Loogiline ruut ehk tetralemma Mahayana budismi diskursiivse instrumendina: Catuskoti!

9. juuni 2018

Meil on Sakala, Askala ja Vanemuine-Väinamöine. Budism algab seevastu Sakya-muni‘ga, mida tõlgitakse “saka-rahva tark/pühak” (शाक्यमुनि Śākyamuni). Muni-järelliide on India usukangelaste nimemoodustamisel üsna tavaline: Atri Muni, Jahnu Muni, Kardama Muni, Saubhari Muni ja Bhrigu-Muni. Ma olen juba kirjutanud 19.sajandi folkloorist lähtuvat nõutust, kuidas tõlkida Laulu-jumala esinimeja järelliidet. Vana-mui(st)ne (“väga muistne”?) ja Muinas-vana (Vikipeedias esineb inglise tõlkena juba “Eldermost!), nii on hoiatatud, kiirustava järeldamise eest, pole ilmtingimata õiged, ehkki vastupidine grammatika teatud puhkudel töötab vana keele lahtiseletamisel. Väidetakse lausa nii, et Laulujumal olnud nimetu ja arvatavalt (!) vastanud eepos-funktsionaalselt soome Waine-moinen’ile. Ynglingid liikusid Svea ja Götamaale ehk Arosiasse-Roslagenisse Läänemere rannikut mööda, seega pole sugugi liialdus pidada kõige lähemaks tähenduseks läänepoolseid jumalaid vaane, kes elasid Vane-maal ehk Don jõe harustikus nii ida kui läänekaldal, mida hõlmati Vana-kvislina veel keskaegses Skandinaavia saagageograafias. Et aasidel pidi olema mingi seos Väike-Aasiaga mõnevõrragi kinnitab etruskidel, kes DNA-uuringute kohaselt ilmtingimata olid Väike-Aasia päritolu, aisna(>asir) sõna “jumalate” tähenduses käibel olemine enne latiinide enamuse lingvistilist võitu! Enamgi, on alust arutleda, et sanskriti-paalikeelne muni-sõna on see sama, millest moodustus prantslaste moine, hispaanlaste monje, itaallaste monaco. Siin seisab meie teel tugev pähkel, sest mitte ainult slaavi Монах (vene)-Mních (slovakkia-poola) ja läti Mūks vaid ka ladina monachus taandatakse kreeka Μοναχός algupärale. “Monachus enim Graeca etymologia vocatur, eo quod singularis. Monas enim Graece, Latine singularis dicitur. Ergo solitarius interpretatur vocabulum monachi.”, kirjutatakse Jacques-Paul Migne raamatus Patrologiae latina cursus completus. Seda täiendab keskmiste sõnaraamatute lakooniline “Monachus Graeca etymologia vocatus, eo quod sit singularis.” Monahos (munk) lähtub kreeka tüvisõnast monas “üks, ainus” ja pole vaja rohkem arutleda, milline võis Baieri pealinna Müncheni algne etümoloogia olla. Eesti keelde on sõna munk laenatud insulaar-germaanlastelt ja norralased saavad seetõttu kohe aru, millest kõneldakse.  Hollandis ja Luksemburgis tuleb lisada nasaalide järele siiski vokaal – monnik-munnik. Selles konstruktsioonis, mida ladina grammatikud vaieldamatu autoriteediga on pärjanud, leidub sellegipoolest mõra. Kreeklased ise eelistavad καλόγερος-kuju mungast kõnelemisel ja laenuna esineb see Rumeeniast Somaaliani – călugăr ja kaliigis. Viimasega seotub sõna wadaad, mis meenutab inglise votary-sõna. Kas pole kreeka eelistus seotud eraku rännakuga kaasaskäiva tunnuse ehk munga-sauaga. Rumeenlased on pakunud algsõna etümoloogiaks “vana ilusmees”, mis ilmsa semantilise laienduse-seletuseta ei tööta ja tuleb tagasi lükata. Igatahes eraku (Hermit) sümboliseerimine kepi-saua varal tungis keskse tunnusena veel 16.sajandil Tarot-kaardimängu ikonograafiasse! Enamgi, millegi pärast kreeklaste põhjanaabrid albaanlased, kes mõnevõrra olevat suguluses kaasaegsete hellenitega, kasutavad vormi murg! Kes lingvistikas kodus, selles peaks tekkima esimene tugev kahtlus latinistide teekonnas! Loomulikult võib India rahvaste muni olla eponümaatiline laen Läänest. Catuskoti (nelinurkne lemmasõnasõnaltpuhul on aastakümneid olnud  populaarne spekuleerida idalaenust, mis tungis Sextus Empiricuse 2.sajandi pyrrhonistlikku apologeetikasse. Nagu me teame, siis 1.sajandil pKr tundis sellist tertalemma-tehnikat stoik Epictetus, rääkimata Aristotelesest 4.sajandit varem, kes tegelikult nagu mitte varem kui 30-17eKr paali keeles kirja panema hakatud Kolmikkorvi (Tripi/Tipitaka) Digha Nikaya tekstis oma Metafüüsikas möödaminnes kritiseeris Sakjamuni arutluse all olnud vormi samamoodi. Iga loogilist instrumenti on võimalik kasutada paraloogilisel või vigasel viisil. Vastava Aristotelese tekstikohani jõuan ma tulevastes postitustes. Piisab sellest, kui me heidame pilgu kaheksale lause loogilisele vormile loogilisel oktagoonil, et näha ilmselget – keel on hämaratest aegadest juba puhtsuulise tehnikana disainitud teatud rehkenduslaudade alusel, millega ka õpetati parimaid selgelt eest-kõnelema. 

Eponüümne lähenemine munga-mõiste kujunemisele, vältides seega pseudo-etümoloogiat või kokkusattumust, vajab rööpvorme. Ungari szerzetes on ilmtingimata madjarite fonofiiliale kohandatud muistendite sorts, mille osas ma olen juba näidanud korduvalt, et Zrataz jt lühivariantide kaudu astub otsekontakti kristluseelse tulekummardamise Avesta religiooniga ehk dualismiprohvet Zarathustra’ga.

Igatahes sobib kreeka keelest pärisnimesse Vane-muise (Μοναχός) järelliitena laenamine ka SCE kootud geograafilise Donimaa-Toonela narratiivi seisukohalt, kuivõrd voudiinide seas, nii et neid peeti  V sajandil eKr samaks rahvaks juba, keset metsi ehitasid linnu Kreeka päritolu helonid-gelonid. Võib-olla see seletakski, kuidas thiudans-rahva Vankülast sai hiljem Vaiküla? Igatahes pole fonofiiliaprojekti valguses, kui see ajalooliste allikate foonile asetada, kahtlust, et logos>loits vahekord on meiepäevilgi loomulik üleminek.

Niisiis ei väida ma, et kreeklased laenasid Sakyamuni’lt loogilise arutelus diskursiivse instrumendi. Sakad olid Euraasia rändurid, sküütide sugulased ja paistib niimoodi, et algselt, vastupidiselt 19.sajandi keskpaiga poliitilisele tellimusele, mitte-indoiraanlased. Nomaadid, kes läksid kõikjale, loomupäraselt segunesid, andsid ja võtsid mõjutusi. Ma olen kindlasti nõus aga teesiga, et see postitus demonstreerib ühisalust nii kaugema kui lähema Ida mõtlemises ning teatavat Lääne-Ida ratsionaalset ühismõõdulisust, mida nõnda hästi on demonstreerinud Cartesiuse koordinaatide universaalne kasutamine tehniliselt kompetentse hariduse jagamisel.

Kuna kõnealune Digha Nikaya on vahetult enne Kristuse sündi tekstina fikseeritud kõige tõenäolisemalt, siis kahtlustatakse õigustatult, et Algtõuke Andja mõtlemine polnud diskursiivselt nõnda keerukas nagu poole tuhande aasta pikkune areng kirjakunstini tõustes ilmseks tegi. Samas pole võimali haritud inimestel sealt saadik enam öelda, et “loogiline ruut (pro tetralemma, catuskoti) ei mängi mingit rolli” selle maailma ja rahvaste kokkuliimimisel üksteisemõistmiseks või ühise keele saavutamiseks.

Advertisements

A Flashback: The Logical Octagon

26. apr. 2018


Kaitstud: Kes on pseudoteaduse kaitseingel ja šarlatanide maaletooja?

9. apr. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: The Pinnacle of the Square of Opposition – Propositional Dodecahedron!

1. jaan. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Para-kontradiktoorne oktagooni kasutus

20. juuni 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


The Victorious Logical Octagram

15. juuni 2017

Kõik loogikahuvilised juba märkasid ilmtingimata, et loogilise oktagrammiga polnud antud ära mitte ainult interpretatiivselt samastatavad otsustused jaatavotsustusele (affirmative) ehk obversioon ja kontrapositsioon, vaid ka vähemtuntud kolmas, mis osaotsustusena on tuntud inversioonina tervikjaatavotsustusest, mida mõned loogikud peavad illegaalseks. Ja ka vastupidi – eitusest kulgevad ilmplikatiivsed suhted kellaosuti suunas ja finaliseeruvad negatiivse ehk n-kontrapositsiooniga. Tuletagem meelde, et loogilise oktagooni jõud pole piirdunud vaid loogikaga ja peripateetilise eetika hermeneutilise jõuga. Ka lingvistikas pakub see ketas vahendit sõnade leviku ja geograafia seletamisel, eriti siis, kui suudame reversioone häälikumuutus-sfääriga ühendada.


Kaheksakandse hargnemise taandamine nelikvastandusele

23. mai 2017

Diagramseid variante saab tuletada mitmeid. 2012.aastal kasutasin poola koolkonna notatsiooni järgmiste diagramsete vastanduste loomiseks, et tuua näide implosiivsuse (sissepoole edeneva) ja eksplosiivse (ehk välja paiskuvate) joonestiku võimalusest. Välimise sees on tema kontradiktsioon ja kontraarne on samuti vastastulba sees etc. A-I asetseb E-O tulbaga vastupidises suhtes. Ehk disjunktsioon ja ka materiaalne vastu-implikatsioon on vastastulbas implosiivses asendis. Kui de Bovelles’i diagrammi olen modifitseerinud loogiliste värvidega ja pelgalt rakendanud taas, siis neliktaandamist võimaldava mustri autorlus kuulub SCE-le. Punane värv viitab väärusele ja sinine õigsusele, vastavalt tõeväärtustabelile, mille autorlust viiakse tagasi Ludwig Wittgensteinini, kuigi ilmselt ka de Bovelles kuulub idee poolest tema ennetajate sekka.