Elmar Sula surnud!

31. juuli 2020

Elmar Sula oli Tartu 5.keskkoolis füüsika õpetaja. Enam ei mäleta, kas ta õpetas ka keskkoolis ühe semestri, põhikoolis kindlasti, ka asendajana. (Tsõganov teda ei mäleta, sest põhikool jäi enne pooleli ja lõpetamata.) Provotseerisin teda kineetilise tomatiga – kas see ikka saab betoonist läbi minna! Muidugi ma teadsin sellest, et see vaakumis on võimalik. Maistes tingimustes aga laguneb juba enne sobiva kiirenduse saamist. Mul on temast ka teisi mälestusi, kaebealusena, millest ta tookord auga välja tuli, ent teatavad kollektiivi elemendid temast ikka jagu said kokkuvõttes ja ta pidi füüsikaõpetajana nõukogude ühiskonnas osalemist pikendama.


“Sõrmuste isandad” ehk Bósa ja Herrauðs´i saaga

29. juuli 2020

Bósa ja Herrauðs´i saaga esimene käsikiri pärinevat enne 1350.aastat ja see on üks vanimaid omasuguseid nn infotarvikule kantud pulmapidustustenaljandeid. Saaga sündmused leiavad aset 760-95, mis hõlmab ajavahemikku, kus leiab aset Bravalla lahing (770) ja lõpuks sünnib Herraudsi pärija Ragnar Lothbrok (795-845). Jutustuse konstruktsioonis ja semiosfääris annab aimata 20.sajandi meediarevolutsiooni, mis kasvatas indogermaanlaste kultuuris tuure just sõnapaari seks ja vägivald ümber. Baga-Bosi (nagu Paha-poisi) seikleb Läänemere idakallastel kolmes detailselt edastatud ehk pornograafilises episoodis noorikute sängides ja kingib igal korral libeda vastutuleku eest kuldsõrmuse. Abiellub ta seevastu Bjarmalandi kuningatütre Edda´ga, mitte lahkete, ilmselt soometõuliste, talutüdrukutega. (Dr Leo Luks võiks tundliku sulega viikingikultuuri jõuliste kujunditega kaunistatud, kokku ca lehekülje pikkust, erootikat uurida ja edastada teadmised Põhjala ürgseksualiteedi ebanihilistlikust püsivusest laiemale lugejaskonnale mõne Eesti kultuurväljaande vahendusel.)

Saaga peakangelaste-kamraadide Bosi ja Herraudri tegevus keerleb pärimise, väärimise, isaheakskiidu ja kuninglike abikaasade leidmise ümber. Kellele ei ole tekst kätte sattunud, siis olgu lühikokkuvõttena järgmine siia lisatud enne põhiargumendi juurde minekut. Ida-Götamaa kuningal (ent võimalik ka Gotlandi kuningal) Ringil on kaks poega. Esimest abieluvälist last ta armastas sõltumata Sjödr´i ehk Dengelpunga omadustest, kuivõrd ta oli lojaalne ja tegeles edukalt riigi jaoks peamisega – maksude korjamisega sõltlastelt. Smalandia ehk kardetavasti soome juurtega kuningatütar Sylgjyga saadud poeg on spordimehevoorustele vaatamata vähem hinnatud. Mõnes mõttes meenutab lugu hilisemat Itaalia normanni Robert Guiscardi poegade Roger Borsa ja Bohemundi vahelist rivaliteeti. Tumedavereline Bosi oli legendaarse viikingi Tvauri poeg, kes suurekasvulisena ja temperamentsena suutis paljusid mängude käigus haavat – ühel murdis käe, teisel jala, kolmandal lõi palliga välja silma. Kuni kuninglik ihukaitse relvad haaras ja teda lihtsalt läbi pista tahtis. Herraudr astus kamraadi eest välja ning viis lindprii viie vana laevaga maalt välja: nii mindi Götamaalt Taani ja Saksamaa rannikualade suunas (Põhjamerel?), kus viie aasta jooksul mööda Põhja- ja Läänemere rannikut rüüstati ja sõdimisega end toideti. Siis aga otsustas Sjödr minna makse võtma Bosi isalt. Kamraadidel oli kokku kolm laeva, kui asi ilmseks tuli. Torm ajas laevad lahku ja kui Sjödr Austurwegrist ehk Eastlandi poolt Vindlandi ehk WeonodSysseli tuli, siis kasutas Bosi ainukese laevaga võimalust ning esitas väljakutse kuninga sohipojale. See jäi tapluses alla. Kuningas Ring aga ei kavatsenud asja andestada ja vaid nõid Busla sekkumine päästis Bosi hukkamisest. Kamraadid pidid maalt lahkuma või mitte enne tagasi tulema, kui on mere idakaldalt kätte saanud hiigelkotka või Tulilinnu-Pääri kullatud muna. See oli raske ülesanne, sest nendest aladest ei teatud midagi. Nad maabusid inimeste elukohtadest eemal paika nimega Vinuskogr, mis võiks olla tõlgitud Väinamets vmt. Bosi kasutas mehelikku võlu ja pärast vastastikusel nõusolekul aset leidnud vahekorda idateelase Hoketilli (Hakjala-Ohhekatko/Odenkatken-Ohhokatko?) majas sai kohalikult noorikult informatsiooni, kuidal Jomala-templi juurde pääseda ja mis neid ees ootab. Infosõrmuse jagab Bosi sealmail veel ühele noorikule, kolmanda saab Austurwegri idanaaber Glaesivöllumi talutütreke.

Tuleb välja, et Austurvegris võisid templiteenijad, ka preestrid, olla sõltlased-trollid. Nad mõrvavad jälgilt hallis rõivas lehmatooja trolli, tapavad Tulilinnu koos Ülempreestritariga, riisuvad väärisesemed, päästavad kultuse orjaks tehtud idakuninga tütre Hleidi (Leida?), leiavad muna ja panevad hoone põlema.

Ilmatu kõva saagiga koju jõudnuna, millest ainuüksi templikate vastanud Kreeka mere enam kui kolme laevatäie väärtusele, järgnes leppimine Ringi poolt, seda enam et kaks talve oli möödunud. Ent sellel ajal, kui Bravalla lahing kõik skandinaavlased enamasti kodust ära viis, tuli Glaesivöllumi kuninglik laevastik 22 laevaga Hleidi-Leidat otsima. Kuningas Ring ei tahtnud noorikut välja anda ja Austurwegi poolelt seal teenivad maakaitsjad-land-varnarmenn Hraerek ja Siggeirr tapsid terve ihukaitseväe ning seilasid tagasi Glaesivöllumi.

Lahingust kuu aega hiljem tagasi tulles nägid kamraadid sündinut ja 30-mehelise kiirjõududega otsustasid pruudi tagasi varastada. Ehkki iga sadamat ja linna valvati, suures lossis olnud 100 uksest iga juures kaks meest valvamas, suutsid nad Siggeirri pulmade pidu segada, jällegi Bondi-kombel voodis ammutatud nooriku tarkuse varal: muusik Sigurd nüliti selleks, et vembumees Smidur tema nahaga pillimeest saaks mängida (“Sigurd”) ja suure joomingu haripunktil löödi kuningas Godmundaril kolm hammast kurku, et siis akende kaudu pillikeeltesse mässitud Leida maapinnale viia ja sealt piraadipaati põgeneda.

Teel koju Götamaale leidus hargnemispunkt, millest teise teega saanud Austurwegri. Baga-Bosi läks sinna kuningatütar Edda järgi ja kuldpärlitega (?) õnnestuski tal eunuhh Skalkr (kolge on murdes kurikas (Mihkli) tappa, kes seisis nuiaga viimase pruudiviimise teel. Ebaausas heitluses said kamraadid purunenud kilpide jmt kiuste kahekesi munadeta orjast jagu, kui köiega kägistasid ja tammepuu otsa riputasid. See on võtmeline koht, mis viitab, kus see Biarmia asetsema pidi või tuleb kogusüžeed võtta vitamiinivaeguses Islandi kalurite fantaasiana.

Sellisele topeltsolvangule võibki vaid sõjaga vastata. 56 suurune laevastik (16 Biarmiast+40 Glaesivöllumist) seilab kättemaksuks Götamaapoole, kus fantastilises lahingus Austurwegri kuningas Harekr (Jarek, Jari, Joorik, Jüri, Horik, Hoorik?) korduvalt kuju muudab: temast saab LendDraakon-Päär, kes sülitab tuld ja mürki, seejärel hiid-Kult, kes Herraudr´ilt rinnanibud luuni ära hammustab. Neile imedele vastab keegi (arvatakse et Busla) teise müütilise linnu väljailmumise ja pikahambulise koera puremisega ei-tea-kust keset merd ja meeste taplust, kui idateelane on 12 teisega götamaatlaste alusele astunud. Loomulikult kamraadid saavutavad selles verises jäsemeid kärpivas lahingus ülekaalu ja Herraudr lubab anda Leida tütre Þóra borgarhjörtr´i (Doora-Tore) sellele, kes kuldsest munast koorunud esialgselt väikest kuldset ussi julgeb toita. Sellega saabki hakkama alles Ragnar Lothbrok.

Argument

See oli lühidalt sisukokkuvõte. Tavaliselt alustatakse selle teksti määratlemist Bjärmalandi järgi. Vanematel kaartidel on nii kaks Vitepski kui ka Biarmiat-Permi. Ent see ei sobi kokku teise samavõrd tihti tekstis kasutatud ajaloolise mõistega, mille kasutus on rangem ja tuntum, ehk Austurweg´iga. Raske on ka kujutleda, et Biarmiast idas on suur riik, mida vardjatena ehk professionaalidena tasu lootuses teenima minnakse. Samas on Austurwegi puhul see lihtne. Vaieldamatult osutab Jomala ja Austurwegi mõiste, et tegemist on läänemeresoome tsooniga, mille puhul haruldasemat kasutust tuleb otsida Samlandi, Kuramaa, Liivi, Eesti ranniku ja Ingeri-vadja aladelt. Ei maksa ka loobuda unelmast leida veel Eesti Väike-Trooja ehk selle templi alus või samalaadsete ehitiste kivistlaotud käärkambreid, kus hoiti toitu aga ka noviitse (et neid pühitsuskõlbmatuteks ei saaks muuta). Austurwegri tempel oli skandinaavlastele suur luksus: Keskset Jomala-alarit kuju (ilmselt kreekalikul viisil esitatud) riisuti kuldkroonist, millel oli 12 vääriskivi, +12 liitrisest hõbekarikast (sees punane kuld), 300 kuldmarka väärivast kaelakeest ja altariväärismetallist kate maksis enam kui Kreeka mere kolme laeva last. Altarit kaitses suur raisakotkaline (või Põhjakotkas?) või lausa müütiline Tulilind-Päär ise, kuna teises seinas passis täiskasvanud sigitusvõimeline pull, kellele lehmade ettetoomisega kinnitati jumaliku loomisvõime alalist kohalolekut. Ropuvõitu, ent arusaadav loodussümbol. Huvitav on ülempreestritari, kange võitleja, trolliks nimetamine – kui kõvad need mehed siis ikka olid, kui naisest ja loomast nõnda raske oli jagu saada või olid need nunnad sõdurid neil agadel? Igatahes suurest Idariigist asenduse toomine Leidana ju viitab, et tema sugu, vaatamata isa nimele Godmundur, pidi olema Jomala-rahva jaoks omavereline! Kokkuvõttes, kellel muinasajal Läänemere ääres perse paljas oli – kas nendel rahvastel, keda saamid üldistavalt sakslasteks nimetasid või läänemresoomlastel?

