1001 Stirlitzit (622): K A L K

Võib-olla keegi tahab nüüd teatada, et väiksem poiss lombi kõrval elas sellise väärkohtlemise üle. Minule seda keegi tõdeda ei julgenud. Ma nägin hoopis teistsugust vaatepilti venekeelse poja tegevust õigustavast juba viiendasse kümnendisse sisenevalt mehelt. Eestikeelsetel inimestel, asja üritasid talle seletada kindla komsomolipiletiga pereisad, kelle lapsed samuti väljas mängimas käisid, oli raske iseseisvalt sõnumit edastada. Näis ka, et vene mees oli üritanud tunnistusi toimunust kallutada. Rääskopi käigus üritast uputajakasvataja eesti perepäid füüsiliselt mõjutada, selle vätimiseks oli kõrval tumedat verd (igaks juhuks) vene spordimees, kes kätega rääkimisele vastas geroi-pojakese silme all läbi klohmimisega nii et papake KO-lähedases uimas maapinnalt käega lisatuge pidi laenama. Tema nägu raamisidki juba allakäivale poksijale omased värsked muhud! Mina seisin selle vaatluse käigus seljaga pargi poole ja näoga paneelmaja seina suunas. Papale keretäie andmine avaldas pojale ilmselt muljet, ta näitas korduvalt pisaraid, ei ta ei häviks nii meeleheitlikult tema teguviisi kaitstes. Niisiis, nagu Artur Tsõganov armastas neil aegadel riius eelist saada, olid temagi meelest kõik eestlased natsid ja SS-leegionite veteranide veresugulased, kes vastutavad iga rakuga kõigi Venemaa ja selle rahvaste kannatuste pärast! Laitmatu ankeediga eesti punased seletasid, et mõned olid siiski ustavad kommunistid ja viibisid hõimlastega terviklikult 1949.aasta eel Venemaa piirides ja neid keele alusel ühte patta panna on ülekohtune. Seejärel osutati muuhulgas minule, et näete siin on ka mitte-eestlasi, üks Ameerika itaallane, kelle keele alusel SS-laseks kategoriseerimine ja väärkohtlemine veesilmade kõrval võimendaks diplomaatilist intsidenti. Nagu ilmnes, siis sellel päeval leidus mänguväljakul veel teisi nn gibriide, kelle suhtes sõjakus kasvataks koormust NL sõjatööstusele talumisüleseks.

Vähemalt kaks eesti perekonda pages alaealiste lastega sellisest raskest kohast kahe nädala jooksul pikemalt skeemitamata, kuna Kütt-Eikelmannidel polnud enam varu, et lisaks väljaosta kuskil mujal sotsialistlikust omandist kinnisvara, kuhu siis tsõganid ja muidu “kõige enam hädas proletaarlased” saaksid sisse kolida, sest “natsid võlgnevad neile kõike!”!

Kas ma nägin ääri-veeri konflikti käiku mingil hetkel? Selles plaanis vajan ma abi äratundmiseks, et see oli just see sama poiss, kes lõpuks vee ja vägivalla pärast hingata ei saanud. Mina nägin eemale pargi all minnes lompide juures väikest eestikeelset poissi, keda vene keelt mõistev poiss aina järele andma üritas sundida vägivaldselt. Et aru saada, kuidas väiksem aina kordab eesti keeles pärast iga pikali löömist või lükkamist – “Ma ei karda sind!”-, selleks pidi olema tal võtta tõlk, kes enam-vähem andis edasi, kuidas talle vastu hakati. Sellisest persevahe diplomaatilisest mentalteedist vahekordi teravdada ei tule siin nende päevadeni puudust!

1001 Stirlitzit (621): Vanja ja Romero globaalne saladus!

Küll on elu ikka ebaõiglane! Komsomolipoisid ei olegi kõikjal kõige targematena kirjas veel! KGB ju lõi Romero pihta, aga vaata, tema veel dikteerib! Kurat küll, veel teeb lisa Kramerile, saksa sotsialistlikule veteranile! Ei tea, kas komsomoli väärikus lööb nüüd katusealuse nii puhtaks, et Erich Maria Remarque sootuks kohustusliku kirjanduse nimekirjast välja lüüakse, kuivõrd mina olin see Emakese tapmise 1975.aasta Itaalias üleelaja!?

Vanjale peabki see stseen poriloiku uputamisest tuttav paistma! Mäletad, kuidas mina vahest kuue-aastasena ja sina üheksa-aastasena kaklesime “nagu vennad” riigivanem Jaan Tõnissoni krundi paneelmaja läänepoolsel küljel pargi all, mida vormisid suured paplid toona, ja seal maja kõrval puudereast edasi tihniku poole olid pärast paduvihmu suured poriloigud! Vanja Turkinil tekkis mõte mind nägupidi poriloiku suruda ja vaadata-oodata, mis juhtub. Sirutasin just nõnda käe välja ja virutasin lubjakiviga talle vastu pead! “Kas ma tegin sulle haiget?” küsis Vanja tundlikul-peenel häälel! Vaatasin teda rooma pilguga, ilmselt!

Mõni aeg varem olin ma olnud tunnistajaks, seisin kõige enam 70 meetrit eemal, kui 6- vs 10-aastase (?) kaklus oli samal moel ühe väiksema blondi poisi kahjuks saanud: ta lebas elutult veelsilma kõrval ja paar täiskasvanud üritasid teda elustada. Ta oli eesti soost, mida ei saa kinnitada nn võiduka poole kohta. “Jälle üks läks!” tuli põhikoolilõpetaja ilmeline komnoor (?) ja rähmas käega. Šokeeris nii süüdlase sörk – nagu oleks ta isegi millegagi hakkama saanud -, kui ka vanemate läbirääkimised, milline saab olema sellise kohutava teo pärast kompensatsioon! Selline oli see sauna-Arnoldi turvaline küljealune. Palun uskuge seda!!!

1001 Stirlitzit (620): Kas ma käisin ka Stormy’ga samas lasteaias?

Ma alati lootsin, iga kord, kui olin orfilised diktaadid jahtuva jäljena kaduvast ilmast lõpetanud, et ilm on suurem ja esmajoones ratsionaalne, et vigu mitte korrata või Tulevik pigem paremad ilmsed variandid valib, kui et laseb, näiteks, nõukogude-vene trahvipedofiilidel Lääne populaarteaduslikke ajakirju viletsalt refereerides eesti elanikke edasi eksitada suurtest vaimuannetest, mis vabandab isegi kirjaoskamatute intiimpartnerite lükkamist rahva rahakoti peale professoreid mängima etc. Ma olen maru kade? Jah, oma aja peale kindlasti! Te ei kujutagi veel ette, mida ka keskpäraselt andekas inimene teile kättemaksuks oskab organiseerida sellepärast, arvestades et vastaspool alati on harjunud kõike tegema vaid mängult. Isegi tatami lööb hüperdoosiga debiiliku hingetuks, kui ta kukkuma pole õppinud! Kui vanal ajal kinnitati algelemendiks Maa, siis peeti silmas mineraalset ehk tahket aspekti, mida mägistest piirkondades on lihtne ise-enesestmõistetavaks pidada. Rabasel maal või liival on lihtsam maadlema õppida, kui mägistel kallakutel. Targutus, ent mitte kõigile arusaadav! Milleks noote laulda ette, kui neid oskad üles kirjutada? Ent eelmised korjati kuldmuna-korilaste poolt laualt ära, ja kui ette laulad, siis on igal juhul tunnistaja olemas! See on samuti targutus!

Ma ei julge sõda pidada? Mul ei jätku selleks annet? Mis mul kaotada on, eriti kui vastase pea mõistab vaid varastada ja kümne piirides liita-lahutada! Kümme lasku tehakse kaasajal 1,5-3 sekundi jooksul, ehk sellest edasi aju-korilaste mõtlemine ehk B-, C- ja D-variandiga ei küündi.

Mis juhatab teema tagasi pealiskaudsete hinnangute juurde. Näo või pelgalt tegumoe järgi inimeste kalduvusi või soove ei ole võimalik ette aimata. Päris alguses juba 1980.aasta algul hakkas Kalde pornovile (nagu kamba kokkukutsumiseks) peale igasuguseid inimesi ka millegipärast Eikelmannide korteri ukse taha tulema. Ilmselt oli Ülle Kalde nad korter 26 II trepikojast suunanud nn tööjärgsesse passimiskohta! Muud tegevust polnud tal aastaid! Mõningaid pilte veel jõuab ilmselt demonstreerida. Üllatus oli, miks tavalise välimusega inimesed, kellel isegi polnud arenenud enese üleslöömise või mukkimise harjumust, tahtsid osaleda prostitutsiooni propageerimisel. Linda Kütt-Eikelmannile tegi nalja alati kui ma suhuvõtmisvideote tegijate nimetamise peale kunstnikeks kulme kergitasin ja ka mõnel puhul pahandasin. Seda juba enne kooli minekut. Ka allpool kujutatud inimene käis KGB-seersandilt enese-promotsioonivõimalust küsimas, mina ei suutnud aga ära imestada, et selline elutee või valik tal kuidagi välimuses leitav polnud!

1001 Stirlitzit (619): M U I S T M A

Inimesed Viljandi maantee-äärses paneelmajas siiski üritasid protestida elumaja, kus elasid pered väikeste lastega, kasutuse vastu. Populaarse legendi järgi pidi see olema Põllumajandusakadeemia õppejõudude ja töötajate elamukvartali seeme, kus ka nädalavahetustel keeb toanurkade kirjutuslaudadel teadustöö või muidu progressiivne loome. Selle asemel kutsus KGB-seersant nii ööseks kui keskpäevaks, igasuguste kalendripiiranguteta kesknädalaks või pühapäevaks, pornovõtetele kõiki talle tuntud “parimaid kepimehi ja seksihuvilisi“. II trepikoja esimesel korrusel elas tütardega pereisa, kes oli ägedalt vastu igasuguste kodu- ja välismaiste seksiesinejate saalimisele tema ukse taga. Esialgu ta pildistas kõiki I trepikojast ümberkolinud KGB-Kalde pornostuudio taga koputajaid. Kui ta sajani jõudis, siis ta hoog hakkas raugema, ent siiski oli visadus mõju avaldanud – KGB korraldas tema korteris läbiotsimise ja konfiskeeris materjale, muuhulgas olevat “leidnud nõukogude-võõrast pornograafiat”! Kas see ka tegelikult nii oli, majaelanikud kas seda ei uskunud või oli see väheoluline pornovabrikust lehkuva paha haisu pärast. See oli samasugune joke nagu Ülle Kalde kõigile soovijatele esitamas Artur Tsõganovi pornojoonistusi väitega, et need mina komponeerisin! Kui ma vaid oleksin teda piisavalt peenelt suutnud selles plaanis pilgata, nii et nad kõik oma pärissugulaste juurde oleks tagasi kolinud! Mitte et selleks, et filmi-stsenaariumite arendamiseks omaenda kinnisvaral pidid Kütt-Eikelmannid tegema pealepassijatele atraktiivsemaid kõrvalteemasid! Harjumuse jõud on suur!

Keegi linnapoolses majaosas elanud koolipoiss arvutas, et I trepikoja külalistega kokku 1980.aastast oli pool tuhat kaastingu-tegijat ihuavausi KGB-seersandile näitamas käinud. Nii et siin blogis esitatu on vaid j ä ä m ä e otsakene!

Mulle meenub, et Never Tear US Apart-helifraase tuli vanapaar küsima vahetult pärast seda faux pas’d muusikadiktaadiga, kui ilmnes, et ühele õpilasele oli noodirida alati ette antud. Tegelikult laulsin veel kaks laulu ette, kuna Austraalia narkomaanid said ette Linda noodid, mida ta arendas minu nõukogude muusika koolkonna kirjaviisi alusel, viimased 5.klassis, mis on äravahetamiseni sarnased Sean Kingstoni Beautiful Girls ja Amsterdam-soundtrack’iga (kindlasti algusfraas, kui nn vile aktsenteerib käike). Ma kahetsen, et see film ühtegi Oscari nominatsiooni ei saanud! Ma olen siiski ka ammu juba käega löönud, kas ma midagi enam tõestada suudan, sellepärast lahkusin juba 1990.aastal nii laulukoorist kui orkestrist. Ära usu!!!

1001 Stirlitzit (618): P U S U

Kord tuli maja juurde kange-kaelselgne, nagu hiljem sai neid näha vastvalminud psühhoneuroloogiahaigla pargis patseerimas, ja valgeks võitud-puuderdatud näoga juba keskealine naine. See võis olla 1982.aastal või hiljemgi, kui seersant Kalde porno-kaastinguid tehti Eerika paneelmaja II trepikojas esimesel korrusel, kuna vana stuudio I trepikojas kas kasvava haisu või öösel rüüstama kippuvate boyfriend’ide tõttu oli sotsialistliku omandina edasi renditud tsõganiperele.

Keegi vähemkäivatest majapoistest mainis, et naisel olnud suured läbielamused – “ta nägi pealt, kuidas ta perele kallale tuldi ja mees ära tapeti!” See murdis ta psüühika ja ta pandi hullumajja, ja sellest seisundist üritas ta välja murda uusi meestuttavaid pornokaastingutelt leides! Kuivõrd selles jutus tõde võis olla ma kipun tagantjärgi kahtlema. Kui sonimees sama naist nägi selle kaame ilmega väljumas, siis kukkus tal lõug rinnale. “Nad ju ekspluateerivad nüüd lausa haigeid inimesi!” oli ta mures. Siis kuuldus, et inimeste olukorra ärakasutamise pärast, mitte pornotegemise olemuse tõttu ehk ka vaenulikkus nõukogude väärtustele, kaevanud selliste naiste sugulased KGB-seersandi prokuratuuri. Uurimine olevat mõneks ajaks tema pornokaastingufirma sulgenud ja ta saanud karistada. Millest mul pole jällegi mingeid dokumentaalseid tõendeid. Küll aga leidsin ma 40 aastat hiljem natuke vanema versiooni sellest naisest, või talle väga sarnase. Mis on alati võimalik. Ta kasutas pornotarina Katy Bell vmt nime. Kas ta seejuures kliiniliselt ikka haige oli, see on minu jaoks ülimalt kahtlane nende päevadeni, sest sellise võimaluse korral pidanuks kogu porno olema kokkukorjatud ja hävitatud, ning ka teiste puhul rakendama jätkamiseks tarvilikku liikumispiirangut, mida kunagi ilmselt aga ei tehtud!

1001 Stirlitzit (617): L U I G U T A M A

ENSV-s ei olnud porn stores-taolisi pika-ajalisi kogum-müügi asutusi, mis vähemalt veerand sajandi jooksul oleks ladustanud erinevaid pornograafilisi materjale üksikposteritest, fotojärgedest, fotoajakirjadest, albumitest, pornofilmiajakirjadest ja kinorullidest vmt. Selliste asutuste pidajad võivad olla ja ongi Läänes olnud üsna kasulikud, sest ilmselt raamatukogud prostituutidest ja hooramajade vmt reklaamitegevusest andmeid koguda ei suuda kroonilise riiuli või säilituspindade defitsiidi tõttu, kuna pornoartefaktide ladudes oodatakse ka kõige nõudlikuma ja eksklusiivsema maitsega klientide i g a v e s t t a a s t u l e k u t. Nõukogude Liidus ei pruukinud koolipoistel olla aimugi nn uue poisi või tüdruku perekonna finantstegevusest või taustast, sest selliseid andmeid võis teoreetiliselt leida vaid KGB salajastest kontoritest. KGB-seersant Kalde ema oli vana Nikolajev-Krebsi avala tunnistuse järgi olnud avaliku teenuse pakkuja ning oli ka loomulik, et poeg ametimaja pidi jätkama ühel või teisel kujul. Minu arvates oli 1980.aastal juba kindel, et NL kohustub kokkuleppeid pidama ja Baltimaades ja mujal Euroopas reparatsioonide võtmisest õigustatud militaarokupatsiooni lõpetama 12 aasta jooksul. Pornotegemine Moskva olümpiakülaliste kostitamiseks oli esimene märk, et vabakapitali tingimustesse uusi tegevusväljundeid asuti otsima tuntava ajavaru ja ekspluatiiv-eelisega, mida asjast väheteadvad naiivsed komnoored pidid vabatahtlikult ja poolmuidu neile kapitalina enda küljest andma.

1988.-89.aasta eel märkasin Tamme kooli kolmandal korrusel vene keele klassis ehk ruumis 301 lapse (või oli see tema uus mees?) eest kostma tulnud tumedapäist, keskealist ja saksakeelset naist. Ma ei tea, milles vene keele õpetajaga vaidluse sisu võis seisneda, ent vaevalt Andra Jakapi kaashõimlane sai välisriigist tulla ENSV-ss ilma KGB-seersandi eeskosteta. Mina saksa keelt koolis ei õppinud, pedagoogid kinnitasid, et ta rääkis keelt nii vigaselt et oli raske aru saada kõne sisust. Ta ei tahtnud ka ilmselt omaks võtta, et mujal elades oli laps liiga palju aastaid vahele jätnud, et nõukogude põhikoolis saaks vene keele ainest läbi. Ilmselt äraütlemisest häirituna, ma panin tähele vaid kehakeelt kõnet kuulmata, tundnud ta n.ö ära minu – et kuidas mina saan seal olla ja sinna sobin. Mina teda elus näinud polnud, et ta mind teada võis üllatas mind, veel enam ajas mind segadusse asjaolu, et ta õpetajaid minu päritolu osas kavatses eksitada, kui Linda Kütt-Eikelmann oli kooliaulas aastaid varem vabaltvalitava muusikaõppe lektorina esma-ettekandnud Never Tear Us Apart-hiti! Mulle väideti, et ka otse laimamatulnud tsõganimutile kinnitati, kes selles ruumis kindrali suguvõsast oli! Mind jäi see lugu häirima, sest seda mulle ei söendatud siiski sedastada, kelleks Kaljo Kalde oli mind laimanud. Aastaid hiljem leiab iga Kalde mature porn-teema sirvija tsõganinaise luigutajana mitmetest saksakeelsetest pornovideotest. Missugune ta nüüd 30 + aastat hiljem välja näeb, kas üldsegi elavate kirjas, sellest pole mul ainugi. Dr Leo Luksile loona, joonealuseks märkuseks, ENSV porno-ajaloost!

1001 Stirlitzit (616): P R I I L I T S

Riik, mis ei kogu kõlvatustest elatuvate inimeste andmeid, selline riik sunnib kodanikke kõlvatult aega raiskama! 2006.aastal komistasin ma Konstanzis stipendiaadina korruptsiooniparaskisse – kui mitte enne, siis pärast ma pidin hakkama otsima andmeid avalike ja vähem avalike enesepakkujate kohta. Mis kasu saab rahvas ja riik prostitutsioonipropagandistide koolitamisest või enda institutsioonide kaudu lähetustesse saatmisest – see on pelgalt retooriline küsimus. Komsomolikasvatus on olemuselt defektne, kavatsen selle näitamisele, ehkki pigem sunnituna, pühendada veel mõned sajad postitused. Kas on valus, kui ilmneb et õiendajatel Saksamaal oli õigus? Kindlasti, ehkki küsitavama on, miks lasti pornopaaril tervet üliõpilasküla haisutada, või ma lihtsalt olengi kohanemisvõimetu? Või et just mulle peabki pornotojate tegevuse paha lõhn külge jääma, kui ma ei oska otsida nende kohta informatsiooni või ei suuda otsustada, kas olemasolevad vihjamised on piisav alus diskrimineerivale käitumisele!?

Nüüd olen mõned aastad asunud meenutama kõiki perifeersignaale, mis on veel kaugemal mälusoppides kui Tsõganovi marginaalesitused, enesepakkujatest ja esitusjanustest. Mis on väga ülekohtune arvestades, kui palju aega see isegi netilihtsustuse ajal nõuab palju väärtuslikumate kui mitte hädatarvilike tegevuste kõrvalt – (a) leia naiskodaniku kohta piisavalt kvaliteetne video või fotoalbum, (b) mälumahu kokkuhoidmiseks piirdu vaid isikuidentiteedi määramiseks vajalike rakurssidega, mis hõlmab nägu ja ilmselt sünnimärke pornograafilistes etteastetes etc, etc. Sest kui kahtluse vari tõuseb ja õiendamiseks läheb, oleks kiiresti võtta veenev tõend välja, mille kohta ei saaks otsuste edasilükkamiseks kinnitada – “liiga udune!, see on ju vaid erootika!, pole näha et riist on sees!, see pole minu perse!”etc! 2006.aastal jäin mina sellega hätta, sest pidasin sülearvuti muretsemist ülekulutuseks, kuigi ka sellel puhul vaevalt oleksin selleise info eest hakanud peale maksma! Ja kui tüütu see researching on! Ikkagi (seksuaal-)nartsissism on raskemat sorti psüühiline kõrvalekalle, ehkki tegelik ajend sellisel kombel enesepakkumisel on oma aega võimalikult kallilt müüa. Mistõttu ei tohi klassikalisel rajal tegutsev inimene nendega ühele pildile jääda põhimõtteliselt. Aga kuidas sellest teada saada, kui niikuinii selleks aega ei jätku ja huvi pole nende ihuliste avauste kvaliteedi suhtes!? Ja kui selline inimene külje alla ennast litsub, siis peaks olema hõlbus viis kaevata äririkkumise pärast! Või peavad kõik ennast naeruvääristada, mustata ja laostada laskma Eesti riigis?

Mulle meenub, et juba noorte-judoga tegelemise ajal astus mulle ligi minu jaoks väheatraktiivne pruunide juustega lühem naine. Muuudkui tiirutas, kuni keegi sugulastest kesklinnas välja ilmus Lutsu raamatukogu juurde ja soovitas tal eemale hoida, sest ma ei teadnudki sellest businessist midagi. (Kokkuvõttes on Vahur Kersna veel väheminformeeritud inimene neis asjades kui mina.)

Keegi jõudis mainida, et “ta on selle punapea õde!” Nüüd tuleb mulle meelde ka varasem episood, kui ma kuhugi viimisel pidin saatjaga koos läbi astuma selle sama enesepakkuja nn kaastingult. Sättis end nagu sellel “Pariisi-videol”, küll riietega, voodile ja ajas istmiku urvi. Noorem mees, kes pidanuks kohe mind edasi viima, sattus nii vaimustusse nähtust, et küsis otse, kui palju sellise ägeda perse tegemise eest ka raha võetakse. Talle olla häbenemata vastatud, et talle tehakse poole hinnaga. Ma hingasin siiski kergendatult, kui ta mind parastisse Linda KE residentsi edasi saatma tuli. Nüüd ma mõtlen, et milline ta näeb välja nüüd, või hiljem ka plastilise operatsiooniga, näiteks. Teil tuleb sellele mõelda, kui teid see armetu komsomoliriik on omapead jätnud!

1001 Stirlitzit (615): S Ö Ö T S !

Vanemad komnoored seisid seljaga linnapoole paneelmaja lääneküljel telefoniputka kõrval. Võib-olla tundes isegi kindlust, et selles kohas peab kuuldavaks saamiseks kindlasti mündi loovutama, selle asemel et keegi teine pealtkuulamiseks peale maksa.

“Паша’le tehti jälle perse vä?” küsis pruunide vuntsidega mehike möödujatest ennast segamata laskmata. “Kuule, keegi oli näinud mingit vanu pederaste higistama panevat videot valge-õrna poisiihu paljastavast ja võtteplatsilikult valgustatud teost, hoiti mitmel viisil visalt kinni, et karistada!” muheles pikem ja vahtis äratõmmatud sigaretiotsa justkui järgmise lunimiseks küsija pakist. Selle ta sai, vunts läitis viisakalt välgmihkli ja ENSV homode hämaratest tegudest informeerija tõmbas magusalt importsigarettide nikotiini kopsudesse.

“Ma ei tea kas sellepärast” jätkas spondeeritu, “aga Vana Küti juurde, teised ütleid et see oli siiski Kalev, kes muti kombel hädaldas, et see Haage-pornomutt Karina, kes seal noorimehi paarikaupa aega veetma kutsus….” kraaksatavat naeru kostis garaažideni, “oli selle afääri tõttu saanud uue nime – vist Tipp või Tepp kui mitte Täpp -, ta oli läinud NATO kindrali nimel tädi juurde ja nõudnud teenust! Pornomutt teenendaski Paša munad ära ja läks tasu nõudma, muuhulgas pornofilmide finantseerimist! Vana ajas vastu, et tema pole kedagi sinna saatnud ja Pašal on ainult persesaamise õigused tema perekonnas, aga asi pööras veel ropumaks … Raisk, jälle major!” pillas mees närviliselt viimaseid sõnu ja mehed kõndisid mõnemeetriste vahedega kiiresti linna poole nagu oleks neil töövahetusse vaja jõuda.

1001 Stirlitzit (614): “Что значит p a s k a i d r o j u m u s?”

Tuli väikest kasvu Piiteri tšekist, lasi uksekella ja küsis õpetatud aafriklasi targaks teinud dotsendilt, mida läbitulnud bängi-rosenbergide luureinf tähendab!? Jah, ma eksisin, lausa valetasin! Ukraina sõjakeenjus elas mõnda lühemat-aega lausa riigivanem Jaan Tõnissoni paneelmajaski! Ehkki väidetavalt eelistas õppida vahetult Krebs-Nikulajevilt endalt üle tee, kust ka Tõnu Kalvet Tartu 2.keskkoolis käis. Ent küll ka see läbi saab ja ma pean kahetsema enda sõnu, sest kriminaalidega lepitamine on rohkem väärt kui ausus, indiviid ja tõde! Jumalast rääkimata!

Ettejuhtunud tsõganidialektoloog pööras silmad kuklapoolde ja tõstis sõrme “ma vist tean, setudel seda!”, ja nagu Joosep Toots luges omaette tääduslikus waimos paskaak-rojudest tõlkimisväärtuslikku. Keegi teine siiski oli lätlaste juures elanud ja oskas “seletusi” lugeda. Vovale tundus vastus liiga läbipaistev, tema kahtlevat ja läks täiendavat kinnitust otsima, teise püstakusse. Mis ma teha saan? Lõpuks kusi isegi Göring oma lendurisääred täis!

Insomnia: Sharper (2023)

Filmiloo algus tundus mulle tuttav (sedavõrd, et ma arvasin selle olevat vana lavastuse taasekraniseeringu, ent annotatsioonid sellele ei viita), ka finaaliselgitus, et asju korraldamisel väga palju harjutama peab. Seetõttu olen kindel, et see käsikiri oli algselt samuti Kütt-Eikelmannide juures konsulteeritav, võimalik et Vana ise kirjutas mingisuguse algse variandigi! Ka mina andsin n.ö ütlusi, ent ma pean ikka ka meelde tuletama, sest sellel ajal olin nii koori- kui judopoisina ehk enne 6.klassi “Epstein” (kes ongi Linda KE ema kaudu suguluses vereliin). Mulle meeldis kõige enam Richard Hobbes’i (“John Lithgow”) Wohnung’is peetav vastuvõtt, kus jazz-band veeretas esmaklassilisi noote! NALJA PEAB SAAMA!

Kuidas con-story planeerimine käib ja mislaadi inimesed teevad teisi puhtaks? Film on selles autentne ehk sotsiopaatide portreteerimisel. Elus muidugi nii enam ei lähe, et narkotüdruk saabki uue võimaluse. Selle poolest fairy tale!