1001 Stirlitzit (643): P R I I T S E P

“Nii, kätte sain su, raisk!!!” väänas puujala-Melso väikese mehe, keda ta Kaldeks pidas, käsi ja sidus ta suvilatuppa kinni. Ta oli hoolikalt lõksu üles seadnud, et KGB seersant ja grupivägistaja ihuüksi välja meelitada ning sundasendis mehisemat sorti eluõppetund paadunud nahka sisse hõõruda. Siis kutsus sisse Onu Ülo, ikka kättemaksu läbiviiiseks. “Vaata tema järele, et ta minema ei pääseks, ma toon asjad!” manitses Vana Kavalpea oma poissi. Selle asemel kiirustas Ülo lõksukukkunud ja surmani hirmunud asendust lahtisiduma, nii et see õhetavana ja ähmis uksest välja tormas. “Kas sa lasid Ta lahti, kurat!?” oli naasja pettunud. “Ega rohkem ma enam sind ei aita, kui sa nii loll oled!” sõimas ta Esteetikut. Jah, l u g u p i d a m i n e!

Insomnia: Hinterland (2021)

Missugusena nägid vangilangenud austria-ungari veteranid nõukogude sõjavangilaagriteks muudetud kinnipidamiskohtadest tulles metropoli Viini? Mida teeb krahv Heresmaty, kelle kodu ehk palee on üleantud avalikule organisatsioonile kasutuseks ja talle jätkub vaid koht trepi all, kus varem valvur toimetas? Mis oleks kui blue screen technology‘ga tehakse panoraamid ja linnavaated Otto Dix’i geniaalse silmaga, lisades tervikusaamiseks teistegi ekspressionistide rohekas-halle toone koos post-traumaatilise optilise moonutusega? Austria armee ohvitser Peter Pergil pole kõrvuti teiste Mustalt merelt Doonau kaudu Viinini tõustes isegi mitte tegevsõjaväelase piletit, selle asemel majutatakse demobiliseeritud räbaldnud sõdurid Viini vaestemajadesse. Perg oli enne sõda politseiinspektor, ent seda kohta tal naastes pole, küll aga korter, milles naine tütrega pole tahtnud teda ära oodata ja oma sugulaste poole pagenud kaugele suurlinnast. Ka selle filmi kava ehk ka käsikiri oli 35 aastat tagasi Eestis. Esteetiline-ekspressionistlik lahendus peaks olema tervenisti siinpoolse verega mehe kujutlusvõime sünnitus kavadetailideni! Minagi jätsin faabulasse jälgi!

Keegi hakkab tagasipöördunud-pettunud veteranide laagrikomitee liikmeid tapma. Ilmneb, et 240 000 mehest aastate käigus 50 000 üleelajate eestkõnejatel on midagi südametunnistusel! Mitte pelgalt sõjavangide kolonnis Moskvast läbijalutamine, mida tsaar Nikolai II samuti oli lubanud teha! Film võitis 74.Locarno (ka Luggarus varem) filmifestivalil publikupreemia. Film on positiivne üllatus, eriti asjaolu, et see kava oli nn eksterritoriaalsete EW kunstirühmituse ühisloomena formuleeritud.

1001 Stirlitzit (642): “Этого я не поверю что он сам из будущего послал эти собьчении!”

Sõjaväeosa julgeolekuohvitser sõrmitses lehti käte vahel neid sealt siiski välja andmata kordagi. “Сииратама – что значит?” päris ta kõrvalseisjatelt. “Eee..!” kiirustasid kõrvalseisjad komnoored teda aitama, “показать свою умность!” Ohvitserist purskus korraga turtsatus. Kas vahest tuleks üldse ära tappa küsiti innukalt ja ülbelt nagu alati! Ei, seda pole vaja, vastati komsomolitsõganile, nad annavad meile vastu. Ta ilmselt oli mingit pidi Volga jõe lähedastest metsadest “с родом”, et seda karta, et väljaspool seda maailma saab lihtsalt nuppu vajutada ja vesi peale lasta ning näkid veelkord korraga ära toita. Omela-jumala kartus oli temas küll olemas – kiitos!!!

Insomnia: Chess Story (2021)

Annotatsioonides esinev Stefan Zweigi 1941.aasta Malenovell (ca 45 lk) kui filmijutustuse alus käib kaugelt ümber stsenaariumist, mis lähtub isolatsiooni ja surve tõttu vaimukategoriaalsuse kaotanud peategelase ungarikultuursusega notar Josef Bartok’i perspektiivist. Ma poleks aus, kui ma ei mainiks, et Kütt ise kinnitas režiiraamatu (Drehbuch) nomineerimise kellegi Eldar Grigorjani nimele, keda ei mina ega Linda KE kunagi selles tööprotsessis tundma ei õppinud ega näinud (?). Kuigi pealkiri on inglise keeles, siis kõige parem on filmi originaalis ehk saksa keeles jälgida! Bartok ilmselt astuski lõpuks Rotterdamis ca 1949.aastal aurikule nimega Odüsseus, ent enda pidamine Max Van Leuwen’iks ja puuetega inimeste maailmameistrit “Mirko Czentovic”iks viitab loetud uudiskirjanduse süžee pealekleepimist koonduslaagris paindunud-deformeerunud vaimuseisundile. Teised tapeti, temast enam tunnistajat kohtu ees polnud! Režiim tappis ka tema punapeast kena büstiga abikaasa ning kui USA-st tuli lõpuks tolle õetütar teda vaatama, siis ei suutnud ta vahetevahel nagu Paulo Coelho vahet teha mälestusel ja sensus communis‘el parajasti projekteeruval meeltepildil. Ta ilmselt siiski einestaski noore punapääga, kes oli nõus kaasa mängima tolle meeleolu tõstmiseks laevarestoranis. Ent mehe räsitud minevik jättis pitseri tervele saalile – seltskonda, mille ta üle elas polnud tema olekus võimalik kuidagi peita! Laagritesse pandi asotsiaale ja kriminaale eelkõige, kuigi esialgu ta justkui aastase isolatsioonis pidamise järel jalutas vaba mehena tagasi Viini peale.

Filmijutustus algab tervemõistusliku ja tööltviiliva notariga, kes kavatseb ja läheb õhtusele Viini seltskonna ballile oma daamiga tantsima. Tuuakse 11.märts 1938.aasta Wiener Allgemeine Nachrichten, kus Austria kantsler Kurt von Schuschnigg kinnitab, et ilma rahvahääletuseta 13.märtsil riik ühegi teise üksusega ühinema ei hakka. Ent ta oli selleks ajaks juba lootusetult nurka mängitud. Adolf Hitler III Reichi kantslerina nõudis võimu üleandmist kohaliku natsipartei kandidaat Arthur Seyss-Inquart’ile, või saksa väed okupeerivad 12.märtsil Austria. Von Schusnigg oli oma võimalused lootusetult minetanud, kui nõustus Austria gau’des natsileiteritele andma vabad käed. Tõele vastas pigem see, et 11.märtsil austria jõuametid oma territooriumi kontrollida ei suutnud. Vanemohvitser Kütt kinnitas mulle, et Hotell Metropole-taolised kinnipidamis- ja väljapressimise kohad olid reaalsed, ning mitte ainult austria vana aadli kontonumbreid välispankades ei üritatud enda valdusse saada, vaid kõik, kes olid Viini kaudu enne suurt sõda raha välja liigutanud. Pole vaja vast üle korrata, et ka Austria võimustloobunud keisriperekonna troonipretendent Habsburgide ertshertsog pandi natside poolt koonduslaagrisse kõrvuti homoseksuaalide ja parasiitliku eluviisiga elik deklasseerunud ühiskonnaesindajatega. 11.märtsil tantsib Bartok balli lõpuni ja see viivitamine ei lase tal enne meelemõistuse kaotamist enam Kesk-Euroopa hüljata. Ta üritab numbreid memoriseerida enne nende kaminasse viskamist, ent Gestapo pole loll. Enamgi, filmis teeb etteaste otseselt Keitelile allunud armee salapolitsei uurija, kes tahab saada jälile austria aadli ja kindralite fondidele.

Laeval ülakorrusel heavaatega kohal inimeste isu kohutamist üritas laevateenindaja veinipillamisega nurga poole tõrjuda: uue laua oleks nad saanud vähenähtavasse positsiooni loomulikult. Naise õetütar seletab talle viisakalt, et tema Ganove-välimus (ganef “kelm”) paneb inimesi neid vahetevahel jõllitama. Vanemohvitseril oli hüpotees, et see sõna on sama päritolu kui kunig-kuning-knight-kahan etc. Varjaagide äritegemine Vahemere-sadamates pani sõna assotsieeruma piraatlike gängi-liidritega. Teisisõnu on see juutidel olnud kasutusel mh Kuubal Lansky-taoliste mafioosode kohta. Kütid ei pidanud seda sugugi halvustavaks millegipärast!

Mis edasi juhtus? Noor punapää polnud ta naine ja maine või vaeva säilitamiseks lasi end lõpuks enda kajutisse panna. Mees aga sukeldus pooleldi fantaasia-maailma, kus kõik mälestused olid läbisegi ja ta vaevalt suutis veel sõjaeelse staatusega kooskõlas ennast ülal pidada! Tal läks väga halvasti, sest kas ta ka tegelikult lõpuks USA-sse jõudis, siis sellel polnud kannatuste summa tõttu enam suurt tähtsust!

Insomnia: Invitation to a Murder (2023)

Ma ei hakka isegi järele vaatama, kes oli Brian O’Donnell! Screenplay olevat temalt! Mõningad käsikirja käigud või detailid on kindlasti tehtud Kütt-Eikelmannide nn konsultatsioonide käigus. Vabrikandil on viis abieluvälist last, kellest vaid üks saab olla pärija, sest Vallas-Issi tahtis kompaniid igaveseks börsile jätta! Ta kutsub nad eraldatud saarele kostile 30.aastate lõpus ja teeb neile mängu, et nende iseloomu pealt sobivust ainupärijaks saada j ä r e l e kogeda. Filmi lõpus selgub, et vanavabrikant harrastas kõige peenemat luuretehnoloogia rakendamist, kui mustvalgeid kaamerakujutisi villa siseruumidest keskpuldist jälgis. Televisiooni ajalugu on eraldi pikem peatükk. 20.sajandi alguses arendati pildiülekandel mehaanilisi mudeleid, kuna 20.aastatel suutsid töövõimelisust üle pikema vahemaa näidata poolmehaanilised, kuni lõpuks tehti 1928.aastast edasi valik puhtelektrooniliste variantide kasuks. USA-s peetakse leiutajaks Philo Taylor Farnsworth’i (1906-71), kes vaimustus 14-aastaselt elektri sissepanemisest majja sedavõrd, et näitas just siis füüsikaõpetajale esimest kava elektroonilisest tuubist (?), kuna tagant järgi siiski 21-aastase mormooni vormistuse taset peeti piisavaks patendi saamiseks. Eksperimentaalsete TV-saadete püsiülekannetega ehk telekanalitegevusega tehti algust 1939.aasta 30.aprillil New York’is. Ka III Reich alustas varakult TV-ülekannetega, kuivõrd 1936.aasta Berliini olümpiamänge olevat transleeritud! Esialgu ei osatud TV pilti salvestada, hiljem seevastu ei suudetud valida kahe salvestusformaadi vahel ja nii töötas korraga kaks laboratooriumit aeglase-kvaliteetse ja vähema-kiirema variandi salvestusprotsessiga. Sellepoolest on selles lavastuses näidatud jälgimispult huvitav, et ka salvestusrežiim oli toona juba saadaval. II maailmasõja ajal oli USA-l nn suitsiidipommitajad, mis lõhkeainetest täidetuna pidid mehitamata tabama saksa sõjalisi objekte kanali teisel poolel. Lennukid pidid õhku tõusma piloodi abil, kes seejärel parašüteeris ja lennukit juhiti sadu kilomeetreid eemalt telepildist nähtu varal ehk droonina saksaokupeeritud Prantsusmaa kohale. 12.augusti 1944.aastal US lennuväe ohvitser Joseph P. Kennedy, kellest pidi kindla peale saama presidendikandidaat, hukkus õhus plahvatanud lennukis, ning seetõttu läks võimalus üle järgmisele pärimisjärjekorras ehk vindimees John Kennedy’le!

Insomnia: Jesus Revolution (2023)

Aprilliks on Lonnie Frisbee (1949-93) samanimelise raamatu järgi, ent siiski Greg Laurie perspektiiv-jutustusega film teeninud algsest 15 miljonist juba 51 miljonit dollarit, mis on võrreldav Oscari nominatsiooniga Banshees-filmi teenistusega! Kas Lonnie’l oli seos EESTI’ga samuti? Kelle varal ja kuna? Mina panin teda esimest korda tähele 1976.aastal, kui Küti viimane USA-tuur mingile hipikristlaste olengule viis. Ma ei tea siiani, kas ta pidigi jeesuseolekuga jutlustajat mängima, kuivõrd ta otse ütles tunnistajate juuresolekul moraliseeriva vestluse järel, et teab teda olevat silmakirjaliku homoseksuaali! Lonnie läks endast välja ja ta hakkas vastu karjuma, et seda juhtubki, kui hakkad homoseksuaalidele asju seletama! Olgu üle korratud, et Kütt oli juba kindlalt katoliku kiriku haardes ja poleks tohtinud üldsegi hereetikutega mingit tegemist teha! Kui Lonnie’le seejärel mind tutvustati sõrmega peale osutades, siis mõistis ta, et teda mängiti, kuna teine asjaosaline uuris nii tema õiget iga, kui ka elulugu. Tõepoolest 8-aastaselt oli teda lapsehoidja fuktsioonis inimene kuritarvitanud, ehkki see ei seleta, kuidas Calvary kabeli 17-aastase staažiga pastor Smith’i juurde (?) sai kaebama tulla San Francisco poolt tulnud hipijutlustaja poole-aastasest homosuhtest! Lonnie lähedased, nii vend kui abikaasa, teadsid Lonnie kalduvustest. Enamgi, kui Lonnie tegi Connie Bremerile abielu ettepaneku, siis oli ta tunnistanud nii eelnevat gay-kommuunis elamist kui praktikat. Film on selle poolest kena, et seda te selles ei näe! See keskendub esmajoones Greg Laurie ja Cathe Martini suhtekujunemisele. Greg tutvus karmimate doosimeestega just nii üle aia suheldes. Need nägid tema kaamerat ja üritasidki seda pornotegemiseks muuseas kasutada! Ja see buss siiski sõitiski hunnikusse, fataalsete tagajärgedega, ent enne sai Greg sealt tulema! Gregi kohtumine Lonnie’ga nn kuritarvitamise puiesteel on muidugi paradoksaalne, ent see ei sega kontrakultuurlise narratiivi loomist, mis teeb kokkuvõttes Lonnie’st suurema figuuri kui ta minu silmis oli! Miks ma nii kriitiline olen? 1980.aastal märkasin teda ENSV-s, kus KGB-seersant temast üritas kohe lahti saada. Siiski elas ta kuskil Tartu maakonnas külalisena, võimalik et Tõraveres, ning tema nägu võib teistelegi tuttavana paista, kui filmi asemel vaatate ka David Di Sabatino dokfilmi. Siis ma enam temaga kodakondsusjärgses keeles rääkida ei üritanudki. 1993.aasta algul said kaasvõitlejate halvimad kartused, et kuidas laupäeval saab pidu panna ja pühapäeval jutlustama jumala käena minna, tõeks – HIV’ist oli saanud juba AIDS ja finaal sai traagiline. Kui Lonnie 1967.aastal bussipiletiraha otsasaamisel paljajalu maanteel kõndis, siis oli ta malaka murdnud pättide peletamiseks ja kingad kotti pannud, sest oli näinud enda üllatuseks mööduva auto poolt hääletaja üles peksmist ja jalanõudest röövimist! Mis ka teile ei väideta oli ta siiski keskklassist tulnud inimene, kellel siiski võiski olla raskusi korrektse kirjaviisiga! Veel 30.aastates võlus ta johnkennedy’liku naeratusega ja automaatselt vedas koos endaga noori inimesi. Noortel naistel oli neil päevil kombeks kontrollida omal moel hipipastorite kavatsusi ja Lonnie sai lahedalt testist läbi, mis muutus kiireks populaarsuseks. Muideks need esimesed kaasatulijad Calvary kabelis olid tugeva kehaehitusega sportlikud mehed, kes oleks nagu SEAL-õppustelt puhkusele tulnud! Kas CIA käsi oli mängus, et kontreerida igasuguseid sataniste ja KGB õõnestajaid, muu hulgas komsomolikallakuga viru prostituute? Ja lõpuks “need võtmed” Gregi käes filmi finaalis – kas tegigi Jumal äiaga seekord koostööd? Kõike seda tuleb teil ise oma peas vaatemängu jälgides konfirmeerida või kummutada. Ah Jaa, ka see käsikiri oli juba 1980.aastate keskel Eestis arendamisel Kütt-Eikelmannide käes.

1001 Stirlitzit (641): P Õ N D R I K

Ülle oli kahele proletaar-globaalsetele salateenistuse žetoonile veel Eesti riigiski väga uhke. Olgu lisatud, et lisaks GRU üsnagi spartalikult tagasihoidliku kunstilahendusega alumiiniumitükile (?) leidsin mina ka KGB palju toredama ametimärgi, mis meeldis mulle seda enam, et lotonumbreid oli aversil rohkem! Ta julges mulle 2000.aastast hiljem näidata pilte aastast 1997, kui mingisugune paksu-lihava keha ja inetu kaukaasia maanteeröövli ilmega grimassitav tegelane poseeris fotol minu riietes Ülle Karakulko-Kalde kõrval. Kas ta ka hiljem üritas sellistele fotodetele isegi minu pead kleepida – see ei üllataks mind. Maria Mällas lisas kiiresti selle foto silmitsemiselt mind tabades, et II trepikojast tuli lontrus ja tegi minu isiklikes rõivastes, mida ma hoidsin Eikelmannide korteris, nalja. Minu aju tõrkus, kas tõesti taheti teada, mis tunne on 200kg rinnalt lamades tõukavalt täiskasvanud mehelt vastu pead rusikaga saada!? 1991.aasta kevadel (vähemalt) ma ei teinud üldsegi jõutrenni, ma poleks sellel ajal kui Tsõganov oma superdopinguprogrammi ja 120 +kg mind Tähtvere saali üllatama tuli ja poole minuti jooksul kaks korda raskelt n.ö kukkus, vist 110 kilogi üles saanud, seda enam et vaid 80 kg ise kaalusin! Ma ei tea siiani, milles teie supervõimed seisnesid – käsitsivõitlus, jõusaalivõimlemine, täpsuslaskmine ja stsenaarne ettenägemine nende hulka ei kuulunud! Ühtlasi meenutas see mulle veel midagi varasemat. Ligikaudselt aastat 1982.

“Sa peab olema ilmatuma jaksuga väiksele kogule vaatamata, et see suur kolge läbi suuta nii tümitada!” sõnas mulle 40.aasta piirjoonele läheneja uurival pilgul kord sügisesel pargialusel. Ma ei vastanud midagi, viisin pilgu eemale, et kellele naha peale andmine nüüd midagi erakordset pakkuda võis. Algkoolis kippusid need olema kui mitte omaealised, siis vaid paar aastat vanemad, mitte rohkem. Siis meenus mulle paneelmaja lõunapoolsest aknast avanenud õhtupoolikune vaade, kui musta peaga väike mees, see sama, kes kord Maria Mällase süles II trepikojast Eikelmannide korterisse tõi, minu suuremad riided seljas, need millega ma tavatsesin hoovis käimisel selga ajada, klohmis esimese garaaži eest juba dopingust puhkenud ja peaaegu täiskasvanud ehk 180+cm Artur Tsõganovit. See täiskasvanud tume mees oli tõeliselt lühike, alla 150 cm, ent kui ka Tsõganov algul üritas teda pikali lükata, siis selle swing löögidkaugelt alt vastu peab panid ta memmeka kombel selga pöörama. Kõigil inimestel ei ole piisavalt teravat nägemist, eriti vanemas eas, et teha vahet, kes parajasti kannab riietusesemeid, kui kasv klapib. Seetõttu levis legend nagu ma oleksin juba 9-aastaselt täiskasvanud tsõganile peksa andnud! See juhtus samasugusel kombel siiski hiljem 1986.aastal (?), Amblas, kui ta üritas minu meestejalgratast seal lõhkuda!

1001 Stirlitzit (640): S I I R A T A M A

Tsõganov oli kõigele vaatamata samal õhtul Luunja pioneerilaagris siiski tagasi, ent murest murtud, sest huligaansus kanti tema karistusregistrisse sisse. Tartu miilitsas, Kompanii tänaval, ei suudetud üldsegi ära imestada, milleks nõukogude riigil oli vaja temasuguse algharidusega ja tsõganipäti kuulsusega labiil-tegelase teeneid. KGB seersandi homo-lühijuhtmeotsadest teadsid paljud, kõrgemad ametnikud ehk nomenklatuur kõige paremini ja seetõttu “KrakaTill Gena” ehk “Sinine vagun” tegi neile nalja veel kõige enam. Mina sellest aru ei saanud, milleks oli vaja üldse sellisel kombel kellegi arvel ennast kehetstada nagu vana eesti kodanlus, ent nõukogude riik oligi debiilne, kus proletaarne päritolu vähese hariduse ja oskustega ise oli iseendal risti jalus. Varasematel väljakutsetel, nagu öeldud, oli Artur Tsõganov pagenud nõukogude salateenistuse žetooni ettenäitamisega kõrval asetsevasse nõukogude raketiväeossa. Seetõttu oskasin ma passida teist sisselipsamise katset, kui relvaga tunnimees lähemal seisja kuulamispiirides käskis tal enne püksid maha lasta, kui tal on lubatud talle sissepääs anda. Miks keegi ohvitseridest pidi laagrijõnglastele seda ütlema, pole selge, ehkki vahest oli see juhtum, kui ta oli kõrvalelaja, tema ema oli väga noor ja selle õde oli võõrustanud paljulubavaid nooremohvitsere, ent salajase sõjaväeosa vanemohvitser oli žetooninumbrit kontrollinud ja leidnud, et see oli väljakirjutatud naisele. Ma olin Bulgaaria piiril näinud Ülle Karakulko-Melsot ühte sellist bulgaarlastele demonstreerimas, enne kui ta sellest varjualusest edasipääsu pärast läks kellegagi Bulgaaria julgeolekust õiendama, sest ka seal allus piirivalve KGB süsteemile. Ent arvestades siiski selle kehtivust nõukogude armee väeosades, siis pidi žetoon kuuluma GRU mõnele osakonnale. Mis kergitab küsimuse, et millises tähenduses tolmumantli-Sepp sai öelda “See inimene [Kaljo Kalde] pole kunagi teeninud KGB-s!” Ülle ka kinnitas, et tal oli žetoon vahepeal kadunud, ehk ka Artur selle omavoliliselt võttis! Ma olin seda ise käes hoidnud, Ülle ei hoidnud seda kuskil erilises kohas, vaid üsnagi tavalises pesusahtlis, millest ka 4-aastane selle kergelt üles leidis. Minu arvates aversi number oli viiekohaline ja teisel küljel oli minimaalvapiline kujutis.

Marginum (1): The Kennedy Incident (2021)

Milleks pühenduda või väärtuslikku aega varuda, kui see läheb mingisuguse mapi vahele, millele KGB-debiilik on revolutsioonilise õigusega peale kirjutanud “Litsid”? Ei ole ka sellist asja olnud, et välja ei kooritaks, k u i v a j a, et näed, tu quoque! Mina ei ole nõus olnud, et minu ajakasutusele selline vääring antakse! Babylon on ilmselt teine asi, mis igale pühapäevakooliskäijale ilmselge ja seetõttu hästikasvatatud inimesed LA-sse kohale ei lähe ilma äärmise hädatarviduseta!

Selle materjaliga, mis esialgu EW armeeluure delikaatset asjaajamise ajalugu pidi fikseerima, tegeles mitmeid inimesi. Väike Linda käis muuhulgas Vanja Turkiniga küsitlemas mõningaid telefonitüdrukuid ja on õnn, et nad seda raudteeraamistust sellisel kujul ei näinud! Eesti kõrgemad ametnikud olid senaatoripoja visiidi osas üsna küünilised. Filmilavastuses see välja ei tule, et nn blondiin oli poolsakslane ja brünett pooleldi venelane tsõganiverega. Need, kes neid tüdrukud sinna kohvikulaua äärde viskasid, teadsid seda. Seetõttu kahtlustan ma KGB-seersandi kui kodanliku loome kapivalvuri kurja kätt sellise ekskliku interpreteeringu loomisel, kus reisirühm eesti keeles läbi ajades jätab mulje kohalikkusest.

Loomulikult oli rannas kellavaatamine korduv signaal, et peigmees saksa saatkonnast talle järgi tuleks. Nad ei peesitanud ka mitte nii lähedal noorele härrasmehele vaid olid 30 meetrit eemal, seljad vastamisi. Autos oli kolm noormeest ja jutustuse selle osa lähtus ärakasutatud eesti spordimehe, kes istus tagapingil perspektiivist. Tema vaatekohalt oli ilmne, et blondiin tundis juhi kõrval istuvat saksa julgeolekuametnikku saatkonnast. Oleks siiski võinud näidata, kuidas saksa naised mängivad nagu saksa mees oleks neile pelgalt luterliku kiriku pühapäevatuttav! Kui brünett seksis nn ameeriklasega rannal, siis blondiin date’is Führer’i ustavat Kõrva. Aga see oleks asja liiga läbipaistvaks teinud filmi-story’s. Nagu ka see, et EW sõjaväeluure teadis sellest venna korterist. See et seal kõik saksa oma oli, seda kuulsin Kütilt endalt! 85 aastat peaks siiski olema piisav, et sealt tapeedi alt leitavad juhtmed mingit tehnilist edge-saladust enam paljastaks! Tõepoolest tuli John vaatama eesti tüdrukute pesu ja kleidiarve tekitas meelepaha, ent ma pole siiski kindel Kennedy-poolses panuses! Ja telliti šampanja! Kui seal oleks olnud brünett, siis ta oleks nn ameeriklase pudeliavamise kimbatuses kohe äratundnud ebatõenäolise signaali, mida blondiin taipas alles 1942.aastal III Reichis elades: Nõukogude Venemaal ei valmistatud šampanjat nii nagu Läänes väljalükatava korgiga, vaid – kujutate ette – vahuveinilt k e e r a t i korki maha! Võib-olla ma ei mäleta 35+ aastat hiljem enam kõiki detaile nii nagu peab, ent minu meelest oli see nii!

Kes ta siis oli? Ivan hoopiski? Või pidi äritegemise pandina üks lastest pidevalt istuma Moskvas USA kaubandusatašee külje alla diplomaatide kvartalis? Ja Joe aina kurtis, et ta ei mõista, kuidas Hollywoodis on võimalik filmitegemisega raha teenida!

Aastavahetus (New Yorker’is, kus peatus Tesla? Mulle jäi mulje, et ta oli mingil veealusel!) pidi talle siiski edastama sõna ka väikeselt ja tublilt EW luurelt – see kallis peakate teise brüneti peas ei olnud juhus, ent ilmselt, kui selgus töö sattumine “Litside” mappi, siis tehti vajalikud kustutamised…

Kui Russalka juurest brüneti üles korjamine oli igati korrektne, siis tema töökohast kuulis Külaline ikkagi selle sama taksojuhi kaudu. Ja tite tegi tõenäoliselt saksa tüdrukule ikkagi undercover kaasmaalane! Ükski, ka poolsaksa tüdruk ei hakka istuma rongis talletuttavate professionaalsete litside kõrvale, veel 10nädalase beebiga!

Insomnia: The Kennedy Incident (2021)

Ja mina aina imestan, et kes mind 2000.aastast vähemalt üritab visalt teise ilma saata? Ei ole Mart Sander selle filmi algkava kirjutanud! See oli 40-35 aastat tagasi teema, millega tulla minu aega raiskama! Et siis “Litside” raamatus see, mingisuguse eesti esieputise nimel avaldada!? Aha, mis ma teha saan? Jumalat ei karda, ega tema teibasse ei aja!? Tegi üks inimese kujus mees Jeruusalemma kesklinna viimaseid samme aina mõeldes, et varsti saab läbi ja oli koormaga kukkudes pettunud, et pooltki maad ei ole veel suutnud kukil kanda!? Et ainult saaks läbi see jama ja saaks siis ära minna! Ma tean, et te saate seda lugeda, sest ise selle sättisin nii ja te muudkui imestate, et miks teid teotatakse? Mine vabatahtlikult hullumajja nagu “Arizona indiaanlane”! Sealt nn Kaplinski majast on vaid paar sammu, vb ei lähe persevahe põlema! Mis ma endast arvan – igavene pask veel küsib!? Mida sa oma pliiatsiga minu juurde ennast vedasid? Oleks mul kõht vähemalt täis olnud nii nagu vaja 1988-92.aastal? Teie koht on kuradil ja et teie hädakisa kõigile kuulda oleks – õpetuseks!

Kui kõik varastel pulbriks taguda, kui mitu korda nad nime ja ka surmadaatumeid ei võltsiks, siis ikka kaotab igasugune vargus mõtte. Käsk! Omasüü et vaid munadeta degenerantidena tagasi siia ilma tulla saate!