Subversioon (3): Alt-tõmbamine teatri-iidolite, poliitmõrvade, jalgujääjate ja araabia palgasõduritega

21. mai 2018

Järgnevalt toon ära Juri Bezmenovi neli tsitaati erinevatest intervjuudest ja ka pamflettidest:

Sest, vaadake, inimene, kes liigselt tegeleb introspektiivse meditatsiooniga, te panete seda tähele selle praktika hoolikal vaatlemisel, mida joogi Maharishi Mahesh õpetab ameeriklastele, et suurem osa probleeme, enamus kõige põletavamaid sõlmpunkte hetkel, saab lahendada mediteerimisega. Ärge kõigutage paati, ärge sekkuge! Lihtsalt istuge maha, kinnitage pilk oma nabale ja mediteerige. Ja asjad lahenevad tänu mingile kummalisele loogikale, kosmilise vibratsiooni tõttu. Täpselt seda KGB ja marksistlik-leninlik partei tahabki, et ameeriklased teeksid. Tõmmata nende meeled, tähelepanu ja vaimuenergia US tegelikest probleemidest eemale, panna nad keskenduma mitte-probleemidele, mitte-seesinatsele maailmale, mitte-olevale (asisele) harmooniale. Ilmselgelt on nõukogude agressoritele tulusam vastastena omada äralollitatud ameeriklasi kui neid, kes on täieliku vaimuvirguse juures, terved, füüsilises valmisolekus ja tegelikkusega kontaktis.

Maharishi Mehash pole KGB palgal, ent sõltumata tema arusaamisest oma tegevusest, teeb ta suure panuse Ameerika demoraliseerimisse. Ja ta pole üksi. On sadu gurusid, kes tulevad maale, et ära kasutada ameeriklaste naiivsust ja rumalust. SEE ON MOES (IN!!!). On moekas mediteerida, on moes mitte sekkuda!

Siin on vastus, kas Eesti peaks Euroopa Liidu prügipäid, kes kodus oma ideoloogilise möga ja väheesindusliku ainepunktide lehekesega töö ei leia, siia palkama ainuüksi “globaalse emakeele” pärast! Te kulutate ära suure summa rahva raha ja vastu saate vaimu-rämpsu, mida te võiksite üles kaevata ka kirjandusmuuseumi arhiividest. Milleks palgata piiratud vaimsete võimetega ja ebatõsiste akadeemiliste huvidega luusereid, kui Eesti armee kõrgemad koolid vajaksid luureside-krüptograafia suurearvulist õppetooli? Isegi sõja-ajaloo õppetoolist, mis kogub kokku kõigi eestlaste andmed, kes kunagi (terve kirjutatud ajaloo jooksul), kes kuskil, on sõjaväes teeninud ja sõdinud, tuleb enam kasuks, kui vasakpoolsete akadeemiliste idiootide toitmine ja maltsakülvamine maksumaksjate laste sekka! Milleks meile diskrediteeritud õpetuste nagu Bakunini anarhism Läänest hulkuvad spetsialistid, kes ei suuda lugeda tema töid originaalis vaid läbi üksikute ja vähetäpsete prantsuse tõlgete? Vene keele oskus on meie maal hea ja kohalike palkamine arendab akadeemilist infrastruktuuri.

Enamgi, kas peaks meelelahutuskanaleid ja arvutimänge maksustama kui luksust, kuna 75% mahuga dokumentaalfilmikanalitele a la teateid tegelikkusest peaks peale maksma?

“Kes tegi?!?”

Sest nad teadsid liiga palju! Lihtsalt seetõttu, vaata, et need vasakpoolsed, kes aateliselt usuvad nõukogude sotsialistlikku või kommunistlikku süsteemi ilusse või mistahes süsteemi, kui nad pettuvad, siis hakkavad kõige halvemateks vaenlasteks. Seetõttu ütleski minu KGB instruktor alati: ära tegele vasakpoolsetega, unusta ära need poliitilised prostituudid, sihi kõrgemale. Mind instrueeriti (Indias): ürita kätt sisse saada suure-tiraažilisse, tunnustatud konservatiivsesse meediasse; ürita pururikaste filmimogulitega; leia intellektuaalid, nn akadeemilised ringkonnad; küünilisi, egotsentrilisi inimesi, kes vaatavad sulle ingellikult otsa ja valetavad. Need on kõige väärtuslikumad värvatud: inimesed, kellel puuduvad moraalsed printsiibid, kes on kas liiga ahned või kannatavad enesetähtsustamise all. Nad arvavad alati, et nad on väga tähtsad. Neid inimesi tahtis KGB alati väga värvata.

Postimees ja ülikoolide sotsiaalteadlased nõukogude ajast ilmselgelt on orienteerunud “Skandinaavia sotsiaal-demokraatia” kaudu vanadele teemadele. Vana koer uusi trikke ei õpi!

“Vana kommunist ja rahvuslik vabadusvõitleja”!

Nende vajalikkus kestab vaid rahvuse destabiliseerumise astmes. Näiteks teie vasakpoolsed USA-s: kõik teie rahvaprofessorid ja kenad kodanikeõiguste eest võitlejad. Nad on instrumentaalsed ainult teatud subversiooni astmel, et destabiliseerida riiki. Kui nende töö on tehtud, siis neid rohkem ei vajata (nad on jalus). Nad teavad liiga palju. Mõned neist, kui pettuvad nähes marksiste-leniniste võimule tulles saavad kannatada, kui arvasid et sellega nemad tulevad võimule. Seda ei juhtu, muidugi!

Nad pannakse seina äärde ja lastakse maha! Ent võimule tulles neist võivad saada marksistide-leninistide kõige kibedamad vaenlased. Nii juhtus Nikaraguas. Nagu te mäletate, siis enamus marksiste-leniniste pandi kas vangi või lõid lahku ja töötavad sandinistide vastu. See juhtus ka Grenadas, kui Maurice Bishop, kes oli juba ju marksist, hukati uue marksisti poolt, sest ta oli marksistlikum kui eelmine! See juhtus samuti Afghanistanis, kui esialgu tuli võimule Nur Mohammad Taraki, kes tapeti Hafizullah Amini poolt ja viimase kõrvaldas KGB abiga Babrak Karmal. Samamoodi läks Bangladeshis, kui sheik Mujibur Rahman, väga nõukogudemeelne vasakpoolne mõrvati kambajõmmide ehk marksistide-leninistlike sõjaväekaaslaste poolt. Sama muster kordub kõikjal. Sellel hetkel, kui need kasulikud idioodid on oma eesmärgi täitnud, nad kas hukatakse või pagendatakse või vangistatakse nagu Kuubal. Paljud endised marksistid istuvad praegu Kuubal vangis!

Leidub mitmeid avalikke sõnavõtjaid, kes tunnustavad NLKP eesti soost liikmeid, et need ikka “ära pöörasid rahva ja õiguse poole”. Neil polnud muud varianti, kunagi pole olnud, sest vene võim töötabki nii. Perestroika oli kõigile eesti kollaboraatoritele signaal, et neid tahetakse kõrvale mängida, millele vastati ähvardustega lüüa rahvusradikaalidega punti “ja kõik ära rääkida”. See, et venelased tahavad kellestki lahti saada, see ei tähenda, et “ohver” seni nende mees polnud, kui kogu senine biograafia ilmselt sellele viitab: kuidas põhja lastud karjääriga kommunist leidis raha, et moodustada aktsiaseltse, ja rahvale aga teha kinu, teatrit ja raadiot!

Puhversõjad ja araabia vabatahtlikud

Indira Gandhi ütles teie rahvale: “Pole mingeid tõendeid nõukogude sõjalisest kohalolekust Indias!” Kallid sõbrad, see oli üks suurimaid ja rasvasemaid valesid. Ma tegelesin nõukogude armeega Indias (ülestunnistus ju, sest KGB ja GRU on kaks erinevat asja, KGB-l pole eriti just armee välisasjade juurde tegemist, selleks ongi GRU!). Mõned väeosad ehitasid India sadamaid nõukogude tuumaallveelaevadele. Teised valmistasid ette invasiooni Ida-Pakistani, mida teie põhupead kirjeldasid meedias rohujuuretasandil islami revolutsioonina. Uskuge mind, seal ei olnud ei rohtu ega juurt, ja kõige vähem võis sealt leida Islamit! Pole olemas sellist asja nagu Islami revolutsioon. Revolutsioonil pole midagi tegemist Islamiga. Pole sellist asja nagu islami terroristid. Teie meedia valetas teile, kui kõneles USA saatkonna õhkimisest Islami terroristide poolt. Nad on terroristid, ent nad pole islamistid ainult seetõttu, et nad sündisid moslemimaal! Saate erinevusele pihta?! Ma ei saa nimetada sm Andropovit kristlikuks diktaatoriks ainuüksi seetõttu, et nad sündisid maal, mis oli kristlik.

Seda tsitaati laiendab teine sarnane, mis selgitab, et kõik sellised rohelised revolutsionäärid on saanud koolitust Moskva Lumumba ülikoolis, mis oli KGB kontrolli alla ehk praegu käib seda inspekteerimas FSB polkovnik isiklikult. See peaks olema ka vihje, kes ja kuidas kukutas Iraani šahhi pärast toorainetoru tõmbamist Iraanist Nõukogude Liitu! Nüüd tuletage ka meelde, kus viimati eesti mehi pantvangis hoiti! A. Süüria, B. India. Mõlemas on Venemaa sõjaline kohalolek muistsetest aegadest.

JÄTKUB

Advertisements

Subversioon (2): Akadeemilised traditsioonid ja kasulikud idioodid

17. mai 2018

Our resistance to it does not mean harm to the British people.

We seek to convert them, not to defeat them on the battle-field.

Ours is an unarmed revolt against the British rule.

But whether we convert them or not, we are determined to make

their rule impossible by non-violent non-co-operation.

Mahatma Gandhi

A Letter to Adolf Hitler

(24.12. 1940)

 

C. Bezmenov’i doktriin subversiooni strateegiast

Mina pole KGB kursuseid läbinud, ja kui ma ka kuulsin 30.aastat tagasi samizdat’i Schumani mingitest kirjadest (otsi netist Love Letter to America) siis minuni need ei jõudnud. Kui need kellegi poolt eesti keelde tõlgiti, isegi korduvalt, siis võiks need netti üles riputada. Sellel oleks vähemalt ajalooline väärtus, kui ka keegi selle sisu juba hetkel iganenuks peab. Ma ei oska hinnata, mis on autentne ja mis laiendus või lausa võltsing-väljamõeldis neis juhendites, mida ta mälu järgi rekonstrueerib. Ent pigem vastupidi. Asjad võivad Tšekaas vähe muutunud olla. Vladimir Putin ja Co on vana kooli mehed ja kõigile üldist koodi on, puhtspekulatiivselt siin nenditud, vaid mõnevõrra modifitseeritud, muudetud kontekstile vastavaks. On ilmne, et purjujootmise reegel kehtis veel Lennart Meri 1994.aasta 26.juuli sõidul Moskvasse, milles sündisid vastuolulised juulilepped. President Merd peeti rahvusradikaalide poolt reeturiks, sest sisuliselt garanteeris EW nüüdsest ka GRU ehk sõjaväeluure pensionäride-siseluurevõrgustiku kaitset ja katmist-toitmist. On veel mõningad kohad, mis on samuti omal moel kaitstud, kus pole hea toon pitsi sülitada, sest tervise laostamine alkoholiga olevat “akadeemiline traditsioon“. Villem Reiman ei ole akadeemiline traditsioon? Olgu üle korratud, et Bezmenov jootis alati India kliente, vasakpoolseid sümpatisaatoreid ja kasulikke idioote. Seejärel aga, в самом разгаре, surus seltsimeestele pihku sulepea, millega allkirjastada ühispöördumist NL rahupoliitika toetuseks. Võõrustajad aga tegid pause, väljutasid uimastavaid vedelikke ja võtsid lausa neutraliseerivaid pille! Mis on kooskõlas Bezmenovi üldise sissejuhatava lausega, et “Sõjapidamise suurim kunst on mitte võidelda lahinguväljal, vaid oma vaenlase maal ümber pöörata kõik, mis seal on väärtuslik, selleni, et vaenlase reaalsustaju on ärakeeratud sellise määrani, et ta ei taju vastast enam vaenlasena …” Bezmenov läheb selgitustes kaugele minevikku ja näitab kuivõrd selline strateegia põhineb agressiivsetel kavatsustel või sõjapidamise teoorial üldse. Bezmenov refereerib Hiina sõjakunsti.

Hiina strateeg Sun-Tzu (6.saj eKr) õpetanud sõjasurvet kasvatama nii:

  • 1. Naeruväärista vastase traditsioone, st isade ajalugu ja nende tavasid alates keelest,
  • 2. Tõmba-provotseeri nende juhte kuritegelikesse afääridesse ehk lõksudesse astuma ja avalikusta need rahvale, et need avalikult juhte põlgaks,
  • 3. Riku nende valitsemist igal moel,
  • 4. Tee selleks, nende eesmärkide saavutamiseks ka kõige alatumate ja puudulike inimestega koostööd,
  • 5. Külva tüli vaenurahva sekka,
  • 6. Pööra noored vanade vastu,
  • 7. Luba ja ka anna tasu kollaboraatoritele ja kaasosalistele.

Mäletate veel Mikk Pärnitsa rünnakut laulupeo traditsioonidele. Või poolavalikku eesti keele ja kirjanduse mõnitamist endiste ÜLKNÜ ja parteiliikmete laste poolt – eestikeelsed publikatsioonid seisavad isegi venekeelsetest “globaalse levikuga teadusajakirjadest” allpool, rääkimata inglise või saksa keelest, sest neid loetakse paljude juhtivate ülikoolide kampustes. Mis ajast? Sellest ajast, kui Lääne kampustes levitati nõukogude rahaga Ida-Saksamaa kodupornot ja värvilisi rahupoliitikat-patsifismi ülistavaid brošüüre. Teine reegel on etteheide ka sihtriikide meediale, et need lihtsameelselt iga ahistamis- või seksitellimislooga kaasa ei läheks. Mina ei suuda uskuda, et keegi Trumpi kaaslannale selle visiidi eest juba varem midagi ei maksnud! Teistpidi iseloomunõrku mehi ei maksa riigiasjade juurde lasta, et siis neid šantaaži abil konksu otsa ei üritata võtta! Me teame, et 3.punkti pidas sobivaks juba saksa kindralstaap, kui andis bolševikele läbi Aleksander Kesküla rahalist abi trükiste väljaandmiseks ja relvastumiseks. Tšekistide seas leidus samavõrd rohkelt kriminaalkurjategijaid ja Kominterni kõlvatu subversioonipoliitika leidis lavastamist juba ENSV teleseriaalides (Lindpriid). Noorte lollitamise varal partei liikmete terroriseerimist ei tundnud mitte ainult esimees Mao, kes vabastas Hiina lapsed 10 aastaks koolitundidest. Noortekomissaride poliitpederastia on kasuks tulnud ka meie ajal nn liberaalse noorsoo vilekoori organiseerimisel kui vaid meenutada Silver Meikari riigirüüste paljastust. Mis viibki sujuvalt seitsmenda punktini. Kui venelased annaksid tasu mingisuguste teenete eest, mis on nende soovide kohaselt Eesti ühiskonna kõikuma pannud, demoraliseerinud-destabiliseerinud, siis kuidas nad selle tasu edastaksid? Sularahas, teenetega või pangaülekandega? Ei maksa ennast petta, et Eesti ei paku Venemaale strateegilist huvi, kui reetur Simmi lugu näitab vastupidist!

Bezmenovi teada Komintern levitanud järgmisi põhimõtteid kapitalismi kukutamiseks Revolutsiooni reeglites:

  • 1. Riku noori, ahvatle neid seksiga (paku 7/24h pornot?) ja tõmba religioonist eemale, nende väärtused olgu pealiskaudsed ja nõrgendatud,
  • 2. Jaga inimesi vaenulikesse rühmadesse, kes tülitsevad tühiste asjade pärast,
  • 3. Hävita usk riigijuhtidesse naeruvääristamise ja põlguseeskujuga,
  • 4. Jutlusta demokraatiat, ent haara kiiresti ja armutult võimalusel võim,
  • 5. Riigikulutuste julgustamisega ekstravagantsustele riku usaldus ja üritage inflatsiooni ja tõusvate hindadega nurinani jõuda,
  • 6. Ärgitage põhjendamatuid streike olulistes valdkondades, julgustage kodanike vastuhakke ja samas kaitske valitsuse pehmet vastust väljaastumistele,
  • 7. Aidake kaasa vanade moraaliväärtuste kokkulangemisele – rikkuge mõisteid ausus, kainus, mõõdukus ja ausõna (suusõnaline kokkulepe).

Esimene ja seitsmes punkt meenutab mulle ÜLKNÜ veteranidest noorsoo-spetsialiste, kes siiani esinevad suurimate liberaalsus-ekspertidena, kuna ausus, kainus, mõõdukus ja perjuuriumi-kartus kuulub kaasajal üsnagi küünilises akadeemilises, just nimel vasakorientatsiooniga, seltskonnas vile ja naerualususe põhikriteeriumite sekka. Nad ei tea õigupoolest midagi ja fakt, et vaid paar vanameest kapis võiksid omada täielikku ülevaadet nende akadeemilisest kompetentsist ei tee neid tagasihoidlikumaks vaid ülbemaks. Vana kommunist pole enam inimsusevastaste kuritegude kaasosaline, kui tal on seksuaalne huvi samasooliste ehk poiste ja noormeeste suhtes. Vana parteihomo, kes kiusas Eesti kodanikke sinise ankeedi pärast taga, on nüüdsest aktuaalne ja perenniaalne süsteemi rõhumise ohver! Loomulikult on see teema muutmine. Enamgi, tolerantsus on esmajoones iseloomuomadus ehk kui teil polnud seda nõukogude ajal, siis pole seda ka nüüd! Muideks, Bezmenov kinnitab, et kooskõlas kõige autumate kaasamise reegliga, seisab NL samuti Lääne homoõigusluse kisakooriga segaduse külvamise taga!

Kui tõepoolest vaid 15% KGB ressurssidest on suunatud spionaažile ja 85% ideoloogilisele subversioonile ehk ajupesuprotsessile (id est ideoloogiline subversioon ehk psühholoogiline sõda), siis võis neile see ka 40 aastaga jõukohane olla kõigi vähemuste nõudmiste vankrit sinnamaani veeretada. Ma eelistan siiski uskuda vastupidisesse suhtesse. GRU puhul oli see ilmtingimata vastupidises suhtes.

C. 2 Pime nurk – korporatiivne õllelaud?

Ideoloogilise subversiooni kõige pimedam nurk, kust ettearvamatud kõigutamised – noahoop selga – ette tulla võivad, pole siiski vasakpoolsed, vaid vähese enesetähtsustamise all kannatavad indiviidid. Vanast ja jõukast perest pärinemine ei tähenda nartsissismihaigusest puutumata jäämist: “Vaadake, kasulikud idioodid, vasakpoolsed, kes idealistlikult usuvad nõukogude sotsialismi ilusse või kommunistlikku või mistahes süsteemi, kui pettuvad, saavad neist halvimad vaenlased. Seetõttu oligi, miks minu KGB instruktorid rõhutasid asja, et vasakpoolsetega ei maksa vaeva näha. Unusta ära need poliitilised prostituudid … Marksistlikku ideoloogiat pumbatakse viimase kolme ameeriklaste põlvkonna peadesse, ilma et seda vastustatakse või tasakaalustakse amerikanismi põhiväärtustega. Enamus inimesi, kes lõpetasid 60.aastatel ülikooli, on hõivanud võtmepositsioone valitsuses, administratsioonides, äris, massimeedias ja haridus-süsteemis … Nad on juba programmeeritud mõtlema teatud viisil…  Te ei suuda nende meelt muuta, isegi kui annate neile autentset informatsiooni.”

C. 3 Alt-tõmbamise tsükkel 18-26 aastat?

Kõige huvipakkuvam on tema väide, et riike saab jalult tõmmata lausa kuue nädalaga.

  • 1. aste ehk demoraliseerimine 15-20 aastat;
  • 2. destabiliseerumine 2-5 aastat;
  • 3. kriis kuuest nädalast kuue kuuni;
  • 4. normaliseerumine ehk ümberpööratud võimusuhete külmutamine nagu 1968.aastal Tšehhoslovakkias.

