Kuhu me kuulume?

25. mai 2017

Viimase viie aasta jooksul on Süüria kodusõjast tehtud arvutult dokumentaalfilme ja tundub, et ühte poleks teistest põhjus üle või esile tõusta veel enne, kui konflikt on mingisuguse lahenduseni jõudnud, suurtükitule andmine äralõpetatud ja pagulased hakkavad koju naasma. Artes näidatud 2017.aasta Schlachtfeld Syrien – Die Welt Schaut zu ei eristuks millegagi, kui mitte  ÜRO erisaadik Süürias 2012-13.aastatel Ghassan Salame ei seletaks seal otsesõnu al-Assadi režiimi ja administreerimissüsteemi tausta. Asi pole mitte ainult rannikulinnas Tartuses mehitatud Venemaa mereväebaasis, vaid lausa veresidemeks kasvanud suhetes, mis ületavad sümbiootiliselt mistahes Vietnami või Kuuba  erisuhteid: nende kõrgemad ametnikud-sõjaväelased on nõukogude Venemaal õppinud, praktikat teinud, sealt tulevad nende relvad ja väga paljudel on Venemaalt võetud naistega ühised lapsed. Just seetõttu olnuks näiteks USA maavägede sekkumine algusest peale olnud seal väga ebasoovitav. Usaldussuhted Venemaaga oleks konsolideerunud ressursside puudusest lahtirebenevate provintside elanikkonna, mis oleks võib-olla erimeelsused ületanud ja lõpuks ühinenud sissetungija vastu. Nüüd on Venemaa kapist välja tulnud, ja kui teda ka agressoriks ei peeta, nagu juhtunuks ilmtingimata prantslaste, brittide või ameeriklastega, siis kannavad vene sõjaväelased kaasvastutust kõigi al-Assadi režiimi ja salapolitsei kuritegude eest, kui inimesed lihtsalt kaovad, neid hoitakse kohtuta aastaid ahelates kinni, piinatakse Venemaalt omandatud piinamisvõtetega (?!), muuhulga elektrišokiga, lõpuks visatakse sunniitidest sõdurid militaarpalatitest ka režiimi vastalistega samadesse ühishaudadesse. Ka sõjakonventsioonide rikkumises jagatakse kaassüüd – keemiarünnakud tsiviilelanikkonna vastu ja ÜRO humanitaarabikonvoide ründamine õhust.

Selline naaber on Eesti Vabariigil. Eestisse jõuavad mitmed asjad suure viivitusega, tagant järgi, tihti ka siis, kui on lootusetult hilja ja tuleks poliitikat päeva pealt ümber orienteeruda. Pärast Krimmi annekteerimist oli ilmne, et haiget teeb vene riik niikuinii ja vene elanikkonda on võimalik panna riikliku propagandaga mistahes sigadusi heaks kiitma. 18.märtsist 2014.aastal, kui Venemaa annekteeris Ukrainast vastupidiselt 1994.aastal Budapesti protokollidega võetud kohustustele, Krimmi poolsaare, pole mingit mõtet ennast petta, et Venemaa on muutunud ja 20.sajandi kuritegudest õppimine on teinud neid rahvusvaheliste normide suhtes taltsaks. Ei ole mõtet vastu tulla, ei ole vaja integreerida! Enneolematu sõjategevuse julmus Ukrainas ja Süürias peaks jõudma kohale ka Eesti ametivõimudele. Või ongi asi selles, et on alustatud asjade üleandmist, kui sm Loone avalikult kõneleb NATO-sse mittekuulumisest ehk siis Eesti väljaastumisest ainsast organisatsioonist, mis garanteerib veel Eesti territoriaalset terviklikkust!?

Narva linna purukstampimine 1944.aastal oli ülekohtune iga narvaka suhtes, kurjus kordas ennast siis, kui elanikel ei lastud naasta ja vanade omanike kruntidele püstitati tugevama “vabastaja” õigusega vene riigiomandit. Kuhu pidid minema tuhanded perekonnad, kes olid sajandeid Virumaal ja Narvas elanud? Kuhu nad läksid? Keegi on üldse huvi tundnud? MIS NEETUD VASTUTUSTUNDEST SAKSAMAA JA VENEMAA JAHUVAD? Kuidas on Saksamaa ja Venemaa vastutanud Narva ja Virumaa purustamise eest, mis lähtus nende NURJUNUD omavahelisest 1939.aastal sõlmitud Molotov-Ribbentrop paktist! Mis on ühel sakslased mulle öelda ja õpetada? Kuidas ma pean olema moraalne inimene, et saaks veel kord minu kui Eikelmanni elust ja tööst üle lasta?

(esialgne lõik ümber tõstetud tulevase postituse teema jaoks)

Kes tagab teie julgeolekut? Millised on teie soo ja teie isiklikud teened Eesti Vabariigi ees? Palun ärge võrrelge neljakümne kommunisti palvekirja Vabadussõjast ja II maailmasõjas lahingutest osavõtmisega, rääkimata aastakümnetest riigikaitses.

Ja kuhu viib praegune poliitiline protsess Eestis? Ida-Virumaa annekteerimise suunas, sõltumata kõigist teie dialoogidest ja leebumistest.


Kaheksakandse hargnemise taandamine nelikvastandusele

23. mai 2017

Diagramseid variante saab tuletada mitmeid. 2012.aastal kasutasin poola koolkonna notatsiooni järgmiste diagramsete vastanduste loomiseks, et tuua näide implosiivsuse (sissepoole edeneva) ja eksplosiivse (ehk välja paiskuvate) joonestiku võimalusest. Välimise sees on tema kontradiktsioon ja kontraarne on samuti vastastulba sees etc. A-I asetseb E-O tulbaga vastupidises suhtes. Ehk disjunktsioon ja ka materiaalne vastu-implikatsioon on vastastulbas implosiivses asendis. Kui de Bovelles’i diagrammi olen modifitseerinud loogiliste värvidega ja pelgalt rakendanud taas, siis neliktaandamist võimaldava mustri autorlus kuulub SCE-le. Punane värv viitab väärusele ja sinine õigsusele, vastavalt tõeväärtustabelile, mille autorlust viiakse tagasi Ludwig Wittgensteinini, kuigi ilmselt ka de Bovelles kuulub idee poolest tema ennetajate sekka.


Konverteerimisreeglid ehk de Bovelles oktagoniseeritud loogiline täht!

22. mai 2017

Olen juba kuus aastat tagasi pööranud tähelepanu Charles de Bovelles’i diagrammatikale ja mõnedele tema loogikaraamatutes esinevatele diagrammide variantidele, mis on kasutuskõlblikud ka kaasajal, eriti kombinatoorika kontekstis. Üheks vormiks teise konverteerimine aitab võrrelda sümmeetriaid ja ka võimalikke vigu. Filosoofiat ei peeta distinktsioonide poolest kaasajal enam rangeks teadmisvaldkonnaks, mida see oli veel skolastikana 17.sajandi lõpus, ehkki puhtkalkulatiivsena ta võiks olla seda kaasajal sõltumata intuitiivsetest lähtepunktidest, mis võivad varieeruda või olla teadlikult manipulatiivses võtmes ette seatud. 2012.aastal esitlesin nn Bovelles’i tähte, kus vastandused paistsid välja, ent need polnud süstemaatiliselt tsüklogrammeeritud, ehk ringsõltusmustrisse seatud, mida loogilise oktagooniga on võimalik teha. Siin on kõrvutatud uus ja veel 2011.aasta seisuga arenev, kujunev!


Ülevaade kaheksa aasta tööst ehk SCE KATALOOG

21. mai 2017

See on korralduslikust uuendusest teatav lühipostitus. Ehk sellest, kuidas saada ülevaadet kaheksa aasta jooksul 1700 postituse temaatilisest jaotusest. 400 neist puudutab hunne ja viikingiaega, või siis mõningaid külgnevaid probleeme antiigist. Seda loetelutabelit, mis üksikasjades on veel täitmisjärgus, saab lehitseda SCE KATALOOG nupule vajutades päise all. Seal olevatele linkidele klikkimisel avanevad tabelid, kus on postitused järjekorras, enamasti, kuupäevadelt ja teemalt. Sisu-uuenduslikud nn noodid lisan veel. Kõik 1700 on vaja temaatiliselt ära jaotada. 200 neist puudutavad tegelikult Descartes’i skandaalse  Hingepassioonide artiklitõlkeid. Sadakond leidub ka Artemidorose raamatu lõike ehk meie loomispoeetilise lähtekoodi kirjeldusi. Ent tuhatkond postitust vähemalt on nn originaal-loomingulised. Nende hulka loen ka 30 invektiivi.


Hea ja halva tundmise puust ning loogilistest implikatsioonidest

6. mai 2017

Ma olen kümme aastat blogitsi üritanud propageerida intuitsioonide üles ehitamist, kontrollimist ja demonstreerimist diagrammide varal. Enamgi, selline tegevus polegi pelgalt kõrvaltegevus mõtlemisele, vaid võib pakkuda samavõrd pidepunkti teaduslikule argumendile nagu diagramm geomeetrias, omades rigoristlikke reegleid. Vormide teisendamine nõuab ühtlasi konverteerimisseadusi, mis moodustavad omaette distsipliini, mida tinglikult saab nimetada dia-grammatikaks. Aristoteles pidi minu arvates olema teadlik sellisest võimalusest, kui ta mitte ei varjanudki algusest peale kunsti, mille varal suutis järjekindlalt filosofeerimise liini hoida ja ennast ajalukku kirjutada mitte ainult sarnaselt Senecale keisri õpetajana, vaid omaette objektiivse intellektuaalse suurusena.

Otsustuste jaotamist nn dialektiliselt ehk ei-jah vaheldumisena saab esitada intuitsioonile vaatlemiseks nii ruudu kui otsustuspuuna. Mis vahest võib seejuures varju jääda, siis eituste-jaatuste kvantiteet pole mõõdupuu õigsuse-vääruse määramisel vaid selle positsioon ehk koht-asetus üldarutluse süsteemis. Otsustuspuu on arutluse kui range deduktiiv-instrumendi pärisosa. Nii õige kui väära puhul ilmneb allpool kvantitatiiv-kvalitatiiv joont (kas 111 või 000), et ülejäänud kolme osas on kvantiteet kvaliteedi suhtes pööratud: õigsuse poole kuuluvad otsustused, milles on vähem jaatusi ja vääruse poole need, milles on vähem eitusi. Küsimus on alati ikka selles, mida, kuna ja kus eitatatakse-jaatatakse. See teebki moraalist keeruka teaduse aga ka üleujutatud mäda- soo, milles hämajatel ja teadusvõltsijatel on mugav liuelda ja kõike relativeerida.

See on kaks aastat vana diagramm, mida esmakordselt esitati SCE!


Castrum Sancta Maria de Monte

13. apr. 2017

Apuulia kivikrooniks hakati Castel del Monte’t (kohalikele Castídde d’u Monte) 19.sajandil arhitektuuriajaloolase Willemsen’i eeskujul (Steinerne Krone Apuliens). Algselt nimetati lossi Castrum Sancta Maria de Monte‘ks, ja kui inimesed grammatiku tarkusega ajalugu vaatleksid, siis ei tekiks neil nii palju tühihüpoteese ega arusaamatusi asjade otstarvetest ja sihtgrupist.  Loss ehitati aastatel 1240-44 (teatmeteosed pakuvad ka daatumit Friedrich II surmani 1250.aastal). Ehitis püstitati merepinnast 540m kõrgemale ulatuvale künkale ja Andria ei jäävat sellest kaugemale 16 kilomeetrist.

Mõõtmed

Mägikindluse müüride kõrgus on 25 m ja tornid praegu meeter kõrgemad, ent väidetakse et algselt isegi +5m. Põhiküljed on 16,5 m ja nurgatornide küljed 3,1 m.  Sisehoovi seinapikkused kõiguvad 6,96 ja 7,92 meetri vahel. Lossi diameeter olevat Vikipeedia teada 56 meetrit (???), mis ei klapi korrapärase oktagooni pika diagonaali kalkulatsiooniga – 43m. Küll aga liitmistehete korral kahe nurgatornidiagonaalidega kõigub +14-16 vahel ehk tõesti 56-59m. Igal korrusel oli kaheksa tuba ehk kokku 16. Kolmel tornil leidus keerd- või vint-trepp. Lossi peavärav avaneb itta nagu eesti elamutel. Tõsi, lossil on ka teenistuskäik ja see on otse lääneküljel. Seega erinevalt Rigsthula saaga lõunaväravast eelistas normanni-švaabi keiser pigem easterling’ilikumat lahendust. Keerdtrepid lähevad vastupäeva ja igas tornis on 44 astet 22 cm läbimõõduga samba ümber. Mis on vastupidine toonasele praktikale. Vasak ja parem on siin segi. Ülemistel korrustel leidus ka loomulikku päikesevalgust akendest ehk mitte ainult monoforiumid ehk ovaalsed valgussilmad: vaid Andria linna poolsel seinal on triforium, teistel biforium (mõeldud on akende sambaid). Andria kõlab kreeka keeles (andros) nagu “mees”, pange tähele! Seinad on otse kaljusele pinnale püstitatud, kuna tornidel on vaid pesad. Ruumid on 3 ja 9,5 m kõrgusel. Lubjakivi on peamine materjal, millest blokid on välja tahutud, mistõttu värvus varieerub valgest roosani.

Ehitise sisehoovi seintepikkuste ebakorrapärasus olevat planeeritud soovist jälgida igaastaselt 8.aprillil ja 8.oktoobril (mida peeti 8.kuuks – lt octo “kaheksa”) varju täiuslikku klappimist sisehoovi vastas-asetseva seinaga.

Ehkki hoone ehitusstiili mõjutuste üle vaieldakse, et see on “eht-teutoonlik keskaegne arhitektuur“, viitab ehitustööde Capitanata kubernerile usaldamine hoopiski hilist Ida-Rooma ehk Bütsantsi mõjutusi. Keskajal oli seal veel eraldiseisev ja traditsioone hoidev kreeka kogukond, keda hinnati erinevate ekspertiiside tõttu, muuhulgas ökonoomse ja maitseka oskuse eest püstitada kindlustusi. Ilmselt just sellega seostub esmajoones klassikaline kreeka-rooma stiilis portikus ja sissekäigu disain.

Müsteerium ehk küsimus funktsioonis

Peamiselt vaieldakse lossi funktsiooni üle. On pakutud nii otstarvet jahilossi kui ka riigivarade-dokumentide panipaigana. Kõneldud on ornitoloogilisest pistrike nn kivitallist ja isegi observatooriumist. Normanni verd Friedrich II huvitus bioloogiast ja talle omistatakse esimese jahilindude teadusliku käsitluse kirjutamist üldse Õhtumaadel. Müstilisemad interpretaatorid märgivad seevastu, et keskajal olevat oktagooni käsitletud vahetuma segavormina ruudust ja ringist: ring sümboliseerivat taevast (õhku?) ja igavikku, kuna ruut maad, mis sirutub nelja ilmakaarde. Jahi-lindude zooloogilise uuringukeskuse saab kohe mahakriipsutada hoone hüdroprojektist lähtuvalt. (Lindude rohkus kindlasti saastaks kasutatavat vett.) See kogus katustelt vihmavett ja viiest tornist kahekast juhtis vee allpoolsetesse ruumidesse nii pesuks kui käimlaks. Jah, Friedrich II on ilmselt WC kui water closet ehk vesiklosetiga tsiviliseerija. Veetsisternid klapivad viie kaminaga neis tormides. Kuna turvameeskond elas-kasutas kolme ülejäänut. Samuti olevat paake tühjendatud sisehoovi keskel olevasse bassein-purskkaevu ja hoovi kivikatte all olevasse veemahutisse. Bassein-purskkaev olnud samuti hoovis oktagoonse plaaniga ja ühest tükist välja raiutud (spaa ehk araabia hammam ?).

Väidetavalt oli see veel 1743.aastal vaadeldav (Troyli). Veemahuti olnud ka hoovi sillutise all. Idee, et loss võis olla logistiline ühenduspunkt rahutu maakonna sõlmpunkti kontrollimiseks – selle lükkab tagasi tõstesilla ja vallikraavi puudumine, mida ilmselt sellise kivise künka otsa polnudki mõistlik teha. Hoone projekt näitab, et peale väljastpoolse ohu eest kaitsmise püüti ka seestpoolt korda hoida. Selleks, et erinevate hoonekülgedele asuvatesse ruumidesse kahel korrusel pääseda, oli vaja alati läbida sisehoovi. Korraga sai ühest sissepääsust vaid kahte ruumi. Vaid kaks ruumi on omavahel uksega ühendatud. Nii väidetakse, ehkki plaani järgi ütleksin muud!

Just seetõttu kasutasid Anjou dünastia ülevõtjad-monarhid hoonet samuti Friedrich II järglaste aresti all hoidmiseks luksusliku vanglana, sest kõik eluks tarvilik oli seal käepärast. Kaheksatahkne plaan on ka Karl Suure kabelil Aachenis ja Jeruusalemma Kaljumošeel. Samas ainult neist sakraalsusmõjutuse otsimisel lähtumine jätab Itaalia arhitektuuriajaloo mäluviletsusse. Oktagoonseid vahitorne ehitati Lõuna-Itaalias juba varem ja nende kontekst ise osutab, milline võis lossi ideejärgne funktsioon olla. 1246.aastal veetsid kindlustatud oktagoonis mesinädalaid keisri suhtest Bianca Lanciaga patustatud abieluväline tütar Violante, mis võiks iseenesest olla indikaator. Kohe esimestes dokumentides, mis lossi ehitustööde kohta leitud, lähtuvalt nominaal-definitsioonist, ja see peaks hoone plaanistki olema ilmne, et selline sektsiooniline ehitis oli mõeldud mäe jalamil asetseva Püha Maarja kloostri hostelina. Peenemad aadlidaamid vajasid jumalikku ehk Jumala-Ema abi tanu alla saamiseks, abieluõnneks ja esmajoones viljakaks ühiseluks väljavalitud aadlimeestega. Raske on öelda, millise tunnuse alusel Friedrich II just selle Andria kloostri välja valis. Vahtide järelvalve aluse ruumi läbimise tingimus viitab ebadiskreetse käitumise vältimisele, kuna kaisterajatise loogika, kui rünnatakse väljastpoolt, nõuab vastupidiselt kiiret ja otseläbipääsu ühest seinast teise juurde. Seega aadlidaamide hostel pidi neid kaitsma nii välise kallalekippumise kui ka seesmiste kiusatuste vastu!

Küll aga kasutas Friedrich II järeltulija Sitsiilia Manfred lossi jahiseltskonna lõbustamiseks ja justkui karistuseks sellise kergemeelsuse eest, saatis Anjou Karl I sinna pärast 1266.aastat mediteerima Manfredi pojad Henry, Azzo ja Enzo.

Jahilossi hüpoteesi on kummutatud samuti tallide puudumise ja peenete reljeefide-ornamentide olemasoluga, mis spartalikule jahimeeleolule kuidagi ei vastanud. Ehkki renessansis hakati ka ürgmehelikele tegevustele nn värviküllasema pilguga vaatamata. Uurimiskeskus või teadustempel (peenem kool) sobib sellega, mis öeldud – loss käis samanimelise Püha Maarja kloostri külastamise, mediteerimise ja uurimise juurde. Koridoride puudumine on viinud oletuseni, mis tegelikult sisehoovi raidpesadest on ilmne, et kiviosal on olnud puust siseehitus, mitte pelgalt pergola vaid avapõrandate, varjualuste, treppide, käsipuude ja laudade-toolidega!

Kaheksa ja reinkarneerumine?

Me teame, et oktagoonne rada läbiti võidutraaviga vanadel eestlastel kuninga surma puhul ehk ka pole üllatav, et kristlikus numeroloogias tähistas TÄISARV kaheksa ja oktagoon uuesti-sündi. Just seetõttu vastandati 666 ehk metsalise arvule 888 kui Jeesuse ülestõusmist ja taastulemist. Kaheksa läbib kõiki ehitise dekoratiiv-elemente: kaheksa nelik-ristikheina motiiv sissekäigul, leidub ka kaheksa päevalille lehtede motiivi iga kambri võtmekivi kaunistusena. Dekoratsioonis on kasutatud šwaabi kaunistuste motiive, skulptuuris olevat aga tunda tsistertsi-arhitektuuri ja prantsuse mõjutusi. Mind ei üllataks, kui sellel lossil oleks läbiuurimata maa-alune osa, salakäik kloostri poole või katakomb epitaafidega, mis võib teha sellest ühtlasi omamoodi pseudo-mausoleumi. Kardetavasti seostub see kuidagi tema ema Sitsiilia Constance, kellelt ta päris otseselt just need regioonid, mälestuse austamisega. Mind ei üllataks, kui sealt leitakse talle pühendatud krüpt!

Kuningliku hostelina – Castello Santa Maria – minetas koht funktsiooni 15.sajandil: 1.detsembrist 1463 nimetab Aragoni Ferdinand seda Castel del Monte‘ks. 18.sajandil oli loss aadlielamuna või hostelina lootusetult vananenud, ka religioon polnud enam oluline ja sealt eemaldati kõik väärtuslik – marmor ja möödel -, et neid kasutada mujal. Bourbonide dünastia viis marmorsambad ja aknaraamidki Caserta paleesse.

1876.aastal arvas taasloodud Itaalia Kuningriik 25 000 liiri eest lossi oma muinsuskaitsealuste hoonete sekka, ent restaureerimine algas alles Mussolini Itaalias 1928.aastal. Väidetakse, et Umberto Eco ammutas Apuulia Kivikroonist inspiratsiooni Roosi nimes oma Aedificium‘i jaoks.


Unclaimed history (1): Kas easterlingid olid eestlaste esivanemad?

11. veebr. 2017

unclaimed-history-easterlingen

Ma pean millestki alustama, vastasel korral need 200 lehitsetud raamatut-dokumendikogumikku võivad ähmastuda igapäevase pingutuse väsinud õhtupoolikutesse. Enamus ajaloolasi on kokku puutunud easterlingide prominentse positsiooniga Suurbritannia ajaloos. Pennant kirjeldab easterlinge, kui meie (brittide) “kaubanduskunsti isandaid”. Nad asusid Londonisse enne 967.aastat, sest kuningas Etheldredi määrus sellest aastast, deklareerib, et “keisri mehed (ilmselt idakeiser, keda varjaagid teenisid, sest saksa keisril polnud veel Läänemere-äärseid linnu sellel ajal) või easterlingid, kes tulevad oma laevadega Billingsgate sadamasse, tuleb kohelda heade seaduste väärilistena”.
Nii kirjutab William Herbert raamatus The History of the Twelve Great Livery Companies of London. Easterlinge on võrreldub kõnekalt hugenottidega, kes olid usupagulased “härraslikud (peened) ja kasulikud võõramaalased”, kes üsna kiiresti sulandusid Inglismaa ühiskonda. Richard Lõvisüdame ajal, ilmses seoses ristiretkede rahastamisega, tõusis nõudmine hõberahale, mis oli vermitud “idapoolsetes Saksamaa osades”, selle hõbedapuhtuse tõttu, ning seda hakati nimetama easterlingideks-sterlingiteks tegijate päritolu alusel. Üsna pea müntisid nad isiklikult raha inglaste kuninga jaoks Rahapajas, viies selle kunsti Inglismaal täiuseni.  Ja mitte Striveling-Sterlingi järgi Šotimaal, ega tähekeste-tärni järgi mündil, kuna vanade paberites nimetatakse seda müntraha  Nummi Esterlingi ehk Proba Moneta ehk Monoy de Roy (Prantsusmaal).

easterlings-are-not-german-hanseatics-like-lombards-are-not-burgundians-you-see-you-fuck-there

Veneetslastele antud kaubandusõigused Londonis, mh kaubelda easterling’idega. Saksa hansa on eraldi easterling’idest! Milleks, kui ainult (?) sakslased siin niigi kaubandusega tegelesid?

Ma ei hakka tegema siin nõukogude-Eesti igapühapäevase paberilt mahaloetud komnoorte mälumängu nalja (“Millest tuleb inglise rahaühiku sterling nimi?”!!!), vaid tuletan meelde põhifaktid enne argumentide loetelu juurde minemist. Sterling tuleb sõnast easterling ja need olnud mõnedel hinnangutel vanad preislased ja pommerlased, kes olid oskuslikud kulla ja hõbeda kaevandamisel, mida nad õpetasid ka brittidele. Probleem on selles, et seal pole ei hõbeda ega kullakaevandusi, küll aga võrdluseks olid tšuudid kõikjal tuntud kaevandamise ja sepakunsti poolt, samuti on teada araablaste reisikirjeldustest, et ro’uz rahvas kontrollis ka Novgorod-Moskva-Volga kaubandust veel 15.sajandil hõbedakaevanduste omamise tõttu. Kveenimaal, Uuralites ja Ungari territooriumil asuvad senini suurimad hõbedaümbertöötlemiskaevandused-tehased Ida-Euroopas!

Easterlingid domineerisid Põhjamere kaubandust 17.sajandi alguseni, pidasid kaubandussõdu, sekkusid piraatliku jõuna kõigi selle mereruumi-äärsete riikide sisepoliitikasse. Nad olid nii hollandlaste, inglaste kui ka prantslaste lepitamatud vaenlased. Ent easterling polnud sakslane ehk alemann nagu on ilmne palgasõdurite etteastetest neist rahututest aegadest. Easterling esitas väljakutse alemannile ehk sakslasele, järelikult polnud easterling ka mitte idasakslane vaid täiesti eraldiseisev identiteet! Ja seejärel pärast neid vihaseid sõdu Põhjamerel justkui kadusid! Ilmselt Liivi sõja katastroofi tõttu, mis näib, tõi kaasa kogu ajaloo ümberhindamise, kuni selleni välja, et justkui poleks neid kunagi olnudki!

Keegi siiski vaidleb vastu (ja selle vastupunnimisega ma kavatsengi selles postituses tegeleda), et Etheldreadi määruses peeti küll saksa keisri alamaid silmas, ent vaadake Hansa ajalugu Londonis, otsige üles konkreetsed dokumendid ja te näete, et sakslaste hansad, mida oli 13.sajandi alguses vähemalt kolm suuremat grupeeringut, sisenesid Londoni turule varem seal resideerunud easterlingide Steel-yardi kaudu, mis kergitab iseenesest rohkelt küsimusi. Henry VII 1497 aasta parlamendiaktis tehakse vahet Danzigil ja Eastlandil, ehk ilmselt ka Pommeri või Preisimaa “teoorial” on üsna lühikesed jalad.

hanze-linnade-parv

Vaadake, kus asub enamus Hansa-linnu, mis parvena ilmselt paistab silma. Need on Elbe jõe läänekaldal.

Easterlinge on nimetatud erinevatel viisidel ja see on mõnikord viinud väga julgete üldistusteni või siis märkusteni, et easterling pole ostmann, ostmann pole ostrelin, ostrelin pole austurman ehk esimesel ei pruugi olla mingit tegemist ajaloolise Austurvegr‘i kui merigermaanlaste igapäevasesse geograafiasse kuuluva suuna ja geograafilise ehk konkreetse suurusega. Igal rahval on unikaalne geograafiline positsioon ja ilmakaaremääratlused nagu parem-vasem liiklusmomendil!

Ma üritan näidata, et nortmanni, südermanni, westmanni ja ostmanni pole liiklemismomendist sõltuvad, vaid neil on teatav keskpaiksus, mis Põhja-Euroopas asusid kesk- ja uusajal Taani väinade kui tsentrumi kohal. Sõnaraamatuid-leksikone hakati trükkima kohe trükikodade levimisel. 17.sajandi alguses esineb neis juba easterling-osterlin märksõna. Suur osa neist kõneleb “ida-sakslastest” (ent mitte kunagi päris-saksoonlastest). Arvestades prantslaste keerukat ajalugu – Caesari kolme miljonit ohvrit keldisõdades, roomastumist ja idabarbarite meelevalda sattumist -, siis riiklik-geograafilise kuuluvuse lähtepunktiks võtmine identiteedi seletamisel või rekonstrueerimisel peab kõige olulisemaks riiklikust. Hiljem on ka Britannica selle vooluga liitunud, vastupidiselt õiguslikele regulatsioonidele, mis sellist lähenemist ei toeta. Neid kaupmehi “Ida-Saksamaa osadest” nimetatud Mercatores Estrensis. Probleem on selles, et ladina keeles on idapoolsust võimalik väljendada sõnaga orientalis!

fennones-sueones

Osterlaenningar=Ostermän on Kalmari Retsessis ehk skandinaavlaste (normannide)  uniooniaktis soomlane

Easterlingide päritolu temaatika vastuolusid märkasid algusest peale ka sakslased ise. Raamatus Geschichte der wichtigsten geographischen Entdeckungen üritab autor näivust päästa seletusega, et nii nagu olid saratseenid, keldid või sküüdid üldnimetused, nõnda ka Põhjalas mõisteti eestlaste nime all kõiki idas elavaid natsioone, millest Balti mere äärsele nimetus Austurweg, islandlased nimetasid svealasi (?) ostermannideks ja soomlased svealasi austmennideks (?), millele ma pole kinnitust leidnud. Otse vastupidi. Sellele räägib vastu skandinaavlaste uniooniriikluse alusdokument Kalmari Retsess, kus soomlasi nimetati osterlaenningar-ideks. Kes võltsib ajalugu? Ilmne, et mitte ainult moskoviidid!

Easterlingide küsimus on näide ajaloos nii tihti ette tulevast ideologiseritud ehk klassikalisest paradoksaalsest mõtlemisest. Kui westmannil ja northmannil on fikseeritud osutus, siis ostmannil on see liikuv. See võib olla rootslane, “ida-sakslane”, meklenburglane, pommerlane või preislane, ent see on täiesti võimatu, et liivimaalased! Ostermann võis korraga olla nii normann (meri-indogermaanlane) kui südermann (kontinentaalindogermaanlane), ent mitte soome tõugu! Ent kui on kirjutatud normann või südermann, siis ta pole kindlasti Liivimaaga seoses!!!westman-laanemees

Kõigepealt kas suunad olid fikseeritud või liiklusmomentaalsed?

Snorri Sturluson Heimskringla määratleb meest Breemenist, kes sündinud Saarlandis, kui südermanni. Ehk täielikus kooskõlas sudrvegar rekonstruktsiooniga, milleks peeti Põhja-Saksamaad ja ka kogu Alpide-eelset Euroopat, kus indogermaanlased elasid. Põhimõtteliselt jääb Saksamaa, isegi Madalmaad, Inglismaast, mille lõunaranniku vastas asub Gallia-Frankia, idapoole, ent sellegipoolest polnud ei hollandlased ega westfaallased inglastele easterlingi-ostmanni. Sama võib arvata ka iirlaste kohta, kelle asustatud saari Islandi kõhu all nimetati otsetõlkes Läänemeeste saareks – Vestmannaeyar. Kui meriindogermaanlased sinna jõudsid, siis elasid seal juba iirlased, keda nad nimetasid westmannideks. Kuna ka kroonikud nimetavad inglasi otsesõnu läänlasteks. Seega on iirlased ja inglased määratletud põhiasukohajärgi ja see ei sõltu liiklusmonendist, kui nad leitakse Põhjala meestest põhja pool elamas, näiteks Islandi saare ranniku ääres!

Huvitav on see, et easterlingid olid algelisemad või paremad meremehed-laevadeehitajad kui iirlased ja indo-germaanlased, vähenalt iiri kroonikud möönavad nende erakordseid puidutööoskusi. Eestlaste võimalik (ja lausa edukas) retk Islandist loodesse üle Atlandi ookeani tekitab meis naerupahvaka, ent kui te loete alljärgnevat teksti, siis kas teil piinlik ei hakka, et võib-olla teel Inglismaale üks lurjus vahele tulnud ja teie onu pärandi kontvõõrana üle löönud?!

james-ussher-1624-1656-armagh-piiskop

Kuidas te suhtute Iirimaa Cloyne maalkonna piiskoppi George Berkeley’sse (1685-1753)?  Kas samasuguse astmega õpetlane Iirimaa põhjaosast on eeldatavalt vähem tõsiseltvõetav esitatavates seisukohtades? Loeme, mida on öelda piiskop James Ussher’il (1581-1656) raamatus Veterum epistolarum Hibernicarum sylloge; quae partim ab Hibernis Iirimaa ajaloo kontekstis easterlingide päriolu kohta:

Liivimaad, mis kohe Balti mere rannikul välja sirutub, jaotatakse kolme koha-keele alusel Eestiks, Lätiks ja Kuramaaks. Eestia ehk (nagu Crantzius seda nimetab) Estonia provintsis nähakse elutsemas, keda vanad kreeklased Ostiaei ja Ostionesteks nimetasid, Saxo Grammaticos eestlasteks ja meil nimetatakse Ostmannideks. Sealtmaalt kolm venda väejuhti Amelano, Sitaraco ja Yvoro Põhjatee (Norwagia) ja põhjapoolsete saarte kaudu, pooleldi kaubategemise ettekäändel tulid Iirimaale ja hakkasid mereäärseid sadamaid püsivalt okupeerima, kirjutab Giraldus Cambrensis. Nii juhtus 10.sajandi alguses, et alles siis (!!!) taanlased tungisid iirlastega tülis olles (f Caradocus Lhancarvensis) Iirimaale ja Harald Harfakir (ehk Kaunisjuus) Iirimaa alistas, millele on viidatud, mida vürst Conan Veneditia poja Griffithi Eluloos on ära märgitud. Isegi (uuris see autor välja) Dublini linna, ka teisedki linnad, kindlustused ja abihooned, kus see võim vallutusega end kehtestas vendadest teine ringkonnalise püsilinna asutas, mida nende iirlaste tavakõne nimetatakse Porthlarg’iks, millistes tänase päevani võimu ellu viiakse. Giraldus tõepoolest jutustab, et need kolm Ostmannide väejuhti (dux-ducibus ka Hertsog) venda võisid kolm äratoodud linna ehitada Dublini valdusõigus antakse selles Amelano’le, Waterford (mida iirikeelselt Porthlargy-ks nimetati) Sitaracole, Limiric Yvorole. Ja ühtlasi on loetletud linnad  need, mlle järgi piiskpid Lanfranco’s (?) ja Canterbury ametitooli järgluses võtavad normannidelt nende võimukorra, kui et iirlastelt ametisse asumist eelistavad vastu võtta. Asi on selles, et nagu meie annaalides 1095.aasta puhul tähele paneme Põhjateelased (Norwagenses) või Ostmanne, kes Iirimaa linnu ja mereäärt hõivavad, nimetatakse normannideks, mis keskajal võis olla, nagu õpetatud teavad, kõigi taanlaste, norralaste (põhjateelaste), Liivimaa elanike ja ülejäänud põhjaalade rahvaste üldnimetus. Et mitte vaikides mööda minna, mida Conani poja Griffithi elu kirjutajalt on edasi antud: üks kolme venna hõimlaste (veresoost) seast, kes Iirimaale tulid, koos oma Põhjateelastega koondusid Gallia suunas ja prantslastelt võidetud kohas Normannia maakonna asutasid. Teda nimetab ta Rodolphum’iks, keda teised Rolloks, kellelt Guilielmus ja teised normannid, kes Inglismaad valitsevad, oma sugupuu tõmbavad.

ka-ostmanne-nimetati-keskajal-vahetevahel-normannideks

Ad fontes!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Me loeme siit välja kolme Ostmanni venna nime, kelle hõimlaste saabumist annaalides tähistatakse 795.aastaga ja keda esialgu seostati esmajoones Recrani saarega. Nimekujude paljususeni kohe jõuan. Ja ka märgin, et kui ma ka ei suuda näidata ostmannide soomlust, siis ilmtingimata teatud Eestimaa kihelkonnad, mitte ainult põhjarannikult, vaid ka Võrtsjärve äärest (nagu ilmselt Kungthal) ja Lõuna-Eestis Kodijärveni välja saavad end seostada kadunud onu pärandiga. Liivimaal ei ole muistsest ajast saadik elanud mitte ainult soome tõugu inimesed. Seda ei näita mitte ainult kohanimed vaid ka elanike geenikombinatsioonid ja need ulatuvad 1500 aasta taha vähemalt! Teiselt poolt võivad eestlaste esivanemate teod olla mässitud ka taanlaste-norralaste ehk nortmannide kangasse. Kolmandaks pole mitte ainult Normandia asutaja Rollo Jalutaja olnud selle kirjelduse järgi eesti soost, vaid lausa Suurbritannia monarhia William Vallutaja läbi! Eestlased pole mitte ainult Läänemerel isanda rollis olnud, vaid ilmselt ka vahetevahel kontrollinud laevandust Põhjamerel! Normannid tegid 11.sajandi alguses palverännakuid Pühale maale, ühe sellise käigus 1016.aastal avaldasid rändurid Itaalias kohalikele vürstidele sellist muljet sõdimisoskustega, et neil paluti palgaliste ihukaitsjatena kohale jääda. Sajand hiljem said nad oma Lõuna-Itaalias nn Sitsiilia kuningriigi, mis samuti paistis silma kaubandusliku vabaduse ja vabade kunstide õitsenguga. Kuni dünastilised abielud inkorporeerisid palgasõdurite töö Saksa Rahva Püha Rooma riiki. Normannidega ema vereliiniga seotud Friedrich II oli punapea ja väidetavalt normannide soost saksa keiser, kes kunagi ei mõelnud sakslaste peale!

Võis siis lausa saksa keiser olla ema poolt eesti ehk easterlingide soost? Itaalias säiluvat kondid ja seega ka mt DNA paremini, mine tea!

Järgneb!

viikingi-munt-antoniuse-ehk-tonni-puuga

Antoniuse rist või Tõnni-Tinnüspuu?


Põhikahtluse tõusmine(207): se imaginer POLE Ilmamaa “kujutavad ette”

7. märts 2016

207 artikkel207.artikkel näitab, et tõlkija prantsuse keel oli parimal juhul algaja tasemel, ehkki SCE tõlke ignoreerimine seal, kus võinuks nn lõigata, viitab üldisele keelekompetentsi puudumisele. Kas Ilmamaa pettis Eesti kultuurkapitalilt toetust võttes raha välja?

Jultumus on privatsioon, passiooni puudumine. Puudulikkus seal, kus inimene näitab välja kohmetust, meelepaha või astub kõrvale.

Prantsuse teksti tõlkimisel saab läbi ka lausesabata, mis ilmneb nii Ilmamaa kui ka venekeelses tõlkes: qui l’excite “mis seda esile kutsuks=вызывающих ее движение духов.”  Pöördevorm on lähemal venekeelsele interpretatsioonile kui prantsuskeelsele alusele.

“Vastandub häbile ja samuti uhkusele, kui mõlemad on õiged on samalaadne kõrvalekalle nagu гордость и стыд — страсти, заслуживающие одобрения, ei vasta originaali “et aussi à la gloire, en tant que l’une et l’autre sont bonnes” ja SCE “häbelikkusele ja ka uhkusele vastanduv pahe, kuna nii üks kui teine on head. ” Descartes’il ei ole kummagi puhul tegemist tingimustega, sest uhkus/aulisus on aadlimehele kohustuslik. Uhkus/au on hea, ehkki saksa keele kaudu ja selles tõlkes ongi superbia‘st saanud Stolz, satub eesti vaste kahemõttelisse asendisse. Ent eestlaste, eriti Võnnu kihelkonna rõhutuse ajalugu arvestades, tundubki tavalise Lääne vaba kodaniku enesekindlus ülbusena.

