Provotseerimise kunst(2): Etenduse muster

30. sept. 2018

Kui kuskilt alustada üldise provotseerimise-provokatsiooni teooriaga, mis ulatuks ühtemoodi nii sõjakunsti kui ka teistpidi igapäevastesse kohtulikesse vaidlustesse, millega üritatakse kallutada saatuspilte, siis selles plaanis asuvad keskel mõned universaalsed sportmängud ja kontaktalad nagu poks, pankraation (MMA) või vehklemine. Vehklemise täht, võrreldes 19.sajandi algusega, on spordina kustumisteel, poks püsib väärikalt siiani päikese valgusvihus ja pankraation, vanim olümpiakahevõitlusala, saab olema 21.sajandi meestespordiala. Poksi puhul, kui algab liikumine, jaotub kõik tahteline rünnaku, kaitse ja petteliigutuste tehnilistesse kategooriatesse. Kui kooliskäinud inimene ei saa aru, miks ta keksib nagu poksija kaitse ja ründeliigutuste vahepeal, siis on tal ilmselt psühhiaatriline probleem. Jalgade töö, mida nõnda hoolikalt lihvitakse hüppenöörigagi igapäevaselt, vundamendilt leiab aset kaitse ja rünne, kehva pettetöö korral, mis ei erine bridzilauast, võetakse vähemalt sportlaselt punkt suurema kasuks.

Kahevõitlusalade puhul on ärapetetavaks vastane, sportmängude puhul kaasatakse eelise saamiseks väljaku kohtunikke. Reaal-ajas järelvaatamine mängimisel muudab provokatsioonide mustrit jalgpallis, ent mitte ei kaota need vaid arendab intriigi!  Provotseerimine, simuleerimine ja false flag ei kao, sest need kuuluvad inimese psühholoogiasse. Võimete piiril mängimine on sama, mis veapiiril pingutamine!

Esialgne pilk sportmängudele näitab, et kohtupidamise väljakutsumiseks-provotseerimiseks:

  1. simuleeritakse viga – füüsilist kontakti, a. vastane blokeerib vale suuna või liiga kaugelt, ent selline blokk võinuks olla ka ohustaja suunal ju ohtlik ja lubamatu  etc;
  2. liialdatakse füüsilise kontakti iseloomuga – a. sõrmepuudutusest tehakse torge, b. vastase seljale toetavast käest veendakse välja tõuge, c. intiiimdistantsi kiusust pigistatakse pealöök; 
  3. punktivõrdsustuskiusamine – valutegemisega provotseeritakse vastase mehenärvi ja selle foonil võrdsustatakse kohtupidamise silmis “ühed mustad mõlemad”; 
  4. False flag – enesehaavamine, nagu tänavatüdruk, kes kliendilt raha kätte ei saanud, kisub endal riide lõhki ja hõõrub sinikalt make up’i, hammustab huulde etc.

Provotseerimise kunst(1): Pettelöögid

29. sept. 2018

Pea kunaski ei saa muidu tagajärjekat lööki anda, kui selle eel ei oleks käinud pettelöök, s. o. teete vastase tähelepanu juhtimiseks oma kavatsuselt pettelöögi ja annate siis alles mõjuva. Pettelööke tehakse enamuses vasakuga, sest see on lähem vastasele. Pettelööke ei tule teha liiga suure nobedusega. Võib juhtuda, et vastane ei olegi suutnud siis oma tähelepanu sellele koondada ja on ikka endiselt kaitstud teie õige löögi vastu. Neid tuleb aeglasemalt teha kui õigeid! Pettelööki tuleb maskeerida nii kohutavaks kui vähegi võimalik ja seepärast anda võimalust vastasele seda vaadata. Näit. tahate teie teha paremaga otsevõi haaklööki vastasele makku. Lööge siis vasakuga otse lõua suunas. Kui on jäänud maad umbes 20 sm. lõuast, tõmmake vasak käsi kiirelt tagasi ja astuge vasaku jalaga väike samm edasi, andes samal hetkel paremaga löögi makku. Kui need liigutused pettelöögi järel tehakse kiirelt, võib kindel olla, et löök tabab vastast ootamatult. Sama on lugu, kui annate paremaga pettelöögi makku ja vasakuga otselöögi siis lõua pihta. Tuleb ainult tähele panna, et pettelöögi tegemisel ei kaotataks tasakaalu. Kui see sünnib, ei tule löögist midagi välja ja võib ise vastu saada. On olemas mitmeid süsteeme pettelöökide andmiseks. Võib näit. ainult vasakut kätt umbes 10 sm. tagasi tõmmata, vastane arvab selle hoovõtmise otselöögiks olevat, ja anda siis paremaga. Võib teha pettelöögi näit. vasakuga makku ja sama käega kohe loua pihta anda. Võib ka pettelöögiks tarvitada vasaku haaklööki ja siis peaaegu ikka parema haak- või swinglöögiga edu saavutada. Tuleb püüda ainult vahelduvust leida ja mitte palju üht ja sama lööki tarvitada. Võib ka petta oma kaitseseisakuga. Pakkudes vastasele meelega löögivõimalust, samal hetkel valmis olles tugevamaks vastulöögiks. Näit. võib paremat kätt veidi tõsta või viia kõrvale, nii et vastane arvab võimaluse leidvat solar plexuse andmiseks. Niipea kui ta seda tegema hakkab, anna ise kahekordse jõuga vasakuga otselöök või isegi paremaga ja seda siis täiendada vasakuga. Pettelööke tuleb harjutada oma harjutusvastasega (sparring partneriga), kes ei tohi sel juhusel olla harjutajast tublim poksija. Joon. nr. 14 on näidatud vasaku käe pettelöök pähe, millele järgneb otselöök makku.

Eelpoolne tekst

Poksi õpetus

Õige poksiseisak.

Tähtsam ülesanne algajal poksijal on omandada õige seisak, s. o. kuidas hoida keha, käsi ja jalgu, et soodsamalt ennast kaitsta ja otstarbekohasemalt lüüa. Vasak jalg asetatakse 50 sentimeetrit paremast ettepoole, missugune vahemaa siiski võib veidi kõikuda poksija pikkust arvesse võttes. Keharaskus peab langema ühetasaselt mõlemale jalale. Vasak jalg asetatakse terve tallaga põrandale, varvastega otse ettepoole, parem jalg umbes 45 kraadi väljapoole pööratuna ja ainult varvastele tugedes. Vasak käsi sirutatakse ette niiviisi, et ta kergelt puutub vasakut külge ja käevars oleks paralleelne põrandale. Parem käsi tõstetakse veidi kõrgemale ette, nii et rusikas tõuseb ligikaudu vasaku õla kõrgusele, olles umbes 10 sentimeetrit kehast eemal. Mõlemad käed tuleb hoida täiesti pingutamatult, vabalt. Põlved on kergelt nõtkus (vaata joon. nr. Ilja 12). Seisakut võttes tuleb ikka tähelepanu juhtida sellele, et kõik lihased oleksid vabalt. Pingutada ei tule ilmaaegselt, vaid ainult löögi tegemisel. Seile seisaku omamisel on hõlbus tarvitada mõlemat võistlusmetoodi, inglise ja ameerika, on hõlbus kaugevõistluselt minna üle lähisvõistlusele ja ümberpöördult.

Kuidas lööke teha

Vasaku käe otselöök on tulus ja rohkelt tarvitatav löök, ja kui poksija on õppinud seda õigel kombel tarvitama, on ta võitnud ühe suurema raskuse poksikunsti alal. Asudes eelpoolkirjeldatud õiges poksiseisakus, on vasak käsi vastase rinnaaluse (solar plexus) kohal; sellest seisakust tuleb teha vasaku käe otselöök. Seda lööki võib iseenesest tarvitada kas löömiseks või kaitsmiseks. Mõlemal juhusel läheb see ülespoole ja on sihitud vastase lõua pihta, mis on parim koht knock-outi andmiseks, ehk jällegi lüüa otse vastasele rinna alla, mis on samuti mõjuv löök. Ei jätku sellest, et lüüa ainult käe jõuga, vaid tuleb edukuse saavutamiseks panna lööki kogu keharaskus, s. o. tuleb löögil kõverdada vasakut põlve ja visata vasak õla ettepoole, lastes kogu keha raskuse vasakule jalale. Tõsiasi on, et vasaku käe otselöögil alt üles on suurem mõjuvus, kui siis, kui juba ette tõstad käe üles ja annad mõista vastasele, mida kavatsed ette võtta, ülitähtis on poksis, et üldse kõik löögid tehtaks algseisakust otse ette, ja ei mitte nii, et enne tõmmatakse käsi hoovõtmiseks tahapoole. Swing-lööke tuleb tarvitada võimalikult vähe, sest nende teostamine võtab kaks korda nii palju aega kui otselöögil. Swinge tuleb tarvitada vaid otsustavate löökidena, kui vastane juba segane (groggy) on. Haaklööke võib käsitada ainult lähisvõistluses, samuti uppercuti, kuid viimase tarvitamisega tuleb õige ettevaatlik olla ja ainult kõige suuremast lähedusest teha. Kui vastane on vähegi poksija, on tal hõlbus pead mõned sentimeetrid tagasi tõmmata ja teie uppercut tabab õhku. Sellega olete aga ennast paljastanud kardetavalt vastasele vastulöögiks. Paremat kätt tarvitatakse peaasjalikult kaitseks ja võistluse lõpetamiseks knockoutiga, millega siis ainult hoop antakse, kui mõni märgatav viga või vaba auk on vastase kaitses. Sagedasti võib panna tähele, et poksijad ei taba silmaga õieti vahemaad ja löök ei ulata hästi vastaseni. Selleks tuleb hästi pallidega harjutada. Kuid kõige tähtsama seadusena pidagu poksija meeles: künasid ei või peale tungida parema käega. Parem käsi on palju kaugemal vastasest kui vasak, mille tõttu vasakuga on võimalus kiiremalt ja kindlamalt tabada.

Otselöök

Käsivarte hoidmine õiges seisakus on üks tähtsam nõue. Sõrmed pigistatakse hästi kokku ja pöial asetatakse nimetissõrme ja kesksõrme teise liikme peale. Kui rusikas sel kombel hoitakse, siis ei ole karta sõrmede vigastamist. Löögil on käsi sarnaselt, nagu see joonistusel nr. 15 näidatud.

Uppercut

Haaklöök on üks mõjuvam löök ja tema otsustab ka enamuse võistlusi. Haaklöök tuletab peajoontes meele swingi, teda võiks nimetada isegi swingiks miniatüüris. Temas ei õiendata kätt niipalju kui swingis, vaid peetakse see konksuna, haagina kõveras, nagu joon. nr. 16 näitab.

Swing-löök

Swing-lööki ei tehta käe selja- või sisepoolega, vaid rusika küljega. Käsi püsib kogu löögi teostamisel sirgena. Swinglöök tehakse poolpöörega, käe heilutamisega. Vaata joon. nr. 17. Uppercut. . Uppercut on haaklöök alt üles. Käsi ja rusikas on asetatud nii, et löök tuleb rusika esisega (vaata joon. nr. 18). Harilikult tehakse uppercut lõua alla, kuid teda võib solar plexus’se anda, kui vastane on kummardunud seisakus.

Jalatöö poksis

Sagedasti minnakse jalgade töös liiale ilmaaegu keksimisegä ringi mööda. See on enese väsitamine. Võta harilik algseisak, vasak jalg ees jne. Võta siis samm vasakuga ettepoole ja vii parem jalg järele tarvilise vahemaaga. Tee niiviisi kolm korda edaspidi ja siis kolm sammu tagurpidi. Viimasel juhusel muidugi paremaga enne astuda. Sama harjutust tuleb teha ka külgede poole, vasakule — vasaku jalaga ees, paremale — parema jalaga ees. Tee neid harjutusi esmalt pikkamööda ja siis kiiremini, nii et löögi tegemisel ei kaota tasakaalu. Võid, et •paremini neid sammusid õppida, paluda teha harjutussõpra näit. otselööki vasakuga algseisakust, astud siis ise sammu paremale, lased siis teha otselöögi paremaga ja astud ise sammu vasakule. Nüüd tuleme põiklemise (sidestepping) juure, mis on tublim kaitseviis. Võtad algseisaku, siis sirutad esmalt parema jala tahapoole ja viid vasaku jala järele nii kaugele, et selle varbad tulevad umbes parema jala kanna kohale. ‘Siis astud paremaga sammu paremale ja võtad algseisaku, siis sirutad esmalt paretehakse õieti ja otstarbekohaselt, milleks tuleb lasta paremale astumisel vastast vasaku käe otselööki teha, ja ümberpöördult. Vaata joon. nr. 13. Kõiki neid harjutusi tuleb teha kui tantsides, kergelt jalgu liugleda lastes põrandal. Lõpuks soovitan veel algajatele kõrvaleastet teha ikka paremale (vastase seisukohalt vasakule), kuna see hoiab vastase parema käe otselöögi eest, mis on enamuses kõige kardetavam.

Eesti Spordileht,

nr. 43, 29 oktoober 1925


Tolerantsus-suitsiid (12): “Visa hing”

26. sept. 2018

Keegi ladus rahapakid laua peale “major Kaldele”. Ma nägin seda oma silmaga. Raha – väljapressimise või annetusena – oligi see päris motiiv. Nüüd ei jää muud üle, kui seletada, et mida selle raha eest sai ja kes sai! Kumb pool on suurem varas – kas vene KGB-tsõganid või eesti komsomol-parteiga Arnold Rüütli eestvedamisel.

Sigadel tuleb loota, et kui leidus motiivi maksta, ei jätku ometigi tahtmist ka kätte maksta!? Venelased ilmselt teavad, et lõpuks küsitakse ikkagi nende abi, sest masinasselastavad ise pole võimelised enda eest seisma mitte mingisugusel moel ja nn Küti-klubi nende poolele ei asu. Mina sellele panust ei teeks aga hädasolijale sobibki iga õlekõrs! Teie veri võiks küll voolata, kui selleks leidub piisavalt kaalukas alus! Minagi, näete, muutun. Ja pean maksma kõik enda arved ise. Eestis leidub kõrgemas seltskonnas rohkelt ennasttäis ja enesekindlaid sise- ja välisabisse uskujaid, ilma et neil oleks kunagi olnud kalduvust kellelegi appi minna. Teie Eestil pole sedagi selgroogu, mis leidus 40.aastate tegevinimestel, sest Virumaad pole enam, see oli nende mehemeel, mis riiklust siinkandis püsti hoidis juba muinasajal kylfingutena. Täiesti vaieldamatult. Seda teadsid isegi noorema põlvkonna KGB ohvitserid, kes kõige tõenäolisemalt neile keretäie kütavad, millisest Eesti osast nad tulevad!

***

Oli üks närvihaige, neurasteenik, kelle maalikunstitõmme ei kuri-kaldunud mitte ainult tugevasse õlivärvide lõhnapaletti vaid ta tundliku õlipintslipuudutustega kaasinimeste riiete märgistamisse, enamasti selja tagant. Muuhulgas koolilaste riietele ilmusid õlivärviplekid, mida oli raske sealt välja pesta. Mingil arusaamatul põhjusel sattusin minagi selle deviandi viha alla. Kas selle tõttu, et ta laps kasvas keset raamatuid, mis olid signeeritud selle sama nimega, mis seisab minu sünnisertifikaadil? Kes sodis neid raamatuid?

Inimesed peaksid teadma, et mõned iseloomuomadused on pärilikud. Ka vaimuhaigused, patoloogiline valetamine ja kurjus. Mõni ongi ainult siis emme, kui on vaja end usaldusväärseks teha, mis pole võimalik kelmiregistriga. Aga see on ainult väljavõtmise vaenulik suhe, tohutult ebaõiglane koorem lapsele, kes peab aitama sisuliselt oma saatusevalu kokkukeetjat! Kogu asi on rahas ja selle võimalikus tagasinõudes samuti!

***

Ühel päeval helises uksekell. Kas see oli 1979.aastal? Henn Saari tuli ettevalmistavalt kõnelema. Keegi sugulastest oli Lombi taga (?) avaldanud kavatsust asuda mõneks ajaks tutvuma ENSV eluga. Lihtsameelselt.

“Ärgu tulgu mitte mingil juhul siia!”, rõhutas ta, “Ta ei tea, kuidas siin inimesi taga kiusatakse, millist vaeva peab nägema igapäevases elus KGB järelvalves!”

Ülle tunnistas, et tallegi oli teatatud – selline vastuvõtt, isegi ööbimine korteris, pole lubatud.

Tavaliselt nõukaajal trepikoja ehk eesuks polnud suletav, ent tollel nädalal see jälle oli kinni. Kuni ilmus välja hädaline ise sellel sügisepoolikul. Ülle läks alla ja rääkis mehikesega välisuksel. Kohe kõrval, paremat kätt temast, esimese korruse rõdule seadis end kuuldemängu jälgima ka nn julgeolekutöötaja. Ta elas sellel ajal seal.

“Sa lubasid, et kui saad korteri, võtad mind enda juurde!”, ütles külaline.

“Mina sind enda laste juurde ei lase!”, vastas Ülle.

“Mine võõrastemajja, neis leidub kohti!”, jätkas ta.

“Mul pole sentigi, ma kulutasin kogu raha lennukipiletile!”, muutus kauge külalise toon manguvamaks.

“Ma helistasin lennujaama, sa ei tulnud Tallinna kaudu, mul on seal sidemed olemas, sul pidi jätkuma raha Moskva rongi jaoks! Pealegi elab su sugulane siit üle tee … mine sinna, saad peavarju..!

“Sa lubasid!!!”, karjus ta kimedalt ja üritas jõuga ust lahti tõmmata Aga seisid ka mehed julgestuseks kõrval. Ta tõmmati nüüd eemale ja neli meest eskortisid ta vestluseks parki põõsa alla, paneelmajast napilt 20 meetrit eemal.

“Mine vaata, mis nad seal teevad!”, sõnas Ülle mõne aja pärast pärast ülestulemist.

Läksin vaatasin, seal nad seisid esimese suurema põõsa varjus, mille alt lapsed läksid tavaliselt keskrajalt kastanipuude ruutu maantee-poolel.

“Sulle öeldi rangelt, et sa siia ei tuleks!!!“, luges päkapikukasvu mehike sõnu peale naiivikule. Järgnes kõrvalseisva ambaali hoop vennikese kõhtu, ta langes hetkeks põlvedele.

Mul oli üsna halb tunne selle juhtumi pärast. Mul olid järgmisel päeval kahtlused, kas nad tea lausa sinna samasse parki ei matnud.

Kuidas võis inimene olla selline luuser, et tulla nõukogude eestlase korterisse USA-st elama, ja kas sellisest materjalist tehaksegi meile presidente ja diplomaate???

Ma ei tea, kus ta ööbis, ent ka seal üle tee seisis mõne aja pärast (järgmisel aastal?) väljatõstetud mööbel vihma käes, kuni sugulased selle veoautokasti laadisid ja minema sõidutasid. Asja võeti rahulikult, pragmaatiliselt.

Selline oli see stabiilne, turvaline elu sm Rüütli laia selja taga!


Kaitstud: Tolerantsus-suitsiid (11): Ülle ei ole minu ema, Ivan ei ole minu vend ja Karakulko pole Eikelmann

26. sept. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Päevakaja (1)

26. sept. 2018

Ütle Priit, kus sa elasid ja koolis käisid ENSV-s? Ja kus sa liikusid EW nn taaskehtestamisel, kui riigiametid, meedia ja äri on täidetud KGB perekondsetest, usaldusisikutest ja pealekaebavatest klientidest?

Hr Hõbemägi kirjeldab Mustamäel aset leidnud kaklust kui UFC kandidaadi ülesastet laulukoori teel oleva juhuslike teekäija vastu. Kõigepealt võitlus oli 1:1. Siinkirjutajal pole ühtegi sellist juhtumit olnud tänaval nn vabariigi ajastki, ikka mitmekesi proovitakse, ja keegi pole appi tulnud meesjõuna, kui just politsei pole kohalejõudmise järel teinud seda, mille eest neile makstaksegi. Mitu korda ma kere peale olen saanud? Keegi tunneb mu üle uhkust või oli neil tollest korrast seal kahju, kui ma vene tublisid naisi tümitada ei saanud, abi järele hüüdsin, sest nad olid naised ja raske oli pärastki selgitada, miks oli hädatarvilik jalalöögiga tõrjuda naist, kes mõlema käe haardega juustest üritas mind selja tagant skalpeerida. Eespool oli 21-aastane innukas vene võitleja, kelle käsi ma sidusin kumi-kata haardega. Ühe tubli Päevalehe kliendi olin ma vahetult enne maadlemist n.ö juba pedeks löönud madala jala löögiga (low kick). Miks? Sest ajutraumaga pole võimalik moodsas maailmas täisväärtuslikult elada, ent proteesiga saab isegi lenduripaberid! Ma vältisin lööke pähe, kuivõrd ma surun puhtaltki 150 kg, sest ka siis, kui üles läks ainult 80kg, murdis mu eeskäelöök (jab) vastaste hambaid! Ma olen kindel, et lumehelbekesed ei ole siiani sõnagi aru saanud, millest ma kirjutan!

Ent kas nemad jätsid võimaluse mulle jalaga pähe löömast, kui ma olin sutemi-waza‘ga parterisse sattunud? Tunned nüüd mulle kaasa? Et ma püsti sain? Kas ma sain siis tappa või mitte?

See nn idamaine võitleja lõi lahtise labakäega mingeid ebamääraseid krosslööke või midagi sarnast ja utsitas vastast püsti tõusma kui see BJJ moodi tahtis vastasseisus osaleda. Minu lapsepõlves, kui mind sunniti 12-aastasena kaklema endast 4 aastat vanema ja peajagu pikema 16-aastase istumajäänud venenimega moroniga, nimetati Tammelinnas selliseid lahtise käega lööjaid pededeks. Hõbemägi jutt on kokkuvõttes ärakustud natsiooni meedia-ametniku silmakirjalikkuse tipp.


Tolerantsus-suitsiid (10): Esimene perekond

23. sept. 2018

Niisiis minu esimene pere ENSV-s koosnes esialgu kolmest naisest ja neid pealepassivast KGB valveohvitserist. Enne perepea väljailmumist, keda Linda lugupidavalt tutvustas “See on Nikolai Kütt, sinu isa!”, lisades ka mis asutus oli teda kinni hoidnud seni, elasid nad lühikese aja jooksul kolmes korteris. Ja üldiselt KGB anaal-ohvitseri pealepassimine andis vastuluurena ka tulemusi. Kirjutasin varem 2:6 vastu KGB ohvitseride äralöömisest, kähmlusest, millest meeldiva väljanägemisega meestegelane kohe ära kõndis ja veel üks tappasaanutest end lahti rebis, et ukseni jõuda, kuna neli ülejäänud raskesse oimetusse löödi, et neile vastu hakanud narvakatel-virukatel oli ettevaatamatust tulla Eikelmannide kaudu Küttidega kontakti otsima. Siin oligi konks: Küttide suguvõsa oli suur, selles esines ka nimekaime, ja selles tegeles EW ajal lausa kümmekond erineval tasemel laskespordiga. Kuus mees-Kütti moodustasid omaette autoriteetse tuumiku, mille poole pöörduti Virumaal ja ümberkaudsetes kihelkondades vene ametivõimudega tekkinud konfliktide leevendamiseks-klaarimiseks, mida sõjajärgsel ajal tuli rohkelt ette. Loomulikult oli sellise abi küsimise puhul asi juba viimse piirini jõudnud, et oli vaja teha mõni jõuline kavalliigutus, mida okupatsioonivõimudel olnuks raske kriminaalselt jälitada. KGB tahtis alati kohal olla, kui tuldi laskemoona või relvadetailide-alast nõu küsima. Selles majas oli ka mingisugune trepikodade ja korteriasetusega trikk. Tänavalt vaadates võis valida vale trepi ja lasta kella valvatava ukse taga. Manukad näitasid sõrmega – need küsisid neid!

Hiljem Tähtveres kolmekesi jalutades näitas Elsa (mitte segi ajada Üllega, julgeolekuperverdi endise pereliikmega), kuidas ENSV-s vabadus välja nägi. Sisenesime ühte puitmaja avatud kotta, et seal WC kasutada, sellele hoonel oli ka klaasitud välisuks, millest mulle õpetati ära tundma 3-5 minutit hiljem majani jõudnud KGB-saba, kes ristmikul nelja suunda vaadates sattus paanikasse. Kohe oli platsis ka teine tegelane, kes pidi meile rutiinselt kuskilt teisest suunast kontrolliks vastu jalutama. Miks? Sest kontakte elanikkonnaga üritati kontrollida. Elsa (mitte Ülle), pidi tähtajaliselt USA-sse tagasi pöörduma. Ta ilmselgelt ka korjas salamisi mingisuguseid sedeleid. Tookord me vaatasime neid onusid irvitades, ent ilmaasjata, kui me trepikojast väljusime, siis küsiti rangelt, mis me seal tegime ja eskorditi tagasi korterisse. Sellest tembust tuli suur pahandus. Pervert räuskas!

Minu nimi oli selles koosluses Romero. Hiljem on mind üritatud rabada nimega Rainer Kalde, ent see oligi KGB-pederasti enda pere, mis kinnitas perverteerivate valveskeemide jõudu. 80.aastate alguses Luunja pioneerilaagris siiski veendusid kõik, et tema polnud mina ja mina tema, täiesti kaks erinevat inimest. Seda nägi mitme vahetuse jooksul pealt 100 last igapäevaselt. Mul on palju tunnistajaid, aga teil? See Rainer tegi väga keskpäraselt ka hiljem noortesporti ja ei varjanud isa KGB-tähekesi, siiski olid need selleks ajaks nii kustunud, et Insenerile oli antud luba tema käsi väänata, kui ta näeb teda minu läheduses. Ja seda ta tegigi Luunja laagris, kui anaal-ohvitser juurde astus kõnetamiseks. Teema oli tema nimekandjas-pojas, et kes teda kiusata võiks etc.

Kes võis tegev-KGB ohvitserile peksa anda? Siin ongi sulle vastus, Lampjalg, miks ma temast lugu pean, ühelt poolt, ja teiselt poolt see, miks ma vaidlusküsimustes, sedavõrd kui need on avalikud, nõnda kindlana end tunnen.


Sedelid (308): Sküütide ugri-altai hüpotees (vs indoiraani teooria)

21. sept. 2018

Ma ei hakka spekuleerima kas šoti-inglise kintra-country on moodustunud sõnadest kin/kan+tara ehk “x-hõimu+ala, maa” liitsõna, mitte siin, vaid diskuteerin eelpoolse skeemiga antud abstraktsete vs spetsiifiliste komplektide leidumisega eksootilistes maanurkades nagu Malaisia või Indoneesia, mis on ilmne sõnadest suku ja perkawinan (vrdl soome perhe), võimest panustada või osaleda skütismi ehk sküütide ugri-altai hüpoteesi et vormidas sellest teooriaks, kelle järelkultuurideks siinkirjutaja hinnangul on kõik maiootilist (Don-Volga vaheline maasiil “Toonela=Donimaa-Vanakvisl”) päritolu läänemeresoome rahvad ja ungarlased. Kuidas kontrollida tüvisõnade komplektide põlvnemist sküütidelt – otsigem neid malai ja tagalogi keelest! Pere sõna kui paribara ei leia me mitte ainult Põhja-Indiast Nepaalist, vaid ilmselt O-fonofiiliaga leiame selle formaalsemas tähenduses, kui pereleping või abielutõotus mehe-naise vahel, slaavi brak sõnas. Võimalik, et algsõna on peremehest, milleks mõnes volgasoome keeles on siiani kasutusel pören “mees-(abikaasa)”. Vene парень  on neilt laenatud! See kulgeks igati paralleelselt Lääne-Euroopa mõistemoodustamisloogikale, kui marriage on mehe-marito ja naise-moglie vaheline leping nomineerituna vastutuskandja poolelt.

Soome kansa‘le kui vereprintsiibimõistele leiab analoogia isegi keldi-welši keelest – cenedl (hääldatakse kened) – , kuna meie rahvas-ro’uz vaevalt enam pääseb mõjule originaalse sõnamoodustusena, sest soo kohta öeldakse Wallias vastu Iirimaad rhywedd! Vene-balti või vanamoeliselt wendoletoonide häälikupehmenemine idaslaavlastel ei tohiks meid kuidagi segada: et külast saab selo (k>s), millele näitab teed ju Nygardia-vadja tšüla ja hõimu-hiimi (vepsa) pisenemine ukraina simja‘ks.

Keegi võib protestida, et alev on hiline tehistuletis (sõnast ala), Wiedemanni 1869.aasta sõnaraamatus on selle põhitähenus eeslinn, mida kaasajal eelistatakse aguliks nimetada. Võrdlus Kesk-Aasia rahvastega näitab, et sõnal on maiootiline (otsi mõistet “Maeotis Palus“) päritolu. Ville-vila ja alev võivad paista teineteise peegeldusena, tegelik üleminek on leidnud aset esihääliku pikenemise teel ou>w.

Permutatiivsetest ja häälikumuutuslikest konfliktidest semantikas, ehk milline teekond valida, sest lihtsam pole alati õige, tuleb eraldi arutleda. Porphyriose puu on siin esitatud tsüklogramse tähena, et näidata semantilist karkassi antud lingvistilisele arutlusele, mille mõte on lühidalt lingvistilise isolatsionismi või omatüvelisuse müüdi kummutamine.


Sedelid (307): Keelehargnevus mudel – üldised (general-generic) vs spetsiifilised (ostensive) sõnad

20. sept. 2018

Kui keele-minevikule läheneda fonofiilse-erosiivse hüpoteesiga, ehk vanemad sõnad lahknevad nii permutatsioonides kui häälikumuutustes hilisematest enam, siis jaotuvad samatähenduslikud ja süsteem-similaarsed sõnahulgad konkreetseteks ehk ostensiivseteks ja üldisteks või abstraktseteks. Teaduskeel on argipruugi kõrval arenenud sarnaselt teatud tegevusalade ja ametite keeltega nagu ilmselt Euraasia algküttide kultuurist ilmselgelt nähtub. Igatahes seletaks hetiidide päritolu amatsoonide, kes ka igapäevaselt küttimisega kätt harjutasid, hõimuliidud rajamaadel, mida alles hakati hõivama Herodotose teada 6.sajandil eKr, vere- ja kultuuriliin kurbesk-kobras taoliste sõnade sattumist maaviljeluse absoluutsele piirialale Põhja-Euroopas. Jordanes nimetas neid seoses gootide armee kergejalaväe nais-üksuse ära-ajamisega, mis näib olevat ikkagi see sama Herodotose sauromaatide-sarmaatide narratiiv kui amatsoonid tegid sküütidega segahõimu, kus jälgiti ka edaspidi mõlema poole tavasid. Sauromaat-sarmaat näib seisvat esihäälikuliselt pehmemenud suhtes (k/g>z/s)  kermanjiGermaania sõnaga, millest esimest kasutatakse siiani Gutiumi ehk Ida-Mesopotaamia-ala kurdide keele dialekti hõlmamiseks. Gutium on ilmselt see sama sõna, mis getid, gootid (ja ka gaeta), mis omakorda seiosab ilmses häälikumuutuslikus suhtes (h>g) hetiid-hatti etnonüümiga.

Seetõttu samaliigiliste ulukite nimedes leiab enam perekondlikke kokkulangemisi Euraasias kui abstraktsete ehk üldistema mõistete osas. Kõik on tähele pannud, et inglise keeles house kasutatakse nii konkreetse elamu-hoone kui ka vereliini eh perekonna st “dünastia” märgistamiseks. Tsüklogrammina esitatud diagramm näitab värvidega, et sama sõna võib olla post-stsientististlikus konventsioonis lükatud lahknevatesse üldisus-positsioonidesse, mida neil ilmselt algselt kaugeltki polnud, mida tunnistab mõnede tüvisõnade väga lai kasutusdiapasoon meie päevadeni. On ilmne, et elamu-sõna on alati seisnud natuur-definitsioonilt seoses kasutajatega ehk vereseosteliste hierarhiseeritud rühmadega.

Vene род on tavakasutuse poolest kõige ilmsem näide eelteaduslikus oikumeenilisest kasutusest “liik, sugu, rass, sort, perekond, suguvõsa (ingl kin), põlvkond, tüüp, sugu, klann, loomus, veri, vereliin, kord (koht), klass, dünastia”. Et see vastab mingil määral türgi sõnale tür (reverteeritud – rod=tor – variant?), siis ilmselt ladina tribus, millest põlveb nii romaanikeelte teaduslik pruuk kui ka väljaseisjate laenud, on nn oikumeenilise ehk rändekeele perioodist. Marati keele kula “klann” tähendab ka sünnipära, sugupuud. Pandzaabi kabile “klann” võib olla ka teisiti silbistatud ka+le+bi, mis on ilmnte teistest näidetest. Indoneesia suku “hõim, rahvas, klann, osa, pere”, kuna keluarga seisab teisenenud fonofiilses suhtes clan-vormiga ja kasutatakse “pere, sugulased, kodu-maja, hõim, veresuhted” tähistamiseks. See on ilmselt see sama sõna, mis eesti-soome sugu-suku(-sigitama) ja ka ladina sanguis (>saku-is?). Erinevates keeltes leiduvate vere-sõnadega näib seostuvat läänemeresoome keeltes ka hõim ja kansa sõnad. Rahvas ehk liivi ro’uz on see sama, mis vene rod ja itaalia razza, mida külla soo-mõistena on algselt kasutatud ja hiljem rassi jaoks. Algmõistete komplekt hulkade kirjeldamiseks näib olevat teatud Euraasia rändavate inimrühmade minevikus piiratud. Enamgi, šoti kintra ehk inglise country paistab olevat sama päritolu sõna nagu soome kansa, ehk algtüvest qan-kun-huun-jon (>sangre) sõnast.

(Eksplikatsiooniga jätkatakse)


“Ülemängimine”

11. sept. 2018

Ma kahetsen, et mul ei jätkunud mängimisrõõmu 30.eluaastate algusest kaugemale, mis väljendub muuhulgas proosakatsetustes või usinas romaanikirjanduse lugemuses. Sellest oleks nüüd kasu, et olukirjeldusi ja endisaegseid sotsiaaltaktikaid edasi anda nagu meisterlik Jaan Kross. Või arendada huumorisoont omaaegsest reservarmeestaabi trepikojast, kuhu ilmudes Tont igale vastutulnud mehele kulpi lõi, ent mitte kõrvalelavatele. Jah suur osa kolis neist 1979.aastaks ära.

“Need silmad oled sa saanud minult!”

Vihasta või naera, ma tõesti ei viitsi!


Kaitstud: Tolerantsus-suitsiid (9): Kinnimätsimine

8. sept. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: