Kaitstud: Lingua hunnorum 29 (?) F: ὑπό-θεσις

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Cohnitzi gambiit II

Eesti kultuur näib tundvat ärkamisajast saadik alaväärsust Kesk- ja Lääne-Euroopa kultuuride suhtes, millistel on olnud  võimalik sajandeid omariikluse või suverääni kaitse all vabalt areneda – nii väljendada nende rahvaste iseloomu kui ka kujundada seda ajastutele kohaste intellektuaalse vabaduse normide piirides. Ütlematagi suurt aukartust tunti 19.sajandil ja 20.sajandi alguses saksa keeles arenenud vaimupärandi suhtes, ning see on säilinud kõigi II maailmasõja kuritegude ja õigusrikkumiste kiuste. Loomulikult on tegemist eelarvamusega, mis ei arvesta tõigaga, et iga väärtuse ja kvaliteedi kandmiseks vajaminev kvalifikatsioon kujuneb individuaalselt, sõltumata kultuuriruumi üldtingimustest. Tõik, et juba 40 aastat on eesti keeles võimalik lugeda akadeemik Ülo Lumiste monograafiat Analüütiline geomeetria (koos Karl Arivaga), ei tähenda, et iga eesti keelt kõnelev inimene a priori kvalifitseerub nende episteemiliste väärtuste kandjana. Enamgi, neid, kes on raamatu läbi lugenud ja oskavad sinna pandud töö väärtust hinnata, moodustavad suure tõenäosusega eesti keelt emakeelena kõnelejate seast vähemuse. Matemaatika on alati suuremale osale keeruline olnud. Ja eesti kultuur pole selles erand. Saksa kultuuri sündimine ei tee kellestki automaatselt Marxi, Hegeli, Fichte või Wittgensteini mõistjat või eksperti. Marx’iks või Gadameriks olemine ei tõsta inimest üle ratsionaalsus-normide, üldinimliku eetika või seaduse.

Daniel Cohnitzi ettepanekute II lehekülg lõpetatakse sofistikeeriva arutlusega, sisuliselt aga üsna lõbustavate märkustega, nii et tekib küsimus, kes on professor ja kes on õpilane. Tudengitel on kombeks ebamugava pileti tõmbamisel kompenseerida puuduseid diversiooniga – etteantud teemast kõrvale kalduda ja teha juttu paremini või lausa suurepäraselt omandatud küsimusest.

Juhtida diskursus “mitte iga”‘st (retooriline, Aristotelese originaal-kvantor De Interpretationes) kõrvale  ja semantilisest “mõnest” (kus iga eitus on interpreteeritud “mõni ei ole”) jutuga Russelli ja Strawsoni dispuudist, on (“at best”) just nimelt diverteerimine.

“Praegune Prantsusmaa kuningas on paljaspea!”

Selle eitus – “pole paljaspea” – ei muuda seda tõeseks, sest Prantsusmaal pole (enam) monarhiat, milles asi?

Tegemist on informaal-loogilise trikiga, mis Aristotelese Sofistlikes kummutamistes oli tuntud mitmik-küsimuse paralogismina (the many questions fallacy) a’la “Kas sa vahetasid oma ülekaalulise kolleegi hump’imise juba bossi ümmardamise vastu?”.

“Ma ei seksi oma tudengite ega kolleegidega!”, pole mitte ainult eetiliselt, vaid ka loogiliselt rahuldav vastus.

Ehk selleks on grammatikud ammu jutumärgid leiutanud (algselt joonistati meta-teksti ümber, eraldamaks seda muust, must ristkülik), mis lubavad lihtsalt kombineerida metateksti tekstiga etc. Matemaatika asetab erinevate väärtuste eraldamiseks sulgmärke:  8+(7-8).

Eestis õpitakse need asjad selgeks, enamasti, keskkoolis. Ülikooli pole vajagi.

Cohnitzi gambiit I

17.novembri 2006.aasta ettekande ehk artikli visandi puhul varustas hr Cohnitz tagantjärgi mind ettepanekute-küsimustega, mis vaatamata hoiaku kohendamiseks saadud ajale mõjusid endiselt paljastavalt.

***

1. ja 2. Sissejuhatav lõik motivatsiooni osas, nagu ka viimane lõik, peaksid näitama, et professoril polnud õrna aimugi Yale Ülikooli juures tehtud tööst ja professor Laurence Horni panusest.  Enamgi, see tundub olevat lihtsalt jälgede segamine, millele hiljem, loomulikul väljakeerutaval kombel, lisandus jutt pluralismist, mille kohaselt keegi ei eksi. Ehk vabandada ja hüvitada pole tarvis, kui varasem strateegia põhines teistsugusel distributsiooni põhimõttel, kus vaaraol on alati õigus ja Joosep istub vägistamissüüdistusega vanglas.