Demoralisatsioon on propagandafaas, kui vastasühiskonnas konservatiivseid ehk stabiilsust-tagavaid põhisfääre üritatakse ideoloogiliselt kukutada. Religioonist tehakse palagan, kogudused kolivad tele-show’desse ja küsivad alaliselt raha. Jutlustajatest ja preestritest saavad müügimehed, kelle edu mõõdab väljameelitatud raha hulk, mitte argument või töö kogudusliikmete eludega. Sfäärid lähevad segi – politiseerimine ja kommertsialiseerimine ehk indulgentside müümine, millest lähtuski protestiliikumine, mis killustas vana katoliku kiriku ilmselge korruptiivsustaju tõttu. Killustumisega kaasnesid sisesõjad. Tulemuse kohal on “Death Wish”. Bezmenov on pidanud silmas ilmselt freudiaanlikku mõistet Todestrieb ehk surmatungi, mis seisneb enesehävituslikus elus (elupõletamine), lootusetuses ja hetkes elamist. Minu hinnangul näitab see koht, millises nn instituudis subversiooni algparadigma pärineb. Seda on ilmtingimata moderniseeritud, ent ma arvan, et selle plaani alusel instrueeriti saksa sõjaväeluure rahaannetustega Venemaa laostamist ehk bolševistlikku revolutsiooni. Ümberpööramise strateegia ehk kurjuse agenda pärisid vene kommunistid saksa kindralstaabilt!

Igatahes religiooni laostamisega strateegia ja tulevikutaju kaob põlvkondadel. Aetakse taga kohest gratifikatsiooni, mitte pika-ajalist ja kindlat tulemust. Seevastu haridus ideologiseeritakse pseudo-sotsioloogiaga, võltsvõrdsuse ja primitiivse õigluse paradigmadega. Kõik on suhteline ehk moraalsete kohustuste asemel seab sisse end relativism, mis oli tuntud segastes intiimsuhetes elanud revolutsionääridele. Fundamentaal- ja rakendusteaduste asemel tehakse pehmed erialad nendega võrdseteks. Füüsika, keemia ja matemaatika asemel new age seksuaalsus-kursused ülikoolis!!! See protsess on Eestis juba väljendunud popkultuuri filosoofiate (Metallica filosoofia!!!!) tõstmisega formaalse loogika asemele. Meedia desinformeerib, libauudised või tegeleb ebaoluliste asjadega. Bezmenovi rünnak tabloidide vastu pole õigustatud. Meediat ja ajalehti pole võimalik uskuda!? Ent seda polnud ka nõukogude meedia puhul, nii et igaüks oleks öelnud et suures mitmekesisuses lootus säilub autentsetele uudistele. Subverteeritud popkultuuris tõstetakse esile “mässulisi” psühhopaate, kes neurasteeniliselt suhtuvad igasse autoriteeti. Iidolid (ebajumalad) ja ebaeeskujud üritavad olla veenvad alustalad (mida nad pole iseloomu tõttu) konstruktiivsele uuele kogukonnale. Muusika asemel astub müra või narkotegemine kontserdikülastamise ettekäändel. Kujuneb kergelt manipuleeritav ja vähenõudlik kultuuritarbija. Karjainimesed indiviidide asemel. Igal pool üritatakse ersatsi pakkuda piisava pähe. Ebaloomulike fraktaliseeringute edendamisega üritatakse erinevaid kihte misiganes tunnuse alusel teineteisest eemale tõmmata – riik võõrandada rahvast õigusmõistmise võltsimisega, õiguste propagandaga ilma kohustusteta etc. Võõrandada rahvast traditsioonidest ja väärtustest nii, et kuskil pole lõpuks usaldust. Inimesed elavad slummidesse ja nad pole seotud loomulike majandusüksustega, mis rajanevad maakasutusel etc.

C 4. Subverteerija ehk Eksitaja loogika, mehhanism, on konkurentsipettus “ärge kartke!”

Kui alt-tõmbaja pumpab musklit ehk ehitab üles sõjalis-tööstuslikku kompleksi arvutul hulgal salajaste tehaste ja orjatööjõuga, siis vastastele tehakse “rahupropagandat”. Rahuliikumised saavad sotsialistlikus või vasakmeedias suuresti tähelepanu ja kuulutatakse, et nõukogude rahvas on rahuarmastav tsivilisatsiooni tõrvik. Enamgi, rahurahvale antakse tehnilist abi probleemide ületamiseks. Kui salaja provotseeritakse lokaalseid sõjalisi konflikte, siis kõneletakse “enesemääramisõigusest” ja ülistatakse rahvuslike vabastusliikumiste kangelasi, millele vastatakse piiratud sekkumisega ja poolikute meetmetega nagu Vietnami puhul. Kus tõesti kogu hävituslennundus ja raketitõrje oli nõukogude väejuhatuse ehk nõunike käes, kellel mundrikandmise õigust võõrriigi territooriumil loomulikult polnud. Onu Sam abistab rahvuslikke vabastusliikumisi, tegemata suurt vahet, kui punane keegi juhtub abiorganisatsiooni eesotsas olema! Majandus ja sõjalist abi laiendatakse, kuna samal ajal teevad vasakmeedia pealkirju Anti-imperialistlik propaganda. Onu Sami tädilapsed aga lähevad tänavatele sõjavastaste plakatitega, värbamisest väljakeerutajaid aidatakse maalt lahkuda. Lõpuks Onu Sam sõlmib “Auväärse rahu”, mis finaliseerus Vietnamis Saigoni evakueerimise, sõjapõgenikelainega ja mahajäänute avalike hukkamistega. Subverteerija paneb omad mehed pukki, huntade keskkomiteed moodustatakse marksistlikest tegudemeestest ehk terroristidest. Propaganda hõiskab, et iseseisvad natsioonid-riigid suudavad lüüa suuri imperialiste, kuna Sam unustab vanad sõbrad-“luuserid” ja keegi ei usugi siis enam Onu Sami sõnu. Mida oligi vaja kommunistidel! Puhkepausi ajal, kui reorganiseeritakse, mis siiski ei tähenda propaganda sulgemist, teeb Sam vea ja vaatab peeglisse ja tahab rahumehi ette lükata. Ent sellest pole kasu. Esialgu üritatakse puhveri kaudu nagu Kuuba sõdida, seejärel võib järgneda otsene agressioon nagu Afghanistanis. Bezmenov peab sellistel puhkudel boikotte jmt lapsikuteks meetmeteks, kuidas vastata agressioonile.

Destabiliseerimine

A. Võimuvõitlus – intrigeeritakse populismi, projektiparteisid, kõik löövad kõiki. Reaktsioon – suure venna ja kõva käe ihalus.
B. Häiritakse logistikat (sabotaaž ka ametiühingute kaudu) ja lepingulisi suhteid mõjutatakse katkestama. Abinõu suur kohtunik, kes peale sunnib kohustusi.
C. Poliitilises elus asuvad kodanike vabaühenduste asemele agressiivsed aktivistide rühmitused, kes blokeerivad vaba dispuuti ja kasutavad ära vaikiva enamuse argirutiini keskenduda eelkõige elumuredele ja lähi-ümbrusele. Riigi probleemides osaleb üha vähem inimesi, sest osalemise kasutegur on lärmitegemise pärast madal. Vilekooride võim nagu spordivõistlustel. (Meenub ajalooline paralleel poliitika tegemisest Ida-Roomas, kus kaarikrühmitused manifesteerisid end poliitiliselt – tulemuseks keisri ainuvõimu tugevenemine).

D. Vasakpoolne valitsus läheneb igasugustele internatsionaalidele, mis viib isoleerumisele ja vaenlastest ümbritsetuse doktriini kujunemisele.

Kriisi ajal õgustatakse radikaale ja mässulisi rühmitusi vägivaldselt võimu võtma ja kogu ühiskonna ja riigikorraldust äärmuslike meetmetega muutma diktatuuri suunas. Kui eelnevad faasid on hästi läbi viidud, siis enamus ühiskondi on täielikult segaduses ja ei suuda iseseisvalt vastu astuda demokraatia hävitamisele.

JÄRGNEB


Subversioon (1): Alt-tõmbamine ja legend

15. mai 2018

A. Sissejuhatus

A.1 Male, doomino või turakas?

Millised olid esisekretär Leonid Brežnevi lemmiklauamängud? Teda kiputi terve elu mitteohtlikuks hindama, ent armee pidas teda siiski sobivamaks liidriks, rääkimata diplomaatidest, kui Nikita Hruštšovi, kes ajas alaliselt strateegilised käigud taktikalistega segamini, tekitades piinlikkust nii armee kui välisministeeriumi ametkonnas. Mulle näib, et need võisid olla

  • a. lõunalaua-male,
  • b. õhtupoolikute doomino ja
  • c. kesköine kaardimäng turakas või “Valetaja”, parimal juhul ka bridž.

Esimest mängiti tihti tööajast ja kõrgem ohvitserkond võis malelauaväljakutseid sõjamängudega võrdseks või aseaineliseks rutiinseks pingutuseks pidada. Doomino oli õllest nokastunud KGB-meestega auruväljalaskmise moodus ning turakat mängiti terviseprotseduuride järel parteikolleegidega. Kui kõik kolm kokku said, siis osapoolte kaasamiseks tehti eelproove Casino Royale stiilis superpanustamisteks bridžimänguga. Seltsimehed parteist võisid tunda end kõrvaletõrjutuna KGB välisteenistuste ja sõjaväeluure signaalluure meeste semiootika tõttu. Taolist 3-4 mõtlemis-stiili võib märgata subversiivsetes ja avalikes militaarsetes kvaasikonfliktides ka pärast NL lagunemist väga lihtsalt põhjusel – Venemaa polnud võimeline iseorganiseeruma piisavalt kiiresti Jeltsini taoistlikus “veelahtumispoliitikas”. Aega oli liiga vähe, enne seisis nälg ja külm uksepiidal, kui kerkisid esile puhaste kätega majandus-tsivilistid. Malemängu loogika paistis ilmselt läbi õndsa Poola katoliku kiriku preestri Jerzy Popiełuszko (1947-1984) tapmisloos, mida minu hinnangul üsna õnnestunult lavastati Hollywoodi filmis To Kill a Priest (1988). Poola julgeoleku kapten Stefan (mängis Ed Harris) vahetati-ohverdati nagu malend karismaatilise noore preestri vastu (tapjate üle mõistetigi hiljem kohut). Kui must töö – terroriseerida ehk ärahirmutamine – äärmise vahendina oli korda saadetud, siis pesi otsene sõjaväeline ülemvõim käed puhtaks: näete, poola ametnike isetegevuse tõttu elu Poolas ei laabu! Tegelikult selliseid asju prooviti ju ka Balti riikides, sest siiani hõljub nii pastor Meri kui ka Lätis samal ajal kummaliselt mõrvatud preestri surma kohal julgeolekukomitee kummaline kriisilahendamisloogika. Kes selle järel KGB struktuuris välja vahetati? Vahetust tehti ju ka Karl Vaino’le, kus Vaino Väljas Nikaraguast tagasi kutsuti. Olgem ausad, ehkki kliendi suhted partei ja KGB vahel polnud lubatud, komsomoli puhul küll (mis seejärel takistas neil parteisse edasisaamisel), oli partnerlus normiks!
Ent doomino, mida genossed omavahel KGB-ga võidu tagusid, näeme me perestroika ajast nii punapartei sise- kui ka välisdemokraatias. See on omameeste ette või vaheleasetamine ehk vaheletrügimise strateegia. Kusjuures arvestused põhinevad nõukogude pseudo-sotsioloogial, et igal aktsioonil peab olema reaktsioon ja vastupidi. Mingi sotsiaalne ühiskondlik tung või vajadus võtab organiseeritud kuju ja seda on vaja blokeerida allapööratuse ehk subversiooni vältimiseks. Teisisõnu seltsimehed tahavad jääda võimule iga hinna eest. Et mitte lasta end alla/alt-tõmmata, siis on see igati moraalselt õigustatud, rääkimata sõjakunsti kui ellujäämise õpetusest väljaspool igasugusest moraali. Kõikehõlmava revolutsioonilise ehk dialektilise loogikaga ei tunnista restitutsiooni ega elementaarset pärimisseadust. Nende esivanemate kuriteod ja tõprateod on teie vastutusel ja teie esivanemate vooruste ja pingutuste vilja peetakse ka nende õiguspäraseks osaks!  Mis meenutab seda, kuidas nurjatu suhtub teise ja enda omandisse. Kui NL plaanimajandus polnud suuteline produtseerima kapitalistlike majandustega võrreldavat majanduskasvu ja seetõttu mahajäämus aina suurenes järgivõtmise lootuseta, siis algatati liberaliseerimisprogramm. Üritati pro forma kopeerida kapitalistlikku ühiskonda, ehk punased seltsimehed asusid igale poole vaheletrügima endale järelmaailmas koha kindlustamisel, ka sinna, mis oli tegelikult restitutiivse või lausa pärandilise iseloomuga. Võnnuvõõrad pärivad Vaiwara tšuude ja anekdootide pärast inimesi represseerinud bolševikud moodustasid liberaalseid parteisid, kus definitsioonilt peaks arvestama iga indiviidi õigusega vabalt ennast väljendada! Žirinovski on parim näide farsist, mida selline vahetrügimise ehk doominomängu loogika võib pakkuda: ta ei kujuta ette, et peab mõnda vabrikut enda töö ja tegemiste armust nagu küüditatud vanaisa, vaid kõik peab kuidagi seostuma terrori ja riigirüüstega, mida saksa kindralstaabi rahastatud VSDP bolševikest luuserid koos kriminaalidega Tšekaa varal sotsiaalselt konstrueerisid Venemaal. Kui juttu on positsioonist, mis neid kukutada või allapöörata võib, siis on kõik relatiivne. Seevastu muutub doomino silmapilkselt tugevama kaardi turakaks, kui vastaspool vanade vigade foonile on võimalik lükata või lihtsalt eksimus välja meelitada. Kõik spordihuvilised teavad sukeldumistest ja kukkumistest jalg- või korvpalliväljakul. Õlapuudutuse korral näosthaaramisest jmt. Teisisõnu re-formeerub vaba ehk liberaalne postsovetlik ühiskond pikka aega ikkagi valemängurite näo järgi – isehakkamine, varastamine, räme valetamine, šarlataanlus, eksitamine ja simuleerimine. Sest nad on eluaeg mänginud ideoloogia mitte professionaalsuskaardile. Vabas Eestis on korporatsioonid ülikoolide komsomoliorganisatsioonide asemel. Ajalooliselt võib seda protsessi vaadelda komnoorte jagunemisena fraktsioonideks ja mõistlikema kaaslastega koos palusid tagastada neile okupatsioonivõimu poolt suletud ja natsionaliseeritud üliõpilasseltside vara. Keskkomitee tuligi vastu eriti siis, kui noored olid veennud, et väliskoondused saavad oma asjad tagasi, rääkimata igakülgsest abist oma vanade asjade tagasisaamisel Eesti territooriumil. See oli muidugi julge lubadus, mis pidi töötama komnoorte huvides saada Lääne stipendiume, mitte et 10 aastat hiljem kaebasid Atlandi taguste koonduste pensionärid, et pole Eesti vennaskonnalt varatagasinõudelistes jmt asjaajamises õiget abi saanud! Mis te seal siis arvasite? DOOMINO seisnebki nii vaheletrügimises kui ka vastase blokeerimises, et oma punktid välja või ära mängitud saaks nii, et mänguväljal domineeriksid ühe poole klotsid teise asemel ehk saavutaksid ülekaalu. Saate aru?! Sest meil on ikkagi “vastandite ühtsuse riik”, mis oli täiesti võimatu 1918-40, sest seal terroriste ja varaülevõtmist ülistanud kukutajad ehk allapöörajad istusid vangis, mitte ei moodustanud valitsusi või ei seletanud millised suured teened neil on nõukogude majanduse ehk ka okupeeritud rahvaste eluolu ülesehitamisel. Nõukogude okupatsioon oli algusest peale riigirüüste ja kui neid lubatakse vabas riigis jätkata, siis saate riigirüüste ehk igihalja korruptsiooni jätkumise.

A. 2 Ideoloogiline subversioon

Tõlgitakse tavaliselt “õõnestamine” aga ka “kukutamine”. Esimene on ärakulunud nõukogude (vastu-)propagandas ja teine liiga laialivalguv sisu edastamisel. Sõna on moodustatud ladina eessõnast sub “all, alla, alt” ja vertere “pöörama, keerama”. Lingvistilise sfääri loogika seisukohalt sobiks kõige paremini “allapööramine”, ehk kus vastandid vahetavad poole nii, et vastupidisus ehk kontraarsussuhe säilub samal kohal, ent parem on pahem ja pahem on parem. Ent ka “ärapööramine, alt-tõmbamine, alt-viimine, aluse/ette sättimine-pööramine“, isegi “keeramine, alt-kruvimine“, võivad sobida subversiooni tähistamiseks sõltuvalt eritehnika kirjeldusest. Sest sub-versioon kuulub soomõistelt sõjakunsti alla, täpsemalt sõjakavaluse ja strateegilise ärapetmise valdkonda. Petta võib tuhandel moel ja hetketaktika sõltub olukorrast, ehkki põhietapid demoraliseerimine, destabiliseerimine, kriis ja normaliseerumine (ehk tsükli lõpp), jaotavad võttestikku nelja peamisse klassi. Subversiooni juurde käivad laimukampaaniad, meediamanipulatsioonid ja intriigid, mida võib kokku võtta sõnadega diskrediteerimine ja mainetapp või maineroim (character assassination).
Hakkab koitma?

A. 3 Schumani legend

Juri Bezmenov (Ю́рий Алекса́ндрович Безме́нов) 1939-93/97*. Sündis Moskvast 30 km põhja pool asuvas linnakeses. Asus 17-aastasena õppima Moskva ülikooli idakeelte osakonda. Väidab, et teatud metropolide kõrgemad õppeasutused nagu Lumumba ülikool olid KGB kontrolli all. Pange tähele – välisajakirjanikke koolitati kõrvuti tulevaste diplomaatide ja otseste luuretöötajatega. Lõpetas kooli 1963.aastal ja töötas kaks aastat tõlgina NL rafineerimisvabrikute projektide juures (see võis tähendada väga erinevaid toormaterjali ümbertöötamistehaseid).
1965.aastast töötas RIA Novosti propagandaosakonnas ajakirjanikuna, tõlkides enamasti tekste vene keelest võõrkeelde. Avastas, enda sõnul, et 3/4 ajakirjanikest olid KGB agendid-kaastöölised ja ülejäänud vabakutselised “kliendid”. 1969.aastal lähetati taas Indiasse, seekord New Delhi NL saatkonda. Ametikoha poolest oli pressiohvitser, “tegelikult” juhatas Vastu-propaganda osakonda, mis kogus andmeid India sümpatisaatorite, ajakirjanike ja eliidi kohta, et neid ära kasutada. Need, kes ennast ära kasutada ei lasknud või koostööd ei teinud, said maineroima osaliseks (character assassination). Tema kuraatoriks oli Mitrohhin (sic!!!), kes soovitas tal sihtida kõrgemale ja mitte raisata aega, vähemalt mitte koha peal, vasakpoolsete poliitiliste prostituutide määrimisega, vaid üritada ära osta konservatiive misiganes nende isiklik motiiv võis olla bolševikele teene osutada. Enda sõnul leidis ta paljud ustavad India kodanikest sümpatisaatorid ja sotsialismi entusiastid kõrvaldamisnimekirjadest.

Esimene nn mugavusabielu, millest Moskvas lähetuse järel lahutas

1970.aastal, kui oli Indias pressi-ohvitser, liitus USA hipidega, kandis parukat-teksaseid ja lendas Kreekasse, kus võttis USA saatkonna ja CIA-ga ühendust. Indias polnud võimalik “üle hüpata”, sest Indira Gandhi tegi seaduse, mis kuulutas selle ebaseaduslikuks väljaandmiskohustusega lähteriigile, pärast Svetlana Stalina üleminekut Lääne saatkondadesse. Tema uurimise all oli ilmselt ka lääne tudengite turism ehk kontrakultuur – hipid – , kes enamasti paistsid kohalike naerualutena Indias. Suitsetasid hašišit ja marihuaanat.

Kuus kuud veenis Kreekas CIA-d, siis elas Saksamaal ja lõpuks siirdus võimalikult kaugele ehk Kanadasse. CIA loonud talle uue identiteedi – Tomas David Schuman. Pärast ülehüppamist õppis Toronto ülikoolis kaks aastat politoloogiat, 1972-76.aastal toimetas CBC venekeelseid raadiosaateid, mille järel seda pidas erinevaid kutseid ja 80.aastate alguses pidas juba sovjetoloogilisi loenguid ja esines freelancer kolumnistina. CBC ehk Kanada Ringhäälingu korporatsioonis töötamise ajal NL tegelased selgitasid ta ID välja ehk selle, kes teeb Oversea services venekeelsed saated ning Pierre Trudeau (1919-2000), Kanada peaminister, võttis vastu NL suursaadiku Aleksander Jakovlevi soovituse provokaatorit ohjeldada – seega esmajoones Kanada bürokraatia kaudu õnnestus temast lahti saada. Siin on kõige üldisemalt ülevaade tema elukäigust, ilma suurema ja tähelepanelikuma legendi või doktriini uurimiseta. Enne selle lahkamise juurde minemist provisoorsed märkused, mida kaasalugeja võiks arvestada järgnevate postituste puhul, kus ma enamasti refereerin seda tähelepanuväärset nn defektorit.

B. Kahtlused ehk Bezmenovi juurde-tunnistamised

Bezmenov nendib, et NL võimutervik põhineb kolmel sambal – armee, KGB ja parteibürokraatia -, mis moodustavad lausa “vihkamise kolmnurga”. Ja süüdistab kõikides Venemaa sise- ja välispoliitika hädades parteibürokraate, Kremli huntat, kuhu on end sisse seadnud kõige avantüristlikumad tüübid elanikkonnast. Sellega on raske mittenõustuda, et komsomol ja partei tõmbas ligi esmajoones sotsiopaate. Armee olevat seevastu mõõdukas jõud, kes ei taha minna meelsasti kohtadesse, kus teda ei oodata. Nagu jõudnud teda õpetada armeeinspektorist isa. Aleksander Bezmenov oli kindrali auastmes NL ekspeditsiooniarmeede ülevaataja (Mongoolia, Kuuba, Ladina-Anmeerika etc) otsese vastutusega kaitseministri ees, kes oli NL-s alati sõjaväelane kindralstaabist. Probleem on selles, et selliseid lendkohti hõivasid mehed, kes olid kas vastutavad või kuulusid GRU personali. Troonipärija Suurhertsog Mihhail Aleksandrovitš Romanov (1878-1918) oli ju vene armee kõrgeim armeeinspektor, ehkki teda peeti juhtimisvõimetuks. See on üks kõrgemaid huvi ja usalduspositsioone. Milleks kahtlustada? Stalini tütar Svetlana hüppas India kaudu ära ….   Mõelge nüüd järgi hetkeks!

Süütu ja sõbralik punaarmee? Kahtlusteta jäid Jekaterinburgi tudengid ette armee-eriüksusele, mis ilmselt samuti oli osa GRU struktuurist ülesandega jälgida salajaste relvaprojektide-katsetuste ja baaside peidetust. Kõhklusteta lükkasid tsivilistide autosid Luunja sillalt alla Emajõkke samuti armee puhastajad, kuivõrd lastelaagri kõrval asus superrelvade ehk taktikaline raketibaas, mis pidi kaitsma Tartu strateegiliste pommitajate lennurada. Berliini “strateegilise positsiooni parandamist” nõudsid samuti nõukogude sõjaväelased – enklaavi turvamine on ressursiraiskamine ja ajakulukas, kuna põhimõtteline strateegiline ülekaal (Lääne-Berliin oli ju ümberpiiratud) pidi andma kerge võidu nõukogude poolele. Lähemal vaatlusel märkame, et Bezmenov esitab osatõdede seeria, mis kokkuvõttes võibki paista suure tõena. Kõneleda II maailmasõja ehk Suure Isamaasõja monumentide juurde, et nõukogude inimesed vaatavad neid põlgusega tundub baltlaste leiva ülevõtmise katsena vähemalt, kui mitte vaheleminemisena. Teha end kasulikuks samasuguste tunnistustega, mis mitte-okupeeritud NL osades (sh Poola Valgevene) õige polnud. Kui mitte Tomas David Schuman tegelikult poolakast esialgse ülehüppaja Bezmenovi, kes võis kaduma jääda või surmavalt haavata saada, asendus polnud! Selline võimalus leidub isegi tema legendis – pole selge, kes, ent keegi saatkonnast või tutvusringkonnast leidnud raamatute asemel ülikoolile saadetud varamust AK47 relvastust ja laskemoona. Mõnikord käib esialgne tilgutamine anonüümselt, kui kokkulepe on loodud, siis võib esialgse kontakti naine vmt teha vea, mis nurjab mineku. Ent kahju on sündinud ja pilet juba välja trükitud. Kas teatada spiooni tabamisest valjult või panna oma mees asemele, kes üritaks skeemi laiali lükata – tankitõrjerakettide ja kütuse vooride asemel, millega ka auto ja soomusparki varustada saanuks, olnud tegemist kõigest diversioonirühmituste relvastamisega, et Pakistani politseile survet avaldada, mitte riskida teatud etniliste rühmade diskrimineerimisega etc.
Kusjuures konfliktiastme võltsimine CIA kõrvadele võib olla omaette saavutus – kas vähendada või ka suurendada. Bezmenov lahkus 1970.aastal kas oma või võõra piletiga Kreekasse, ent 1979.aastal okupeeris NL Afghanistani!
Juri Bezmenov võib ise olla üks suurimaid mängureid GRU ehk sõjaväe vastuluure operatsioonides. Super-sleeper, kes räägib kõigest otse ja rämedalt nagu baltlane, välja arvatud see, et ta pole baltlane vaid Moskva nomenklatuuri esindaja. Tuletagem ka meelde, et 1970.aastal olid India-Hiina Nõukogude Liidu-Hiina suhted teravnenud, sest Hiinas möllas verinooruse katk ehk kultuurirevolutsioon (1966-76). Nõukogude Liidul ehk vene armeel võis olla vaja seda varukaarti varrukas ettearvamatu Hiina vastu, kes siseprobleemidelt tähelepanu juhtimiseks hakkas peedistama a. klassikalisi haritlasi, b. vanu bolševikke, kes olid lugenud liiga palju lääne kirjandust, esmajoones Karl Marxi kas mõnes lääne keele tõlkes või lausa otse saksa keeles. Karta võis revolutsioonilist katset “vabastussõjaks”, seda enam, et Hiina osales suurte kaotustega Vietnami sõjas. Vene armee ei teinud põhimõtteliselt hiinlastega pärast Nikita Hruštšovi algatusi, mis Hiinas suure käraga tagasi lükati, koostööd!

JÄRGNEB!


A Flashback: The Logical Octagon

26. apr. 2018


Kõige varasem kaardikontuur Saaremaast?

3. apr. 2018

Graham Hancock (1950- ), kes kogus tuntust esmajoones 10 000 eKr globaalse tsivilisatsiooni hüpoteesi püstitajana, sest sellest ajast on meile säilinud tähed maapeal – Sfinks koos Giza püramiididega ja isegi Angor Wati templikompleks (mida paigutatase küll 12.sajandisse pKr) – kindla mustri alusel, mis võib reeta isegi vahepealset Maa pöörlemistelje ehk pooluste korrigeerumist (?), on täheldanud, et teatud obskuurse päritoluga, ent kindlasti Kolumbuse ajastu merekaardid võivad olla Maa lõunapooluse mandriosade rannajoontee kirjeldamisel hämmastavalt täpsed, ehkki uusaegse matemaatika kartograafia eksperdid jõudsid sinna märkimisväärselt hiljem, mis viitab, et esimesed globaalsed meresõiduplaanid on vähemalt osaliselt kopeeritud varasemalt määratlemata tsivilisatsioonilt.

Kelle mereplaanid need olid? Hancock pakub, et need tulid uusaja hakul kuksil arhiividest või leiukohtadest siis välja, kui Vahemere monarhiate meresõiduvõimekus oli varasematele tsivilisatsioonidele jälle järele suutnud võtta.

Olgu sellega nii nagu esialgu paista võib, ent ka Eestile pakub selline konspiratiivne vaade merendusajaloole oma võimaluse silma paista. Ma olen juba SCE blogis kasutanud 1467.aastast koostatud Klaudios Ptolemaiose (Κλαύδιος Πτολεμαῖος, 100-170pKr) rekonstruktsiooni, millega illustreeriti tema geograafiaraamatute koopiaid. Ehk siis aasta enne Lääne trükikunstipioneeri Johannes Gutenbergi (1400-68) surma, leiame me keset sinus Venedicust Gottia saare kontuuri koos juba viidatud kirjaga ungardia ruaelea civitas‘ega. Kindlasti pidid trükised mingit varasemat eeskuju kasutama, ent ma pole leidnud tõendit väitele, et kogu Põhjaookeani kontuur koos Skandinaaviaga ulatub lausa 9.sajandisse pKr. Viidatud punkti-linnad “Gottia” saare kontuuril peaksid seega olema leitavad hilisematel uusaegsetel kaardidel, kui just moodne elu on Rootsi guttide geograafia okupatsioonide-põletamiste tõttu äratundmatuseni pea peale pööranud. Sest põhimõtteliselt Ida-Euroopa ajalugu kinnitab, et toponüümia ei siirdu loomulikult rändega vaid ka välja- ja ümbertõstmisega. Küla-alev, mis asus rannikul saab koha mõne väikese oja ääres, kui isand otsustas, et tema hoolealustel ja omandil on röövlite kahju eest turvalisem sisemaal viibida! See on põhimõtteliselt võimalik veel enam seetõttu, et siis ei pea ümber tegema kogudusraamatuid ega koormisarvestust!

Ent me ei leia peale umbmäärase Bysby – mis pealegi asub kuskil sisemaal (?), mitte ühtegi teist sarnase nimega punkti Gotlandi hilisematelt maaplaanidelt. Hullemgi, selle Ptolemaiose Gottia kontuur meenutab hoopis eestlaste esisaart Saaremaad kartograafilises edenemises. Enamgi, pilk asustuskohatadele, kus esineb vähemalt kaks -ver/-fer sufiksiga punkti paneb arvama, et kas Gotlandil on maha salatud läänemeresoome ajalugu, milles Edgar Saks oli kindel, või lihtsalt on Osilia-Oezeli asemele kirjutatud mingil põhjusel Gottia!!

Tõik, et Lääne-Saaremaal, lausa rannikul, asubki Kotlandi-nimeline asula, paneb arvama, et rekonstrueerija 9.sajandil või pigem hiljem ei suutnud leida Jordanese kuulsusrikaste gootide kodusaart, küll aga leidis obskuursel plaani kontuuril punkti, millest tundis ära sarnasekõlalise koha Kotland? See on võimalik. Otsida tuleb seega ka naaber-toponüümide seast Thulet. Mõni vähetuntud Tile-Thule asetamine Gotlandile sarnasel kontuuril pole muu, kui otsene šahh-matt neile, kes on hõõrunud indo-germaani puud kõik need sajandid.

Kontuurist on ilmne, et 17.-18.sajandi Osel-Oesel-Osilia on tegelikult Ptolemaiose Gottia-Gotland. Järgmine küsimus on asustatud kohtade äratundmine. Erig-Arnborg asub  otseselt jõekurrukese all ja seega leidub sellel Erig nime all Kuressaare.

Ma olen üsna kindel, et meil on siin tegelikult Saaremaa kontuur koos muinasaegsete sadamatega, mis võisid kanda juba siis ka paralleelnimetust nagu on Ahrensburg-Kuressaare. Ma jätkan seletusega hiljem, mul ei ole hetkel jõudu, et iga Iwaniga vaielda.

JÄRGNEB


Keelekius (1): -pitas-pita-bito

31. märts 2018

Homofoonia on ajaloolise lingvistika puhul kõige suurem kiusaja. Kuidas saavad kaugelt sarnased rahvad teatud asjades lähedaselt kõlada? Nagu Ynglingid ja ynga-inca rahva nimed näiteks. Ma olen eelnevalt püüdnud saarlaste peajumala nime Tharapita seletada täielikult indo-iraani laenuna sõnadest atar “tuli” ja pitar “isa”. Ent see ei pea ilmtingimata nii olema! Võib olla ka segakeelne nimetus, kus üks nime osa figureerib keeleteaduse silmis laensõnana.  Väga vanade algsõnade nagu tara-tuli (r>l) pole üldsegi selge millisele esiisale sõna kuulus ja kuidas see sõnatüvi teatud I, R ja N haplogrupsetele rahvastele ühiseks muutus. Gruberi varasest Henriku Liivimaa kroonika editsioonis antakse Tarapita’le ka paralleelvorm pilla?

See juhib muidugi mõttele, et kas mitte see Taara-vai ehk tokk aianurgas pole seesama massiivne piit või piilar ehk “tipp”, mille majesteetlikku vertikaali loomulik religioon kummardas. Ehk siis Lem-pitas on “Lõõma-tipp“, Nem-pitas Ülim/jumalik tipp“,  Am-pitasKõiksuse tipp”, Tara-pitas “Maailmatule-tipp”.

Seda enam, et Samosel, Pythagorase (ka Pitagar varauusaegses raamatupruugis) kodusaarel, elas kunagi kurtisaan, kes kandis sooneutraalset amatsoonide kuningannaga sarnast nime Lambito (sarnaseid nimesid kandsid ka mehed Kreekas), kelle nime loeti justkui Ilu või lembe tipuna. Kreeka keelde tõlgiti tema nime kauniskulmsena/ripsmelisena. Me poleks temast eales selles kontekstis midagi kuulnud, kui üks esimesi peripateetikuid ehk Aristotelese koolkonna jätkajaid Demetrius Phalereus (250-280 eKr) poleks temasse armunud. Kas leidusid kreekapärased nimed Põhjalas või rändasid mõned pruugid hüperborealaste-sibüllidega, sest Samos oli nende lemmiksihtpunkt, Kreekasse? Keel kiusab.

 


Kuidas liivimaalased-eestlased Galatha torni 1203-04.aasta IV ristisõjas kaitsesid

20. märts 2018

Kas teie olete Eesti õpikutest või raamatutest lugenud, et ametlikes ristisõja kroonikates (Saint-Pauli krahvliivimaalased-eestlased koos pisalaste, inglaste ja taanlastega kaitsesid 1203.aasta kesksuvel Konstantinoopoli Kuldsarve lahte maismaapoolselt peakindlustusest ehk Galatha-Kalata tornist (türklastel Galata Kulesi), mida hiljem on nimetatud, kui see hävis ristisõdijate rünnakus, Kristuse torniks? Kaasajal näeme me umbes samal kohal pisalaste annetustega taastatud 66-meetrist kivist rajatist. Christea Turris rajatud kirjade järgi uuesti 1348.aastal. Võib-olla oleks viimane aeg Pisa poole pöörduda, vanade aegade nimel, ja küsida, kas neil pole neist aegadest midagi varuks, mida varjaagiks ja kylfingiks käijatelt üle on jäänud!?

6.juuli hommikul, kui kreeka strateegid üritasid tornisulgunud kaitsjate ja lahelt tulnud dessandi varal rabada 20 000 frankide-ristisõdajate väge, tabas kreeklasi fiasko, järgnes katastroof, mis kokkuvõttes aitas Veneetsia laevastikul lõhkuda raudse veetõkke, mis eraldas vaba vett kaubandusliku monopoli andnud eraldatud lahealast. Dessant pöördus tagasi paatidele, ent tornikaitsjatel ebaõnnestus kaitserajatise väravate sulgemine ja kõik galatalased olevat viimaseni tapetud ehk ka eesti varjaagid-kylfingid.

Muideks see kirjakoht on alust andnudki dispuudiks, et kuivõrd vaid varjaagidel olnud põhirelvaks sõjakirves või kaasaegses relvastusnomenklatuuris hellebard, siis kindlasti peeti nende all silmas inglasi. Indo-germaani soovmõtlemisega pole lihtne heidelda! Ja kui mitte neid, siis peeti silmas vähemalt taanlasi. Kindlasti aga mitte liivimaalasi!!!! Sest Eesti “omagi” ajalookäsituse järgi kohalikud mehed ei käinud kuskil, kui pappi ristiga nägid poiste saatel maale tulemas, siis hõõrusid kohmetunult silmi ja ristiusu võtsid vastu poolvägisi, täiesti ehmunult, alles 1227.aastal.

Milline on lahendus? Kirjutame joone alla: “Olid vaprad liivlased, kes väidetavalt valvasid äpardunult maailma suurima kaubanduslinna sõjalist rajatist, mille tõttu nad ongi kaasajaks välja surnud!”?!?

Livoniani viitab minu hinnangul geograafilisele suurusele – Liivimaa -, mitte rahvale või hõimule.

Pera ehk Galata – kas võti meie -vere kohtade avamiseks?

Unustatakse koheselt easterlingide narratiiv, miks nad Londonis olid ja kust nad tulid, ning haaratakse kinni 14.sajandi diplomaadi Georgos Kodinose De officialibus kirjakohast, kus ta kinnitab, et imperaatori kaitsemeeskond vastas keisrile omakeelse tervitusega Ινκλινίςi. See peab ilmtingimata olema Inglismaa ja inglise keelega seotud, ehkki varasest ajast on idarooma kirjades Suurbritannia juhtivat rahvast transkribeeritud Αγγλία-Αγγλικά-Αγγλική γλώσσα.  Agglia või Annlia pole sama, mis Inkli-nisi.

Mis inklinisi võib Kodinosel olla? Kindlasti ei saanud Anna Komnenel inglased elada Thule saarel, kreeka keisri tütrel polnud võimalust  Suurbritanniat ja Thulet segi ajada.  Ingli-nisi võib olla inglingide keel, või mis tõenäolisem Thule saare asetamisega Pomponius Melal Bielskia (Belcia) vastu, siis viide ingerlastele. Ma ei hakka kordama argumenti, et nii nagu Laadoka’st saab mitte ainult araablastel Aldeigo (võrdle von Herbersteini Ilmen-Limer järv), võis see olla vastupidise grammatikaga väänatud dhei+la/thu+la-ga. Araablaste kõige võimsam rhos oligi ju Laadoga ja kindlasti domineeris sealset piirkonda kõrgkeskajani välja läänemeresoome päritolu sõjaline klass!

Taanlasi ja sakslasi hõlmasid läbinaabrid võrdselt üldnimetuse nemitzoi alla, sellele vastas igati Pomponius Mela teutoonid, ning reetmisele läinud nemitzoi’d seisavad Komnene narratiivis distinkselt lahus ustavatest varjaagidest.


Tšuudide pärand(2): Kus elas germaanlaste jumalasugu?

22. okt. 2017

Lingvistiline tõend

Kuivõrd peamine vaidluspinge seisab meist idasasetseva kultuuri teadusasutustes, siis paljude seast vääriks ära mainida Venemaa saksa päritolu slavist Max Julius Friedrich Vasmer’i (1886-1962) teadustööd, kus ta tuletas kolpjaag-kylfing sõnast kylfa “vai” või “nui”. Indogermaani laensõnalise vormi prevaleerimine Karjalas võib olla tunnistus laenust ja sissetungimisest. Kylfingar>kalev üleminekul pakub peamist vastupanu ü või i muutus a-häälikuks. Kuigi Kyriali>Karjala näide pakub siin teatud lohutust. Ent juba 1860.aastate allikpublikatsioonides tehakse see palju lihtsamaks. Ilmneb, et ainsus-mitmus häälikumuutuse puhul o-häälikust saab y nagu on ilmne orm>yrmlingr või horn>hyrningr Seevastu o>a translingvistiline (keeltevaheline) mutatsioon tundub tõepoolest loomulik ja võimalik. Kylfing sõnakuju alus on tegelikult  insulaarse indo-germaani-keelte mitmusvorm! Kõigile eelnevatele ungari-vene-kreeka kujudele sobib hästi täienduseks araabia al-Kilabiyya, kus esisilpset i-häälikut tuleb käsitleda kyrjalir>karjala võtmes, kuna b>v pole ilmselt mingi takistus näha loomulikku häälikumuutust kale-vi-ks. Al-Kilabiyya pole sugugi haruldane pärisnimi araabia maailmas, enamgi Diogenese legendi reprodutseeritud araabia versioonis kasutatakse al-Kilabiyya’t “koerte” sünonüümina. Loomulikult seostub selline kasutus nii peninukkide kui ka koerakoonlastega, kes elavad põhjakaares kuskil ookeanirannikul ja muutuvad sellisteks, kui nende imeilusad amatsoonidest emad on nad hüljanud ja keskenduvad vaid tütarde kultiveerimisele. Sellise veidra versiooni Põhjala kommetest jättis meile suur saksa õpetlane Bremeni Adam!

