Kaitstud: Transterritoriaalsus, koduloomade nimetused ja Algirdas Greimase “semiootiline ruut”
30. aug. 2014Natsionaal-sotsialismi homoseksuaalsed alused (1)
23. aug. 2014Ajaloo-huvilistele pole uudiseks, et 1995.aastal avaldasid Scott Lively ja Kevin Abrams raamatu The Pink Swastika, mis üritab selgitadanatsionaal-sotsialismi sotsiaal-revolutsioonilisi ehk homoseksuaalseid aluseid. Muuhulgas tõika, et SA ehk ka Sturmtruppen (rünnakrühmlased) või Braunhemden (pruun-särklased) kasvasid välja vabakorpustest. Need keelustati küll pärast Müncheni 8/9.november 1923, ent 1930.aastaks olid sedavõrd elustunud, et neid kutsuti taas edasi arendama algne asutaja Baieri armee kapten ja tuntud homoseksuaal Ernst Röhm.
Röhmi ja tema valitud meeskonna eestvedamisel, lühikese aja jooksul, kahekordistus SA liikmeskond 1932.aastaks 400 000 meheni, kuna 1934.aastal suveks, vahetult enne langust, pakuti organisatsiooni suuruseks kaks kuni neli miljonit meest. Versailles’i rahu tingimustega oli Weimari vabariigi armee suuruseks määratud 100 000 meest! Seega ületas Röhmi alluvate hulk Hindenburgi käsualuste hulka vähemalt 20 kordselt! Miks oli vaja nn pikkade nugade ööd (die Nacht der langen Messer)?
On pakutud, et SA mässas, nõudis toetussummade tõstmist, AH tundis kitsikust. Või AH oli valinud evolutsioonilise tee revolutsioonilise asemel! Kusjuures Röhm kõnelenud sotsialistlikust revolutsioonist! Millega võis ta mitte rahul olla! Sest kindlasti ei kiirustanud peaaegu avalik homoseksuaal nn konservatiivset revolutsiooni tegema! See on ilmselt hilisem ja SA arengu-narratiiviga mitte-kohereeruv termin.
Võib olla põhjus peitus Weimari Vabariigi kriminaal-koodeksis! Üks asi on peksta poliitilisi oponente tänaval, Helden-homoseksuaalsete ohvitseride juhendamisel, teine asi on, et nende eluviis on riigi kriminaal-reeglistikuga vastuolus, kuivõrd Vabariigi paragrahv 175 karistas pederastiat ja anaalset läbikäimist meeste vahel. Eestis näib valitsevat eelarvamus, et Saksamaa on alati olnud liberaalne, eriti Weimari Vabariik – 1919.aasta Berliin oli metsik paik, kus kihasid kellelegi mitte kordaminevad gei-baarid etc. Ka Erich Maria Remarque on sellest nii mõndagi pajatanud. Siiski kriminaaljälituse arve vaadates on ilmne, et kõige vähem läks meestevaheline läbikäimine korda keisrile. Ehkki sõjajärgne aeg on üritanud kultiveerida muuhulgas gei-holokausti müüti, millele Scott Lively kategooriliselt vastu vaidleb, siis arvud räägivad tõepoolest teist keelt. Saksamaal (okupeeritud territooriumiteta): 100 000 kampaania korras ettevõetud mehest said karistada vaid pooled ja koonduslaagrisse läks neist 5000 KUNI 15000. Need ei olnud surmalaagrid, kus kiirkorras tuhastati juudi-usulise taustaga inimesi. Arvestades tõika, et laagreid endid oli 10 000-15 000, siis tõepoolest tuli laagri peale keskmiselt ÜKS roosa kolmnurk. Laagrihierarhias olid homod kõige madalamal astmel, sest neid oli 1. vähe, 2. nad olid enamasti juudi soost pärineva sotsioloogi Magnus Hirschfeldti-koolkonna ehk mitte-Helden tüübi praktiseerijad. Tagakiusati naiselikke homosid või võimalusel kommunistide jt poliitiliste konkurentide toetamise vmt puhul eelistati neid alandada pigem selle märkusega.
Kui ülalpoolset tabelit vaadelda, siis KUNI 1935.aastani suurt arvude kõikumist vahistamiste jmt osas ei leidnud. Natsid haarasid võimu 1933.aastal, kui jaanuari lõpus AH kantsleriks vannutati. Seega kaks aastat homoseksualism probleemi natsiparteile ei kujutanud. Muutus leidis aset alles pärast pikkade nugade ööd 30.juunil 1934.aastal!
