Lugemisringid (1): lääne-harjulaste olme-uskumused 17.sajandi keskpaigas

30. apr. 2017

Johann Haquinus Forselius (1607?-1684) alustas hästi ja püsis kaks aastat Tallinna Toomkooli rektori ametis, 1641.aastast surmani hoolitses ta Harju-Risti õpetajana Tallinnast 50 km läänes elavate eestlaste hinge-elu eest. Nagu paljud teised reformeeritud protestikiriku entusiastidest pidas temagi hoolikat arvet katoliku kiriku tegematajätmiste üle jättes saksa kultuuriruumile artikli eesti ebausu kommetest, mille väljajuurimise ja kaotamisega protestikiriku esipuhastajad pidid kiiresti toime tulema, et vana korruptsioon inimesi valgustatud valitsejate rüpest tagasi pimedusse ei veaks. 19.sajandil hakati seda vaatlema etnograafilises võtmes, ent algselt reformikirik tegelikult nalja ei mõistnud, millest annavad tunnistust kümned tuhanded  nõiaprotsessid ja sisuliselt lintšikohtud.

Ma olen Johann Forseliuse tekstiga – Der Einfältigen Ehsten Abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten –  esimest korda kokku puutunud üle 25 aasta tagasi ja üksikasjadest teisele ringile minemise ajal suurt enam ei mäletanud. Mõnda uskumust 19.sajandi lõpp enam ei tundnud või andis Forseliuse tähelepanek märku piirkondlikust tavast. Noorpaari kirikust pagemine polnud üldine ja mitte ka hea toon, vähemalt mitte kõikjal Ida-Eestis, mis võis meelde tuletada esimese inimpaari pattu sööstmist. Ent eestlased ongi isemoodi. Poisslaste pruudile sülleasetamine näib seevastu olevat üldine komme. Pudelist joomise tabu oli vähemalt minu ümbruskonnas veel 20.sajandil toimiv komme. Neljapäeva esiletõstmine ja seevastu reedese päeva õnnetuks pidamine polnud Eestis üldine, ehkki noorkuu faasi üritati igasuguste elu-algatuste puhul järgida. Kirde-Eestis ehk Virumaal ja ka Vadja-Ingeri-poolses eluruumis, käidi kosjas reedeti, kuna läänepool eelistati teisipäeva, eriti neljapäeva õhtut ja laupäeva.

Ülo Teder – Eesti pulmad

Mis mõneti haakub SCE hüpoteesiga, et Viru-Wiru-maa võib olla saanud nime müütilises esi-Ema kujust, keda saamid austasid Wirkku-akka ja komid Kuldse-Emandana, väljendudes siiani viienda päeva omanimes ehk reedes, mis Skandinaavias on Freya-päev. Esiema päev ei saa noorkuu ajal olla ju peretegemisel õnnetu!?

Mind üllatab, et Eesti kujutavas kunstis pole kuigivõrd suurte sümbolitena väljendunud eesti häll punase lõnga, noa ja võti-ristiga. Viimast võib siduda kuidagi ju Peetruse mõjutustega, ent punane lõng tõstab meid easterlingide punaste purjedeni ja nuga meenutab mitmeid asju, mida hunnide vastsündinute iluta kasvamise kohta ning ro’uz rahva tavast sündinud pojale mõõk visata, kohta on öeldud!

Tegelikult on mind teisele ringile sattumise puhul ajendanud kommete-arheoloogia ehk erinevad kihid uskumustes, mis peegeldavad minevikku ja rändeid-kohamuutusi. Vastla-päeva ehk algse uue aasta Siga-sea-Sika kontide metsa viimine meenutab midagi vanast essedoonlusest, kuna armulaua-õnnistuse tiibadel lendamine, mida Forselius kuratlikuks kombeks nimetab, meenutab hunnide stravat ehk ülikute matuste puhul mängude jmt kaasnevat pummelunge-ümberhulkumist. Meil on siin peale mõningate šamanistlike elementide üsna arenenud zoroastrismi märkidega (millest ka kuufaaside fetišeerimine ju tunnistust annab) arenenud tulekummardamiskultus. Musta kana tulle viskamine mõjub siiani ülimalt võimsa kujundina!

Kas on võimalik, et kristlik armulaud on vähemalt mõnedes paikades kui sukk tõmmatud sküütlikule strava-pidustusele. Kui katolik kirik oli saanud nn oma osa, siis ei sekkunud enam traditsioonilistesse pidustustesse kuulunud muu osa ehk kultuurikonteksti muutmisel, sest võib-olla oli see veenmise alus, et need olevat algelt sama päritolu: Suur-Kuninga surma ja taas-sündimise tähistamine!

Et tubakat pühapäeval keelatakse, kuna tubaka varal aevastamistki jõuluajal sobivaks peetakse heaendeliste täideteni jõudmiseks, süvendab muljet püha-päevase armulaua leinalisusega seotusest.

Pange ka tähele, et välgu ehk Pikse sisselöömise kohad on olnud kuradi kohalolu tunnistusteks lääne-harjulaste uskumustes, mis viitab ilmsele eelkristlikule dualismile Tuli-Isanda ja pimeduses käija vahel, kes üritab talupoegadegi elamutest raju ajal varju leida.

Mulle on teisel ringil kõige enam avaldanud muljet, et oma põllult ei anna nad mulda ära ja muld on õnnistus maale!


“(Lühi-)Klassika”(1): Ajaleht Edasi 1931 märts

28. apr. 2017


Kaitstud: Linguistica lingua vetus I

25. apr. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Отличник Иван

21. apr. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Milleks oli vaja vene armeel ja kommunistidel Narva härrastemaju?

20. apr. 2017

Posti tänav ei jäänud eesti-Narvas kaugele ei jõest ega Narva Raekojast, esimesest lähimast kohast 370 meetrit, teine 450 meetrit. See oli nn Peetri linnaosa. Sellel tänaval elavatel inimestel oli kerge viia lapsi kooli (44), saada uusi trükiseid või ise publitseerida (88), käia kinos Skating vaatamas uuemaid helifilme ja loomulikult tüdrukutel oli lihtne saada isadelt luba minna vaatama Narva teatri etendusi, seda enam et maja jagati kohaliku karskusseltsiga. Peale sauna ja haigekassa apteegi oli tänaval rohkelt ärisid. Posti 53, mis kuulus ühele Eikelmannidest, oli näiteks ärikorrusel raamatukauplus ja antikvariaat. Johannes Lauristin oli eesti ja vene töörahva jaoks kõigeks valmis. Peale äride natsionaliseeriti ka Posti 53 maja eravaldusest Stalini rahva vajaduseks. Kes vene ohvitseriprouadest poleks siis tahtnud sarnast komforti? Aga muidugi, kuradi vereimejad juba küllalt saanud vene tööliste arvelt kinos ja teatris käia!

Ja te kujutate ette, et Linda Eikelmanni abikaasa kapten Kütt kohustus sellise “helde globaaljuhi” teenimiseks “saksa fašistlikke anastajaid” tapma ja sandistama! Pärast Narva purukspommitamist punaarmee poolt 1944.aastal hakkas Posti tänav kandma tšuhoonsetest soodest luuletava Aleksandr Puškini nime. Ent ilmselt võinuks hulleminigi minna, sest mõned eesti-narvalased peavad oma krunte otsima Ansis Dauman’i tänava äärest – see mees (1885-1920 Poola) oli esimene bolševike linnapea, kelle ajal avalikult terroriseeriti linnaelanikke ja viidi läbi esimesed avalikud hukkamised vastupanuvaimu halvamiseks. Poola armee tegi narvalastele üsna kiiret õigust 1920.aastal Visla ääres.


Kaitstud: Esivanemate kihelkondlusest

19. apr. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Ostke, veel jätkub: A ja O taskuteatmik. Filosoofia (2004)

18. apr. 2017


Castrum Sancta Maria de Monte

13. apr. 2017

Apuulia kivikrooniks hakati Castel del Monte’t (kohalikele Castídde d’u Monte) kutsuma 19.sajandil arhitektuuriajaloolase Willemsen’i eeskujul (Steinerne Krone Apuliens). Algselt nimetati lossi Castrum Sancta Maria de Monte‘ks, ja kui inimesed grammatiku tarkusega ajalugu vaatleksid, siis ei tekiks neil nii palju tühihüpoteese ega arusaamatusi asjade otstarvetest ja sihtgrupist.  Loss ehitati aastatel 1240-44 (teatmeteosed pakuvad ka daatumit Friedrich II surmani 1250.aastal). Ehitis püstitati merepinnast 540m kõrgemale ulatuvale künkale ja Andria ei jäävat sellest kaugemale 16 kilomeetrist.

