Sedelid (568): Varjaagide väest religiooni-miilitsaks?

1204-61 valitsesid Konstantinoopolis ladina keisrid lähtuvalt IV ristisõja väe pöördumisest kreeka impeeriumi vastu. Imperium Constantinopolitanum, Imperium Romaniae, Imperium Romanorum teenis neil aegadel läänepoolsete ehk Itaalia tõusvate kaubanduslinnade ja laevastike huve. Varjaagide voorid vähetõenäoliselt lakkasid Musta mere rannikut mööda Linnani minema ja vaevalt et piirdusid vaid Varjaagide Tee kui kaubandusruumiga ehk Kiievi-varjaagide Dnepri vertikaalil asetseva riigiga, mida siiski ka toona tabas mongolite kallalekippumise pärast kriis. 1236.aastal saavutas leedu-Withingia aristokraatidest lähtuv vägi Saule lahingus Mõõgavendade ordust ülekaalu ja pärast seda moodustati balto-slaavlaste hereesia vastu unioon Saksa orduga, mis asetses Preisi läänealadel. 1235.aastal oli Väike-Aasiasse taandunud kreeka keisririik koos bulgaarlastega siiski Φραγκοκρατία-vastase ülekaalu saavutanud. Mõelgem, et millise järgmise sisepoliitilise kurvi või selline sõjalis-poliitiline initsiatiiv ehk pööre vanade aegade suunas varjaagide voorimeeste kaptenite peades sünnitada!

Kas mitte poolduda veelkord parteideks, kes erinevatele kaarikujuhtidele pöialt ei hoia? Mida näitavad allikad selliste sündmuste lähiajast. Taani hindamisraamat on 1230.aastal esimese redaktsioonina kirjutatud ja ilmselt 1240.aastalgi veel saanud lihvi. Selle üldosas, enne 550 Eesti asulakoha nimelist ehk ka säilinud loetelu, tehakse kaks kaalukat märkust, mis peaksid kontekstuaalselt aitama täiendada minority report’i, et Henriku kroonika on 120 aastat hiljem tellitud võltsing, mis sellele vaatamata jäeti suurte sisevastuolude tõttu etnonüümides (Ruthenia ja Ranna-Rootsi?) ja kampaaniate mehitatuses oma aega omakorda veel kaheks sajandiks ootama. Waiga nime saab legaalselt seostada variscorum’i ehk terra advocatorum, millel pretsedent ka Kesk-Euroopas (orduvara kui kapitali kompensatiiv-jaotusest lähtuvalt? – kui teie seda kirjakohta ei leia, siis on see teie probleem), ja just selles maakonnas loetleb Taani kuningas religioonimiilitsa ja piiskop Hermani (Criwe-Korwats tegelikult eestlastel?) vara tervenisti 600 ja 400 untsi!

Edasi mainitakse religioonipolitseid Alempos-nimelise kihelkonna puhul, mis on suhteliselt väike ehk kaks korda väiksem Waigelest: 400 untsi. Selle juurde on lisatud kaebus: sibi iniuste uendicatam cum a nullo dinoscuntur certo titulo habuisse. See kihelkond olevat (!!!) ebaõiglaselt liidetud enda valdustele ehk Waigele’le (mis ka olnud allikates Wargele), ilma et see valdussevõtmine (sõna vendico) oleks kuidagi selge lepinguga seatud. Alempose asekoht oli pikka aega ka baltisaksa ajalooteaduses suure vaidluse küsimus. On arvatud ilmselt Oldenkul/Allenkulle (osutus via Oldenpoa, mis oli nimetus Kikeland ja Hungania+Gutlandia ühendusele) vahelduse alusel selleks Turgelit ehk Türi, mis ongi eraldiseisev väike kihelkond, ehk võiks mingisugusele tavaõiguslikule eripärale viidata. Teised on selle suuruse pikki Pärnu jõge lausa Torini venitanud etc. See arutluskäik ongi käesoleva õpikuasetuseni viinud. Üldosa loetelu järjekorrast kindlasti ei piisa väga üldiselt idast läände või põhjast lõuna poole lugemisjärjekorrast. Allem võiks ungari-türgilik siirdeala poolest olla ju viide väikesele valdriigikesele teiste seas, mis siiski ei pruukinud olla siirdelt vähem eksootiline. Mulgid on minu arvates kindlasti gelono-hellespontoslik siire ja isegi vanemad asukad olnud seal, kui hiljem valitsema hakanud hunnid. Sest kuidas saanuks Taani väinadele nad asuda nii, et Taani varauusajal Huneghardia‘ks muutus? (Seda tsõgani-Arturid vene ajalooõpikust ei leia, sest see pole propagandatõde.)

Ma üritan jõuda korduvalt arutlusteni, mis võrdlevad omavahel 1.Pilistvere, 2. Jogentagana, 3. Kodavere ja 4.Alutaguse rannikualade hõivamist kaubavooride jaoks strateegiliste kohtadena. Pilistvere on juba tegelikult senisesse arusaama lülitatud, ent ei seleta nimevalikut Oldenpoa ja Rodenpoa kõrval. Kas on see poa-liide seal Põhja, püha, skandinaavia boa (nagu hus) või ka polis sõnast l-hääliku kadu (l>u). OldenPoa võiks vastupidise grammatika korral olla Wai-wara (Warangia-Vadja ala) eeskujul nagu Põhja(la)-Halden ja olden-halden on sama sõna, mis haldjas või hallitus, kuigi Eisen kinnitab, et folklooris Lõuna-Eesti puhul oli see sõna vähekasutusel või kadunud ja eelistati izä. Mulle meeldiks muidugi hirmsasti PühaValitsuse tees, ehk poa kui Püha! Ent me vajame argumente, mitte meeldivat kõla!

Kui lähtuda Kalevipoja ehk kylfing eepikast, siis vastus pakub ennast ilmselgena: religioonimiilits liitis enda aladele Kodavere, mis on nende enda peale surutud nimetus ilmselt, paganate territooriumi, kuna nende puhul kõik iidsed puukultusasjad olid vadjasiirdelise rahva enda poolt ära lükatud. Kääpa jõel Kalevipoeg takerdus, mõõk nagu logos’e või vande sümbol tõmbas rahva usalduse nende alt ära! Ja kui tuli 1236.aasta, siis pooldus see seltskond Tartu idapoolsetele suhetele lootjateks ja läänemeelseteks pilistverelasteks, kes Fellin-Viljandisse ilmatuma pühaväe sisse seadsid! Mis ilmselt nii välja paistab, see on 1204.aasta Konstantinoopoli Kristuse tornis hävinud meeste osa ümbermängimine või siis pärandi pärast jagelemine! Ühtlasi paistab välja, et Kalevipoeg ongi olnud ise kristianiseerija, kusjuures Koiva-perioodi järel on paglaskristliku riigi II etapp asunud Wirumaal, mis pidigi nimetusena liitma nii varjaagi (vyras) kui ka hunliku varju via frau-frigge, keda Vesihuunena hunnid austasid (?). Igatahes on korrelatsioon 1853.aasta alg-Kalevipoja Kaguretke lahingukohtade ja -vere asulate vahel. Ka Jõgentagana’s oli vana kindlustus varjaagide voore turvamas War-beck’ina. Niipalju sissejuhatuseks.

LIHTSALT AED (1)

Insomnia: Капитан Волконогов бежал (2023)

Kes tegi?

Mina ei ole kunagi Mart Tanieliga kokku puutunud. Enda teada. Onu YonYon kuulub kindlasti nende hulka, kes viimases võitluses kuuse all küsib, et mis ta valesti tegi. Andis ta ju tsõganitelegi kõik, mida nad tahtsid isegi orbude, leskede ja raugaealiste arvelt. Asi ei ole hõimus, asi on kriminaliteedis. Sõjakurjategija, kes suurtükirünnakuga niidab tsiviilelanikke loodab liigselt GRU pagunitele, sest püha viha eest ei pääse kuhugi. Püha vägi lööb iga sibulkupli maaga tasa just sama printsiibi alusel – asi pole kuplis, vaid selles, mis on selle all!

Kõnealune film oli üks viimaseid, mille kava sai läbivaadatud 1987.aastal minu mäletamist mööda. Selle teema on Suur terror (Большо́й терро́р) ehk ježovtšina (Ежо́вщина), mille ülesandeks oli Vjatka-maalase Kirovi Piiteris (Smolnõis (?)) tapmise – 1.detsembril 1934 – tagamaade igakülgne puhastamine. Selle keskseks figuuriks on ühel poolt tehtud siseminister Kolja Ježov (1895-1940) ja teiselt poolt armees arenev opositsioon Stalini “sotsialism vaid ühel maal” poliitilise suuna vastu. Oli selge, et välja hakatakse juurima internatsionalismi topeltlülitust, mille taga peituvat Weimari vabariigis pead tõstnud agressiiv-imperialistlikud jõud kaasata vene rahvas pettusega globaalsesse ümberjagamisse etc. Siiski Molotov-Ribbentrop paktiga Euroopa ja implitsiitselt ka Euraasia veelkord ümber jagati! Oli selge, et kuivõrd Piiteri NKVD oli segatud Kirovi mõrva, siis ei saada ka NKVD ridades puhastuseta hakkama. Kirjade järgi vaid 2273 ohvitseri vahistati-kõrvaldati organitest 1936.aasta 1.oktoobrist kuni 1938.aasta 15.augustini. Arreteeriti NL ametkonnast 1 372 382 inimest ja maha lasti 681 692.

Poliitilisi näidisprotsesse oli kolm.

Esiteks Moskva I protsess 16.augustist 1936, kus anti kohtu alla maailmarevolutsioonile tõukava Trotski ideoloogia suunas kõikuvad Zinovjev ja Kamenev. Süüdlased hukati.

Seejärel II ešeloni 17 funktsionääri üle 1937.aastal, teiste seas Karl Radek, Juri Pjatakov ja Grigori Sokolnikov. 13 inimest mõisteti surma mahalaskmise teel.

Kolmandas protsessis peeti kohut 1938.aasta märtsis 21 parem-trotskistlikus blokis osaleja üle, kus ässana pandi lavale Kominterni endine juht Kolja Buhharin. Tapateatrisse veeti samuti endiseid jõuministreid nagu Aleksei Rõkov, Kristjan Rakovski, Kolja Krestinskii ja Hendrik Jagoda. Keegi ei pääsenud.

Kõnealuse filmi tegevus kulgeb 1938.aasta kevadpoolel Piiteris ehk Leningradis. Kus ka Ježov põhimõtteliselt pärast kahe klassi läbimist külakoolis jätkas õpinguid, ent ta ei saanud kooli registreerida ankeeti, sest kiriklik õppeasutus oli Nikolai II abikaasa Aleksandra Fjodorovna eeskoste alune. Ježovi käekiri ja “iseõppimisele omane” reetsid sellisest koolist tulemist ning Stalin pidi seda märkama ilmtingimata. Kindlasti polnud Ježov 151 cm pikkune vaid 10 cm lühem, kui ta armeest tulema lasti pärast haava saamist. Sõjaväearstid harvasid, et saksa kaliiber on kohatult laastav nii väikesele kehale. Läbikäimine Moskvini-nimelise funktsionääriga avas talle tee tipu suunas, mis lisas tema CV-sse esimese lillakriipsu, sest mehe laia ahtriga abikaasa olevat väikest Koljat mürgitada tahtnud. No küll see vene elu on alati labane olnud!

Tuntud homoseksuaalina siiski ei vältinud vastutust ja nais Jevgenia Feigenbergi, kellel elas ka EW-s sugulasi. Lasi naise Stalini pahameele pärast vaimuhaiglasse panna. Naine suri.

Kapten Volkonogov oli reaalne inimene, kes siiski ei kukkunud tollelt katuselt filmifinaalis alla. Ta sai haava, ja katuselt alla libises tema jälitaja. Ta oli lihtsat päritolu, kes imesid ise lapsena polnud näinud, ent oskas neid oodata ja karta vanavanemate vaga hirmu järgi. Nemad kommunistid polnud. Sõja järel tunti ta II maailmsõjas teenimisele vaatamata ikka veel ära, anti andeks, ent ENSV-st ta tagasi Piiterisse elama minna ei tohtinud. Minu arvates just temaga oli mul Võnnu kihelkonnas üks esimesi kokkupuuteid, mis pidi viima stsenareerimiseni. See oli üsnagi exoduse alguses, ent ma võin ka eksida. Kui ta polnuks spordimees, siis ta poleks pääsenud mitte üheski episoodis, kui vanavanemate pärast jooksis ühe ukse tagant teise juurde. Teadusasutuses vaatavad nõukogude teadlased televiisorit, mis on igati korrektne ajalooline projektsioon, sest Piiteris algasid elektroonilise TV püsitranslatsioonid just 1938.aasta kevadel. 1931.aastal alustati NL mehaanilise televisiooniga, kuna alles 1936.aastal tehti põhimõtteline otsus paralleelkatsetustelt elektrooniline tulevik valida. Esimene nõukogude omatoode oli 1934.aastal 4X4 cm silmaga B-1, mida toodeti selleks ajaks 2000 tk, kuna 1936.aastal (?) tootmisliinile veerev TK-1 oli juba 14X18cm ekraan. Värvitelevisiooniga alustati 1952-54, kui kolme värvikettaga Raduga pidi ühendama mehaanilist pärandit elektroonilisega. Alles 1960.aastal loetleti nõukogudemaal miljon televiisorit, millest vaid Jantar 53cm kineskoobiga teenis nõudlikuma maitse heakskiidu. On ilmne, et sõjaeelne nõukogudeTV areng oli kiirem kui sõjajärgne, ehkki TVpüsisaadete edastamisega jätkati alates 1945.aasta detsembri lõpust.

On täiesti ilmne, et erinevalt Volkonogovist, mida taheti visalt Hundijalaks tõlkida, mitte et mõni saksa või isegi soome sõnakuju väänati selleks, komsomolikasvatusega inimesed andestust taga ei ole otsinud siiani ja seetõttu seda ei peagi neil olema. Film näitab ilmekalt, et kui ka lähedasi ei seotud kinni, ei pandud vangi, siis heideti nad nõukogude süsteemis limbosse. Kes elas töökohal surnukuuris, kes mahajäetud patareis tütrena, keda paaril polnud (ent ometi ju kohtus!), kes ootas surma katuse all räbalatehunnikus poolaasta pesemata.

Ma ei saavat midagi enam tõestada? Kuhu ma teie arvates alla olen kirjutanud? Minu olukord on kaugel sissepekstud hammastega Rokossovski raskustest, nii palju ma ikka ajaloost mäletan.

1001 Stirlitzit (730): *****-ELLI (?)

Komsomolirangete prillidega 50-kilose ja sorakil blondide juustega tüdruku pilk kinnitus väikesele arvutikuvariekraanile. “Kas ta rääkis?” küsis ta õhetades ja kerge allasurutud ahastusega. “Mulle ütles!” vastas arvutiklassis paar rida vastasasetsev hele noormees. Keegi oli siiski maininud, et tuleb olla ettevaatlik, ikkagi kaksikutest üks. Teine kinnitas, et 1987.aastal polnud ta (endasõnuliselt) 16-aastane vaid juba kahekümnene, kui mitte enamgi, lihtsalt kasvu probleem olevat mõnikord segatud verega tsõganitel millegipärast ebaküpsemana paistmise kasuks. Pöörased kuuldused tuletasid komnoorte seaski meelde jutte, et kui tita sünnib mõlema sugupoole sootunnustega, siis vana pediaatria soovitab kindlasti kärpida mehekssaamise tunnuseid, sest hermafrodiitidel ei jagu energiat elu algjärgus vähemalt, jõudu mõlema organipoole võrreldavaks väljakujunemiseks. Antiigis panid Apollo preestrid tähele, et sugupoolne eneseküllasus pärsib kasvu või siis luusuurust, nad on kääbuskasvu ja primitiivses ehk mitte ainult vaimujõudu nõudvas ühiskonnas jääb neil ühelt poolt meestega konkureerimiseks jõudu või osavust väheseks, teiselt poolt tunnevad naised end nendega ebamugavalt ja kuigi soo-diskursus kulgeks alati libedamalt, siis hõim on huvitatud esmajoones tugevast ja kindlapiirilisest järglaskonnast. Enamgi, valiku korral eelistasid hermafrodiidid alati naispoole seksuaalseid naudinguid, kuna meeste hulgas, kus Sokrates ja Aristoteleski rivis marssisid kasvõi pärslaste Surematute vastu, olid nad viimaste ja kõige väheväärtuslikema sekka arvatud, mis pani neid kannatama ja sugulasi selga keerama. Seepärast Lääne meditsiin soovitas varast kastratsiooni ja naiste tööde või rollidesse maast-madalast kasvatamist, seda enam et väliste organite eemaldamisel organism ei pidanud ülesehitustööd enam jagama energianõudlikuks universaalseks reproduktsioonipooleks. Kaasajal välditakse kreeklaste ülla meditsiinieetika implikatsioone ja poliitiline korrektsus nõuab diskurseerimisel interseksuaalsusest kõnelemist. Tsõgani-kultuur seevastu ei oma kreeklaste kogemuse ja arvestusega individuaalsele õnnele kuigivõrdpalju ühist, sest tsõganid teevad igast interseksuaalist alati mehe. Kastreerimine naiseks olemise kasuks olevat nende kultuuris skandaalne ja nii sunnitakse hermafrodiitidelt nende juures üleinimlikku pingutust kõige suuremate tsõganimeestega ja noavehklemiskunsti aluste omandamisel konkureerimisel. Mida alati baltisakslaste meditsiin sellistel puhkudel pahaks pani, siis oli ikkagi selliste väikeste meeste naiste asendisse seksis sundimine. Ent see kõik on juba inetuks ja lubamatuks tõeks 21.sajandil tehtud.

Minul ei ole tõendeid ei ühe ega teise jutu kasuks. Ma isegi ei vaevunuks EALES oma plaanides neli aastat seda rubriiki kirjutama, kui mitte 2006.aastal Itaalia väraval poleks ENSV ja KGB pornopärand tulnud 3000 km Euroopa tsivilisatsiooni hälli poole mulle järgi! Kas ma olen Portugalis või USA-s enne 1973.aasta sügist sündinud, sellest sõltumata, minul ei ole teiega mingit pistmist olnud ja selline tülitamine läheb palju maksma. Kompensatsioonis. Kui teete ühte juttu, tõenditeta, et mitte otse kinnitada VALE ja laimu, siis peate leppima, et teie endi seas on veel teisigi jutte pajatada. Ja minul pole juba ammu olla põhjust viisakas!

Blondide kiharatega tirts tõusis püsti ja seadis sammud väljapääsu poole koridori, kuhu KGB seersant oli ennast valvesse seadnud. “Mis seal öeldi, ” vaatas ta arvutiklassi poole, kus komsomol klõbistas häkkida või siis sissemurtud arvutitest varastama ja kopeerima. “Kas ta lööb vastu?”

Astus Arduri selja taha ja virutas oma väikese jalakesega pekisesse selga. Seejärel väljus. See oli kahtlusäratavalt maskuliinne, pean ma tunnistajana siiski möönma. Komnoored naersid ja muigasid. “Ardur” Tsõganov tõusis häiritult püsti ja läks põnkajale järgi. Oli kuulda koputamist ja ukselingi klõbinamt. “Elli lõi mind jalaga!” kaebas “Ardur” haledal mutikese häälel KGB seersandile.

“Kas sa löid Arturit?” päris KGB-Onu süüaluselt. Vastust ei olnud kuulda. “Kui ta nii jälle pläras, siis oleks ikka ka perse pidanud tegema!” kuuldus seersandi praalimist. Seda polnud? “Kulus ära!” tuli KGB mees ennast komnoorte seas populaarseks tegema. “Mina palusin Ellil talle keppi anda!” kuulutas Onu, “ta oli kaks kuud kuival olnud ja et nad ei arvaks teda trahvimise pärast luuseri olevat, siis üritasin tema tuju tõsta … Aga nii plärada….. siis vaadaku ise, kas ta eales veel kunagi otsa märjaks saab!”

1001 Stirlitzit (729): 1A9r65s09chLo2c6h

Esmase ja kiirustavagi siseviimistluselõhn oli TRÜ raamatukogu terminalisaalist ammu kadunud, ent ikkagi mõjus poolesaja komnoore mobiliseerimine ühte arvutisaali nagu muinasjutt Bletchley Park’i homogeeniustest, kes sügavaimast empaatiast ja budistlikust kaastundest adopteerisid tänava-Arnoldeid ja said sellepärast samavõrd haiget nagu superagent nimega Ingel, kes aitas onu YonYon’i väravani! Kas oskaks Vanja Turkin vaadata silma kirjaoskamatule lapse-lapsele? “Arduri” puudused korvas seevastu komsomolikuuluvus. “Mind jälle mõnitati!” vigises ta mutikese kurguhäälel ja lonkis komsomoliplikade mugina saatel ukse taha, kuhu talle järgnes tulevane FI osakonna metoodik, kelle asjaajamisest ja “segiajamistest” tulevikus palju kasutuskõlblikke momente tõusta vaid võis. Kuidas saada sisse ülikooli, kui põhikool ja sisseastumiseksamid tegemata? Tuleb leida võõras ehk ka klassivaenlane, kellele peale käratada “Kes sa selline oled?” Ei tehtudki trahvi VÄÄ?

Meeleolu polnud parim, sest selliseid rühmi oli mitu, kes paroole häkkisid lairibades, mida Brüsseli sitatornide keenjused neile ette seadsid. Oli muidugi ka teisi, olgem ausad. Nemad alati ei rebinud ette ja “Arduri” püsiv intellektipuue tekitas süsteemis tõrke, mis viis serveritest väljalülitamiseni. Alguses trükkisid rea-rea järel komsomolimargitid masinasse ladina sententse, siis väljapaistvamaid ridu rabinismist, kuni asi läks keerukamaks ja äraarvamisest või ka laualt pätsatud märkmikest ei piisanud. Milline sümbol võis olla õige näitas vastuse viibimise aeg. Kui keegi oli selle rea leidnud, siis ta tõstis käe ja teatas kõigile “esimene täht on A!” Komsomol ei olnud kriminaalne? Teid sunniti sinna kokku tulema? Te osalesite nii sellistest massiviisilistest gang-häkkimistes vabatahtlikena, mis ei erinenud mõnede puhul pornosse anaaletteasteid demonstreerima tormamistest.

Õige parool on “1A9r65s09chLo2c6h” teatas lõpuks keegi neist. “Ta kustutas selle konto ära, see on kadunud, täiesti mõttetu töö!” sõnas lühinägelik 50-kilone tüdruk ekraani tagant. “See oli ju meile etteantud enne!” hüüdis kolmas. “Me proovisime kohe, alati, see pole päris sama!” lisas neljas. “Kes on Ardur?” küsis viies ja jälle hakati naeru mugistama. “Alati, kui me sees oleme läheb väga kiireks ja arvutid töötavad ülijõudsalt, arvutimehed ei pea seda reaalseks, et selle tehnikaga see oleks võimalik, ent ometi vaata!” kõneleb komnoor. “Kuidas seda tehakse, on täiesti üleloomulik!”

D A S E I N, mille tõttu need Keiteli kaks raketti alati kanali kohal oma käraka tegid Inglismaani jõudmata!

1001 Stirlitzit (728): U R B N E

See oli olümpia-aasta, kui Insener viis mind mikrobussiga Türile. Oli augustikuiselt soe ilm, kui väikese import-alkoholi (brändi?) võtmise peale, suurem kokkusaamine oli maja aias, kellelgi eramus hakkas halb. Ja ennäe, kohe oli kiirabi kohal! Ent miski selles loos ei klappinud, sest kolm inimest olid saksakeelsed, üks neist noor naine. Kõik oli kummaline -nii nende päritolu, varustus kui ka tööriietus -, ent oli ju olümpia-aasta ja tugiteenistust kutsutigi ilmselt kõikjalt Ida-Euroopast appi. Keegi võib-olla tahab mind korrale kutsuda, et kas ma ei mäleta enne kooli tehtud reise Poolasse(?), Itaaliasse ja Šveitsi, ent minu mälu tõrgub sellise seose ees nagu oleksime me väliseestlaste juures viibinud ja seal see intsident juhtus.

Kellelgi oli tarkust kohe kontrollida, kas kiirabi võis saada signaali tee peal, ent häirekeskusest kinnitati, et brigaad on alles teel. Saksakeelsed ka ise taipasid, mina majas kõrval ei viibinud, et nende käitumine ei mõjunud professionaalselt ja väikese kontrollmanöövri peale hakkasid nad kiiresti väljuma. Mees sai sprindikiirusel minema, ent noor saksa naine saadi kätte. Kui kaugele ta Eesti väikelinnas joosta võis ja kuhu on samuti põnev, isegi kinolik teema, ent ma ei suuda meenutada teadet tema kohesest vahistamisest vmt. Naine oli idasakslane (DDR) ja nende sattumine mürgitamise asjus sündmuskohale polnud kokkusattumus. Mulle jutustati legendi sellest samast Tartu komsomoliklubi rahahiivamisest, kui kõik Lääne-Saksamaa rahatähed olid numbritega ülesloetletud, ja kui kogusummat tagasi ei saadud, siis jätkus saksa poolel visadust ja rahatarkust võtta jäljed üles Moskva valuutakauplusteni niidiotsade kerimisega. Mul oli seda raske ette kujutada, ent sakslased suutsid väikese pealemäärimise teel selgitada välja nii ohvitseriproua tütrega, kes raha korduvalt ringlusse tagasi lasksid, kui ka perepeast nõukogude militaarsete salateenistuste vanemohvitser. Magusale elule ja kallitele kingitustele oli moskoviitidel raske vastu panna! Katse konsumeerida kingituseks saadud kallist alkoholimarki finaliseerus valuutavaldajale mürgisurmaga. Kas oli Türile tulemine vendetta järg? Idasakslased kuulusid ilmselt STAS’i ridadesse ja see oli NL KGB raudvara Kalde-Krebs Vater&Sohn juhe, mis oskas nende poole pöörduda selle korruptiivse loo otsade sidumiseks. Tartu linnas ringles 1980.aasta sügisel igasuguseid kuuldusi. 1. Minu saatusekaaslase, ehk väljavahetatava Ema oli tegelikult juba päevi suitsiidisurmas, kui temasarnane naine Taara puiesteel lärmi tegi. 2. Enamgi, ka poiss ise polnud enam elavate kirjas aastaid! Lausa nii! Türi Brändimekkija langes nende viha alla kardetavasti teadjate ringi kuulumise pärast ja polnud seda varjanud, kes milliseid operatsioone kattis või puudutas see puhtalt ühe või teise inimese tegelikku surmadaatumit. Kuidas tegelikult oli, seda mina tõestada ei saa ja tuleb vaid rohkete ütlustega leppida!

1001 Stirlitzit (727): M O R O N O V ?

Valede probleem nõukogude ühiskonnas oli akuutne. Nendega kukutati nii inimeste karjääre läbi pika strateegiana – sm Beria võiski nominaalselt käiagi NKVD süsteemis lapsi vanglas kuritarvitamas, olles väliselt üksühele sarnane pigem Setustani Kalevi kui et kaukaaslasega, ent märge jäi pikalt aega ootama sm Stalini seifi peidetud toimikus -, kui ka lapiti tagantjärgi esinemisraskusi või lahtisi otsi. Boriss Jeltsin (1931-2007) puhul levisid videod purjus poliitikust, millest mõnede puhul halva kvaliteedi kiuste oli ilmne, et see oli pelgalt sarnane vene mees, kes joobunult tantsis ja tempe tegi. Kui midagi ka oli kuskilt lekkinud, siis oli võimalik osutada eksitusele sarnasuse alusel. Kuidas ma võisin olla kindel, et Venemaa reisil kohatud mees oli ehtne? Ülle Karakulko tuli ja sosistas, et ärgu ma võtku tõsiselt – see on Vale!

Midagi sellel olengul, kus Mironov soovitas mul tuleviku nimel ka vanad Ostankino Kinopanoraami saated üle vaadata, juhtuski, mis veenis kõiki kohalolijaid, et Vova saatis Õiget ehk Üli-Hurmurit ennast. Vova läks endast välja, kui Andrei luges ülivõrdeid enda isiku jäädavast ehk ka kustutamatust panusest vene kinokunsti. Teatavasti oli tavaks, et triumfi ajal, kui caesar ratsutas juubeldava massi keskel Rooma linna, hoidis ori ametinimega auriga Võitja pea kohal loorberipärga ja sosistas kiiduavalduste kiuste Memento mori! Voval näiski selline ülesanne olevat Andreid nõukogude seltsimeeste kombel maadligi hoida!

Siis tungisid ametikohustused peale, sest analoog-TV kiuste tunti lavageenius lõplikult ära ja välja ilmus keegi teine. Pikkuselt sarnane aga noorem, kellel maneeride nimekiri kiiresti ammendus, et uuesti särata peale hakata. Minult küsiti, et kumb on kumb. Kuigi nõukogude kino polnud veel näinud, ent Guantanamo kodus olin vene keele aluseid õppinud, siis NL puhul polnud õige vastus alati tõene vastus – ka seda olin otsekohe erinevusena tähele pannud. Siiski osutasin panoramisti peale. Kas ma pidin seda kahetsema? 80.aastate esimesel poolel ilmus see sama mees riigivanem Jaan Tõnissoni paneelmaja krundile, ja kui komsomolitudengite vägistamispeole miilits kohale ei tulnud pooltosin aastat varem, siis ebaselgel põhjusel tookord bensiini 4 km sõidu tegemiseks Kompanii tänavalt kokku ei hoitud. Vanja Turkin läks kohkunult vaatama, ent lükkas selle variandi tagasi, et keegi oli haiguse kiuste välimust plastilise operatsiooniga muutnud. Miilits vaatas tema pabereid, võib-olla mõlema pooled mängisid, ent Vanja Turkin (“Raul Kivi”) oli kurb, sest teadis vene teatrikumiiri raskest seisundist, kuivõrd oli käinud tema juures Märjal. Ma arvan, et polkovnik (?) Mironov ise valis oma Vale välja, kartes et vanemad inimesed võivad teda kirikuhämaruse pärast pahaks hakata panema, kui neil pole lihtsam vahet teha.

Moronovit nägin ma veelkord. 90.aastate algul, kui Piiteri linna saatkond Sobtšakiga Lõuna-Eestit külastas. Kaasas oli ka Vova Putin. Seisin kino Ekraan ees Riia maantee poolel näoga vana Tartu parteimaja poole, kui teistegi minevikust tuttavate nägude tagant ta välja ilmus, mind õlast puudutas ja sõnas, et “Sa vist ei mäleta mind!” Vene keeles. Ja läks üle maantee Vova tähelepanu püüdma. Turvamehed blokeerisid tema tee ja ta jäi keset tänavat passima minutiks. Lõpuks väike Vova tuli teda vaatama ja kutsus ta kaasa – Это Ты …. ? ну заходи!

1001 Stirlitzit (726): “M A R I V E N D”

“Mari vend” oli sama salapärane sõnapaar nagu “Endla vend”: osutusähmasus lähtus ainuüksi sellest, kes kontekstis C oli A-rolli seatud ehk C/A {a1&X(iks)n+1}. Kas nii saama?

Levis kuuldus, et Onu Yon-Yon’i videoklipil on äratuntavalt just “Mari vend” koolieelikut tsõganipala saatel vägistamas! Ja see “Mari” olevatki olnud Ülle enda nimi, enne kui GRU-veteran ta adopteeris. Onu Yon-Yon’i korter langes seevastu korduvate rüüstamiste ohvriks. Peidik intiimsete ülesvõtetega olevat ülesleitud ja sisu ä r a t a s s i t u d. Ent kompromandi šahti polevat leitud. Yon-Yon arutles, et vaid “Ardur” olevat võinud selle asukohast aimu saada, ehkki kušetilt seda siiski näha polevat.

Teinekord leidis miilits valve alla seatud korterist tsõganimehe, kes vabandas kohalolekut peremehe kutsega, mis oli üsnagi tõenäoline. “Mari vend” olevat siiski vangis aega istunud, ehkki selle kohapealt vaid arhiivid, kui et mälu võib olla kinnituseks, sest siseluure supermängurid hiberneerusid maanurkadesse ja käisid tsoonis vaid litsidega karmi riistana esinemas. Kas ma olen ise lindistuse koopiat näinud? Ei saa salata, ka Onu Ülo asjalik lähipilk filmimiseks vajaliku kohtvalgustuse meetriraadiuses komsomoliklubis oli igati ära tuntav väikese kaamera taasesituse silmalt.

Kuidas nii palju eksootilisi tsõganeid ENSV-sse ja Tartusse sattus? Sest Mosfilmi brigaad lükkas nende etteheited tagasi nagu nad sama rahvas oleks! Solvumisleek paistis ka kõrvalistele välja. Nõukogude-Afgaani sõda algas 1979.aasta jõulude ajal ja alles kaheksa aasta järel hakati asju pakkima, kuna paralleelselt kulges Iraani-Iraagi sõda, mis ajastati Moskva olümpiajärgsena 1980.aastast ja kestis 1988.aasta augustini. Sama aasta detsembris saadeti mind Tähtvere judohallist igaks juhuks veretesti tegema. Kinnitati, et kuidagi oli mürgitus tekkinud, mis kokteil see oli, kuivõrd steroididega polnud kindlasti tegemist, jäi minu kõrvale ebaselgeks. Viimati olin ma ennast nii hõredalt tundnud 1977.aasta alguses kui napilt smugeldamisest sotsialistlikust tsoonist välja eluga pääsesin. Meenus Kõhu-Toomase raske heitlus Maarjamõisa kliinikus, ent õlle järele mina ei läinud, kui paremaks läks.

1978.aasta algusest kuni 1979.aasta kevadeni seevastu võideldi Islami revolutsioonilist võitlust monarhia ja aristokraatia vastu. Tartus asetses strateegilise pommituslennuväe baas ja laskemoona soodne müük Kesk-Aasiasse kiirveoga mobiliseeris kogu, muidu roteeruva, raskeaviatsiooni. Relvade ostuks valuutareservidest ei piisanud, seda enam, et Lääne pangad need kohe blokeerisid, seetõttu sattus Tartu linna peale nii transporditöölisi kui ka kaubavahetuspartiisid tekstiilitoodetena. See põrisemine Võnnu kihelkonna väljadelt Kesk-Aasia suunas aga ei saanud veel kaheksa aastat katkeda!

1001 Stirlitzit (725): J U L G E D H Ü P O T E E S I D

Haarangud Tartu Toomemäe raudteepoolsetel nõlvadel jätkunud veel aastaid. Päevasel ehk töisel ajal tabati tagauksel, ühe legendi kohaselt, ainult mehi, mis tähendas et diskomuusika vaid nende jaoks oli kella kümnest hommikupoolikul tümpsunud. Tavaliselt sellisel ajal inimesed koostasid koosolekuteks lühiettekannete viimaseid ridu, mida nad ööläbigi olid mõlgutanud taskulamp ja pliiats toolikesel. Siiski ei Andruseid ega Iljasid ei vallandatud ainuüksi sellepärast, sest pro forma nad olidki k o o s o l e k u t e l. KGB seersant oli pettunud igasuguse professionaalsuse puudumise pärast tema eluaegse pingutuse kiuste. Jalga keerutada, koos vanemate kolleegidega, saavat ka õhtupoolikutel pärast tööd ja miilitsale vaeva tegemata!

Skandaalne Mosfilmi poolt katkestatud pidu jäi aastateks tudengite seas mõlkuma. Arutleti, et pükste täislaskmine võis siiski viidata rahaga kohtumispaika tulemisele. Mis pidi paistma seda loomulikuma, et ikkagi paugutati, ehkki Tartu miilitsale mina midagi ei võlgne. Tsõgani-Toomas tuleb mulle nüüd organite diskrediteerimist ette heitma? Kuna kuues klass lõpetatud sai sai? Aga põhikool?

Onu Ülo kui GRU-katusega germanofiil pidi seega edasi andma mingi KGB seersandi poolt antud osalise summa, sest p….tegemise eest ei saa ju täishinda maksta? Ma nägin ka nn Epsteini-tegija ümbriku viskamist kapi taha, kust Onu Yon-Yon selle mööblit kolistades üles korjas. Seal ei olnud enamat lõigatud paberist, vastavalt koodile, kuidas New York’i maffiaski oli normiks ettevaatusabinõudega tehinguid sooritada. Läks täpselt nii nagu USA-s elanud inimesed arvasid KGB-kriminaale enda halle ajurakke mobiliseerivat. Alati oli üks ja see sama asjatamine – last on vaja aidata, et ta siis uksest pärast elamispinna vmt kättesaamist välja visata sõltumata sellest, kas ta oli poole aastane või 5-aastane. Pätiühiskond oli nõukogude riigikord ja see jääb kestma niivõrd, kui sellel subkriminaalsel kultuuril lastakse mistahes uude elukorraldusse n.ö s i s s e m u r d a.

1001 Stirlitzit (724): H U M U J U T T

Klubihaarang tekitas suure hulga linnalegende. Kuuldus, et tõeline Epstein (Jeffrey) viibis samal ajal USA-s, tema viisataotlus oli kuu poolteist nõukogude saatkonnas seisnud, nii et polnud üldsegi ilmne, kes Tartus temana esines. Siiski väitsid kinutegijad (?), kellel seega polnud üldsegi õigus kellegi dokumente küsida, et see mees näidanud Austria isikutunnistust. See on väga peen skeem kõrvale toimetada margakoorem! Kui see ainult tõendatav oleks. Aastate jooksul arenes legend, et Epsteini 3.vale ehk teisik olnud Aaro Mõttuse vanim vend. Siiski seal samas kõrvalehk Veski tänaval näidati mulle 6+ aastat hiljem ülipikka noort meest, kes haarangu ajal kindlasti polnud sobivas eas – tal olevat luud ja liigesed kasvanud erinevas kiiruses ning see väljendus puberteedi ajal väheses liikuvuses, mis andiski võimaluse spekuleerida, milline Aaro vanem veli välja võis paista. Ma juhtusin Veski tänavale ka siis, kui Tartu miilits kõigi jõududega tõelise haarangu tegi. Siis vast onu Yon-Yon enam ei mänginud, et ta tõelise kasseti ehk peokõrghetke salvestuse kohapeal hävitas. Selleks polnud vaja üldsegi kogenud silma, et näha kuidas ta selle ära poetas ja edasi delegeeris. See ei olnud seal tema? Tema tuli koos kaardiväega alles? Kas saanuks ta sellisele šantaaživõimalusele vastu panna? Sellel tõelisel korral võisid jutid pükstele tekkida Tartu miilitsameestel, sest vuntsilised komnoored aina õiendasid “aga eelmisel korral olid kinumehed, kust ma tean, et te nalja ei tee ja jälle ööotsa meid ei lollita!” Onu Ülo tegi Mosfilmi peale püksi!?!

Järgmisel päeval vaatas arst mind suvisest olekust lahti riietumata üle. Pani ka tähele, et minul siiski jalad kõverad polnud. Saksa-eesti sugu ohvri olukord tekitas siiski kahtlusi, ent KGB seersanti keelduti kohapeal hukkamast ja lasti tal inimesi edasi kiusata.

1980.aasta lähedusest mäletan, et keegi Epsteini-taoline mees nõjatus riigivanem Jaan Tõnissoni paneelmaja läheduses gaasiaiale ja rääkis mõnede murdeealiste eesti tüdrukutega. Minu tulles ta eemaldus kruusateed mööda Haudejaama poole, mille ülemine aknakaar peabki meenutama seriaali Kolmas kivi Päikesest. Tüdrukud kinnitasid, et pikk mees oskas mõnevõrra eesti keelt. Kas tal oli ka ema kuidagi eesti soost? Kust mina peaks seda teadma?