1001 Stirlitzit (104): Dallase tšekisti vandetõotus

Kõik Eesti kinosõbrad on juba näinud astme Gladiaatorist ülespoole teinud The Kingdom of Heaven (2005), kus sepast karismaatilise isa poolt paruniks tehtud Ibelini Balian valib Jeruusalemma evakuatsiooni, selle asemel et kurdi kindrali Saladini moslemite ülakaaluka väe pealetungis saada pulbriks hõõrutud. Üldiselt filmivaatajad on sellise lõpplahendusega rahul olnud ja peavad Baliani kangelaseks, kes autust lüüasaamisest ja poliitidiotismist leidis väljapääsu, ohverdamata erinevalt võimule saanud kuninglikust debiilikust lootusetus olukorras rohkem kui oli tarvilik tingimustes kokkuleppimiseks. Kapten Küti nimi oli seotud samasuguse teguviisiga, kui Territoriaalkorpuse mehed leidsid otsetee koju ja ei pidanud Kaitseliidus omandatud oksusi rakendama saksa kindralstaabi luureosakonna toel võimule saanud kriminaal Stalini eest võitlemisel.

Kas sellises aupaistes on Eestis hea elada? Eetika? Mis eetikat saab oodata komsomoli pornomuttidelt, kes iga KGB vile peale kohale enne teisi jooksid – “Mis on vaja teha?” – küsin ma veel enne põhijutustuse juurde minemist? Autu on autu, nagu näitab elukogemus.

Ma olen jutustanud Dallases paar aastat vanemana pool miili lastejooksu võitnud Kiledressiässast, kes palus 300m enne 2km jooksu lõppu halastust – et ma temast ette ei jookseks. Mul puudus temaga pärast USA-s elamist igasugune kontakt. Ma elasin mõned kuud US mandril ka itaalia kogukonnas. USA kinodest oli just näidatud Ristiisa esimesi filme ja linnas oli koos minnes väga turvaline ja auline liigelda. Seetõttu olen ma vahel olnud segaduses, milline neist keeltest – inglise, itaalia ja eesti – oli esimene. Kiledressiäss seal nendega ei elanud, sest ta oli Onu Kalde pereliige. Ma isegi pole kindel, kas ta alati ja igal pool kasutas nime “Raul Valge”.

Igatahes pärast sellist alandust, et ta aeglases jooksus jäi alla, kostitas ta mind Tamme kooli vana maja kolmandal korrusel aula ees ähvardusega: ta keerab mulle igas olukorras sitta nii palju kui võimalik. KGB elukool oli teinud temast akuutse nartsissisti. Selle peale tuli aulast orkestri saksofonist, sest ka minul oli kohustus nooditundmist välja mängida, ja seletas, et See “on igal pool äpardis ja äraaetud viletsa iseloomu tõttu!” Tagasivaatena olgu öeldud, et see oli suvaline jooks alla keskmise tulemusega ajavõtmises. Ja mis on vabandus? Ma alustasin nooremana tagapool ja esimesel kilomeetril jäid aeglased jalgu, nii et esimese ringi aeg oli 4 minutit. Teise ringi pidin ma jooksma 3:20 sekundiga või isegi kiiremini. Aga ka see oli 1988.aastal köömes. 1986.aastal oli Elvas sügisene krossijooks, kus tsõganovid ja valged said jälle noorematega võimeid proovida. Ma olin vist juba 13-aastaseks saanud. See polnud staadionijooks ja enne finišisirget ma suutsin ka eksida nii et üks ette pääses. Aeg oli ühe kilomeetri kohta 3:06 ja ma olin maru pettunud, et ENSV-s vaid teise kümnesse platseerusin.

Mõned inimesed ei sobi valitsema, iseloomu tõttu, teised ei kõlba elama vabasse maailma, samuti iseloomu tõttu, vaid tsooni nimega Vene Föderatsioon.

1001 Stirlitzit (103): “Kes peksis KGB-Kalde mutti?”

“Kui Einar Laigna pargis pätti hüüdis!”

Tõnissoni krundi Eerika vanasõna

KGB kabinetis ilma igasuguse elementaarse õigusprotsessita ehk kohtuliku menetluseta joonistatud “vanemuskastikesed”, et saada ligi vana eesti perekonna rahale ja blokeerida välissidemeid, on võõrvõimuliste represseerijate pigi Kütt-Eikelmannide krae vahel. Ja miks ta sinna tehti? Esimese vabariigi pärast. See meenutus on abiandjatest ja pelgalt mölatajatest. 70.aastate lõpuni jaotusid paneelamaja poisslapsed 1. väikesteks ja 2. suurteks poisteks. Mõned parteiliikmed nimetasid viimaseid otse pättideks ja nuhtluseks nõukogude elukorraldusele, sest nad suitsetasid, reostasid trepikodasid, kandsid pikki lõngusesoenguid, nokastanuna räuskasid ja kuulasid valjult lääne rockmuusikat. Neist kõneldi ka kui Antslani kambast etc. Jullinen ja Antslan tundsid ka Tsõganovit, kelle eest nad väiksemaid hoiatasid – too on kitukas ja pede! Ja neile tegi hirmsasti nalja Kalde-Krebsi kääbustšekisti isiklik elu, mille üle nad alatihti ilkusid, et “kes eigeldas-ämmeldas jne j ä l l e Kalde mutti!”

Et Kütt-Eikelmannid ja Kalded vaenlased olid, see ei tähendanud aga abisaamist ega aitamist. Iga teie vaenlase mölataja pole veel teie sõber!

Sedelid (466): Σκυθών Ροξολάνοι algne koht antiik-geograafias

Strabon (Στράβων 64eKr-24pKr) kirjutas oma Geograafia (Γεωγραφικά, 24 pKr) enne Tacitust. Seal, kus hilisemal Tacitusel asuvad eestlased-suioonid, on viimased püsiasukad Läänemere kaldal pärast Dnepri suuet, viimased sküüdid ehk roksolaanid. Või peaksime kasutama mõistet ro´uz ja rootslane? Teisest sajandist edasi esines see rahvas Vanas-Gootias ehk nüüdse Lääne-Ukraina ja Rumeenia kohal sõjakate sissetungijatena. Just nende kujul tunneb ajalugu esimest korda raskeratsaväge – raskelt soomustatud rüüdega (raudmehed?) ja pikkade kahekäemõõkadega, kuna ilma hobuseta, jalgsi, ei suudetud leegionäridele konkurentsi pakkuda ja üsna abitult jäädi lühemate gladiustega roomlastele alla. Hiljem jätkub raskeratsaväe traditsioon kahekäemõõkadega Saksamaa piirides, mis teatavasti okupeeriti pealinnaga Soestis hunnide poolt. Saksa riik on hunliku päritolu nagu Hispaania puhul vandaalidest ja visigootidest jätkuv. Nende sõja-ajaloolaste aabitsatõdede-algtekstide juurde ma pöördun veel tagasi. Senimaani aga mõlgutagem, kuidas elline kokkusattumus teoks võis saada, et Okovi metsa taga roksolaanid ehk rhos elas, kuhu varjaagid paate vedasid.

Üldiselt ollakse ühel meelel, et trajektoor Aleksandriast Rhodosele on otsene pikendumine Niilusest alates ja et Rhodoselt edasi jätkub see Kaaria ja Ioonia rannikut mööda Troojani ja isegi kaugemale Bütsantsist (Konstantinoopol) ja Borysthenesest (Dneprist). Jääb vaid uurida Dneprist põhjapoolsemat ja mööda sirgjoont, aidates ennast teadaolevate ja läbilaevatatud vahemaadega, millise punktini see meie maa külg on asustatud ja milline on põhja suunas asustatud maa piir. Ehk pärast Dnepri on viimane meile tuntud sküüdi rahvas roxolaanid. Ent see rahvas, mis on põhjapoolsem sarmaatidest ja Maiootise juures elavatest sküütidest, kuni idasküütide piirini, on ometigi lõunapoolsem kui Britannia saarel tuntud rahvastik, nii et sellest piirist edasi on maa külma tõttu asustamiskõlbmatu.

Sedelid (465): Maiootiliste rahvaste duaalsus-telg

Toonekurge austati läänemeresoomlastel esivanemliku kontaktisümbolina, kuivõrd kurelisi arvati lendavat kas ülemise või alumise maailma vahel. Näib, et Toonela ja Manala puhul kaldub uskumus olema nii nagu Wiedemann osutas – üks on piraatidele julmuse palk ilma piiril veesügavuses ja teine n.ö hea karjase teekonna meenutus parimatele rohumaadele. Pole sugugi juhus, et lõuna-ida ehk koidutelg suubub Tiibeti kõrgmäestikku kui ülailma.

Sedelid (464): Liivimaa algus?

Claudius Ptolemaeus (Κλαύδιος Πτολεμαῖος – 100-170) kirjutas muu hulgas oikumeenilise Geograafia Γεωγραφικῆς Ύφηγήσεως, milles kirjeldas Skandia saare elanikke, kes jagunevad läänes elavateks haidenoi´deks (ka haideroi d), idas elavateks firaisi´deks ja favonai-faionai´deks, kuna lõuna küljel elavad goutid ja daukionid. Nende vahel, keskel, seevastu levioonid. Seda on täiendatud ka märkusega, et levioonid elavad põhjapool.

See on esimene juhus, kui Liivimaa ja liivlaste-taoline nimi ilmub geograafiasse. Selles pole märkust suioonide või eestlaste kohta nagu Tacitusel, (selle asemel leiame roxolanid) küll aga kuuest Skandinaavia rahvast. Firaisi kui idapoolne rahvas seostub virsi-võõrastega (virsi-vyras), ent nagu kihelkondlike kasutuste geograafia näitab peab see olema ka Eesti-sisene eraldus. Favonid või olla loetud kui vai-honid ja kuivõrd vadjalased end tšuudideks nimetavad, siis klapib sueti-Suetia nimetustega piirkonnale, mida hiljem Huna-waldeks nimetati. Kõige lihtsam on lõunapoolsetes goutides ja daukioonides goodid ja taanlased ära tunda. Haidenoid-haderoi püstitab suurima küsimärgi. Kõige lähem oleks neile jötnar ja hiid-hiiud, mis teeb neist Skandinaavia saamide esivanemad, mis klapib nende idakaare nimetusega nuorti. Saamide-laplaste ehk päris-finnide (Win keldi “hele”) idamehed ehk indogermaanlastele mandril põhjakaares elajad northmanni naabritena võisid olla suioonid ja indogermaanlased põhjagoodid-taanlastega. Ühtlasi seletab see finn-nimetuse keldilikku päritolu, kui nende algsaamide läänenaabrid, ka siirdealadena Skandinaavia rannikul, olid keldid. Jötunheim, seega, ei nihku Külmunud ookeani äärest ehk Valge mere rannikult, vaid aeg sürjutab selle konventsioonina idapoole suure rannikuavarusena.

Tagasi Levioni-teema juurde. Me teame, et Taani riik eelistas oma idavaldusi Estlandiks nimetada, kuna kontinentaalse orientatsiooniga sakslased nihutasid Livonia-Liivimaa piiri Paide alla. Teiselt poolt Häädemeeste liivalaste, kes olevat tervitanud saksa merehädalasi koostööpakkumisega ca 1160.aastal, tagune maalahmakas kannab siiani Vidzeme nime, mida tõlgendatakse “vahemaa”ńa läti keeles kaasajal. Ma arvan, et nimi on samasugust päritolu nagu liivlaste omanimetus oma keelele – ui-keel või wi-kõne. See ka seletab, kuidas Skandinaavias Vik-provintsinimetused esinevad Oslost põhjas ja idas. Selle teema ilmselge intuitiivsus vajab veel edasiarendamist ja sõnastamist. Ent see mahub ka Varjaagia üldtemaatika raamidesse. On ilmne, et varased geograafid said andmeid teatud perspektiividest-väravatest koguda ja sama objekt võis erinevate nimede all esineda, mis on ilmne ainuüksi Hiiumaa nimestki. Ehk teisisõnu, kunagi võis ka Saaremaa-Samsala olla kellelegi Tõllu-saar või Thule.

