Musta surma-eelse Euroopa geograafia?

28. sept. 2017

Must surm lõikas erinevatel hinnangutel 14.sajandil Euroopa elanikkonnast 30-60%. Eksootilised teooriad pakuvad, et see väljasuremislaine pärines Gobi kõrbe ebapuhastest oludest, kui Siiditee kaudu Yersinia pestis bakterid haigestasid esmalt Väike-Aasia Ida-Rooma keisrite ehk bütsantsi valitsejate alamaid 1346.aastal ja seejärel 1347.aastal levisid Veneetsia ja Genua kaubandusühingute kaudu kõikjale, kuhu sai laevatada ja mis osalesid seega  aktiivselt kaubavahetuses. Surmatorm laastas Euroopat 1353.aastani, ent väiksemad puhangud järgnesid 1361.aastal (II laine) ja 1369.aastal (III laine). On huvitav, et katk ei puudutanud lääne-slaavlasi Kesk-Euroopas, Poola kuningriigi alamad jäid justkui puutumata ja ka Baskimaa elanikke. Kõige kurioossem pole mitte Alpide Mailand’i tervis, rääkimata kaugest Islandist, vaid kaupmeeste silla järgi nimesaanud Madalmaade kaubanduskeskuse Brugge kõrvalejäämine!

Ma üritasin veebi kaudu leida mingisuguseid jälgi sellest, kas Bristolist 30 km kirdes Malmesbury kloostri skriptooriumis koostatud Eulogium historiarum sive temporis (1366) on eesti ajalooteaduses põhjalikumat analüüsi leidnud, ent tekkis kahtlus, et erinevalt baltisakslastest, kes on nn täiendatud varianti kasutanud, ollakse eestikeelses kirjanduses sootuks selle olemasolu ignoreerinud. Millest jõuamegi rahvusteaduse ja nn rahvusvahelise teaduse perspektiivide lepitamatule erinevusele. See, mis inglastele hästi teada ja pelgalt episood, või viisakas sissejuhatus, milleks geograafiaosasid prolegomenidena liideti poliitiliste ja lahingusportlike lugude ette, võib eesti ajaloo jaoks olla oluline detail või lausa piilar, mis mitte ainult ei täienda ja ei paku üleminekulülina kinnitust vaid võib mängida võtmerolli fabritseeringute kummutamisel.

Kuivõrd katk tapnud kuni 60% elanikkonnast, siis ei tohiks meid üllatada mingi Rucea Väike-Aasias, mis piirneb põhjapoolt Pannoniaga, läänepool Kreekaga ja idas Gootiaga. Vahest peeti silmas Krimmi poolsaart, sest seal elasid gootide järeltulijad ju? Igatahes kõnelenud Rucena provintsi inimesed Väike-Aasias (?) slaavikeelselt. 14.sajandil esineb Sküütia mõiste krooniku tekstis meta-oikumeenilisena (kreeka põhimõistet tuleb modifitseerida kreeka vastega ladina inter’ile), hõlmates territooriume nii Aasiast kui ka Euroopa poolelt ja mille “Ülem”-osa jäänud keskaegsete inglaste ettekujutuses Islandist ida poole. Ja loomulikult esineb selles rohkelt provintse ehk maaosi, mis on kaasaegses mõttes inter-territoriaalsed: Wynland jääb Norra mägedest vahetult ida poole, ehk meie senine tees Rootsi territoorumist kui Lääne-Soomest klapib selle kirjelduspildiga igati. Norwegia ise aga määratleb Göta-Rootsit kui lõuna ja idaküljega piirnevat maad, ehk 14.sajandil indo-germaanlastest norralased kuigivõrd põhjapoolsel rannaribal ei elanud!

Võib ette heita, et vahest võetakse kroonikut liiga tõsiselt, ta lihtsalt polnud kompetentne!? Näiteks saksoonlased on musta surma-aegse krooniku teada Kreekast ehk Ida-Rooma provintsidest – kaasaegne Bulgaaria-Rumeenia, kus nende järeltulijad siiani õitsengu nimelt töötavad – väljarännanud rahvas, kes Thuring’lased, kes nagu suehans‘id hobustega silma paistsid, kes toona elasid mere (“ookean“i) ääres, välja tõrjusid. “See rahvas on alati olnud sõjakas, julgemeelne, tugevakehaline ja suurekasvuline. Maa on rikas-viljakas nii mägedel kui orgudel, rohumaadelt, põldudelt ja aedadelt. Mägedes leidub mineraale, kulda, hõbedat, vaske ja pronksi (tina)”, jutustab meile kroonik.

Saxonia piire määratleb Westfaaliga läänes, friisidega merepoolses küljes ehk põhja pool, väljatõrjutud Thuring’lased on jäänud lõunasse, kuna idas on Boecia! Probleem on siin selles, et Bohemia puhul ei asetata lääne-naabriks Saxoniat! Küll aga teises kohas, selgitades slaavlaste kultuuri ületerritoriaalset olemust, jaotumist suureks ja väikeseks, nimetab Saxonia ja taanlaste äärealadel algavat väiksema venna ehk lääneslaavlaste vandaalide-wendide territooriume, mis ulatuvad Rucene‘i! Samas eespool esineb slaavlaste sekka loetud rahvana vorm Ruthenes – panete tähele! Ruteenid on kindlasti slaavlased ja lõuna-slaavlased suurem vend, mis tekitab küsimuse, miks suurema avaruse arvukas rahvas veel 14.sajandil oli nõnda ala hinnatud, kui ta olemas oli! Selline ebajärjekindlus lähtus poolakate ja böömide konflatsioonist!?

Või oli siin jälle probleem algallikate lugemisega, sest see sama Boecia viitas juba siis ja uusajalgi esmajoones Kreeka maakonnale Boiootia-Beotiale, mis itaallastele Boezia ja leidub vorme, kus Bo-estia puhul sama osutusega trükitakse samuti kreeklaste vana linna Livadia!

