1001 Stirlitzit (41): “Midagi kasulikku”?

30. sept. 2019

Kas ma ei peaks riietumisäparduste asemel siiski keskenduma “postmodernse Eesti suurima šamaani” ja maausuliste vaimse liidri sõnumi kirjeldamisele? Aleksander “Šaša” Rassatkin-Heintalu õppis kaua aastaid EPA-s kaugemas õppes, mille 80.aastate keskpaigus lõpetas ehk juba 40+ vanuses. Jämedate väljaütlemiste pärast nokiti ta kallal samamoodi nagu õigustatult tsõgan Artur-Bruno puhul – et tal polnud tegelikult korrektselt läbitud keskharidust enne põllumajanduslikku kõrgemat kooli, kus ta agronoomiat omandas. Ilmselt Insener oli teda juhtinud ravimtaimede teema suunas ja kokkuviinud kvaasifolkloristidega, kelle algatuselt tutvus šamanismiga ja veel 90.aastatel soovis Kalevipojast kristluse välja kirjutada. Ta ei teadnud midagi varakristlikust suulisest pärimusest ega gnostilistest kogukondadest, mis juba rooma tagakiusamisperioodidel Läänemeregi äärde siirdusid. Kalevipoja aines ehk kylfingud seostusid Põhja-Tartumaaga ja Vaiwaraga ning on alust pidada neid algselt varakristliku gnostilise vaimu kandjateks seda enam, et nad Ida-Rooma kristliku keisri ehk Pantokraatori ehk Kristuse asemiku päriliku ihukaitse moodustasid. Ma ei pannud tähele, et ta peale vene ja eesti keele teisi keeli oleks suutnud lugeda, ehkki väitis et talle oli saadetud mõningaid saksa- ja inglisekeelseid tõmmiseid või väljakirjutusi. Ta oli väljaütlemistes toores ja väljakannatamatu. Pärast Vigala seiklust, kas aasta või paar hiljem, tabas Inseneri mikroka seltskond, kus parajasti istusid ka Ülle vanad kaasvõitlejad-pereliikmed Tallinnast, ta joobununa Viljandi maanteelt Linavabriku teeotsa juurest, kust praegu saab Tamme gümnaasiumi uue asukohahoone poole minna. Enam-vähem kolumnist ja elektrik vana-Laursoni maja vastast. Keegi vabastas talle koha ja kuulsa mehe seltskonnast meelitatud silmitsesid ootavalt Vigala-Šaša suud, kes katsus pinki ja sõnas talle omase teravmeelsusega “Keegi on selle pingi oma putsiga soojaks istunud!”

Ta oli õigesti arusaanud, et vanad eestlased olid nagu esseenid valgust kummardanud. Päevast tervitusest said tal moderniseeritud Päikest!, ja ta üritas päikese energiat ka ravimisegudesse villida, uskudes et võilillede kibe mahl salvestabki universumi heeliumi tervistavat valguseväge. Seejärel tuli kuldjuure-dopingu periood – see pidi kõikide hädade vastu olema, kuivõrd hiinlased sellesse uskusid. Tiigrimunanditest tehtud potentsiravimist ta veel kuulnud polnud sellel ajal.

Taime-folkloorile lisandus Lääne lillelaste new age-liikumise varju kopeerimine. Guru nägi aurasid – nõidadel või avatud vaimu korral oli see kollane, enamusel inimestel roheline (maine) ja vähesetel sinine. Inseneril olnud see millegipärast punane! Sellest perioodist rääkis kord loengus ka varalahkunud Linnart Mäll. Üsna raevukalt, sest kaotas mõneks ajaks töövõime: Sass olevat talle teinud külmetuse ja kurnatuse puhul massaaži, mis mõneks ajaks pani vere liikuma ja tekitas leevenduse, ent kui füsioloogiline reaktsioon vaibus, siis jäi veel rängemalt põduraks. Linnart Mäll nimetas teda 90.aastatel TÜ Füüsikahoones korp! Rotalia vastas aset leidnud loengus avalikult šarlataniks. Ka Ülle manitses, et ma vaikiksin varasemast tutvusest tema ees. Kõige grotesksem oli enda nimetamine tele-eetris teadlaseks ja väita Urmas Otile, et tema pole teeselnud röntgensilma, kes inimeste sisikondi näeb. Ma pidasin teda ikka alati nooremaks, umbes tsõgan Artur-ealiseks, käitumisjoone pärast. Kokkuvõttes tuleb nõustuda Inseneri pereliikme Virvega, kes Sassi pidas alaväärsuskompleksist koormatud ja primitiivseks jäljendajaks kui mitte Moe-Ahviks. Kui oli mõni mänguline tuleproov, milles ma arvasin kinnisilmigi ära, mis mul peos oli, ehk olin temasugustest parem, siis oli tema puhul vastus alati nartsissistlikult raevukas.

Kuri ja kurat, ka kratt, võivad eesti keeles kuuluda komplekti. Michelangelo Sixtuse (Sistine) kabel kujutab paradiisi ehk Alguse või Hakkamise-Akkamise (Acca?) Madu ehk Kuradit Pool-Loomana, kes on ühtlasi ära tuntav esimese naise Lilithina (vastab eesti nimedele Lilli). Kui eesti kuri ja kurat seada selle taustal kreeka κόρη-κορίτσι “tüdruk, noorik (abiellumata)”, mis oli ka hellenite paganlike maajumalannade lisa-nimi, siis me saame üsna huvitava fooni läänemeresoomlaste põhimõistestikule, mis võib olla religioonipööretega reverteeritud keel, millest ilmseim näide on Põrgu-Perkele juhtum piksejumal Perkun’ist. Kuri võis olla ka paralleelnimetus huunedele (täpsemalt veži-huunedele), sellest vanast kultusest reedab veel Võrtsjärve ja Unna ehk Emajõe veesüsteemi hüdronüümide komplekt. Insener kindlasti teadis, et peegelkiri kuulus vanal ajal deemonitega suhtlemise juurde. 2001.aasta suvel, kui istusin roomapreester Vello Saloga Tartu kesklinnas välikohvikus, siis ta sellist lihtsat tõsiasja tunnistada ei tahtnud: ta oli just raisanud krooniressursse Heintalu delusiivse “Tšuudide imeline maailm” peale, sest ta pidi kiriku vastaste argumentidega kursis olema, ja pidas peegelkirjas tiitellehte selles raamatus trükikoja veaks. Soome keeles öeldakse peegli kohta varjokuva, ehk kuradi elu näivuses või varjus sellise etümoloogiaga klapib. Ent peamine on siiski julmade veeohvrite puhul peegelpildile ilmuvad sõnumid ja märgid, mida loeti n.ö õigetpidi päikese poolt, kui Huune-Unna oli väikelapse vastu võtnud, ehk Kuri-Vaimo pidi neid tegema p a h u pidi!


1001 Stirlitzit (40): “Ahnenerbe”

28. sept. 2019

Insener on minu jaoks siiani mõistatus. Mitte kõiges, sest tean milles teemana seisnes KGB santaaž. Teise maailmasõja-eelne haritlaskond oli alusveendumuste osas palju laiema diapasooniga kui nüüdnegi vaba kodanikkond. Haritud matemaatik või füüsik võis Nikola Tesla (kes juhtmeta energiülekandest unistas) kombel langeda esoteerilisse magnetismi uurimisse ehk eeldada oleva taga spirituaalset liigutajat. Kas folkloori taga on haruldaste kogemuste summeerunud pärimus – mingi faktilisse maailma kuuluv nähtus või asi ilmub kord viie või kümne aasta jooksul, ent 1000 aastat paikset eluviisi teeb sellest asja! Päärid-parad ehk lendtulimaod/draakonid-varavedajad, kes suvitavad lakapealsetel, on moonutatud pärimus (kohalikku päritolu) sõjalisest kaubanomaadrahvast, keda ka warjaagide ehk barangidena tunti? (Para olevat liivi keeles ka sõjalist jõuku tähendanud?) Või lausa eksootiliste liikumisvahenditega üliolendid. 16.sajandi purjelaev oli mehaaniliste ülekannete kõrgtehnoloogiline ülimasin, mis pronksisaja-eelses ajastus elavatele vihmametsa indiaanlastele sama mõistmatu nagu meile maamagnetismi rakendav kosmosesõiduk. Argumendi mõte on, et elektrooniline rahvas võib elada paralleelselt selles maailmas ikka veel kivist tööriistu valmistava hõimuga. Pikk sissejuhatus, ent on ilmne, et mõned inimesed näevad palja silmaga kaugemale kui teised ja kolmandad suudavad koertega võistelda haistmises. Ülitundlikkus ja ekstrasensoorika kuuluvad erandlikena samuti sellesse loomulikku maailma nagu keskmisest kuubis hälbiv IQ kvoot.

Väljakukkus alati klounaad?

Aleksander Heintalu, kes kuni 1974.aastani kandis ema nime Rassadkin, ja üle-Eestilise tuntuse kogus Vigala Sassina oli Inseneri leid ja PR-suursaavutus. 1941.aasta kevadel sündinud Rassadkin oli kohe lastekodusse sattunud, sest ema elas pidustustes ja kuigi ka isa oli teada, nõukogude okupatsioonivägede polkovnik, kes pensionile minemise eel reservi arvati lausa kindralina, siis elatas ta Eestis end juhutöödega. Insener väitis, et tutvus Sassiga esmakordselt 1957.aastal õe Virve juures, kus noormees lapsi hoidis. Või oli seegi legend? Kuidas kõigi nende aastate jooksul läbikäimine oli aset leidnud, mulle ei täpsustatud, küll aga mäletan 80.aastate hakul Sassi isakese nõukogude kindralipagunite tähistamist. Seega olin mina teine samalaadne vanemohvitseri pereliige Inseneri läheduses, aga teiselt poolt!

Etteasteid selles Inseneri “Ahnenerbe” -rühmituses tegid teisedki, igal ühel oli ka hüüdnimi, näiteks Saialill või Võrumees! Ent kõige kuulsamaks jäi neist ikkagi Sass, kes pandi elama Vigalasse, kust ta kolis edasi Saaremaale, mis sellel ajal oli piiritsoon ja igasugused sinna teda torkima ei saanud enam tulla. Inseneri ja Ülle konsortsiumil oli kolm etappi. Lühikest aega elas ta pärast 1978.aastat Ülle juures korteris, siis vahetas 1980.aastaks vana Ülejõe korteri ühetoaliseks kõrvalkorteriks, kus seni oli elanud Mordva folkloristist homoseksuaal meespartneriga. Tihti kuuldus sealt 70.aastatel kõrihäälset, isegi võikavõitu mitmehäälset koorilaulu või peojoru – Mordva rahva iidseid meestelaule. See oli üsna huvitav, sest ka teiselt poolt seina, ehk kõrvaltrepikoja naaber oli soomeugrilane, aga lähemalt. Vana naine rääkis muistses ingeri-vadja keeles ja mõnikord kogunesid sinna tema sugulased, varasemad kodukohainimesed, kes samuti oma viise, ent hulga vaiksemalt, lüüriliselt veeretasid. Alguses Insener rääkis kurdide hoovkonnast ja kuninganna õuedaamidest, mis tuli tuttav ette, ent siis läks ta nn komandeeringusse. Ivan vedas mind selles ajalõhes kord varahommikuses sudus Viljandi maantee äärde, et nüüd tuleb sealt jalgrattaga “Meeme teisik”. Ja tõepoolest, pigem suvepoolses hommikus tuli aeglaselt rohelise maanteesõidurattaga äravajunud ilmega samavanune ja gabariidiga mees, kes meist möödus, et siis Märjalt tagasi pöörata ja samuti tervitamata ringtee poole minna. Kust ta täpselt tuli ja miks ta sellise hommikuse rutiiniga liikles jäigi selgusetuks. Kui asjast Üllele rääkisin, siis ta jäi endale kindlaks, et “Meeme on komandeeringus!” Aga oli ka õelamaid suid. Mina sellesse muidugi ei usu, et ta igakord Staadioni tänavalt pikka retke ette võttis. Igatahes pöördus ta tagasi koos lõbusa seltskonnaga, esimest korda esines seal ka Võrumees. Nad hakkasid ära arvama, ka täiesti võõrad, asjaosaliste sünnikuupäevi jmt. Ja panid kõigega mööda. Ülle kirjutas tegelikud andmed sedelile ja andis need üle – “Meeme, need on ju petised!” Aga Insner võttis sedeli vaikides vastu ja järgmisel rühmituse kogunemiskorral esines kõige tundlikuma teadjamehena! Olgu öeldud, et keegi neist, ka mitte Viga Sass, ei suutnud ära arvata minu ega Ivani tegelikku sünnikuupäeva või aastat, saati siis algset nime või kohta, kust mind Nõukogude Liitu toodi. Ent Inseneri see ei seganud. Keegi ei osanud ära arvata, et Kaukaasia kaudu sõitsin juba enne viiendat eluaastat läbi Türgi üle Bosporose sildade Konstantinooplisse ja Kreekasse. Sealt Saksamaale, mille keelega olin tutvunud siis, kui külastasin veel Kuuba perioodil kahe nädala jooksul Šveitsi, kus peatusime CIA turvamajas. Mitte keegi, kõigi nende aastate jooksul ei suutnud ka öelda, millise kuninga juures ma käisin lapsena sõjaväehospidalis!!!! Kõik need “selgeltnägija” olid alati petised! Ja mina? Mina pidin oma isakese ülesandel kõik meelde jätma üksikasjalikult, et pärast, kui vene võim on murdunud, kokkuvõtteid teha. Ent et sellisesse häbiriiki satun või sellist riigipettust tehakse siin, muidugi ette näha ei võinud. Võib-olla vanemohvitser Nigul Küti võimetes oli seda ette näha, ent see oli ratsionaalne vene eriteenistuste loogikat läbinisti tundev intuitsioon.

Mida Insener tegi? Mängis nendega või nende kaudu mängis auditooriumiga? Kelle ülesandel? See on väga raske küsimus! See võiski olla 1980 ehk olümpia-aasta, kui Insener sõidutas meid mikrobussiga Sassi juurde Vigalasse. Sassile oli teatatud, ent ta polnud teinud mingeid ettevalmistusi. Oli suvine aeg ja ta asus meile näitama Vana-Vigala vaatamisväärsusi ja ka vana kalmistu iidseid hauaplaate. Tal oli seal lausa kabinet, maokesega plaat ukse peal, kus võttis hädalisi vastu. Ta pruulis ka haruldasemaid tinktuure nagu võilille ja piirituse segu, mida lausa Kibuspuu ja Krjukov käinud tema juurest muretsemas. Esimene suri 1985.aastal, teine läks kõrivähiga 1997.aastal. Ma ei oska öelda, kas selles jutus tegelikult terakegi tõtt oli. Sassi noor abikaasa, kellega tal oli 1973.aastal sündinud poeg, olevat kõik tema suvised rõivad pessu visanud. Nii oli tal topina seljas eestsõlmitud naiste suvine särk ja jalas naiste kitsad ujumispüksid. Sellises ilmumis tegigi ta külastajale suvuises Vana-Vigalas ekskursiooni. Seda janti pealt vaadanud sedastas Ülle süngel ilmel, et “Sass on pederast!” Insener oli vakka ja ei julgenud mulle minu uuriva pilgu peale otsa vaadata. Läks hetkeks ja uuris ka kõrvalistelt, kuidas Sass oli elanud. Tulles sõnas, et “Sass on teist nädala ravimitelt maas!”


1001 Stirlitzit (39): Kõige võrdsemad

28. sept. 2019

Niisiis, võib-olla kõik lugejad ei mäleta, millest see algas, seetõttu kordan ennast. Kaks kõige ausamat konkureerijat jäid 2006.aasta hilis-sügisel vahele laimamisega ehk “Rainer Kivi” teadliku kodanikumaine ründamisega valetamise teel. 40+-aastane Artur-Bruno märkis, et geiringkonnad lükkavad mind tagant(?) ja 1973.aastal või varemgi ilmale tulnud Jakapi, kes ka Andrei ja Grigori eesnimega Võnnu kihelkonnas Mäksal esinenud, assisteeris teda kahtluste üles puhumisega. Kui tänaval poleks järgnenud kahe aasta kooksul avalikke provokatsioone, siis vahest olekski see lokaalse iseloomuga õhurikkumine olnud. Ehkki häiriv oli igatahes isakese vastu tehtud laimu kordus. Ent mina ei saanud militaarset eluteed valida, venelastel olnud kindel plaan mind sellisel puhul hauda kiiresti toimetada ning mul polnud erinevatelt stalinistide (laste-) laste hüüdlausetest nende kavatsustes kahelda. Asjaosaliste laimav kõne seal Jaani kiriku kõrvalises hruštšovkas käis inglise keeles ja KGB-Kalde oli endiselt elavate seas, kellega mõlemal oli eelnevas elus olnud jälgitav kontakt. Nagu ka Margit Sutropi perekonnal. Absoluutselt kindel on, et nii Jakapi kui Mölder-Tsõganov esinesid varem tsõganitena et tõestada eelistatud põhiklassi kuulumist. Mina olin teisest väljasuremisele määratud ehk patriitside klassist, seda enam et raamaturiiulil rullis lebas USA kodanikusertifikaat. Jaak Ulliku taoliste tõe-parteilise teaduse arendajate eestvedamisel, seega, saab ikka veel liiga teha, eriti siis, kui suguvõsa vene okupatsioonis hävitati nagu on ilmne Eikelmannide loost, mis Ida-Virumaa ja Ingerimaa saatuse taustal polnud sugugi erandlik. Kui suguvõsa ei vilista kaasa, siis tuleb võtta automaat või? Olgu lisatud, et Tõnu Luigel oli samuti pärandseos tsõganitega (mis passiivselt indikeerib isegi Eduard Parhomenkot?) ning närima jääb küsimus Margit Sutropi eluloolisusest seoses Luunja lastetogijaga, keda peeti seal tsõganiks. Kui filosoofia puhul homokseksuaalid on professioonisaamisel üleesindatud, siis lokaalselt Tartu puhul ei tõuse esile mitte ainult Võnnu kihelkond vaid ka tsõganid. Vanemohvitser Nigul Küti konflikt ballistilise ekspertiisi pärast Võnnu kihelkonna elanikega oli üsna kuulus lugu veel 80.aastatelgi ja et mind on ikka ära tuntud Romero Kütina tähendab jätkuvat perepärast represseerimist ja revolutsioonilist diskrimineerimist. Kommunistlik režiim tunnustas praktikana kohtuvälist arveteõiendamist ja see oli KGB kontrolli all. (Nii võis pedofiil valida vangla asemel avaliku allalaskmise karistuseks – kokkuhoid vanglapajukile ja ka kohtuajavõit missugune!) KGB-seersant Kalde pääses arvukate üleastumistega, muuhulgas rahvusvahelise terrorismiga kui tõi USA-st Kütt-Eikelmannide lapse ebaseadusliku piiriületuse järel Nõukogude Liitu. Kas Ülle ongi nii alaarenenud, et Põhja-Korea-laadses impeeriumisopis laste Eesti riigi=Küti-mõnitamis-ja innipidamissupi sisse panemist päästeaktiks peab? Kes terrorist on ja miks vaatamata riigi krediitvahenditearve tühjenemisele õigus Kadrioru kaudu ikka veel ei jõua Eestimaale? Mida te tegema pidite, või arvas keegi et hoopis mina ma pidanuks 1992.aastal Küti nime karjudes peaministriks pürgima?

Artur-Bruno ülikooli ilmumist 1994.aastal saatis tegelikult samuti üks mahategev jutt. Et ta pole sisse astunud ega korraliste tudengite nimekirjas vaid hoopis kellegi aega parajaks tegev mees-seltsiline! Ma ei suutnud sellisesse korruptsiooni uskuda, ka seda et keegi hakkab selle koha peal oma staatusest valetama, kui ta tegelikult sisseastumiseksameid pole teinud.

Mis on kindel, siis Roomet Jakapi oli Tartu 1.keskkoolis lõpueksamitest vabastatud tervislikel põhjustel, seejärel sedastas TRÜ ajaleht Universitas tartuensis, et Jakapi sisseastujate pealemakstud nimekirja ta ei saanud, küll aga on tal lubatud /sektijutlustajana (?)/ vabakuulajana TÜ usuteaduskonna lektooriumites istuda. Millisel moel ta minusugustega, kes iga eksami komsjoni ees tegid, võrdne on, kui ta nõuetekohaselt eksameid ei andnud? Sakslased võivad oma kodumaal inimestele oma mõtteid ja katseid peale suruda, ent eesti riigis pole neil moraalset alust isegi mitte puuksatada. Või tahab keegi vaielda minuga, et tema oli siin nende riigi poolt kokkukeedetud sõjasitas minu asemel ja kõik löögid vastu võttis? Saksa haritlased pole sead? Olete küll sedavõrd, kui käite endiselt eesti rahvast alandamas hariduskäiguta tsõganite ettelükkamisega!


1001 Stirlitzit (38): “Hullu paradoks”

27. sept. 2019

Inimene tunnistab, et ta on istunud hullumajas. “Ma olen hull!”, tähendab et inimene on ilmtingimata ka siis ebaterve, kui ta ka parajasti psühhootilist episoodi ei põe ehk hull ei ole! Peamine – kui vahele jääb, siis vangla asemel läheb kinnisesse palatisse pornoajakirju jälle lugema! Niisiis tsõgan Artur (varem ka Artur Tsõganov) ehk Bruno Mölder, kes veel sajandi alguses oli ilmtingimata Läti Vabariigi kodanik, luiskas alati kõigile ja valetab siiani varasema eluloo kohta. 1978.aastal, kui akna all nn lessonit pealt kuulavate tüdrukute jalaga löömise episood lahti rullus vanal Jaan Tõnissoni Eerika krundile ehitatud kortermajas, siis silma järgi oli poiss 13-aastane. Mis läheb kokku Tsõganov-Möldri ettekandega 1994.aasta paiku Rein Vihalemma poolt läbi viidud õppetööraamilises seminaris, kus ta nn ameerika stiilis, mis oli üsna primitiivne põhikooli ettekanne, rääkis oma eelnevast elust. Et lõpetas kahekümnendates põhikooli ja 28-aastaselt astus ülikooli!!! Esimeses ma pole siiani veendunud ja USA-s ta keskharidust ei saanud, kui Tucsoni budistliku templi tulistamise puhul vahi alla võetuna kõikvõimalikud asjad üles tunnistas. Keegi veel auditooriumist märkas seda fraasi ja küsis, kas ma panin tähele. Ma oleksin pidanud lisama, et ta tunnistas vaimuhaiglas viibimist? Igatahes, kui 28 lahutada 1993.aastast, kui ta ülikoolis psühholoogiasse sisse saanud, siis saame 1965.aasta. Väike Artur läks kooli 1973.aastal või aasta varemgi! 1984.aastal vastas ta ikka veel kolmanda klassi vene keele materjali järgi, tean, sest olin seal. See ei olnud tema, sest Wikipeedia on nii usaldusväärne entsüklopeedia!? Artur-Bruno jäi vähemalt kümneks aastaks istuma. Dokumendivõltsimise lubamisega tehti väga oluline erand, mis haavab õiglustundel põhinevat meritokraatlikku ühiskonna ülesehitust. Aasta istumajäänud läksid kutsekooli ja iga akadeemiline tädi kirtsutas nina, kui neil tekkis soov veel riigikassat kulutada puuduvate võimete arendamiseks. “Mul oli puberteet! (kümne-aastane?)”, polnud vabandus mitte kellelegi. Progressiivseid rahvaid taga ei kiusatud, ka see argument ei kehti, eriti kui nn onu KGB-laste peoperemehena tuntud tegelane terves ENSV-s. Artur-Bruno valetas alati, kui kõne alla tulid tema vanemad või varasem elu, hariduskäik või kodu. Alati. Kui lugeda USA-s 2012.aastast välja antud raamatuid eelnevate nn avataride Munoz-Nunez kohta, siis peaks olema tõde, et tema isa oli autovargast kriminaal, kellel maffia ilmselt võlavaidluses käed-jalad murdis. Ent vastavalt 1978.aasta ehk esimesele jutule progressiivsest päritolust sündis ta Lätis ja neljast vanavanemast vaid ühel olnud seos eesti kuluuriga! Tegelikult olnud isast vaid hõimuline kuuluvus – tsõgan – teada olnud!!! Ent enne sajandivahetust näitas ta kunstnikepaari kui vanemate peale ja kiitis et isa ühe ukse disainis (?!?) mitte et oleks ka käsitöölisena valmistanud. Milline versioon neist õige oli? Keegi ütles 1984.aastal 5.keskkooli 2.korruse koridoris, et ta lausa minu sugulane olevat. Polnud sellisest nimest mitte kunagi endi omade seas kuulnudki. Kindlasti ei puutunud ta Kütt-Eikelmanni, kumbagi, aga ka Karakulko-Melso liin salanud sellise seose maha! Kust selline ülbus üldse tuleb suvaliselt end esitleda teiste suguvõsade nime all? Vaid vana Kalvet-Gavrilov vestis lugusid 11+-aastase pissi-tsõgan Arturi ajutegevusest, ent ka tema pole ei Eikelmann ega Kütt vaid käis end Nigul Küti vastases kohtupidamises KGB-seersant Kalde juhendamisel lolliks tegemas. Ei ole tähtis, kuidas elus edasi jõutakse, kasvõi orvult raha ära võtmisega?!? Mis rahuajast te unistate, petised? Nii külvataksegi iga järgmise sõja seeme, ning iga kord on mängus kas sodomiidid või mingis kultuurformaadis sadism, kuivõrd esimene on teise modifikatsioon seksuaalpatoloogiana. Kes hakkab mind tapma Külma sõja luuserite ja KGB-tsõganite või nende anaalsõprade pärast? Demokraatia on algdefinitsioonilt kreeklaste puhul vabade inimeste võimuformaat ja ajakirjanduspropaganda võimu ei päranda.

2012.aasta raamat Innocent Until Interrogated: The True Story of the Buddhist Temple Massacre Ehkˇmilline neist päritoludest õige on?

1001 Stirlitzit (37+): Tsõgan Arturi-nimeline prügikast

27. sept. 2019

“Tõesti, tõesti!”, sõnas doktor mõtlikult sigaretti süüdates ja Staadioni tänavale pilku heites, “rääkisin kolleegiga onkoloogia kabinetist rajoonipolikliinikus“. Ta tõmbas mahvi sisse, et siis sisinal huulte vahelt allasurutud pinge välja hingata. Vanemõde istus küljega ja täitis väljakirjutatud patsiendi lehte. “Artur heitis kuulekalt hoovi prügikastile ja lasi nn onu meeskonnal ennast trahvida! Onu seisis kõrval ja kui tahtis teistkordselt aktsiooni astuda, siis hakkas talle vastu. Ütles, et “Sina, seersant juba said!””


Dia-grammatica (10+): Mõiste jaotamine ehk ka kvadreerimine

26. sept. 2019

Kui varem õptiti formaalse loogika aluseid gümnaasiumis, siis nüüd kindlasti bakalaureuseõppe esimesel aastal. Kes loogilist ruutu ei tea, see on ilmselt aine vahele jätnud või Tsõganovi-taoline hariduspetis, kes mõnitab eesti haridustraditsiooni. Ma pole kogenud või näinud alg- või põhikoolis ühtegi sellist last, kes ei unistaks mõnda tundi vahele jätta või jätta sootuks ilmumata sinna, kuhu kohususlikus korras kõik juba teist aastasada ilmuvad Eestis. Ent selles ongi süsteemi mõte. Psühholoogiline kurnatus on põhjus, miks paljud ei püüagi akadeemilist õpet omandada, mitte et neil võimed puuduvad. On ebaõiglane, kui seda süsteemi kuritarvitatakse ja mõnel nn erandil lastakse dokumente võltsida nagu oleks tal korrektselt läbitud põhiharidus mitte, et ära tunda vana kuulsus, kes miilitsa lastetoa ametnike suu läbi ülelinnaliselt tuntud meeste-kaaslane ja sotsiaal-parasitismi apologeet. Et viimane nii ilmne poleks, siis lastakse tsõganil Eesti Vabariigis eluiga kümme aastat nooremaks võltsida. Kes seda mängu kaasa mängisid, need sülitasid õiguse ja õigluse peale pikaajalise rünnakuga reeglite ja eesti ühiskonnakorralduse aluste vastu. Eestit kui mõistet, mida punane joon kui kontradiktsioon Euleri-ringselt eraldab mitte-Eestist, saab jaotada hulknurkadeks, sh kvadeerida. Eestis elavad eestlased ja mitte-eestlased (sh tsõganid). ÜLKNÜ ca 400 000 endist liiget ja mitte-ÜLKNÜ liiget. Roheline joon kui tinglik subkontraarsus, mis on üsna mäda mõiste tegelikult, näitab osajaotuslikku potentsiaali. Eestlane võis olla nii komsomolis kui ka väljas pool seda nagu ka mitte-eestlane. Ükski ilalõug ei löö loogikat ja ei sukeldu kuuli eest!


1001 Stirlitzit (36): Kuidas Liidia Eerikale tuli

24. sept. 2019

Pärast Leo Melso surma tuli lesk Lydia Melso-Karakulko Eerikale. Ta istus lõunapoolses toas diivanil ja seletas üsnaga kalgilt, kes tema perre kuulub ja kes mitte. Ühtlasi, et tütar Ülle jahib nn Rauli raha ja jätkab vanadele kolleegidele mängu näitamaks selle raha kättesaadavust. Kui Ülle (kes jätkuvalt esineb ka Küti emana ehk Elsa Karolin) seda kuulis, siis puhkes naiste vahel koha peal riid. Sajatades mindi lahku ja vali hääl pani ka üleukse naabreid trepikojas pead pöörama. Lydia selle solvanguga ei leppinud, tal oli ka ilmselgelt lõpetatud ja parem hariduskäik. Asjadeseis sai valgustatud nii FI-linnaosas kui ka Tammelinnas. 7.klassis käimise ajal tegid klassikaaslased nalja, et ma ei tee Elsa Eikelmannidl ja Üllel ehk “Elsa Karolinil” vahet. Isegi istumajäänud Pertmann oli informeeritud ja ütles välja maagilise nime – “Karakulko!”

