Tšuudide pärand(3++): “Rotalewia et Rotalia provincia Wikensis!” (täiendatud)

19. nov. 2017

Konjunktsiooni (eesti ja=ladina et) kasutamine klassikalises grammatikas implitseerib et-konjunktsiooniga liidetud mõlema ühiku kuulumist alistatavasse ülemhulka ehk pealkirjas antud otsustuses Wikke-Vik-Vicchia-Vichia provintside hulka. Ladina et ei ole sive=ehk (lihtdisjunktsioon), nende puhul peaks normaaljuhul, kui pole tegemist eksitusega, st grammatikalise eksimusega, olema omaette distinktne osutus: üks piirkond Rotaliale ja teine Rotalewia’le. Ridala asukohta me teame, ent taolise allikkasutuse korral pole sugugi selge, kummaga käis alati paari rööpvorm Rotel-wiek. Ja milleks on saba esimesel pikem ja millist funktsiooni see grammatiku teada võis kanda! Kuidas seda poolitada – Rota-lewia a la Rota-Liivi või Rot-Alewia ehk Alu-Rootsi? Viimane ju sobiks Narva-Naroova idaslaavi algvormilt Rugodiv-Rugi-gorod lugemisega selleks samaks rootsilikuks Rod-roots variandiks üsna tavapärase t>g(>s) nagu Ros-Rod-Rog häälikumuutusega silbilõpus ja võtaks koheselt mitmed seedimisraskused nii Henn Saari rukki-jumala ehk Rongotheus*‘ilt kui ka SCE Ruka-/päikese-Käe, mis sobiks Peibus-Peibase poeetilise lugemisega, konstruktsioonilt!

Liivi sõja ehk 16-17.sajandi ladinakeelsetes narratiivides esineb Wikke maakond kindlalt Läänemaa, ja sõltuvalt ka autorist, saari hõlmava haldusüksusena. Ja kirjutatakse, et “Wikkia, Livonia provincie sita” ehk “Liivimaa provints”. Siiski “Rotalia et maritimae Esthonum provinciae” kõrval sama sisu puhul ümbersõnastamine “Rotalewia et Rotalia provincia Wikensis”  lülitab omavahel kokku Rotaliad mõlemad puhul, ent Rot-Alewia näib loetlevat vähemalt peamist piirkonda teisest mereäärsest provintsist, kuna Wikke aseub terve Eesti=Esthonum asemele. Tekib mulje, et kunagi on Liivimaa põhja-osa ehk Eestimaa osa rööpselt samuti Wikkeks ja millele muule see viidata sai, kui et selle põlised asunikud ehk residendid olid viikingid! Kuidas seda kontrollida saaks?

Ehkki interneti võimalused pole üleliia avarad kontrollimiseks, on Vik’iks nimetatud samuti Oslo ümbrust ja Bohuslän‘i põhjaosa ehk Wyck-syda, mille järelosa seostub meie Syde-gundega. Olgu üle korratud Rot-Alewia puhul, et nii nagu üleval olid Alu-linn+Alu-tagune ja läänes Rotalia, siis allpool leidusid paarselt samuti Alem-poys Võrtsjärve ääres ja Roden-poys Väina-Düüna jõe ääres. Viikingiaegne Islandi allikkogumik tunneb meest nimega Rafn‘i, keda nimetatakse “Viki meheks” ja kelle identiteet käis ühtlasi kokku Holmgard’i ehk Nygardia vabariigiga Ilmeni ja Peipsi vahel vähemalt.

Allikaid lehitsedes satub muugi peale. Aastaarvud pole mõnikord need, mille järgi koolipoistele hindeid jagatakse. Igatahes nähtub, et Jüriööülestõusu on juba varakult mõnes narratiivis käsitletud klassivõitlusliku ilminguna, kui Wikke puhul tuuakse väljaastumine ära kui pleebuse-plebeide rahulolematus, kuna teiste kohta öeldakse viisakamalt maaharijad-talumehed.

*Laplased pole kunagi olnud, v.a vahest Eesti Lappe-gundes, maarahvas, vaid elatasid muiste (ja siiani võimalusel) peresid karja- ja jahinomaadlusest. Üldiselt asub Eesti põhjarannik, eriti lumine Alutagune, loomuliku teraviljakasvatuse põhjapiiril ja vaevalt nad selles mõttes said põhjapoolsetelt jahimeestelt rukkikasvatuse, mis nõudis peent rehepeksmise kunsti tundmist, jumaluse üle võtta. Kaasajal kasvatatakse rukist peamiselt Ida-Saksamaal (ehk vana lääneslaavia), Poolas ja Venemaal. Ma pakun, et rukis kuulub endogeenselt kokku R1a haplogrupiga.

Advertisements

Henry Miller, mõtleja (1): Sule-prostitutsiooni lubatavusest ehk mida ma siis ütlesingi?

17. nov. 2017

Põgus pilk Henry Miller’i (1891–1980) loomingule peaks üheselt paljastama, et “loomingulise inspiratsiooni otsingul” astus ta läbi väga erineva tasemega lõbustusasutustest nii Ameerikas kui ka Euroopas, et isegi kommenteerida ameerika pragmatismi ilmingut agulibordellides, kus nägusaid tütarlapsi ei raisatud riidehoidu kaabut või muidu mütsi vastu võtma, vaid iga ruumiosa pidi teenima, sõltumata sellest, kas leidus ka kaubanduslik eksponaat teenust läbi viima. Minu jaoks ei ole sellised “informeeritud mehed” huvitavad, võib-olla selle tõttu et väga põgusa aja jooksul politseist pressi teadete viimisel (1992) nägin selliseid teenindajaid ikkagi poest näppamistega politseijaoskonda sattuvat. “Kes valetab ja varastab, see ka litsi lööb!” Just sellist varianti olen ma vanasõnast kuulnud. Ilmselt töötab see proverb bikonditsionistlikult ehk ka vastupidi. Rääkida seejuures mingist ideaalnaisekuju otsimisest, mida võinuks ju leida alkohoolikute-narkarplikade okselehaliste koridoridega “asutustest”, on ilmne valetamine ja pelgalt ettekääne. Ideaalnaisekuju seostub minu jaoks sõnaotseselt kuju pildiga renessansist, mida võib mõnikord kirikutest leida Jumala-Ema ehk Maarja poolelt, keda kujutatakse lapsega istumas, keha tervenisti kaetud.

Kas Henry Millerit on võimalik uurida kui filosoofilist või kirjanduslikku subjekti tema loomingu kaudu? Ma ei küsi sotsiaalses, psühholoogilises või meditsiiinilises mõttes! Kui ma loen tema loomingu tervenisti läbi, kas ma siin olen kvalifitseeritud filosoofiat õpetama mingilgi määral? Ilmselt mitte! Milles seisneb toodud plaadi, ehk siin konkreetselt Opus pistorum’i käsitlemisel tekkiv probleem? Küsigem nii, et mida ma teen, kui ma antud väljavõttedki, mis ma netist leidsin, eesti keelde tõlgiksin? Eestistaksin, nii öelda?! Tõlkijana!

Loomulikult p o r n o t !

Ent kriitiku või kirjandusesteetikuna? Küsimus on selles, kas on võimalik pornost kõnelda porno tasemele langemata? Sellist võimalust pole! Vastasel korral võiks ju ka teoloogilise epistli koostamine pornotaiese puudustest olla usuteaduslik dokument. See ei kuulu ei teaduste ega kultuuri positiivsesse programmi, just seetõttu pole sellisel rämpsul midagi tegemist ei filosoofia ega teadusega!

Opus pistorum‘i komponeerimise õigustus pole nagu Enn Vetemaal KGB ehk pealekaebajate-jälitajate lollitamine (see oli muiste hea toon)  pornokino külastamisega Rootsis, vaid kirjaniku soov teenida lehekülje pealt dollar. Miller olevat 1940.aastal külastanud Larry Edmundi  raamatukogu Hollywoodis, kus Milton Lubovski tegi talle ettepaneku dollar per lehekülg pornot toota tema vähenõudliku maitsega klientidele. 1941.aastal müünud ta selliste ettevõtmiste privaatkoopiaid, mida Milleri entusiasmist tehti viis koopiat sellistele tegelastele filmitööstuses nagu Joseph Mankiewicz, Julian Johnson, Daniele Amfitheatrol, Billy Wilder, Frederick Hollander ja Henry Blanke.

Ja mida ma ütlesin, mis vääris väljaviskamist? “Kibe-kibe!”

Teie ei ole Eesti, te ei saa kunagi eestiks, sest teid müüsid maha esivanemad, kes jutlustasid sotsiaaldemokraatia, olgu bolševismi või menševismi, võitma-pidamisest! Prügi tuleb ikka põletada, vastasel korral seisate vastamisi võimalusega, et vana klientuur tassib pasa ikkagi prügimäelt tagasi turuplatsile kui traditsiooni või antikvaarse väärtuse!


“Deklassifitseeritud” Oswaldi saba (täiendatud)

5. nov. 2017

 

Ma olen juba kirjutanud (5.mai 2017) History Channelis jooksvast järeluurimusest “JFK Declassified: Tracking Oswald”, mille tee USA teleekraanidele katkes nagu lõigatult pärast kahte episoodi, et siis jätkuda 16.septembril korraga nelja osa eetrisse ilmumise teel. Autor keskendub LHO Cuba-ühendusele. Kurjakuulutavana astub teleekraanile eksiilkuubalaste pataljon Alfa66, mida õpetati ja varustati CIA koordinaatorite poolt. Lahtisalastatud andmebaasidest leidis Bob Baer’i team 66 liikme asemel, millest nimi, igatahes 300 kuubalase andmed, kes mingil määral olid figureerinud väljaõppes ja tugirühmades. Ilmselgelt oli ex-CIA mehel lojaalsusküsimus mängus, kus arendas topelt-Alfa hüpoteesi.

Ülehüpanud kommunistliku Kuuba luureohvitser Enrique Gomez kinnitas, et pataljoni eesotsas oli nende värvatud mees, ja ta polnud ainuke, teiselt poolt Fidel Castro kuulas JFK mõrva otseeetris Alfa66 ressurssidesse valitsuse poolt antud madalasagedusega saatjast. Fidel oli 100% teadlik mõrvakatse tulemisest! Teleeksperiment igatahes kinnitas sellist varianti. Baer järgib teesi, et Oswald oli tulistaja, ehkki tal ilmtingimata pidi olema tugivõrgustik ja see oligi tema arvates Alfa66. Selle poolest on vastuoluline pöörata tähelepanu diktaatori enda ütlustele, et Oswald olevat käinud Kuuba konsulaadis Ciudad de Mexico‘s, mis olevat olnud külmasõjaaegne spioonimängude keskus, ja viisast äraütlemise peale olevat hüsteeriliselt karjunud – “Selle eest ma tapan Kennedy!”

Kui Oswald ilmus Alfa66 kohtumispaika Dallases Harlendale‘i tänaval, siis New Orleans’is tegi ta mitmesugust päevatööd 24.aprillist 25.septembrini, kui lahkus Mehhiko suunas, püüdes sealt saada sissesõiduviisat kas NL või Kuubasse.  Miks omaaegne kaunitar ja konsulaaditöötaja Silvia Duran salgas, et suhtles Oswaldiga ka väljapool ametiasutust informaalsel vasakpoolse noorsoo ringi kohtumisel, jäigi vastuseta. Noor ameeriklane teinud ka paar tantsunumbrit kuubalannaga! Orleansis töötas Oswald valitsuse varigaraaži kõrval toitustusasutuses Reily Coffee co (?), kus teda nähtud suhtlemas FBI agendiga, kes ulatas talle valge ümbriku. Pole põhjust kahelda, et ta käis romantiliselt läbi st vabal ajal ka kohaliku meditsiinitudengiga, kes tegi CIA tellimusel-lepingulistele partneritele (?) vähirakkude-uuringuid, ehk sportlase jaoks tekib üks ja ainus küsimus – kust ta võttis aja tipptasemel laskmise treenimiseks!

Elus võib perverssel kombel õnne olla, ent mitte nii palju, et 6 sekundi jooksul loksutada korraga Carcano püssilukku ja tabada kolmest lasust kaks fataalsete tulemustega: esimene tabamus tekitab nii presidendile kui kubernerile suure hulga eluohtlikke vigastusi ja purustas roided-randmeluu, kuna teine viib kolmandiku peast kombel, et väljumishaav paistab asjatundjatele olevat kuklas! Kuu või isegi pooleteisega suurt paranemist pole kiiresti võimalik saavutada ja tema suurenenud käigud laskealadele olnuks suhtlusringkonnale märgatavad. Isegi kui ta käis Mississippi jõe äärsetes laagrites koos gerilja-meestega nädalavahetustel alligaatoreid ja parte laskmas!

Bob Baer’i hüpotees, et Oswaldil pidi olema varuplaan ehk põgenemistee valmismõeldud, eraldab teda amatöörajaloolastest. Politseinik Tippit tulistati surnuks mitte kaugel Dallase 515 bussiliini peatusest. Selle liini ääres elasid Dallases 5-6 võitlejat  eksiilüksusest Alfa66. Sellega on aga mitmeid probleeme. Milleks minna koju revolvri järgi ja kuidas nõnda suures linnas sattus politseinik teda just sinna passima! Kui Oswald kella ühe ajal päeval plaanivälise külastusena koju jõudis, siis ei pööranud ta vasakule nagu Warreni komisjon seletas, vaid paremale bussipeatusse. Pealtnägija tunnistus! Bob Baer arvas, et Oswald läks sinnapoole varju, ent Tippiti kohtamine veenis alt-tõmbamises või sissevedamises!

Bob Baeri katset 171 Dealey Plazal viibinud tunnistaja kuulmisega tuleb lugeda originaalsete hulka, sest andis lisavihje SCE nelja aasta tagusele spekulatiivselt arendatud argumendile, et lasud võisid tulla viadukti alt või lausa tuld anti läbi tunnelivälja teiselt poolt. Kui kooliraamatuhoidla poolt tulistades võib tunduda heli teekond ka viadukti-poolsena, sest peegeldub massiivsel betoonil, nõnda ka ju vastupidi – viaduktipoolsed lasud peegelduvad oma-aegsel põllumajandustööriistade kompanii hoonel ehk raamatuhoidlal!

Tuletagem meelde, et seda rusikas püsti protesteerijat Zapruderi filmil, keda peeti kuubalaseks, pole hiljem leitud, samuti raadiosaatjaga kuju, kes istus rusikaviibutaja kõrval kaks minutit pärast laske tehtud fotol! Oswald võis hoopis minna arveid klaarima mõne topelt-Julio’ga ja tema motiive nähti läbi: sellist enesekindlust karistaski Jack Ruby ettesööstuga kaks päeva hiljem Dallase politseimaja maa-aluses garaažis!

Kui Oswald oli tark (smart!) ja tõesti nii osav, et pikaajalise treeninguta pihta saada sellele, mis ei õnnestunud parimatel relvameistritel, siis milleks revolvri järgi minemisega aega kaotav haak teha, muud kaasa võtmata, ja sõita avaliku bussitranspordiga linna äärde! Lootes, et jääb bussijuhtidele äratundmatuks, kui tema käitumisjoonis oli seni olnud kõike muud kui madala profiili hoidmine!?


Tšuudide pärand(2): Kus elas germaanlaste jumalasugu?

22. okt. 2017

Lingvistiline tõend

Kuivõrd peamine vaidluspinge seisab meist idasasetseva kultuuri teadusasutustes, siis paljude seast vääriks ära mainida Venemaa saksa päritolu slavist Max Julius Friedrich Vasmer’i (1886-1962) teadustööd, kus ta tuletas kolpjaag-kylfing sõnast kylfa “vai” või “nui”. Indogermaani laensõnalise vormi prevaleerimine Karjalas võib olla tunnistus laenust ja sissetungimisest. Kylfingar>kalev üleminekul pakub peamist vastupanu ü või i muutus a-häälikuks. Kuigi Kyriali>Karjala näide pakub siin teatud lohutust. Ent juba 1860.aastate allikpublikatsioonides tehakse see palju lihtsamaks. Ilmneb, et ainsus-mitmus häälikumuutuse puhul o-häälikust saab y nagu on ilmne orm>yrmlingr või horn>hyrningr Seevastu o>a translingvistiline (keeltevaheline) mutatsioon tundub tõepoolest loomulik ja võimalik. Kylfing sõnakuju alus on tegelikult  insulaarse indo-germaani-keelte mitmusvorm! Kõigile eelnevatele ungari-vene-kreeka kujudele sobib hästi täienduseks araabia al-Kilabiyya, kus esisilpset i-häälikut tuleb käsitleda kyrjalir>karjala võtmes, kuna b>v pole ilmselt mingi takistus näha loomulikku häälikumuutust kale-vi-ks. Al-Kilabiyya pole sugugi haruldane pärisnimi araabia maailmas, enamgi Diogenese legendi reprodutseeritud araabia versioonis kasutatakse al-Kilabiyya’t “koerte” sünonüümina. Loomulikult seostub selline kasutus nii peninukkide kui ka koerakoonlastega, kes elavad põhjakaares kuskil ookeanirannikul ja muutuvad sellisteks, kui nende imeilusad amatsoonidest emad on nad hüljanud ja keskenduvad vaid tütarde kultiveerimisele. Sellise veidra versiooni Põhjala kommetest jättis meile suur saksa õpetlane Bremeni Adam!

Mõnede Venemaa ajaloolaste väidetele kolpjaagidest kui palgasõduritest, “kelle kodumaa jääb Kiievi-Rhos’ist väljapoole”, räägibki vastu islandlaste Gardarike=Kylfingland. Põhja-Venemaal on slaavlased ise kindlasti sisserändajad, keda orjusseisundisse sündinuna kohalikud vürstid vedasid linnatäiteks, et teenida nende pealt sarnaselt veisekarjale! Muidugi kõik linnaelanikud polnud holopid ja selles peitubki Venemaa idaslaavistumise võti! Ja ka vastupidi, kolbjaagi-päritolu inimeste sulandumine slaavi formaadis maaletoodud kreekaortodoksi kultuuri kaudu bulgaaria-balkanlikku tsivilisatsiooni: 1550.aastal esineb Ivan Vassiljevitši grammotas kolbjaag (?) Ivan Menšoi Timofejevitš, kellel olid pärilikud ülesanded Nygardia Oboneši viiendiku hoovkonnas.

Loomulikult võib jälgi ajada nende aktiivussajandite põhjal järgides anglosakside saatust, kes 1066.aastal pärast Hastingsi lahingut pagendusse pidid minema, kuivõrd just 9.-12.sajandi alguseni on võimalik leida märke kolobjaagide sõjalis-palgalisest aktiivsusest. Igaks juhuks võib loomulikult üle kontrollida, millises konfliktis nad pidid ida- ja lõuna poole rändama! Selles ajavahemikus, olgu üle korratud, esinevad nad Kesk-Norras, Põhja-Venemaal (Nygardia), Ungaris (mh Vana-Gootia) ja Ida-Roomas (Bütsants). Edgar Saks mainib, et mingi roll pidi neil olema samuti Moskoovia ülesehoitamisel Joka-Oka jõe ülemjooksule jääva Klin‘i tõttu, mida sõnasõnalt on võimalik samuti lugeda “vaiaks”. Aga kas viidet ühele kindlale relvaliigile saab ilmtingimata siduda rahvakilluga. Näiteks ka malewa võiks olla loetud kui mala-kas/malk  analoogselt kalipu>kalev!?

Ja leidubki ka teistsuguseid, klassivõitlus-teooriaga sobivad variante! Vilhelm Thomsen väitis (1919), et kylfing tähistas ilmselt talupoegi, kellel oli lubatud relvadena kanda ainult puu-nuiasid! Vaevalt hakkab Ida-Rooma keiser jaotama provianti ja maksuvabastust militaar-amatööride jõukudele, ehkki mine-tea neid kreeklasi!

Kylfingar‘i tüvisõna kolfr paistab täiesti rööpsena inglise sõnaga club (saksa Keule-Kolbe) mitmes mõttes, sest omab samavõrd kolmemõttelist tähendust 1. “vai, kalipuu”, 2. “selts, ühendus” (hjeikolfr), 3. “purustama” (?), mis näib tulenevat asjaolust, et teivas, vai, malakas oli algupärastes kogukondades kohtumõistmise ja valitsemise sümbol (stowo-stojan on gooti “kohtunik” ja seostub malaka või kepiga). Vaia kui tulba ümber koondumine märgistas ühelt poolt kokkuleppeid, seadusi ja tõotust vastuvõetud-langetatud otsuseid aktsepteerida. Etümoloogilistes uuringutel on mindud kaugemalegi ja püütud kylfingari lugeda vanemaks skilfingar mõisteks, mis esineb samuti Skandinaavia Genesis-saagas ehk Ynglingide saagas. Scylfin-Scylfingas ehk Rootsi kuningliku dünastia nimi esineb saagakirjanduses läbisegi ehk rööpvormina Ynglingi’ga, kuna Skylding-Skyldingas nimetust rakendati keskajal Taani kuninglikule soole! Germaanlaste kangelasest Jumalaks tõusnud Odini üks paljudest vereõigusest tulnud nimi oli Scylfin-Skilfing: Skjöldung, Skilfing, Odling, Yngling olid kõik sama päritolu. Neid nimetatakse ka Skilfinger aetling. Skilfingerid tunginud Väikese-Sküütia ehk Skandinaavia aladele 500pKr. Nende tuleku ja võidulepääsemisega seostatakse Uppsalasse rajatud kaheksaukselist “Jumala Koda”.

Kas siis laulikud pidasid Thorolf Kveldulfsson‘i  vastastena silmas Svea dünastia vereklanni, mitte kaugemat rahvast? Siiski kontekst ei luba seda ja taoline sõdurkaupmeeste kummitamine klapib laplastel vadjalaste teise nimetusega ehk pärimusega julmadest tšuudidest, kes tapavad ja laastavad halastamatult. Enamgi, indo-germaanlaste pärmuse järgi elas nende jumala Odin’i sugu idas. Kord nimetatakse kohana Austurweg’i ehk Eastlandi, kord Gardarike’t.

“Skelfir’iks nimetatakse sõja-kuningat, kelle perekonda kutsutakse Skilvingateks, mille rahvas elab Austrwegr’is.”

Kas siis jumala sugu ei peaks kohut mõistma oma vereõiguse pärast?

JÄRGNEB

Kaardi-illustratsioon Historia Norwegiae akadeemilisest väljaandest

 


Tšuudide pärand(1): Kes on Eesti varjaagid?

21. okt. 2017

Piksenooled
on kiwwisuggo ja silledad,

nii kui üks vai.”
(Holzmayer, 1872)

Bütsantsi allikates esineb Ida-Rooma keisrit teenivate föderaatide ja palgasõdurite rühmade loetelude hulgas liitmõiste ΡωςΒαράγγων ja ka Ρως-βαράγγοι ή Κουλπιγγοι ehk eesti keeles Rhos-varjaagid samuti Rhos varjaagid või/ehk kylfingid-koulpingid, mis vene allikates esinevad kolobjaagide-kolpjaagide (Колбяги) kujul. Disjunktsiooni (ή=või) kaldutakse sellistel puhkudel lugema  alternatsioonina (või=ehk), kuna välistava disjunktsiooni korral emb-kumb, ent mitte mõlemad korraga. Õiguskeele iseloom, täheruumi ökonoomsus grammotal, peaks eeldama diskursiivse või kommenteeriva osa asumist paragrahvide järel siis, kui materjali ja aega üle on jäänud. Pigem aga mitte. Ehk disjunktsioonikasutamise puhul peaksime eeldama välistavat ehk ranget kasutust. Vene allikatest, ma üritan vähemalt esialgu mitte assimileerida folkloori ja müüte allikate või isegi hädatarviliku-pragmaatilise ehk mutatsioonidele või asendamistele vähealluva lingvistilise materjaliga.

Õiguskasutused tõusevad üle varaste kroonikate mitte ainult tellimuse täitmise loomuse pärast, vaid nende poliitkorrektsuse narratiivide korraliselt ettevõetud uuendamistsüklite tõttu skriptooriumites, kus aja muutudes tehti edasiantud teksti parandusi või lihtsalt hoiti kokku ja jätkati kaugemalt. Русская Правда ehk vene õigus Nygardias on peamisi allikaid kolpjaagide kohta varases vene ajaloos. Kuivõrd küsimus pole mitte ainult kolpjaagides aga ka varjaagides, siis ilmselt tuleb neid mõlemad arutelu täielikkuse nimel kaasa arvata:

18. Kui keegi süüdistab teist valelikult tapmises (vir?), siis seitset tunnistajat on vaja, kui tapmissüüd on pandud varjaagile või mõnele teisele inimesele (inoi “muulasele” vs Inn “ini-mene?”), siis vajavad nad kahte tunnistajat.

31. Kui inimene tülitab (tõmbab-lükkab) teist enda suunas või eemale, või lööb näkku, või lööb kehasse, ja esitab kaks tunnistajat, siis kolm grivnat maksab trahvi vürstidele; varjaagi või kolbjaagi puhul, siis viia kõigi tunnistajate (ehk kahe?) ees kohtusse ette ja andku vanne.

Neist ridadest, topelt-standarditest, on välja loetud kylfingite-kolbjaagide a. priviligeeritust, b. võõramaisust, kuivõrd kasutatakse sõna инн. See on tekitanud suuri vaidlusi, eriti varasskandinaavia allikteadete taustal, mistõttu tuleks vana idaslaavi keelt vaadelda avaramas perspektiivis – inn pole kaasaegne иной, vaid varane laensõna läänemeresoome keeltest vadja-ersa inehmiin-inže, mis poleks ju üllatav чудь>чужой pseudo-etümologiseerimise taustal.  Vene Õiguse kasutuses on tegemist välistava disjunktsiooniga ehk kahe erineva inimrühmitusega, kes mõlemad teenisid kohalikke vürste. Küll aga võib SCE инн-hüpoteesi alusel väita, mis üldisemalt jääb samaks “muulaseks” tõlgendamise korral, et varjaagid ja kolbjaagid olid väga lähedased päritolu ja normide poolest. Ungari ajalookäsitlustes, sest kylfingid ehk vadda-vaiamehed mitte ainult ei lasknud end 950.aastatel palgata Ungari kuninga teenistusse, vaid said teenete eest feoode-lääni, tarvitataksegi kölpenyek’i ja varjaage sünonüümina, mida peaks ilmekalt tõendama järgmine väljavõte Bertalan Andrásfalvy raamatust Hagyomány és jövendo: népismereti tanulmányok (2004): Közvetlen a honfoglalás után számos keleti néptöredék kapott hazát a Kárpát medencében: besenyok, uzok, kálizok, kórezmiek, kölpények (varégok), majd a 12. és 13. században kunok, jászok.

Ungari varjaagid ongi kylfingid-kolbjaagid. Ma kirjutasin kylfingid ehk vadda-vaiamehed! Kas see on kindel, peale selle, et mitmeid kahtlasi ja lausa eksitavad tõlgendusi lugejateni viinud Edgar Saks on seda vadja sõdurkaupmeestest uskunud? Kes võiksid seda paremini teada, kui kreeklased ise, ehk kes olid kylfingid-koulpingoi? On lihtne leida internetist ajaloohuvilise kreeklase seiuskohavõtt, mille toonist jääb ainitine mulje, et see on kreeklastele üldteadaolev tõde, et koulpingoi nime taga peituvad vadjalased-isurid Ingerimaalt, ja nad pärivad seda enam, kui on traditsionaalselt õigeusku või õigeusku enne luterlust tunnistanud:

Ήδη όμως οι Ρώσοι πολεμιστές έχουν γίνει απαραίτητοι για τη Ρωμανία, επειδή έχουν εγκαινιάσει και συνεχώς επανδρώνουν τους Βαράγγους, ως σώμα ξένων μισθοφόρων, επίλεκτο πια, αντίστοιχο με τη «Λεγεώνα των Ξένων» στη Γαλλία, και τους Γκούρκας στη Βρετανία και τη Ινδία. Οι βασιλείς Αυτοκράτορες Ρωμαίων σύντομα θ’αρχίσουν να εμπιστεύονται την αφοσίωση και το μαχητικό φρόνημα των Βαράγγων. Έτσι, οι Βαράγγιοι θα καταστούν η κατεξοχήν Αυτοκρατορική φρουρά, κατά το διάστημα 11ος – 12ος αιώνα μ.Χ.

Πάντως, στην φρουρά των Βαράγγων προσλαμβάνονται άνδρες και από άλλα έθνη, όπως Δανοί, Κουλπίγγοι (Ουραλόφωνοι, ενδεχομένως Βότες και Ιζχόριοι από την Ιγκρία, ως επί το πλείστον), αλλά και Αγγλοσάξονες πρόσφυγες, που δραπετεύουν από το μένος των Νορμαννών κατακτητών, ύστερα από το1066, και εκτιμώνται δεόντως από τους Ρωμιούς για πάνω από τρεις αιώνες (324 χρόνια, 1080 – 1404), ως οι ανδρείοι Ιγγλινοί ή Ιγκλινοβάραγγοι.

Niisiis võrdleb meie kreeklane Bütsantsi keisrit teeninud võõramaalasi Prantsuse Võõrleegioniga ja inglise gurkhadega. Kreeklaste võõrleegioni kuulunud traditsionaalselt kylfingid, kes olid Vadja-Ingerimaalt ehk tšuudide sõjaline klass. Sellega ju võikski piirduda, et kreeklane ise on kõnelenud (vähemalt kreekakeelne inimene) ja kes saaks veel lähemalt kreeka allikatega tutvust teha – Eesti varjaagid on tšuudid ehk kirde-eestlased, eriti Vai-wara põliselanikud nagu nimi isegi indikeerib!

Ent ma üritan siiski kaugemale jõuda pelgalt kaudsetest tõenditest, ühtlasi jõuda selgusele rhos-varjaagide osas, – kuivõrd palgaliselt ros-varjaagid ja kylfingid käisid Konstantinoopolis vahetustega või siis segaüksustena vähemalt – seda enam, et  paljude loetelude puhul Ida-Rooma õigusdokumentides loetletakse rhos ja varjaage eraldi. Veel enne aruteluga jätkamist oleks hädatarvilik loetleda üles ajaloolised allikad ja anda ka läbilõige erinevatest hüpoteesidest, mis peaksid näitama, kuivõrd oluline teema on senini Eesti ajaloos nuriseisundis püsinud vene okupatsiooniaegse surutise tõttu ja ka ajalooteaduse ideologiseerimise pärast, kuivõrd nõukogude sotsiaalteaduste doktoreid koolitati samuti ideoloogiaekspertideks ja vaid selle poolest olid nad Lääne kolleegidest “kõvemad”. Ärge uskuge muud sorti kõrgematesse nõuetesse!

/teksti ilmuvad vead, tähed kustuvad ja/või vahetavad kohti, ent ärge laske end segada/

Kylfingid-kolbjaagid näibki olevat tarvilik lüli, mis aitab easterlingides ära tunda need samad sõdurkaupmehed, kes “keisri meestena” väärisid Londonis kuninglikku vastuvõttu ja seadusi. Just sellisel diskursiivsel teel kylfingid-easterlingid on võimalik rekonstrueerida Eesti keskaeg ja puhastada narratiivi saksa uusaegsetest moonutustest.

Allikad

  1. Egill Skallagrimssoni saaga 10.peatükk;
  2. Thorbjorn Hornklofi poeem Haraldskvaethi;
  3. Islandi hiliskeskaegsed Geograafiad;
  4. Ruunikivid (Kylfing esineb pärisnimena või soonime asendusena);
  5. Bütsantsi õigusmäärused (ediktid-loetelud  a. 1060, 1068, 1073 ja b. 1082, 1086, 1088 – Alexios I Komnenos vabastas maksudes Patmosel viibivate väeüksuste kindralid);
  6. Vene õiguse paragrahvid (18.& 31. vt eespoolt), kohanimed lepingutes ja kaudsed viited kroonikates;
  7. Ungari kroonikakirjutus (Gesta Hungarorum).

A. Egill Skallagrimssoni saagas, mis on piisavalt tähelepanu senises eesti autoritegi käsitlustes leidnud  Thorolf Kveldulfsson tapnud Kesk-Norras maksustatud laplaste juures kokku sadakond kylfingit. Kuivõrd kauplema tulnud võõraid olnud ühelt poolt vähe, teiselt poolt olid need hargnenud ebasõbralikus lapi keskkonnas, siis esialgu tapnud vapper norralane kolmkümmend ja seejärel ka nn ülejäänud. Loomulikult paistab lugu ebatõenäolisena ja umbkaudne arv annab tunnistust hooplemisest.  Kylfingid olid väline abijõud igatahes Norra kuninga Harald Kaunisjuukse (või Linalaka, Blondi) vastase konföderatsiooni moodustamisel. Olevat osalenud Hafrsfjordi lahingus 18.juuli 872 Pärast lahingut käsitasid Kesk-Norrat oma mõjusfäärina, käisid seal kaubitsemas ja mõnikord rüüstamas, teatava arvestusega, et norralastel pole pärast lahingut jõudu ega südant neid takistada.

B. Thormbjorn Hornklof nimetab eepilises Haraldskvaethl identiteeti a Austkylfur, mida ekslikult on redigeeritud authkylfur “jõukurid”. F. Jonsson on tõlgendanud seda “idapoolsete paatidena”. Samas Vigfusson, siis näeb selles “idapoolseid mehi”, mis ühendab kylfingid easterlingidega. Seda meelt Guthmundsson, kes tõlgendab neid “ida-vaiameestena“. Võib põhimõtteliselt eeldada, et kui on ida-kylfingid, siis võiks olla ka neil läänepoolne haru. Jüüti poolsaarel paikneb Werro/wend-sysseli alla ehk ka Põhjameres idakaldal Thiud maakond. Sakslased ise peavad puhtnominaalselt maakonda just teutoonide siirdealaks! Täpsustusena eelnevale punktile: ida-kylfurid osalesid Heimskringla järgi Hafrsfjordi lahingus. Kylfingid sõdisid Agderi Kjotve juhitud väes Hordalandi, Rogalandi ja Telemarki vürstide kõrval. Nad pidid siiski ka teataval viisil kohal elama, sest pärast lahingit jaotatud ka nende naised peale muu saagi!

C. Miks vene õiguse “muulase” tõlgendus ei või õige olla, sellele räägivad vastu read “terra Kylvingorum, quam vocamus regnum Gardorum, ubi Madaius fuit”. Koolmeister Karl Kello eksib, kui väidab, et pelgalt Nygardiat on nimetatud kylvingute maaks. Need read ütlevad sõnasõnalt, Suur-Sküütia on Magogi laste mängumaa, ent see on erinev Nestori käsitusest, sest Gardarike, tegelikult kylvingute-Kylfingaland, on teise poja Madaiuse ehk ka tõu tegevusväli.  Millise ulatusega see riik oli, sellest annab aimu Vassili Tatitševi käsikirjaline ladinatekstikoopia Rootsi riigiarhiivist. Madaius on samuti “ohtlik side”, kuivõrd kurdid par excellence peavad teda enda esiisaks, ehkki ammazzare-naiste, kui volga-läänemeresoomlaste esiemade vereliinina, ihuviljadena ei tohiks see sugugi üllatav paista. Kuivõrd need naised tegelesid samuti jahiga, siis mõnede kurdidele lähedaste sõnade esinemine, näiteks kobras-kurbesk, boreaalses Euroopas ei tohiks meid edaspidi üllatada! Geneetika mõttes näiteks loetelu terra Romanum (Ida-Rooma järglasprovints Rumeenia), Dania, Suethia (Götamaa tegelikult), Norvegia ehk Gomeruse järglasliinid tõepoolest geneetika poolest klapivad. Tšuudil võib olla algselt midagi tegemist nn kõige vapramate sküütide osaga põhjas, neist jutustas esimesena Herodotos, ent on ilmne, et selline nimetus sai fikseeruda väikesele osale vaid erakordsa päritolu ja funktsiooni tõttu, mistõttu ilmtingimata võis see lähtuda vaid indogermaanlastelegi tuntud mõistest thiudans ehk kohtumõistja või isegi kuningas. See on eraldi küsimus, kuivõrd inimkonna ettepooletormavas ajaloos on valitsemine ja kohtupidamine eponümaatiliselt seotud saua, vaia või teivas-teibaga. Pange alljärgneva 12.sajandi-eelse Gardarika mõiste puhul tähele Böömimaa kuulumist konföderatsiooni. Kui Biem puhul ie>ö, siis Ingeri rööpvormi Bielska puhul võime oodata Böl(t)ska, mis sobib ju Bicis-Peivas-Peipsi järve paralleelvormi Pelas‘ga. Ilmselt ikkagi nii Põltsa-maa (varane tegelik Norme-Murum-gunde) kui Põl-va on kuidagi kuulunud samasse komplekti.

E. Alexios I Komnenos kirjutab ediktis 1088.aastal:  “Mainitud saarel (Patmosel) tervikuna, nagu ka kloostril koguomandiga, on antud exkousseia maksustamisest kõigile väeüksuste juhtidele nii roomlastele kui välisliitlastele: rhos, warjaagid, koulpingid, inglased, frangid, sakslased (baierlased tegelikult), bulgaarlased, saratseenid, alaanid, abasgid ja “surematuid” (pärslased).”  Panite hästi tähele järjekorda ja eraldust seadustekstis: kõik on palgatud jõud, ent sakslased, prantslased, rhos, alaanid, isegi saratseenid on eraldi varjaagidest! Ainuüksi asjaolu, et neid rahvaid on kreeka keisri poolt palgatud on hiljem tekitanud pärilusvõitluse, kes olid parimad mehed, kelle kätte ida-rooma caesar’id oma elu usaldasid. Sakslased ehk nemtzoi ei ole varjaagid, varjaagid ei ole frangid ega ka mitte inglased, kui te ka leiate lausa ladinakeelseid varauusaegsed monigraafiaid, mis vastupidist üritavad väita! Küll aga on olemas rhos-varjaagid ja varjaag-rhos kategooria! Anglo-saksi 1066 lüüasaanud ja seetõttu pagendatud väeüksuste varjagiseerimine seisab otseses ja väga jämedas kontradiktsioonis easterlingide narratiiviga! Baierimaalt tulnud täiendus, ehk varem ka Beh/Beg-wara piirkonnaksnimetatud, muudab olukorra intrigeerivaks esmajoones seetõttu, et just siin leiame palju Külbing-Kolbing-Kulbing nimelisi kohti, mille puhul -ing sufiks olevat kinnitus rahvasterännu-järgsest ümberasumisest!

F. Vene õiguse kohta vaata eestpoolt. Pihkva letopissis esineb 1501.aaasta kontektekstis Kolbeži maakond ehk vene keeles Колбежскій-Колебнги-Кламантовскій погостъ. Panete tähele nn transpositsiooni häälikute fonofiilset koondumist esisilpi! Kõneletakse nn Veliki jõe basseinist. Põhimõtteliselt on tegemist piirkonnaga, kus sõsarjõge on nimtatud Camby-jõeks, mis mängib meie Kambja kontekstis ja ühele poole jääb Lutsi, teisele poole Kraasna siirdeala. Savolok-Zavolok dilemmast olen juba jõudnud kirjutada varem. Kaardilt leiame ka Vorontsovi ja Dubki. Sääsi-Sjassi jõe ääres manitakse Kolbega maakonna Klimetskoid, mis ei saa olla muu, kui viide Onega-Äänisjärve vepslaste sõjalise kaupmeeste klassi olemasolust. Mulle terendab siit, igatahes, mõnevõrra eksootiline hüpotees Sineuse rahva asumisest lääne poolt idapoole. Hoopis niipidi!

G. 950.aastatel ehk Arpadi dünastia valitsemisajal Ungaris  piirialasid kaitsma kölpenyekid. Need sissekanded leitakse Taksoni ja tema järglase Geza aegsetest kroonikatest. Ungarlased peavad vähetõenäoiliseks nende petšeneeglust, kes olid pealegi hilised sissetungijad üldse Tanaisest läände. Just petšeneegide vastu viisid Kiievi vürstid sõtta Gardarike ja nende piirnevatel alade, kokku Suur-Sküütia, suurväe. Liidu tegemise ajal Svjatoslav Esimesega Ida-Rooma vastu tulid ka Gardarike kolbjaagid. Mitmed kohanimed siiani meenutavad neile teenete eest annetatud feoode.
Kylfingitega seostatakse järgmisi piirkondi Suur-Ungari territooriumil (nüüd ka Slovakkia või Serbia):

  • Bacs-Bodrog maakonnas Kölpeny,
  • Szerem’i maakonnas Kölpeny,
  • Mezo-Kölpeny,
  • Kilbing Austria poolel
  • Arwa maakonnas Also-Kubin (13.sajandil oli veel Kulbin). Arwa meenutab meile Aru-Arv rahvast araablaste kirjutistes. Esisilbi reversioon oli nii tavaline Põhja-Euroopas, et kui Sigismund von Herbersteini teksti üldse on võimalik tõsiselt võtta, ehk Ilmen oli ka Ilmer-Limer’i järv, siis Ynger on sama hea kui Nygard ja Arwa vastab Rawa ehk rahvale. Pealegi just sellest Moraavia piirkonnas kohtame soomelikku W mt-DNA lisaks lingvistilisele marahawa geograafilisele kasutusele. Harju-Harria-Ariu’l on oma võimalused Rhos-Varjaagide pärja võtmisel, sest ehkki vaevalt Arwa ja Koulpingoi korrelatsioon saab olla juhus, pole sarnasus aluseks samastamiseks. Var-bola-Voro-bjov näib olevat just rhos-varjaagide pesapaik!

Lingvistiline tõend (kaudne) ja läbilõige diskursusest

 

Igasuguse induktiivse meetodi põhitõde seisneb lihtsas tõigat, et terve komplekt ei saa olla juhus!

Kui meil on raske pääseda ligi arheoloogilistele materjalidele, eriti nüüd, ja vene ajalooteadus põhimõtteliselt eitab tšuhoonetseid (tšuude küll vähem, sest need on juba Peeter Suure poolt Neeva jõe ääres maasse aetud), tuleb meil hakata komplekte võrdlema. Kuidas teiste poolt antud materjalide põhjal diskursiivselt tuletatud argument klapitab puudujäävat raudkindlat tõendit. Pakutud hüpoteese võib jaotada kaheks. A. kolbjaagid olid natsioon või hõim, selle hõimu sõjameeste klass või B. tegevusala nagu gild või tsunft, mis võis hõlmata erinevaid natsioone. Järgnev on vaid põgus läbilõige, mille mõte on tekitada seni puuduv apetiit Eesti ajalugu tagasi endale võidelda petiste ja muiduvandaalide käest!

A.

  1. Balti hüpotees  A. Djuvernua pakkus etümoloogiat leedu kalbingas “jutukas, lobamokk”;
  2. Finnismi-karelismi hüpotees algautorina nimetatakse F. A. Schiefnerit kui ka I. J. Mikkola’t (pluss K. Krohn), kes näeb algvormi sõnas kaleva “vapper, äge“, mis eponümaatikana on igal juhul õige;
  3. Türkismi hüpotees K. Neumann, kes märkas et kreeka autorol Konstantin Bagranorodi puhul esineb petšeneegide hõim koulpen, koulpingi nimi tulevat sõnast külbej “sõdur”;
  4. Finnismi-vadja hüpotees, millel on lääne ja idavariant  – a. lisaks Edgar Saksale kuuluvad tšuudi-parteisse ka Carl Christan Rafn, B. Briem ja Sugurdur Nordal; b. E. A. Rõdzevskaja, hiljem arendas seda edasi D. A Matšinski, pakkus venelaste seas, et need olid skandinaavia mõjutustega vadja hõimud;
  5. Lääne-slaavi hüpotees Pommeri Kolbergi (Kolobrzeg) linna kaupmehed, mida arendas muidu väljapaistev Vassili Tatitšev;
  6. Insulaar-germaani hüpotees, Barthi Guthmundsson arvas neid olevat rootslaste esivanemad, kes tungisid 9.sajandil Norra territtoriumile, teisisõnu pakutakse, et need olid herulite siirded Põhja-Euroopas, ehkki 5.-6.sajandist oli möödunud tükka aega. Olevat olnud Rootsi maksukogujad. Kylfingite järeltulijaid olevat rohkelt Islandil elamas!

B. Pritsak ja Stender-Petersen pakub, et olid elukutseline kaupmeeste tsunft, mida näib täiendavat ka Artur Jung kylfing-kaufling spiraaliga. T.E. Kartenin loeb kolfr kui “liit, selts“, mitte “vai, nui“.

Kylfing-Kalev pole ilmselt sama, mis kalevipoeg. Lapsel on isa ja lapsel on ema! Ehk Eesti eeposematerjali tuleb vaadelda juba siirdealalisuse võtmes vähemalt. Küll aga tuleb eepiline kontekst ehk tegevusgeograafia ümber hinnata. Kolbjaagidel oli see väga avar ilmtingimata.

(JÄRGNEB)

 


Tšuudide pärand: prolegomena

17. okt. 2017

27.märtsil 2016 kirjutasin SCE-s:

Viking, viccingi, vitingi, isegi winching, ja nende kontinentaal-germaani rööpvorm ascomanni on Läänemere idaosas ja Põhjameres tegutsenud kahtlase taustaga sõjameeste nimetustena tuntud. Vähem teatakse-arvestatakse Bremeni Adama ühes redaktsioonis esinevate Ninining või Bitinger, Biccing või isegi Buccingas kujudega – need vormid esinevad uusaegsetes ladinakeelsetes sõnaraamatutes ….

Ma olen diskursiivselt läbi aastate jõudnud selleni, et eestlased olid samuti need, kelle kohta öeldi viikingiajastul viiking. Ajajooksul, mida enam süveneda, tekib kahtlus, kas vähemalt  alguses sõna ei hõlmanud ainult volga-läänemeresoome veerahvaid, kes veenomaadidena opereerisid üsna monopoolselt Kaspia ja Põhjamere-vahelist kaubandust. Juba toona küll üsna tugevalt lahknenud keeltele vaatamata osati koostööd teha päritolu pärast ja suulisest traditsioonist ühiste juurte kohta. Nende paadiehituses vilunud rahvaste edukas hargnemine jaotas ajapikku erinevate vee poolt isoleeritud geograafiliste saarekeste ehk üksuste vahel.

Isegi ju sakslaste poolt möödunud kümnendil toodetud aimeseriaal tõmbab selge piirjoone indogermaanlaste ja viikingite vahel. Kaks erinevat dokumentaaltundi jutustavad neist kui kahest erinevast etnosest: 1. Große Völker: Die Wikinger, 2. Große Völker: Die Germanen. Viimane küll jaotub sisu tõttu mitmeks osaks. Viikingid pole siin käsitatud pelgalt kihina, tegevusalana, vaid etnosena.

Wiking-Wiccing on väga lähedal Bremeni Adami wizzi-rahvale, seda enam, et nõnda nimetanud tema teada  end ise inimesed, keda vanas maailmas hõlmati geograafilise asukoha tõttu muuhulgas nimetusega alaan. See on kõnekas asjaolu poolest, et tšuudid-vadjalased nimetasid oma emakeelt veel 19.sajandi alguses weiss-vejssiks! Küsige minult, millise kirjakoha järgi ma seda väidan!? Minu jaoks on oluline teada saada, kes on need meie endi keskel, kes alaliselt ala vääristavad läänemeresoomlaste ajalugu ja sellist uurimistööd üleüldse! Vahest on probleem üdini võnnuvõõruses?

Akadeemilise stuudiumi külgehakkamise peamiseks tunnuseks näib olevat allikate ja käsitluste vahelise erinevuse selgeks-saamine. Uurimistöö leiab aset allikapõhiselt. Tuleb minna alg- või tüviteksti juurde ja lugeda seda võimalusel originaalis. Kui varauusaegsete reisikirjade korral leidub kaasaegne tõlge, veel parem kui kirjamehe enda poolt heakskiidetud, siis saab teha lausa kaugemale ulatuvaid järeldusi. Mind rabas igatahes parun Sigismund von Herbersteini Rerum Moscoviticarum commentarii (1549) proslavistliku ja propagandamaigulise trükise puhul tõik, et Tšuudide järve, mis hõlmas toona ka meie Pihkva järve, ladina paralleelnimi olnud Bicis-Pelas ja saksakeelselt Peyfuss! Viimane on äratuntav Peibas-Peivas. Ent Bicis, kuivõrd olevat ladinakeelne vaste, seob tšuude puhtnominaalselt otse Biccingar-Viikingitega!

 


Vanad tabloidid (1): Tagasivaade Düsseldorfi asotsiaalide elukirevusse

4. okt. 2017


In Brevi: Kelle koloonia oli Tartu 1234.aastal?

24. sept. 2017

Annales Circulis Westphalici kroonikakompilatsioonis 1654.aastast puudutab 1234.aasta sissekanne Liivimaad erilisel viisil. Kõigepealt vastupidiselt meie arusaamisele, et vastupanud ületati mitte-Taani osas 1227/28 aastal lükatakse siin ümber ja rõõm näib seostuvat eelneva aasta kõige rängema näljaga 64 aasta (!!!) jooksul, mil nad maad enda mõjujõule selle kirjelduse järgi püüdsid allutada. Jääb mulje, et koor ja puud endad pandi nahka suures puuduses! Alanud tõeseemnete külvamine 1170.aastal ehk 64 aastat varem ja peamist raskust, oma taskust kinni makstud, kandnud Westfaali aadel ja sõjasulased! Kinnitatakse ka Friedrich II keiserlikku mõju sellele vaevarikkale ülevõtmisele. Seejärel aga refereeritakse Hermann Hamelmanni, et kõik urbs-tüüpi asulad ehk alaliselt avatud linnakud on Westfaali kaupmeeste käes ja erandina vaid Terpat ehk Tarbatu olnud ainuüksi Dortmundi-linna ainueesõigustega koloonia!!! Samas kõrgema järgu sõjamehed ehk ratsarüütlid olnud kõik ikkagi Westfaali meeste järeltulijad. Miks on see koloonia koht nii oluline? Kaasajal tundub, et Dortmund’i nimetus seostub suudmealaga ehk on jõe või lausa rannikuäärse linnaga, ent see pole nii! Dortmundi nimetus koosneb kahest sõnas Torth-Troth ja mannia: Throtmanni 890, Trotmannin 897, Trutmenni, Thortmanni 939, Throtmennia 947, Drutmunde 952, Drotminne 966, Thertmanni 983 mündil, Lütgendortmund, harva Throtmania ja enamasti Tremonia.

Dortmund asub ajaloolises Unna kreisis (nüüd linnast vahetult idas ehk Soesti tee ääres), kus Rooma keisririigi ajal oli kõige suurem leegioni laager Alpidest põhjapool. Meil asub Tartu aga vähe tuntud rööpvormse Unna jõe ääres ja laenamise hüpotees ei tee asja klaariks, sest indo-germaani põhjapoolsetes dialektides ka Huuna on tähendanud Emandat ehk on üsna üksühene vaste Mater aqua‘le!  Ma ei hakka ümber jutustama naiivset nimelegendi lahingust, kus roomlased hüüdnud rünnates  Trucide, trucide! (ehk löö surnuks!) ja kaitsjad pilkasid neid trot+mannideks.

Kas tõesti on Tartu saanud nime hoopis sisserändajate kolooniana? Siiski järgnev III lõik teeb asja veel intrigeerivamaks. Varasem nimi olnud Liivimaal Blivonia, ent mulle jääb mulje, et tegemist oli justkui ka mõnede westfaallaste varasema asukohaga ja Blivonial ei ole seost bleiben-verbiga (Jäämise maa), vaid slaavipärase Po-Morže ja Po-Ruzzia taolise piirnevusmääratlusega – Bo-Livonia. Lütgen-dortmund’i ju võiks seostada ljudi-lüüdilastega ja sellega, mida on spekuleeritud SCE-s Luki-Loke-Lutsi etc seostest. Loomulikult kiidetakse end valgustava, tsiviliseeriva ja omakasupüüdmatu maaletulemise eest, kus pärismaalased otsesõnu elanud kultiveerimatute, räpaste ja primitiivsetena. Selle koha mõte nõuaks peenema latinisti tõlget, kes teeks vahet iroonial ja labasel ülbitsemisel või siis ülestunnistusel, millist päritolu Westfaali aadel ise oli!


In Brevi: Kes Eestis tšuudid ei ole!

11. sept. 2017

Tšuudid on idaslaavi folklooris legendaarne rahvas: nad olid enne slaavlaste maa-orjadena maale paigutamist kohal, ühelt poolt, teiselt poolt vabadena ja selle nimel aheldajatest visalt pagejatena hämmastasid nii olemuse ehk välise ilme poole+iseloomuga kui ka ebatavaliste oskustega. Igaüks tahab olla kangelane, kui vähesed perverteerunud indiviidid välja arvata (nad võivad ka seltse ja seminarigruppe moodustada etc), seetõttu naabri kaevust hõbeda õngitsemises pole midagi ennekuulmatut. Ka mina olen topeltkuulmisruumis hariduse saanud selles mõttes, et ühelt poolt tšuudideks nimetas minu vanaisa, keda mul vaid põgusalt aasta jooksul oli võimalik lapsena tundma õppida, Vaiwara ja ka Narva linna põliseid elanikke, rääkimata Naroova jõe tagustest, kuna “esoteeriline” muinasteadus laiendas vanavene kroonik Nestori kasutust kõigile muinas-Eesti alade elanikele ja nende järeltulijatele. Just keeleteadlased on sellisele assimileerimisele kõige visamalt vastu seisnud, eesotsas Paul Aristega, ent tunnustada tuleb ka Edgar Saksa, kes järjekindlalt varustab vadjalased sidekriipsulise selgitusega -tšuudid ehk vadjalased-tšuudid, mis ongi ajalooliselt korrektne. Enamgi, seda teab iga rahvusvaheline lollgi juba aastast 1863, kui Robert Gordon Latham ulatuslikus ülevaates Euroopa rahvastest, selgitas ingliskeelsele lugejale, et tema pole töö ettevalmistuse käigus leidnud, et teisi tema käsitletavaid rahvaid oleks samuti tšuudideks nimetatud ja igaüks võib veenduda, et tema ettevalmistus on põhjalik ja haare ulatuslik! Eestlased väljaspool vadja kontaktalasid pole tšuudid ja ka soomemaalased pole tšuudid. Nii nimetasid Novgorodi ida-slaavlased endaga piirneva põlisala ehk hiljem ka Vadja viiendiku elanikke!

See ei ole aga takistanud meie vikipediste tõusmast üle nime-traditsiooni, ehk tšuudide endigi mälu ja veenda, et kõik eestlased ongi tšuudid! Ei ole!!!

Kes te siis olete? Mõned on setud, teised Wikke rootslased, edelas liivlased, Emajõe-äärses enklaavis wendide järeltulijad (ehk võnnnu-valged), aga peaasjalikult tšuhoonetsid! 

Ka see on väärikas pärand, vaadake Arosia pealt kirja Suehans!

 


Kes ütles, et loogiline ruut ei ole mitte-mingi nurgakivi ega mängi mingit rolli?

9. sept. 2017

Mina ütlesin, et monaad-düaad vahekorrast algab mõtte-arvutus: iga predikeerimisakt ühendab mingil kombel kahte elementi. Kas alistab, seab sõltuvusse, ristuvusse või kas lähemasse või kaugemasse (kontraarsesse) kontradiktsiooni!

Tahaks küsida, et häbi ei ole? Üldse ei ole? Pärast pikka  okupatsiooniperioodi rõhumist, mh tapmist, ja paljaksvarastamist on valetamine Eestis endiselt väga väike asi. Ei maksa end siduda valdkondadega, kus suuvärgindusega nii lihtsalt elu käegakatsutavusest mööda saab astuda. Kui valetaja ametis, siis taluge terve elu selle Sõnniku paha lehka!

Ent on mul alati olnud piinlik ka kurta selliste inimeste nagu Henn Saari (1924-1999) elukäigu taustal. Minu tagasilöögid on selle kõrval väike kriimustus. Küll me neist internatsionaalsetest saksa pahempoolsetestki pöördumatult siinmail jagu saame!


Filosoofiakursus kasulikele idiootidele: Kuidas asuda progessi ehk revolutsiooni poolele ja tunda ära kontr-revolutsiooniline vaenlane?

29. aug. 2017

Kuidas kellelgi, ent minu suguvõsas sellest puudu pole tulnud, et kontr-revolutsioonilises tegevuses või liikumises osalemise tõttu on GULAG-i veetud ja ka maha lastud. Eikelmannide arvukus on vene-nõukogude okupatsiooni ajal pehmelt öeldes märkimisväärselt kahanenud. Ja kui heita pilk 1849.aasta Neue Rheinische Zeitung‘i jaanuarikuu numbritesse (nr 194), siis on ka ilmselge, miks just Ida-Eesti ja Ingerimaa tšuudide-ingerlaste-isuritega esmajoones suurvenelastele+bolševikele ette jäi. Väikesed rahvakillud tsentraliseeritud suurriikides on rahvajäänukid (see on tegelikult viisakas tõlge), mis on kaks sammu pimedast ettemääratusest maas ja fanaatiliselt punnivad muutustele ehk helgele tulevikule vastu. Engels toob ajaloolisi näiteid ääremaadel elavate šotlaste, baskide ja panslavistlike lõunaslaavlastega (???).  Selle vastu aitab ainult kas lahti-rahvustamine või hävitamine ehk genotsiid. Genotsiid ei pea olema massimõrv, mõiste sisu on tüvehävitamine ehk kui väikerahvas jääb revolutsiooni-Inglitele 200 arvukusega ette, siis enamuse huvides on õigus neid abstraktse idee nimel, mh kommunism, ajaloo jalust ära kaotada ehk hävitada. Kui on klassid, siis jõutakse järjega muutusi mitte-adapteeriva omanike-klassini, sest pole võrdseid ju kui mõned on selle nimel paljaksvarastatud! Ikka võrdsuse ja helge tuleviku nimel, kus väikese sõjaga võetakse ära ajend suureks, isegi globaalseks sõjaks! Muidugi ajalugu näitab vastupidist – mida suurem massi kontsentratsioon, seda suurem hävitusjõud ning indiiviide ei loeta. Neil polegi selles plaanis enam suurt tähtsust, sest identiteet kui sugupuulisus on tähenduse kaotanud, sest pärimisel ega pärandil pole enam käega katsutavat sisu ja kui oleks, siis liigituks see pigem kontr-revolutsiooniliseks “aspektiks”.

Siin äratoodud tsitaadid olid juba 30 aastat tagasi opositsioonilisele Eesti noorsoole hästi tuntud. Üllatab, et Postimehe esikolumnist Lobjakas neid asju ei tea!


Konverteerimisreeglid ehk de Bovelles oktagoniseeritud loogiline täht!

22. mai 2017

Olen juba kuus aastat tagasi pööranud tähelepanu Charles de Bovelles’i diagrammatikale ja mõnedele tema loogikaraamatutes esinevatele diagrammide variantidele, mis on kasutuskõlblikud ka kaasajal, eriti kombinatoorika kontekstis. Üheks vormiks teise konverteerimine aitab võrrelda sümmeetriaid ja ka võimalikke vigu. Filosoofiat ei peeta distinktsioonide poolest kaasajal enam rangeks teadmisvaldkonnaks, mida see oli veel skolastikana 17.sajandi lõpus, ehkki puhtkalkulatiivsena ta võiks olla seda kaasajal sõltumata intuitiivsetest lähtepunktidest, mis võivad varieeruda või olla teadlikult manipulatiivses võtmes ette seatud. 2012.aastal esitlesin nn Bovelles’i tähte, kus vastandused paistsid välja, ent need polnud süstemaatiliselt tsüklogrammeeritud, ehk ringsõltusmustrisse seatud, mida loogilise oktagooniga on võimalik teha. Siin on kõrvutatud uus ja veel 2011.aasta seisuga arenev, kujunev!


Castrum Sancta Maria de Monte

13. apr. 2017

Apuulia kivikrooniks hakati Castel del Monte’t (kohalikele Castídde d’u Monte) 19.sajandil arhitektuuriajaloolase Willemsen’i eeskujul (Steinerne Krone Apuliens). Algselt nimetati lossi Castrum Sancta Maria de Monte‘ks, ja kui inimesed grammatiku tarkusega ajalugu vaatleksid, siis ei tekiks neil nii palju tühihüpoteese ega arusaamatusi asjade otstarvetest ja sihtgrupist.  Loss ehitati aastatel 1240-44 (teatmeteosed pakuvad ka daatumit Friedrich II surmani 1250.aastal). Ehitis püstitati merepinnast 540m kõrgemale ulatuvale künkale ja Andria ei jäävat sellest kaugemale 16 kilomeetrist.

Mõõtmed

Mägikindluse müüride kõrgus on 25 m ja tornid praegu meeter kõrgemad, ent väidetakse et algselt isegi +5m. Põhiküljed on 16,5 m ja nurgatornide küljed 3,1 m.  Sisehoovi seinapikkused kõiguvad 6,96 ja 7,92 meetri vahel. Lossi diameeter olevat Vikipeedia teada 56 meetrit (???), mis ei klapi korrapärase oktagooni pika diagonaali kalkulatsiooniga – 43m. Küll aga liitmistehete korral kahe nurgatornidiagonaalidega kõigub +14-16 vahel ehk tõesti 56-59m. Igal korrusel oli kaheksa tuba ehk kokku 16. Kolmel tornil leidus keerd- või vint-trepp. Lossi peavärav avaneb itta nagu eesti elamutel. Tõsi, lossil on ka teenistuskäik ja see on otse lääneküljel. Seega erinevalt Rigsthula saaga lõunaväravast eelistas normanni-švaabi keiser pigem easterling’ilikumat lahendust. Keerdtrepid lähevad vastupäeva ja igas tornis on 44 astet 22 cm läbimõõduga samba ümber. Mis on vastupidine toonasele praktikale. Vasak ja parem on siin segi. Ülemistel korrustel leidus ka loomulikku päikesevalgust akendest ehk mitte ainult monoforiumid ehk ovaalsed valgussilmad: vaid Andria linna poolsel seinal on triforium, teistel biforium (mõeldud on akende sambaid). Andria kõlab kreeka keeles (andros) nagu “mees”, pange tähele! Seinad on otse kaljusele pinnale püstitatud, kuna tornidel on vaid pesad. Ruumid on 3 ja 9,5 m kõrgusel. Lubjakivi on peamine materjal, millest blokid on välja tahutud, mistõttu värvus varieerub valgest roosani.

Ehitise sisehoovi seintepikkuste ebakorrapärasus olevat planeeritud soovist jälgida igaastaselt 8.aprillil ja 8.oktoobril (mida peeti 8.kuuks – lt octo “kaheksa”) varju täiuslikku klappimist sisehoovi vastas-asetseva seinaga.

Ehkki hoone ehitusstiili mõjutuste üle vaieldakse, et see on “eht-teutoonlik keskaegne arhitektuur“, viitab ehitustööde Capitanata kubernerile usaldamine hoopiski hilist Ida-Rooma ehk Bütsantsi mõjutusi. Keskajal oli seal veel eraldiseisev ja traditsioone hoidev kreeka kogukond, keda hinnati erinevate ekspertiiside tõttu, muuhulgas ökonoomse ja maitseka oskuse eest püstitada kindlustusi. Ilmselt just sellega seostub esmajoones klassikaline kreeka-rooma stiilis portikus ja sissekäigu disain.

Müsteerium ehk küsimus funktsioonis

Peamiselt vaieldakse lossi funktsiooni üle. On pakutud nii otstarvet jahilossi kui ka riigivarade-dokumentide panipaigana. Kõneldud on ornitoloogilisest pistrike nn kivitallist ja isegi observatooriumist. Normanni verd Friedrich II huvitus bioloogiast ja talle omistatakse esimese jahilindude teadusliku käsitluse kirjutamist üldse Õhtumaadel. Müstilisemad interpretaatorid märgivad seevastu, et keskajal olevat oktagooni käsitletud vahetuma segavormina ruudust ja ringist: ring sümboliseerivat taevast (õhku?) ja igavikku, kuna ruut maad, mis sirutub nelja ilmakaarde. Jahi-lindude zooloogilise uuringukeskuse saab kohe mahakriipsutada hoone hüdroprojektist lähtuvalt. (Lindude rohkus kindlasti saastaks kasutatavat vett.) See kogus katustelt vihmavett ja viiest tornist kahekast juhtis vee allpoolsetesse ruumidesse nii pesuks kui käimlaks. Jah, Friedrich II on ilmselt WC kui water closet ehk vesiklosetiga tsiviliseerija. Veetsisternid klapivad viie kaminaga neis tormides. Kuna turvameeskond elas-kasutas kolme ülejäänut. Samuti olevat paake tühjendatud sisehoovi keskel olevasse bassein-purskkaevu ja hoovi kivikatte all olevasse veemahutisse. Bassein-purskkaev olnud samuti hoovis oktagoonse plaaniga ja ühest tükist välja raiutud (spaa ehk araabia hammam ?).

Väidetavalt oli see veel 1743.aastal vaadeldav (Troyli). Veemahuti olnud ka hoovi sillutise all. Idee, et loss võis olla logistiline ühenduspunkt rahutu maakonna sõlmpunkti kontrollimiseks – selle lükkab tagasi tõstesilla ja vallikraavi puudumine, mida ilmselt sellise kivise künka otsa polnudki mõistlik teha. Hoone projekt näitab, et peale väljastpoolse ohu eest kaitsmise püüti ka seestpoolt korda hoida. Selleks, et erinevate hoonekülgedele asuvatesse ruumidesse kahel korrusel pääseda, oli vaja alati läbida sisehoovi. Korraga sai ühest sissepääsust vaid kahte ruumi. Vaid kaks ruumi on omavahel uksega ühendatud. Nii väidetakse, ehkki plaani järgi ütleksin muud!

Just seetõttu kasutasid Anjou dünastia ülevõtjad-monarhid hoonet samuti Friedrich II järglaste aresti all hoidmiseks luksusliku vanglana, sest kõik eluks tarvilik oli seal käepärast. Kaheksatahkne plaan on ka Karl Suure kabelil Aachenis ja Jeruusalemma Kaljumošeel. Samas ainult neist sakraalsusmõjutuse otsimisel lähtumine jätab Itaalia arhitektuuriajaloo mäluviletsusse. Oktagoonseid vahitorne ehitati Lõuna-Itaalias juba varem ja nende kontekst ise osutab, milline võis lossi ideejärgne funktsioon olla. 1246.aastal veetsid kindlustatud oktagoonis mesinädalaid keisri suhtest Bianca Lanciaga patustatud abieluväline tütar Violante, mis võiks iseenesest olla indikaator. Kohe esimestes dokumentides, mis lossi ehitustööde kohta leitud, lähtuvalt nominaal-definitsioonist, ja see peaks hoone plaanistki olema ilmne, et selline sektsiooniline ehitis oli mõeldud mäe jalamil asetseva Püha Maarja kloostri hostelina. Peenemad aadlidaamid vajasid jumalikku ehk Jumala-Ema abi tanu alla saamiseks, abieluõnneks ja esmajoones viljakaks ühiseluks väljavalitud aadlimeestega. Raske on öelda, millise tunnuse alusel Friedrich II just selle Andria kloostri välja valis. Vahtide järelvalve aluse ruumi läbimise tingimus viitab ebadiskreetse käitumise vältimisele, kuna kaisterajatise loogika, kui rünnatakse väljastpoolt, nõuab vastupidiselt kiiret ja otseläbipääsu ühest seinast teise juurde. Seega aadlidaamide hostel pidi neid kaitsma nii välise kallalekippumise kui ka seesmiste kiusatuste vastu!

Küll aga kasutas Friedrich II järeltulija Sitsiilia Manfred lossi jahiseltskonna lõbustamiseks ja justkui karistuseks sellise kergemeelsuse eest, saatis Anjou Karl I sinna pärast 1266.aastat mediteerima Manfredi pojad Henry, Azzo ja Enzo.

Jahilossi hüpoteesi on kummutatud samuti tallide puudumise ja peenete reljeefide-ornamentide olemasoluga, mis spartalikule jahimeeleolule kuidagi ei vastanud. Ehkki renessansis hakati ka ürgmehelikele tegevustele nn värviküllasema pilguga vaatamata. Uurimiskeskus või teadustempel (peenem kool) sobib sellega, mis öeldud – loss käis samanimelise Püha Maarja kloostri külastamise, mediteerimise ja uurimise juurde. Koridoride puudumine on viinud oletuseni, mis tegelikult sisehoovi raidpesadest on ilmne, et kiviosal on olnud puust siseehitus, mitte pelgalt pergola vaid avapõrandate, varjualuste, treppide, käsipuude ja laudade-toolidega!

Kaheksa ja reinkarneerumine?

Me teame, et oktagoonne rada läbiti võidutraaviga vanadel eestlastel kuninga surma puhul ehk ka pole üllatav, et kristlikus numeroloogias tähistas TÄISARV kaheksa ja oktagoon uuesti-sündi. Just seetõttu vastandati 666 ehk metsalise arvule 888 kui Jeesuse ülestõusmist ja taastulemist. Kaheksa läbib kõiki ehitise dekoratiiv-elemente: kaheksa nelik-ristikheina motiiv sissekäigul, leidub ka kaheksa päevalille lehtede motiivi iga kambri võtmekivi kaunistusena. Dekoratsioonis on kasutatud šwaabi kaunistuste motiive, skulptuuris olevat aga tunda tsistertsi-arhitektuuri ja prantsuse mõjutusi. Mind ei üllataks, kui sellel lossil oleks läbiuurimata maa-alune osa, salakäik kloostri poole või katakomb epitaafidega, mis võib teha sellest ühtlasi omamoodi pseudo-mausoleumi. Kardetavasti seostub see kuidagi tema ema Sitsiilia Constance, kellelt ta päris otseselt just need regioonid, mälestuse austamisega. Mind ei üllataks, kui sealt leitakse talle pühendatud krüpt!

Kuningliku hostelina – Castello Santa Maria – minetas koht funktsiooni 15.sajandil: 1.detsembrist 1463 nimetab Aragoni Ferdinand seda Castel del Monte‘ks. 18.sajandil oli loss aadlielamuna või hostelina lootusetult vananenud, ka religioon polnud enam oluline ja sealt eemaldati kõik väärtuslik – marmor ja möödel -, et neid kasutada mujal. Bourbonide dünastia viis marmorsambad ja aknaraamidki Caserta paleesse.

1876.aastal arvas taasloodud Itaalia Kuningriik 25 000 liiri eest lossi oma muinsuskaitsealuste hoonete sekka, ent restaureerimine algas alles Mussolini Itaalias 1928.aastal. Väidetakse, et Umberto Eco ammutas Apuulia Kivikroonist inspiratsiooni Roosi nimes oma Aedificium‘i jaoks.


Unclaimed history (1): Kas easterlingid olid eestlaste esivanemad?

11. veebr. 2017

unclaimed-history-easterlingen

Ma pean millestki alustama, vastasel korral need 200 lehitsetud raamatut-dokumendikogumikku võivad ähmastuda igapäevase pingutuse väsinud õhtupoolikutesse. Enamus ajaloolasi on kokku puutunud easterlingide prominentse positsiooniga Suurbritannia ajaloos. Pennant kirjeldab easterlinge, kui meie (brittide) “kaubanduskunsti isandaid”. Nad asusid Londonisse enne 967.aastat, sest kuningas Etheldredi määrus sellest aastast, deklareerib, et “keisri mehed (ilmselt idakeiser, keda varjaagid teenisid, sest saksa keisril polnud veel Läänemere-äärseid linnu sellel ajal) või easterlingid, kes tulevad oma laevadega Billingsgate sadamasse, tuleb kohelda heade seaduste väärilistena”.
Nii kirjutab William Herbert raamatus The History of the Twelve Great Livery Companies of London. Easterlinge on võrreldub kõnekalt hugenottidega, kes olid usupagulased “härraslikud (peened) ja kasulikud võõramaalased”, kes üsna kiiresti sulandusid Inglismaa ühiskonda. Richard Lõvisüdame ajal, ilmses seoses ristiretkede rahastamisega, tõusis nõudmine hõberahale, mis oli vermitud “idapoolsetes Saksamaa osades”, selle hõbedapuhtuse tõttu, ning seda hakati nimetama easterlingideks-sterlingiteks tegijate päritolu alusel. Üsna pea müntisid nad isiklikult raha inglaste kuninga jaoks Rahapajas, viies selle kunsti Inglismaal täiuseni.  Ja mitte Striveling-Sterlingi järgi Šotimaal, ega tähekeste-tärni järgi mündil, kuna vanade paberites nimetatakse seda müntraha  Nummi Esterlingi ehk Proba Moneta ehk Monoy de Roy (Prantsusmaal).

easterlings-are-not-german-hanseatics-like-lombards-are-not-burgundians-you-see-you-fuck-there

Veneetslastele antud kaubandusõigused Londonis, mh kaubelda easterling’idega. Saksa hansa on eraldi easterling’idest! Milleks, kui ainult (?) sakslased siin niigi kaubandusega tegelesid?

Ma ei hakka tegema siin nõukogude-Eesti igapühapäevase paberilt mahaloetud komnoorte mälumängu nalja (“Millest tuleb inglise rahaühiku sterling nimi?”!!!), vaid tuletan meelde põhifaktid enne argumentide loetelu juurde minemist. Sterling tuleb sõnast easterling ja need olnud mõnedel hinnangutel vanad preislased ja pommerlased, kes olid oskuslikud kulla ja hõbeda kaevandamisel, mida nad õpetasid ka brittidele. Probleem on selles, et seal pole ei hõbeda ega kullakaevandusi, küll aga võrdluseks olid tšuudid kõikjal tuntud kaevandamise ja sepakunsti poolt, samuti on teada araablaste reisikirjeldustest, et ro’uz rahvas kontrollis ka Novgorod-Moskva-Volga kaubandust veel 15.sajandil hõbedakaevanduste omamise tõttu. Kveenimaal, Uuralites ja Ungari territooriumil asuvad senini suurimad hõbedaümbertöötlemiskaevandused-tehased Ida-Euroopas!

Easterlingid domineerisid Põhjamere kaubandust 17.sajandi alguseni, pidasid kaubandussõdu, sekkusid piraatliku jõuna kõigi selle mereruumi-äärsete riikide sisepoliitikasse. Nad olid nii hollandlaste, inglaste kui ka prantslaste lepitamatud vaenlased. Ent easterling polnud sakslane ehk alemann nagu on ilmne palgasõdurite etteastetest neist rahututest aegadest. Easterling esitas väljakutse alemannile ehk sakslasele, järelikult polnud easterling ka mitte idasakslane vaid täiesti eraldiseisev identiteet! Ja seejärel pärast neid vihaseid sõdu Põhjamerel justkui kadusid! Ilmselt Liivi sõja katastroofi tõttu, mis näib, tõi kaasa kogu ajaloo ümberhindamise, kuni selleni välja, et justkui poleks neid kunagi olnudki!

Keegi siiski vaidleb vastu (ja selle vastupunnimisega ma kavatsengi selles postituses tegeleda), et Etheldreadi määruses peeti küll saksa keisri alamaid silmas, ent vaadake Hansa ajalugu Londonis, otsige üles konkreetsed dokumendid ja te näete, et sakslaste hansad, mida oli 13.sajandi alguses vähemalt kolm suuremat grupeeringut, sisenesid Londoni turule varem seal resideerunud easterlingide Steel-yardi kaudu, mis kergitab iseenesest rohkelt küsimusi. Henry VII 1497 aasta parlamendiaktis tehakse vahet Danzigil ja Eastlandil, ehk ilmselt ka Pommeri või Preisimaa “teoorial” on üsna lühikesed jalad.

hanze-linnade-parv

Vaadake, kus asub enamus Hansa-linnu, mis parvena ilmselt paistab silma. Need on Elbe jõe läänekaldal.

Easterlinge on nimetatud erinevatel viisidel ja see on mõnikord viinud väga julgete üldistusteni või siis märkusteni, et easterling pole ostmann, ostmann pole ostrelin, ostrelin pole austurman ehk esimesel ei pruugi olla mingit tegemist ajaloolise Austurvegr‘i kui merigermaanlaste igapäevasesse geograafiasse kuuluva suuna ja geograafilise ehk konkreetse suurusega. Igal rahval on unikaalne geograafiline positsioon ja ilmakaaremääratlused nagu parem-vasem liiklusmomendil!

Ma üritan näidata, et nortmanni, südermanni, westmanni ja ostmanni pole liiklemismomendist sõltuvad, vaid neil on teatav keskpaiksus, mis Põhja-Euroopas asusid kesk- ja uusajal Taani väinade kui tsentrumi kohal. Sõnaraamatuid-leksikone hakati trükkima kohe trükikodade levimisel. 17.sajandi alguses esineb neis juba easterling-osterlin märksõna. Suur osa neist kõneleb “ida-sakslastest” (ent mitte kunagi päris-saksoonlastest). Arvestades prantslaste keerukat ajalugu – Caesari kolme miljonit ohvrit keldisõdades, roomastumist ja idabarbarite meelevalda sattumist -, siis riiklik-geograafilise kuuluvuse lähtepunktiks võtmine identiteedi seletamisel või rekonstrueerimisel peab kõige olulisemaks riiklikust. Hiljem on ka Britannica selle vooluga liitunud, vastupidiselt õiguslikele regulatsioonidele, mis sellist lähenemist ei toeta. Neid kaupmehi “Ida-Saksamaa osadest” nimetatud Mercatores Estrensis. Probleem on selles, et ladina keeles on idapoolsust võimalik väljendada sõnaga orientalis!

fennones-sueones

Osterlaenningar=Ostermän on Kalmari Retsessis ehk skandinaavlaste (normannide)  uniooniaktis soomlane

Easterlingide päritolu temaatika vastuolusid märkasid algusest peale ka sakslased ise. Raamatus Geschichte der wichtigsten geographischen Entdeckungen üritab autor näivust päästa seletusega, et nii nagu olid saratseenid, keldid või sküüdid üldnimetused, nõnda ka Põhjalas mõisteti eestlaste nime all kõiki idas elavaid natsioone, millest Balti mere äärsele nimetus Austurweg, islandlased nimetasid svealasi (?) ostermannideks ja soomlased svealasi austmennideks (?), millele ma pole kinnitust leidnud. Otse vastupidi. Sellele räägib vastu skandinaavlaste uniooniriikluse alusdokument Kalmari Retsess, kus soomlasi nimetati osterlaenningar-ideks. Kes võltsib ajalugu? Ilmne, et mitte ainult moskoviidid!

Easterlingide küsimus on näide ajaloos nii tihti ette tulevast ideologiseritud ehk klassikalisest paradoksaalsest mõtlemisest. Kui westmannil ja northmannil on fikseeritud osutus, siis ostmannil on see liikuv. See võib olla rootslane, “ida-sakslane”, meklenburglane, pommerlane või preislane, ent see on täiesti võimatu, et liivimaalased! Ostermann võis korraga olla nii normann (meri-indogermaanlane) kui südermann (kontinentaalindogermaanlane), ent mitte soome tõugu! Ent kui on kirjutatud normann või südermann, siis ta pole kindlasti Liivimaaga seoses!!!westman-laanemees

Kõigepealt kas suunad olid fikseeritud või liiklusmomentaalsed?

Snorri Sturluson Heimskringla määratleb meest Breemenist, kes sündinud Saarlandis, kui südermanni. Ehk täielikus kooskõlas sudrvegar rekonstruktsiooniga, milleks peeti Põhja-Saksamaad ja ka kogu Alpide-eelset Euroopat, kus indogermaanlased elasid. Põhimõtteliselt jääb Saksamaa, isegi Madalmaad, Inglismaast, mille lõunaranniku vastas asub Gallia-Frankia, idapoole, ent sellegipoolest polnud ei hollandlased ega westfaallased inglastele easterlingi-ostmanni. Sama võib arvata ka iirlaste kohta, kelle asustatud saari Islandi kõhu all nimetati otsetõlkes Läänemeeste saareks – Vestmannaeyar. Kui meriindogermaanlased sinna jõudsid, siis elasid seal juba iirlased, keda nad nimetasid westmannideks. Kuna ka kroonikud nimetavad inglasi otsesõnu läänlasteks. Seega on iirlased ja inglased määratletud põhiasukohajärgi ja see ei sõltu liiklusmonendist, kui nad leitakse Põhjala meestest põhja pool elamas, näiteks Islandi saare ranniku ääres!

Huvitav on see, et easterlingid olid algelisemad või paremad meremehed-laevadeehitajad kui iirlased ja indo-germaanlased, vähenalt iiri kroonikud möönavad nende erakordseid puidutööoskusi. Eestlaste võimalik (ja lausa edukas) retk Islandist loodesse üle Atlandi ookeani tekitab meis naerupahvaka, ent kui te loete alljärgnevat teksti, siis kas teil piinlik ei hakka, et võib-olla teel Inglismaale üks lurjus vahele tulnud ja teie onu pärandi kontvõõrana üle löönud?!

james-ussher-1624-1656-armagh-piiskop

Kuidas te suhtute Iirimaa Cloyne maalkonna piiskoppi George Berkeley’sse (1685-1753)?  Kas samasuguse astmega õpetlane Iirimaa põhjaosast on eeldatavalt vähem tõsiseltvõetav esitatavates seisukohtades? Loeme, mida on öelda piiskop James Ussher’il (1581-1656) raamatus Veterum epistolarum Hibernicarum sylloge; quae partim ab Hibernis Iirimaa ajaloo kontekstis easterlingide päriolu kohta:

Liivimaad, mis kohe Balti mere rannikul välja sirutub, jaotatakse kolme koha-keele alusel Eestiks, Lätiks ja Kuramaaks. Eestia ehk (nagu Crantzius seda nimetab) Estonia provintsis nähakse elutsemas, keda vanad kreeklased Ostiaei ja Ostionesteks nimetasid, Saxo Grammaticos eestlasteks ja meil nimetatakse Ostmannideks. Sealtmaalt kolm venda väejuhti Amelano, Sitaraco ja Yvoro Põhjatee (Norwagia) ja põhjapoolsete saarte kaudu, pooleldi kaubategemise ettekäändel tulid Iirimaale ja hakkasid mereäärseid sadamaid püsivalt okupeerima, kirjutab Giraldus Cambrensis. Nii juhtus 10.sajandi alguses, et alles siis (!!!) taanlased tungisid iirlastega tülis olles (f Caradocus Lhancarvensis) Iirimaale ja Harald Harfakir (ehk Kaunisjuus) Iirimaa alistas, millele on viidatud, mida vürst Conan Veneditia poja Griffithi Eluloos on ära märgitud. Isegi (uuris see autor välja) Dublini linna, ka teisedki linnad, kindlustused ja abihooned, kus see võim vallutusega end kehtestas vendadest teine ringkonnalise püsilinna asutas, mida nende iirlaste tavakõne nimetatakse Porthlarg’iks, millistes tänase päevani võimu ellu viiakse. Giraldus tõepoolest jutustab, et need kolm Ostmannide väejuhti (dux-ducibus ka Hertsog) venda võisid kolm äratoodud linna ehitada Dublini valdusõigus antakse selles Amelano’le, Waterford (mida iirikeelselt Porthlargy-ks nimetati) Sitaracole, Limiric Yvorole. Ja ühtlasi on loetletud linnad  need, mlle järgi piiskpid Lanfranco’s (?) ja Canterbury ametitooli järgluses võtavad normannidelt nende võimukorra, kui et iirlastelt ametisse asumist eelistavad vastu võtta. Asi on selles, et nagu meie annaalides 1095.aasta puhul tähele paneme Põhjateelased (Norwagenses) või Ostmanne, kes Iirimaa linnu ja mereäärt hõivavad, nimetatakse normannideks, mis keskajal võis olla, nagu õpetatud teavad, kõigi taanlaste, norralaste (põhjateelaste), Liivimaa elanike ja ülejäänud põhjaalade rahvaste üldnimetus. Et mitte vaikides mööda minna, mida Conani poja Griffithi elu kirjutajalt on edasi antud: üks kolme venna hõimlaste (veresoost) seast, kes Iirimaale tulid, koos oma Põhjateelastega koondusid Gallia suunas ja prantslastelt võidetud kohas Normannia maakonna asutasid. Teda nimetab ta Rodolphum’iks, keda teised Rolloks, kellelt Guilielmus ja teised normannid, kes Inglismaad valitsevad, oma sugupuu tõmbavad.

ka-ostmanne-nimetati-keskajal-vahetevahel-normannideks

Ad fontes!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Me loeme siit välja kolme Ostmanni venna nime, kelle hõimlaste saabumist annaalides tähistatakse 795.aastaga ja keda esialgu seostati esmajoones Recrani saarega. Nimekujude paljususeni kohe jõuan. Ja ka märgin, et kui ma ka ei suuda näidata ostmannide soomlust, siis ilmtingimata teatud Eestimaa kihelkonnad, mitte ainult põhjarannikult, vaid ka Võrtsjärve äärest (nagu ilmselt Kungthal) ja Lõuna-Eestis Kodijärveni välja saavad end seostada kadunud onu pärandiga. Liivimaal ei ole muistsest ajast saadik elanud mitte ainult soome tõugu inimesed. Seda ei näita mitte ainult kohanimed vaid ka elanike geenikombinatsioonid ja need ulatuvad 1500 aasta taha vähemalt! Teiselt poolt võivad eestlaste esivanemate teod olla mässitud ka taanlaste-norralaste ehk nortmannide kangasse. Kolmandaks pole mitte ainult Normandia asutaja Rollo Jalutaja olnud selle kirjelduse järgi eesti soost, vaid lausa Suurbritannia monarhia William Vallutaja läbi! Eestlased pole mitte ainult Läänemerel isanda rollis olnud, vaid ilmselt ka vahetevahel kontrollinud laevandust Põhjamerel! Normannid tegid 11.sajandi alguses palverännakuid Pühale maale, ühe sellise käigus 1016.aastal avaldasid rändurid Itaalias kohalikele vürstidele sellist muljet sõdimisoskustega, et neil paluti palgaliste ihukaitsjatena kohale jääda. Sajand hiljem said nad oma Lõuna-Itaalias nn Sitsiilia kuningriigi, mis samuti paistis silma kaubandusliku vabaduse ja vabade kunstide õitsenguga. Kuni dünastilised abielud inkorporeerisid palgasõdurite töö Saksa Rahva Püha Rooma riiki. Normannidega ema vereliiniga seotud Friedrich II oli punapea ja väidetavalt normannide soost saksa keiser, kes kunagi ei mõelnud sakslaste peale!

Võis siis lausa saksa keiser olla ema poolt eesti ehk easterlingide soost? Itaalias säiluvat kondid ja seega ka mt DNA paremini, mine tea!

Järgneb!

viikingi-munt-antoniuse-ehk-tonni-puuga

Antoniuse rist või Tõnni-Tinnüspuu?


Põhikahtluse tõusmine(207): se imaginer POLE Ilmamaa “kujutavad ette”

7. märts 2016

207 artikkel207.artikkel näitab, et tõlkija prantsuse keel oli parimal juhul algaja tasemel, ehkki SCE tõlke ignoreerimine seal, kus võinuks nn lõigata, viitab üldisele keelekompetentsi puudumisele. Kas Ilmamaa pettis Eesti kultuurkapitalilt toetust võttes raha välja?

Jultumus on privatsioon, passiooni puudumine. Puudulikkus seal, kus inimene näitab välja kohmetust, meelepaha või astub kõrvale.

Prantsuse teksti tõlkimisel saab läbi ka lausesabata, mis ilmneb nii Ilmamaa kui ka venekeelses tõlkes: qui l’excite “mis seda esile kutsuks=вызывающих ее движение духов.”  Pöördevorm on lähemal venekeelsele interpretatsioonile kui prantsuskeelsele alusele.

“Vastandub häbile ja samuti uhkusele, kui mõlemad on õiged on samalaadne kõrvalekalle nagu гордость и стыд — страсти, заслуживающие одобрения, ei vasta originaali “et aussi à la gloire, en tant que l’une et l’autre sont bonnes” ja SCE “häbelikkusele ja ka uhkusele vastanduv pahe, kuna nii üks kui teine on head. ” Descartes’il ei ole kummagi puhul tegemist tingimustega, sest uhkus/aulisus on aadlimehele kohustuslik. Uhkus/au on hea, ehkki saksa keele kaudu ja selles tõlkes ongi superbia‘st saanud Stolz, satub eesti vaste kahemõttelisse asendisse. Ent eestlaste, eriti Võnnu kihelkonna rõhutuse ajalugu arvestades, tundubki tavalise Lääne vaba kodaniku enesekindlus ülbusena.

Tõepoolest on võimalik crudelitas tõlkida “julmuseks”, ent miks mitte siis veel äärmuslikumalt tooruseks? Kui me võrdleme sõnu julmus, toorus ja kalkus eesti keeles, siis vaid viimane kirjeldab esmajoones empaatiata (nagu komnoortel) meeleseisundit ja tundeid, kuna ka vihateod, ja see on sootuks teine emotsioon, võivad olla toored ning julmad. Ning commiseratione=pitie on “kaastunne“, mitte seniilsete nõukogude esteetikute haletsustunne, mida nad kohtavad omasuguste ringis.

se imaginer est croire

Järgmine lause – “sest noorena kujutavad kõik ette ..” – tõestab, et tõlkija-toimetaja ei oska prantsuse keelt, sest originaalis – “Car il n’y a personne qui ne s’imagine, étant jeune” – funktsioneerib se imagineuskumist“. Võib-olla võikski sellega meie odüsseia lõpetada!?

***

Descartes ei kõnele constrainte=necessitatibus puhul “sundustest“, isegi venekeelne обязанностей sobib paremini, vaid ikka au-kohustab (noblesse oblige) piirangutest. Ja ka vastunäide. Saksa lurjusele ja vene kommunistidele pole muidugi probleemi kujutada ette pärismaalasi alamolenditena ning nende majapidamisi ja elusid laostada. Kõige suurem Euroopa seiklus viimase 100 aasta jooksul sündis ju nende koostöös! Neil sigatsejatel ei ole au ega häbitunnet, ja pärismaalastel pole nende suhtes mingeid kohustusi peale maalt väljaajamine!

Põlu all” väljend puudub Descartes’il täiesti, küll aga lähedast varianti pakub venekeelne tekst “и всеми презираемым“.

Viimase lause –  “si la perte des biens est jointe à leur disgrâce, il se trouve des personnes charitables qui leur en donnent” – ei pea silmas pelgalt varanduse kaotamist, kuivõrd ka ladina bonorum indikeerib kõiklaadi inimlikke hüvesid (sõprus, seltskond, teened etc). Samuti prantsuse-ladina charitlable=pius POLE “härdameelne”, mille lähivariandi leiame vene милосердный, vaid “headtegev/vaga”.


Põhikahtluse tõusmine(37): comment=quomodo=kuidas POLE “Miks=Почему”

6. märts 2016

37 artikkel hingepassioonidKohe pealkirjas on Ilmamaa varjamatult oma allikate poole pöördunud, mistõttu põhimõtteliselt kaks ontoloogilist küsimisviisi, millele ka vastavad erinevad kategooriad, on vahetusse läinud. Kui Descartes küsib kuidas ja ka vastab mehaanilise a-b-c kirjeldusega, siis Ilmamaa ja venekeelne Miks arvavad, et Descartes’i vastus räägib algpõhjusest. Prantsuse comment vastab ladina quomodo‘le ja seda pole võimalik tõlkida muudmoodi kui kuidas, kuna ainult vene tõlge interpreteerib prantsuskeelset comment‘i Почему-sõnaks, mis vastab eestikeelsele  “Miks“.

Võib ka norida, kas entretenir=foveo “toitma” (nagu akutoide, mis süütab sisepõlemismehhanismi), mida SCE eelistas tõlkida “passiooni tõstmine” on sama, mis vene поддерживающие ja Ilmamaa “alal hoida“.

On kindel, et Ilmamaas istuvad poolearulised, küsimus on, millisel määral säärase tõlkerämpsu tegemisse on segatud TÜ õppetoolid, sest mingit kvaliteetset akademismi sellise “intellektuaalse taseme” ümber pole võimalik ehitada!


Põhikahtluse tõusmine(15): disposition=eri-korraldus/pära POLE “состояния=seisund”

5. märts 2016

artikkel 15Kui mõni mees võtaks enda juttu, mida loengus puhutakse, tõsisemalt, siis ei juhtuks neid apsakaid, mis väärikale kogemusele pretendeeriva kirjastuse puhul annavad tunnistust teemaga mitte-tuttavolemisest üldfilosoofilises plaanis. Ma ei soovita osta sellelt kirjastuselt ühtegi tõlketööd, mis käsitleb varakeskaegsest ladina kirjandusest kuni skolastika languseni 17.sajandi lõpul. Kui keeles on sõna positio ja dis-positio, siis peab prefikseerimisel olema kaalukas põhjus. Panemine pole sama, mis ärapanemine ja ka ära panemine! Positsioon võib olla sõltuvalt olukorrast ja keele idiomaatikast sõna-sõnalt seisund, ent seda ei saa olla dispositsioon! Kui võitluskunstides kodus inimesele antakse käsklus en garde!, siis ei tähenda see käed taskus seismist ega ka mitte kaabu käes pargis edasijalutamist, vaid dispositsiooni võidelda. Meie kehaliikmetelt võivad olla erinevad korraldused, sõltuvalt olukorrast, ning selles seisnebki elu eripäralisus, ent see ei saa olla mitte mingil juhul seisund, vaid ikka protsessiga kaasas käiv üleminekuline korraldus. Dispositsioonis on kindlasti olemas dünaamiline aspekt muutustele vastamiseks, mida seisundil pole.

dis positio arrangement ordonnance

Promptement=citissime ei saa olla “jõuline”. Citius, altius, fortius! Ehkki miks mitte ei võiks Ilmamaa asuda ka olümpismi aluseid redigeerima!

Inserti ei saa olla “surutud”, vaid ilmselt “alla jääv (vahel)”.’

Se dilate=dilatat pole “paisuma” vaid “laiendama, edasi toimetama”.


Põhikahtluse tõusmine(24): affections=Empfindungen=tundmused POLE “ärritused” või “состояния”

4. märts 2016

ARTIKKEL 24Kui võtta tundmus-sõna ära sentimentidelt ja liht-afektsioonidelt, nii nagu SCE tundmust kasutas tõlkes, ja tõsta see passioonide asemele, et oleks ikka “eesti sõna”, siis kuidas nimetada lihtafektsioone nagu valu, kuumus (ma tunnen valu, mul on kuum!), ehk milline uus sõna võtab tundmuse koha? Ärritus! Kuumus ja külmus, kuivus ja märgolemine, on ärritused! Vaatamata sellele, et samal kohal Empfindung saksakeelses versioonis ongi eesti “tunne“. Ehkki состояния tõlkimine samalt kohalt eesti keelde pakkunuks veel põnevamat varianti. 

Maitse küsimus: Joindre=iungo on “liitma”, mitte “lisama=прибавить”.

Viimase lause algus “Viimase erinevus tuleb sellest” sarnaneb näiliselt saksakeelse lahendusega, kuigi originaalis seisab lihtsalt si non que.

“Ärrituste ruut!”

finnaeus estica octagonus philosophia naturalis


Põhikahtluse tõusmine(22): frapent=feriunt=puudutavad POLE “воздействующим=mõjutavad”

2. märts 2016

artikkel 22Üks lause, ent Ilmamaa eestikeelne tõlge oskab ikka vene tõlkega sümpatiseeruda! Välisobjektid puudutavad=frapent=feriunt meie meeli, mitte ei mõjuta nagu kinnitab ka venekeelne interpretatsioon (воздействующим). Saksa erregen viitab pigem erutamisel-ärritamisele. Kui tähestik pole selge, siis ilmselt pole võimalik hoomata kirjakunsti võimalusi ega kõiki sõnu mõista: “mis see Y või Z tähendab?”

Väike paragrahv, ent selles eritatakse tajusid kolmeks meelelisuse-aistingkimpude valdkondadeks: siseapetiidid, passioonid ja välismeeled.


Põhikahtluse tõusmine(116): estant celles du visage POLE “näo veenid=вены лица”

29. veebr. 2016

116 art116.artikli puhul võib ette heita leksikograafilist tõlkimist, ühelt poolt. Teiselt poolt jällegi kolmandate keelte tõlkevariantidest lähtumine. Kui veri muutub külmemaks ehk tõmbub kokku, siis on see tihedam. Leksikograafiliselt seisavad tihe ja paks kõrvuti ladina crassus eesti vastetena, ent neid ei saa teineteisega suvaliselt asendada, mitte sõltumatult kasutuskontekstist. Selle loogika järgi nõuab vähem ruumi. Külmemaks ja paksemaks muutumine (kristalleerumise puhu?l) ei luba ühtlasi vähem ruumi haarata! Koolilaps muidugi loeb Ilmamaa tõlget ja kilkab mitšurinlikust pealehakkamisest – vaata, kui alaarenenud oli 17.sajandi inimene, sest tema paksemaks muutumine võttis vähem ruumi! Paksem olla tähendab nii hõreduse kadumist kui ka laiuse suurenemist, kuna tihenemine implitseerib vaid esimest, mistõttu saab selles kontekstis olla ainuõige tõlkevariant.

Descartes’i tekstis pole otseselt juttu näoveenidest, küll aga pakub sellist nn mõttelist-sisulist varianti nii venekeelne, kui ka Bennetti ultramoodne interpretatsioon. Järgmine lause algab nii venekeelses variandis kui ka Ilmamaa “eesti tõlkes”samal kohal.

Espouvante=consternatio on ehmumine, mitte kohkumine, mis mõnes murrakus pelgalt “murega” piirdub.


Põhikahtluse tõusmine(148): Kindlalt=неуклонно pole exactement=täpselt

21. veebr. 2016

148 artikkelKuidas saavad mõned fraasid 1:1 kattuda tõlkekäsikirjaga, mis käis läbi Ilmamaa toimetuse ja mille puhul lõpetamata EPA agraarharidusega sm Runnel tegi asjatundmatu ettepaneku passioone tõlkida! Ma olen teadlik soome tõlkest, ent soovitan ka Descartes’i pikaajalise koduriigi Hollandi tõlget vaadata – seal on jäetud passiooni-mõiste tõlkimata! Ja püüdke mulle seletada, et neil on sõnavara piiratud ja nad ei tunne asja nii kui meie Võnnu murrakuga seltsimehed!

Mis mõtet on üldse aastaid õppida, kui seltsimehed jätkuvalt stalinlikku jonni ajavad. Keeli ei oska ja päritolu-pärilikkus on ka nigel – sobiv materjal stalinlikuks eksperimediks!

Asja juurde.

Seesmised hingeliigutused – selline varaint oli ka minu tõlke esimesetel redaktsioonidel. Üks selline käsikiri kadus Avita toimetusse. Ladina tõlke internae commotiones vastab kaasaegse sõna emotsioon etümoloogiale ja tähendusele.

Me muretseme tavapäraselt-igapäevaselt või on meil hingehädad? Eesti keele idiomaatikas tunneme me muret asjade üle. Ja see on tavapärane, isegi normaalne. Kuna muretus tähendaks just seda, mida peame silmas hinge-hädade all! Troubles on eesti keeles mure, mitte häda! Vene keeles on see tõlgitud тревога-ми “häire”, ladina keeles tumultus “vapustus”. Roosas kastis Ilmamaa tekstiosa läheb kaugele ette Descartes’ist, kuidagi teisiti öelda pole võimalik.

Kus mina ja ka teised indoeurooplastest tõlkijad, enamasti, oleme tekstitruult tõlkinud “täpselt järgida voorust” (võrdle ladina virtutem exacte ..), pöördub Ilmamaa eesti lugeja poole nagu vene tõlge: kindlalt voorust järgima=неуклонно следовать стезей добродетели.

Paremaks-pidamise=meilleures asemel on Ilmamaa leidnud kuskilt õigeks-pidamise. Tegemist on siiski filosoofilise tekstiga. Õige seostub juriidilise õiguse, EETIKA või teaduslik-loogilise paratamatusega, mitte subjekti paremusele pürgiva otsustusvõime kirjeldamisega.

Effors de Passions on sootuks hajunud tundmuspuhanguks, ehkki Descartes’i sepistatud dualistlik erinevus peaks ju veelkord juhtima siin tagajärgede tundmisele ja mitte-parata-saamisele.

Kas tõesti on nii raske aru saada, et inimkeha passioonid on inimese mina, tema teadvuse suhtes nagu vanainimese kulunud põis, mis sõltumata tahtelistest jõupingutustest lihtsalt ei pea?!

Lahingus lõhkevate mürskude keskel tundis iga sõdur 1941.aasta hilissügisel Ilmeni ääres vastupandamatut soovi saksa suurtükitule alt pageda – ja sellele pole midagi tegemist vaimse dispositsiooniga olla arg! Mehed on vastutavad eelkõige oma perekondade, mitte avantüristist mänguri sm Stalini ees!


Põhikahtluse tõusmine(18): se terminent pole eesmärk=aim (ilma eessõnata at)

20. veebr. 2016

18 ARTIKKEL B18.artiklist paistab ilmselgelt välja, et Ilmamaa meeskond (tõlkija-toimetaja) on edastanud teksti eesti lugejatele vene- ja ingliskeelsest tõlkest. Kusjuures nad pole olnud võimelised otsustama Jonathan Bennetti tõlke puudulikkuse üle, mis on ilmne prantsuse-ladina se terminer-terminantur ümber panemisest eesmärgiks. Ning on ILMSELGE, et see tõlkehälve ei saa pärineda mujalt kui aims at interpreteerimisest, mis on kusjuures ka idiomaatiliselt vale tõlge!

Teksti juures on olnud ala-arenenud inimene! Vene-eesti tõlkes esinev shortcut “mittemateriaalne objekt”, mis algtekstis on sõnasõnalt “objektile, mis pole materiaalne”, kinnitab eelpool postitustes väljatoodud suundumust.

haldane 18

Samas tundub, et meie varganägudel on ees olnud SCE tõlge, ent oma piiritus ülbuses pole nad olnud kompetentsed otsustama tõlke ja tõlkija taseme üle, ning nn ebakindluse ületamiseks “viinud läbi parandusi” teiste tõlgete eeskujul, neid keeli põhjani isegi oskamata! Vargus on see igal juhul, isegi kui SCE tõlkekäsikirja väljapetmist, mis sealt toimetusest korra läbi käis, tõestamiseks jääb midagi vajaka. Varastati Kultuurkapitalilt ja peteti raamatulugejatelt raha välja!

Tapke Komsomol ja Eesti saab veelkord vabaks!


998.erinevus EW (1918-40) ja E(D)V (1991-?) vahel

1. veebr. 2016

eikelmann ühispank

Sünnipärast Eesti kodanikku ei pea üldsegi morjendama, kui kommunistid tema vastu kampa löövad ja ähvardavad oma ideoloogilise võitluse oskusi taas rakendada, millest jõuamegi selleni, millise riskiga seisis riik ja ühiskond silmitsi, kui lubas neil pärast 1991.aastat riigi- ja ülikoolide õpetusametites jätkata. Nõukogude kirjanikud ei ole mingid kangelased ja kõik sotsiaalvaldkondades tehtud nõukogude dotsendid ja professorid seisavad allpool nii EW akadeemilisi positsioone kui isegi tsaaririigi haritlasi.

Me teame Jaan Krossi mälestustest, kuidas tal takistati õigusdiplomilt ümberprofileerumast elektrikuks – Tjeie izal ma-ja on? -, selleks et inimese kombel Stalini päikese all elatist teenida. Seetõttu oli konkurents II-maailmasõjajärgselt piiratud ja avatud esmajoones “proletaarsele elemendile”, sõltumata sellest, kas katusealusel olid aknad ees või mitte!  See 20-aastane sundseis transformeerus uueks nõukogude haritlaskonnaks – kirjanikeks ja sotsiaalteadlasteks. Tehnilised valdkonnad endale sellist konkurentsi represseerimist pikka aega lubada ei saanud, sest relvatootmine nõudis töötavaid mehaanilisi elemente! Küll aga ilmselt mittetehniliste valdkondade ressurss oli piiramatu! Asi ei taandu seega ainult ühele joobunud nõrkushetkel verest välja pigistatud luuletusele Leninist!

eikelm

Aga kas on õiglane, et ka allpool tsaaririigi haritlasi? Võib vaielda, kas tsaaririigi ajalooprofessori ülesandeks oli kapitalismi propaganda ja tsarismi ideede viimine laiade massideni, ent üldiselt on nende töid võimalik väikeste kõhklustega lugeda, mida ei saa üldse öelda parteiajalugude kohta. Loomulikult on Romanovite dünastia-aegne ajalugu proslavistlik, st moonutab samavõrd soome rahvaste ajalugu idaslaavlaste kasuks nagu parteiajalugu ja ideoloogia vaikis tšekistide räigetest kuritegudest.westmann narwa uulitsal 1922

Ma olen samas ka kindel, et seda vaimutühimikku pole võimalik II-maailmasõjajärgse saksa haridusega täita, peamiselt SBR-FRA-USA-NL okupatsioonivalitsuste selektsiooni ja hilisema tugeva vasakorientatsiooni tõttu. Tulla siia pärast stalinlikku terrorit Frankfurti koolkonna jmt roosamannat puistama on samahästi kui sool haavale.

Välja kukub ajaloo kordamine:

  1. saksa kindralstaap toetas bolševikke, kelle esimeseks terroriohvriks sai vene rahvas ning Vahe-Euroopast ajas terroristid välja vaid kohalike iseseisvuslaste vastupanu;
  2. saksa valitsus hoidis ust selleks, et Onu Joe saaks punaarmeelastega Balti riiki sisse marssida – järgnes jällegi terror, mille tulekust teadlikolemist tunnistas omainimeste väljakutsumine Vaterlandi;
  3. terroristide poolt tasa lülitatud riiki teenindanud kollaborantidele (EKP ja komsomol) jaotatakse Saksamaa vasakpoolsetest ülikoolidest indulgentse, kes jätkavad akadeemilist terrorismi reaktsioonilise elemendi vastu (pahad on need, kes ühiskonna konservatiivset väärtus-struktuuri tahavad säilitada etc).

Kokkuvõttes saame me tegelikult sekkumise EW  ja Eesti ühiskonna siseasjadesse. Kui andsite oma komsmoli minevikuga soosikutele paberi, siis looge neile Saksamaal ka töökoht!

narwa peetri kogudus

Ehk 998.erinevusena ei ole võimalik Eesti (üli-)koolides jätkata terroristidel või vaenuliku võimu toetajatel. Tuletagem meelde, et mitmed Balti Hertsogiriigi pooldajad pidid Balti riikide territooriumitel kaduma. Ent Eesti on nii liberaalne, et laseb eks-kommunistidel ehk terrorismipooldajatel ajalehtedes vahutada Eesti kultuuri kontsentrilistest laienetest, kus esineb loomulik ka nõukogude võimu poolt toidetud kirjanikkond!


Kelmid ja pühakud (1)

25. mai 2015
jaan jacabs

Arutamisele tulnud kohtuasjade teadaanne ajalehes Postimees 1898.aastal.

Kriminaliteet oli vanas, ka Jurjevis viljeldud, saksa kriminoloogias geneetiliselt determineeritud. Nagu lampjalgsus vmt. Mina seda ei usu, inimesed õpivad lapsest peale kõhugaasigi talitsema, kui mitte keegi pole juba enne lifti paha haisu teinud ja tähelepanemisel on hilja koridori tagasi astuda. Sellegi poolest põlen ma uudishimust, milline oli nende peksmiste-haavamiste sisu, millest ajaleht Postimees teatas 1898.aastal.


“Välismaalaste laim” (täiendatud)

9. märts 2015

rohkem kui 200 000 surma saanud johann gotthilf Vokckerodt

Hilisemas Venemaa ajalookirjutuses on püütud revideerida Peterburi rajamisel hukkasaanud tööliste arvu. Nii- naasuguste absurduste kõrval kõneldakse vahetustega tööst ja palgalisest tööjõust, kes vabatahtlikult tulid tsaari unistust täide viima.

Seejuures üritatakse tugineda välismaalaste kogutud andmetes esitatud arvulistele vastuoludele. Rootsi kuninglik ohvitser, soomlane Lars Johan Malm aka Ehrenmalm (1688–1774), kes langes Põhjasõjas vangi, pakkunud vaenlasena isegi väiksemaid arve, kui sõbralikud välismaised kahekeelsed riigiteenistujad: 50 000, kõigest! Siiski ei taheta tähele panna, et mees räägib aastatest 1703.-04, mitte pikast, Peeter I surmani instigeeritud sunnitöö süsteemist.

Tõsi ka Aubrey de la Mottraye (1674—1743) pakkus 80 000. Olgu üle kinnitatud, et kõik olid kaasaegsed ja kas reisisid koha peale või teenisid mingil viisil vene keisrit.

rohkem kui 300000 ptersburg ka näljast

Toon ära Friedrich Christian Weber (1680?-1739), Johann Gotthilf Vockerodt (1693-1756), Just (Jost) Juel (1664 -1715) raamatute tekstikohad. Kõrgem pakkumine ületab isegi 300 000 töölist, kes surid haiguste, kliima, kurnatuse ja nälja tõttu! Tsaar ei vaevunud või ei suutnud ette mõelda, et töölised vajavad toitu.

Petersburg was erected on the swamp of estonians

See vene autor refereerib kedagi, kes ei tee vahet tšuudidel ja tšuhonetsitel, või siiski?

Mõnes mõttes üsnagi märgiline, et Saksamaa kindralstaabi finantseeritud nn tööliste-talupoegade revolutsioon niitis Romanovid võimult just Peterburis.

Taani diplomaat Just Juel kirjeldab töötapatalgu.

just juel


Revolutsionäärid (1): Tagasivaade SCE sisusse

9. nov. 2017


Kuidas diagrammeerida füüsilise vormi dünaamikat perenniaalselt?

7. nov. 2017

Üsna kaugel vaadates, enamasti algaja pilguga, kaldutakse edenemist, mõnikord lisaks välisele ilmele, võrdlema harjutussuutlikkuse astme muutumisega. Algaja tahab iga kuuga edeneda põhiharjutustes +10 kg: esimesel nädalal ollakse rahul 50 kg rinnalt surumise üle ehk 8 korda ja neli seeriat paistab kõva treeninguna. Ja kui kuu aega hiljem 60 kg edasi minnakse, siis ei pöörata vahest isegi tähelepanu, et korduste arv langeb kuuuele. Pool aastat hiljem on aga ilmne, et 80kg noore mehe jaoks piisav raskus ka teiste harjutuste kõrval ongi 70kg, mida täiendatakse 80kg kangi mõnekordse surumisega. Pärast peaaegu 30 aastat pole alla 10 seeriat harjutuse kohta treening ja võrdlus 26-28-aastase mehe vormiga leiab aset ka teiste tunnuste alusel.  Füüsiline vorm ehk ka treenitusest tulenev rahulolu või heaolu ei seisne ainult maksimum soorituses. Võtame näiteks rööbaspuudel surumine, mis on üsna universaalne harjutus rindkere-skeleti vormi mittelangusse laskmiseks, kui harjutusi tehakse kolmel päeval nädalas. On ilmne, et 32-aastane 100kg mees maksimaalse 50 kordusega on edenenum, kui 17-aastane 86-kilone mees, kes üle 20 korra ei viitsi teha. Sooritusraskus on +15kg ja 10 seeria tegemine viie asemel väljendab samuti mahvisuutikkuse arengut. Teisisõnu aastate rutiinis võib väga mitme tunnuse alusel vormiseisu võrrelda varasemate aastatega. Diagramme on võimalik joonistada mitmesuguseid – rangeid ja vähem-rangeid, induktiivseid ja deduktiivseid etc. Nagu toodud sünteetiliselt ehk komplementaarselt oktagoonilt nähtub, milles vastamisi (implikatsiooni) on seatud korreleeruvad treenitusmõõdikud, tuleb vormiarengut ja seisu mõõta kogutonnaaži, harjutuste arvuga seeriates ja seeriate koguarvu, mis peab olema õiglaselt seatud ka intensiivsuse ja taastumistsükli foonile ehk mitu korda nädalas. On hea 7/7 nädalas teatud harjutust suuta teha, ent praktiliselt pole see suure ja intensiivse (väikeste puhkuspauside korral ca 30 sekundit) ületreeningusse sattumata võimalik.


Pseudo-loogia(1): Venemaa tuleb eesti keeles sõnadest venna+maa?

6. nov. 2017

Tänasest hakkan publitseerima muuhulgas pseduteaduslikke pärle, enamasti suurtest ja ülistatud euroopa keeltes ilmavalgust näinuna, samuti SCE blogis. Kiputakse arvama, et erinevalt venekeelsest ajalooteadusest saksakeelne kirjandus hiilgab alati ekspertiisi ehk süvenemise, metoodilise-hoolika diskursiivse argumendi ja ekstensiivse ehk läbitöötatud materjaliga saavutatu haarde poolest. Kogemus näitab midagi muud. Natuke parem kui vene moodsa publitsistika rekonstruktsioonid asetada Neitsi Maarja kodumaa Rossija geograafilisse ruumi, ent suuremas osas varastes tõlgendustes samavõrd kahtlane, ja kord mania grandiosa, kord varjatud alaväärsuse käes vaevlev.

Me teame Novgorodi vürst Mstislavi retkest Eesti territooriumile 1212.aasta jaanuari lõpus-veebruari alguses. Ajakirjas Das Ausland (1834, München) ilmunud artiklis tsiteerib autor saksa keeles ebatäpselt, mis peaks olema indikaator ju, Henriku ladinakeelset kirjakohta, kui kõneleb retkest, mis läks kõigepealt Waygelesse, mis asub Dorpati ja Werro (?!?) vahel, “ja sealt ei leidnud sakslasi” liikus edasi Järvasse ja lõpuks Varbolasse, kus 15 000 mehaga suutis välja pressida 700 rahaühikut nimega nagata. Sellist kiillauset ega laiendust pole põhiredaktsioonides ja kui oleks, siis muudaks Eesti ajalooretseptsiooni selle poolest, et Waygele asetuks Võru ja Tartu vahele! Werro pole Wiru, vaid nii oli võimalik, mõnedel hinnangutel, vendide siirdealasid nimetada!

Kui aga Novgorodi letopissiga tekstikohta võrrelda, siis seal räägitakse vaid “tšuudide peale minemisest”. Miks pidid venelased otsima sakslasi kõigepealt väikemaakonnast Wai+ga-st, mida Ariste seostus vadjalastega, seejärel Järva-Gerwa‘st, mis nominaalseltki ju seostub ka Läti kreevinitega, kes sinna Ingerist veeti 14.sajandil, ehk vadjalastega, ja lõpuks, kuidas sai retk ära tasuda Arju-Harrien Warbola alla minekuga, mida ma olen siin seostanud juba rhos-varjaagidega. Kui vadjalased ehk tšuudid olid kreeklaste keisritegi jaoks kõlblik pretoriaanide materjal ehk kylfing-kolobjaagid? Kas on võimalik, et Eesti juhtiv sõjaline kiht on Eesti ajaloost välja kirjutatud? Kuidas võisid põlvkondade viisi maailmatasemel sõjakunsti kogenud väeüksused sakslastele nii märkamatult-nimetult alla jääda?

Keegi valetab!!!

Meie saksa teaduskorufee tipp-pärl on kõneleda “merelt-tulevast ohust”, mille tõttu kontinentaalse rahvana eestlased nimetanud idas asetsevate vendide maad Venna-maaks, millest tulebki Venemaa! Kes need nurjatud Ölandi mereröövlid siis olid, võiks ju algatuseks küsida, ent ajalootundjatele on argumendi taust ilmselge: üleolekunarratiivi kudumine mistahes juhuslike lõngaräbalate varal.

 


Adolf H.-kütid: Teine katse sukelduda Reichi järel-psühhopaatiasse!

4. nov. 2017

Hunting Hitler, mille I aastakäik jõudis edumeelse nähtusena samuti käesoleva aasta suvel Eesti teleekraanidele, II hooaeg käivitus Läänemaailmas aasta tagasi 16.novembril ja juba 2017.aasta esimesel kuul nägid televaatajad viimast seeriat kaheksaosalisest natsiküttimisest. Staarjõud pole vahetunud, vaid välitiimis oli paar-kolm vahetust märgata. Juhtiv analüütikute tandem ex-CIA Bob Baer ja sõjakuritegude uurija John Concich istusid Los Angeles’is ja hindasid Gerrard Williams’i eestvedamisel, peamiselt, Lõuna-Ameerikas kogutud intervjuude andmeid. Mitte ainult mängufilmide puhul vaid ka dokumentaalsaagade korral II projekt ei pruugi olla enam sama sisukas kui esimene, ehkki teiselt poolt analüütiline kvaliteet oli väiksemale mahule vaatamata parem. Peamiselt selle arvelt, et vaadet laiendati teistele potentsiaalsetele pakkusaajatele nagu Martin Bormann: ütle mulle, kus on sinu sõbrad ja ma ütlen, kus sa ise liigud! Natsi-partei peasekretär Bormann käinud isiklikult Hispaanias ja Marokos (?) pinda ette valmistamas natside taandumiseks Ladina-Ameerikasse. Esimesed allveelaevad jõudnud Hispaaniast Argentiina rannikule 1945.aasta jaanuaris-veebruaris ehk juba siis hakkas Euroopast kokkuriisutud riigivarade kantimine IV Reichi seemneks. Bormann varjanud end mõnda aega, mõnedel luureteadetel, Kataloonias ja Montserrati kloostris: sealses mäestikus, mille kõrgemad tipud ulatuvad kilomeeter üle mere pinna, leidub palju õõnsusi, mille vastu tundis sõja esimestel aastatel huvi muuhulgas visiteeriv Heinrich Himmler. Argentiinasse ja seejärel Paraguaisse asunud ta nime all Juan Keller. Isikutunnistuse omandanud ta valetunnistusega, kinnimakstud ja kirjaoskamatud kaasosalised kaotasid seejärel elu. Bormann elas paguluses jõukalt, tal olnud autojuht ja ihukaitsja, lisaks sellele, et ta ise relva kandis. Ta abiellus kohaliku naisega ja lapsendas 5-aastase tüdruku, kes nägi teda viimast korda 13-aastasena vahetult pärast Adolf Eichmanni kinninabimist ja Iisraeli kohtu ette vedamist. Vana bordellipidaja-ettevõtja olnud paanikas. Väidetavalt maetud 17.veebruaril 1959.aastal Paraguai Asuncion’i lähedasse villa Ita kalmistule, mille punased mullad peaksid veenma, et tõepoolest võidi tema säilmed sealt, märgistamata hauast, mida ainult preester kindlapeale teadis, istutada Berliini, kus see “leiti” koos sügavalekleepunud savimullaga, mida Saksamaal, ei maapinnal ega selle all, ei teki!

Loomulikult viitab see a) põrandaalusele natsiorganisatsioonile, mis end patriotismiga pärjab, b) soovile kaitsta Argentiinas sirgunud lapsi-sugulasi ja segada jälgi. Kui ka Mossad ja CIA ei usu, siis meedia kaudu on võimalik ikka saada propagandavõit, et poleks võimalik mobiliseerida avalikkust vaatamata ja otsima sealt, kus vaja!

Adolfi Ingel?

Vaid mööda minnes on mainitud seika, et Nürnbergi eelistungite dokumentidest läbikäinud Luftwaffe kapten Baumgart olevat vande all tunnistanud (niivõrd, kuivõrd vandumine saksa südametunnistuse ja ausõna korral peaks lugema), et 28.aprillil lennutas Adolf Hitleri mitte Me-262 vaid Me-108, mille tippkiirus on vaid 305 km/h (1934.aastast ehitati neid 885 tükki), Berliini Tempelhofi lennujaamast, kuhu punkrist sai 5.väljapääsust keskpargi alt viiva tunneli kaudu, Taani Tonder’i sõjaväelennuväljale. Taani jäi sisuliselt sõjast välja löömata sõjategevuse varal – saksa armee marssis sealt alles kapitulatsiooni järel 10.mail välja. Kes polnud piisavalt visa ja kiire jalgu kõhu alt välja võtma, see lõpetas legendaarse demineerijana Taani läänerannikul. Senimaani aga toimus selle varal aktiivne liiklus. Luureandmete järgi olnud seal ainus välismaalane Leon Degrelle, kes “põgenes” mai algul viieliikmelise meeskonna koosseisu Hispaania Baskimaa linna San Sebastiani rannavetesse. Kui Leon Degrelle sai sellega saksa meeskonnas hakkama, siis võis arvutul hulgal paremini organiseeritud-ettevalmistunud minejatel see märkamatultki välja kukkuda. Just nii nagu I hooajal jutustati. Adolf polnud reisi ajal jutukas, maandumise järel tänas ja andis 20 000 riigimarka tasuks. Usutav? Ehkki Me-108 oli sportmudel ja täismetallkonstruktsiooniga, siis Me-262 sõitnuks ilmtingimata kõigil pealesattujatel eest (800-900km/h). Kas Adolf H. riskinuks nii rohkelt? Arvestades vana mehe südame ja siseelunditega, siis ei pruukinud ta tõesti katsetada Me-262 tsentrifugaaljõududega, mis kõrgusevõtmisel võivad eaka inimese diafragmat liigselt südame poole suruda! Võimalus jääb, et ta arhitektuuri-kiibitsejana õppis hindama konstruktsiooni kindlust funktsiooni väljakandmisel. Me-108 oli see tõepoolest hoolikalt ja kiirustamata tehtud.

Kas on usutav, et Adolf H. ka tegelikult vanaduspäevad veetis Bariloches ja Nahuel Huapi järve ääres? Šokeeriv pole mitte see, et sõjaväelise riigipöördega võimu haaranud diktaator Juan Peron andis loa järvel asuval saarel arendada 1948.aastast Argentiina tuumaenergiaprojekti, mida juhtis arvukates hoonetes saksa päritolu füüsik Ronald Richter (1909-91), vaid ilmselt “arhitekt Inalco” itaalia-baieri segastiilis tornike, mida julgestas massiivne betoonpunker järve vastaskaldal. Milleks ehitada keset tühermaad selline kaunis vaatetorn? Selline rajatis ei paku kaitset mitte ainult päikese, uudishimulike pilkude, kuulide ja suurtükikildude eest, vaid kindlustab ka akvarellistile suurepärase panoraami. Mina  söendaksin järgmisel hooajal kampa võtta maalikunstiasjatundjaid ja käia salamisi vaatamas, millist laadi maastikuakvarellid kaunistavad parimate kodanike majapidamisi! Vahest leiab mõne isegi soodsa hinnaga lokaalsest galeriist lilla salli alt!?

Kõik rajatised tuumasaarel ja punkrina järvekaldal on sõjaliste rünnakute korras rikutud-purustatud! Olukord muutus 1955.aastal kui Peron võimu kaotas. Ilmneb ka, et Eva Duarte oli algusest peale sakslaste fassaad või kloun (kuidas soovite), mille alt lüüasaanud Reichi verist-sitast riigivara pesta ja kantida Argentiinasse. “High flying adored, so young an instant queen, a rich..”

Kuhu Adolf H. võis ajutiselt pageda? Saate autorid pakuvad Tšiili Colonia Dignidad‘i, mis nüüd kannab nime Villa Baviera. See kuni 100km2 (?) krundi keskel asuv linnak läks ajalukku suletud, poolreligioosse kogukonnana, mida sakslaste siirded kipuvad olema, kui meenutame kasvõi amišeid USA-s, kes kummutavad igasuguse müüdi tehnoloogiale orienteeritud saksa tüvikultuurist – võib olla nii ja naa, kõik oleneb inimesest ja see tuleb enne selgaks teha, mis laadi kõrvalekaldega meil tegemist on! Colonia Dignidad’is meenutas pooleldi vanglaagrit, see oli omaette maailm, kus laste töölesundmisele 7-eluaastast 14h päevas, järgnesid ka seksuaalset laadi kuritarvitused ja vägivald, inimeste kadumine. Selle turvameetmed olid erakordsed ja iseloomult sõjaväelised, mistõttu tuleb usutavaks pidada vanuiga kõige kõrgemat sorti sõjakujategijate varjamine just seal.

Sakslaste salaorganisatsioon “Die Spinne” polnud lõppkokkuvõttes muu, kui uue põlvkonna eksterritoriaalne luureorganisatsioon, oma turvamajadega ja isegi suletud (keemia-)relvavalmistamisvabrikutega, millest fiktsioonis on vaid Bondi-pahalased aimu andnud. Alati riik-riigis, mille terroripotentsiaal võib olla siiani õigel määral väärika ajaloolise hinnanguta jäänud, rääkimata liitude tegemisest araabia maailma paariadiktaatoritega!