Keelekius (1): -pitas-pita-bito

31. märts 2018

Homofoonia on ajaloolise lingvistika puhul kõige suurem kiusaja. Kuidas saavad kaugelt sarnased rahvad teatud asjades lähedaselt kõlada? Nagu Ynglingid ja ynga-inca rahva nimed näiteks. Ma olen eelnevalt püüdnud saarlaste peajumala nime Tharapita seletada täielikult indo-iraani laenuna sõnadest atar “tuli” ja pitar “isa”. Ent see ei pea ilmtingimata nii olema! Võib olla ka segakeelne nimetus, kus üks nime osa figureerib keeleteaduse silmis laensõnana.  Väga vanade algsõnade nagu tara-tuli (r>l) pole üldsegi selge millisele esiisale sõna kuulus ja kuidas see sõnatüvi teatud I, R ja N haplogrupsetele rahvastele ühiseks muutus. Gruberi varasest Henriku Liivimaa kroonika editsioonis antakse Tarapita’le ka paralleelvorm pilla?

See juhib muidugi mõttele, et kas mitte see Taara-vai ehk tokk aianurgas pole seesama massiivne piit või piilar ehk “tipp”, mille majesteetlikku vertikaali loomulik religioon kummardas. Ehk siis Lem-pitas on “Lõõma-tipp“, Nem-pitas Ülim/jumalik tipp“,  Am-pitasKõiksuse tipp”, Tara-pitas “Maailmatule-tipp”.

Seda enam, et Samosel, Pythagorase (ka Pitagar varauusaegses raamatupruugis) kodusaarel, elas kunagi kurtisaan, kes kandis sooneutraalset amatsoonide kuningannaga sarnast nime Lambito (sarnaseid nimesid kandsid ka mehed Kreekas), kelle nime loeti justkui Ilu või lembe tipuna. Kreeka keelde tõlgiti tema nime kauniskulmsena/ripsmelisena. Me poleks temast eales selles kontekstis midagi kuulnud, kui üks esimesi peripateetikuid ehk Aristotelese koolkonna jätkajaid Demetrius Phalereus (250-280 eKr) poleks temasse armunud. Kas leidusid kreekapärased nimed Põhjalas või rändasid mõned pruugid hüperborealaste-sibüllidega, sest Samos oli nende lemmiksihtpunkt, Kreekasse? Keel kiusab.

 


Mälukas (1): Saksa okupatsioon Eestis 1918 veebruar-november

30. märts 2018

Kui palju ikka kümne kuu jooksul jõuab poliitikat teha, võiks küsida, ent ajalooline, unustatud kogemus, näitab et üsna palju ja kui palju geopoliitilises maailmasüsteemis suur konflikt kaugel eemal ootamatu lahendusega võib mõjutada sündmusi ka 3000 kilomeetrit ida pool. Kui paljud mäletavad, et Soome tahtis Hesseni printsi endale kuningaks – Väinö I -, kuna oli väike tõenäosus, et Saksamaa suudab sõda kaotada!? Ja kuidas 5,5% Eesti sakslasi hõiskas, et saab ülejäänud 94% elanikkonnast suure kaarega peale lasta, sest tugevama käe õigus on parem enesemääramise demokraatiast! Ja kes mäletab, et personaalunioonis Balti hertsogiriik “konstitutsioonilise monarhiana” pidi saksa moodi tähendama Liivimaale 2,5 miljoni võõra ehk kolonisti paigutamist, selleks et maa aegade lõpuni just saksa provintsiks mitte eesti, läti või leedu maailma keskpunktiks muuta! Ja seda poliitikat ei administreerinud mitte natsipartei liige vaid Saksamaa sotsiaaldemokraatliku partei parlamendiliige! Minu arvates pole mingit mõtet sakslaste puhul eraldada sotsiaaldemokraate natsionaalsotsialistidest kui poliitikat planeeritakse sama moodi!

See on lehekülg Enn Tarveli raamatust Eesti rahva lugu (2018), mis käsitleb suuremas osas hästi-dokumenteeritud 20.sajandit Eestimaa rahvaste ajaloos. Ühtlasi ilmne lugemissoovitus – õppida tuleb vanematelt, mitte tooreid viinamarju pudelisse käsitsi toppida!


Christea Turris saaga (1)

28. märts 2018

Kuidas saab tuntud kaubandusvabariigi nime – Genua -unustada ja segi ajada Livonia-livoniani toponümaatikaga? Ilmselt liiga silmapaistev vääratus, et seda kahe silma vahele jätta ja mitte kahtlustada esivaletavaid natsioone võltsimises! Õppige jälgima, valetamine on tihti erikultuuriline inerts nagu vastus küsimusele “How are you?”!

Niisiis leidub hilisem (?) käsikiri, milles Livoniani ehk liivimaalaste asemel varieerub Geneciani, mis isegi saksa ajaloolaste hinnangul paistab ebatavalise väänamisena Genua-kaubalinna nimetuseks. Etteruttavalt olgu mainitud, et kõne alla on tulnud samuti Livorno-Leghorni kandidatuur (mida olevat tegelikult Livioniani all mõeldud). Lõpuks on väänatud seda Lebenia ja isegi Ievenian’iks – mida ja keda seejuures niipidi tähistama pidi, ei täpsustata. Peaasi on ajaloolise ebakõla kõrvaldamine, allika korrigeerimine. Varjaagid tulid põhja poolt, ent kindlasti ei elanud nad nende parandajate arusaamises ei Soome-poolses Laadoga ümbruses ega Liivimaal!!!

Sellegipoolest sobib geneciani-täpsustus ikkagi Liivimaaga, sest hollandi allikates esineb Keenen-rahvas Düüna-Väina jõe ääres ja nende elukorraldus seostus toona Venemaa-poolse riiklusega, millest ei maksa meil ehmuda, sest Nygardia-Holmgardia oli samuti loodud ja domineeritud vadja-ingeri-laadoga läänemeresoomlaste poolt ja lõpuks Sakalas resideerusid kroonik Henriku teada Ruthenia vürstid. Keen-sõna võib tõlkida, ent otsida ka lähimad toponüüme, milleks on ilmselt kainu-cajaani-kveen. Nagu ma juba näidanud olen, siis Cajaani-kveenide-kainulastega seostub Läänemere põhjakallastel nii Soome põhjaosa provintsid (Cajaani ehk Kainuu), kui ka Arosia-Roslageni pealne Helsingia-Hunaland, kus kuningas Alfredi teada kveenid kergetel paatidel indo-germaanlasi käisid kiusamas, ja lõunakaldal Cuiavia nüüdse Poola aladel. Läänemerest leiame saartena veel Kyno-Kihnu ja Hiiumaalt Käina. Lõpuks Kiievi rööpnimetus Kaenugardia näib viitavat rahvasterände-aegsele kõige nimekamale siirdele.  Pärimuse rekonstrueerimise varal üritatakse näidata (vt Saxo Grammaticus), et Kanugard seisis eraldi Holmgardist, ehk kui häälikumuutustega saame seeria Chunigard-Hunnogardia-Chunigard-(Ulmigard-Holmgard-)Kunigard-Conogardia-Conugardia-Kone-gard(=Qven-land)-Hunogard-Kaenugard-Kaenugardhar-Chunigardhar, siis eeldatavalt on alati juttu Kiievi-Venemaa vürstiriigi piirkonnast, mis on ülimalt vaieldav. Tatitševi mapi De Kianugardia, seu Kymenegardia viitab tõigale, et samamoodi on tähistatud Soome Cajaani-Kainu ühendprovintsi hilisema Rootsi riigi ajast tuntud Kymengardia piirkonnaga. Igal puhul tuleb välja selgitada, millise Vassiliga kolmest pojast on meil tegemist, kui need ootuste vastaselt vene soldatiks kolm korda liisuga tõmmati!

Liivimaa Cono– või Konugard võib viidata siinsele nüüdseks unustusse vajunud siirdealale. Enamgi, väike kraapimine võib anda üllatava tulemuse. Ajaloo-spetsialistidele pole uudne teema keskaegne katalaani maailmakaart, millel Astachia ehk Eesti kohal eelistatakse välja lugeda kahte kohanime Ungardia revelae civitas. Astachia võib olla moonutus Aestia, ent pakutud on samuti Alu-taguse-korrumpeerunud edastamist. Ehkki siis tekib küsimus, et miks Alu-linn ei võinud samahästi olla kunagi viikingite Holingard, ehk see polnud kokkulangev Holmgardiga! Ungardia puhul pakkus Itaalia Geograafia Selts 19.sajandi lõpus asukohaks nüüdset Narvat, ent kaasajal kipuvad eesti ajaloolased kõike riputama Novgorodi rikka ajaloo õlgadele – esisilpi reverteeriti un=nu!

Ent nii nagu Soome puhul Kyme jõgi määratleb Kymenogardiat ja tahetakse lugeda Nu jõest Ny-gardiat, võiksime küsida, et kas seekord pole silmas peetud Unna-jõe äärset kindlustatud maakohta. Seda enam, et Ungannia-Ugandi on kõige suurema muinaskindlustuste arvuga muinasmaakond Eesti territooriumil! Väikese tähega reualae civitas puhul esimene sõna võib rahvast või alglähtekohta tähistada. Pole usutav, et Tatitševi Refa-landia ehk Refania’l pole nominaalselt midagi ühist Rafestalandia ehk Rostovia’ga. Kui volgasoomlased läände ja loode poole liikusid Arosiani Mälari järve ääres välja, siis vastavad nimetused pakuvad meile teetähiseid pikal siirdumisel: Rjazan seostub ersadega ja Rostovi elik Nero järv merjalastega. Samal katalaani kaardi hilisemal versioonil asetseb reualiae asemel vuar-land, mis ei saa olla mingil moel juhus kuivõrd vastupidisest grammatikast piisab seletamaks, kuidas nad kaardil teine-teist asendades ikka sama funktsiooni võivad kanda: re+va-lia=va+re-lia. Slaavlaste puhul keegi ei üllatud, et mis venelastel medved, see ukrainlastel vedmed! Plajude suuremate keelte puhul sellised suhted samatähenduslike mõistete puhul sugugi erandlikud ka pärast keelenormeerimissajandeid! 

Kas sellest järeldub, et hilisem Revel ehk venelaste Kolõvan on midagi Var(j)a(gi)la taolist slaavlastele? Ent kui suure sammu me peame tegema edasi ilmselgest, kui me oleme mõistnud kylfing-kalev seost ja teame kindlalt, kuidas kolpjaagid  nii kreeka keisrit kui vene vürste teenisid? Katalaanide maailmakaardi Revel ei pidanud seal setode Taln-linna kohal veel asuma, ehkki vana rahvalaulu rööpne Unnikirrik ja Toonelinn jätab sellegi võimaluse avatuks! Me saame igal juhul üsna tõenäolise variandi, et Ungardia võis igati asuda Eesti nüüdsel territooriumil ja oli rahwa-(reualae)linn. Ungardia võib olla ka Hungardia ja seal võime liikuda lihtsalt (h>k) Kun-kardia või Kono-gardia rööpasse, kuivõrd idaslaavlased h häälikut sulustavad.

Et keenen-nimi jõuab meieni varaste hollandi dialektide kaudu (?), siis võime katsetada ka tõlkevarianti, mis viib meid ikkagi kolf-kylfing tüveni lõhestamise-purustamise teel.


Kus asus Liivimaal Torefa?

27. märts 2018

“Jajah, Dorpat, Tartuu!” hüüavad ninatargad, oligi Théodore-Agrippa d’Aubigné (1552-1630) universaliseerivas ajaloo-katsetuses varauusaegne ekvivalent Torefa nimele! Aga samas tekstis esineb lehekülg eespool korrektne Torpate. Pelgalt trükiviga? Võimalik. Ehkki Torefa kõlab peaaegu nagu Torepea!


Jeder stirbt für sich allein! (täiendatud)

24. märts 2018

On Hans Fallada (1893-1947) viimase ehk tema surma-aastal ilmunud novelli pealkiri, mis näitab et saksa riik oli õiguskultuurikompetentsi puudumisel samal astmel bolševike võimuga Idas, mille saksa keiserliku sõjaväeluure helde finantstoetus neile seal kinkis. 1935.aastal abiellunud paar – I ilmasõja veteran ja hilisem vabrikutööline Otto Hampel (1897–1943) ja Elise Lemme (1903–1943) – võtsid nõuks avaldada protesti III Reichi sõjapoliitika vastu pärast seda kui naisevend rindel hukkus. Nad postitasid ja asetasid ajavahemikus 1940.aasta september ja 1942.aasta sügis 285 postkaarti protestitekstidega, millest Gestapo korjas üles 268 ehk vaid 17 kaarti leidis õige adressaadi-inimese. Mis teeb napilt 6% Berliini elanikkonnast! Nad anti kohtu alla Wehrkraftzersetzung’i paragrahvi alusel ehk midagi nõukogude obstruktsiooni ja diversiooni taolist sõja ajal. Mõlemad hukati giljotiiniga 8.aprillil 1943.aastal Plötzensee vanglas. Sellest on tehtud vähemalt neli filmilavastust, kaks Saksamaal, Tšehhis üks ja nüüd (2016)  Hollywoodis “Alone in Berlin”, mida ma soovitan soojalt.

Me võime ette kujutada, et räpane palve – sõnad – blokeerivad inglite kuulmise palvekohas, ent sõna inimest ei tohiks tappa, kui ta just pole sama efemeerne nagu nartsiss! Kus siin hammas hamba vastu printsiip esines, mida peeti vanatestamentlikuks julmuseks valgustusajastul? Ometi olevat Kanti teada sakslased ilmtingimata valgustatud rahvas ja anekdoodi või düsgraafia pärast inimesi ei gaasitata! Teiselt poolt polekski midagi enamat oodata sadistlikult pederastide klikilt, kes end peenesse Hugo Bossi musta SS vormi pakkisid!

Filmilavastuses on muudetud lugu naisevenna hukkumisest pojakaotuseks sõjas Prantsusmaaga ilmselt selleks, et Otto saaks tootmistsehhis parteikogunemist pidanud Gauleiterilt küsida, et kas saab olla suuremat ohverdust kui ainsa poja riigile andmist sõjateenistuses. Ja millega Hitler ise riskis sõtta minnes? Sellepärast sadistlikke pederaste tuleb ka demokraatiates hoida võimust võimalikult kaugel!


Kaitstud: KGB ropsis .. (1)

23. märts 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Joonealune vaidlus: Kas teenisid keisrit liivimaalased või olid nende asemel pisalased ja genualased?

22. märts 2018

Ma olen juba püstitanud hüpoteesi, et Liivimaa vallutamine 13.sajandi esimesel veerandil korduvate 20 000 armee hooajaliste kampaaniatega mõnedel hinnangutel lausa 65 aasta jooksul (?), nagu mõni Westfaali kroonik tahab veenda, ei paista varustatava armee arvukuse ega püsiresidentidena kohal viibinute suhthulga poolest faktuaalselt reaalne, ja Saksa Rahva Püha Rooma riigiga integreeriti Liivimaa või anglosaksi meresõitjate Eastland teistsugustel õiguslikel kaalutlustel, mis seostus 1203-04.aasta IV ristiretke edu ehk Ida-Rooma keisririigi katastroofiga. Tuletan meelde, et 20 000 sõdurist, mida mõnikord on peetud tagasihoidlikuks 12 000, piisas impeeriumi pealinna vallutamiseks.

Liivimaa ja Eestimaa jäi saksakeelsesse hemisfääri Konstantinoopolist määratud võimusuhete pärast ehk pealinna ebaõnnestunud kaitsmise tõttu, seda enam, et kroonikud kinnitavad Miklagardi peamises välismaalaste kvartalis-kindlustuses Galatas liivimaalaste kohalolu. Vähemalt üks saksa ajaloolane loeb seda sõna täpselt samuti ja nii võime teha õigustatud järelduse, et Galata ehk Kristuse torni Konstantinoopolis kaitses eesti kylfingute-varjaagide väeüksus traditsiooni alusel kõrvuti inglise, pisa ja taani palgasõduritega. Poole sajandi pikkune ladina vürstide okupatsioon õitsvas kaubanduslinnas, milles 1204.aastal vähemalt neljandik majadest suure tulekahju käigus maha põles, jäigi rahaelu kiratsema, ning 1261.aastal said kreeklased linna tagasi.

Vaid suur töö, palju õnnestumisi ja ilmtingimata mitmete Vahemere maade õpetlaste vastutulekud aitaksid Liivimaale ja nende rahvastele nende mineviku õige kohtlemise tagasi anda. Kui liivimaalased-eestlased kõlbasid 13.sajandi alguses idaroomlaste pretoriaanide (surematute) partneriteks ja 16.sajandi lõpus ehk segastel aegadel Moskvas kuni 1613.aastani turvasid Vale-Dmitrisid ja ka Isehakanud-Iwane, siis kannab see tunnistust pikaajalistest teenistus-traditsioonidest ning eestlased kuulusid tsaari ihukaitse meeskonda sama eelduse alusel nagu varjaagid varem Ida-Rooma keisri ustavasse saatjaskonda.