Ma tunnen mõnikord kahjutunnet, et eestlaste seas ei ole selliseid kirjamehi või ei jätku julgust meil neid tunnustada, nagu ameeriklastel Stephen King (1947- ). Kirjutab palju, lausa kahtlustäratavalt, ja mitte klassikaliste kirjandusreeglite järgi arendatud fiktsioone, milles tema fantaasia peaaegu alati segab reaalsuse ilmvõimatuga. Ometi pole tema kirjandusteosed nõudlikule ulmemaitsele vastavad (tema fantaasia läheb alati mööda üksikasjadest ja ei hooli kaasaegse füüsika hetkeseisust), nii et päris-sci-fi kategooriasse neid ei lubata. Vähemalt ei arvata nn tõsiseltvõetavaks. Nagu pealkiri ilmselt osutab, siis võttis hr King 2016.aastal ette produtseerida 8-osalist seriaali JFK mõrvaga seotud aegruumist. Ent tegelikult ei räägi King selles lavastuses ei Kennedyst ega tegelikust niidistikust, mis viis Dallase tapatööni, vaid see saab talle ettekäändeks näidata 60.aastate alguse olustikku. Mitte niivõrd mustade kodanikuõiguste liikumist ja Kennedy surmajärgselt kodusõjalaadse võitluseni kasvanud rahutustelaineid, vaid kodu sõdadest, kui naistevastane vägivald oli lõunaosariikides igapäevane ja seadusülene praktika.
***
Mida võiksid Euraasia-juurtega eestlased JFK kohta fantaseerida, näiteks? Paljud tunnistajad kuulsid presidendi autokorteeži pööramisel Elm streetile kell pool-üks ilutulestiku elementide ehk uuskeelenduste järgi paukkompvekkide helisid – nagu tuli oleks valjult praksunud. Mille järel ilmub sündmuspaigale punaarmee eest Ameerikasse pagenud EW ohvitser koos jakuudi ülem-oinu‘ga, kes siseneb transis keset kõnnumaad sugulashõimude lahkunud pühameeste juurde! Ja tõesti, keegi Üla-Ilmast üritas karjuda ja hoiatada, et korteež sõidaks otse ega pööraks! Inimesed kuulsid vaid tule praksumist ega näinud kedagi.
Jakuudi šamaan jõudis Alaskasse pärast uskumatut CIA agendi retke nn nõukogude tagalas. Nõukogude poolel, kus CIA agent end nõukogude geoloogina tutvustab tšuktsi kütile, pakub ta pärismaalasele telgis kohvi, mille peale küsib kostitatu ka piima ja suhkrut kohvitassi.
“Kust sa tead, et piim käib kohvi peale?”, küsib EW ohvitser kütilt. “Alati, kui ma teisel pool käin, siis mulle serveeritakse nii!”, vastab kavalalt naeratav tšukts! “Otseloomulikult!”, vastab agent, “Kuidas ma selle võisin unustada, kes mulle teed juhatas!”
Igatahes jakuudi šamaan leiab Üla-Ilmast tulnud hulguse ja aitab teda kõigepealt siia kehalisena-kõnelevana ja pärast jälle tagasi!
***
Hollywoodi staar James Franco mängib Jake Eppingit, noort inglise keele ja kirjanduse õpetajat-dotsenti, kaasaegses Maine osariigis (kust King ise pärineb) Lisbonis. Esimeses seerias õpetab ta literatuurset eneseväljendust vanale mehele, kelle isa tappis brutaalselt lihunikuvasaraga, millega traditsionaalselt pikka aega tapamajades opereeriti, 1960.aasta Halloweeni ajal terve pere. Ainult tema pääses vigase jalaga. Chris Cooper mängib pensioneeruvat kõige soodsamate burgeritega kohviku-töölissööklapidajat (?) Al Templetoni. Letitagune uks hämarasse laoruumi on ajavärav 1960.aasta oktoobrisse. Kui sealt minna, siis on alati 1960.oktoober samas kohas, enne kohviku püstitamist, ja alati tegevus on samas seisus kõigi vigade ja suundumustega. Ainult üks hulkurivälimusega segane kõnetab teda igakordselt sõnadega “See pole sinu koht!”. Ilmselt ongi sama tegelane ajavärava autor ja hädas, sest ei suuda sündmuste käiku ikkagi muuta, sest asjadel on mingi sisemine inerts ja sund minna nii nagu nad läksid. Samal ajal kui kirjandusõppejõud kahe minuti jooksul lõpetab paberitele allkirja andes esimest abielu värvilise abikaasaga jõuab vähihaige Al Templeton kaks aastat viibida teisel pool. Ent tema aeg on otsakorral ja ta vajab kõrvalist abi. Ta ei suuda kedagi teist nii usalduslikule tööle leida, kui ainult inglise keele õpetajat Jake’i. Mis oleks, kui JFK oleks atentaadikatse üle elanud!? Milline õitseng siis tabanuks USA-d! Kui asjaosalised tapnuks vintpüssiga Oswaldi enne, siis ilmselt oleks ju atentaat ära jäänud! Iga asjaga tuttav inimene mõistab sellel kohal, et Stephen King on vaid pealiskaudselt kogu juhtumi keerukusega tuttav või teadlikult ignoreerib seda, et Kennedy mõrva kattevarjus ikkagi oma asja teha ja selle märgiga oma fantaasiat müüa. Sellegi poolest on film huvitav kogemus igaühele, kes 60.aastate alguses USA lõunaosariikides elas. Kogu olme ja elukorraldus. Oligarhiline-suurejooneline Dallas keset igapäevast virelevat agraar-ameeriklust. Soovitan vaadata, seriaal on netist täielikul kujul leitav!
Seriaal võtab eelduseks, et Oswald tulistas kindral Walkerit ja oli Kennedy atentaadi osaline. Kuivõrd siseneda sai USA ellu 1960.aastal, kui Oswald viibis 1962.aasta juunini väljaspool USA-d, siis pidi vahepeal muude asjadega tegelema. Tegema ettevalmistusi ja ennast kurssi viima. Kõigepealt läheb varinimega Jake ehk mr Amberson Holdenisse ja teeb end tuttavaks psühhopaadist perepeaga, kellel seisab eest pere mahanottimine. Selgub, et see on asjaosalise teine abielu, kuna esimene naine koos lapsega kadus aastaid varem jäljetult. Ehk jälitajate hulka kuulub samuti esimese naise kõrtsis töötav vend Bill Turcotte, kellele ajarändur juba majaesises jälgimisvõsas komistab. Vaatamata suurtele jõupingutustele Frank Dunning ikkagi läheb Halloweeni ajal naist ja lapsi üles peksma. Mr Amberson tapab võitluse järel psühhopaadi ja põgeneb. Ent ta ei märka, et Bill Turcotte teda jälitab, ta tunnistab, et on ajarändur, ent võidab endale ka abimehe. Elatatakse end kihlvedudest, sest kaasas on vihik spordistatistikaga, ehkki iga, ka väiksemata summade, võidu väljavõtmisel riskitakse kerepealsesaamisega või röövimisega, sest lihtsalt ollakse harjunud vaid väikeste võitudega ja soovi summasid välja anda pole. Jake munsterdab ennast Dallasest eemalasetseva väikelinna (Jodie?) kooli inglise keele ja kirjanduse õpetajaks. Ühel hetkel ilmub raamatukogujana tööle võluv tuttav varasemast ajast Sadie Dunhill (Sarah Gadon), kellele perverdiksosutunud müügimehest abikaasa keeldub lahutust andma. Sealt arenev romantiline suhestik tundubki olevat filmi pealiin ja ainuke kandev sisuelement. Naine saab lahutuse, ent eksmees Johnny Clayton mõtleb ümber, naaseb relvaga ja lõikab sügava haava kaunitari paremasse näopoolde. Jake päästab naise verest tühjaks jookmisest ja tapab pesuvalgendit jooma sundiva transvestismi põdeva värdja ahjuroobi puurimisega koljusse.
Bill ja Jake kuulavad samal ajal Love Field’i lennujaama kaudu Dallasesse koos vene naisega ilmunud Oswaldit pealt. Daniel Webber LH Oswaldi rollis oli suutnud omandada ajaloolise Lee maneerid ja just seetõttu stsenaariumi puudused kompenseerib tihti näitlejate töö ja ajalooline olustik. Nad elavad samas hoovis, kus Marina Lee’st surematud ülesvõtted tegi, esimesel korrusel. Bill kuulab Oswaldi rahutut isiklikku elu pealt ja hakkab piiluma peksasaavat Marinat. Ent ta hakkab läbi käima, lausa sõbrustama Oswaldiga ja lõgistavad ühel hetkel eks-merejalaväelasega üksteisevõidu selle Carcano’t “Näita mulle kedagi Kentucky’s, kes ei oska lasta püssiga ja ma annan sulle dollari!”, hoopleb Bill. See on sissevaade toonasesse mõttemaailma – perevägivaldsus ei takista Billi Oswaldit meheks pidamast. Jake leiab, et selline areng on ohtlik (“teine laskur”!) ja meelitab kattelegendiga “venna” Dallasse haiglasse, kus see paigutatakse akuutsete vaimuhaigete osakonda.
“See ei ole minu vend seal,….. ta on tegelikult tulevikust,….. ta tahab presidendi mõrva ära hoida, ….. me kuulame Oswaldit pealt!”, karjub Bill, kui sanitarid teda ära viivad. Bill enam vaimuhaiglast ei lahku, kui talle järgi tullakse, siis viskub murtud mees end psühhiaatri kabineti aknast parklasse ja sureb asfaldil.
Ainuke ajalooga provokatiivselt haakuv teema selles seriaalis, muu fantaasia ja romantika kõrval, paistab olevat vene emigrandi geoloog ja õppejõu George Sergius de Mohrenschildt’i (1911-77) liin. Vene kogukonna aktivistist tehakse korruptant ja kiimane elumees, kes vedas ka Oswaldi endaga kuulsasse “hotel Shamrock'”, kus ka James Franco demonstreerib nais-fanclub’ile oma jalustniitvat ilmakuulsat naeratust. Kellele ja mis puhul, seda vaadake ise järgi! Mohrenschildtist tehakse CIA poolt värvatud kontaktmees ja filmilegendi kohaselt võis vaid tema Oswaldit ette lükata, temast peibutise või pardi teha. Kindlasti ei tehtud seda 1960.aastal kuskil Stork’i-laadses klubis, raske on mõista kelle arvelt King siin nalja teeb. Venemaaga katkesid Mohrenschildt’idel kontaktid juba vene revolutsiooni ajal, nad elasid Vene impeeriumi Poolas ja juba 30.aastate lõpus emigreerusid USA-sse. Ta oli üheksa aastane, kui Visla ime ca 20 aastaks punaarmee itta tagasi paiskas – mis sidemed pidid neil olema vene bolševikega? Neid peeti ägeda anti-bolševismi pärast saksameelseteks 40.aastate alguses. Ent juba raudse eesriide langemise hetkeks olid nad vajalikud ja omamehed. Kui CIA ta ka värbas, siis juba enne makartismi aastaid 40.aastate lõpus, mitte 1960.aastal kuskil prohibitsiooni-esteetikaga ööklubis. King selliseid ajaloonüansse ei taba. Jake üritab Mohrenschildtilt piinamise teel teada saada, kes kelle “kuraator” oli, ent see kõik kuulub vähetõenäoliste ajareaalsuste sekka. Mohrenschlidtil oli küll CIA vari varasemast ajast, ent tema tutvusringkonda kuulus ebaproportsionaalselt palju homoseksuaale!
King kerib põnevust juurde mr Amberson’i Dallase maffialt peksasaamisega. Kihlvedudekorraldaja taipab, et keegi tahtis teda ninapidi vedada tulemusest etteteadmisega. Keretäis viib ajarändurilt mälestused, kes ta on, ja miks ta sinna sattus. Paljulubav Jack Ruby-liin jäetakse vähemalt esimeses hooajas üldse kõrvale. Näis, millise kaunitariga James Franco järgmisel hooajal ajalugu pöörab. Raamatukogupidaja elu ilmselt edaspidi säästetakse.
Mälu taastub vahetult enne saatuslikke sündmusi. Laskja on LHO, kelle takistamisel Dunhill saab surmavalt haavata. Dallase politsei veab Ambersoni ainsa ellujääjana ülekuulamisele, ta saab vastu vahtimist, ent lõpuks ikkagi tema roll saab ilmseks, kuivõrd Kennedy pääsebki Dealey Plaza’lt eluga. Ent ajaväravast tagaastumisel tabab teda šokk – USA on tuumasõjast kõnnumaaks tehtud. Ta kohtub ka poissi, kelle isa ta tappis, et pere ellu jääks. Kennedy kaks presidendiaega viis ikkagi selleni, et sõda jõudis USA pinnale, ehkki Vietnami sõda ei peetud! See on oluline detalil ja Kingi tuleb selle eest tunnustada!
Sest ajalooliselt on teada sm Mao lubadus Nikitale – “anna mulle sõda ja ma saadan oma kaardiväe kohale!” 1966-76.aasta kultuurirevolutsioon oli ideaalne kattevari võimalikule noorte mobiliseerimisele naaberriigis möllava sõja kahurilihaks. Mina ei kahtle, et seal võitleski Hiina puna-armee džunglis kõik need aastad, mida iganes ka Vietnami kommunistid ei jaata või eita!
Jake läheb viimast korda tagasi, kohtab võluvat Sadie Dunhilli 1960.aasta oktoobris viimast korda … ja jätab temaga hüvasti, et ta ellu jääks. Naastes on kohviks püsti, Kennedy ikkagi mõrvatud, ent tuumasõda pole USA pinnale kunagi jõudnud!
Posted by studiacartesianaestonica 
Studia Cartesiana Estonica 