Solvumisest

21. jaan. 2018

“Ta ei ole sinu vend, ta elab topeltelu!”, lajatasid seinadki  vastust Kompanii tänava teise korruse kabinetis. Seda saatis käerahmamine, et ei tema ega ka ilmselt mina ei saa sinna enam midagi teha. Teatavates asjaoludes. Olin küsinud Iwanile tööotsa tema palvel. Teist korda elus, esimesel korral ta turvas Tamme staadionil kontserdi ja tegi ühe vapra rusikalöögi, kui teised keskkoolide sporditähed mokk töllakil rokkarisoenguga idioodi väljakutset turvamehele, minule, pealt vaatasid. Keegi kommenteeris hiljem, et ma võimlesingi seal kõige enam, mis sai ilsmeks siis kui Kaimu Keeraku poksikotina ülelinnalist tuntust kogunud samuti keskkaallane Käärik palka välja maksis.

Iwan oli valmis tegema programmeerimistööd aga diskvalifitseeriti peaasjalikult mulle tundmatu D-päeva desperaado pärast. Ja vaata nüüd! Nüüdne naine on sellest kortsunud lehest ju noorem, rääkimata viljakusest. Ilmselt oli aga asi veelgi hämaram. Topelt ei tohi teha, see on absoluutselt keelatud, sest see ei tõuka välja mitte ainult sahkerdajat vaid ka selle, kes sulle halastas, oli sinu Ingliks, Sinule peavarju andis, Iwan! Mitte ainult Anton Hanseni lapsed ei kukkunud ja perse, võiks lohutuseks öelda. Või kas ikka vaiwaralased saavad endale seda lubada?

Võib-olla mul tõesti on luulud, et keegi kunagi ütles, et “Iwan jäi raske esimese eluaasta tõttu arengus maha, kiduraks, seetõttu kasvatusrütmi nimel panime talle aasta hilisema sünniaasta!”

Või lausa nii, et keegi pole kunagi sisenenud pärast uksekella esikusse:

“Kus sa hulkusid kogu selle aja!”

……

“Pool aastat?”

……

“Me võtsime juba uue poisi vahepeal!”

“Ma võin Raineri asemele tulla!!!”

Ma küsisin, kes see oli, mis jutt see oli?

“Ahh, üks poiss käis end Rauliks pakkumas!”

Ma tuletan meelde, et Iwan oli keeruline kasvatuspeatükk. Ta hüppas liikuvama hakkavast autost nagu kapten Tenkeš välja põhjustades Insenerile suuri probleeme. Ta kukkunud autoteele rataste vahele, ent oma silmaga seda ei saanud näha, sest kui üks pudenes, siis teist enam jooksu laste ei saanud selles segaduses. Teda kahtlustati lausa tapmises! Igatahes Insener käitus sündmuskohal nii külmavereliselt, et ma imestasin, mis üldse teda võis endast välja ajada ja kui ta raevu läks, siis mis selle taga pidi seisma. Kord ma nägin tema raevust-pisarateni stseeni ja see seostus EW-aegse koolmeistrist isa kiusamisega “kodanlikuks-natsionalistiks” koolikomsomoli poolt.

Ent see ei ole peamine. Peamised on märksõnad – Florida, Kariibi meri, soo, puujalg, põlv, väljaroomamine … Mis sitapeadest stirlitzeid mängiva jõnglastekamba suust ma seda kuulsin? Kuidas võisid nad SEDA juttu kuulda, kas tõesti keegi istus samal ajal paneel-WC, kus võis hästi kuulda erinevaid jutte, ka siis, kui neid mõõdukal toonil peeti a a la “Me fajjamme zind zeall! …. Ma ei saa, mul on siin lapsed…!” (vastas peenike hääl).

Aga ei, mulle vastati, et Iwan rääkis, ehkki oli kokku lepitud, et neist asjadest ei räägita kellelegi. Mina kambaliikmeks ei kvalifitseerunud. Olen solvunud, Betooni Söökla Prügikasti Iwan!

Mulle ei saa sellisest solvamisest kunagi küllalt!

Advertisements

Kuu-paiste sonaat

20. jaan. 2018

Ma olen pikalt mõelnud, kuidas sellest kirjutada. Milline mees oli see “õigupoolest turvamees”, kelle täpne lask isetehtud õhkrelvast, mille “lahinguvedru” ta pikalt otsis, viis majja pugenud krati tabamiseni. Luua ettekujutus põlvkonnale, kes pärast tema lahkumist 1980.aastal Eikelmannide suhtes otsematest või kaudsematest liinidest ilmale on tulnud. Minu mäletamist mööda üritas ta igal õhtul lastele midagi peast ette lugeda. Miks ta rääkis esivanemate ja tema elus sündinust napilt 2- ja 5*-aastastele lastele?  See oli ebakindlus nii tervise, ajastu kui ka võimaluste pöördumise suhtes. Ta näis tegevat nii nagu temaga oli kunagi toimitud. Rääkis järeleandmisi tegemata, lastekeelsete tödistamisteta, puhtas eesti keeles vaivaraliku sibilant-murrakueripäraga elust Virumaal ja Vaiwaras. Meil seal keeleots natuke sisiseb erinevalt teistest eestlastest!

Siis ma kuulsingi esimest korda folklorist Oskar Looritsa nime. Ta oli teda lausa isiklikult tundnud, tema häälde sisenes uhkus ja mõnevõrra isegi ülbust. Et Oskar kasutas Martin Eikelmanni tšuudide jahifolkloori päristiselt vanaeestlusse kuuluva ilmapildi rekonstrueerimiseks. Võite kahelda selle mälestuse autentsuses, ent kuidas ma võinuksin siia ka lisada “puhtuskahtluse” küsimuse, kui see nii polnuks! Kurtis ka, et need Narwas olid mõnevõrra arrogantseks saanud riigiisade tunnustuse peale ja ajanud nina püsti lausa nii, et vaeseimaid sugulasi enam Narva peal ära ei tundnud!

Ma lamasin voodis ja kuulasin alati hoolikalt jutu lõpuni. Eduard läks tihti hoogu, kui kõneles elust vabariikliku riigikorralduse all. Melanhoolne noot sisenese II maailmasõja peale. Ent rääkis SELLEGI loo ära. Mis kõlab eriti hetkelises nn naistevastaseväivalla kontektsis, ent täiesti valede inimeste ettelükkamisel ja poliitilise kasuga. Miks?

Vene sõdurid rüüstasid Eesti talusid ja tegid liiga kohalejäänud elanikkonnale. Ta rääkis loo kolmest punaarmeelasest, kellest üks hoidis peremeest püssitoru ees samal ajal, kui kaks teist naiste kallal vägivalda tarvitasid.

Tema hääl murdus, kui ta oma lugu rääkis. T a  e i  s a a n u d  m i d a g i  t e h a  ! Oma loo puhul heitis naistele ette, et need muretsesid ühe punaarmeelase tapmise pärast, kes oli neil kallal käinud. Kuna teine, keda Narvas aastaid hiljem kohtas, ilmselt tajus kuklas mingit survet ja eelistas ise linnast kaduda. Ta kinnitas mulle, et ühe raisa ta lasi maha ja mattis metsa. Siia võiks veel midagi lisada.

Ma olen elus üsna häid sportlasi näinud, raskekaallasi ja jälginud võõrleegionis professionaale, ent teist nii kõva meest nagu Eduard polegi kunagi ma kohanud! Ometigi polnud ta suur ega ka raske. Kaitseliitlane, ohvitser ja täpse käega laskesportlane. Ma peaksin nüüd avaldama kahetsust selle nn russofoobse ajalootüki pärast?

Kui kedagi see häirib, siis vahetagu elukoht Eestis teise vastu.

*see tuleb klaarimisele


Lihtsustus: 20.sajandi strateegia

17. jaan. 2018

Никому и в голову не пришел

что этот пьяница-разгильдяи

может быть разведчиком,

еще и советским!!!

Nikolai Dolgopolov,

vene luurekirjanik Guy B. kohta

 

Kui 19.sajandil Preisimaa, mis pole ju tegelikult “päris-Saksamaa”, vaid keskaegne sõjaliste liitudega tekkinud laiendus-ekspansiivne osa saksakeelsele kultuurile, võitles varem konföderatiivselt seotud indo-germaani kontinentaalsete rahvaste tsentraliseerimise nimel üheks riigiks Hohenzollern’ite dünastia alla, siis Prantsuse vabariik ja Suurbritannia konstitutsiooniline monarhia kasutasid ära industraliseerimise ja ekspluateerimisega tekkinud üleolekut, et alistada või peale suruda kontsessioone Aafrikale, Lõuna-Aasiale ja Okeaaniale. Mõlemad jätkasid varasemat poliitikat, mis oli Põhja-Ameerikas tagasilööke andnud, ühtlasi olid need õppetunnid seemneks, kuidas mitte lasta koloniaal-Kassal taas käest libiseda. Ilmselt olekski me näinud 21.sajandi lõpuski veel 1/4+ gloobusest, kui Union Jack sümboliseerinuks loojumatut Päikest! Saksamaa paistis selle kõrval vaeslapsena – isegi Portugalil oli tegelikult Brasiilia (nominaalne iseseisvumine 1822), rääkimata Venemaast, mis juba ülejõukäiva administeerimise tõttu, aga ka seal puuduvate maksutulude pärast võrdselt loovutas 30.märtsil 1867 USA-le  7,3 miljoni USA dollari eest (!!!) Alaska ranniku. USA leidis selle raha vaatamata kodusõja laastamistööle ja Venemaa ei  sekkunud Mehhiko või USA siseheitlusse. Me võime vaid oletada, milline olnuks ajalugu, kui Aleksander II (valitses 1855-81) toiminuks nõnda nagu vähem kui sajand hiljem Saksamaa ja Venemaa ehk põhimõttelagedalt, ja oleks saatnud väed nii Texasesse kui ka ise põhja poolt jänkidele  peale pressides. Ent Aleksander oli “naiivne” vene aristokraat, kes pidas Abraham Lincolni enda mõttekaaslaseks, kuivõrd mõlemad vabastasid osa töötavast klassist orjusahelatest! Kui ühed võitlesid orjuse pärast, siis teine vabastas Venemaa pärisorjad. Austria-Ungari impeerium seejuures preislastele väga seksikas ei tundunud. Nad tahtsid olla nagu prantslased (meenutagem sümptomaatikana kasvõi Friedrich II flöödimängu!), eriti pärast 1870.aasta võitu.

Esimene maailmasõda näitas, et vaatamata “germaani teljele”, omaenda jõududest ümbritsevate riikide alistamiseks ei piisanud. Tuli olla kaval ja alatu, ning abikäe ulatas teiste seas Aleksander Kesküla.

Ilmnes, et kardetud-põlatud Marx-Engelsi revolutsioonilise proletariaadi teooria pakub abinõu üleüldise strateegia kontekstis, kui iga riiklikku üksust kohelda kas klassideks või esimesteks/mitte-esimesteks st imperiaalseteks jaotununa. Rahvas ja riik, mis loobub vanadest piirangutest võimu käsitlemisel, ja jookseb nagu punane viisnurk ehk Jumalele osakssaanud haavade nuhtluse sümbolina rongi ees, ehk leiab võtme koondada kõik jõud lähtuvalt enamustunnusest (milleks sakslastel sai klassi asemel natsioon) ja suudab lõhestada võistlejad ehk süvendada siseriiklikke vastuolusid, pannes pooli kurnavalt sõdima, saavutab lõpuks otsustava strateegilise ülekaalu. Võib arutleda selle üle, et kui Esimese maailmasõja järel Wilhelm II pooduks sõjakuritegude ja reetmise eest, mis viis sugulaste ehk Romanovite dünastia valitsemise lõpetamiseni Venemaal, kas siis olnuks Teist maailmasõda, ent tõenäoliselt hoidnuks saksa sõjaväeluure ja kindralstaap ikka bolševike mune oma taskus, kuna neil puudusid tegelikult logistilis-industriaalsed juhtimisoksused. Niisiis, väliselt oli Saksamaa pärast Versaille alandavat ja pealesurutud rahulepingut vanadest ja uutest vaenlastest ümbritsetud. Kuna uusi vaenlasi terroriseeris nende uus salasõber, kellega olid säilitatud salasuhtes, kui meenutada vaid 1928.aastal Kaazanisse ühiselt rajatud tankistide kooli ja polügooni. Toona oli tõesti veel sotsiaaldemokraatide Weimari vabariik, ent Stalini tehing saksa sõjaväeluure kaudu nn industrialistidega (ikkagi sõjaväeluure endaga tegelikult), tagas täiendava relvastuskoostöö tingimusel, et saksa kommunistid, kellele saksa kindralstaap viskas raha laua-põrkega ehk Moskva kaudu, ei hääleta üheski küsimuses nii kaua koos sotsiaaldemokraatidega, kuni natsionaalsostialistid saavutada otsustava parlamendienamuse ja saavad valitsusse. Nii ka sündis ja vaevalt, et Stalinit üllatas, kui 1933.aastast jätkas Saksamaa diktatuurina! Niisiis, kui ühel poolt Komintern otsis aktiivseid paariaid ja kasulikke idioote Marxi agendast lähtuvalt kõikjalt, siis natsionaal-sotsialistid segasid vett:

  • a. ühelt poolt riigikorra traditsioonidele ja kindlusele (tavakodaniku hoiukassa summa palgel) panust tehes, haakides end Mussolini külge, kes oleks pidanud seda ilmtingimata vältima,
  • b. teiselt poolt germaanlaste ühisminevikku propageerides, mis pidi tõmbama ligi Skandinaaviat ja uinutama Suurbritanniat koos Põhja-Ameerikaga.

Loomulikult oli a. tarvilik Itaalia, kes Esimeses maailmsõjas suure ohverduse hinnaga osales sõjas Teljeriikide vastu, neutraliseerimiseks ja see läkski neil korda, kuna Hispaania kodusõja puhul 1936.aastal leidis kinnitust Kesküla Topeltmängurluse Jokkeri-vägi! Hispaania oligi esimene uue 20.sajandi strateegiaga äralollitatud-lõhkikistud elanikkonnaga riik, kus polariseerimise ja vastuolude õhutamisega tõusti jäiga vastanduseni, sest igaüks oli kindel oma seljataguse raudkindluses. Ent see ei saanud olla õige! Mõlema poole taga kloppis vahtu üles saksa sõjaväeluure präänikukott, millega kasulikke idioote iga särava X-faktorilise etteaste eest ajakirjanduses premeeriti.

Ja ka b. külg töötas, kui ainult meenutada briti aristokraatiat, keda kohutas, et leiboristid-tööparteilased nõudsid nõrkushetkil vabariiki (igasuguse seisusliku süsteemi seadusväliseks kuulutamist) ja seega ka impeeriumi – n e n d e  suure töö ja vaeva – laialisaatmist. Kuningas Edward VIII esindusaeg kestis vaid 1936.aasta ja nominaalselt taandus ta Wallis Simpson’i sooja puudutuse pärast. Ilmselgelt oli põhjuslikkus ja laiemalt karma siingi siiruviirulisem kui sibulgi, ent aristokraatial on reeglid, mis ei lubanud isegi Wilhelm II oksa tõmmata bolševikke tapmisele kihutamise pärast!

Nõukogude Liit seevastu tõmbas klotse laiali teiselt poolt, rohkem põhimõttega kui tegeliku olukorraga, mis kuulub Venemaa kõige jälgimate türannia perioodide hulka. Tööliste töö- ja rahuparadiis – Cambridge homoseksuaalid olid alaliselt elevil Venemaalt saabunud uudiste pärast, eriti nende lembemomentide pärast, mis privaatsemates tingimustes oli osaksaanud revolutsioonilise väliskomissar Georgi Tšitšerini (ametis 1923-30) emissaride seltsis. Kas Kim Philby oli tõesti siiras, kui uskus, et nõukogude riigikorras elavad homoseksuaalsed aristokraadid paremini kui kuninglike aiapidude seltskonna liikmetena? Elas Moskvas suhtelises suletuses, kus kolmiku liikmeid isegi ei informeeritud üksteise asukohast või suhtlemisvõimalustest. Kui oli kaine, siis lahendas päevade viisi nädalaid vanade The Times ristsõnu, ja kui jõi mõne seltsimehega, siis vannuti maa mustemaks kui eeslitallis. Võib-olla asjaolu, et me ei suuda uskuda, kuivõrd idiootsed võivad ka paremate perekondade liikmed olla, kui Iwan-orvukesi lapsendavad, kes siis käivad vaenuhoogudes tagurlastest kasuvanemate peale kaebamas, ja millise lihtsameelsuseni nad langevad usaldades neile tundmatute rahvaste ja keelte-kultuuride jõujooni!

Jah, Philby pidas Kurski lahinguks antud sõjaväeluurelist informatsiooni enda kõige suuremaks saavutuseks, ent kuidas ta ei teadnud siis seda, mis oli pärast 1936.aasta raudkindlalt teada Eesti armeeluurele – et sakslased teevad venelastega relvastusalast koostööd, mis ei ole katkenud sellest ajast, kui Aleksander Kesküla “kõige usaldsväärsema bolševikuna” saksa sõjaväeluurest vene revolutsionääridele trükiste ja relvastus-rahasid vahendas?

Karta on, et Philby pettis ennast, kui arvas, et punaarmee ei tea midagi saksa mõtlemisviisidest või tankisoomusest väga lihtsalt põhjusel – see oligi saksa sõjaväeluure looming! Pärast 1939.aastat võis MI6, millel (sõjaväeluurel) tegelikult oli kuni 21 osakonda (a la MI21), vaid taktikalistel kaalutlustel venelasi usaldada, ehk kahtlus jääb, et need 3X20 banderalast, kelle Philby venelastele teiste diversantide seas välja andis, võis olla ka Die Spinne putrefaktsioon. Pärast II maailmasõda tõmmati natside jt kaasajooksnud ning nende värvatud ohtlikke jõmme teistpidi polarisatsiooni ja vastuoluga. Ehkki milleks kuninglike relvajõudude raha raisata nende meeste väljaõppe ja varustuse peale! Ta ikka polnud mitte ainult siga vaid pidi olema ilmtingimata ka idioot!

Ent 20.sajandi strateegia ei ole mitte kuhugi kadunud. Odava propagandaga nagu Läänes kasvaks raha puu otsas ja II maailmasõja reparatsioone Saksamaal polegi, kui Esimese maailmasõja omad alles said makstud, leidub endiselt igatlaadi teisenenud vasak-internatsionaalsete liikumiste killustunud otste ja metamorfooside pooldajaid, kes peavad kõige kurja juureks “natsionalismi” ja riiklikke erihuvisid. Need inimesed võitlevad uute impeeriumite nimel justnimelt Eesti perspektiivilt vaadelduna (ent kui ajalugu sellele aina vastu räägib, siis kuidas see saab olla kunagi väikerahvastele hea?), et eesti selg oleks jälle mingi üliõpetuse või selle originaator rassi/rahva ees küürus ja nende inglid-eestkõnelejad oleksid samavõrd materiaalselt kindlustatud nagu mõisakupjad või politrukid, sest NEMAD TEAVAD TÕDE JA VALVAVAD INIMESTE JÄRELE!

Kui aru ei saa, siis olen mina esimene, kes kuuli rauda tõmbab!

Геро*й*  (enne Moskva aastaid)

*не выучил этот язык


In Brevi: Tagasivaade suur-vene propaganda-vahenditesse!

15. jaan. 2018

Venemaa poliitika on alati karistanud kahemõttelisi olukordi, kui neid pole, siis veennud vähemalt omaenda kodanikkonda, eriti pärast bolševike reeturlikku mässu vana vene aristokraatia vastu, et tegutsetakse “rahvuslikes huvides ja kooskõlas kõigi rahvusvaheliste” või lausa “jumalike normidega”. Ent kõik, mis paneb asju liikuma, jätab karmaatilisi jälgi, ning sellest ei taha või teevad et ei suuda aru saada Venemaa välispoliitilised eestkõnelejad. Et Venemaa ei järgi kokkuleppeid ja ei täida kohustusi, muuhulgas varalisi, on ju ilmselge Saksamaa taustal, kes Esimese maailmasõja reparatsioonidega on nüüdseks ühele poole saanud. Et Venemaad põlatakse Molotovi-Ribbentropi paktiga ohvrikslangenud rahvaste hulgas ja ei usaldata bolševikest väljakasvanud teisendvormideski on TAGAJÄRG. Ent endiselt on kõiges süüdi fašistid!

Kõige parem viis veenduda, mis moodi vene riik alati üritas täide viia oma suurrahvuslikku agendat, on vaadata vanu ENSV koolide õppematerjale. Siin äratoodud möödunud sajandi 80.aastate Kooli-atlases on Põhja-Venemaa kohale kirjutatud “V E N E L A S E D“, kuigi marid, mordvalased ja udmurdid on siianigi üsna elus veel. Ent enne 11.sajandit võis Ida-Euroopas Oka-Ioka jõest põhjapoolset ala vaadata soome-ugri rahvaste põlisalade ja enamuspiirkondadena, kuna nende ees, mööngem, esines segaasustust.  Sellist musta ja kollase joone kontaktala iseloomustab “mixed” ehk R1a ja N1c1 ühishõimualad, riigid etc. Ehkki riiklus ilmselt on Venemaal sküto-finnistliku alusega, mitte slaavlikku päritolu. Nagu ka ilmneb, siis on kreeklased mänginud suuremat tsivilisatiivset rolli, kui seni arvati.


