1001 Stirlitzit (107): YLE PÕHIKOOLIST

7. aug. 2020

Eriti okupatsiooni-järgsele eesti sugupõlvele on omane taibata möödaläinud võimalust ja prohmakat suure hilinemisega. Sotsiopaatidest tsõganitest teil raskustes mingit tuge ei ole, mäng käib teie enda rahaga (nii kaua kuni veel teie vahenditele mingi väärtus on omandatud, mida pärast omariikluse kadumist pole) ja sama edukalt nagu Ian Flemingul, kes alati kasiinost luuserina väljus. Te ei saa oma aega tagasi. Bordellisümpoosiumid olgu iga osalise enda taskust kinni makstud!

Kütt-Eikelmannid ega siinkirjutaja eesti tsõganitele midagi ei võlgne. Küll aga vastupidi ja peamiselt puudutab see varaliste kohustuste täitmisega viivitamist. Ei ole vaja ka Hispaaniasse ronida – seal t e i e sugulasi või suguvõsa tänuvõlglasi pole, ehkki mööngem et tsõganitel on uskumatu riskivalmidus vaenuakte tagantjärgi reinterpreteerida teenetena. Varjus on vargus ja kohtu ees valetamine jääb valeks.

Ma olen Stirlitzi-poolkoomikas juba jutustanud, väga põgusalt, KGB Melso lese Liida Karakulko külaskäigust Eerika paneelmajja 1986.aastal. Ema-tütre vahel puhkes tüli ja omavaheliste suhete klaarimise innukusest sain ma ka klassikaaslaste märkuste varal aimu kuni põhikooli lõpuni. Liidia vist ei teadnud, et Eerika paneelmaja korter, kuhu ta külla tuli, oli algselt Eikelmannide nimel olnud, erinevalt II trepikoja nn tsõganipesast. KGB-l olid laiad volitused ja nad võisid isegi kohtuotsuseta, ka nõukogude kohtu ümberpööratud resolutsiooniga, ikkagi inimese kodust välja visata ja ühiskonna huve esilekohale tõstmise retoorika ettekäändel sisse kolida. Mulle tuleb ette ühe vana naise lugu, kes konutas oma perekonna vana eramaja väikeses suvetoas ja kui kuulis, kes ma olen, saatis mulle aastakümnete kibedusest loobudes sõna, et ta mäletas Linda Eikelmanni. Ja sai aru ka minu positsioonist või olematust saatusest tsõganiülbikute Eestis.

Niisiis käis Liidia Melso-Karakulko nn küla peal Ülle või Yle kohta leierdamas. Mina olevat tema versioonis ka üsna loll, et ei saavat aru elementaarsest, mida kõik teised teadsid. Üllel ei ole kõrgemat haridust, ka mitte EPA-st, ei saa olla, sest tal on kõigest põhikool lõpetatud. Keskharidus jäänud korduvalt läbimata. KGB-seersant Kalde olevat seevastu spetsialiseerunud puude või puudulikkusega inimeste ekspluateerimisele. Anaalpäkapikk sekkus karistus-skeemitamisega sinna, kus tavaliselt inimene kriminaalkaristusega tsoonidesse istuma pandi. Tema leidis, et inimene saab vangis olemise asemel olla nõukogude ühiskonnale teenetega kasulik. Nii rääkis Liidia Karakulko, ilma et ma siin pikemalt süveneks ja stiiliga vaeva näeks.


1001 Stirlitzit (106): “Trauma-Artur”

2. aug. 2020

Kõige suurem tatamil käija lebas keset ägedaid rünnakuid ja kontreerimisi kaarhalli vasakus küljes maadlusmati ääres ja tema kohal seisis lühem-kergem noor leningradlane käsi laiutades. “Tõuse püsti ja maadle edasi, Artur!”, ütles noortreener nõudlikult enne lõplikut Tsõganovi väljaviskamist. “Ma kaitsen ennast parteris!”, vastas paks tsõgan, tõmbas käsivarred veel tihedamalt külgede ligi ja teeskles maadlust edasi. Naaberriigi tumedavereline dünamolane oli nüüd veel nõutum, sest ta seekord isegi ei kummardunud ega passinud jaluletõusmise järel kiirrünnakuks võimalustki. Supertsõganile oli just süstitud kõigi juuresolejate nähes sooritust parandavat ainet ja meedik tegi märkuse, et tal on nn arstiabi tase ammu juba normeületavas kõrguses.

Aastaid hiljem ma vestlesin Arturiga jõusaalisooritustest. See oli 1995.aasta kevadsemestril, mitte varem. 1994.aasta novembris oli minu kaal pärast kahe aastast pausi langenud keskkooli-eelse taseme suunas – ca 79kg. Mõnes mõttes oli 2006.aasta sügis ju kordus. Kas ma siis olingi jäänud nõrgaks? Ehkki treeningkordi kahe aasta kohta tuli alla 20, ma tegin üsna suure arvu tunde füüsilist tööd, et toetada ülikooliõpinguid, sest minu vanemate raha oli KGB-tsõganite tasku rännanud. Kui ma alustasin uuesti jõusaali treeningutega, siis üsna kiiresti kahe kuuga suutsin oma kehakaalust 20kg enam üles tõsta – 80 kg puhul läks üles 100 kg, kuna lihasmassilt olin keskkoolilõpetamisajast tunduvalt maas. Kaalusin keskkooli lõpuülikonnas 87 kg ja kõverdasin rutiinselt rippes käsi 30 korda. Niisiis tuli rinnaltsurumine tudengite vahel jutuks ja Tsõganov (“Bruno Mölder”) väitis, et ta 120 kg olevat surunud. Mis hiljem meenutas mulle paksu tsõganimehe vingumist Tähtvere maadlussaali nurgas, et 120 kg kuidagi ikka rinnalt üles ei läinud. Ka +120 kg kehakaaluga ja sterodide hobusedoosiga. Ma olin sellel ajal 4.klassi poiss, kes käis tasulises judoringis. (Tasuta treenimiseks pidin ma kohe võitma hakkama – kõigepealt finaalmaadlus 1987.aasta laste jõuluturniiril Tallinnas, seejärel järgmisel kevadel super-Tsõganovi esimese rünnakuga perselitõmbamine o-uchi-gari´ga.)

25-aastasena, selles eas käis Tsõganov Tamme gümnaasiumi hoones õpetajaid õpikute tagastamisega naerutamas, oli 120 kg kangil mitte maksimum vaid põhitreeninguraskus, mida kesksetes seeriates surusin 8-12 korda. Minu enda kaal oli 110 kg sellel ajal. Tsõganovi kõrvaltjälgimisel paistis välja tavalise komsomolipasatski eluvaade. Ta ei saanud kuidagi aru, kui naeruväärne oli lapsevanemana saata asju siluma KGB-pervert Kalde: selles koolis käis ka teiste KGB ohvitseride enda-sugulaste lapsi ja haritud inimeste seas levib info kiiresti, kes on ohvitser ja kes pelgalt homopeldikute vastuluure vanemseersant. Mina lähtusin treeningsihtide seadmisel steroidideeelse raskejõustiku arengust ja profisporditulemustest. Lurich ja Hackenschmidt surusid puhtalt 160 kg. Mina siiski nii andekaks ei osutunud, sest Lurich tõukas 90kg mehena rinnalt ka 200kg. Mina olin jõusaalis alati tublisti raskem. Niisiis, ka hobusedoosiga ei suutnud +120kg Tsõganov rinnalt üles saada üle 120 kilo, mis viitab igati eelduste puudumisele.

Kui Tsõganov ilmus 1993.aasta hilissügisel tudengikandidaadina Marksu maja II korruse paremat kätt esimesse auditooriumisse, siis esimestena lasid tema ilmumisest ennast segada Tammaru ja Valdar Parve. Artur oli juba astunud ligi ja tutvustanud end ameeriklasena, väliseestlase Bruno Möldrina. Tema tegumood paistis tuttavana, ent varasemas elus polnud ma temaga kunagi näost-näkku väga harvadel trehvamistel, üle 4 minuti kokku puutunud. Valdar Parve seevastu end alt vedada ei laskunud. “Sina oled Tsõganov!”, ütles dotsent Parve korduvalt. “Sinul ei ole haridust, sinu kool jäi lõpetamata, et siia tulla, see on ülikool, sina pole kooli sisseastunud!”, lisas ta rangelt. “Sina ei pea ilmtingimata saama neid samu asju, mida teised!”

Psühhiaatrina oli tal mingisugune siseinfo tema isiksushäire iseloomust. Minu poolest võis ta olla ka Artur Tsõganovi noorem vend, sest olin tõesti seda väikest napakat 1982.aasta paiku Tamme staadioni kõrval kohanud, ent mul mul polnud aimugi, milline ta võiks välja näha pärast puberteeti! Mul oleks olnud ebamugav ka seda olukorda hakata seal torkima, sest andsin esmasel kohtumisel talle tänaval kere peale!

Keegi professoritest kinnitas hiljem lakooniliselt, et lektor Tool pole Arturile kunagi matriklisse kirjutanud üle rahuldava, vihjates et olid esinenud korduvad läbikukkumised. Seejärel lisas keegi sama märkamatult ja rõhuasetuseta, et kuivõrd vangla USA-s traumeeris Artur Tsõganovit, siis suuliste esituste asemel lasti tal tuua …. kirjalikke töid. Saate aru!!!!!!

Ta läks KGB pardina, pärast KGB kooli, mis ta nõukogude armeetenistuse läbimise nõudest säästis, vastasel korral pidanuks ta vanglaleiba taas suus leotama, USA-sse ei tea kellelt varastatud sünnisertifikaadiga ja kui täiesti õigustatult sisse kukkus, sest ka KGB part on jõuguliige, apelleeris isiklikule asjasse puutumatusele. Anglo-ameerika õiguses laieneb süü ka kuritegeliku assotsiatsiooni liikmetele ja inimene peab endale aru andma, enne kui KGB kooli vilistlasena uue nime all peavaenlase territooriumile elama asub.

Kelle tööd need olid, nüüd ikka teate, millega TÜ õppejõududele muljet avaldati?


“Sõrmuste isandad” ehk Bósa ja Herrauðs´i saaga

29. juuli 2020

Bósa ja Herrauðs´i saaga esimene käsikiri pärinevat enne 1350.aastat ja see on üks vanimaid omasuguseid nn infotarvikule kantud pulmapidustustenaljandeid. Saaga sündmused leiavad aset 760-95, mis hõlmab ajavahemikku, kus leiab aset Bravalla lahing (770) ja lõpuks sünnib Herraudsi pärija Ragnar Lothbrok (795-845). Jutustuse konstruktsioonis ja semiosfääris annab aimata 20.sajandi meediarevolutsiooni, mis kasvatas indogermaanlaste kultuuris tuure just sõnapaari seks ja vägivald ümber. Baga-Bosi (nagu Paha-poisi) seikleb Läänemere idakallastel kolmes detailselt edastatud ehk pornograafilises episoodis noorikute sängides ja kingib igal korral libeda vastutuleku eest kuldsõrmuse. Abiellub ta seevastu Bjarmalandi kuningatütre Edda´ga, mitte lahkete, ilmselt soometõuliste, talutüdrukutega. (Dr Leo Luks võiks tundliku sulega viikingikultuuri jõuliste kujunditega kaunistatud, kokku ca lehekülje pikkust, erootikat uurida ja edastada teadmised Põhjala ürgseksualiteedi ebanihilistlikust püsivusest laiemale lugejaskonnale mõne Eesti kultuurväljaande vahendusel.)

Saaga peakangelaste-kamraadide Bosi ja Herraudri tegevus keerleb pärimise, väärimise, isaheakskiidu ja kuninglike abikaasade leidmise ümber. Kellele ei ole tekst kätte sattunud, siis olgu lühikokkuvõttena järgmine siia lisatud enne põhiargumendi juurde minekut. Ida-Götamaa kuningal (ent võimalik ka Gotlandi kuningal) Ringil on kaks poega. Esimest abieluvälist last ta armastas sõltumata Sjödr´i ehk Dengelpunga omadustest, kuivõrd ta oli lojaalne ja tegeles edukalt riigi jaoks peamisega – maksude korjamisega sõltlastelt. Smalandia ehk kardetavasti soome juurtega kuningatütar Sylgjyga saadud poeg on spordimehevoorustele vaatamata vähem hinnatud. Mõnes mõttes meenutab lugu hilisemat Itaalia normanni Robert Guiscardi poegade Roger Borsa ja Bohemundi vahelist rivaliteeti. Tumedavereline Bosi oli legendaarse viikingi Tvauri poeg, kes suurekasvulisena ja temperamentsena suutis paljusid mängude käigus haavat – ühel murdis käe, teisel jala, kolmandal lõi palliga välja silma. Kuni kuninglik ihukaitse relvad haaras ja teda lihtsalt läbi pista tahtis. Herraudr astus kamraadi eest välja ning viis lindprii viie vana laevaga maalt välja: nii mindi Götamaalt Taani ja Saksamaa rannikualade suunas (Põhjamerel?), kus viie aasta jooksul mööda Põhja- ja Läänemere rannikut rüüstati ja sõdimisega end toideti. Siis aga otsustas Sjödr minna makse võtma Bosi isalt. Kamraadidel oli kokku kolm laeva, kui asi ilmseks tuli. Torm ajas laevad lahku ja kui Sjödr Austurwegrist ehk Eastlandi poolt Vindlandi ehk WeonodSysseli tuli, siis kasutas Bosi ainukese laevaga võimalust ning esitas väljakutse kuninga sohipojale. See jäi tapluses alla. Kuningas Ring aga ei kavatsenud asja andestada ja vaid nõid Busla sekkumine päästis Bosi hukkamisest. Kamraadid pidid maalt lahkuma või mitte enne tagasi tulema, kui on mere idakaldalt kätte saanud hiigelkotka või Tulilinnu-Pääri kullatud muna. See oli raske ülesanne, sest nendest aladest ei teatud midagi. Nad maabusid inimeste elukohtadest eemal paika nimega Vinuskogr, mis võiks olla tõlgitud Väinamets vmt. Bosi kasutas mehelikku võlu ja pärast vastastikusel nõusolekul aset leidnud vahekorda idateelase Hoketilli (Hakjala-Ohhekatko/Odenkatken-Ohhokatko?) majas sai kohalikult noorikult informatsiooni, kuidal Jomala-templi juurde pääseda ja mis neid ees ootab. Infosõrmuse jagab Bosi sealmail veel ühele noorikule, kolmanda saab Austurwegri idanaaber Glaesivöllumi talutütreke.

Tuleb välja, et Austurvegris võisid templiteenijad, ka preestrid, olla sõltlased-trollid. Nad mõrvavad jälgilt hallis rõivas lehmatooja trolli, tapavad Tulilinnu koos Ülempreestritariga, riisuvad väärisesemed, päästavad kultuse orjaks tehtud idakuninga tütre Hleidi (Leida?), leiavad muna ja panevad hoone põlema.

Ilmatu kõva saagiga koju jõudnuna, millest ainuüksi templikate vastanud Kreeka mere enam kui kolme laevatäie väärtusele, järgnes leppimine Ringi poolt, seda enam et kaks talve oli möödunud. Ent sellel ajal, kui Bravalla lahing kõik skandinaavlased enamasti kodust ära viis, tuli Glaesivöllumi kuninglik laevastik 22 laevaga Hleidi-Leidat otsima. Kuningas Ring ei tahtnud noorikut välja anda ja Austurwegi poolelt seal teenivad maakaitsjad-land-varnarmenn Hraerek ja Siggeirr tapsid terve ihukaitseväe ning seilasid tagasi Glaesivöllumi.

Lahingust kuu aega hiljem tagasi tulles nägid kamraadid sündinut ja 30-mehelise kiirjõududega otsustasid pruudi tagasi varastada. Ehkki iga sadamat ja linna valvati, suures lossis olnud 100 uksest iga juures kaks meest valvamas, suutsid nad Siggeirri pulmade pidu segada, jällegi Bondi-kombel voodis ammutatud nooriku tarkuse varal: muusik Sigurd nüliti selleks, et vembumees Smidur tema nahaga pillimeest saaks mängida (“Sigurd”) ja suure joomingu haripunktil löödi kuningas Godmundaril kolm hammast kurku, et siis akende kaudu pillikeeltesse mässitud Leida maapinnale viia ja sealt piraadipaati põgeneda.

Teel koju Götamaale leidus hargnemispunkt, millest teise teega saanud Austurwegri. Baga-Bosi läks sinna kuningatütar Edda järgi ja kuldpärlitega (?) õnnestuski tal eunuhh Skalkr (kolge on murdes kurikas (Mihkli) tappa, kes seisis nuiaga viimase pruudiviimise teel. Ebaausas heitluses said kamraadid purunenud kilpide jmt kiuste kahekesi munadeta orjast jagu, kui köiega kägistasid ja tammepuu otsa riputasid. See on võtmeline koht, mis viitab, kus see Biarmia asetsema pidi või tuleb kogusüžeed võtta vitamiinivaeguses Islandi kalurite fantaasiana.

Sellisele topeltsolvangule võibki vaid sõjaga vastata. 56 suurune laevastik (16 Biarmiast+40 Glaesivöllumist) seilab kättemaksuks Götamaapoole, kus fantastilises lahingus Austurwegri kuningas Harekr (Jarek, Jari, Joorik, Jüri, Horik, Hoorik?) korduvalt kuju muudab: temast saab LendDraakon-Päär, kes sülitab tuld ja mürki, seejärel hiid-Kult, kes Herraudr´ilt rinnanibud luuni ära hammustab. Neile imedele vastab keegi (arvatakse et Busla) teise müütilise linnu väljailmumise ja pikahambulise koera puremisega ei-tea-kust keset merd ja meeste taplust, kui idateelane on 12 teisega götamaatlaste alusele astunud. Loomulikult kamraadid saavutavad selles verises jäsemeid kärpivas lahingus ülekaalu ja Herraudr lubab anda Leida tütre Þóra borgarhjörtr´i (Doora-Tore) sellele, kes kuldsest munast koorunud esialgselt väikest kuldset ussi julgeb toita. Sellega saabki hakkama alles Ragnar Lothbrok.

Argument

See oli lühidalt sisukokkuvõte. Tavaliselt alustatakse selle teksti määratlemist Bjärmalandi järgi. Vanematel kaartidel on nii kaks Vitepski kui ka Biarmiat-Permi. Ent see ei sobi kokku teise samavõrd tihti tekstis kasutatud ajaloolise mõistega, mille kasutus on rangem ja tuntum, ehk Austurweg´iga. Raske on ka kujutleda, et Biarmiast idas on suur riik, mida vardjatena ehk professionaalidena tasu lootuses teenima minnakse. Samas on Austurwegi puhul see lihtne. Vaieldamatult osutab Jomala ja Austurwegi mõiste, et tegemist on läänemeresoome tsooniga, mille puhul haruldasemat kasutust tuleb otsida Samlandi, Kuramaa, Liivi, Eesti ranniku ja Ingeri-vadja aladelt. Ei maksa ka loobuda unelmast leida veel Eesti Väike-Trooja ehk selle templi alus või samalaadsete ehitiste kivistlaotud käärkambreid, kus hoiti toitu aga ka noviitse (et neid pühitsuskõlbmatuteks ei saaks muuta). Austurwegri tempel oli skandinaavlastele suur luksus: Keskset Jomala-alarit kuju (ilmselt kreekalikul viisil esitatud) riisuti kuldkroonist, millel oli 12 vääriskivi, +12 liitrisest hõbekarikast (sees punane kuld), 300 kuldmarka väärivast kaelakeest ja altariväärismetallist kate maksis enam kui Kreeka mere kolme laeva last. Altarit kaitses suur raisakotkaline (või Põhjakotkas?) või lausa müütiline Tulilind-Päär ise, kuna teises seinas passis täiskasvanud sigitusvõimeline pull, kellele lehmade ettetoomisega kinnitati jumaliku loomisvõime alalist kohalolekut. Ropuvõitu, ent arusaadav loodussümbol. Huvitav on ülempreestritari, kange võitleja, trolliks nimetamine – kui kõvad need mehed siis ikka olid, kui naisest ja loomast nõnda raske oli jagu saada või olid need nunnad sõdurid neil agadel? Igatahes suurest Idariigist asenduse toomine Leidana ju viitab, et tema sugu, vaatamata isa nimele Godmundur, pidi olema Jomala-rahva jaoks omavereline! Kokkuvõttes, kellel muinasajal Läänemere ääres perse paljas oli – kas nendel rahvastel, keda saamid üldistavalt sakslasteks nimetasid või läänemresoomlastel?

Mündileiud-peitepangandus tõendab, et Taanist Laadogani oli hõbe vääringuna suures koguses levinud. Me näeme siit samuti, et Austurwegr-Jumala tsoonist tulemine ei takistanud islandlaste teadvuses neid käsitamast Hraerekr ja Siggeirr nimede varal või siis oleks umbkeelsus takistanud kohalikel noorikutel printsile teateid anda. Hraerek on see sama, mis venelaste annaalides esinev nimi Rjurik, ehkki sajand varasem sündmustik ei luba neil olla riigirajajad Rjurik-Sineus. Jomala-sulane ja idateelane Rjurik oli Islandil võimalik!

Kõige olulisem argument on kohimees Skalkr´i tammepuu otsa poomine. Valge mere ääres ei kasva lehtpuid, kui need väga haruldased ja alamõõdulised pole. Tammepuu levikupiir on Wisu rahva Valgejärve piirkonnas. Teiselt poolt Perm-Biarmia toponüümi leviku uurimine näitabki enamvähem neid mitmeid kohti varases kartograafias: Permi-Koola, Karjala-Perm, Wisu-Permi, Põhja-Väina Biarmia ja Komi-Permi on võrdselt legaalne. Eesti aladelt leiab Ida-Virumaalt Permisküla ja Sakalapoolelt Pirmastu-Permesti. Kui kaevata põhjalikumalt, siis leiab veel.

Ma ei ole selle joonise õiguste omanik

II Argument ja hüpotees

Saagat lugedes oleks väga raske ette kujutada, et kuidas Sjödr sai Bosi ga torm järel Vindlandis (Pomorze) kohtuda, kui see poleks olnud see Austurweg või siis vastupidi Poola rannik (oletada Gröönimaa vabu veeribasid?). Kuidas sai pruudiröövijate teekond pärast Idast tulekut hargneda, kui Glaesivöllum, poleks see sama Gardarike algprovints, mida segadusi tekitavalt kord Holmgardi, kord Colmogardiana, mis on tõesti Biarmias, määratletakse. Neeva jõesuudmest väljudes saab rannikusõiduga suunduda lõuna või põhja poole, kuna Valge mere kaudu hargnemise ette kujutamine teise siirdeteena Götamaale oleks ülimalt keerukas. Laevade suurus (24-30 meest ühelaevalisel retkel) viitavad mitte ülevedamisteedekõlbulikele haabjatele väikejõgede-järvede rägastikus vaid suurematele alustele.

Meil on kuningas Alfredi hilisema kirjelduse seisukohalt kaks tundmatut selles loos: Biarmia ja Glaesivöllum. Viimane võib olla nii väli kui ka riik (velldi-wald), ent kindlasti astseb see esimesest idapool, kuna esimene on rannikul. Võib-olla aitab siin komplekti-hüpoteetiline lähenemine. Kui Biarmia nimi käib kaasas märkidega kveenid (Caiania), wisu-wizzi-ves-vepslastega, voloki-taguste tšuudidega ja Väina (-meri, jõgi etc), siis otsida seda Läänemere äärest sama moodi. Loomulikult ka häälikumuutuslik (W>B) Bjärma-Wärma-Wir(u)ma võib meid edasi aidata, ent ma lähen siin teist teed mööda.

Ma olen juba näidanud, et Wisu-wizzi-Wikke-Vid-Withing(-Vehi) on keskajal tunnustatud pööramised. Seega, kas mitte Wikke siiski Läänemaana pole Wisu (idapoolsetele maakondadele võhivõõraste) siirdeala ja homonüümia vältimiseks kasutati teist rööpvormi? Hiiumaal üle lahe asuv Käina on ilmselt see sama Kainu-Cajaani. Fiktsionaalne lõppheitlus skergripr ja kuningas-flugdreka vahel peaks veelkord sobima nii pääride kui Saarmaa lendava jumalusega.

Väheusutav, et Biarmia Põhjalas indogermaanlaste Bärnsten-Bernstein-Barnsteen etc tuletub (paremini ei sobi poola Bursztyn). Merevaiku minu teada seal korjatud pole. Küll aga sobib sellist oletada Glaesivöllumi puhul. Vene riik konföderatiivse ipeeriumina sündis alles sajand hiljem, kui jutustatud lugude taustaajad. Kui hiliskeskaegsid Islandi geograafiaid vaadata, siis põhjapoolne osa esineb nime all Palteisk ja lõunapoolne Kiievina. Austurwegr ilmneb seevastu juba killustunud piirkonnana. Ka Nestor tunnistab Polotski kui keskset punkti, kust kriivitšid liikusid suurjõgede ülejookusdele ja isegi aitasid kujuneda severjaanidel. Teiselt poolt on peetud algselt Pihkva ja Polotski provintsi samaks. Kui me vaatleme vene sõnapaari плеск vs блеск, siis Plescovia alusena sobib nii esimene kui teine! Ühelt poolt plesk on vedeliku või suure vee laksumise nimi, teiselt poolt blesk (nõrga häälikuga) iseloomustab nii päikesevalgust (Peibas kui Päikese poeg?) ka säravaid-helkivaid mineraale. Merevaik on soome keeles siiani meripihka, kuna linnana tuntakse Peipsi all Pihkvat. Kas 8.sajandi seisuga pole tõlgitud varasemat nime läbi glaesum ehk merevaigu vana nimetuse Läänemere ääres? Kaheldamatu, et 8.sajandil elasid Peipsi taga vaid soomeugrilased – kindlasti tšuudid ja suure tõenäosusega terra Criwicia põliselanikud kreevinid. Tuletagem ka meelde, et selle Idariigi land-varnarmenn Hrearek ja Siggeirr kõlavad nagu varjaagid, kuna Veliki jõgi, mis suubub Peipsi järve lõunast, ja Pihkva puutuvad otseselt vanasse maakonda nimega Kolbežki pogost, mis on see sama kylfing-kalev slaavipäraselt. Polotski tülid vürstide sknadinaavluse tõttu vajavad veel eraldi analüüsi. Ent kuivõrd Edda kosimisega Baga-Bosi olevat saanud siinmail kuningaks või nõudnud õigusega oma osa, siis võiksime esimest korda asetada selle Põhja-Wikke ehk Ranna-Rootsi kujunemise konteksti. Miks see seal on ja kas see alles 13.sajandil sai ikka sinna tekkida! Pigem dünastilised partitsioonid on provintse rebinud Lithvaniateks ja Bielska-Russia alba deks!

Jumala kultus laplaste juures veel uusajal


Kas oli Ida-Euroopa maakangal eales Mordovia magna?

27. juuli 2020

Leidub alati sõnatajaid, kelle keelekogemus piirdub vaid emakeeletunnis Õigekeelsussõnaraamatu mõnekordse lehitsemisega ja nemad ei ole paljudest asjadest kuulnud, saati siis lugenud ladina, prantsuse või itaalia keelest!

Madalmaades sündinud frantsisklane Gulielmus de Rubruquis (1220-95; William of Rubruk, Willem van Ruysbroeck, Guillaume de Rubrouck, Willielmus de Rubruquis) reisis 1253 – 1255.aastal IV ristisõja käigus äravõetud Konstanatinoopoli nn Ladina keisri Baldwin II ülesandel Välis-Mongooliasse Karakorumi suurhaan Menhe (Möngke) hoovkonda. Põhjaliku aruande esitas ta reisist seevastu Louis IX õukonnale –  Itinerarium fratris Willielmi de Rubruquis de ordine fratrum Minorum, Galli, Anno gratiae 1253 ad partes Orientales. Ta astus Sküütia pinnale Krimmi kaudu (Sudaki sadam) ja vankri ning hobuse seljas tegi 9000 km reisi läbi Ukraina, üle Doni-Volga ja Kaspia ääre kuni Kataia-Hiina ääremaadeni. 16.september 1253.aastal asus ta hobuse selga, 10.juulil 1254 loobus haani ristiusku pööramisest ja jõudis Tripoli ristiriigi kaudu tagasi Vahemere äärde 15.augustil 1255. Tema kirjatöö peaks pakkuma huvi samuti kõigile Eesti ajaloo spetsialistidele. Puhtkeeleliselt. Autori ladina keel on täpne ja korralik. Ent Henriku kroonika seevastu hiilgab veel enam klassikalise ehk ka lausa ilukirjandusliku stiiliga, mistõttu on täesti võimatu, et madala astmega ordutegelane sellise kirjatööga hakkama võis saada. Kui neid töid võrreldes kahtlusi ei teki, siis ei jaga nn eksperdid ladinakeelsete allikate töötamisest mitte midagi!

Oluline on see kirjutis nii kasakate ajaloo kui ka soomeugrilaste ajalooliste piiride registreerimisel. On ilmne, et Donimaa-Toonelat nimetatigi neil aegadel Mordvaks või Mordooviaks. Moxel-mokšad elasid Doni jõe idakaldal ja märkus puhtad paganad märgistab nende usu iseloomu nagu eelkristlikke filosoofe võidi nimetada valgustatud paganateks. Suurtes linnades mokšad ei ela, ent kindlustatud-tarastatud taludes paksus metsas said hakkama. Huvitav on märkus, et mordvalasteks nimetati idapoolseid ehk Volga läänekaldal elavaid hõime, kes olid vastu võtnud islami ja maksid makse Suur-Bulgaariale. Autor kinnitab ka, et jõe algus põhjas on Suur-Bulgaaria.

(1) Tatarlaste asemel tuleb tõlkida siin üldiselt geograafiliselt tartarialased nii nagu kogu impeerium oli defineeritud Tartaria mõiste läbi. Alemannia Germaania asemel jätab mulje, et silmas võidi pidada Lõuna-Saksamaa sündmusi kaugemas minevikus. Jääb ebaselgeks, kas peetakse silmas 1241.aasta või varasemaid sündmusi ehk hunnide okupatsiooni, kuivõrd vaevalt meeldivat suhet võib kujuneda suure lüüasaamisega, siis commendant peab viitama ülekaalu saavutamisele suurte kaotustega. Näiteks Tiras kui Traakia põlistõug teeb tartarialastest Euroopas n.ö põlise kultuuri või tõu, ehk nende vahendustegevus 4.sajandil võis olla Rooma impeeriumi kärpimise motivaator.

(2) Igale kaupmehele vastab kindel kontakt ja vastutaja.

(3) Häälikumuutuslikult gelosie-jalosie-zelotipus murdeline hilisladina vahevorm.

(4) Mordva.

(5) Ei saa olla nn Tsaritsõni joonest juttu Kalach-na-Donu kuni Volgogradi vahemaa linnulennult annab 75 km, mida ei ole võimalik venitada 250-300 km, seega peab juttu olema Erjazani-joonest, kus ülevedamisteekond Joka-Oka ja Doni jõe vahel.


VENEMAA ALLIKAJALOOLISED PIIRID ENNE 1250

17. juuli 2020

Iga ajaloohuviline märkab Kiievi-Venemaa ajaloolisi kaarte vaadates, et Novgorodi vürstkond painutab end Merjamaa taha nagu Tšernigov siseneb Rjazani piiridesse. Koolipoisse ei õpetata kahtlema, teistsugune teadmine tuleb koduseinte vahelt ja metoloogiline tarkus jääb väheste eeliseks. Siiski ilmneb, et 1246.aastal või hiljemgi koostatud kõnelus Слово о погибели Русской земли после смерти великого князя Ярослава (Слово о погибели Рускыя земли и по смерти великого князя Ярослава) näitab, et Liivimaa järel hoidsid põhjaalasid iseseisvalt Kalevala´likult karjalased, kelle kontroll ulatus Suhoonetsi ehk Põhja-Dvina harujõeni, kus asub Ustjug, sealt edasi veemagistraalina saab liikuda Valgesse merre ja see võimaldab suvel sõuda Norrasse vaalajahile või edasi purjetada Šotimaale. Enamgi, seda ala kontrollisid toimalased, keda võib seostada esmajoones voloki-taguste tšuudidega, kes 13.sajandi alguses võisid paganatäiendust saada nii Soomest kui Liivimaalt pagenud rahvastikult. Edasi jõuab loetleja bulgariteni, mis viitab samale Wodkumannia seu Bulgarandae nimetusest ilmnevale seosele, et algbulgaritena võidis silmas pidada ka komisürjalasi ja udmurte. Burtasside puhul pole tšuvašši-teooria kuigivõrd haruldane ja Mordwani kui Tanais-Doni taguse alani jõudmine sulgeb loetelu ringi, mis erinevalt Nestori ida-lääne loetelust kulgeb edelast põhja suunas ja sealt kagusse. Keegi võib pahaks panna, milleks tõlkida Ruthenia ja mitte Venemaa, või miks mitte Sõna, kui minul on jutlus. Ruthenia alad jäävad Dnepri mõttelisest joonest lääne poole, kuna nüüdnegi põlis-Venemaa on esmajoones sellest joonest idas. Jutluseks olen eelistanud tõlkida seda ilmse kirikliku südamevalu tõttu, et kristlik riik peab luba küsima idast moslemitelt edaspidi, kui mitte lausa paganatelt, kelleks ka budiste kalduti pidama. Matusemanitsus või jutlus, mida ajendab teadmatus tuleviku ees, mis tõigi võimule moskalid Tšingissiididest põlvneva dünastiaga. Kuigi see õigeusk on veel üsna hingestatud. Autor ei häbene kõrgeid tammikuid ja puhtaid veesilmi-jõgesid-allikaid, mis ka kristlikul ajal mõnele tervise tagasi andsid. Tuleb ka märgata, et kloostri viinamäed olid Ukrainas elamise eelis.


1989.aasta Tartu parim jujitsu-kool!

14. juuli 2020

Tartu keskkoolidevahelisest (15 kokku) judopoiste võistlusest 1988-89 ma suurt midagi ei mäleta, mõned nimed on nii võõrad – ma kindlasti ei suudaks enam nime ja nägu kokku viia -, ent kindlasti ma oma matši ei kaotanud, seega pidin ainsana võitma. 5.-7.maini 1989.aastal oli Dünamo hallis ENSV A-klassi ehk abituuriumi astme judojõuvõtmised. Ma maadlesin kõigil puhul endast vanemate ja raskematega. Kaal oli kindlasti alla 80kg (ehk kõige kergem kaalus), ent kaalukategooria oli kuni 83kg.

Meelde on jäänud kaks nn erilist töövõitu. Ühes matšis sattusin ohverdustehnilise rullimisega kinnihoidmisse ja kaks sekundit enne pöörasin end välja. Vastane sai 28 sekundi eest wazari, kuna tänapäeval olnuks see juba ippon. Ma võitsin selle matši ipponiga. Teises matšis jäin samuti tagaajaja rolli wazariga, ent võhmaga jooksutasin viimasel minutil ta hinge kinni ja võitsin omakorda kinnihoidmisega. Selle aasta sügisel, kolm + kuud hiljem võitsin esimese meistritiitli B-klassis, mis on vanuseklass allapool ja muidugi segas kõiki eluloolisus, et ma olin tegelikult pool aastat vanem USA dokumentide järgi.


1001 Stirlitzit (105): YLEKYLALINE

12. juuli 2020

Mul ei oleks midagi selle vastu, kui mõni vara-tunnistaja ehk ka kõrvalvaataja kirjutaks mälestusi samas teemast. Ma kinnitan, et mina kedagi vaenama sellepärast ei hakka, kui ta noore Tsõganovi plära või Kalde hooplemist ära trükib. Sest mingis kontekstis paistis, et Ülle Karakulkol saladusi polegi. Enne 80.aastat võis ta mõne minu jaoks suvalise komnoorena paistva inimese juuresolekul, ehkki pigem mingi KGB juhtmekesega päise päeva ajal väljas vesteldes jutujätkuks, mis tema töövõitude loetelu sisaldas, osutada väikesele helepruunide juustega poisile, ehk siis minule – “näed, ema on luuraja ja tema on nüüd siin!” Muidugi tehti selline ülbe märkus Mamma häbistamiseks, et tema ilmumine Havanna lennurajalegi 1976.aasta oktoobris ei suutnud takistada USA-st ebaseadusliku piiriületamisega väljaviidud väikelapse Nõukogude Venemaale küüditamist. Tema reeturlik ja sorav Itaalia temperamendiga plahvatus jahmatas nn evakueerimismeeskonda. Kas nad tõesti arvasid, et ta on VALE? See oli diplomaatiline skandaal, ent “au” seisnes Kütt-Eikelmannide pere ründamises, selleks et iga nobelist, miljonär, diplomaat või aristokraat enne mõtleks, kui nende külalislahkuse valib ja üle kinnisvara läve astuks. Ja teistpidi – milliste teenete ja kaitstusega usub endine okupatsiooni ÜLKNÜ põlvkond end pärjatud olevat. Kindlasti on nad välja teeninud kui mitte samasuguse või suuremagi au, kõigi oma eelneva eitamiste-äraandmiste või sitase päritolu kiuste ja nad võivad olla kogu oma suguvõsadega kindlad USA kui pealiitlase luureorganisatsioonide+armee kõikumatule kaitsele? Tõesti või? Vanemohvitser Kütt tuli mulle kõrges eas nagu varjaag relv käes Iraaki järele, ent kui teil sellist Südant rinnus ja eelist pole teatada “Mina olen CIA!”, siis võiks hakata higistama ja õigust jagama neile, kellest teil raskes olukorras tõesti kasu võib olla!!

Miks ma seda kirjutan? On vaja mingit tõuget, et inimesed oma kokkupuudetest Kalde-Krebsi KGB-diletantidega kirjutaks. Nende probleem oli geneetiline, seisnes sellest, kust nad olid võetud ja mida nende vanemad esindasid muuhulgas enne 1940.aastat!

Võib-olla ka see lugu aitab. Algkooli ajal tahtis koolivend, kellega ma esimesel koolipäeval pinki olin jaganud, Üllar Peterson mulle Eerika paneelmajja külla tulla. Ent ta ei teadnud korterinumbrit. Selle asemel, et klassipäeviku tagant aadressi vaadata, otsis ta välja mingi variandi “oma ema töökoha” kaudu. Seal esines “Elsa Karolin” endiselt “Üllena”. Nii juhtuski, et ühel pigem suvisel päeval nägin Üllarit väljumas Tartu Tõnissoni krundi Eerika paneelmaja II trepikojast ja teretamata taas linna poole kiirustamas. Tegelikult olin ma varem käinud Üllet sellest trepikojast ära kutsumas, kui talle omakorda IV trepikotta oli järgi tuldud. Iga trepikoja esimesel korruse mademel, vasakpoolse ukse kõrval oli ca 30X30 teadetetahvel, kus olid korterinumbrid nimedega. II trepikojas oli stendil Ülle, aga IV sektsioonis oli minu korteri numbri taga “Elsa Eikelmann”. Komnoored sodisid selle nime taha korduvalt dollarimärgi, sest erinevalt teistest olevat nende teada see elamispind valuutaga välja ostetud!

Ma üritasin Üllariga sellest külaskäigust rääkida. Et kas mind tutvustati seal vabakäigu vangina vmt. Ta oli lakooniline – talle teatatud sealt, et ma ei ela seal, Ülle pole minu ema ja aeti minema! Hiljem keegi lisas, et ta olevat kahele tšekistile peale sattunud. Ehkki juba esimeste ärakutsumiste ajal kuulsin Ülle II trepikoja korteril olevat tsõganipesa hellitusnime, sattusin ma alati rahvakogunemiste puhul sinna ja pidasin ukseavajaid pelgalt külalisteks. Üllar aga olevat kohtunud seal püksata Artur Tsõganovi ja valmiolekus tšekist Kaldega!


VANAD KURIKÜSIMUSED (1071)

10. juuli 2020

Nestori kroonika tõlkimisel võib iga lehekülje kohta paarkümmend arhailist ehk väga haruldast kasutust tulla. Katseid Nestorit tõlkida olla nõukogude ajal omajagu leidunud. Tudengite puhul oli peamine viga kaasaegse vene tõlke tõlkimine või ainuüksi ühe koodeksi, tavaliselt Lavrentjevi “nimekirjalise”, foonil adekvaatsuse kontrollimine. Henn Saari raadiomõnitamised olid nii kuulsad, et Tartu 5.keskkooli algkooli poisidki vaidlesid, kas kelmidele pandi suhu puupulk, räbal või hõberaha, juhul kui vöörpoordipuu küljes uputakse ja teises ilmas paadimehele ootamatult maksma peab hakkama. Teine vaidluskoht oli saunastseen, mida tavaliselt ainuüksi higipühkmiseks, mitte aga mustuse väljutamiseks ümberütlevalt, on tõlgitud. On ilmne, et tegu on pesusekreetidest jutustamisega ning bogomiilide-katarite hereesiast ja eksitustest Bulgaarias, mille mõjutusi olevat ka sellest Merjamaa loost juba paistnud, pajatan üldiselt järgmises postituses.

Tõepoolest Ipatjevi koodeksi rubla-sõna kuju kasutati nii rahaühiku kui ilmselt puupulga tähenduses. Ma siiski tunnustas Hennu nn grivna-argumenti ja leian, et puupulgaks tõlkimisel on eelis.


Vahekokkuvõte (10): Nestori enumeratsioonid (A – Jaafeti järeltulijad)

27. juuni 2020

Iga ajaloohuviline põhikooliõpilane üritas nõukogudeajal omal käel lugeda Nestori kroonikat. Tavaliselt oli selleks mõni populaarne ja tuntud nõukogude ajaloolase poolt kommenteeritud tõlge. Mina kuulsin esimest korda koodeksierinevustest ehk Lavrentjevi ja Ipatjevi koolkondadest Kuubal (USA territooriumil) vanemohvitser Küti selgitustest. Viidatud tekstikohti näitas ta suvekoduski korduvalt külalistele, nii et see mulle hiljem uue asjana ette ei tulnud. ENSV-s õpetati ajalugu siiski teisiti ja suurem osa keskaja käsitlusi ignoreerisid sellise teooria aluseid. Warangia-ehk ostmanniteooria on senini visa jalgu eesti kultuuris kasvatama. Nestori jutustuse prolegomena sisaldab mitmeid loetelusid, mis lülitavad tema narratiivi Lähis-Ida tsivilisatiiv-genealoogiasse. Ühes neis alustab ta varjaagidest ja lõpetab frankidega. Loetelu kulgeb Seemi Aasia valdustest läbi Euroopa Aafrikasse ehk Haami laste juurde. Pole raske märgata, et enamus keskaegseid geograafe, ka kuningas Alfred, on omanud korralikku süsteemi maaühenduste kirjeldamsieks. Nestori puhul paistis esialgu, et loeteludes süsteemi pole. Ja kuidas leida tõestus varjaagide kohast, kui see on esimesel kohal loetelus? Loetleda, ilmselt, tagant poolt ettepoole? Ja millise süsteemi me saime? Varjaagid peavad svealastest ehk Arosia-Roslagenist igal juhul olema soome poolel. Tuletagem meelde, et põhja pool oli Hunawalde-Helsingia, idas Ida-Suioonia ehk Soome ja kagus Eesti. Loetelu süsteemsus annab eelise Väina jõe suunale. Selles loetelus esinevad ilmselt ristuvad tüved nagu goodid ja wallachid, samas veneetslased esindavad Slavia Maior it ehk jugoslaaviat ja Galiitsia Ida-Slaavia kollet. Küsimus võib kerkida ka agnjani lugemises, sest nagu Yngvarist saab Igor, samamoodi võib eeldada agnjani puhul algset angnan või isegi ungnani. Skeemi pidevus kestab, kui eeldame, et Nestor nende vana kohta Jüüti poolsaare idaküljel silmas pidas. Ja lausa nii, et Britannia saare uut rahvast angliteks nimetati üha sissetungivate taanlaste pärast! Ristuvateks tuleb pidada vene tõlgetes ka franke kui muuhulgas itaallasi ja roomlasi. Ent kui me loeme neid Ida-Rooma kodanikeks siis ühelt poolt skeem püsib, teiselt poolt kerkib mure frangistamise pärast, ehkki 1016.aastast olid normannid ehk frangiriigi põhjaprovintsi palgasõdurid järkjärgult terve Lõuna-Itaalia oma kontrolli alla liitnud Nestori elu ajal. Ja kui korlazi on karolingid ehk Lodomeeria alamad nemtzoi ja frankide vahel, siis miks on ignoreeritud ungarlasi! Igal juhul on Skandinaavia norralaste kui ourmanide, svealaste, götamaalastega ja nn anglite ehk taanlastega üle-esindatud ning on ebaloomulik läänemeresoolaste ignoreerimine, mida varjaagid esindavadki universaalse litoraal ehk veerahvana. Näib ka et Nestori ajal Ruthenia ehk Rouz hõlmab samuti Alfredi sysseleid ehk lääneslaavlasi wende.


Vahekokkuvõte (8): Lähedased, kui mitte sama!

22. juuni 2020

Erinevaid Kirde- ja Ida-Euroopa ajaloolisi projektsioone kombineerides joonistub Baltimaade ja Väina jõe joonest (Okov/ski metsa) minevik, kus rhosolanide vana asukoht 1.sajandil vastutab nn Po-Rus-Preisi ehk Rouz-äärse nominatsiooni kujunemise eest. Väina ülemjooksul vastab sellele hilisem Terra Criwicie, mis samuti näib olevat arenenud Nemunas-Memeli jõe suunas. Kui mitte samasse kohta, siis vähemalt kõrvuti asetatakse Hunno-gardia kui rändeeelne hunnide kodu ja rossolaanid. Hiljem on seal Pallteist-Polatsk ja kriivitšid. Kui Ruthenia varase nimetusena ilmselt seostub rhoxoloanide kui põhjapolsemate sküütide kohaga, siis ei saa olla juhus ka liivi keeles esineva sõna ro´uz “rahvas” tähendus. Liivlasi nimetatakse Läti Henriku narratiivis gentium Veinalensis ehk Väina jõe rahvaks. Nemunase jõe äärne Novohrudok kui mikron onugarten kergitab ka küsimuse kas Konstantinos VII Porphyrogenitusele (905-59) tuntud Nemogardia siin ei asunud. Teiselt poolt varjaagide kutsumise tees tähendab nende põhjapoolsemat või rannikuäärset esialgset asetust.

Rooma 1.sajandi ajaloole tuntud rossolaanide raskeratsavägi seostub Kreutzwaldi rahvaluule töötlusega, millest paistab, et nn raudmeestega esimest korda tutvust tehti kagu suunast ehk Pallteskia-Polotski võimu kaudu. Igatahes ei paista kummaline, et varjaagide seas on rhos, kui hõreasustus võimaldas läbisegi kihelkondadena toimetada ja algkolded olid naabruses, mitte et ma välistaksin kõikide samasugust päritolu. Pool-mütopoeetiline käsitlus asetab väikese häälikumuutusega Risalandi Jötunheimist lõunasse, ent Austurwegist ehk varjaagide kodust ometigi itta ja kirdesse. Seevastu mütopoeetiline 9-ilmne geograafia võimaldab Väina-rahvast (Vana-kvisl) seostada liivlastega ja vanu idanaabreid aase, kelle nimetus Ülem-Volga rahvastel on idakaare nimekõlaga peaaegu kokkulangev, idalastega ehk ostmannidega. See ka kõlbaks Ptolemaiose kirjeldusega Levionidest Skandinaavias kui vanematest olijatest, kuna uute tulijate pärast Götamaast põhjapoolset Hunawaldeks hakati nimetama ja Taani olevat Huneghardiana käibinud seevõrd, kui hunnid selles äritegemist kontrollisid.


Vahekokkuvõte (7): Kus asus Vana-Sküütia (Scythia antiqua) ehk officina gentium või vagina nationum?

6. juuni 2020

Ma olen juba arutlenud, et Jordanes tegi vea, kui samastas Vana-Sküütia Skandinaaviaga, ja arvas Skandia saare (saartel ja poolsaartel ei tehtud mõnikord ka teadlikult vahet) asetsevat põhjapool mitte Idas Doni ja Volga veest ümbritsetuna.

Herodotosel tekib Sküütia rahva sissetungil Tanaise jõe tagant ehk Aasiast Ukraina territooriumile ja sellest imaginaar-geograafilisest ruudust põhjapool püsiasustust pole.

Ptolemaiosel jaotub Sküütia Euroopa ja Aasia vahel. Viimasele rakendatakse välis vs sise eraldust – Intra vs Extra. Tiibeti (Imauo) siseseks ja väliseks: intra Imaum on Tartaria (pole sama, mis Tataaria). Extra Imaum on Mongal (Tartaria antiqua). Euroopa Sküütia esineb siin ka Sarmaatia nime all, mis vastadub Hiina piiri ääres Aasia Sarmaatia leidumisena. Sküütia ehk Ukraina on gootidel Oium (Ocimnin), mis asub läänemeresoomlaste keeles võrdlusse Ojamaa nimega (Gotland). Strabon nimetab Moldovat Scythia parvaks (Μικρά Σκυθία).

Ülem-Sküütia vs Alam-Sküütia

Superior vs inferior Sküütia asetseb Euraasia põhjaküljel ja jaguneb Don-Tanais kaudu Aasia ja Euroopa osaks. Ülem-osa ehk Suur või Vana asub Idas, mida näeb ka kaartidelt uusajal. Alam-Sküütia ulatub geograafilise Germaaniani ja selle põhjakallast nimetatakse Hüperboreaks. Snorri Sturlusoni Ynglinga saagas jaotatakse Sküütia omakeelselt Svitjod´iks ja Suureks Svithjodiks ehk ka Külmaks või Suureks Svitjodiks, mis mehaanilisel tõlkel tähendaks kontinentaal-Ida-Euroopa nimetusena Suur-Rootsit. Alfred Suure 10.sajandi geograafias asus Vana-Sküütia (Ealdan Scittian) Kaspia mere taga poolkõrbelisel väheviljakal maal. Jordanes võis lähtuda suulisest pärimusest ja projitseerida Tanais-Volga basseni põhjamere äärde. Vagina nationum ehk Rahvaste Üsa võib siiski olla Donimaa, mis uutele tulemistele on alati reageerinud põhjapoolse sürjutusega. Osa kimbritest jäi ja nende R1b võib olla baškiirides nähtav. Samuti ei läinud kõik goodid ja I-haplogrupi laiku on näha Nižni-Novgorodi kohal. Sküüdid olid ilmselt N-haplogrupsed ja see on nii Põhja-Kasahstanis kui ka Ukrainas Kiievi ümbruses nähtav. Mongoli-Tatari survest on jäljed tšuvaššide J-haplogrupina ja Volga suudmest lõunas asetseva kalmõkkide siirdeala näitab C-haplogruppi. Sellisel viisil – tulles või asendades, seejärel edasi minnes, on Donimaa olnud hõimude mesilassülemiks.


1001 Stirlitzit (104): Dallase tšekisti vandetõotus

31. mai 2020

Kõik Eesti kinosõbrad on juba näinud astme Gladiaatorist ülespoole teinud The Kingdom of Heaven (2005), kus sepast karismaatilise isa poolt paruniks tehtud Ibelini Balian valib Jeruusalemma evakuatsiooni, selle asemel et kurdi kindrali Saladini moslemite ülakaaluka väe pealetungis saada pulbriks hõõrutud. Üldiselt filmivaatajad on sellise lõpplahendusega rahul olnud ja peavad Baliani kangelaseks, kes autust lüüasaamisest ja poliitidiotismist leidis väljapääsu, ohverdamata erinevalt võimule saanud kuninglikust debiilikust lootusetus olukorras rohkem kui oli tarvilik tingimustes kokkuleppimiseks. Kapten Küti nimi oli seotud samasuguse teguviisiga, kui Territoriaalkorpuse mehed leidsid otsetee koju ja ei pidanud Kaitseliidus omandatud oksusi rakendama saksa kindralstaabi luureosakonna toel võimule saanud kriminaal Stalini eest võitlemisel.

Kas sellises aupaistes on Eestis hea elada? Eetika? Mis eetikat saab oodata komsomoli pornomuttidelt, kes iga KGB vile peale kohale enne teisi jooksid – “Mis on vaja teha?” – küsin ma veel enne põhijutustuse juurde minemist? Autu on autu, nagu näitab elukogemus.

Ma olen jutustanud Dallases paar aastat vanemana pool miili lastejooksu võitnud Kiledressiässast, kes palus 300m enne 2km jooksu lõppu halastust – et ma temast ette ei jookseks. Mul puudus temaga pärast USA-s elamist igasugune kontakt. Ma elasin mõned kuud US mandril ka itaalia kogukonnas. USA kinodest oli just näidatud Ristiisa esimesi filme ja linnas oli koos minnes väga turvaline ja auline liigelda. Seetõttu olen ma vahel olnud segaduses, milline neist keeltest – inglise, itaalia ja eesti – oli esimene. Kiledressiäss seal nendega ei elanud, sest ta oli Onu Kalde pereliige. Ma isegi pole kindel, kas ta alati ja igal pool kasutas nime “Raul Valge”.

Igatahes pärast sellist alandust, et ta aeglases jooksus jäi alla, kostitas ta mind Tamme kooli vana maja kolmandal korrusel aula ees ähvardusega: ta keerab mulle igas olukorras sitta nii palju kui võimalik. KGB elukool oli teinud temast akuutse nartsissisti. Selle peale tuli aulast orkestri saksofonist, sest ka minul oli kohustus nooditundmist välja mängida, ja seletas, et See “on igal pool äpardis ja äraaetud viletsa iseloomu tõttu!” Tagasivaatena olgu öeldud, et see oli suvaline jooks alla keskmise tulemusega ajavõtmises. Ja mis on vabandus? Ma alustasin nooremana tagapool ja esimesel kilomeetril jäid aeglased jalgu, nii et esimese ringi aeg oli 4 minutit. Teise ringi pidin ma jooksma 3:20 sekundiga või isegi kiiremini. Aga ka see oli 1988.aastal köömes. 1986.aastal oli Elvas sügisene krossijooks, kus tsõganovid ja valged said jälle noorematega võimeid proovida. Ma olin vist juba 13-aastaseks saanud. See polnud staadionijooks ja enne finišisirget ma suutsin ka eksida nii et üks ette pääses. Aeg oli ühe kilomeetri kohta 3:06 ja ma olin maru pettunud, et ENSV-s vaid teise kümnesse platseerusin.

Mõned inimesed ei sobi valitsema, iseloomu tõttu, teised ei kõlba elama vabasse maailma, samuti iseloomu tõttu, vaid tsooni nimega Vene Föderatsioon.


1001 Stirlitzit (103): “Kes peksis KGB-Kalde mutti?”

27. mai 2020

“Kui Einar Laigna pargis pätti hüüdis!”

Tõnissoni krundi Eerika vanasõna

KGB kabinetis ilma igasuguse elementaarse õigusprotsessita ehk kohtuliku menetluseta joonistatud “vanemuskastikesed”, et saada ligi vana eesti perekonna rahale ja blokeerida välissidemeid, on võõrvõimuliste represseerijate pigi Kütt-Eikelmannide krae vahel. Ja miks ta sinna tehti? Esimese vabariigi pärast. See meenutus on abiandjatest ja pelgalt mölatajatest. 70.aastate lõpuni jaotusid paneelamaja poisslapsed 1. väikesteks ja 2. suurteks poisteks. Mõned parteiliikmed nimetasid viimaseid otse pättideks ja nuhtluseks nõukogude elukorraldusele, sest nad suitsetasid, reostasid trepikodasid, kandsid pikki lõngusesoenguid, nokastanuna räuskasid ja kuulasid valjult lääne rockmuusikat. Neist kõneldi ka kui Antslani kambast etc. Jullinen ja Antslan tundsid ka Tsõganovit, kelle eest nad väiksemaid hoiatasid – too on kitukas ja pede! Ja neile tegi hirmsasti nalja Kalde-Krebsi kääbustšekisti isiklik elu, mille üle nad alatihti ilkusid, et “kes eigeldas-ämmeldas jne j ä l l e Kalde mutti!”

Et Kütt-Eikelmannid ja Kalded vaenlased olid, see ei tähendanud aga abisaamist ega aitamist. Iga teie vaenlase mölataja pole veel teie sõber!


Sedelid (466): Σκυθών Ροξολάνοι algne koht antiik-geograafias

20. mai 2020

Strabon (Στράβων 64eKr-24pKr) kirjutas oma Geograafia (Γεωγραφικά, 24 pKr) enne Tacitust. Seal, kus hilisemal Tacitusel asuvad eestlased-suioonid, on viimased püsiasukad Läänemere kaldal pärast Dnepri suuet, viimased sküüdid ehk roksolaanid. Või peaksime kasutama mõistet ro´uz ja rootslane? Teisest sajandist edasi esines see rahvas Vanas-Gootias ehk nüüdse Lääne-Ukraina ja Rumeenia kohal sõjakate sissetungijatena. Just nende kujul tunneb ajalugu esimest korda raskeratsaväge – raskelt soomustatud rüüdega (raudmehed?) ja pikkade kahekäemõõkadega, kuna ilma hobuseta, jalgsi, ei suudetud leegionäridele konkurentsi pakkuda ja üsna abitult jäädi lühemate gladiustega roomlastele alla. Hiljem jätkub raskeratsaväe traditsioon kahekäemõõkadega Saksamaa piirides, mis teatavasti okupeeriti pealinnaga Soestis hunnide poolt. Saksa riik on hunliku päritolu nagu Hispaania puhul vandaalidest ja visigootidest jätkuv. Nende sõja-ajaloolaste aabitsatõdede-algtekstide juurde ma pöördun veel tagasi. Senimaani aga mõlgutagem, kuidas elline kokkusattumus teoks võis saada, et Okovi metsa taga roksolaanid ehk rhos elas, kuhu varjaagid paate vedasid.

Üldiselt ollakse ühel meelel, et trajektoor Aleksandriast Rhodosele on otsene pikendumine Niilusest alates ja et Rhodoselt edasi jätkub see Kaaria ja Ioonia rannikut mööda Troojani ja isegi kaugemale Bütsantsist (Konstantinoopol) ja Borysthenesest (Dneprist). Jääb vaid uurida Dneprist põhjapoolsemat ja mööda sirgjoont, aidates ennast teadaolevate ja läbilaevatatud vahemaadega, millise punktini see meie maa külg on asustatud ja milline on põhja suunas asustatud maa piir. Ehk pärast Dnepri on viimane meile tuntud sküüdi rahvas roxolaanid. Ent see rahvas, mis on põhjapoolsem sarmaatidest ja Maiootise juures elavatest sküütidest, kuni idasküütide piirini, on ometigi lõunapoolsem kui Britannia saarel tuntud rahvastik, nii et sellest piirist edasi on maa külma tõttu asustamiskõlbmatu.


Sedelid (464): Liivimaa algus?

18. mai 2020

Claudius Ptolemaeus (Κλαύδιος Πτολεμαῖος – 100-170) kirjutas muu hulgas oikumeenilise Geograafia Γεωγραφικῆς Ύφηγήσεως, milles kirjeldas Skandia saare elanikke, kes jagunevad läänes elavateks haidenoi´deks (ka haideroi d), idas elavateks firaisi´deks ja favonai-faionai´deks, kuna lõuna küljel elavad goutid ja daukionid. Nende vahel, keskel, seevastu levioonid. Seda on täiendatud ka märkusega, et levioonid elavad põhjapool.

See on esimene juhus, kui Liivimaa ja liivlaste-taoline nimi ilmub geograafiasse. Selles pole märkust suioonide või eestlaste kohta nagu Tacitusel, (selle asemel leiame roxolanid) küll aga kuuest Skandinaavia rahvast. Firaisi kui idapoolne rahvas seostub virsi-võõrastega (virsi-vyras), ent nagu kihelkondlike kasutuste geograafia näitab peab see olema ka Eesti-sisene eraldus. Favonid või olla loetud kui vai-honid ja kuivõrd vadjalased end tšuudideks nimetavad, siis klapib sueti-Suetia nimetustega piirkonnale, mida hiljem Huna-waldeks nimetati. Kõige lihtsam on lõunapoolsetes goutides ja daukioonides goodid ja taanlased ära tunda. Haidenoid-haderoi püstitab suurima küsimärgi. Kõige lähem oleks neile jötnar ja hiid-hiiud, mis teeb neist Skandinaavia saamide esivanemad, mis klapib nende idakaare nimetusega nuorti. Saamide-laplaste ehk päris-finnide (Win keldi “hele”) idamehed ehk indogermaanlastele mandril põhjakaares elajad northmanni naabritena võisid olla suioonid ja indogermaanlased põhjagoodid-taanlastega. Ühtlasi seletab see finn-nimetuse keldilikku päritolu, kui nende algsaamide läänenaabrid, ka siirdealadena Skandinaavia rannikul, olid keldid. Jötunheim, seega, ei nihku Külmunud ookeani äärest ehk Valge mere rannikult, vaid aeg sürjutab selle konventsioonina idapoole suure rannikuavarusena.

Tagasi Levioni-teema juurde. Me teame, et Taani riik eelistas oma idavaldusi Estlandiks nimetada, kuna kontinentaalse orientatsiooniga sakslased nihutasid Livonia-Liivimaa piiri Paide alla. Teiselt poolt Häädemeeste liivalaste, kes olevat tervitanud saksa merehädalasi koostööpakkumisega ca 1160.aastal, tagune maalahmakas kannab siiani Vidzeme nime, mida tõlgendatakse “vahemaa”ńa läti keeles kaasajal. Ma arvan, et nimi on samasugust päritolu nagu liivlaste omanimetus oma keelele – ui-keel või wi-kõne. See ka seletab, kuidas Skandinaavias Vik-provintsinimetused esinevad Oslost põhjas ja idas. Selle teema ilmselge intuitiivsus vajab veel edasiarendamist ja sõnastamist. Ent see mahub ka Varjaagia üldtemaatika raamidesse. On ilmne, et varased geograafid said andmeid teatud perspektiividest-väravatest koguda ja sama objekt võis erinevate nimede all esineda, mis on ilmne ainuüksi Hiiumaa nimestki. Ehk teisisõnu, kunagi võis ka Saaremaa-Samsala olla kellelegi Tõllu-saar või Thule.


Vahekokkuvõte (6): Huneghardia kui indikatsioon, mis seob hunne varjaagidega

17. mai 2020

Ehkki (Indo-)Germaania nihkus Attila pealetungi tõttu Rooma impeeriumi põhjapoolstesse provintsidesse nagu Gallia ja Ibeeria, otsisid natsid oma pseudo-mütoloogiat paganlike hunnide poolt okupeeritud territooriumitelt. Mis nad sealt leida võisid, kui rändavad goodid ehk sakslased olid juba arianismi (tänapäeval nimetame neid jehoova-tunnistajateks) või põhivoolu kristluse omaks võtnud? Ilmselt pigem hunnidega Kesk-Euroopasse tulnud maagiat, mis teeb iga adepti hunnide ehk ilmselt soomeugrilaste esivanemate orjadeks.

Varjaagide kaubandussüsteemi iseloomustas eelkõige jõgedevaheliste väravate-valgmate-ülevedamiskohtade kontrollimine, mille kaudu sai liikuda monoksülonite ehk haabjatega jõelt jõele. Pole raske märgata, et hunnidele omistatud koljudeformatsioonidega aristokraatlikke matuseid leidub kõige enam rahvasterännu ajastust jõe-väravate kõrvalt. Eriti ilmne on see Eel-Kaukaasias, kus Kubani ja Kito jõgi moodustasid sarmaatide lõunapiiri ja sealne ülevademisala paistab selliste matustega silma. Enne edasiminemist peaksime ka meeles pidama, et hunnid oli hõimudeühenduse üldnimetus ja koljudeformatsioon võis pelgalt ühte kuninglikku klanni esindada. Ent Morava ehk Marahawa jõe äärne leiurikkus indikeerib üheselt nende huvi. Niisiis, isegi kui keskajaks indo-germaanlased kontrollisid Doonau ja Rheini vahelisi ülevedamisteid, siis kindlasti polnud kindlam ja ökonoomsem viis kaupa vedada keelelt ja kombelt metsikul-võõral pinnal kolm korda pikema aja kuluga (mis on vastavuses teekonna pikkusega). Me peaksime siiski leppima, et Warangia asus just Eesti kohal ja De Administrando Imperio keiser Konstantinus VII (905-959) enda sulest on kõige tugevam argument saksa keisri alamate jutustuste vettpidavuste vastu Liivimaa olukorrast 13.sajandi alguses. Rhein-Aar-Rhone kanal tuleb varakeskaegse Euroopa kaubanduse analüüsile veel lisada.


ALL IS TRUE – A REAL CV OF MARK NUNEZ=BRUNO MÖLDER BEFORE THE TEMPLE SHOOTING IN ARIZONA 1991

17. mai 2020

1001 Stirlitzit (102): Miks Tsõganov (“Bruno Mölder”) tatamil teistega läbi ei saanud?

16. mai 2020

Põhjus oli lihtne! 19-aastane ja 100kg tsõganimees osales aastaid edasi algul kuni 12-aastaste laste judoturniiril ja lõpetas “lasteturniiride ässana” ilmumised siis, kui vastased kasvuikka jõudsid, ehk tema oli juba 21-aastane+ ja nn vanuseklassikaaslaste kasvuiga väljus 15.aasta piiridest, mis on põhja rahvastel hilisem kui ka samaealistel Indiast väljarännanutel. Ma olin seal, kui lapsevanemad alati häälekalt nurisema ja protestima hakkasid ja kohtunike laua juurde selgitustega tormasid – kust nad teadsid tema õiget sünniaastat jne. Ent sellegipoolest groteskne laste spordientusiasmi mõrvamine jätkus, kui ühele tatami poolele kutsuti nõukogude relvajõududes teenistusealine ca 190 cm dopingu-Tsõganov ja teisel pool seisis kohtlasena kollase vööga ja 160 cm 7.klassi poiss. See oli KGB tellimus – KGB seersantmajor tahtis oma soolikalemmikule lapsepõlve kindlustada, isegi kui see teiste arvelt tuli. Mina tõmbasin ta pikali teda ära tundmata Tamme staadioni maadlussaalis, sest ta oli veel kaalu juurde kogunud. Ent minu satsist ka keskkaallane Kutman oli suutnud lapsena täismehest jagu saada morote-gari ga, mis on nüüd olümpiajudos keelatud tehnika (mitte randoris). Ma ei hakka siin kurtma turniiri, mille ma võitsin, ehkki esimeses matšis Kutman jätkas maadlemist, kui ma olin kuulnud mate käsku ja kaitsest loobunud. Naljamehi on igasuguseid!


1001 Stirlitzit (100): “Õpilane Kruus! Palun tooge need fotod Õpetaja lauale!!”

15. mai 2020

“Hea, et nüüd Olümpia ka siin läbi saab, muidu need üllatused ei lõppegi!”, heitis algklasside õpetaja pilgu sügisesse Tartu 5.keskkooli aeda. “Tead, see asi Tsõganoviga on üsna tõsine, helistasin juba lastetuppa, miilitsasse ja need lubasid ka julgeolekuga kontakti võtta! Kui juba esimese-teise klassi poisid võtavad kooli kaasa pornopilte! Ja mitte lihtsalt paljastatud tädisid, vaid räiget ja sadistlikku homopornot! Alguses vaatasin, et lapsed on lihtsalt elevil ja vahetavad välismaalastega riiki tulnud postkaarte või pilte! Neid kaugsõiduautojuhtide varasündinud poegi on siin kraamiga juba nähtud! Aga et lapsed juba kihistavad homopornoga ja need on ka meie kooliõpilase Tsõganovi osalusel tehtud, et neid müüa Tallinnas olümpiaturistidele – sellist asja ei olegi kunagi siin linnas olnud! Lootsin küll, et lihtsalt sarnane aga see õuudneeee suhuvõtmise suurplaanis foto – ma pidin karjatama – see oligi meie Artur!”


1001 Stirlitzit (99): Подкидной-debiilik

14. mai 2020

Ma olen korra maininud kellegi Garšneki pahameelt, et ma Descartes i viletsat konspektsiooni kuulates arvasin teksti olevat autentse loetud autori mõtte-arenduse. Enda eluloo seisukohalt, kuipalju mind enne täisiga veendi mitte-suguluses teisikute ja klounide leidumise osas isegi väikeses ENSV-s, ehkki mõnikord oli teistsuguse sisuga ilmuv inimene lihtsalt käinud viinaravil vmt, pidin olema kindel, et see Tsõganov pole tõesti keegi teine mingisuguse vana loo tasandamiseks. Teades Artur Tsõganovi algklassi õpilase tasemel tempe, siis olen kindel, et tookord ta teksti kas ei lugenudki või ei saanud sellest aru ja ikkagi refereeris ta seda osa, mida oli mõistnud prantsuse mõtteklassiku juures. Miks? Kui keegi filosoofiaosakonnas tahab teada midagi junni-Tsõganovi mõtlemisvõimest, siis paluge ta kaardilaua juurde. Seal te kohtate lapsearulist, kes bridži-reegleid põhimõtteliselt ei ole võimeline omandama. Ja vaadake, et ta seejuures mingi peene elektroonilise vahendiga teid petta ei saaks! Kui paljud on elus kohanud, et 8 või 10 aastane laps, isegi noorem, suudab Подкидной-käigus võita endast vanemat, tegelikult täiskasvanud, tsõganimeest? Mina olen olen seda teinud! Kuidas võis ta korraga olla nii vastav selle kaardimängu nimele ja tegelikult ikka põhikooli ja keskkooli lõpetada, kui see oli tema? Vastus on, et põhikooli ei ole ta lõpetanud ja potiknois jäi ta minuga Mulgimaal mängides alati Turakaks!

Ülikoolis eksamite tegemisel ma temaga ei trehvanud. Erandiks oli eksam Vihalemmale. Talle ei tulnud seal sõnagi suust, peale triviaalsuste, ja minu arvates ta tookord seda ei sooritanud. Teinekord märkasin, et ta ei suutnud konspekteerida loengus öeldut. Oli paar alustatud lauset paberil ja nende mõte oli lõpetamata. Seetõttu ma ei usu, et ta ühtegi asju eales pärast põhikooli tegi ilma võõra töövihikuta! Sest vaadake, ega mina ainukesena teda alati turakaks sealkandis ei mänginud!


Vahekokkuvõte (5): Päris-mererahvaste transterritoriaalse mustri mudel

13. mai 2020

Eelarvamused, sedavõrd kui need on koolitarkusena meelde poleeritud, määravad samavõrd kodanikke ajaloolistesse eksitustesse nagu võltsingud. Nestor ja Läti Henrik ei saa olla mõlemad korraga tõesed. Kindlasti pole tõene “meretee avastamine Väina jõe kaudu 1160.aasta paiku”. See oli seal antiigist ja merevaiguteede ajast olemas. Kirjavahetus või aruandlus, mille põhjal ladinakeelne narratiiv on kompileeritud, võib olla ehtne, ent mitte asjaolude või konteksti kujutamine. Kõigepealt peaks olema meil mudel vanade hõreasustusega veeruumide projitseerimiseks. Üks rahvas või samasuguse päritoluga segment võib elada teistega läbisegi ka suurte veevahemaade tagant. Ateena ja Efesose vahel on linnulennult 320 km ehk enam kui Tallinna ja Helsinki vahel, ja ehkki dialektierinevus näitab lahknevat päritolu, siis ei tähenda see, et Attika dialekt ei ulatuks 300 km kirdesse Hellespontoseni. Enamgi, me näeme siin siirdealade virvarri, mis kajastab ilmselt mererahvaste-aegset hõivamisanarhiat. Et tšuudid-vadjalased elasid mõlemal pool Peipsi järve ehk Tšuudide merd on meie ajastul algkooli emakeeletunni dogma, ent see teadmine on visa tungima veel ajaloolise materjali tõlgendamisse.

Et Eesti rannikul oli 18.sajandi lõpuni avatud ranna-alasid (Ranna-Rootsid), kus veenomaadid tavaõiguse alusel pendeldasid, jätab mulje et need olidki indogermaanlaed päritolult, mitte kontaktkultuuri ehk suioonide-tšuhoonetsite Arosia-Svea poolne hargnemine. Et kveenid elasid mõlemal pool Botnia lahte on ka Soome ajalooõpikute element, ent ära kipub ununema Halogaland Põhjamere ääres ehk Põhjateel ja Smalandia-Samlandia ajalugu. Normaalne oleks eeldada, et easterlingid-eestlased samamoodi siirdealasid-külasid kasutasid Pommerimaal ja Skandinaavias Liivi sõjani põlise mererahvana. Enamgi, Eesti ajaloo puhul on ära unustatud need vanad avatud-merealad Eesti rannikul, mis allpoolsel kaardil on kujutatud punasega. Balti-saksa aadel oli see, kes nende vanu õigusi enam seal ei tunnustanud ning neile jäid vaid sinisega toonitatud tugipunktid, sest kõikjal mujal pidi mitte-aadel orjama sissetungijaid.


Vahekokkuvõte (4): Ala-arenenud propagandapilt Rooma impeeriumi langusajast

12. mai 2020

Kanoonik Alexander Schultz kompileeris veel enne Liivi sõja algust Euroopa ajaloo kronoloogia tabelitena raamatus Chronographia siue Annales omnium fere regum, principum, & potentatuum, ab orbe condito, vsque ad hunc annum Domini (1545). Selles pole veel äratuntav selge propagandavisioon ja arusaam Germaania Rahvaste Püha Rooma riigi messianismist, mida ilmselt teise eeskujuna kopeeris ka Ivan Julm Ida-Rooma riigi kõrval. Kõige olulisem on langobardide rööpsus hunnidega, caianus-cacanus kui kuninga tiitli esinemine nii Portugalis, Baierimaal kui ka Ungaris. 10.sajand Pannoonias algab märkusega, et 896.aastal “Hunnidest (keelelt) erinev Sküütia rahvas tungis Pannooniasse.. Ehk mustad ugrid eristuseid keelelt valgetest, kes pigem põhja ja kirde suunast Itaalia poole rändasid!

Kui Bremenit mainiti esmakordselt 782.aastal (see on oluline meie Liivimaa meretee-avastamise narratiivi kontekstis Bremeni kaupmeeste poolt), siis kõrval on märkus Taani riigi ja monarhia poolt kristluse vastuvõtmisest. Tuletagem meelde, et Sevilla retke tegijad 844 olid mitte-kristlased al-majus ehk tulekummardajad (ka varakristlikud sünkretistid), ka dualistid. ehk peale geograafilise kirjelduse ja teekonna pikkuse, ka see indikeerib läänemeresoomlaste mereimpeeriumit selles aegruumis, mis edaspidi väljendus rhos retkes 850-52 Konstantinoopoli vastu ja lõpuks 862.aastal Gardarikesse kutsumises.

Väga oluline on uusaegse türgi ja vana hunnide eraldamine kronoloogias. Vldichind sakside kuninganimena näitab vanasugulusliini eredamalt kui hilisemad ülekirjutused. Bulgaaria ehk Volga jõe äärest rännanud monarhia on näide, et kristluse vastuvõtmine automaatselt monarhi-nimedena väljendus – enne uskumatult eksitavatest khaanidest Kubratidest, Asparukist, Tervelist, Teletsist, Sabinist, Telerigist, Kardamist, Krumist, Omurtagist, Presianist etc said üleöö Borisid ja Vladimirid. Väljend “seitsme maa ja mere taga” võtab kokku hunnide riigiloomet 8.sajandil. Seega ei maksa teha mingeid ennatlikke järeldusi Rjurikute dünastia idakiriklikest ristinimedest, mis pidid andma kaitse kurja vastu sellistena, nende koduse keele või päritolu kohta.

Oudeki-Audeki sue-orum ite kuninganimena peaks sanuti juhtima tõsisema Suioonide ehk Soome riikluse mineviku uurimisele. Rääkimata Määrimaa-Ungari kuninga Elotari nimest enne mustade ugride sisserändu!


1001 Stirlitzit (98): “Muudetud nimega Moskva venelane” Kivi-suguvõsakokkutulekul ehk Sõnnikukäru-tsõgani Подкидной

10. mai 2020

80.aastate teisel poolel saatis Ülle mind suvel mõneks ajaks Отличник u juurde n.ö töökasvatust saama. 1988.aasta suvel oli ta perestroika-lainel katse-sovhoosi (akronüüm sõnast советское хозяйство) direktori kohalt lahtivalitud, sest üritas plaanikomitee nõudmisi usinamalt täita kui eelkäijad, ent põllutöölistele maksis endiselt viletsalt. Varasemas tsentraliseeritud praktikas määrati juhte, nüüd puhkes õide evangeelne tagasipöördumine tööliste-soldatite nõukogude demokraatia algprintsiipide poole. Nii nagu oli neid propagandas ette kujutatud. Mõne aja pärast oli ühismajand tagasi sügavates võlgades, ent Jaan oli kangekaelselt otsustanud talu teha ja mitte lasta enda tagasi paluda. Seega polnud tal tookord raha, et mulle sulasetöö eest maksta. Läksin kõrvalasetsevasse Heimtali alevisse end tööle pakkuma ja tegin kuu või enamgi koos põllutöölistega ka kõige lihtsamaid ja vähetasustatud maatöid nagu niitmine, heinategemine, sigala puhastamine ja kartulihoidla mädast rookimine. “Mingi ülemus” ilmus kohale ja ehmatas ära, et Eikelmanni sellise töö peal kohtas. Ent miks see pidi tugivanemlikku rakukekest ehk Üllet või Jaani torkima? Jaan fantaseeris selle üle, mida venelased “teevad selle Elsa sugulase kapten Küti” pärast ka mulle, kui mul seda veresidet ei õnnestu vene riigis varjata! Отличник ul ei olnud mingit ettekujutust, kuidas kääbuskasvu seersantvanem Kalde käis USA-perioodil Kütti nagu hulkuv-kärnane kass mangumas, et ka teda koos mõne KGB-brigaadivenelasega suurte poiste ehk CIA+maffia mängu võetaks. Andku vaid mõni ülesanne!!! Vanemohvitser üritas temast iga hinna eest eemale hoida, ent kui see ikka vastupidiselt kokkuleppele jälle kohale ilmus, siis kusi talle krae vahele. Selle eesti maarahvaga sümpatiseerumise perioodi kõrvalprodukte olid puhkepauside vestlused. Inimesed olid ka vene riigi infosuletuses ja KGB kiusamises üsna hästi kursis nn valede tegemisega – kui õige inimene oli kadunud, tapetud või kuskil mujal, siis pandi kloun skriptiga edasi mängima. Ja ka seal kuulsin ma tuntud modellist ja dopingu-sportlasest Tsõganovist. Päevade viisi hulkunud ta mööda ümberkaudseid külasid ja käis maainimeste hoovides-aedades vahtimas, mõnikord astudes lausa aida-aluseid panipaike lähemalt silmitsema. Kui teda kui silmnähtavat tsõganihulgust eravaldustest ära aeti ja kõva lärmi tehti, siis kord oli ta vägevat protesti demonstreerinud järelvalveta sõnnikukäru ümber-pööramisega. Õnneks põllutöölistega tuli see asi välja ja kui osa olid valmis mind võtma “selle Kivi juures suvitava päti” pähe, siis keegi kohe parandas neid – sest peamine oli töötegemine. Sest see tsõgan põhimõtteliselt distsiplineeritud 8-tunniseid tööpäevi ei teinud! Keegi oskas küsida isegi Itaalia kohta! Mina vaikisin. Ivanist ehk “Raul Kivist” ei kuulnud ma seal midagi! Olgu see lisatud USA kodakondsusest tubli komnoorena loobunud Endla Lõhkivile – eesti rahvas maal pole kunagi loll olnud!

Muudetud nimega peaagronoom ehk Отличник vedas mind kolmel korral nende aastate jooksul ka Kivide suguvõsa kokkutulekutele. 80.aastate keskpaigas ilmus sinna kohale “Muudetud nimega Moskva venelased” Ilveste harust. Kütt-Eikelmannid ei ole siiski Toomas Hendik Ilvesega suguluses. Te teadsite alati seal, mis nahaaliga on eesti riigil tegemist!


1001 Stirlitzit (97): Topelt-Artur ehk paralleeltrepikoja-idioot

9. mai 2020

Kui Melso pereliige Ülle vahetas nime, siis rahvastikubüroo registreeris nii lahutuse tšekistist kui ka nimevahetuse. Ta ei olnud korraga Ülle ja Elsa samas majas, kui suhtles kas vanade tuttavate või uue ülesandega. Küll aga on ilmselt kelmustükk esineda agronoomia-Elsana ja töötada tegelikult maaviljelusmajas kolleegide Üllena. Ent sellest toredast nõukogude elutahust, mida heldimuse või tänutundega meenutada, tagapool, kui viitsimist veel jätkub.

Ka sm Tsõganov arvas endas sisalduvat superspiooni elementi. See oli koolivenna Toomas Leedu lemmiknarratiiv anekdootlike vestetega kaasealistele seltsimishüve pakkumisel. Kuni liiklusõnnetus tema aju vapustas ja ta edasijõudmiseks kooli pidi vahetama. Niisiis, teises trepikojas elas vanem Tsõganov, kes oli sündinud 1965.aastal, ent neljandas käis külas noorem Tsõganov, kelle sünniaasta oli 70.aastates. Noorem Tsõganov käis ka Küti tare ukse taga koputamas, kui minul suhted Kütt-Eikelmannidega olid keelatud, et andku talle ülesanne. Mida vanem Tsõganov käis Veiko Palge juures valjult arvustamas. Ma ei ole kindel kumb Artur käis korra kartuleid panemas ja neid võtmas, ent 5.keskkoolis ei lõpetanud neist põhikooli kumbki!


1001 Stirlitzit (96): Kõige lollim sportlane?

8. mai 2020

Kui ma 1987.aasta sügisel taas tatamitreeningutega alustasin Kaimu Keeraku juures Tamme staadioni Kalevi maadlussaalis, siis ilmus sinna kord üks suurt kasvu vanem poiss. Ma oleks pidanud aimama, et see ongi see sama kuulus modell ja Dünamo dopingusportlane, kes sattus äärmise põlguse alla, kui lausa ametliku kaebusega süüdistas Leningradi Dünamo (ehk ka KGB) spordimehi grupiviisilises kallaletungis. Mõni põhikooliealine kohalkäija vaatas tema poole lausa lugupidavalt. Ta oli kaalus juurde võtnud ja jälle lokkitõmbava paruka kasvatanud. Tal oli kaasas maadluseks vajalik judojakk, ent trenni tegi ta laisalt. Nagu ma mainisin juba varem kord, siis aktiivse võimlemise asemel ta rippus tänavapoolses saalinurgas kangil kõverdamata kordagi rippes käsivarsi. Ent mõnevõrra kõnekam oli viis, kuidas ta nn sisseminekuid ehk uchi-komi harjutas koos lõpetava heitega. Ta ei osanud absoluutselt liikuda!!! Ehk liikumisi järjestada – et vastane viiakse tasakaalust välja ja seejärel puusaheite puhul puusa sissesõitmise ja ligitõmbava ettekallutusega uke’t heita! See oli mingisugune kohmakas kakofoonia, mille puhul oli ilmne et ta isegi elementaarset o-goshi sooritust ei vallanud, st veel vähem olla suuteline tegema uki-goshil, tsurikomi-goshil, harai-goshil või tai-otoshil praktilist vahet. Praktiline vahettegemine tähendab sooritusvõimet ja ka arusaamist kasutuspuhust. Ei ole selge kumb tegi ettepaneku randoriks, ent see kestis maksimaalselt 15 sekundit, kui mitte vähem, sest tõmbasin selle 120kg tegelase uchi-gariga kohe istuli. Ta maadles flegmaatiliselt – võitlust haarde pärast (kumi-kata) ei tundnud ja lasi kohe võtta mul vööhaarde. Ma ei teadnud siis, et ta on see sama kaheksa aastat vanem luuser ehk dopingu-Tsõganov! Mõnes mõttes oli neil aegadel 65-70kg koolipoiste trenniminek arutu tegu, kui ma oma silmaga nägin Tsõganovi-taoliste loodrite steroididega süstimist. Alles hiljem üritati vanemaid “dieedimehi” hakata eraldama minusugustest harrastajatest, enne seda jõudsin ma nendega trügides oma selja ära tõmmata. Steroidide tarvitajaid oli lihtne väljaselgitada liigse higistamise ja sagedaste uriinipauside põhjal. Vene mehed olid selles alati äratuntavad, ent mitte ainult. Ja ikkagi oli ka minul, nõukogude toidupuuduses vaevleval koolipoisil, võimalus neid vanemaid tarvitajaid randori jooksul kasvõi kord pikali tõmmata!

Selle kogemuse põhjal oli selge, et Tsõganov ei osanud maadelda, tal puudus sootuks judo algharidus. Kui ma olin juba absoluutkaalus (pluss 78) ENSV noortemeister, siis Vallo Piilbergi noorem vend kõnetas mind erakordselt absurdse looga. Mina, 16-aastane koguvat meistersportlase punkte kellelegi teisele, täiskasvanud mehele – olevat mingi diil!!!! Ma ei kujuta, et ma Eesti Teaduste Akadeemiasse vähem kui 8-aastat vanemana auhinna järele minnes oleks fantaseerinud ja ka kuulutanud seda, et keegi noorem andekas inimene kirjutab minu eest teadusartikleid, mis teevad minust teaduste doktori. Kuidas saaks üleüldse noorte või juunioride spordi punkte 24-aastasele täiskasvanud mehele üle kanda? Või arvab see debiilik senimaani, et minu vööaste on hoopis tema oma, kui ta isegi ei suuda puusaheidet ette näidata? Ent teiselt poolt on ju fakt, et Nõukogude Lätis sündinud kodutu tsõgan on end Eesti meedias esitlenud Itaalia krahvisuguvõsa pärijana! Onu ikka ütles, kellele see tiitel kuulus? Oleks võinud ju selle vahele jätta ning kohe Windsori hertsogina Pauluse kiriku taga etteaste teha!


Vahekokkuvõte (3): Kaks Põhjala tungi – northmanni ja warjaagid

8. mai 2020

Uusaegne propagandaajalugu samastas northmanne kõikide teiste keskajal ette tulevate merejõude kujutavate nimetustega. Ehk kõik nad – viikingid, varjaagid, ascomannid, al-majus, lochlannach, ostmannid, osterlaenningar etc – olidki Mutter-keelsed, keda laplased üldistavalt nimetasid sakslasteks sõltumata sellest kas nad tulid Norra, Taani või Svea-Götamaa suunalt. Antud kaart-rekonstruktsioon üritab asja näidata dünaamiliselt. Northmanni on ilmselt Ptolemaiose daukionide ja gautade järeltulijad poosaare lõunaranna-aladel (ent mitte sisemaal või põhjas). Ja enamasti olidki nad indo-euroopa päritolu, ehkki ressursivähesuses segunesid nad soome rahvastega, keda vähemusena võib seetõttu leida ka nende siirdeladel Normandias mõne väikese asulanimetusena. Ja veel enam vanemate anglo-normannide sõduraadli liinidena, mis enamasti küll uusajaks välja surid või lootusetult suurematesse olid suubunud. Normandia provintsis Hrolf Gangri ehk Rollo Jalutaja konföderaadid assimileerusid kiiresti ja 1016.aastal Lõuna-Itaaliasse jälje jätnud Normandia mehi tuleb pidada frankideks või franko-normannideks, kes olid kristlased ja vaid dialektoloogiliselt säilitasid päritolumarkerit. 1066.aastal ületas William Vallutaja La Manche väina ja kandis prantsuse keele saarele.

Samuti tuleb normannide reconquista‘s osalemist (mis algas ca 711) pidada pigem prantslaste kui Põhjala panuseks ning Sevilla episoodi (844.aasta sügis) tuleb vaadata sellest distinktse jõuna. Seega Hispaania tagasivallutamine, Ristisõdijate riik, Kahe Sitsiaalia kuningriigi ja euro-moodsa Suur-Britannia monarhia rajamine normannide poolt, kõik need oli 50:50 frankide-põhjalaste ühine jõupingutus ja märk ajalukku.

Seevastu ostmanni-easterlingen-osterlaenningar olid enamasti päritolult soomeugrilased, kes varakeskajaks olid nn positsioonidele jõudnud hunnide rahvasterännu tagajärjena. Ma olen aastatepikkuse uurimuse tulemusena jõudnud arusaamale, et sõna viiking-vithing-wiccing etc oli algselt samuti idapoolne nimi, millel siiski juba antiigis võisid olla siirdealad-kauplemiskohad indo-eurooplaste kultuurialadel. Ilmselt vidiwara Visla suudmes on suhtes meie kihelkonna nimetusega Vai-wara (Wara Vislast Neeva jõeni?). See sama jõud kontrollis keskajal teisigi sõlmpunkte või väravaid. Vislast läänes asetseva Oderi jõe suuet kontrollisid Jomsvikingid ja Wo-lin nime tuleb läänemeresoomelikult avada. Taani väinu, Skandinaavia Hallandi ja Taani saarte vahelisi veealasid maksustasid ascomannid. Oluline võti viikingite kui siirdelise kultuuri avamisel ongi rööpsed toponüümid – kui mitte sama, siis vähemalt lähedane. Helsingaland scritofinnide keskusena või Hunavaldi osana indikeerib samuti Halogalandi Põhjamere idakaldal ehk Põhjateel. Kui viikingid kontrollisid Oderi ja Visla jõe suudmeid, siis kui varjaagid olid suunaga indoeurooplaste aladele, miks pidid nad vähemalt 2x pikema tee valima Väina jõe või Volhovi jõe kaudu? Vastus on ilmne Ipatjevi koodeksist – Varjaagia asubki jõe ääres, see ongi Eesti vana nimi. Varjaagid osalesid samuti I ristisõjas ja neid märgitakse eraldi franko-normannidest, kes normannide nime all esinevad keiserlikul Anna Komnenal. Viikingite (Vik Norras) lääneaalad olid kontaktalad, kus lühikese aja jooksul võis enamusasulates aset leida assimilatsioon, samas olid neil vepslastega selles vanas Jötunheimis tõenäoliselt samad esivanemad. Kui noored mehed, enamasti nooremad pojad, parade (liivi keeles “jõuk”) kaupa merel seiklesid ja leisid sobiva koha rannikul, siis ilmselt pika vahemaa korral, kui koht oli asustatud, valiti teinepool kohalike seast kas liidu sõlmimise märgina või tavaõigusliku naiseröövi teel, mis rannarahval oli normaliseeritud praktika.


1001 Stirlitzit (95): “Nii-või-teistsugune Artur” ehk noore pornokapitalisti kannatuslugu

7. mai 2020

Samas aegruumis 80.aastate alguses, kui noor Artur elas koos karvase tsõganimehega pigem Tammelinnas ja veel polnud pärast edukat komsomoli astumist välja kutsunud eesti soost blondiine, kutsus KGB-seersant Kalde mind Üllega välja. Häda pidi olema üsna suur, et minusuguse nn elemendi ütlusi ja tähelepanekuid vajati. Tartu linna oli tabanud lokaalne homopornopandeemia – altkäe levitati väidetavalt 50 rubla eest homoporno fotode komplekte. Onu Kalde ehk Vlassovi tsõgani kirjutuslaud oli paksult dokumentide pakkidega kaetud, muu hulgas oli keset lauda avatud toimik, mille vahelt paistis pakk mustvalgeid fotosid. Mulle näidati ühte fotot alasti voodil istuvast teismelisest tsõganipoisist. Poosi ja momendi tabamisega oli mõnevõrra vaeva nähtud – kõht sees, rindkera seksikalt ette lükatud ja käed graatsiliselt linale toetuvalt välja sirutatud. KGB seersant uuris, kas ma pole kuskil selliseid pilte näinud või keegi neist rääkinud. Ilmselt mitte tema enda vea tõttu silmasin vilksamisi ka kangemat kraami – fotot karvase tsõganimehe peenisest Arturi anuses. KGB seersant hakkas saksa korralikkusega pragama, et mulle sellist näidata polnud vaja! Ma ei oska öelda, kas täiskavanud alahindavad algklasside laste tähelepanu võimet, ent näidiste lehitsemise käigus märkasin distinktsemalt vähemalt kuut erinevat penetratsiooni poosi fotokollektsioonis, ilma et uurijatel oli kavatsus just neid mulle esitleda. Miks nii erandlikult, pärast seda aresti poolteistaastat, oli mulle jälle vaja meelde tuletada, kes ta oli? Progressiivsed tsõganinoored olid valmistatud ca 1000 fotokomplekti, igas üle 25 foto. KGB teada oli 300 ära müüdud ja omakorda sellest pool ehk 150 suudetud tagasi korjata. 15 000 rubla oli autoraha 80.aastate alguses. Onu sai aga sellelegi jälile! Ent Nõukogude Liidus ei saanud olla prostitutsiooni ega parasitismi propagandat, rääkimata mitte-töisest tulust! Pidin sellel puhul ENSV julgeolekut aitama, kui midagi kuskil märganuks või kuulnuks. On vähe-tõenäoline, et KGB komplektid, kõigi fotodega uuesti ära korjata suutis. SCE pole pornoblogi ja ma ei saa kinnitada ega ümber lükata, kas minu kasutuses leidub neist hetkel mõni. Kui need kuskil ringlevad juba netis, siis siinkirjutajal pole sellega midagi tegemist, seda enam, et kuuldavasti jooksnud Nunez-Tsõganovil USA-s peenike autoritasu samuti homo-modellinduse sektorist.


1001 Stirlitzit (94): Kartuli-Artur ehk roheline-Bruno

5. mai 2020

“Ei tea, mis edasi hakkab saama siin riigis!”, mõtiskles Insener keldrist tulles ja vaatas veelkord uurivalt kalendrisse. “Kes hakkab veebruari lõpus tumerohelist seemnekartulit varastama?”, mõtiskles ta edasi. “Roheline kartul sisaldab taimemürki Solanum tuberosum ehk solaniini, mis on üsna tuntud asi juba 1820.aastast – see varas peab olema turakas, kes ei ole 8.klassis käinud, sest selleks ajaks peaks ta sellest juba kuulnud olema! Kes siin EPA õppejõudude majas saab olla selline hariduseta jobski? Ei ole võimalik, et mõne venelase maalt tulnud mamselgi seda ei tea, mida solaniin teeb! Ajab iiveldama, oksemaik suus, kurgukipitus, süljevoolamine, peavalu, südame puperdamine, uimasus, sügelemine, luupainajad-halb uni, hallutsinatsioonid, liigese valu, jampsimine, halvatus… Kuule Mari!!!”, pöördus Insener lõpuks väikese eelkooliealise tüdruku poole, kes tähelepanelikult tema juttu kuulas. “Mine, küsi Mamsilt, kas kellelgi majas on kõhuprobleemidest kuulda olnud, nii et kaka lippab!?” Väike lokkis peaga tüdruk kiljatas naerma ja kiirustas naaberkorterisse. Ja oli varsti Üllega tagasi. “Arturil on kõht lahti! Kust sa teadsid?”, vastas 40.aastates naine. “Keegi pistis meie rohelise seemnekartuli pintslisse!”

punchalo.com pochemu-kartoshka-zeleneet.jpg

1001 Stirlitzit (93): “Учительница, смотрите что дяди делают за церковью!”

4. mai 2020

Võib-olla ei peaks selle eesti ametnikkonna äparduse üle nalja tegema? Asjalikult ja lakooniliselt selgitama, kuidas ka sotsiopaatia areneb ja muutub aina veatumaks valetamisel, petmisel ja varastamisel?

Artur Tsõganov, kes seni oli koolipinkides silma paistnud vaid põhikooli nn igavatest tundidest ärakõndimisega, ei suutnud haldusaresti kahe või enama nädala jooksul korraga ära kanda ja pages mitte Tartus elukohta, kus ta saigi kissellimärga pesu vahetada ja kust teda ka passima hakatuks, vaid Tõnissoni krundile püstitatud paneelmaja teise trepikoja korterisse. Onu Kalde oli samuti pahane, et mis see ka ära pole ju, ja pärast ENSV ametivõimudele kätteandmist, kui karistust omavolilise lahkumise tõttu kuudeks pikendati, aitas Bruno Möldril Tartu 4.keskkooli ümbruses karistusaega ära kanda. Nii nägidki vene kooliõpilased avarate akendega majast, kus veel 90.aastatel Puškini gümnaasium tegutses, hommikutundidest õhtuni kummalist paari – kääbusekasvu kõhna vanameest, kes hoolikalt luuaga pinda tõmbas ja paksuvõitu pikka mustlast, kes laisalt luuale nõjatudes veerandtunde lobises. Ma kõndisin sealt kord mööda ja oma silmaga nägin! Nagu tunnistasin ma seda meeleheitlikku trepikoja ukse kiskumist ja elanike sõimamist ööpimeduses pärast kissellihoopi. Pauluse kiriku tagakülje najal persetegemist nägid korduvalt ümberkaudsete koolide algklasside õpilased. Üks asi on olla sotsiopaat, teine asi on selliseid debiilikuid suu lahti imetleda TÜ auditooriumites.


1001 Stirlitzit (92): Il lupo perde il pelo ma non il vizio!

24. apr. 2020

“Kas sa nägid?“, küsis koolipoiss 17.liinibussil istmele potsatades. “Mida?”, küsis teise klassi jõnglase moodi kaaslane. “Sellele tsõganil oli uus nulliga soeng, kui ta 2.trepikoja ukse juurde tõttas nendes hallides vangi rõivastes!” “Oota! Keegi köögis rääkis, et oli Arturit näinud Riia tänaval Pauluse kiriku kõrval 4.keskkooli ees mingi tätoveeritud vanamehega tänavat pühkimas. Talle vaieldi vastu, et too oli kuskil Autoremonditehases ainult kanaleid õlist puhastanud, üldse välja ei lastudki!”


1001 Stirlitzit (91): Kalde-soolika narkoprobleem

23. apr. 2020

“Igasugust juttu aetakse!”, silmitses miilits hoolika käekirjaga koostatud kaebust Tartu Hariduse tänava äärses räämas akendega kabinetis. “Niisiis, kutsus sm Tsõganov endaga jalutuskäigule temale tuttava tütarlapse Eerika EPA maja 3.trepikojast, et teatada usalduslikult sobivusest riiklikuks ülesandeks. Blond ja musikaalne tüdruk sm Tsõganovi ettekäänet uskuma ei jäänud, ta märkas tema kätel süstlajälgi. Sellepeale esitas noormees süüdistuse laimamises! Et ta on endiselt narkomaan ja valetab, et välja petta usaldust ja katteta teeneid. Artur kahtlustas Lääne luureteenistustega kokkumängu, seda enam et paneelmajasse oli varjunud Itaalia fašistide rakukene! Oi-jummal küll!”, hakkas miilits naerust turtsuma. “Tõendite kogumiseks alustas ta ülima salastatusega jälgimisoperatsiooni. Kahjuks ta korduvalt tabati akna alt – süüdati valgus, tehti kisa ja teatati, et nad teavad, et see on tema! Kuni teda rünnati eriti jõhkralt ca 25 liitri või enamgi kirsikisselli joaga kõnealuse kahepalgelise kodanlike-natsionalistide perekonna aknast! Ta üritas majast abi saada, ent kõik uksed blokeeriti ja nii pidi ta jala minema, sest bussiliiklus oli öösel katkestatud, äramõnitatud ilmega läbi Tartu Tammelinna, kus teda korduvalt nõukogudevastaste hüüetega tülitati ja ka sülitati tema peale! Ta ei saanud abi ka miilitsakonkalt, kui see peatus ja ta kui potentsiaalse kurjategija vahi alla tahtis võtta!”, lõpetas miilits paberi lugemise ja tõstis silmad lastetoa naiskolleegi poole küsivalt. “Jah, ka mina arvan, et kui vana-Kalde oleks seda sanktsioneerinud, siis oleks ta 80meetrit üle tee läinud abi järgi! Ent isegi tabamise järel tulla visalt pasanteerima!!!? Minu arvates tuleks teda reaalvangistusega karistada – 15 päeva peapaljakspügamise ja tänavakorrastustöödega!”


1001 Stirlitzit (90): Arturi traumakoht

21. apr. 2020

“Kuule!!! Mis trall see jälle oli öösel Eerika paneelmaja taga?”, küsis keskaeline naine EPA maaviljeluskateedri aknast valge kortermaja poole vaadates laborandilt. “Miilitsa raadios itsitati, et tänaval tabati kissellimärg tsõgan, kes kaebas ametiülesande täitmisel kriminaalse kallaletungi ohvriks sattumist!”, jätkas naine kätsatades. “Tead, need ropud naljad hakkavad seal juba ära tüütama!”, muutus laborant sõjakaks. Järsku astus garderoobi poolt varjust välja 40.aastale lähenev keskmist aga tugevat kasvu mees ja suunas süüdistavalt sõrme laborandi näkku: “See sinu Artur käis pimeduses regulaarselt, pärast kortermaja juurest lõhkumiste ja kõigi väiksemate laste löömise pärast äraajamist, kolmanda trepikoja päikesepoolsete akende alla soolt tühjendamas, selleks et valgusava ei saaks soojaga lahti lükata ning pasakärbeste pilv koos vänge tsõganisitahaisuga iga inimese elamisse jõuaks! Järgmine kord paneb mõne võõra lapse särgi asemel tsõganiräbala selga ja siis pole vaja kaebelda ega importpesupulbrit käia Küti tarest lunimas!”


Sedelid (463): Kes kirjutas kreekakeelse liivlaste ajaloo?

19. apr. 2020

David Chytraeus (1530-1600), Rostocki ülikooli professor, kuulub nende luterlaste hulka, kes üritasid kaasmaalasi valgustada nn germaanlaste eluruumi ajaloost. Chronicon Saxoniae et vicini orbis Arctoi (1593) kordab müüti eurooplastele senitundmatust meretee leidmisest “umbes 1160.aastal”, kui torm heitis Bremeni laevastiku Häädemeestele ehk Metsepoolele. Seda vaatamata kroonik Nestori kinnitusele, et 852.aastal rhos-rahvas, ehk enne konstitutsiooniliselt föderatiivriigikorralduses kokkuleppimist 862.aastal soome hõimude ja llmeni slaavlaste ühe küla vahel, tegi sõjakäigu Konstantinoopoli vastu. Lääne-Dvina ehk Väina jõe kaudu sai Varjaagiasse ja sealt edasi minna Roomani! Õigem on kinnitada, et sellel ajal, kui Kiievi-vene riigi alustes kokku lepiti, polnud sakslastel Läänemere ääres MITTE-ÜHTEGI LINNA. Karl Suure järeltulijaid alandas veel 911.aastalgi keegi Rollo Jalutaja, kes oli Iirimaa erudiitide teada eesti päritolu, kui väikese 15-laevastikuga hõivas Roueni ja sundis loovutama läänina Normandia. Millegipärast kasutab ta tekstis kreeka keelset sõna σύρραξη, mis nn rõhumärgita võiks purje õmblusi märgistada, ent küsimus on selles, miks peab siin kasutama viidet kreeka mõistele, mille päriskasutus on “konflikt, kokkupõrge, arveteklaarimine”? Pärast esimest kokkupõrget lepiti ja sõlmiti sõbralikud (?) föderatiivsuhted? Sakslased olid nõus olema väiksemaks partneriks? Juba meretee avastamine mõjub 15.sajandi moeteemana, ent kreeka mõiste reedab varasemat tekstuaalset kleepimist. Ka legendaarne rooma kindral Libone olevat kunagi ühe versiooni järgi Liivimaa rannikule kinni jäänud ja leedulaste unikaalset keelt ajendanud. Lisanduvad veel Saxo Grammaticuse Väina-äärsed hellespontoslased, kes tapsid idagootide imperaatori Hermanarichi-Jarmunreiki ja siinviidatud langobardide kooparahvas ehk varakristlikud usupõgenikud. Minuarvates viimane ongi kõige usutavam ajaline kontekst Läti Henriku kirjeldusele usulisest pimedusest – sama narratiiv võib olla tõstetud 900-1000 aastat hilisemasse aega. Saksa vaimul on lihtsalt selline eripära! Kui varaslaavi haritlastele nagu Nestor olid soomeugrilased või sui-ungrid/suo-hunnid Jaafeti valged pojad kõrvuti svelaste, gootide, roomlaste, frankide jt, siis sakslased nägid kollase rassi ehk mongolite kandu juba Idamere kaldail! Kui pime peab olema ööl ja päeval mittevahet-tegemiseks?


Sedelid (462): Otsene alliktõend, et Warangia oli Eesti vanem nimi!

18. apr. 2020

Kiievi koosbaskloostri Nestori (1056-1114) kroonika ei paku Varjaagia-Warangia asukoha osas pelgalt vihjet vaid annab otsese tõendi, et Warangia oli Eestimaa vana nimi. Ostsee ja ostmanni-easterlingen etc on omavahel samasuguses suhtes nagu varjaagid-Warangia ja Varjaagide meri.


Sedelid (461): Russia ja Warang fonofiilsed variatsioonid

17. apr. 2020

On ilmne, et häälikumuutusel põhinevad Warang-Warangians on inglise nagu ka teistesse Euroopa keeltesse laenatud kreeka algkuju Βάραγγοι kaudu. Ladina keele kaudu on ringelnud ka Varang, Fargani, Barangi, kuna Parangi kuju ma pole seni kohanud. Sama sõna lühendatud esisilbiga versioon käibib tosinkonnas maailma normkeeles Venemaa nimena. Farangi on Indo-Hiina välisnurgas vanast ajast käibel kui nimetus valgele inimeseele (kaupmeestele). Tabel ei ole kõikehõlmav ja ilmselt saab seda ainuüksi keskaegse kartograafia nn nurivormidega täiendada nt et ka Rezzia on mõnel maailmakette representatsioonil olnud vene riigi varane silt. Ent ta suudab ilmselgelt demonstreerida, et kui konsonandimuutus ei takista nimel olemast see sama Russia (vs Ruchyia), siis veel vähem vokaalivariatsioonid. Ehk tšuvaššide vyras juhib meid üsna loomulikult soomlaste, keda samuti ju tšuhoonetsiteks Põhja-Venemaal nimetati, Viro-virolainen juurde. Aru-ari on ilmselt olnud juba antiigis Volga ääres elanud paaditavatele merja-udmurtidele omistatud nimetus, mille eepilisi siirdeid Arosia ja Arju-Harju märgistavad Roshire ni Šotimaal välja etc. Nende Läänepoolse osa kutsumine konföderatiivriiki ikka veel hõreldalt asustatud ehk rajamaal opereerima oli strateegiline kaubanduspolitiline otsus, et vahendada jahi- või karjasaadusi ja puutooteid nii lõunasse kui läände.


Sedelid (460): Kas Puustinets võib olla Metsamaa ehk Waeldland?

16. apr. 2020

Poola rahvusliku ajalookorüfee Joachim Leleweli Itinéraire brugeois composé en 1380 (1858) annab ülevaate ka Läänemere-äärsetest kohanimede varastest vormidest. Kõige olulisem näib meie topo-etümoloogia arengu jaoks Poustinetz-Waeldland rööpsus. On ilmne, et Wald on “mets” ja Poust seostub seega “puu”-sõnaga, mis teeb Eestiski levinud -nets, -ets lõpulistest kohtadest kui mitte murdegrammatilised, siis segakeelsed vormid kindlasti. Mis keelte arengu seisukohalt ei tohiks sugugi üllatada, kui ainult vaadelda Normandia kohanimede evolutsiooni varasuusajast normeeritud keelega 17.sajandisse. Tver-Holferie peaks vaid kinnitama Ott- või isegi Vodvere hüpoteesi. Vana-Russa Ilmeni järve Peipsi-poolel ja Pljussa jõe ääres kui ka Rons seostub Kuramaa-poolsete Rudav-Rondau kaudu nii eesti Ridala-Rotalia kui ka Ranna-nimetustega. Maian-patha muinasajast Läti Henriku kroonikas võib olla suurema keskaegse poollinnalise käsitöölisele tootmisele spetsialiseerunud kogukonna keskus (Maja-pada ehk Seppade Maja). Kindlasti on Hasempatte-Hasenpott Kura-Liivimaa poolelt samasugune konstruktsioon. Ja Dagenhovede seal vaevalt Hiiumaa Dago-kujust päris sõltumatult on tekkinud.


1001 Stirlitzit (89): Varga rusikalöök Henn Saari näkku ehk “Kolige Mongooliasse /või kuidas Krt ma pean väljendama väljakannatamatut protestitunnet?/!”

15. apr. 2020

Kas ma häbenen? On põhjus ja on tagajärg! Või saab politseiniku mahaväänamisest ehk seaduserikkuja kinnipidamistaktikast vastupanu korral, sest vahelevõtmist üritatakse vältida kohapeal, TÜ-s mõnes osakonnas jälle põhjus!? Kus on aktsioon, seal on reaktsioon – see Kalde KGB-provokatsioonikooli esimene aksioom. Lõpuks see alati tuleb, kas siis kui on lootusetult hilja – Meglio tardi che mai!

Kunagi külastasin ühte kirjandusteaduslikku asutust Tartus. Märkasin seal kataloogide saali juures asjalikult istumas mingis kulunud ülikonnas, mis võis olla ka ärakantud nõukogude koolivorm, Roomet Jakapit. Ta polnud seal autsaider, sest järgmisel hetkel ta arutas kellegagi järelepäritavat sisu. Kui olin sellest ruumist klassiga lahkunud, siis järsku tormas ruumist välja suurt nõukogude lauatelefoni üsna abitult põue peita üritav Roomet Jakapi. Järgmisel hetkel oli uksel Henn Saari, kes asus varast jälitama. Minu jaoks oli vaatepilt arusaamatu – kõigepealt vaoshoitud viibimine ametiasutuses, koostöö ja siis veider kiirustamine. Teda ju tunti seal, esiteks, teiseks, kuhu ta selle varastatud kraamiga saab märkamatult tänaval minna! Pealtnäinud klassitüdrukud tundsid koolivahetanud komsomoli laaberdaja ära. Kui ma oleksin kohe reageerinud? Roomet Jakapi polnud sportlane, ta oleks kindlasti minult kinnipidamisel kere peale saanud. Ent oli nõukogude aeg ja KGB oli Eikelmannidel keelanud läbikäimise. Henn aga sai tänaval sinise silma, nagu pärast kuulsin. Lugupeetud Roomet Jakapi, kas sa lõid Henn Saarit rusikaga näkku?


1001 Stirlitzit (88): “Sind näidati telekast!”

14. apr. 2020

From this day forward, any nation

that continues to harbor or support

terrorism will be regarded

by the United States

as a hostile regime.

 President George W. Bush

Ma vaatasin wikipeedia artiklit põgusalt ja kohe on ilmne, et Flight 139 loo detailid pole seal täpsed. Kõiki ühe erandiga ei lennutatud n.ö tagasi Pariisi esimesest ja teisest vabastatud pantvangide rühmast (48+100).

Tegelikult enne reisile minemist oli CIA-l oma juhtmetes hoiatus mitte lennata. Kuuba Vabariigi (mitte-Castro) Kindral Kütt soovitas seetõttu esimesel kahtlusel (liigne vaikus lennujaamas!) või kahtlusaluste silmamisel (Hoia silmad lahti!) lennukist maha jääda, ent siiski soodsa hinna tõttu reisimist maha ei laitnud. Ma tegelikult mäletan isegi selle paari, mitte palestiinlaste, pardale tulemist – Wilfred Böse ja Brigitte Kuhlmann. Ma juba istusin lennukis ühe peresõbrast naisega, kui üsna silmatorkav paar salongi pinevalt silmitsedes sisenes. Kaaperdamise teade edastati pärast õhkutõusise lõppu paugutamata, nagu seansiteade – “Nüüd näitame teile Punast Viiuldajat!” Seda tegi Wilfred Böse, peod korraks ristatud nagu pastoril koguduse ees. Salong oli vaikne ja üllatunud. Üks vanem juudi mees, istusime parem pool, tema vasaku pool ja paar rida taga, torises, et kas me juudid lasemegi ennast ära tappa alati!

Kui öeldakse siiani, et oli vaid kaks Red Army Faction ehk Baader–Meinhof Group=Baader–Meinhof Gang liiget koos palestiinlastega pardal, siis ka see on vale. Kaks inimest olid varus teiste reisijate seas ja nad võeti pantvangide seas infiltreerudes eskalaatori lõpus vahi alla. Ent oli veel üks noor seikleja, kes ei tulnud meie satsiga koos, ent kes vahetuste tegemisel vahetevahel Kalašnikovi alt välja puges. Kelle moodi ta oli? Ei ole võimalik, et keegi seda lugu pole varem noorte idasaksa naistega aimanud. Jaja, naised on ohutud! Neid ei tohi lüüa, eriti siis, kui nad mitmekesi teistele kallale lähevad! Sest vaadake, nad on juba puudega sündinud, neil STAS-i, KGB jt naistel pole ju tööriista!!!

Ohutul maandumisel õnnitlesid Kütt-Eikelmannid mind kõva vedamise puhul, sest paremat tulemust sealt ei pruugigi saada! Jagasin enda tähelepanekuid laohoonest ja valvest. Tiibadelt oli valve olematu ja pommide detailid olid ühendamata, rippusid lihtsalt seintel. Paar Iisraeli luureohvitseri käisid mind vaatamas. Ent ma ei rääkinud Wilfriedi murdumise hetkest – ta võttis kaaslastelt satelliittelefoni ja tuli laohoone äärde rääkima. Ta alustas kõnet nagu hädas eit – ta on suppi sattunud ja pole kõike läbi mõelnud. Seal ei halisenud macho vaid homoseksuaal püüdis abi saada vastuluurejuhtmest. Miks mulle see seik meelde jäi?

Wilfriedil oli väga iseloomulik peakuju ja kukal. Kord nägin ca 3 aastat hiljem sarnast meest endast Eerika pargi servas möödumas ja seisatamas. Hing jäi hetkeks kinni, ta pidi Tõnissoni krundilt Kalde juurest tulema, läbi pargi. Ent ma ei näinud tema nägu. Uurisin ainult Insenerilt, kas on võimalus, et see Tühikargaja pääses. Vastus oli negatiivne!

Küll ma ikka peaksin olema sakslastele tänulik!!! Sitamäestik Sitaookeani peal!


1001 Stirlitzit (87): “Kes seal lennukis siis oli?”

14. apr. 2020

“Mis lärm see jälle seal Eerikal Tõnissoni juures oli?”, küsis liiklusmiilitsa saua näppiv tüse vuntsidega bussi Haudejaamas ootavalt naiselt. “Ma ei saagi aru, ühed ütlevad et mustlased, teised, et juudid olevat klaarinud seal midagi”, jätkas ta vaadates uurivalt noore naise näkku. Naine pööras selja 300 meetrit taamal asuva valge paneelmaja poole ja seisis pead pööramata kõnetajast mõni meeter eemal, kuni mõttepausi järel hakkas aeglaselt sõnu seadma. “See oli see väike Kalde tsõgan!”, lõpetas ta venitavalt lause poosi muutmata. “Sa raisk! See väike debiiline pederast, kes autode iluliiste ja kojamehi kogu aeg kangutab, ja näed koju ei lähe, kuigi ta kord sinna viidi ja otsusega tagasi saadeti!”, venis miilitsa nägu ootamatult pikaks. Vihmakeebis naine justkui aimates maja poolt jälgivat silma üritas kipspoosiga endiselt kaugelt vaatama juhtujaid petta. “Üks juudinaine võttis ta gaasiaia juures ette, sest ta olevat lausa raadiosse läinud juutide lennukikaaperdamise üleelajana esinema…!”Ahaa, ma mäletan mingit juttu 1976.aasta sügisel kui laps vette lükati, et näed, lennukikaaperdamise teel Pariisi võib üle elada, ent mitte Kütina ENSV-sse reisimist!”, katkestas teda miilits.

“Ei-ei, s e e poiss jäi ellu! Ta ka mäletas sellest loost nii mõndagi detaili – kuidas koonduslaagri üleelanud vana juut näitas numbritätoveeringut sakslasest kaaperdajale ja too vastas, et tema erinevalt natsidest on idealist, mille peale juudid rõkates naerma hakkasid. See oli juba Ugandas. Ta oli ka kindel, et vanemohvitser Kütt aitas seda Iisraeli eriteenistuse kõige edukamat vabastusoperatsiooni lahendada. Kui umbes 50 mitte-juuti vabastati, tema sai ette näidata eesnahaga noku, siis tagasi Ateenas, või kus see oli, ta kirjeldas ühendamata lõhkeaineid postide küljes ja vähest või magavat valvet, nii et pimedas oli lihtne käia laohoonest sisse-välja! Ta mäletas Iisraeli eriteenistuse pikka sportlikku ohvitseri lausa nägupidi!”, kiitis naine poissi. “No nii andekas ta ka ei saa olla, ise vaevalt 3-aastane tatikas, mulle räägitakse, et juba kõik meelest läinud!“, hakkas miilits vastu.

Igatahes Artur, see debiilikust tsõgan, otsis üles loost huvitatud inimesed ja väitis et tema oli selles lennukis, mis ajas majas elavad eakad juudi soost naised marru! Nad kutsusid kõik maja lapsed ja asjaosalise enda välja, et ka tema saaks näha seda teotajat ja avaldada enda arvamuse!”, keerutas naine keelt huultel. “Ja mida väike juut ütles tsõganile?”, oli miilits intrigeeritud.

“Ütles, et ärge pahandage temaga!”


1001 Stirlitzit (86): Kus on küll nende vere kanged teod?

13. apr. 2020

“Helle, kas sa juba kuulsid?!”, küsis värske soenguga pedagoog pead koolivaheruumi ukse vahele pistes. “Mida? Jälle kukkusid nad porilompi töövihikutega või?” Nagu aurora borealis juuksevärskendusi kiirgav sale kolleeg libises kiirelt sisse ja uksekeel fikseeris peaaegu hääletult uksesulgumise. “Kirjandusmuuseumi klassikülastuse ajal kadus avakabinetist uus lauatelefon!”, sosistas juuksurivärske,“räägitakse, et Henn oli kohal ja pani vargale kohe järele!” “Issver!!!”, plahvatas Helle, “kas nad varastavad jälle iseenda tagant seal või!“Tüdrukud õnneks tundsid ta ära, kes nende järel kiiresti uksest välja astus telefon põues ja juhe järel! Ta oli varem nende koolis õppinud, aga Gorbatšovi glaznosti alguses põhikoolis üle läinud, ja nii kasutas ta juhust et vana kooli ekskursiooni ajal varakadumine külastajate kaela ajada! Süüdlane tunnistas juba üles, et vanemad poisid, kes tegid punkbändi ja vajasid elektrikitarrile juppe, sundisid teda seda tegema, pederastia ähvardusel …. tema nimi on J a k a p i!”, sosistas sale pedagoog edasi. “Aehhh!!! Vaene poiss, mis tema tervisest nii saab, kui juba lapsena sisikond istmikust väljas on!!!”, muutus Helle nukraks, “Talle tuleb see andeks anda, ta käis seal hoolega uurimas ja vanemate uurijatega kokku saamas, teda narriti pedeks ja ta tõesti väga kardab vanematelt poistelt peksa saada!”


Sedelid (459): “Dnisteri veekoridori” (B) märksõnad ehk Poola merevaiguteed

11. apr. 2020

Merevaiguteed Euroopas enamvähem lõuna-põhja vertikaalil olid tuntud juba pronksiajal ja need jäid 2000-300 eKr enam-vähem samaks kulgedes Elbe-Laba jõelt ja jaotades Jüüti poolsaare rannikult (Glaesarium) korjatud mineraliseerunud vaiku Lõuna-Euroopasse, kus seda Vahemere ääres samuti leidus. Teisisõnu, kui viikingid olnuks indogermaani päritolu, siis paaditanuks nad püsivalt oma kaupa Elbe kaudu Doonaule, kui Rooma riiklus kolis itta Konstantantinoopolisse. Mis oli veel kergem kui Alpide ületamine. Igale gümnaasiumi ajaloohuviliselegi on teada keiser Nero katse ühendada merevaigurikkaid Läänemere territooriume impeeriumiga. Luureretk küll õnnestus, ent kampaania ja tsiviliseerimise hinda peeti keiserlikule kassale ülejõukäivaks. Selle asemel oli roomlastel 14pKr ehitatud merevaigutee Aquileiasse, mis jätkas Elbe veeteed ja kasutas mõnevõrra ka Doonau eelist. See kanal jäi käidavaks varauusajani, ehkki pärast Aquielia purustamist Attila poolt (miks küll?), jaotus kasu ümber teistele, muuhulgas laguunlinnale Veneetsia.

Vanast ajast tunti läbi Poola territoorumi kolme veeteed Läänemere ja Musta mere vahel. Kõik need suubusid Visla varal Sambia ehk Samlandi rannikule, kus Gythonis-Gdansk-Danzigis moodustab merevaigukaubanduse keskuse – 60-40miljonit aastat vees hulpinud merevaiku korjatakse siiani hommikutundidel Läänemere lainetest ja lihvitakse neid käsitööliste oskustega artefaktideks. Tuletagem meelde, et Samlandil elas Withingia, mida ka sakslaste militaarkaubanduslik võim oli sunnitud Preisimaal tunnustama.

Kolm teed

  1. Olbia linnast Boh jõe ja Vistula kaudu Sambiasse;
  2. Istarinist või Bialgrodist läbi Halicz linna San jõe kaudu Vistulale;
  3. Kilię ja Tulczę kaudu ühendus mööda Doonaud, ja siis Pruti mööda Halicz iasse, kust San´i jõe orust Przemyśl´ist kaudu Sandomierz sse ja edasi Vislale.

Hiljem 13.sajandil, kui olid lisandunud ida-lääne suunalised maismaateed (mh soolateed), loetleti kaubanduskanaleid teisiti, mis siiski aitab selgitada, kes olid varjaagid, ja miks üsna kindlalt tuleb varjaage identiteedina eraldada mõnevõrra nii viikingitest (ja seda enam ehk) nothmannidest. Norralastel ja taanlastel ehk northmanni polnud vaja Idateed (ehk easterlingen või ostmanni) – neil oli Elbe, Oder ja häda korral Visla et pääseda Doonaule. See tähendas praktiliselt ainult ühte ülevedamisteed kogujooksul. 13.sajandist loetleti kanaleid Poola kaudu nii –

  1. Kagu-loode suund Läänemeri ja Must meri;
  2. Põhja-lõuna suund Ungari-Läänemeri;
  3. Maismaatee ida-lääs Saksamaa Venemaaga läbi Sileesia ja Krakowi ehk Polonia minori (Lechia).

Elmar Sula surnud!

31. juuli 2020

Elmar Sula oli Tartu 5.keskkoolis füüsika õpetaja. Enam ei mäleta, kas ta õpetas ka keskkoolis ühe semestri, põhikoolis kindlasti, ka asendajana. (Tsõganov teda ei mäleta, sest põhikool jäi enne pooleli ja lõpetamata.) Provotseerisin teda kineetilise tomatiga – kas see ikka saab betoonist läbi minna! Muidugi ma teadsin sellest, et see vaakumis on võimalik. Maistes tingimustes aga laguneb juba enne sobiva kiirenduse saamist. Mul on temast ka teisi mälestusi, kaebealusena, millest ta tookord auga välja tuli, ent teatavad kollektiivi elemendid temast ikka jagu said kokkuvõttes ja ta pidi füüsikaõpetajana nõukogude ühiskonnas osalemist pikendama.


Moskalite geneesi küsimus

28. juuli 2020

Prantsuse ajaloolane Henri Martin või ka Bon Louis Henri Martin (1810-1883) väitis, et veel 13.sajandi keskpaigaski lihtsas paganluses elavad moksalased olid see sama rahvas, kes elasid valdavalt Moskva idapiirkonnas ja andsid vürstiriigile nime. Ehk need samad Moksa Penza moskoviidid-moskalid on samasugust päritolu Kuldhordi külje all Metropoliks saanud linna valdava elanikkonnaga. Siiski on raske nõustuda, et ka Mera, Merd ja Mordva on sellega kokkulangev ehk n.ö üks ja sama. Teiselt poolt olnud Moskva ja Moksa domineeriva hordi keskne laagripaik. Kaasajal eelistatakse Moskva piirkonna geneesist kõneleda preisi rahva seast metsa pagenud galindide, merjalaste, meštšeralaste ja vähem tšuvaššide järeltuljateks peetavate vjatitšite kontaktina. Kaks loetletud rahvastest olid kindlasti soomeugrilased.


FINNO-BULGARITE HÜPOTEES

18. juuli 2020

Secui-szekeley Rumeenias Doonaust põhja pool on minu arvates see sama Joka-Oka äärne sakaliba (kuhu ka veel Nestori ajal 12.saj alguses sloveenide keel ei ulatunud) ja nad on kindlasti ungarlastega lähisuguluses kultuur Balkanil. Nad hõivavad enamvähem seda sama piirkonda, kus elasid Herodotose edevad, kombelõdvad ja hellitatud agathyrsid. Agathyrsidel oli teine koht veel kuskil Läänemere idaküljel. Ungarlased, szekeleyd ja saka-rahvad on päritolult ilmtingimata Sküütiasse puutuvad.

Germaania seevastu pole geograafilise mõistena kuigi erinev Sarmaatiast ehk Euroopa Sküütiast, sest territoorium Vislast Rheini suudmeni oli koduks nii indogermaanlastele (slaavlastele keskajal Nemtzoi), slaavlastele, kui ka Alpi-keltidele. Tüvilise sarnasuse kiuste on need kolm erisuunalised, omaettehoidvad keele ja kultuuri arengutelt. Seetõttu ka Sarmaatiat tuleb vaadelda vähemalt kolmes tüves põlisena – volga ja läänemeresoomlased, türklased ja indo-aarialased või iraanlased (mh alaanid). Nii nagu Läänes nõnda ka Idas on aeg tootnud kõikidest neist eriallikalistest keeltest-geneetikatest vahe-, kontakt- või üleminekuvorme. Ehk kui ka jatvingide uurimine ei anna esialgu midagi muud peale lääneslaavi mõjutuste ja baltikultuursuse välja, siis all võib ikka leiduda ära tuntav väike läänemeresoome, mis küüditas neid vallutajate suvaga tagasi Samlandi suunas. Bulgarite-kasaaride hõimuliitude arenguid ja ajalugu loetakse tagantpoolt ettepoole, ehk mongoli-tatari ülekaal tegi neist ajajooksul türgilikud nomaadid, mida nad siiski algselt araabia rännumeeste-geograafide teada ei olnud.

Ibn-Fadlan teadis, et baškiirid on toored-paganlikud türklased nagu teised idapoolsed kultuurikaaslased. Ometigi pidas Kama-Volga vertikaalil kuni Külmunud ookeanini elavaid bulgareid ehk komisid-udmurte Alam-Bulgaarias ehk Hvalisi-Kalizis elavatena samalaadseteks, aga samas erinevateks nii indoiraanlastest kui ka türklastest. Samuti ei sarnanenud nad tšuvaššidele. Ülem-Bulgaarias jaotus elanikkond paganateks, kristlasteks ja moslemiteks, kuna Kasaarias oli ülemkiht vastuvõtnud juutluse. Mõnikord üritatakse ajada valgete ja mustade kasaaride vaheline erinevus rassiliseks, mis esialgu on ilmselt geograafiline nagu Ruthenia puhul, kus alba on “põhi” ja nigra “lõunapoolne”. Enamgi, ka idaslaavi kultuur tunneb Moskoovia ajast eristust musta ja valge rahva vahel. Igaüks saab uurida, kuidas черный народ-kasutus varieerub vene folklooris ja enamasti peab silmas alamkihi ropuvõitu eluheitlust. Ma küll möönan, et kultuurialateadvuslik kasutusloogika või pragmaatika võib olla ürgne või sarmaatlik.

Niisiis Traakia uuskuningate Kubrati-rahva kontaktsuse uurimisele lisandub veel Kasaaria-Kalizi põnev ajajoon. Et bulgaritel oli udmurdilikku punasust nähtub kaasajastki Türgi-Bulgaaria piirialadel elava rahva vaatlemisel, kuna kasaaride punapäisus koos heledasilmsusega oli legendaarne. Seda ajaloomärki liideti automaatselt Kirghizi-rahva rännakutega, millest ei maksa lasta end ära petta, sest Altai-Jenissei on lähemal Baikalile kui Usbekistanile ning läänemeresoomlaste vana suunaosutus KIRRE sobib Komi-Permimaa asetusega Maagori kui liivlaste idasuuna kohal.