Mõnede Venemaa ajaloolaste väidetele kolpjaagidest kui palgasõduritest, “kelle kodumaa jääb Kiievi-Rhos’ist väljapoole”, räägibki vastu islandlaste Gardarike=Kylfingland. Põhja-Venemaal on slaavlased ise kindlasti sisserändajad, keda orjusseisundisse sündinuna kohalikud vürstid vedasid linnatäiteks, et teenida nende pealt sarnaselt veisekarjale! Muidugi kõik linnaelanikud polnud holopid ja selles peitubki Venemaa idaslaavistumise võti! Ja ka vastupidi, kolbjaagi-päritolu inimeste sulandumine slaavi formaadis maaletoodud kreekaortodoksi kultuuri kaudu bulgaaria-balkanlikku tsivilisatsiooni: 1550.aastal esineb Ivan Vassiljevitši grammotas kolbjaag (?) Ivan Menšoi Timofejevitš, kellel olid pärilikud ülesanded Nygardia Oboneši viiendiku hoovkonnas.

Loomulikult võib jälgi ajada nende aktiivussajandite põhjal järgides anglosakside saatust, kes 1066.aastal pärast Hastingsi lahingut pagendusse pidid minema, kuivõrd just 9.-12.sajandi alguseni on võimalik leida märke kolobjaagide sõjalis-palgalisest aktiivsusest. Igaks juhuks võib loomulikult üle kontrollida, millises konfliktis nad pidid ida- ja lõuna poole rändama! Selles ajavahemikus, olgu üle korratud, esinevad nad Kesk-Norras, Põhja-Venemaal (Nygardia), Ungaris (mh Vana-Gootia) ja Ida-Roomas (Bütsants). Edgar Saks mainib, et mingi roll pidi neil olema samuti Moskoovia ülesehoitamisel Joka-Oka jõe ülemjooksule jääva Klin’i tõttu, mida sõnasõnalt on võimalik samuti lugeda “vaiaks”. Aga kas viidet ühele kindlale relvaliigile saab ilmtingimata siduda rahvakilluga. Näiteks ka malewa võiks olla loetud kui mala-kas/malk  analoogselt kalipu>kalev!?

Ja leidubki ka teistsuguseid, klassivõitlus-teooriaga sobivad variante! Vilhelm Thomsen väitis (1919), et kylfing tähistas ilmselt talupoegi, kellel oli lubatud relvadena kanda ainult puu-nuiasid! Vaevalt hakkab Ida-Rooma keiser jaotama provianti ja maksuvabastust militaar-amatööride jõukudele, ehkki mine-tea neid kreeklasi!

Kylfingar’i tüvisõna kolfr paistab täiesti rööpsena inglise sõnaga club (saksa Keule-Kolbe) mitmes mõttes, sest omab samavõrd kolmemõttelist tähendust 1. “vai, kalipuu”, 2. “selts, ühendus” (hjeikolfr), 3. “purustama” (?), mis näib tulenevat asjaolust, et teivas, vai, malakas oli algupärastes kogukondades kohtumõistmise ja valitsemise sümbol (stowo-stojan on gooti “kohtunik” ja seostub malaka või kepiga). Vaia kui tulba ümber koondumine märgistas ühelt poolt kokkuleppeid, seadusi ja tõotust vastuvõetud-langetatud otsuseid aktsepteerida. Etümoloogilistes uuringutel on mindud kaugemalegi ja püütud kylfingari lugeda vanemaks skilfingar mõisteks, mis esineb samuti Skandinaavia Genesis-saagas ehk Ynglingide saagas. Scylfin-Scylfingas ehk Rootsi kuningliku dünastia nimi esineb saagakirjanduses läbisegi ehk rööpvormina Ynglingi’ga, kuna Skylding-Skyldingas nimetust rakendati keskajal Taani kuninglikule soole! Germaanlaste kangelasest Jumalaks tõusnud Odini üks paljudest vereõigusest tulnud nimi oli Scylfin-Skilfing: Skjöldung, Skilfing, Odling, Yngling olid kõik sama päritolu. Neid nimetatakse ka Skilfinger aetling. Skilfingerid tunginud Väikese-Sküütia ehk Skandinaavia aladele 500pKr. Nende tuleku ja võidulepääsemisega seostatakse Uppsalasse rajatud kaheksaukselist “Jumala Koda”.

Kas siis laulikud pidasid Thorolf Kveldulfsson’i  vastastena silmas Svea dünastia vereklanni, mitte kaugemat rahvast? Siiski kontekst ei luba seda ja taoline sõdurkaupmeeste kummitamine klapib laplastel vadjalaste teise nimetusega ehk pärimusega julmadest tšuudidest, kes tapavad ja laastavad halastamatult. Enamgi, indo-germaanlaste pärmuse järgi elas nende jumala Odin’i sugu idas. Kord nimetatakse kohana Austurweg’i ehk Eastlandi, kord Gardarike’t.

“Skelfir’iks nimetatakse sõja-kuningat, kelle perekonda kutsutakse Skilvingateks, mille rahvas elab Austrwegr’is.”

Kas siis jumala sugu ei peaks kohut mõistma oma vereõiguse pärast?

JÄRGNEB

Kaardi-illustratsioon Historia Norwegiae akadeemilisest väljaandest

 


Tšuudide pärand(1): Kes on Eesti varjaagid?

21. okt. 2017

Piksenooled
on kiwwisuggo ja silledad,

nii kui üks vai.”
(Holzmayer, 1872)

Bütsantsi allikates esineb Ida-Rooma keisrit teenivate föderaatide ja palgasõdurite rühmade loetelude hulgas liitmõiste ΡωςΒαράγγων ja ka Ρως-βαράγγοι ή Κουλπιγγοι ehk eesti keeles Rhos-varjaagid samuti Rhos varjaagid või/ehk kylfingid-koulpingid, mis vene allikates esinevad kolobjaagide-kolpjaagide (Колбяги) kujul. Disjunktsiooni (ή=või) kaldutakse sellistel puhkudel lugema  alternatsioonina (või=ehk), kuna välistava disjunktsiooni korral emb-kumb, ent mitte mõlemad korraga. Õiguskeele iseloom, täheruumi ökonoomsus grammotal, peaks eeldama diskursiivse või kommenteeriva osa asumist paragrahvide järel siis, kui materjali ja aega üle on jäänud. Pigem aga mitte. Ehk disjunktsioonikasutamise puhul peaksime eeldama välistavat ehk ranget kasutust. Vene allikatest, ma üritan vähemalt esialgu mitte assimileerida folkloori ja müüte allikate või isegi hädatarviliku-pragmaatilise ehk mutatsioonidele või asendamistele vähealluva lingvistilise materjaliga.

Õiguskasutused tõusevad üle varaste kroonikate mitte ainult tellimuse täitmise loomuse pärast, vaid nende poliitkorrektsuse narratiivide korraliselt ettevõetud uuendamistsüklite tõttu skriptooriumites, kus aja muutudes tehti edasiantud teksti parandusi või lihtsalt hoiti kokku ja jätkati kaugemalt. Русская Правда ehk vene õigus Nygardias on peamisi allikaid kolpjaagide kohta varases vene ajaloos. Kuivõrd küsimus pole mitte ainult kolpjaagides aga ka varjaagides, siis ilmselt tuleb neid mõlemad arutelu täielikkuse nimel kaasa arvata:

18. Kui keegi süüdistab teist valelikult tapmises (vir?), siis seitset tunnistajat on vaja, kui tapmissüüd on pandud varjaagile või mõnele teisele inimesele (inoi “muulasele” vs Inn “ini-mene?”), siis vajavad nad kahte tunnistajat.

31. Kui inimene tülitab (tõmbab-lükkab) teist enda suunas või eemale, või lööb näkku, või lööb kehasse, ja esitab kaks tunnistajat, siis kolm grivnat maksab trahvi vürstidele; varjaagi või kolbjaagi puhul, siis viia kõigi tunnistajate (ehk kahe?) ees kohtusse ette ja andku vanne.

Neist ridadest, topelt-standarditest, on välja loetud kylfingite-kolbjaagide a. priviligeeritust, b. võõramaisust, kuivõrd kasutatakse sõna инн. See on tekitanud suuri vaidlusi, eriti varasskandinaavia allikteadete taustal, mistõttu tuleks vana idaslaavi keelt vaadelda avaramas perspektiivis – inn pole kaasaegne иной, vaid varane laensõna läänemeresoome keeltest vadja-ersa inehmiin-inže, mis poleks ju üllatav чудь>чужой pseudo-etümologiseerimise taustal.  Vene Õiguse kasutuses on tegemist välistava disjunktsiooniga ehk kahe erineva inimrühmitusega, kes mõlemad teenisid kohalikke vürste. Küll aga võib SCE инн-hüpoteesi alusel väita, mis üldisemalt jääb samaks “muulaseks” tõlgendamise korral, et varjaagid ja kolbjaagid olid väga lähedased päritolu ja normide poolest. Ungari ajalookäsitlustes, sest kylfingid ehk vadda-vaiamehed mitte ainult ei lasknud end 950.aastatel palgata Ungari kuninga teenistusse, vaid said teenete eest feoode-lääni, tarvitataksegi kölpenyek’i ja varjaage sünonüümina, mida peaks ilmekalt tõendama järgmine väljavõte Bertalan Andrásfalvy raamatust Hagyomány és jövendo: népismereti tanulmányok (2004): Közvetlen a honfoglalás után számos keleti néptöredék kapott hazát a Kárpát medencében: besenyok, uzok, kálizok, kórezmiek, kölpények (varégok), majd a 12. és 13. században kunok, jászok.

Ungari varjaagid ongi kylfingid-kolbjaagid. Ma kirjutasin kylfingid ehk vadda-vaiamehed! Kas see on kindel, peale selle, et mitmeid kahtlasi ja lausa eksitavad tõlgendusi lugejateni viinud Edgar Saks on seda vadja sõdurkaupmeestest uskunud? Kes võiksid seda paremini teada, kui kreeklased ise, ehk kes olid kylfingid-koulpingoi? On lihtne leida internetist ajaloohuvilise kreeklase seiuskohavõtt, mille toonist jääb ainitine mulje, et see on kreeklastele üldteadaolev tõde, et koulpingoi nime taga peituvad vadjalased-isurid Ingerimaalt, ja nad pärivad seda enam, kui on traditsionaalselt õigeusku või õigeusku enne luterlust tunnistanud:

Ήδη όμως οι Ρώσοι πολεμιστές έχουν γίνει απαραίτητοι για τη Ρωμανία, επειδή έχουν εγκαινιάσει και συνεχώς επανδρώνουν τους Βαράγγους, ως σώμα ξένων μισθοφόρων, επίλεκτο πια, αντίστοιχο με τη «Λεγεώνα των Ξένων» στη Γαλλία, και τους Γκούρκας στη Βρετανία και τη Ινδία. Οι βασιλείς Αυτοκράτορες Ρωμαίων σύντομα θ’αρχίσουν να εμπιστεύονται την αφοσίωση και το μαχητικό φρόνημα των Βαράγγων. Έτσι, οι Βαράγγιοι θα καταστούν η κατεξοχήν Αυτοκρατορική φρουρά, κατά το διάστημα 11ος – 12ος αιώνα μ.Χ.

Πάντως, στην φρουρά των Βαράγγων προσλαμβάνονται άνδρες και από άλλα έθνη, όπως Δανοί, Κουλπίγγοι (Ουραλόφωνοι, ενδεχομένως Βότες και Ιζχόριοι από την Ιγκρία, ως επί το πλείστον), αλλά και Αγγλοσάξονες πρόσφυγες, που δραπετεύουν από το μένος των Νορμαννών κατακτητών, ύστερα από το1066, και εκτιμώνται δεόντως από τους Ρωμιούς για πάνω από τρεις αιώνες (324 χρόνια, 1080 – 1404), ως οι ανδρείοι Ιγγλινοί ή Ιγκλινοβάραγγοι.

Niisiis võrdleb meie kreeklane Bütsantsi keisrit teeninud võõramaalasi Prantsuse Võõrleegioniga ja inglise gurkhadega. Kreeklaste võõrleegioni kuulunud traditsionaalselt kylfingid, kes olid Vadja-Ingerimaalt ehk tšuudide sõjaline klass. Sellega ju võikski piirduda, et kreeklane ise on kõnelenud (vähemalt kreekakeelne inimene) ja kes saaks veel lähemalt kreeka allikatega tutvust teha – Eesti varjaagid on tšuudid ehk kirde-eestlased, eriti Vai-wara põliselanikud nagu nimi isegi indikeerib!

Ent ma üritan siiski kaugemale jõuda pelgalt kaudsetest tõenditest, ühtlasi jõuda selgusele rhos-varjaagide osas, – kuivõrd palgaliselt ros-varjaagid ja kylfingid käisid Konstantinoopolis vahetustega või siis segaüksustena vähemalt – seda enam, et  paljude loetelude puhul Ida-Rooma õigusdokumentides loetletakse rhos ja varjaage eraldi. Veel enne aruteluga jätkamist oleks hädatarvilik loetleda üles ajaloolised allikad ja anda ka läbilõige erinevatest hüpoteesidest, mis peaksid näitama, kuivõrd oluline teema on senini Eesti ajaloos nuriseisundis püsinud vene okupatsiooniaegse surutise tõttu ja ka ajalooteaduse ideologiseerimise pärast, kuivõrd nõukogude sotsiaalteaduste doktoreid koolitati samuti ideoloogiaekspertideks ja vaid selle poolest olid nad Lääne kolleegidest “kõvemad”. Ärge uskuge muud sorti kõrgematesse nõuetesse!

/teksti ilmuvad vead, tähed kustuvad ja/või vahetavad kohti, ent ärge laske end segada/

Kylfingid-kolbjaagid näibki olevat tarvilik lüli, mis aitab easterlingides ära tunda need samad sõdurkaupmehed, kes “keisri meestena” väärisid Londonis kuninglikku vastuvõttu ja seadusi. Just sellisel diskursiivsel teel kylfingid-easterlingid on võimalik rekonstrueerida Eesti keskaeg ja puhastada narratiivi saksa uusaegsetest moonutustest.

Allikad

  1. Egill Skallagrimssoni saaga 10.peatükk;
  2. Thorbjorn Hornklofi poeem Haraldskvaethi;
  3. Islandi hiliskeskaegsed Geograafiad;
  4. Ruunikivid (Kylfing esineb pärisnimena või soonime asendusena);
  5. Bütsantsi õigusmäärused (ediktid-loetelud  a. 1060, 1068, 1073 ja b. 1082, 1086, 1088 – Alexios I Komnenos vabastas maksudes Patmosel viibivate väeüksuste kindralid);
  6. Vene õiguse paragrahvid (18.& 31. vt eespoolt), kohanimed lepingutes ja kaudsed viited kroonikates;
  7. Ungari kroonikakirjutus (Gesta Hungarorum).

A. Egill Skallagrimssoni saagas, mis on piisavalt tähelepanu senises eesti autoritegi käsitlustes leidnud  Thorolf Kveldulfsson tapnud Kesk-Norras maksustatud laplaste juures kokku sadakond kylfingit. Kuivõrd kauplema tulnud võõraid olnud ühelt poolt vähe, teiselt poolt olid need hargnenud ebasõbralikus lapi keskkonnas, siis esialgu tapnud vapper norralane kolmkümmend ja seejärel ka nn ülejäänud. Loomulikult paistab lugu ebatõenäolisena ja umbkaudne arv annab tunnistust hooplemisest.  Kylfingid olid väline abijõud igatahes Norra kuninga Harald Kaunisjuukse (või Linalaka, Blondi) vastase konföderatsiooni moodustamisel. Olevat osalenud Hafrsfjordi lahingus 18.juuli 872 Pärast lahingut käsitasid Kesk-Norrat oma mõjusfäärina, käisid seal kaubitsemas ja mõnikord rüüstamas, teatava arvestusega, et norralastel pole pärast lahingut jõudu ega südant neid takistada.

B. Thormbjorn Hornklof nimetab eepilises Haraldskvaethl identiteeti a Austkylfur, mida ekslikult on redigeeritud authkylfur “jõukurid”. F. Jonsson on tõlgendanud seda “idapoolsete paatidena”. Samas Vigfusson, siis näeb selles “idapoolseid mehi”, mis ühendab kylfingid easterlingidega. Seda meelt Guthmundsson, kes tõlgendab neid “ida-vaiameestena“. Võib põhimõtteliselt eeldada, et kui on ida-kylfingid, siis võiks olla ka neil läänepoolne haru. Jüüti poolsaarel paikneb Werro/wend-sysseli alla ehk ka Põhjameres idakaldal Thiud maakond. Sakslased ise peavad puhtnominaalselt maakonda just teutoonide siirdealaks! Täpsustusena eelnevale punktile: ida-kylfurid osalesid Heimskringla järgi Hafrsfjordi lahingus. Kylfingid sõdisid Agderi Kjotve juhitud väes Hordalandi, Rogalandi ja Telemarki vürstide kõrval. Nad pidid siiski ka teataval viisil kohal elama, sest pärast lahingit jaotatud ka nende naised peale muu saagi!

C. Miks vene õiguse “muulase” tõlgendus ei või õige olla, sellele räägivad vastu read “terra Kylvingorum, quam vocamus regnum Gardorum, ubi Madaius fuit”. Koolmeister Karl Kello eksib, kui väidab, et pelgalt Nygardiat on nimetatud kylvingute maaks. Need read ütlevad sõnasõnalt, Suur-Sküütia on Magogi laste mängumaa, ent see on erinev Nestori käsitusest, sest Gardarike, tegelikult kylvingute-Kylfingaland, on teise poja Madaiuse ehk ka tõu tegevusväli.  Millise ulatusega see riik oli, sellest annab aimu Vassili Tatitševi käsikirjaline ladinatekstikoopia Rootsi riigiarhiivist. Madaius on samuti “ohtlik side”, kuivõrd kurdid par excellence peavad teda enda esiisaks, ehkki ammazzare-naiste, kui volga-läänemeresoomlaste esiemade vereliinina, ihuviljadena ei tohiks see sugugi üllatav paista. Kuivõrd need naised tegelesid samuti jahiga, siis mõnede kurdidele lähedaste sõnade esinemine, näiteks kobras-kurbesk, boreaalses Euroopas ei tohiks meid edaspidi üllatada! Geneetika mõttes näiteks loetelu terra Romanum (Ida-Rooma järglasprovints Rumeenia), Dania, Suethia (Götamaa tegelikult), Norvegia ehk Gomeruse järglasliinid tõepoolest geneetika poolest klapivad. Tšuudil võib olla algselt midagi tegemist nn kõige vapramate sküütide osaga põhjas, neist jutustas esimesena Herodotos, ent on ilmne, et selline nimetus sai fikseeruda väikesele osale vaid erakordsa päritolu ja funktsiooni tõttu, mistõttu ilmtingimata võis see lähtuda vaid indogermaanlastelegi tuntud mõistest thiudans ehk kohtumõistja või isegi kuningas. See on eraldi küsimus, kuivõrd inimkonna ettepooletormavas ajaloos on valitsemine ja kohtupidamine eponümaatiliselt seotud saua, vaia või teivas-teibaga. Pange alljärgneva 12.sajandi-eelse Gardarika mõiste puhul tähele Böömimaa kuulumist konföderatsiooni. Kui Biem puhul ie>ö, siis Ingeri rööpvormi Bielska puhul võime oodata Böl(t)ska, mis sobib ju Bicis-Peivas-Peipsi järve paralleelvormi Pelas‘ga. Ilmselt ikkagi nii Põltsa-maa (varane tegelik Norme-Murum-gunde) kui Põl-va on kuidagi kuulunud samasse komplekti.

E. Alexios I Komnenos kirjutab ediktis 1088.aastal:  “Mainitud saarel (Patmosel) tervikuna, nagu ka kloostril koguomandiga, on antud exkousseia maksustamisest kõigile väeüksuste juhtidele nii roomlastele kui välisliitlastele: rhos, warjaagid, koulpingid, inglased, frangid, sakslased (baierlased tegelikult), bulgaarlased, saratseenid, alaanid, abasgid ja “surematuid”.”  Panite hästi tähele järjekorda ja eraldust seadustekstis: kõik on palgatud jõud, ent sakslased, prantslased, rhos, alaanid, isegi saratseenid on eraldi varjaagidest! Ainuüksi asjaolu, et neid rahvaid on kreeka keisri poolt palgatud on hiljem tekitanud pärilusvõitluse, kes olid parimad mehed, kelle kätte ida-rooma caesar’id oma elu usaldasid. Sakslased ehk nemtzoi ei ole varjaagid, varjaagid ei ole frangid ega ka mitte inglased, kui te ka leiate lausa ladinakeelseid varauusaegsed monigraafiaid, mis vastupidist üritavad väita! Küll aga on olemas rhos-varjaagid ja varjaag-rhos kategooria! Anglo-saksi 1066 lüüasaanud ja seetõttu pagendatud väeüksuste varjagiseerimine seisab otseses ja väga jämedas kontradiktsioonis easterlingide narratiiviga! Baierimaalt tulnud täiendus, ehk varem ka Beh/Beg-wara piirkonnaksnimetatud, muudab olukorra intrigeerivaks esmajoones seetõttu, et just siin leiame palju Külbing-Kolbing-Kulbing nimelisi kohti, mille puhul -ing sufiks olevat kinnitus rahvasterännu-järgsest ümberasumisest!

F. Vene õiguse kohta vaata eestpoolt. Pihkva letopissis esineb 1501.aaasta kontektekstis Kolbeži maakond ehk vene keeles Колбежскій-Колебнги-Кламантовскій погостъ. Panete tähele nn transpositsiooni häälikute fonofiilset koondumist esisilpi! Kõneletakse nn Veliki jõe basseinist. Põhimõtteliselt on tegemist piirkonnaga, kus sõsarjõge on nimtatud Camby-jõeks, mis mängib meie Kambja kontekstis ja ühele poole jääb Lutsi, teisele poole Kraasna siirdeala. Savolok-Zavolok dilemmast olen juba jõudnud kirjutada varem. Kaardilt leiame ka Vorontsovi ja Dubki. Sääsi-Sjassi jõe ääres manitakse Kolbega maakonna Klimetskoid, mis ei saa olla muu, kui viide Onega-Äänisjärve vepslaste sõjalise kaupmeeste klassi olemasolust. Mulle terendab siit, igatahes, mõnevõrra eksootiline hüpotees Sineuse rahva asumisest lääne poolt idapoole. Hoopis niipidi!

G. 950.aastatel ehk Arpadi dünastia valitsemisajal Ungaris  piirialasid kaitsma kölpenyekid. Need sissekanded leitakse Taksoni ja tema järglase Geza aegsetest kroonikatest. Ungarlased peavad vähetõenäoiliseks nende petšeneeglust, kes olid pealegi hilised sissetungijad üldse Tanaisest läände. Just petšeneegide vastu viisid Kiievi vürstid sõtta Gardarike ja nende piirnevatel alade, kokku Suur-Sküütia, suurväe. Liidu tegemise ajal Svjatoslav Esimesega Ida-Rooma vastu tulid ka Gardarike kolbjaagid. Mitmed kohanimed siiani meenutavad neile teenete eest annetatud feoode.
Kylfingitega seostatakse järgmisi piirkondi Suur-Ungari territooriumil (nüüd ka Slovakkia või Serbia):

  • Bacs-Bodrog maakonnas Kölpeny,
  • Szerem’i maakonnas Kölpeny,
  • Mezo-Kölpeny,
  • Kilbing Austria poolel
  • Arwa maakonnas Also-Kubin (13.sajandil oli veel Kulbin). Arwa meenutab meile Aru-Arv rahvast araablaste kirjutistes. Esisilbi reversioon oli nii tavaline Põhja-Euroopas, et kui Sigismund von Herbersteini teksti üldse on võimalik tõsiselt võtta, ehk Ilmen oli ka Ilmer-Limer’i järv, siis Ynger on sama hea kui Nygard ja Arwa vastab Rawa ehk rahvale. Pealegi just sellest Moraavia piirkonnas kohtame soomelikku W mt-DNA lisaks lingvistilisele marahawa geograafilisele kasutusele. Harju-Harria-Ariu’l on oma võimalused Rhos-Varjaagide pärja võtmisel, sest ehkki vaevalt Arwa ja Koulpingoi korrelatsioon saab olla juhus, pole sarnasus aluseks samastamiseks. Var-bola-Voro-bjov näib olevat just rhos-varjaagide pesapaik!

Lingvistiline tõend (kaudne) ja läbilõige diskursusest

 

Igasuguse induktiivse meetodi põhitõde seisneb lihtsas tõigat, et terve komplekt ei saa olla juhus!

Kui meil on raske pääseda ligi arheoloogilistele materjalidele, eriti nüüd, ja vene ajalooteadus põhimõtteliselt eitab tšuhoonetseid (tšuude küll vähem, sest need on juba Peeter Suure poolt Neeva jõe ääres maasse aetud), tuleb meil hakata komplekte võrdlema. Kuidas teiste poolt antud materjalide põhjal diskursiivselt tuletatud argument klapitab puudujäävat raudkindlat tõendit. Pakutud hüpoteese võib jaotada kaheks. A. kolbjaagid olid natsioon või hõim, selle hõimu sõjameeste klass või B. tegevusala nagu gild või tsunft, mis võis hõlmata erinevaid natsioone. Järgnev on vaid põgus läbilõige, mille mõte on tekitada seni puuduv apetiit Eesti ajalugu tagasi endale võidelda petiste ja muiduvandaalide käest!

A.

  1. Balti hüpotees  A. Djuvernua pakkus etümoloogiat leedu kalbingas “jutukas, lobamokk”;
  2. Finnismi-karelismi hüpotees algautorina nimetatakse F. A. Schiefnerit kui ka I. J. Mikkola’t (pluss K. Krohn), kes näeb algvormi sõnas kaleva “vapper, äge“, mis eponümaatikana on igal juhul õige;
  3. Türkismi hüpotees K. Neumann, kes märkas et kreeka autorol Konstantin Bagranorodi puhul esineb petšeneegide hõim koulpen, koulpingi nimi tulevat sõnast külbej “sõdur”;
  4. Finnismi-vadja hüpotees, millel on lääne ja idavariant  – a. lisaks Edgar Saksale kuuluvad tšuudi-parteisse ka Carl Christan Rafn, B. Briem ja Sugurdur Nordal; b. E. A. Rõdzevskaja, hiljem arendas seda edasi D. A Matšinski, pakkus venelaste seas, et need olid skandinaavia mõjutustega vadja hõimud;
  5. Lääne-slaavi hüpotees Pommeri Kolbergi (Kolobrzeg) linna kaupmehed, mida arendas muidu väljapaistev Vassili Tatitšev;
  6. Insulaar-germaani hüpotees, Barthi Guthmundsson arvas neid olevat rootslaste esivanemad, kes tungisid 9.sajandil Norra territtoriumile, teisisõnu pakutakse, et need olid herulite siirded Põhja-Euroopas, ehkki 5.-6.sajandist oli möödunud tükka aega. Olevat olnud Rootsi maksukogujad. Kylfingite järeltulijaid olevat rohkelt Islandil elamas!

B. Pritsak ja Stender-Petersen pakub, et olid elukutseline kaupmeeste tsunft, mida näib täiendavat ka Artur Jung kylfing-kaufling spiraaliga. T.E. Kartenin loeb kolfr kui “liit, selts“, mitte “vai, nui“.

Kylfing-Kalev pole ilmselt sama, mis kalevipoeg. Lapsel on isa ja lapsel on ema! Ehk Eesti eeposematerjali tuleb vaadelda juba siirdealalisuse võtmes vähemalt. Küll aga tuleb eepiline kontekst ehk tegevusgeograafia ümber hinnata. Kolbjaagidel oli see väga avar ilmtingimata.

(JÄRGNEB)

 


Tšuudide pärand: prolegomena

17. okt. 2017

27.märtsil 2016 kirjutasin SCE-s:

Viking, viccingi, vitingi, isegi winching, ja nende kontinentaal-germaani rööpvorm ascomanni on Läänemere idaosas ja Põhjameres tegutsenud kahtlase taustaga sõjameeste nimetustena tuntud. Vähem teatakse-arvestatakse Bremeni Adama ühes redaktsioonis esinevate Ninining või Bitinger, Biccing või isegi Buccingas kujudega – need vormid esinevad uusaegsetes ladinakeelsetes sõnaraamatutes ….

Ma olen diskursiivselt läbi aastate jõudnud selleni, et eestlased olid samuti need, kelle kohta öeldi viikingiajastul viiking. Ajajooksul, mida enam süveneda, tekib kahtlus, kas vähemalt  alguses sõna ei hõlmanud ainult volga-läänemeresoome veerahvaid, kes veenomaadidena opereerisid üsna monopoolselt Kaspia ja Põhjamere-vahelist kaubandust. Juba toona küll üsna tugevalt lahknenud keeltele vaatamata osati koostööd teha päritolu pärast ja suulisest traditsioonist ühiste juurte kohta. Nende paadiehituses vilunud rahvaste edukas hargnemine jaotas ajapikku erinevate vee poolt isoleeritud geograafiliste saarekeste ehk üksuste vahel.

Isegi ju sakslaste poolt möödunud kümnendil toodetud aimeseriaal tõmbab selge piirjoone indogermaanlaste ja viikingite vahel. Kaks erinevat dokumentaaltundi jutustavad neist kui kahest erinevast etnosest: 1. Große Völker: Die Wikinger, 2. Große Völker: Die Germanen. Viimane küll jaotub sisu tõttu mitmeks osaks. Viikingid pole siin käsitatud pelgalt kihina, tegevusalana, vaid etnosena.

Wiking-Wiccing on väga lähedal Bremeni Adami wizzi-rahvale, seda enam, et nõnda nimetanud tema teada  end ise inimesed, keda vanas maailmas hõlmati geograafilise asukoha tõttu muuhulgas nimetusega alaan. See on kõnekas asjaolu poolest, et tšuudid-vadjalased nimetasid oma emakeelt veel 19.sajandi alguses weiss-vejssiks! Küsige minult, millise kirjakoha järgi ma seda väidan!? Minu jaoks on oluline teada saada, kes on need meie endi keskel, kes alaliselt ala vääristavad läänemeresoomlaste ajalugu ja sellist uurimistööd üleüldse! Vahest on probleem üdini võnnuvõõruses?

Akadeemilise stuudiumi külgehakkamise peamiseks tunnuseks näib olevat allikate ja käsitluste vahelise erinevuse selgeks-saamine. Uurimistöö leiab aset allikapõhiselt. Tuleb minna alg- või tüviteksti juurde ja lugeda seda võimalusel originaalis. Kui varauusaegsete reisikirjade korral leidub kaasaegne tõlge, veel parem kui kirjamehe enda poolt heakskiidetud, siis saab teha lausa kaugemale ulatuvaid järeldusi. Mind rabas igatahes parun Sigismund von Herbersteini Rerum Moscoviticarum commentarii (1549) proslavistliku ja propagandamaigulise trükise puhul tõik, et Tšuudide järve, mis hõlmas toona ka meie Pihkva järve, ladina paralleelnimi olnud Bicis-Pelas ja saksakeelselt Peyfuss! Viimane on äratuntav Peibas-Peivas. Ent Bicis, kuivõrd olevat ladinakeelne vaste, seob tšuude puhtnominaalselt otse Biccingar-Viikingitega!

 


Vanad tabloidid (1): Tagasivaade Düsseldorfi asotsiaalide elukirevusse

4. okt. 2017


In Brevi: Kelle koloonia oli Tartu 1234.aastal?

24. sept. 2017

Annales Circulis Westphalici kroonikakompilatsioonis 1654.aastast puudutab 1234.aasta sissekanne Liivimaad erilisel viisil. Kõigepealt vastupidiselt meie arusaamisele, et vastupanud ületati mitte-Taani osas 1227/28 aastal lükatakse siin ümber ja rõõm näib seostuvat eelneva aasta kõige rängema näljaga 64 aasta (!!!) jooksul, mil nad maad enda mõjujõule selle kirjelduse järgi püüdsid allutada. Jääb mulje, et koor ja puud endad pandi nahka suures puuduses! Alanud tõeseemnete külvamine 1170.aastal ehk 64 aastat varem ja peamist raskust, oma taskust kinni makstud, kandnud Westfaali aadel ja sõjasulased! Kinnitatakse ka Friedrich II keiserlikku mõju sellele vaevarikkale ülevõtmisele. Seejärel aga refereeritakse Hermann Hamelmanni, et kõik urbs-tüüpi asulad ehk alaliselt avatud linnakud on Westfaali kaupmeeste käes ja erandina vaid Terpat ehk Tarbatu olnud ainuüksi Dortmundi-linna ainueesõigustega koloonia!!! Samas kõrgema järgu sõjamehed ehk ratsarüütlid olnud kõik ikkagi Westfaali meeste järeltulijad. Miks on see koloonia koht nii oluline? Kaasajal tundub, et Dortmund’i nimetus seostub suudmealaga ehk on jõe või lausa rannikuäärse linnaga, ent see pole nii! Dortmundi nimetus koosneb kahest sõnas Torth-Troth ja mannia: Throtmanni 890, Trotmannin 897, Trutmenni, Thortmanni 939, Throtmennia 947, Drutmunde 952, Drotminne 966, Thertmanni 983 mündil, Lütgendortmund, harva Throtmania ja enamasti Tremonia.

Dortmund asub ajaloolises Unna kreisis (nüüd linnast vahetult idas ehk Soesti tee ääres), kus Rooma keisririigi ajal oli kõige suurem leegioni laager Alpidest põhjapool. Meil asub Tartu aga vähe tuntud rööpvormse Unna jõe ääres ja laenamise hüpotees ei tee asja klaariks, sest indo-germaani põhjapoolsetes dialektides ka Huuna on tähendanud Emandat ehk on üsna üksühene vaste Mater aqua‘le!  Ma ei hakka ümber jutustama naiivset nimelegendi lahingust, kus roomlased hüüdnud rünnates  Trucide, trucide! (ehk löö surnuks!) ja kaitsjad pilkasid neid trot+mannideks.

Kas tõesti on Tartu saanud nime hoopis sisserändajate kolooniana? Siiski järgnev III lõik teeb asja veel intrigeerivamaks. Varasem nimi olnud Liivimaal Blivonia, ent mulle jääb mulje, et tegemist oli justkui ka mõnede westfaallaste varasema asukohaga ja Blivonial ei ole seost bleiben-verbiga (Jäämise maa), vaid slaavipärase Po-Morže ja Po-Ruzzia taolise piirnevusmääratlusega – Bo-Livonia. Lütgen-dortmund’i ju võiks seostada ljudi-lüüdilastega ja sellega, mida on spekuleeritud SCE-s Luki-Loke-Lutsi etc seostest. Loomulikult kiidetakse end valgustava, tsiviliseeriva ja omakasupüüdmatu maaletulemise eest, kus pärismaalased otsesõnu elanud kultiveerimatute, räpaste ja primitiivsetena. Selle koha mõte nõuaks peenema latinisti tõlget, kes teeks vahet iroonial ja labasel ülbitsemisel või siis ülestunnistusel, millist päritolu Westfaali aadel ise oli!


In Brevi: Kes Eestis tšuudid ei ole!

11. sept. 2017

Tšuudid on idaslaavi folklooris legendaarne rahvas: nad olid enne slaavlaste maa-orjadena maale paigutamist kohal, ühelt poolt, teiselt poolt vabadena ja selle nimel aheldajatest visalt pagejatena hämmastasid nii olemuse ehk välise ilme poole+iseloomuga kui ka ebatavaliste oskustega. Igaüks tahab olla kangelane, kui vähesed perverteerunud indiviidid välja arvata (nad võivad ka seltse ja seminarigruppe moodustada etc), seetõttu naabri kaevust hõbeda õngitsemises pole midagi ennekuulmatut. Ka mina olen topeltkuulmisruumis hariduse saanud selles mõttes, et ühelt poolt tšuudideks nimetas minu vanaisa, keda mul vaid põgusalt aasta jooksul oli võimalik lapsena tundma õppida, Vaiwara ja ka Narva linna põliseid elanikke, rääkimata Naroova jõe tagustest, kuna “esoteeriline” muinasteadus laiendas vanavene kroonik Nestori kasutust kõigile muinas-Eesti alade elanikele ja nende järeltulijatele. Just keeleteadlased on sellisele assimileerimisele kõige visamalt vastu seisnud, eesotsas Paul Aristega, ent tunnustada tuleb ka Edgar Saksa, kes järjekindlalt varustab vadjalased sidekriipsulise selgitusega -tšuudid ehk vadjalased-tšuudid, mis ongi ajalooliselt korrektne. Enamgi, seda teab iga rahvusvaheline lollgi juba aastast 1863, kui Robert Gordon Latham ulatuslikus ülevaates Euroopa rahvastest, selgitas ingliskeelsele lugejale, et tema pole töö ettevalmistuse käigus leidnud, et teisi tema käsitletavaid rahvaid oleks samuti tšuudideks nimetatud ja igaüks võib veenduda, et tema ettevalmistus on põhjalik ja haare ulatuslik! Eestlased väljaspool vadja kontaktalasid pole tšuudid ja ka soomemaalased pole tšuudid. Nii nimetasid Novgorodi ida-slaavlased endaga piirneva põlisala ehk hiljem ka Vadja viiendiku elanikke!

See ei ole aga takistanud meie vikipediste tõusmast üle nime-traditsiooni, ehk tšuudide endigi mälu ja veenda, et kõik eestlased ongi tšuudid! Ei ole!!!

Kes te siis olete? Mõned on setud, teised Wikke rootslased, edelas liivlased, Emajõe-äärses enklaavis wendide järeltulijad (ehk võnnnu-valged), aga peaasjalikult tšuhoonetsid! 

Ka see on väärikas pärand, vaadake Arosia pealt kirja Suehans!

 


Kes ütles, et loogiline ruut ei ole mitte-mingi nurgakivi ega mängi mingit rolli?

9. sept. 2017

Mina ütlesin, et monaad-düaad vahekorrast algab mõtte-arvutus: iga predikeerimisakt ühendab mingil kombel kahte elementi. Kas alistab, seab sõltuvusse, ristuvusse või kas lähemasse või kaugemasse (kontraarsesse) kontradiktsiooni!

Tahaks küsida, et häbi ei ole? Üldse ei ole? Pärast pikka  okupatsiooniperioodi rõhumist, mh tapmist, ja paljaksvarastamist on valetamine Eestis endiselt väga väike asi. Ei maksa end siduda valdkondadega, kus suuvärgindusega nii lihtsalt elu käegakatsutavusest mööda saab astuda. Kui valetaja ametis, siis taluge terve elu selle Sõnniku paha lehka!

Ent on mul alati olnud piinlik ka kurta selliste inimeste nagu Henn Saari (1924-1999) elukäigu taustal. Minu tagasilöögid on selle kõrval väike kriimustus. Küll me neist internatsionaalsetest saksa pahempoolsetestki pöördumatult siinmail jagu saame!


Filosoofiakursus kasulikele idiootidele: Kuidas asuda progessi ehk revolutsiooni poolele ja tunda ära kontr-revolutsiooniline vaenlane?

29. aug. 2017

Kuidas kellelgi, ent minu suguvõsas sellest puudu pole tulnud, et kontr-revolutsioonilises tegevuses või liikumises osalemise tõttu on GULAG-i veetud ja ka maha lastud. Eikelmannide arvukus on vene-nõukogude okupatsiooni ajal pehmelt öeldes märkimisväärselt kahanenud. Ja kui heita pilk 1849.aasta Neue Rheinische Zeitung’i jaanuarikuu numbritesse (nr 194), siis on ka ilmselge, miks just Ida-Eesti ja Ingerimaa tšuudide-ingerlaste-isuritega esmajoones suurvenelastele+bolševikele ette jäi. Väikesed rahvakillud tsentraliseeritud suurriikides on rahvajäänukid (see on tegelikult viisakas tõlge), mis on kaks sammu pimedast ettemääratusest maas ja fanaatiliselt punnivad muutustele ehk helgele tulevikule vastu. Engels toob ajaloolisi näiteid ääremaadel elavate šotlaste, baskide ja panslavistlike lõunaslaavlastega (???).  Selle vastu aitab ainult kas lahti-rahvustamine või hävitamine ehk genotsiid. Genotsiid ei pea olema massimõrv, mõiste sisu on tüvehävitamine ehk kui väikerahvas jääb revolutsiooni-Inglitele 200 arvukusega ette, siis enamuse huvides on õigus neid abstraktse idee nimel, mh kommunism, ajaloo jalust ära kaotada ehk hävitada. Kui on klassid, siis jõutakse järjega muutusi mitte-adapteeriva omanike-klassini, sest pole võrdseid ju kui mõned on selle nimel paljaksvarastatud! Ikka võrdsuse ja helge tuleviku nimel, kus väikese sõjaga võetakse ära ajend suureks, isegi globaalseks sõjaks! Muidugi ajalugu näitab vastupidist – mida suurem massi kontsentratsioon, seda suurem hävitusjõud ning indiiviide ei loeta. Neil polegi selles plaanis enam suurt tähtsust, sest identiteet kui sugupuulisus on tähenduse kaotanud, sest pärimisel ega pärandil pole enam käega katsutavat sisu ja kui oleks, siis liigituks see pigem kontr-revolutsiooniliseks “aspektiks”.

Siin äratoodud tsitaadid olid juba 30 aastat tagasi opositsioonilisele Eesti noorsoole hästi tuntud. Üllatab, et Postimehe esikolumnist Lobjakas neid asju ei tea!


Konverteerimisreeglid ehk de Bovelles oktagoniseeritud loogiline täht!

22. mai 2017

Olen juba kuus aastat tagasi pööranud tähelepanu Charles de Bovelles’i diagrammatikale ja mõnedele tema loogikaraamatutes esinevatele diagrammide variantidele, mis on kasutuskõlblikud ka kaasajal, eriti kombinatoorika kontekstis. Üheks vormiks teise konverteerimine aitab võrrelda sümmeetriaid ja ka võimalikke vigu. Filosoofiat ei peeta distinktsioonide poolest kaasajal enam rangeks teadmisvaldkonnaks, mida see oli veel skolastikana 17.sajandi lõpus, ehkki puhtkalkulatiivsena ta võiks olla seda kaasajal sõltumata intuitiivsetest lähtepunktidest, mis võivad varieeruda või olla teadlikult manipulatiivses võtmes ette seatud. 2012.aastal esitlesin nn Bovelles’i tähte, kus vastandused paistsid välja, ent need polnud süstemaatiliselt tsüklogrammeeritud, ehk ringsõltusmustrisse seatud, mida loogilise oktagooniga on võimalik teha. Siin on kõrvutatud uus ja veel 2011.aasta seisuga arenev, kujunev!


Castrum Sancta Maria de Monte

13. apr. 2017

Apuulia kivikrooniks hakati Castel del Monte’t (kohalikele Castídde d’u Monte) 19.sajandil arhitektuuriajaloolase Willemsen’i eeskujul (Steinerne Krone Apuliens). Algselt nimetati lossi Castrum Sancta Maria de Monte‘ks, ja kui inimesed grammatiku tarkusega ajalugu vaatleksid, siis ei tekiks neil nii palju tühihüpoteese ega arusaamatusi asjade otstarvetest ja sihtgrupist.  Loss ehitati aastatel 1240-44 (teatmeteosed pakuvad ka daatumit Friedrich II surmani 1250.aastal). Ehitis püstitati merepinnast 540m kõrgemale ulatuvale künkale ja Andria ei jäävat sellest kaugemale 16 kilomeetrist.

Mõõtmed

Mägikindluse müüride kõrgus on 25 m ja tornid praegu meeter kõrgemad, ent väidetakse et algselt isegi +5m. Põhiküljed on 16,5 m ja nurgatornide küljed 3,1 m.  Sisehoovi seinapikkused kõiguvad 6,96 ja 7,92 meetri vahel. Lossi diameeter olevat Vikipeedia teada 56 meetrit (???), mis ei klapi korrapärase oktagooni pika diagonaali kalkulatsiooniga – 43m. Küll aga liitmistehete korral kahe nurgatornidiagonaalidega kõigub +14-16 vahel ehk tõesti 56-59m. Igal korrusel oli kaheksa tuba ehk kokku 16. Kolmel tornil leidus keerd- või vint-trepp. Lossi peavärav avaneb itta nagu eesti elamutel. Tõsi, lossil on ka teenistuskäik ja see on otse lääneküljel. Seega erinevalt Rigsthula saaga lõunaväravast eelistas normanni-švaabi keiser pigem easterling’ilikumat lahendust. Keerdtrepid lähevad vastupäeva ja igas tornis on 44 astet 22 cm läbimõõduga samba ümber. Mis on vastupidine toonasele praktikale. Vasak ja parem on siin segi. Ülemistel korrustel leidus ka loomulikku päikesevalgust akendest ehk mitte ainult monoforiumid ehk ovaalsed valgussilmad: vaid Andria linna poolsel seinal on triforium, teistel biforium (mõeldud on akende sambaid). Andria kõlab kreeka keeles (andros) nagu “mees”, pange tähele! Seinad on otse kaljusele pinnale püstitatud, kuna tornidel on vaid pesad. Ruumid on 3 ja 9,5 m kõrgusel. Lubjakivi on peamine materjal, millest blokid on välja tahutud, mistõttu värvus varieerub valgest roosani.

Ehitise sisehoovi seintepikkuste ebakorrapärasus olevat planeeritud soovist jälgida igaastaselt 8.aprillil ja 8.oktoobril (mida peeti 8.kuuks – lt octo “kaheksa”) varju täiuslikku klappimist sisehoovi vastas-asetseva seinaga.

Ehkki hoone ehitusstiili mõjutuste üle vaieldakse, et see on “eht-teutoonlik keskaegne arhitektuur“, viitab ehitustööde Capitanata kubernerile usaldamine hoopiski hilist Ida-Rooma ehk Bütsantsi mõjutusi. Keskajal oli seal veel eraldiseisev ja traditsioone hoidev kreeka kogukond, keda hinnati erinevate ekspertiiside tõttu, muuhulgas ökonoomse ja maitseka oskuse eest püstitada kindlustusi. Ilmselt just sellega seostub esmajoones klassikaline kreeka-rooma stiilis portikus ja sissekäigu disain.

Müsteerium ehk küsimus funktsioonis

Peamiselt vaieldakse lossi funktsiooni üle. On pakutud nii otstarvet jahilossi kui ka riigivarade-dokumentide panipaigana. Kõneldud on ornitoloogilisest pistrike nn kivitallist ja isegi observatooriumist. Normanni verd Friedrich II huvitus bioloogiast ja talle omistatakse esimese jahilindude teadusliku käsitluse kirjutamist üldse Õhtumaadel. Müstilisemad interpretaatorid märgivad seevastu, et keskajal olevat oktagooni käsitletud vahetuma segavormina ruudust ja ringist: ring sümboliseerivat taevast (õhku?) ja igavikku, kuna ruut maad, mis sirutub nelja ilmakaarde. Jahi-lindude zooloogilise uuringukeskuse saab kohe mahakriipsutada hoone hüdroprojektist lähtuvalt. (Lindude rohkus kindlasti saastaks kasutatavat vett.) See kogus katustelt vihmavett ja viiest tornist kahekast juhtis vee allpoolsetesse ruumidesse nii pesuks kui käimlaks. Jah, Friedrich II on ilmselt WC kui water closet ehk vesiklosetiga tsiviliseerija. Veetsisternid klapivad viie kaminaga neis tormides. Kuna turvameeskond elas-kasutas kolme ülejäänut. Samuti olevat paake tühjendatud sisehoovi keskel olevasse bassein-purskkaevu ja hoovi kivikatte all olevasse veemahutisse. Bassein-purskkaev olnud samuti hoovis oktagoonse plaaniga ja ühest tükist välja raiutud (spaa ehk araabia hammam ?).

Väidetavalt oli see veel 1743.aastal vaadeldav (Troyli). Veemahuti olnud ka hoovi sillutise all. Idee, et loss võis olla logistiline ühenduspunkt rahutu maakonna sõlmpunkti kontrollimiseks – selle lükkab tagasi tõstesilla ja vallikraavi puudumine, mida ilmselt sellise kivise künka otsa polnudki mõistlik teha. Hoone projekt näitab, et peale väljastpoolse ohu eest kaitsmise püüti ka seestpoolt korda hoida. Selleks, et erinevate hoonekülgedele asuvatesse ruumidesse kahel korrusel pääseda, oli vaja alati läbida sisehoovi. Korraga sai ühest sissepääsust vaid kahte ruumi. Vaid kaks ruumi on omavahel uksega ühendatud. Nii väidetakse, ehkki plaani järgi ütleksin muud!

Just seetõttu kasutasid Anjou dünastia ülevõtjad-monarhid hoonet samuti Friedrich II järglaste aresti all hoidmiseks luksusliku vanglana, sest kõik eluks tarvilik oli seal käepärast. Kaheksatahkne plaan on ka Karl Suure kabelil Aachenis ja Jeruusalemma Kaljumošeel. Samas ainult neist sakraalsusmõjutuse otsimisel lähtumine jätab Itaalia arhitektuuriajaloo mäluviletsusse. Oktagoonseid vahitorne ehitati Lõuna-Itaalias juba varem ja nende kontekst ise osutab, milline võis lossi ideejärgne funktsioon olla. 1246.aastal veetsid kindlustatud oktagoonis mesinädalaid keisri suhtest Bianca Lanciaga patustatud abieluväline tütar Violante, mis võiks iseenesest olla indikaator. Kohe esimestes dokumentides, mis lossi ehitustööde kohta leitud, lähtuvalt nominaal-definitsioonist, ja see peaks hoone plaanistki olema ilmne, et selline sektsiooniline ehitis oli mõeldud mäe jalamil asetseva Püha Maarja kloostri hostelina. Peenemad aadlidaamid vajasid jumalikku ehk Jumala-Ema abi tanu alla saamiseks, abieluõnneks ja esmajoones viljakaks ühiseluks väljavalitud aadlimeestega. Raske on öelda, millise tunnuse alusel Friedrich II just selle Andria kloostri välja valis. Vahtide järelvalve aluse ruumi läbimise tingimus viitab ebadiskreetse käitumise vältimisele, kuna kaisterajatise loogika, kui rünnatakse väljastpoolt, nõuab vastupidiselt kiiret ja otseläbipääsu ühest seinast teise juurde. Seega aadlidaamide hostel pidi neid kaitsma nii välise kallalekippumise kui ka seesmiste kiusatuste vastu!

Küll aga kasutas Friedrich II järeltulija Sitsiilia Manfred lossi jahiseltskonna lõbustamiseks ja justkui karistuseks sellise kergemeelsuse eest, saatis Anjou Karl I sinna pärast 1266.aastat mediteerima Manfredi pojad Henry, Azzo ja Enzo.

Jahilossi hüpoteesi on kummutatud samuti tallide puudumise ja peenete reljeefide-ornamentide olemasoluga, mis spartalikule jahimeeleolule kuidagi ei vastanud. Ehkki renessansis hakati ka ürgmehelikele tegevustele nn värviküllasema pilguga vaatamata. Uurimiskeskus või teadustempel (peenem kool) sobib sellega, mis öeldud – loss käis samanimelise Püha Maarja kloostri külastamise, mediteerimise ja uurimise juurde. Koridoride puudumine on viinud oletuseni, mis tegelikult sisehoovi raidpesadest on ilmne, et kiviosal on olnud puust siseehitus, mitte pelgalt pergola vaid avapõrandate, varjualuste, treppide, käsipuude ja laudade-toolidega!

Kaheksa ja reinkarneerumine?

Me teame, et oktagoonne rada läbiti võidutraaviga vanadel eestlastel kuninga surma puhul ehk ka pole üllatav, et kristlikus numeroloogias tähistas TÄISARV kaheksa ja oktagoon uuesti-sündi. Just seetõttu vastandati 666 ehk metsalise arvule 888 kui Jeesuse ülestõusmist ja taastulemist. Kaheksa läbib kõiki ehitise dekoratiiv-elemente: kaheksa nelik-ristikheina motiiv sissekäigul, leidub ka kaheksa päevalille lehtede motiivi iga kambri võtmekivi kaunistusena. Dekoratsioonis on kasutatud šwaabi kaunistuste motiive, skulptuuris olevat aga tunda tsistertsi-arhitektuuri ja prantsuse mõjutusi. Mind ei üllataks, kui sellel lossil oleks läbiuurimata maa-alune osa, salakäik kloostri poole või katakomb epitaafidega, mis võib teha sellest ühtlasi omamoodi pseudo-mausoleumi. Kardetavasti seostub see kuidagi tema ema Sitsiilia Constance, kellelt ta päris otseselt just need regioonid, mälestuse austamisega. Mind ei üllataks, kui sealt leitakse talle pühendatud krüpt!

Kuningliku hostelina – Castello Santa Maria – minetas koht funktsiooni 15.sajandil: 1.detsembrist 1463 nimetab Aragoni Ferdinand seda Castel del Monte‘ks. 18.sajandil oli loss aadlielamuna või hostelina lootusetult vananenud, ka religioon polnud enam oluline ja sealt eemaldati kõik väärtuslik – marmor ja möödel -, et neid kasutada mujal. Bourbonide dünastia viis marmorsambad ja aknaraamidki Caserta paleesse.

1876.aastal arvas taasloodud Itaalia Kuningriik 25 000 liiri eest lossi oma muinsuskaitsealuste hoonete sekka, ent restaureerimine algas alles Mussolini Itaalias 1928.aastal. Väidetakse, et Umberto Eco ammutas Apuulia Kivikroonist inspiratsiooni Roosi nimes oma Aedificium’i jaoks.


Unclaimed history (1): Kas easterlingid olid eestlaste esivanemad?

11. veebr. 2017

unclaimed-history-easterlingen

Ma pean millestki alustama, vastasel korral need 200 lehitsetud raamatut-dokumendikogumikku võivad ähmastuda igapäevase pingutuse väsinud õhtupoolikutesse. Enamus ajaloolasi on kokku puutunud easterlingide prominentse positsiooniga Suurbritannia ajaloos. Pennant kirjeldab easterlinge, kui meie (brittide) “kaubanduskunsti isandaid”. Nad asusid Londonisse enne 967.aastat, sest kuningas Etheldredi määrus sellest aastast, deklareerib, et “keisri mehed (ilmselt idakeiser, keda varjaagid teenisid, sest saksa keisril polnud veel Läänemere-äärseid linnu sellel ajal) või easterlingid, kes tulevad oma laevadega Billingsgate sadamasse, tuleb kohelda heade seaduste väärilistena”.
Nii kirjutab William Herbert raamatus The History of the Twelve Great Livery Companies of London. Easterlinge on võrreldub kõnekalt hugenottidega, kes olid usupagulased “härraslikud (peened) ja kasulikud võõramaalased”, kes üsna kiiresti sulandusid Inglismaa ühiskonda. Richard Lõvisüdame ajal, ilmses seoses ristiretkede rahastamisega, tõusis nõudmine hõberahale, mis oli vermitud “idapoolsetes Saksamaa osades”, selle hõbedapuhtuse tõttu, ning seda hakati nimetama easterlingideks-sterlingiteks tegijate päritolu alusel. Üsna pea müntisid nad isiklikult raha inglaste kuninga jaoks Rahapajas, viies selle kunsti Inglismaal täiuseni.  Ja mitte Striveling-Sterlingi järgi Šotimaal, ega tähekeste-tärni järgi mündil, kuna vanade paberites nimetatakse seda müntraha  Nummi Esterlingi ehk Proba Moneta ehk Monoy de Roy (Prantsusmaal).

easterlings-are-not-german-hanseatics-like-lombards-are-not-burgundians-you-see-you-fuck-there

Veneetslastele antud kaubandusõigused Londonis, mh kaubelda easterling’idega. Saksa hansa on eraldi easterling’idest! Milleks, kui ainult (?) sakslased siin niigi kaubandusega tegelesid?

Ma ei hakka tegema siin nõukogude-Eesti igapühapäevase paberilt mahaloetud komnoorte mälumängu nalja (“Millest tuleb inglise rahaühiku sterling nimi?”!!!), vaid tuletan meelde põhifaktid enne argumentide loetelu juurde minemist. Sterling tuleb sõnast easterling ja need olnud mõnedel hinnangutel vanad preislased ja pommerlased, kes olid oskuslikud kulla ja hõbeda kaevandamisel, mida nad õpetasid ka brittidele. Probleem on selles, et seal pole ei hõbeda ega kullakaevandusi, küll aga võrdluseks olid tšuudid kõikjal tuntud kaevandamise ja sepakunsti poolt, samuti on teada araablaste reisikirjeldustest, et ro’uz rahvas kontrollis ka Novgorod-Moskva-Volga kaubandust veel 15.sajandil hõbedakaevanduste omamise tõttu. Kveenimaal, Uuralites ja Ungari territooriumil asuvad senini suurimad hõbedaümbertöötlemiskaevandused-tehased Ida-Euroopas!

Easterlingid domineerisid Põhjamere kaubandust 17.sajandi alguseni, pidasid kaubandussõdu, sekkusid piraatliku jõuna kõigi selle mereruumi-äärsete riikide sisepoliitikasse. Nad olid nii hollandlaste, inglaste kui ka prantslaste lepitamatud vaenlased. Ent easterling polnud sakslane ehk alemann nagu on ilmne palgasõdurite etteastetest neist rahututest aegadest. Easterling esitas väljakutse alemannile ehk sakslasele, järelikult polnud easterling ka mitte idasakslane vaid täiesti eraldiseisev identiteet! Ja seejärel pärast neid vihaseid sõdu Põhjamerel justkui kadusid! Ilmselt Liivi sõja katastroofi tõttu, mis näib, tõi kaasa kogu ajaloo ümberhindamise, kuni selleni välja, et justkui poleks neid kunagi olnudki!

Keegi siiski vaidleb vastu (ja selle vastupunnimisega ma kavatsengi selles postituses tegeleda), et Etheldreadi määruses peeti küll saksa keisri alamaid silmas, ent vaadake Hansa ajalugu Londonis, otsige üles konkreetsed dokumendid ja te näete, et sakslaste hansad, mida oli 13.sajandi alguses vähemalt kolm suuremat grupeeringut, sisenesid Londoni turule varem seal resideerunud easterlingide Steel-yardi kaudu, mis kergitab iseenesest rohkelt küsimusi. Henry VII 1497 aasta parlamendiaktis tehakse vahet Danzigil ja Eastlandil, ehk ilmselt ka Pommeri või Preisimaa “teoorial” on üsna lühikesed jalad.

hanze-linnade-parv

Vaadake, kus asub enamus Hansa-linnu, mis parvena ilmselt paistab silma. Need on Elbe jõe läänekaldal.

Easterlinge on nimetatud erinevatel viisidel ja see on mõnikord viinud väga julgete üldistusteni või siis märkusteni, et easterling pole ostmann, ostmann pole ostrelin, ostrelin pole austurman ehk esimesel ei pruugi olla mingit tegemist ajaloolise Austurvegr’i kui merigermaanlaste igapäevasesse geograafiasse kuuluva suuna ja geograafilise ehk konkreetse suurusega. Igal rahval on unikaalne geograafiline positsioon ja ilmakaaremääratlused nagu parem-vasem liiklusmomendil!

Ma üritan näidata, et nortmanni, südermanni, westmanni ja ostmanni pole liiklemismomendist sõltuvad, vaid neil on teatav keskpaiksus, mis Põhja-Euroopas asusid kesk- ja uusajal Taani väinade kui tsentrumi kohal. Sõnaraamatuid-leksikone hakati trükkima kohe trükikodade levimisel. 17.sajandi alguses esineb neis juba easterling-osterlin märksõna. Suur osa neist kõneleb “ida-sakslastest” (ent mitte kunagi päris-saksoonlastest). Arvestades prantslaste keerukat ajalugu – Caesari kolme miljonit ohvrit keldisõdades, roomastumist ja idabarbarite meelevalda sattumist -, siis riiklik-geograafilise kuuluvuse lähtepunktiks võtmine identiteedi seletamisel või rekonstrueerimisel peab kõige olulisemaks riiklikust. Hiljem on ka Britannica selle vooluga liitunud, vastupidiselt õiguslikele regulatsioonidele, mis sellist lähenemist ei toeta. Neid kaupmehi “Ida-Saksamaa osadest” nimetatud Mercatores Estrensis. Probleem on selles, et ladina keeles on idapoolsust võimalik väljendada sõnaga orientalis!

fennones-sueones

Osterlaenningar=Ostermän on Kalmari Retsessis ehk skandinaavlaste (normannide)  uniooniaktis soomlane

Easterlingide päritolu temaatika vastuolusid märkasid algusest peale ka sakslased ise. Raamatus Geschichte der wichtigsten geographischen Entdeckungen üritab autor näivust päästa seletusega, et nii nagu olid saratseenid, keldid või sküüdid üldnimetused, nõnda ka Põhjalas mõisteti eestlaste nime all kõiki idas elavaid natsioone, millest Balti mere äärsele nimetus Austurweg, islandlased nimetasid svealasi (?) ostermannideks ja soomlased svealasi austmennideks (?), millele ma pole kinnitust leidnud. Otse vastupidi. Sellele räägib vastu skandinaavlaste uniooniriikluse alusdokument Kalmari Retsess, kus soomlasi nimetati osterlaenningar-ideks. Kes võltsib ajalugu? Ilmne, et mitte ainult moskoviidid!

Easterlingide küsimus on näide ajaloos nii tihti ette tulevast ideologiseritud ehk klassikalisest paradoksaalsest mõtlemisest. Kui westmannil ja northmannil on fikseeritud osutus, siis ostmannil on see liikuv. See võib olla rootslane, “ida-sakslane”, meklenburglane, pommerlane või preislane, ent see on täiesti võimatu, et liivimaalased! Ostermann võis korraga olla nii normann (meri-indogermaanlane) kui südermann (kontinentaalindogermaanlane), ent mitte soome tõugu! Ent kui on kirjutatud normann või südermann, siis ta pole kindlasti Liivimaaga seoses!!!westman-laanemees

Kõigepealt kas suunad olid fikseeritud või liiklusmomentaalsed?

Snorri Sturluson Heimskringla määratleb meest Breemenist, kes sündinud Saarlandis, kui südermanni. Ehk täielikus kooskõlas sudrvegar rekonstruktsiooniga, milleks peeti Põhja-Saksamaad ja ka kogu Alpide-eelset Euroopat, kus indogermaanlased elasid. Põhimõtteliselt jääb Saksamaa, isegi Madalmaad, Inglismaast, mille lõunaranniku vastas asub Gallia-Frankia, idapoole, ent sellegipoolest polnud ei hollandlased ega westfaallased inglastele easterlingi-ostmanni. Sama võib arvata ka iirlaste kohta, kelle asustatud saari Islandi kõhu all nimetati otsetõlkes Läänemeeste saareks – Vestmannaeyar. Kui meriindogermaanlased sinna jõudsid, siis elasid seal juba iirlased, keda nad nimetasid westmannideks. Kuna ka kroonikud nimetavad inglasi otsesõnu läänlasteks. Seega on iirlased ja inglased määratletud põhiasukohajärgi ja see ei sõltu liiklusmonendist, kui nad leitakse Põhjala meestest põhja pool elamas, näiteks Islandi saare ranniku ääres!

Huvitav on see, et easterlingid olid algelisemad või paremad meremehed-laevadeehitajad kui iirlased ja indo-germaanlased, vähenalt iiri kroonikud möönavad nende erakordseid puidutööoskusi. Eestlaste võimalik (ja lausa edukas) retk Islandist loodesse üle Atlandi ookeani tekitab meis naerupahvaka, ent kui te loete alljärgnevat teksti, siis kas teil piinlik ei hakka, et võib-olla teel Inglismaale üks lurjus vahele tulnud ja teie onu pärandi kontvõõrana üle löönud?!

james-ussher-1624-1656-armagh-piiskop

Kuidas te suhtute Iirimaa Cloyne maalkonna piiskoppi George Berkeley’sse (1685-1753)?  Kas samasuguse astmega õpetlane Iirimaa põhjaosast on eeldatavalt vähem tõsiseltvõetav esitatavates seisukohtades? Loeme, mida on öelda piiskop James Ussher’il (1581-1656) raamatus Veterum epistolarum Hibernicarum sylloge; quae partim ab Hibernis Iirimaa ajaloo kontekstis easterlingide päriolu kohta:

Liivimaad, mis kohe Balti mere rannikul välja sirutub, jaotatakse kolme koha-keele alusel Eestiks, Lätiks ja Kuramaaks. Eestia ehk (nagu Crantzius seda nimetab) Estonia provintsis nähakse elutsemas, keda vanad kreeklased Ostiaei ja Ostionesteks nimetasid, Saxo Grammaticos eestlasteks ja meil nimetatakse Ostmannideks. Sealtmaalt kolm venda väejuhti Amelano, Sitaraco ja Yvoro Põhjatee (Norwagia) ja põhjapoolsete saarte kaudu, pooleldi kaubategemise ettekäändel tulid Iirimaale ja hakkasid mereäärseid sadamaid püsivalt okupeerima, kirjutab Giraldus Cambrensis. Nii juhtus 10.sajandi alguses, et alles siis (!!!) taanlased tungisid iirlastega tülis olles (f Caradocus Lhancarvensis) Iirimaale ja Harald Harfakir (ehk Kaunisjuus) Iirimaa alistas, millele on viidatud, mida vürst Conan Veneditia poja Griffithi Eluloos on ära märgitud. Isegi (uuris see autor välja) Dublini linna, ka teisedki linnad, kindlustused ja abihooned, kus see võim vallutusega end kehtestas vendadest teine ringkonnalise püsilinna asutas, mida nende iirlaste tavakõne nimetatakse Porthlarg’iks, millistes tänase päevani võimu ellu viiakse. Giraldus tõepoolest jutustab, et need kolm Ostmannide väejuhti (dux-ducibus ka Hertsog) venda võisid kolm äratoodud linna ehitada Dublini valdusõigus antakse selles Amelano’le, Waterford (mida iirikeelselt Porthlargy-ks nimetati) Sitaracole, Limiric Yvorole. Ja ühtlasi on loetletud linnad  need, mlle järgi piiskpid Lanfranco’s (?) ja Canterbury ametitooli järgluses võtavad normannidelt nende võimukorra, kui et iirlastelt ametisse asumist eelistavad vastu võtta. Asi on selles, et nagu meie annaalides 1095.aasta puhul tähele paneme Põhjateelased (Norwagenses) või Ostmanne, kes Iirimaa linnu ja mereäärt hõivavad, nimetatakse normannideks, mis keskajal võis olla, nagu õpetatud teavad, kõigi taanlaste, norralaste (põhjateelaste), Liivimaa elanike ja ülejäänud põhjaalade rahvaste üldnimetus. Et mitte vaikides mööda minna, mida Conani poja Griffithi elu kirjutajalt on edasi antud: üks kolme venna hõimlaste (veresoost) seast, kes Iirimaale tulid, koos oma Põhjateelastega koondusid Gallia suunas ja prantslastelt võidetud kohas Normannia maakonna asutasid. Teda nimetab ta Rodolphum’iks, keda teised Rolloks, kellelt Guilielmus ja teised normannid, kes Inglismaad valitsevad, oma sugupuu tõmbavad.

ka-ostmanne-nimetati-keskajal-vahetevahel-normannideks

Ad fontes!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Me loeme siit välja kolme Ostmanni venna nime, kelle hõimlaste saabumist annaalides tähistatakse 795.aastaga ja keda esialgu seostati esmajoones Recrani saarega. Nimekujude paljususeni kohe jõuan. Ja ka märgin, et kui ma ka ei suuda näidata ostmannide soomlust, siis ilmtingimata teatud Eestimaa kihelkonnad, mitte ainult põhjarannikult, vaid ka Võrtsjärve äärest (nagu ilmselt Kungthal) ja Lõuna-Eestis Kodijärveni välja saavad end seostada kadunud onu pärandiga. Liivimaal ei ole muistsest ajast saadik elanud mitte ainult soome tõugu inimesed. Seda ei näita mitte ainult kohanimed vaid ka elanike geenikombinatsioonid ja need ulatuvad 1500 aasta taha vähemalt! Teiselt poolt võivad eestlaste esivanemate teod olla mässitud ka taanlaste-norralaste ehk nortmannide kangasse. Kolmandaks pole mitte ainult Normandia asutaja Rollo Jalutaja olnud selle kirjelduse järgi eesti soost, vaid lausa Suurbritannia monarhia William Vallutaja läbi! Eestlased pole mitte ainult Läänemerel isanda rollis olnud, vaid ilmselt ka vahetevahel kontrollinud laevandust Põhjamerel! Normannid tegid 11.sajandi alguses palverännakuid Pühale maale, ühe sellise käigus 1016.aastal avaldasid rändurid Itaalias kohalikele vürstidele sellist muljet sõdimisoskustega, et neil paluti palgaliste ihukaitsjatena kohale jääda. Sajand hiljem said nad oma Lõuna-Itaalias nn Sitsiilia kuningriigi, mis samuti paistis silma kaubandusliku vabaduse ja vabade kunstide õitsenguga. Kuni dünastilised abielud inkorporeerisid palgasõdurite töö Saksa Rahva Püha Rooma riiki. Normannidega ema vereliiniga seotud Friedrich II oli punapea ja väidetavalt normannide soost saksa keiser, kes kunagi ei mõelnud sakslaste peale!

Võis siis lausa saksa keiser olla ema poolt eesti ehk easterlingide soost? Itaalias säiluvat kondid ja seega ka mt DNA paremini, mine tea!

Järgneb!

viikingi-munt-antoniuse-ehk-tonni-puuga

Antoniuse rist või Tõnni-Tinnüspuu?


Põhikahtluse tõusmine(207): se imaginer POLE Ilmamaa “kujutavad ette”

7. märts 2016

207 artikkel207.artikkel näitab, et tõlkija prantsuse keel oli parimal juhul algaja tasemel, ehkki SCE tõlke ignoreerimine seal, kus võinuks nn lõigata, viitab üldisele keelekompetentsi puudumisele. Kas Ilmamaa pettis Eesti kultuurkapitalilt toetust võttes raha välja?

Jultumus on privatsioon, passiooni puudumine. Puudulikkus seal, kus inimene näitab välja kohmetust, meelepaha või astub kõrvale.

Prantsuse teksti tõlkimisel saab läbi ka lausesabata, mis ilmneb nii Ilmamaa kui ka venekeelses tõlkes: qui l’excite “mis seda esile kutsuks=вызывающих ее движение духов.”  Pöördevorm on lähemal venekeelsele interpretatsioonile kui prantsuskeelsele alusele.

“Vastandub häbile ja samuti uhkusele, kui mõlemad on õiged on samalaadne kõrvalekalle nagu гордость и стыд — страсти, заслуживающие одобрения, ei vasta originaali “et aussi à la gloire, en tant que l’une et l’autre sont bonnes” ja SCE “häbelikkusele ja ka uhkusele vastanduv pahe, kuna nii üks kui teine on head. ” Descartes’il ei ole kummagi puhul tegemist tingimustega, sest uhkus/aulisus on aadlimehele kohustuslik. Uhkus/au on hea, ehkki saksa keele kaudu ja selles tõlkes ongi superbia‘st saanud Stolz, satub eesti vaste kahemõttelisse asendisse. Ent eestlaste, eriti Võnnu kihelkonna rõhutuse ajalugu arvestades, tundubki tavalise Lääne vaba kodaniku enesekindlus ülbusena.

Tõepoolest on võimalik crudelitas tõlkida “julmuseks”, ent miks mitte siis veel äärmuslikumalt tooruseks? Kui me võrdleme sõnu julmus, toorus ja kalkus eesti keeles, siis vaid viimane kirjeldab esmajoones empaatiata (nagu komnoortel) meeleseisundit ja tundeid, kuna ka vihateod, ja see on sootuks teine emotsioon, võivad olla toored ning julmad. Ning commiseratione=pitie on “kaastunne“, mitte seniilsete nõukogude esteetikute haletsustunne, mida nad kohtavad omasuguste ringis.

se imaginer est croire

Järgmine lause – “sest noorena kujutavad kõik ette ..” – tõestab, et tõlkija-toimetaja ei oska prantsuse keelt, sest originaalis – “Car il n’y a personne qui ne s’imagine, étant jeune” – funktsioneerib se imagineuskumist“. Võib-olla võikski sellega meie odüsseia lõpetada!?

***

Descartes ei kõnele constrainte=necessitatibus puhul “sundustest“, isegi venekeelne обязанностей sobib paremini, vaid ikka au-kohustab (noblesse oblige) piirangutest. Ja ka vastunäide. Saksa lurjusele ja vene kommunistidele pole muidugi probleemi kujutada ette pärismaalasi alamolenditena ning nende majapidamisi ja elusid laostada. Kõige suurem Euroopa seiklus viimase 100 aasta jooksul sündis ju nende koostöös! Neil sigatsejatel ei ole au ega häbitunnet, ja pärismaalastel pole nende suhtes mingeid kohustusi peale maalt väljaajamine!

Põlu all” väljend puudub Descartes’il täiesti, küll aga lähedast varianti pakub venekeelne tekst “и всеми презираемым“.

Viimase lause –  “si la perte des biens est jointe à leur disgrâce, il se trouve des personnes charitables qui leur en donnent” – ei pea silmas pelgalt varanduse kaotamist, kuivõrd ka ladina bonorum indikeerib kõiklaadi inimlikke hüvesid (sõprus, seltskond, teened etc). Samuti prantsuse-ladina charitlable=pius POLE “härdameelne”, mille lähivariandi leiame vene милосердный, vaid “headtegev/vaga”.


Põhikahtluse tõusmine(37): comment=quomodo=kuidas POLE “Miks=Почему”

6. märts 2016

37 artikkel hingepassioonidKohe pealkirjas on Ilmamaa varjamatult oma allikate poole pöördunud, mistõttu põhimõtteliselt kaks ontoloogilist küsimisviisi, millele ka vastavad erinevad kategooriad, on vahetusse läinud. Kui Descartes küsib kuidas ja ka vastab mehaanilise a-b-c kirjeldusega, siis Ilmamaa ja venekeelne Miks arvavad, et Descartes’i vastus räägib algpõhjusest. Prantsuse comment vastab ladina quomodo‘le ja seda pole võimalik tõlkida muudmoodi kui kuidas, kuna ainult vene tõlge interpreteerib prantsuskeelset comment’i Почему-sõnaks, mis vastab eestikeelsele  “Miks“.

Võib ka norida, kas entretenir=foveo “toitma” (nagu akutoide, mis süütab sisepõlemismehhanismi), mida SCE eelistas tõlkida “passiooni tõstmine” on sama, mis vene поддерживающие ja Ilmamaa “alal hoida“.

On kindel, et Ilmamaas istuvad poolearulised, küsimus on, millisel määral säärase tõlkerämpsu tegemisse on segatud TÜ õppetoolid, sest mingit kvaliteetset akademismi sellise “intellektuaalse taseme” ümber pole võimalik ehitada!


Põhikahtluse tõusmine(15): disposition=eri-korraldus/pära POLE “состояния=seisund”

5. märts 2016

artikkel 15Kui mõni mees võtaks enda juttu, mida loengus puhutakse, tõsisemalt, siis ei juhtuks neid apsakaid, mis väärikale kogemusele pretendeeriva kirjastuse puhul annavad tunnistust teemaga mitte-tuttavolemisest üldfilosoofilises plaanis. Ma ei soovita osta sellelt kirjastuselt ühtegi tõlketööd, mis käsitleb varakeskaegsest ladina kirjandusest kuni skolastika languseni 17.sajandi lõpul. Kui keeles on sõna positio ja dis-positio, siis peab prefikseerimisel olema kaalukas põhjus. Panemine pole sama, mis ärapanemine ja ka ära panemine! Positsioon võib olla sõltuvalt olukorrast ja keele idiomaatikast sõna-sõnalt seisund, ent seda ei saa olla dispositsioon! Kui võitluskunstides kodus inimesele antakse käsklus en garde!, siis ei tähenda see käed taskus seismist ega ka mitte kaabu käes pargis edasijalutamist, vaid dispositsiooni võidelda. Meie kehaliikmetelt võivad olla erinevad korraldused, sõltuvalt olukorrast, ning selles seisnebki elu eripäralisus, ent see ei saa olla mitte mingil juhul seisund, vaid ikka protsessiga kaasas käiv üleminekuline korraldus. Dispositsioonis on kindlasti olemas dünaamiline aspekt muutustele vastamiseks, mida seisundil pole.

dis positio arrangement ordonnance

Promptement=citissime ei saa olla “jõuline”. Citius, altius, fortius! Ehkki miks mitte ei võiks Ilmamaa asuda ka olümpismi aluseid redigeerima!

Inserti ei saa olla “surutud”, vaid ilmselt “alla jääv (vahel)”.’

Se dilate=dilatat pole “paisuma” vaid “laiendama, edasi toimetama”.


Põhikahtluse tõusmine(24): affections=Empfindungen=tundmused POLE “ärritused” või “состояния”

4. märts 2016

ARTIKKEL 24Kui võtta tundmus-sõna ära sentimentidelt ja liht-afektsioonidelt, nii nagu SCE tundmust kasutas tõlkes, ja tõsta see passioonide asemele, et oleks ikka “eesti sõna”, siis kuidas nimetada lihtafektsioone nagu valu, kuumus (ma tunnen valu, mul on kuum!), ehk milline uus sõna võtab tundmuse koha? Ärritus! Kuumus ja külmus, kuivus ja märgolemine, on ärritused! Vaatamata sellele, et samal kohal Empfindung saksakeelses versioonis ongi eesti “tunne“. Ehkki состояния tõlkimine samalt kohalt eesti keelde pakkunuks veel põnevamat varianti. 

Maitse küsimus: Joindre=iungo on “liitma”, mitte “lisama=прибавить”.

Viimase lause algus “Viimase erinevus tuleb sellest” sarnaneb näiliselt saksakeelse lahendusega, kuigi originaalis seisab lihtsalt si non que.

“Ärrituste ruut!”

finnaeus estica octagonus philosophia naturalis


Põhikahtluse tõusmine(22): frapent=feriunt=puudutavad POLE “воздействующим=mõjutavad”

2. märts 2016

artikkel 22Üks lause, ent Ilmamaa eestikeelne tõlge oskab ikka vene tõlkega sümpatiseeruda! Välisobjektid puudutavad=frapent=feriunt meie meeli, mitte ei mõjuta nagu kinnitab ka venekeelne interpretatsioon (воздействующим). Saksa erregen viitab pigem erutamisel-ärritamisele. Kui tähestik pole selge, siis ilmselt pole võimalik hoomata kirjakunsti võimalusi ega kõiki sõnu mõista: “mis see Y või Z tähendab?”

Väike paragrahv, ent selles eritatakse tajusid kolmeks meelelisuse-aistingkimpude valdkondadeks: siseapetiidid, passioonid ja välismeeled.


Põhikahtluse tõusmine(116): estant celles du visage POLE “näo veenid=вены лица”

29. veebr. 2016

116 art116.artikli puhul võib ette heita leksikograafilist tõlkimist, ühelt poolt. Teiselt poolt jällegi kolmandate keelte tõlkevariantidest lähtumine. Kui veri muutub külmemaks ehk tõmbub kokku, siis on see tihedam. Leksikograafiliselt seisavad tihe ja paks kõrvuti ladina crassus eesti vastetena, ent neid ei saa teineteisega suvaliselt asendada, mitte sõltumatult kasutuskontekstist. Selle loogika järgi nõuab vähem ruumi. Külmemaks ja paksemaks muutumine (kristalleerumise puhu?l) ei luba ühtlasi vähem ruumi haarata! Koolilaps muidugi loeb Ilmamaa tõlget ja kilkab mitšurinlikust pealehakkamisest – vaata, kui alaarenenud oli 17.sajandi inimene, sest tema paksemaks muutumine võttis vähem ruumi! Paksem olla tähendab nii hõreduse kadumist kui ka laiuse suurenemist, kuna tihenemine implitseerib vaid esimest, mistõttu saab selles kontekstis olla ainuõige tõlkevariant.

Descartes’i tekstis pole otseselt juttu näoveenidest, küll aga pakub sellist nn mõttelist-sisulist varianti nii venekeelne, kui ka Bennetti ultramoodne interpretatsioon. Järgmine lause algab nii venekeelses variandis kui ka Ilmamaa “eesti tõlkes”samal kohal.

Espouvante=consternatio on ehmumine, mitte kohkumine, mis mõnes murrakus pelgalt “murega” piirdub.


Põhikahtluse tõusmine(148): Kindlalt=неуклонно pole exactement=täpselt

21. veebr. 2016

148 artikkelKuidas saavad mõned fraasid 1:1 kattuda tõlkekäsikirjaga, mis käis läbi Ilmamaa toimetuse ja mille puhul lõpetamata EPA agraarharidusega sm Runnel tegi asjatundmatu ettepaneku passioone tõlkida! Ma olen teadlik soome tõlkest, ent soovitan ka Descartes’i pikaajalise koduriigi Hollandi tõlget vaadata – seal on jäetud passiooni-mõiste tõlkimata! Ja püüdke mulle seletada, et neil on sõnavara piiratud ja nad ei tunne asja nii kui meie Võnnu murrakuga seltsimehed!

Mis mõtet on üldse aastaid õppida, kui seltsimehed jätkuvalt stalinlikku jonni ajavad. Keeli ei oska ja päritolu-pärilikkus on ka nigel – sobiv materjal stalinlikuks eksperimediks!

Asja juurde.

Seesmised hingeliigutused – selline varaint oli ka minu tõlke esimesetel redaktsioonidel. Üks selline käsikiri kadus Avita toimetusse. Ladina tõlke internae commotiones vastab kaasaegse sõna emotsioon etümoloogiale ja tähendusele.

Me muretseme tavapäraselt-igapäevaselt või on meil hingehädad? Eesti keele idiomaatikas tunneme me muret asjade üle. Ja see on tavapärane, isegi normaalne. Kuna muretus tähendaks just seda, mida peame silmas hinge-hädade all! Troubles on eesti keeles mure, mitte häda! Vene keeles on see tõlgitud тревога-ми “häire”, ladina keeles tumultus “vapustus”. Roosas kastis Ilmamaa tekstiosa läheb kaugele ette Descartes’ist, kuidagi teisiti öelda pole võimalik.

Kus mina ja ka teised indoeurooplastest tõlkijad, enamasti, oleme tekstitruult tõlkinud “täpselt järgida voorust” (võrdle ladina virtutem exacte ..), pöördub Ilmamaa eesti lugeja poole nagu vene tõlge: kindlalt voorust järgima=неуклонно следовать стезей добродетели.

Paremaks-pidamise=meilleures asemel on Ilmamaa leidnud kuskilt õigeks-pidamise. Tegemist on siiski filosoofilise tekstiga. Õige seostub juriidilise õiguse, EETIKA või teaduslik-loogilise paratamatusega, mitte subjekti paremusele pürgiva otsustusvõime kirjeldamisega.

Effors de Passions on sootuks hajunud tundmuspuhanguks, ehkki Descartes’i sepistatud dualistlik erinevus peaks ju veelkord juhtima siin tagajärgede tundmisele ja mitte-parata-saamisele.

Kas tõesti on nii raske aru saada, et inimkeha passioonid on inimese mina, tema teadvuse suhtes nagu vanainimese kulunud põis, mis sõltumata tahtelistest jõupingutustest lihtsalt ei pea?!

Lahingus lõhkevate mürskude keskel tundis iga sõdur 1941.aasta hilissügisel Ilmeni ääres vastupandamatut soovi saksa suurtükitule alt pageda – ja sellele pole midagi tegemist vaimse dispositsiooniga olla arg! Mehed on vastutavad eelkõige oma perekondade, mitte avantüristist mänguri sm Stalini ees!


Põhikahtluse tõusmine(18): se terminent pole eesmärk=aim (ilma eessõnata at)

20. veebr. 2016

18 ARTIKKEL B18.artiklist paistab ilmselgelt välja, et Ilmamaa meeskond (tõlkija-toimetaja) on edastanud teksti eesti lugejatele vene- ja ingliskeelsest tõlkest. Kusjuures nad pole olnud võimelised otsustama Jonathan Bennetti tõlke puudulikkuse üle, mis on ilmne prantsuse-ladina se terminer-terminantur ümber panemisest eesmärgiks. Ning on ILMSELGE, et see tõlkehälve ei saa pärineda mujalt kui aims at interpreteerimisest, mis on kusjuures ka idiomaatiliselt vale tõlge!

Teksti juures on olnud ala-arenenud inimene! Vene-eesti tõlkes esinev shortcut “mittemateriaalne objekt”, mis algtekstis on sõnasõnalt “objektile, mis pole materiaalne”, kinnitab eelpool postitustes väljatoodud suundumust.

haldane 18

Samas tundub, et meie varganägudel on ees olnud SCE tõlge, ent oma piiritus ülbuses pole nad olnud kompetentsed otsustama tõlke ja tõlkija taseme üle, ning nn ebakindluse ületamiseks “viinud läbi parandusi” teiste tõlgete eeskujul, neid keeli põhjani isegi oskamata! Vargus on see igal juhul, isegi kui SCE tõlkekäsikirja väljapetmist, mis sealt toimetusest korra läbi käis, tõestamiseks jääb midagi vajaka. Varastati Kultuurkapitalilt ja peteti raamatulugejatelt raha välja!

Tapke Komsomol ja Eesti saab veelkord vabaks!


“Välismaalaste laim” (täiendatud)

9. märts 2015

rohkem kui 200 000 surma saanud johann gotthilf Vokckerodt

Hilisemas Venemaa ajalookirjutuses on püütud revideerida Peterburi rajamisel hukkasaanud tööliste arvu. Nii- naasuguste absurduste kõrval kõneldakse vahetustega tööst ja palgalisest tööjõust, kes vabatahtlikult tulid tsaari unistust täide viima.

Seejuures üritatakse tugineda välismaalaste kogutud andmetes esitatud arvulistele vastuoludele. Rootsi kuninglik ohvitser, soomlane Lars Johan Malm aka Ehrenmalm (1688–1774), kes langes Põhjasõjas vangi, pakkunud vaenlasena isegi väiksemaid arve, kui sõbralikud välismaised kahekeelsed riigiteenistujad: 50 000, kõigest! Siiski ei taheta tähele panna, et mees räägib aastatest 1703.-04, mitte pikast, Peeter I surmani instigeeritud sunnitöö süsteemist.

Tõsi ka Aubrey de la Mottraye (1674—1743) pakkus 80 000. Olgu üle kinnitatud, et kõik olid kaasaegsed ja kas reisisid koha peale või teenisid mingil viisil vene keisrit.

rohkem kui 300000 ptersburg ka näljast

Toon ära Friedrich Christian Weber (1680?-1739), Johann Gotthilf Vockerodt (1693-1756), Just (Jost) Juel (1664 -1715) raamatute tekstikohad. Kõrgem pakkumine ületab isegi 300 000 töölist, kes surid haiguste, kliima, kurnatuse ja nälja tõttu! Tsaar ei vaevunud või ei suutnud ette mõelda, et töölised vajavad toitu.

Petersburg was erected on the swamp of estonians

See vene autor refereerib kedagi, kes ei tee vahet tšuudidel ja tšuhonetsitel, või siiski?

Mõnes mõttes üsnagi märgiline, et Saksamaa kindralstaabi finantseeritud nn tööliste-talupoegade revolutsioon niitis Romanovid võimult just Peterburis.

Taani diplomaat Just Juel kirjeldab töötapatalgu.

just juel


Kui rohi oli rohelisem!

23. mai 2018


Prae-ludium (1): “CIA did it!”

22. mai 2018

CIA moodustati ametlikult 18.septembril 1947. Nõukogude ajal eelistati kõneleda Luure Kesk-Agentuurist (LKA), mis justkui suhestus KGB-ga. Siit algabki peamine viga. Ehkki KGB kontrollis NL riigipiiri, siis oli selle peamine ülesanne tagada sisejulgeolek. CIA-le vastas brittide MI ehk military intelligence, mille organisatsiooniline vaste on venelastel sõjaväeluure GRU. 1947.aastal sai organisatsioon uue nime peaasjalikult kulutuste kärpimise pärast, see ei tekkinud tühjale kohale ja seaduspärase koondamise tegemiseks, vähendatud personaliga, vahetati the Office of Strategic Services ehk OSS nimetusega ja restruktureerimisega säästuinstitutsiooni ehk CIA vastu, mis pelgalt koordineeris võimalik et endisi, nüüdseid freelance võrgustikku, kes nn eradetektiividena võisid pärast sõda teenust müüa, või ka rentis sõjaväeüksuste koosseisudest sobivate oskustega läbiproovitud ohvitsere. Viimane moodustati ametlikult üsna hilja 13.juuni 1942 ja võrreldes brittide MI osakondadega oli tegemist esialgu amatöörlike, ent siiski kiiresti omandavate entusiastidega, keda kuninga alamad igati järgi üritasid aidata lihtsalt põhjusel – sõda oli väga kulukas ja viiski tegelikult 1/4 impeeriumi pankrotti! Ehk CIA pärines II maailmasõja tuleristsetest ja värbas hiljem, pidas kõige sobilikumaks materjaliks, neis oludes end tõestanud militaarspetsialiste. Ainud natsid paistsid neil aegadel pärast sõda tabu olevat ja neid kuulati ära või pigem seoti ära salajaste militaarprojektide nimel (uuri op Paperclip). Enamgi, sõjakurjategijaid jälitati isegi Külma sõja ajal veel solidaarselt, kuni selgus, et mõned sõjakuritegudes kaasa löönud saksa sõjaväeluure usaldusisikud on pool sajandit olnud bolševike teenistuses, kui need leiti NKVD, GPU või SMERŠ palgalehtedelt. Vihmauss pole ainuke elukas, mis poolitamisel toodab kaks samasuguse DNA-ga organismi. Ilmselge, et kui bolševikud said abi kodusõja ajal juba saksa endiselt keiserlikult sõjaväeluurelt, siis omandati osa nende operatiivvõtestikust, kuni neid šokina tabas III Reichi katse jõuga ressursse Venemaal üle võtta, sest ilma nendeta poleks sõda Suurbritannia ja USA-ga olnud võidetav. Stalin tegi oma parima, et varustada toorainega III Reichi, ent ilmselt mitte piisavalt palju, et mitte  tekitada apetiiti see jõuga üle võtta ja kogu protesesse saksa efektiivsusega ise juhtida.

Ameeriklased õppisid brittidelt ja esialgu oli see härrasmeeste teema, mille juurde kuulus isiklikest finantsidest karjääri edendamine nagu Kreeka polistes parimad kodanikud eneseteostuseks.

OSS-s töötasid osakonna juhtidena kõige jõukamate Ameerika perekondade võsukesed: Mellonid, Vanderbiltid, du Pont’id, Morganid, Archbolid jt. Ainult Rockefellerid ajasid oma liini.

William Henry Vanderbilt ja Andrew W. Mellon, kaks suurt majandus-dünastiat rajajat, arvatakse tihti inimkonna ajaloo 10 kõige rikkama mehe sekka. Ehk kui keegi ütleb, et “CIA did it”, mõelge sellele, miks pidid need hästikindlustatud inimesed milleski mittehädatarvilikus osalema. Teiselt poolt kujutlege, milliseid toredaid (ka romantilisi) ja tõsiseltvõetavaid-kaalukaid sidemeid võisid professionaalsete oskustega sõdurid soetada II maailmasõja järgses ajastus järel-OSS organisatsioonides, kui lõkkele lõi anti-bolševistlikud sõjad Koreas ja Vietnamis!


Saatused (1): Sinine ankeet

14. mai 2018

Geni on tänuväärne ettevõtmine, eriti postsovetlikus Eestis, kui otsene terror, provotseerimine ja pealepassimine hajutas ja võõrandas ENSV-s sugupuude erinevaid võrseid üksteisest. Mõnikord andmed väga täpsed pole, teinekord vaikitakse neis maha teatud sünnid, mida teadis iga eesti lehelugeja EW-s, sest elati üsna avalikult – häbenemiseta kuulutati kihlustest, laulatustest, lastesaamisest ja ka lahutustest. Martin Eikelmanni tütar Adja Eikelmann oli abielus Paul Freibergiga ehk koloneli ja EW Kõrgema sõjakooli ülema Herbert Freiberg-Raidna (1897-1942) vennaga. Genis teatatakse tagasihoidlikult, et Adja “hukkus küüditamisel”. Kui see vaid tõene oleks! Adja võeti NKVD poolt ette kui EW sõjaväeluure agent ja piinati surnuks – nii teatab nn väliseestlaste ehk päris-eestlaste ajaleht Võitleja 1973.aastal.

Võiks küsida, et kas ma siis polnud kuulnud neid jutte? Eduard rääkis, ainukesena. Mul polnud teile näidata vanu lehti ette seal Tõnissoni 1, et siis nõuda ÜLKNÜ uljaspeade tänavale viskamist! Ma olen siiani pahane ja keretäiega võlgu ei jää!

Keegi küsis tuntud Virumaa ajaloolase nime minu käest maja hallis. Ma polnud tegevliige. Ma ei pea teid valgustama nii tundlikest teemadest nagu auruveskiomanik Eikelmanni hukkamisest 1918.aasta märtsis Narva laadaplatsil. Kui Tartus on mälestustahvel Kompanii tänava bolševike veresauna ohvritele, siis minu teada Narvas on siiani terroristid nagu Dauman jt kangelased, ja Eesti nn esiajalugu ehk punases terroris hukatute nimekirjad venekeelsele elanikkonnale “vaenulik propaganda”.


“Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast!” (19:24)

29. apr. 2018

Film Brimstone jäi 2017.aastal, kui ta esmalt vene kinolinadele tuli, suurema tähelepanuta ja kogus ülimalt tagasihoidliku 2,1 miljonit dollarit kinosaalidest tagasi investorite tasku. Ent see film pole kaugeltki nõnda halb nagu koomiksite ekraniseeringud. Ma ei ole kapitalismi kriitik, sest sarnaselt suuremale osale eestlastest saan kõikides suguvõsahädades õigusega süüdistada Saksamaalt eksporditud sotsiaaldemokraatlikku revolutsiooni Venemaal, mis finaliseerus Ingeri- ja Virumaal genotsiidi või laostamisega.

Peamine sisuline probleem lähtus: 1. ajaloolise konteksti ähmasusest, ehk  periood ja geograafia, 2. Piibli-teoloogia ühekülgsusest, mis tegi sellest sotsiaal-feministliku rünnaku USA ajaloo teoloogiliste aluste vastu. Sotsiopaadist pastori-jutlustaja suhu panna sõnad, et “me jätsime vana maailma tema pattude pärast, et siin, uues maailmas” teostada end Jumala loomingu ja lastena, võinuks ju süžeepinge poolest kontreeritud mõne teise unistaja paradiisi-naasja või Eldoraado-otsingutega – “Tõenäoliselt paradiisi värava ees, enne aeda naasmist meid kiusatakse rohkem kui eales varem, et mitte usu tasuna pälvida algne koht ja surematus Tema Aias etc“.

Olgu selgitatud, et inglise idiomaatikas esineb brimstone “väävli”-sõnana, kui kirjeldatakse Soodoma hävitamist “tule ja väävli” läbi Genesise ehk Moosese I raamatu 19.peatükis. Ilmselge, et ühtegi linnapõlengut me selles filmijutustuses ei näe, küll aga groteskset metsiku Lääne paroodiat.

Nevadas kaubeldakse hinna üle ehk teenuse hind lepitakse igakordselt kokku kliendi ja teenusepakkuja vahel – sissevaade litsenseeritud bordelli!

Põhimõtteliselt võinuks samasuguse sotsiopaadi-peretüranni jälitusloo asetada vahetult vene okupatsioonijärgsesse ENSV-sse, kus sadistliku julgeolekuveterani ja nüüdse partorgi retoorika oleks lihtsustatud paindliku “revolutsioonilise hädatarviduse” justifikatsioonidega. Mehe juhtiva ja jumaliku autoriteedi kehastamise jutu asemel naiste vabastamine eelarvamustest, mis halb ja mis on hea. “Anything goes” on ajalooliselt täiesti korrektne olukirjeldus, mis mõnes kohas võis aastakümneid inimesi terroriseerida, kui mitte “bandiidid” ehk metsavennad poleks neid alaliselt sihtmärgina käidelnud. Revolutsionäärid pidid elama hundikarjas ja nad ei saanud kunagi olla liiga julged, ehk pidid arvestama, et keegi neile appi jõuab, kui ka üksik vend metsast neid kitse pähe, sest näljast ju silmanägemine hägune, maha laseb.

Winchester’i vintrelv, mida heroiin kasutab viimases vaatuses, paneb arvama, et sündmustik leiab aset kõige varem 1870.aastate lõpus. Tsiviilkasutusse levis pärast kodusõda 1861-65 just nimelt see westerni klassika alles 1873.aasta mudelina. On ülimalt kahtlane, kas pärast kodusõda oli võimalik mõnel hiina mustlaspaaril (on täiesti võimalik, et nad nõnda välja nägid seal, võrrelge hiina juutidega) kõrbest üleskorjatud murdeealine tüdruk bordelli müüa. Valge orjus oli absoluutne tabu ja litsiks hakati neil aegadel, kui (terveid) mehi oli demograafiliselt sõjakadude tõttu järsku vähem kui naisi, peamiselt rahaahnuse ja lõbusa seltskonna pärast.

Sotsiopaadist jutlustaja meelevald 17.sajandi vaimus, kus tõesti naiste suukorv oli häbimärgistamisena ettetulev praktika, pole 19.sajandil väljaspool saksa fanaatikute usukogukondi (amišid ehk šveitsi anabaptistid) kuigi usutav. Selle asemel esitletakse meile rõhutud madalmaalasi ja allasurutud sadomasohisti, kellena teeb karismaatilise rolli Guy Pearce. Ühe naise võitlus perevägivallaga areneb neljas vaatuses. Esimeses vaatuses näeme tumma pereema, kes kogukonnas ka ämmaemandana funktsioneerib, ja uut pastorit, kes asub minevikupattude pärast naist ahistama, mis viib abikaasa tapmise ja majapidamise mahapõletamiseni.

Teises vaatuses tehakse samm ettepoole. Naistevastasest vägivallast värvikas ja lõbus elu kaevandusalevi bordellis, kuni jutlustja väljailmumine annab viimase tõuke, millest heroiin üritab välja pääseda identiteedivahetuse ja enesevigastamisega. Bordellipidaja vägivalla tõttu muutub üks hea lits keeletuks ja defektsena enam hästi ei kõlba, ehk siis postimüügipruudina leiab väljapääsetee ääremaa farmi, mis oli samuti üsna suur loterii alati. Selle vaatuse sümboliks on westernilik duell raamatupidajast tütrekaotaja ja bordellipidaja vahel. Loomulikult lastakse väljakutsuja murdosasekund enne tubli maksumaksja vastust seljatagant korravalvuri poolt pikatorulisest relvast maha. Nii palju reeglitest ja aumehelikkusest. Mitte miski ei taba paremini kui tõde! Sitane Lääs, ei mingit Metsikust!

Kolmandas vaatuses, ehk omakorda sammus ettepoole, ehk kuidas loodi olukord, et tüdrukust sai kõigi poolt solvatav raha eest ihumüüja, näeme brutaalset naistevastast perevägivalda, libekeelset jutlustajatüranni silmaheitmist tütrele. Seda vaatust vürtsitab hollandlannast abikaasa avalik suukorviga suitsiid kirikust ja kahe bandiidi abistamine seatallis, mille tipp-stseen päädis putinliku valimislubaduse lavastusega – terroristi hukkamine poomise teel välikäimlas!

Ehkki jutlustaja võiski olla kõva võimleja ja nagu merehunt tugev mees, siiski pole usutav, et kui üks röövel teise 70 kg tegelase suutis paljakäsi ära puua peldikukatusel seistes, siis keegi väänab tal relva käest ja haavab teda surmavalt pähe. Kogenud metsavend sellist viga ei tee, kui ta on pooljõus, et riskib relvatorust haaramisega! Intsesti jäleduse eest põgeneb tütar kõnnumaale.

Neljandas vaatuses näeme saatuse nööki. Elage oma identiteediga, teid tundvas keskkonnas. Lõpuks veetakse teda võõraste otsuste ja tegude eest kohtu ette. Tema ei lase sellel sündida. Kui reaalne on vägivaldse sotsiopaadi roll Guy Pearce’i esituses? Võrdleme seda näiteks tuntud EW-aegse kriminaali Jaan Möldri elust mahakirjutatud natuuriga! Pastor polnud alkoholi kuritarvitaja, ta oli väga tugevas seksuaalsõltuvuses allasurutud mees, kes samal ajal ei kohkunud millestki tagasi omatahtmise saamiseks isegi sugulaste tapmisel. See on teatav nartsissism ja ekstsentrilisus, mis mõlemaid kujusid ühendab. Normidele kitsamas ringis sülitamine, et siis kaaslasi manipulatiivselt avalikus silmas narrida ja mutta trampida. Pole vahet milline on süsteem ehk ka õigustus, sotsiopaat või psühhopaat proovib igal juhul, isegi kui ta teab, et pikemas perspektiivis tabab teda korvamatu tagasilöök ja absoluutne krahh.

Kolmanda asjana näen ma filmi ebaedus üsna vähetundlikku trailerit, ehk distributsioonifirma tegi oma tööd üle jala.