Seetõttu mul eriti vajadust ei olnud selgitada, kes ma olin ja kus ma tulin, veel enam seetõttu, kui puhkes kiire vabanemisliikumine. Ülesanne oli saada kiiresti parem haridus ja ennast sootsiumis igasuguste tsõganovi-aferistide kiuste sisse seada.


1001 Stirlitzit (35): Kes on kes Eestis ehk just KGB/FSB juhe räägib Romero Küti konfliktist perega!

21. sept. 2019

Okupatsiooni ajal oli lihtne määrata jutupunktide komplekti järgi, kes millisesse võrgustikku kuulus. KGB-tsõganitel olid oma markerid. Õigemini muster jäi samaks, kui vana lugu uuele ringile läks uute reaaltegelastega, meda sai kokku viia passilaua-andmetega. Ma sain isakesega ehk Nigul Kütiga väga hästi läbi, teisi märkasin viimati, kui TÜ sisse sain 1992.aasta sügisel, kui astusid ligi ja küsisid “Sa vist ei mäleta, kes ma olin?” Kunagi pole mul oma verega olnud füüsilist konflikti.

KGB käest olen nahutada saanud küll ja ka vastu hakanud, mh väga tihti vaestele venelastele, kes millegipärast arvavad, et Kütt-Eikelmannide nimi on maast üleskorjamise usinus. Miks ei saa jääda avalikult oma Smirnoffide ja Karakulkode etc juurde? Milleks venelastele see nimi? Et on rohkem lubatud? Väga vale arusaam.


1001 Stirlitzit (34): Miks on vaja tõde matta?

21. sept. 2019

Mis ajast ma autu olen? Kas ma tegin midagi? Või sellest ajast kui Vlassovi tsõgan joonistas paberile kastikese ja määras Ülle Karakulka (“Elsa Karolin”, kes 1978-79 nime muutis Elsaks, ent ta pole kunagi olnud ei Küttide ega Eikelmannide pere liige, vastavalt küll isatas Melso-Michelson vereliini esindajat) vanemohvitser Nigul Küti pere liikme Romero Küti valve-emaks? Mis lubas tal kolida 2. korruse korterisse ja loomulikult finantse jaotada, sest NL ma enam lahkuda ei saanud, “et mehed lollusi ei teeks!” Keegi ei tule avalikkuse ette, kus ta ära tunda võidakse arvutu hulga nõukogude gastrollide tõttu. KGB-tsõganitele on omane kultuursotsiopaatia, nad arvavad et indiviid pole õiguste subjekt. Olen küll ja minu sõrmejäljed on kokkuviidud sertifikaadiandmetega.

KGB sai panna mind kokku elama vaeste venelaste, ent eesti riik neid Eikelmannide korterist välja tõsta ei saa või ei taha?


1001 Stirlitzit (33): Mis tõukab porno-sotsiopaatiasse?

21. sept. 2019

“Kus see oli?”, küsis psühhiaater vanemõelt ärevalt. “Tartu kesklinnas, rajooni polikliiniku taga, selles rektangulaarses hoovis, keset päeva?” “Ma sattusin kursakaaslaste vestlust hilinemisega pealt kuulama”, vabandas eakas naine ennast. “Nad vägistasid Tsõganovit pärakusse otse majaakende all, ma sain aru, et ka lapse isa või meessugulased olid kohal! Otse nende kohalt teise korruse akendest vaatas nutetud silmadega vanem naine asja pealt, ta oli lohutamatu. Keegi küsis, et kellele ta seekord, kujutate ette, seda tegi! Ja näidati väikesele viie-aastasele või isegi nooremale punapäisele tüdrukule, kes meeste omakohut pealt vaatama oli pandud. Teine jälle seletas, et esimene kord ei kasvatanud tsõganit ja nii sunniti peaaegu 20-aastast pedofiili prügi kõrval täismeestelt trahvi vastu võtma. ”

“Kas pealtnägijaid, keda nüüd ära tunda võiks, jäi kellelegi silma?”, uuris doktor edasi. “Keegi mainis Küti poega seal, kes jälle juhmilt vahtis, midagi aru ei saanud. Viskavad aina nalja, et tahab pioneeriks saada.” Mõlemad puhkesid lõbusalt naerma, tööpäev oli jälle õhtusse veeremas.