Ühtlasi võlgnes see end tehtud laiendustele, kui keisririigi-aegsest sõnastusest võeti välja widernatürliche sõna Unzucht eest, mis otseselt oli suunatud meeste omavahelise anaalse seksi vastu. Sellega laienes 175 paragrahv edaspidi kõigile homoseksuaalsetele kehalistele ilmingutele, mille loetelu jätaksin siin peamiselt asjatundmatutel kaalutlustel vahele. Samas on natsiaegne karistamispoliitika täiesti võrreldav sõjajärgse demokraatliku Saksamaa Liitvabariigi poliitikatega (mis oli tegelikult vaid pool territoriaalselt ja 2/3 populatsioonilt eelnevast III Reich’ist). Samas on näha 1925-26.aasta kohal sodomitismi kriminaalse jälitamise tõusu ja karistatute arvu tõusmist koguni 400 võrra aastaga. Enne seda oli 1923.aasta lõpus Müncheni putsh ja 1924.aastal kestsid protsessid, kuna 1925.aastaks oli sotsiaal-demokraatidel selge, millises sopis nende surmavaenlane pesitseb.
Ernst Röhm, kes oli natsipartei saadik riigipäeval, loobus poliitilisest ja avalikust tegevusest 1925.aasta mais “ootamatult” ja 1928.aastal läks vabatahtlikku pagendusse Boliiviasse armeenõunikuna, saatmas noor Müncheni kunstnik, kellega siiski “õnnelikuks ei saadud”. Adolf H. isikliku otsusega saadeti pärast Röhmi mahalaskmist 2.juulil 1934 kaaslane koonduslaagrisse – “ärge paluge selle selli eest”, öelnud südametu Adolf vanadele kamraadidele, kui need tema vabastamise eest paluma tulid, “ta oli neist veel kõige hullem!” Olgu kinnitatud, et see kunstnik ei kuulunud SA-sse.
Ehkki Röhmil oli jämeda inimese maine, siis oli ta siiski võimeline samavõrd nagu Adolf H. Wagneri muusikast vaimustuma, et istus klaveri taha, jah, ta oskas musitseerida, ja ei lõpetanud enne hommikutunde!
Millest jõuab küsimuseni Adolf H. seksuaalsuse üle. Kasutada termineid “homoseksuaalne” jmt oleks raskendav ja kohmakas, kuna perversioon või sodomiitlus aitab ajaloolast siin palju enam edasi. See on ka ajaloolisele kontekstile igati sobiv, ehkki mõne arvates “ebateaduslik”. Ent meil polegi siin tegemist seksuaalpatoloogilise diskursusega! Sest sodomiit võib olla (aga ei pruugi ka mitte) nii abielus kui ka omada lapsi, ent tema seksuaalsus pole normiga limiteeritud või jääbki sellest tervikuna väljapoole – selles ongi vana termini mõte! Kas Adolf H. oli koprofiil ja/või masohhist – ta võis ka neid olla – , küsimus on, miks ta kutsus Ernst Röhmi koju Saksamaale, miks ta venitas vastumeetmetega, miks ta kinnitas et ka homoseksuaalne eraelu pole vastuolus natsionaalsotsialistlike printsiipidega!
Vaatamata sellele, et ta pidi teadma 175 paragrahviga etteantud kriminaliseeritust. Miks ei häirinud teda, et Röhm asetas 20 korda saksa armeest suurema organisatsiooni etteotsa homosõpru, kellest 16 lastud vahetult 30.juunil-1.juulil maha!
Pange tähele – SS kuulus SA koosseisu ja iseseisvus alles nugade-järgselt. Tegemist oli sisuliselt riigipöördega, mida nõudis saksa armee, vanad konservatiivsed kindralid.
Helden-homoseksualism hõlmas nõuetekohaselt küll gei-kogukonnast vähemust, ent see ei kõrvalda vastutust 1930-34.aastal läbiviidud juudikogukonna terroriseerimise eest. Sparta homo-hellenismi kui hüper-meeste printsiip oli vastuolus juudi-kristliku maailmapildiga – seega oli Röhmi-suguste anti-semitism reeglipärane.
Röhm ja Hitler liitusid gei-baaris asutatud Deutsche Arbeiterpartei‘ga armee informaatoritena 1919.aastal. 1921.aastal sai Adolf H.-st esimees ja nimele lisati Natsionaal-Sotsialistlik.
Pärast Röhmi hukkamist tapeti 1935.aastaga kättemaksuks 155 SS-ohvitseri nn “Rächer Röhm” grupeeringuks nimetatud SA homo-sõdurite poolt. Mõnes mõttes leidis aset homo-kodusõda, ent sellegi poolest, kuigi aitab seletada osalt kõrgenenud arve, pole võimalik kõneleda gei-holokaustist III Riigis.
Kui keegi üritab konservatiive homofoobide ja natsidena välja kuulutada ainuüksi seetõttu, et need pole nõus ühiskonna algelemente ümber tegema, siis peaks ta enne hoolega ajalooga tutvuma!
Iga homo pole nats ja iga nats polnud homo, ent iga homo, kes oli nats, vastandas end konservatiivsetele nn judeo-kristlikele väärtustele.
(Järgneb)