Mõõtmed

Mägikindluse müüride kõrgus on 25 m ja tornid praegu meeter kõrgemad, ent väidetakse et algselt isegi +5m. Põhiküljed on 16,5 m ja nurgatornide küljed 3,1 m.  Sisehoovi seinapikkused kõiguvad 6,96 ja 7,92 meetri vahel. Lossi diameeter olevat Vikipeedia teada 56 meetrit (???), mis ei klapi korrapärase oktagooni pika diagonaali kalkulatsiooniga – 43m. Küll aga liitmistehete korral kahe nurgatornidiagonaalidega kõigub +14-16 vahel ehk tõesti 56-59m. Igal korrusel oli kaheksa tuba ehk kokku 16. Kolmel tornil leidus keerd- või vint-trepp. Lossi peavärav avaneb itta nagu eesti elamutel. Tõsi, lossil on ka teenistuskäik ja see on otse lääneküljel. Seega erinevalt Rigsthula saaga lõunaväravast eelistas normanni-švaabi keiser pigem easterling’ilikumat lahendust. Keerdtrepid lähevad vastupäeva ja igas tornis on 44 astet 22 cm läbimõõduga samba ümber. Mis on vastupidine toonasele praktikale. Vasak ja parem on siin segi. Ülemistel korrustel leidus ka loomulikku päikesevalgust akendest ehk mitte ainult monoforiumid ehk ovaalsed valgussilmad: vaid Andria linna poolsel seinal on triforium, teistel biforium (mõeldud on akende sambaid). Andria kõlab kreeka keeles (andros) nagu “mees”, pange tähele! Seinad on otse kaljusele pinnale püstitatud, kuna tornidel on vaid pesad. Ruumid on 3 ja 9,5 m kõrgusel. Lubjakivi on peamine materjal, millest blokid on välja tahutud, mistõttu värvus varieerub valgest roosani.

Ehitise sisehoovi seintepikkuste ebakorrapärasus olevat planeeritud soovist jälgida igaastaselt 8.aprillil ja 8.oktoobril (mida peeti 8.kuuks – lt octo “kaheksa”) varju täiuslikku klappimist sisehoovi vastas-asetseva seinaga.

Ehkki hoone ehitusstiili mõjutuste üle vaieldakse, et see on “eht-teutoonlik keskaegne arhitektuur“, viitab ehitustööde Capitanata kubernerile usaldamine hoopiski hilist Ida-Rooma ehk Bütsantsi mõjutusi. Keskajal oli seal veel eraldiseisev ja traditsioone hoidev kreeka kogukond, keda hinnati erinevate ekspertiiside tõttu, muuhulgas ökonoomse ja maitseka oskuse eest püstitada kindlustusi. Ilmselt just sellega seostub esmajoones klassikaline kreeka-rooma stiilis portikus ja sissekäigu disain.

Müsteerium ehk küsimus funktsioonis

Peamiselt vaieldakse lossi funktsiooni üle. On pakutud nii otstarvet jahilossi kui ka riigivarade-dokumentide panipaigana. Kõneldud on ornitoloogilisest pistrike nn kivitallist ja isegi observatooriumist. Normanni verd Friedrich II huvitus bioloogiast ja talle omistatakse esimese jahilindude teadusliku käsitluse kirjutamist üldse Õhtumaadel. Müstilisemad interpretaatorid märgivad seevastu, et keskajal olevat oktagooni käsitletud vahetuma segavormina ruudust ja ringist: ring sümboliseerivat taevast (õhku?) ja igavikku, kuna ruut maad, mis sirutub nelja ilmakaarde. Jahi-lindude zooloogilise uuringukeskuse saab kohe mahakriipsutada hoone hüdroprojektist lähtuvalt. (Lindude rohkus kindlasti saastaks kasutatavat vett.) See kogus katustelt vihmavett ja viiest tornist kahekast juhtis vee allpoolsetesse ruumidesse nii pesuks kui käimlaks. Jah, Friedrich II on ilmselt WC kui water closet ehk vesiklosetiga tsiviliseerija. Veetsisternid klapivad viie kaminaga neis tormides. Kuna turvameeskond elas-kasutas kolme ülejäänut. Samuti olevat paake tühjendatud sisehoovi keskel olevasse bassein-purskkaevu ja hoovi kivikatte all olevasse veemahutisse. Bassein-purskkaev olnud samuti hoovis oktagoonse plaaniga ja ühest tükist välja raiutud (spaa ehk araabia hammam ?).

Väidetavalt oli see veel 1743.aastal vaadeldav (Troyli). Veemahuti olnud ka hoovi sillutise all. Idee, et loss võis olla logistiline ühenduspunkt rahutu maakonna sõlmpunkti kontrollimiseks – selle lükkab tagasi tõstesilla ja vallikraavi puudumine, mida ilmselt sellise kivise künka otsa polnudki mõistlik teha. Hoone projekt näitab, et peale väljastpoolse ohu eest kaitsmise püüti ka seestpoolt korda hoida. Selleks, et erinevate hoonekülgedele asuvatesse ruumidesse kahel korrusel pääseda, oli vaja alati läbida sisehoovi. Korraga sai ühest sissepääsust vaid kahte ruumi. Vaid kaks ruumi on omavahel uksega ühendatud. Nii väidetakse, ehkki plaani järgi ütleksin muud!

Just seetõttu kasutasid Anjou dünastia ülevõtjad-monarhid hoonet samuti Friedrich II järglaste aresti all hoidmiseks luksusliku vanglana, sest kõik eluks tarvilik oli seal käepärast. Kaheksatahkne plaan on ka Karl Suure kabelil Aachenis ja Jeruusalemma Kaljumošeel. Samas ainult neist sakraalsusmõjutuse otsimisel lähtumine jätab Itaalia arhitektuuriajaloo mäluviletsusse. Oktagoonseid vahitorne ehitati Lõuna-Itaalias juba varem ja nende kontekst ise osutab, milline võis lossi ideejärgne funktsioon olla. 1246.aastal veetsid kindlustatud oktagoonis mesinädalaid keisri suhtest Bianca Lanciaga patustatud abieluväline tütar Violante, mis võiks iseenesest olla indikaator. Kohe esimestes dokumentides, mis lossi ehitustööde kohta leitud, lähtuvalt nominaal-definitsioonist, ja see peaks hoone plaanistki olema ilmne, et selline sektsiooniline ehitis oli mõeldud mäe jalamil asetseva Püha Maarja kloostri hostelina. Peenemad aadlidaamid vajasid jumalikku ehk Jumala-Ema abi tanu alla saamiseks, abieluõnneks ja esmajoones viljakaks ühiseluks väljavalitud aadlimeestega. Raske on öelda, millise tunnuse alusel Friedrich II just selle Andria kloostri välja valis. Vahtide järelvalve aluse ruumi läbimise tingimus viitab ebadiskreetse käitumise vältimisele, kuna kaisterajatise loogika, kui rünnatakse väljastpoolt, nõuab vastupidiselt kiiret ja otseläbipääsu ühest seinast teise juurde. Seega aadlidaamide hostel pidi neid kaitsma nii välise kallalekippumise kui ka seesmiste kiusatuste vastu!

Küll aga kasutas Friedrich II järeltulija Sitsiilia Manfred lossi jahiseltskonna lõbustamiseks ja justkui karistuseks sellise kergemeelsuse eest, saatis Anjou Karl I sinna pärast 1266.aastat mediteerima Manfredi pojad Henry, Azzo ja Enzo.

Jahilossi hüpoteesi on kummutatud samuti tallide puudumise ja peenete reljeefide-ornamentide olemasoluga, mis spartalikule jahimeeleolule kuidagi ei vastanud. Ehkki renessansis hakati ka ürgmehelikele tegevustele nn värviküllasema pilguga vaatamata. Uurimiskeskus või teadustempel (peenem kool) sobib sellega, mis öeldud – loss käis samanimelise Püha Maarja kloostri külastamise, mediteerimise ja uurimise juurde. Koridoride puudumine on viinud oletuseni, mis tegelikult sisehoovi raidpesadest on ilmne, et kiviosal on olnud puust siseehitus, mitte pelgalt pergola vaid avapõrandate, varjualuste, treppide, käsipuude ja laudade-toolidega!

Kaheksa ja reinkarneerumine?

Me teame, et oktagoonne rada läbiti võidutraaviga vanadel eestlastel kuninga surma puhul ehk ka pole üllatav, et kristlikus numeroloogias tähistas TÄISARV kaheksa ja oktagoon uuesti-sündi. Just seetõttu vastandati 666 ehk metsalise arvule 888 kui Jeesuse ülestõusmist ja taastulemist. Kaheksa läbib kõiki ehitise dekoratiiv-elemente: kaheksa nelik-ristikheina motiiv sissekäigul, leidub ka kaheksa päevalille lehtede motiivi iga kambri võtmekivi kaunistusena. Dekoratsioonis on kasutatud šwaabi kaunistuste motiive, skulptuuris olevat aga tunda tsistertsi-arhitektuuri ja prantsuse mõjutusi. Mind ei üllataks, kui sellel lossil oleks läbiuurimata maa-alune osa, salakäik kloostri poole või katakomb epitaafidega, mis võib teha sellest ühtlasi omamoodi pseudo-mausoleumi. Kardetavasti seostub see kuidagi tema ema Sitsiilia Constance, kellelt ta päris otseselt just need regioonid, mälestuse austamisega. Mind ei üllataks, kui sealt leitakse talle pühendatud krüpt!

Kuningliku hostelina – Castello Santa Maria – minetas koht funktsiooni 15.sajandil: 1.detsembrist 1463 nimetab Aragoni Ferdinand seda Castel del Monte‘ks. 18.sajandil oli loss aadlielamuna või hostelina lootusetult vananenud, ka religioon polnud enam oluline ja sealt eemaldati kõik väärtuslik – marmor ja möödel -, et neid kasutada mujal. Bourbonide dünastia viis marmorsambad ja aknaraamidki Caserta paleesse.

1876.aastal arvas taasloodud Itaalia Kuningriik 25 000 liiri eest lossi oma muinsuskaitsealuste hoonete sekka, ent restaureerimine algas alles Mussolini Itaalias 1928.aastal. Väidetakse, et Umberto Eco ammutas Apuulia Kivikroonist inspiratsiooni Roosi nimes oma Aedificium’i jaoks.


Totaalne sõda (1): patriotism ja pornograafia

11. apr. 2017

The Lucky One? Ehkki Inga Ley ilmselt oli ebavõrdne paariline Töörinde juhile Robert Ley’le, siis vaatamata tema sagedasele koosesinemisele Adol H. -ga ka kaamerate ees, ei peetud teda võrreldes Angela Raubali või Eva Brauniga Füüreri eluarmastuseks. Suitsiid viis ta seltskonnast 1942.aastal …

Mille poolest II maailmasõda peaks meie päevini õpetlik eeskuju olema on see, kuidas võitlus sisenes kõikidesse valdkondadesse ning eesmärkide saavutamiseks riietuti sõjaseadusi rikkudes vastaspoole mundrisse-naha alla. Ühelt poolt taheti säilitada väärikas ilme ka sõja lõppedes, teiselt poolt ei oldud valmis vastaspoolele mittemingi hinna eest kergelt võitu andma. Me arvame, et sõda on läbi või sõda on sõda, ehk rahuajal tsiviilelus, muuhulgas avalikus elus, ei lange meie parimatele ametikohtadele pretendeerijad n i i  m a d a l a l e. Avalike suhete firmadelt tellitud sõim, laim, võltsingud ja käsipidised provokatsioonid-olmeterror – selle taga ei saa seista ju rektorikandidaat!

Ehk seal, kus rusikatega vehitakse, ei kõhelda ammugi autuid sõnamänge, lihtsalt suurtel organisatsioonidel nagu poliitilised erakonnad, on võimalik apelleerida lõtvadele sidemetele ja käsuliinide puudumisele ka siis, kui laimu ja kriminaalse kallalekippumisega ollakse otse vahele jäädud. Tegelikult EW seadus peaks olema selline, et ekskommuniste hõlmavate organisatsioonide puhul liigitatakse taolised avaliku ehk kodanliku ühiskonna moraali-vastased väljaastumised terroristlikeks. Mõte on meile ajalooliselt pealesunnitud kultuurisituatsiooni ja seltskonna (keda ei saa ju itta oma kindralitele järgi saata) tegevus-kommunismi pärssimises, sest keegi teine pole rohkem valetanud kui kommunistlik partei. Samaks on jäänud terroristlike võtete brutaalsus, metoodika ja taktika!

Must-Propaganda

Tema Majesteedi valitsus ei saanud avalikult rahastada meediat, mis ütles pisidetailideni tõtt Saksamaa juhtpartei soosikute intiimelu äpardustest ja perverssetest kalduvustest. Ühelt poolt õigustanuks see avalikku vastamist samasuguste võtetega, teiselt poolt polekski see olnud nõnda mõjus, kui vastaspoole mundrisse pugedes. Infosõjaga tegelemiseks või psühholoogiliste operatsioonide läbiviimiseks moodustati 1941 aastal the Political Warfare Executive (PWE). Juba aasta varem (1940) oli avatud saksakeelne piraat-raadiojaam  Gustav Siegfried Eins. See oligi PWE musta-propaganda pilootprojekt, kus põhiprogrammis võitles Wehrmachti teavitamise eest Der Chef, kes saksa kuulajatele tutvustas end truu preisi ohvitserina, kellele oli vastumeelne pseudo-natside korruptsioon. Hääle andis tekstile tegelikult sünnipärane berliinlane Peter Seckelmann, kes oli sattunud pagulase rolli võimumuutustega 30.aastate Saksamaal. Selleks et kuulajates usaldust tekitada ei piisanud laitmatust saksa keelest, oli vaja jätta muljet ka marurahvuslusest, st lojaalsustekst Saksamaa ja armee suhtes pidi paistma üliägedana, kuna kõigis Saksamaa tagasilöökides süüdistati tublide sõdurite asemel impotentset juhtkonda, kellel polnud piisavalt mehelikku kõvadust. Näiteks, kui Rudolf Hess lendas rahukõnelusteks lennukiga Šotimaale, siis Der Chef karjus üle kaaperdatud Saksamaa raadioeetri, et “Niipea, kui saabus kriis, hakkas Hess pakkima end valgesse lippu ja heitis ennast koos meiega selle lampjalgse värdja ja purjus tubakasõltlase juut Churchilli meelevalda!”
Mõnikord öeldi Churchilli kohta ka “neeger”!

Kuninga kohta öeldi “värisev loll troonil”!

Meie päevil lõbustaks polkovnikust luuregeenius end libretode kirjutamisega “rohelistest putinoididest iluvõimleja süles”?!


Selleks, et nooremaid sõdureid kuulama tõmmata, lasti Saksamaal poollegaalset jazz muusikat. Hollywoodi helifilmides, kus mustanahalisi esinemas polnud, oli see tegelikult OK! Natsid kartsid lihtsalt, et selline muusikastiil, mida valitsesid algusest peale mustad tänavamuusikud, õõnestab nende intellektuaalset selgroogu. Muusika seos mõtlemisega polnud mitte ainult pütagoorlastele kuum postulaat, vaid äge arutlusteema saksarahvuslikes salongides Wagneri pidulike avamängude helifontäänide hindamisel. Britid nägid tõeliselt vaeva, et raadiotekst oleks võimalikult rindemeeste keelele lähedane. Pretendeeriti tegeliku koduse olukorra kirjeldamisele, kuidas juhtkond prassib, pervab, naised ronivad külalistöölistega abieluvoodisse, kuna tõelised saksa mehed peavad juhtkonna ebakompetentsuse tõttu ikka veel ootama lõppvõitu viletsa toidu ja ebapiisava uneaja-lõbustustega.

Pornograafia kui võitlusvahend

Der Chef luges peale avalikuks saanud ebadiskreetsetele (ja tõesti juhtunud) homoorgiatele ette ka SS-kindral Christian Weber (1883-1945), keda nimetati “Reimsi täkuks”, korraldatud Valküüride ratsakäigud alasti ooperi-primadonnadega, samuti orgiaid, milles pärast ettevalmistust tubli joominguga tehti seksruletti: ümarlauale käsutati prostituut ja valmisolekus SS ohvitserid pidid fortuna vastuvõtma just nõnda nagu ratas juhtus veerema. Võimatu? Uitmõttena ilmselt mitte, kuivõrd kedagi võis segada, et “tüdrukud jaotuvad ebavõrdselt, kõrgemad ohvitserid riisuvad kreemi ja see kahjustab ohvitserkorpuse ühtsustunnet”. The Irish Times kirjutas 1998.aastal, et nende käsutusse sattunud dokumentide alusel oli see tõestisündinud
praktika ja läbi aeti ühe prostituudiga, kes ruletimängu lõpus oli aktsiooni tõttu teadvusetu.


Rindesõduritele teatati ka Himmleri perenniaalselt rituaalsest seksiorgiasõltuvusest, milles tegevusi juhatanud sisse lausa Berliini ooperiprimadonna ja professionaalsete muusikute hääled. Tähelepanuta ei jäetud ka vähemate tegelaste harrastused. 61-aastane admiral Conrad Albrecht, kui oli võimetu, siis ajas läbi pealtvaatajana ja lubas särtsakal kaaslasel oma alluvate allveelaevnikega anonüümselt seksida. Saksamaa üritanud ka parimate meeste moraali stimuleerida laev- ja isegi lennukbordellidega, kui ujuv- või lendav pordutsirkus tegi tuuri Wehrmachti rindeväeüksuste juurde. Seevastu saksa konsul Casablancas armastas kohalikke ehk berberi mehi ja poisse.
Sõja arenedes lisandusid Der Chef’i piraatraadiojaamale ka kanalid Soldatensender Calais and Kurzwellesender Atlantik. On teada vähemalt üks juhtum, kui tõsine kuulamine sai klientidele saatuslikuks. Keegi naine mõistetud laimu levitamise eest pooleks aastaks vangi  Töörinde juht Robert Ley luksuslike ekstranormides!

Britid erinevalt venelastest ei näinud vaeva mitte ainult allika maskeerimisega, mitte-huvitatud poole teesklemisega, vaid üritasid tõtt kõnelda – parim propaganda oli tõe põhjaline (räpane) propaganda. Andmeid koguti Šveitsi kaudu, kus töödeldi saksa ajakirjandust ja kõiki kuulujutte, mida võis raudtee- või lennujaamades ja haiglates sõduripalatites praalimas kuulda.

Inga laulatatud abikaasa Robertiga.

Füürer’i pehme kõhualune?

Gunnar Aarma on edastanud meile tema väidetaval kohtumiselt Hermann Göringiga kuuldud jutu, et Adolf H. olnud ühemunandiline mees, mis tõi kaasa elujõudude sublimatsiooni ja lennuka oraatori sünni. Sellegi poolest üritati leida mõni suhe, mille rikkumine teinuks AH araks või liigägedaks. USA-s tehti sama asi The Office of Strategic Services (OSS – 13.juuni 1942 kuni 20.september 1945.) ülesandeks, mille baasil, väidetakse, moodustati pärast II maailmasõda CIA. Seega infosõda, pornograafia ja laimaminegi ei tohiks CIA-le seminaalselt võõras olla! Psühholoog Walter Langer’ile anti 1943.aasta aprillis USA armeeluurelt tellimus teha põhjalik psühholoogiline analüüs, ja poole aastase töö tulemusel valmis 700-leheküljeline käsikiri, mis diagnoosis Saksamaa esikõnelejal erakordset sado-masohhistlikku kompleksi. Ühe järeldusena arvati teda (might) võivat ennast tappa. Igatahes oli selles analüüsis Adolf H. psühholoogiline portree algusest peale ekstraordinaarne. Hitler kasvas perekonnas, kus isa Aloisel ja ema Klara Pölzl-Hitleril oli suur vanusevahe, ning ema nimetas abikaasat onuksOnuks nimetas Hitlerit ka poolõe tütar Angela Raubal. Hitler käis kahe aasta jooksul, mil nad elasid Angela Maria Geli Raubaliga (1908-1931) Müncheni luksuskorteris igal pool koos, nii et baierlased pidasid neid ilmtingimata teineteisele intiimselt kalliteks. Kui Gelil tekkis klapp Füüreri autojuhiga, sest teisi mehi pikemaks vestluseks näha tal tegelikult polnudki võimalik, siis puhkes skandaal. Himmler haistis oma võimalust, autojuht Emil Maurice (1897–1972) päriolu polevadki olnud piisavalt puhas. SS ohvitseridel pidi sugupuu puhtus olema ettepoole 1750.aastani ehk kaks sajandit! 1931.aasta 18.septembri õhtul oli Münchenis kibe karjumine Hitleri ja Geli vahel. Adolf H. olevat kiirustanud seejärel parteikoosolekule teises linnas, kuna Geli asus kirjutama kirja sõbrale ja olevatki end onu püstolist kopsu tulistanud poolel lausel “kui tulen Viini, siis ..”
Otto Strasser oli SA Röhmi lähikondsete seas, tema vend Gregor Strasser käinud isiklikult vahetult sündmuspaigas. Geli suri piinarikkalt, sest tulistas end kopsu ja liikumisvõimetuna, suutmata abi kutsuda, jooksis korraga nii verestkui lämbus õhupuuduse tõttu. Otto Johann Maximilian Strasser (1897-1974), kes pärast Röhmi ja tema SA staabipidustusi pagema pidi, väitis, et Hitler mõrvas Geli afektis. Ka teine endine lähikondlane, AH usaldusisik ameeriklane Ernst Hanfstaengl ehmatati Saksamaalt ära 1937.aastal. Ta pakkus sõja ajal teeneid USA-le ja aitas luua kataloogi nende kalduvustest ja mõttemallidest. Adolf H. esines nietzscheliku piitsamehena, ent karta oli, et pakkus seda hoopis enda torkimiseks-peksmiseks neile, keda suutis üles korjata. Arvatakse, et nn vahekord seisnes mõlema poole lahti riietumises, kus AH lamas põrandal, lasi sõrmede vahel masturbeerimiseks, kuna nõbu kükitas tema pea kohal lähivaateks. Ekstaasi tipus pidi naine urineerima all-lamajale peale.

Eva Braun üritas enesetappu kaks korda. Esimesel korral, 1937.aastal tulistas napilt südamest mööda. Teisel korral võttis 35 tabletti. Seevastu Maria-Mimi Reiter (s Berchtesgaden (!) 1911–1992) oli Adolf H. suhtes juba 20.aastatel, ka tema üritas 1927.aastal. 30.aastatel veetis oma Juhiga vähemalt ühe öö ja väljendas rahuolu. Inga Ley (1916-1942) kõrval õnnestus enesetapp veel näitleja Renate Mülleril 7.oktoobril 1937.aastal. Filmirežissöör Adolf või Anton  Zeissler olnud stuudiobosside poolt seatud kohustus kupeldada nais-näitlejaid Riigikantseleisse PR üritustele. Seal Füürer ja Rene Müller tutvusid. Esialgu vesteldi tunde ja tehti ka trikke – Adolf H. seisis tunde käsi ette sirutatult, näitlejaga võidu. Zeissleri parimad ajad said ühel päeval läbi. Ta pages USA-sse. Seal jutustas ta juhtumist, kui hommikul kohtus masendunud Renatega. Vahekorra asemel oli kas alasti põlvitav või lamav Adolf H. palunud end püstiseisval naisel jalaga lüüa – “löö mind, ma olen vääritud, ma olen räpane, ma olen selle välja teeninud.” Maaslamajana naiselt peksasaamine erutas füürerit, ta hakkas masturbeerima, ja mida enam teda löödi, seda erutunum paistnud. Kuni lõpetas ja tänas kaaslast meeldiva õhtu eest!

Üleslöödud!


Avalik vastus Descartes’i Hingepassioonide (Ilmamaa “Hingetundmused”) küsimuses Hando Runneli abikaasale

10. apr. 2017

Hando Runneli laste ema astus mehe eest välja – Hando Runnel ei tegelenud selle käsikirjaga ja temal polegi võimalik igasse detaili süveneda. Kordan ennast, millest kirjutasin esimest korda juba poolteist aastat tagasi. Viisin ühe Võõrleegioni täislepinguaeg tagasi juba hr Runnelile oma tõlkekäsikirja. Selle viimisega seostub mul hulk mälestusi. Ehkki olime aja kokku leppinud, siis tarvilikuks ajaks köitmisega koopiakeskus toime ei tulnud. Hando Runnel sõimas mu läbi, kui vabandasin end viivitusega, karjudes hüsteeriliselt “Ei ole sul midagi!”

Korduvalt.

Ma olen ka seda sorti inimene, kes lõpptulemuse nimel on valmis palju taluma ja ei vastanud mõne isikliku märkusega, mis on korraga väga täpsed ja ülimalt destruktiivsed hr Runneli moraalsele integreedile. Me oleme kõik inimesed, mõned on rohkem, mitte ainult väga inimesed, lausa üle-inimesed!!!

Äkki selline ebaõiglane kõneakt polnud väljateenitud?

Et ka need, keda ta sõpradeks peab, need ei oma endale omistatud oskusi ja teadmisi!?

Ma seletasin, et köitmine viibib ja kui siis tõlke täiskoopia, mitte ainult 20 lehekülge (mis on tava-praktika), tõin, sest TÜ raamatukogu krunt on KGB-majaga (kus Ilmamaa rendib ruume) kõrvuti, siis meie poeet loomulikult ei vabandanud, ühmas vaid “Ah, juba valmis!”

Mis on passioon?

Kokkulepitud ajal tagastas Hando Runnel mulle käsikirja, ainsaks etteheiteks, et talle ei meeldi sõna passioon! Ja refereeris enda kultuurikogemust – Kristuse passioon olevat sama, mis Kristuse kannatuslugu! Mis on vaieldav. Miks? Asi ei ole mitte ainult selles, et teda piinati sõimu, rusika-jalalöökidega, flagellum peksu, okaskrooni, 50-80kg tasakaalustamata puittala kandmisega, vaid tema jumalikus loomuses mitte vastata piinamisele-tapmisele vihkamisega.

Definitsiooni järgi ei lakanud ta inimkonda armastamast. Passioon ei seisne tema puhul mitte ainult kannatamises. Lõpuks saab talle osaks ka Isa armuakt ja oleva kadu tema puhul trotsitakse – ta tõuseb üles. Ka see on passioon ehk osakssaamine!

Descartes’il puhul asuvad passiooni-mõiste juured skolastikas. Skolastika võtab selle omakorda Aristotelese kategooria-õpetusest, kus aktsioon ehk tegevus kategooriana vastandub osakssaamisele ehk passio’le. Osaks-saav eestikeelse tõlkevariandina on kohmakas, ent passioon säilitab seose nii dualistliku tunnetusteooria kui ka kategooriaõpetuse passio-ga. Muideks ma olen tundmus-sõna tõlkimisel kasutanud sentimentide vastena. Selle passiooni asemele võtmine tähendab nagu klotsimängus ehitise viltuvajumist, mistõttu kogu Ilmamaa tõlge on terminoloogiliselt, lisaks sellele, et see on vene keele kaudu tehtud, nihkes ja viltu. Lõpp-kokkuvõttes kõlbmatu, praak, pettus, millegi lasti täis nii Rene Descartes’i väärikas nimi kui ka usk Ilmamaa-kirjastuse töö kvaliteeti üldiselt.

Kas vastab tõele, et te tõlkisite Nikolai Berdjajevit (Николай Александрович Бердяев) inglise keelest? Ja te peate end tervemõistuslikeks inimesteks maksta prantsuse autorite tõlgete eest vene keelest ja vene autorite tõlgete eest inglise keelest?

Sellised asjad juhtuvad teiega alati, kui te unustate ära, kes millega nõukogude ajal peret toitis!

Eesti inimene ei tohi hetkekski unustada, kes tema sugu tappis, laostas ja represseeris, kes sellest kasu sai ja kes kaasa jooksis, Ülem-kiitust terrorile laulis punastest seminariruumidest ja loengukantslitest!