14.sajandil oli Saxonia laienenud juba Mecklenburgi ja Pommerisse. Ehk kui neid Saxonia sekka, ekslikult loomulikult, loeti, siis idanaabriks nimetati kogemata Bo-Ruzzia ehk Preisi asemel Bo-estia’t, mis võiks ju tulla kasuks meie ro’uz finnismi hüpoteesile: Ros-rous-raust oli viikingiajal üldnimetus Läänemere idakaladal elavatele läänemeresooome rahvastele!

Eestlaste ajalugu puudutab Malmesbury kirjamees veel kolmes pikemas lõigus, mis vähetõenäoliselt pakuksid huvi inglastele, prantslastele või sakslastele. Viimased tunnevad huvi vaid varieeruva stiili üle, millega kirjeldatakse Germaania erinevate provintside elanike tublidust ja füüsilisi parameetreid: kõik on suured, terved, tublid, arenenud, kõvad sõjamehed, maaharijad ja üldse elavad nad heas kohas-heas naabruses!

Baltimaade elanikel nii hästi ei  lähe, ikka tuletatakse meelde vanu barbaarseid kombeid ja seda, kes hoole enda õlule lõpuks võttis.

137.peatükk: Lektoniast (Lestonia=L’estonia?)
Lectonia on Sküütia maaosa, mille rahvas on jäme, metsik ja sõjakas. See maa on mõnes kohas viljakas, (üldiselt aga) rabane, (leht?)metsane, allikate ja järvederohke, paljudest madal-aladest kindlustatud, vähestel kohtadel on enam turvet peale jõgede ja soode: ja seetõttu on see piirkond võideldamatu muudel aasta-aegadel, kui ainult talvel, kui veed jäätuvad.

Tavaliselt tõlgendatakse seda Leitlandina ehk Lätina, ehkki sisu kummutab selle. Kui, siis see võis olla pigem Leedu, mis oli selle ajani jäänud paganlikuks. Peamine põhjus seisneb kontekstis, mida aitab selgitada järgnev lõik, mis alguskonnektiiviga seob kaks kirjeldust kokku. Igatahes sellest osast jääb mulje, et see provints oli alles alistamisel. Tekst meenutab Henriku kroonika sisu talikampaaniatest Kesk-Eesti väikemaakondadesse ja Harjumaale: ehk võeti aluseks prantsuskeelne vmt kirjeldus ja autor ei suutnud L’Estonia lahku lugeda, seda enam, et tema teada Liivimaaga kõneldi samas keeles (eiusdem idiomatis est)! Loomulikult ei ole ma varna visanud ka Burgundia rännumehe Guillebert de Lannoy (1386–1462) loches-õlekõrt, et vahest peeti silmas lutsi-piirkonnaski 19.sajandini räägitud lõunaeesti keelt, mille kõneala võis Liivi sõjani ulatud traditsiooniliselt Pihkva taguste aladeni, mida siiani võib meenutada ka Suure Luki-nimeline koht Venemaal!  Järgneva peatüki sisu-struktuur just Inglismaa krooniku sule all peaks kinnitama, et Alfred Suure Eastlandi eestlastest sai 14.sajandist Liivimaa, sest ilmselt matusekommete deskriptsioon seob narratiive.

138. peatükk: Liivimaa (De Livonia)
Samas regioonis ja keeleltki on Liivimaa maaosa (provints), mis Germaania äärealal jaotub pikki Ookeanimere kallast. Varem oli rahvas barbaarne, kuigi jumalaid austasid, siis mitte Ainujumalat, ebajumalad vastasid neile. Surnukehi ei asetanud matmishaudadesse, vaid riitadel tuhaks põletasid, kaasa panid kariloomi ja teisi elajaid, sulaseid ja teenijatüdrukuid ja sarnaseid hingelisi, uskudes et nii tuhastades teistpoolsusse said kaasa saata ja teha ka seal isanda elu õnnelikumaks. See kodumaa (?!?) olles nõnda deemonite poolt eksitatud, Jumala väel ja germaanlaste pealehakkamisel tagasi on saadud.

Kroonik kinnitab, et Ainujumalat ei austanud, mis meenutab araablasti osutusi Läänemere majus-dualistidele, kes arvestasid võrdselt nii valguse kui pimedusega. Matusekombed seovad neid vanade sküütidega ja ühtlasi kummutavad ajaloo-sotsialistide pseudo-deduktsioone nagu Liivimaal seisusi ja kihistumist polnud. See kirjeldus kattub ilmselt ka araabia-pärasi rosside etnograafiaga. Mind rabab haec patria kasutamine viimases lauses.

Jääb mulje, et mõningate läänepoolsete rahvaste parem osa võib olla nende territooriumitega sugupuu poolest seotud. Põhiteksti sees kinnitab kroonik, et North-Umbria (Põhja-Umbria), mida lõuna küljelt määratleb Umbria jõgi, sai nime hunnide kuningalt, kelle saabumisest ja viibimisest Suurbritanniasse me leiame arusaamatutel põhjustel kroonikatest vähem vihjeid, millegipärast, kui Essexi ja Sussexi-meestest.

Ma olen juba Nogardia viiendikele analooge otsides leidnud Šotimaalt Fife ja Madalmaadest Gröningeni Ommelandist Hunesgau, mis samuti omanud traditsioonilt viiest jaotumist. Iirimaa viiene-jagunemine olnud siiski varasem, kui sinna easterlingid ilmusid. Umbria jõest lõuna pool asus veel Danelaw’igi ajal (?) The Five Borough’s-piirkond! Selles piirkonnas asub Lincoln. Kõige kummalisem on kohata aga Kesk-Itaalia Umbria maakonnast nn korrumpeerunud vorme Hungrie‘na. Hungrie’st põhjapoole ju jäigi nii Tusce-Toskaania kui ka Lombardia, mis mõlemad suurerahvaste rände ajal ja järgsel perioodil sisse rännanud indo-germaani rahvaste järgi nime saanud! Hunnid olnud kontinentaaljõud ratsaväe ja vankritel moonavooridega, nende ülemeredessandivõimekus mõjub üldlevinud arusaamiste järgi üllatusena!

Ent on veel kolmas lõik, mis peaks seotuma Eestiga. See puudutab Virumaad ja järgneb Westfaalile.

 85.peatükk: Viroonia

Viroonia on väike provintsike Dacia (Taani?) taguses idas. Rahvas rikas/sõjakas (ferax/ferox?) ja julm, varem barbaarne, korrapäratu ja harimatu, nüüd Taani võimu hoole all (!!!) ja nende seadustele allutatud, taanlaste ja Germaanialaste poolt võrdselt asustatud.

Nii Liivimaa kui ka Virumaa olid musta surma eelses-aegses maailmas otsesõnu alistatud provintsid, mitõttu jääbki samas regioonis ja Liivimaa keelt kõnelev Lectonia endiselt rippuma. Kui see on korrumpeerunud L’estonia, siis milleks kõneleda talikampaania asjakohasusest? Kas Jüriöö ülestõus 1343-45 ikkagi läkski korda? Ja milleks alistada lätlasi, kes olid peamised hädalised ristirahva politseijõudude kohale kutsumisel? Lutsi maarahva taguses peidab end ikka veel tundmatu soomeugri minevik?

Advertisements

In Brevi: Kelle koloonia oli Tartu 1234.aastal?

24. sept. 2017

Annales Circulis Westphalici kroonikakompilatsioonis 1654.aastast puudutab 1234.aasta sissekanne Liivimaad erilisel viisil. Kõigepealt vastupidiselt meie arusaamisele, et vastupanud ületati mitte-Taani osas 1227/28 aastal lükatakse siin ümber ja rõõm näib seostuvat eelneva aasta kõige rängema näljaga 64 aasta (!!!) jooksul, mil nad maad enda mõjujõule selle kirjelduse järgi püüdsid allutada. Jääb mulje, et koor ja puud endad pandi nahka suures puuduses! Alanud tõeseemnete külvamine 1170.aastal ehk 64 aastat varem ja peamist raskust, oma taskust kinni makstud, kandnud Westfaali aadel ja sõjasulased! Kinnitatakse ka Friedrich II keiserlikku mõju sellele vaevarikkale ülevõtmisele. Seejärel aga refereeritakse Hermann Hamelmanni, et kõik urbs-tüüpi asulad ehk alaliselt avatud linnakud on Westfaali kaupmeeste käes ja erandina vaid Terpat ehk Tarbatu olnud ainuüksi Dortmundi-linna ainueesõigustega koloonia!!! Samas kõrgema järgu sõjamehed ehk ratsarüütlid olnud kõik ikkagi Westfaali meeste järeltulijad. Miks on see koloonia koht nii oluline? Kaasajal tundub, et Dortmund’i nimetus seostub suudmealaga ehk on jõe või lausa rannikuäärse linnaga, ent see pole nii! Dortmundi nimetus koosneb kahest sõnas Torth-Troth ja mannia: Throtmanni 890, Trotmannin 897, Trutmenni, Thortmanni 939, Throtmennia 947, Drutmunde 952, Drotminne 966, Thertmanni 983 mündil, Lütgendortmund, harva Throtmania ja enamasti Tremonia.

Dortmund asub ajaloolises Unna kreisis (nüüd linnast vahetult idas ehk Soesti tee ääres), kus Rooma keisririigi ajal oli kõige suurem leegioni laager Alpidest põhjapool. Meil asub Tartu aga vähe tuntud rööpvormse Unna jõe ääres ja laenamise hüpotees ei tee asja klaariks, sest indo-germaani põhjapoolsetes dialektides ka Huuna on tähendanud Emandat ehk on üsna üksühene vaste Mater aqua‘le!  Ma ei hakka ümber jutustama naiivset nimelegendi lahingust, kus roomlased hüüdnud rünnates  Trucide, trucide! (ehk löö surnuks!) ja kaitsjad pilkasid neid trot+mannideks.

Kas tõesti on Tartu saanud nime hoopis sisserändajate kolooniana? Siiski järgnev III lõik teeb asja veel intrigeerivamaks. Varasem nimi olnud Liivimaal Blivonia, ent mulle jääb mulje, et tegemist oli justkui ka mõnede westfaallaste varasema asukohaga ja Blivonial ei ole seost bleiben-verbiga (Jäämise maa), vaid slaavipärase Po-Morže ja Po-Ruzzia taolise piirnevusmääratlusega – Bo-Livonia. Lütgen-dortmund’i ju võiks seostada ljudi-lüüdilastega ja sellega, mida on spekuleeritud SCE-s Luki-Loke-Lutsi etc seostest. Loomulikult kiidetakse end valgustava, tsiviliseeriva ja omakasupüüdmatu maaletulemise eest, kus pärismaalased otsesõnu elanud kultiveerimatute, räpaste ja primitiivsetena. Selle koha mõte nõuaks peenema latinisti tõlget, kes teeks vahet iroonial ja labasel ülbitsemisel või siis ülestunnistusel, millist päritolu Westfaali aadel ise oli!


In Brevi: Kontaktsusastmete metoodiline tähtsus

22. sept. 2017

Võib küsida õigustatult, et milline episteemiline tähtsus sellisel järjestusel kontinentaalsest provintsiaalseni olla saab. Balti rahvad ehk preisi-leedu-läti-liivi-eesti ja vadja (Peipsi järv) on omavahel territoriaalkontaktsed, mistõttu lisaks ühisele Y-DNA-le jagati ka veel 18.sajandi saksa etnoloogide silmis ühisjoonelisi kombeid erinevatele keeltele vaatamata. Selle taust võib peituda vaid territoriaalses muinas-religioonis, mida minu arvates kinnitab criwe lõunas ja veel meie kervats-naine pulmakommetes. Nii nagu leviidid juutide seas, nõnda näib olevat õigustatud vadjalaste nime (seega mitte sküüdi-sõna suupärane tuletus) indo-germaani thiudans ehk kohtunik-preestri jaoks. Miks muidu 14.sajandil lubasid baltlased vadjalastele criwe-vormile lähedast kreevin-nime. Seega ida-slaavi-riikluse nimi (Krievija) võib olla komplitseeritumast eponümaatikast tingitud. Sest vadjalased olid ka Nogardia põliselanikud. Seega olid East-landi ehk Idavalla preestrid tihti bilingvistilised ja soome-ugri taustaga. Ristiusustamine tähendas nende sürjutamist, jälitamist või isegi otsest genotsiidi. Et soomlased ja eestlased vaatamata Soome lahele keelelt teineteisele lähemal seisavad kui baltlastele kinnitab vaid teesi, et vesi polnud muinasajal takistuseks vaid rannarahvale koduks. Läänemere ruumi analüüsimise ja rekonstruktsiooni aluseks võtmine ehk Balto-Skandia läänemeresoomlaste ajaloo uurimisel võib olla metodoloogilise mugavuse seisukohalt õigustatud, ehkki teistpidi tuleb alati selliseid hilis-geopoliitilisi tuletusi kontrolli mõttes võrrelda antiiksete või keskaegsetega nagu kuningas Alfredi Germania, mis polnud üliriik ega ka rahvatüvi vaid geograafiline ruum kõige üldisemate antropoloogiliste tunnustega. Seega, enamus asju, mida sakslased endale on omistanud kreeka autoritelt (heledasilmsed, sihvakad, jooksumehed, suurepärane jalavägi etc) ei kehti mitte ainult nende esivanemate kohta. Enamgi, tõsiasi, et veel Paulus Orosius hilis-antiigis omavahel eraldab ja vastandab Germaaniat, pange tähele (!!!), Dacia-Daakiale ehk vanale Gootiale, indikeerib nende piirkondade üle-territoriaalselt erinevat geneesi!  Diutischemi lande-Diutsche lant-Diutischimo lante seisab minu arvates 1:1 korrelatsioonis D A C I A (dätsja-deitsja)  ehk vana-Gootia nimetustega ja SEE POLE SAMA, MIS GERMAANIA! Nagu me hästi teame rändasid ida- ja lääne-goodi põhja ja lääne poole praeguse Rumeenia aladelt. Mitte ainult idaslaavlased pole nahaalsuses leidlikud! Eestlaste, soomlaste jt Läänemere rahvaste esivanemad on samuti põlised germaanlased ja Tacituse juttu keelte kõlamisest ei maksa üleliia tõsiselt võtta!

Seevastu svea-maalt, ehk kus me leiame sueonide (suehans’ide) järeltulijad tuleb vaadata ületerritoriaalkontaktse nähtusena ehk ületerritoriaalkontaktse rahvana eestlaste suhtes. Neil on samuti mõnevõrra sarnane päritolu muutunud keelele ja pikemalt hoitud riigitraditsioonile vaatamata. Nagu baltlased on lääneslaavlaste mõjutusel sõnavara ja grammatikat muutnud, nii tegid seda kõigepealt sueoonid ja seejärel kveenid. Ma ei hakka hetkel spekuleerima selle üle, et tegelikult kui loomuliku fonofiilia muutusena kveeni esimene häälik pehmeneb k>ts (nagu vadjalastel kivi asemel tsivi!), siis saame samuti midagi sueoni taolist: tsveenid-tsueenid.  SCE lähenemise mõte, miks siin kõneletakse siirdeladest ja kontaktrahvastest pole ühesuunaline – meie seal -, vaid ka vastupidine ehk nemad siin: kreeka provintside alamad, araabia kaubandusruumi  esindajad, kellest mõned Lennart Mere teada omanud Volga Bulgaarias lausa suvemaju. Suletus saabus sellele maalapile siis, kui viimane Rjurikust tsaar kaotas mõistuse ja sakslased kultuurina lõplikult domineeriva positsiooni Liivi sõja järel võtsid.


In Brevi: Kuidas kontaktsus väljendab rahva arenguastet!

21. sept. 2017

Paulus Orosiuse tees paganliku elukorralduse mäluhajutavusest näis revolutsioonilistele sotsialistidele paistvat sotsiaalse plastilisusena. Ülivõim vajab eneseteostuseks tõkete puudumist, seega pakkusid mitte-ühtlused identiteetides ainuüksi kalendriharjumustena vastupanu kiireks mobiliseerimiseks, ümberpaigutamiseks ja Napoleon’likuks avante-imperialismiks. Mitte valik ja veenmine, mis on ajakulukad, vaid alistamine-orjastamine või häving. Tulevik pidi paratamatult olema maailmaimpeeriumi päralt, seega selle teel seisvate tõkete hävitamine on samavõrd determineeritud! Sest nii on alati olnud ja tehtud, alates Caesari keldi sõdadest, kus hukkus miljon kelti üldse neljast! Sotsialistide-kommunistide masside jõu kultus pole midagi muud, kui post-napoleonlik super- ja neoimperialism! Seega pole suuremat kõrvalekallet tõest, kui anarhist, kelle kodualtaril süüdatakse traditsiooni-katoliiklase usinusega küünlaid seltsimeeste esipaarile ehk Marxile ja Engelsile. Mitte, et Julius Caesar ja Napoleon Bonaparte on kõrvalekalded, hüperjuhused, kuna loomuliku arengu korral lähtub mitmekesisus elu sümbiootilisusest ja ökonoomsusest, mida pole võimalik saavutada nn superjuhtimisega vaid ainult autonoomsusega, mida iga ajuga inimene endast kujutabki.

Seetõttu, kui komsomol astub omateada sammu tagasi, tegelikult aga rabakamaralt vanale korrastamistvajavale rajale, jaotab ta sotsialistliku mõtlemise ühtlustamistaotluse ühele etnosele. Üks rahvas on pigem valge ja mitte must või vastupidi, ehk korraga must ja valge on kõrvalekalle. See tuleb ühelt poolt ajaloo kui teaduse mittetundmisest, mis oligi maailmarevolutsiooniks ju ka tarvilik eeldus, teiselt poolt iseenda vähesest austamisest. Just viimase tõttu ei saa nad ka ametis või võimupositsioonil olla täiel määral eeskujuks kellelegi!

Siiski etnoste antropoloogilise ja esmajoones geneetilise mitmekesisuse defineerib a. nende ajaloo pikkus, b. isolatsiooni aste ehk sõltub ka transpordi-tehnoloogiast ja kaubandusarengust. Araabia jt maade hõbeda leidmine viikingiajast kinnitab Eesti kaubanduselu ja linnaliste asulate varast arengut. Pole naeruväärsemat ajaloolist väljamõeldist või müüti, kui see, kuidas “sakslased avastasid meretee” Väina jõele, tuues siia kaubandusmatemaatika elemendid ja üldse tsiviliseeritud elukorralduse!

Soome-ugri rahvad on Euraasia põliselanike tüvevõrsed ja kõikide hulgas leidub sõltuvalt kontaktsuse astmest variatsioone. Abielu on veel meie päevini Euraasias valdavalt äriline tehing, mitte romantiline eneseteostus ja vanad eestlased polnud teiste seas erandiks (või “valgeteks varesteks”). Hea partii tähendas varanduste liitmist, mistõttu ei tohiks arheogeneetika edenedes meid üllatada, kui eesti naiste mt-DNA viib meid meie päevini veel kaubandustraditsioone põlvest-põlve kui jõukuse tingimust pärandavate kreeka või araabia suguvõsadeni. Sõjad, hullunud tsaarid-kuningad ja muud kataklüsmid on ikka regulaarselt elukorraldust Eastlandis segi paisanud!

Kontaktsuse liike on kuus ja nende varasus kinnitab ajaloolise pärandi väärikust:

A. Kontinentaalne (Ameerika-Euraasia), volga-soome rahvastel väga vanast ajast siire ynga-kultuurina Lõuna-Ameerikas;

B. Oikumeeniline (Euroopa-Aasia), erinevates maailmaosades või otsades leitavad samad geneetilised tüved, mis enam fenotüübina pole ära tuntavad, mõnikord vaid üksikud sõnad kinnitavad kontakte (nagu uiraatidel-oiraatidel);

C. Üle- või supra-territoriaalne, enamasti veeruumide ehk jõgede, järvede ja merede kui loomulike transporditeedel külgnevad piirkonnad, näiteks Reini jõgi ühendas Galliat Germaaniaga, kuna jõgede ja merede varal järjestati Dacie-Daakiat ehk vana-Gootiat Germaaniast ja seda omakorda Sarmaatiast, mõte on tõigas, et Germaania hõlmas suurt hulka lõike jõgedega eraldatud nn maasiiludest nagu ka Gallia või Sarmaatia;

D. (4) Territoriaalne, loomulike ehk ka suuremate geograafiliste tõkete (anoikumeen) vahel ja tõttu kujunenud orgaanilised asustusalad – suured jõed (Volga alamjooks), mäed-mäestikud (Kaukaasia), mered ja kõrbed -, mida kontinentaal-mustriga natsioonid ei kaldu vallutama, näteks vana-Eastland Visla ja Neeva vahel, milles domineerib N1c1c nagu Kaukaasias G-haplogrupp;

E. (5) Sub-territoriaalne, ajalooliste ümberjaotamiste, vähem geograafiliste tingimuste tõttu asetleidnud piirnevus, nt praegune Eesti vana-Eastlandi suhtes Läänemere ääres;

F. (6) Provintsiaalset kontakti ei peeta identiteedi poolest kandvaks, see olevat ebamoodne, ehkki aitab mõista, miks setud, häädemeestelased, ranna-rootslased, võnnu-valged, narvalased jt päritolult ja intuitsioonidelt erinevad valdavast osast mandri-rahvast, ehkki ainuüksi sellegi kontaktilaadsusega kaasnevad variatsioonid.

Kui järele mõelda, siis eestlased on ilmtingimata aegade hämarusest omanud kontaksust D. astmel. Vesi pole takistanud neil kuhugi minemast, seetõttu ongi välis-ajaloo mõte leida siirdepunkte Eestist väljaspool! Sellega ei hakka keegi vaidlema. Eesti ajalookirjutuse jätmine ainuüksi ühe ajaloolise situatsiooniga nagu nõukogude-vene okupatsiooniga ette lükatud Võnnu kihelkonna esindajatele oleks siin suurim viga! Juba ainuüksi põlisusküsimus ja kihelkonna geograafiline asend ei luba neil küündida easterlingide maailmani, mis Biarmia kaudu võis laevatada nii ühte (Thule-Islandi) kui teistpidi Ameerikani. (Ma olen ebaviisakas? 30 aastat tagasi seisnes komsomoli südametunnistus selles, et teatada igaleühele, milline tagurlik taust on mõnel põlisel Narva perekonnal, kuivõrd osaleti EW loomises. See blokeeris minusuguseid ja vastupidine pole lubatud – mislaadi poliitdoping nõukogude-Eestis inimesi tegi!)

Ja nüüd jõuame loomulikult ka sellise perspektiivi pimeduseni. Tervikpildi omamiseks ei piisa enda asjadest, on vaja teistegi, mitte ainult ülevõtvate impeeriumite-rahvaste (nagu sakslased-venelased), kõiki kontakte vaadelda  samasugustes suurusastmetes.


Vana(-nenud) teadus (14): Kui suehans-sciehans-suhuans-sueand on tšuhoonets, siis Itimesti ei saa olla mittemingil juhul item Esti?

19. sept. 2017

Jordanese Getica tuleb kaasajani mitmete käsikirjaliste ümberkirjutuste kaudu ja neis esinevad variatsioonid võivad viidata nii uuendamisjärjekorra hilisusele (pärgament on n.ö viimse peal),  kui ka parandamissoovile. Ilmtingimata aga osutab see etnonüümide mitte-vahemerelisele algpildile, isegi võimalikule indogermaanlikule võõrusele. Olgu üle korratud, et Getica esimeses osas 21.lõigus kõneleb alaan Wihamo poeg Scandia saare geograafiast ja seak elavatest rahvastest. Kaldutakse eeldama, et saarelise ettkujutuse korral on piir just Botnia lahe põhjapoolseimal küljel ja Soome on samas kujutluses mandriosa või koos Koolaga ikkagi poolsaar! Loomulikult pole selline kujutlus mittemillegagi õigustatud. Kardetavasti täpselt nõnda nagu Bremeni Adama jaoks Kuramaa ja Eesti olid “saared”, ulatus liivlaste esivanematest sirgunud (alaan?) gooti ajaloolase Skandia-kujutlus Laadogani, kus Neva moodustas “kitsa lahe”. Enamgi, meil pole ülevaadet milliste kirjade alusel Jordanes rahvaste loetelu moodustas. Halogii rahvas põhjapimeduses võib olla see sama, mida varem ja hiljem on scrite-finni alla paigutatud, kuivõrd ilmselgelt seostud see hilisema Halogolandiga Põhja-Norras, kus veel 11.sajandi saagapärimuse järgi peremehetsesid soome päritolu meremehed (Raud), kellelt Norra kuninglik esikristlane Olaf parima laeva varastas. Arvate, et suurepäraseid laevu õpitakse valmistama ühekordse ja esmase pingutuse viljana? Ja kuidas küll neil selline edumaa sai välja kujuneda, kui indogermaanlased seal põliselt elasid või  (ütleme vähemalt) päristiselt laevatasid?

Loomulik järeldamine teeb kiirustavalt, seekord ometi õigustatult käigu, et kui sueans-sciehans-suhueans-suaethan on sama, mis slaavlaste suus loomuliku fonofiiliaga tugevnenud tšuhoonets, siis tšuud, mis ometi ju teise rahva vadjalaste eksonüüm, peaks vastama sõnale suedi-suethidi?!

Enamgi, Suedia ehk Swedia on saanud siis ju nende järgi nime! Ma tuletan siiski meelde juba aastaid tagasi siin avaldatud postituste sisu, mis käsitlesid Ynglinga saaga geograafia-osast ilmselget, et tšuud näib seostuvat väikese ja suure Svithjod‘i indigeensete elanikega. Svithjod on indo-germaanlaste algupärane vaste Sküütia-sõnale. See sobib idaslaavlastest varasema tekke ja tõusuga poola keeleteadusega, mis tšuudi etümoloogiat seostab sküütidega. Meie Rootsi on indo-germaanlaste jaoks nime saanud ikkagi Väikese-Sküütiana. Ka Šotimaa, mis ladinapäraselt Scotia, on samasuguse taustaga mõiste. Lennart Meri on sellisest praktikast teinud järelduse, et seega sküüdid ei pidanud olema ilmtingimata sama tüve või kultuuri võrsed, vaid see oli üldnimetus kõigi barbaarsete ääremaa või kõnnumaa rahvaste kohta!

Jordanes ütleb sciehans‘i kohta, et nad on tuntud heade hobuste poolest (nagu Thuringi elanikud) ja karusnahamüügiga Rooma riigi turgudel. Toona oli kaubandus-Rooma Ida-Roomasse nihkunud. See rahvas omas kaubanduslikku juurdepääsu Bütsantsi linnadele. Teistpidi sarnaneb see kirjeldus araablaste ütlustega aro-arv rahva kohta, kes elasid kuskil Rostovi ehk Nero järve eel-järel. Sealkandis pole indogermaanlased kunagi jahtinud, see on kindel!

Mäletavasti ka Alfred Suure kuninglike peiede keskpunktis traavisid parimad suksud, kuna teistest rahvastest narratiivis vaikitakse sootuks!!!

Seega a. nad pidid ise jahtima (küttide rahvas), b. neil pidid käepärast olema ulatuslikud jahialad. On teada, et Alfredi northmani’d kartsid kveenide aladele ehk põhja-idapoolsetele aladele loata siseneda. Samas laplaste pärimuses tulid tšuudid (suedi?) neile ränkfüüsilist märkust tegema alati nn Rootsi-poolelt. Kui goodid kveenide alasid ei julgenud läbida, siis kes need said olla?

Meil tekib Jordanese narratiiviga kohe probleem, et mis saab rannikul elavatest item Esti rahvast! Nagu ma olen juba varem osutanud, siis kõigis varastes käsikirjades on selle koha peal Itimesti kokku kirjutatud. 1856.aastal kirjutas initsieeritud autor baltissakslaste ajakirja Das Inland artikli pealkirja all Die Isten und Iduminge in Scopes vidsidh. Ta arutleb selle mõiste üle mitmes võtmes, muuhulgas õigustatult Ida sõnast välja lugedes, teiselt poolt viib Jordanese jutu Hääde-meeste nimeni. Jordanese geograafias liivlased puuduvad ja Dionysius Fabricius’e teada elasid Riia lahe rannikul Pärnuni välja just liivlased, kelle juurde misjonärid läksid. Ent meil tuleb seda geograafiat isegi veel laiemalt vaadelda, sest vähe tõenäoliselt Jordanes kunagi Vahemere ruumist kaugemale reisis, või siis Läänemereni või Volga jõeni. Itimesti’s võib -mesti olla meeste, ent iti või olla ka ut ehk ka ud-murtide/mard kohta. Komisid nimetati komi-mard’ideks, seega järeliide on ilmselt mehe tähenduses. Vastates tolle aja kujutlusele nagu oleks Volga jõgi mingisugune maailma äär või ookeani osa.

Valgustusaegses ja hilisemas prantsuse geograafilistes rekonstruktsioonides ongi vaieldud, et liiga kergemeelselt on Tacituse rannikuäärsetest sui-onidest tehtud Skanza päriselanikud. Enamgi, siingi tuleb meil arvestada rahvastiku-hargnemisel transterritoriaalsusega (mitte segi ajada diasporaa mõistega, mis tähendab ühtlast võrgustikku). Sama rahvas võib olla paigutunud erinevate geograafiliste üksuste vahele, läbisegi teistega või isegi liidus! Sellist arutlust toetavad ka keskaegsed maailmakaardid, kui sitones elavad nii maismaal kui saarel etc.

Nüüd võidakse õigustatult küsida, et miks Eesti maakondadest otse midagi ei vasta Suedia Roslageni algsele korrelatsioonile Arosia-suehans, siis vaadake ilmselget Ario-Arju ehk Harju (esihäälik on pikenenud?!), selle peamise tugipunti Var-bola ja seal leiduva nn moodsama sõjatehnika vahel. Just nõnda maksid tšuhoontsid taanlastele kätte ja ajasid Saaremaalt tagasi koju!


Kaitstud: In Brevi: Emajõgi=Unni-jõggi ja Ungannia?

14. sept. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Vana(-nenud) teadus (13): Kui Taani oli Huneghardia, siis kuidas võidi nimetada selle ida-poolseid provintse?

13. sept. 2017

Gottfried W. Leibniz oli töökas inimene – ta pidas nii filosoofilist kui ka diplomaatilist kirjavahetust, andis filosoofia loenguid ja eratunde, kirjutas traktaate, luges üle varasemat klassikalist kirjandust, reageeris kaasaegsete kriitikale ja leidis aega ka allikpublikatsioonide kogumike väljaandmiseks. Muuhulgas avaldati tema Scriptores Rerum Brunsvicensium illustrationi inservientes III köites read Taani varakeskaegsest ajaloost – Dannemarke dat lant het me Huneghard wente de Hunnen de plegen dar öre vorkeering to hebben. Ligikaudne tõlge, kindlasti luban ma Hollandis resideerujatel end parandada, oleks järgmine: “Taanit on on nimetatud Ostrogardiks, sest asub meist idas, nagu seda nimetatakse Huneghard’iks seetõttu, et sinna asunud hunnid kogu asja-ajamist üleval hoiavad!” Mõte on ka justkui selles, et merenduslikku positsiooni Taanis kontrollivad hunnid, sest Taani pole kunagi olnud kontinentaalarmeega (ratsavägi+jalavägi) jõud vaid ikka paindlik-manööverdav mereriik. Ma võiksin nüüd jätkata sellega, kuidas Taani on territoriaalselt moodustunud, et Jüüti poolsaar, mida peetakse justkui päris-Taaniks pole sinna algusest peale st keskajal kuulunud, ent jätan selle liini hetkeks kõrvale. Taani tuumik on olnud saarestik ja sellest lähtuv geograafiline ligipääsmatus ehk vaid teine merejõud võis neid ohustada ja selleks ei pidanud opereerijaid kunagi üleliia palju olema! Ja kui Hunegardia on kasvõi hetkekski keset Põhjamerd ja Läänemerd eraldavaid väina, siis tekib kiusatus otsida Läänt vahest Vasconia’st kui Vest-Conia/Hunia?! Ehkki keldid on just selle piirkonna kaudu Iirimaale liikunud, just aristokraatia osa viib sinna tagasi tüve, siis geneetika ja keeleteadus sellist hüpoteesi ei toeta. Ma tuletan ka meelde, et selle küsimuse lahendamise olen võtnud Lääne kui Landium’i asetamisega Inglismaale. Easterlingid sinna pürgisid sajandeid, ent enne vahetasid nad keelt, säilitades oma nominaalselt “ida-kaubandusühingud”, kui suutsid saare üle võtta. Teistpidi, kui tõesti Rollo Jalutaja oli eesti soost nagu pajatavad iiri kroonikud, siis ka Inglismaa ülevõtmiseni tema dünastilised järeltulijad jõudsid.

Tegelikult planeerisin ma sellist sissejuhatust Edgar Saksa metodoloogilise kriitikana, kuivõrd ta raamatus Eesti viikingid liiga palju toetub kroonik Saxo Grammaticuse kompilatsioonidele. Tal ei ole tulnud pähe kahelda selles aluses, millel Taani dünastia ja riiklus ise seisis. Kui Kaasan on Ason-Oson ja Ynglingide saaga järgi algas Odini tee Volga tagant, sealt samast, kuhu Dionysius Periegetes-Aleksandriast (Διονύσιος ὁ Περιηγητής) 2.sajandil asetas hunnid (Ouvvot – Kaspia mere kohale ehk põhja suunda), siis ilmselt peaksime kahtlustama ugri-hüpoteesi tugevaid võimalusi. Seda enam, et ketšua ehk ynga rahva numeraalid sarnanevad-kattuvad läänemeresoome rahvaste arvsõnadega suuremas osas kui ungarlastega! Kokkusattumus nimetustes ja ka tõsiasjas, et easterlingid olid kõvad meresõitjad, kes võisid ühel suvel Valge mere äärsest Biarmiast Alaskani rannasõitu teha ja esimestena Ameerikasse jõuda!? Alaskast lõuna poole purjetamisel, osalt maismaal kraami tassides suutsid edukalt kanda kinnitada just Peruu rannikul! Võimatu? Aga seletage mulle ära keelelised kokkulangevused, minu hinnangul on ketšua keel nähtusena analoogne Kariibi mere kreooli keeltega!

Õigupoolest enam kui 200 aastat tagasi püstitas skandinaavia arabist ja õpetlane Jacob Gråberg Graf von Hemsö (1776-1847) väikeses, umbes 60-leheküljelises artiklikeses Doutes et conjectures sur les huns du nord, et sur les huns franciques (Kahtlused ja oletused põhjala hunnidest ja prantsuse/f r a ! k-landi hunnidest – 1809) hüpoteesi, et me ei pea eeldama hunnide liikumist ühe voona Kesk- ja Põhja-Euroopasse. On fakt, et mitte ainult skandinaavia saagakirjandus, vaid ka sakslaste allikad kõnelevad hunnide ilmumisest Põhjalasse ja Põhja-Saksamaale põhja suunast. Mõned hunnide seast elasid hõimudena juba hilis-Rooma riigi ajal Gallia Alsace’i piirkonnas, kus kohustusid föderaatidena piirikaitses osalema. Püha Ursula martüüriumis mainitakse nende kohaolu Prantsusmaal 3.sajandil. Ja et tegu pole ka ungarlastega, sellest tunnistavad 6.sajandi lokaalsed sõjad: Sigebert I, Austrasia ja Metzi kuningas sõdinud hunnidega 562-563 ja sõlmis 566.aastal alistuslepingu! Tuletagem meelde, et mustad ugrid sellel ajal alles tavapäraselt loksusid Volga ülemjooksu (suvel) ja Musta mere ääres talvitumise vahel. Hemsö kõneleb just neist, kui “prantsuse hunnidest”.

Põhjala hunnideks nimetab ta seevastu neid, kes asusid Westfaali sealt ajaloolisel ajal kunagi lahkumata, sulandudes sajandite jooksul germaanlaste enamusega. Nende riik ulatunud Friisimaast läänes Mecklenburgini idas, kuna põhjapool ääristas, nagu sissejuhatusest ilmne, teine hunnide poolt kontrollitud riiklik üksus. Islandi ajaloolane Thormodus Torfæus (1636—1719) pakkus, et Hamburgi nimi tulevat Hunburg-Hunebourg-Chunbourg’ist etc. Von Hemsö uskus ka, et Bremen’i-linn ja hertsogkond said arenguhüppe hunnide valitsemisajast.

19.sajandi alguseks juhatas Põhjala hunnide teema sisse tegelikult Rootsis Uppsalas (?) 1791.aastal kaitstud Samuel Tôrner’i dissertatsioon hunnide võimust Rootsis. Ajaloolise ehk raudkindla faktina võeti aluseks tõsiasja, et vähemalt kolme vana maakonda Arosia-Roslagen’ist põhjapool – Medelpadia’t, Helsinglandi ja Gestriciat – nimetasid lõunapoolsed goodid Huna-waldiks. Lisatakse juurde, et Medele-padia pole gootikeelne. Ma olen seda teemat varem SCE blogis katnud, et vähemalt üks autor väidab padia olevat algselt Paik. Seega vastab Cajaani, hilisem soome Kainu, otseselt Huna-walde‘le. Erinevalt sakslastest väidavad leidkikud rootslased, et nälg sundis hunne maa põhjaosast läbi gootide provintside maalt lahkuma! Taani!!! Indo-germaanlased vist ei kujuta ette, et ühiskonnas ei pea valitsema alati sotsialism ehk kõik on toidetud või korraga näljas, vaid et hädalised leiavad paremad väljavaated!

Hemsö kaalub ka Ynglinge endid hunnide narratiivis – need paistavad tõesti väga sarnases. Ta pakub dünastilisi arvutusi ja jätab järeldused lugejatele. Kui hunnid olid Gota-Svea riigi piirides, siis kuhu see ulatus. Autor tugineb peamiselt kahele saagale: Sturlaugs Saga ja Halfdan Eistensyne Saga. Esimeses kõneletakse Hundinge-maast (seos huntide või koertega, kelle nimelisi olevat Olaus Magnuse teada Rootsi puhul just Medel-Padias rohkelt), mis algab Gandvikist idas ja ulatub Valge mereni st Biarmia kaasaarvatud. Teise puhul alustatakse Norra Halgolandi piiridest Finmarki ja sealt Karjalani idas! Näib, et selles pärimsues kontrollisid hunnid tervet Skandinaavia poolsaart Laadogani välja! Et nad indo-germaanlased polnud seda kinnitab kroonikakirjanduses einevad märkused, et tehinguid hunnidega sõlmisid pärismaised vürstid tõlkide juuresolekul-vahendusel!

Seega ei rahulda meid enam sugugi variant, et Eesti eksonüümsel kujul Est-Honia võib olla Honia-Hunia’st ida-osa, seda enam, et nn päris-Eesti saksa keisri sekkumise järel muutus Taani kuninga ehk Hunegord’i osaks! Pole mittemingil juhul ka juhus, et vanarahvas on jätnud mõistatusmängude kõrval apokrüüfilised laulud, milles varieerub Toonelinn just Unnikiriku ja Tännalinnaga! Edgar Saks oleks pidanud algusse minema – suurde rahvaste rändesse ja kahtlema allik-alustes või nende koostamise motiivides endis. Kes keda ja kelle heaks ohjes hoidis või kelle nimel sõdis – sellest oleks pidanud alustama.