Mündileiud-peitepangandus tõendab, et Taanist Laadogani oli hõbe vääringuna suures koguses levinud. Me näeme siit samuti, et Austurwegr-Jumala tsoonist tulemine ei takistanud islandlaste teadvuses neid käsitamast Hraerekr ja Siggeirr nimede varal või siis oleks umbkeelsus takistanud kohalikel noorikutel printsile teateid anda. Hraerek on see sama, mis venelaste annaalides esinev nimi Rjurik, ehkki sajand varasem sündmustik ei luba neil olla riigirajajad Rjurik-Sineus. Jomala-sulane ja idateelane Rjurik oli Islandil võimalik!

Kõige olulisem argument on kohimees Skalkr´i tammepuu otsa poomine. Valge mere ääres ei kasva lehtpuid, kui need väga haruldased ja alamõõdulised pole. Tammepuu levikupiir on Wisu rahva Valgejärve piirkonnas. Teiselt poolt Perm-Biarmia toponüümi leviku uurimine näitabki enamvähem neid mitmeid kohti varases kartograafias: Permi-Koola, Karjala-Perm, Wisu-Permi, Põhja-Väina Biarmia ja Komi-Permi on võrdselt legaalne. Eesti aladelt leiab Ida-Virumaalt Permisküla ja Sakalapoolelt Pirmastu-Permesti. Kui kaevata põhjalikumalt, siis leiab veel.

Ma ei ole selle joonise õiguste omanik

II Argument ja hüpotees

Saagat lugedes oleks väga raske ette kujutada, et kuidas Sjödr sai Bosi ga torm järel Vindlandis (Pomorze) kohtuda, kui see poleks olnud see Austurweg või siis vastupidi Poola rannik (oletada Gröönimaa vabu veeribasid?). Kuidas sai pruudiröövijate teekond pärast Idast tulekut hargneda, kui Glaesivöllum, poleks see sama Gardarike algprovints, mida segadusi tekitavalt kord Holmgardi, kord Colmogardiana, mis on tõesti Biarmias, määratletakse. Neeva jõesuudmest väljudes saab rannikusõiduga suunduda lõuna või põhja poole, kuna Valge mere kaudu hargnemise ette kujutamine teise siirdeteena Götamaale oleks ülimalt keerukas. Laevade suurus (24-30 meest ühelaevalisel retkel) viitavad mitte ülevedamisteedekõlbulikele haabjatele väikejõgede-järvede rägastikus vaid suurematele alustele.

Meil on kuningas Alfredi hilisema kirjelduse seisukohalt kaks tundmatut selles loos: Biarmia ja Glaesivöllum. Viimane võib olla nii väli kui ka riik (velldi-wald), ent kindlasti astseb see esimesest idapool, kuna esimene on rannikul. Võib-olla aitab siin komplekti-hüpoteetiline lähenemine. Kui Biarmia nimi käib kaasas märkidega kveenid (Caiania), wisu-wizzi-ves-vepslastega, voloki-taguste tšuudidega ja Väina (-meri, jõgi etc), siis otsida seda Läänemere äärest sama moodi. Loomulikult ka häälikumuutuslik (W>B) Bjärma-Wärma-Wir(u)ma võib meid edasi aidata, ent ma lähen siin teist teed mööda.

Ma olen juba näidanud, et Wisu-wizzi-Wikke-Vid-Withing(-Vehi) on keskajal tunnustatud pööramised. Seega, kas mitte Wikke siiski Läänemaana pole Wisu (idapoolsetele maakondadele võhivõõraste) siirdeala ja homonüümia vältimiseks kasutati teist rööpvormi? Hiiumaal üle lahe asuv Käina on ilmselt see sama Kainu-Cajaani. Fiktsionaalne lõppheitlus skergripr ja kuningas-flugdreka vahel peaks veelkord sobima nii pääride kui Saarmaa lendava jumalusega.