Ida-Imperaator (2): Kas Fr. Nietzsche oli tavaline saksa … mõtleja?

13. jaan. 2018

Mõnikord üritatakse tudengeid kiusata küsimusega, kas Friedrich Nietzsche oli humanist või fašist. Metodoloogiliselt esimene õige käik vastamisel oleks näidata, et tegemist on valedilemmaga. Tema kirjanduslikul toodangul puudus rangelt poliitline või revolutsiooniline vs reaktsiooniline iseloom. Ta oli poeetiliste ja sadomasohistlike kalduvustega unistaja, mida peaks kõige paremini kinnitama Wagneri-mõjutus perioodil Ermanarik’i saaga töötlemissoov. Ta üritas ekstraheerida täpse ajaloolise pildi kolmest vasturääkivast versioonist Hermanarichi eepilise elu lõpu kohta. Esimese kohaselt ta tappis end lahingu ajal hunnide vastu, kui nägi kaotuse vältimatust, Jordanesest loeb keegi välja (?), et tegu oli voodist Valhallasse sissesaamise sooviga ülestõusmisega, mis pidi kangelassurma varal kindlustama igaviku parimate meeste seas, ja kolmandas versioonis, mis pärineb siingi korduvalt refereeritud Saxo Grammaticuselt, tapsid-tükeldasid hellespontoslased lahingus kättemaksuks kuninglikku liitu antud naise Suanahilda mõrvamise eest. Kõigepealt, nagu aastatepikkusest arutelust peaks olema ilmne, ei pruugi olla hunnid ja liivimaalastest hellespontoslased teineteistvälistavad. Türklased nimetavad kreeklasi kummalisel kombel yunan ja nad võisid nendega ajalooliselt põhjalikumalt kokku puutuda just Sküütias või Sküütia piiridel ehk Donimaal (Volga-Oka-Don jõgedest eraldatud loomulikus Toonelas), kuivõrd kreeka päritolu gelonid elasid nii vdajalaste kui ka votjakkide-udmurtide kindlate esivanemate vudiinide seas kombel, et neid lausa peeti samaks rahvaks. Ehk yunan-hunan-hunn ja hellespontoslane on sama päritolu kirjeldavad etnonüümid.

Milles oli Nietzsche probleem ajaloolise Ermanarichi konstrueerimisel? Väidetavalt oli aja jooksul idagootide suurgermaanlasest esi-esa omandanud hunn Attila iseloomujooni – temast oli saanud sadistlik naisepiinaja ja mõrvar, ent selline mees ei või ju samal ajal olla indogermaanlaste kangelane? Kangelaslik iseloom välistavat kriminaalse tegevuse! Midagi oli Saxo Grammaticuse jutuga valesti ja nii otsustas Nietzsche ta tagasi lükata!

See on ilmselt argumentum ad hominem klassikaline juhtum. Hunn ei või olla muud kui harimatu tõhk (mittekreeklane) ja germaanlaste kuningas ei piina oma naist.

Kindel on, et kui ka Nietzschet ei üritata kaasajal globaalse mõõtmega filosoofine tutvustada, siis tema valik soovmõtlemisest lähtuvalt tõde konstrueerida teeb ta ebakõlbikuks mistahes intellektuaalse kvaliteedi saavutamisel.

Hoolika otsimisetagi võivad vanad kartograafilised projektsioonid meile reeta allasurutud ajaloolisi seisukohti. Ja meie ülesanne on neil puhkudel küsida ausalt Miks?


Ida-Imperaator (1): Prolegomena

13. jaan. 2018

Hermanarich’i (260-370/Jordanes?) ehk idagootide impeeriumi-ehitaja kuvand jaotub nagu teistelgi ajaloolistel väljapaistvatel figuuridel

  • a. ajalooliseks ja
  • b. mütoloogiliseks-propagandistlikuks.

Mõlemad väärivad monograafiaid ja neid tuleks käsitada lahknevate fenomenidena. Kuivõrd sakslased siiani ajaloolisest täpsust ei kipu hindama, kui kooliharitud saksa noormees nimetab sakslasi ja ennast viikingite järeltulijaks (?), siis väärib mütoloogiline kuvand samavõrd enumereerivat monograafiat, kes saksa valitsejatest 19.sajandil ja natsionaalsotsialistidest, kuidas ja kuna temast kõnelenud.

On ilmne, et Adolf H. lemmikteema Viini kunstipedede hulgas oli  juba hulkurlusaastatel mütopoeetilise Ermanariki küüsis, mida värskendas fanaatiliste Wagneri ooperite sarikülastustega. Saksa daamidel, jõukatel ja igavuse käes vavelevatel lesknaistel, kellel oli ka raskevõitu konservatiivses saksa silmakirjalikkuses ettekäänet majast väljumiseks-üleslöömiseks leida, oli Viini suurlinnas tihti võimatu veenda asjalikke meessugulasi end etendustele saatjaks tulema, mistõttu noor Adolf selle ülesande isamaalise entusiasmi ja õhinaga enda peale võttis – see vastas tema kalduvustele ja nii sõlmitud tutvused kujunesid sõjajärgsetel aastatel erakordselt kasulikuks parteikassasse algsummade annetajate leidmisel. Lahtise Mercedes-auto, milles ta eelistas juba 20.aastate lõpus pooldajaid tervitada, võlgnes ta tervenisti Wagneri loomingule, sest selle ostmise raha annetas samavõrd isamaalisest ürgmütopoeetikast sissevõetud jõukas lesknaine.

Enamgi, poliitilises soperdises, mis ta Rudolf Hessiga kahe peale komponeeris hostelvanglas, ehk Mein Kampf’is, kutsus ta üles pöörama lõuna ja lääne asemel taas pilku idasse, kust nad ju tulid ja kuhu jäi nende vallutushiilgus, kuna sealt ärapööramine oli pooleldi hädavariant ja liidussuhetest Roomaga abinõu otsimine hunnide vastu!

Hermanarichi nimi esineb ametliku ajaloolis-poliitilise eeskujuna Berchtold-Reichi 1935.aasta Hitlerjugendi käsiraamatus kui ka Generalplan Ostplanis, mille uuringute-koostamise eest maksti III Reichi riigikassast kopsakas summa ja sugugi mitte propaganda eelarve joonelt. Ermanariki kujutleti algimpeeriumi, mis ulatus Mustast merest Läänemerini põhi-lõuna teljel ja Uraali mäestikust Gallia-Balkanini (???) lääne-ida teljel, loojana. Vanadest vigadest tuli õppida. Loota endale, sest vaid saksa rahvas endas pidi leiduma ressurss Euroopa ja kogu inimrassi tulevikuks!

On au olla hellespontoslaste järeltulija!


Põhjala hellespontoslaste eellugu (2): Mysia geeniused, õpetlased ja narrid! (+)

12. jaan. 2018

On tõsi, et Aristoteles (384-322) sündis Stagiras ja tema isa oli Makedoonia hoovkonnaski tuntud arst, ent veresidemetelt ehk päritolult oli ta müüslane. Ilmselt ajaloo kõige kuulsam müüslane, välja arvatud need tundmatud nende kaugemad järeltulijad ehk ääremaade rajaleidjad gelonid-hellespontoslased, kes natsionaalsotsialistide ja Nietzsche’gi suure Esi-Isa ja eeskuju Idaimpeeriumi ehitaja Hermanarich-Ermanariki st Saxo Grammaticuse Jǫrmunrekri tükkideks lõikusid.

Kui Aristotelese isa suri, siis võttis poisi kasvatamise ja hoolitsuse üle Müüsia rannikulinna Atarneuse resident Proxenos, kes mõningate arvamuse kohaselt olnud lausa lihane onu, kes kummalisel kombel abiellunud tema poolõega (?). Proxenos oskas hinnata haridust ja Platonit, saatis noore Aristotelese Ateenasse kooli. Et Müüsiaga sidus teda veri, seda kinnitab ka fakt, et Aristoteles võttis ära hilisema Atarneuse linna valitseja Hermiase, kellega tutvus tudengiaastatel Platoni Akadeeias, nõbu! Mõni elulugu möönab otse, et ta elas kolm aastat Müüsias ja võttis seal naise. Kas Atarneus oli Müüsia linn? Aga avagem siis, kui kahtlus leidub lugejas, Herodotose Historia?

Ent ma sooviksin alustada varasemast ja neist, keda alati esile ei tooda, veel vähem osatakse siduda nii gelonite (helovudiinide) või ka hellespontoslaste pärandivihtu. Selleks tuleb meil minna ühelt poolt Trooja sõjani, teiselt poolt Kaaria-Caria ajaloolise alguseni. Herodotos väidab, et vastupidiselt maismaa-aborigeensusele tulnud kaarialased saartelt.

On teisitigi märkimisväärne, ka äärmuseni huvitav, et Kreeka filosoofia algab kaheses hargnevuses – Pythagoras ja Thales – just Väike-Aasiast ja täpsemalt Kaariast, mis siseneb entsüklopeedia Britannica teadetel ajalukku 7.-8.sajandil kui Egiptuse julgeolekut taganud kuningas Wahibre Psamtik I (Psammeticus-Psammetichus, 664–610eKr) palgasõdurite kodumaana. Herodotose teadetel olnud kaarialased kreeka sõjapidamise moeloojaks kahel viisil: a. sidusid kilpe rihmadega keha ligi, 2. hakkasid kilpidele-kiivritele (mis seega katsid suurema osa näost) vappe-märke kinnitama.

Ülevalpoolselt saksatõlkeliselt Filosoofia A ja O illustratsioonilt nähtub ilmselgelt Kaaria-Lüüdia prominentne roll filosoofia kujunemisel. Pythagoras rändas Samose saarelt läände ning pani aluse Suur-Kreeka ja ka Itaalia filosoofilistele koolkondadele.

  • Metrodorus Scepsisest (145–70 eKr)
  • Peregrinus Proteus (100—165)
  • Publius Aelius Aristides Theodorus (117–181)
  • Agathias Scholasticus  (530–594)

Metrodoros Scepsisest (145–70 eKr)

Tema lisanimi olnud Misoromæus ehk Roomavihkaja, mis on omamoodi saatuse irooniaks, sest mitteküllaldase usu või jõupingtuse tõttu koondada jõude Rooma vallutuste vastu, viis just teda hukatuseni. Klassik Strabon kõneleb pikemalt Metrodorusest pärast osutust Müüsia grammatik Demetriuse väljapaistvat kommentaari teosele (Trooja vägede juhtimisest), et ta vahetas filosoofilised uuringud poliitiliste elu vastu ja keskendus retoorikale, üritades seda uuendada uudse stiiliga. Kuigi oli sündinud vaesema mehena, siis õnnestus tal Mithridates Eupatori abiga kasvatada nii positsiooni kui varandusseisu. Ta määrati kuninglikuks ülemkohtunikuks. Diplomaatilise saatkonna juhina Armeenia kuningas Tigranese juures ei nõustunud järgima kuninga juhtnööre, ja kui armeenlane ta isanda poole vastutahtmist saatis, siis reetor üsna ebaselgetel asjaoludel leidis oma otsa. Plutarchos on seda olukorda valgustanud nii:

Mithridates vältis roomlaste vangi langemist armeenlaste territooriumile pagemisega, olles midagi külalise ja vangi vahepealset. Armeenlane oli küll abielu kaudu Mithridatese sooga seotud, ent hoidis meest endast võimalikult kaugetes kõnnumaanurkades või soistel aladel, koheldes teda ükskõiksuse või põlgusega, sest suutis maha mängida sedavõrd suure kuningriigi. Metrodorose auväärsus olnud sedavõrd kõrgem, et teda nimetatud lausa kuninga isaks. Ta saadeti Tigranese juurde Rooma-vastase koalitsiooni ja sõjalise liidu loomiseks.   “Milline on sinu isiklil nõu? “, küsinud armeenlaste monarh. “Saadikuna soovitaksin abi anda ja (teie) nõunikuna keelata seda!” 

Tigranes jutustas selle loo mingil pahelisel kaalutlusel Mithridates’ele, kes oli juba ammu hakanud õpetlast vihkama. Reetor sai kulukad matused, ehk Tigranes üritas igati näidata, kui kui kallis ta olnud talle, ehkki elu ajal reetis ta! Klassikalised autorid Quintillianus, Cicero, Plinius Vanem mainivad teda kõnekunsti ja erudiitluse asutava isana. Hilisantiigis oli ta tuntud esmajoones mälutehnika klassikuna – st need olid tehnikad ja mnemoonilised printsiibid organiseerida, parandada, meenutada ja aidata kombineerida või leiutada uusi retoorilisi ideesid. Olgu mainitud, et tema hukkaja Mithridates polnud sugugi piiratud inimene. Mithridates olnud 22 rahva kuningas ja ka administreeris nende seadusi nõnda paljudes keeltes, suutes kõneleda iga neist tõlgi abita! Selle poolest on täiesti lootusetu, et sakslased oma piiratud haridusformaadiga ikka pressivad end kõikjale vahele administreerima, pidades kolmandat kõnekeelt suust juba geniaalsuse tunnuseks.

Publius Aelius Aristides Theodorus

Nimetatakse küll kirjanikuks, küll sofistiks – kõneosavuse asemel hiilgas täpsusega. “Ma pole üks neist, kes oksendab loenguid vaid see, kes üritab neid teha täiuslikeks!”, vastas ta kord Marcus Aureliusele, kui see palus tal ex promt etteastet kui professionaalilt. (Kõnetsirkus oli antiigis hinnatud oskus). Kõige kuulsama kõne pidas “Roomast”, kus kiitis Rooma riigikorraldust Pax Romana kontseptsioonist lähtuvalt. Roomas haigestumise järel otsis abi uniravist, alguses Egpituse Serapiselt, seejärel Asclepioselt ja elas mõnda aega Pergamon-Pergamum’is tema templi alal, kus kirjutas üles unenägusid ja proovis erinevaid ravivõtteid – paastumine, ebatavaline dieet, verelaskmine, higistamine, oksendamine, mittepesemine või pesemine jääkülmas vees etc. 147 eKr taasalustas tegevust ja 154.aastast jätkas täiesti taastununa. 165.aastal Antoninuse katku ajal korjas samuti tõve külge, ent elas sellegi epideemia üle. 171. aastal avaldas 30-aastasest uniravikogemusest 6-osalise “Pühad lood” raamatu, kus arutas unedivinatsioone ja nende interpretatsioone. 176.aastal kohtus ta Lüüdia rannikulinnas Smyrna’s Marcus Aureliusega, kes kuulas tema loengut, ja olnud pisarateni liigutatud. See tegi ta surematuks! 177.aastal kui maavärin hävitas palju hooneid piirkonnas, siis tema pöördumine kindlustas Aureliuse rahalise toetuse, mille eest kõnemehele püstitati linnakeskplatsile pronkskuju kirjaga – “Tema headuse ja kõnede eest!” Keiserlike gladiaatorite kirurgina alustanud järelaegade ehk keskaegse meditsiini-Isa Galenos meenutas Aristidest sõnadega, et teab vaid ühte, kellel hingetugevusega ei kaasnenud ka tugevat keha, ent temagi pani selle oraatori endkurnava energia arvele ta andis end tervikuna õpetlusele nii et see ammendas füüsilise energia välja! (Tänapäeval teame, et aju ongi üsna kalorinõudlik “lamp”.) Kummalisel kombel ei pdanud ta Platonist (Platonile – Nelja kaitse!) kristlasi puudutavalt neid jumalakartlikeks. Teda on hiljem samuti võhikute poolt naeruvääristatud hüpohondrikuks.

Väljavõte SCE kolme aastatagusest sissekandest (23.jaanuar 2015)

Agathias Scolasticus

Justinianus I (482–565) ajal oli ta aktiivne ja Aleksandrias õigustudeng, kui maavärin Berytus-Beiruti hävitas. Oli üks kolmest ametlikust õiguskoolist impeeriumis 533.aastal. 554.aastal lõpetas Konstantinoopolis õpingud ja advokaadi-scholasticuse’na teenis kohtutes. Ehitas avalikke käimlaid Smyrna linna magistraadi ehk pater civitatis’ena. Myrina linnas püstitas kuju temale, tema isa Memnoniusele ja ta vennale, mõnes kohas mainitakse teda ka ajaloolasena. Daphniaca heksameetris lühipoeemid 9.raamatut lembeluulet, Justinus II (565–578) ajal 100 epigrammi, millest mõned on toodud ära Maximus Planudese toimetatud Kreeka Antoloogias. Tema ajalookirjutus jäljendab Procopiust (Justiniani valitsemisajast), kui jäädvustas kreeka armee kaitsetegevusi kindral Narsese käe all gootide, vandaalide, frankide ja pärslaste vastu. Toimetas ka Pausaniase Kreeka kirjelduse ääremärkusi. Agathias (Hist. 2.31) on ainuke kaasaegne kinnitus, et keiser Justinian sulges taasavatud neoplatonistliku akadeemia Ateenas 529.aastal. Platonistid kolisid Ctesiphon’i ja seejärel mõttevabadusajaloo raamdokumentide hulka kuuluva turbekirjaga Edessasse, kus isalm kohtuski esimest korda antiigiga ja hakkas seda üle võtma, kui Lääs oli soovinud “selle targutusjama unustada“.

Proto-nihilist Peregrinus Proteus (100—165)

Peregrinos oli  Müüsias Pariumis sündinud küünik, kes läks ajalukku mitte niivõrd õpetuse, koolkonna või kirjatöödega vaid vaatemängulise suitsiidiga: ta lasi end elavalt tuhastada 165.aastal olümpiamängude ajal. Tema rännakud algasid kohtu eest põgenemisega. Vältimaks menetlust süüdistustes patritsiidis, põgenes ta Müüsiast Palestiinasse ja liitus sealsete kristlastega. Etteruttavalt olgu lisatud, et tema patunimekirja arvati ka pederastia ja kuulsusnarrus. Põranda-aluse tegevuse eest ta vahistati ja pärast vabastamist liikus edasi Egiptusse  pettununa ja võõranduna usukogukondadest. Temast sai seal küünik Agathobulose õpilane. Ka Roomast saadeti ta välja, kui pealekaebus leidis prefekti silmis kinnitust, et ta olevat teotanud keiser Antoninus Pius’i. Kreekasse väljasaadetuna alustas ta hästi, ent kompromiteeris vastuvõtjate hulgas end metseen Herodes Atticuse sõimamisega. Lõpuks teatas kavatsusest elavpõlemist korraldada ja keegi ei peatanud teda. Küünikutel oli traditsioon (Heraklest ja Kalanost peeti eeskujudeks). Tunnistajate seas olnud ka satiirikirjanduse klassik Lukianos, kes kirjutas sellest pamfletis “Peregrinose surmast”, kus kirjeldas küünikut konjunkturisti ja ekshibitsionistina.


Põhjala hellespontoslaste eellugu (1)

10. jaan. 2018

Niisiis jutustavad uusaegsed sõnaraamatud, et gelonid, kes Herodotose kinnitusel olid ilmtingimata päriskreeklased, pärinesid Väike-Aasia maakonnast Mysia-Müüsiast, mis võib tunduda mõnevõrra ebamäärane asudes justkui Bitüüniast lõunas ja edelas, Suur või päris-Früügiast läänes ja Lüüdiast-Kaariast, rannikumaakondadest, põhja pool. Väga visalt elab arusaam justkui müüslastel, kes olnud algselt väliskreekalik ekstraktsioon nagu Peloponnesosel on põhjas nendeks albaanlased, olnud Traakia ehk Daakia-Istria päritolu. Sellele räägib vastu nii 1. Herodotose veste Historia I raamatust, 2. Müüsia-Mysia nimelugu kui ka 3. keeleteaduslikud tagasivaated. Ollakse ühisel meelel, et see osa vanas-Trooja piirkonnas sai juurderännet Früügiast ja Lüüdiast, mida peegeldas maakonna segakeelne olemus, mis hiljem, 8.-5.sajandil, kujunes-arenes panhelleenlikuks kreeka kultuuriruumiks.  Mysia tulnud lüüdia keelest piirkonda palistavate pöökpuusalude jaoks, kuna kreeka keeles eelistakse sõna Οξιά. Üsna erinev alus!? Kõige lähem paistab olevat kasahhi šamšat, kui esisilpi reverteerida – maššat -, millele pakub paralleeli messer (saksa)-semser juhtum. Kurdidel, idapoolsel Väike-Aasia rahval, nimetatakse pöökpuud narewan’iksPeegist-pöökpuust valmistati antiigis ja keskajal kirjalaudu, teisisõnu näeme me klassikalist eponüümiat, kui slaavlastel buk-bukva märgistab korraga nii puud kui kirjatähte. Põhimõtteliselt on sarnane konstruktsioon võimalik isegi soomeugrilastel, sest kuigi volgasoomalstel muutub h>s tište, siis maridel puudub seejuures kasutuses osutus taevatähtedele. Selle põhitähendus on nimemärk. Võib spekuleerida, et paaditavad-laevatavad soome rahvad võisid sellistele laudadel lõigata algselt veenavigatsiooni orientiire ja tähendus kandus lõigetelt taevakehadele. Ja enne, kui nüüd ohkate, siis tuletagem meelde, et jakuudid nimetavad männilist lehist tiit ja metsamongolid dõt-puuks! Tadzikkidel kasutatakse dus “kase” jaoks! Botaanilised ehk teaduslikud konventsioonid on keele vanuse seisukohalt titemähkmetes ja tähepuu või tii-puu võis märgistada siingi algselt mõnda männilist või sellele lähedast puuliiki. Või keegi hakkab vaidlema, et eesti pe+da-jas pole ilmses häälikumuutuslikus vahekorras tüve poolest ladina pi+cea “kuusk” ehk d>c? Sarnaselt suhtub ka iiri giuis “nulg”  läänemeresoomlaste kuuske, mis manxi keeles (meie muinasaegne Manala-riik, kus lindpriid Päikeseloojangus kodumaad pidid taga nutma) ehk mereröövlite järeltuljate seas esineb juys-sõnana k>j, rääkimata Saterlandi friisi kjuusdanne‘st (maakonnanimi on Saterlandil C L O P P E N-burg, mis pole tõõesti üksühene sõnaga kolõbjäägid). Ehkki pööki on nimetatud ka “saxa saarepuuks”, siis on võimalik seos ksamuti kase-kõiv kaudu, mis osaliselt siin on kindlasti see sama Kesk-Aasia tatari-türklaste kaen-kaiõn (kirgiisi).

Rumeenlased kasutavad mesteacan-sõna ehk meil on midagi, mis osutab Mysia tuleb haruldasemast Euraasiapoolsest tüvisõnast. Igal juhul seisis lüüdia algkeel kaugel nii kasahhidest kui ka traaklastest!

Wilusiya-Taruiša-Tarwiza-Troas

Kas müüslastel võis olla mingisugust pistmist troojalastega?  Müüsia piir käis juba Herodotose ajal Lesbose saare, millele tegi igavese nime üks naispoeet, maismaapoolse vastasrannikuni. Ehkki ajaloolist Trooja linna aset arvatakse olevat maismaal, pole sugugi välistatud ka variant, et tegelikult maakonna pealinn asus just sellel saarel ja mitte kuskil mujal, sest Väike-Aasia poolsele küljele poleks pidanud ilmtingimata laevatama. Väe saanuks hilisema Pärsia vallutusretkege juhtumil nähtugi järgi kaheks joatada – maismaa ja laevastik -, kusjuures maaväe aitab üle Bosporose merevägi. Keegi võib SCE blogitegijale jällegi ette heita Heinrich Schliemanni (1822-90) suure avastuse ignoreerimist. Soovitan avada eepose ja tähelepanelikult üle kontrollida kuningate kuningate linnaks saanud asula mõõtmed! SEE EI VÕI OLLA TROOJA või eepos on sisuliselt mõttetu ja ajaloolise kaaluta fiktsioon. Trooja sõda paigutatakse aastasse 1190 eKr.

Kreeklastel esineb suurlinn λιος ja Ἴλιον-kujul. Ilium-Ilion on standardne, kuna Lios võib meid siin juhatada itaalia tuumafüüsiku unenäolisi kujutluste küüsi. Proovigem esialgu Vaivara kihelkonna raudkindlate esivanemate vudiinide (pange Βουδίνοι kreekakeelsesse kõneautomaati ja kuulake, see on ikka V ehk see sama vene B-bukva!) ehk helovodiinide seas omadeks peetud gelonitega läbi ajada! Pakutakse, et hetiidide põlenud raamatukogu rusudest leitud savitahvlite Wilusa-Wilusiya, kus esineb Trooja kuningana muuhulgas Walmu, võis olla varane indo-euroopakeelne tõlge. Taraiweza-Taruiša-Taruša, mida saab loomulike häälikumuutuste piires teisendada Tarwesa>Tarbeta, ehk mis indoeuroopaliku fonofiiliaga Troas-Troas-Troy-Trooja, pidi olema endonüüm.  Pika piiramise ja vallutamise järel vaevalt et riik lakkas, küllap, nagu tavapärane praktika, kolis logistiline keskus sisemaa poole. Küll aga võis seniste juhtivhõimude allakäiv roll teha neist ahhailaste-danaoslaste jaoks ebamugava elemendi, mis hõõrdumiste eest võis järgnevate sajandite jooksul järk-järgult välja rännata. Pidagem ka alati meeles, et laiemas mõttes peeti kõiki Taraiweza-Willušiya poolel sõdinud hõime troojalasteks, st teiste seas müüslasi ja amatsoone, kelle me leiame Herodotose ajal helovudiinide-gelonitena ja sauromaatidena Tanaise tagusel Volga-Oka-Don saarelt ehk meie hüpoteetiliselt Toonelast (Doni-maalt).

Pole sugugi ka välistatud tagakiusamismõõtmeteni ulatuv järeleepika, millega ju haakub mõneti tšuudide pärand. Huvitaval kujul leiame 1602.aasta Orteliuse Väike-Aasia kaartilt Früügia kohalt Chiutaie maakonna, mille nimi (ehkki võimalik ka vastupidi maakond nimetas keskuse) lähtus samanimelisest asulast Porsuki jõe ääres. Me ka teame, et just vadjalased ainsa soome rahvana pehmendavad nagu hilised ladinlased C-positsiooni sõnades k>ts/š. Nende tšuudid võisid olla kellelegi Gjutaja etc.

Posidoniuselt pärineb Straboni Geograafias‘ki kinnitatud müüslaste omakultuse ja usulise hingeelu eripära kirjeldus võrdluses teiste panhellenitega. Nad olnud dzainistide-taoliste uskumustega, et elava söömisest hoidusid ja püüdsid läbi ajada vaid taimede, piima, mee ja juustutoodetega. Pühasid endi seas nimetanud nad kapnobatae’deks. Mida või tõlkida muuhulgas pilve-inimesteks, ehkki sajandite pikkune vaidlus pole selle sõna tähenduses siiani selgust toonud! Jahtipidavad gelonid siiski liha sõid, kuigi see ei pruugi puudutada nende seas preestreid. Enamgi, leidub seisukoht, et hellitatud agathyrsid-akaziri (vt Jordanest) olnud esimesed kui mitte Euraasia algbudistid, mille tõttu nad elanudki algselt grupiabielu, kuivõrd ka naisi käsitati enne neid revolutsioonilisi veendumus-pöördeid omandina mitte vabasubjektsete kogukonnaliikmetena.


Ka rikkad nutavad! (1)

7. jaan. 2018

And no official of my Administration, whether his rank is high or low,

civilian or military, should interpret my words here tonight as an excuse

to censor the news, to stifle dissent, to cover up our mistakes or to withhold

from the press and the public the facts they deserve to know.*

The President and the Press: Address before the American

Newspaper Publishers Association, April 27, 1961

 

Murdeealine koolitüdruk Martha Moxley (1960-1975) elas paljude eduusku ameeriklaste silmis unistuste linnakus Greenwich (Connecticut) peenemas osas Belle Havenis, kus eelarvamuse kohaselt pesitsevad vaid multimiljonärid. Õnne jätkus tema perel selleni, et Moxley’de krunt piirnes ületee Skakel-klanni luksusliku villaga. Ehkki industrialistide seas piisanuks ainuüksi Skakel nimest – kivisöetransport tegi 8-dollarise ametnikupalgaga alustanud George Skakel (1892-1955) Great Lakes Carbon Corporation’ist suurima raudteelogistika ettevõtte. Sellisel kujul esile kerkinud firma jäi jõukuselt-väärtuselt alla vaid Ford autokompanii asutaja nutikusele!  George’i kolmas tütar Ethel Skakel tegi abieluliidu Robert Kennedyga (täieliku nimega Robert Francis “Bobby” Kennedy – 1925-1968), kes lasti maha valimisüritusejärgselt halli köögikoridoris. Selle poolest peeti ka teisi Skakel’i laste peresid kennedy-teks, mis on natuke ebaõiglane George Skakeli industriaalse eneseleiutamise suhtes. Neil Skakelitel polnud õnne enamal määral, kui Kennedytel. Rushton Walter Skakel (1923–2003), ühte seitsmest järeltulijast, nimetati juba eluajal häbematult avalikult alkohoolikuks, ja kui laste ema Anne Reynolds (1932–1973) 42-aastasena vähki suri, siis jäi viis last (?) järelvalveta metsistuma.

1975.aasta 30.oktoobril jooksid ka Belle Haveni lapsed Halloweeni – loopisid munadega ja mässisid WC paberit naabruskonna hinnalisema vallasvara külge. Murde-ealine Martha käis seltskonnaga väljas: Skakeli poisid, 17-aastane Tommy ja 15-aastane Michael uhkeldasid Lincoln Continentaliga, mis JFK fännidele seostub nominaalselt alati üheselt Dallase ja auto intsidendijärgse kiirustava ümberehitamisega, ja üritasid lähedusest tüdrukutega maksimumi võtta. Võib olla tulnuks ka siin kõigist karmaatilistest mustatoonilistest märkidest distantseeruda, et mitte manada esile järgmist puhku? Väidetavalt oli poole kümneks autoretk läbi ja lapsed kruntidel. Kui Martha kella 23 polnud endast märku andnud ega naasnud, siis hakati kartma, seda enam, et kella 22 oli pimedusest kuulda karjumist ja noortekamba perutamist. Ent ema-Moxley aknast väljavaatamisel polnud midagi näha. Hommikuvalguses leiti, kui oli juba asutud otsima (?), segipekstud silmnäoga noore naise elutu keha Moxley krundi pimenurgast kuusepuu (või seedri) alt: laip oli kõhuli, teksased ja pesu põlvedeni tõmmatud, kõrval katkilöödud golfikepp, mille murdunud vardaosaga oli torgatud samuti kaela. Hiljem spekuleeriti, et selle (?) raha eest ikka kõige kompetentsemat politseid palgata pole võimalik, sest sündmuspaika ei osatud ei sisse piirata ega sealt sobivalt tõendusmaterjali, muuhulgas DNA-kõlblikku materjali, korjata. Ekspertiis näitas vastu ootusi, et Martha’t poldud seksuaalselt rünnatud, ehkki sellist muljet siiski sooviti luua. Enamgi, teda poldud kunagi suguliselt penetreeritud.

Koheselt arvati kahtlusaluste ringi nii Tommy kui ka Michael, sest 1. nad olnud viimased, kes tüdrukut elavana näinud, 2. Michael, kellel koolis õpingutega puudulikud lood, valetas, et läks pool kümme koju Abraham Lincoln’i teemalist referaati koostama, kuna õpetajad sellise ülesande andmist ei kinnitanud, 3. golfikepp oli võetud nende majapidamise varustusest. Need olid nimelised profikepid, mida poisid väärtusele suuremat tähelepanu pööramata jätnud tihti krundi murulapile laokile. Pidanuks nüüd esiindustrialistide klanni majapidamises tegema läbiotsimise, ents ellega jäädi hätta. Pole võimalik, et rikkad ja kuulsad “Kennedy’d” võinuks olla seotud mistahes koletu veretööga ju! Ühe noore tüdruku kadumine vmt pole ju proportsionaalne kahtlusvarju heitmisega!?!

Selle asemel hakati otsima külalist või lausa asotsiaali, kes Halloweenis segadust ärakasutades “infiltreerus noortejõukudesse” ja suutis karistamatult rahuldada perversseid predaatorlikke instinkte, kuigi segipekstud pea viitas nn Overkill sündroomile – ohver ja agressor suure tõenäosusega tundsid teineteist ja vigastuste raevukuse aste indikeeris isiklikkust! Ei suudetud isegi määrata, kelle teksased ja valged ketsid sealt samas kõrvalt leiti ja vahest ohvrit lohistati sinna kuskilt mujalt!

Seetõttu sattus peamiste kahtlusaluste ringi 23-aastane tudeng Littleton, kes oli palgatud poisse tutoreerima, et need ikka mõne kooli suudaksid lõpetada ja ka kooli jalgpallimeeskonnas oleksid mentaalselt suutelised puudumisteta esinema. Aastaid hiljem jäi ta vahele, kehalise kasvatuse kooliõpetajana, kokaiinise vandaalitsemise ja ka vargusega. Löögi enda peale võtmise eest näisid, tagantjärgi tähelepanekuna, ka Skakelid ise maksnud. Enamgi, valetamise tarbeks palgataksegi alati advokaat. Littleton andis kindla alibi Tommyle, kes üheksa-poole kümne ajal vaadanud tema seltsis kinohitti The French Connection (1971), mis häbenematu naturalismiga kujutab NY Brooklyn’i kapitalipuuduses linnaosa allakäivat narkouimset eluolu. Sellises perseaugus poleks tahtnud isegi eesti proletaarlased elada!

Aasta jooksul ei suudetud uurimises viljakat niiotsa leida, ent Moxleyde perekond näis alati aimavat, et asja taga pidid ikkagi naabripoisid olema. Ent vastupidiselt isegi nende arvamusele, et vahest Tommy võis kaotada pipardamise peale kontrolli, läks asi lõhki alaealise Michaeli poolelt.

Et nutikus ei jookse alati lineaarselt verd mööda, seda kinnitab selle veidra loo lahenemahakkamise lugu. Kas soovis Michael siiski ka tähelepanu saada sugulastelt, kui reageeris aastaid hiljem uurijate kavaldamisele, et kas nad võiksid Martha asjade pealt leida nende DNA-d!

Michael Skakel tunnistas oma mälestustevihikus, et oli Marthast sisse võetud.  Tollel saatuslikul õhtul roninud poiss Martha maja akna ees kasvanud suure lehtpuu otsa ja leidmata akna taga strippavat tüdrukut onaneeris puu otsas ja läks alles siis koju.

Uurijad aga arvasid kõiki kilde kokku võttes, et sellel õhtul tegi Martha intiimtutvust Tommyga, kes väitis et asi laskunud vastastikuse masturbatsioonini. Nad jäänud selle juures vahele nooremale vennale Michaelile, kes muusakaotamisvaludes haaras golfikepi ja tagus tüdruku petmise eest surnuks.

Point on selles, et DNA-tõendid polnud enam selleks ajaks ekspertiisikõlblikud.

27 aastat pärast mõrva sooritamist ehk 2002.aastal mõisteti Michael Skakel 20aastaks vangi. 2013.aasta kordusprotsessil jäi otsus jõusse.

Loo moraal? Komsomolipõlvkond võib olla soovmõtlemises ja üksteise tubliduspatsutamises maailmameistrid, ent kui rikkus ja kuulsus ei päästnud Skakel-Kennedy klanni isegi puudulike tõendite paistel vanas kuriteos süüdimõistmise häbist, siis võiks omalalgatuselgi esineda enam innukust vigade tunnistamisel, sest ärgem petkem end ei ülikoolides ega riigiametites – te olete lihtsalt endised punased sitavaresed ei midagi peenemat ega puhtamat!

  • Tsitaat terviklikul kujul:

“The very word “secrecy” is repugnant in a free and open society; and we are as a people inherently and historically opposed to secret societies, to secret oaths and to secret proceedings. We decided long ago that the dangers of excessive and unwarranted concealment of pertinent facts far outweighed the dangers which are cited to justify it. Even today, there is little value in opposing the threat of a closed society by imitating its arbitrary restrictions. Even today, there is little value in insuring the survival of our nation if our traditions do not survive with it. And there is very grave danger that an announced need for increased security will be seized upon by those anxious to expand its meaning to the very limits of official censorship and concealment. That I do not intend to permit to the extent that it is in my control. And no official of my Administration, whether his rank is high or low, civilian or military, should interpret my words here tonight as an excuse to censor the news, to stifle dissent, to cover up our mistakes or to withhold from the press and the public the facts they deserve to know.”


The Pinnacle of the Square of Opposition – Propositional Dodecahedron!

1. jaan. 2018


Sedelid (306): Häälikumuutuste noteerimine

30. dets. 2017

Ma olen juba kritiseerinud varasema notatsiooni kohmakust, kus h>g võib jätta mulje, et üks on algsem ja teine hilisem või laenuline. Fonofiilia paradigmas tuleb rahulduda kõnetavade ja seega ka hääldusiluga: prantsuse France on meil Prantsusmaa (f>p) ja soomlastel Ranska, mis lähedane ynga-inka Ransija‘le, mokšad ütlevad Krantsmastor (f>k ? või f>h>k), tahiitilased Farani, vietnamlased Phap, indoneeslased Parancis, hawailased Palani ja kikujud Baranja. Kui võtta näiteks warjaagi mõiste, siis inglastel esinevad barangid ja itaallastel guaranci-guarangi etc. Võib eeldada, et isegi kuskil on kasutatud farangi-kuju ja mitte frankide ehk prantslaste jaoks nagu leiduvad Harangi saared arvatavalt uljate meresõitjate mälestusena. Pärisnime murrakulist hääldusviisi ei saa laenata, sellega vahest ollakse universaalselt nõus. Seepärast häälikuvahetust-muutust peaks indekseerima arvuliste suhetena, mida konsonantide asetamine kolmele ruudule ja vokaalidele omaette platsi jätmisel, suudab jooni-nurki lihtsalt loetleda märkide vahel puustpunasenagi ja ühtlasi esitada lähimaid üleminekuid. Selliseid PEAMISI häälikumuutusi on 17, ehkki diagramm ise võimaldab enumereerida 24 suhet. Erijuhtumid on võimalikud ja see ongi uurimise teema. Esimesena loetletakse suurt ruutu, teisena väikest ja medium noteeritakse viimasena. Igat suhet 1 või 2, on võimalik omakorda modifitseerida-spetsifeerida a la 1.01, 1.02 sisenurga jaoks või pärissuhtele 1.1, 1.2 ja 1.3. Seega bretooni kleze “mõõk” puhul, mis on O-variantne ja d>z (z>d, vahet ei ole!) puhul saame kolme märgi asemel edaspidi läbi arvuga 3, kui ta ainult oleks kokkulepitud kohale asetatud ja kasutatud õigesti.


Sedelid (305): Demonstratiivne foneetiline prisma

29. dets. 2017

Kui foneetilis-lingvistiline ikosaeeder pretendeerib heuristiliseks, vahest isegi isomeetriliseks, töövahendiks ehk abakuseks, siis milline võiks olla demonstratiivne foneetilisi ehk häälikumuutusi registreeriv pinnalaotus (2D) või hulktahukas-keha? Kõigepealt võib mõni entusiast ette heita, et sfäärsuse asemel saame lausa kuubiga läbi ajada, kui eeldame, et suur ruut (k>c/z>th>h>) seob keskmist (RLNM) ja väikest (fvbp). SCE konverteerimise-doktriini kohaselt nimetatakse punkti pööramist-rehkendamist jooneks lineerimiseks (ebakorrektne kuju)-joonendamiseks. Paraku nõuab selline kuup 1. stoppmärke ehk punaseid kuulikesi seal, kus läbipääs ehk häälikumuutusühendus puudub, 2. suur ruut pole omavahel visuaalselt seotud nagu keskmine ja väike ruut, vaid näib funktsioneerivat nende ühendamise nimel, 3. võrk-plaan ei tee asja lihtsamaks.

Küll aga töötab pseudokuup ehk rektangulaarne prisma, ning võrklaotus ehk 2D diagramm võimaldab kõike selgelt pinnale märkida tähti kallutamata või sootuks veel midagi efektsemat ette pannes. Nii on võimalik ühele kaardile panna lausa kõik neli ruutu, kui konsonant tõepoolest lahustub “seitsme maa ja mere taga” vokaalideks. Olgu üle korratud, et ma pean silmas tüvisõna nn interlingvistilisi ja ühtlasi süstemaatilisi häälikumuutusi, mida kokkuvõttes tuleb nimetada fonofiiliaks, kuna nimisõna sufiksi liitmist laensõnale, näiteks, nimetatakse vastava keele grammatikaks.


Henry Miller(2): Obligatoorne postmodernne korruptsioon!

20. nov. 2017

Henry Miller’i Vähi pöörijoon’i eesti tõlge ilmus 1992.aastal ehk 9 aastat pärast tema kirjanduslikku surma Läänes, kui tema 1942.aasta pornokatsetus lugejateni jõudis. Toona tundus kõik “läänelik” progressiivne ja matkimisväärne, mitte korruptiivne ja deklasseerunud. Ta oli tegelikult juba kahekordne laip siis – mitte ainult surelikkust verifitseerinud, vaid ka kirjanduslikku pooletoopsust. Ropust raamatust räägiti, ent juba selle pehmed kaaned mõjusid odavalt, ning kui uurija Peeter Raja ulatas Kompanii tänava politseijaoskonnas tööpäevalõpul kordnikupoisile (või oli ta juba konstaabel siis?) väljalaenamiseks üllituse sõnadega “Minu jaoks liiga ropp!”, siis kontekst juhatas mind mitte haarama selle eneseharimise vahendi järele. Keskkooli lõpul poleks ma ingliskeelset kirjandust originaalis suutnud lugeda, nüüd küll ja see on täiesti lame, mittemidagiütlev tekst, piiratud sõnavara ja grammatilise meisterlikkuseta. Sellegi poolest, et üks kirjutis on teisega nii äravahetamiseni sarnane ülesehituselt ja keelelt, väidab endine Margit Sutropi juhendatav Indrek Männiste, et Henry Miller on KA … FILOSOOF! Tal on “metafüüsiline elumõiste” … (parandage mind!), tema metafüüsilist vundamenti, ja foundation peaks viitama filosoofilise analüüsi kontekstis kartesiaanide taolistele fundamentalistidele, saab paljastada tema “ilukirjanduslikest rünnakutest moodsa aja metafüüsilise projekti (design?) vastu”!!!

Kujutate ette, millist paska on võimalik ajada ja selle teene eest saada võimalus järeldoktorantuuriks ja õpetamisametikohaks Eesti ülikoolide juures. Kui piiritult tänulik ma pean olema sellisele korruptsiooni sissevedamisele Läänest käbi komsomoliveteranidest käendajate, kes juudateona on siin ilmavalgusele toodud!

Ma ei võtnud ette ära lugeda mitu korda ingliskeelses versioonis esinesid sõna cunt, prick ja fuck või rectum, ent esimesi oli kindlasti üle kahe tosina korra, ehkki Opus pistorumiga võrreldes on nende kasutuskontekst vanduv, mitte deskriptiivne. Kõigepealt te peate sellise korruptiivse akadeemilise korralduse eest mõned tapma, sarnaselt sellele ületöötanud programmeerijale Vabaduse platsil, seejärel rahulolematuse plahvatades, ning Kataloonia näitab et mugavus pole veel Euroopa selgroogu murdnud, initsiaatorid (kes kordavad teile –“Ärge kartke!!!!“) põgenevad rottidena riigist ja peksa saavad massiliselt esimesed ettejääjad.

/homofoobne väljaütlemine kustutatud/

Quod licet Iovi, non licet bovi!?


Henry Miller, mõtleja (1): Sule-prostitutsiooni lubatavusest ehk mida ma siis ütlesingi?

17. nov. 2017

Põgus pilk Henry Miller’i (1891–1980) loomingule peaks üheselt paljastama, et “loomingulise inspiratsiooni otsingul” astus ta läbi väga erineva tasemega lõbustusasutustest nii Ameerikas kui ka Euroopas, et isegi kommenteerida ameerika pragmatismi ilmingut agulibordellides, kus nägusaid tütarlapsi ei raisatud riidehoidu kaabut või muidu mütsi vastu võtma, vaid iga ruumiosa pidi teenima, sõltumata sellest, kas leidus ka kaubanduslik eksponaat teenust läbi viima. Minu jaoks ei ole sellised “informeeritud mehed” huvitavad, võib-olla selle tõttu et väga põgusa aja jooksul politseist pressi teadete viimisel (1992) nägin selliseid teenindajaid ikkagi poest näppamistega politseijaoskonda sattuvat. “Kes valetab ja varastab, see ka litsi lööb!” Just sellist varianti olen ma vanasõnast kuulnud. Ilmselt töötab see proverb bikonditsionistlikult ehk ka vastupidi. Rääkida seejuures mingist ideaalnaisekuju otsimisest, mida võinuks ju leida alkohoolikute-narkarplikade okselehaliste koridoridega “asutustest”, on ilmne valetamine ja pelgalt ettekääne. Ideaalnaisekuju seostub minu jaoks sõnaotseselt kuju pildiga renessansist, mida võib mõnikord kirikutest leida Jumala-Ema ehk Maarja poolelt, keda kujutatakse lapsega istumas, keha tervenisti kaetud.

Kas Henry Millerit on võimalik uurida kui filosoofilist või kirjanduslikku subjekti tema loomingu kaudu? Ma ei küsi sotsiaalses, psühholoogilises või meditsiiinilises mõttes! Kui ma loen tema loomingu tervenisti läbi, kas ma siin olen kvalifitseeritud filosoofiat õpetama mingilgi määral? Ilmselt mitte! Milles seisneb toodud plaadi, ehk siin konkreetselt Opus pistorum’i käsitlemisel tekkiv probleem? Küsigem nii, et mida ma teen, kui ma antud väljavõttedki, mis ma netist leidsin, eesti keelde tõlgiksin? Eestistaksin, nii öelda?! Tõlkijana!

Loomulikult p o r n o t !

Ent kriitiku või kirjandusesteetikuna? Küsimus on selles, kas on võimalik pornost kõnelda porno tasemele langemata? Sellist võimalust pole! Vastasel korral võiks ju ka teoloogilise epistli koostamine pornotaiese puudustest olla usuteaduslik dokument. See ei kuulu ei teaduste ega kultuuri positiivsesse programmi, just seetõttu pole sellisel rämpsul midagi tegemist ei filosoofia ega teadusega!

Opus pistorum’i komponeerimise õigustus pole nagu Enn Vetemaal KGB ehk pealekaebajate-jälitajate lollitamine (see oli muiste hea toon)  pornokino külastamisega Rootsis, vaid kirjaniku soov teenida lehekülje pealt dollar. Miller olevat 1940.aastal külastanud Larry Edmundi  raamatukogu Hollywoodis, kus Milton Lubovski tegi talle ettepaneku dollar per lehekülg pornot toota tema vähenõudliku maitsega klientidele. 1941.aastal müünud ta selliste ettevõtmiste privaatkoopiaid, mida Milleri entusiasmist tehti viis koopiat sellistele tegelastele filmitööstuses nagu Joseph Mankiewicz, Julian Johnson, Daniele Amfitheatrol, Billy Wilder, Frederick Hollander ja Henry Blanke.

Ja mida ma ütlesin, mis vääris väljaviskamist? “Kibe-kibe!”

Teie ei ole Eesti, te ei saa kunagi eestiks, sest teid müüsid maha esivanemad, kes jutlustasid sotsiaaldemokraatia, olgu bolševismi või menševismi, võitma-pidamisest! Prügi tuleb ikka põletada, vastasel korral seisate vastamisi võimalusega, et vana klientuur tassib pasa ikkagi prügimäelt tagasi turuplatsile kui traditsiooni või antikvaarse väärtuse!


“Deklassifitseeritud” Oswaldi saba (täiendatud)

5. nov. 2017

Ma olen juba kirjutanud (5.mai 2017) History Channelis jooksvast järeluurimusest “JFK Declassified: Tracking Oswald”, mille tee USA teleekraanidele katkes nagu lõigatult pärast kahte episoodi, et siis jätkuda 16.septembril korraga nelja osa eetrisse ilmumise teel. Autor keskendub LHO Cuba-ühendusele. Kurjakuulutavana astub teleekraanile eksiilkuubalaste pataljon Alfa66, mida õpetati ja varustati CIA koordinaatorite poolt. Lahtisalastatud andmebaasidest leidis Bob Baer’i team 66 liikme asemel, millest nimi, igatahes 300 kuubalase andmed, kes mingil määral olid figureerinud väljaõppes ja tugirühmades. Ilmselgelt oli ex-CIA mehel lojaalsusküsimus mängus, kus arendas topelt-Alfa hüpoteesi.

Ülehüpanud kommunistliku Kuuba luureohvitser Enrique Gomez kinnitas, et pataljoni eesotsas oli nende värvatud mees, ja ta polnud ainuke, teiselt poolt Fidel Castro kuulas JFK mõrva otseeetris Alfa66 ressurssidesse valitsuse poolt antud madalasagedusega saatjast. Fidel oli 100% teadlik mõrvakatse tulemisest! Teleeksperiment igatahes kinnitas sellist varianti. Baer järgib teesi, et Oswald oli tulistaja, ehkki tal ilmtingimata pidi olema tugivõrgustik ja see oligi tema arvates Alfa66. Selle poolest on vastuoluline pöörata tähelepanu diktaatori enda ütlustele, et Oswald olevat käinud Kuuba konsulaadis Ciudad de Mexico‘s, mis olevat olnud külmasõjaaegne spioonimängude keskus, ja viisast äraütlemise peale olevat hüsteeriliselt karjunud – “Selle eest ma tapan Kennedy!”

Kui Oswald ilmus Alfa66 kohtumispaika Dallases Harlendale’i tänaval, siis New Orleans’is tegi ta mitmesugust päevatööd 24.aprillist 25.septembrini, kui lahkus Mehhiko suunas, püüdes sealt saada sissesõiduviisat kas NL või Kuubasse.  Miks omaaegne kaunitar ja konsulaaditöötaja Silvia Duran salgas, et suhtles Oswaldiga ka väljapool ametiasutust informaalsel vasakpoolse noorsoo ringi kohtumisel, jäigi vastuseta. Noor ameeriklane teinud ka paar tantsunumbrit kuubalannaga! Orleansis töötas Oswald valitsuse varigaraaži kõrval toitustusasutuses Reily Coffee co (?), kus teda nähtud suhtlemas FBI agendiga, kes ulatas talle valge ümbriku. Pole põhjust kahelda, et ta käis romantiliselt läbi st vabal ajal ka kohaliku meditsiinitudengiga, kes tegi CIA tellimusel-lepingulistele partneritele (?) vähirakkude-uuringuid, ehk sportlase jaoks tekib üks ja ainus küsimus – kust ta võttis aja tipptasemel laskmise treenimiseks!

Elus võib perverssel kombel õnne olla, ent mitte nii palju, et 6 sekundi jooksul loksutada korraga Carcano püssilukku ja tabada kolmest lasust kaks fataalsete tulemustega: esimene tabamus tekitas nii presidendile kui kubernerile suure hulga eluohtlikke vigastusi ja purustas roided-randmeluu, kuna teine viis kolmandiku peast kombel, et väljumishaav paistab asjatundjatele olevat kuklas! Kuu või isegi pooleteisega suurt paranemist pole kiiresti võimalik saavutada ja tema suurenenud käigud laskealadele olnuks suhtlusringkonnale märgatavad. Isegi kui ta käis Mississippi jõe äärsetes laagrites koos gerilja-meestega nädalavahetustel alligaatoreid ja parte laskmas!

Bob Baer’i hüpotees, et Oswaldil pidi olema varuplaan ehk põgenemistee valmismõeldud, eraldab teda amatöörajaloolastest. Politseinik Tippit tulistati surnuks mitte kaugel Dallase 515 bussiliini peatusest. Selle liini ääres elasid Dallases 5-6 võitlejat  eksiilüksusest Alfa66. Sellega on aga mitmeid probleeme. Milleks minna koju revolvri järgi ja kuidas nõnda suures linnas sattus politseinik teda just sinna passima! Kui Oswald kella ühe ajal päeval plaanivälise külastusena koju jõudis, siis ei pööranud ta vasakule nagu Warreni komisjon seletas, vaid paremale bussipeatusse. Pealtnägija tunnistus! Bob Baer arvas, et Oswald läks sinnapoole varju, ent Tippiti kohtamine veenis alt-tõmbamises või sissevedamises!

Bob Baeri katset 171 Dealey Plazal viibinud tunnistaja kuulmisega tuleb lugeda originaalsete hulka, sest andis lisavihje SCE nelja aasta tagusele spekulatiivselt arendatud argumendile, et lasud võisid tulla viadukti alt või lausa tuld anti läbi tunnelivälja teiselt poolt. Kui kooliraamatuhoidla poolt tulistades võib tunduda heli teekond ka viadukti-poolsena, sest peegeldub massiivsel betoonil, nõnda ka ju vastupidi – viaduktipoolsed lasud peegelduvad oma-aegsel põllumajandustööriistade kompanii hoonel ehk raamatuhoidlal!

Tuletagem meelde, et seda rusikas püsti protesteerijat Zapruderi filmil, keda peeti kuubalaseks, pole hiljem leitud, samuti raadiosaatjaga kuju, kes istus rusikaviibutaja kõrval kaks minutit pärast laske tehtud fotol! Oswald võis hoopis minna arveid klaarima mõne topelt-Julio’ga ja tema motiive nähti läbi: sellist enesekindlust karistaski Jack Ruby ettesööstuga kaks päeva hiljem Dallase politseimaja maa-aluses garaažis!

Kui Oswald oli tark (smart!) ja tõesti nii osav, et pikaajalise treeninguta pihta saada sellele, mis ei õnnestunud parimatel relvameistritel, siis milleks revolvri järgi minemisega aega kaotav haak teha, muud kaasa võtmata, ja sõita avaliku bussitranspordiga linna äärde! Lootes, et jääb bussijuhtidele äratundmatuks, kui tema käitumisjoonis oli seni olnud kõike muud kui madala profiili hoidmine!?


Tšuudide pärand(2): Kus elas germaanlaste jumalasugu?

22. okt. 2017

Lingvistiline tõend

Kuivõrd peamine vaidluspinge seisab meist idasasetseva kultuuri teadusasutustes, siis paljude seast vääriks ära mainida Venemaa saksa päritolu slavist Max Julius Friedrich Vasmer’i (1886-1962) teadustööd, kus ta tuletas kolpjaag-kylfing sõnast kylfa “vai” või “nui”. Indogermaani laensõnalise vormi prevaleerimine Karjalas võib olla tunnistus laenust ja sissetungimisest. Kylfingar>kalev üleminekul pakub peamist vastupanu ü või i muutus a-häälikuks. Kuigi Kyriali>Karjala näide pakub siin teatud lohutust. Ent juba 1860.aastate allikpublikatsioonides tehakse see palju lihtsamaks. Ilmneb, et ainsus-mitmus häälikumuutuse puhul o-häälikust saab y nagu on ilmne orm>yrmlingr või horn>hyrningr Seevastu o>a translingvistiline (keeltevaheline) mutatsioon tundub tõepoolest loomulik ja võimalik. Kylfing sõnakuju alus on tegelikult  insulaarse indo-germaani-keelte mitmusvorm! Kõigile eelnevatele ungari-vene-kreeka kujudele sobib hästi täienduseks araabia al-Kilabiyya, kus esisilpset i-häälikut tuleb käsitleda kyrjalir>karjala võtmes, kuna b>v pole ilmselt mingi takistus näha loomulikku häälikumuutust kale-vi-ks. Al-Kilabiyya pole sugugi haruldane pärisnimi araabia maailmas, enamgi Diogenese legendi reprodutseeritud araabia versioonis kasutatakse al-Kilabiyya’t “koerte” sünonüümina. Loomulikult seostub selline kasutus nii peninukkide kui ka koerakoonlastega, kes elavad põhjakaares kuskil ookeanirannikul ja muutuvad sellisteks, kui nende imeilusad amatsoonidest emad on nad hüljanud ja keskenduvad vaid tütarde kultiveerimisele. Sellise veidra versiooni Põhjala kommetest jättis meile suur saksa õpetlane Bremeni Adam!

Mõnede Venemaa ajaloolaste väidetele kolpjaagidest kui palgasõduritest, “kelle kodumaa jääb Kiievi-Rhos’ist väljapoole”, räägibki vastu islandlaste Gardarike=Kylfingland. Põhja-Venemaal on slaavlased ise kindlasti sisserändajad, keda orjusseisundisse sündinuna kohalikud vürstid vedasid linnatäiteks, et teenida nende pealt sarnaselt veisekarjale! Muidugi kõik linnaelanikud polnud holopid ja selles peitubki Venemaa idaslaavistumise võti! Ja ka vastupidi, kolbjaagi-päritolu inimeste sulandumine slaavi formaadis maaletoodud kreekaortodoksi kultuuri kaudu bulgaaria-balkanlikku tsivilisatsiooni: 1550.aastal esineb Ivan Vassiljevitši grammotas kolbjaag (?) Ivan Menšoi Timofejevitš, kellel olid pärilikud ülesanded Nygardia Oboneši viiendiku hoovkonnas.

Loomulikult võib jälgi ajada nende aktiivussajandite põhjal järgides anglosakside saatust, kes 1066.aastal pärast Hastingsi lahingut pagendusse pidid minema, kuivõrd just 9.-12.sajandi alguseni on võimalik leida märke kolobjaagide sõjalis-palgalisest aktiivsusest. Igaks juhuks võib loomulikult üle kontrollida, millises konfliktis nad pidid ida- ja lõuna poole rändama! Selles ajavahemikus, olgu üle korratud, esinevad nad Kesk-Norras, Põhja-Venemaal (Nygardia), Ungaris (mh Vana-Gootia) ja Ida-Roomas (Bütsants). Edgar Saks mainib, et mingi roll pidi neil olema samuti Moskoovia ülesehoitamisel Joka-Oka jõe ülemjooksule jääva Klin’i tõttu, mida sõnasõnalt on võimalik samuti lugeda “vaiaks”. Aga kas viidet ühele kindlale relvaliigile saab ilmtingimata siduda rahvakilluga. Näiteks ka malewa võiks olla loetud kui mala-kas/malk  analoogselt kalipu>kalev!?

Ja leidubki ka teistsuguseid, klassivõitlus-teooriaga sobivad variante! Vilhelm Thomsen väitis (1919), et kylfing tähistas ilmselt talupoegi, kellel oli lubatud relvadena kanda ainult puu-nuiasid! Vaevalt hakkab Ida-Rooma keiser jaotama provianti ja maksuvabastust militaar-amatööride jõukudele, ehkki mine-tea neid kreeklasi!

Kylfingar’i tüvisõna kolfr paistab täiesti rööpsena inglise sõnaga club (saksa Keule-Kolbe) mitmes mõttes, sest omab samavõrd kolmemõttelist tähendust 1. “vai, kalipuu”, 2. “selts, ühendus” (hjeikolfr), 3. “purustama” (?), mis näib tulenevat asjaolust, et teivas, vai, malakas oli algupärastes kogukondades kohtumõistmise ja valitsemise sümbol (stowo-stojan on gooti “kohtunik” ja seostub malaka või kepiga). Vaia kui tulba ümber koondumine märgistas ühelt poolt kokkuleppeid, seadusi ja tõotust vastuvõetud-langetatud otsuseid aktsepteerida. Etümoloogilistes uuringutel on mindud kaugemalegi ja püütud kylfingari lugeda vanemaks skilfingar mõisteks, mis esineb samuti Skandinaavia Genesis-saagas ehk Ynglingide saagas. Scylfin-Scylfingas ehk Rootsi kuningliku dünastia nimi esineb saagakirjanduses läbisegi ehk rööpvormina Ynglingi’ga, kuna Skylding-Skyldingas nimetust rakendati keskajal Taani kuninglikule soole! Germaanlaste kangelasest Jumalaks tõusnud Odini üks paljudest vereõigusest tulnud nimi oli Scylfin-Skilfing: Skjöldung, Skilfing, Odling, Yngling olid kõik sama päritolu. Neid nimetatakse ka Skilfinger aetling. Skilfingerid tunginud Väikese-Sküütia ehk Skandinaavia aladele 500pKr. Nende tuleku ja võidulepääsemisega seostatakse Uppsalasse rajatud kaheksaukselist “Jumala Koda”.

Kas siis laulikud pidasid Thorolf Kveldulfsson’i  vastastena silmas Svea dünastia vereklanni, mitte kaugemat rahvast? Siiski kontekst ei luba seda ja taoline sõdurkaupmeeste kummitamine klapib laplastel vadjalaste teise nimetusega ehk pärimusega julmadest tšuudidest, kes tapavad ja laastavad halastamatult. Enamgi, indo-germaanlaste pärmuse järgi elas nende jumala Odin’i sugu idas. Kord nimetatakse kohana Austurweg’i ehk Eastlandi, kord Gardarike’t.

“Skelfir’iks nimetatakse sõja-kuningat, kelle perekonda kutsutakse Skilvingateks, mille rahvas elab Austrwegr’is.”

Kas siis jumala sugu ei peaks kohut mõistma oma vereõiguse pärast?

JÄRGNEB

Kaardi-illustratsioon Historia Norwegiae akadeemilisest väljaandest

 


Tšuudide pärand(1): Kes on Eesti varjaagid?

21. okt. 2017

Piksenooled
on kiwwisuggo ja silledad,

nii kui üks vai.”
(Holzmayer, 1872)

Bütsantsi allikates esineb Ida-Rooma keisrit teenivate föderaatide ja palgasõdurite rühmade loetelude hulgas liitmõiste ΡωςΒαράγγων ja ka Ρως-βαράγγοι ή Κουλπιγγοι ehk eesti keeles Rhos-varjaagid samuti Rhos varjaagid või/ehk kylfingid-koulpingid, mis vene allikates esinevad kolobjaagide-kolpjaagide (Колбяги) kujul. Disjunktsiooni (ή=või) kaldutakse sellistel puhkudel lugema  alternatsioonina (või=ehk), kuna välistava disjunktsiooni korral emb-kumb, ent mitte mõlemad korraga. Õiguskeele iseloom, täheruumi ökonoomsus grammotal, peaks eeldama diskursiivse või kommenteeriva osa asumist paragrahvide järel siis, kui materjali ja aega üle on jäänud. Pigem aga mitte. Ehk disjunktsioonikasutamise puhul peaksime eeldama välistavat ehk ranget kasutust. Vene allikatest, ma üritan vähemalt esialgu mitte assimileerida folkloori ja müüte allikate või isegi hädatarviliku-pragmaatilise ehk mutatsioonidele või asendamistele vähealluva lingvistilise materjaliga.

Õiguskasutused tõusevad üle varaste kroonikate mitte ainult tellimuse täitmise loomuse pärast, vaid nende poliitkorrektsuse narratiivide korraliselt ettevõetud uuendamistsüklite tõttu skriptooriumites, kus aja muutudes tehti edasiantud teksti parandusi või lihtsalt hoiti kokku ja jätkati kaugemalt. Русская Правда ehk vene õigus Nygardias on peamisi allikaid kolpjaagide kohta varases vene ajaloos. Kuivõrd küsimus pole mitte ainult kolpjaagides aga ka varjaagides, siis ilmselt tuleb neid mõlemad arutelu täielikkuse nimel kaasa arvata:

18. Kui keegi süüdistab teist valelikult tapmises (vir?), siis seitset tunnistajat on vaja, kui tapmissüüd on pandud varjaagile või mõnele teisele inimesele (inoi “muulasele” vs Inn “ini-mene?”), siis vajavad nad kahte tunnistajat.

31. Kui inimene tülitab (tõmbab-lükkab) teist enda suunas või eemale, või lööb näkku, või lööb kehasse, ja esitab kaks tunnistajat, siis kolm grivnat maksab trahvi vürstidele; varjaagi või kolbjaagi puhul, siis viia kõigi tunnistajate (ehk kahe?) ees kohtusse ette ja andku vanne.

Neist ridadest, topelt-standarditest, on välja loetud kylfingite-kolbjaagide a. priviligeeritust, b. võõramaisust, kuivõrd kasutatakse sõna инн. See on tekitanud suuri vaidlusi, eriti varasskandinaavia allikteadete taustal, mistõttu tuleks vana idaslaavi keelt vaadelda avaramas perspektiivis – inn pole kaasaegne иной, vaid varane laensõna läänemeresoome keeltest vadja-ersa inehmiin-inže, mis poleks ju üllatav чудь>чужой pseudo-etümologiseerimise taustal.  Vene Õiguse kasutuses on tegemist välistava disjunktsiooniga ehk kahe erineva inimrühmitusega, kes mõlemad teenisid kohalikke vürste. Küll aga võib SCE инн-hüpoteesi alusel väita, mis üldisemalt jääb samaks “muulaseks” tõlgendamise korral, et varjaagid ja kolbjaagid olid väga lähedased päritolu ja normide poolest. Ungari ajalookäsitlustes, sest kylfingid ehk vadda-vaiamehed mitte ainult ei lasknud end 950.aastatel palgata Ungari kuninga teenistusse, vaid said teenete eest feoode-lääni, tarvitataksegi kölpenyek’i ja varjaage sünonüümina, mida peaks ilmekalt tõendama järgmine väljavõte Bertalan Andrásfalvy raamatust Hagyomány és jövendo: népismereti tanulmányok (2004): Közvetlen a honfoglalás után számos keleti néptöredék kapott hazát a Kárpát medencében: besenyok, uzok, kálizok, kórezmiek, kölpények (varégok), majd a 12. és 13. században kunok, jászok.

Ungari varjaagid ongi kylfingid-kolbjaagid. Ma kirjutasin kylfingid ehk vadda-vaiamehed! Kas see on kindel, peale selle, et mitmeid kahtlasi ja lausa eksitavad tõlgendusi lugejateni viinud Edgar Saks on seda vadja sõdurkaupmeestest uskunud? Kes võiksid seda paremini teada, kui kreeklased ise, ehk kes olid kylfingid-koulpingoi? On lihtne leida internetist ajaloohuvilise kreeklase seiuskohavõtt, mille toonist jääb ainitine mulje, et see on kreeklastele üldteadaolev tõde, et koulpingoi nime taga peituvad vadjalased-isurid Ingerimaalt, ja nad pärivad seda enam, kui on traditsionaalselt õigeusku või õigeusku enne luterlust tunnistanud:

Ήδη όμως οι Ρώσοι πολεμιστές έχουν γίνει απαραίτητοι για τη Ρωμανία, επειδή έχουν εγκαινιάσει και συνεχώς επανδρώνουν τους Βαράγγους, ως σώμα ξένων μισθοφόρων, επίλεκτο πια, αντίστοιχο με τη «Λεγεώνα των Ξένων» στη Γαλλία, και τους Γκούρκας στη Βρετανία και τη Ινδία. Οι βασιλείς Αυτοκράτορες Ρωμαίων σύντομα θ’αρχίσουν να εμπιστεύονται την αφοσίωση και το μαχητικό φρόνημα των Βαράγγων. Έτσι, οι Βαράγγιοι θα καταστούν η κατεξοχήν Αυτοκρατορική φρουρά, κατά το διάστημα 11ος – 12ος αιώνα μ.Χ.

Πάντως, στην φρουρά των Βαράγγων προσλαμβάνονται άνδρες και από άλλα έθνη, όπως Δανοί, Κουλπίγγοι (Ουραλόφωνοι, ενδεχομένως Βότες και Ιζχόριοι από την Ιγκρία, ως επί το πλείστον), αλλά και Αγγλοσάξονες πρόσφυγες, που δραπετεύουν από το μένος των Νορμαννών κατακτητών, ύστερα από το1066, και εκτιμώνται δεόντως από τους Ρωμιούς για πάνω από τρεις αιώνες (324 χρόνια, 1080 – 1404), ως οι ανδρείοι Ιγγλινοί ή Ιγκλινοβάραγγοι.

Niisiis võrdleb meie kreeklane Bütsantsi keisrit teeninud võõramaalasi Prantsuse Võõrleegioniga ja inglise gurkhadega. Kreeklaste võõrleegioni kuulunud traditsionaalselt kylfingid, kes olid Vadja-Ingerimaalt ehk tšuudide sõjaline klass. Sellega ju võikski piirduda, et kreeklane ise on kõnelenud (vähemalt kreekakeelne inimene) ja kes saaks veel lähemalt kreeka allikatega tutvust teha – Eesti varjaagid on tšuudid ehk kirde-eestlased, eriti Vai-wara põliselanikud nagu nimi isegi indikeerib!

Ent ma üritan siiski kaugemale jõuda pelgalt kaudsetest tõenditest, ühtlasi jõuda selgusele rhos-varjaagide osas, – kuivõrd palgaliselt ros-varjaagid ja kylfingid käisid Konstantinoopolis vahetustega või siis segaüksustena vähemalt – seda enam, et  paljude loetelude puhul Ida-Rooma õigusdokumentides loetletakse rhos ja varjaage eraldi. Veel enne aruteluga jätkamist oleks hädatarvilik loetleda üles ajaloolised allikad ja anda ka läbilõige erinevatest hüpoteesidest, mis peaksid näitama, kuivõrd oluline teema on senini Eesti ajaloos nuriseisundis püsinud vene okupatsiooniaegse surutise tõttu ja ka ajalooteaduse ideologiseerimise pärast, kuivõrd nõukogude sotsiaalteaduste doktoreid koolitati samuti ideoloogiaekspertideks ja vaid selle poolest olid nad Lääne kolleegidest “kõvemad”. Ärge uskuge muud sorti kõrgematesse nõuetesse!

/teksti ilmuvad vead, tähed kustuvad ja/või vahetavad kohti, ent ärge laske end segada/

Kylfingid-kolbjaagid näibki olevat tarvilik lüli, mis aitab easterlingides ära tunda need samad sõdurkaupmehed, kes “keisri meestena” väärisid Londonis kuninglikku vastuvõttu ja seadusi. Just sellisel diskursiivsel teel kylfingid-easterlingid on võimalik rekonstrueerida Eesti keskaeg ja puhastada narratiivi saksa uusaegsetest moonutustest.

Allikad

  1. Egill Skallagrimssoni saaga 10.peatükk;
  2. Thorbjorn Hornklofi poeem Haraldskvaethi;
  3. Islandi hiliskeskaegsed Geograafiad;
  4. Ruunikivid (Kylfing esineb pärisnimena või soonime asendusena);
  5. Bütsantsi õigusmäärused (ediktid-loetelud  a. 1060, 1068, 1073 ja b. 1082, 1086, 1088 – Alexios I Komnenos vabastas maksudes Patmosel viibivate väeüksuste kindralid);
  6. Vene õiguse paragrahvid (18.& 31. vt eespoolt), kohanimed lepingutes ja kaudsed viited kroonikates;
  7. Ungari kroonikakirjutus (Gesta Hungarorum).

A. Egill Skallagrimssoni saagas, mis on piisavalt tähelepanu senises eesti autoritegi käsitlustes leidnud  Thorolf Kveldulfsson tapnud Kesk-Norras maksustatud laplaste juures kokku sadakond kylfingit. Kuivõrd kauplema tulnud võõraid olnud ühelt poolt vähe, teiselt poolt olid need hargnenud ebasõbralikus lapi keskkonnas, siis esialgu tapnud vapper norralane kolmkümmend ja seejärel ka nn ülejäänud. Loomulikult paistab lugu ebatõenäolisena ja umbkaudne arv annab tunnistust hooplemisest.  Kylfingid olid väline abijõud igatahes Norra kuninga Harald Kaunisjuukse (või Linalaka, Blondi) vastase konföderatsiooni moodustamisel. Olevat osalenud Hafrsfjordi lahingus 18.juuli 872 Pärast lahingut käsitasid Kesk-Norrat oma mõjusfäärina, käisid seal kaubitsemas ja mõnikord rüüstamas, teatava arvestusega, et norralastel pole pärast lahingut jõudu ega südant neid takistada.

B. Thormbjorn Hornklof nimetab eepilises Haraldskvaethl identiteeti a Austkylfur, mida ekslikult on redigeeritud authkylfur “jõukurid”. F. Jonsson on tõlgendanud seda “idapoolsete paatidena”. Samas Vigfusson, siis näeb selles “idapoolseid mehi”, mis ühendab kylfingid easterlingidega. Seda meelt Guthmundsson, kes tõlgendab neid “ida-vaiameestena“. Võib põhimõtteliselt eeldada, et kui on ida-kylfingid, siis võiks olla ka neil läänepoolne haru. Jüüti poolsaarel paikneb Werro/wend-sysseli alla ehk ka Põhjameres idakaldal Thiud maakond. Sakslased ise peavad puhtnominaalselt maakonda just teutoonide siirdealaks! Täpsustusena eelnevale punktile: ida-kylfurid osalesid Heimskringla järgi Hafrsfjordi lahingus. Kylfingid sõdisid Agderi Kjotve juhitud väes Hordalandi, Rogalandi ja Telemarki vürstide kõrval. Nad pidid siiski ka teataval viisil kohal elama, sest pärast lahingit jaotatud ka nende naised peale muu saagi!

C. Miks vene õiguse “muulase” tõlgendus ei või õige olla, sellele räägivad vastu read “terra Kylvingorum, quam vocamus regnum Gardorum, ubi Madaius fuit”. Koolmeister Karl Kello eksib, kui väidab, et pelgalt Nygardiat on nimetatud kylvingute maaks. Need read ütlevad sõnasõnalt, Suur-Sküütia on Magogi laste mängumaa, ent see on erinev Nestori käsitusest, sest Gardarike, tegelikult kylvingute-Kylfingaland, on teise poja Madaiuse ehk ka tõu tegevusväli.  Millise ulatusega see riik oli, sellest annab aimu Vassili Tatitševi käsikirjaline ladinatekstikoopia Rootsi riigiarhiivist. Madaius on samuti “ohtlik side”, kuivõrd kurdid par excellence peavad teda enda esiisaks, ehkki ammazzare-naiste, kui volga-läänemeresoomlaste esiemade vereliinina, ihuviljadena ei tohiks see sugugi üllatav paista. Kuivõrd need naised tegelesid samuti jahiga, siis mõnede kurdidele lähedaste sõnade esinemine, näiteks kobras-kurbesk, boreaalses Euroopas ei tohiks meid edaspidi üllatada! Geneetika mõttes näiteks loetelu terra Romanum (Ida-Rooma järglasprovints Rumeenia), Dania, Suethia (Götamaa tegelikult), Norvegia ehk Gomeruse järglasliinid tõepoolest geneetika poolest klapivad. Tšuudil võib olla algselt midagi tegemist nn kõige vapramate sküütide osaga põhjas, neist jutustas esimesena Herodotos, ent on ilmne, et selline nimetus sai fikseeruda väikesele osale vaid erakordsa päritolu ja funktsiooni tõttu, mistõttu ilmtingimata võis see lähtuda vaid indogermaanlastelegi tuntud mõistest thiudans ehk kohtumõistja või isegi kuningas. See on eraldi küsimus, kuivõrd inimkonna ettepooletormavas ajaloos on valitsemine ja kohtupidamine eponümaatiliselt seotud saua, vaia või teivas-teibaga. Pange alljärgneva 12.sajandi-eelse Gardarika mõiste puhul tähele Böömimaa kuulumist konföderatsiooni. Kui Biem puhul ie>ö, siis Ingeri rööpvormi Bielska puhul võime oodata Böl(t)ska, mis sobib ju Bicis-Peivas-Peipsi järve paralleelvormi Pelas‘ga. Ilmselt ikkagi nii Põltsa-maa (varane tegelik Norme-Murum-gunde) kui Põl-va on kuidagi kuulunud samasse komplekti.

E. Alexios I Komnenos kirjutab ediktis 1088.aastal:  “Mainitud saarel (Patmosel) tervikuna, nagu ka kloostril koguomandiga, on antud exkousseia maksustamisest kõigile väeüksuste juhtidele nii roomlastele kui välisliitlastele: rhos, warjaagid, koulpingid, inglased, frangid, sakslased (baierlased tegelikult), bulgaarlased, saratseenid, alaanid, abasgid ja “surematuid” (pärslased).”  Panite hästi tähele järjekorda ja eraldust seadustekstis: kõik on palgatud jõud, ent sakslased, prantslased, rhos, alaanid, isegi saratseenid on eraldi varjaagidest! Ainuüksi asjaolu, et neid rahvaid on kreeka keisri poolt palgatud on hiljem tekitanud pärilusvõitluse, kes olid parimad mehed, kelle kätte ida-rooma caesar’id oma elu usaldasid. Sakslased ehk nemtzoi ei ole varjaagid, varjaagid ei ole frangid ega ka mitte inglased, kui te ka leiate lausa ladinakeelseid varauusaegsed monigraafiaid, mis vastupidist üritavad väita! Küll aga on olemas rhos-varjaagid ja varjaag-rhos kategooria! Anglo-saksi 1066 lüüasaanud ja seetõttu pagendatud väeüksuste varjagiseerimine seisab otseses ja väga jämedas kontradiktsioonis easterlingide narratiiviga! Baierimaalt tulnud täiendus, ehk varem ka Beh/Beg-wara piirkonnaksnimetatud, muudab olukorra intrigeerivaks esmajoones seetõttu, et just siin leiame palju Külbing-Kolbing-Kulbing nimelisi kohti, mille puhul -ing sufiks olevat kinnitus rahvasterännu-järgsest ümberasumisest!

F. Vene õiguse kohta vaata eestpoolt. Pihkva letopissis esineb 1501.aaasta kontektekstis Kolbeži maakond ehk vene keeles Колбежскій-Колебнги-Кламантовскій погостъ. Panete tähele nn transpositsiooni häälikute fonofiilset koondumist esisilpi! Kõneletakse nn Veliki jõe basseinist. Põhimõtteliselt on tegemist piirkonnaga, kus sõsarjõge on nimtatud Camby-jõeks, mis mängib meie Kambja kontekstis ja ühele poole jääb Lutsi, teisele poole Kraasna siirdeala. Savolok-Zavolok dilemmast olen juba jõudnud kirjutada varem. Kaardilt leiame ka Vorontsovi ja Dubki. Sääsi-Sjassi jõe ääres manitakse Kolbega maakonna Klimetskoid, mis ei saa olla muu, kui viide Onega-Äänisjärve vepslaste sõjalise kaupmeeste klassi olemasolust. Mulle terendab siit, igatahes, mõnevõrra eksootiline hüpotees Sineuse rahva asumisest lääne poolt idapoole. Hoopis niipidi!

G. 950.aastatel ehk Arpadi dünastia valitsemisajal Ungaris  piirialasid kaitsma kölpenyekid. Need sissekanded leitakse Taksoni ja tema järglase Geza aegsetest kroonikatest. Ungarlased peavad vähetõenäoiliseks nende petšeneeglust, kes olid pealegi hilised sissetungijad üldse Tanaisest läände. Just petšeneegide vastu viisid Kiievi vürstid sõtta Gardarike ja nende piirnevatel alade, kokku Suur-Sküütia, suurväe. Liidu tegemise ajal Svjatoslav Esimesega Ida-Rooma vastu tulid ka Gardarike kolbjaagid. Mitmed kohanimed siiani meenutavad neile teenete eest annetatud feoode.
Kylfingitega seostatakse järgmisi piirkondi Suur-Ungari territooriumil (nüüd ka Slovakkia või Serbia):

  • Bacs-Bodrog maakonnas Kölpeny,
  • Szerem’i maakonnas Kölpeny,
  • Mezo-Kölpeny,
  • Kilbing Austria poolel
  • Arwa maakonnas Also-Kubin (13.sajandil oli veel Kulbin). Arwa meenutab meile Aru-Arv rahvast araablaste kirjutistes. Esisilbi reversioon oli nii tavaline Põhja-Euroopas, et kui Sigismund von Herbersteini teksti üldse on võimalik tõsiselt võtta, ehk Ilmen oli ka Ilmer-Limer’i järv, siis Ynger on sama hea kui Nygard ja Arwa vastab Rawa ehk rahvale. Pealegi just sellest Moraavia piirkonnas kohtame soomelikku W mt-DNA lisaks lingvistilisele marahawa geograafilisele kasutusele. Harju-Harria-Ariu’l on oma võimalused Rhos-Varjaagide pärja võtmisel, sest ehkki vaevalt Arwa ja Koulpingoi korrelatsioon saab olla juhus, pole sarnasus aluseks samastamiseks. Var-bola-Voro-bjov näib olevat just rhos-varjaagide pesapaik!

Lingvistiline tõend (kaudne) ja läbilõige diskursusest

 

Igasuguse induktiivse meetodi põhitõde seisneb lihtsas tõigat, et terve komplekt ei saa olla juhus!

Kui meil on raske pääseda ligi arheoloogilistele materjalidele, eriti nüüd, ja vene ajalooteadus põhimõtteliselt eitab tšuhoonetseid (tšuude küll vähem, sest need on juba Peeter Suure poolt Neeva jõe ääres maasse aetud), tuleb meil hakata komplekte võrdlema. Kuidas teiste poolt antud materjalide põhjal diskursiivselt tuletatud argument klapitab puudujäävat raudkindlat tõendit. Pakutud hüpoteese võib jaotada kaheks. A. kolbjaagid olid natsioon või hõim, selle hõimu sõjameeste klass või B. tegevusala nagu gild või tsunft, mis võis hõlmata erinevaid natsioone. Järgnev on vaid põgus läbilõige, mille mõte on tekitada seni puuduv apetiit Eesti ajalugu tagasi endale võidelda petiste ja muiduvandaalide käest!

A.

  1. Balti hüpotees  A. Djuvernua pakkus etümoloogiat leedu kalbingas “jutukas, lobamokk”;
  2. Finnismi-karelismi hüpotees algautorina nimetatakse F. A. Schiefnerit kui ka I. J. Mikkola’t (pluss K. Krohn), kes näeb algvormi sõnas kaleva “vapper, äge“, mis eponümaatikana on igal juhul õige;
  3. Türkismi hüpotees K. Neumann, kes märkas et kreeka autorol Konstantin Bagranorodi puhul esineb petšeneegide hõim koulpen, koulpingi nimi tulevat sõnast külbej “sõdur”;
  4. Finnismi-vadja hüpotees, millel on lääne ja idavariant  – a. lisaks Edgar Saksale kuuluvad tšuudi-parteisse ka Carl Christan Rafn, B. Briem ja Sugurdur Nordal; b. E. A. Rõdzevskaja, hiljem arendas seda edasi D. A Matšinski, pakkus venelaste seas, et need olid skandinaavia mõjutustega vadja hõimud;
  5. Lääne-slaavi hüpotees Pommeri Kolbergi (Kolobrzeg) linna kaupmehed, mida arendas muidu väljapaistev Vassili Tatitšev;
  6. Insulaar-germaani hüpotees, Barthi Guthmundsson arvas neid olevat rootslaste esivanemad, kes tungisid 9.sajandil Norra territtoriumile, teisisõnu pakutakse, et need olid herulite siirded Põhja-Euroopas, ehkki 5.-6.sajandist oli möödunud tükka aega. Olevat olnud Rootsi maksukogujad. Kylfingite järeltulijaid olevat rohkelt Islandil elamas!

B. Pritsak ja Stender-Petersen pakub, et olid elukutseline kaupmeeste tsunft, mida näib täiendavat ka Artur Jung kylfing-kaufling spiraaliga. T.E. Kartenin loeb kolfr kui “liit, selts“, mitte “vai, nui“.

Kylfing-Kalev pole ilmselt sama, mis kalevipoeg. Lapsel on isa ja lapsel on ema! Ehk Eesti eeposematerjali tuleb vaadelda juba siirdealalisuse võtmes vähemalt. Küll aga tuleb eepiline kontekst ehk tegevusgeograafia ümber hinnata. Kolbjaagidel oli see väga avar ilmtingimata.

(JÄRGNEB)

 


Tšuudide pärand: prolegomena

17. okt. 2017

27.märtsil 2016 kirjutasin SCE-s:

Viking, viccingi, vitingi, isegi winching, ja nende kontinentaal-germaani rööpvorm ascomanni on Läänemere idaosas ja Põhjameres tegutsenud kahtlase taustaga sõjameeste nimetustena tuntud. Vähem teatakse-arvestatakse Bremeni Adama ühes redaktsioonis esinevate Ninining või Bitinger, Biccing või isegi Buccingas kujudega – need vormid esinevad uusaegsetes ladinakeelsetes sõnaraamatutes ….

Ma olen diskursiivselt läbi aastate jõudnud selleni, et eestlased olid samuti need, kelle kohta öeldi viikingiajastul viiking. Ajajooksul, mida enam süveneda, tekib kahtlus, kas vähemalt  alguses sõna ei hõlmanud ainult volga-läänemeresoome veerahvaid, kes veenomaadidena opereerisid üsna monopoolselt Kaspia ja Põhjamere-vahelist kaubandust. Juba toona küll üsna tugevalt lahknenud keeltele vaatamata osati koostööd teha päritolu pärast ja suulisest traditsioonist ühiste juurte kohta. Nende paadiehituses vilunud rahvaste edukas hargnemine jaotas ajapikku erinevate vee poolt isoleeritud geograafiliste saarekeste ehk üksuste vahel.

Isegi ju sakslaste poolt möödunud kümnendil toodetud aimeseriaal tõmbab selge piirjoone indogermaanlaste ja viikingite vahel. Kaks erinevat dokumentaaltundi jutustavad neist kui kahest erinevast etnosest: 1. Große Völker: Die Wikinger, 2. Große Völker: Die Germanen. Viimane küll jaotub sisu tõttu mitmeks osaks. Viikingid pole siin käsitatud pelgalt kihina, tegevusalana, vaid etnosena.

Wiking-Wiccing on väga lähedal Bremeni Adami wizzi-rahvale, seda enam, et nõnda nimetanud tema teada  end ise inimesed, keda vanas maailmas hõlmati geograafilise asukoha tõttu muuhulgas nimetusega alaan. See on kõnekas asjaolu poolest, et tšuudid-vadjalased nimetasid oma emakeelt veel 19.sajandi alguses weiss-vejssiks! Küsige minult, millise kirjakoha järgi ma seda väidan!? Minu jaoks on oluline teada saada, kes on need meie endi keskel, kes alaliselt ala vääristavad läänemeresoomlaste ajalugu ja sellist uurimistööd üleüldse! Vahest on probleem üdini võnnuvõõruses?

Akadeemilise stuudiumi külgehakkamise peamiseks tunnuseks näib olevat allikate ja käsitluste vahelise erinevuse selgeks-saamine. Uurimistöö leiab aset allikapõhiselt. Tuleb minna alg- või tüviteksti juurde ja lugeda seda võimalusel originaalis. Kui varauusaegsete reisikirjade korral leidub kaasaegne tõlge, veel parem kui kirjamehe enda poolt heakskiidetud, siis saab teha lausa kaugemale ulatuvaid järeldusi. Mind rabas igatahes parun Sigismund von Herbersteini Rerum Moscoviticarum commentarii (1549) proslavistliku ja propagandamaigulise trükise puhul tõik, et Tšuudide järve, mis hõlmas toona ka meie Pihkva järve, ladina paralleelnimi olnud Bicis-Pelas ja saksakeelselt Peyfuss! Viimane on äratuntav Peibas-Peivas. Ent Bicis, kuivõrd olevat ladinakeelne vaste, seob tšuude puhtnominaalselt otse Biccingar-Viikingitega!

 


Vanad tabloidid (1): Tagasivaade Düsseldorfi asotsiaalide elukirevusse

4. okt. 2017


In Brevi: Kelle koloonia oli Tartu 1234.aastal?

24. sept. 2017

Annales Circulis Westphalici kroonikakompilatsioonis 1654.aastast puudutab 1234.aasta sissekanne Liivimaad erilisel viisil. Kõigepealt vastupidiselt meie arusaamisele, et vastupanud ületati mitte-Taani osas 1227/28 aastal lükatakse siin ümber ja rõõm näib seostuvat eelneva aasta kõige rängema näljaga 64 aasta (!!!) jooksul, mil nad maad enda mõjujõule selle kirjelduse järgi püüdsid allutada. Jääb mulje, et koor ja puud endad pandi nahka suures puuduses! Alanud tõeseemnete külvamine 1170.aastal ehk 64 aastat varem ja peamist raskust, oma taskust kinni makstud, kandnud Westfaali aadel ja sõjasulased! Kinnitatakse ka Friedrich II keiserlikku mõju sellele vaevarikkale ülevõtmisele. Seejärel aga refereeritakse Hermann Hamelmanni, et kõik urbs-tüüpi asulad ehk alaliselt avatud linnakud on Westfaali kaupmeeste käes ja erandina vaid Terpat ehk Tarbatu olnud ainuüksi Dortmundi-linna ainueesõigustega koloonia!!! Samas kõrgema järgu sõjamehed ehk ratsarüütlid olnud kõik ikkagi Westfaali meeste järeltulijad. Miks on see koloonia koht nii oluline? Kaasajal tundub, et Dortmund’i nimetus seostub suudmealaga ehk on jõe või lausa rannikuäärse linnaga, ent see pole nii! Dortmundi nimetus koosneb kahest sõnas Torth-Troth ja mannia: Throtmanni 890, Trotmannin 897, Trutmenni, Thortmanni 939, Throtmennia 947, Drutmunde 952, Drotminne 966, Thertmanni 983 mündil, Lütgendortmund, harva Throtmania ja enamasti Tremonia.

Dortmund asub ajaloolises Unna kreisis (nüüd linnast vahetult idas ehk Soesti tee ääres), kus Rooma keisririigi ajal oli kõige suurem leegioni laager Alpidest põhjapool. Meil asub Tartu aga vähe tuntud rööpvormse Unna jõe ääres ja laenamise hüpotees ei tee asja klaariks, sest indo-germaani põhjapoolsetes dialektides ka Huuna on tähendanud Emandat ehk on üsna üksühene vaste Mater aqua‘le!  Ma ei hakka ümber jutustama naiivset nimelegendi lahingust, kus roomlased hüüdnud rünnates  Trucide, trucide! (ehk löö surnuks!) ja kaitsjad pilkasid neid trot+mannideks.

Kas tõesti on Tartu saanud nime hoopis sisserändajate kolooniana? Siiski järgnev III lõik teeb asja veel intrigeerivamaks. Varasem nimi olnud Liivimaal Blivonia, ent mulle jääb mulje, et tegemist oli justkui ka mõnede westfaallaste varasema asukohaga ja Blivonial ei ole seost bleiben-verbiga (Jäämise maa), vaid slaavipärase Po-Morže ja Po-Ruzzia taolise piirnevusmääratlusega – Bo-Livonia. Lütgen-dortmund’i ju võiks seostada ljudi-lüüdilastega ja sellega, mida on spekuleeritud SCE-s Luki-Loke-Lutsi etc seostest. Loomulikult kiidetakse end valgustava, tsiviliseeriva ja omakasupüüdmatu maaletulemise eest, kus pärismaalased otsesõnu elanud kultiveerimatute, räpaste ja primitiivsetena. Selle koha mõte nõuaks peenema latinisti tõlget, kes teeks vahet iroonial ja labasel ülbitsemisel või siis ülestunnistusel, millist päritolu Westfaali aadel ise oli!


In Brevi: Kes Eestis tšuudid ei ole!

11. sept. 2017

Tšuudid on idaslaavi folklooris legendaarne rahvas: nad olid enne slaavlaste maa-orjadena maale paigutamist kohal, ühelt poolt, teiselt poolt vabadena ja selle nimel aheldajatest visalt pagejatena hämmastasid nii olemuse ehk välise ilme poole+iseloomuga kui ka ebatavaliste oskustega. Igaüks tahab olla kangelane, kui vähesed perverteerunud indiviidid välja arvata (nad võivad ka seltse ja seminarigruppe moodustada etc), seetõttu naabri kaevust hõbeda õngitsemises pole midagi ennekuulmatut. Ka mina olen topeltkuulmisruumis hariduse saanud selles mõttes, et ühelt poolt tšuudideks nimetas minu vanaisa, keda mul vaid põgusalt aasta jooksul oli võimalik lapsena tundma õppida, Vaiwara ja ka Narva linna põliseid elanikke, rääkimata Naroova jõe tagustest, kuna “esoteeriline” muinasteadus laiendas vanavene kroonik Nestori kasutust kõigile muinas-Eesti alade elanikele ja nende järeltulijatele. Just keeleteadlased on sellisele assimileerimisele kõige visamalt vastu seisnud, eesotsas Paul Aristega, ent tunnustada tuleb ka Edgar Saksa, kes järjekindlalt varustab vadjalased sidekriipsulise selgitusega -tšuudid ehk vadjalased-tšuudid, mis ongi ajalooliselt korrektne. Enamgi, seda teab iga rahvusvaheline lollgi juba aastast 1863, kui Robert Gordon Latham ulatuslikus ülevaates Euroopa rahvastest, selgitas ingliskeelsele lugejale, et tema pole töö ettevalmistuse käigus leidnud, et teisi tema käsitletavaid rahvaid oleks samuti tšuudideks nimetatud ja igaüks võib veenduda, et tema ettevalmistus on põhjalik ja haare ulatuslik! Eestlased väljaspool vadja kontaktalasid pole tšuudid ja ka soomemaalased pole tšuudid. Nii nimetasid Novgorodi ida-slaavlased endaga piirneva põlisala ehk hiljem ka Vadja viiendiku elanikke!

See ei ole aga takistanud meie vikipediste tõusmast üle nime-traditsiooni, ehk tšuudide endigi mälu ja veenda, et kõik eestlased ongi tšuudid! Ei ole!!!

Kes te siis olete? Mõned on setud, teised Wikke rootslased, edelas liivlased, Emajõe-äärses enklaavis wendide järeltulijad (ehk võnnnu-valged), aga peaasjalikult tšuhoonetsid! 

Ka see on väärikas pärand, vaadake Arosia pealt kirja Suehans!

 


Kes ütles, et loogiline ruut ei ole mitte-mingi nurgakivi ega mängi mingit rolli?

9. sept. 2017

Mina ütlesin, et monaad-düaad vahekorrast algab mõtte-arvutus: iga predikeerimisakt ühendab mingil kombel kahte elementi. Kas alistab, seab sõltuvusse, ristuvusse või kas lähemasse või kaugemasse (kontraarsesse) kontradiktsiooni!

Tahaks küsida, et häbi ei ole? Üldse ei ole? Pärast pikka  okupatsiooniperioodi rõhumist, mh tapmist, ja paljaksvarastamist on valetamine Eestis endiselt väga väike asi. Ei maksa end siduda valdkondadega, kus suuvärgindusega nii lihtsalt elu käegakatsutavusest mööda saab astuda. Kui valetaja ametis, siis taluge terve elu selle Sõnniku paha lehka!

Ent on mul alati olnud piinlik ka kurta selliste inimeste nagu Henn Saari (1924-1999) elukäigu taustal. Minu tagasilöögid on selle kõrval väike kriimustus. Küll me neist internatsionaalsetest saksa pahempoolsetestki pöördumatult siinmail jagu saame!


Filosoofiakursus kasulikele idiootidele: Kuidas asuda progessi ehk revolutsiooni poolele ja tunda ära kontr-revolutsiooniline vaenlane?

29. aug. 2017

Kuidas kellelgi, ent minu suguvõsas sellest puudu pole tulnud, et kontr-revolutsioonilises tegevuses või liikumises osalemise tõttu on GULAG-i veetud ja ka maha lastud. Eikelmannide arvukus on vene-nõukogude okupatsiooni ajal pehmelt öeldes märkimisväärselt kahanenud. Ja kui heita pilk 1849.aasta Neue Rheinische Zeitung’i jaanuarikuu numbritesse (nr 194), siis on ka ilmselge, miks just Ida-Eesti ja Ingerimaa tšuudide-ingerlaste-isuritega esmajoones suurvenelastele+bolševikele ette jäi. Väikesed rahvakillud tsentraliseeritud suurriikides on rahvajäänukid (see on tegelikult viisakas tõlge), mis on kaks sammu pimedast ettemääratusest maas ja fanaatiliselt punnivad muutustele ehk helgele tulevikule vastu. Engels toob ajaloolisi näiteid ääremaadel elavate šotlaste, baskide ja panslavistlike lõunaslaavlastega (???).  Selle vastu aitab ainult kas lahti-rahvustamine või hävitamine ehk genotsiid. Genotsiid ei pea olema massimõrv, mõiste sisu on tüvehävitamine ehk kui väikerahvas jääb revolutsiooni-Inglitele 200 arvukusega ette, siis enamuse huvides on õigus neid abstraktse idee nimel, mh kommunism, ajaloo jalust ära kaotada ehk hävitada. Kui on klassid, siis jõutakse järjega muutusi mitte-adapteeriva omanike-klassini, sest pole võrdseid ju kui mõned on selle nimel paljaksvarastatud! Ikka võrdsuse ja helge tuleviku nimel, kus väikese sõjaga võetakse ära ajend suureks, isegi globaalseks sõjaks! Muidugi ajalugu näitab vastupidist – mida suurem massi kontsentratsioon, seda suurem hävitusjõud ning indiiviide ei loeta. Neil polegi selles plaanis enam suurt tähtsust, sest identiteet kui sugupuulisus on tähenduse kaotanud, sest pärimisel ega pärandil pole enam käega katsutavat sisu ja kui oleks, siis liigituks see pigem kontr-revolutsiooniliseks “aspektiks”.

Siin äratoodud tsitaadid olid juba 30 aastat tagasi opositsioonilisele Eesti noorsoole hästi tuntud. Üllatab, et Postimehe esikolumnist Lobjakas neid asju ei tea!


Konverteerimisreeglid ehk de Bovelles oktagoniseeritud loogiline täht!

22. mai 2017

Olen juba kuus aastat tagasi pööranud tähelepanu Charles de Bovelles’i diagrammatikale ja mõnedele tema loogikaraamatutes esinevatele diagrammide variantidele, mis on kasutuskõlblikud ka kaasajal, eriti kombinatoorika kontekstis. Üheks vormiks teise konverteerimine aitab võrrelda sümmeetriaid ja ka võimalikke vigu. Filosoofiat ei peeta distinktsioonide poolest kaasajal enam rangeks teadmisvaldkonnaks, mida see oli veel skolastikana 17.sajandi lõpus, ehkki puhtkalkulatiivsena ta võiks olla seda kaasajal sõltumata intuitiivsetest lähtepunktidest, mis võivad varieeruda või olla teadlikult manipulatiivses võtmes ette seatud. 2012.aastal esitlesin nn Bovelles’i tähte, kus vastandused paistsid välja, ent need polnud süstemaatiliselt tsüklogrammeeritud, ehk ringsõltusmustrisse seatud, mida loogilise oktagooniga on võimalik teha. Siin on kõrvutatud uus ja veel 2011.aasta seisuga arenev, kujunev!


Castrum Sancta Maria de Monte

13. apr. 2017

Apuulia kivikrooniks hakati Castel del Monte’t (kohalikele Castídde d’u Monte) 19.sajandil arhitektuuriajaloolase Willemsen’i eeskujul (Steinerne Krone Apuliens). Algselt nimetati lossi Castrum Sancta Maria de Monte‘ks, ja kui inimesed grammatiku tarkusega ajalugu vaatleksid, siis ei tekiks neil nii palju tühihüpoteese ega arusaamatusi asjade otstarvetest ja sihtgrupist.  Loss ehitati aastatel 1240-44 (teatmeteosed pakuvad ka daatumit Friedrich II surmani 1250.aastal). Ehitis püstitati merepinnast 540m kõrgemale ulatuvale künkale ja Andria ei jäävat sellest kaugemale 16 kilomeetrist.

Mõõtmed

Mägikindluse müüride kõrgus on 25 m ja tornid praegu meeter kõrgemad, ent väidetakse et algselt isegi +5m. Põhiküljed on 16,5 m ja nurgatornide küljed 3,1 m.  Sisehoovi seinapikkused kõiguvad 6,96 ja 7,92 meetri vahel. Lossi diameeter olevat Vikipeedia teada 56 meetrit (???), mis ei klapi korrapärase oktagooni pika diagonaali kalkulatsiooniga – 43m. Küll aga liitmistehete korral kahe nurgatornidiagonaalidega kõigub +14-16 vahel ehk tõesti 56-59m. Igal korrusel oli kaheksa tuba ehk kokku 16. Kolmel tornil leidus keerd- või vint-trepp. Lossi peavärav avaneb itta nagu eesti elamutel. Tõsi, lossil on ka teenistuskäik ja see on otse lääneküljel. Seega erinevalt Rigsthula saaga lõunaväravast eelistas normanni-švaabi keiser pigem easterling’ilikumat lahendust. Keerdtrepid lähevad vastupäeva ja igas tornis on 44 astet 22 cm läbimõõduga samba ümber. Mis on vastupidine toonasele praktikale. Vasak ja parem on siin segi. Ülemistel korrustel leidus ka loomulikku päikesevalgust akendest ehk mitte ainult monoforiumid ehk ovaalsed valgussilmad: vaid Andria linna poolsel seinal on triforium, teistel biforium (mõeldud on akende sambaid). Andria kõlab kreeka keeles (andros) nagu “mees”, pange tähele! Seinad on otse kaljusele pinnale püstitatud, kuna tornidel on vaid pesad. Ruumid on 3 ja 9,5 m kõrgusel. Lubjakivi on peamine materjal, millest blokid on välja tahutud, mistõttu värvus varieerub valgest roosani.

Ehitise sisehoovi seintepikkuste ebakorrapärasus olevat planeeritud soovist jälgida igaastaselt 8.aprillil ja 8.oktoobril (mida peeti 8.kuuks – lt octo “kaheksa”) varju täiuslikku klappimist sisehoovi vastas-asetseva seinaga.

Ehkki hoone ehitusstiili mõjutuste üle vaieldakse, et see on “eht-teutoonlik keskaegne arhitektuur“, viitab ehitustööde Capitanata kubernerile usaldamine hoopiski hilist Ida-Rooma ehk Bütsantsi mõjutusi. Keskajal oli seal veel eraldiseisev ja traditsioone hoidev kreeka kogukond, keda hinnati erinevate ekspertiiside tõttu, muuhulgas ökonoomse ja maitseka oskuse eest püstitada kindlustusi. Ilmselt just sellega seostub esmajoones klassikaline kreeka-rooma stiilis portikus ja sissekäigu disain.

Müsteerium ehk küsimus funktsioonis

Peamiselt vaieldakse lossi funktsiooni üle. On pakutud nii otstarvet jahilossi kui ka riigivarade-dokumentide panipaigana. Kõneldud on ornitoloogilisest pistrike nn kivitallist ja isegi observatooriumist. Normanni verd Friedrich II huvitus bioloogiast ja talle omistatakse esimese jahilindude teadusliku käsitluse kirjutamist üldse Õhtumaadel. Müstilisemad interpretaatorid märgivad seevastu, et keskajal olevat oktagooni käsitletud vahetuma segavormina ruudust ja ringist: ring sümboliseerivat taevast (õhku?) ja igavikku, kuna ruut maad, mis sirutub nelja ilmakaarde. Jahi-lindude zooloogilise uuringukeskuse saab kohe mahakriipsutada hoone hüdroprojektist lähtuvalt. (Lindude rohkus kindlasti saastaks kasutatavat vett.) See kogus katustelt vihmavett ja viiest tornist kahekast juhtis vee allpoolsetesse ruumidesse nii pesuks kui käimlaks. Jah, Friedrich II on ilmselt WC kui water closet ehk vesiklosetiga tsiviliseerija. Veetsisternid klapivad viie kaminaga neis tormides. Kuna turvameeskond elas-kasutas kolme ülejäänut. Samuti olevat paake tühjendatud sisehoovi keskel olevasse bassein-purskkaevu ja hoovi kivikatte all olevasse veemahutisse. Bassein-purskkaev olnud samuti hoovis oktagoonse plaaniga ja ühest tükist välja raiutud (spaa ehk araabia hammam ?).

Väidetavalt oli see veel 1743.aastal vaadeldav (Troyli). Veemahuti olnud ka hoovi sillutise all. Idee, et loss võis olla logistiline ühenduspunkt rahutu maakonna sõlmpunkti kontrollimiseks – selle lükkab tagasi tõstesilla ja vallikraavi puudumine, mida ilmselt sellise kivise künka otsa polnudki mõistlik teha. Hoone projekt näitab, et peale väljastpoolse ohu eest kaitsmise püüti ka seestpoolt korda hoida. Selleks, et erinevate hoonekülgedele asuvatesse ruumidesse kahel korrusel pääseda, oli vaja alati läbida sisehoovi. Korraga sai ühest sissepääsust vaid kahte ruumi. Vaid kaks ruumi on omavahel uksega ühendatud. Nii väidetakse, ehkki plaani järgi ütleksin muud!

Just seetõttu kasutasid Anjou dünastia ülevõtjad-monarhid hoonet samuti Friedrich II järglaste aresti all hoidmiseks luksusliku vanglana, sest kõik eluks tarvilik oli seal käepärast. Kaheksatahkne plaan on ka Karl Suure kabelil Aachenis ja Jeruusalemma Kaljumošeel. Samas ainult neist sakraalsusmõjutuse otsimisel lähtumine jätab Itaalia arhitektuuriajaloo mäluviletsusse. Oktagoonseid vahitorne ehitati Lõuna-Itaalias juba varem ja nende kontekst ise osutab, milline võis lossi ideejärgne funktsioon olla. 1246.aastal veetsid kindlustatud oktagoonis mesinädalaid keisri suhtest Bianca Lanciaga patustatud abieluväline tütar Violante, mis võiks iseenesest olla indikaator. Kohe esimestes dokumentides, mis lossi ehitustööde kohta leitud, lähtuvalt nominaal-definitsioonist, ja see peaks hoone plaanistki olema ilmne, et selline sektsiooniline ehitis oli mõeldud mäe jalamil asetseva Püha Maarja kloostri hostelina. Peenemad aadlidaamid vajasid jumalikku ehk Jumala-Ema abi tanu alla saamiseks, abieluõnneks ja esmajoones viljakaks ühiseluks väljavalitud aadlimeestega. Raske on öelda, millise tunnuse alusel Friedrich II just selle Andria kloostri välja valis. Vahtide järelvalve aluse ruumi läbimise tingimus viitab ebadiskreetse käitumise vältimisele, kuna kaisterajatise loogika, kui rünnatakse väljastpoolt, nõuab vastupidiselt kiiret ja otseläbipääsu ühest seinast teise juurde. Seega aadlidaamide hostel pidi neid kaitsma nii välise kallalekippumise kui ka seesmiste kiusatuste vastu!

Küll aga kasutas Friedrich II järeltulija Sitsiilia Manfred lossi jahiseltskonna lõbustamiseks ja justkui karistuseks sellise kergemeelsuse eest, saatis Anjou Karl I sinna pärast 1266.aastat mediteerima Manfredi pojad Henry, Azzo ja Enzo.

Jahilossi hüpoteesi on kummutatud samuti tallide puudumise ja peenete reljeefide-ornamentide olemasoluga, mis spartalikule jahimeeleolule kuidagi ei vastanud. Ehkki renessansis hakati ka ürgmehelikele tegevustele nn värviküllasema pilguga vaatamata. Uurimiskeskus või teadustempel (peenem kool) sobib sellega, mis öeldud – loss käis samanimelise Püha Maarja kloostri külastamise, mediteerimise ja uurimise juurde. Koridoride puudumine on viinud oletuseni, mis tegelikult sisehoovi raidpesadest on ilmne, et kiviosal on olnud puust siseehitus, mitte pelgalt pergola vaid avapõrandate, varjualuste, treppide, käsipuude ja laudade-toolidega!

Kaheksa ja reinkarneerumine?

Me teame, et oktagoonne rada läbiti võidutraaviga vanadel eestlastel kuninga surma puhul ehk ka pole üllatav, et kristlikus numeroloogias tähistas TÄISARV kaheksa ja oktagoon uuesti-sündi. Just seetõttu vastandati 666 ehk metsalise arvule 888 kui Jeesuse ülestõusmist ja taastulemist. Kaheksa läbib kõiki ehitise dekoratiiv-elemente: kaheksa nelik-ristikheina motiiv sissekäigul, leidub ka kaheksa päevalille lehtede motiivi iga kambri võtmekivi kaunistusena. Dekoratsioonis on kasutatud šwaabi kaunistuste motiive, skulptuuris olevat aga tunda tsistertsi-arhitektuuri ja prantsuse mõjutusi. Mind ei üllataks, kui sellel lossil oleks läbiuurimata maa-alune osa, salakäik kloostri poole või katakomb epitaafidega, mis võib teha sellest ühtlasi omamoodi pseudo-mausoleumi. Kardetavasti seostub see kuidagi tema ema Sitsiilia Constance, kellelt ta päris otseselt just need regioonid, mälestuse austamisega. Mind ei üllataks, kui sealt leitakse talle pühendatud krüpt!

Kuningliku hostelina – Castello Santa Maria – minetas koht funktsiooni 15.sajandil: 1.detsembrist 1463 nimetab Aragoni Ferdinand seda Castel del Monte‘ks. 18.sajandil oli loss aadlielamuna või hostelina lootusetult vananenud, ka religioon polnud enam oluline ja sealt eemaldati kõik väärtuslik – marmor ja möödel -, et neid kasutada mujal. Bourbonide dünastia viis marmorsambad ja aknaraamidki Caserta paleesse.

1876.aastal arvas taasloodud Itaalia Kuningriik 25 000 liiri eest lossi oma muinsuskaitsealuste hoonete sekka, ent restaureerimine algas alles Mussolini Itaalias 1928.aastal. Väidetakse, et Umberto Eco ammutas Apuulia Kivikroonist inspiratsiooni Roosi nimes oma Aedificium’i jaoks.


Unclaimed history (1): Kas easterlingid olid eestlaste esivanemad?

11. veebr. 2017

unclaimed-history-easterlingen

Ma pean millestki alustama, vastasel korral need 200 lehitsetud raamatut-dokumendikogumikku võivad ähmastuda igapäevase pingutuse väsinud õhtupoolikutesse. Enamus ajaloolasi on kokku puutunud easterlingide prominentse positsiooniga Suurbritannia ajaloos. Pennant kirjeldab easterlinge, kui meie (brittide) “kaubanduskunsti isandaid”. Nad asusid Londonisse enne 967.aastat, sest kuningas Etheldredi määrus sellest aastast, deklareerib, et “keisri mehed (ilmselt idakeiser, keda varjaagid teenisid, sest saksa keisril polnud veel Läänemere-äärseid linnu sellel ajal) või easterlingid, kes tulevad oma laevadega Billingsgate sadamasse, tuleb kohelda heade seaduste väärilistena”.
Nii kirjutab William Herbert raamatus The History of the Twelve Great Livery Companies of London. Easterlinge on võrreldub kõnekalt hugenottidega, kes olid usupagulased “härraslikud (peened) ja kasulikud võõramaalased”, kes üsna kiiresti sulandusid Inglismaa ühiskonda. Richard Lõvisüdame ajal, ilmses seoses ristiretkede rahastamisega, tõusis nõudmine hõberahale, mis oli vermitud “idapoolsetes Saksamaa osades”, selle hõbedapuhtuse tõttu, ning seda hakati nimetama easterlingideks-sterlingiteks tegijate päritolu alusel. Üsna pea müntisid nad isiklikult raha inglaste kuninga jaoks Rahapajas, viies selle kunsti Inglismaal täiuseni.  Ja mitte Striveling-Sterlingi järgi Šotimaal, ega tähekeste-tärni järgi mündil, kuna vanade paberites nimetatakse seda müntraha  Nummi Esterlingi ehk Proba Moneta ehk Monoy de Roy (Prantsusmaal).

easterlings-are-not-german-hanseatics-like-lombards-are-not-burgundians-you-see-you-fuck-there

Veneetslastele antud kaubandusõigused Londonis, mh kaubelda easterling’idega. Saksa hansa on eraldi easterling’idest! Milleks, kui ainult (?) sakslased siin niigi kaubandusega tegelesid?

Ma ei hakka tegema siin nõukogude-Eesti igapühapäevase paberilt mahaloetud komnoorte mälumängu nalja (“Millest tuleb inglise rahaühiku sterling nimi?”!!!), vaid tuletan meelde põhifaktid enne argumentide loetelu juurde minemist. Sterling tuleb sõnast easterling ja need olnud mõnedel hinnangutel vanad preislased ja pommerlased, kes olid oskuslikud kulla ja hõbeda kaevandamisel, mida nad õpetasid ka brittidele. Probleem on selles, et seal pole ei hõbeda ega kullakaevandusi, küll aga võrdluseks olid tšuudid kõikjal tuntud kaevandamise ja sepakunsti poolt, samuti on teada araablaste reisikirjeldustest, et ro’uz rahvas kontrollis ka Novgorod-Moskva-Volga kaubandust veel 15.sajandil hõbedakaevanduste omamise tõttu. Kveenimaal, Uuralites ja Ungari territooriumil asuvad senini suurimad hõbedaümbertöötlemiskaevandused-tehased Ida-Euroopas!

Easterlingid domineerisid Põhjamere kaubandust 17.sajandi alguseni, pidasid kaubandussõdu, sekkusid piraatliku jõuna kõigi selle mereruumi-äärsete riikide sisepoliitikasse. Nad olid nii hollandlaste, inglaste kui ka prantslaste lepitamatud vaenlased. Ent easterling polnud sakslane ehk alemann nagu on ilmne palgasõdurite etteastetest neist rahututest aegadest. Easterling esitas väljakutse alemannile ehk sakslasele, järelikult polnud easterling ka mitte idasakslane vaid täiesti eraldiseisev identiteet! Ja seejärel pärast neid vihaseid sõdu Põhjamerel justkui kadusid! Ilmselt Liivi sõja katastroofi tõttu, mis näib, tõi kaasa kogu ajaloo ümberhindamise, kuni selleni välja, et justkui poleks neid kunagi olnudki!

Keegi siiski vaidleb vastu (ja selle vastupunnimisega ma kavatsengi selles postituses tegeleda), et Etheldreadi määruses peeti küll saksa keisri alamaid silmas, ent vaadake Hansa ajalugu Londonis, otsige üles konkreetsed dokumendid ja te näete, et sakslaste hansad, mida oli 13.sajandi alguses vähemalt kolm suuremat grupeeringut, sisenesid Londoni turule varem seal resideerunud easterlingide Steel-yardi kaudu, mis kergitab iseenesest rohkelt küsimusi. Henry VII 1497 aasta parlamendiaktis tehakse vahet Danzigil ja Eastlandil, ehk ilmselt ka Pommeri või Preisimaa “teoorial” on üsna lühikesed jalad.

hanze-linnade-parv

Vaadake, kus asub enamus Hansa-linnu, mis parvena ilmselt paistab silma. Need on Elbe jõe läänekaldal.

Easterlinge on nimetatud erinevatel viisidel ja see on mõnikord viinud väga julgete üldistusteni või siis märkusteni, et easterling pole ostmann, ostmann pole ostrelin, ostrelin pole austurman ehk esimesel ei pruugi olla mingit tegemist ajaloolise Austurvegr’i kui merigermaanlaste igapäevasesse geograafiasse kuuluva suuna ja geograafilise ehk konkreetse suurusega. Igal rahval on unikaalne geograafiline positsioon ja ilmakaaremääratlused nagu parem-vasem liiklusmomendil!

Ma üritan näidata, et nortmanni, südermanni, westmanni ja ostmanni pole liiklemismomendist sõltuvad, vaid neil on teatav keskpaiksus, mis Põhja-Euroopas asusid kesk- ja uusajal Taani väinade kui tsentrumi kohal. Sõnaraamatuid-leksikone hakati trükkima kohe trükikodade levimisel. 17.sajandi alguses esineb neis juba easterling-osterlin märksõna. Suur osa neist kõneleb “ida-sakslastest” (ent mitte kunagi päris-saksoonlastest). Arvestades prantslaste keerukat ajalugu – Caesari kolme miljonit ohvrit keldisõdades, roomastumist ja idabarbarite meelevalda sattumist -, siis riiklik-geograafilise kuuluvuse lähtepunktiks võtmine identiteedi seletamisel või rekonstrueerimisel peab kõige olulisemaks riiklikust. Hiljem on ka Britannica selle vooluga liitunud, vastupidiselt õiguslikele regulatsioonidele, mis sellist lähenemist ei toeta. Neid kaupmehi “Ida-Saksamaa osadest” nimetatud Mercatores Estrensis. Probleem on selles, et ladina keeles on idapoolsust võimalik väljendada sõnaga orientalis!

fennones-sueones

Osterlaenningar=Ostermän on Kalmari Retsessis ehk skandinaavlaste (normannide)  uniooniaktis soomlane

Easterlingide päritolu temaatika vastuolusid märkasid algusest peale ka sakslased ise. Raamatus Geschichte der wichtigsten geographischen Entdeckungen üritab autor näivust päästa seletusega, et nii nagu olid saratseenid, keldid või sküüdid üldnimetused, nõnda ka Põhjalas mõisteti eestlaste nime all kõiki idas elavaid natsioone, millest Balti mere äärsele nimetus Austurweg, islandlased nimetasid svealasi (?) ostermannideks ja soomlased svealasi austmennideks (?), millele ma pole kinnitust leidnud. Otse vastupidi. Sellele räägib vastu skandinaavlaste uniooniriikluse alusdokument Kalmari Retsess, kus soomlasi nimetati osterlaenningar-ideks. Kes võltsib ajalugu? Ilmne, et mitte ainult moskoviidid!

Easterlingide küsimus on näide ajaloos nii tihti ette tulevast ideologiseritud ehk klassikalisest paradoksaalsest mõtlemisest. Kui westmannil ja northmannil on fikseeritud osutus, siis ostmannil on see liikuv. See võib olla rootslane, “ida-sakslane”, meklenburglane, pommerlane või preislane, ent see on täiesti võimatu, et liivimaalased! Ostermann võis korraga olla nii normann (meri-indogermaanlane) kui südermann (kontinentaalindogermaanlane), ent mitte soome tõugu! Ent kui on kirjutatud normann või südermann, siis ta pole kindlasti Liivimaaga seoses!!!westman-laanemees

Kõigepealt kas suunad olid fikseeritud või liiklusmomentaalsed?

Snorri Sturluson Heimskringla määratleb meest Breemenist, kes sündinud Saarlandis, kui südermanni. Ehk täielikus kooskõlas sudrvegar rekonstruktsiooniga, milleks peeti Põhja-Saksamaad ja ka kogu Alpide-eelset Euroopat, kus indogermaanlased elasid. Põhimõtteliselt jääb Saksamaa, isegi Madalmaad, Inglismaast, mille lõunaranniku vastas asub Gallia-Frankia, idapoole, ent sellegipoolest polnud ei hollandlased ega westfaallased inglastele easterlingi-ostmanni. Sama võib arvata ka iirlaste kohta, kelle asustatud saari Islandi kõhu all nimetati otsetõlkes Läänemeeste saareks – Vestmannaeyar. Kui meriindogermaanlased sinna jõudsid, siis elasid seal juba iirlased, keda nad nimetasid westmannideks. Kuna ka kroonikud nimetavad inglasi otsesõnu läänlasteks. Seega on iirlased ja inglased määratletud põhiasukohajärgi ja see ei sõltu liiklusmonendist, kui nad leitakse Põhjala meestest põhja pool elamas, näiteks Islandi saare ranniku ääres!

Huvitav on see, et easterlingid olid algelisemad või paremad meremehed-laevadeehitajad kui iirlased ja indo-germaanlased, vähenalt iiri kroonikud möönavad nende erakordseid puidutööoskusi. Eestlaste võimalik (ja lausa edukas) retk Islandist loodesse üle Atlandi ookeani tekitab meis naerupahvaka, ent kui te loete alljärgnevat teksti, siis kas teil piinlik ei hakka, et võib-olla teel Inglismaale üks lurjus vahele tulnud ja teie onu pärandi kontvõõrana üle löönud?!

james-ussher-1624-1656-armagh-piiskop

Kuidas te suhtute Iirimaa Cloyne maalkonna piiskoppi George Berkeley’sse (1685-1753)?  Kas samasuguse astmega õpetlane Iirimaa põhjaosast on eeldatavalt vähem tõsiseltvõetav esitatavates seisukohtades? Loeme, mida on öelda piiskop James Ussher’il (1581-1656) raamatus Veterum epistolarum Hibernicarum sylloge; quae partim ab Hibernis Iirimaa ajaloo kontekstis easterlingide päriolu kohta:

Liivimaad, mis kohe Balti mere rannikul välja sirutub, jaotatakse kolme koha-keele alusel Eestiks, Lätiks ja Kuramaaks. Eestia ehk (nagu Crantzius seda nimetab) Estonia provintsis nähakse elutsemas, keda vanad kreeklased Ostiaei ja Ostionesteks nimetasid, Saxo Grammaticos eestlasteks ja meil nimetatakse Ostmannideks. Sealtmaalt kolm venda väejuhti Amelano, Sitaraco ja Yvoro Põhjatee (Norwagia) ja põhjapoolsete saarte kaudu, pooleldi kaubategemise ettekäändel tulid Iirimaale ja hakkasid mereäärseid sadamaid püsivalt okupeerima, kirjutab Giraldus Cambrensis. Nii juhtus 10.sajandi alguses, et alles siis (!!!) taanlased tungisid iirlastega tülis olles (f Caradocus Lhancarvensis) Iirimaale ja Harald Harfakir (ehk Kaunisjuus) Iirimaa alistas, millele on viidatud, mida vürst Conan Veneditia poja Griffithi Eluloos on ära märgitud. Isegi (uuris see autor välja) Dublini linna, ka teisedki linnad, kindlustused ja abihooned, kus see võim vallutusega end kehtestas vendadest teine ringkonnalise püsilinna asutas, mida nende iirlaste tavakõne nimetatakse Porthlarg’iks, millistes tänase päevani võimu ellu viiakse. Giraldus tõepoolest jutustab, et need kolm Ostmannide väejuhti (dux-ducibus ka Hertsog) venda võisid kolm äratoodud linna ehitada Dublini valdusõigus antakse selles Amelano’le, Waterford (mida iirikeelselt Porthlargy-ks nimetati) Sitaracole, Limiric Yvorole. Ja ühtlasi on loetletud linnad  need, mlle järgi piiskpid Lanfranco’s (?) ja Canterbury ametitooli järgluses võtavad normannidelt nende võimukorra, kui et iirlastelt ametisse asumist eelistavad vastu võtta. Asi on selles, et nagu meie annaalides 1095.aasta puhul tähele paneme Põhjateelased (Norwagenses) või Ostmanne, kes Iirimaa linnu ja mereäärt hõivavad, nimetatakse normannideks, mis keskajal võis olla, nagu õpetatud teavad, kõigi taanlaste, norralaste (põhjateelaste), Liivimaa elanike ja ülejäänud põhjaalade rahvaste üldnimetus. Et mitte vaikides mööda minna, mida Conani poja Griffithi elu kirjutajalt on edasi antud: üks kolme venna hõimlaste (veresoost) seast, kes Iirimaale tulid, koos oma Põhjateelastega koondusid Gallia suunas ja prantslastelt võidetud kohas Normannia maakonna asutasid. Teda nimetab ta Rodolphum’iks, keda teised Rolloks, kellelt Guilielmus ja teised normannid, kes Inglismaad valitsevad, oma sugupuu tõmbavad.

ka-ostmanne-nimetati-keskajal-vahetevahel-normannideks

Ad fontes!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Me loeme siit välja kolme Ostmanni venna nime, kelle hõimlaste saabumist annaalides tähistatakse 795.aastaga ja keda esialgu seostati esmajoones Recrani saarega. Nimekujude paljususeni kohe jõuan. Ja ka märgin, et kui ma ka ei suuda näidata ostmannide soomlust, siis ilmtingimata teatud Eestimaa kihelkonnad, mitte ainult põhjarannikult, vaid ka Võrtsjärve äärest (nagu ilmselt Kungthal) ja Lõuna-Eestis Kodijärveni välja saavad end seostada kadunud onu pärandiga. Liivimaal ei ole muistsest ajast saadik elanud mitte ainult soome tõugu inimesed. Seda ei näita mitte ainult kohanimed vaid ka elanike geenikombinatsioonid ja need ulatuvad 1500 aasta taha vähemalt! Teiselt poolt võivad eestlaste esivanemate teod olla mässitud ka taanlaste-norralaste ehk nortmannide kangasse. Kolmandaks pole mitte ainult Normandia asutaja Rollo Jalutaja olnud selle kirjelduse järgi eesti soost, vaid lausa Suurbritannia monarhia William Vallutaja läbi! Eestlased pole mitte ainult Läänemerel isanda rollis olnud, vaid ilmselt ka vahetevahel kontrollinud laevandust Põhjamerel! Normannid tegid 11.sajandi alguses palverännakuid Pühale maale, ühe sellise käigus 1016.aastal avaldasid rändurid Itaalias kohalikele vürstidele sellist muljet sõdimisoskustega, et neil paluti palgaliste ihukaitsjatena kohale jääda. Sajand hiljem said nad oma Lõuna-Itaalias nn Sitsiilia kuningriigi, mis samuti paistis silma kaubandusliku vabaduse ja vabade kunstide õitsenguga. Kuni dünastilised abielud inkorporeerisid palgasõdurite töö Saksa Rahva Püha Rooma riiki. Normannidega ema vereliiniga seotud Friedrich II oli punapea ja väidetavalt normannide soost saksa keiser, kes kunagi ei mõelnud sakslaste peale!

Võis siis lausa saksa keiser olla ema poolt eesti ehk easterlingide soost? Itaalias säiluvat kondid ja seega ka mt DNA paremini, mine tea!

Järgneb!

viikingi-munt-antoniuse-ehk-tonni-puuga

Antoniuse rist või Tõnni-Tinnüspuu?


Põhikahtluse tõusmine(207): se imaginer POLE Ilmamaa “kujutavad ette”

7. märts 2016

207 artikkel207.artikkel näitab, et tõlkija prantsuse keel oli parimal juhul algaja tasemel, ehkki SCE tõlke ignoreerimine seal, kus võinuks nn lõigata, viitab üldisele keelekompetentsi puudumisele. Kas Ilmamaa pettis Eesti kultuurkapitalilt toetust võttes raha välja?

Jultumus on privatsioon, passiooni puudumine. Puudulikkus seal, kus inimene näitab välja kohmetust, meelepaha või astub kõrvale.

Prantsuse teksti tõlkimisel saab läbi ka lausesabata, mis ilmneb nii Ilmamaa kui ka venekeelses tõlkes: qui l’excite “mis seda esile kutsuks=вызывающих ее движение духов.”  Pöördevorm on lähemal venekeelsele interpretatsioonile kui prantsuskeelsele alusele.

“Vastandub häbile ja samuti uhkusele, kui mõlemad on õiged on samalaadne kõrvalekalle nagu гордость и стыд — страсти, заслуживающие одобрения, ei vasta originaali “et aussi à la gloire, en tant que l’une et l’autre sont bonnes” ja SCE “häbelikkusele ja ka uhkusele vastanduv pahe, kuna nii üks kui teine on head. ” Descartes’il ei ole kummagi puhul tegemist tingimustega, sest uhkus/aulisus on aadlimehele kohustuslik. Uhkus/au on hea, ehkki saksa keele kaudu ja selles tõlkes ongi superbia‘st saanud Stolz, satub eesti vaste kahemõttelisse asendisse. Ent eestlaste, eriti Võnnu kihelkonna rõhutuse ajalugu arvestades, tundubki tavalise Lääne vaba kodaniku enesekindlus ülbusena.

Tõepoolest on võimalik crudelitas tõlkida “julmuseks”, ent miks mitte siis veel äärmuslikumalt tooruseks? Kui me võrdleme sõnu julmus, toorus ja kalkus eesti keeles, siis vaid viimane kirjeldab esmajoones empaatiata (nagu komnoortel) meeleseisundit ja tundeid, kuna ka vihateod, ja see on sootuks teine emotsioon, võivad olla toored ning julmad. Ning commiseratione=pitie on “kaastunne“, mitte seniilsete nõukogude esteetikute haletsustunne, mida nad kohtavad omasuguste ringis.

se imaginer est croire

Järgmine lause – “sest noorena kujutavad kõik ette ..” – tõestab, et tõlkija-toimetaja ei oska prantsuse keelt, sest originaalis – “Car il n’y a personne qui ne s’imagine, étant jeune” – funktsioneerib se imagineuskumist“. Võib-olla võikski sellega meie odüsseia lõpetada!?

***

Descartes ei kõnele constrainte=necessitatibus puhul “sundustest“, isegi venekeelne обязанностей sobib paremini, vaid ikka au-kohustab (noblesse oblige) piirangutest. Ja ka vastunäide. Saksa lurjusele ja vene kommunistidele pole muidugi probleemi kujutada ette pärismaalasi alamolenditena ning nende majapidamisi ja elusid laostada. Kõige suurem Euroopa seiklus viimase 100 aasta jooksul sündis ju nende koostöös! Neil sigatsejatel ei ole au ega häbitunnet, ja pärismaalastel pole nende suhtes mingeid kohustusi peale maalt väljaajamine!

Põlu all” väljend puudub Descartes’il täiesti, küll aga lähedast varianti pakub venekeelne tekst “и всеми презираемым“.

Viimase lause –  “si la perte des biens est jointe à leur disgrâce, il se trouve des personnes charitables qui leur en donnent” – ei pea silmas pelgalt varanduse kaotamist, kuivõrd ka ladina bonorum indikeerib kõiklaadi inimlikke hüvesid (sõprus, seltskond, teened etc). Samuti prantsuse-ladina charitlable=pius POLE “härdameelne”, mille lähivariandi leiame vene милосердный, vaid “headtegev/vaga”.


Põhikahtluse tõusmine(37): comment=quomodo=kuidas POLE “Miks=Почему”

6. märts 2016

37 artikkel hingepassioonidKohe pealkirjas on Ilmamaa varjamatult oma allikate poole pöördunud, mistõttu põhimõtteliselt kaks ontoloogilist küsimisviisi, millele ka vastavad erinevad kategooriad, on vahetusse läinud. Kui Descartes küsib kuidas ja ka vastab mehaanilise a-b-c kirjeldusega, siis Ilmamaa ja venekeelne Miks arvavad, et Descartes’i vastus räägib algpõhjusest. Prantsuse comment vastab ladina quomodo‘le ja seda pole võimalik tõlkida muudmoodi kui kuidas, kuna ainult vene tõlge interpreteerib prantsuskeelset comment’i Почему-sõnaks, mis vastab eestikeelsele  “Miks“.

Võib ka norida, kas entretenir=foveo “toitma” (nagu akutoide, mis süütab sisepõlemismehhanismi), mida SCE eelistas tõlkida “passiooni tõstmine” on sama, mis vene поддерживающие ja Ilmamaa “alal hoida“.

On kindel, et Ilmamaas istuvad poolearulised, küsimus on, millisel määral säärase tõlkerämpsu tegemisse on segatud TÜ õppetoolid, sest mingit kvaliteetset akademismi sellise “intellektuaalse taseme” ümber pole võimalik ehitada!


Põhikahtluse tõusmine(15): disposition=eri-korraldus/pära POLE “состояния=seisund”

5. märts 2016

artikkel 15Kui mõni mees võtaks enda juttu, mida loengus puhutakse, tõsisemalt, siis ei juhtuks neid apsakaid, mis väärikale kogemusele pretendeeriva kirjastuse puhul annavad tunnistust teemaga mitte-tuttavolemisest üldfilosoofilises plaanis. Ma ei soovita osta sellelt kirjastuselt ühtegi tõlketööd, mis käsitleb varakeskaegsest ladina kirjandusest kuni skolastika languseni 17.sajandi lõpul. Kui keeles on sõna positio ja dis-positio, siis peab prefikseerimisel olema kaalukas põhjus. Panemine pole sama, mis ärapanemine ja ka ära panemine! Positsioon võib olla sõltuvalt olukorrast ja keele idiomaatikast sõna-sõnalt seisund, ent seda ei saa olla dispositsioon! Kui võitluskunstides kodus inimesele antakse käsklus en garde!, siis ei tähenda see käed taskus seismist ega ka mitte kaabu käes pargis edasijalutamist, vaid dispositsiooni võidelda. Meie kehaliikmetelt võivad olla erinevad korraldused, sõltuvalt olukorrast, ning selles seisnebki elu eripäralisus, ent see ei saa olla mitte mingil juhul seisund, vaid ikka protsessiga kaasas käiv üleminekuline korraldus. Dispositsioonis on kindlasti olemas dünaamiline aspekt muutustele vastamiseks, mida seisundil pole.

dis positio arrangement ordonnance

Promptement=citissime ei saa olla “jõuline”. Citius, altius, fortius! Ehkki miks mitte ei võiks Ilmamaa asuda ka olümpismi aluseid redigeerima!

Inserti ei saa olla “surutud”, vaid ilmselt “alla jääv (vahel)”.’

Se dilate=dilatat pole “paisuma” vaid “laiendama, edasi toimetama”.


Põhikahtluse tõusmine(24): affections=Empfindungen=tundmused POLE “ärritused” või “состояния”

4. märts 2016

ARTIKKEL 24Kui võtta tundmus-sõna ära sentimentidelt ja liht-afektsioonidelt, nii nagu SCE tundmust kasutas tõlkes, ja tõsta see passioonide asemele, et oleks ikka “eesti sõna”, siis kuidas nimetada lihtafektsioone nagu valu, kuumus (ma tunnen valu, mul on kuum!), ehk milline uus sõna võtab tundmuse koha? Ärritus! Kuumus ja külmus, kuivus ja märgolemine, on ärritused! Vaatamata sellele, et samal kohal Empfindung saksakeelses versioonis ongi eesti “tunne“. Ehkki состояния tõlkimine samalt kohalt eesti keelde pakkunuks veel põnevamat varianti. 

Maitse küsimus: Joindre=iungo on “liitma”, mitte “lisama=прибавить”.

Viimase lause algus “Viimase erinevus tuleb sellest” sarnaneb näiliselt saksakeelse lahendusega, kuigi originaalis seisab lihtsalt si non que.

“Ärrituste ruut!”

finnaeus estica octagonus philosophia naturalis


Põhikahtluse tõusmine(22): frapent=feriunt=puudutavad POLE “воздействующим=mõjutavad”

2. märts 2016

artikkel 22Üks lause, ent Ilmamaa eestikeelne tõlge oskab ikka vene tõlkega sümpatiseeruda! Välisobjektid puudutavad=frapent=feriunt meie meeli, mitte ei mõjuta nagu kinnitab ka venekeelne interpretatsioon (воздействующим). Saksa erregen viitab pigem erutamisel-ärritamisele. Kui tähestik pole selge, siis ilmselt pole võimalik hoomata kirjakunsti võimalusi ega kõiki sõnu mõista: “mis see Y või Z tähendab?”

Väike paragrahv, ent selles eritatakse tajusid kolmeks meelelisuse-aistingkimpude valdkondadeks: siseapetiidid, passioonid ja välismeeled.


Põhikahtluse tõusmine(116): estant celles du visage POLE “näo veenid=вены лица”

29. veebr. 2016

116 art116.artikli puhul võib ette heita leksikograafilist tõlkimist, ühelt poolt. Teiselt poolt jällegi kolmandate keelte tõlkevariantidest lähtumine. Kui veri muutub külmemaks ehk tõmbub kokku, siis on see tihedam. Leksikograafiliselt seisavad tihe ja paks kõrvuti ladina crassus eesti vastetena, ent neid ei saa teineteisega suvaliselt asendada, mitte sõltumatult kasutuskontekstist. Selle loogika järgi nõuab vähem ruumi. Külmemaks ja paksemaks muutumine (kristalleerumise puhu?l) ei luba ühtlasi vähem ruumi haarata! Koolilaps muidugi loeb Ilmamaa tõlget ja kilkab mitšurinlikust pealehakkamisest – vaata, kui alaarenenud oli 17.sajandi inimene, sest tema paksemaks muutumine võttis vähem ruumi! Paksem olla tähendab nii hõreduse kadumist kui ka laiuse suurenemist, kuna tihenemine implitseerib vaid esimest, mistõttu saab selles kontekstis olla ainuõige tõlkevariant.

Descartes’i tekstis pole otseselt juttu näoveenidest, küll aga pakub sellist nn mõttelist-sisulist varianti nii venekeelne, kui ka Bennetti ultramoodne interpretatsioon. Järgmine lause algab nii venekeelses variandis kui ka Ilmamaa “eesti tõlkes”samal kohal.

Espouvante=consternatio on ehmumine, mitte kohkumine, mis mõnes murrakus pelgalt “murega” piirdub.


Põhikahtluse tõusmine(148): Kindlalt=неуклонно pole exactement=täpselt

21. veebr. 2016

148 artikkelKuidas saavad mõned fraasid 1:1 kattuda tõlkekäsikirjaga, mis käis läbi Ilmamaa toimetuse ja mille puhul lõpetamata EPA agraarharidusega sm Runnel tegi asjatundmatu ettepaneku passioone tõlkida! Ma olen teadlik soome tõlkest, ent soovitan ka Descartes’i pikaajalise koduriigi Hollandi tõlget vaadata – seal on jäetud passiooni-mõiste tõlkimata! Ja püüdke mulle seletada, et neil on sõnavara piiratud ja nad ei tunne asja nii kui meie Võnnu murrakuga seltsimehed!

Mis mõtet on üldse aastaid õppida, kui seltsimehed jätkuvalt stalinlikku jonni ajavad. Keeli ei oska ja päritolu-pärilikkus on ka nigel – sobiv materjal stalinlikuks eksperimediks!

Asja juurde.

Seesmised hingeliigutused – selline varaint oli ka minu tõlke esimesetel redaktsioonidel. Üks selline käsikiri kadus Avita toimetusse. Ladina tõlke internae commotiones vastab kaasaegse sõna emotsioon etümoloogiale ja tähendusele.

Me muretseme tavapäraselt-igapäevaselt või on meil hingehädad? Eesti keele idiomaatikas tunneme me muret asjade üle. Ja see on tavapärane, isegi normaalne. Kuna muretus tähendaks just seda, mida peame silmas hinge-hädade all! Troubles on eesti keeles mure, mitte häda! Vene keeles on see tõlgitud тревога-ми “häire”, ladina keeles tumultus “vapustus”. Roosas kastis Ilmamaa tekstiosa läheb kaugele ette Descartes’ist, kuidagi teisiti öelda pole võimalik.

Kus mina ja ka teised indoeurooplastest tõlkijad, enamasti, oleme tekstitruult tõlkinud “täpselt järgida voorust” (võrdle ladina virtutem exacte ..), pöördub Ilmamaa eesti lugeja poole nagu vene tõlge: kindlalt voorust järgima=неуклонно следовать стезей добродетели.

Paremaks-pidamise=meilleures asemel on Ilmamaa leidnud kuskilt õigeks-pidamise. Tegemist on siiski filosoofilise tekstiga. Õige seostub juriidilise õiguse, EETIKA või teaduslik-loogilise paratamatusega, mitte subjekti paremusele pürgiva otsustusvõime kirjeldamisega.

Effors de Passions on sootuks hajunud tundmuspuhanguks, ehkki Descartes’i sepistatud dualistlik erinevus peaks ju veelkord juhtima siin tagajärgede tundmisele ja mitte-parata-saamisele.

Kas tõesti on nii raske aru saada, et inimkeha passioonid on inimese mina, tema teadvuse suhtes nagu vanainimese kulunud põis, mis sõltumata tahtelistest jõupingutustest lihtsalt ei pea?!

Lahingus lõhkevate mürskude keskel tundis iga sõdur 1941.aasta hilissügisel Ilmeni ääres vastupandamatut soovi saksa suurtükitule alt pageda – ja sellele pole midagi tegemist vaimse dispositsiooniga olla arg! Mehed on vastutavad eelkõige oma perekondade, mitte avantüristist mänguri sm Stalini ees!


Põhikahtluse tõusmine(18): se terminent pole eesmärk=aim (ilma eessõnata at)

20. veebr. 2016

18 ARTIKKEL B18.artiklist paistab ilmselgelt välja, et Ilmamaa meeskond (tõlkija-toimetaja) on edastanud teksti eesti lugejatele vene- ja ingliskeelsest tõlkest. Kusjuures nad pole olnud võimelised otsustama Jonathan Bennetti tõlke puudulikkuse üle, mis on ilmne prantsuse-ladina se terminer-terminantur ümber panemisest eesmärgiks. Ning on ILMSELGE, et see tõlkehälve ei saa pärineda mujalt kui aims at interpreteerimisest, mis on kusjuures ka idiomaatiliselt vale tõlge!

Teksti juures on olnud ala-arenenud inimene! Vene-eesti tõlkes esinev shortcut “mittemateriaalne objekt”, mis algtekstis on sõnasõnalt “objektile, mis pole materiaalne”, kinnitab eelpool postitustes väljatoodud suundumust.

haldane 18

Samas tundub, et meie varganägudel on ees olnud SCE tõlge, ent oma piiritus ülbuses pole nad olnud kompetentsed otsustama tõlke ja tõlkija taseme üle, ning nn ebakindluse ületamiseks “viinud läbi parandusi” teiste tõlgete eeskujul, neid keeli põhjani isegi oskamata! Vargus on see igal juhul, isegi kui SCE tõlkekäsikirja väljapetmist, mis sealt toimetusest korra läbi käis, tõestamiseks jääb midagi vajaka. Varastati Kultuurkapitalilt ja peteti raamatulugejatelt raha välja!

Tapke Komsomol ja Eesti saab veelkord vabaks!


998.erinevus EW (1918-40) ja E(D)V (1991-?) vahel

1. veebr. 2016

eikelmann ühispank

Sünnipärast Eesti kodanikku ei pea üldsegi morjendama, kui kommunistid tema vastu kampa löövad ja ähvardavad oma ideoloogilise võitluse oskusi taas rakendada, millest jõuamegi selleni, millise riskiga seisis riik ja ühiskond silmitsi, kui lubas neil pärast 1991.aastat riigi- ja ülikoolide õpetusametites jätkata. Nõukogude kirjanikud ei ole mingid kangelased ja kõik sotsiaalvaldkondades tehtud nõukogude dotsendid ja professorid seisavad allpool nii EW akadeemilisi positsioone kui isegi tsaaririigi haritlasi.

Me teame Jaan Krossi mälestustest, kuidas tal takistati õigusdiplomilt ümberprofileerumast elektrikuks – Tjeie izal ma-ja on? -, selleks et inimese kombel Stalini päikese all elatist teenida. Seetõttu oli konkurents II-maailmasõjajärgselt piiratud ja avatud esmajoones “proletaarsele elemendile”, sõltumata sellest, kas katusealusel olid aknad ees või mitte!  See 20-aastane sundseis transformeerus uueks nõukogude haritlaskonnaks – kirjanikeks ja sotsiaalteadlasteks. Tehnilised valdkonnad endale sellist konkurentsi represseerimist pikka aega lubada ei saanud, sest relvatootmine nõudis töötavaid mehaanilisi elemente! Küll aga ilmselt mittetehniliste valdkondade ressurss oli piiramatu! Asi ei taandu seega ainult ühele joobunud nõrkushetkel verest välja pigistatud luuletusele Leninist!

eikelm

Aga kas on õiglane, et ka allpool tsaaririigi haritlasi? Võib vaielda, kas tsaaririigi ajalooprofessori ülesandeks oli kapitalismi propaganda ja tsarismi ideede viimine laiade massideni, ent üldiselt on nende töid võimalik väikeste kõhklustega lugeda, mida ei saa üldse öelda parteiajalugude kohta. Loomulikult on Romanovite dünastia-aegne ajalugu proslavistlik, st moonutab samavõrd soome rahvaste ajalugu idaslaavlaste kasuks nagu parteiajalugu ja ideoloogia vaikis tšekistide räigetest kuritegudest.westmann narwa uulitsal 1922

Ma olen samas ka kindel, et seda vaimutühimikku pole võimalik II-maailmasõjajärgse saksa haridusega täita, peamiselt SBR-FRA-USA-NL okupatsioonivalitsuste selektsiooni ja hilisema tugeva vasakorientatsiooni tõttu. Tulla siia pärast stalinlikku terrorit Frankfurti koolkonna jmt roosamannat puistama on samahästi kui sool haavale.

Välja kukub ajaloo kordamine:

  1. saksa kindralstaap toetas bolševikke, kelle esimeseks terroriohvriks sai vene rahvas ning Vahe-Euroopast ajas terroristid välja vaid kohalike iseseisvuslaste vastupanu;
  2. saksa valitsus hoidis ust selleks, et Onu Joe saaks punaarmeelastega Balti riiki sisse marssida – järgnes jällegi terror, mille tulekust teadlikolemist tunnistas omainimeste väljakutsumine Vaterlandi;
  3. terroristide poolt tasa lülitatud riiki teenindanud kollaborantidele (EKP ja komsomol) jaotatakse Saksamaa vasakpoolsetest ülikoolidest indulgentse, kes jätkavad akadeemilist terrorismi reaktsioonilise elemendi vastu (pahad on need, kes ühiskonna konservatiivset väärtus-struktuuri tahavad säilitada etc).

Kokkuvõttes saame me tegelikult sekkumise EW  ja Eesti ühiskonna siseasjadesse. Kui andsite oma komsmoli minevikuga soosikutele paberi, siis looge neile Saksamaal ka töökoht!

narwa peetri kogudus

Ehk 998.erinevusena ei ole võimalik Eesti (üli-)koolides jätkata terroristidel või vaenuliku võimu toetajatel. Tuletagem meelde, et mitmed Balti Hertsogiriigi pooldajad pidid Balti riikide territooriumitel kaduma. Ent Eesti on nii liberaalne, et laseb eks-kommunistidel ehk terrorismipooldajatel ajalehtedes vahutada Eesti kultuuri kontsentrilistest laienetest, kus esineb loomulik ka nõukogude võimu poolt toidetud kirjanikkond!


Kelmid ja pühakud (1)

25. mai 2015
jaan jacabs

Arutamisele tulnud kohtuasjade teadaanne ajalehes Postimees 1898.aastal.

Kriminaliteet oli vanas, ka Jurjevis viljeldud, saksa kriminoloogias geneetiliselt determineeritud. Nagu lampjalgsus vmt. Mina seda ei usu, inimesed õpivad lapsest peale kõhugaasigi talitsema, kui mitte keegi pole juba enne lifti paha haisu teinud ja tähelepanemisel on hilja koridori tagasi astuda. Sellegi poolest põlen ma uudishimust, milline oli nende peksmiste-haavamiste sisu, millest ajaleht Postimees teatas 1898.aastal.


“Välismaalaste laim” (täiendatud)

9. märts 2015

rohkem kui 200 000 surma saanud johann gotthilf Vokckerodt

Hilisemas Venemaa ajalookirjutuses on püütud revideerida Peterburi rajamisel hukkasaanud tööliste arvu. Nii- naasuguste absurduste kõrval kõneldakse vahetustega tööst ja palgalisest tööjõust, kes vabatahtlikult tulid tsaari unistust täide viima.

Seejuures üritatakse tugineda välismaalaste kogutud andmetes esitatud arvulistele vastuoludele. Rootsi kuninglik ohvitser, soomlane Lars Johan Malm aka Ehrenmalm (1688–1774), kes langes Põhjasõjas vangi, pakkunud vaenlasena isegi väiksemaid arve, kui sõbralikud välismaised kahekeelsed riigiteenistujad: 50 000, kõigest! Siiski ei taheta tähele panna, et mees räägib aastatest 1703.-04, mitte pikast, Peeter I surmani instigeeritud sunnitöö süsteemist.

Tõsi ka Aubrey de la Mottraye (1674—1743) pakkus 80 000. Olgu üle kinnitatud, et kõik olid kaasaegsed ja kas reisisid koha peale või teenisid mingil viisil vene keisrit.

rohkem kui 300000 ptersburg ka näljast

Toon ära Friedrich Christian Weber (1680?-1739), Johann Gotthilf Vockerodt (1693-1756), Just (Jost) Juel (1664 -1715) raamatute tekstikohad. Kõrgem pakkumine ületab isegi 300 000 töölist, kes surid haiguste, kliima, kurnatuse ja nälja tõttu! Tsaar ei vaevunud või ei suutnud ette mõelda, et töölised vajavad toitu.

Petersburg was erected on the swamp of estonians

See vene autor refereerib kedagi, kes ei tee vahet tšuudidel ja tšuhonetsitel, või siiski?

Mõnes mõttes üsnagi märgiline, et Saksamaa kindralstaabi finantseeritud nn tööliste-talupoegade revolutsioon niitis Romanovid võimult just Peterburis.

Taani diplomaat Just Juel kirjeldab töötapatalgu.

just juel


Kaitstud: Vääritute väärikus

19. jaan. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: (½) Inter-somnium

14. jaan. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: