Kaitstud: “Soome rass”

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Ohvrite ohvrid

Punasega saksa vähemuse osakaal, ehk max 3/4 riigi territooriumile poleks neil tohtinud pärast 1938.aasta Müncheni sobingut asja olla. Ent sellegi poolest 15.märtsil 1939.aastal  sülitati täis nii demokraatia, tšehhide, kui ka 69-aastase Neville Chamberlaini silmnägu, kui Wehrmachti motoriseeritud üksused sõitsid pealinna Prahasse. Maailma suurima impeeriumi esimese teenri palgele soristamisel on hind? Või “kultuursed rahvad” seda ei küsi?

Kaks argumenti

• Mind rabab allpoolsete tunnistuste taustal lihtsameelsus ja kergemeelsus, eurovaimustus, millega on sööstetud nn ajaloo lõppu, milles usutakse Saksamaad enam mitte hammustavat, ja kus iga eurooplane elatub ainuüksi omaenda kätetööst. Samal ajal, kui Venemaa teeb ikka seda, mida ta on alalõpmata viimase 500 aasta jooksul teinud. Kord vaatab loodesse Läänemere poole, kord kangastuvad neile lõunast Konstantinoopoli Püha Sofia kuplid. Sinna pääseb Musta mere kaudu.
• Millised juudid jäid Saksamaale pärast II maailmasõja lõppu? Üks asi on kõlbeline julgeolek (mõelda kõigile kannatustele, mis arbitraarselt osaks said enamuse poolt), teine asi teenete (kui mitte väljapressimine?) vastuvõtmine ja sotsialiseerumine nendega, kes pääsesid eluga sõjajärgsetest nõukogude ja liitlaste interneerimistest, kus kaasati lojaalse abijõuna juudi päritoluga inimesi, kes üritasid kõigest väest lühikese ajaga kogunenud vimma tasa teha.

Ma kahtlen siira eurotuleviku üle, kui jälgin Zgoda laagrist eluga pääsenud nii poolakate kui ka sakslaste tunnistusi. Mõni neist küsib häbenemata, miks ta peaks pärast seda sellist rahvast armastama?

***

Põhjus ja tagajärg ehk Raevukas rahu

Saksamaa kapituleerus 1945.aasta kevadel kaks korda. Esimesel korral lääneliitlastele, teisel korral Stalini jaoks. Berliini ja Saksamaa vägistamisest on juba blogis põgusalt jutustatud. Ka kõnealuses dokumentaalfilmis on sellest tunnistusi: röövimistest ja arsonismist. Peavarjuta sõjapõgenike-naiste kogumine purukspommitatud tänavatelt koos laste ja kompsudega, et neid angaarides laste nähes grupiviisiliselt vägistada.

10.mail oli arveteklaarimine sudeedisakslastega Tšehhoslovakkias täies hoos. 1944-45.aasta jooksul pages Ida-Euroopast 12 miljonit sakslast, väidetavalt suurim etniline puhastus moodsal ajastul, kellest ca 200 000 kaotas elu. Pool miljonit paistab olevat liialdus. Kõnealuse dokfilmi alguses räägitakse poolest miljonist, lõpus on langenud panus 250 000 hukkununi. Ehk 3-5% sõjapõgenikest tapeti omakohtu ja röövimiste käigus ainuüksi (kas ainult?) seetõttu, et nad juhtusid olema sakslased. Kõige innukamalt tehti omakohut nn Tšehhi põrgus.

2011.aastal leidsid amatöörkaadrid 42 saksakeelse tsiviilelaniku mahalaskmisest Prahas globaalsesse meediasse saksa dokumentaalis, kuna 2015.aastal tehti BBC jaoks mitmest jutustusest kokku 45-minutiline dokumentaaljutustus The Savage Peace. Tapetute seas oli ka rootsi abielupaar – nad elasid slaavlaste maal saksakeelsetena! Samas on neist jutustustest välja jäetud kannatused, mis said osaks saksa armeesse värvatud idaeurooplastele. Sõjast väljatulek oli ülekohtune sakslastele, kelle nimel Führer sõdis, aga mitte neile, kes enne 1939.aasta septembrit ei osanud uneski näha, et bloševismi vastane nr.1 peavaenlase Stalini käe solidaarselt meepotti juhatab?! Proportsioonitunne eelkõige!

Praha tänavatel peksti ja mõrvati nii mundris kui ka tsiviilrõivastes sakslasi või saksakeelseid inimesi samamoodi nagu leedulased peksid surnuks 1941.aasta suvel Wehrmachti pilkude all sadu nõukogude aktiviste, mh juute. Tšehhe pidi taltsutama Punaarmee?

Sakslastele lõigati svastikaid otsaette ja raputati liha peale soola. Kergem pääsemine piirdus haakristi sodimisega mantliseljale.

Kui lähed võõrale maale ja solidariseerud agressiivsete jätistega, siis ilmselt mingi karistus selles osas on vältimatu?

Polkovnik Salomon Morel

Poola territooriumil elas formaalselt kuus miljonit sakslast 10.mail. Kes ei jõudnud pageda lääne poole sattus uute võimude julgeolekuteenistuste haardesse.

Zgoda laagrisse, kus varem hoiti nõukogude sõjavange ja juute, Świętochłowice’is interneeriti kõiki ajale jalgu jäänud Poola sakslasi. Komandandiks määras Punaarmee Urząd Bezpieczeństwa ehk poola punajulgeoleku 27-aastase lojaalse stalinisti Salomon Moreli  (1919-2007), kelle vanemad (ja ühe venna)  olid sakslased koostöös kollaborantidega hukanud, sest nad olid juudid. Poola katoliiklane Józef Tkaczyk varjas teda, kuni mees 1942.aastal liitus punapartisanidega. Kuivõrd anti-kommunistlik Armia Krajowa rivaalitses teiste vastupanuliikumistega ja oli kohati ägedalt antisemiitlik, siis leidsid sõja tingimustes aset kokkupõrked, nende alusel süüdistati Morelit sõjaaegsetes kuritegudes.

16-aastane Dorota Boroczek oli Zgoda karistuslaagrisse koos perega suletud poolatar. Ei ole midagi unustanud.

Laager töötas 1945.aasta 15.märtsist sama aasta novembrini. Selle aja jooksul suri erinevatel hinnangutel 2000 ehk 1/3 kinnipeetavatest. Sakslasi mõnitati selle lühikese aja jooksul nii nagu oldi tallatud Reichi laagrites kõikide nn untermenschide inimõigustel. Noored kinnipeetavad, 14-aastased, pidid tunde vaimustusega laulama natsilaule ja eriti Horst Wessel Lied’i. Salomon piinas kinnipeetavaid inimpüramiidide ehitamisega: inimesed sunnitu ridades üksteise peale heitma, seejärel valvur tegi mõne tantsunumbri või isegi paaris inimhoone peal. Mitte keegi ei väljunud sellest katsumusest mõne vigastuseta. Näljast söödi surnud kaaslaste ihu. Neid hoiti sihilikult toidu ja arstiabita. Hukkunud kinnipeetute haudade peal kohustati tantsima ja urineerima.

Mirisowis lossis mõnitas ja hukkas isehakanud Tšehhi vabastusarmee ehk paramilitaarne organisatsioon saksa saksa mundris vangiandnuid. Vana omanik avastas tagapöördumisel lossi eest massihaua, sest mõned saapa paistsid mullast välja. Nendest katsumustest on säilunud fotomaterjal kinnitab kahtlusi, et hukkasaanuid võis olla 200 ringis.

Kounic’i Kolledžisse suleti pärast sõda sakslasi ja kuivõrd kõiki tööks ei vajatud, siis 1/3 peal otsustati teha hukkamis-eksperimente. Tšehhidel oli unikaalne poomismeetod, mis ei põhinenud kaelamurdmisel, vaid just lämmatamisel, mis kestis vähemalt 10 minutit timuka aktiivsel kaasosalusel. Kuueaastaseid kinnipeetavaid sunniti hüppama, istuma ja tõusma lõputul arvul, piinates ja kurnates neid kokku-kukkumiseni.

Zotec’i linnas koguti 3.juunil 5000 meest ja poissi linna keskväljakule ja hakati hektiliselt peksma-poomisega kohut mõistma. Üks ohvitser astunud enda eest välja: “Ma olen saksa ohvitser, ma nõuan ka vastavat kohtlemist kooskõlas Genfi konventsiooniga!” Ta lasti koha peal maha! Teistele anti avalikult piitsa.

2000 sudeedisakslast hukati 1945.aasta juunis viie päeva jooksul ja maeti hulgana nagu katkuhädas  samasse kraavi.

Tšehhi Chomutovi maastaadionile, mis asub linnulennult 70 km Dresdenist lõuna pool, käsutati 9.juunil 45.aastal 8000 meest, kellel käsutati särk seljast. SS tätoveeringuga mehed peksti kõigi silme all surnuks, ka raudoradega.

Lisaks surmamarsid, millega sunniti jala Saksamaale minema, mahajääjaid peksti ja seejärel tapeti.

17.juulil Potsdami konverentsil lepiti kokku sakslaste massilise ümberasumisega Poolast ja Tšehhoslovakkiast Saksamaale. Keda ei peetud kinni, need pidid spetsiifiliste valgete käesidemetega kiiresti lahkuma vastavalt saksa-vastastele dekreetidele, millest mõned on siiani jõus. 3,5 miljonit sakslast jäeti ilma sõjaeelsetest kodakondsustest, õigustest kinnisvarale ja kompensatsioonile.

Filmi lõpus esitamisele tulev ellujääja Sieglinde Kenzler’i nn hundikutsikate ehk saksa orbude lugu leedu metsades elamisest, kus puudus võimalus hambaid pesta, puhta pesu vastu vahetada ja sooja toitu süüa, paneb õlgu kehitama leedu ja eesti dekaadipikkuse metsavendluse taustal.

Kas oli see suurim etniline puhastus ajaloos? Mõned neist olid pagenud juba 1944.aastal, teised, nagu ka film jutustab, lahkusid Danzigist lõplikult alles 1947.aastal. Kolme aasta peale saksa soost 12-miljonit sõjapagulast rändamas, kellest osa olid asunud Poola ja Tšehhi vastavatele aladele okupatsioonijärgselt, mh Umsiedlung’iga?

Võib olla tuleks sakslastel Poola ajalugu veelkord hoolikalt ette võtta ja kõik ohvrid üle lugeda? Ja liita sellele teistele vägisi sõttatõmmatud väikeriikidele tekitatud majanduslik kahju.

Neli aastat varasem „Töten auf Tschechisch“ (2011) saksakeelne variant.

“Pere-idüll”

“Rock-staarid” reisisid ka Eestisse???

Kõik on nõus, et avatud ühiskond ei ole avalik maja ehk bordell, mis vanade kreeklaste jaoks oli demokraatlikum koht kui paganlikud templid, kuivõrd kultused diskrimineerisid teatud rahvaid ja elukutseid, seevastu raha tegi bordelli ligipääsetavaks igale mehele, kellel hõbeseeklid taskus. Võib-olla selles ongi asja iva.

Sellest on möödunud juba 17 aastat, kui TÜ prantsuse keele tunnis prantslasest lektor, noor mees, kes tutvustas end nimega François, kõneles tudengitega kõigist moodsatest teemadest, mh homo-abielust ja lapsendamisest. Jah, juba siis räägiti lapsendamisest. Vastasin omalt poolt, et eelkõige tuleb silmas pidada lapse õigusi, sest sellises koosluses üleskasvamine ei pruugi anda talle hilisemas elus eelist, vaid vastupidiselt võib vajutada tema elukäigule stigma, rolli-mudelitest jmt rääkimata. Nüüd on aeg edasi läinud, liberaalsetes riikides homo-kooselu seadustatud, mõnes isegi kiriklik laualatus (sõltuvalt kirikuliidu olemusest) võimaldatud. Teiste seas on saanud Austraalia homo-paarid õiguse laste adopteerimisele. Ja kurjuse õied ei ole lasknud end pikalt oodata.

Esimeseks suurekõlaliseks ohvriks sai Venemaalt 8000 dollari eest ostetud soovimatu poiss-laps Adam, kelle “pereidüll” homopaariga, mille moodustasid kohalik Mark Newton ja Vietnami pagulasperest pärit Peter Truong, suutis katkestada vaid maailma kõige võimsama politseijõu ehk US sisejulgeolekuteenistuste ja Austraalia politsei koostöö, mis võrreldes pervertidega olid rahvusvahelises koostöös samm maas.

“Homo-abielupaar” elas väikeses, puhtas troopilises Queenslandi maakonnas asuvas Cairns’i linnas ja kuigi elatasid end fotograafia ja veebidisainiga, siis sellele vaatamata olid erakordne isegi seal nende pikad kodust väljasõidud: kaks kuud kodus, siis jälle kolm kuud lennus, ja nii aastaid jutti, kuni kuue-aastane poiss rattalt maha võeti. Juba kolmeaastasena oli tema esimene reisipass templitest täis saanud, kokku kuue aasta jooksul oli päikeseline homopaar lennanud 30 sihtpunkti üle ilma.

Raadijaamale antud intervjuus valetas Mark Newton, et on lapse bioloogiline isa, kes kasutas surrogaatema ja kohe esimesel katsel kõik õnnestunud. Dokumente võltsiti probleemideta ja need läksid kõikjal läbi!

“Pulmakellad”

See on üldine trend, et lesbipaarid eelistavad adopteerida tüdrukuid ja pederastid poisse. Edasi, kui juba riigi puhul, kellel on üsna karmid karantiinireeglid, läksid sellised asjad läbi, siis kuidas suudetakse valvata, et lastega igapäevaselt midagi sobimatut ei juhtu? Kes valvab? Kes vastutab nende raha-liberaalsete sigaduste eest, mis armistavad inimesi samavõrd nagu türanniad ja diktatuurid?

Seegi juhtum sai lõpliku lahenduse seetõttu, et üks osapooltest Peter Truong lõi pärast  teist vahistamist 2012.aasta veebruaris vedelaks, vangla seinad panid teda värisema nagu haavalehe, ja ta andis kodust konfiskeeritud üheksast kõvakettast kaheksale paroolid sissesaamiseks, sest omal jõul polnud politseil jaksu andmeid dekrüpteerida. Üldse oli pedofiilide konspiratsiooni aste väga kõrge. Organisatsioon Tail of the Dragon tegutses takistamatult 20 aastat, enne kui eelnevalt vahelejäänute lohakus viis detektiive Adami kannatustele jälile. Nende maja oli kaugelektroonilise järelvalve all – homopaar võis ka ookeani tagant jälgida maja turvakaameraid ja ligi pääseda kõvaketastele. Läbiotsimiseks tuli Austraalia võimudel elektrikaabel läbi lõigata. Koheselt järgnes Peter Truongi paaniline kõne naabritele. Olgu lisatud, et paar eelistas üldse väga naabrite soovidega arvestada, meelsasti suheldi naabruskonna kõigi väikelaste vanematega. Parooli alt vabas arvutis polnud midagi seadusevastast.

Ent ühe rahvusvahelisse võrgustikku kuuluva pedofiili arvutist leiti  poisist pornograafilised ehk seksuaalaktsioonis mahakraabitud palgetega ülesvõtted. Lihtsam oli esialgu välja selgitada kurjategija kui leida ohver! Ent poisil olid nabakõrval sünnimärk ja rinnal-seljal hennatätoveering. Kui 2011.aastal Los Angeles’is esimest korda nad vahistati, siis ei olnud veel seda silda ehitatud, nad säilitasid rahu. Ent kinnipidamise aluse olemasolul, tugevate ligikaudsete tõenditega, mis saadi vahelejäänud kahe pedofiili kõvaketastelt ja DVD, sest nad olid olnud 2004.aastast aktiivsed pedofiilide salavõrgustiku kasutajad, kaitse murenes ja Truongi koostöö viis krüpteeritud materjalide juurde.

Adamit hakati perverteerima ja seksuaalselt kuritarvitama, nii oraalselt kui ka anaalselt, 20-kuuselt, teda saatsid pidevalt kaamerad, seetõttu ei õppinudki ta lõpuks häbenema seda, kui “issid” palusid tal kaamerate ees esineda teiste meestega. Nimeliselt tehti kindlaks vähemalt kaheksa keskealist, tihti heal järjel meest, kellega Adam “isside pealekäimisel” suhtles.

New Yorki mainekas jurist Edward De Sear oli Allen & Overy vanempartener, ta oli abielus ja kahe lapse isa. De Sear arreteeriti 2011.aasta juulis erakordselt räige lasteporno levitamise eest nii piltide kui ka videotena P2P võrgustikus. Enne seda oli De Sear rahastanud homopaari reisi New Yorki ja ilmselt ka Brüsselisse 2011.aasta juunis, kus Adamit anti talle kasutada. New Yorki-käigust leidub fotosessioon Adami külaskäigust Broadway muusikali The Lion King etendusele ja nooblis kohvikus sponsori põlvel istumisest.

Avanenud ketastelt leidus 80 tundi videomaterjali häbitegudest. Kui poiss oli 5-aastane, seksis “isa” Mark Newton “pojaga” kaamerate ees ainuüksi ühe kuu jooksul 12 korda.

“Tõeline armastus” : 18-aastane Peter ja “50-ndates aastates Mentor”

Kuidas see võis juhtuda?

Seersant Ian Wells sedastas, et Truong ja Newton olid meisterlikud manipulaatorid, kes kasutasid gay-abielu kui kilpi. Igaüks, kellel olid kahtlused, võis julgelt olla nimetatud homofoobiks, pahatahtlikuks ja kriminaalseks inimeseks, muust rääkimata.

Peter Truong kasvas pagulase lapsena üksilduses, 14-aastasena sai kingituseks personaalarvuti, millega leidis kohe netist pederastidest sõpru. Peteri gratifikatsioon tulnud neil päevil suhtest vanemate tugevate, kenade meestega. Teda ennast oldi ära kasutama hakatud 9-aastasena vanema meessugulase poolt, ta ise käsitas seda hoolena. Ent ilmselt pole tõsi, et tegemist oli ainuüksi pederastiga, kui ta 2005.aastal seni BoyLove võrgustikus aktiivse kaasalööjana tagasi tõmbus, kuivõrd “sai oma poisi”.

Võib olla keegi ostab juttu, et ta lubas Adamit kuritarvitada naiselikust vastutuleku soovist Mark Newtonile “sest Markile see meeldis”.

Kuidas paariad kohtusid?

Neid tutvustanud omavahel mentor Robert, 50-ndates eluaastates ameeriklane, kellega ta elas kokku Austraaliast 18-aastasena USA-sse asumise järel. Koos Markiga hakati justkui rock-staaridena lastekodusid külastama, kus poseeriti rohkelt väikeste poistega …. Kuidagi tuttav tuleb ette?!?

Tibupoeg – vaata, kui armas!

Muideks, koos nendega elas Cairnsi-majas 29-aastane lastehoolduskeskuse direktorina töötav mees, kes peab oma “eluvõitlust” pärast seda, kui 2013.aastal Indianas, USA-s Peter Truongile määrati 30-aastane vanglakaristus ja Mark Newton vabaneb alles 40 aasta pärast. Politsei ei suutnud kindlaks teha otsest finantshuvi poisi väljalaenamisel, ehkki ilma sellise väljundite poleks leidunud reisidele ka mitte “sponsoreid”.

Millest jääb üle vaid kõige madalam motiiv, mis annab ühtlasi diagnoosi: kõlvatus ja psühhopaatia.  Bikonditsionaalne.

Vaata 2014. aasta Austraalia telesarja The Four Corners dokumentaali The Boy with the Henna Tattoo. (Link purunes, ent pealkirja järgi siiski netist leitav)

Kaitstud: Juma-maja ehk semantilised sõlmed?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Tuli: Nostraatilise keele jälgedel oktagoonse kalkulaatoriga?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Eesti piirid Wessexi kuningas Alfred Suure 9.sajandi Paulus Orosiuse anglosaksi editsioonis

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Kuidas homo-markii 1839.aastal Eestimaad külastas!

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Keenjus 2.0

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kui palju inimesi hukkus Dresdeni terrorirünnakus 1945.aasta veebruaris?

Kuidas oli liitlaste poolt motiveeritud just selle linna pommitamine? Idarindel edasirühkiva Punaarmee toetamine elanikkonna vaimu murdmisega. Dresden oli 1945.aastani jäänud pommitamistest puutumata, peamiselt kauguse tõttu lääneliitlaste pommiväebaasidest: esialgu jäid need lennu-ulatusest välja ja linnas ei asunud olulisel määral relvatehaseid.

13.-15.veebruarini 1945 käis linnast üle 722 brittide ja 527 ameeriklaste raskepommitajat, mis viskasid pomme 3900 tonni. Kas oli tegemist eksitusega? Kindlasti mitte! Kui palju hukkus inimesi?

25 000, 35 000 (nagu sõja järel väideti) või lausa 250 000 ehk 10X suurem esialgsest hulgast, nagu pasundas viimasel hetkel välja agoonias natsipropaganda?

Nüüdseks on jõutud kokkuleppele, et hukkunute arv jäi 20 000-22 000 vahele. Ehk mitte mingil juhul pole alust arvudel 135 000 või ka 80 000. Ent kas see muudab asja?

Kas kasutati keelatud fosforpomme, mis  sütitasid ka mittepõlevad betoonehitised, sillutise ja teraskonstruktsioonidega hallid? Tõendeid sellest pole, ehkki kahtlus pool-keelatud segude kasutamisest jääb.

Kas see oli õigustatud?

Well, Saksamaa algatas õhu-terrorirünnakud halastamatute Rotterdami, Coventry ja Warssavi pommitamistega. Saksa ajaloolaste väited, et Rotterdami pommitati sõjalisest vajadusest lähtuvalt ehk “taktikalise toetusena maavägedele”, ja Coventry oli lennutööstuse keskus, ei ole faktidega kooskõlas. Rotterdami puhul oli Hollandi armee palunud tule-rahu ja sakslased olid andnud nn preisi ausõna. Rünnati tsiviilkvartaleid linnas, millest hollandlased üritasid maaväge evakueerida. Coventry puhul purustati katedraal ja elukvartalid – ikka selleks, et mitte lasta elanikkonnal kiiresti ülesehitus-taastamistööga edasi minna. Ehk ka elanikkonna terroriseerimine oli välja kalkuleeritud mõjuna tootmissuutlikkusele.

Ja lõpuks, miks oli vaja sakslastel 1944-45.aastal Lapi sõja käigus purustada Rovaniemi ja arvukalt soome põhjapoolseid külasid, kui nad alati tarvidusest lähtusid? See ei olnud sõjakuritegelikkus?

Kallis liitlane, kes demokraatlikult Soomelt küsimata nad algul Stalinile parseldas, ei soovinud ka lõpuks jagada Mannerheimi läbinähtavaid motiive iga hinna eest säilitada Vabariigi iseseisvus ja puutumatus Punaarmee trampimisest, keeldus lahkumast, ja kui läks, siis lõhkus ja toorutses!? Peeglisse on vaja vaadata!

Rovaniemi

Sellele lisandub targutamine juriidilise ja moraalse tähenduse erinevuse üle. Kuivõrd rahvusvaheline kokkulepe õhusõjast puudus, siis asjale ei saa kuriteona osutada, küll aga olevat moraalselt selge, et anglo-ameeriklased saatsid korda sõjakuriteo tsiviilelanikkonna vastu. Mulle meenutab see tänavapättide eneseõigustust, mul on sellistega palju elus tegemist tulnud teha, mõningaid on peetud isegi paljulubavateks akadeemilisteks kujudeks, kes arvavad, et alatud võtted on ainult nende monopol, vastaspool peab ilmtingimata kõikvõimalikest rigoristlikest religiooni ja moraalireeglitest juhinduma nende kohtlemisel.

Nii V-1 kui ka V-2 projektid oli algusest peale ründe- ja terrorisõja osa, millega polnud võimalik anda täpseid lööke ühelegi linnale, küll aga jaotati sinna suuri vahendeid ja jõuti ka masstootmisliinini.

Mind teevad ärevaks sellised katsed end õigustada, nagu oleks vähe mõningate vahe-Euroopa poliitikute skleroosist (või puudulikust hariduskäigust?), rääkimata nõukogude-vene heroilisest hurraa-ajaloo visioonist.

Sellegi poolest väärivad kõik pooled ära kuulamist.

2015.aastal valmistas ZDF sündmusest dokumentaalfilmi Die Wahrheit über Dresden:

Kaitstud: “Kriminogeensuse standard”

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: