Sedelid (383): Võhi-/võsi-, võrss-/veri- ja võnnu-võõras

29. juuli 2019

Võib-olla aitab Bremeni Adami pärandatud segadust selgitada vaade eesti murdekeelte kangale. Võõrusliitega, kus võõras esineb determinandina, leiame kümmekond sõnakuju. Algkoolis õpetati (seda pede-arturid ei tea, nad ei käinud koolis), et kont-võõra puhul esiosa tuletati sõnast kontka, mis oli hästituntud sõna Peipsi-äärses vadja-ainelises keskkonnas kui “palgiparv”. Kylfingid-kalevid olid eepilised parvetajad ja puiduärimehed, kes keskaegses Londonis esinesid easterling’idena. Kont-võõras ehk parve-võõras! Kaalumisväärsete variantide sekka kuuluvad siiski ka kunde- või -gundelased, kui juurdetulijad või siirdujad, ka kansa. Kontama tähendav hulkuma ja kontsakas on vilets. Murdekaart seda siiski ei toeta, ehkki lapuline-laplane on samuti kontvõõrana kasutatud väljendid.

Ikkagi Lappe-gunde pidis siinkandis mitte piiriala märgistama vaid laplaste siirdeala, mis on ilmne Soome piirkonna analoogiatest. Võiks täiesti õigustatult küsida, et miks mitte lapi-võõras? Võib-olla üheselt osutabki sellele tšuvaššide kasutus, kus vyras tähendab venelast ehk ro’uz liiget. Mis plahvatab semantiliselt kahes suunas. Esiteks võnnu-võõras/vento-vieras ei vajaks sellist eesliidet, kui wend ja venelane oleks ajalooliselt samad. Venelane on see sama vyras (=?vorgoron) Väina jõgede geograafilises triangulatsioonis – Vana-kvislis – elavad erinevad rahvad (mida ilmselt ilma kreeklaste abita sellisena formuleerida poleks olnud võimalik). Pole raske märgata, et rahvas-ro’uz kasutatigi varem erinevate inimgruppide-hõimude hõlmamiseks teatud kindlas geograafilises ruumis. Ehk siis segunenud rahvastikku. Võnnu-võõras on tuntud eelkõige saartel ja Läänemaal ehk ajaloolises Wikkes. Kuna ülejäänud Eesti tunneb sõna võhi-võõras. Võnnu-võõras on slaavi segment ro’uz’ist, mis saavutas kultuurilise ülekaalu ja määratleb isegi tagantpoolt ettepoole seda slaavilikuna, mis seda kunagi polnud.

Vaid Kaarma kihelkond tunneb Saaremaal võhivõõraid, kuna just selles kirikupiirkonnas leiduvad Saaremaal -vere determinandiga asulad, mujal pigem erandlikult. Mis minu jaoks märgistab Wikke-rahva idapoolseid sugulasi. Tuletagem meelde, et ma töötan siin siirdelisuse hüpoteesi raamistuses, mis sobiks ka Bremeni Adami fantastilise Läänemere idakaldaga rahvastikuga. Häälikumuutusteooriaga kooskõlas saame seeria võhi/vehi/wei>veki/vokia/wikke>vesi/võisi/wizzi. Liivipoolses Sakalas seiame võisi-võõras, mis käibiv -vere rikkas keskkonnas ka võsivõõrana. Me näeme siin Wikke ja muu-Eesti vastandust võnnu ja võhi-võisiks, viimasest tuletatud võhik sõnaga, mis ei peaks üllatama meid Ugandi elanike tõrvamise taustal naabermurretes.

Mõnikord proovitakse või-võhi-võis seeriat täiendada ka vörsi-võri ja veri-võõraga. Tuletagem siiski meelde, et veel 16.sajandil oli Tweri asemel Ot- või Vod-were, mille rööpvorm Ut-gardiana annab soovituse, kuidas interpreteerida vere-veeru vooruna “linnamägi”. Ma siiski nii lihtsalt alla ei annaks ja seostaksin -vere determinanti just verega, skilfing-kylfing jumaliku verega, mis uhkelt end maakangal jumal (r) Od+in>Toin’i järglastena markeerida soovis. Võrsi-võõras Arjus ehk väikeses Arosias peaks minu hinnangul näitama, et nende identiteet oli kõige enam segu, ent pigem eraldiseisev.


Sedelid (382): Maassingi-keel?

28. juuli 2019

Kui reverteerida ehk (r) ma+assing>amassing, siis saame tõepoolest amatsoonidele lähedase nimetuse, seda enam et sellisele viimsele pesale Läänemere ääres on Erudiitide toimetistes juba ammu viidatud. Kreeklaste teada pärinesid amatsoonid Väike-Aasiast ja olid olemas juba Trooja sõja ajal, kui ilusa Helena vabaduse nimel seisid kõrvuti Hektoriga parimate hellenite militaarsportlaste nagu Achilleus vastu. Mis tüvest nad algselt olid, see on ebaselge – on pakutud ka, et osa kurde võivad olla esikrahva, mis pooldus, järglased või siis otsustasid erinevatesse suundadesse rännanud kimbrite üks hõim naasta vanale kodumaale, mis oli nüüd sküütide meelevallas. Ent ka päris-hellenitega tugevas kontaktis hõimusegment ei ole välistatud. Igatahes need naised teinud Herodotose teada sküütidega liidu ja sealt Tsaritsõni kandist (vahepeal Stalingrad) alanud segakeelne Sarmaatia, kuivõrd väga tõenäoliselt olid amatsoonid siiski indoeurooplased. Me võime eeldada just väga tugeva dualistliku liidu puhul suuremat keelelist osalust sõnavaras kui tavapäraselt. Amatsoonid käisid jahil aga ka ilmselt kirjeldasid algmeditsiini kaudu vähemalt taimi omakeelselt. Seega mitte ainult jahisihtmärkide vaid ka õistaimede ehk lillede erinimetused võivad selles järglaskeeles kanda nende pitserit. Eesti etümoloogiasõnastik pakub, et lill on “häälikuliselt ajendatud” ehk onomatopoeetiline moodustis a la sulisemine-vulisemine-vilin etc, mis võib kaugetes keeltes rööpselt oma fonofiilia kohaselt korduda.

Siiski kreeka louloudi, neist põhjapoolsete makedoonlaste lulja ja kreeka-vallahhide lilici osutavad, et see sõna läheb kaugemasse minevikku ja võib olla kirjutatud ka hunnide mtDNA-sse. Eesti keeles leidub selle mõiste jaoks Hungania ninn, Järvamaa kann, ehkki kukk-sõna kasutatakse Vaivaras kitsamalt õie jaoks.


Sedelid (381): Neeru ja kõhu-mõisted eesti murderikkuses

27. juuli 2019

Ehkki Karl Ernst von Baer (1792-1876) märkis, et eesti keel olevat anatoomiliselt sõnavaralt vaene – soon käinud nii arterite kui ka kõõluste kohta – siis murdekeelte tüverikkus pigem kummutab sellist lähenemist. Kõige parem näide on kõhu mõiste, mida varem kirjeldanud ka kere-sõna, mida kaasajal kasutatakse kehalise terviku või kitsamalt torso jaoks. Pugu, pusu, hõõtsik-eetsikas, magu ja pari mahuvad kõik kõhu kui üldmõiste alla. Teises tulbas on välja toodud sobivused. Et kere sobib türgi ehk Volga-taguste türgi rahvaste karin/qorin tüvega ei tohiks üllatada. Lõuna-Sakala pari-parikas klapid Lõuna-Ameerika aymara puraka, malai perut aga ka portugali barrigo’ga. Sarnase fonofiiliaga jakuudi biar kasutatakse maksa jaoks etc. Hõõtsik tundub haruldane sõna. Ent jällegi ynga-ketšua hiqi on lähim klappija.


Sedelid (373): Sui=sve=чу=suom?

18. juuli 2019

Kaldutakse arvama, et vadjalaste 18.sajandi pärimuses esinev eristus tšuudide ja tšuhoonetsite vahel on kunstlik ja hiline ehk põhimõtteliselt igal juhul mõlemal puhul tšu-eesliide on samasugust päritolu. Ma ei kavatse loobuda kuninglike sküütidest transformeerunud thiudans-teooriast, millele rajas aluse Herodotos, kelle teada põhjapoolsemad neist a.on vapramad-metsikumad, b. kipuvad ülevalt alla, lausa kui teenijate peale, vaatama lõunapoolsetele, mille poolest peetakse neid kuninglikeks. Eponümaatika ajaloos on äärmiselt keerukas nähtus, samas pole alust kahelda, et Herodotose Tanaise-Vanakvisli tagused voudiinid – punakasblondid ja helesiniste silmadega metsasküüdid – on kõigi läänemeresoomlaste esivanemad. Et osutusilming võib muuta algselt teistsuguse päritoluga nime, eriti kui sõnavaras sarnased mõisted külgnevad, ei tohiks samuti olla uus tähelepanek. Ühelt poolt ürgne asupaik ja rituaalne funktsioon kinnistas teatavale rahvale varasema nimetuse thiudans>tšuud, teiselt poolt nomaadleva osa esinemine arendas uue tähenduskihi, kus tšu- pole enam teatav iseloomulik tööriist või kohtupidamissau, vaid kirjeldab mitte-kindla elupaigaga nomaadide välisilmet. Leedu Šviesa ja slaavi Światło-Свет-Svetlo-Світло kasutatakse valguse jaoks, ent need kõlbaksid ka “heleda” või valge tarbeks. Ehk tšuhoonets eksonüümina on Germaania põliste slaavlaste nimetus heledatele soome-ugri naabritele. Slaavlastel on kindlasti valge olnud alati ka põhjakaare jaoks, näiteks. Tavapärane, klassikaline 19.sajandi diskursus, olen seda ka refereerinud aastaid tagasi, taandab nii finn’i kui suomi via indogermaani fen-veen “soole” – sellisel viisil laplased ja soomlased on üks ja sama rahvas antiigis! Mina seevastu pakun siin, et sui-ones ja sue-hans on esiliites, olgu tähendus milline tahes, see sama suo- või suom– millest moodustatakse soomlane või soome.

Enamgi, eesti murretes senini kasutatav soum-saum võib olla sama päritolu, mis kirjeldab valget pealiskihti ehk kreemi või valget vahukorda. Aga sobib ka lainealuse maa rahva kirjeldusena või ookeani lainetest maale astunud mütoloogilise alg-kreatuuri (a la Veenus) jaoks. Seega suioonid Tacitusel on need sama suo-m-laste esivanemad, kes omavad rituaalset ühtsust idakalda eestlastega ja kelle kultuur-geenid täienesid volgasoomlaste Euroopa poole liikumisega 4.-7.sajandini. Slaavi Čuchna, Čuchonec ja Čuchar puhul kaldutakse kaasajal arvama, et esimesed käisid eestlaste kohta (aga mitte setudel) ja viimane kirjeldas vepslasi kitsamalt. Ma pakun, et honi-huni ja -ari funktsioneerivad samasuguses tähenduses “mehe, inimese” jaoks ja võivad olla volga-doni piirkonna ÜLD-etnodeterminandid, seda enam, et kaivani vepslaste kohta on ilmselt see sama kveen Arosia vallutajate ja põhjaüldrahva jaoks! Miks seal häälikumuutus on läbi viidud, et korraga tšu- ja kve- (k>š), mõnel puhul paikne eluviis ja geograafiline kapseldumine tekitab vajaduse ühest kaks teha, seda enam, et läbikäimise vähesus kilde teineteisest on sürjutanud. Analoogia gootide ehk gottones rööpvormidega peaks seda pointi tõestama! Tabel on esialgne ja ma pöördun selle üksikasjade juurde veel tulevikus tagasi. Loomulikult Skanza/Skandi-navia<kansa tõstatab intriigi Coda-novia osas, kuivõrd see sialdab osutust gootidele. Kas ikka ei peetud silmas kimbrite Jüüti poolsaart või kuna siis astusid Gota-gootide asemel kansa-hansa?

JÄRGNEB


1001 Stirlitzit (5+): “No-no-no!!!”

18. juuli 2019

Kolmanda alapeatüki lugemisel võivad asjaosalised, ohvrid, olla õigustatult pahased – “mis tõuklemine, ta lõi jalaga, valetas ja tahtis, et kagebiit kuseks meie vanemaid!” Ja täiesti õige! Löömisi olnud lausa mitu, aga vaid korra ma ka parajasti nägin kogu situatsiooni pealt ehk ka jalaga virutamist, kui tüdrukud rõdu alla olid kogunenud järjekordset nn lessonit foneetiliselt jäljendama. Elasin teisel korrusel lõunapoolses toas ja ilma väikest pinki jalge alla asetamata üle rõdu ääre vaatama veel ei ulatunud. Tsõganipoiss lõi ühte innukamalt itsitavat maassingi* jalaga ja kui lapsed kooris käratsema hakkasid, siis väitis välja tulnud KGB-seersandile vastupidist – tüdrukud solvasid, provotseerisid ja löid teda jalaga! Ent ka lapsi julges KGB-Perseauk väärkohelda. Ta oli tegelikult üsna arg, kes pelgas isegi kaheraudsega pardilaskjaid saati siis Kaitseliidu laskespordi legende, neist mõned lasid Kuubal Komissioonimajast (?) märki nii maismaalt lainetuses kolmes suunas liikuva märklaua pihta kui ka 4D ehk paadilt paatmärklauale, kus hõljub-liigub ka laskuri jalgealune. Kaldele tuleb au anda, et ta siiski vähemalt adus sellise tabamiskunsti olemust, ehkki parasiteeris vaid Punaarmee jõuga loodud okupatsioonireaalsusele. Kui see olukord oli lõppenud valetaja kahjuks, siis tuli üks emadest ja tänas, sest senimaani ma olin hoidunud kedagi julgustamast. See on täiesti uskumatu millise väärkohtlemise koormaga Eesti Vabariik ühel KGB-tsõganil lasi vanaduspõlve venitada ja kas te tõesti Kadriorus arvasite, et psühhopaadil võivad olla süümepiinad?

* (reverteeri esisilpi)


1001 Stirlitzit (5): Kuidas ma kuulsin ühest progressiivsest rahvast!

17. juuli 2019

Mida võib siinsetele mälestustele ette heita, see on jutustamise mõnu puudumine. Alati on olnud kirjeldatud polü- või dialoogid pikemad ja nende lohisemisele vaatamata on neis alati esinenud Monty Pythoni lendavale tsirkusele omane tüütu absurdsus. Lisaks KGB-Perseaugu onutajatele leidus ka lausa intiimgrupp ehk isatajad. 5.keskkooli kileäss onutamisele (Ma saan onu soovituskirjaga KGB kooli, ma ei pea minema armeesse…! etc) vastas Karumaa üsna teravalt (Mis onu? Ta pole sinu onu! ……), siis silmas minu pilku ja kõlvatuvõitu muige järel siiski eraldas-juhtis vanemad ettepoole ja nooremad tagapoole. Nii et minu start oli 15 m joonest tagapool.

Samamoodi Felix Munoz’e puhul nn major Kalde (tegelikult seersant) parandas end äravalitu aastate osas mitu-mitu korda, mis tagant järgi mõeldes, 4-aastase poisi ees, oli kummaline. Kütt-Eikelmannide Kuuba kodust KGB järelvalve alla sattumisel oli raske mitte märgata, et võrreldes eelneva peremehega tundus isegi lapsele KGB-Kalde rumala inimesena. Ta hakkas seletama, et vanemust tuleb austada, see olevat suguvõsade reegel. Vanemal olevat õigus, mis meenutas mulle “vanemõe meelevallaga” kurdijobu, kes külalislahkust kuritarvitas ja Peremehe asjades sorimise pärast tänavale tõsteti. Ent ta kõneles sellest vanema mustlaspoisi foonil, mis oli kummaline – ma ei kuulunud tema suguvõsasse ja mõni aeg varem oli mulle seletatud, mida tähendab, et vanust loetakse minu puhul Nigul Kütist. Selles plaanis olin ma, lugejale arusaadavatesse võrdlustesse tõlgituna, Lennart Meriga ühevanune (Georg Meri sünniaasta oli 1900). Anaal-Stirlitz seletas, et kümme aastat vanemat tuleb austada vaid vanuse tõttu. Siis ta kuidagi mõistis oma viga. Ta koperdas veel seitsme aasta taha kuni fikseeris nelja-aastasele narratiivile, mille poolest “Felix” olevat minust vanem. Kui ma sellest kummalisest eneseparandamisest Üllele edasi rääkisin, siis pakkust ta, et ju vana isegi täpselt ei teadnud, mis tagantjärgi on mõlema puhul ebausutav. Vanemad mehed, keda posikoinimine moraalselt solvas, lärmasidki, et see poiss pole 9-aastane, vaid palju vanem ja vaid kaks klassi selle ea kohta koolis käinud! Mida Kalde pareeris ütlusega, et mustlasmehed küpsevad kiiremini nii kasvult kui seksuaalsuselt! Neid olevat vaja ka seksuaalselt alistada või taltsutada, et nad perverdiks ei kasvaks!!! Tema teadvat, see olevatki tema kutsumus organites vähemustega tegeleda!

Mustlaspoiss minuga otsesuhtlust pidada ei tahtnud, see oli ka üsna tavaline, et juba kolmeaastast erinevust peeti veelahkmeks, tavaliselt tunnistasin kaks aastat vanemate ja tema vahelisi kõnelusi. Ühel puhul küsiti tema tausta, ta seletas, et temas on vaid veerandeestlast, enne olevat ta isegi lätlane, ent enamusvereliinide tõttu eelistaski ta olla tsõgan, sest “mustlased on progressiivsed!” Ja eestlased? “Eestlased on natsionalistid!”, vastas KGB-Perseaugu kaitsealune. Kui üritasin seletada, et ka mulle olevat midagi öeldud, siis parandas mind selle jutu järgi, mida onu olnud talle ausalt öelnud. Minus polnud tilkagi progressiivsust, vaid ainult itaalia fašism! Ikka mäletad veel, Pederast? Aastaid hiljem kohtasin ma teda jälle Tammelinnas, ta käis pikki Raudtee tänavat koos vanema ja ülikarvase tsõganimehega, kes teda suurema aja saatis, sest kõik teadsid, milline partnerluse vorm on kõige progressiivsem!!!


1001 Stirlitzit (4): Kuidas oli selle sitavarese nimi?

6. juuli 2019

Ma võinuks sellest kirjutada ka Elust ja spordist rubriigis, kui Tartu suurkooli võistujooksmist poleks saatnud järjekordne anekdootlik KGB-haisuline lugu. 1988.aasta aprillis käsutati Tartu 5.keskkooli (nüüd Tamme kool) viie-nelja vanema aastakäigu õpilased ehk keskkool+põhikooli vanemad klassid Tamme staadionile 2km jooksma. Tütarlaste ja poiste distantse joosti eraldi. Puud polnud veel lehtima hakanud, ent päikese käes oli +10-13 C ja ma panin jooksurajale minekul lisaks dressipükstele vaid käisteta vesti paljale ihule. Minu mäletamist mööda oli kaks suurt jooksu pluss luuserite vigadeparanduslik topeltlohutusring: raudteepoolsete nurkade lõikamisega vahejäänute ajad tühistati ja nii pidid nad leppima kehalises kasvatuses haruldase mitte-rahuldavaga või jooksma sellel päeval kokku ca 4km!

Oli kiirem ja aeglasem jooks. Kiirema jooksu läbijad hõivasid kolm esimest kohta – kõik olid ka aeroobsed treeningsportlased, suusatajad-kergejõustiklased, kes 4-5 korda nädalas treenisid ja suvel lõpetasid kooli. Aeglasema jooksu võitsin mina, põhikoolilõpetaja, ja platseerusin kohajagamisega 4.-5.positsioonile vmt. Mis ei tähendanud, et ma teisi abituuriumi kergejõustikutegijaid konkreetselt selja taha ei jätnud. Lootsin joosta alla 7 minuti, see mul ei õnnestunud ja aeg ca 7:10-15 ei pakkunud mingit rõõmu. Jooksutrenni ei teinud enne ega ka mitte pärast 20.eluaastate lõpuni.

Anekdoot seisneb aga nii rajale minemises kui ka selles, miks sellist üritust keskkooliajalgi enam ei korratud. Kui seadsin end stardijoone taha, siis üks piinlikult korrektses kiledressis ja tossudega spordiäss kõnetas mind, et kas ma ei saaks esineda teises jooksus – mis saab siis, kui me ühele pildile satume?! Kehalise kasvatuse õpetaja, see pidi olema Karumaa, ütles, et kõik jooksevad koos nagu vene armees! (?) Kilemees kohustus oma riskiga leppima. Esimene ring tundus esialgu üsna kõva tempoga, jäin keskmike hulka ja staadioninurki läbisin nagu alati korrektselt. Teise ringi alguses tundsin, et saab joosta küll, kuni maadlusmaja juures tundsin, et tempo on liiga madal ja kiirendasin. Teise ringi keskel möödusin ühest Kolsarist ja ees oli veel mõned minejad. Kõige naljakam oli viimase nurga kohal taaskohatud kiledressis luureässa jutt, et “läheme koos finišijoonele!” Loomulikult ma sellist hülge juttu uskuda ei saanud, ja nagu selgus, siis jooksin teise ringi individuaaltempos kiiremini kui esimene. Ent abituuriumi kileässal oli varuks ka kavalus! Kui ületasin joone, siis kuulsin vaid ühte aega ja mõne aja pärast alles hüüti välja järgmine. Ent järelejõudnu teadis, et suures jooksus nägude järgi aegu kokku ei pruugita viia, loeb kes oma sedeli esimesena tüdruku kätte pistab: kui kõndisin, siis kiirustas ta minust veel mööda ja pistis nobedalt esimesena sedeliruudukese kehalisekorralduse esindaja pihku!

Üritasin õiendada, kuni õpetaja Kirss teatas, et oli lausa fotofiniš! Kokkuvõttes see polekski olnud nii oluline. Ehkki ikka lootsin, et USA-s on keegi veel elus ja ka kuuleb, kuidas minu süda endiselt lööb Eestis! Hiljem mulle selgitati, et kiledressi mees elanud aasta siin ja see järel kaks seal, ookeani taga. Aga kooli ta millegipärast ikkagi ei lõpeta! (?) Esimene eakaaslane oli teises kümnes ja “Rauli”-Ivani aeg oli 18-20. (mis polnud paha ca 130 arvesse läinud osaleja hulgas), millele reageeriti koolikomsomolis pussulaskmisega, et ei mingil juhul ei saa me olla vennad, kui geenid nõnda erinevalt välja löövad! Tõsi, kes veel võidab kõik jooksud ja tõukab rinnalt 200kg? Igatahes keskkooliajal sarnaseid kokkutulemisi enam ei korraldatud, sest eeldatav parim olevat ammu teada, kuivõrd kõik eesolijad olid veel samal aastal eest ära läinud!


1001 Stirlitzit (3): Juubilaride edulood ehk “just nineteen”

4. juuli 2019

Kuidas veel Eesti Vabariigis sai KGB dokumente ja isikutunnistusi võltsida? Teha anaalmajori perselemmik kuus aastat nooremaks!? Minu juhtum ei ole võrreldav sellistega. See oli üldiselt teada, et ma olin tegelikult sündinud 1973.aasta hilissuvel ja 22.2.1974 oli mälutehniline lihtsustus, sest enne neljandata-viiendat eluaastat pühitsesin sünnipäeva teisel kuupäeval ning võinuks vastamisel hätta jääda. Ma pidin rohkem kui pool aastat pimedusse vaatama sellepärast, et KGB terroristid mu Guantanamo’st, kus kaotasid kohtuprotsessi Kütt-Eikelmannide vastu, kaasa võtsid. Ma olin siseruumides kinni, väljakäimisi ma sellest ajast suurt ei mäleta, küll aga seda, kuidas vene okupatsioonivõim KGB vastuluurena väärkohtles EW kodanikke. Nad tahtsid oma lubatud raha ikkagi, murda vana EW ohvitseri vastupanuvaim ja näidata, et nad ei tulnud tagasi tühjade kätega. Et ma oma esimesed aastad olin elanud USA-s, see oli nii hästi teada, et kui 1989.aastal võitsin Vinnis ENSV noortevõistlused ähvardas konkureeriv noortetreener seal samas kohapeal Kaimu Keerakut kolleegide ees tõe päevavalgele toomisega, sest sünnikuupäev sõitis päevadega võistlusse sisse. “See ei ole tema viga!”, teatasid samuti pühendatud. Ja neid ei olnud vähe. Ma võitsin noortespordis rohkelt auhinnalisi kohti ka lausa 3 aastat vanemate klassides, kui keegi suvatseb kahelda. Ent kui 21-20.aastane osaleb kuni 15-aastaste võistlustel?

Ma olen juba kõnelenud, et 4-aastasena kõige vanemana osalesin siin, ENSV-s, mingil USA-sse adopteerimise konkursil, mis pidi olema algselt ülekohtutegemise tasandamine, ka tagasiandmine, ent KGB anaaljulgeolek otsustas enda lemmiku ettepoole seada. Selles vestluses “me-panime-talle-nimeks-Felix-Munoz” üle, õigustati valikut vanuse-eelisega! “Ta käib teises klassis … tal on tähed selged ja saab kohe hakata inglise keelt õppima”! Persemiilits parandas end, et soosik oli viie asemel minust neli aastat vanem, mis tegi Munoze sünniaastaks 1969. KGB ametnikku ei huvitanud see, kas ma olen US kodanik, kas mul on Kütt-Eikelmannide sotsiaalvõrgustikud USA-s, millest ka minul reaalselt kasu oleks, ja et ma suhtlesin mammaga ainult inglise keeles. Oleksin ka itaalia keele kiiresti selgeks saanud. Ježiidid ei pidanud veneverd heaks, ja kui ta mulle preestri sõnu venelaste kohta kodukeeles tõlkis, siis kasutas sõna porco! Näed, meelde jäi! Ja tõsi, sm Kalde määratles end venelase ja kitsamas ringis ka tsiganite kogukonnaga seotuna.

Alguses mulle kuidagi ei seostunud, kellest persemiilits nõnda kõrgel arvamusel oli. Siis meenus trepikoja esimesel korrusel KGB-korteris elanud üks kooliealine mustlaspoiss, kes alguses mõnikord käis, ent kui mina teisel korrusel elasin, siis sisse kolis. Anaalmiilits tegi talle avatud akna all perse. Kui ma üritasin kellegi vanema poisiga koos tema suhtumist sellesse teada saada, siis vastas mustlaspoiss, et “mis see siis ka ära ei ole!”

Aga kümnepealine lastekamp, kõik minust kõvasti vanemad, ennekõike vanamurde-ealised tüdrukud, passisid akna all, kui KGB-korterist järjekordsest innukast seksuaalaktist naiselikku anaalnuuksumist kostus.

Vaatamata naiselikule olekule, läks Munoz vanemate tüdrukute narrimise peale närvi. Ta ka arvas, et suur kasv annab talle eelise, väljus majast ja hoovis arenes tõuklemisega konflikt, mille puhul Munoz üritas KGB ohvitserilt valetamisega abi välja petta. Mina tunnistasin seda tüli rõdu pealt, ja aitasin valetaja paljastada. SIIN ONGI MOTIIV! Mida Veiko Palge temaga nüüd ühes kambas teeb?

Igatahes Munoz kolis tagasi puumajja, kuhugi raudteeäärde, kuni saatus talle Kütt-Eikelmannide arvelt naeratas. Ent sellest piletist oli talle vähe abi nagu me tagant järgi teame.

Teine variant ei saanud nõnda efektne ja hoogne nagu esimene, ka üksikasju on vähem, aga neist asjadest korduvalt kirjutada pole tegelikult mingi mõnu, üsna tüütu, sest selles majas elas üsna haritud ja heade sidemetega eestlaskond. Enamgi, anaalmiilitsa pedofiilia peale tehti korduvalt kõva häält ja skandaale – kõik näevad ja kuulevad, ent asja ära ei lõpetata! Nõnda nüüdki, sest ÜLKNÜ ja geneetilised politrukid peavad normide järgimist – sina ei tohi valetada -, vaid teistele kohustuslikuks!


