1001 Stirlitzit (104): Dallase tšekisti vandetõotus

Kõik Eesti kinosõbrad on juba näinud astme Gladiaatorist ülespoole teinud The Kingdom of Heaven (2005), kus sepast karismaatilise isa poolt paruniks tehtud Ibelini Balian valib Jeruusalemma evakuatsiooni, selle asemel et kurdi kindrali Saladini moslemite ülakaaluka väe pealetungis saada pulbriks hõõrutud. Üldiselt filmivaatajad on sellise lõpplahendusega rahul olnud ja peavad Baliani kangelaseks, kes autust lüüasaamisest ja poliitidiotismist leidis väljapääsu, ohverdamata erinevalt võimule saanud kuninglikust debiilikust lootusetus olukorras rohkem kui oli tarvilik tingimustes kokkuleppimiseks. Kapten Küti nimi oli seotud samasuguse teguviisiga, kui Territoriaalkorpuse mehed leidsid otsetee koju ja ei pidanud Kaitseliidus omandatud oksusi rakendama saksa kindralstaabi luureosakonna toel võimule saanud kriminaal Stalini eest võitlemisel.

Kas sellises aupaistes on Eestis hea elada? Eetika? Mis eetikat saab oodata komsomoli pornomuttidelt, kes iga KGB vile peale kohale enne teisi jooksid – “Mis on vaja teha?” – küsin ma veel enne põhijutustuse juurde minemist? Autu on autu, nagu näitab elukogemus.

Ma olen jutustanud Dallases paar aastat vanemana pool miili lastejooksu võitnud Kiledressiässast, kes palus 300m enne 2km jooksu lõppu halastust – et ma temast ette ei jookseks. Mul puudus temaga pärast USA-s elamist igasugune kontakt. Ma elasin mõned kuud US mandril ka itaalia kogukonnas. USA kinodest oli just näidatud Ristiisa esimesi filme ja linnas oli koos minnes väga turvaline ja auline liigelda. Seetõttu olen ma vahel olnud segaduses, milline neist keeltest – inglise, itaalia ja eesti – oli esimene. Kiledressiäss seal nendega ei elanud, sest ta oli Onu Kalde pereliige. Ma isegi pole kindel, kas ta alati ja igal pool kasutas nime “Raul Valge”.

Igatahes pärast sellist alandust, et ta aeglases jooksus jäi alla, kostitas ta mind Tamme kooli vana maja kolmandal korrusel aula ees ähvardusega: ta keerab mulle igas olukorras sitta nii palju kui võimalik. KGB elukool oli teinud temast akuutse nartsissisti. Selle peale tuli aulast orkestri saksofonist, sest ka minul oli kohustus nooditundmist välja mängida, ja seletas, et See “on igal pool äpardis ja äraaetud viletsa iseloomu tõttu!” Tagasivaatena olgu öeldud, et see oli suvaline jooks alla keskmise tulemusega ajavõtmises. Ja mis on vabandus? Ma alustasin nooremana tagapool ja esimesel kilomeetril jäid aeglased jalgu, nii et esimese ringi aeg oli 4 minutit. Teise ringi pidin ma jooksma 3:20 sekundiga või isegi kiiremini. Aga ka see oli 1988.aastal köömes. 1986.aastal oli Elvas sügisene krossijooks, kus tsõganovid ja valged said jälle noorematega võimeid proovida. Ma olin vist juba 13-aastaseks saanud. See polnud staadionijooks ja enne finišisirget ma suutsin ka eksida nii et üks ette pääses. Aeg oli ühe kilomeetri kohta 3:06 ja ma olin maru pettunud, et ENSV-s vaid teise kümnesse platseerusin.

Mõned inimesed ei sobi valitsema, iseloomu tõttu, teised ei kõlba elama vabasse maailma, samuti iseloomu tõttu, vaid tsooni nimega Vene Föderatsioon.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: