Sedelid (405): Kellele puges professor Menius?

4. nov. 2019

Friedrich Menius (1593-1659) oli Academia Gustaviana esimene ajalooprofessor. Puutusin Syntagma de Origine Livonorum (Dorpat, 1632) eepilise alternatiivajalooversiooniga kokku 1985.aastal, kui väga räbaldunud ja poolik samizdat pleekinud-loetamatute tähtedega koopia minuni jõudis Meeme Karolini käest. Ent see oli väga konarlik tõlge või siis eesti keelt võõrkeelena valdaja kokkuvõte, mis 12-aastasele lapsele veel ebahuvitavana paistis. Seda enam, et Aleksander Heintalu (“Vigala Sass”) teadis teose olevat varjatud kultuse vandumisaluse, kuhu valgustatu oma peopesa asetas rühmituse illumineeritud kollektiivaurasse sisenemisel. Lõhnas provokatsiooni järgi, seda enam, et teda veel enam keskaegsesse solipsismi eksinuks peeti kui Edgar Saksa neli sajandit hiljem. Ma olen lootnud paremat koopiat küll ka hiljem leida, ent minuni pole jõudnud kuuldused korralikust äratõlkimisest. Minu huvide seisukohalt on see arvestatav erudiidi kompilatsioon. Esiteks uskus ta Liivimaa, mis ulatus tal Liibau jõest (?) Narva jõeni, 50-60 erinevast ajaloolisest rahvast moodustunud olevat. Isegi kui nad siia paari küla viisi elama jäid 2000 aasta tagant, siis igatahes on see väärt ettevõtmine. SCE projekt töötab transterritoriaalsuse ehk siirdealade selgitamise mustri nimel. Mitte ainult siit läinute hooajalised kalurikülad Šotimaa rannikul vaid ka šotlased Liivimaal, isegi kui nad tulid alles Liivi sõja järel. Kahtlemata olid läänemresoomlastel külad Pomorze’s ehk Weonod-landis, kuna keegi ajaloolastest ei kahtle Võnnu kihelkonna slaavlikus siirdes. Tõe vaenlane on teutoonlik ajaloo pseudo-fundamentalism, mis monopoliseerib Germaania mõiste geograafilisest lingvistilis-kultuuriliseks (Mutter-sprachliches) ja eitab rahvasterändega tekkinud siirdemosaiiki Kesk-Euroopas, kui pärilik võimuvertikaal läks üsna paljudes omavalitsustes üle maiootilistele sisserändajatele. Olid läänemeresoomlased kasvõi hooajaliste kaupmeestena (easterlingidena) sakside ja anglite seas nagu ka Võrtsjärve nimigi reedab gootide jälge keset Eestit!

Teiseks seob Menius Herodotose vudiinid-gelonid kokku hunnidega. Viie jagu mainimisega, kus need koos esinevad, ju tegelikult tšuudi ja tšu-hoonetsi mõisted hakkavad ajaloolisi jalgu kasvatama. Keegi heidab ette pseudo-kronoloogiat või pigem, et miski seda toetada ei suuda? Ent see probleem pole võõras ka Sfinksile keset kõrbe, mille erosiooni jälgi peetakse mõnede geoloogide poolt 10 000 aasta vanusteks.

Kolmandaks oli Menius veendunud, et Rjurikud, Vene impeeriumi esimene dünastia, oli pärit Liivimaalt. Ta mainib ära ka venelaste pärimuse, et kolm venda olid kreeka keisri lähikonnast ja usutavasti roomlased. Mis klapib kylfing-varjaagide pärilike positsioonidega ja Rooma kodakondsuse iseloomuga. Meenutagem, et ka 13.apostel Paulus oli Rooma riigi kodanik ja juut ehk võõras üheaegselt.

Kas oli Truvor Varbola-Mustkivi provintsihaldur

Aastal neli enne Kristuse ajaarvamist tulnud tema teada Maarjamaale (Liivimaale) kolm filosoofi Bitüüniast, mis on Mysia-Hellespontose põhjapoolne naaberprovints, ja kaks jätnud pika retke tõttu elu. Rändasid Moskoovia kaudu ja külastasid enne põhjakaarde jäävat Liivimaad kui Preisimaa-poolset Samogiitiat naasmise eel? Keda nad teavitama tulid? Või nad tulid ennast kurssi viima?


Sedelid (404): Veregrupid ja emaliinid?

3. nov. 2019

Kas pika-ajalise strateegiana mõjutab veregruppide antroploogilist geograafiat naiste ehk mtDNA või meeste Y-DNA? B-veregrupp moodustab näiteks kummalise lõuna-põhja telje Indiast Novaja Zemlja poole. Geenidelt on seal põhjas hõreldalt elavad Q-haplogrupsed mitte-indoaaria keelt rääkivad rahvad. Lõunas tihedalt elavad ja enamasti Y-DNA poolest R-haplogrupi edasikandjad. Soome-ugrilased paistavad pigem A-veregrupsetena. Skandinaaviast Traakia ja Väike-Aasiani. Traakia olnud enne Rooma kolimist ehk Konstantinoopoli ehitamist veel sküütidekeelne. Soome poolel on eripärasemad mtDNA ehk naiste ematütre liini markeerijad W ja vähem I-liin. Hunnide nimi näib olevat motiveeritud matriarhaadist ja selje jäljena kultusest, mis kipub teatud kontekstides välja kasvama hingelt suurte esivanemate austamisest. Esiema kui Kuldne Emand kuulub siia samuti.


Sedelid (403): Saccala ac Hugenhusen Gutlandiae adiacentes

2. nov. 2019

Kolme pluss aasta jooksul on ajaloolise kontektsi analüüs olnud viiekihiline – 1. toponüümid, 2. dokumentaalsed (grammatilised) implikatsioonid, 3. murdekeele sõnavara, 4. murdekeele häälikumuutuste mustrid (fonofiilia) ja 5. idiomaatika (kõnekäänete väljendite eripära). Parim näide on igä “jää”, mis on otseselt seostatav anglosakside ice varasema ike-sõnaga. See analüüs näitab indo-germaanlaste mõju tervel Võrtsjärve idakaldal ehk Valgast (Väikese Emajõe basseisnist) kuni Rannu kihelkonnani. Dokumentides esinevat fraasi tulebki lugeda kui Ungannia ja Saccala vahel asetsevat Gut-landiat ehk guttide kultuuriala.

?????????????????????????????????????????????????????????????????

Ees seisab Riia piiskoppide monetaarvaidluste tõlgendamine ehk kuivõrd need Gotlandi kui Lundi piiskopi-aluste kaupmeeste võimavallaga pistmist olla võis. On selge et vägede liikumine Kesk-Eestisse leidis aset Võrtsjärve idakaldal. Ühtlasi seisab ees suuremat sorti linna-aseme väljatoomine, mille areng peatus kui geopoliitiliselt etem Tarbatu-Dorpat kaubanduslikult avanes ja Liivi sõda viimased korrektiivid tegi. Viimane pole selles muinas-Kungla folkloori suhestamine maastikuga – kas oli see ühtlasi ka linna, mitte ainult väikevaldade ühisidentiteedi, nimi.


Sedelid (402): 16.-17.sajandi konventsioon Bütsantsi Varangiast?

1. nov. 2019

17.sajandi Türgi rännumehe Evliya Çelebi (Dervis Mehmed Zilli; 1611-1682) reisiraamatu kolmandas köites kirjeldatakse Doonau harujõgede ulatust Saksamaa (Germaania/Saksa Rahvaste Püha Rooma riik) ja Varangia piirkondadega. Keegi hüüatab, et Venemaa võiski nii kaugele ka siis ulatuda, kuivõrd Volga-ääreski on tuntud konventsiooni Venemaa=Wirassem. Paraku toona, 17.sajandil, oli Venemaal dünastiline vahetus, kui Rjurikud asendati valitud Romanovitega, esiriik oli Moskoovia ja Poola-Leedu ühendriik ulatus Dneprist idassegi.

Kas türklane eksis või oli nende konventsioon eksootiline? 1453.aastal vahetus Konstantinoopolis võim ja kreeka keel seal enam valitsema ei hakanudki. Ent eksperte vajas isegi uusmoslemite Ostmanide dünastia. Kreeklaste Euroopa tundmine kulus ära ja haritud türklane arvestas nende Balkani kirjeldusega. Tõenäoliselt lähtus see ka idaroomlaste endi hilisest kasutusest. Doonau põhjapoolsemad harud ulatuvad Ungari ja Määrimaani. Kumb siis? Hunnid või Marahawa? Siitjõuamegi edasi eksootiliste häälikumuutusteni. Norme>Morum>Worme-gunde näitel ehk n>m>w on võimalik ka Marahawa’st Warahavani jõuda ja sellisest fonofiilses skeemis poleks midagi unikaalset. Malewa on ka olnud Walwea, mis seostab põhjapoolse malewa valvi’dega Ukrainas.


Insomnia (15): Varssavi 1944 (2014)

28. okt. 2019

Kui leiduks koht loogiliste paralogismide reas sotsiaal-poliitilistele katastroofidele-tragöödiatele, siis mis võiks seista nimetuse “Polish fallacy” taga? Eksitus, et vaenlaste vaenlased on ilmtingimata sõbrad! Enne sõda elas Poola Vabariigi pealinnas Varssavis 1,3 miljonit inimest. 1943.aastaks oli saksa okupatsiooni all deporteeritud või tapetud kolmandik elanikest. Erinevatel hinnangutel jäi linna 700 000 kuni 900 000 inimest. Kujutage ette, et 100 000 elanikuga Tartu linnas saavad suurtüki tabamuse või tõmmatakse seinad maha 90% hoonetest ja 5+% elanikkonnast ehk 5000+ sõltumata vanusest vmt elanikku tapetakse kahe päeva jooksul leegiheitjate, granaatide või seinaäärde panemisega ning operatsioonijuht ei lähe sõjakuritegude eest kohtu alla? (Tegelikult tapeti karistusaktsioonides isegi kunńi 15% linna allesjäänud tsivilistidest.) Varssav oli Tartust ikka veel seitse korda suurem, vähemalt 700 000 elanikuga suurlinn veel 1.augustil, kui Armia Krajowa alustas 30 000-25 000 põrandaaluse võitleja toel saksa okupatsioonivastast ülestõusu. SS-Gruppenführer Heinrich Reinefarth (1903-79), kes linna kuritegelikku hävituskäsku täide viis, oli pärast II maailmasõda 1951.aastal Westerlandi linnapea ja 1962.aastal Schleswig-Holsteini riigipäeva saadik. Kas oli tema tunnistus genossede vastu Nürnbergi protsessis väärt seda, et anda talle puutumatus? Ja kui keegi seitse korda väiksema Tartu purustamise eest sõjatribunali ette ikkagi veetakse, kas on ta järelikult sakslasest vähem inimene?

Miasto 1944 ehk Warsaw 1944 on viis aastat vana filmilavastus, mis samal aastal juba ka Tartus näidatud sai. Ent on väärt soovitamist ja eeskuju, kuidas fieldperspective-astmel sõjafilmi teha. Ka Narva kuritegelik purustamine 1944.aastal väärib suurfilmilist mälestamist! See on ainuke asi, mis on veel jäänud, ja eesti komsomoli ajupesumeedias pole barokse Narva vanalinna leinamisel siiani väärilist kohta olnud. Kõnealuse poola filmi keskmes on 1942.aastal moodustatud vastupanuarmee, mille aktiivsete võitlejate arv küündis koguterritooriumil 300 000-400 000, ehk koolipoiste entusiasmi verre uputamisest. Kusjuures kõik on tõsi, kui mitte polnud hullemgi ja romantikaga ilustatakse rõõmutut sugupõlve saatust. Ajaloolised faktid on järgmised. 29.juulil jõudsid Nõukogude väed Varssavi idapoolse eeslinna Praga piirile. Samal päeval kutsus Moskvas asuv poolakeelne “Raadio Kosciuszko” Varssavi elanikke alustama ülestõusu. Otsus ülestõusu alustada oli juba tehtud 15.juulil, kui veel kohale jõudnud polnud Vilniuse sündmuste kurb kogemus, et poola vastupanuvõitlejaid NKVD poolt vahistati ja hukkama oli hakatud. Esialgu arvati, et isegi kolmest vastupidamise päevast võib piisata. Sellest sai 63 meeleheitlikku päeva ja alles lõpu eel lasi nõukogude väejuhatus üle jõe väljaõpetamata poola maapoisse, kellest oligi tihti sama vähe kasu, kui on näha kunstilisest linnalahingu lavastusest. Kui 1.augustil viie ajal alustati, siis piirati esimesena sisse linna meediakeskus ehk telefonijaam, mille sideüksus pandi alistuma – mõned sakslased teised enesetapu, umbes 115 andis end vangi. Ehkki reserv ulatus 40 000 võitlejani kesklinna kvartalites, siis relvastust ja laskemoona jätkus vaid 10 000. Esimesel nädalal oli haldushoonete sõjaline ülevõtmine väga edukas, kuigi 1000 löödi kohe rivist välja. Poola oli sellel ajal nii puhastatud ala, et kuuest miljonist kodanikkonna tapmisest oli 80% lõpuniviidud, mis tähendas ka väljaõppinud ja kogenud hävituspataljonide omastkäestvõtmist – üks selline oli Oskar Dirlewangeri grenaderide üksus, mis oli kogenud tsiviil-arsonismis. Himmler andis (edasi) käsu Poola pealinnast eksempel teha – vange mitte võtta ja linn jäägitult maa tasa teha. Kui ka sakslaste pesakestega käis pidevalt heitlus, siis linnas elu ei peatunud – anti välja sõltumatuid ajalehti, raadiojaam andis ülevaate toimuvast ja vastupanu romantika viis altari ette 267 paari nende 63 päeva jooksul. Kui keegi küsib, kas jällegi pole tegemist propagandaga tänaval seina äärde pandud kodanikest või nende inimkilbina kasutamisest, siis kõik nii oligi. Vene armee aga seisis teisel pool Vislat ettekäändel, et jõud olid ammendunud ja nendega polnud keegi kokku leppinud. Ehk kui venelane teeb ettepaneku vastu hakata, siis seda soovitust ei maksa tõsiselt võtta. Ma ei kujuta ette, mida võiksid sakslased või venelased veel Varssavis asjatada pärast sellist kriminaalset jahvatustööd. Stalin mitte ainult ei vältinud laskemoona jmt saatmist linna, vaid keeldus ka liitlaste pommitajatel kasutada nn vabastatud Poola territooriumi, et varustada õhust Varssavi vastupanu. Brittide Halifaxi lennukid tegid esimesed pikad kuuetunnised retked põleva linna kohale 13.augustil, kus tiirutati 50 minutit enne kui varustus alla visati. Sellise abiandmise probleem oli lennukikütus ja saadetiste täpsus. 206 RAF- meest hukkusid selliste raskuste tõttu. Alles septembrikuus (18.?) tegi Stalin erandi ja lasi kasutada nõukogude lennuradu. Ent see oli ühekordne luba. Sakslased olid selleks ajaks juba raskesuurtükkide, tankide ja ründelennukitega linnakvartaleid hakanud eraldama. Linna põhjaosa tuli Krajowal maha jätta, kui suured kaotused (80% üksuste koosseisudest) ja laskemoona puudus näitasid vastupanu jätkamist seal mõttetuna. 1.septembril evakueerus-pääses läbi 5500 tervet AK võitlejat kanalisatsioonisüsteemi kaudu puruks pommitatud vanalinnast kesklinna, kuna 2500 haavatud sõdurit ja keldritesse varjunud 35 000 tsivilisti jäid saksa halastust ootama. On fakt, et Dirlewangeri maski-kriminaalid kõik peale saksa sõdurite neis hoonetes tapsid. Samal ajal hämmastas granaadirünnakutes jmt tunnelites nägemiskahjustusi saanuid kesklinna elekter, vigastamata kvartalid ja puhas vesi. Filmis on hiigelplahvatuse ja nn verevihma stseen, kui kõige pealt veri ja inimestest alles jäänud tükikesed alla sajavad: tuhin saksa soomukeid iga hinna eest üle võtta viis ühel puhul barrikaadilõhkamisveoki kaaperdamiseni, mis kogunenud inimeste keskel kärgatas ja ca 220 inimese surma põhjustas. Sama põhimõttega soomustatud väikemudeli bazuukaga kummilikeerimist näidatakse hilisemas kaitselahingus.

40 päeva hiljem, kui nõukogude pool ikka kurnatust kurtis ja pealt vaatas linna põlemist, läks AK juhtkond läbirääkimiste peale. Esialgu oli jutt haavatute evakueerimisest ja tulevahetuse ajutisest katkestamisest. Selle peale leidis idakaldal puhkav vene vägi endas initsiatiivi ja pommitas saksa positsioone ning viskasid langevarjuta 30 meetri pealt õhust moonakotte, mis nagu pommid läbi majade põrandate lendaid ja midagi üleskorjamisväärilist kunagi ei jätnud. Levis kohe ka tõelevastav informatsioon, et kõik noored ja füüsiliselt terved poolakad nõukogude tsoonis kohe vahistati ja GULAG-i tapiga itta saadeti, mis ütleb nii mõndagi kõnealuse filmi finaalpääsemisstseeni kohta, sest nn Vaba Poola armee ja 1.Valgevene armee astusid marsisammul linna alles 1945.aasta jaanuari keskel. Piisab sellest, kui 600 000 vene sõdurit hukkus Poola kampaanias? 2.oktoobril, lähenevate külmade ilmade perspektiivis terve peavarjuta linnas, kapituleerus kindral Tadeusz Bór-Komorowski (1895-1966) tingimusel, et neid koheldakse Genfi konventsiooni alusel sõjavangidena. Saksa okupatsiooniarmee tegi oma töö aga lõpuni: 500 000 pidid linnast lahkuma, 60 000 interneeriti laagritesse, 90 000 saadeti sunnitööle Saksamaale. Algselt 700 000-st hinnanguliselt 200 000 tapeti sellel sügisel ja alles 1989.aastal püstitati Armia Krajowa võitluse mälestuseks esimene monument


Insomnia (13/14): Jojo Rabbit (2019) vs Elser – Er hätte die Welt verändert (2015)

25. okt. 2019
„Er war immer stark interessiert an 
einer Gewaltaktion gegen Hitler
und seine Trabanten. Hitler selbst
bezeichnete er immer als einen Zigeuner
.
Man dürfe ja nur sein Verbrechergesicht
ansehen.
Wir kamen des öfteren auf das
Thema zu sprechen, was wohl zu machen
wäre und unbedingt gemacht werden müsse.“

Josef Schurr, ein Genosse (1947)

Taika Waititi lavastas Christine Leunens’i raamatu Caging Skies põhjal satiirilise draamafilmi 10-aastasest HitlerJugendi innukast liikmest Johannes “Jojo” Betzler’ist, kes kapten Klenzendorfi üsna sisuka programmiga saksa lasteväljaõppe laagris ei saa hakkama küülikul kaela kahekorra keeramisega ja selle asemel teeb ebaõnnestuma määratud katse ta metsa lasta.

Ta ei tea, et koduloomad erinevalt täisväärtuslikest liikidest kannatavad olemuslikus induktsioonieksimuses ja ei saa aru, milleks nad peremehe käest plehku peaksid laskma. Ta vanem õde Inga on just grippi surnud ja isa Itaalias juba kaks kuud kadunud. Ema Rosie Betzler aga osaleb tsiviilvastupanus ja kleebib vargsi kõikjale ettepanekuid vastu hakata. Johannesel on kujutletav vanemsõber, üsna Füüreri sarnane, keda režissöör talle esitab. Tolle õhutusel tormab ta tagasi treeningplatsile ja haarab kapteni käte vahelt granaadi, kes on just valmis seda harjutuse sissejuhatuseks heitma, ja teeb heite, mis puupõrkest tagasi jalge ette maandub. Toimub kärgatus ja pärast haiglat on tema näol kriimud ning jala närvid kahjustatud. Ent ta saab muudmoodi kasulik olla – koguda vana metalli füürerile ja kleepida propagandaplakateid. Ent raamatupõletamisrituaalist ta sügavamale pühitsetud saksa pinnasesse end kaevata ei saanud. Kodus ravitsemisel avastab Jojo, et ema varjab majas surnud õeealist pruunijuukselist juuditari Elsa Korri. Jojo otsustab mängida luurekat ja uurida, mida juudid endast kujutavad, pidevalt konspekteerides, mh et juudid loevad inimeste mõtteid. Samuti loeb ta ette kirja Elsa peigmehelt Nathanilt. Vahepeal jääb Rosie ka pojale kleepekate panemisega vahele. Järgmises stseenis on ukse taga Gestapo kapten Deertz koos meeskonnaga.

Küsib, kas Jojo aimab, miks ta tuli. Teevad läbiotsimise, kui Gestapo kapten siseneb tema tuppa, siis ei suuda varjata vaimustust. Varju-Elsa on raskes seisus, sest ilmselt ta leitaks üles. Selle asemel aga sekkub järgi tulnud alandatud auastmega Klenzendorf ja küsib dokumente, kui Elsa ongi Inga! 7. mai asemel ütleb ta 1. mai, ent Klenzendorf mängib kaasa, isegi kui foto on teine. Linna peale läinud Johannes saab teada, miks ema enam ei tylnud ja kuidas Gestapo ta leidis – Rosie on reetmise eest avalikule linnaplatsile üles poodud kõrvuti teistega.

Ein deutsche Held!

Ta läheb ja üritab Elsat karistada sellise õnnetuse eest Hitlerjugendi noakesega, mis siiski pole mõeldud isegi mitte köögis toimetulemiseks. Varsti on venelased ja ameeriklased linnas. Uniformi jaki kandmise pärast ähvardab tedagi venelase vangina nn kiirsõjakohus, ent jakist vabanenuna on ta kohe tsivilist nagu aimab õigesti saksa kangelasena kostümeeritud Klenzendorf. Jojo valetab veelkord, kui Elsa küsib, kes lahingu ja sõja võitis. Ent ta riskib maja uksest välja astuda uudise peale, et füürer on surnud, kus ta näeb pühitsevaid ameeriklasi.

Kuidas leida õige inimene?

Johann Georg Elser’ist (1903-1945) on tehtud nüüd kolm filmi. Esimene Der Attentäter 1969.aastal, teine rahvusvahelise vastukaja saanud Brandaueri vedamisel 1989.aastal ja viimatine 2015.aastal režissöör Oliver Hirschbiegel’i ettevõtmisel saksakeelselt Elser – Er hätte die Welt verändert ja internatsionaalsele publikule 13 minutes.

Film üritab portreteerida Elserit, millises keskkonnas ta elas ja kuidas elati Lõuna-Saksamaal tegelikult 1930.aastate lõpus. Teletaip-side linnades, ent väikelinnades unistati tänavavalgustusest ja trotuaaridest ning filmiväntamine linnapidustustest oli propagandanumber. Algus-stseenides näidatakse natuke ka Konstanzi vanalinna. Georg Elser oli selles linnas 5 aastat elanud (1925-30) ja töötanud peentislerina. Filmis pööratakse palju tähelepanu Elsa Härlen-Stephan (1911-1994) kooselule, kellega ta tutvus siiski mägimatkaklubis, mis polnud nõnda proletaar-vulgaarne kontekst nagu ekslikult mulje jääb. Ta oli šwaabi päritolu ja terve tema edukamat laadi töökarjäär oli Bodensee ümbruses aset leidnud. Ent ta oli ka musikaalne inimene, kes kandlemänguga suutis muljet avaldada. Georg Elser sündis Hermaringenis abieluväliselt, ent kuivõrd vanemad aasta hiljem altari ees siiski end õigeks tegid, siis viis nooremat last pidasid teda pere vanimaks, seda enam et koolis istus talle ainetest kõige enam matemaatika. Tema ülestunnistuste põhjal võis näha tema konkreetset ja elule pööratud eluvaadet. Ta tunnistas, et romaane ja ilukirjandust lugeda ei suuda, mingi lehesaba järjeromaaniga oli suutnud vaid poole peale saada.

Seevastu teadis ta täpselt, et kui 1928.aastal teenis oskustööline tunnis ühe riigimarga+ töötasu, siis 1939.aastal oli see langenud 68 sendi peale, mis kuu tasuna võis lausa 100-margase palgavahena väljenduda. Nii palju siis töölisklassi helgest tulevikust Hitleri Saksamaal. Mis filmi vaadates kripeldama jääb, siis on see tema vahelejäämine tollipunktis. Konstanzi-Kreutzlingeni piir oli sõja tõttu Poolaga traadi ja tõkete taha asetatud. Samas teekond, mida mööda ta Konstanzi sadamast praami pealt maha astumisel, – Marktstätte, Rosgartenstraße, Bodanplatz, Hüetlinstraße, Kreuzlinger Straße /Straße Schwedenschanze-/, on kokku kilomeeter sadamast ja seda üle veerand tunni seal ei kõnni. Kui ma 2006.aastal Kreutzlingenis elasin Šveitsi poolel, siis käisin ka sealt kaudu igapäevaselt saksa poolele. Elser vahistati 20:45, kuna pommi raginat võis raadiootseülekandegi kaudu kuulda 21:20. Füürer kõneles tavapärase kahe tunni asemel ainult tunni ja lahkus 13 minutit enne kärgatust. Tema loogika oli tüüpiliselt kolmemehelik – kui lennukiga hiljem minna ei saa (udu segas head lendu?), siis tuleb minna varem isikliku rongiga! Miks vahelejäämine kummalisena tundub? Georg Elseril polnud ühes endaga taskutes, mida ametnikud tühjendama kohustasid, mitte ainult fotopostkaart Müncheni Õllekeldrist vaid ka üks sütik ja lausa pommiosade joonised (?). Kogenud terroristid, luureorganisatsiooniliikmed nii ei tee. Elser seletas, et tal oli kavas hiljem neutraalsest riigist kirjutada ja süü ainuisikuliselt omaks võtta. Selleks oli tal vaja autentset materjali, kuidas ta pommi tegi ja tulemuseni jõudis!! Miks oli tal punase töörimde märk krae taga, kui ta ainult liikmemaksu mäksis ja see provokatsioon ei olnud? Tema motiiv oli Euroopas sõja, mis hävitab Saksamaa majanduse, ära hoidmine, kuivõrd Hitler=sõda. Muidugi oli see naiivne arusaam. Hitler’i saatis parteikogunemisele pealt kuulama Weimari Vabariigi armeeluure, mis võis nuhkida omade aga mitte lääneliitlaste järel. Kui AbWehr midagi tahtis, siis selle tahtmise ka sai.

Igatahes 8.novembril 1939.aastal, kui Poola vabariik oli juba purustatud ja valmistati ette kevadkampaaniat Prantsusmaa vastu, siis ilmusid Bürgerbräukeller’isse kohale 1923.aasta putši meenutama Joseph Goebbels, Reinhard Heydrich, Rudolf Hess, Robert Ley, Alfred Rosenberg, Julius Streicher, August Frank, Hermann Esser ja Heinrich Himmler. Saal oli üsna täidetud – 1500-2000 kuulajat (inglise Wikipeedia pakub 3000). Hitleri lahkumisel 20:07, jäi üritust jätkama vaid 1/10?!? Kohalolijad märkasid, et kõne ajal Hitleri adjutant seisis kellaga demonstratiivselt käel kõrval, ehk siis erarongi väljumisaega meelde tuletada alaliselt (?). Pomm plahvatas 21:20 ja tappis kaheksa inimest (üks oli naiskelner), viga said 63 inimest (16 raskelt).

Kuidas tisler suutis pommi valmistada?

Poliitiline tellimus Berliinis oli brittide SIS (Richard Henry Stevens ja Sigismund Payne Best) ehk salaluure sekkumist kahtlustada (ent kindlasti mitte poolakaid ega teisi mahamüüdud rahvaid!). Elser kasutas kõiki vahendeid, mis tal olid käepärast. Königbrunnis, kus elas perega, kaevandati dünamiidiga, sealt varastas ta 105 lõhkepadrunit ja 125 detonaatorit. Enne Münchenisse asumist, kus tutvustega kaaskolleegi töökoda kasutas, töötas kaitseettevõttes ja varastas sealt musta püssirohtu. Tema kellapommil oli topeltmehhanism ja tiksumisheliisolatsiooniplaat, mis ta keldrirusudest leidmisel samuti ära andis. Ta otsustas pommimehhanismi asetada kõnepulditagusesse tugisambasse, selle jaoks ta passis õllekeldris hiliseid sulgemis-eelseid aegu kahe kuu jooksul ja 30-35 korda õõnestas plaaditagust piilarit. Ööl vastu hingedepäeva pani ta sambapesasse lõhkeaine. Järgneval nädalavahetusel (4. ja 5.), kui tantsuõhtuid seal korraldati, ostis ta pileti ja kui oli topeltkella ühe paiku öösel paigutanud, siis läks ja ostis preemiaks endale kaks tassi kohvi. Kas on usutav, et saalis, kus öösel ka koeri jooksma lasti ja sõjaaja kasvavate julgeoleku piirangutega, teda keegi 30 korra jooksul tähele ei pannud? Kui ta tegutses tervenisti üksinda? See ongi sünnitanud arvukalt kahtlusi false flag’is, väljapressimistes ja vastuluurelises jälgimises. Vanad sõdurid võisid avastada avause nädal enne üritust, ent see oli tühi. Kui nad paar päeva hiljem vaatama läksid, siis nägid mehhanismi tiksumas. Kas on võimalik, et see oli seatud nähtavalt – et teevad ürituse enne ära, kui on teada täpne suurtükitule algus! Esimeses maailmasõjas nii külmalt võidi ka kinos käia teades, et kogunemiskoht on prantslastel juba välja mõõdetud. Kui aga kell ja aeg polnud teada, siis loomulikult võib asja taga peituda veel midagi. Igatahes kohtuprotsessi Elseri üle, kelle kohta hakati kasutama koodnime ELLER (||RLL nagu rolle?), kunagi ei korraldatud. (Kas kardeti, et selgub rahvasuine tõdemus – ta polegi see tisler ning töötas mitmes kohas korraga?) Tema likvideerimiskäsk 1945.aast 9.aprilliks üleviiduna Dachau’sse pärast sõjaväelist riigipöördekatset 1944.aasta suvel, on nii kummaline – pidi jääma mulje liitlaste pommitamises hukkumises – , et kuulda on võetud Sachenhausenis kõrvalkambris istunud teoloogi Martin Niemöller kahtlust Elseri tegelikus SS-liikmelisusest. Tal oli eraldi kamber, puidutööriistad ja kannel mänguks. SD-vastuluure käsi oli mängus? Tema valveülem Unterscharführer (nooremseersant) Walter Usslepp seletas, et talle usaldas Elser selle ülesande eest tasuna Abwehri lubaduse riigipensionist ja villast. Siiski 1939.aasta novembris temaga kohtunud lähedased (Elsa Härlen) nägid tema üles pekstud nägu ja neil oli vähe kahtlust järgnenud karistus- ja jälgimislaines, et tegu oli ehtne ja otsiti välisluurelisi või vastupanuoraganisatoorseid juhtmeid. Gestapo lasi tal valmistada teise samasuguse pommimasina ja selle plaan trükiti sisekasutuslikus juhendiraamatus kasvava salapolitsei jaoks ka ära!


Demonstratsioon: Hunnide geograafia Ammianus Marcellinusel

23. okt. 2019

Ammianus Marcellinus (325/330–391) Rerum gestarumi 31.raamatu 2.peatükki hunnidest olen juba 2013.aastal refereerinud. Herodotos elas 400+ aastat enne Kristust, seega voudiinide ja hunnidest antud kirjelduse vahel on vähemalt 700 aastat. Marcellinuse definitsioonis gens-gentium on terve rass või sugu, mis hõlmab suurt hulka hõimi ja see hunnide tõug elavab nagu budiinid 700+ aastat varem nomaadidena. Jagunedes ilmselt ka hõimudeks ja geograafilisteks üksusteks kuni mandri põhjapiirini. Seda geograafiat annab klapitada paleoliitikumist kuni rauaajani arheoloogiliste representatsioonidega, mille olen võtnud Enn Haabsaare (1943–2008) „Soome-ugri saamine”.


Sedelid (401): Kataloonia sünge minevik ehk Gotha-landia või Goth-Alaunia

21. okt. 2019
raamat aastast 1791

SCE huvid on siiski sihitud kõrgemale, kui leida kindel tunnus, mille järgi otsustada, kas Kataloonia-Catalonia või Cataluña tuletub sõnamoodustisest Gotha-landia “Gooti-maa” või Goth-Alaunia ehk “Gooti-Alaania”. Sest on kolmaski võimalus. On ilmne, et läänemeresoomlaste lääs-lään-lände-lontš seostub indogermaanlaste ajaloolise läänenaabrusega ehk tuletisega sõnast Landą-Land-Lann. Sarnane tuletis võis esineda sueebidega jagatud Hispaanias, kuivõrd maale asusuid visi-goodid ehk läänegoodid. Euraasia keeled jagunevad siiani ilmakaarte grammatiseerimiselt kahte leeri ja ma jätan välja eessõnadega sidujad: 1. suuna ettepanijad ja 2. kaare tahapanijad. (Tsõganid teavad, kuna naerda!) Ladina keeles pandi geograafilisi määratlusi taha Germania minor (Belgia-Holland) vs Germania magna (hiljem Suur-Saksamaa).

Eesti kontekstis on küsimus muuhulgas Oden-pois’i (Oden-põhi?) nime tõlgendamises ja võimalik et midagi selguks Pala-must’i hüpoteesist. Tagapoole panijate hulka kuuluvad nii indo-germaanlased, slaavlased, keldid kui ka aglutineeruvad keeled. Põhja-Ameerika on manxi keeles America Hwoaie, kurdidel Amerîkaya Bakur, jaava keeles Amérikah Lor, samas kõrval sundanesi keeles Amérika Kalér, kuna Väikeses-Germaanias ütlevad valloonid Amerike bijhrece. Ühe keeletüve ja keelegrupigi piirides võib esineda mõlemasse poolde kuulujaid

  • läti Ziemeļamerika vs zazaki Amerikay Zımey;
  • tadziki Амрикои Шимолӣ vs karatšai-balkaari Шимал Америка;
  • albaania Amerika Veriore vs Βόρεια Αμερική;
  • poola Ameryka Północna vs valgevene Паўночная Амерыка;
  • kornwalli Amerika Gledh vs welši Gogledd America.

Kas Kataloonia võib olla ka Lääne-Gootia? Küsiv silm on ette tehtud. Nüüd jääb üle vaid lääne-gootide järglaste poliitilisele võitlusele kaasa elada, 34 000km2 ja 7, 5 miljonilises provintsis. Ostrogootide vana kodu oli Wallachias, nüüd Rumeenias, Lääne-Gootia polnud kindlasti Götamaa Skandinaavias. Küsigem siis, kust nad täpselt tulid ja miks jäljendab nende lipp Kuuba kangast!


Sedelid (400): Ingibald vs Ingiwaldur (rex potens “võimas kuningas”) ehk kuidas mõista easterlingide kultuuri

20. okt. 2019

Johannes Cochlaeus, kes kirjutab ostro-gootide ajaloos kuningas Theodorose valitsustüranniast raamatus Vita Theodorici regis Ostrogothorum et Italiae (1699), puudutab muuseas vanade Germaania kui geograafilise terviku pärisnimetamis-kultuuri. Ta vastab, miks leiab samal nimel aset häälikumuutus b>w ja vice versa. Autor seletab seda aluskeelelise käänamise ja kontekstirõhuga, mis geograafias varieerub! Sigi-baldil ja Sig-waldil “vägev võitja” pole vahet! Wandaalid võivad esineda Bandaalidena etc. Ma olen juba tähelepanu pööranud Läti Henriku easterlingide-pärastele nimetustele. Tema kroonikast leiab seitse võimuametnikku, kelle nimes esineb -walde järelliide ja kuivõrd need jaotuvad Nogardia vürstidest via baltlaste ka soome tõugu kuralastele, liivlastele, eestlastele ja soomlastele, siis tuleb neid Germaania vanakultuuriruumi determinandina käsitada. Keskaegselt Inglismaalt, esmajoones North-Umbriast leiame järgmisi -walde nimelisi võrdluseks:

  • Aelf-wald
  • Aethel-bald
  • Aethel-wold
  • Brith-wold, Wiltoni piiskop
  • Caed-walla, Wessex’ist kuningas
  • Ead-bald Kentist
  • Ean-bald, Yorki peapiiskop
  • Ele-wold, Ida-Inglismaalt
  • Eorp-wald, Ida-Inglismaalt
  • Ethel-bald, Winteburg´i abt
  • Ethel-wald, Ida-Inglismaalt
  • Grim-bald, vaimulik, kes kolis Inglismaale
  • Mere-wald, Penda poeg
  • Eorp-wald
  • Os-wald Northumbria
  • Reod-wald, Ida-Inglismaa
  • Theo-bald
  • Coen-wald

Kui lisada veel -ric lõpulised, siis ei tundu Rju-rik kummalise soome rahvaste variandina:

  • Sige-ric või Si-ric, Canterbury peapiiskop
  • Aethel-ric
  • Os-ric, Deira
  • Eoh-ric taanlane
  • Eomen-ric, Kenti kuningas
  • Leof-ric, Gerefordi hertsog (vürst) Godiva mees
  • Sith-ric, Northumbriast

Milline kokkuvõte või järeldus sellest teha? Isikunimed võisid olla nii topeltid ehk tõlked kui ka näidata, millistesse templitesse nende esivanematel oli asja olnud, sest vähemalt Eestis tuli tihti sihilikke kordusi ette nii reinkarnatiivsete soovide (vanaisa tuleb uuesti!?) kui ka eestkoste saamiseks neilt hingedemaailmast kui varjust. Mitte et northmannide seast ei peaks otsima kveene ja suioone kui tšuhoonetseid, vaid ka rahvasterännaku aegsed suebid Portugalis ja rugiid Määrimaal võisid olla kaetud nn waldesufiksiivsusega. On ilmne, et lätlase nimena Taliwald polnud rohkem slaavipärane kui Vladimir ersade või komide slaavlust determineeriv.


Sedelid (399): Sudetibus gente barbara

18. okt. 2019

Ajaloolased teavad seda kirjakohta hästi. Olevat homofoonia (mitte foobia). Tartumaal on parim ja toorem põllupinnas. Ja enne kui Germaania rahvas immigreerus Liivimaale, ja oma keele pani maksma, oli kogu maa merest Pihkva otsani olnud sudetibus rahva ehk tšuudide päralt. Kas sellel sõnal on midagi ühist Sudeedimaaga Böömi ja Määrimaal? On küll! Algselt nimetati nii ainult Sudeedi mägesid ehk see kehtis Poola ja Lääne-Määrimaa vahelise mäestiku kohta, mis sai ka piiri-alaks. See oli vaid üks piirkond või lõik, millega hakati tuhat aastat kogu saksakeelset vähemust määratlema. Marahawa ja Sudeedi mäed on ilmselt seotud olnud. Terve komplekt ei saa olla juhus ja seda ma jään kordama. Kas need marahawa sisserändajad saksastusid? Kardetavasti oli neil valik slaavi ja mitte-slaavi kultuuri vahel, kui nad just Ungari-poolsel küljel ei elanud.


Sedelid (398): Pseudo-historiograafia ehk tšuudid ja juudid (iisraeliidid)

15. okt. 2019

Abraham Orteliuse (1527-98) ajaloolised rekonstruktsioonid on mõnikord lausa krüptilised, ent pseudo-historitsism võib olla indikaator ajenditele, mille alusel eksitava järelduseni jõuti. Tema Euraasia kaart sisaldab Volga kohal pauna, kus on äärmised suur-Tartaria hordid. Äratuntavad on tšeremissid-marid ja baškiirid. Teistega oleks esialgu seostamisel palju vaidlusi. Danorum või danitarum horda ju kergitab eksootilisema küsimuse üldse Taani riigi päritolust samavõrd nagu Hunalandi aadlist välja kasvanud Saksa Rahva Püha Rooma riik. Alusena pakutakse siiski Dani-järglasi ehk nepta-või heftaliidid on pärslaste poolt Iisraelist ära viidud 10 hõimu järglasrahvad! Loomulikult Volga ümbruse ja Komimaa puhul on ilmne alus territoriaalne seos tšuudidega. Argon on asetatud Sküütia mere äärde ehk see pidi ikkagi olema pigem Jenissei jõe lõunapoolseim haru Angor’i, mida ka Argoni jõena lõunapoolse Amuuri jõe jooksuga, on segi aetud. See jookseb Baikali alt. On oluline seos, et kus on olnud Lug-Mongog, sal teises kontekstis on Vng ja Mongog! Preester Jaan on Cangingu, mis võib olla nii kuningas kui ka midagi Kangelase-taolist. Valitsejate nimed on tihti valitsussaua vmt eponümiseeringud, sellel puhul oleks see kang’ist. Liiga lihtne? Unad haan/kaan ja Unt haam ehk n>m häälikuvahetus kõlab jälle tuttavalt Lõuna-Eesti kontekstis.

Tunguusi preester odaga Angoni äärest (1800)

Sedelid (397): Apostel Toomas ja hunnid?

14. okt. 2019

Miks nimetatakse kõige võimsamat muinaskaitserajatist Eesti territooriumil – Warbola – jaanilinnaks kõrvuti Lohu-Loone ehk Lohall linnuseasemega? Narva vastaskalda jätkem rahule, see on hilisem moonutus. Ja ehkki Tartu Toome-mäge on usutav siduda Dome’iga ehk piiskopikiriku varemetega, siis ei seleta see ikkagi Tallinna-Revali kõrgema punkti nimetamist Toom-peaks? Kus seal katedraal oli? Ja miks püsis nii visalt linna-valvurina Vana-Toomase müüt? Kuna Setumaal, Kraasna perifeerias, on säilinud Taara-aed koos “puuslik Tooma” palvetega, mis on ilmselt gnostilise iseloomuga ja üsna varased. Foma-Tooma fonofiilia tõttu on peetud seda ladina kiriku jäljeks (sest slaavlased Foma-Vommatavad). Sest apostel Toomas, keda ehitus-ruudu ja odaga ikonograafias sümboliseeritakse, kristianiseeris ju Eestist nii kauget maanurka nagu Indiat, mille lõunatipu kohale on mõnikord keskajal ka Paradiisisaar joonistatud. Ent legend kaksik-Toomast on vanem kui (metoodiliselt) kahtlejast-Toomast? Tuleb välja, et kaksikvenna legendiga on ringelnud Marco Polo’lik eepika, et apostel Toomas kristianiseeris Hiina kõige põhjapoolsema provintsi või ka äärmise kuningriigi Argoni, kus valitses seejärel teokraatia ehk Johannese-Iuan või Jaani nimel valitseja, st valitsejatiitel oli eponümiseering.

Hispaania ajaloolased on osanud seda otse siduda Criwe ja Romowe mõistetega. Ehkki Abraham Ortelius ei olnud kõige täpsem ajaloolane, siiski Kircheri kirjeldust saab usaldada, seda enam et ta Argoun’i seob lasuriidi leiukohtadega. Neid leidub Euraasias vanas Hsiung-nu asukohas ja ka punaste hunnide viimatises kohas, kus on tugev W mtDNA laik. Lasuriiti pidasid egiptlased kõige soovitavamaks dekoratiivmaterjaliks kulla ja hõbeda järel. Põhjarahvaste silmi, muideks, kirjeldati alati selle vääriskivi analoogia varal. Juhus või mitte, aga ka roomlaste Latiumist osati leida antiigis (?) lasuriiti. On see olnud vahetuskaubandusliku võimu allikas?

Seda paika on ka kutsutud Lug ja Mongogiks. Ilmselt klapib see Baikali läänekülje mägedega ja kaevandavate tšuudide müüdiga. Lug-tüvest olen ma jõudnud juba arutleda, et hüpoteetiliselt Lõuna-Eesti keel st Hunganias lõunapoolgi Lutsini-Suure Lukini välja oma häälikumuutustega (on>om etc) ja põhja pool kordumatute tüvisõnade komplektidega võis varem arvesse minna eraldi keelena. Kuna Tooma-uslised nad siia tulid? Ent eksootilisi seoseid see seletaks, samuti tahmatud näoga toomapäeval sandi kombel seiklemiskommet Eestis enne pärisjõule.


Sedelid (396): Vene-ventš soome-ersa ja hajo-azuu ungari-vadja puhul kui indikaator Levedia poole?

13. okt. 2019

Paat-sõna on indo-germaanlaste seas enamlevinud tüvi veesõiduki jaoks, ehkki vessel-vaixel (katalaani) suhe la(h)ev-sõnaga meenutab vadja repo ja hispaania perro vahekorda suurest reversioonist. Samas murdekaat näitab, et paat-sõna pole Hunganias tuntud sõna, mida on aga laev. Soome vene pole Eestis nii levinud kui tundub, ent omab vastet ersa ventš’ina Aasovi ja Musta mere suunas. Vadja keeles leiame asu-azuu laeva jaoks, mida assisteerib ungari hajo. Kui keegi küsib, millest Azovi nimetus, siis pakun ma just seda tüvisõna, mis meil on kasutusel ese-sõnana.


1001 Stirlitzit (43): Eesti toetuse väljapetmine

12. okt. 2019

On loomulik, et vene okupatsioonist tiksub edasi KGB ehk vene siseluure ja parteikomiteede poolt haudutud nn võitjate võrgustik. Kellest said Külma sõja aegse idabloki julgeolekusüsteemi kokkukukkumisel põhimõtteliselt luuserid. 1944-49.aastal puhastati terrorimeetoditega muuhulgas eestikeelne haridussüsteem: vägivallaga võeti vahelt eestiriigimeelne ja asendati ustavate või pigem ohutute bolševikega, kes isegi lõhnasid koduselt. See oli genotsiid, sest sürjutatute pered jäeti okupatsiooni ajal võimu tahtel elatiseta. Üleelamine oli loomulike varasemate suhtevõrgustike teene – nimetagem seda ka vastupanuks. Kas eesti riik saab olla järjepidevuseta? Kindlasti mitte. Seega on sellistele terrorismi umbrohumaardlatele oluline ära petta ja mimikrina veenda lausa põrandaaluses vastupanuvõitluses ja orgaanilises eestimeelsuses. Vägivalla ja pealekabamisega ehitatud ühiskondlikud suhted on loomult korruptiivsed ja neist ei sünni jätkamisvõimalusel muud, kui vene okupatsiooniaegne puudulikkus ja kvaliteediabsurd.

Ma olen mitmel korral kirjutanud 2006.aasta novembri finaalist Annelinnas, kui kolm venekeelset noormeest koos viie naisega käsipidi kallale tulid. Arenenud inimene ju kätele voli ei anna, ehk meie maal on kohustused ikka veel ühepoolsed. Politseiautole järgi jooksmine lubas ründajate pundil laiali vajuda. Pihku jäi infantiilne Pille-Riin, kes asus süüdistama “tema sõbranna” jalaga löömises ja teise asjana märkis, et “Arturit siin polnud!” Saate aru nüüd või? Selle saksa kaagi, kelle ma linna pealt riietuse järgi üles korjasin, jutu järgi olevat Artur tema onu! Politseinikud kuulsid esimest, teise osas nad peavad usaldusega läbi ajama! Tsõganidebiilikule, kes nüüd vahest isegi VANEMA rangini Vlassovi tsõgani eeskostel tõstetud, täiesti usutav käik. Motiivi üldarusaadavus polegi nii oluline, peamine on alati olnud tabada ära kriminaalne mõtlemisviis, mis nähtus ka Vlassovi tsõgani (seersant Klade) arvututest kallaletungidest ja anaalvägistamisetendustest isegi grupisisearveteklaarimise osana. Arvestades rünnaku mannetust, sest finaalepisoodis jalgadega sutemi-waza’ga parterisse minejat kostitada paljastas ju kõige julmemad kavatsused, ei oska Arturi vägi mitte midagi. Või tõesti arvab keegi neist, et heitlus poksiringis või tatamil kestaks kauem 10 sekundist. Spordisaalist te kaebama minna ei saa ja te teate seda. Pole te mingid sportlased ega sõdurid, tegemist on täiesti tavalise rämpsuga, kes spekuleerib Eesti kohtusüsteemi ärapetmisega, ehkki alati sellistel puhkudel kõigi maine saab kahjustada. On ilmne, et kui mina olen vanemohvitser Küti USA-s eluteed alustanud pere liige, siis tsõganisoust oma lurjusetempudega, olgu need misiganes laadi, on võidus. Sest teie individuaalsus ei maksa mittemidagi!

Ent mainigem igaks juhuks siiski, et Saksamaa kaudu ei tehta kedagi ette. Ma kordan ennast, kõik asjadega kursis inimesed on lugenud saksa sõjaväeluure ja kindralmajori Gerd-Helmut Komossa raamatut Die deutsche Karte: das verdeckte Spiel der geheimen Dienste (2007).


1001 Stirlitzit (42): Pettuse anatoomia

11. okt. 2019

Inimesed kalduvad tegelema oma asjadega või lähima ringiga ja teiste jutud lähevad neile kõrvalepisoodidena korda. 1993.aastaks, kui Artur-Bruno Tsõganov-Möldriga hakkasin ülikooliruume jagama, olin eelneva elu-curriculum ca 7300 päeva kohta, mälu järgi, temaga kokku puutunud alla kümne korra aga enam kui viiel puhul. Kuulnud temast kordades rohkem, uskumata tihti, et see on sama inimene. Ent see kõik oli eelnevate eluepisoodide kõrvalkära. Ta olevat Tähtveres, napilt 12-aastasena (?), sama Küti majja öövarjus roninud ja astunud 5-aastase tüdruku magamistuppa. Loomulikult tüdruk tegi kõigest kõrist häält. Ja selline äraeksimine olnud koolikohustusest kõrvalehoidval tsõganipoisil olnud tavaline. Teie ei karda TÜ midagi, te olite juba nõukaajal kaitstud ja seda enam Eestu Vabariigis? Mulle tundub, et te olete Atlandi ookeani tagustele Nõukogude Liidus sündinud sugupõlv! Kuidas teil juhe nii sassi võis minna, et enam ei mäletanud, kes oli Nigul Kütt ja kuidas tema pereliikmeid kiusati, mh raudse eesriide taha peitmisega? Artur Tsõganovi maine olnud nõnda halb, et ta hõivas, siis kui Tartu politsei pressisekretärina alustasin, Virgo Enoki täidetud positsiooni. Algkooli rüblikuid hirmutati tema parasiitliku elustiiliga – lastetoa miilitsatädi ei jätnud kollektiivse 5.klassikülastuse ajal mainimata ka tema nime. Diagnoosiga debiilik ja seksuaalhälvik – ka nii tutvustati teda. Artur ka arvavat, et elus edasijõudmiseks piisab tähtsate meestega suhtlemsiest mitte koolikohustuse täitmisest. Ja kas ta eksis? Keegi ei pea TÜ akadeemilistest pederastidest lugu pidama sellise korruptsiooni peale. Õigustatud on kahtlused teie tasemes ja rigoristliku aastatepikkuse kontrollita sellest varjust enam ei pääse! Õige on teid nimeliselt üles loetleda ja kui juhtub tänaval, et pätid teile liiga teevad, siis iga kodanik kõndigu oma teed edasi! Mis õiglustunne siia puutub, kui ette tehakse inimesi, kes pole koolis käinud, kooli lõpetanud ega ülikooli astunudki nagu teised lõpu- ja sisseastumiseksamitega!? Või arvab keegi saksa põis, et olümpiaaditöödki olid puhas formaalsus? Ent seda enam on teie publikatsioonid, sest keegi ei näinud teid neid kunagi koostamas, mida ei saa öelda olümpiaadide puhul.

Artur on endale eluloo välja mõelnud. Valetas kogu aja. Kes ta on, kust ta tuli, mida tegi ja kes oli tema vanemad. 1991.aastal, kui ta Arizonas tulistamise puhul vahistati, siis oli ta korduvalt olnud nõukogude miilitsa küsitluspihtide vahel ja kogemustega. Et tema õiget vanust teada ei saadud, sest sünniaastad 1971-72 pole õige, ent enne seda hakkas munkade hukkamist tunnistama, viitab ikkagi skeemis osalemisele. USA vanglaolme pole nõukogude täitanud naridega kambritega võrreldav. See teda kohutada seal ei saanud ja anaalomakohus ka kuskil Toomemäe põõsa all oli tema teine hüüdnimi. Sellega teda puhaste kesklassi poiste kombel hirmutada ei saanud. USA ametivõimudel ei pruukinud olla seal vale mees, isegi kui ma tunnistan, et kaks tsõganit ilmusid Mulgimaal Pärnamäele 1991.aasta suvel, sest väikest Lindat (?) polnud kodus aga kuskil olnud tulistamine ja mõnda aega vaja varjus olla. Kuidas nii kiiresti NL sai siis? Ei ole Bruno Mölder mingi justiitsmõrva süütu ohver! Süütu ohver ei vaja ohvitseri auastmega vanem-medõe nn puhastavaid tinktuure! Kuse-Jaan oli muidugi ehmunud – “Miks nad siia tulid ?” Ja läks jooksujal kalleid külalisi – “Jaanat” “emaga” – vastu võtma.

Siiski pole see postituse peamine point. Milleks oli vaja 1993.aastal, kui Artur-Bruno tõesti õhtukooli lõpetas, ent kindlasti ei saa õhtukoolis olla kuldmedalit, vaja võtta õppevõlatingimuspabereid, et “aeg raisku ei läheks”, kui tal poleks olnud konkreetsed puudujäägid – paar eksami ainet? Sama skeem oli olnud Roomet Jakapil – “paar-kolm asja oli puudu!”. Selgitan veelkord üle – eelmine õppeaste oli jäänud punktipealt lõpuniviimata, ehkki enamusained olid läbitud. Ent aeg läheb edasi, paari-kolme eksami pärast aasta käsi rüpes istuda ju ei sobi! Keegi kontrollis, kas need õppevõlad ikka lahendati, või meil saab olema “rahvusülikoolis” kaks perseprofessorit, kellest kumbki ei ole andnud keskkooli matemaatikaeksamit?

Ja palun, vastus ei ole Kütt-Eikelmannide pere mõnitamine ega parastamine, et KGB-seersantvanem Kalde oma Üllet (Karakulkot) kohustas nn Elsat tegema mulle! Valve-Ema ei ole lapsevanem.


Sedelid (395): Mõisteratas eesti murdekeelerikkusse rakendatult

8. okt. 2019

Põhimõtteliselt ringjoon on lõpmatult jagatav ja sellele saab kanda kõikvõimalikke distinktsioone alusmõistes, kuna punase joone taga on kõik muu. Siiski perspikuiteetsusel on psühholoogiliselt adutav piir. Mulle näib, et normaaltähestikust pikem loetelu ei pääse enam mõjule. Antud demonstratsioonis on 28 liigitust ja välja on toodud vaid kontradiktsioonid, sest tegelikult kõrvalseisvast tabelist on näha, milliste siniste implikatiivsete ja roheliste subkontraarsete joontega saab liigitusi omakorda siduda. Ning saab ka konkreetseid ristuvaid diagramme joonistada osaliselt Soome, slaavi või indogermaanlaste (svealaste) kultuuriruumi ringe kõrvutades. Võb küsida, et kuidas naiste keel kaardil väljendub kui elatakse peredena? Ent kui ollakse erineva rändealusega. Lõuna-Eestis õeldakse pang, mis haakub inglise bucket ja idaslaavi banka’ga, kuna Põhja-Eestis ehk Eestimaa osas ämber. Eesti keele alal on olnud kasutusel ka ämmel-ämbel (r>l), või juurdehingamisega hämber-ämmer. On väieldav, kas sõna pärineb indogermaanlastelt, jõuan selle argumendi tuuma juurde teise näite kaudu. Sileesias, mis pole kaugel marahawa-siirdealast (tegelikult samas) kasutati Ajmer, Saksamaal Eimer, kuna Soomes Ämpari. Ebaselge on kas Indoneesia keeltes (jaava ja sundanese puhul) – Émbér – on laensõna hollandlastelt. Üldalusena kahtlustatakse kreeka amforat. Kose kihelkonnas kasutati sõna vernik, mis on ilmselt enne häälikukaotamist olnud reverteeritud verdnik, kuivõrd poola keeles on Wiadro ja slovakkidel Vedro. Kuidas seletada, et näiteks võrgunõela jaoks leiame neli-viis erinevat tüvisõna eesti keeles, mis ei järgi Eesti ja Liivimaa piiri? Põhjus-tagajärg võib siin olla pööratud – ämbri-rahvas pole joondunud piiride järgi vaid piir järgib vanu maakondi ja muinasaegseid tõmbumisi. Nõude nimetused on kindlasti naiste keelde kuuluvad ehk nende olmekultuur on tulnud siiapoole mere poolt. Mida ka antropoloogiline pilt kinnitab. Ämber on Eestis nn tšuhoonetsite-suioonide mtDNA naistekeelne jälg.

Seevastu võrgunõela jaoks paralleelvormid näitavad, et piirits on Hungania keel, kääv Wiru kalameestele sobiv, ui Wikkes levinud ja süst-süstik Kesk-Eestis. Kindlasti on vene hui laen, sest Lõuna- ja Lääne-Slaavias kasutatakse teisi sõnu meeste suguelundite jaoks. Kesk-Eesti süstikul on kõige enam ühist Euraasia keeltega: “nöel” on tadzikkidele suzan, Nepaalis sui, mongolitele züü, Indias sui-suci-suee-sui, ja türklastele sis, mis ei lähe kaugele anglosakside sõnast sew “õmblema”. Mis järeldus sellest teha? Mulle jääb mulje, et veerahva puhul mehed valmistasid võrke ja selline tegevusala oli kõige kaugemal nn Järvamaa ehk ka Kesk-eesti võõtmes elajatest. Kultuurilises plaanis näivad nad sarnastena hunuguritega, kes talihoojala pigem kalastasid Musta mere ja Kaspia veestikul.

Kas Eesti aladel võis elada muistses ajast idagootide segment, nn vahesaareke liiklemisel Wallachia ja Götamaa vahel. Võib-olla nimetatigi seda Kunglaks (Kalevipoja Linda kosjalaulus peetakse neid ju millegipärast võõrasteks)? Kus see asus? Mina pakun Koiva-Koopajõe ülemjooksust põhjapoolset Väikest-Emajõge. Hungania ja Saccala lõikab loomulikult nende ürgse jõekasutusprivileegi kaheks, ent kas see polegi mõte? Asi pole poostelis “laimaja”, vaid jää-sõna anomaaliates eesti keeles.

Miks öeldakse seal igä “jää”, mis on pehmenenud (k>c) anglosaksi ice? Väga lähedane on ka iiri oighear, seda enam kui -galli põhjal hõimuliiteid on moodustatud. Ka Vigala iba tõuseb teistest üle.


Sedelid (394): Ebapopulaarne ajalugu?

7. okt. 2019

DNA korjamisele pole kaugeltki paisatud rügemente, seega tulemused täienevad ja tervikpilt kuujuneb aegamööda. Ilmneb, et Ungarit ja Soomet ühendav mitokondriaalne ehk ema-tütar edasiantav mtDNA grupp W on üleesindatud ka Põhja-Pakistanis, kus Simcha Jacobovici käis 2003.aasta dokumentaali Quest for the Lost Tribes jaoks andmeid kogumas. Kes riskib nüüd Ksioniitide või hioniitide ehk valgete hunnide (ka heftaliidid) ja punaste hunnide ajalugu seal uurima minna, kes Põhja-Indias moodustasid impeeriumi 400-800 pKr? Y-DNA osas valitseb Euraasia põhjaosa N-DNA, kuna India on R1a kolle, millega klapib ka Ungari meesliinide enamushaplotüüp R1a1. Tulid mustad ugrid sootuks sealt? Hioniidid kõlavad nagu hiid-hiiglane ja Hiiumaa, mille tõlkevasted on Jötunheim Asgardist põhjapool, teispool Ifing-jõge, mis võibki olla ka Ufa-jõgi nüüdses Baškiirias. Igatahes jötun vaste soome keeles on jättinen ja jätä, millest tuletayud ilmselt jätis, kasutati Urvastes kuradi tähenduses. Kuidas uurida seda teemat, et see ei mõjuks kaasaegses maailmas kutsena? Kui kerge on olla ebapopulaarne!


Sedelid (393): Veeuputuse-sugupõlv?

6. okt. 2019

Iisaku vabastamine vereohvriks tegemisest märgistas lepingu uuenemist eelkristlikus judaismis. Foiniiklased semiitidena siiski jätkasid ilmselt Kartaago purustamiseni Mooloki käte vahel väikelaste tulle pillamist nagu arheoloogiagi pigem kaldub kinnitama. Riitusmineviku uurimine on olnud antropoloogide, võrdleva usuteaduse ja ajaloolaste teema, kus teatepulga on haaranud muu hulgas feministid. Inbar Raveh Chicago ülikoolis vaatab feministi pilguga rabinistlikku kirjandusse 2014.aastal ilmunud Feminist Rereadings of Rabbinic Literature. Seal on vanu praktikaid lahti seletatud. Hirmu ebajumalate kurjuse ees. Imikute uputamine on justkui maailmapurustamine algelementi, ürgainesse tagasiandmine. Elu alguskoht saab surmaks. Juuditraditsioon näeb seda õela teguviisina. Julmus sünnib armu ja helduse puudumisest ainuüksi. Paraleeltekstikohast olevat ilmne, et paganlikku ohverdust viidi läbi kurja sügaviku vaigistamiseks: “Kõik (ohverdajad) võtsid oma väikelapse ja asetasid selle sügava vee kohale ja surusid nad vee alla, selleks et vesi ei tõuseks üle nende peade!” Veeuputussugupõlv nägi veesügavust Verejanulise Jumalannana, selleks et vähendada temapoolset kahju ülejäänutele.


Sedelid (392): Epona-lõks ?

5. okt. 2019

Epona-lõksust on Jaan Puhvel 50+ aastat tagasi juba kirjutanud ajakirjas Mana (1966: 31). Keldi jumalannal Eponal pole tema arvates eesti keelega midagi ühist, küll aga via kreeka ippos etc. Seega ma ei kavatsegi tõestada, et ürg-Euroopa religioonil on pigem läänemeresoome alus kui indoeuroopa interpretatsioon. Keltide Taran-uco iseloomulike atribuutide ja funktsioonidega pole ilmselt sõltumatu teistest rauatöötlemisajastu Euraasia lääneosa piksejumalatest, st ka mitte eesti Taara-pühast. Kahe Sitsiilia kuningas Roger II kartograaf Abū ‘Abdullāh Muḩammad al-Idrīsī (1100-1166) maakirjeldusega käib kaasas märkus, et mitmed linnad Läänemere ääres olid hooajalised. Millest kõnelevad mitmed allikad alates Jordanesest muuhulgas hunugride kohta, kes talvituvad Musta mere ääres, et suvel karjaga põhjapoole tuuritada.

Ebavere või Ebbavere mäge peetakse pühakohaks ja vanaks ohverdamiskohaks. Kahtlustatakse pärisnime alusena. Hebbi-Epp vmt. Isegi hõbe võiks siis ennemuistses murdelises variandis olla kellelegi öära tuntav, seda enam, et folkloor selles paigas suurt linna mäletab, mis nõia vaenu tõttu maasse löödi, aga aeg-ajalt välja sealt tõuseb. Ent Taara-püha lubab ka Ema-figuuri oletada karjakasvatajate sessoonse koduna. Tingimusel, et neile ka Ebbe nagu Epona Kure oli. Mitmed detailid, peale kauge Taranuco raamistuse, ju ka lubavad seda – ka Eponal on mõnel kujutisel koer põlvedel, toiduanum ja kreeka Core figuuridega nagu Hekate sarnaselt paistab tema seljatagant kaks pead välja ja vööl on sümbolina võti. Ema-figuur on liidetud hobu-jumisega ehk püha kaksikuga, mis võib olla ka Ema on Tütar (Kure) samasus reproduktsioonivõimelisusega.

Ebba-verest lõunas on vana-Vaigele, Kurromeggi ehk Kuremägi järvega, Laius, mis kõlab kreeklastele nagu laos “rahvas” ja pärast Liivi sõda kirjutati maakangale Kikelia või Kikeland. Kykellia-Kikellia oli vara-gnostilises sünkretismis kreekakeelsete inimeste nimi neitsiliku käimalesaaja Isise-pidustustele Coreumi ehk Core templi ümber. Erinevate kirjelduste järgi kanti päikeseristidega ilmestatud Isise kuju avalikult tänavatel etc. Miks uusajal keegi pidi seda vana ja nii ebausutavat seost veel meelde tuletama? Kylfingud on küll ilmselt Konstantinoopolis ja Väike-Aasias käijad, ent Egiptus tundub liiga kauge ja juba varakeskajal kiirelt viljakust kaotav kõrbestuv keskkond. Ehkki teistpidi vandenõuteoreetikutel hakkab pirn vilkuma, miks just sinnakanti tsõganeid 19.sajandil õhku n.ö rikastama saadeti vene tsaari poolt.

Kuidas saada teada, kus muinasajal mõjutused kohtusid? Võib-olla pakub niidiotsa ämber-pang vana võistluse representeerimine eesti keeles!


Sedelid (391): Kurjus sügavikust?

4. okt. 2019

Grimmide indo-germaanlaste mütoloogiate ülevaated – 1816: Deutsche sagen (Jacob Grimm, ‎Wilhelm Grimm, ‎Herman Friedrich Grimm) – ilmusid juba 19.sajandil rahvusliku liikumise alguses, mis viis Saksamaa riigikildude ühinemise ja kahe maailmasõjani järgmisel sajandil.
Käsitlusi leidub igasuguseid, anglosakse pole alati võimalik uskuda, mida nad kokku kirjutavad. Veejumalannade puhul vesi on ka ühendusviis, mis vahendab ilmapõhja Päikese-valgusele. Kuri naisprintsiibina on siin säilunud ja ei vaja isegi duaalset meesvastet, piisab kui gnoosisest nakatud atmosfääris valitseb Thor-Taara, Frigge-Wirkku-akka ja Odin-Jumala (Dionysos=Tõnn?) triaad.

Võimalik et vanade kolmepealiste emajumalate asemel, need liitsid taevast, inim-maailma ja allilma, ja lõpuks lõunapoolsete usureformide sädemest kolisid vana-tühjadena ookeanisügavusse. Grimmid kinnitavad, et leedulased-lätlased jäid veel uusajal vahele mustade-tumedate – lammaste ja (kitse-)laste ohverdamisega vesihuunedele– , mis siiski polnud sugugi unkaalne praktika olnud Sandinaaviaski. Jõgedele anti oinaid ja hobuseid. Kreeklaste Hekate ehk Akka puhul on samuti musta lamba ohvri sümbol tuntud. Ka Grimmid ei jätnud mainimata, et vudiinidele tuntud Dionysos oli müsteeriumites Demeter-Cerese poeg.

Grimme täiendasid järgmisel sajandil Sir James George Frazer’i uurimused. Saksamaa puhul loetletakse Heidelbergi läbivat Neckari jõge, Jenas voolavat Saali ja ka Vana-Wallachia Doonaud, mille puhul peeti ohvreid veevaimuga kaasaskäivaks nõudeks. Keegi väikevend oli uppunud, ent keegi ei kavatsenudki teisi vendi seejärel hoida veest eemal – jõgi oli o m a juba väljanõudnud! Yorkshire’s Peg o’Nell Ribble jõe puhl usuti, et veeohver on loomulik iga seitsma aasta kohta. Kõige ohtlikumaks peeti ujumist 29.juunil Peeter-Pauli päeval, kui vesihuunede jt agressiivsus äravõtmisel olnud kõige tõenäolisem.

Trooja sõja ajal ohverdati jõgedele pulle, Skamanderisse (Karamenderes jõgi Türgis) anti ka hobuseid. Kleomenes , Sparta kuningas, oli nii ebausklik, et kui Erasinuse jõe ääres, mis oli ka piirijõeks Argolisega, veeohver polnud tagasi andnud soodsaid märke, siis ta keeldus sõjakäiku jätkamast. Pärsia kuningas Xerxes ohverdas Traakias Strymonis jõele hobuse. Valgete hobuste lepitavasse jõudu usuti Hiinas ka veel 20.sajandi algul. Rituaali saatis teises paadis tihti budistlik ja taostlik preester, kuna esimeses oli kurja veevaimu mimikriks annetaja end värvinud mustaks. Hobused dekapiteeriti ja pea sängitati urnis vee piirile. Kõrvale püstitati post märgiga või hobusepalise kujuga.

Hiinlastel olnud veel ka hiljuti tavaks sillaehitamisel leppida laste hukkumisega veevaimu rahustamise nimel. Varauusaegsed sakslased pidasid sildu kuratlikeks konstruktsioonideks. Kurja veevaimu värv oli tavaliselt must nagu deemonlikul üldse. Hekatel-Akkal olnud värve kolm – valge, punane ja must nagu keiserlikul Saksamaal. Slaavlastel võisid erinevalt põhjalast veevaimud olla nii mees kui naissoost. Uppunud tüdrukutest võisid vene uskumuses saada russalkad ehk undiinid-huuned. Vodjaanid (?) ehk meesveevaimud tirisid kenad tütred väega vette ja tegid seal pere. Ent vanemad võisid tütreid ka needa Kurjale ja sellel teel ebainimesteks lasta neid uppumisega muutuda. Ka slaavi veskipidajad andsid lepituseks veele musta värvi sea.

Oleariuse teadetel heitsid pulmalised eestlased rituaalselt punaseid lõngi teeristidesse ja teistesse matmiskohtadesse teedel, kuhu võlurrahval oli kombeks matta veel ristimata lapsi. (Hekate oli risteede ja väravate Ema). Punane oli ka Hekate värv. Oonu-huon-uonu on ilmelt suhtes vadjalastel säilunud hoonudega ehk Unnaga (via Unna=Emajõgi) ja kasutatakse Põhjarannikul saamamoodi nagu kuri-kurja ehk “vilets, vaene, kehv”. Minu arust piisav alus neid lingvistilisi klastreid eponümiseeringuna seletada.


Sedelid (390): Analoogia ehk Hekate:Acca ja Aioon-Dionysos:Odin

3. okt. 2019

Ebavere mäge (146m, ehk nagu Khufu suur püramiid Gizas) peetakse pastor Georg Magnus Knüpffer’i 1836.aastal pakutud hüpoteesi põhjal Läti Henriku poolt viidatud Taara-püha sünnipaigaks. Wiru-maalt, mida ma olen sidunud Wirkku-akka nimega, lendas suur valgusejumal Saaremaale, mida peetakse ka Kaali meteoriidi tabamuse kui reaalse sündmuse mütoloogiliseks jäljeks. Tuletagem analoogiana meelde, et Vahemere Kore, kes Egiptuses Isis, toob ilmale aiooni ehk ajastu Isanda. Meid ei peaks segama, et Isis oli ka Demeter, sest ladinlastele oli ta Ceres, mis on ilmne häälikumuutuslik Kures-Keres (k>c) ehk mütoloogiline alge on olnud sama. Dr Hugo Rahner on märkinud, et aioon oli vahemerelastele identne Heliose ehk Päikesega ja Päev omakorda Dionysosega. Mis peaks meile meelde tuletama Herodotose narratiivi vudiinide jumal Dionyosose kolme-aasta tsüklilistest pidustustest. Dionys-os näib olevat indogermaanlaste Od-in ja meie Tinniz-Tõnis, keda Sakalas veel pärast Liivi sõdagi majahaldjana austati eksklusiivse iidoli ehk kujukese püstitamsega maja ette. Ühtegi teist nn eesti haldjat nii austatud pole minu teada. Taara pole küll Tõnn jne, ent paganlikud müüdid harva kopeerivad erinevatel rahvastel teine-teist isegi ilmsete naabruslaenude korral. Me peame otsima perekondlikke sarnasusi märgikomplektides. Mulle piisab Peibas-Peipsi naabrusest kui Päikese või Päeva pojast kohe Virumaa tõusupoolsel küljel.


Sedelid (389): Kore-κόρη eponümaatika ja Acca-Akka seos via Ἑκάτη

2. okt. 2019

Niisiis, vahemerelikust sünkretismist on ilmne, et parthenogeneesi ehk neitsist sündi ja Core-noorikuid eristati omavahel, ehkki Athena oli nii kore kui ka parthenogeneetiline ilming korraga. Kore-kuri alg-teoloogia puudutab esmajoones spontaanset uuenemist, iginoorust, aga ka maskuliinsusülesust. Ka inimeste puhul peeti veel keskajalgi võimalikuks deemonlikku sekkumist kõrvuti spontaansusega. Jordanese hunnide hõimu genees ei saa ilmselt olla parthenogeneetiline, vaid nn äraaetud hoorad said deemonitega käima peale, millest jäle nuhtlus tervele Euroopa inimkonnale! Kurja Kurjast! Nagu eelmises postituses sai viidatud, siis Prosepinat, Demeterit ja Hekatet on paganlikest inkantatsioonides erinimelisteks samaks asjaks peetud, mida hilisem korrastamine järjekorra alusel, kuidas need ilmuvad, genealoogiasse on leiutatud. Theogoonia on lihtsalt üks süstematiseerimise viis, ent põhimõttelise poolest siiski interpretatsioon! Hekate-Acca/Akka’t on peetud allmaailma jumalannaks, kelle atribuudid on koerad, koldetuled (peergudega), pikad noad ehk pussid, maod-käärmed ja veel mõned majapidamistööriistad, mis võivad varieeruda. Väga oluline on seos nõidumise ja nekromantia ehk surnute maailmast nn kõnede vastuvõtmisega.

Kas need sümbolid võiksid hüpoteetiliste eponüümina esineda ka eesti keeles, kasvõi murrakute astmel? Tuleb välja, et kuri halvana ei esine kõikjal. Eristub Lõuna-Gerwa, Võnnu ja Väikese-Emajõe idakallas koos suure auguga Ranna-Rootsi aladel ehk Põhja-Wikkes. Võnnu ja Ranna-Rootsi on ilmsed siirde alad. Käina kveenide kaudu hüpoteetiliselt. Olgu märgitud et Valgakohal, seal samas, kus kuri halvana ei paista, on ka poostel>apostel “laimaja-nõid”! Ühes Hiiumaa-Dago kihelkonnas on kuras “puss” ja kärv-käärme “madu” Saaremaal ja Vaiwaras. Seevastu kore on Põhja-Wikkes tulekolle! Kas aluseks on Kure-Kura-Kuri ehk kreeka κόρη-Core? Kas need kõik on olnud rohkem-vähem siirdealad, mis nõnda esile kerkivad?

Kore võib olla ka hüperborea-aegne, kuivõrd kreeklased pidasid seitset tema arvuks – just nõnda palju arvu käike soovitatu vaasiga või mõne muu naiseliku ümara koduesemega teha päripäeva ümber maja ja nõnda palju oli alati reisijaid Apollo juurde! Kas tal on ka seos läänemeresoome murueitedega, kuivõrd ka kreeklastel tantsis ta iginoorte nümfidega niitudel? Kreeklastel oli Hekate-Acate ka Sibylle’idega seostatud.


Sedelid (388): Kas Kalevipoja ema oli kore-κόρη?

1. okt. 2019

Rooma riiklusel oli kolmekeelne kiht. Alguses etruskid, siis kreeklased ja lõpuks latiinide enamus murdis end valitsemiskeelde ja loodi täpne terminoloogia, tihti paralleelne kreeklaste praktikale. Etruskide Aita-Eita oli kreeklastele allilma jumal Hades ja tema naine Phersipnei, kes normeeritud kujul on meie päevil tuntud kui Persephone. Roomlastel oli seevastu Pluto ja Libera, kelle vanemad on Ceres ja jumal Liber. Tuletagem ka meelde, et vähelevinud Liivimaa kuju on olnud Liberdonia. Igal ühel neist oli neist tegelastest kultuuriolukorrale vastav mütoloogiline versioon, niivõrd kui meie päevil säilunud, ja ligikaudsele vastavusele. Persephassa, Phersephatta ja Pherepatta võib kuskil olla ka Pere-/Were-pitta. Allikandmete ülevaade kinnitab, et organiseeritud ja välja-arendatud Kore-teoloogiat pole olnud, mille järgi peaks kindla peale ära arvama, kuidas Läänemere ääres, kui olid samatüveline kasutus, seda ilmtingimata mõistma pidi. Leppida tuleb ligikaudsete assotsiatsioonidega – allmaailm, surnute lohutamine, Tsüklivahendaja ja Ürg-(Mage-)Vesi, sest Persephone oli ka allikate ehk ka jõgede Ülemjumalanna! Kõige enam aga peaks meid siiski erutama tõik, et Vahemere ääreski tunti pseudo-Hyginuse sulest Kore’t kui Ema-Loojat, kes savist loob elumaailma nagu paralleelselt semiitide Vana-Jumal.

Kolmepealine Hekate keskaegses ettekujutuses – Nagu Saatan!?

Kore-mõistel, millel võib olla sama taust pööratud väärtusega läänemeresoomlaste kuri-kurjaga, on hellenite usundis ja kultuuris kitsam, veneratsioonilooline ja mütopoeetiline tähendus. Arheoloogid kasutavad κόρη naissoost kujutiste ja κοῦρος noormeeste kujude kohta, mis on kujutanud nii jumalusi kui ka surnutemaailma laskunuid, mis võib olla eponümaatiline tähenduskäik ja põhineb varasemal Kore-paganlikul iidolikultuuril. Standardinterpretatsioonid uusajast ehk klassitsismiajastust kõnelevad väikeste variatsioonidega päris-Kore puhul Allilma valitseja poolt vägisi abikaasaks veetud Persephonest.

Kirikuisade ja apologeetika kui ülemineku perioodi kirjutised näitavad siiski Kore laiemat kasutust – seda võrreldakse kasutuselt Püha vaimuga ja seostatakse suure veeväega. Mis ületab kompetentsi pelgalt surnute kuningannaks olemises (konsortsiumis) ja nümfide juhtimisega looduselutegevuse puhkemisel. Carl Gustav Jung ja Karl Kerényi ühises raamatus Science of Mythology: Essays on the Myth of the Divine Child and the Mysteries of Eleusis murravadki Kore-formaadi tavapärasest laiemaks ja käitlevad Noorikuna Hekatet, Demetrit ja Persephonet. On ilmne ka, et mingil ajahetkel pole neid omavahel isegi eristatud vaid nähtud sama väe erinimeliste avaldustena. Hekate-Ekate võibki olla see sama Põhjala Acca-Akka, kes elab saamide-laplaste juures Wirkku-akka rööpvormis Mader-akka’na. Mader on ilmselt see sama indogermaani Mutter nagu Wirkku Frau-Wru etc. Kõik naised ja tüdrukud kuuluvad talle (poisid kuni meheks-saamiseni). Jabme-Akka seevastu on saamide juures dualistliku maailmapildi peegeldus allmaailma Emanda-valitsejana. Allilma ema lohutab vaid väikelapsi ja imikuid, teised viibivad seevastu alalises kurbuses.

Samas Kore-kasutust tandemi ema-tüdruk suhtes Demeter-Persephone eristakse hilisematest neitsilikest jumalatest Hestiast-Vesta, Athenast-Minerva ja Artemisest-Diana, ehkki Pallas Athena puhul samuti tuleb Kore lisamine ette. Egiptuse kreeklaste puhul vastas Kore mõistele Horuse sünd neitsilikust Isisest. Ehk Kore-Kuri hõlmas ka meessigitamiseta tekkimisi ja eelkõige vee-olenditele, seda sümboliseerisid ka kalad, omistati sellist paljunemisviisi. Väljakutse patriarhaadile ja peenise ülemvõimule? Kuri-kuri? Kalevist jäänud naine Linda oli küll juba ilmale toonud lapsi, ent põhimõtteliselt oli ka tema viimane poeg Kalevipoeg ju Kore-kontseptsiooni kordus Põhjalas!

Persephone kui Kore sümboliks oli granaatõun – seda näeme ka Botticelli Jeesuslapse käes! Ilmselgelt Kore-mõiste on sakraalfeminiinset defineerivas diskursuses kultuuriloolisemalt üks kõnetavamaid ja selle uurimine tasub igas mõttes nii amatsoonide kui hunnide etnogeneetilise müüdi taustal meie regioonis ära!


1001 Stirlitzit (41): “Midagi kasulikku”?

30. sept. 2019

Kas ma ei peaks riietumisäparduste asemel siiski keskenduma “postmodernse Eesti suurima šamaani” ja maausuliste vaimse liidri sõnumi kirjeldamisele? Aleksander “Šaša” Rassatkin-Heintalu õppis kaua aastaid EPA-s kaugemas õppes, mille 80.aastate keskpaigus lõpetas ehk juba 40+ vanuses. Jämedate väljaütlemiste pärast nokiti ta kallal samamoodi nagu õigustatult tsõgan Artur-Bruno puhul – et tal polnud tegelikult korrektselt läbitud keskharidust enne põllumajanduslikku kõrgemat kooli, kus ta agronoomiat omandas. Ilmselt Insener oli teda juhtinud ravimtaimede teema suunas ja kokkuviinud kvaasifolkloristidega, kelle algatuselt tutvus šamanismiga ja veel 90.aastatel soovis Kalevipojast kristluse välja kirjutada. Ta ei teadnud midagi varakristlikust suulisest pärimusest ega gnostilistest kogukondadest, mis juba rooma tagakiusamisperioodidel Läänemeregi äärde siirdusid. Kalevipoja aines ehk kylfingud seostusid Põhja-Tartumaaga ja Vaiwaraga ning on alust pidada neid algselt varakristliku gnostilise vaimu kandjateks seda enam, et nad Ida-Rooma kristliku keisri ehk Pantokraatori ehk Kristuse asemiku päriliku ihukaitse moodustasid. Ma ei pannud tähele, et ta peale vene ja eesti keele teisi keeli oleks suutnud lugeda, ehkki väitis et talle oli saadetud mõningaid saksa- ja inglisekeelseid tõmmiseid või väljakirjutusi. Ta oli väljaütlemistes toores ja väljakannatamatu. Pärast Vigala seiklust, kas aasta või paar hiljem, tabas Inseneri mikroka seltskond, kus parajasti istusid ka Ülle vanad kaasvõitlejad-pereliikmed Tallinnast, ta joobununa Viljandi maanteelt Linavabriku teeotsa juurest, kust praegu saab Tamme gümnaasiumi uue asukohahoone poole minna. Enam-vähem kolumnist ja elektrik vana-Laursoni maja vastast. Keegi vabastas talle koha ja kuulsa mehe seltskonnast meelitatud silmitsesid ootavalt Vigala-Šaša suud, kes katsus pinki ja sõnas talle omase teravmeelsusega “Keegi on selle pingi oma putsiga soojaks istunud!”

Ta oli õigesti arusaanud, et vanad eestlased olid nagu esseenid valgust kummardanud. Päevast tervitusest said tal moderniseeritud Päikest!, ja ta üritas päikese energiat ka ravimisegudesse villida, uskudes et võilillede kibe mahl salvestabki universumi heeliumi tervistavat valguseväge. Seejärel tuli kuldjuure-dopingu periood – see pidi kõikide hädade vastu olema, kuivõrd hiinlased sellesse uskusid. Tiigrimunanditest tehtud potentsiravimist ta veel kuulnud polnud sellel ajal.

Taime-folkloorile lisandus Lääne lillelaste new age-liikumise varju kopeerimine. Guru nägi aurasid – nõidadel või avatud vaimu korral oli see kollane, enamusel inimestel roheline (maine) ja vähesetel sinine. Inseneril olnud see millegipärast punane! Sellest perioodist rääkis kord loengus ka varalahkunud Linnart Mäll. Üsna raevukalt, sest kaotas mõneks ajaks töövõime: Sass olevat talle teinud külmetuse ja kurnatuse puhul massaaži, mis mõneks ajaks pani vere liikuma ja tekitas leevenduse, ent kui füsioloogiline reaktsioon vaibus, siis jäi veel rängemalt põduraks. Linnart Mäll nimetas teda 90.aastatel TÜ Füüsikahoones korp! Rotalia vastas aset leidnud loengus avalikult šarlataniks. Ka Ülle manitses, et ma vaikiksin varasemast tutvusest tema ees. Kõige grotesksem oli enda nimetamine tele-eetris teadlaseks ja väita Urmas Otile, et tema pole teeselnud röntgensilma, kes inimeste sisikondi näeb. Ma pidasin teda ikka alati nooremaks, umbes tsõgan Artur-ealiseks, käitumisjoone pärast. Kokkuvõttes tuleb nõustuda Inseneri pereliikme Virvega, kes Sassi pidas alaväärsuskompleksist koormatud ja primitiivseks jäljendajaks kui mitte Moe-Ahviks. Kui oli mõni mänguline tuleproov, milles ma arvasin kinnisilmigi ära, mis mul peos oli, ehk olin temasugustest parem, siis oli tema puhul vastus alati nartsissistlikult raevukas.

Kuri ja kurat, ka kratt, võivad eesti keeles kuuluda komplekti. Michelangelo Sixtuse (Sistine) kabel kujutab paradiisi ehk Alguse või Hakkamise-Akkamise (Acca?) Madu ehk Kuradit Pool-Loomana, kes on ühtlasi ära tuntav esimese naise Lilithina (vastab eesti nimedele Lilli). Kui eesti kuri ja kurat seada selle taustal kreeka κόρη-κορίτσι “tüdruk, noorik (abiellumata)”, mis oli ka hellenite paganlike maajumalannade lisa-nimi, siis me saame üsna huvitava fooni läänemeresoomlaste põhimõistestikule, mis võib olla religioonipööretega reverteeritud keel, millest ilmseim näide on Põrgu-Perkele juhtum piksejumal Perkun’ist. Kuri võis olla ka paralleelnimetus huunedele (täpsemalt veži-huunedele), sellest vanast kultusest reedab veel Võrtsjärve ja Unna ehk Emajõe veesüsteemi hüdronüümide komplekt. Insener kindlasti teadis, et peegelkiri kuulus vanal ajal deemonitega suhtlemise juurde. 2001.aasta suvel, kui istusin roomapreester Vello Saloga Tartu kesklinnas välikohvikus, siis ta sellist lihtsat tõsiasja tunnistada ei tahtnud: ta oli just raisanud krooniressursse Heintalu delusiivse “Tšuudide imeline maailm” peale, sest ta pidi kiriku vastaste argumentidega kursis olema, ja pidas peegelkirjas tiitellehte selles raamatus trükikoja veaks. Soome keeles öeldakse peegli kohta varjokuva, ehk kuradi elu näivuses või varjus sellise etümoloogiaga klapib. Ent peamine on siiski julmade veeohvrite puhul peegelpildile ilmuvad sõnumid ja märgid, mida loeti n.ö õigetpidi päikese poolt, kui Huune-Unna oli väikelapse vastu võtnud, ehk Kuri-Vaimo pidi neid tegema p a h u pidi!


1001 Stirlitzit (40): “Ahnenerbe”

28. sept. 2019

Insener on minu jaoks siiani mõistatus. Mitte kõiges, sest tean milles teemana seisnes KGB santaaž. Teise maailmasõja-eelne haritlaskond oli alusveendumuste osas palju laiema diapasooniga kui nüüdnegi vaba kodanikkond. Haritud matemaatik või füüsik võis Nikola Tesla (kes juhtmeta energiülekandest unistas) kombel langeda esoteerilisse magnetismi uurimisse ehk eeldada oleva taga spirituaalset liigutajat. Kas folkloori taga on haruldaste kogemuste summeerunud pärimus – mingi faktilisse maailma kuuluv nähtus või asi ilmub kord viie või kümne aasta jooksul, ent 1000 aastat paikset eluviisi teeb sellest asja! Päärid-parad ehk lendtulimaod/draakonid-varavedajad, kes suvitavad lakapealsetel, on moonutatud pärimus (kohalikku päritolu) sõjalisest kaubanomaadrahvast, keda ka warjaagide ehk barangidena tunti? (Para olevat liivi keeles ka sõjalist jõuku tähendanud?) Või lausa eksootiliste liikumisvahenditega üliolendid. 16.sajandi purjelaev oli mehaaniliste ülekannete kõrgtehnoloogiline ülimasin, mis pronksisaja-eelses ajastus elavatele vihmametsa indiaanlastele sama mõistmatu nagu meile maamagnetismi rakendav kosmosesõiduk. Argumendi mõte on, et elektrooniline rahvas võib elada paralleelselt selles maailmas ikka veel kivist tööriistu valmistava hõimuga. Pikk sissejuhatus, ent on ilmne, et mõned inimesed näevad palja silmaga kaugemale kui teised ja kolmandad suudavad koertega võistelda haistmises. Ülitundlikkus ja ekstrasensoorika kuuluvad erandlikena samuti sellesse loomulikku maailma nagu keskmisest kuubis hälbiv IQ kvoot.

Väljakukkus alati klounaad?

Aleksander Heintalu, kes kuni 1974.aastani kandis ema nime Rassadkin, ja üle-Eestilise tuntuse kogus Vigala Sassina oli Inseneri leid ja PR-suursaavutus. 1941.aasta kevadel sündinud Rassadkin oli kohe lastekodusse sattunud, sest ema elas pidustustes ja kuigi ka isa oli teada, nõukogude okupatsioonivägede polkovnik, kes pensionile minemise eel reservi arvati lausa kindralina, siis elatas ta Eestis end juhutöödega. Insener väitis, et tutvus Sassiga esmakordselt 1957.aastal õe Virve juures, kus noormees lapsi hoidis. Või oli seegi legend? Kuidas kõigi nende aastate jooksul läbikäimine oli aset leidnud, mulle ei täpsustatud, küll aga mäletan 80.aastate hakul Sassi isakese nõukogude kindralipagunite tähistamist. Seega olin mina teine samalaadne vanemohvitseri pereliige Inseneri läheduses, aga teiselt poolt!

Etteasteid selles Inseneri “Ahnenerbe” -rühmituses tegid teisedki, igal ühel oli ka hüüdnimi, näiteks Saialill või Võrumees! Ent kõige kuulsamaks jäi neist ikkagi Sass, kes pandi elama Vigalasse, kust ta kolis edasi Saaremaale, mis sellel ajal oli piiritsoon ja igasugused sinna teda torkima ei saanud enam tulla. Inseneri ja Ülle konsortsiumil oli kolm etappi. Lühikest aega elas ta pärast 1978.aastat Ülle juures korteris, siis vahetas 1980.aastaks vana Ülejõe korteri ühetoaliseks kõrvalkorteriks, kus seni oli elanud Mordva folkloristist homoseksuaal meespartneriga. Tihti kuuldus sealt 70.aastatel kõrihäälset, isegi võikavõitu mitmehäälset koorilaulu või peojoru – Mordva rahva iidseid meestelaule. See oli üsna huvitav, sest ka teiselt poolt seina, ehk kõrvaltrepikoja naaber oli soomeugrilane, aga lähemalt. Vana naine rääkis muistses ingeri-vadja keeles ja mõnikord kogunesid sinna tema sugulased, varasemad kodukohainimesed, kes samuti oma viise, ent hulga vaiksemalt, lüüriliselt veeretasid. Alguses Insener rääkis kurdide hoovkonnast ja kuninganna õuedaamidest, mis tuli tuttav ette, ent siis läks ta nn komandeeringusse. Ivan vedas mind selles ajalõhes kord varahommikuses sudus Viljandi maantee äärde, et nüüd tuleb sealt jalgrattaga “Meeme teisik”. Ja tõepoolest, pigem suvepoolses hommikus tuli aeglaselt rohelise maanteesõidurattaga äravajunud ilmega samavanune ja gabariidiga mees, kes meist möödus, et siis Märjalt tagasi pöörata ja samuti tervitamata ringtee poole minna. Kust ta täpselt tuli ja miks ta sellise hommikuse rutiiniga liikles jäigi selgusetuks. Kui asjast Üllele rääkisin, siis ta jäi endale kindlaks, et “Meeme on komandeeringus!” Aga oli ka õelamaid suid. Mina sellesse muidugi ei usu, et ta igakord Staadioni tänavalt pikka retke ette võttis. Igatahes pöördus ta tagasi koos lõbusa seltskonnaga, esimest korda esines seal ka Võrumees. Nad hakkasid ära arvama, ka täiesti võõrad, asjaosaliste sünnikuupäevi jmt. Ja panid kõigega mööda. Ülle kirjutas tegelikud andmed sedelile ja andis need üle – “Meeme, need on ju petised!” Aga Insner võttis sedeli vaikides vastu ja järgmisel rühmituse kogunemiskorral esines kõige tundlikuma teadjamehena! Olgu öeldud, et keegi neist, ka mitte Viga Sass, ei suutnud ära arvata minu ega Ivani tegelikku sünnikuupäeva või aastat, saati siis algset nime või kohta, kust mind Nõukogude Liitu toodi. Ent Inseneri see ei seganud. Keegi ei osanud ära arvata, et Kaukaasia kaudu sõitsin juba enne viiendat eluaastat läbi Türgi üle Bosporose sildade Konstantinooplisse ja Kreekasse. Sealt Saksamaale, mille keelega olin tutvunud siis, kui külastasin veel Kuuba perioodil kahe nädala jooksul Šveitsi, kus peatusime CIA turvamajas. Mitte keegi, kõigi nende aastate jooksul ei suutnud ka öelda, millise kuninga juures ma käisin lapsena sõjaväehospidalis!!!! Kõik need “selgeltnägija” olid alati petised! Ja mina? Mina pidin oma isakese ülesandel kõik meelde jätma üksikasjalikult, et pärast, kui vene võim on murdunud, kokkuvõtteid teha. Ent et sellisesse häbiriiki satun või sellist riigipettust tehakse siin, muidugi ette näha ei võinud. Võib-olla vanemohvitser Nigul Küti võimetes oli seda ette näha, ent see oli ratsionaalne vene eriteenistuste loogikat läbinisti tundev intuitsioon.

Mida Insener tegi? Mängis nendega või nende kaudu mängis auditooriumiga? Kelle ülesandel? See on väga raske küsimus! See võiski olla 1980 ehk olümpia-aasta, kui Insener sõidutas meid mikrobussiga Sassi juurde Vigalasse. Sassile oli teatatud, ent ta polnud teinud mingeid ettevalmistusi. Oli suvine aeg ja ta asus meile näitama Vana-Vigala vaatamisväärsusi ja ka vana kalmistu iidseid hauaplaate. Tal oli seal lausa kabinet, maokesega plaat ukse peal, kus võttis hädalisi vastu. Ta pruulis ka haruldasemaid tinktuure nagu võilille ja piirituse segu, mida lausa Kibuspuu ja Krjukov käinud tema juurest muretsemas. Esimene suri 1985.aastal, teine läks kõrivähiga 1997.aastal. Ma ei oska öelda, kas selles jutus tegelikult terakegi tõtt oli. Sassi noor abikaasa, kellega tal oli 1973.aastal sündinud poeg, olevat kõik tema suvised rõivad pessu visanud. Nii oli tal topina seljas eestsõlmitud naiste suvine särk ja jalas naiste kitsad ujumispüksid. Sellises ilmumis tegigi ta külastajale suvuises Vana-Vigalas ekskursiooni. Seda janti pealt vaadanud sedastas Ülle süngel ilmel, et “Sass on pederast!” Insener oli vakka ja ei julgenud mulle minu uuriva pilgu peale otsa vaadata. Läks hetkeks ja uuris ka kõrvalistelt, kuidas Sass oli elanud. Tulles sõnas, et “Sass on teist nädala ravimitelt maas!”


1001 Stirlitzit (39): Kõige võrdsemad

28. sept. 2019

Niisiis, võib-olla kõik lugejad ei mäleta, millest see algas, seetõttu kordan ennast. Kaks kõige ausamat konkureerijat jäid 2006.aasta hilis-sügisel vahele laimamisega ehk “Rainer Kivi” teadliku kodanikumaine ründamisega valetamise teel. 40+-aastane Artur-Bruno märkis, et geiringkonnad lükkavad mind tagant(?) ja 1973.aastal või varemgi ilmale tulnud Jakapi, kes ka Andrei ja Grigori eesnimega Võnnu kihelkonnas Mäksal esinenud, assisteeris teda kahtluste üles puhumisega. Kui tänaval poleks järgnenud kahe aasta kooksul avalikke provokatsioone, siis vahest olekski see lokaalse iseloomuga õhurikkumine olnud. Ehkki häiriv oli igatahes isakese vastu tehtud laimu kordus. Ent mina ei saanud militaarset eluteed valida, venelastel olnud kindel plaan mind sellisel puhul hauda kiiresti toimetada ning mul polnud erinevatelt stalinistide (laste-) laste hüüdlausetest nende kavatsustes kahelda. Asjaosaliste laimav kõne seal Jaani kiriku kõrvalises hruštšovkas käis inglise keeles ja KGB-Kalde oli endiselt elavate seas, kellega mõlemal oli eelnevas elus olnud jälgitav kontakt. Nagu ka Margit Sutropi perekonnal. Absoluutselt kindel on, et nii Jakapi kui Mölder-Tsõganov esinesid varem tsõganitena et tõestada eelistatud põhiklassi kuulumist. Mina olin teisest väljasuremisele määratud ehk patriitside klassist, seda enam et raamaturiiulil rullis lebas USA kodanikusertifikaat. Jaak Ulliku taoliste tõe-parteilise teaduse arendajate eestvedamisel, seega, saab ikka veel liiga teha, eriti siis, kui suguvõsa vene okupatsioonis hävitati nagu on ilmne Eikelmannide loost, mis Ida-Virumaa ja Ingerimaa saatuse taustal polnud sugugi erandlik. Kui suguvõsa ei vilista kaasa, siis tuleb võtta automaat või? Olgu lisatud, et Tõnu Luigel oli samuti pärandseos tsõganitega (mis passiivselt indikeerib isegi Eduard Parhomenkot?) ning närima jääb küsimus Margit Sutropi eluloolisusest seoses Luunja lastetogijaga, keda peeti seal tsõganiks. Kui filosoofia puhul homokseksuaalid on professioonisaamisel üleesindatud, siis lokaalselt Tartu puhul ei tõuse esile mitte ainult Võnnu kihelkond vaid ka tsõganid. Vanemohvitser Nigul Küti konflikt ballistilise ekspertiisi pärast Võnnu kihelkonna elanikega oli üsna kuulus lugu veel 80.aastatelgi ja et mind on ikka ära tuntud Romero Kütina tähendab jätkuvat perepärast represseerimist ja revolutsioonilist diskrimineerimist. Kommunistlik režiim tunnustas praktikana kohtuvälist arveteõiendamist ja see oli KGB kontrolli all. (Nii võis pedofiil valida vangla asemel avaliku allalaskmise karistuseks – kokkuhoid vanglapajukile ja ka kohtuajavõit missugune!) KGB-seersant Kalde pääses arvukate üleastumistega, muuhulgas rahvusvahelise terrorismiga kui tõi USA-st Kütt-Eikelmannide lapse ebaseadusliku piiriületuse järel Nõukogude Liitu. Kas Ülle ongi nii alaarenenud, et Põhja-Korea-laadses impeeriumisopis laste Eesti riigi=Küti-mõnitamis-ja innipidamissupi sisse panemist päästeaktiks peab? Kes terrorist on ja miks vaatamata riigi krediitvahenditearve tühjenemisele õigus Kadrioru kaudu ikka veel ei jõua Eestimaale? Mida te tegema pidite, või arvas keegi et hoopis mina ma pidanuks 1992.aastal Küti nime karjudes peaministriks pürgima?

Artur-Bruno ülikooli ilmumist 1994.aastal saatis tegelikult samuti üks mahategev jutt. Et ta pole sisse astunud ega korraliste tudengite nimekirjas vaid hoopis kellegi aega parajaks tegev mees-seltsiline! Ma ei suutnud sellisesse korruptsiooni uskuda, ka seda et keegi hakkab selle koha peal oma staatusest valetama, kui ta tegelikult sisseastumiseksameid pole teinud.

Mis on kindel, siis Roomet Jakapi oli Tartu 1.keskkoolis lõpueksamitest vabastatud tervislikel põhjustel, seejärel sedastas TRÜ ajaleht Universitas tartuensis, et Jakapi sisseastujate pealemakstud nimekirja ta ei saanud, küll aga on tal lubatud /sektijutlustajana (?)/ vabakuulajana TÜ usuteaduskonna lektooriumites istuda. Millisel moel ta minusugustega, kes iga eksami komsjoni ees tegid, võrdne on, kui ta nõuetekohaselt eksameid ei andnud? Sakslased võivad oma kodumaal inimestele oma mõtteid ja katseid peale suruda, ent eesti riigis pole neil moraalset alust isegi mitte puuksatada. Või tahab keegi vaielda minuga, et tema oli siin nende riigi poolt kokkukeedetud sõjasitas minu asemel ja kõik löögid vastu võttis? Saksa haritlased pole sead? Olete küll sedavõrd, kui käite endiselt eesti rahvast alandamas hariduskäiguta tsõganite ettelükkamisega!


1001 Stirlitzit (38): “Hullu paradoks”

27. sept. 2019

Inimene tunnistab, et ta on istunud hullumajas. “Ma olen hull!”, tähendab et inimene on ilmtingimata ka siis ebaterve, kui ta ka parajasti psühhootilist episoodi ei põe ehk hull ei ole! Peamine – kui vahele jääb, siis vangla asemel läheb kinnisesse palatisse pornoajakirju jälle lugema! Niisiis tsõgan Artur (varem ka Artur Tsõganov) ehk Bruno Mölder, kes veel sajandi alguses oli ilmtingimata Läti Vabariigi kodanik, luiskas alati kõigile ja valetab siiani varasema eluloo kohta. 1978.aastal, kui akna all nn lessonit pealt kuulavate tüdrukute jalaga löömise episood lahti rullus vanal Jaan Tõnissoni Eerika krundile ehitatud kortermajas, siis silma järgi oli poiss 13-aastane. Mis läheb kokku Tsõganov-Möldri ettekandega 1994.aasta paiku Rein Vihalemma poolt läbi viidud õppetööraamilises seminaris, kus ta nn ameerika stiilis, mis oli üsna primitiivne põhikooli ettekanne, rääkis oma eelnevast elust. Et lõpetas kahekümnendates põhikooli ja 28-aastaselt astus ülikooli!!! Esimeses ma pole siiani veendunud ja USA-s ta keskharidust ei saanud, kui Tucsoni budistliku templi tulistamise puhul vahi alla võetuna kõikvõimalikud asjad üles tunnistas. Keegi veel auditooriumist märkas seda fraasi ja küsis, kas ma panin tähele. Ma oleksin pidanud lisama, et ta tunnistas vaimuhaiglas viibimist? Igatahes, kui 28 lahutada 1993.aastast, kui ta ülikoolis psühholoogiasse sisse saanud, siis saame 1965.aasta. Väike Artur läks kooli 1973.aastal või aasta varemgi! 1984.aastal vastas ta ikka veel kolmanda klassi vene keele materjali järgi, tean, sest olin seal. See ei olnud tema, sest Wikipeedia on nii usaldusväärne entsüklopeedia!? Artur-Bruno jäi vähemalt kümneks aastaks istuma. Dokumendivõltsimise lubamisega tehti väga oluline erand, mis haavab õiglustundel põhinevat meritokraatlikku ühiskonna ülesehitust. Aasta istumajäänud läksid kutsekooli ja iga akadeemiline tädi kirtsutas nina, kui neil tekkis soov veel riigikassat kulutada puuduvate võimete arendamiseks. “Mul oli puberteet! (kümne-aastane?)”, polnud vabandus mitte kellelegi. Progressiivseid rahvaid taga ei kiusatud, ka see argument ei kehti, eriti kui nn onu KGB-laste peoperemehena tuntud tegelane terves ENSV-s. Artur-Bruno valetas alati, kui kõne alla tulid tema vanemad või varasem elu, hariduskäik või kodu. Alati. Kui lugeda USA-s 2012.aastast välja antud raamatuid eelnevate nn avataride Munoz-Nunez kohta, siis peaks olema tõde, et tema isa oli autovargast kriminaal, kellel maffia ilmselt võlavaidluses käed-jalad murdis. Ent vastavalt 1978.aasta ehk esimesele jutule progressiivsest päritolust sündis ta Lätis ja neljast vanavanemast vaid ühel olnud seos eesti kuluuriga! Tegelikult olnud isast vaid hõimuline kuuluvus – tsõgan – teada olnud!!! Ent enne sajandivahetust näitas ta kunstnikepaari kui vanemate peale ja kiitis et isa ühe ukse disainis (?!?) mitte et oleks ka käsitöölisena valmistanud. Milline versioon neist õige oli? Keegi ütles 1984.aastal 5.keskkooli 2.korruse koridoris, et ta lausa minu sugulane olevat. Polnud sellisest nimest mitte kunagi endi omade seas kuulnudki. Kindlasti ei puutunud ta Kütt-Eikelmanni, kumbagi, aga ka Karakulko-Melso liin salanud sellise seose maha! Kust selline ülbus üldse tuleb suvaliselt end esitleda teiste suguvõsade nime all? Vaid vana Kalvet-Gavrilov vestis lugusid 11+-aastase pissi-tsõgan Arturi ajutegevusest, ent ka tema pole ei Eikelmann ega Kütt vaid käis end Nigul Küti vastases kohtupidamises KGB-seersant Kalde juhendamisel lolliks tegemas. Ei ole tähtis, kuidas elus edasi jõutakse, kasvõi orvult raha ära võtmisega?!? Mis rahuajast te unistate, petised? Nii külvataksegi iga järgmise sõja seeme, ning iga kord on mängus kas sodomiidid või mingis kultuurformaadis sadism, kuivõrd esimene on teise modifikatsioon seksuaalpatoloogiana. Kes hakkab mind tapma Külma sõja luuserite ja KGB-tsõganite või nende anaalsõprade pärast? Demokraatia on algdefinitsioonilt kreeklaste puhul vabade inimeste võimuformaat ja ajakirjanduspropaganda võimu ei päranda.

2012.aasta raamat Innocent Until Interrogated: The True Story of the Buddhist Temple Massacre Ehkˇmilline neist päritoludest õige on?

1001 Stirlitzit (37+): Tsõgan Arturi-nimeline prügikast

27. sept. 2019

“Tõesti, tõesti!”, sõnas doktor mõtlikult sigaretti süüdates ja Staadioni tänavale pilku heites, “rääkisin kolleegiga onkoloogia kabinetist rajoonipolikliinikus“. Ta tõmbas mahvi sisse, et siis sisinal huulte vahelt allasurutud pinge välja hingata. Vanemõde istus küljega ja täitis väljakirjutatud patsiendi lehte. “Artur heitis kuulekalt hoovi prügikastile ja lasi nn onu meeskonnal ennast trahvida! Onu seisis kõrval ja kui tahtis teistkordselt aktsiooni astuda, siis hakkas talle vastu. Ütles, et “Sina, seersant juba said!””


Dia-grammatica (10+): Mõiste jaotamine ehk ka kvadreerimine

26. sept. 2019

Kui varem õptiti formaalse loogika aluseid gümnaasiumis, siis nüüd kindlasti bakalaureuseõppe esimesel aastal. Kes loogilist ruutu ei tea, see on ilmselt aine vahele jätnud või Tsõganovi-taoline hariduspetis, kes mõnitab eesti haridustraditsiooni. Ma pole kogenud või näinud alg- või põhikoolis ühtegi sellist last, kes ei unistaks mõnda tundi vahele jätta või jätta sootuks ilmumata sinna, kuhu kohususlikus korras kõik juba teist aastasada ilmuvad Eestis. Ent selles ongi süsteemi mõte. Psühholoogiline kurnatus on põhjus, miks paljud ei püüagi akadeemilist õpet omandada, mitte et neil võimed puuduvad. On ebaõiglane, kui seda süsteemi kuritarvitatakse ja mõnel nn erandil lastakse dokumente võltsida nagu oleks tal korrektselt läbitud põhiharidus mitte, et ära tunda vana kuulsus, kes miilitsa lastetoa ametnike suu läbi ülelinnaliselt tuntud meeste-kaaslane ja sotsiaal-parasitismi apologeet. Et viimane nii ilmne poleks, siis lastakse tsõganil Eesti Vabariigis eluiga kümme aastat nooremaks võltsida. Kes seda mängu kaasa mängisid, need sülitasid õiguse ja õigluse peale pikaajalise rünnakuga reeglite ja eesti ühiskonnakorralduse aluste vastu. Eestit kui mõistet, mida punane joon kui kontradiktsioon Euleri-ringselt eraldab mitte-Eestist, saab jaotada hulknurkadeks, sh kvadeerida. Eestis elavad eestlased ja mitte-eestlased (sh tsõganid). ÜLKNÜ ca 400 000 endist liiget ja mitte-ÜLKNÜ liiget. Roheline joon kui tinglik subkontraarsus, mis on üsna mäda mõiste tegelikult, näitab osajaotuslikku potentsiaali. Eestlane võis olla nii komsomolis kui ka väljas pool seda nagu ka mitte-eestlane. Ükski ilalõug ei löö loogikat ja ei sukeldu kuuli eest!


1001 Stirlitzit (36): Kuidas Liidia Eerikale tuli

24. sept. 2019

Pärast Leo Melso surma tuli lesk Lydia Melso-Karakulko Eerikale. Ta istus lõunapoolses toas diivanil ja seletas üsnaga kalgilt, kes tema perre kuulub ja kes mitte. Ühtlasi, et tütar Ülle jahib nn Rauli raha ja jätkab vanadele kolleegidele mängu näitamaks selle raha kättesaadavust. Kui Ülle (kes jätkuvalt esineb ka Küti emana ehk Elsa Karolin) seda kuulis, siis puhkes naiste vahel koha peal riid. Sajatades mindi lahku ja vali hääl pani ka üleukse naabreid trepikojas pead pöörama. Lydia selle solvanguga ei leppinud, tal oli ka ilmselgelt lõpetatud ja parem hariduskäik. Asjadeseis sai valgustatud nii FI-linnaosas kui ka Tammelinnas. 7.klassis käimise ajal tegid klassikaaslased nalja, et ma ei tee Elsa Eikelmannidl ja Üllel ehk “Elsa Karolinil” vahet. Isegi istumajäänud Pertmann oli informeeritud ja ütles välja maagilise nime – “Karakulko!”

Seetõttu mul eriti vajadust ei olnud selgitada, kes ma olin ja kus ma tulin, veel enam seetõttu, kui puhkes kiire vabanemisliikumine. Ülesanne oli saada kiiresti parem haridus ja ennast sootsiumis igasuguste tsõganovi-aferistide kiuste sisse seada.


1001 Stirlitzit (33): Mis tõukab porno-sotsiopaatiasse?

21. sept. 2019

“Kus see oli?”, küsis psühhiaater vanemõelt ärevalt. “Tartu kesklinnas, rajooni polikliiniku taga, selles rektangulaarses hoovis, keset päeva?” “Ma sattusin kursakaaslaste vestlust hilinemisega pealt kuulama”, vabandas eakas naine ennast. “Nad vägistasid Tsõganovit pärakusse otse majaakende all, ma sain aru, et ka lapse isa või meessugulased olid kohal! Otse nende kohalt teise korruse akendest vaatas nutetud silmadega vanem naine asja pealt, ta oli lohutamatu. Keegi küsis, et kellele ta seekord, kujutate ette, seda tegi! Ja näidati väikesele viie-aastasele või isegi nooremale punapäisele tüdrukule, kes meeste omakohut pealt vaatama oli pandud. Teine jälle seletas, et esimene kord ei kasvatanud tsõganit ja nii sunniti peaaegu 20-aastast pedofiili prügi kõrval täismeestelt trahvi vastu võtma. ”

“Kas pealtnägijaid, keda nüüd ära tunda võiks, jäi kellelegi silma?”, uuris doktor edasi. “Keegi mainis Küti poega seal, kes jälle juhmilt vahtis, midagi aru ei saanud. Viskavad aina nalja, et tahab pioneeriks saada.” Mõlemad puhkesid lõbusalt naerma, tööpäev oli jälle õhtusse veeremas.


Insomnia (11): Rambo 5 – The Last Blood

21. sept. 2019

Kas indiaanlase ja sakslase järeltulija John Rambo on sadist? Uusversioonis ehk 11 aastat Birma päästemissioonist hiljem ei üritata vana sõdrit enam igavesti noorena esitleda. Talupidamine on kurnav ja ta näeb normaalse vana farmerina välja, kui on pärinud rancho Arizonas Bowies. Kõik need aastad on tema juures elanud latiino pere – Maria Beltran ja tema lapselaps Gabrielle. Viimane elab nagu tavaline US teismeline, kes on äsja kooli lõpetanud ja esitab orvuna eksistentsiaalse küsimuse, miks isa tagasi Mehhikosse läks. Nende juures oli varem ka veebipornokanali meiki igapäevaselt kandev Jezel, kes helistab talle teiselt poolt piiri, et on leidnud bioloogilise isa Migueli. Rambo veenab mitte üksi sõitma teisele poole piiri, ta ei leia sealt muud peale pettumuse ja kaabakate. Käinud läbi suvalise kortermaja uksetagant, kus mees neid mõttetute seikadena kirjeldab, läheb endast väljas noor naine ööklubisse, kus kohtab valvekupeldajat El Flako’t, kes talle jooki segab. Talt võetakse vabadus ja sunnitakse prostitueerima vendade Hugo ja Victor Martinez’i kuritegelikus sündikaadis. Rambo leiab Jezeli ja sunnib talle näitama ööklubi, kus passib El Flakot, kes näitab sandina lõpuks teed. Seal saab ta 40 pealiselt latiino pätikambalt peksa, sest ei üritagi püstoli ja noaga vastu hakata. Naisajakirjanik Carmen, kes teeb sõltumatut uurimist, passib peale ja tassib ülespekstud vana mehe arstiabiks koju, kus see neljandal päeval jalad alla võtab, näol V-täheline sisselõige. Samasugune teotus koos ülidoosiga on tehtud Gabrielele. Ta otsib üles maja, kus uued seksorjad teenuseid osutavad, ja taob haamriga kolmel uksehoidjal kolbad sisse ning näitab jõudu ka klientide peal. Teel Arizonasse noor naine sureb autos. Pärast matuseid vaeb vana sõdur sõjaplaane ja kõigepealt valmistab ette farmi koos koobastikuga, et seejärel verine jälg tekitada – ta nüsib julmemal vennal ehk Viktoril tolle linnavillas pea maha pärast seda, kui on neli ihukaitsjat vaikima pannud. Finaal kulgeb Rambo koduhoovis. Rühma jagu mehhiko gängstereid magama pandud, ta rebib oma küünis Hugolt südame (suure noa abil). Kas kaks noolt ikka täisjõus mehe suudavad kuhugi kinnitada, on endiselt suur küsimus, ammunool seda teeks, ent see on ka jämedam. Kui ta võinuks nad lihtsalt kohe lõhkelangutega matta, kui sissetungijad olid roninud koopasse, siis ilmselt oli see ka nauding. Pärast kiiktoolis puhkamist ta siiski tõuseb ja ratsutab loojangusse kuulihaavadega vasakus küljes ja parema rangluu kohal. Mõtlemapanev film. Kas on vaja vanu sportlasi või sõdureid torkida!


Insomnia (10): All Is True (2018)

20. sept. 2019

Kenneth Branagh teeb etteaste ühtlasi režissööri ja peaosatäitjana William Shakespeare’i (1564-1616) fiktsionaalses järelpereelu rekonstrueerimisel, mis haakub tõsiasjaga, et poeg Hamnet suri noorelt (1584-1695) ja kahest tütrest – Susannast (1583-1649) ja Judith’ist (1585-1662) – ei jäänud samuti meesliini jätkajaid. Anne Shakespeare, kes oli mehest kaheksa aastat vanem lihtsa päritoluga maanaine, suri üheksa aastat hiljem lootusega, et Susannast jäänud tütar ehk lapselaps ikka vereliini jätab. Läks teisiti, viimane naine suri 61-aastaselt otseste pärijateta. Kas ka tegelikult suure poeedi tütred elasid kompromiteerivat eraelu, see on ilmtingimata mitteajalooline spekulatsioon. Kas poeg Hamnet tegi enesetapu, sest kasutas vanema õe sonette isale mulje avaldamiseks – ka see on väljamängimise küsimus.

Kas Shakespeare’il oli veel vanas eas kestev homosuhe South-ampton’i hertsogiga (rollis Ian McKellen) on minu meelest hea maitse piiride ületamine. Kindel on, et Globe teater, mis ehitati Shakespeare’i tarbeks 1599.aastal ja mis põles maani maha 1613.aasta suvel, oli oktagoonse plaaniga, see taastati 1614 aastal ja revolutsiooniline Inglismaa lõhkus laiali kuningliku dekadentsi jällegi 1644.aastal. Igal pool sama sitt! (Ka Iirimaal võiks lõpuks ometi revolutsioon puhkeda!)

All Is True oli tema viimase näidendi pealkiri, enne kui 1624.aastal tiitellehele kirjutati selle asemel Henry VIII. 1613.aasta 29.juuni etenduse ajal kahuributafooria süütas puithoone. Kindel oli ka, et Suurbritannia suurima näitekirjaniku töölaual oli koerakoonlase puukujuke, mille küljele oli kraabitud Criwe! Ajalugu on kasulik!


Insomnia (9): Once upon a time in Hollywood (2019)

19. sept. 2019
Glamuurimodelli kodu Hollywoodis

Quentin Tarantino viimane film “Ükskord Hollywoodis” enne abielu on jälle erutanud youtube’is ka homode globaalse kogukonna mehisemat poolt. Peamiselt keskenduvad tähelepanuosutid Bruce Lee’d parodeerivale episoodile (rollis Mike Moh), kui mahakäiva westerni’i staari Rick Dalton’i (L. DiCaprio) ihukaskadöör, endine US armee seersant, Cliff Booth (Brad Pitt)) annab Cassius Clay’d sandistama võimelisele Jeet Kune Do asutajale võtteplatsi ääres kere peale. Protestitakse, et Bruce Lee polnud nii ülbe võtteplatsil ega esitanud või vastanud väljakutsetele. Vastupidi, teadaolevalt vehkinud ta hiljem Hongkongis isegi noaga oma režissöörist hea sõbra kõri peal. Pole kahtlust, et ta pidas end võrreldavaks poksi raskekaalu maailmameistriga.

Tarantino filmi tugevus on 60.aastate lõpu kujutamine ajastutruu olmega ja nõnda massiliste stseenidega, kui terve maantee on täidetud 60.-70.aastate automudelitega. See oli aeg, kui western’i-žanr oli tegelikult agoonias ja lõplikult kadus kinolinadelt Hollywoodi põhitoodanguna. Isegi Spahn Movie Ranch, kus ta kohtab lillelisi litapõlve pidavaid luusereid, on ajalooliselt ehtne. Kuivõrd sisu seostus Clint Eastwoodi etteasetega Itaalia western’ides, kus fiktsionaalne peaosaline poole aastaga neli filmi teinud, jäi esialgu ebaselgeks. Kas Tarantino narris seal Kedagi ja ütles tõtt? Tagantjärgi on arvatud, et Hollywoodi kaskadööridest Gene LeBell, esimesi raskekaalu judomeistreid ja viimaseid catch-maadluse valdajaid, oleks kindlasti 50-kilose B.Lee sõlme tõmmanud mõne sekundiga, ent nad olid sõbrad ja kolleegid. Ehkki karta on, et selline pigem tappasaamine siiski aset võis leida ka reaalselt – nõukogude elu tootis sellist absurdi küllalt.

Fiktsionaalne Rick Dalton elab glamuurse Sharon Tate ja režissöör Polanski Cielo Drive-kodu, mis asus mäenõlval ja nägi veel II maailmasõja järel välja nagu tavaline Tartu Tammelinna komsomoli ühiselamu, kõrvalkrundil avaras ja uuemas majas, mida tollel ajal seal polnud. Õigupoolest vana hoonekompleks, kus 1969.aastal Charles Mansoni 21-liikmelise “Family” neli liiget tapsid viis inimest, lammutati maha 1994.aastal. On ilmne, et rohetav-lõigatud muru ja lõigatud hekk koos basseiniga annab palju krundile juurde.

Tarantino jätkab paralleelmaailmade tootmist nn alternatiivajaloo niššis. 8.augustil 1969, kui 27-aastane Sharon Tate oli 8,5 kuud lapse-ootel, saatis Manson pere-neliku Tex Watson, Susan Atkins, Linda Kasabian ja Patricia Krenwinkel 10050 Caelo Drive arveid klaarima kõigi elanikega – nad pidid kõik krundil ettejuhtuvad inimesed tapma. Kas asi oli isiklik? 1966.aastast kuni sama aasta jaanuarini (1966-69), oli maja üürinud muusikaprodutsent Terry Melcher, kes kupeldajakitarriga kohale ilmunud Charles Manson’i pikalt saatis. 10 päeva varem oli Manson isiklikult osalenud samuti ohvri kodus muusik Gary Hinman (1934-69 27.juuli) pussitamises-tulistamises, ent lendrühm pidi talle nn vaimselt järgi tulema samasuguse pühendumusega. Tate-Polanski kodus anti ohvritele kokku 169 noahoopi ja tehti vähemalt 7 lasku. Peale glamuurimodelli ja sündimata lapse pidid sotsiopaatilise solvumise hüvanguks surema 18-aastane lahkuv Parent, kosmeetk-juuksur Jay Sebring, peresõber ja kolleeg Wojciech Frykowski ja viimase kihlatu Folgeri kohvikaupmeeste pärijanna Abigail Folger.

Kupeldaja Manson

Kas see veresaun oleks olnud välditav, nagu mängib mõtteliselt Tarantino? Kui Sharon Tate jäänuks Šveitsi ja sünnitanuks Euroopa kodaniku? Või Roman järgnenuks? Kallaletung oli hoolikult planeeritud, sest algas telefonijuhtme läbilõikamisega värava kõrval. Teiselt pool mitte keegi ei arvanud, et naised sellise tapmisega hakkama said – Tex oli paljulubav sportlane, ent ohvrite seas oli siiski ka kolm meessoost tegelast ju!

Kuidas väikesekasvuline Charles Manson, kellel oli raskusi lugemise ja kirjutamisega, saavutas sellise mõju noorte naiste üle? Ta oli istunud vangis võltsimise ja kupeldamise ehk prostitutsiooni vahendamise eest. Tal oli professionaalne silm, selliseid leidub isegi Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas. Kui sellele lisandub sotsiopaatlik omavajaduste ületõstmise teiste õigustest, siis saamegi ajupestud terroristliku rakukese. Näiteks Lynette Fromme, keda Manson säästis käskimast esialgu, tõestas ennast 1975.aastal US presidendi Gerald Fordi külaskäigul tühja revolvri tõstmisega. Ka tema pandi kinni elu-aegset karistust kandma.


1001 Stirlitzit (32): “Lehmad puu otsas”

17. sept. 2019

“Väga hea, hakkad ka mulle ajalugu õpetama!”

“Ei õpeta ma sulle midagi, üldse ei suuda inimestel enam vahet teha!”

(Vestlus kallite sugulaste vahel)

Kuulsin sellisest kummalisest reklaamifirmast 80.aastate keskel, vahest enne 1986.aastatki Tõnnissoni pargis Viljandi maantee ääres. Kellegi majas kasvava lapse onu ja lausa isa teinud sellises firmas tööd. PR oli arusaamatu mõiste ENSV-s, samuti reklaamibüroo, sest lapsi kasvatati arusaamaaga toodangu või tegevuse asisest ehk kombitavast väljundist. Parte-ilalõugu eesti soost tõusma ei pidanud, ka see tehti varakult selgeks. Isegi juudid olid väljaarvatud “inimvaenuliku Palestiina poliitikaga” ja lootust anti vaid tsõganitele ja parimal juhul väga ustavatele Karjala kommunistidele.

1985.aastal käis jutust läbi, et Üllel olevat sugulasi lausa Mc-eesliitega või pidas ta silmas, et need on Eikelmannidel – aru ma ei saanudki. Väga tõsiselt ma seda juttu ei võtnud. Kosmosesüstik Challenger katastroof 1986.aasta 28.jaanuaril tekitas mingi kummalise sagimise. Keegi sosistas Tamme kooli 3.korrusel mulle, et “Sind ohverdati!” Teine aga seletas, et arvatavalt näidati otseeetris pilti minu vennast USA-s. Ma ei saanud mitte midagi aru. Kuubal mul sellist kava ette ei näidatud, mina seletasin vanemohvitserile Linda juuresolekul, mida ma olin näinud ja mida ma teadsin ebatavalisel viisil. Ma arvan, et see tegigi mind atraktiivseks märklauaks igasugustele KGB-tsõganitele.

30 aastat hiljem on välja ilmunud vandenõuteooria, et lend jäi etendamata sisetüli tõttu tiimis. Võib-olla must mees läks Christale kallale? Kõik osalised olevat elus ja elavat oma nime all mõne erandiga, kes teesklevat oma kaksikvenda.


1001 Stirlitzit (31): Arnold Rüütel eesti-vastase vandenõu eest tribunali alla!

17. sept. 2019

Niisiis võttis Arnold Rüütel kõigi eest nõuks otsustada “koos Jeltsiniga”, et nemad KGB-toimikuid ja agente avaldama ei hakka, sest “Eesti-sugune väikerahvas, kus kõik tunnevad kõike” hakkab omavahel arveid klaarima ja ellu ei jää! Minu arvates on see vastupidi klassikalise vandenõu süžee-kokkuvõte. Et kompartei aktiivselt osales parema kodanikkonna rõhumises, jälitamises ja mitte ainult ei kanna kaassüüd nn revolutsiooniliste KGB-õigustegemisemeetodite eest, vaid ka tellis repressiivsodomitismi, kui endiseid kodanlasi ja nende Eestisse jäänud sugulasi süstemaatiliselt pederastiaga alandati või KGB-tsõganitega homoseksuaalsetesse vahekordadesse sunniti.

Taara puiestee perioodil, enne kui minu tuba täis-situti anaalkomando ettevõtmise käigus, kutsuti kõnelemisele kähedahäälne pigem mitte-kena mees. Tavaliselt eelistas KGB-tsõgan välja kutsuda mõne silmapaistva joonega tegelast. Ta heitis ette, et TRÜ õppejõud käis kuskil kellegagi kohtumas, kellega poleks tohtinud, sest oli juba EW ajast avalik homoseksuaal ja poliitiliselt kallutatud vanade aegade suunas. Teadlane pani talle vastu, et ka tema teab Vlassovi tsõgani käikudest Peedule, mille peale mehike vakatas. Ja siis saabus esikusse järsku vaikus. Läksin vaatama, kuhu mõlemad kadusid. Ent pikem mees oli võtnud Artur Tsõganovi onu topelt-nelsoni haardesse ja seina äärde surunud, kus see vaevu ägiseda vaid suutis. Kui selle kael oli juba lillaks tõmbunud andis järgi. KGB-seersant tahtis ähvardama hakata, ent teadlane oli hästiinformeeritud. “Ma tean, et lüüa ei tohi, ent maadlemise peale sa kaebama minna ei saa!”, ütles ta kähisevalt. “Sa tahtsid mind vägistada, sul on sellega varem olnud pahandusi ja on lubatud vastuväänata!”, täiendas ta ennast. Näete, ei mingit dialektikute pükste allalaskmist, peenejuhtmelist vabatahtlikku ilmumist, püksata ahvikeste ringijooksmist või tapjadessantnikute raudriistadega ähvardamist oli vaja oma väärikusele kindlaks jäämiseks! Just sellise inimesega ma tegingi ülikoolis koostööd ja ma ka mõistsin, miks tema maailmavaade oli selline olnud.

Kui TÜ akadeemiline juhtkond on täissitutud peaga, siis vähemalt muinsuskaitseamet võiks teha TÜ vanades hoonetes tsõganilutikatõrjet. 21.sajandi ülikool ei pea niikuinii toimima konserveerimisnõudlikes lagunemisaltides ruumides. Tulekahjud, veeuputused, tuulekahjustused ja mustusega tulevaid putukaid saab vältida, kui kasutajate ringi piirata ja vaid kindla hariduskäiguga spetsialiste varahooldajateks määrata.


1001 Stirlitzit (30): Kas nad kuulsid?

17. sept. 2019

Ma olen kahel puhul juba kõnelenud peenikese juhtme-Dotsendist, kellele Vlassovi tsõgan (K. Kalde, KGB-seersantvanem) esimesel väljakutsel näkku urineeris, kui ei saanud ette võtta tagapalgeid, ja teisel omaalgatuslikul tagasipöördumisel, kui KGB-tsõgan oli juba vabandanud, et veel ette valmistada polnud saanud, nn lühemat varianti pakkus.

Punktiir polnud tekstis läbisaamise kohta, vaid puuduva kalduvuse tõttu neid asju n.ö mõnuga võtta ja pajatada kõigile. Kirjutan, sest tean, et kui eesti (väikese tähega) isehakkajatest võnnu-lapulistest ehk ÜLKNÜ sugupõlvest ei vabane, siis järgneb lootusetu häving – sellest saab viimane jõnks. Lihtsalt see valik inimesi, kes tulid paremate kohtadega okupatsioonist läbi, polnud ei kultuurilt ega verelt vastuhakkajad-tegutsejad, reaaltöötegijad. Pole vaja üle korrata, et sotsialistlik Eesti oli lõputi simulaakrium, mis suutis produtseerida niikaua midagi reaaltöises plaanis, kui veel vanailma kasvatusega põlvkond allesjäänud kohusetundega, muud inimesemoodi ju teha polnud, tegevust koduse mulla peal inertselt jätkas. Lootus on absoluutselt kristlik ja mitte-bolševistlik voorus. Selle kihi peale produtseeris kommunistlik partei parasiitide ühiskonna, mis fragmentidena lollitab siiani Lääne suunas liikumisega Eesti elanikkonda. Arvate, et seltsimeeste retoorika pole läbinähtav?

***

Nüüd teed mulle seda sama!“, ütles Dotsendile KGB-imeja. Ja istus diivanile jalad laiali. Riist pikk polnud, ent sellegi poolest läkastamise ja okseefektita asi teaduril ei õnnestunud. Altpoolt ehk justkui altkorruselt, suuremast saalist hakkas kostma iga Vlassovi juhendava märkuse peale sünkroonset naerukõminat.

Nad kuulevad!”, muretses Dotsent. “Ei kuule, üliõpilastel on all pidu”, vastas seersant ja lõõgastus edasi. Ka mulle tundus, et siiski kuulsid, ning ma olin väga mures, et mina sellise häbiteo ajal seal kinni istusin.

Mõni aasta hiljem ma käisin selles saalis ja fraase oli läbi kuulda igati, seda enam, et isegi koolipoisid teadsid, millised lillad seal krõbistasid. Igatahes Dotsent usaldas ka oma naist, kui see tuli mehikese eest paluma: “Mul ei ole midagi selle vastu, kui meestele näidatakse seda, mida naised neile tegema peavad ja kui raske see võib olla, ent tema pole selline mees kes riista suhu lükkaks!”


Insomnia (8): 303 – Bitwa o Anglie (2018)

16. sept. 2019

Sõjafilm Poola Vabariigi eksiilvalitsuse ohvitseridest Briti kuninglikes õhujõududes võiks paista suurematele rahvastele 10 miljoni dollarilise eelarvega väheesinduslik et tähelegi panna, ent (välis-)eesti filmitegijatel oleks sellest oma ajaloo rekonstrueerimisel õppida. Filmi finaalis näeme stseeni Londoni hotelli magamistoast 1946.aasta suvel, mis jutustab teistpidi ajaloolist kibedat tõde, kui Poola armee esindajad ei marssinud brittide võiduparaadil, isegi lendurite üksus mitte. Mida ükski blondiin ka ei kompenseeri. Kõik 300-suurusjärguga lennuüksused koosnesid esialgu Rumeenia-Ungari kaudu Prantsusmaale lülitunud Poola Vabariigi ohvitseridest ehk professionaalsetest sõduritest moodustatud briti eskadrillidest. 300 ja 301 olid pommituslennukitele pandud hävituslendurid. 303 moodustati omamoodi lennuspordimeestest – 13 ohvitseri ja kaheksa NCO koos 135 hooldemehega – ja ilmselt sellega seletubki nende üsna hea esinemine lahingus Britannia pärast (10.juuli-31.oktoober 1940). Ehkki nad lubati lahingusse kaks kuud hiljem lasid nad alla 126 saksa lennukit, millest reaalseteks on ajaloolased hiljem ümberhinnanud 44-60 võitu, millegi ikkagi oldi kolme parema eskadrilli seas. Esimene tabamus tuli treeningväljalennul Ludwik Paszkiewicz poolt. Ent sellisid ümberrehkendusi tehti kõigiga. 1945.aasta 8. maiks lisandus vaid natuke enam samast arvust (kokku 297+300maapinnal hävitatud). Olgu lisatud, et poolakad endiseid auastmeid säilitada ei saanud, ohvitserid alustasid esmasest koolitusjärgsest tasemest, otsast peale nagu Võõrleegionis. Õhumarssal Sir Hugh Dowding oli üsna kahtleval seisukohal esialgu poolakate võimes panustada kuninglikku sõtta. Filmis mängitakse see luuseritemaine ka välja – mis neist laiakslöödudest veel oodata. Aga isegi ÜLKNÜ võib veel vastu hammustada!

Kõige edukam oli seltskonnas tegelikult tšehh 17 tabamusega, mis näitab et benzentriiniga 1940.aasta septembris 32+-tunniseid ärkvel-lende sooritades omati olulisi kaotusi. 145 poola kogupilooti 1940.aasta saksa õhusõja tõrjumisel lasid alla 203 lennukit, mis moodustas ca 20% RAF-i koguedust. Hawker Hurricane (MkI) toodeti 1937-44 ühikuliselt 14500 koos modifikatsioonidega ja oli eskadrilli baasrelvastus. Mõnel hinnangul mitte kõige parem, ent Prantsusmaal lendasid nad edasi mahajäänud kohaliku tööstuse toodanguga – Caudron C.714 – ka siis, kui sõjaminister omad mudelid käskisid lennuradadele jätta, sest kaotused inimjõus paistsid korvamatud. Koolhoven FK58 oli parem, sest 450kmh võis kiirendada täidetud paagiga 500 peale mõneks hetkeks. Üldiselt jahitigi Britannias neid saksa piloote, kes kütust säästes – sest kurnavad kiirendused ammendasid varu kiiresti – ikka koduvetesse vähemalt soovisid hõljuda, sest mootorivõimsuselt ja kokkupanemise üldkvaliteedilt oli saksa sõjalennutehnoloogia esialgu parem. 1944.aastal eraldati poola lennuüksused RAF-ist vaba Poola armeesse. Enne filmi lõputiitreid loeme kurba statistikat: “an opinion poll showed that 56% of the British public thought the Poles should be repatriated. Many of those who did return [to Poland] were persecuted, imprisoned, or sentenced to death”

Sellist optimistlikku suhtumist vene õiglusse pidid 70.aastate lõpus Nixoni-jobult taluma ka eesti päritolu vanemohvitserid Kuubal.


Insomnia (7): Polar (2019) vs The Imitation Game (2014)

15. sept. 2019

2019.aasta alguses tuli välja Jüüti dessandina Hollywoodis režissöör Jonas Åkerlund ja produtsent+peaosatäitja Mads Mikkelseni eestvedamisel Polar, mis kopeerib action klassika erinevaid hitte. Loo keskmes on pensioneeruv profikiller Duncal Vizla, kelle kaheksamilijonilist pensionifondi talle kompanii poolt jätta ei taheta. Enamasti pole sellise elukutse puhul lähedasi ning lepinguline armee järelkarjäär ei luba ka vanadel kolleegidel matustele kohale ilmuda. Tapmine on veritasulise tagasilöögiga ja punase jälje taustal ei taha keegi end näidata. Duncanil on neli kinnisvarakohta, kus elavad teised või sootuks aknatagused peavad majas pidu, ta kõneleb kaheksat keelt ning ta kasutab loomuldasa kõiki inimesi ülesande täitmise nimel ära. Minskis kasutab ta vene libu ja selle kooliealise vallaslapse varju, et hotellis tsõganilõks teise ilma saata. Ta elab puumajas Kanada piiri ääres mitte kaugel üksikust tõmmust tüdrukust, kellele ta iga-aastaselt on viimase 12 aasta jooksul annetanud 200 000 dollarit. Punases kuues Matt Lucas teeb homosadisti rolli kompanii CEO-na. Film liialdab selle professiooni puhul riskivalmidusega, ehkki mõned detailid paistavad usutavad. Kui kaugelt saab, siis lähemale ei ole vaja tulla. Hütis saksa libuga seksimine on ebausutava riski võtmine, samuti paljalt lumes sprintimine ja ülevõetud relvaga jahtimine. Piinamine keldris ja koridorilahing sarnaneb John Wicki sadomaso maailmaga. Finaaliveeretus akna taha on üllatav.

Give me a ride, pleaaase!

The Imitation Game 2014.aastast oli kordus minu jaoks. Alan Turingi elu mütologiseering. Kui kood oli murtud, siis jätta mulje endisest varjatusest ning vaid matemaatilise statistikaga välja arvestada, kuhu sekkuda on otstarbekas strateegiliseks võiduks. Millise tunnuse alusel seda tehti jäi ebaselgeks ja MI osakondi oli II maailmasõja ajal kuninglikus sõjaväeluures 21 nimetust (MI14, MI20 etc), mis kulude koondamise nimel kohe kapitulatsiooni järel kokku lükati ja millest ka kurikuulus MI6 nimekus. Seal leidus igasuguseid, kõige paremaid.


Insomnia (6): The Current War

14. sept. 2019

Lõpuks tuli ära! Voolusõda USA industriaalajastu paaridest Edison&Morgan vs George Westinghausen&Tesla pidi kinodesse ilmuma juba 2017.aasta lõpus, ent Harvey Weinsteini vägivaldsevõitu libiido-ajalugu sekkus filmi produktsiooni viimasel astmel. Režissöör Alfonso Gomez-Rejon on nüüdsest kindlasti väljavalitute ringi astunud. Teadusajaloolased võivad jällegi norida, et mispidi oli Tesla ja Westinghauseni puhul lepingualgatus – kes tegi nõude müüdud hobujõududele, kui oli tagasi lükanud pakkumised konkreetsetele summadele. Filmi voorus on kunstiline lähenemine inseneride maailmale – kas Edison oli silmakirjatseja, kui tapamasinaid ei tahtnud luua, ent siiski ründas elektritooli disainimisega vahelduvvoolu mõistet. Alalisvool on kallis, ent ohutu (sedavõrd, et iga ÜLKNÜ joodik vaskjuhtme minema veab). Filmijutustus algab 1882.aasta 4.septembrist, kui NY Wall Street illumineeritud sai ja seega tööaeg enam endisel kombel polnud piiratud. Film on jätnud kasutama juhuse ka näidata, millisel moel Edison pilvelõhkujate püstitamist New Yorkis algatas. Kõrgete treppide olemasolul tuleb ülemistel korrustel elajatele peale maksta, et nad sinna kinnisvara soetaksid, kuna elektrienergia tähendas liftide konstrueerimist ja üsna lõputut ressursse korruseid juurde lisada. Rääkimata tarviduse kadumisest õli aina ülakorrustele tassida, või siis ohtlikuvõitu gaasitorukesi installeerida. Pilvede ehituslik lõhkumine algas koos Edisoniga, seda enam et investorid nägid Wall Steeti valgustatud ime ja seal oli ka raha! Mind siiski ajalooline vaieldavus ei seganud saamast lõpumuusika esimeste nootidega katarsist. Tesla ja Westinghauseni koostöö algus on lükatud väga hilisesse aega ja seal ka, kui algab Niagara joale elektrijaama ehitamine 1890.aastate alguses jutustus katkeb. Franklin Leonard Pope (1840-1895), kellest tehakse Westingauseni sõber, suri sellest hetkest siiski hiljem omaenda elamus elektrilise leiutise kallal töötades. Edisoni algleiutiste näitamises – kuidas need salvestasid ja taasesitasid, seisneb samuti filmi väärtus.

Sümpaatne oli George Westinghauseni eetos pabereid põletada, kui oldi tegude inimene. Pätte, tõepoolest, ei aita mingisugune sõnavaht. Kõik mäletavad seda tsõgani-idiooti, kes Tartu vana bussijaama vastas autodesse sisse murdis, kus on praegu Tasku fassaad. Soovitan kõigil gümnaasiumiõpilastel filmi vaadata ja tegus eriala valida.


Insomnia (5): Dragged Across Concrete (2019)

10. sept. 2019

2019.aasta algul tuli välja 2h40min film Dragged Across Concrete, milles Mel Gibson mängib 60-aastast politseinikku, kes 27-aastase karjääri järel ametikõrgendust saamata otsustab 20 aastat noorema paarimehega räpase trikiga elatusstandardit tõsta. 3:2 tiim ründab panka ja tapab viis inimest, ühe naise võtab pantvangi. Kolm meest on sõjalise väljaõppega kõrilõikajad ja kaks registriga mustanahalist kriminaali. Neid jälitab algusest peale kriminaalpolitsei operatiivpaar, kes on just saanud järjekordse tagasilöögi, kui nende varitsust filmitakse ja vahistatud latiino, vähemuse liikme, kallal toorutsemine uudiste-eetrisse heidetakse. Nad tagandatakse, ehkki ilmselt selleks, et mõne aja pärast ennistada. Kuld röövlitel kaubiku peal, nii algab kohe jõhkrutsemine ja roolisolevad valgeks grimeeritud kriminaalid mõistavad, et saagi jagamiseni nad ei ela. Film on esimese tunni pooleteise ulatuses madala tempoga, kuni südamlikud stseenid dekreedist taas panka tööle suunduva noore naisega hakkavad emotsionaalselt sekkuma. Keegi neelab alla võtme, ja kõrilõikajad peaaaegu et saavad hakkama vivisektsiooniga. Politsei ja sõjaväe mõõduvõtmises jääb Gibson peale, ent ka kriminaalil on oma võimalus filmimaailma murda, ehkki sellises hämaruses vaevalt et veel ükski telefon mingit pildiselgust suudaks produtseerida. Finaal on optimistlik – kullalaadung realiseeritakse nii soodsalt kullaseppade nõudlikus maailmas, et elada viimase hingetõmbeni 1000 km2 villas ookeani kaldal. Kui und ei ole ja raamatut või ajalehte lugeda ei suuda, siis kõlbab küll.


Insomnia (4): Cold Blood (2019)

9. sept. 2019

Pärast Leon’i (1994) on iga Jean Reno (1948- ) etteaste kinolinal assassiini rollis erilise tähelepanu all – ega ülesäratamisega järge ei taheta teha nagu Mihhalkovi Päikesest põletatud (1995), mis sai parima võõrfilmi Oscari, ent järg pani õlgu kehitama. Kõik tapetud oleks võinud jääda mullasängi ja see võinuks olla noore naise välis- ja kodusõja kujutamine enesetõestamisega Hruštšovi sulani. Cold Blood tuli 5.juulil välja ja seda peetakse nii kesiseks, et isegi Wikpeediaski pole veel artiklit kirjutatud. 71-aastane palgamõrvar laseb saunas jääkuuli rindu 200-miljoni dollari mehele. Talle tuleb keset Kanada loodust järgi tapetu noor tütar, kes on 10 kuu jooksul treeninud ennast selleks, mida teine on ilmselt 50+ aastat teinud. Lähedale ei maksa minna – see on esimene nõu-anne sellisteks puhkudeks. Väike kalastushütt järve ääres on talvel elamiskõlbmatu pikemal ajal. Sellise ukse taga pole mõtet ahju kütta. Nii ebausustavat pikema aja elamiskohta polegi filmikunstitamises olnud. Killerid võivad väga suure lugemusega olla, kes läbiloetud ilukirjandusega ahju kütavad, mitte et neil kunagi hiina Sun Zi Sõjakunstist enamat polegi. Film on madala tempoga ja ebaustava finaaliga – nii kaua metsas elanud inimene ei liigu, ta teeb võimalikult vähe kära, jätab vähe jälgi ja säästab materjali. Eriti ilge ebausutavusülekohus on finaalis, kui politsei asju ekspertidega üles korjama tuli, see ülbe prillidega tibi kalurihüti ukse kõrval. No ei usu, ei usu!


1001 Stirlitzit (29): “Aini õde”

9. sept. 2019

Enne kooliminekut, n.ö lasteaia suvevaheaegadel, võis ENSV-s kohata ka välismaalasi. Mitte ainult seda “nõida”, kes koolitas tsõgan Arturit inglise keeles rääkima avatud aknaga esimese korruse toas ja hiljem Tucsonis tegi käsikäes etteasteid, vaid veel salapärasemaid kujusid. Mõnedega võis rääkida, teistega mitte. Aini õde oli blond naeratav naine, kes astus ületee asuvate EPA õppehoonete kõrvale rajatud katsepeenarde juurest ka laste kõrvalt läbi. Ta kõneles inglise keeles, aga võimalik et ka aktsendiga eesti keelt. Siis kükitas seal veel rohelise kapuutsiga salapärane keskealine mees, hernekasvataja, keda tülitada ei tohtinud, samuti 50meetri raadiusse minna. See keeld kehtis ka lastele. “Aini õde” käis tema juures ja suhtles temaga põllul.

On huvitav, et Kay Griggs on väga sarnane sellele “Aini õele”. Ta oli abielus mereväe endise staabiülema kolonel George R. Griggs’iga. 1998.aastal otsustas Kay hakata vilepuhujaks ja nii sündis neljaosaline pikk intervjuu, milles luurevalitsusi inkrimineeritakse homoseksuaalide palkamises, sadismi promotsioonis salaseltslikes ühendustes, korruptiivsetes isiklikes suhetes ja eksabikaasade jälitamises.


1001 Stirlitzit (28): Miks Maria Karolini usaldada ei saa!

9. sept. 2019

Ma olin 9-aastane, kui väike Linda ehk Linda Kalde, tuli üle tee paneelmaja korterisse ja asetas minu silme all USA sertifikaadirulli koopia kapi peale, sest see raamaturiiul oli seal seisnub juba enne Ülle ja Ivani (“Raul Kivi”) sissekolimist. Kleidiga mehe viga oli rääkida sellest, kuidas üks nahaal, ja seda lugu teadis terve Kütt-Eikelmannide suguvõsa, oli pettusega võõra mehe majja tulnud ja hakanud teiste pärijate ees vara laiali kandma. Nagu tsõgan. (Mul on suured kahtlused kas mõni selle suguvõsa liige on eales pärast 1980.aastat Supilinnas elanud.)

Linda Kalde rääkis ka, kelle käes oli raha – 10 000 US dollarit, millega ma pidin täisealiseks saades NL piiridest lahkuma. 1992.aastal oli see suur raha, ent ei ühte ega teist ma ei ole näinud. Selle asemel tuli noor mees TÜ sisseastumiskomisjoni ruumi ja hakkas koodilehti täitma USA päritoluga sissesaajate materjaliga. Selliseid nagu mina oli kursusel teisigi, nn tagasisattunuid!

Mulle on ikka äraolekute puhkudel, kui olin lastelaagrites, räägitud Ülle asendajatest korteris. Mõni oli ilmselt keegi teine. Ent on alust rääkida vähemalt ühest väga sarnasest inimesest. Umbes samas ajaraamis, kui pargivaht (“Tolik”) ülikiirelt lendavate varesesehaavlitega pätte Toomemäel ka istmikku haavas, aga hiljem uusaasta poole, pussitati Üllet kõhtu ja rindkeresse, ta väljus parajasti KGB seersandi elamust, kui pime nurk teda üllatas. Ehk enne 1980.aastat. Tal peavad olema noahaavad, mida nn asendajatel pole. Ja on ka üks foto situatsioonist, kui istusime millegi pärast lõkkesuitsu sees ja lähenes kapuutsiga naine, kes polnud ei Ülle Karakulka ega ka Elsa Eikelmann (Kuubal villas elanud naine). Me ei rääkinud, ent kohal oli fotograaf. Suits oli minu jaoks tegelikult tihe, seda üllatavam on tagantjärgi näha piltide õnnestumist. Kui see vari lahkus, siis küsisin, et kes see oli. Insener vastas – Ahh, üks sugulane. See oli aasta-poolteist enne Maria Karolini sündi.

Ei usu! Aga tulge ja pange mind vaimuhaiglasse!


Postimees kustutas varahommikuse kommentaari korruptsiooni kohta Tartu Ülikoolis!

9. sept. 2019

Kes prügistab Eesti mainet?

8. sept. 2019

Kas Eestil on prügiriigi maine? Kokkuvõttes jäävad inimesed siia jälle üha enam lõksu, kui KGB-tsõganid ja nende petistest sugulased asetatakse usaldupositsioonidele. KGB sidemetes inimesi ei saa põhimõtteliselt usaldada, nad pole põlvkondade viisi teadnud ausa töö tähendust. Mingisugune Vlassovi tsõgan ei pane Eesti vabariigis inimesi sotsiaalsetesse kastidesse nende väikeste kastikeste viisi, mida ta suures tarkuses on õppinud ruudulistele koolipoiss Arturi vihikulehtedele joonistama. Ma kutsun üles absoluutselt ignoreerima kõike, millel on olnud eales küljes ÜLKNÜ või punapartei hais. Teeme Eesti taasokupeerimise võimalikult keerukaks! Kui Ukraina kui klots langeb, siis nn endises geopoliitilises ruumis kõvemat pähklit enam ei leidu. Ukraina Vabariik on Ida-Euroopa julgeolekusüsteemi tugipiilar. Lasete selle blokeerida ja kaheks tükiks tõmmata on järgmine Ida-Virumaa ja Setumaa koos arvukate saartega Põhjarannikul.

Kui panete otsingusse Bruno Mölder, siis torkab silma nagu tsõgan Artur olekski minust aasta hiljem kooli läinud. See on absoluutselt võimatu sündmus. Ka nägin ma teda veel 1984.aasta suvel, sest olin ka ise vene keelega jännis, Tamme kooli uksi kulutamas teisel korrusel – tal oli juba nn eriprogramm. See tähendas et ta vastas järgi mingis aines 3.klassi, teistes 5., 6. ja suures osas 7.klassi materjali. See on vilksamini jutt mida ma kuulsin ja ta oli keskkooliealine, silma järgi vähemalt 16-aastane noormees. See info on eksitav ja ei klapi ka USA autorite raamatutega, mille kohaselt on meie kangelane sündinud 1972.aastal. Millal see valetamine ära lõppeb? Kas mitte pole Vlassovi tsõgan Kalde hoobelnud hea mõttega, et laimamissüüdistusi julgete ülestunnistuste pärast seenioride klubi privaatsetest seiklustest saab tõrjuda ea langetamisega pedofiilse läbikäimise lävendini. Taasiseseisvunud EW lasi dokumendivõltsingu lubamisega sellise süljeläraka USA poole teele.


1001 Stirlitzit (49): Mingit hoiatamist ei tule!

8. nov. 2019

See oli samal aastal, kui pensioneerunud KGB-seersant mängis “meest, kes tundis Nikolai Kütti”. Ülle, kes pole olnud kunagi Elsa Eikelmann (minu sünnisertifikaadil), lähetas mind koos Ivaniga sinna linnaliinide vanasse bussijaama. Ivan ütles Eerikal talle siga, et avalikult sinna tõprasuhu saatis meid. Siis ühel õhtupoolikul tuli Ivan kortermaja sama trepikoja ülakorruselt, mina seal enda mäletamist mööda kunagi sees käinud pole, ja teatas, et andis ka minu eest vaikimis-allkirja! Et ma ei räägi KGB-suhetest! Ma küsisin, kuidas nii, sest minul juhet enda teada polnud olnud, ent keegi seletas, et inimsusevastaseid kuritegusid menetletakse iga juhul. Ma arvan nüüd, et see oli jutt koolipoisile, kes keskkoolis õiguskursus läbinud polnud. Ja kuidas üks kuradi venelane sai minu eest sellist all-kirja anda? Ainult Meeme Karolin kohtles mind suhteliselt ausalt, et tutvustas, teades et ma Kütt olin, ka oma suguvõsa. Ülle ja Ivan ei ole seda siiani teinud, et näe Liidia – minu ema – ja Leo – minu isa! Ainult mölakas saab öelda, et ma olevat lausa reetur, kui läksin Meemet matustele ära saatma. Milliste esivanemate alusel sai Ivan kodakondsuse? Need ei olnud meil samad!

Erinevalt paljudest teistest kaasealistest, kellega hiljem ENSV-s kokku puutusi, ei sisendanud kolm esimest aastat Kuuba villas minus usaldust nn luuraja ameti vastu. Juba siis jättis see mulje sadismist täidetud liigategemismängust. Kord võttis Linda Eikelmann mind villa penthausi ärevalt kaasa, sest “Koll ja Nikolajev-? on jälle kokku saanud”! Kui neid ei takistata, siis jälle lehed langevad puult! Nad mängisid luureruletti – kumbki võis teisele kolm küsimust esitada, millele pidi (kohustusena) ausalt vastama. See oli vana traditsioon ja petta ei tohtinud. Ent see nõudis oskust küsimusi laadida ja ka piisavat vastamisseadevõimet. See oli veel tribunali kohtuotsuse langetamise eel.

8.november 1939.aasta pommiplahvatusest andis eelteate Stalin!

Nõukogude kutselisel persetegijal ja hernekasvatus-provokaatoril oli ka õrnem pool. Ta usaldas mulle muuhulgas loo Konstanzi kommunistlikust kandlemängijast, kes oli olnud tema väga hea sõber. Tema kaudu andis Stalin natsidele teada, et saksa kommunistid planeerisid 8.novembril 1939.aastal atentaati Hitlerile ja tema kaaskonnale. See lugu on juba jutustatud Insomnia puhul, kuivõrd kangelasest kolm filmi on vändatud. Loomulikult marssis pühendatud seltskond Õllekeldrist nagu enne suurtükirünnakut kärgatuse eel välja, ehkki kümnendik jäigi hoonesse. Natsidega kehtis luureliinis kokkulepe, et selle hoiatuse hinnana sissekukkunud pommitegijat ei hukata. Sakslased siiski lubadust ei pidanud, mistõttu saksa riigist sai paaria terveks põlvkonnaks.

Mind šokeerisid 2001.aasta septembris, see oli 13.kuupäev juba, EÜS halli laua ümber kogunenud teoloogid, kes sugereerisid, et “kui teed, siis ütle meile!” Kuidas kurat te teada üldse võisite, et mul motiiv peaks olema?


1001 Stirlitzit (48): Miks ma teda enam tunda ei tahtnud?

4. nov. 2019

Jaan Kivist Boogeyman-kuju tegemine oli puhtalt komsomolikonkurentide ja KGB-seersantmajori Kalde konstruktsioon. Komsomol alustas nimemõnitamisest – et kurdi Kywi (vmt) pole eesti Kivi ja pantvangistatud lapselt tiitleid üle võtta ei saa, isegi kui dokumentidele kirjutada lapsevanem. Sellega kaasnes ka nende arusaamises tsõganiõiguse mõnitamine, kus positsiooni võimuaspektid võisid adoptsiooniga olla delegeeritud ja ülevõetavad. Ent see võis olla ka laimav ettekujutus nagu komsomolisuus kõik juhtus tihti olema, sest ühegi riigi õigussüsteem selliseid pretentsioone rahuldada ei võimalda. (Kreeka prints Philip (Duke of Edingburg) ei saanud kuningaks selles päristähenduses kui kuninga pärija Queen Elizabeth II altari ette viis.)

KGB-anaalurinisti tehnika oli hüpnootilisem ja põhines nn kõige vanema autoriteedil. Klassikaline autoriteet oli Nigul Kütt, kes oli elusolevate ja Lääneski (mitte-nõukogude) aktsepteeritud eesti ohvitseridest kõrgema hierarhiaastmel ehk vanemohvitsride seas vanim. Inimesed kipuvad jäljendama autoriteeti ja piisab kui järjekindlalt ette öeldakse ja juhendatakse. Selle käigus võib see, kes ütleb – viimane jätis ja kriminaalide seaski paraski-istmik – jäädagi täiesti unustatuks. Seersant Kalde alaväärsus küündis selleni, et tema pikaajalised anaalkomandokaaslasedki ei teadnud tema õiget positsiooni – ta polnudk tegelikult ohvitser vaid üleajateenija kombel supilontrus, kes millegi muuga kui inimeste mõnitamise ja kiusamisega tegeleda ei suutnud. Sellise inimese võrreldes on võimalik ennast kuidagi veel täis teha? Mis te räägite?

See oli 1976.aasta sügisepoolel veehoidla ehk paisjärve ääres, kui kalastavad ja mõne erandina hilissuvist suplust teinud lapsed, ärevalt, mõni kohkunuklt, täiskasvanud mehest kuulutasid, kes lapsi uputab! Lükkab neid vette ja kaebab, et miks keegi ei märganud, kuidas tema laps vette kukkus! Olime väljas grupina. Ülle ja Ivan minuga teiste hulgas. Siis ilmus välja küürus Oтличник ja haavatud looma kombel jalutas meie suunas. Ülle kohe taipas, milles asi oli, et Jaan sellisel antisotsiaalsel viisil sotsialistlikus Tartu rajoonis üles astus. Ta läks haigetsaanud mehe juurde, võttis tal ümber õlgade kinni ja jalutas meist eemale. Ent ma poleks pakkunud, et Ülle oli temaga enam tuttav kui mõni teine aktiivne komnoor, kuigi nad olid napilt sellest ajast väljunud ja lähenesid 30.eluaastale. Mis siis juhtunud oli?

Tuli minna vaid napp nädal ettepoole Räni küla suunda, kus Ivan veel viis aastat hiljem vennakesega lagunenud aiaga hoovis minu valget palli taga ajas. Selle tiigi äärde, kuhu oli kukkunud trompetisti hoobist ka Rauli vararolli teinud Ivan. Mitte kaugel kurikuulsast “Räni tarest”. KGB-seersant Kaldel oleks pidanud olema keelatud lastele üldse ligi astuda, selle asemel aga õpetas ta ka trompetist T. maailma progressiivsel viisil kohtlema. “Ma kusin väikesele Jasperile peale, kes on Päivio laps!”, jutustas T kui mõlemad peenrale põit tühjendasid. “Tema on Kivi Jaani, raisa oma….oma vennale peale kusta pole ilus, aga temale võib ja tulebki!” seletas seersant Kalde. Mõni päev hiljem, kui sedagi, kostus tiigi äärest karjumist. Trompetist oli kellegi paika pannud, KGB pojakesele, kes ka kapten Küti nime lõugas, polnud paljudel julgust vastu hakata. Minu arvates ta ei saanudki teada, et Kütt oli olnud kolonelidest vanim teatud ohvitseride kasiino klubiolukorras ja ka kindralina Kuubal tuntud, mis oli kummaline.

Jaan tuli asja klaarima. T. hakkas talle vastu ja lubas talle peale kusta. Samuti pidi Jaan aimu saama isa-Kalde autoriteedist. “Sina, väike tatikas, ei tee midagi!”, kutsus vihane otlitšnik teda korrale. Väike poiss kisas ja suur agronoom kehtestas end valjult, kuni hakkas vihas teda tiigis vee alla suruma. “Sina ei ole Raul, Raul uppus .. aastat tagasi vanni!”, sõnas tulivihane mees. Poiss palus tal lõpetada pärast esimesi katseid vastu hakata ja haardest välja rebida. Ühel hetkel sai trompetisti jaks otsa ja ta hakkas paluma. “Ära uputa mind, palun, ma olen T… V….., mind pandi sellesse …..!”

Ja nii juhtuski, et mäng läbi sai ja pedagoogist lapsevanem veel õhtuvalguses terasele ja blondile poisile järgi tuli. Ja edasi. Need õhtud olid muidugi sisukamad, ent ma pean ka viitsimist koguma, et neist asjadest täpselt pajatada.

Tiigist leiti kuulduste järgi minust pool aastat + noorema Jasperi uppunud keha. Ta polnud kindlasti kolme aastanegi, kui pidi maksma lõivu KGB-kriminaliteedile, mida Eesti Kaitsepolitsei moronikomando kohtu alla ei taha anda. Mis abi teile veel vaja on seal, supersportlased ja tippintellektuaalid?

KGB-Kalde Florida vangipõlv oli muidugi pikem ja sisukam. Vanemohvitser käsutas ka väikese trompetisti oma rolli täitma, et see talle pähe kusiks. Tõnul ongi selline au. Kui me olime naasnud Kuubale, siis rikkus ta kõik ära. “Anna andeks, et ma sulle pähe pissisin”, vabandas poisike peenel häälel, “ta sundis mind!”


1001 Stirlitzit (47): Esimene jäljendaja

3. nov. 2019

Ma olen juba jutustanud 1978.aasta kohtumisest vanemohvitser Kütiga Tartu vanas bussijaamas. Meie jutuajamine oli tublisti pikem kui olen seni lasknud aimata. Ta kõneles väga paljudel teemadel. Tal oli kindel veendumus, et vene võim ei jää püsima ja laguneb kindlasti kui mitte minu esimeses või keskmises elupooles, siis ilmtingimata viimasel perioodil. Selle jooksul ma kogen lähedalt mitmeid kallalekippimisi ja ülekohtutegemisi nii enda suguvõsale kui ka EW kodanikele. Ja kindlasti ei saa ma midagi produktiivselt ette võtta seni, kui venelaste ja nende eriteenistuste võim kehtib. Küll aga on minu võimuses üksikasjalikult meelde jätta ja pärast jätiste vastu tunnistusi anda. Märkis ära jooksvad projektid – tal olevat lausa BBC produktsioonisidemega vastupanuseriaali (kaas-)stsenaristi teenistus koitmas. (Tegevus olevat asetatud II maailmasõjaaegsele Prantsusmaale või midagi taolist, see olevat kõla küsimus.) Raha tilkuvat ka patentidest, millest mõne väärtus olnud 60.aastate alguses veel miljon, ja mida kapitalismis osade kaupa n.ö jooksvalt välja maksti. Asjad muidugi alati muutusid. Majanduslangused ja uute leiutiste pealetulemine. Kinnitas, et ei pane mulle süüks värske õhu kätte ihkamist seal saksakeelses kitsa lastehoius, kus ma end pikalt varjasin ja dokumente ootasin, et USA-sse tagasi saada. Seal oli üks paar aastat (?) vanem tüdruk, kes ainsana inglise keelt oskas, temaga suhtlesingi. Vanemohvitser vihjas, et sugulussidemetega kaasneb alati nende teenetevõlgnevuste koorma kaasasaamine – nii pidi üks väike Kütt olema võimalus teha dokumente veel viiele hädalisele. Nõudmisi tuli juurde ja sellest ka ülemäärane ootamine. Kas eestlased oleks selles võimalusterohkes olukorras piirdunud vaid mulle dokumentide edasiandmisega ja eristunud lõunapoolsest väljapressimisidiotismist? Ta oli kindel, et minu üksijätmine neis tingimustes, kui keegi ei üritanudki õpetada mulle veel mõnda keelt, oli kättemaks kõva südame pärast ka talle. Ja siis ütles midagi jäljendajate kohta. Kas see oli käsk? Et ma ei häbeneks vastata enda ahvijatele ja pilkajatele samaga. Senimaani oli mul tulnud ette vaid saksa lastehoius üks kurdi poisikesest ahv. Mina väljas mängida ei saanud, sest pidin end varjama – mh, et ellu jäin selles kolonnis. Olin antud mingisuguse kurdi-saksa valveõe hoole alla, kes tegeles ainult oma võrreldavas vanuses eputajaga, keda kaaslased idikaks ja tüdrukuks pigem kui poisiks pidasid. Tahtis väga olla silmapaistev ja tähelepanu keskpunkt. Mängis hoovis mind – ta jäänud ainukesena autokaravanis ellu, oli seega väljavalitu ja sai kurdide kuningalt audientsi. Nii ta olevat väitnud. Vanemad kurdi poisid ütlesid, et teavad, kes see tegelikult oli, ma varjan end korteris, ja andsid talle keretäie!


1001 Stirlitzit (46): Kes “meid” aitas?

3. nov. 2019

Kus on vabaseltsid ja ka poliitilised ühendused, seal on ka kokkulepped ja isegi vanded. Pioneerid vandusid, et kuuletuvad kommunistlikule parteile, mis pole veel sugugi ju poliitilise tegurina maailmast kadunud. Punasele Hiinale on ju siiani jõukohane internatsionaalset-moraalset kohust tagasi nõuda. Kus on vanded, seal ollakse seega ka tihti ühel nõul, ja kus on ühine nõu, seal käitutakse rühmituse väliste horisondilt arusaamatult. Seda nimetataksegi vandenõuks! Kui ELKNÜ omavahel milleski kokku lepib ja selle lastele edasi pärandab, siis kuidas sellega vaielda? Ja neid jätkub kõikjale – päevalehtedesse, riigiametisse ja politseilistesse organisatsioonidesse.

Ülle, kes Karl-Leo Melsot isatas, aga mina ju nende suguvõsasse ei kuulu, sest Liidia sõnul olin ma “Küti raisk”, kaebas selle tüütu mängu ajal pidevalt, et näe millised mehed on sattunud, mõlemad salgavad oma lapsi. Oтличник käinud mööda Mulgimaad ringi ja seletanud, et need tema päris lapsed-pojad pole. Sellest informeeris mind tema juuresolekul Pärnamäel ilkudes isegi poolõelus Rita, kes siiski oligi sündinud parajasti kooselust naisega, kelle juures отличник ööbis. Mulle oli pärast Kuuba kodust ära toomist veel teine versioon kootud, ent ma olen nii palju kõigi käikude üle selles 1973.aasta oktoobrisõtta mineku legendis, mille Pärnamäe peremees, olevat välja mõelnud, ja muid heegeldatud asju kaalunud, et pean teda selles osas tõerääkijaks. Ei mina, Romero ega Iwan (“Raul ja Rainer”), pole tema lapsed. Kardetavasti oli seda aga 1976.aasta sügisel uppunud väike Jasper, kellele KGB seersant lubas tema tegeliku isa pärast kolhoosi poistel peale kusta.

ca 1979

Niisiis oli veel keegi, kes kurtis võõra koorma üle. See oli muidugi Insener, kelle argumendid hiilgasid ekstravagantsusega. See pidi olema 2002.aasta Tallinna maanteeäärses õppehoones, kui Insener seletas, kuidas tema aru saab isadusest laste puhul ja küsis, et näita mulle oma peopesa. Ta võrdles minu ja enda oma. Ütles, et selle argumendi alusel Maria Mällas (varem Kariolin) tema tütar pole. Ja kes neid salgajaid, kes olid KGB võrku sattunud, aidata tahtiski?

Mida mul on öelda neile, kes vägisi väikese poisi USA-Kuubalt isakese majast n.ö kaasa võtsid ja sugugi seda ei kahetse. Ja ka neile, kes laimavad Kütt-Eikelmanne väites, et KGB oli mingil viisil nende pereliige mitte valve-skeem, igikestev identiteedikonflikt ja mõnitamine. Teie tahtsite, ihkate siiani minu verd ja mina tahan teie oma, ning õigust jääb mul ülegi!