Väheusutav, et Biarmia Põhjalas indogermaanlaste Bärnsten-Bernstein-Barnsteen etc tuletub (paremini ei sobi poola Bursztyn). Merevaiku minu teada seal korjatud pole. Küll aga sobib sellist oletada Glaesivöllumi puhul. Vene riik konföderatiivse ipeeriumina sündis alles sajand hiljem, kui jutustatud lugude taustaajad. Kui hiliskeskaegsid Islandi geograafiaid vaadata, siis põhjapoolne osa esineb nime all Palteisk ja lõunapoolne Kiievina. Austurwegr ilmneb seevastu juba killustunud piirkonnana. Ka Nestor tunnistab Polotski kui keskset punkti, kust kriivitšid liikusid suurjõgede ülejookusdele ja isegi aitasid kujuneda severjaanidel. Teiselt poolt on peetud algselt Pihkva ja Polotski provintsi samaks. Kui me vaatleme vene sõnapaari плеск vs блеск, siis Plescovia alusena sobib nii esimene kui teine! Ühelt poolt plesk on vedeliku või suure vee laksumise nimi, teiselt poolt blesk (nõrga häälikuga) iseloomustab nii päikesevalgust (Peibas kui Päikese poeg?) ka säravaid-helkivaid mineraale. Merevaik on soome keeles siiani meripihka, kuna linnana tuntakse Peipsi all Pihkvat. Kas 8.sajandi seisuga pole tõlgitud varasemat nime läbi glaesum ehk merevaigu vana nimetuse Läänemere ääres? Kaheldamatu, et 8.sajandil elasid Peipsi taga vaid soomeugrilased – kindlasti tšuudid ja suure tõenäosusega terra Criwicia põliselanikud kreevinid. Tuletagem ka meelde, et selle Idariigi land-varnarmenn Hrearek ja Siggeirr kõlavad nagu varjaagid, kuna Veliki jõgi, mis suubub Peipsi järve lõunast, ja Pihkva puutuvad otseselt vanasse maakonda nimega Kolbežki pogost, mis on see sama kylfing-kalev slaavipäraselt. Polotski tülid vürstide sknadinaavluse tõttu vajavad veel eraldi analüüsi. Ent kuivõrd Edda kosimisega Baga-Bosi olevat saanud siinmail kuningaks või nõudnud õigusega oma osa, siis võiksime esimest korda asetada selle Põhja-Wikke ehk Ranna-Rootsi kujunemise konteksti. Miks see seal on ja kas see alles 13.sajandil sai ikka sinna tekkida! Pigem dünastilised partitsioonid on provintse rebinud Lithvaniateks ja Bielska-Russia alba deks!

Jumala kultus laplaste juures veel uusajal


Moskalite geneesi küsimus

28. juuli 2020

Prantsuse ajaloolane Henri Martin või ka Bon Louis Henri Martin (1810-1883) väitis, et veel 13.sajandi keskpaigaski lihtsas paganluses elavad moksalased olid see sama rahvas, kes elasid valdavalt Moskva idapiirkonnas ja andsid vürstiriigile nime. Ehk need samad Moksa Penza moskoviidid-moskalid on samasugust päritolu Kuldhordi külje all Metropoliks saanud linna valdava elanikkonnaga. Siiski on raske nõustuda, et ka Mera, Merd ja Mordva on sellega kokkulangev ehk n.ö üks ja sama. Teiselt poolt olnud Moskva ja Moksa domineeriva hordi keskne laagripaik. Kaasajal eelistatakse Moskva piirkonna geneesist kõneleda preisi rahva seast metsa pagenud galindide, merjalaste, meštšeralaste ja vähem tšuvaššide järeltuljateks peetavate vjatitšite kontaktina. Kaks loetletud rahvastest olid kindlasti soomeugrilased.


Kas oli Ida-Euroopa maakangal eales Mordovia magna?

27. juuli 2020

Leidub alati sõnatajaid, kelle keelekogemus piirdub vaid emakeeletunnis Õigekeelsussõnaraamatu mõnekordse lehitsemisega ja nemad ei ole paljudest asjadest kuulnud, saati siis lugenud ladina, prantsuse või itaalia keelest!

Madalmaades sündinud frantsisklane Gulielmus de Rubruquis (1220-95; William of Rubruk, Willem van Ruysbroeck, Guillaume de Rubrouck, Willielmus de Rubruquis) reisis 1253 – 1255.aastal IV ristisõja käigus äravõetud Konstanatinoopoli nn Ladina keisri Baldwin II ülesandel Välis-Mongooliasse Karakorumi suurhaan Menhe (Möngke) hoovkonda. Põhjaliku aruande esitas ta reisist seevastu Louis IX õukonnale –  Itinerarium fratris Willielmi de Rubruquis de ordine fratrum Minorum, Galli, Anno gratiae 1253 ad partes Orientales. Ta astus Sküütia pinnale Krimmi kaudu (Sudaki sadam) ja vankri ning hobuse seljas tegi 9000 km reisi läbi Ukraina, üle Doni-Volga ja Kaspia ääre kuni Kataia-Hiina ääremaadeni. 16.september 1253.aastal asus ta hobuse selga, 10.juulil 1254 loobus haani ristiusku pööramisest ja jõudis Tripoli ristiriigi kaudu tagasi Vahemere äärde 15.augustil 1255. Tema kirjatöö peaks pakkuma huvi samuti kõigile Eesti ajaloo spetsialistidele. Puhtkeeleliselt. Autori ladina keel on täpne ja korralik. Ent Henriku kroonika seevastu hiilgab veel enam klassikalise ehk ka lausa ilukirjandusliku stiiliga, mistõttu on täesti võimatu, et madala astmega ordutegelane sellise kirjatööga hakkama võis saada. Kui neid töid võrreldes kahtlusi ei teki, siis ei jaga nn eksperdid ladinakeelsete allikate töötamisest mitte midagi!

Oluline on see kirjutis nii kasakate ajaloo kui ka soomeugrilaste ajalooliste piiride registreerimisel. On ilmne, et Donimaa-Toonelat nimetatigi neil aegadel Mordvaks või Mordooviaks. Moxel-mokšad elasid Doni jõe idakaldal ja märkus puhtad paganad märgistab nende usu iseloomu nagu eelkristlikke filosoofe võidi nimetada valgustatud paganateks. Suurtes linnades mokšad ei ela, ent kindlustatud-tarastatud taludes paksus metsas said hakkama. Huvitav on märkus, et mordvalasteks nimetati idapoolseid ehk Volga läänekaldal elavaid hõime, kes olid vastu võtnud islami ja maksid makse Suur-Bulgaariale. Autor kinnitab ka, et jõe algus põhjas on Suur-Bulgaaria.

(1) Tatarlaste asemel tuleb tõlkida siin üldiselt geograafiliselt tartarialased nii nagu kogu impeerium oli defineeritud Tartaria mõiste läbi. Alemannia Germaania asemel jätab mulje, et silmas võidi pidada Lõuna-Saksamaa sündmusi kaugemas minevikus. Jääb ebaselgeks, kas peetakse silmas 1241.aasta või varasemaid sündmusi ehk hunnide okupatsiooni, kuivõrd vaevalt meeldivat suhet võib kujuneda suure lüüasaamisega, siis commendant peab viitama ülekaalu saavutamisele suurte kaotustega. Näiteks Tiras kui Traakia põlistõug teeb tartarialastest Euroopas n.ö põlise kultuuri või tõu, ehk nende vahendustegevus 4.sajandil võis olla Rooma impeeriumi kärpimise motivaator.

(2) Igale kaupmehele vastab kindel kontakt ja vastutaja.

(3) Häälikumuutuslikult gelosie-jalosie-zelotipus murdeline hilisladina vahevorm.

(4) Mordva.

(5) Ei saa olla nn Tsaritsõni joonest juttu Kalach-na-Donu kuni Volgogradi vahemaa linnulennult annab 75 km, mida ei ole võimalik venitada 250-300 km, seega peab juttu olema Erjazani-joonest, kus ülevedamisteekond Joka-Oka ja Doni jõe vahel.


FINNO-BULGARITE HÜPOTEES

18. juuli 2020

Secui-szekeley Rumeenias Doonaust põhja pool on minu arvates see sama Joka-Oka äärne sakaliba (kuhu ka veel Nestori ajal 12.saj alguses sloveenide keel ei ulatunud) ja nad on kindlasti ungarlastega lähisuguluses kultuur Balkanil. Nad hõivavad enamvähem seda sama piirkonda, kus elasid Herodotose edevad, kombelõdvad ja hellitatud agathyrsid. Agathyrsidel oli teine koht veel kuskil Läänemere idaküljel. Ungarlased, szekeleyd ja saka-rahvad on päritolult ilmtingimata Sküütiasse puutuvad.

Germaania seevastu pole geograafilise mõistena kuigi erinev Sarmaatiast ehk Euroopa Sküütiast, sest territoorium Vislast Rheini suudmeni oli koduks nii indogermaanlastele (slaavlastele keskajal Nemtzoi), slaavlastele, kui ka Alpi-keltidele. Tüvilise sarnasuse kiuste on need kolm erisuunalised, omaettehoidvad keele ja kultuuri arengutelt. Seetõttu ka Sarmaatiat tuleb vaadelda vähemalt kolmes tüves põlisena – volga ja läänemeresoomlased, türklased ja indo-aarialased või iraanlased (mh alaanid). Nii nagu Läänes nõnda ka Idas on aeg tootnud kõikidest neist eriallikalistest keeltest-geneetikatest vahe-, kontakt- või üleminekuvorme. Ehk kui ka jatvingide uurimine ei anna esialgu midagi muud peale lääneslaavi mõjutuste ja baltikultuursuse välja, siis all võib ikka leiduda ära tuntav väike läänemeresoome, mis küüditas neid vallutajate suvaga tagasi Samlandi suunas. Bulgarite-kasaaride hõimuliitude arenguid ja ajalugu loetakse tagantpoolt ettepoole, ehk mongoli-tatari ülekaal tegi neist ajajooksul türgilikud nomaadid, mida nad siiski algselt araabia rännumeeste-geograafide teada ei olnud.

Ibn-Fadlan teadis, et baškiirid on toored-paganlikud türklased nagu teised idapoolsed kultuurikaaslased. Ometigi pidas Kama-Volga vertikaalil kuni Külmunud ookeanini elavaid bulgareid ehk komisid-udmurte Alam-Bulgaarias ehk Hvalisi-Kalizis elavatena samalaadseteks, aga samas erinevateks nii indoiraanlastest kui ka türklastest. Samuti ei sarnanenud nad tšuvaššidele. Ülem-Bulgaarias jaotus elanikkond paganateks, kristlasteks ja moslemiteks, kuna Kasaarias oli ülemkiht vastuvõtnud juutluse. Mõnikord üritatakse ajada valgete ja mustade kasaaride vaheline erinevus rassiliseks, mis esialgu on ilmselt geograafiline nagu Ruthenia puhul, kus alba on “põhi” ja nigra “lõunapoolne”. Enamgi, ka idaslaavi kultuur tunneb Moskoovia ajast eristust musta ja valge rahva vahel. Igaüks saab uurida, kuidas черный народ-kasutus varieerub vene folklooris ja enamasti peab silmas alamkihi ropuvõitu eluheitlust. Ma küll möönan, et kultuurialateadvuslik kasutusloogika või pragmaatika võib olla ürgne või sarmaatlik.

Niisiis Traakia uuskuningate Kubrati-rahva kontaktsuse uurimisele lisandub veel Kasaaria-Kalizi põnev ajajoon. Et bulgaritel oli udmurdilikku punasust nähtub kaasajastki Türgi-Bulgaaria piirialadel elava rahva vaatlemisel, kuna kasaaride punapäisus koos heledasilmsusega oli legendaarne. Seda ajaloomärki liideti automaatselt Kirghizi-rahva rännakutega, millest ei maksa lasta end ära petta, sest Altai-Jenissei on lähemal Baikalile kui Usbekistanile ning läänemeresoomlaste vana suunaosutus KIRRE sobib Komi-Permimaa asetusega Maagori kui liivlaste idasuuna kohal.


VENEMAA ALLIKAJALOOLISED PIIRID ENNE 1250

17. juuli 2020

Iga ajaloohuviline märkab Kiievi-Venemaa ajaloolisi kaarte vaadates, et Novgorodi vürstkond painutab end Merjamaa taha nagu Tšernigov siseneb Rjazani piiridesse. Koolipoisse ei õpetata kahtlema, teistsugune teadmine tuleb koduseinte vahelt ja metoloogiline tarkus jääb väheste eeliseks. Siiski ilmneb, et 1246.aastal või hiljemgi koostatud kõnelus Слово о погибели Русской земли после смерти великого князя Ярослава (Слово о погибели Рускыя земли и по смерти великого князя Ярослава) näitab, et Liivimaa järel hoidsid põhjaalasid iseseisvalt Kalevala´likult karjalased, kelle kontroll ulatus Suhoonetsi ehk Põhja-Dvina harujõeni, kus asub Ustjug, sealt edasi veemagistraalina saab liikuda Valgesse merre ja see võimaldab suvel sõuda Norrasse vaalajahile või edasi purjetada Šotimaale. Enamgi, seda ala kontrollisid toimalased, keda võib seostada esmajoones voloki-taguste tšuudidega, kes 13.sajandi alguses võisid paganatäiendust saada nii Soomest kui Liivimaalt pagenud rahvastikult. Edasi jõuab loetleja bulgariteni, mis viitab samale Wodkumannia seu Bulgarandae nimetusest ilmnevale seosele, et algbulgaritena võidis silmas pidada ka komisürjalasi ja udmurte. Burtasside puhul pole tšuvašši-teooria kuigivõrd haruldane ja Mordwani kui Tanais-Doni taguse alani jõudmine sulgeb loetelu ringi, mis erinevalt Nestori ida-lääne loetelust kulgeb edelast põhja suunas ja sealt kagusse. Keegi võib pahaks panna, milleks tõlkida Ruthenia ja mitte Venemaa, või miks mitte Sõna, kui minul on jutlus. Ruthenia alad jäävad Dnepri mõttelisest joonest lääne poole, kuna nüüdnegi põlis-Venemaa on esmajoones sellest joonest idas. Jutluseks olen eelistanud tõlkida seda ilmse kirikliku südamevalu tõttu, et kristlik riik peab luba küsima idast moslemitelt edaspidi, kui mitte lausa paganatelt, kelleks ka budiste kalduti pidama. Matusemanitsus või jutlus, mida ajendab teadmatus tuleviku ees, mis tõigi võimule moskalid Tšingissiididest põlvneva dünastiaga. Kuigi see õigeusk on veel üsna hingestatud. Autor ei häbene kõrgeid tammikuid ja puhtaid veesilmi-jõgesid-allikaid, mis ka kristlikul ajal mõnele tervise tagasi andsid. Tuleb ka märgata, et kloostri viinamäed olid Ukrainas elamise eelis.


1989.aasta Tartu parim jujitsu-kool!

14. juuli 2020

Tartu keskkoolidevahelisest (15 kokku) judopoiste võistlusest 1988-89 ma suurt midagi ei mäleta, mõned nimed on nii võõrad – ma kindlasti ei suudaks enam nime ja nägu kokku viia -, ent kindlasti ma oma matši ei kaotanud, seega pidin ainsana võitma. 5.-7.maini 1989.aastal oli Dünamo hallis ENSV A-klassi ehk abituuriumi astme judojõuvõtmised. Ma maadlesin kõigil puhul endast vanemate ja raskematega. Kaal oli kindlasti alla 80kg (ehk kõige kergem kaalus), ent kaalukategooria oli kuni 83kg.

Meelde on jäänud kaks nn erilist töövõitu. Ühes matšis sattusin ohverdustehnilise rullimisega kinnihoidmisse ja kaks sekundit enne pöörasin end välja. Vastane sai 28 sekundi eest wazari, kuna tänapäeval olnuks see juba ippon. Ma võitsin selle matši ipponiga. Teises matšis jäin samuti tagaajaja rolli wazariga, ent võhmaga jooksutasin viimasel minutil ta hinge kinni ja võitsin omakorda kinnihoidmisega. Selle aasta sügisel, kolm + kuud hiljem võitsin esimese meistritiitli B-klassis, mis on vanuseklass allapool ja muidugi segas kõiki eluloolisus, et ma olin tegelikult pool aastat vanem USA dokumentide järgi.


1001 Stirlitzit (105): YLEKYLALINE

12. juuli 2020

Mul ei oleks midagi selle vastu, kui mõni vara-tunnistaja ehk ka kõrvalvaataja kirjutaks mälestusi samast teemast. Ma kinnitan, et mina kedagi vaenama sellepärast ei hakka, kui ta noore Tsõganovi plära või Kalde hooplemist ära trükib. Sest mingis kontekstis paistis, et Ülle Karakulkol saladusi polegi. Enne 80.aastat võis ta mõne minu jaoks suvalise komnoorena paistva inimese juuresolekul, ehkki pigem mingi KGB juhtmekesega, päise päeva ajal väljas vesteldes jutujätkuks, mis tema töövõitude loetelu sisaldas, osutada väikesele helepruunide juustega poisile, ehk siis minule – “näed, ema on luuraja ja tema on nüüd siin!” Muidugi tehti selline ülbe märkus Mamma häbistamiseks, et tema ilmumine Havanna lennurajalegi 1976.aasta oktoobris ei suutnud takistada USA-st ebaseadusliku piiriületamisega väljaviidud väikelapse Nõukogude Venemaale küüditamist. Tema reeturlik ja sorav Itaalia temperamendiga plahvatus jahmatas nn evakueerimismeeskonda. Kas nad tõesti arvasid, et ta on VALE? See oli diplomaatiline skandaal, ent “au” seisnes Kütt-Eikelmannide pere ründamises, selleks et iga nobelist, miljonär, diplomaat või aristokraat enne mõtleks, kui nende külalislahkuse valib ja üle kinnisvara läve astuks. Ja teistpidi – milliste teenete ja kaitstusega usub endine okupatsiooni ÜLKNÜ põlvkond end pärjatud olevat. Kindlasti on nad välja teeninud kui mitte samasuguse või suuremagi au, kõigi oma eelneva eitamiste-äraandmiste või sitase päritolu kiuste ja nad võivad olla kogu oma suguvõsadega kindlad USA kui pealiitlase luureorganisatsioonide+armee kõikumatule kaitsele? Tõesti või? Vanemohvitser Kütt tuli mulle kõrges eas nagu varjaag relv käes Iraaki järele, ent kui teil sellist Südant rinnus ja eelist pole teatada “Mina olen CIA!”, siis võiks hakata higistama ja õigust jagama neile, kellest teil raskes olukorras tõesti kasu võib olla!!

Miks ma seda kirjutan? On vaja mingit tõuget, et inimesed oma kokkupuudetest Kalde-Krebsi KGB-diletantidega kirjutaks. Nende probleem oli geneetiline, seisnes sellest, kust nad olid võetud ja mida nende vanemad esindasid muuhulgas enne 1940.aastat!

Võib-olla ka see lugu aitab. Algkooli ajal tahtis koolivend, kellega ma esimesel koolipäeval pinki olin jaganud, Üllar Peterson mulle Eerika paneelmajja külla tulla. Ent ta ei teadnud korterinumbrit. Selle asemel, et klassipäeviku tagant aadressi vaadata, otsis ta välja mingi variandi “oma ema töökoha” kaudu. Seal esines “Elsa Karolin” endiselt “Üllena”. Nii juhtuski, et ühel pigem suvisel päeval nägin Üllarit väljumas Tartu Tõnissoni krundi Eerika paneelmaja II trepikojast ja teretamata taas linna poole kiirustamas. Tegelikult olin ma varem käinud Üllet sellest trepikojast ära kutsumas, kui talle omakorda IV trepikotta oli järgi tuldud. Iga trepikoja esimesel korruse mademel, vasakpoolse ukse kõrval oli ca 30X30 cm teadetetahvel, kus olid korterinumbrid nimedega. II trepikojas oli stendil Ülle, aga IV sektsioonis oli minu korteri numbri taga “Elsa Eikelmann”. Komnoored sodisid selle nime taha korduvalt dollarimärgi, sest erinevalt teistest olevat nende teada see elamispind valuutaga välja ostetud!

Ma üritasin Üllariga sellest külaskäigust rääkida. Et kas mind tutvustati seal vabakäigu vangina vmt. Ta oli lakooniline – talle teatatud sealt, et ma ei ela seal, Ülle pole minu ema ja aeti minema! Hiljem keegi lisas, et ta olevat kahele tšekistile peale sattunud. Ehkki juba esimeste ärakutsumiste ajal kuulsin Ülle II trepikoja korteril olevat tsõganipesa hellitusnime, sattusin ma alati rahvakogunemiste puhul sinna ja pidasin ukseavajaid pelgalt külalisteks. Üllar aga olevat kohtunud seal püksata Artur Tsõganovi ja valmiolekus tšekist Kaldega!


Sissejuhatus kuri-teoloogiasse!

11. juuli 2020

Kraasna eestlaste Tooma palved võinuks ju ajendada mingil ajal sajandi sees uurimust “Gnostilise Tooma jälgedel”, mis suulisest pärimusest, kasvõi põhisuunas fokloristliku kogumistööna seadnuks eesmärgiks Vseslav Sortsi ehk Nestori “1071”-aineliste kontaktide leidmist Eesti dialektide poolelt. Sest rangelt võttes esineb “Maailm kui surnukeha-mateeria”-tees Tooma evangeeliumis. Bogomiilide kahe-venna antagonism, kus Saatan-Demiurg loob inimese ja Sõna tuleb neid seejärel kurjusest lunastama, tekstualiseerub enne Zoroastrismis Ormazi ja Ahrimani rivaliteedina. 12 000-aastane kadedusest ja kurjusest kantud tülitsükkel finaliseerub Globaalse Tulekahjuga.

Materiaalse maailma kurjus gnostilis-kristlikus hereesias lubab säilitada mitmed dualistlikud praktikad, ehk kristlikus paradigmas Anti-Kristuseks nimetatu teenimist. Alternatiivsetes loomismüütides pole inimkonnal mitte ainult Kore-jumalema ehk Naine, kes loob esimese mehe. Mateeria ja inimese loob hoopis Saatan. Või siis vähemalt esimese Naise või kui mitte inimkonda tervikuna, siis vähemalt somaatilise rassi! Need inimesed välimusel kuidagi ei eristu psüühilistest või pneumaatilistest päästetavatest inimestest, kes mõnes vaates on mateeriasse vangistatud esimese ja teise taeva inglid, ent nende tegevus ja eesmärk on vaid mõnu ja materiaalne gratifikatsioon.

Somaatikud on erakordsed elajad kui mitte geniaalsed ahvid, ent intellektuaalne inspiratsioon on neile võõras ja mathesis universalis-alaseid avastusi nad ei tee. Konkreetne mitte abstraktne looming on neile jõukohane!

Kolm tüüpi inimesi

  1. pneumaatikud – πνεύμα (pneuma);
  2. psüühikud – ψυχή;
  3. kehalised – ύλη.

Niisiis nn dualistlik mürk päädis arusaamaga, et pime ja hull jumal (tegelikult Demiurg ehk Saatan) tegi materiaalse maailma ja somaatikud. Kuigi esialgu vastavat raamatukohta ei leidnud, siis olen käes hoidnud alternatiivse loomismüüdi tekstikohta, mille järgi Saatan algul enda jääkainetest (mitte pelgalt savist) üritas inimest luua, ent see kas oli arutu või lihtsalt elajas-reptiil. Siis tegi ta katseid hooletusest heidetud jumala kehavedelikega a la nagu Taavet uriiniga kogemata viljastas looma ja Sipilä ehk naisprohveti sündimist kogemata põhjustas. Igatahes siin blogis viidatud Ariste poolt korjatud vadja Sipilä-müüt on variatsioon Nestori sauna-saasta loost, mis sama pahaaimamatult imele viib.

Bogomiile pidas ka kreekaortdoksne kirik usupolitseilise jälitamise vääriliseks. Omaaegses kirjavahetuses sarnanevad neist tehtud jutt etteheidetega, mida tehti jesuiitide käitumisele. Seetõttu ei maksa üllatuda retooriliste korduste üle ja pidada vanu asju tegelikelt uuteks. Jesuiidid vaevalt doktrinaalselt hereetikud olid.


VANAD KURIKÜSIMUSED (1071)

10. juuli 2020

Nestori kroonika tõlkimisel võib iga lehekülje kohta paarkümmend arhailist ehk väga haruldast kasutust tulla. Katseid Nestorit tõlkida olla nõukogude ajal omajagu leidunud. Tudengite puhul oli peamine viga kaasaegse vene tõlke tõlkimine või ainuüksi ühe koodeksi, tavaliselt Lavrentjevi “nimekirjalise”, foonil adekvaatsuse kontrollimine. Henn Saari raadiomõnitamised olid nii kuulsad, et Tartu 5.keskkooli algkooli poisidki vaidlesid, kas kelmidele pandi suhu puupulk, räbal või hõberaha, juhul kui vöörpoordipuu küljes uputakse ja teises ilmas paadimehele ootamatult maksma peab hakkama. Teine vaidluskoht oli saunastseen, mida tavaliselt ainuüksi higipühkmiseks, mitte aga mustuse väljutamiseks ümberütlevalt, on tõlgitud. On ilmne, et tegu on pesusekreetidest jutustamisega ning bogomiilide-katarite hereesiast ja eksitustest Bulgaarias, mille mõjutusi olevat ka sellest Merjamaa loost juba paistnud, pajatan üldiselt järgmises postituses.

Tõepoolest Ipatjevi koodeksi rubla-sõna kuju kasutati nii rahaühiku kui ilmselt puupulga tähenduses. Ma siiski tunnustas Hennu nn grivna-argumenti ja leian, et puupulgaks tõlkimisel on eelis.