Sedelid (363): SU koduloomad – niidu-elajad

3. juuli 2019

Esmapilgul on raske seletada, miks indoaarialastel ja indoeurooplastel on veiste ja hobuste osas enam kokkulangevaid kasutusi kui soomeugrilastel – kui nad kunagi nomaadidena hooajaliselt metsapiiridel liikusid, siis oli see väga ammu ja pigem konföderatiivsena, igaüks oma supikatla ümber. Suur-Sküütia Esimeseks konföderatsiooniks, pärast kimbrite hargnemist kodusõjalisest stepist mitmesse suunda, saab lugeda Herodotuse kirjeldatud pärslaste suurmonarhi Darius I Sküütia-kampaaniaga 513 eKr kujunenud olukorda manööverdavate nomaadide koordineeritud sõjanõus. Liivi erzol näib olevat vastupidises grammatilises suhtes poola ogier “täkk”, millele on balti keeltes lisati nimisõnasufiks: (r) er+zol<<ogi+er? Türgi rahvastel võtab see aygir-aigru etc kuju. Sama pehmenenud (g>ž) häälikuga sõna esineb volgasoomlastel maridel-vodmurtidel oži. Soome ori, mis on vadja tavakasutus, kasutati ka Eesti murrakutes, kus jaati oli tundmatu (?). Ungari kanca “mära” võib olla taandatav indoeurooplaste universaalsele cunte-kunta etc tüvele, sarnane sõna kandi-kannastik oli kasutusel lehma suguelundite kohta Kuusalu kihelkonnas. On huvitav, et vadjalastel on hobune olnud n.ö naissoost sõna, sest erisõnana kasutatud seda ka emaste kohta, mis klapib taani-norra hoppe “mära”. Liivi keu leiame ikka veel lätlastel keve‘na, mis see sama sõna, mida kontinentaal- ja insulaar-saksid kasutavad lehma jaoks cow-kuh. Kes on Indias gaya?

Kohiloomade nimetamine indogermaanlastel Wallach-Vallak tuleb algkodumaa loomakasvatustaseme hindamisest, kuna prantslased nägid asja ülemvõimu võtmes ja nimetasid neid hongre Ungari järgi nagu siinkandis professionaalseid kohitsejaid ungruteks.

Täistabamust pakub jällegi inca-ketšua chiku “vasikas”, mis üksühele ungari csiko‘ga “varss”. Nende sõnatüvede semantilist asendamist näeme ka volgasoomlaste osas: näiteks ersad kasutavad vaš varssade tähistamise jaoks ja ungarlaste borjak (b>v) on ilmselt see häälikumuutuslik vorjak-varsak. Kas vadja vazikkõ on selle sama sõna eesliitestatud arhailisem variant pole päris ilmne. Ärga-(ärtše)-erke on ilmselt sama reverteeritud ungarlaste ökör: (r) liivi ärga><ökör.

On ilmne, et slaavlaste byk-bõk etc on laenatud soomeugrilastelt – küsimus pole ungarlaste biku‘s vaid pikku-piku sõnakasutuste universaalsuses vadjalaste, kes on otsesed Herodotose vudiinide (ka budiinid) järeltulijad, pruugis.


Sedelid (362): Kodu-universaalsus

2. juuli 2019

Erinevate läänemere ja volgasoomlaste kasutuste võrdlemisel ei tõuse mitte maja-sõna eksklusiivse või levinud tüvena vaid kodu või koda sõna. Maja asemel kasutanud liivlased jel sõna, mis sellisel kujul on ilmses häälikumuutuslikus vahekorras slaavi žõlle sõnaga valgevenelastel. See liivilikul kujul jel-sõna võib olla ka see maagiline -jala järelliide saarte murretes (Mustjala etc). Liivlaste kodai, ersa kudo, mari kudo, vadja koto, udmurdi kutir (laiem “talu”), mis näiliselt katkeb vaid ungarlastel, kus esineb esihäälikus pigem h kui k (nt hat “kuus”), ehk haz (k>k/t>z). Pigem h kui g/k iseloomustab samuti indogermaanlasi (hahn>kana etc), millest hus-sõna kuju. Slaavlaste fonofiilia on selles mõttes isegi lähedasem: bosnia kuca ja serbia Кућа, kuna kreeklaste Κατοικία ja isegi romaani keelte casa jt asuvad vahepeal. Kodu-sõna on vana ja Euroopas üsna universaalne. Huvipakkuv on liivlaste tal-kasutus – pigem maarahva jaoks kui objektkeeleline osutussilp. Hoov-õu, millest esimene on levinud Võrtsjärve idakaldal, kuhu on paigutatud Kungthal ja isegi muinasjõukas Kungla, eelistatakse hoov sõna, mis on üsna vahetus laenuvahekorras indogermaanlaste hof’iga, siis teist – õu -, mis on üsna lähedane türgi ev “maja”, kasutatakse Hugenhus-Hunganiast väljaspoolses Eestis! Soome ovi “uks” on näib tulenevat lapilähedusest ehk telgi-ava‘st, mitte sõnadest tarastatud piirkondade jaoks.