1001 Stirlitzit (161): Kollegiaalsus! (A)

25. okt. 2020

Milline au mul pidi olema Endla Lõhkivi, Ülo Matjuse, Eero Loone ja teistega kokku puutuda, kui ma neid varasemas elus olin kuidagi KGB allohvitser Kaldega kas seoses või juures külalistena vmt ära tundnud! Mul jäi alati mulje, et saksa päritolu Kreebsid olid kodanlikus Eesti vabariigis enne 1940 saksa proletaarlaste kui mitte asotsiaalidena elanud. Ühelt poolt Kalde enda tagasivaatavad repliigid, kuidas kedagi “eestlaste poolt kiusati” ja tema neid nüüd õiglasest kättemaksust “üle kuseb”. (Ma ei tea siiani, kas ta oligi sedavõrd toores inimene nagu keelekasutus temast reetis või ikkagi andis märku piiratud eesti kultuuri tundmisest. Aktsenti ma tema kõnes ei kuulnud.) Teiselt poolt vanad ajalehed, mis kinnitavad, et tema motivatsioon polnud ülemõtlemise või raske põdemise järelfantoom.

Ma üritan meelde tuletada Vivian Bohli torkeid Bruno Möldri ehk Artur Tsõganovi teemal. Kord küsiti minult keset õhtust vestlust Konstanzis, kas ma tean, mis on karistamine. Ilmselt tandem Männiste-Bohl püüdsid uurida, kas ma sellest kuulsast trahvimisest Tartu rajoonipolikliiniku hoovis midagi mäletan. Üldiselt ma pean tunnistama, et kõige suuremad pussutajad on lõbutüdrukud (või pornokunstnikud?) ja geipoisid omavahelistest suhetest ise. Ei maksa minusuguste poole vaadata, kui haisupilv pisargaasina publikumi teie eest põgenema paneb. Ma olin 2006.aasta novembris Tartu Raekoja platsil seal samas Varia kino esisel, kust sai ka varem Kalde elamisse minna, Tsõganoviga vestlemas, kui kergelt riivasin Illimari nime, kes samuti Konstanzis õppis. Märkus, et blond poiss asjad ära tõi ja sellega kaasnev üleolev muie tsõganišarlatani näos ütles kõik nende läbikäimise iseloomu kohta – oma viga, kui sitahais vabalt elada ei lase!


1001 Stirlitzit (160+): Kes teid venelastele maha müüvad?

25. okt. 2020

Alustagem sellest, keda ei saa inimene kuskil usaldada, olgu ta mistahes kultuuris, maailmapaigas, ajahetkel ja positsioonis – need on valetajad! “Kes valetab, see ka varastab!”, ütleb vanarahvas. Ja teiste vara ümberjagamine oli okupeerijatega kaasajooksmise-vennastamise peamine motiiv: korter partei-seltsimeeeste kõrval endises kõrgkodanlase villas, koolitusteenus lastele endises eliitkoolis, kust õpetajatel kuhugi minna pole, seda enam kui nad on eakad ja ka ei lasta etc.

Panete Neti.ee otsingusse rainer+kivi ja saate millegipärast kohe nn vihje Rainer Kalde, kuna Tsõganovi või Tsõganov+Mölder korral otsingutegija tema partnerit ja juhet eesriide taga ei leia? Millest selline juhuslikkus, et USA-s sündinud Kütt-Eikelmanni nii insinuatiivselt ära märgistatakse, kui on teada ka KGB-l oli õigus kolida teisi järelvalvatavate korterisse! Arvata, et ka 10-aastase kordamisega vanad asjad meelde ei tule – ainult ÜLKNÜ-l saab nii puine pea olla!


1001 Stirlitzit (159): Kõige andekam võnnu-lapuline

25. okt. 2020

Henn Saari-taoliste ehk tema ringkonna lingvistide jaoks ei eksisteeri keelebarjääri sellisel kujul nagu suur osa ÜLKNÜ-elukooliga ajubolševikke Eestis ette kujutavad. Nad loevad neid tekste, mida ma siin produtseerin, erilise pingutuseta ja seda suurem on intellektuaalne värin nagu kiirmale partiist, et ma neid esialgu inglise keele ei vormista. Eesti komsomol aga elab endiselt sellest kompetentsus-barjäärist ning eraldab inimesi 1. progressiivseteks ja 2. mahajäänuteks. See on arche-dihhotoomia ja keegi Läänest pole neile öelnud, seda mida nad väärivad, et nad on pask.

Eesti ajukomsomoli lähenemine inimestele on hüpnootiline – neil on asjadest eelarvamus, kes on võimekas-tark ja kes seda pole. “Sinu pea ei võta indo-euroopa keeli ja sina saad võib-olla vene keelega tulevikus paremini hakkama!”, ütlevad nad ka kellelegi, kes üleüldse USA-s on lapsena rääkima õppinud ja teatavas mõttes protoindoeurooplastega ühes paadis loksunud. Kurdid on hetiidide järeltulijad ja sealt kaudu levis indo-euroopa keel Euroopa poolsaarele, kui keegi veel ei tea! Riho Rannikmaa tegi Tartus judopoiste seas mingisugust uurimust 1984.aastal ja nii küsis ta näha poiste tunnistusi. Ta pani tähele, et ma olin ainuke poiss, kellel hinded jaotusid väga headeks ja rahuldavateks. Nelju ei olnud!

Just indoeuroopa keeled olid rahuldavad, sest ajukomsomoliga pole mõtet vaielda, nad pigem hukkuvad kokkupõrkes reaalsusega enne, kui enda mõtlemise ümber teevad!


1001 Stirlitzit (158): “Ütle midagi inglise keeles!”

25. okt. 2020

“A pen!!! A car!!! An apple!!! A Glass!!! etc”, loetles Taara puiestee lasteaiakasvataja esemeid laual, kuni jõudis ringiga taas punase automudelini. Laste mänguasjad olid ENSV-s defitsiit. Ja ehkki oli alles 1979.aasta lõpp, siis oli minu aju juba seiklustelainelt välja lülitunud. Ma ei suutnud aru saada, mis keelt nad kõnelesid. Täiskasvanud inimeste ilmeid vaadates pidi see olema erakordselt keeruline ja ülejõukäiv võõras keel!

Aastas on kõigest 365 päeva ja viimase karistuse inglise keele rääkimise eest olin ma saanud aasta varem 1978.aasta numbri sees! KGB perekond Kalded ühendasid pingutused, et varjata 1976.aasta sügisest maha mängivat aina lootusetumat faux pas´d: ma olin juba 1976.aasta sügiseks kõige enam reisinud väikelaps ENSV-s ja seiklus jätkus kuni saksakeelse piraat-lastehoiu uksel tabamist. Kõigepealt pidin võõrast lõhnast lahti saama! Klaas tsõganikust köögilaua peal kulub kindlasti ära ristirahva palvete peene viirukilõhna tõrjumiseks.

Ka Iwan ilmus jälle välja. Temast sai minu keelekiusaja. “Ütle midagi inglise keeles!”, palus ta tuppa sisenenult mõne aja pärast. “You are stupid Iwan!“, vastasin mina. Seejärel avanes toa uks ja lävel seisis KGB seersant Kalde, kes seletas, et ma pean usalduse ära teenima ning istun senikaua üksinda, kuni proletaarlaste nurgakeelega piirduma hakkan. Teinekord, kui ma olin vaadanud enne vastamist nii varju ukse all, kui ka heitnud pilgu ukse taha koridori, üllatas tšekist-metsavend mind riidekapist, kuhu ta oma Wallachia tilliga igati töötama mahtus.


1001 Stirlitzit (157): Kuidas väikese Griša ema laenu sai?

25. okt. 2020

“Kuule, kas neil oli viin otsas?”, küsis pikaks veninud näoga rajooni miilitsakordnik, kui nägi külapedofiili kogeleva poisslapsega Võnnu maantee ääres. “Nüüd küll tsõganil vedas, rsk, pea siin auto kinni!”, lisas ta kohe kaaslasele roolis. “Kus lapse ema on?”, küsis miilits ehmunud perverdilt rangelt. “Ta laenas mult raha ja ütles, et kindlasti maksab tagasi, kuivõrd poiss jääb ju minu kätte!”, vastas kinnipeetu ilukõneledes. “On aasta 1975 ENSV-s ja ikka inimesed joovad nagu Hruštšovi esimese amnestia ajal, anna laps siia, värdjas, nüüd lähed küll vangi, krd pederast!”, raevutses miilits.


1001 Stirlitzit (156): “NATO-turvamaja”

25. okt. 2020

1976.aasta algul, võib-olla mõned kuud isegi eelmises aastas, reisisime suuremas nn sugulaste jõuguna Euroopasse. Minu arvates oli see nn turvamaja, kaheks nädalaks, Šveitsi territooriumil, millelt tehti pikemaid autoretki väidetavalt Lääne-Saksamaa poole, kus oli NATO sõjalisstrateegiline, kardetavasti piirkondlik staap. Ma ei mäletaks, et mind oleks kordagi kaasa võetud, ehkki naised ühendasid need sõidud võimalusega astuda tee peal välja Lääne kauplusi võrdlema. Mina olin samal ajal majas, kus üks lähisida tume naine hakkas lahkumisel kõvasti võtmete kõlinal ringi jooksma, uksi avama ja mööbliga kolistama. Jäi mulje, et ta siiski otsis peale mustuse veel midagi. Alles pärast visiite kõikidesse ruumidesse (?) võttis ta välja pange ning lapi, et mõningaid neist ruumidest koristada. Ent ühel kohapealsel väljasõidul, mitte ametiautoga piiritahaminekul, naasti kiirustades. “Nii! Mind tunti linnas ära, me peame kiiresti pakkima ja lahkuma!”, ütles Vanemohvitser. See oli riigi saksakeelses osas ja nii ka tegime. Tagasi Kuuba villas seletasid mõlemad mehed, mis juhtub, kui asukoht avastatakse, ja miks omandi mõiste, kui organisatsiooni ka varjatakse, nii suhteline on – eluruumides ei ole võimalik elada, kui need vähki tekitavad …..

Kindlasti ei varjanud ma teisel korral, kui tulime Konstantinoopoli kaudu Euroopasse (st pärast tulevahetust mägisel Türgi-Iraagi piiril), üksinda, ennast Ida-Saksamaa poolel. Tume naine oli ametit vahetanud koristajast lastehoiupidajaks. Teda suguluseks pidada – see ei tulnud pähegi, kui keegi seda ka väita tahab meie päevadeni. See lastehoid oli litsentsita ja mina välja mängima selle vähem kui poole aasta jooksul minna ei saanudki. Allpool elav saksa naaber teadis sellest ebaseaduslikust kogunemisest ja lubas rahurikkumise jmt jätkumisel politseisse kaebama minna. Siin ongi võti loos, millest Vanemohvitser minu arvates aru ei saanud. Neil vanematel lastel, kes väiksemaid vaatama pidid, oli kokkulepitud signaal kontra-naabriga, kes pidi jälgima tülikat naabrit, kui see on politseisse helistanud ja ametnikud tulekul. Ühel hetkel see signaal altpoolt tuli ja suurem tüdruk avas kiiresti korteriukse, et päästa situatsioon, ent ikkagi saksa ametnikud tabasid meid maja välisukselt välja tormamas. Sinna majja või korterisse jääda polnud tegelikult niikuinii võimalik: šanss oli majast väljuda nii et ametnikud poleks trepikoda ega korteris litsentseerimata tegevuse seostanud. Ja kuigi minu jalad olid kõige väledamad, siis ka minu nurgataha kadumisest poleks ilmselt piisanud, sest saksa lapsed tulid sabas aralt ja laisalt. Maja ees märkasin ka mingisugust autot turvameestega, kes kiiresti vehkat tehid ametnike läheduses. Kogu selle saksa laste nn sanktsioneerimata hoiuseltskonna peale oligi ainult üks vanem tüdruk, ma pakun samasugune enesevarjaja, kes oskas inglise keelt, temaga ma suhtlesin selle ajal. See asi oleks õnnestunud, kui ma oma dokumendid oleksin saanud kohe kätte ja edasi saanuks minna, ent nagu pärast ilmnes, siis kasutati situatsiooni teistele paberite väljapressimiseks. Loota, et isegi veerandaasta kohta keegi mõnda saksa arusaama kohaselt vastutusalust kontrollima ei tule, iga kahtlusaluse pinna nurka, kuulub tavalise majandusaferismi raamidesse. Lõpuks see ametnike-ajakirjanikega kokkupuutumine polnud sugugi kõige kurnavam. Ja siis saabusid asja klaarima Ülle Karakulko, mundris, ja Henn Saari ülikonnas.


Kuuba unistus (1): Kütt-Eikelmannide mälestus

24. okt. 2020

Ma olen juba maininud, et otsin vahendeid Kütt-Eikelmannide mälestuse jäädvustamiseks. Üks moodus oleks nn kihlveod: ma toodaksin siin sedavõrd nn ennekuulmatuid väiteid, et kui kellegi rind komsomolipuuksust lõhkeb – see kõik on fiktsioon, fantaasia -, siis palun neil hinnata oma usu suurust alates 5000 eurost! Kui palju teie sõna maksab?! Näiteks, keegi väidab, et ma pole kunagi olnud Kuubal. Ei Havannas ega ka Guantanamos. Ei Floridas ega ka Linda tantsuklassis, kus siis veel staari kõrval (et ta saaks olla seda enam staar?) üsna amatöörlikud algajad liigutusi lihvisid. Mis iganes väide, mis siin Stirlitzi epopöas on otsese tunnistusena produtseeritud! (Ma saan aru, et see rõhutab mitmete alaväärsust, ent KGB ja vene võim poleks teid eales rahule jätnud, kui teil tõesti olnuks vere, pereloo või kapitalipositsioonilt mingisugune klassi-eelis! Kus olid Tõnissoni pärijad, kui sm Rüütel ja salapärane kindralmajor Kreebs tema Eerika krundil elasid? )

Omalt poolt luban, et akumuleeruva-kujuneva fondi kulutan vaid peremälestuse ja alistamatu EW ohvitseridekorpuse mälestuse jäädvustamiseks. Ehkki teistpidi annan aru, et Kreebsi-taoliste eesmärk oli kõiki idarahvaid sotsiaalse obstruktsiooniga mahajäämuse rööpapaarile suunata – ühiskondade peapeale pööramine ei evolutsioneerunud kahepealiseks organismiks vaid loodus tegi talle omase short-cut´i: kahe pea või funktsioonivahetuse asemel tekkis teine istmik! Ülessepööratud otsa hakati nimetama ÜLKNÜ-ks ja allapööratud pea kõrvale tekkis trauma tulemusena UUS nn Thule kraater.

Ilmselt esialgu tuleb privaatsemat laadi mälestusega rahulduda. Tantsiv pronkspaar Kuuba ööst. Paraku pole mul fotosid nende tantsupidudest. Samas ma olen teadlik nende olemasolust – kuidas nende pikkuseerinevus ja graatsia platsil välja paistis. See sama käsi sirutav plastika, mida mõni meeski jäljendas.


1001 Stirlitzit (155): Möga, millest ma aru ei saanud!

23. okt. 2020

ENSV-s juhtus ikka asju. Ivo Linna on raadiointervjuus ja vahest mujalgi pajatanud KGB kooli kursandi trehvamisest, kes näinud “täpselt välja nagu Paul McCartney”, aga siiski rääkis vene keeles. Ka mina nägin muusikule sarnast kuju Viljandi maantee ääres Tõnissoni villa ees kõndimas, millest omakorda ei jäänud kaugele Kalde-Kreebs üks (arvukaid) peatuspaiku. Tema nimi oli mulle 80.aasta piirimail kuulsus, ent tagantjärgi ma pakun, et see mees pidi olema noorem: ma nägin teda kõigest 60-50m pealt maanteest, sest keegi seisis eespool ja hoiatas, et lähemale ei tohtinud minna. 1980.aasta algul olid Paul McCartney´l Jaapani lennujaamas marihuaanaga vahelejäämise tõttu suured pahandused, ta arreteeriti (10-päevane vangistus) ja kogu-image tõmmati rahvusvahelise skandaali keskmesse. Et tal Venemaal sellel ajal teisik leidus – vähemalt seda võin ka mina kinnitada: ta aina tõmbas suitsu (?) ja käis edasi-tagasi…..

Ma kuulsin veel varem kummalist õigustust igasuguste ahvide tegemisele noorema Kreebsi ehk KGB seersant Kalde suust. Tsõganitel olnud see hõimlik sissetulekuprintsiip: konkurentsis võib ette tulla atentaate ja mürgitamisi, et kellegi koht plaadifirma turusektoris kätte saada. Kui keegi nende omadest varem lahkub, siis jääb ju hõimlastel sissetulek saamata, seetõttu võivad nad ikka selle pealt teistel viisidel teenida. Ehkki tema mõjujõud lähtus sakslasest isast, siis võttis ta ka vene-tsõgani emajuhet tõsiselt. Ta tegi 1979.aastal ettevalmistusi suuremaks tsõganikuninga valimisteks. Et ta kohta ei saanud, see on 80.aastate käigust ilmne.

Kas võisid ilmakuulsad muusikud end ENSV nurgatagustes varjata?


1001 Stirlitzit (154): Kas see oli Bob Joyce Tartus Eerikal?

23. okt. 2020

Kord jalutas Отличник lausa päevi ühe mehega, kes paistis väga pastor Bob Joyce moodi, Eerika paneelmaja raadiuses ringi. Mina temaga lähedalt kokku ei puutunud, kõige intiimsem pilk võis olla 30 meetri kauguselt. Võimalik ka et ei mäleta täpselt. See võis olla 1979.aastal aga ka hiljem, näib et seostus mingit sorti kriisiga USA-s, et igasuguseid võimalik-et-valesid korraga ENSV-sse patseerima sattus. Отличник tuli lõpuks ja teatas, et sai mingist rollist lahti andes üle viimased G..? teemalised võtted? Ma ei ole sellega varem oma pead vaevanud, sest Tõnissoni krundi Eerika paneelmaja IV trepikojas õnnestus mul kohtuda Ian Flemingi koopiaga kunagi. Mul ei ole aimugi, kes ta tegelikult olla võis, vene või eesti keelt ta ei rääkinud ja sellel ajal olin hakanud inglise keelt juba ära unustama. Selle kohta räägiti anekdooti, et paljudel kuulsustel olnud Küla sõja ajal valed ehk teisikud. See oli muuhulgas lihtne viis kolmandajärgulisi sotsiaalseid kohustusi delegeerida, aga ka tegelikke visiite varjata. Fleming oli salaja ehk loata Nõukogude Liidus, kui tema teisik Jamaical sai keset golfimängu südamerabanduse ja kõik tema pangaarved jmt kinni pandi – nii ei saanud ta NL tagasi Läände sõita. Mul pole aimugi, kas selles oli terakegi tõtt.

Kes vandenõudest huvituvad peaksid kindlasti selle klipi lõpuni vaatama!


1001 Stirlitzit (153): “Linda õpilane tegi vene tantsu!”

23. okt. 2020

Narva kodanlik vanapaar aasis vahel teineteist, kiivas professionaalsetele õnnestumistele. Ma mäletan, et ma visiteerisin mingisugusest Linda Eikelmanni tantsuklassi, ent ma ei ole kindel kummal pool ookeani see aset leidis. See mälestus on ebaselge. Meelde tuleb vaid teatud travoltalike disco-liikumiste jäljendamine – ma oli 2-aastane ja üle kahe liikumisfaasi tantsust meelde jätta ei suutnud. Vanemohvitser disco-tantsu ohvitserile kohaseks numbriks ei pidanud erinevalt ladina-ameerika tantsurütmidest. Kas ma olengi siis kellegagi kohtunud, enne filmivõtete algust 1976.aastal, sest tõesti 1977.aasta Saturday Night Fever mõned näod tunduvad väga tuttavad? Igatahes, kui see just nii oli, siis ilmselt saab Linda endale VEEL enne Vanemohvitseri graatsilise monumendi pronksist, sest just nende sõnadega Vanemohvitser teda pilkas.


1001 Stirlitzit (152+): Kui teid on vähem kui miljon, siis ärge kambakat teha üritage!

23. okt. 2020

Kommunistid on alati olnud unistajad. Nad jäävad neiks ka siis, kui luuseri mainet väldivad ja nn reformeeruvad võidukate kataloogisiltide alla. Unistavad kõige võrdsemast ühiskonnast, kus keegi neist vähem võrdne neid ikkagi teenib. Unistavad veatust kriminaalvastutussüsteemist, ent soovivad et nende nn klassivaenlaste mõrvad ja kinnisvaravargused ei seostuks nende nimedega, ehkki kasu on nendepoolne. Unistavad välismaiste autoriteetide lunastuskirjadest ja on valmis riskima diplomaatiliste intsidentidega, kui tõstavad end üle elementaarsete inimõiguste ja asuvad jultunult USA kodaniku käsi väänama. Sest nad on ajubolševikud. Nad ajasid oma süsteemi pankrotti ja nüüd kehastavad vabariigi pärijaid, keda nad eelnevalt kas aktiivselt või passiivselt pool sajandit represseerisid. Sündinud kaugel Raudse eesriide taga ja õppinud võõrkeeli unistusega neid vaenlasi halastamatult saboteerida subversiooni teel, siis uues olukorras kehastavad nad Lääne väärtuste vahendajaid neilegi, kes ise on Läänes sündinud ja seal ABC selgeks õppinud. Sellise mentaalse absurdi loeteluga võib pikalt jätkata. Vene riigi kallaletung sellistele pole samasugune nagu 1940.aasta seisuga Eestis elavatele põlvkondadele, ehkki te väga tahate nende asemele asuda. See on pigem 1937.aasta kordus, kui trotskistlik opositsioon vene sotsiaaldemokraatia ihust “suure valuga” n.ö välja kisti.

Eesti haritluse olukord on halvem kui eales varem. 8-aastase põhikooli jooksul saab keskmine õpilane 1500-2000 hinnet ja need kõik fikseerivad mingisuguse kohalolekulise pingutuse kvaliteeti. Artur Tsõganovil on sellel kohal tühi koht, ta pea ongi tühi koht, kuna istmikus on piisavalt täidet olnud, et mitte sundida end üksikasjalikult seletama üle siin säärase korruptsiooni olemust, mis lähtub nõukogude riigist ja sotsialismi väärõpetusest. Kuidas saate te veel kellelegi istumajääjale öelda, et tema kõrgemasse kooli ei sobi, kui petis on saanud sootuks koolita läbi!


KOMMUDE PÖÖRDUMATU AJUTRAUMA ehk teel mõttekuritegude nn reformuleerimise poole!

23. okt. 2020

Kas vabas ühiskonnas on mõttekuritegusid? Mõelda nii nagu Aquino Thomas Summa theologiae´s katoliiklasi Kirikuõpetajana juhendab! “Meie oleme luterlased!”, keksib keegi. Protestandid pole kedagi samasoolise seksi pärast tuleriidal põletanud? Tõesti!? Millest see tuleb, selline teadmatus, ehkki paberil on inimesed aastaid koolis käinud? 19.sajandil jõuti liberaalses ehk indiviidikeskses õiguskorralduste diskursuses selleni, et mõttekuritegu on esmane viis, kuidas kollektiiv saab teha indiviidile ülekohut, sest inimesed ongi loodud erinevateks ja need variatsioonid, vaated maailmale, peavad olema talutud. Seega meie kisakõrid ei kuulu ei traditsiooni ega ka liberalismi poolde, vaid põlvnevad ajalooliselt teisest ehk trauma suunast.

Kui teid isiklikult solvati, siis on see teine asi ja ka esitage seda asja nii!

Totalitaarsed, ka antitraditsionalistlik mõtlemine, sellist lähenemist ei tunnistanud – antiikpoeedi Platoni Riik muutus režiimi kuritarvituste Õigustuseks. Nüüd alustatakse rünnakut vana kirikukeele vastu – sodomiidid on vale sõna homoseksuaalide kohta ja EKI parimad teadurid ei oska ladina keelt, saati siis on suutelised kurssi viima end Õhtumaade alusteoloogiaga!

Eesti ajalugu ja eesti rahva kallal tarvitatud vägivalda arvestatades peaks vasakinternatsionalistid siin mistahes kujul olema tabu – nemad ei vastuta, nemad hüvitist ei maksa, küll aga veel 40 aastat tagasi võtsid vastu rahasaadetisi Moskvast etc. Seda nimetatakse kõlvatuks poliitikaks ja Teie, olgu teie emakeel milline tahes, ei ütle KGB ohvritele midagi.


VANA KULD: Eksamitöö Watkinsi kohta

22. okt. 2020

Siin on näide, kuidas ma baka-õppes oma asju esitasin. Nii vormilt kui stiililt.


1001 Stirlitzit (151): Do you have the guts to confess You were here as well?

22. okt. 2020

“Lugesid seda filmistsenaariumit?”, küsis kõhnunud Balti Meediakooli igavene tudeng. “See on absurdikas, jah, kuidas Baltimaade KGB idasaksa STAS-i kommunistide abiga koolitas välja õõnestustegevuse, see on see supp-subvert-versioon, superagentuuri Läänes NATO külje all. Sotsialistlike jt vasakpoolsete internatsionaalide kaudu otsis ja värbas lapseealist materjali filmitööstuseks, muusikaks ja bulvarilaatadeks-tsirkustesse, mis pidi loomupäraselt laia suhtlusringkonna, aga ka liikuvuse tõttu, peitma (kõneleja tõstis sõrme) nõukogude agentuurilist paindlikkust. Teine osakond selles puudutas Lääne ülikoole ja kolledžeid, kuhu sotsiolooge ja politolooge vahele pisteti kodanikuõiguste liikumiste mobiliseerimiseks.”, seletas kiilaneva otsaesisega tüsenev mees aktsendiga. “Kuule, see akadeemia värk on igav, Clooney-Hail Caesar juba tegi seda teemat, aga see nõukogude-Travolta 1979.aastal nõukogude-Tartu diskoteekides seiklemas on küll võrdlemisi sensatsiooniline. Ma saan aru, et ta oli mingi vaese itaalia ametiühingutegelase laps, kes 6.eluaastast kuni 6.klassini Tartu vene koolis käis? Rääkis üsna head vene keelt minnes, ent siiski konarlikku juba tagasi tulles!”, rääkis rutakalt tudeng. “Mis ta läks siis 14-16.aastaselt või varem?”, pööras kiilaneva otsaesisega mees huvist pead? “Tuli 1960.aastal ja läks 1967 või midagi taolist?”

“Ega see kronoloogia väga oluline ei olegi, me peame tema tantsuõpetaja siin veel üles leidma või selle sugulased – kujutad sa ette, Travoltal oli eestlasest tantsupedagoog, kes talle kõik need “Saturday Night Fever”-liigutused selgeks õpetas. Sisuliselt on disco-tants eesti leiutis mingit pidi!!!! Geiliikumine kui liberaalsuse tipp võlgneb ka Tartu komsomolile midagi! Sest vaata, nad tegid kinos Ekraan 1979.aastal mingi suletud või eksklusiivse filmiseansi, kus tema vanad klassikaaslased võisid tema USA-eduloole kaasa elada. Ka Grease oli juba välja tulnud, ent nad teadsid et olid ka kogu kassa ära korjandud, pealegi olid tal seal pahandused mingite sadistidega, kellega ka Elvis olnud konfliktis. Nii ta elanud aastakese siin ja tutvustanud Tartus komnoortele Lääne töölisklassi promiskuutseid kombeid, kuna mingi vana KGB kindral ta välja viskas armukadedusest!”

Mis sa ajad?“, tegi tüse mees suuri silmi.

“Supertšekist oli avalikult seisnud pisarais ja vandunud kahetsust, et eales ta tagasi Tartusse lasi!”

“Seda nad meil näidata ei lase, vähemalt Moskvas mitte!”, puksus tüse mees naerda. “Ja seal käsikirjas on ju veel üks intriig – nad väidavad, et Depardieu õige nimi olnud Riia KGB koolis Vassili, ta oli seal ilmatuma populaarne mürakaru ja kursusevanem, ja nad Travoltaga tundnud teine-teist! Ka KGB kindrali tütreke, see tervemate närvidega, saanud filmitööstusse jala vahele!”

FOTO ON ILLUSTRATIIVNE

Sedelid (482): Rugaland ja Voigdland=terra Variscorum

22. okt. 2020

Hunnide suurkuninga Rugila-Ruga-Ruas, kes suri enne Bleda, Attila vanema venna ametisse astumist 430.aastal, nimi esineb kreeklastel kui Ρούγας-Ρουας-Ρωίλας, mis kergitab spekulatsioone nime etümoloogia üle. Kui me oletame, et seda sõna kasutati õiguskorra jaoks, siis võis inimene kanda ka midagi eesti Rahu-la tuletisetaolist, mis lause käänetes loomulikult varieeruks h-häälikus. Vanem ehk 17.sajandi sõnaraamat annab meile Ruga-landi algtähenduseks koha, kus õitseb õiglus-õiguskord, mis on sünonüümne nii sõdade puudusega kui ka tugeva kuningavõimuga, mis korjab relvi väljapool sõjakäike arsenalidesse nagu Tacituse suioonidel. Läänemeresoome rahu omab vastet teutoonide Ruhe-sõnana, mida pigem vaikuse tähendamiseks vähemalt nüüd kasutatakse.

Lisandub Recht (Reht-Reg) vanema vormi võimalus, mida tasakaalustab Saaremaa rakendis-rügane “rahutu” murdesõna, mis isegi ei nõua Ruga puhul ch>g vana keelekorralduse ebakindlust, seda enam, et antiigis Rugaland asetati enne rahvaste rändamisi kaugele indogermaanlaste idapiiridest Läänemere Ida-kaldale. Järgmisel hetkel leiame selle Moraavia ehk marahawa-piiridest, ent peaksime ka arvestama hunnide konföderatsioonis väga suurt hulka satelliite. Isegi frangid olnud nendega sõjaväljal veel rändeasendiski liidus ehk Rooma riigi vastu kaua enne Gallia pärimist!

Voigdland=terra Variscorum ile pole midagi juurde lisada. See kinnitab kylfing-kalevite teooriat, kus Vai-vadja (Vai-wara) on sünonüümne kokkulangeva segmendi tõttu varjaagidega. Saan vaid näidata varaseid indogermaanlaste transkriptsioone, kus samasugused Waigele-Wargele rööpvormid esinevad. Eesti peab olema Warjaagia-Warangia vana asukoht, kus tšuudi-mõiste esinemine võib viidata mässulise osa ehk vadjalaste püüdu alaliselt oma positsiooni parandada. Ma tean, Eesti ajalugu pöördub mõnes suhtes peapeale ja absurd paistab välja eelkõige senistest väikese murumütsidega laplasrahva rajatud tõlgendustest (mitte ladina vmt mererahvana kujutavatest allikatest).


Sedelid (481): Lingvistilise sfääri topeltatud 2D semantika-vaade

21. okt. 2020

On ka teisi lingvistilise sfääri 2D vaateid, nende erikujudega märgistatakse funktsioonipuhke. Semantika-vaate korral kolm telge moodustavad 2D heksagooni ja see topeltatakse antonüümi kui märgi ümber moodustunud kuuskannaga. “Kristall”-vaate eelis on finiitsus ja välisringi eri-implikatiivsuse säilitamine. Niisiis keskel on loogiline kontraarsus-suhe ja nende märkide relatsiooni nimetatakse antonüümsuseks. Modus dicendi (confrons-deridiculum) telg paindub mõlemal sissepoole ja analoogica-paralogica telg väljapoole. Seega rahva/ro´uz-liige (inimene) vastandub eesti keeles vaenlane-vaintlane-vanglane sõnale. Arvestades vento-vieras kuju, siis võib selle eponüümsus olla keelekihistuses vanem, kui just ei ole erinev ja ikkagi põlvneb vaevama-vaev tähendusest. Vandaalid elasid erinevatel hinnangutel varem Visla jõe suudme ääres Läänemere rannikul ja nende järelrahvast hakati nimetama wendideks. Et wend siiski vaenulik märk polnud, seda näitab võnnu-võõra rööpsus võhi-vörsi-võsi võõra ehk vorgoroni´ga (vastavalt wikke, viru, wisu). Lihtkontradiksioon suundub mõlemal märgil väljapoole mitte-liitmisega (mitte-oma/rahvas), milleks rahval on eesliidetega eristamine maa(kondlik) kuuluvus. Mitte-vaenlane pole küll ilmtingimata sõber, küll aga vaenulikkuseta inimest saab siia arvata. Slaavi Ljudi´le vastandun wrag-vorog (ukraina), mis on kummalises suhtes vorgoron sõnaga Volga-budiinide järeltulijatel.

Tšužak võib olla eponümiseering pärisnimest, etnonüümist tšuud, mis saamidel-laplastel funktsioneerib vaenlase kohal keeles. Läänemeresoomlaste sõber-kaveri klapib valgevenelaste sjabar-sõnaga drug asemel ühelt poolt, kuna poola poole inimeste osoba-sõna annab esireversiooni korral selle sama so+oba-r vormi. On huvitav, et Liivi sõja ajal veel poolakate sekka arvatud lätlaste svešs, mis äratuntavalt meenutab svea-poole ehk Rootsi nimetust suhestub tšuud-suetia ajalooliste arengutega. Et mõnes Eesti kohas, eelkõige slaavi piirkondades, kasutatakse vaenlase kohta sõna prospoonikas-rožbuinikas, teeb sellest analoogilise kasutuse. Pros-eesliide näitab, et algvorm võis varieeruda nagu rocma-waeraes, kus v ja f muutub eestikeeles p-häälikuks nagu on ilmne france-prantsuse vahekorrast. Tšuhoonets, mida kasutatakse võrdselt nii eestlaste kui soomlaste kohta, ehk sui-oon (su-omi) on paraloogiline kasutus ljudi jaoks, kuigi tuntakse lüüdide hõimusegmenti Karjalas. Saamide vaenlase märk on samalaadses eponümaatilises suhtes – sest ka rahvas on olnud see tšuud-kylfing (kalev). Wrag-vorog kasutusele on analoogiline rasboinik, kuna dusman-sõna kasutust Rumeenias jagatakse Volga-soomlaste ja Kesk-Aasia türklastega. Rahvas-ro´uz on paraloogilises suhtes ungari nemzetseg, millega slaavlased denoteerivad ungarlaste sõltlasi kesk-eurooplasi (sakslasi) vanade suhete alusel kepiididega. Ori on rahvale teotav nimi ja rööpne slave tuletamisega sklavi-mõistest, kuna aarja kaudu vastandi korral naeruvääristav. Tsiss vaenlase kohta on eriti alandav ja kardetavasti seostub Wenden-Cesisé varasema ajalooga, millest ka Läti Henrik pajatab. Hlop sõnatüvi on Kesk-Euroopa poole slaavlastel kasutusel “mehe” tähenduses, kuna Gardarikes hakati seda kasutama holopp ehk orja kohta. Vorog´i kohta nii öelda teeb nalja, kuna ljudi kontekstis võib olla solvav. Kõige huvitavama tulemuse andis kaim-sõna, mis on eesti keeles sugulase kohta käibiv eponüümsuskahtlustusega sõna. Kaiminš-sõna kasutavad balti-slaavlased ainult naabri kohta, mis läänemeresoomlastel on sõnana ühine anglosaksidega. Seda sõna tunnevad keldid, türklased ja slaavlased. Häälikumuutus väljendub esihäälikus või siis teise silbi m>n, mis Lõuna- ja Põhja-Eesti murrete variatsioonide teadjate silmis pole harjumatu nähtus. On omaette küsimus, kas selline mõiste on sküütide eellastelt kimbritelt või siiski kansa-komi rahva mõjutus, mida omal ajal nimetati kelto-sküütideks.


1001 Stirlitzit (150): “KIVI”-molkus

21. okt. 2020

Kaimu Keerakul oli igavene konkurent Käärik, kes talle finaalis alla alati jäi. Mul õnnestus Keerakuga tatamil maadelda siis, kui ta oli kirjade järgi juba 46-aastane. Ta maadles pigem sambo-stiilis, mis on metoodiliselt vabamaadlusele lähemal, kuna minu judo-algharidus oli Riho Rannikmaa käe all omandatud. Taktikaliselt oli jõuline lähenemine siinmail asjakohasem. Ma kaalusin sellel ajal, keskkoolipoisina, ca 77-79 kg ja minu jaoks oli ta vaatamata omaaegsele põhikaaluklassile 75-80kg vana atleet, kelle kukkumisi ma tõsiselt ei võtnud. Ma ei ole pärast 22-eluaastat kunagi olnud 92kg, mis mulle 2006.aastal suure dieedivõitlusega tuli, kergem olnud. (25-32 eluaastani kõikus kaal 105-120 kg vahel, külastasin sellel perioodil vähemalt kolm korda nädalas jõusaalt, tegelikult tuli sageli vaid üks päev nädalas treeninguta. Samas kahetsen, et kuni -100kg ei võistelnud, mis tähendanuks lihtsalt aeroobse treeningu osakaalu kui tervislikuma variandi ümber vormi ehitamist. )

Niisiis see igavene teine, keskkaalu Käärik, ajas Tartu keskkoolidest kokku spordipoisse ja muidu autoriteete, et turvata Tamme staadionil 1989.aasta kevadel rock-kontserdi. Seal ma panin tähele kohe mingit turvamehesilti, millel oli lihtsalt peal, eesnimeta, “KIVI”. See üllatas mind. Aga ta ilmus kohale ja kaart kadus turvameeste tõendite kastikesest. Maadlusmaja taga oli ühe Tsõganovi-taolise lokilamba sektor, kus ta pidi piletita tulijaid takistama. Päikeseprillidega ja minu mäletamist mööda vahetas ta vahepeal riideid põlvpükste vastu, sest oli juba suvepoolne aeg. Ja selles sektoris juhtus väga kummaline asi. Blond-nooruke tütarlaps oli sealpool, kus eramajade piirkond tarastatud hoovidega, gängi poolt vägistatud. Üks ründaja olnud välimuse põhjal pigem mustlane, lokkis juustega ja hirmsasti kellegi st ühe turvamehe moodi. Pole olnud? Kontrollige järgi!

Küsiti, kas keegi ei kuulnud ega näinud midagi. Mina nägin üht noorpaari väimuse järgi 16-20aastane tüdruk-poiss küll sinnapoole minemas, ent see oli vabatahtlik ja paarike hoidis teineteisel kätest kinni. Sarnane, ent ma ei vaadanud neid sellise pilguga, et pärast räsitud ohvrit ära tunda. Nad oleksid justkui seal kõrval elanud. Minu sektor oli eespool, nurga taga, kus Allan P. tuli protestima “maru ülbuse” vastu!

Ent kuidas oleks saanud kära mõnest naaberhoonest, kui keset platsi suurimate kõlaritega Tartu linnas, metallimürtsu linna läkitati, meid ametipostilt ära meelitada veel enam kardetavasti eravalduselisele alale? Mind jäi siiski see sündmus painama. Sest keegi oli ikka mõne kehavajaduse kergendamisega siiski vahetevahel kadunud – ja kuidas kontrollida, kas ta seal ligases meestepeldikus tühjendas end tagant või staadioni kõrvalolevas puukuuris naiivset ja purjus tüdrukut mitmekesi vägistas. Artur Tsõganovil elik Mark Munoz-Nunez el pole olnud vägistamissüüdistust USA-s? Või oli see ikka NL-s ja KGB-onu jälle kostis “heitliku iseloomuga gay-poisi” eest?

Mida vägistajatele öelda? Ikka nõiduda, eesti keel on nõiakeel ja iga tsõgan seda ei valda!

On õiglane, et teie sugu aina vigasena üsast väljub, kuni sootuks loobute lapsi saamast. See oleks äärmiselt õiglane karma kõigile genotsiidi-poliitikale aplodeerijatele ja muidu tuimadele “ellujääjatüüpidele”.


1001 Stirlitzit (149): Pedossaare tegemata kodutöö

19. okt. 2020

Kui USA-s eestikeelsest Kütt-Eikelmannide kodust võetud peaaegu 3-aastane laps ENSV-sse tuua, kus ta kahe järgneva aasta jooksul elab üle vähemalt kaks-kolm piirsituatsiooni (smugeldamiskolonn lämbumistega, kuulihaavad etc), siis mis temast enam saab, kas USA kodanikuks kõlbab, kui KGB-tsõganid ei anna isegi raadiohäälena tuntud sugulase Henn Saari kinkeraamatuid edasi ja isekeskis neil saagina istuvad, et siis nende komisjonimüügiga süstlatäiteks raha teenida? Ei ole olnud? Ma arvan, et Ülle Karakulko ei oskagi juba 40+aastat enam tõtt rääkida, alates sellest, kes Artur Tsõganov talle on!

See oli juba pärast kõiki pahandusi, pidin olema vähemalt neljane, kui Ülle viis mind ENSV-s Tartu kompaniitänavale mingisse lastejärelvalveastutusse. Võimalik, et seal oli ka tookord nn miilitsa lastetoa mingi kabinett logopeedidega kahasse. Seal istus mustlaspoiss, aastaid vanem, kes pilk ette naelutatult pomises suvaliselt ingliskeelelaadseid sõnu. Oli algusest peale ilmne, et ta sellest keelest midagi ei taibanud. Tuli täiskavanud naine, kes erinevalt teistest eelpoolkohatutest, narveerisin väga, oskas mulle naeratada ja küsis sellelt mustlaspoisilt ingliskeelse küsimuse: mis ta nimi on ja kust ta tuleb? Seejärel küsis ta minult nagu teesklejalt varem ehk samasuguseid lihtsaid küsimusi arvsõnadest, lihtöeldistest nimisõnadeni. Inglise keeles, mis oli mul mammaga ainuke ühine keel tol ajal. Leidnud kinnituse, et meil on siiski ühine keel, pöördus ta jälle mustlaspoisi poole. See ei osanud midagi vastata, tema pomin-lalin oli seosetu ja mittekontaktne. Sain kohe sellest aru omapoolse abiküsimuse esitamisega. “Ma tean!”, ütles naine ja tutvustas end inglise filoloogina TÜ juures, “see on mustlaspoiss, tal oli ameeriklane majas ja nüüd teeskleb välismaalast!”

Sellegipoolest sattusin ma hilisemas elus sinna majja uuesti, logopeedi juurde. Eesti ehk emakeele õpetaja Pedossaar näitas esimese klassi õpilase peal riigitruudust ja pani mind kirja logopeedi juurde, kes kohe suurde segadusse sattus, miks mina seal pean käima. Ta oli vanem inimene ja niipea, kui kuulis Kütt-Eikelmannide nime, siis oli talle nö Alles klar ja lasi mind samakiiresti tulema!

Sellegipoolest on mind alati inglise keele kasutamisega ENSV-s suur ebamugavustunne saatnud, et milline supp nüüd veel ukse taga ootab. Kujutage ette, mind karistati selle kasutamise eest! Mis te arvate kes? Üritab veenda, et ta on olnud veel kellegi kui KGB-abikaasa Kalju Kalde vägivalla ohver? Selle tundega võitlemine on omaette ülesanne olnud ja seetõttu ingliskeelsete tekstide lugemisel tunnen end turvalisemalt, kuna kõne ajal keskendumise hoidmine oli probleem. Ma ei võlgne teile mitte midagi, kogu selle “evakueerijate” kamba koht on kohtu ees ja vanglas!

Kus need inimõigused teil seal Kadriorus pilpa peal on olnud?


Insomnia (30): Chant du Loup (2019) ehk kuidas saada kurdiks?

19. okt. 2020

Prantslased on mänginud allveelaev Kurski teemal ja nii valmis 2019.aastal film Chant du Loup, milles tsõganiolekuga noormees mängib mereväe akustikaspetsialisti, kes teeb vahet vaala, delfiini ja teiste mereimetajate paaritumismängudel ning kõige moodsamate vene allveelaevade sõukruvide heliribadel. Tegevus algab Süüria rannikul, kus diiselelektrilise allveelaevakapten seisab silmitsi raske dilemmadega – kas riskida erinevate rünnakuvariantidega või võtta rannikultpagev sukeldumisvarustuses eriüksus ikkagi vastu. Vene mereväe eeskujul võtab kapten ohjad enda kätte ja laseb käsitsijuhitava mobiilse raketiheitjaga süvaveepomme puistava ründehelikopteri tükkideks. Ent kuskil on neid siiski lollitanud vene allveelaev Timur III, mille andmed vene sõjaväeluure (GRU) on andmebaasist kustutanud, selleks et islami džihadistid saaksid ründeeelise: üks selline allveelaev on 160 miljoni euro eest vene admirali poolt korruptiivselt maha äritud. Peategelane ehk mereseedemuusika akustikaspetsialist kohtab raamatukaupluses mitte-karsket ja suitsetavat prantsuse tüdrukut ning tänu sellele saab võimaluse esimeselt tuumaallveelaevaretkelt, kuhu ta uue ülesande vastuvõtnud vana kapteniga koos suunati, eemale jääda, et turvaliselt mereväe tuumapunkrist jälgida tuumasõjastsenaariumi lahtirullumist. Timur III saadab Beringi väinast teele raketi Euroopa poole ja Prantsuse president annab käsu tuuma allveelaevale vastata: agressoriks peetakse Venemaad. Ent selgub, et raketil polegi tuumalõhkepead, seda ei müüdudki komplektis, kogu lugu on osav dzihadistide provokatsioon. Ent allveelaev on saanud oma käsu kätte ja sulgeb kõik mõjutustegevuslikud kanalid ülesande eel. Kuidas viia nendeni teade, et see oli provokatsioon ja ründekäsk on ära muudetud? Vana allveelaeva meeskonnale tehakse ülesanne iga hinna eest kolleege takistada! Puhkeb veealune kassihiiremäng, millest vanast satsist vaid tandem pääseb eluga!


Sedelid (480): Kas sõna leib on germaanipärane?

18. okt. 2020

Kunagi oli teatud ENSV seltskonnas, kelle ka esitšekist Kreebs oli heakskiitnud, populaarne näha sõna taga Jarmunreiki-Hermanarichi armee valgustuslikku jälge. Mõned usuvad siiani, et leib-sõna on laensõna germaanlastelt.

Alljärgnev postitus näitab, et indogermaanlaste bread-brod-brood-Brot etc variatsiooniga pole siinsetel sõnadel teraviljaproduktide jaoks midagi ühist. Vastupidi vanainglise hläf võib olla tingitud anglite vanast asukohast Jüüti poolsaare idaküljel, kuna aksioom, et maaviljelus levis Kesk-Euroopas lõunapoolt põhjasuunas, seletab paremini keelelaene või kokkulangevusi. Võimalik, et leib-sõna on kõigi kultuurilainetuste (indoeuroopa ja soomeugri) eelse kultuuri pärand ja kõik hilisemad on selles laenuvõtjad! Igatahes, kui Herodotos tõtt rääkis, siis 600 eKr oli põhjapoolseim teraviljakasvataja, ja seda Kreekasse müügiks, kallipiidide hõim, mis elas selles mõttelises Sküütia ruudus ja pigem Dnepri suudme poolel. Hl-eb on reversioonis SU Lheib-Leib fonofiiliaga. Udmurdid-votjakid, ilmselt vudiinide järglased Volga ääres, kasutavad seda sama nan sõna, mida enamus türgi rahvad Kesk-Aasias +kurdid, mille põhjal võib oletada hetiidide-suunalist mõjutust. Igatahes ka Hungania Põlva dialekti kamusk on ilmses esisilbireversioonis türgi ja baškiiri Ekmek sõnaga leiva jaoks. Ka odraleib karask omab lingvistilisi paralleele sloveenias ja aseritel. Mähe-mäkura pehme leiva variandi kohta klapib lätlaste maize ja inguššide makh-vormiga.

Jällegi on kõige eksootilisem tänks-sõna Wikke´s, kuivõrd Lõuna-Ameerikas inkade järeltulijad kasutavad tanta kuju leiva jaoks.


1001 Stirlitzit (148): Mercedese-Tsõganov

18. okt. 2020

Kaks meestudengit seisid Marxu-maja teisel korrusel auditooriumis ja vestlesid omavahel: “Sul ei tule meelde, kes ta oli?”, vaatas lokki kiskuva soenguga ja sõrmust näppiv tudeng vestluskaaslasele läbi prilliklaaside umbusklikult otsa. “Võru-Luhamaa poole sõitjad olid ka teda koos mustlastega näinud Mercedese juures kambas bensiini kulla vastu vahetamas! Läti politsei pidas ta kinni pettusekahtlusega, tsõganikambas, ja ta oli väitnud, et ta on Eestis ülikoolilektor! Oled kuulnud sellest?”.


1001 Stirlitzit (147): K O R R A VALVUR

18. okt. 2020

“Oktoobrikuu kohta on vaikne õhtupoolik!”, sõnas sinises kordnikurõivastes noor mees Kompanii tänav 8 maja trepikojja sisenemisel ja esimesel korruselt vasakut kätt osakonna ruumi sisse pöörates. “Soojad ilmad on läbi, eks nad aklimatiseerivad ja varsti hakkavad joomingud pliidipõlengutega!”, vastas suurt kasvu vanem mees.

Terve vahetus istus enne järgmist patrullkäiku koos ja kedagi polnudki veel Kaubahallist näppamise pealt isikutuvastamisele toodud.

“Räägi pressisekretärile seda Tsõganovi-päti lugu!”, ütles blond 20.aastates konstaabel lahkumasättijale. “Võttis teise mehe töö, tema laua pealt, raamatukogus ja viis pool tundi enne miilitsakooli kaitsekomisjonile! Ikka kõva nahaal oli – raius, et ise kirjutas ja kogus andmed, aga õnneks Ohver oli teemat pikalt vaaginud ning koolis nad teadsid, kes andmetest huvitus ja juhendada ennast laskis. Käekirja ekspertiis oli käkitegu. Esinemine oli sellel mustlasel ikka absoluutselt jultunud, ilma igasuguse värinata, süüdistas teist laimamises, nõukogudevastasuses ja parasitismis. Ja veel milles iganes! Pärast keegi veel lisas, et õel oli samasugune lugu olnud: võtnud ühe mehe, kellel elus muud ei olnudki jäänud, kui malealus, kus ka kopikaid võluti malenditeks, originaalsed partiiarendused – gambiidid ja viigiteoreetilised kalkulatsioonid – ja avaldanud need enda nime all! Ja kui asi välja tuli oli samasugune rassismis ja ei tea milles süüdistav möla!”


1001 Stirlitzit (146): “Aftermath”

16. okt. 2020

1976.aastal tegin USA Guantanamos eksperimentaalset IQ-testi, sest Vanemohvitser oli kõigis eluaspektides maksimalist. Üks varasematest sooritajatest oli saanud parema tulemuse ja ma olin kurb, et ei suutnud Vanemohvitserile meele järgi olla. Linda Eikelmann oli seda meelt, et lapsi nii varases eas testida ei tohikski ja igal juhul on sellised tulemused väga ebakindlad.

Enne KGB seersant Kalde reservi surumist Taara puiesteele järgnenud Vlassovi armee tsõganina (ehkki isa poolt oli kindlasti sakslane) paljastamist, täitis ta kolm-neli aastat ümbruse ohjeldamatu võimutsemise ja vägivallaga: alates 1976.aasta sügisest lapse vettelükkamisest, pesuruumis silmanägemiselt sandiks peksmist jmt. Sellest ajalisest lähedusest olnuks loomulik täiskasvanutel tähele panna ja õppida – kolm aastat pole 40-50.aastastele sama suur vahemik nagu esimesel või teisel elukümnendil.

KGB-poksiässa häbistamisele oli ju eelnenud privaatsem superhüper nõukogude salapolitseinike oimetuks peksmine. Tartu KGB-persekeiser Kalde oigas pärast veerandtunnist vaikust ja pikka turgutamist tund aega, ta viidi Maarjamõisasse uuringutele ja kandis seejärel sunnitud puhkuse järel kuu aega peasidet. Kõigile tegi nalja tema macho-kuvandi purunemine, ent õnn oli sellise sündmuse suletus: tõde ja tagajärgi teadsid kaks põgenikku minuga ja kuus ülespekstud KGB meest! Seetõttu oli sellel samal tänavanurgal noore heleda naise äranaermised – kui ma üritasin seal mitte-nõukogudevastasena esineda – erakordselt tobedad. Ainult mina teadsin siis, kui hale on KGB, kui neile vana eesti ohvitseritõug vastu astub! Kas Toomemäel üksi ümaraotsalise teravaksihutud lauanoaga kaheteraliste nugadega KGB-kooli parimate kursantide lendrühma vastu või siis pahaaimamatute vanast Eikelmannide korterist abiotsijatena KGB varitsejate piiramisrõngas.

Niisiis pärast Rohmaka ja tänavanurgal naerja lahkumist ehk Veski-Näituse intsidendi lõppu seisis kääbuskasvu KGB-Kalde pikalt mul ees ja üritas minust läbi näha. See võis olla veerandtund +, kui ta ka paari küsimusega katsus uurida ega minus leidu grammigi parastamist. Selle olukorra psühholoogiline portee vajaks ilmselt eraldi lähenemist. Ent peaaegu 50-aastase elukogemusega julgen end murelikuna positsioneerida, et 2099.aasta on liiga lähedal: sellest kuupäevast edasi pidavat saksa kultuur omal vastutusel maailma rahvusriikide peres toimetama hakkama ilma USA okupatsioonivalitsuse juhenditeta!


1001 Stirlitzit (145): “Mis tal viga on?” ehk kuidas lapse vettelükkaja ja KGB-poksiäss peksa sai

16. okt. 2020

Vanemohvitser soovis külastada Tähtveres oma kinnisvara veel enne uue kümnendi algust. Kalde KGB jõuk ründas teda Taara puiesteel ja KGB-spordiäss lasi käsitulirelvast tema reie suunas kuuli, mis rikkus kindrali patseerimispüksid. Mõni tahab öelda, et järgnevalt kirjeldatu polnud pärast seda sündmust vaid võis põhjustada sellist kambakesi kallaletulemist. Ent see ilmtingimata juhtus just viidatud kohas.

Võimalik, et nad üritasid ka autoriteeti minu silmis taastada. Ent neil oli üks puudus ja see oli nende vastase ehk KGB alaline eelis: nad ei saanud alati mul silma peal hoida ja kõrval seista. KGB-l selline punaarmee ülekaaluga tagatud ülesanne oli. See sama jõulise olekuga ja heledate lokkitõmbavate juustega mees, kes kaaslase abil kuus kui mitte rohkem KGB meest seersant Kalde korteris nokka ehk oimetuks lõi, astus kiiresti raudteelaste klubi (praegu ERMI saal) poolt tulles Veski-Näituse tänaval selle sama liibukates KGB poksija ja vettelükkaja juurde. Tegi esimese seeriaga ilmseks, kellel on anne ja võim. Uputaja endisest uljusest polnud midagi järel, pärast esimesi tabamusi ta ei üritanudki vastu poksida, ainult küünitas arglikult eemale. Ülle karjus appi, aga ka minu huvides polnud selline avalik KGB allalaskmine. Tšekistid ei võidelnud kunagi ausalt, neil puudus igasugune südametunnistus. Laps lükati tiigivette 1976.aasta sügisel ja kes patuoinaks tehti? Rohmakas mees küsis minu reaktsiooni vaadates “Mis tal viga on?” Kas tal tõesti polnud aimu, mis raisad need olid – nad oleks eluaeg ainult lapsi ja naisi peksnud ülesande täitmiseks, kui sellest piisanuks! Et annab kõige kõvemale KGB-pedele peksa ja kõnnib minema ehk seega on ka minul edaspidi turvalisem?


1001 Stirlitzit (144): Kuidas metallimees minu kulmu purustas

16. okt. 2020

Ma lõin kehalise kasvatuse tunni ajal vihahoos ainsa eeskäelöögiga paralleelklassi provokaatoril hamba katki. Oli karta, et ta oli tsõganiverega, mis tähendas KGB-Kalde klientuuri kuulumist: kui seni mitte, siis võis ta ikka tema juurde oma vendeta-sooviga sattuda. Sellest võis saada ettekääne mind mitte lasta keskkooli vaid soovitada ametikooli, sest minusugustele olid vaid tehnilised erialad avatud. Ta tegigi vea, et veenis vähemalt aasta istuma jäänud Pertmanni mind kasvatama. Kahekordne ülekohus oleks kindlasti minu vastu pööranud, kui Pertmannil mõni vana hammas suust veel kukkunuks. Seega tegin mitte just esimese wrestling etteaste ja lasin endal näo üles taguda. Ent ilmselt ta ikkagi oli alaarenenud, sest kasutas nukki ehk käeraudu: rõivistus oli pime ja ta ei saanud aru, millise veaga ta hakkama sai.

Aasta hiljem palgati mind Tamme staadionil, kui sportlast ja distsiplineeritud keskkooliõpilast, rockfestivali turvama. Kohale ilmus ka Allan Pertmann. Pileti jaoks kutsekooli õpilasel raha polnud, seega passis ta kõrge plangu taga, mis nüüd on raudvarbaia vastu vahetatud, ja otsis turvamises auku. Ma paistsin talle “maru ülbena” ja ta ronis üle plangu ning võttis mul käsivartest kinni: keerasin käed pingutuseta pöialde poolt välja ja heitsin o-goshiga ta jooksurajale viidatud maadlusmaja tagusel alal. Väravat seal tookord polnud ja maja oli alasti, igasuguse välisvooderduse ja iluta. Ta tõusis püsti, pidanuks teda siiski kohe jujigatamega kostitama. Ivan täitis oma turvamehekohust andis talle kuklasse kõksu ja ma tõmbasin ta veelkord uchi-gariga pikale, mida jätkasin kinnihoidmisega, millest nüüd MMA-s tavaliselt ketukat jagatakse kaitseta keha küljele. Seda olukorda nägi pealt vähemalt 20 inimest. Nii et ma ei tea, et oleks aus kinnitada justkui ma väljaspool Wrestlingut oleks kelleltki peksa saanud! Ma läksin teda aiataha eskortima ühe Tsõganovi-moodi lokilambaga. Kas ta läks kitule?


1001 Stirlitzit (143): “Ma olen 80.aastane ja Ameerika jaoks liiga vana!”

16. okt. 2020

Ma tahan siin ära märkida enda salajase eelise Tamme koolis käimisel. Ta istus klaveri taga ja saatis rütmika tunde, mis võisid ka olla fakultatiivsed. Ma olin juba lootusrikas, kui ta minu entusiasmi jahutas: “Ära looda, et mina sulle midagi andma hakkan! Ma olen 80.aastane ja Ameerika jaoks liiga vana. ENSV-s mulle pensionit ei maksta ja oma papa majas elada ei anta……!”

Aasta hiljem korjas igivana “eesti-aegne” elektrik C-klassist poisse abiks pirne tassima ja vahetuseks ulatuma. Võib-olla oli see ka ettekääne. Ka provokatsioone oskasin ma juba karta. “Kas sa mäletad mind?”, küsis ta ühel hetkel väikeses III korruse konkas toolile istuma sättinult. Mida ma pidin vastama? Ainult suure kindluse korral võis teatud olukordades kätt välja sirutada. Panin ka tähele, kellegi ebamäärast varju eemal, kui tema ruumi sisenesin. Ta oli olnud üks neist Kütt-Eikelmannide Kuuba villa külalisi, kes tunnistas KGB pealekaebusega alustatud tribunalil Vanemohvitseri kasuks. Mäletan, kuidas pere laua õhtusöögiks ette valmistas, kodanliku koodi järgi. Selline läbikäimine eestlaste seas mind alati võlus.

Ent seekord suurte silmade tegemine ja ebalev vastus tasus end ära. Vana elektrik sai Direktorilt noomituse, keegi kuulis pealt-läks kaebama, ja keegi tädi sülgas avalikult vana korra peale. Et seda meil veel on vaja!!!


1001 Stirlitzit (142): “RLM”-vaimuhaige

16. okt. 2020

1988.aastal, põhikooli viimases klassis, olid mul pärast põhitunde kas koori- või orkestriproovid. Haruharva sain enne 18:00 korterist läbi käia. Kord õppenädala lõpupoole, tuldi välja jutuga, et keegi olevat öelnud Eerika paneelmajast “Rainer lõi meid!” pärastlõunasel ajal 15-16:00 vahel. Minu mäletamist mööda käis süüdistus teisipäeva kohta, ent oh häda, mul oli sellel ajal orkestriproov, kus ma alati kohal viibisin ja seega ei võinud olla paharet. See tuli kohe välja, ent mulle ei öeldud selle debiiliku või vaimuhaige süüdistaja nime. Keegi märkis mokaotsast, et see valesüüdistaja pidi olema “Eikelmannide korterisse visatud Kalde-junnike!”

Enamgi. Kunagi tehti statistikat ja selgus, et mina “Rainer Kivi” (tegelikult Romero Kütt-Eikelmann, s 1973) olin juba algkoolis kõige vähem Tartu Tamme kooli c-klassilennust puudunud õpilane. Ma polnud parim õpilane, sest punaste rätikestega süsteem oligi vastumeelne, ent ma olin alati kohal, sest Karakulko oli oma lemmikutega Eikelmannide korterisse kolinud ja ilmselt veeretati silmaallahoidmise kohustust koolile, mis sobis mõnes mõttes ka minu huvidega paremini.


Insomnia (29): Deutschland 89 ehk “Atomic Kreebs”

15. okt. 2020

25.septembril 2020 paiskasid Saksamaa telekanalid eetrisse viimased 8 osa lõplikust hooajast Deutschland 89. 9.novembril 1989.aastal töötab Martin Rauch DDR hightech ettevõtte Robotron jooksupoisina ja pärast ebaõnnestunud pojasmugeldamist 86.aastal, kasvatab poega üksikvanemana, kuna Annette Schneider teeb karjääri Moskvas. Ootamatult kutsub ülemus Markus Fuchs ta välja ja palkab mürgitama Egon Krenzi, enne kui see Moskvast saadud seadusmuudatusloaga “teeb vea” ja Berliini müüri väravad avab. KGB tahab ennast kindlustada Martini poja Venemaale viimisega. Loomulikult sugulased ei lase sellel juhtuda. Noor kooliõpetaja Nicole Zangen pühendatakse asja ja temast saab Martini partner. Kõik vene õigeusklikud teavad une pealt, mida tähendab Kyrie eleison: ei, see ei olegi geibändi pickup line! Sakslased saavad Moskvast liiklemisloa ja STASI võim kukub rabinal kokku! Isiklikult pean esimestest kaadritest rohelist Ziguli superluxi suureks lavastuslikuks õnnestumiseks.

Dissident Thomas Posinskil ilmub romaan Die Legende von Kolibri ja terve STAS-i superagentide seltskond asub ennast kirjandusega kurssi viima. Martini tädi Lenora Rauch istub samal ajal vanglas, ent uued arengud aitavad ta vanade sõbrannade toel vanglast välja.

“Vastutuse võtmine”

Fanaatiline kapitalismivaenaja on kohe nõus uue terroriaktiga Frankfurtis Ülempankuri vastu. Samal ajal juhtub sinna nii Martin, kui ka eksiili antropoloogiaprofessorina magama saadetud Walter Schweppenstette: “kodus” ootab teda funktsionalistlik tippvilla ja kodanlikus eluolus vilunud “abikaasa” Beate. DDR-lagunemise jätkudes kolib Fuchs koos Barbara Dietrichi´iga Itaaliasse, tuttava kommununisti merevaatega villasse, mida Itaalia luure pealt kuulab (mis allub CIA-le pärast II maailmasõda). Seriaal väärtus on näidata süsteemi paindlikkust – kui kiiresti alustati dokumentide hävitamist, varade-inimeste evakueerimist, ülevõtmist, äravärbamist-ärakasutamist, uuskapitalistideks, kellel olid miljardiväärtuses idatehnoloogia ja pangandusettevõtted. Sama juhtus mäletavasti Eestis, kus KGB võrgistik ajuvenelusest edasi pole suutnud areneda ja elab endiselt mingis ulmemullis nagu okupatsioonihierarhia midagi maksab.

Pärast Frankfurti terroriakti teeb Martin ebareaalse retke vene sõjaväeveokis Rumeeniasse, mille tema õpetajannast kaaslane on suutnud kahe sõjaväevenelasega rahaahnuses leida. Seal Timisoara s hukkab Martin Rauk Wallachia superagent Grigori keset restorani, milles peale tee ja suhkru midagi pole, sest kaupa üldse enam ei liigu. Asutuse keldrikorrusel leidub konserve. Rumeenias on alanud rahutused, mis finaliseerusid Nicolae Ceausescu üle kohtupidamisega 25.detsembril 1989. Kõik teavad, et Rumeenia KGB ehk Sicuritate oi selle riigipöördekatse taga – režiimimuutused olid skriptis. Sellel samal lehel, mille Winston Churchill ja Satlin kooskõlastasid. Seriaalist see välja ei tule, ehkki mõned asjad on üsna reaalsuslähedased ja komöödiast kaugel.

14.märtsil 1990 sureb suurem osa kangelasi, kas atentaadi või luuresurma. Martin Rauch saab fiktiivse matuse ja hauaplatsi, mis pole sugugi unikaalne praktika pensionile minekuks. On tõepoolest huvitav, et pärast II maailmasõda olid nõukogude poolel avalikult ülikoolid Lääne poolel ja ka vastupidi, CIA püüdis idablokis natsikurjategijaid jt, kus olid ka salajased baasid töötegemiseks muuhulgas Ida-Saksamaal nagu ilmneb viimases osas.

Valdez tehakse patuoinaks, seesama, keda Kuuba sigaritega eelmisel hooajal kiusati.


Nominaaldefinitsioon (1): abielu-matrimonum ja maritus

14. okt. 2020

Kasutan siin mõistet nominaaldefinitsioon metodoloogiliselt, kus vastanduses reaaldefinitsiooniga lähtutakse mõiste sõnastuses sisalduvaga. Sõna aatom nominaaldefinitsiooniga pole öeldud mitte ainult selle algosalisus (abessiivne eesliide a+tomos) vaid ka jagamatus, mis on kontradiktsioonis reaaldefinitsiooniga, mis eraldab komponente ja lähtub vallapäästmise geniaalnarratiivist. Manhattani projekt on reaaldefinitsiooni osa, kuna nominaaldefinitsioonil piisab näite pakkumisest ka Demokritose arutluste kujul.

Abielu mõisteks kasutatakse euroopa keeltes erinevaid sõnu. Mõnikord on keelkondade siseselt laulatus ja seaduslik kooselu vahetuses nagu poola ja valgevene-ukraina puhul või türgikeelte ja romaani Nozze “laulatus, pulm” korral (etruskide jälg ladina tsivilisatsioonis?), ent üldiselt mõiste viitab ühel või teisel kujul, kas ainu-emandlusele (matrimonium) või mehe valitsusele (maritus). Samasoolise partnerluse matrimoonia raamidesse surumine on keeleabsurd ja vallanduv semiootiline plahvatus piirdub küll mittefüüsilise saastega, ent teeb seda kindlamini kõikepurustava sammukese idiokraatia poole.

Arvatakse, et eesti abielu või soome avioliitto on sooneutraalsed. Etümoloogiasõnastik lükkab abi-abistama rahvaetümoloogia tagasi ja ava-(auk?)-avalik võib olla indikatsioon sõnamoodustuse päritolust. Siiski murretes leiduv abinaine “armuke” näitab, et esisõnal võib olla iseseisev ja keskne tähendus. Sküütidel kasutati api-sõna “esiema, emanda” tähenduses ja mordvalastel on naisjumalused kõik ava-järelliitelised, mis seletaks soomlaste kasutust: näiteks Maa kaitsja oli Mastor-ava (mdE&M), tema abiline Mod-ava (mdE&M), koduema Kud-ava (mdE&M); hõimuema Jurt-avat (mdE), Jurht-ava (mdM); ahjuema Pjanakud-ava (mdM), laudaema Kardazava (mdM), saunaema Ban’ava (mdE&M), Norov-ava (mdE), tuuleema Varm-ava (mdE&M), metsaema Vir’ava (mdE&M).

Sobib ühelt poolt hunluse teooriaga, teiselt poolt näitab kui kauges minevikus on moodustatud läänemeresoomlaste rituaalkeel. Türklaste evlilik “abielu” võib küll olla ev “kodukolle, majapidamine”, ent sobib samuti kindlamalt Vana-Sküütia ajalooga. Enamgi, vadjalased kasutavad elama-ellää sõna “abielluma” tähenduses, mida igati kinnitab Kodavere dialekt Peipsi ääres. Teisisõnu on ka läänemeresoome keel koormatud naisevõtmise implikatsiooniga nagu matrimoonia. Islandi Hjona-band on üsnagi paralleelne moodustis sküütliku ürgsusega avioliitto! Olgu ka märgitud, läänemeresoomlaste juhtivast rollist tunnistab laulatus-sõna esinemine lätlaste lauliba-na, mis liivlaste keeles on olnud loulibod mitmuses. See tabel ei ole sugugi täielik, mida märge vasakul äärel ka meelde tuletab, ent on selge, et homopartnerluspooldajatel oleks parem oma uus asi eraldi seadusena esitada ja mitte üritada siseneda traditsioonimasinavärki üsna naeruväärsete tagajärgedega.


1001 Stirlitzit (141): “Jakapi tegi geipornot! Roometil oli riistaots nahkpükste vahelt näha!”

13. okt. 2020

90.aastate algus avanes muuhulgas fotograafiliste ärkamistega kunstisaalides. Keegi tuttav Võnnu kandist, ma ise oletan et kuidagi Inseneri aianduskooperatiivi võrgustikust, astus juurde ja teatas, et lisaks sektijutlustaja ülesannetele, mida Roomet Jakapi vastavatud usuteaduskonnas vabakuulajana edasi arendada püüdis, oli ta teinud etteaste fotomodellina kuskil eskperimentaalsel kunstinäitusel, mida soolase piletilunastusega võis külastada. Üks autoritest olnud seal kuulu järgi Ly Lestberg. “Roomet on pede!”, alustas juurdeastuja. “Tal on fotonäitusel üleval nahkpükstega fotoseeria! Jakapi tegi geipornot! Roometil oli riistaots nahkpükste vahelt näha!“, seletas ta frustreerunud ja pettunult. Ivan käis mõne vana klassikaaslasega seda vaatamatas, ent minus ei leidunud sellel ajal ainet, veel vähem soovi raha kulutada, et näha paljaid, erootilises situatsioonis mehi või poisse. Läksin ja küsisin Roometilt otse järgi, kas ta tegi selliseid asju. Ta kinnitas mulle, et tal olid kunstilised kavatsused! Kunsti ei maksa häbeneda, vahest keegi teeks Facebookis nostalgilise galerii, et mälu ei tuhmuks ning silm jääks teravaks!

Pilt on illustratiivne ja kuulub L.Lestbergile


1001 Stirlitzit (140): ESSU-PARTII

12. okt. 2020

“See Tsõganovi noorem õde on vist hirmus tark!?”, kätsatas koristajaolekuga dressipükstes naine aiamaal nahkmütsiga vanemale mehele! “Sul on vist jälle palju aega endapäralt, loed hoolega aina nõukogude kirjandust, isegi spordilehekülgi Õhtulehest!”, vastas mees irooniliselt ja heitis altkulmu irvega pilgu Tõnissoni villa põhjapoolsele küljele. “Toomas ütleb sulle mitu partiid ta seal Paisjärve juures Rüütli lauda taga, Õssul, on selle lootuse kaotanud mehe vastu võitnud, istub päevi seal ja muudkui arendab ennast!”, ja seadis end minekule. Naise pilk pöördus jahmunud Toomasele. “Ega mina selle mehe nime ei tea, olevat igavane joodik, käivat taarudes kulunud pruunis ülikonnas vahel uue viina järele, nüüd pidavat rohkem vahet, Moonika olevat joogid kinni maksnud, et saaks võimaluse ta üle mängida!”, vuristas väike Toomas.


1001 Stirlitzit (139): Kõige ausam tsõgan

12. okt. 2020

Artur Tsõganov mäletas hästi, kes sellel ajal kui 80.aastate keskpaigas teda Tartu Rajoonipolikliiniku sisehoovis trahviti seal viibisid. Mina teda jälle ära ei tundnud, sest nägingi teda väga harva, alati pigem mingis pigiolukorras ja sellest oli Üllel loomulikult tabu kõneleda. Seisin seal polikliiniku ukse hoovi poolsel avatud uksel ja jälgisin üsna sürreaalset vaatemängu. “Onu” ei lahkunud selle käigus kordagi tema kõrvalt ja kui ta ka lahkuda soovis pärast esimesi pauki, siis täismeeste jõud käis dopingusüstidest üle ja esisportlane suruti pühkmekasti peale ette kummardama.

Mu aju ei suutnud seda nõukogude elu tahku hoomata ja ma küsisin järgi jõudnud Üllelt, et mida nad seal teevad. “Perse teevad!”, vastas ta lakooniliselt ja siis tegi minekut vastas suunas üle Raekoja platsi Varia kino suunas. Pärast tuli seersant Kalde küsitlema, et kas Ülle käis ära, kas ta käis tema korteris. Viimast ma kinnitada ei saanud, mind ei olnud kaasas. Ma ei käinud seal pärast 1978.aastat enam ehk viimati olin seal arestis, et Küti suguvõsa mind üle Soome lahe mõnes lahedas kalakastis ei sooviks toimetada. Alati, kui KGB kius hakkas üle jõu käima, siis tuldi lõpuks haledailmeliselt kraapima nende ukse taha, et abi saada. Ja Kalde kartiski oma kriminaalidest persekaaslaste implikeerimise pärast ja pidas üsna sageli mõttekaks järele anda, et mitte toimikusse ei fikseeritaks tunnistus “tegelikult oli kahtlusalune kell 18:00 KGB seersandiga koos aeroobikat tegemas”.

Igatahes oli trahvisessioonil Kalde korteris käidud ja mingisugused Arturi dokumendid kaasa viidud. Millised, seda oskab kangelas-Emme ise EW kohtule öelda!


1001 Stirlitzit (138): Pigmendihierarhia

12. okt. 2020

ENSV-s puutusin ma kokku suhteliselt uue nähtusega, mis mul USA-s, eriti Florida itaalia kogukonnas elamisel, täiesti uuena ette tuli. Väljaarvatud üks punapea (?) olid kõik poisid tumedajuukselised ehk Sitsiilia leegioni värvi (Legio I Sicilianus). (On kahte sorti leegione ajaloos – Vahemere leegionid ja ahvide leegionid. )

ENSV-s hakati mulle seletama, et “tegelikult” pigment näitab inimese suurust. Mõni oktoobrilaps mainis komnoorest vanema eeskujul lausa Atlantise kontinenti kui valgete inimeste päriskodu. Valged inimesed pidid hoidma omaette, ka blondide venelastega, ja mitte-valged kuulusid tsivilisatsioonikõigutajate suurde lumpenisse.

Neile oli tundmatu soomeugrilaste N1c1 meesliini fenotüübistatistika (mis nüüd on täienenud ja aegunud?), et kõige suurema osakaaluga N-poisid ehk marid on täiesti tumedajuukselised Volga ääres, teisena tulevad udmurdid-votjakid punasejuukselised ja puhtuse osakaalultlt kolmandad ehk soomlased-kveenid kalduvad olema blondiinid. Eestlased R1a1 osakaalult asuvad võrdlusse poolakate ja valgevenelastega.

Kui mind suure KGB kiusamise eest tööriistakastis üle Nõukogude-Türgi piiri smugeldati 1977.aastal, ma olevat ellujäämisega “õnneseen”, siis vaatlesid puhtverd hetiidide järeltulijad ehk ka protoindoeurooplased, kes raudtööriistade varal saavutasid Väike-Aasias ülekaalu Saalomoni ajal, kurdid minu juuksevärvi-pigmenti kahtlustusega – nemad on pigitumedad, tumedamad kui sitsiillased ja veneveri võib osutada tulevastele distsipliini puudujääkidele!

Natsionaal-kommuniste oma pigmendilumpeni printsiibiga kohtasin hulgana veel EÜS-s: päritolu, klann, esivanemad pole oluline, füüsiline sitkus ka mitte, ole või moonakamolude-alkohoolikute täringuviskamise produkt, nemad peavad nägema välja nagu mitte-volga rahvas ja pigem laplased et oma kultuuris kindel olla! Ma ei viitsi sellel kanakasvataja Himmleri pseudoajalool, millest hunnid välja olid kirjutatud, pikalt peatuda. Võib-olla meenutan, et vana-Rooma diktaatoritest vaid Sullal olid blondid juuksed ja need sai ta näitlejast emalt…. Julius Caesar oli tumedajuukseline, kokkukasvanud kulmudega italiano, kelle elegantne sõjakäik Galliasse jumalaks tegi. Mina ei ka häbene!


1001 Stirlitzit (137): “Inimõiguste altar”

11. okt. 2020

20.sajandil peeti venekeelseid bolševikke absurdimeistriteks, ja nii jäeti kõrvale ilmselged geneesi küsimused, mis olid eesti rahvale talgude jutujätkuna tuntud Aleksander Kesküla kaudu: kes Piiteri võimupöörde 1917.aastal tellis ja kelle selleks palkas. Propi-juhe tuli Saksamaalt. Seetõttu, ei maksa üllatuda, et saksa vasakpoolsete Palestiina-meelsus tootis selle sama võrrandi nagu natsionaalsotsialism ja kapitalismi-protest vägivaldsete atentaatidega oli proportsionaalne vastus USA varjatud okupatsioonile, mis läbipaistmatu pangaarvepidamisega vaid võimendas niigi (sakslaste silmis) USA kui juudiriigi alatuid koorimiskavatsusi, milleks pärast 1945.aastat polnud mingeid takistusi. Hüsteeriline ja paranoiline kibestumine koos raevuga eesriide taga võib võtta veel arutumaid ilmeid, kui parteipoliitika sõja viimastel aastatel. Kalde-Kreebs polnud nats, küll aga progressiivne bolševiks-sotsiaaldemokraat, kellele Iisraeli loomine andis uue võimaluse kõiki juutida. Glasnost ja transparency on sama poliitbüroo ajusünnitused. Aga ka anonüümsete süüdistuste seljatagune menetlemine, mis kaitseks vaeste ohvrite elusid. Avalik kohtupidamine võib paljastada prostituudid ja narkomaanid, see oleks rõhumiseinstrumendile kaotus. Sest mis motiiv saab lisaks rahale olla valetamisel? Kui vaesel litsil ilmselt raha pole, pole seda sobival määral saanud kahtluse tõusmiseks. Rahast ilmajäämine? Liiga spekulatiivne? Isegi Saksamaa okupatsioonimajandus-kibeduse argumendi alusena? Sakslastele pole siiani võõras absoluutselt absurdselt mõelda ja tunda. Bipolaarne isiksushäire on selle kohta vähe pakkuda. Mulle on püütud 2006.aasta sügisest öelda, et ma olen blokeeritud. Ma pole küll aru saanud mille tõttu. Kui ainult, et Tsõganovi ja tema Korruptsiooni-Issi tahavad haisutamisruumi saada. Lõuna-Koreas läksid kaks presidenti vangi ja see riik on kõige tublim USA liitlane!


Perekonnalood (1): Freibergid ja Eikelmannid

11. okt. 2020

Ma olen juba maininud Adelina Eikelmanni, Narva kröösuse Martin Eikelmanni tütre ja Freibergide liitu. Rootsi päritolu Freibergid olid sõjaasjanduses andekad ja liikusid kiiresti ametiredelil noorte meestena edasi. 2013.aastal on üks blogi seda perelugu dokumentaalselt valgustanud – algust ja traagilist otsade vette kadumist kuskil Siberi halastamatus külmas.


1001 Stirlitzit (136): Kes alustas?

11. okt. 2020

USA-s oli turvaline elada. Ehkki kino võis olla palju lärmakam ja ebaviisakam koht kui ENSV-s, ei lubanud endale seal keegi kergelt kätega kõnelemist, vähemalt mitte avalikus ruumis. Esimene kiusaja oligi Guantanamo-poolel blond nõukogude nomenklatuuri-venelase karjääripritse, kes vene keeles asus läbi tõlgi valgustama minu keerukaid sugulassuhteid, ehkki iga taibukas oleks mõistnud sõnastada selle nii nagu too väidetavalt politseiründajast ameeriklane, kes pages 1976.aasta sügisel sotsialistlikusse Kuubasse Kalveti-onu autos – “Intelligence child”! Mida on kaasajalgi lihtsam aduda “Erasmuse laste” jmt uute võimaluste taustal. Undercover-elu vaevad ei tooda vastutulekuid neile, kes minusugustele kallale kipuvad! Debiilse tsõganiga on solidaarne vaid tema enda hõim ja homorongike, mitte vanad ja keerukate ülesannetega infojälitusorganisatsioonid. Samas, kuidas sa karistad inimest, keda rajoonipolikliiniku hoovis sadade silmapaaride all on prügikasti peal trahvitud? Suure rahasummaga, mida ta maksta ei jaksa või vangistusega, mis on kulu töötavale-produtseerivale elanikkonnale!? Mõnes mõttes on nn anaallunastusega raskestikasvatatav ammu surnud ja lootusetult autu, kui järgmisel ringil vahele jääb!

Esimene reaalselt peksasaamise olukord tekkis mul ENSV-s Eerika paneelamaja hoovis 4-aastasena. Oskate te ettekujutada 13-aastase varapuberteetse Tsõganovi ja minu kasvuerinevust? Et see nn suurema poisi autoriteediga ässitab mulle kallale 7- ja 8-aastaseid. Tulevad teevad mulle fašistile kambaka. Mulle pandi käsi külge ja üritati pikali tõugata. Keegi samaealistest tüdrukutest pani seda sündmuste arengut hoovis liivakasti juures tähele ja täiskasvanud mees väljus asja hoovi klaarima. Kui Tsõganov pani tähele, et see läbi ei lähe, siis üritas ta 30 meetrit eemalt tulles sekkujat ehk Messiast mängida. Kusjuures ma teadsin, et tema oli ässitaja, ent tema nahaalsus kallale minna oma kuuletujatele tegi temast lootusetu paaria. Täiskasvanud mees sai kohe teemast aru, ta uskus kooliminejate ütlusi ja üsna konkreetse hoiatusega selgitati Tsõganovile, mis tema istmikuga juhtub, kui ta mulle veelkord läheneda üritab või lapsi eksitab. Pole olnud? Ega tsõganid ei pea olema ilmtingimata seal, kus neil pole taskukohane elada. Tsõganovil oli mingisuguse Hiinalinna lobudiku kasutusluba, mida ta üritas pakkuda loana elada EW ohvitseride peenemate linnaosade majades. Ikka aru ei saa? Kui sakslased on nõus, las ostavad turuhinnaga teile kinnisvara välja, Kütt-Eikelmannid ei pea suguhälvikute hõimlasi spondeerima.


Mälestused (2): Koolmeister Juhan Saare teede ristumisest kapten Kütiga

11. okt. 2020

Suurem osa suguvõsast on selle mälestuskilluga küll tuttavad, ent eesmärk on need kõik siia kokku koguda. Juhan Saare (eestistamiseni Johannes Hammer) oli Narva vaeslastekooli juhataja.


Mälestused (1): Harri Avi teede ristumine kapten Kütiga

11. okt. 2020

Ma tean, ma peaksin ettevaatlikum olema kõiges. Nii väljaütlemistes kui ka interpretatiivsetes adaptsioonides. Harri Avi mälestustes tuleb Kütiga seoses tuttav ette toikaotsa ristikujuline lõhestamine, seda õpetas Vanemohvitser lastele väikesel paadiretkel Kuuba lahele. Ent kahetsusväärne on täpsustuste puudulikkus – oli see 40+ aastane mees või 20+ aastane, mis on peamise segiajamise allikaks, sest noorem mees tegi EW armees karjääri kiiremini. Mulle jääb mulje, et Avi-perekond oli Laiusel varem Koolmann, ent mul ei ole sedaveel kinnitada millegagi. Koolmannid on Järvamaal põlised.


1001 Stirlitzit (135): KÜLMA SÕJA VANG

10. okt. 2020

USA-s hiilisid algkoolipoisid vargsi ka pornoseansse vaatama. Üsna sarnaselt vandeseltse luues nagu klassikaline Itaalia kino neid kirjeldab – mõnikord ongi asi nii lõbus ja ülemeelik olnud! Mina olin liiga väike veel, ehkki ääre pealt 2-aastasena, oleksin saanud heita pilgu uuematele seksitehnikatele. Itaalia laste temperament on teistsugune ja ehkki Kütt-Eikelmannid olid väärt tundmaõppimist valmistab plebeistuv Eesti igapäevast pettumust. Info on kättesaadavam kui eales varem, ent stiil on madal ehk igaüks, kes raiskaks siin aega eesti keele kui võõrkeele õppimisele viskab varanduse tuulde. Paremini te seda minust selgeks ei saa. Mõned ülbemad KGB ja parteitüübid on õiglane surnuks sülitada, uskuge mind. Ent milleks see vaev ja vastutus!

Pärast Saksamaa-poolset Nõukogude Liidule välja-andmist 1978.aastaks tuli esimese alandusena üle elada KGB provokaatori Kaleviga fotosessioonid, mille KGB seersant Kalde organiseeris. Sugulased küll andsid tagasisidet, et ärgu ma kartku, sellest saab vähe kasu olema, ent ma igaks juhuks soovitan suhestik üle kontrollida ja mitte võtta sellistega mingeid ühiseid finantskohustusi. Ei ole aus öelda, et ka pärast fotopakazuhhat pole ette tulnud. Näiteks pildid tõukerattaga – see polnud minu oma, pidin paistma fotoseerial hoogsa ja rõõmsana. Füüsiline pingutus pani alati puhta vere minus liikuma ja avalduv rõõm esivanemate geenidest oligi loomulik!


1001 Stirlitzit (134): “…PROOVIDETA KINNITATI ROLLI…”

10. okt. 2020

“Rainer Kivi” paberid sünniaastaga 1974 vormistati mulle 1979/80, senini esinesin ma Romero Kütina ja USA või salastatud kodakondsusega, keda 1980.aasta sügisel 7-aastaseks saamise tõttu enam Taara puiestee lasteaia vanemas rühmas pidada ei saanud. Seega tervelt aasta ma molutasin, sest mind ei söendatud kohe kooli panni. Insener üritas seda kompenseerida sagedaste ühissõitudega. Kord võttis mind pigem sügisepoolsel ajal Viljandisse kaasa. Tal elas lähisugulase lesk Fellini mäe peal tumepunaseks värvitud vmt puumajas. Seal samas kohtusin ma taas Kreebsi-rolliga.

Ta üritas uurida, kas tema mängu on läbi nähtud. Kõnelesime muuhulgas ilmakuulsast kandlestaarist Elserist, kelle paigutatud pommist andis Stalini salateenistus Füürerile teada. Seal ma kohtasin ma jälle Kedagi. Ta oli vahepeal, Kreebsi sõnul, abiellunud ja saanud tüdruku, kes ei saanud olla vanem kui 2-3aastane. Kui mängisin teiste ümberkaudsete lastega, siis “naabrilaps”, aluspesuni määrdunud blondide juustega, ent seda märgatavalt poriste käsivartega tüdruk istus meie juures ja nuttis lohutamatult. “Issi tegi emmele jälle haiget!”, ja muudkui pillis. Vahest siis ma kuulsin esimest korda vanemate laste suust sõna asotsiaal ja kriminaal: “las ta olla siin, vanemad tülitsevad ja ema võib talle peksa anda!” Miks siis? Uurisin mina. Nad vaikisid. Tuli välja, et abikaasa oli naisel keelanud kellegi Mustlasega suhelda. Plikatirts läks ja kitus ära. Jutustasin sellest ka Kreebsile ja küsisin, kas aidata poleks võimalik. Kreebs ütles elutargalt, et selliseid, pidades silmas mehe kriminaalset tausta, pole võimalik kuidagi pikemat aega aidata, pärast hammustavad vastu. Kui ma aga kindlalt vestlust jätkasin, siis küsis, ega ma äkki siin endale pruuti pole välja vaadanud. Elu Kuubal oli ka temas kasvatanud kahtlustust mingisse uskumatusse Plaani ja Providentsi. Kes kellega ja kuidas suguluses oli – ratsionaalselt võttes, mul pole aimugi tõendilises plaanis.


1001 Stirlitzit (133): KREEBSI TEGELIKKUS (I)

9. okt. 2020

Kuivõrd minu enda identiteet, taust, kasvõi need itaalia poistega käidud ja nägemata jäänud kinoseansid USA-s, oli varjatud ja kontrollimatu ENSV-s, siis oli sama loomuliku kahtluse prismas tutvuda teistega. Legend ja mäng võisid saada sisseharjutatuks, ent inimeste päris-Algus, nende Ise kujunemine, oli ankeediajastu sirmi taga. Iga Kalde trupi kogunemist saatis kahtlus, et kas need mitte sarnase ilmega inimesed pole kokku kraabitud Elva valla Meeri poole maaparanduskraavi äärest. Teisisõnu valede tsirkus, kus liider mängis EsiKlouni jooksupoissi. KGB-Seersant Kaldel oli ka selline nauding.

Insener oli teadlik enda välisest, pigem siiski pealiskaudsest sarnasusest SS-brigaadijuht (kindralmajor) Wilhelm Mohnke´ga (1911-2001), mis oli esialgu kooskõlas tunnistusega, et tema suguvõsa on Eestis saksa verd. See ei mängiks iseenesest mingit rolli, kui Eesti ei oleks leidunud enne baltisakslaste minekut pealiini väikeseid võrseid segunenud perelugudega.

Insener tundis salapärast KGB major Kreebsi. Seda nime sellisel kujul Eesti talupoegadele pandud ei ole, ainult Krebs, küll aga eestistas ca kümmekond inimest end selle nime alt valla. Võib oletada, et nimi sai proportsionaalselt enam ajakirjanduses vatti, sest kirjutati otsesõnu, kes avaliku viina joomise pärast trahvi sai, järgmises episoodis end kõrtsi pööningul üles poos, kes salajahti pidas Paide külje all, kes kordniku eest Pala jõkke istus, kes sõimles majaomanikega ja jättis lese majapidamisriistadeta, et siis nime Tapal muuta (?).

Vanem ja noorem mees igatahes omavahel saksa keeles rääkisid. Mõnikord siis, kui tahtsid prolede eest sisu ka varjata. Üks kontrolljänes hüüdis vanemat otsesõnu kindraliks ja silti tema kabinetiuksel olen oma silmaga näinud. Baltisakslaste ajakirjanduse järgi on ilmne, et vähemalt üks saksa päritoluga Krebside perekond elas Eestis juba 19.sajandil. Enamgi, II maailmasõja ajal oli kaks Hans Krebsi-nimelist kindralit- üks Wehrmachtis, teine SS-s. Mis on ideaalne kolmanda varjamiseks.


1001 Stirlitzit (132): Kuidas Roomet Jakapi Tartus Kalevi tänaval elas

8. okt. 2020
Kalevi tänav Tartus – pilt on illustratiivne

Mõnikord 80.aastate algul lähenesid nõukogude pioneeriorganisatsiooniliikmed mulle kummalise pretensiooniga – Tartus Kalevi tänaval toimuvat alaliselt midagi kõlvatut. Mustlased saalivat seal poisikestega, vaadatakse 8mm tsellofaaniribalt rämedat pornot ja ähvardatakse lauanõudega naabritädisid, kui need üritavad lapseealisi perverssuse hammasrataste vahelt välja aidata. Ma ei teadnud sellest midagi, ma pole kunagi Kalevi tänaval elanud. Seal elas Roomet Jakapi, kes veel 70.aastatel võis esineda tervenisti venenimelisena. Koos KGB provokaatori Kaleviga, kes vahetevahel teeskles, et on 20.-30.aastat vanema generatsiooni mees ja teenis EW armees ohvitserina. Nii mulle väideti.

Ma kinnitan omalt poolt, et Kütt-Eikelmannidel pole KGB (porno-)klounidega midagi tegemist. Linnalegendis olevat KGB seersant Kalde süüdistanud Vanemohvitser Kütt teismelise Tsõganovi ärakasutamises ja mustvalgel porri tegemisele ajendaja, lausa ülesvõtjana. Sellele süüdistusele vastanud anekdoodi-Kütt ütlusega, et tema kasutanuks värvifilmi. Rahva suud sulgeda ei saa, teiselt poolt iga komnoorte luulu kommenteerida ja välja teha pole mõttekas.

Ma kordan üle siin motivatsiooni, miks ma neist asjadest olen otsustanud avalikult kirjutada. 2006.aasta sügisel kuulsin Artur Tsõganovi, kes oli esinenud 12 aastat Bruno Möldrina, suust jaburust nagu oleks mul tegemist veel mõne geide ringkondadega lisaks sellele, mille moodustas tema šarlatanidest kaasvõitlejatega. Uue nimega oli Tsõganov jõudnud mingi kummalise usaldusläveni, mida tal varem polnud. Kunagi käis ta hoogsalt ringi, et tema itaalia maffia´ga seotud on, kuigi eales USA-s viibinud polnud ja tsõganitega selles tegemist ei tehta. Siis tuli ta välja jutuga, pärast Silvester Stallone esimest Rambo-filmi, et itaalia juurtega näitleja minu vanem vend on. Need esimesed paha haisu tegemise katsed trepikoja nooremate poiste ringist kaugemale ei levinud, sest Tsõganov oli tuntud ENSV debiilik. 2006.aastal oli tema uus varjunimi veel tundmatu ja ilmselt seetõttu seadsid nii paljud end ohtu tema järelekordamisega. Mis ei tähenda, et te andeks saate.


1001 Stirlitzit (131): Mida näeb ebaaus ja loll inimene?

7. okt. 2020

Kreeka moralistid kipuvad olema ühel meelel, et rikutud natuur peegeldab vaimupuudused välismaailmale ja lõpuks nad peavad ebaloomulikuks ehk ka teeskluseks, isegi vandenõuliseks, kui kõik pole samal kombel kadunud. Puudulikud inimesed ei vaevu kaaluma asju väljaspool omakasu, seetõttu teoreetilises mõttetöös paljastub alati nende piiratus. Nad ei ole võimelised tegema vaimutööd väljapool erapoolikust ehk parteilisust ja fraktsioone.

Kui ma 1989.aastal sain juurdepääsu raamatukogu seni suletud rahuvusriigiaegsetele fondidele, siis ma tundsin huvi muuhulgas EW gümnaasiumiõppe kehalise kasvatuse programmi vastu. Selle sisu kohutas mind – ma poleks eales suutnud seda täita väga hea hinde peale. Selle nõudlikkuse aste oleks õigupoolest läbi kukutanud 2/3 abiturientidest. Selles oli inglise poksi alusõpetus. Iga poisslapsest lõpetaja pidanuks valdama poksiteooriat muuhulgas pettelöökide ehk feinting osas.

Floridas elamisel käisin mõned korrad kinos. Ma ei osanud selles veel au näha, et ühiskülastuse korral istus saalis ka El Padrino (vihjan hispaania keelega kontekstile tema troonimises). Seansi lõpus istusid nad kõik piinlikult korrektsetes ülikondades, värske juukselõikusega mehed, silmad maas ja nägu meelitamisest õhetavatena. Tagasihoidlikult, sugugi mitte tsõganitele omase ülbusega reageerisid nad Coppola kinosaagale.

Ent ma käisin ka minu meelest väiksema vaatamise korras Bruce Lee ühte filmi (Enter the Dragon) vaatamas. Itaalia poisid kommenteerisid kärarikkalt kõiki ettetulevaid liikumisi. Seega kaheaastaselt pidi olema mul mingi arusaamine juba pettelöögist. Ivani, Üllet ja Mašat seal polnud, sest nende verel pole itaallastega mingit tegemist. Pettelöögi eesmärk on ära petta, kust rünnak tuleb, viia kaitse teise kohta. Peatada vastase liikumine ründekavatsuselt vahetule kaitsele. On aga üks tüüp, kelle vastu ei tohi neid kasutada – need on elukutselised provokaatorid. Organisatsioonikuuluvus lihtsustab nende markeerimist. Kui Lampjalal pole veel selge, siis sinu Emme on provokaator ja pettelöök ei niida kedagi ega heida ühegi seina vastu!

Mida lolli inimese silm näeb?


1001 Stirlitzit (130): Pedeapsă

7. okt. 2020

Mis keeles räägitakse kaasaegses Wallachias? Et geetide järeltulijad slaavisõnavaras väljendavad ennast, pole piirkonna esiajalugu arvestades üllatav, küll aga ladina ehk siis romaani keelkonda klassifitseerumine. Kuidas see juhtuda võis? Rooma kristianiseerumisega, et pärast kuuendat orja-aastat, järgides monoteismi seaduseraamatut, sealt võetud sõjavange ja nende järeltulijaid vabastama hakati, sest Doonau-äärne provints oli Rooma hiline ja lühiajaline vallutus?

Niisiis abieluväliste laste sissesättimist nii, et see kodunaasvate venelaste või ka okupeeritud aladel tublide vene emandatega liite ankeeditaagaga ei risustaks, vahendas teenena muuhulgas Kalde-Krebs perekond. Teisisõnu eelkõige mitte-valged ja mittenatsionalistliku taustaga nomenklatuuri-hakatisi pidi selline nn võlakarmaga seisuse arvelt korraldatud süsteem aitama. Ilmselt minusugust avalikku Kütt-Eikelmanni ega Narva vanu tugiperestamine ei pidanudki kuigivõrd aitama, sest ei saanud kuidagi sinist ankeediraskust muuta. Ent neil oli vara ja sidemeid, mida oli võimalik prolevõsa huvides ära kasutada. PEAASI, ET LAPS POLEKS LASTEKODUS KÕRVUTI KRIMINAALIDE, SUGULASTE TÕRJUTUD ORBUDE JA INVALIIDIDE LASTEGA!

Ma ei hakka siin pikemalt selle üle targutama, vaid teen ettepaneku, et tulen 12-aastaks koos prügikasti kõrvalt üleskorjatud Serjoža või Arturiga või Vanjaga sinu Põltsamaa korterisse elama. Lapsi väljaajada ei saa, ent täiskasvanud võivad ka vanavanemate juures elada. Seal sinu korteris, sinu nimega signeeritud raamatute riiuli all lasen Vanjal sinu lapsi taguda, sest see kustutab karmavõlgu. Õiendan, käsutan ja karistan suvaliselt, nii nagu pähe tuleb. Lõpuks erastan selle väljaostetud korteri ja nimetan sind valetajaks, väiklaseks ja vägivaldseks terroristiks, kes ei oska oma saatusega leppida.

Selline põis tuleb veel õpetama!


1001 Stirlitzit (129): Võõrad munad

7. okt. 2020

“Kuuldus, et Kalde-pere sai jälle üle pika aja kokku?”, küsis väikest kasvu noor mees keskaealiselt naiselt. “Üks kopsis kontsadel mööda tuba ringi ja teine käis järel, ja muudkui tänitas nagu alati?”

“Yle hoolde oli beebi usaldatud! Käis tehtud ilmel ringi ja seletas kõigile, et kui see peaks pikemalt siia majja jääma, siis tapetakse ära! Keegi kohe vilistas majori akna all teises maanurgas ja tuli uudist kaema. Tegi hirmsat skandaali – nad polnud ju tervelt aasta teineteist näinud vahepeal. Nõudis selgitust, et kindlasti ei saa poiss tema oma olla. Ta olnud temaga pool aastat enne beebi oletatavat sündi viimati koos. Siis tegi mähkmed lahti ja vaatas ka munade pealt. Seda vananaiste tarkust teadvat ta enda hinnangul hästi. Selliseid suuri mune tema suguvõsas meestel kunagi pole! Aga kohe vilkus ka kahtlusalune! Selline jutt vihastas Ylet nii, et ta olevat vana nokka löönud millegagi ja põgenenud!” Keskaeline naine hakkas naerust puksuma.


1001 Stirlitzit (128): STAS-i Yle

7. okt. 2020

Ajuvenelased ei saa aru, et eesti keel ei ole iseenesest mingisugune lunastus, mis teeb kellestki 1944.aasta-eelse Eesti täisverelise pärija, kui poole sajandi jooksul sai tehtud kõike muud kui ligimest armastatud. Enamgi, ma eelkõige kuulsin kui et nägin kolme aasta jooksul Kalde kabineti kõrval arestis istudes üsna palju asenduste tegemisest. Nõukogude kiimaline ühikaelu tootis suure hulga igasuguseid pooleverelisi, keda tublid vene proletaarlased kodus häbenema pidid: kapitalistide-valgete või natsionalistide-fašistide esivanematega kahesse tehtud sugu seadis sigitajaid kohtlasse valgusse. Lastekodusse tervete-töötavate vanematega järeltulijate sattumine leidis tee ankeeti ja diskrediteeris, seetõttu oli Kalde taolistel KGB-meestel fixer´ite roll ja nad tegid sellistest asendusrahva aine. Mõnikord sellised produktid teavad, kust nad tulevad, ent uues riigis ikkagi nahaalselt mängivad kõige õigemaid eestlasi. Ei ole vaja sovjetimatse karta!

Yle oli ka selles KGB-Kalde businessiga ühes paadis. Formaalselt oli Ülle Karakulkol töökoht EPA-s. Ta juhendas mind probleemide jmt korral tulema agronoomiakateedrisse. Tavaliselt ruttas laborant maaviljeluskateedrisse teise korruse koridori kaudu, ent ei jäänud ka 5-6-aastase poisi eest varjatuks, kui ta sootuks Tõnissoni suvemajade ehk ka Krebs-Kalde maja aia poolt tagasi ruttas. Mingil hetkel tuli agronoomia riidehoidu tööle mõnikord ka elegantset valget ülikonda kandev tõmmu mees, keda Ülle “Odessa mustlasena” tutuvustas. Alguses see tsõganitüüp tahtis mind tigedalt minema ajada kallalekippumise hinnaga, kui ma n.ö Elsale (tegelikult Üllele) järgi tulin. See keskealine tsõganimees oligi see, kellel oli ettevaamatust Keegi välja kutsuda, kes sealt siis minema põrkas (“Ei taha mjina temaga kohtuda-rääkida!”), et siis ka lihtsameelselt seletada, kes on Ülle ja kes Elsa. Kütt-Eikelmannide nimi pani ta higistama. Ta kartis ainuüksi Vanemohvitseri varjugi! Tsõganov& co võiks temast eeskuju võtta!

Keegi võiks siiski mulle seletada, kuidas Entebbe saksakeelsesse naiskonda sai täpselt Yle välimusega seikleja. Kui see polnud tema, võimalik et ma detailides eksisin, sest nägin teda Aafrika hämaruses laohoonest 20 meetrit eemal. Sellel ajal minu silmad olid vaieldamatus korras, ma polnud veel teinud vinguses tööriistakastis retke üle NL piiri Türki. Kus oli Yle Karakulko 1976.aasta juuni lõpus ja juuli alguses? Ma pakun, et ta kasvas Kalde-Krebs majas ja mingi osa elust võis õppida Ida-Saksamaal, mis seletaks ka seda seiklust, kui mind, Romero Kütti, 1976.aasta oktoobris toodi USA-st ebaseadusliku piiriületuse korras via sotsialistlik Kuuba Nõukogude Liitu? Ma olin teid näinud? Ning arvestades kõigi teiste Kaukaasias kolonnismugeldatud laste lämbumist poleks pidanud kunagi 1978.aasta suve nägema? Mis tänu mul peab olema värdjate suhtes? Teiesugune sitt mind ei tapa!


1001 Stirlitzit (127): “Ugandast Ugandisse!”

7. okt. 2020

27.juunil 1976.aastal olin kaheaastasena, kolmeseks sain septembris Kuubal Havannas Euroopa reisi oodates, astunud koos peresõbrast naisega Air France Flight 139 (Airbus A300) pardale, kui pärast Tel Avivist väljumist, vahemaandumisel Ateenas, astus lennukile vähemalt kaks palestiinlast ja kaks vasakpoolset Baader-Meinhof-gängi liiget Wilfred Böse ja Brigitte Kuhlmann. 248 reisijaga lennuk suunati Benghazi (Liibüa) (2011.aastal kohtus Gaddafi oma saatusega) kaudu Ugandasse Entebbe lennuväljale, kus Idi “Nahui” Amini mustad sõbrad tervitasid maruliselt revolutsioonilist transporti. Ma olin teel Pariisi, et kohtuda seal oma tulevaste prantsuse tugivanematega. “Prantsusmaal on väga häid sõjakoole, kui sinna otsa peale saad, siis saad ka USA-s kohale!”, seletas mulle Vanemohvitser. Selline oli tema plaan, algusest peale siirdeline ja inimeste-hõimude-rahvaste kokkuviimine. Kui mind patuga pooleks esimeses satsis vabastati, sest olin tegelikult USA kodaniku paberitega, mitte idablokiline, ent selle otsuse tegi mind saatev naine minu eest, siis Ateenas teatati mulle, et sakslaste sekkumist Läänes loomulikuks ei peata, küll aga on minu rong läinud. Nad olid eakad inimesed ja kiirustasid kohustuste võtmisega. Nii ma Prantsusmaale ei saanud. Järgnevad kaks aastat tõid veel ühe tagasilöögi just läänepoolsete sakslaste poolt, kui mind millegi pärast jälle Nõukogude Liidule välja anti. Lõpuks pandi mind Saksamaalt saadud stipendumi korras 2005.aastal kokku porno-idiootidega ja 2006.aastal selgus, et sakslased annavad doktorikraade imbetsillidele, kes pole loogika õpikut 5.leheküljest edasi lehitsenud, sest tavaliselt 6. leiate loogilise ruudu-nimelise diagrammi. Ma ei ole mingil kombel teie hulgast, et pean sellist “peremehetsemist”, ülekohus on liiga vähe öelda, oma saatuse üle sakslaste poolt taluma.


PrOSTIMEES (4): Kas teie näete seda kommentaari, mida saab teha vaid kehtiva ID-kaartiga?

6. okt. 2020