Vahekokkuvõte (6): Huneghardia kui indikatsioon, mis seob hunne varjaagidega

Ehkki (Indo-)Germaania nihkus Attila pealetungi tõttu Rooma impeeriumi põhjapoolstesse provintsidesse nagu Gallia ja Ibeeria, otsisid natsid oma pseudo-mütoloogiat paganlike hunnide poolt okupeeritud territooriumitelt. Mis nad sealt leida võisid, kui rändavad goodid ehk sakslased olid juba arianismi (tänapäeval nimetame neid jehoova-tunnistajateks) või põhivoolu kristluse omaks võtnud? Ilmselt pigem hunnidega Kesk-Euroopasse tulnud maagiat, mis teeb iga adepti hunnide ehk ilmselt soomeugrilaste esivanemate orjadeks.

Varjaagide kaubandussüsteemi iseloomustas eelkõige jõgedevaheliste väravate-valgmate-ülevedamiskohtade kontrollimine, mille kaudu sai liikuda monoksülonite ehk haabjatega jõelt jõele. Pole raske märgata, et hunnidele omistatud koljudeformatsioonidega aristokraatlikke matuseid leidub kõige enam rahvasterännu ajastust jõe-väravate kõrvalt. Eriti ilmne on see Eel-Kaukaasias, kus Kubani ja Kito jõgi moodustasid sarmaatide lõunapiiri ja sealne ülevademisala paistab selliste matustega silma. Enne edasiminemist peaksime ka meeles pidama, et hunnid oli hõimudeühenduse üldnimetus ja koljudeformatsioon võis pelgalt ühte kuninglikku klanni esindada. Ent Morava ehk Marahawa jõe äärne leiurikkus indikeerib üheselt nende huvi. Niisiis, isegi kui keskajaks indo-germaanlased kontrollisid Doonau ja Rheini vahelisi ülevedamisteid, siis kindlasti polnud kindlam ja ökonoomsem viis kaupa vedada keelelt ja kombelt metsikul-võõral pinnal kolm korda pikema aja kuluga (mis on vastavuses teekonna pikkusega). Me peaksime siiski leppima, et Warangia asus just Eesti kohal ja De Administrando Imperio keiser Konstantinus VII (905-959) enda sulest on kõige tugevam argument saksa keisri alamate jutustuste vettpidavuste vastu Liivimaa olukorrast 13.sajandi alguses. Rhein-Aar-Rhone kanal tuleb varakeskaegse Euroopa kaubanduse analüüsile veel lisada.

ALL IS TRUE – A REAL CV OF MARK NUNEZ=BRUNO MÖLDER BEFORE THE TEMPLE SHOOTING IN ARIZONA 1991

1001 Stirlitzit (102): Miks Tsõganov (“Bruno Mölder”) tatamil teistega läbi ei saanud?

Põhjus oli lihtne! 19-aastane ja 100kg tsõganimees osales aastaid edasi algul kuni 12-aastaste laste judoturniiril ja lõpetas “lasteturniiride ässana” ilmumised siis, kui vastased kasvuikka jõudsid, ehk tema oli juba 21-aastane+ ja nn vanuseklassikaaslaste kasvuiga väljus 15.aasta piiridest, mis on põhja rahvastel hilisem kui ka samaealistel Indiast väljarännanutel. Ma olin seal, kui lapsevanemad alati häälekalt nurisema ja protestima hakkasid ja kohtunike laua juurde selgitustega tormasid – kust nad teadsid tema õiget sünniaastat jne. Ent sellegipoolest groteskne laste spordientusiasmi mõrvamine jätkus, kui ühele tatami poolele kutsuti nõukogude relvajõududes teenistusealine ca 190 cm dopingu-Tsõganov ja teisel pool seisis kohtlasena kollase vööga ja 160 cm 7.klassi poiss. See oli KGB tellimus – KGB seersantmajor tahtis oma soolikalemmikule lapsepõlve kindlustada, isegi kui see teiste arvelt tuli. Mina tõmbasin ta pikali teda ära tundmata Tamme staadioni maadlussaalis, sest ta oli veel kaalu juurde kogunud. Ent minu satsist ka keskkaallane Kutman oli suutnud lapsena täismehest jagu saada morote-gari ga, mis on nüüd olümpiajudos keelatud tehnika (mitte randoris). Ma ei hakka siin kurtma turniiri, mille ma võitsin, ehkki esimeses matšis Kutman jätkas maadlemist, kui ma olin kuulnud mate käsku ja kaitsest loobunud. Naljamehi on igasuguseid!

1001 Stirlitzit (101): Mida võlgneb eesti riik ja rahvas Kaukaasia KGB-kabiini debiilikule?

“Kas lapsed said omavahel hästi pargis läbi?”, küsis võimlemisriietes väikest kasvu sale naine. “Poisid ronisid puu otsa nagu alati!”, vastas talle noor blondiin. “Romero oli jälle liider ja arvas, et tema oli kõige kõrgemal oksal!”, hakkas ta naerma. “Teised nägid lehtpuu tihedate okste taga mingit tõmmut vibalikku pärdikut. Romero kaebas, et puu teda n.ö korduvalt ülevalt lõi – see oli muidugi oks, millega see pärdik kiikus! Insener puu üleloomulikke võimeid uskuma ei jäänud vaid jäi pikemalt passima, kui teised juba lahkusid. Ja ennäe, varsti libises see aasta või paar noorem pärdik murule! Kas see on see sama Saksamaal oma KGB-sitahaisuga kohtu ees hättajäänud kurdi naise poeg? See sama, kes kabiinis nõukogude-türgi piiriületamisega end ära valis?“

“Ei tea, kas ta ikka kurdi verd on!”, tõmbus suu väikese tõmmu naise näos naerule. “On siin peaaegu kaks aastat olnud ja ei suuda lausetki ei vene ega eesti keelt ära õppida erinevalt meie Romerost, kes pärast kapis maffia pealtkuulamist neid uksel itaalia keeles tervitas! Keegi pole talle eales midagi õpetanud!”

1001 Stirlitzit (100): “Õpilane Kruus! Palun tooge need fotod Õpetaja lauale!!”

“Hea, et nüüd Olümpia ka siin läbi saab, muidu need üllatused ei lõppegi!”, heitis algklasside õpetaja pilgu sügisesse Tartu 5.keskkooli aeda. “Tead, see asi Tsõganoviga on üsna tõsine, helistasin juba lastetuppa, miilitsasse ja need lubasid ka julgeolekuga kontakti võtta! Kui juba esimese-teise klassi poisid võtavad kooli kaasa pornopilte! Ja mitte lihtsalt paljastatud tädisid, vaid räiget ja sadistlikku homopornot! Alguses vaatasin, et lapsed on lihtsalt elevil ja vahetavad välismaalastega riiki tulnud postkaarte või pilte! Neid kaugsõiduautojuhtide varasündinud poegi on siin kraamiga juba nähtud! Aga et lapsed juba kihistavad homopornoga ja need on ka meie kooliõpilase Tsõganovi osalusel tehtud, et neid müüa Tallinnas olümpiaturistidele – sellist asja ei olegi kunagi siin linnas olnud! Lootsin küll, et lihtsalt sarnane aga see õuudneeee suhuvõtmise suurplaanis foto – ma pidin karjatama – see oligi meie Artur!”