1001 Stirlitzit (334): VALEKOOL

Ma olen põgusalt viidanud, et 1995.aastal sain ühendnimekirja “Universitas PA” esinumbrina piisavalt hääli heitmaks pilku komsomolijärgse TÜ asja-ajamise kardina taha. Selle taga oli tõesti kujundlikult väljendades teisi mööbliesemeid, muuhulgas suur ja sügav helikindlate tihenditega kapp. Arne Otter ise ei kandideerinud, ta oli üsna kindel, et eelmise aasta taak ja selgeks rääkimata kokkulepped teevad vanade kaasvõitlejate vile poolest tema eduka esinemise võimatuks. Ei, ma ei pidanud teda halvaks inimeseks, mõne soodsa juhuse tahtel võinuks temas ärgata kindel kurss aatepoliitikule, sest vaadakem ajalugu: Churchill esines suurimate parlamendifraktsioonide vahel nomaadina ja Gallipoli lahingu 300 000-meheline kaotuse (Dardanellide kampaania) vari peabki sõjaministreid saatma. Sedalaadi osalust Otterile veel kahtlemata ette heita polnud võimalik, et ta militaarsele suuroperatsiooniplaanile teed andes oli usaldanud liigselt ülbet ja pealiskaudset planeerimist, mis salastatusest kuigivõrd ei hoolinud.

Ehkki aasta varem oldi ühise rindena ja ülksmeelselt võimu otsitud, siis kõige ägedamad vihavaenlased olid tõusnud just tema vanade seltsimeeste ridadest. Nagu Jupiterid arvasid, et mis oli olnud lubatud neile, loota Arne Otteri korralikkusele, see oli keelatud mulle. Ma olevat lausa venemeelne, et talusin vene tudengite seltsi ja nendega mingisugust ühist platvormi arendasin, ehkki ju valimiste järel, kui soovitakse mingisugust mõju omandada, tuleb seda paratamatult ikkagi teha – uued läbirääkimised ja kohtadejaotusjärgne programm! Nad ei oleks vene või teiste slaavi tudengitega sellepärast rääkinud, et nad olid slaavlased. Mina olen tegelikult USA sünnisertifikaadiga ja eesti ohvitseri-Kuuba valge kindrali pere liige. Kuubal ei olnud rassipoliitikat, küll aga võis tulla etteheide ideoloogia baasilt pigem – mida üks korralik inimene otsib sodomiitide ja laostajate subordinatsiooni-organisatsioonidest nagu pioneerid ja komsomol pudenenud juudakarmaga inimhakatiste seast! Nii ei ole võimalik elada või on? Ma kuulsin küll konkurentide toonast ja hilisemat valetamist, kes ma olen ja kust tulen. Aastakümned ei ole halastanud 12 aastat kestnud III Reichi järelpõlvele Saksamaal, miks peaks kergem koorem olema poolsajand+ inimkonnavaenlastega kaasamarssinud rahvastikusegmentidele? Nõukogude riik ei teinud genotsiidi ega polnud argipäevaselt kõlvatu ühiskond? Ajast ei piisa kustutamiseks, sõnad ei kaalu üle sõnu, seda saavad teha teod, ent mind pareeritakse, et minu suguvõsa olnud sootuks terroristlik organisatsioon, mitte vabaduse ja õiguste konserveerija! Nii ülbe on see nende jutt!

Ma sain aimu Edustuse valimissüsteemi puudustest siis, kui Otter võltsis Repliku allkirja mingil blanketilehel. Ma tahtsin kaevata, aga uurimisel leidsin, et pole mingisugust protseduuri ega kontrolli varem olnudki! Kõik need Edustused enne ja hiljemgi võisid samasuguseid võltsimisi läbi lasta. Mina asja muuta ei saanud, sest Edustuse valitsuse moodustamise läbirääkimistel aktsepteerisid vastaspooled millegipärast Otterit negotsiandina. Loomulikult mindi ja tehti teine parem diil. Valitsusest väljas ja mul polnud võltsingutes ehk asjaajamise kontrolli osas võimalust tulevikku parandada. Selle asemel teretas mind suur hulk Otteri vanu konflikte ja uusi intriige. Kord tuli super-jurist Tarmo Sild ja käskis mul tulevasel istungil teatud viisil hääletada. Vihastasin, et kelleks ta ennast pidas! Sest vaadakem, mida Otter teha sai, kui ma ei allunud? Mittemidagi ju? Ma ei saanud temalt ega kelleltki teiselt mingit rahalist hüvitist, kui te selle vastu huvi tunnete, mitte keegi ei saanud! Ja ärge rääkige MULLE, et kuskil komsomoli varjust on kerkinud (eesti) Maffia. Kui keegi seda veel arvab, siis ütlen tagasihoidlikult, et Te olete lihtsalt idioodid! Vaadake Robert De Niro joburolle edasi, sest ükski, keda mina USA-s mõnda Capo kohta pidamas nägin polnud komendiant! Suur osa Edustuses kohatud juristihakatisi kindlasti on seda siiani!

Tihti vaatan nüüdki kalendrisse ja imestan, kuhu aeg kadunud on. Nii paljud asjad on veel tegemisjärge ootamas. Ent ma pole kunagi ajaraiskaja olnud, seetõttu pärast esimest katset leidsin, et 1996.aasta edustusse ma enam ei kandideeri vaid üritan rajada tugeva akadeemilise aluse, mis ei seisneks vaid TRÜ tudengilehe idiootsetes sissejuhatustes a la “Kommunism on suur ja lai mõiste!”

Ma pean seda siiski just enda saavutuseks, et edaspidi loeti hääli mitte nimekirjade vaid ka kandidaatide viisi, et ei peaks enam ülekohtust süüdistust keegi kuulama nagu venelaste häältega kedagi kuhugi valiti: venelased valivad venelasi, seda pidi järgmisest aastast ilmselt näha olema.

1001 Stirlitzit (333): Denuntsiand

Omnibus modis proconsul id agit, ne cujus deterior causa fiat ex alieno facto.*

Pärast õlleka-esist trahvimist pidin minagi mõnda aega jälle arestis istuma Kalde apartemendis Karu platsi-taguses korteris. Oli möödunud siiski kuu neist saatuslikest minutitest nõukogude Eesti päevavalguses, pärast mida Kulbimutt tuli murelikult KGB seersandi juurde. Tema emavaist, elukogemus ja tähelepanekud dikteerivat talle, et tema Poeg on laskunud kardetavatesse suhetesse abielunaisega, mis paljastamisel võivad katkestada tema karjääri, ohtu seada tervise ja tuua ettenägematuid tagajärgi: peaaegu igal õhtul pärast kella 23:00 lahkub poeg emakorterist ja naaseb alles hommikutundidel kella 3:00 ajal.

Seltsimees Kalde kael tõmbus lillaks, vahelduvalt leekivpunaseks, kui ta põhjalikku ülevaadet ema murest kuulis – kuupäevaliselt olid kõik väljahiilimised talletatud ja isegi riided ülenuusutatud tõelise ööelutundlikkusega. Juba järgmisel päeval seisis ees konfrontatsioon. Kohal oli ülierutatud nõukogude romantik ise. Alustas anaalmajor: “Sellel nädalavahetusel ja kesknädala ööl ta kindlasti selle naise juures ei käinud, sest ta oli minu juures!!!” Nähes naiste jahmatust, sirutas Poeg sõrme välja – “Sa ära sekku minu eraellu, Ema! Ei ole sinu asi, kelle juures ma käin!”

Järgnes pikem selgitus, mida nõukogude töölisnoored endale lubada võivad!

*Prokonsul teeb endast kõik (kõikide vahenditega), et kellegi asjadeseis ei halveneks võõraste (teise inimese) tegude pärast.

1001 Stirlitzit (332): S I T R O

Oli suur vahetund. Kolmanda korruse aulaesisesse oli taas kogunenud kuni 11-aastaste poiste lärmakas kamp, kes kukepoksi ja naljatamisega aega parajaks tegid, mõnel valmisolek taguda kriitpaberile trükitud viimaste karjatustega illustreeritud pornokaarte. Aga Andreid ei olnud, kõik märkasid seda. Küsiti tema kähmluskaaslaselt. Siis hakkas üks lokkispeaga poiss naerma – “Te ei tea või?”

“Andrei läks linna uut jalamatti otsima, soovitatavalt mitte riidest või mingisugusest kiust vaid kummist! Tal käib mingisugune vuntsidega pervert ukse ette häda tegema – tõmbabki koha peal püksid maha ja teeb sinna samasse!”

“Sa ära muretse selle pärast!”, katkestas teda sinise koolivormiga ja šatäänide juustega Ehitaja tänava elanik. “Kui poest ei leia, siis Ülle juba lubas autoga saata oma varu!”

“Kuule jah, ma ka kuulsin”, sekkus kolmas, “et keegi Vanja olevat rääkinud, kuidas nad uudistamas olid käinud ja näinud koha peal, kuidas see Üökunnar püksid maha tõmbas, mille peale mõne aja peale neile koputati ja kui Andrei oma Kalevi tänava korterikese ukse avas, siis kästi tal kühvel ja lapp võtta!”

“Ei ole võimalik!”, hüüdsid kuulajad nagu ühest suust ja rämeda naerupahvaka järel kukkus varrukast veel teinegi lugu!

1001 Stirlitzit (331): V A A T A N Ä K K U!

Kütt-Eikelmannid olid ENSV-s äraspidisel moel prominentsed. KGB seersant Kalde oli pea-asjalikult vastutav, et kõik teaks nende paljastatusest: nad teenisid Külma sõja vastaspoole luuretellimusi ja nende sugulased-järeltulijad ENSV-s kinni, kui nad just iseseisvalt kaluripaadiga esialgu Soome ja sealt edasi ei page! Neil oli tõesti tutvusi, see on kindel. Sellega seostus suur hulk kahtlustusi, millesse nad seotud olid.

Pahandusi oli, kui ma ilmale tulin. Linda ikka ohkas – tema poleks arvanud, et ikka veel nii teha saab. Veenis teda ikka välja tulema, kui see lennujaamadesse ja teistesse USA avalikesse kohtadesse teisikuid ja üldsegi mitte sarnaseid inimesi saatis. Mõnikord Linda siis naeris, teinekord oli ka pahane – üldsegi polnud tema moodi tegelane vastu saadetud etc. Ent pikk elu ja tegevus oli neid mõnikord ka aastateks lahku viinud. Kui ta ära olnud, siis toonud Linda ilmale Vanemohvitseri süüdistuse kohaselt ühe Hollywoodi moguli sigitise. Linda pareeris, et temal oli siis viienda aastakümme finaal, selline asi pole ju võimalik! Mõnesse kaasaegse tähe näoplaani vaadates mina enam ei kahtle, et Vanemohvitser jälle täpselt sisse lõikas ja vähemalt lapselaps, kelle vereliinist ühelgi komsomolkusel pole aimugi, super-rolle teeb!

Siis jälle rääkis Meritsõgan, kes hiljem uljalt üle USA Guantanamo ja nõkogude-Kuuba piiri rallis, et Linda Kütt-Eikelmann vahel elust nii tüdis, et pikemalt naabersaarel Jamaikal elas koos Ian Fleminguga ja raamatuid kirjutas. Teadagi milliseid!

1001 Stirlitzit (330): M O D E L L

Ei olnud veel rohelisem: Muru ootas veel külvamist!

“Kuule, mis sellest Raja 122 majaloost on kuulda olnud?“, küsis noor EPA õppejõud kühvliga laborandilt. “Mis seal ikka sai! Vana sai hirmus vihaseks, hea et seekord jälle rauavinti vihahoos tuliseks ei kütnud nagu Vanajumal! See Vesnini looder seadis end Romero asemele lõunapoolses väikeses korteris. Varsti oli ninapidi lilla onuga ehk vastaselava tädi pojaga koos, tegi harjutusi peediveiniga, sittus voodi täis, kuni otsustas modellindusega istmikku proovida. Kalde ärkas alles siis, kui need Tallinna Viru hotelli kaudu mingi KGB ohvitser Pihli laua peale tee leidsid. Enne aga ajas tuletõrje selle Tsõganovi või Vesnini sitaperse majast välja, nad olid kõrvatänavale juba proovinud ei tea mis viiendate identiteetidega sisse kolida ja majavalitsusi petta. Kõigil olid ju elamispinnad varem olemas, aga näe, tsõganid tahtsid ikka parempat!”

Insomnia/Sedelid (ERI): “Die Barbaren” (2020: 4) – Prominendid, omaettehoidjad, kliendid ja naabrid

Kui nominatsioonid ritta seada, siis saame 60 nimetust, neist 51 germaanlastesse puutuvalt. Et semnonid on sama, mis sueebid ja bataviid rooma-chattid jne, siis tegelikult on rahvaid ja omavalitsusi veel vähemgi! Prominentseid gens-esindajaid on kümmekond, esmajoones chatti, suebi ja suioonid. Eestlased, isegi sitoonid on kindlasti selles reas omaettehoidjad ja üle neist, kellest vaid rida või kaks on märgitud. Siis samavõrd Rooma riigi kliente nagu marcomannid ja bataviid. Fennid, venethi (hunnid) ja peukiinid-petšeneegid võetakse ette tõuna (natio). Vähemalt pool nimetustest figureerib lihtsalt kellegi naabrina ja selles plaanis Läänemere ümbruses tegutsevate riikide-rahvaste kirjeldus teeb neist marcomannidega võrreldava tulevikumaterjali. Cotini kui keltide hulgast rahva mainimine Doonau ääres on ilmselt autu – nad maksavad sarmaatidele makse ja kaevandavad rauda. Kuigi teistpidi selles leidub ka tõusumoment tegelikuks Gooti impeeriumiks. Metallitootmine viib loomulikult relvastuseeliseni etc. Ent see tähendab teistpidi, et ühel hetkel võivad chattid, cotonid ja gothones olla meelevaldselt kokku kirjutatud nagu lääne- ja idagoodid!

Sueebide hästituntud läbisegi dislokeerumine suurel territooriumil kergitab loomuliku küsimuse, kas siis teised rahvad ei võinud korraga mõlemal pool mereruumi riike pidada! Suioonid korraga kaasaegsel Soome, Rootsi lõunarannikutel ja Eesti põhjakaldal!? Samamoodi rugiid ja lemoviid, kes tõepoolest võisid ollagi kurelaste ja liivlaste esivanemad! Langobardid-winnulid jõudsid kindlasti mõlemal pool suur vett veel enne Rooma riigi Idaks ja Lääneks jaotamist elada. Core Nertha kultus ei jäta kahtlusaluste saarte seast ka Hiiumaa kurisuusid välja, ehkki arheoloogia pole sealt suutnud midagi välja kaevata! Tacituse narratiivis kirjutasid Nertha-pidustused ette rahuaega ja saarel oli asustus, mille püha rongkäiku, võimalik hooajaliselt saabunud külalised-suvitajad, tähistati. See oli naistekeskne pidustus – sellel ajal moondus see ilmselt nn Naiste saareks. Mis roomlastele oli Maaema ehk Demeter allilmajumalanna, kes ka veevoogusid haldas, võis siinsetele nn germaanlastele olla ikkagi vee-Kure (vezi-Huune). Idee Pühast Tõllast (või Töllast) ei seostu mitte ainult Osilia-Saaremaa Aquila sümboli all tegutsenud Suure Tolluga vaid ka taevakangal leitavate tähtkujudega. Hiiumaal olnuks võimalik Püha Tõlda kurisuule savitatud põhjal pesta, ka tihe mets tegevat seal vanast ajast muret, sest soine pind ei lubavat aastaringselt seda hooldada-lõigata.

Insomnia/Sedelid (ERI): “Die Barbaren” (2020: 3) – Germaania gens-eripärad

Tacitus eelistab Germaania alistamisest kirjutada kimbrite hegemoonia võtmes, ehkki Arminius oli cherusci-gens seast. Arminiuse ajaloolises narratiivis ja lavastuses tulevad ette cherusci, bructerii, chatti ja marsi nimed. Seriaalis näeme sueebi soengut ja kaugelt külalisi marcomannide hulgast, kellest sajand hiljem olid saanud Rooma impeeriumi kindlad liitlased. Enamgi, nende võim piiririigina sõltus rooma terasest ja rahast.Tacitusest jääb seevastu mulje, et kaks sajandit võistlesid nad pigem kimbrite intriigide ja hegemoonia taotluste kui et gentium vabadusvõitlusega!

Chatti hõimule pühendab Tacitus kolm lõiku (29.-31), sueebidele kaks (38. ja 39.semnonid) ning ei jäta 33. ja 36.lõigus mainimata, millised luuserid olid saanud cheruscidest ja bructeritest 90 pärast Teutoburgi metsa reetlikku arminianat: bructerid olid oma maalt ilmselt välja tõrjutud angrivaride ja chamavide poolt, kuna cherusci de üle valitsesid vaprad-terased chattid. Eralda ja eelista (juhi)! – poliitika ikkagi võitis seal, alttõmbajad kaotasid kodumaa! Minu arvates filmirekonstruktsioon toetab interpretatsiooni, et nn häbistava raudsõrmusena chatti puhul peetakse silmas keldilikku kaelavõru, mida kanti senikaua, kuni vaenlane pea maha võtab! Üsnagi tõenäoline on seegi, et nii nagu kimbrid lõpetasid kontinendi külmal poolsaarel, nõnda ka cherusci ja bructerii pidid vähemalt vaba aristokraatiana kodumaadelt lahkuma. Siirete järel said neist võibolla Skandinaavia herulid ja bructeriidest kujunesid Ida-Preisimaa piirides frangid, kes kõik ühel hetkel ülla kodumaaigatsusega lääne poole hakkasid marssima! Chattidele tõepoolest puhtust ei omistata, sõjakad, tugeva jalaväega ja lahingusse lähevad vähese rõivaga! Sueebid seevastu elasid kõigis ilmakaartes Germaanias, mistõttu ei saanud neid ei Ingaevones, Herminones ega Istaevones sekka klassifitseerida. Enamgi, neid mainitakse nationque-viisil teistegi tõutüvedest osavõtmisega. Semnonid kui kõige vanemad sueebide seast leiavad mainimist hiies inimohverdamisega – nad lähevad sinna ahelates ja kukkumisel ei tõuse püsti, sest arvavad et jumalus nad põlgusest sinna heitis! Miks siis ahelates? Et ei tekiks himu panna ilmujatele kätt külge ja neid metsast välja tirida. Võib-olla ühte sellist lollisuguvõsa, kes väga vanemuses esimeseks võisid ennast tahta, karistati sellega, et ninamees sootuks nägemise kaotas. Ta tuli ja korduvalt palus halastust pärast ilmumitele kallalekippumist. Lõpuks hiiekunn halastas talle ja andis nägemise tagasi – selle ime meenutusena ilmusid nad edasipidi vaid ahelates, et ikka ime edasi kestaks! Abiline võib olla teiega ühte sugu, ent ta on jumaliku kaitse all ja teie talle kätt külge ei pane – kas oli selline lugu?

Miks inimestel lugemisega on raskusi?

Jätame üllad sueebid sinnapaika hetkeks. Kogu ees-Germaania kirjeldus reedab minu hinnangul teatava konföderatsiooni lõhkumise järgsest vabanemistundest. Alles kaugemal Läänemere ääres algab tugeva kuningavõimuga gens mainimine, mis teeb neis paigus, eriti suioonidest, riigid väga vanaks! Sellised arsenalidega riigid nagu suioonidel omasid tsentraliseeritud kuningalinnade võrgustikku, kus sugulased valitsema pandi. See on absoluutselt vastuolus 1000 aastat hilisema narratiiviga, et 13.sajandi alguses kõik väga pime oli Liivimaal! Enamgi, et teisel pool suioonide ala algab mõõnadeta maailmameri kinnitabki suioonide samasust tšuhoonetsite ja soomlastega. Indogermaanlasi pole seal kindlasti seal äärel enne Gustav Adolfi seiklusi elanud! Antiik Suioonia on see sama Suomi minimaalse n>m häälikumuutusega! Sitoonid, suioonid ja eestlased elavad maailma-äärel. Ma pakun, et sitoonid on need samad, kes defineerisid Suetia nime Rootsi põhjaaladele, ka Satagundega on seos võimalik, Kveeni-Helsingia vastas.

Relvastus ja riietus on kõnealuses lavastuses enam-vähem. Naistel oli kombeks olnud linane riietus, varrukateta ja dekolteega. Jõukad inimesed hindasid rätsepatööd kehavorme ehk liibuvaid rõivastust kinni makstes. Odad-piigid eelisrelvana vastab samuti ajaloolisele üldistusele.

Väga oluline on tähele panna, et Tacituse teada 1.-2.sajandil germaanlased austasid jumalaid abstraktselt neile kreeklaste kombel kuju andmata. Pidi olema vahepeal võimas kultuuriline tõuge, mis templite ja ehiste-kujudeni viis. Näiteks vudiinidel oli gelonite Linn enne kõiki Germaania linnu-metropole, kus kreekalike templite komplekt leidus puust voolitud jumalustega! Absoluutselt kindlana olid kõik need kultuse elemendid, mida Tacitus omistab germaanlastele, olemas viimase ajani eestlastel: puukompositsioonidele, rituaalaladele punaste lintide sidumine, inimohverdused hiites, vere-kehavedelike maagia, linnuended, arvu üheksa austamine, hobuseended. Eestlased pannud ühe püharoomlaste preestri elu kaalule ja lasid teistkordagi proovida, sest kristlaste Jumal istunud ilmselt seljas! Tacitus mainib erijoonte osas (28.-46.lõigud) ainult neid, kellel olid territoriaalsed eesõigused. Kokku mainib ta 60 etnosenimetust, millest 51 liigitab kindalt germaanlaste sekka. Hiljem on see arv figureerinud Germaania Rahvaste Püha Rooma riigi arvuna!

Insomnia/Sedelid (ERI): “Die Barbaren” (2020: 1&2) – Germaania geograafia

Möödunud aasta oktoobri viimasest nädalast on Netflixi kaudu levitatud Saksamaal lavastatud kuueosalist seriaali Reini-äärse cherusci-rahva reiki (ladina rex on vaid lingvistiline vaste) Arminiuse (18eKr-21) ivan-susanini mõõtu tembu tagamaadest. Arminius, keda Martin Luther vaieldavalt Hermanniks ümber kirjutas, on inspireerinud Tartus ka ühe tudengiseltsi – Arminia Dorpatensis – loomist. Arminius oli poisikesena Rooma senaatori juures lapsendatud, samasugune nn poistevõtmine täiendanud 13.sajandil Mõõgavendade ordu liikmete ridu (?), kuni auxiliari ehk Rooma abiüksuse komandörina teenis välja ratsanikuseisuse equites (meie päevil Suur-Britannias nagu Sir+). Publius Quinctilius Varus (46eKr-9) juhtis kolm keiserlikku leegionit (ca professionaalselt väljaõpetatud 18 000 sõjameest) 9.aastal Teutoburgi paksus metsas Arminiuse lõksu, mis läks ajalookirjutusse Varuse katastroofina (Clades Variana). Ma lükkan järgmistesse postitustesse Rooma leegionite ja armee ülesehituse, rankide ja taktika selgitamise. Alustan tudengiaastate konspektide raputamist teisest otsast, ehk üldiselt üksikule minnes. Kuigi mitmes plaanis on lavastus adekvaatne ja abimaterjalina koolitirtsudele soovitatav, siis leiduvad selles olulised puudused just faabula seisukohalt: ajaloolise riietuse ja olmekonsultantide vaev võib olla adekvaatne, küll aga ei ole poeedid raamatute läbitöötamisega meie päevil hakkama enam saanud!

Kõigepealt Tacituse ca 98.aastal kirjutatud Germaanias on kultuuriala piirid vihjamisigi samad, mis hiljem ekspilitsiitselt kuningas Alfredi Orosiuse ümberkirjutusel. Sarmaatidest eraldavad “mäed ja vastastikune hirm” viitavad otse Valdai kõrgustikule ehk Ripa mäestikule, millest algab Tanais-Don ja mis figureeris Euroopa idapiirina. Kui germaani hõimudest, mis Arminiuse narratiivis (ja lavastuses) esinevad cherusci, chatti, bructerii, marsi, marcomanni, kasutatakse mõistet gens, siis nende üldterminoloogiline hõlmaja on natio, mida rakendatakse piirialade tõugudele: fennid (jahinomaadid-laplased), venethi ja peukiinid. Üldiselt on eesti kultuuri kombeks, et mingisuguse tõlke väljaandmine mitte ei algata dispuuti vaid lõpetab selle. Siiski ladina keele tundjate jaoks leidub alati vaieldavaid lõiguinterpretatsioone ja seetõttu pidanuks Loomingu Raamatukogu paralleeltekstiga Tacitust austama. 5500-sõnalise teksti viimases ehk 46.lõigus ei suuda ta otsustada, kas neid natio-sid saab kindlalt läänepoolsete rahvastega seostada, sest ta on juba enne valinud hüpoteetilise seisukoha, et kõik need rahvad-gens on aborigeensed. Mis alustab lagunemist, ilmselgelt, kimbritest, kelle hegemoonia Püha-Rooma riigi piirides purustasid just roomlased ja sürjutasid nad nn Germaania ehk hilisemale Jüüti poolsaarele. Kimbritest jutustab ajaloole eepiliselt Herodotos, et nad sküütide survele vastupanuvõimetutena võitlesid isekeskis, enne kui lõpuks Ukraina ehk hilisemast Sküütia ruudust välja tõmbuda. Seega kimbrid ei ole Reini ääres põliselanikud vaid rändasid ja peremehetsesid seal tuhatkond aastat, enne kui Rooma sõjakunst teised hõimud nende domineerimisest välja lohistas ja ennast alternatiivina asemele pakkus. Esimeses neljas lõigus kasutab Tacitus subjunktiivi, mis ilmselt ütleb kõigile romaani rahvastele, et ta eelkõige enda isiklikku seisukohta lugejale edastab. See on tema valik uskuda, et need rahvad olid seal põlised, mitte et tõrjusid kelte välja nagu marcomannid boiid, kellest jäi vaid Bohemia-Böömimaa nimi!

Πολιτισμός Χάλστατ ehk Hallstatti kultuuri keerukas asjadevalmistamine ja kaevandamine ei suhestu indogermaanluse põlisuse ja keltide gallitamise narratiiviga!

Piirinatio-sid kirjeldab Tacitus ju nii. Peukiinid on keelelt, kultuselt ja kommetelt läänepoolsete germaanlaste moodi, ent segaabielude tõttu idapoolsetega alla käinud. Venethi te puhul sedastatakse sama vaid kommete kohta – kuidas sõdivad ja maju ehitavad – ent mitte keele või kultuse kohta. Fennide kohta jäetakse seegi mainimata. Minu jaoks on ilmne, et Venethid on see sama, mis hunnid, kuna vandili nimekuju esinemine jumalajäreltulijate nimekirjas teeb vendid nende jäänukiks Läänemere ääres pärast Põhja-Aafrikasse elama siirdumist. Peukiinide ehk vana nimega bastarnae-rahvaga on lugu veel intrigeerivam. Ilmselt on tegemist territooriumi-eluala kokkulangemise poolest petšeneegidega, keda keskajal peeti siiski hilisteks sissetungijatega. Nende ajalugu Euroopa poolel peetakse nii nooreks, et kergitab võimaluse teksti hilisemast kohendamisest, isegi tagasitõlkimisest näiteks araabia keelest. Meenutagem, et Aristotelese teosed in corpore tõlgiti tagasi taastati keskajal araabia tõlgete põhjal! Petšeneegide keele kohta kinnitatakse, et eliit kõneles indo-iraani keeles! Lihtrahvas, seevastu, türgipäraselt (?!?). See langeb üldjoontes kokku indogermaanlaste klassitamisega samasse perekonda ja on ilmselt väga erinev Volga-soomlastest. Üldse leidub Tacituse tekstis vaid kuni kuus kindlalt koordinaati rahvaste koha määramiseks. Jõgesid loetleb Germaaniast vaid Reini, Maini, Elbet, kuna iga teine antiikne geograaf, kes pakub Tanaiseni paremat-konkreetsemat nimekirja jõgedest, järvedest, soodest ja mäestikest, määratleb tema teksti sisu, mitte vastupidi. Ka sellise ülevaate tegemiseni kavatsen tulevikus SCE blogis jõuda.

Millest lähtub teine ettepanek Germaani-diskursuses. Lugeda Germaaniat geeti-teooria raamistuses: gens germaanlaste hulgas hõlmab nii indogermaanlasi kui ka slaavlasi. Enamgi, sueebide siirdealade asumine igas Germaania ilmakaares lubab julgelt eeldada kontaktrahvaste olemasolu keltide, soome ja türgi rahvaste kokkupuutena. Kas mitte suioonid pole see sama, mis sue+hun ehk indogermaanlaste ja soome rahvaste kontakt, mis hiljem on jupitunud svea-osaks ja kveenideks etc! Lugid on ilmselt seal samas Väike-Poola ruudus ja protoslaavlased. Nende järeltulijate sekka tuleb lugeda ka baltlasi. Või vaadakem kombeid. Germaanlaste külalislahkusest, joomingutest, hilisest päevaplaanist, pidustuste tagamõtte kirjeldused klapivad hilisemate slaavlaste etnograafiaga. Zaporožjani kasakad tantsisid pool-alasti mõõkadega veel 18.sajandil, mis meenutab germaanlastele omistatud noormeeste alasti etendusi odade ja mõõkadega.

Germaanlased tõepoolest omistasid naistele erinevalt Lääne-Euroopa keltidest sisemist pühadust, mistõttu Tacitus jutustab jumala staatusse tõstetud Veledast. Nende roll mehi korrale kutsuda sõja korral, kui lüüasaamine lähedal, tulenes paljuski loomulikust kasinusest Germaanias: eelistati elada monogaamselt ehk üks mees naise jaoks elu jooksul. Pärast lahingut lugesid naine ja ema poegadel haavu ja vopse, mis on samuti hilise ajani slaavlastel säilunud tõmbumine. Kuna habemekasvatamisele pühaklikkuse omistamine slaavlastel järgneb loomulikult väärtuste ümberpööramisest kristlikus vaimus: paganlikus Germaanias kasvatati karvu näitamaks veel verevastutuse võtmatusest, millest lahingusse sattumisega kiirelt vabaneda üritati. Kristlikud väärtused tähendasid seda, et selline kasimatus ongi püha! Arusaam, mis läänemeresoomlastel on alati puudunud!

Küll aga on filmis ilmne möödapanek cherusci Thusnelda abielueelne seiklemine. Tacituse teada oli see üldine arusaam, et promiskuiteetsust karistati paljakspügamise ja vitsaga. Sõltumata noorusest ja positsioonist. Prostitutsioon oli absuluutne tabu, mis nüüdseks on Saksamaal kindlasti muutunud. Võimetus õppida võis autule inimesele kindla mülkamatusega finaaliks saada: soomatused, mida ka maamatuseks eelistati nimetada, olid justnimelt märgiks autust elust. Katse keltide aladel tõlgendada neid ohverdusteks on eba-adekvaatne ajaloolugemise tagajärg. Sellise arheoloogilise materjali hulgast leiab suure tõenäosusega preestrite kohtu eest läbi käinud kriminaale, orje ja hälvikuid. Tõepoolest, nagu lavastusestki välja tuleb, rahuajal oli surmamõistmise õigus vaid preestritel, kes jumalate vahemeestena said otsust teha. Seriaalis leidub palju nn matslikku sõimlemist, teotamist ja sülitamist: Tacituse ajalooline silm kindlasti toetab sellist rekonstruktsiooni. Lõpetuseks, väike sissevaade Germaania konspekti tudengiaastatest!

1001 Stirlitzit (329): Vanja Brasiilia-juhe

Niisiis aastast 1978, kui Kalde-Karakulko organisatoorsete võimete lagi oli piirdunud 3-aastase võõra lapse paigutamisega Haudejaama mädanenud põrandaga ametikorterisse, siis ometigi leiti “kompromiss” ja suguvõsa esindaja tõsteti korterist välja, selle asemel et oleks makstud renti toa eest Üllele tema 2.trepikoja korterist, kus ma oleksin järelvalve all Rahutuviks sirgumise kasvatust saanud. Siiski hakkasin ma oma suguvõsa korterist vaid ühte tuba kasutama ja seda koos Vanja Turkiniga, kes vahetevahel tüdines ja sai elada ka mujal. Kui ta kohale ilmus jälle, siis tikkus ta kaklema ja esmajoones järele proovima uusimat jujitsu-maadluskunsti, mida talle sama trepikoja ülakorrusel vahetevahel õpetati. Mina mõistagi maadluskoolitust veel saanud polnud, vaid pidin valust ja vaevast järeldusi tegema. Ma olin küll Kuubal Vanemohvitseri poolt vähemalt kord USA Guantanamo sõjaväebaasi spordisaali kaasa võetud. Ma olin itaalia poistega Bruce Lee uusimat kinohitti vaatamas käinud ja olin väga uudishimulik karate-vendade võimete suhtes. Guantanamo spordisaalis aga nägin seda, mida alates 1993.aastast edasi võis üha sagedamini näha MMA turniiridel: kuidas kickpoksijad või isegi savate-tegijad klobivad kergejalgselt pidzaamades hommikuvõimlejaid. Et siis olla järgmises ringis omakorda pikalitõmmatud vabamaadlejate või judo püstimaadlejate osavusega. Ent ma polnud 5-aastaselt veel päevagi trenni teinud, mõistagi. Ent keegi Eerika paneelamaja ülakorrusel oli mõnda aega Brasiilias nõukogude saatkonnatööl viibinud ja seal ka nõukogudemaal tundmatu maadlusstiilis treeninguid teinud. Vanja üritas eelkõige mulle kas A. selja taha saada ja sealt kas kägistushaaretega mind vaevata või käelukkudega piinata (Rear Mount); B. Mulle rinnale ronida ja isegi jalasäärtega eksootilist kägistust sealt sooritada võimalusel (asend Full Mount); või siis, kui ma ümber pöörasin ennast viimasest C. kaitseasendist allpoolset kinnihoidist teha (Closed Guard). Viimasega käisid kaasas igasugused sankaku ehk kolmnurkse kinnihoidmise või jalaluku variandid.

Kuidas ma siis hakkama sain, ise vaevalt 5-aastane? Olgu rõhutatud, et kui ma hiljem hakkasin Riho Rannikmaa käe all judot omandama Tartu Tähtvere hallis, siis selle stiil ja õpetus ületas igati brasiilia lähenemist lukumaadlusele mitte ainult püsti- vaid parterimaadluses. Neist judotreeningute aegadest edasi ei suutnud Vanja kunagi initsiatiivi haarata, ehk polnud oma vanuseelisele vaatamata enamat maadluskotist! Tookord aga ma õppisin juba, et kui mingi asend või haare tuleb, siis edasiste arenduste ennetamiseks tuleb koheselt reageerida. Selja võtmisel haarata nagu üleõla heite puhul paremast või tugevamast käest, rulluda vastast ühele küljele nii, et ta ei saaks sealpoolset kätt vabalt kasutada. Full mounti puhul läksin silda ja sealt liikusin kogemusega omandatud vabanemistaktiga eemale. Samuti väänasin tema varbaid, jalalaba ja rannet, et tema tehnilist ja vanuse-eelist nullida. Ja nii otsustaski ta edaspidi pigem poksiga proovida!

1001 Stirlitzit (328): “Teda hüütakse Tibuks!”

Ma ei tea, kui paljud andsid sarnaseid allkirju KGB-le nagu Vanja Turkin, enne ametlikku sulgemist pärast nurjunud augustiputši 1991.aastal, ent antud seiga laiendamine ja uurimine tuleb ka Eesti julgeoleku arendamisele kasuks. On imestatud, et Djatlovi kuru intsidendi puhul on leitav ametlikul uurimistoimikul parandatud uurimise algatamise kuupäev: 6.veebruar 1959 on nähtavalt mahakriipsutatud, selle asemel et võtta uus paber ja algusest peale hakata, kuna surnukehad leiti alles 26.veebruaril!

37-aastasele Semjon Aleksejevitš Zolotarjovile omistatav surnukeha kergitas kõige enam kahtlusi, kas siiski mõned osalised ei pääsenud või neid pole leitud, samuti et nende surnukehad reedaksid väärkohtlemise päritolu üheselt. Seega pole üllatav, et ka prantsuse aadlisoost Nikolai Thibeaux-Brignolles (1935-1978+?) pääsemisvariandile leidus panusetegijaid. 1978.aasta mittetalvisel ajal üks väikest kasvu, tumedapealine ja väljanägemiselt kurnatud-oma aastatest vanem mees tuli Tartu riigivanem Tõnissoni krundile püstitatud paneelelamu juurde kedagi vaatama. Talle oli väga oluline pilk peale heita! Inimesi tema ilmumine erutas, et ta oli ettevaamatu! Teda hüüti minu kõrva jaoks arusaamatult Tibuks – naine, kes seda kasutas elas minu mäletamise järgi Eerika paneelmaja kolmanda trepikoja esimesel korrusel. Nad hoiatasid, et päevavalgusel on tal siiski ohtlik välja ilmuda nii valvatud-jälgitud kohta. Et ka KGB seersant läks särtsu täis ja soovitas tal kiiremalt eemale minna, sest ta teadvat, kus tal turvakorter olnud, siis minu arvates seletabki see kriipsutatud 6.veebruari kuupäeva kuriteotoimikul. Ja annab aimu, et selle hämara loo pärast KGB ja armee siseluure vahel puhkes konflikt. Sest mulle ka kinnitati, et ta oluline tunnistaja oli mingis vanas asjas mingisuguste nõukogude armee sadistide vastus. Kuigi teatud piltide pealt pole ta ära tuntav, siis minu mälu järgi oli see üsnagi tõenäoliselt just Nikolai Thibeaux-Brignolles, kes end Eestis Siberi kõrilõikajate eest varjas. Loomulikult olid selle loo rahvusvahelisse vahendamisse segatud ka Kütt-Eikelmannid mitte Eesti komsomol või uljad kaelarättidega pepupoisid.