Tõepoolest on võimalik crudelitas tõlkida “julmuseks”, ent miks mitte siis veel äärmuslikumalt tooruseks? Kui me võrdleme sõnu julmus, toorus ja kalkus eesti keeles, siis vaid viimane kirjeldab esmajoones empaatiata (nagu komnoortel) meeleseisundit ja tundeid, kuna ka vihateod, ja see on sootuks teine emotsioon, võivad olla toored ning julmad. Ning commiseratione=pitie on “kaastunne“, mitte seniilsete nõukogude esteetikute haletsustunne, mida nad kohtavad omasuguste ringis.

se imaginer est croire

Järgmine lause – “sest noorena kujutavad kõik ette ..” – tõestab, et tõlkija-toimetaja ei oska prantsuse keelt, sest originaalis – “Car il n’y a personne qui ne s’imagine, étant jeune” – funktsioneerib se imagineuskumist“. Võib-olla võikski sellega meie odüsseia lõpetada!?

***

Descartes ei kõnele constrainte=necessitatibus puhul “sundustest“, isegi venekeelne обязанностей sobib paremini, vaid ikka au-kohustab (noblesse oblige) piirangutest. Ja ka vastunäide. Saksa lurjusele ja vene kommunistidele pole muidugi probleemi kujutada ette pärismaalasi alamolenditena ning nende majapidamisi ja elusid laostada. Kõige suurem Euroopa seiklus viimase 100 aasta jooksul sündis ju nende koostöös! Neil sigatsejatel ei ole au ega häbitunnet, ja pärismaalastel pole nende suhtes mingeid kohustusi peale maalt väljaajamine!

Põlu all” väljend puudub Descartes’il täiesti, küll aga lähedast varianti pakub venekeelne tekst “и всеми презираемым“.

Viimase lause –  “si la perte des biens est jointe à leur disgrâce, il se trouve des personnes charitables qui leur en donnent” – ei pea silmas pelgalt varanduse kaotamist, kuivõrd ka ladina bonorum indikeerib kõiklaadi inimlikke hüvesid (sõprus, seltskond, teened etc). Samuti prantsuse-ladina charitlable=pius POLE “härdameelne”, mille lähivariandi leiame vene милосердный, vaid “headtegev/vaga”.


Põhikahtluse tõusmine(37): comment=quomodo=kuidas POLE “Miks=Почему”

6. märts 2016

37 artikkel hingepassioonidKohe pealkirjas on Ilmamaa varjamatult oma allikate poole pöördunud, mistõttu põhimõtteliselt kaks ontoloogilist küsimisviisi, millele ka vastavad erinevad kategooriad, on vahetusse läinud. Kui Descartes küsib kuidas ja ka vastab mehaanilise a-b-c kirjeldusega, siis Ilmamaa ja venekeelne Miks arvavad, et Descartes’i vastus räägib algpõhjusest. Prantsuse comment vastab ladina quomodo‘le ja seda pole võimalik tõlkida muudmoodi kui kuidas, kuna ainult vene tõlge interpreteerib prantsuskeelset comment‘i Почему-sõnaks, mis vastab eestikeelsele  “Miks“.

Võib ka norida, kas entretenir=foveo “toitma” (nagu akutoide, mis süütab sisepõlemismehhanismi), mida SCE eelistas tõlkida “passiooni tõstmine” on sama, mis vene поддерживающие ja Ilmamaa “alal hoida“.

On kindel, et Ilmamaas istuvad poolearulised, küsimus on, millisel määral säärase tõlkerämpsu tegemisse on segatud TÜ õppetoolid, sest mingit kvaliteetset akademismi sellise “intellektuaalse taseme” ümber pole võimalik ehitada!


Põhikahtluse tõusmine(15): disposition=eri-korraldus/pära POLE “состояния=seisund”

5. märts 2016

artikkel 15Kui mõni mees võtaks enda juttu, mida loengus puhutakse, tõsisemalt, siis ei juhtuks neid apsakaid, mis väärikale kogemusele pretendeeriva kirjastuse puhul annavad tunnistust teemaga mitte-tuttavolemisest üldfilosoofilises plaanis. Ma ei soovita osta sellelt kirjastuselt ühtegi tõlketööd, mis käsitleb varakeskaegsest ladina kirjandusest kuni skolastika languseni 17.sajandi lõpul. Kui keeles on sõna positio ja dis-positio, siis peab prefikseerimisel olema kaalukas põhjus. Panemine pole sama, mis ärapanemine ja ka ära panemine! Positsioon võib olla sõltuvalt olukorrast ja keele idiomaatikast sõna-sõnalt seisund, ent seda ei saa olla dispositsioon! Kui võitluskunstides kodus inimesele antakse käsklus en garde!, siis ei tähenda see käed taskus seismist ega ka mitte kaabu käes pargis edasijalutamist, vaid dispositsiooni võidelda. Meie kehaliikmetelt võivad olla erinevad korraldused, sõltuvalt olukorrast, ning selles seisnebki elu eripäralisus, ent see ei saa olla mitte mingil juhul seisund, vaid ikka protsessiga kaasas käiv üleminekuline korraldus. Dispositsioonis on kindlasti olemas dünaamiline aspekt muutustele vastamiseks, mida seisundil pole.

dis positio arrangement ordonnance

Promptement=citissime ei saa olla “jõuline”. Citius, altius, fortius! Ehkki miks mitte ei võiks Ilmamaa asuda ka olümpismi aluseid redigeerima!

Inserti ei saa olla “surutud”, vaid ilmselt “alla jääv (vahel)”.’

Se dilate=dilatat pole “paisuma” vaid “laiendama, edasi toimetama”.


Põhikahtluse tõusmine(24): affections=Empfindungen=tundmused POLE “ärritused” või “состояния”

4. märts 2016

ARTIKKEL 24Kui võtta tundmus-sõna ära sentimentidelt ja liht-afektsioonidelt, nii nagu SCE tundmust kasutas tõlkes, ja tõsta see passioonide asemele, et oleks ikka “eesti sõna”, siis kuidas nimetada lihtafektsioone nagu valu, kuumus (ma tunnen valu, mul on kuum!), ehk milline uus sõna võtab tundmuse koha? Ärritus! Kuumus ja külmus, kuivus ja märgolemine, on ärritused! Vaatamata sellele, et samal kohal Empfindung saksakeelses versioonis ongi eesti “tunne“. Ehkki состояния tõlkimine samalt kohalt eesti keelde pakkunuks veel põnevamat varianti. 

Maitse küsimus: Joindre=iungo on “liitma”, mitte “lisama=прибавить”.

Viimase lause algus “Viimase erinevus tuleb sellest” sarnaneb näiliselt saksakeelse lahendusega, kuigi originaalis seisab lihtsalt si non que.

“Ärrituste ruut!”

finnaeus estica octagonus philosophia naturalis


Põhikahtluse tõusmine(22): frapent=feriunt=puudutavad POLE “воздействующим=mõjutavad”

2. märts 2016

artikkel 22Üks lause, ent Ilmamaa eestikeelne tõlge oskab ikka vene tõlkega sümpatiseeruda! Välisobjektid puudutavad=frapent=feriunt meie meeli, mitte ei mõjuta nagu kinnitab ka venekeelne interpretatsioon (воздействующим). Saksa erregen viitab pigem erutamisel-ärritamisele. Kui tähestik pole selge, siis ilmselt pole võimalik hoomata kirjakunsti võimalusi ega kõiki sõnu mõista: “mis see Y või Z tähendab?”

Väike paragrahv, ent selles eritatakse tajusid kolmeks meelelisuse-aistingkimpude valdkondadeks: siseapetiidid, passioonid ja välismeeled.


Põhikahtluse tõusmine(116): estant celles du visage POLE “näo veenid=вены лица”

29. veebr. 2016

116 art116.artikli puhul võib ette heita leksikograafilist tõlkimist, ühelt poolt. Teiselt poolt jällegi kolmandate keelte tõlkevariantidest lähtumine. Kui veri muutub külmemaks ehk tõmbub kokku, siis on see tihedam. Leksikograafiliselt seisavad tihe ja paks kõrvuti ladina crassus eesti vastetena, ent neid ei saa teineteisega suvaliselt asendada, mitte sõltumatult kasutuskontekstist. Selle loogika järgi nõuab vähem ruumi. Külmemaks ja paksemaks muutumine (kristalleerumise puhu?l) ei luba ühtlasi vähem ruumi haarata! Koolilaps muidugi loeb Ilmamaa tõlget ja kilkab mitšurinlikust pealehakkamisest – vaata, kui alaarenenud oli 17.sajandi inimene, sest tema paksemaks muutumine võttis vähem ruumi! Paksem olla tähendab nii hõreduse kadumist kui ka laiuse suurenemist, kuna tihenemine implitseerib vaid esimest, mistõttu saab selles kontekstis olla ainuõige tõlkevariant.

Descartes’i tekstis pole otseselt juttu näoveenidest, küll aga pakub sellist nn mõttelist-sisulist varianti nii venekeelne, kui ka Bennetti ultramoodne interpretatsioon. Järgmine lause algab nii venekeelses variandis kui ka Ilmamaa “eesti tõlkes”samal kohal.

Espouvante=consternatio on ehmumine, mitte kohkumine, mis mõnes murrakus pelgalt “murega” piirdub.


Põhikahtluse tõusmine(148): Kindlalt=неуклонно pole exactement=täpselt

21. veebr. 2016

148 artikkelKuidas saavad mõned fraasid 1:1 kattuda tõlkekäsikirjaga, mis käis läbi Ilmamaa toimetuse ja mille puhul lõpetamata EPA agraarharidusega sm Runnel tegi asjatundmatu ettepaneku passioone tõlkida! Ma olen teadlik soome tõlkest, ent soovitan ka Descartes’i pikaajalise koduriigi Hollandi tõlget vaadata – seal on jäetud passiooni-mõiste tõlkimata! Ja püüdke mulle seletada, et neil on sõnavara piiratud ja nad ei tunne asja nii kui meie Võnnu murrakuga seltsimehed!

Mis mõtet on üldse aastaid õppida, kui seltsimehed jätkuvalt stalinlikku jonni ajavad. Keeli ei oska ja päritolu-pärilikkus on ka nigel – sobiv materjal stalinlikuks eksperimediks!

Asja juurde.

Seesmised hingeliigutused – selline varaint oli ka minu tõlke esimesetel redaktsioonidel. Üks selline käsikiri kadus Avita toimetusse. Ladina tõlke internae commotiones vastab kaasaegse sõna emotsioon etümoloogiale ja tähendusele.

Me muretseme tavapäraselt-igapäevaselt või on meil hingehädad? Eesti keele idiomaatikas tunneme me muret asjade üle. Ja see on tavapärane, isegi normaalne. Kuna muretus tähendaks just seda, mida peame silmas hinge-hädade all! Troubles on eesti keeles mure, mitte häda! Vene keeles on see tõlgitud тревога-ми “häire”, ladina keeles tumultus “vapustus”. Roosas kastis Ilmamaa tekstiosa läheb kaugele ette Descartes’ist, kuidagi teisiti öelda pole võimalik.

Kus mina ja ka teised indoeurooplastest tõlkijad, enamasti, oleme tekstitruult tõlkinud “täpselt järgida voorust” (võrdle ladina virtutem exacte ..), pöördub Ilmamaa eesti lugeja poole nagu vene tõlge: kindlalt voorust järgima=неуклонно следовать стезей добродетели.

Paremaks-pidamise=meilleures asemel on Ilmamaa leidnud kuskilt õigeks-pidamise. Tegemist on siiski filosoofilise tekstiga. Õige seostub juriidilise õiguse, EETIKA või teaduslik-loogilise paratamatusega, mitte subjekti paremusele pürgiva otsustusvõime kirjeldamisega.

Effors de Passions on sootuks hajunud tundmuspuhanguks, ehkki Descartes’i sepistatud dualistlik erinevus peaks ju veelkord juhtima siin tagajärgede tundmisele ja mitte-parata-saamisele.

Kas tõesti on nii raske aru saada, et inimkeha passioonid on inimese mina, tema teadvuse suhtes nagu vanainimese kulunud põis, mis sõltumata tahtelistest jõupingutustest lihtsalt ei pea?!

Lahingus lõhkevate mürskude keskel tundis iga sõdur 1941.aasta hilissügisel Ilmeni ääres vastupandamatut soovi saksa suurtükitule alt pageda – ja sellele pole midagi tegemist vaimse dispositsiooniga olla arg! Mehed on vastutavad eelkõige oma perekondade, mitte avantüristist mänguri sm Stalini ees!


Põhikahtluse tõusmine(18): se terminent pole eesmärk=aim (ilma eessõnata at)

20. veebr. 2016

18 ARTIKKEL B18.artiklist paistab ilmselgelt välja, et Ilmamaa meeskond (tõlkija-toimetaja) on edastanud teksti eesti lugejatele vene- ja ingliskeelsest tõlkest. Kusjuures nad pole olnud võimelised otsustama Jonathan Bennetti tõlke puudulikkuse üle, mis on ilmne prantsuse-ladina se terminer-terminantur ümber panemisest eesmärgiks. Ning on ILMSELGE, et see tõlkehälve ei saa pärineda mujalt kui aims at interpreteerimisest, mis on kusjuures ka idiomaatiliselt vale tõlge!

Teksti juures on olnud ala-arenenud inimene! Vene-eesti tõlkes esinev shortcut “mittemateriaalne objekt”, mis algtekstis on sõnasõnalt “objektile, mis pole materiaalne”, kinnitab eelpool postitustes väljatoodud suundumust.

haldane 18

Samas tundub, et meie varganägudel on ees olnud SCE tõlge, ent oma piiritus ülbuses pole nad olnud kompetentsed otsustama tõlke ja tõlkija taseme üle, ning nn ebakindluse ületamiseks “viinud läbi parandusi” teiste tõlgete eeskujul, neid keeli põhjani isegi oskamata! Vargus on see igal juhul, isegi kui SCE tõlkekäsikirja väljapetmist, mis sealt toimetusest korra läbi käis, tõestamiseks jääb midagi vajaka. Varastati Kultuurkapitalilt ja peteti raamatulugejatelt raha välja!

Tapke Komsomol ja Eesti saab veelkord vabaks!


998.erinevus EW (1918-40) ja E(D)V (1991-?) vahel

1. veebr. 2016

eikelmann ühispank

Sünnipärast Eesti kodanikku ei pea üldsegi morjendama, kui kommunistid tema vastu kampa löövad ja ähvardavad oma ideoloogilise võitluse oskusi taas rakendada, millest jõuamegi selleni, millise riskiga seisis riik ja ühiskond silmitsi, kui lubas neil pärast 1991.aastat riigi- ja ülikoolide õpetusametites jätkata. Nõukogude kirjanikud ei ole mingid kangelased ja kõik sotsiaalvaldkondades tehtud nõukogude dotsendid ja professorid seisavad allpool nii EW akadeemilisi positsioone kui isegi tsaaririigi haritlasi.

Me teame Jaan Krossi mälestustest, kuidas tal takistati õigusdiplomilt ümberprofileerumast elektrikuks – Tjeie izal ma-ja on? -, selleks et inimese kombel Stalini päikese all elatist teenida. Seetõttu oli konkurents II-maailmasõjajärgselt piiratud ja avatud esmajoones “proletaarsele elemendile”, sõltumata sellest, kas katusealusel olid aknad ees või mitte!  See 20-aastane sundseis transformeerus uueks nõukogude haritlaskonnaks – kirjanikeks ja sotsiaalteadlasteks. Tehnilised valdkonnad endale sellist konkurentsi represseerimist pikka aega lubada ei saanud, sest relvatootmine nõudis töötavaid mehaanilisi elemente! Küll aga ilmselt mittetehniliste valdkondade ressurss oli piiramatu! Asi ei taandu seega ainult ühele joobunud nõrkushetkel verest välja pigistatud luuletusele Leninist!

eikelm

Aga kas on õiglane, et ka allpool tsaaririigi haritlasi? Võib vaielda, kas tsaaririigi ajalooprofessori ülesandeks oli kapitalismi propaganda ja tsarismi ideede viimine laiade massideni, ent üldiselt on nende töid võimalik väikeste kõhklustega lugeda, mida ei saa üldse öelda parteiajalugude kohta. Loomulikult on Romanovite dünastia-aegne ajalugu proslavistlik, st moonutab samavõrd soome rahvaste ajalugu idaslaavlaste kasuks nagu parteiajalugu ja ideoloogia vaikis tšekistide räigetest kuritegudest.westmann narwa uulitsal 1922

Ma olen samas ka kindel, et seda vaimutühimikku pole võimalik II-maailmasõjajärgse saksa haridusega täita, peamiselt SBR-FRA-USA-NL okupatsioonivalitsuste selektsiooni ja hilisema tugeva vasakorientatsiooni tõttu. Tulla siia pärast stalinlikku terrorit Frankfurti koolkonna jmt roosamannat puistama on samahästi kui sool haavale.

Välja kukub ajaloo kordamine:

  1. saksa kindralstaap toetas bolševikke, kelle esimeseks terroriohvriks sai vene rahvas ning Vahe-Euroopast ajas terroristid välja vaid kohalike iseseisvuslaste vastupanu;
  2. saksa valitsus hoidis ust selleks, et Onu Joe saaks punaarmeelastega Balti riiki sisse marssida – järgnes jällegi terror, mille tulekust teadlikolemist tunnistas omainimeste väljakutsumine Vaterlandi;
  3. terroristide poolt tasa lülitatud riiki teenindanud kollaborantidele (EKP ja komsomol) jaotatakse Saksamaa vasakpoolsetest ülikoolidest indulgentse, kes jätkavad akadeemilist terrorismi reaktsioonilise elemendi vastu (pahad on need, kes ühiskonna konservatiivset väärtus-struktuuri tahavad säilitada etc).

Kokkuvõttes saame me tegelikult sekkumise EW  ja Eesti ühiskonna siseasjadesse. Kui andsite oma komsmoli minevikuga soosikutele paberi, siis looge neile Saksamaal ka töökoht!

narwa peetri kogudus

Ehk 998.erinevusena ei ole võimalik Eesti (üli-)koolides jätkata terroristidel või vaenuliku võimu toetajatel. Tuletagem meelde, et mitmed Balti Hertsogiriigi pooldajad pidid Balti riikide territooriumitel kaduma. Ent Eesti on nii liberaalne, et laseb eks-kommunistidel ehk terrorismipooldajatel ajalehtedes vahutada Eesti kultuuri kontsentrilistest laienetest, kus esineb loomulik ka nõukogude võimu poolt toidetud kirjanikkond!


Kelmid ja pühakud (1)

25. mai 2015
jaan jacabs

Arutamisele tulnud kohtuasjade teadaanne ajalehes Postimees 1898.aastal.

Kriminaliteet oli vanas, ka Jurjevis viljeldud, saksa kriminoloogias geneetiliselt determineeritud. Nagu lampjalgsus vmt. Mina seda ei usu, inimesed õpivad lapsest peale kõhugaasigi talitsema, kui mitte keegi pole juba enne lifti paha haisu teinud ja tähelepanemisel on hilja koridori tagasi astuda. Sellegi poolest põlen ma uudishimust, milline oli nende peksmiste-haavamiste sisu, millest ajaleht Postimees teatas 1898.aastal.


“Välismaalaste laim” (täiendatud)

9. märts 2015

rohkem kui 200 000 surma saanud johann gotthilf Vokckerodt

Hilisemas Venemaa ajalookirjutuses on püütud revideerida Peterburi rajamisel hukkasaanud tööliste arvu. Nii- naasuguste absurduste kõrval kõneldakse vahetustega tööst ja palgalisest tööjõust, kes vabatahtlikult tulid tsaari unistust täide viima.

Seejuures üritatakse tugineda välismaalaste kogutud andmetes esitatud arvulistele vastuoludele. Rootsi kuninglik ohvitser, soomlane Lars Johan Malm aka Ehrenmalm (1688–1774), kes langes Põhjasõjas vangi, pakkunud vaenlasena isegi väiksemaid arve, kui sõbralikud välismaised kahekeelsed riigiteenistujad: 50 000, kõigest! Siiski ei taheta tähele panna, et mees räägib aastatest 1703.-04, mitte pikast, Peeter I surmani instigeeritud sunnitöö süsteemist.

Tõsi ka Aubrey de la Mottraye (1674—1743) pakkus 80 000. Olgu üle kinnitatud, et kõik olid kaasaegsed ja kas reisisid koha peale või teenisid mingil viisil vene keisrit.

rohkem kui 300000 ptersburg ka näljast

Toon ära Friedrich Christian Weber (1680?-1739), Johann Gotthilf Vockerodt (1693-1756), Just (Jost) Juel (1664 -1715) raamatute tekstikohad. Kõrgem pakkumine ületab isegi 300 000 töölist, kes surid haiguste, kliima, kurnatuse ja nälja tõttu! Tsaar ei vaevunud või ei suutnud ette mõelda, et töölised vajavad toitu.

Petersburg was erected on the swamp of estonians

See vene autor refereerib kedagi, kes ei tee vahet tšuudidel ja tšuhonetsitel, või siiski?

Mõnes mõttes üsnagi märgiline, et Saksamaa kindralstaabi finantseeritud nn tööliste-talupoegade revolutsioon niitis Romanovid võimult just Peterburis.

Taani diplomaat Just Juel kirjeldab töötapatalgu.

just juel


Kaitstud: Minu Ferrari

24. mai 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Diagrammatica ehk ülevaade diagrammidest, mis blogis avaldati 2011-2014.aastani

16. mai 2017

Ma olen juba maininud, et pärast Rooma rahvusvahelist loogilise ruudu kongressi 2014.aasta mais märkasin oma academia.edu kontole sissemurdmist. Facebookis oli pärast seda minu elukohaks pandud Rootsi kuningriik, ehkki ma olen selles riigis vaid lennujaama piirides jala maha pannud. Ent kustutatud oli ka mõningaid olulisi postitusi 2012.aastast, kui ilmusid esimesed diagrammid Aristotelese oktagoonsest kalkulaatorist. Ühelt poolt viitab valitud rünnakuaeg vihale ehk tegemist on vihkamisteoga, teiselt poolt üritati kasutada juhust ja inkrimineerida minu nn asjatundmatut arvutikasutust Roomas. Probleem on selles, et ma oma laptop’i ei ühendanud ei wifi ega muul teel hotellide võrgustikku. Kindlasti ei saanud ma sellisel kombel viga teha, ehk tegemist on lihtsalt klassikalise vene stiilis sissemurdmisega, kuivõrd selline stiil iseloomustab ka kõiki kriitilisi ründeid USA-s presidendivalimiste ajal 2016.aastal ja hiljem. Mina ei kahtle, et mõningad end eurooplastena tutvustavad tegelased on labased petised, kes kasutavad võltsitud dokumente ja isegi akadeemilisi pabereid. Saksamaal tegi viimati nalja Bundeswehri ohvitser, kes võttis põhipalga kõrval vastu 500 eurost Damaskuse juudi päritolu kristlas-pagulase toetust!

Ma toon ära siin slaidid, mis näitavad, mis ajal milline diagramm on SCE blogisse üleslaaditud ja rahvale näitamiseks seatud.


Sedelid (205): Ketšua järel-revertiivne hüpotees

14. mai 2017

Eilne postitus võis olla kellelegi liiga pretensioonikas või lihtsalt arusaamatu. Sõnu polnud ikkagi võimalik ära tunda ju! Siin on tabel, milles rekonstrueeritakse hüpoteetiline regulaar-fonofiiline suhe Põhja-Euroopa soome-sugu keelte ja ketšua vahel. Muideks ilmselgelt esineb järelrevertiivsus eesti keele suhtes baškiiri keele teatud sõnade osas, ehkki valdavalt on kaasajal tegemist türgistunud rahvaga. Baškiirid on kummaline R1b, milles sarnanevad lääne-eurooplastele (ehkki mitte küll keskeurooplastele, kellele domineerib I2) laik keset N1c1 rahvaid. Nende jõlga on ilmselt olnud algselt jõgal,  – põhimõtteliselt sama sõna -, ent viimane silp on ümber pööratud!