine pruunide lokkisjuustega poiss sama-ealiselt V trepikojas elanikult. Ja jätkas: “Mingid teksades tüübid tulid ja koputasid majori korteri ukse taga IV trepikojas ja nõudsid pornofilmitegemise eest töötasu! Kalde vastas, et enne raha ei saa, kui järjest temaga seksinud pole! Tegid moepärast mürglit ja lõhkusid ust aga sisse ei astunud!”

“See ei olnud mingi nali!” vastas teine lakooniliselt. “See vuntsidega ilueedi oli nii endast välja läinud, et nemad oma naisigi nii ei tee nagu seal neid hommikust õhtuni, terve päeva! Teine intelligentsema olekuga kavaldas, et Kalde võiks raha kohe ära maksta, sest ega ta kohe ei suuda terve pundiga järjest seksida. Kalde vastas, et temale see ei loe, tema saab ka järjest tegemisega hakkama!”

1001 Stirlitzit (499): “Mina seda ü l e e i e l a !!!”

Tartu poeesiakuulsuse lugu oli muidugi isegi koloriitsem, kui seni viitsisin pajatada. Ta puhkes korduvalt, isegi enne veega turgutust nagu mutike nutma, kes peab eluloojangu üksi veetma, kui KGB on uputanud kommunistlikest õppeasutustest välja visatud BBC päevikut väljalaenava poja ja allesjäänud õe alasti laip leitakse isatalu elutoast pooduna. Tema kartis ihuüksindusega võrdselt KGB trahvi, kuivõrd oli parteilaste olmest jutte kergemeelselt pealt kuulma juhtunud. Ka selles vana puumajas kostsid seinad läbi ja alati, kui keegi tuli Kalde juurde värske kaebusega libises keskealine naine tagatrepist tänavale. KGB seersant oli sellise lekkimise pärast alaliselt mures, ent usaldust ja tööjõudu nappis professionaalse salateenistuse arendamiseks või ka palkamiseks. Just sellega saabki seletada, et saksakeelne Vova, sest keelekompetentsiga proletaarlasi süsteemis nappis, otsis Piiteris üles KGB vanemohvitser Krebs-Nikolajevi. Minu arvates oli see üks kirjanike Tuulikute vendadest, ehkki võin ka eksida, kes selle loo õiendamisel julgelt vastu hakkas ja ütles Kaldele näkku, et tšekist vihkab eesti kultuuri. Tundus ka, et sellel vaidlejal oli mingisugune hoob, millega nad suutsid seersandi kallalekippumisi kontrollida, ent neil aegadel ma ei mõelnud muust, kui et aresti alt väljasaamisest. Eemale-eemale väärakatest ja pervertidest.

1001 Stirlitzit (498): E T T E P A N E K

Kaks aastat tagasi meenutasin, kuidas KGB-seersant Kaljo “Major” Kalde otsustas roiskunud kapitalismi tsoonist nõukogude ühiskonnale valuutat teenida. Esmaste hindajate varustusilkumiste ja suuresuulisus-relativismi arenduste järel ilmus KGB seersandi juurde nõukogude arst, TÜ lektor. Ta astus Tartu Eerika paneelmaja korterisse 46 ja küsis otse, et “Miks te kiusate minu komsomoliaktivistist tütart, ta on lapsest peale olnud arengupuudega!”

Ei, KGB-seersant ei kohkunud ära, et justkui kukkunuks nüüd intellektipuudega laste ärakasutajate seltsingusse. Vestlus ei langenud teadmise ja mitte-teadmise rööpasse, vaid elevil anaaljulgeolekuekspert hakkas seletama pornobusiness’i põhimõtteid. Pornos täkke ei ole, kes ainult teisi teevad, süsteem põhineb pika-ajalisel kogemusel ehk ka olmesotsioloogial, et iga Riist peab olema kellegi Istmik. Mitte ilmtingimata avalikult, sest anglo-ameerika riikides oli sellel ajal homoseksualism kriminaliseeritud, ja pornotegemine vaid kohati aktsepteeritud. Bordellid on kaasajal USA-s vaid ühes osariigis lubatud ja seal toimub hinna kehtestamine läbirääkimiste teel kliendiga, milles väheharitud või otseselt intellektuaalselt piiratud tüdrukud kuigi võimekad pole, nii et see – kauplemisoskus – 90% nende koolirahast moodustab business’i kvalifitseerumiseks. Pornotööstuses on kõik bipolaarsed. “Te pakute mulle kompensatsiooniks homosuhet?” küsis hämmeldunud komsomolistrippari Papa. “Me võime kohe pihta hakata!” vastas 50.aastates KGB-seersant entusiastlikult. Doktor oli nõutu. Õiendamist jätkus pikemalt, ent sellest mõnel teisel puhul. Minu meelest seletas seda pornotootmise põhimõtet Kalde ka ühele kangelane-paadipõgenikest – ei see ega tõik, et üks ülehüpanud käis salaja ametliku põgenemise ajal ENSV-s matustel polnud selles kvartalis Jaan Tõnissoni krundil mingi saladus.

Ent ilmselgelt sepitses Kalde pornoga teenimise plaani edasi. Seetõttu ei maksagi tagantjärgi üllatuda, et teatud sektoris eesti tsõganite ja Tartu nn modellide hulk on proportsionaalselt üle esindatud 10 000 veebipornostaari seas. Eesti Vabariik on teinud omakorda vea, et kombluspolitseid ei moodustanud, mis finaliseerus kontrollimatu inimkaubanduse ja maksustamata valuutakasumiga, mida oli lihtne rullis üle Piusa jõe tagasi visata! KGB veteranid sai takistamatult kriminaalsesse ärisse sukelduda, seda Eesti territooriumil eesti rahva arvelt arendada ja tsoonipoiste fixer’iteks hakata!

Ühel õhtupoolikul oli KGB seersandil tulevikuäriplaan selgeks mõeldud, millega ta pensionil jätkab: porno on seni hõlmanud verinoorte inimeste, enamasti tütarlaste ärakasutamist, ent täiesti vabaks on jäetud küpsete inimeste kargamisoskuste kuvamine! Ehk teisisõnu leiutas ta 80.aastate alguses Jaan Tõnissoni krundil asuvas paneelmaja MILF-MATURE etc-porno! Sellise porno tootmiskulud olid esialgu ka järgmisel põhjusel väikesed. Värvifilmi ajastul sõltus pornofilmi edu kvaliteetsete värvidega toorfilmi valimisest ja võtteplatsi adekvaatsest valgustamisest. Videomagnetofonide ajastu tähendas piraatmeedia plahvatuslikku ja litsentseerimatut distributsiooni. Esialgu väga ei muretsetud, sest teleekraanid olid väikesed ja kvaliteet paarikümne ümberlindistuse järel halvenes uduse 240p tasemeni. Kvaliteedi nimel tuli ikkagi leida nn ametliku koha tagauks, neid leidus vaid Poolast Lääne pool. Kui uudishimulik kodanik läks ja laenas mingisugusest vene videolaenutusest nagu “Arlekiin” suvalise super-erootika kasseti 10 krooni eest (ca 66,6 eurosenti), siis kvaliteet oli sedavõrd abstraktne, et polnud modellide vanust alati üheselt võimalik määrata.

Porno-kapitalismi esimestest kurjadest õitest sain aimu ca 1991.aastal. Andres Põhjala edastas ühele ca 70 kg Tallinnast tulnud soovituse mitte enam ilmuda treeningutele Tähtvere kaarhalli, sest klubipoliitika on hoiduda seostest porno- ja prostitutsiooniäriga, kuna nende päevadeni oli Do ja Dünamo klubi üks kõige edukamaid noorsoo-spordiklubisid Eestis. Ärakeelatu oli küll üllatanud, et miks girl-friend’iga ei tohi esineda, ent rohkem ma teda seal ei näinud. Kui poisid kaarhallist väljusid, siis oli võimatu mitte märgata, et teda ootas Tähtvere pargis 40.aastates pruut, selle sama kelmika sünnimärgiga põsel nagu internetis levitatavalt videol. Kokkuvõtteks olgu kinnitatud, et vaatamata viletsale kvaliteedile, sest film on vana, on see ikkagi parem kui enamus neist, millega venekeelsed videokapitalistid Eestis raha korjasid 90.aastatel.

1001 Stirlitzit (497): V O V A !

Mis te arvate, kas Ülle Karakulko-Kalde on kunagi Vova Putinit, ehk Ida-Euroopa mõjukamat tooraine magnaati ja Vene föderatsiooni presidenti, teretanud? Ülle Karakulko võib olla küll korduvalt kriminaalkorras karistatud ja vaid põhikooliharidusega, ent kui Youtube’is komistada KGB erupolkovnik Sergei Žirnovi intervjuudele (Sergueï Olegovitch Jirnov, vk Сергей Олегович Жирнов, 1961-), siis ikkagi KGB kuuluvusega stjuardess, kes Aerofloti kaudu puutus kokku Vova Putini tulevase abikaasaga, on ka tema keskkonnaga tuttav olnud. Ma olen tavaliselt enda peas lahus hoidnud kolme seika erinevatest perioodidest, kui külastasin Venemaal vene õigeusu katedraali, kui olin kuskil pärast esmast toomist 1976.aastal (aga võis ka hiljem) kaasas, ja kui Vanemohvitser saatis asemiku minuga vestlema, mis oli samahästi kui tema endaga, tehnoloogilised üksikasjad mind selles isegi ei huvita seejuures – ta kuulis ilmtingimata. Nagu siis, kui tegin Insenerile tema kasutuses olnud korter 50 (Jaan Tõnissoni Eerika krundile püstitatud) ettepaneku registreerida leiutisena erineva paksusega plastilisi kilesid, mis optiliselt suurendavad alusteksti ja lükkavad prillide muretsemise edasi üldjuhul, sest ruumi või kaugemale nägemiseks on silmad korras! Vana tuli alla neljandalt korruselt ja tegi Meeme Karolinile märkuse, et TA KUULIS KÜLL, KELLE MÕTE SEE OLI!

Ka Sergei Žirnov elas lühikest aega samas paneelmajas, kui Tartut külastas! Tema jutustusi varasemast elust saab vaid mööndustega aktsepteerida. Küll aga tõepoolest ma olin kuulmisdistantsil (see oli Venemaal ja ilmselt KGB kindralmajori (?) Krebsi lähikonnas), kõike vene keelest veel taipamata, kui tuli medõde ja ütles, et tema Vovaga ei abiellu. Keegi mustlasmeestest ütles mulle, et lopsakas naine leidnud alasti Vova teise mehega. Samuti jõudis isegi Eerika paneelmajani Tartu külje all kuuldus, et Vova ei uskunud et ta sõber reetis ta, kui pargis kamp oli neile ebatraditsionaalses suhtes kahtlustuse tõttu kallale tulnud ja nad mõlemad tõsiselt viga said (või vähemalt üks neist). Pärast medõde ilmus selle viibimise jooksul välja Ljudmilla, kellest sai hiljem Putina. Ma nägin seda stseeni pealt, kui väike Vova rähmas käega nagu kärbseid peletades – мне этого не надо! Et muudkui tulevad ja pärast esitavad pretensioone ning mustavad kolleegide silmis! Ljudmilla omakorda seletas, et tema juba pikalt üritab Vovaga ühendust võtta aga see jookseb tal üha eest ära! Kolleeg Ülle ehk samuti Aerofloti stjuardess kutsus ta ühes endaga naistejutuks kaasa, sest ilmselt kogemus KGB seersant Kaljo Kaldega andis talle mõnesuguse elukogemuse, kuidas eraklusele kalduvate meestega naised suhteid üles ehitada saavad.

Seejärel aastaid hiljem tuli KGB väikene salk tutvuma vene ortodokssesse katedraali. Enne seletati, et ta võib paista väga väike, ent on kõva füüsiliselt, võitleja hinga ja šamaani-võimetega. Igatahes saime me mõlemad korraga selles Pühakojas viibida ja ei juhtunud nii nagu ühes jutus, kus Kennedy vennad läksid saatanaga pakti tegema, ent esmakordselt selle koguduse ajaloos ajas mingi vaim nad seal vihaga välja, uksi paugutades. (Tavaliselt kui pühamehed tulid Saatanakirikus lähedale, siis kõik muutus väga vaikseks ja näole ei antud mingil kujul!) Jätame folkloori kõrvale ja jätkame mälestustega. Võimalik et ma pöördun detailsema kirjeldusega selle loo juurde tagasi.

Ja siis tuli üks kaksikutest ja uuris. Oli üks hämar lugu Piiteris, kus väike poiss ronis ambitsioonikalt kiusaja ehk endise NKVD ülemuse väikesse korteripugrikusse (varem olid Piiteri härrastemajades korterid suured, kuna samas 50m2 eraldusi on raske siiski kommunaalvariantidena vaadelda). Mees istus laua ääres toolil elutult. Kui keegi pidi teda tapma tulema, siis oli ta igal juhul selleks hetkeks läinud. NKVD mehel oli olnud konflikt mõjuka perekonna (nõukogude kindralid) kriminaalsete kalduvustega pojaga, sest too tegi hoovis ülbelt lärmi oma kambaga. Kahtlustati tema kätt. Siis kuulsin esimest korda, et ilmselt tehakse see väike poiss etteotsa!

Vähem tähtis polnud ka muidugi tõik, et kõige vastikum trahvija kampadest, kes pärast spetsiaalselt üles otsitakse, omab vene võimusüsteemis eelist ettepoole liikuda!!!