Olgu lisatud lõik Horni artikli osalisest tõlkest, mis ilmus siin blogis:

Segadus lugemisreeglite järgisega – kord minimaallugemine, kord täpne, millest järgnebki segadus (II lk 1.lõik)

3. Lihtsameelne argument, mille üle Cohnitz muretseb, pöördudes sama libisevalt ja lugemisreegleid ümberlülitavalt tagasi II leheküljel, väljendub selgelt klassikalise Porphyriose puu diagrammis: I ja E on vasturääkivad, kuna I-st hargneb järgmine kontradiktsioon, st nii O kui A implitseerivad I. Ometi subalterneerub O E-le, ehkki selle läte on temaga kontradiktoorses suhtes. See on Aristotelese loogika peccatum originis, kuivõrd ruut abstraheeritaksegi genus-species dihhotoomiast.

4. Kas loogiline ruut on säilitanud oma positsiooni loogika-alases hariduses?

Definitsiooniteooria on konservatiivne, samas loogika selgroog siiani. Lähtepunktid, millest antiiksed alustasid, pole endised, ent põhimõte olulisel kombel sama.

Mis on üldse loogiline ruutsus? Decartes’i koordinaadistik kui loogilise ruutsuse eksplosiivne teisend!

5. Ontoloogia ehk metafüüsika ja loogika. Kas see on eksitav väita, et tänapäevane loogika kaldub distantseerima loogilisi küsimusi metafüüsilistest. Mulle näib, et kogu analüütiline filosoofia arenes välja just sellisest eeldusest eraldada protokollimatud väited tõesisulistest. Selleks kasutati loogikat, universaalset instrumenti.

Ma jätan Frege kõrvale ja poetan pilgu John Venni (1834–1923)  Symbolic Logic I peatükki. Kas Venn oli eksitaja?

It will be well therefore, before explaining the foundations on which the Symbolic Logic must be understood to rest, to give a brief discussion of the corresponding substructure in the case of some other systems with which the reader is likely to be more or less familiar. It will be readily understood that we shall not dig down any deeper than is absolutely necessary, and this is fortunately not far below the surface. Psychological questions need not concern us here and still less those which are Metaphysical. [2]

Järelmärkus

Kogu lugupidamise juures Stanfordi Ülikooli suhtes, ei asenda sealne nn filosoofia entsüklopeedia tõsiseid akadeemilisi monograafiaid ega artikleid. Need on ülevaated, igati sobivad filosoofia algõppesse, ei enamat.

Qui s’excuse s’accuse!

Mäletate neid aegu ja inimesi, kes avalikult sirutasid välja sõrme ja hõikusid koosolekutel (näiteks “rahvavaenlane”, “loll”, “kahjur”!), kuna privaatselt, võib olla juba samal õhtul tulid müksasid semulikult vastu varrukakülge ja “vabandasid”, tihti üsna abitute ettekäänete varal: “ma tahtsin öelda,..”, “ma vist läksin liiale” etc. Seda ütlevad nad vaikselt. Loota selle peale, et nad oma vigu parandaksid ja ka avalikult kordaksid, mida privaatselt n.ö re-aktsenteerivad, läheb vastuollu nende iseloomu ja kogu ettevõtmise eesmärgiga.

17.novembril 2006 oli otseselt juttu sellest, et 1. kvantorit “mõni” pole kunagi loogika ajaloos teistmoodi interpreteeritudki, 2. mis tahes katsed ruutu laiendada või reinterpreteerida on enneolematud või mõttetud.

Igaüks, kes vähegi loogika ajalooga kursis, see teab, et nii see pole. Enamgi, teadus areneb, vähemalt kriitilise ratsionalismi ettekujutuse põhjal, mida arendas Karl Popper, julgete hüpoteeside varal, milleni jõutakse radikaalse kahtluse ja elementideni lahtivõtmise kaudu, mitte klassikute kordamise varal.

Daniel Cohnitz ilmselt sai sõpradelt emaili kaudu kohe tagasisidet, et taolised ettevõtmised pole loogikas atüüpilised, pigem normaalsed, mis hoiab arutelu elavana. Seega otsustas ta 1. ja 2. punktilt raskuse üle kanda Thompson’ile, kelle lähenemises ma olevat ju vigu leidnud: ta ei vastustanud end teemale kui sellisele, vaid tõigale, et ma leidnud Thompsonil vigu. See on reaktsenteerimine. Teine on vastutuse hajutamine – arutasid proua Sutropi ja Endla Lõhkiviga, et doktorandid peaksid keskenduma…. Lõhkivi tegeleb sotsioloogiliste küsitlustega ja Sutropi süva-akadeemiline curriculum kulges kirjandusesteetika rüpes. Loogika või teadusfilosoofiaga, olgem ausad, pole kummalgi suurt tegemist.

.. Millised on ebaprofessionaalsed märkused? …

Mind huvitab ainult see, kas ka 1000-leheküljelise lugemiku (artiklite kogumiku) ja uurimuse avaldamine sellel teemal paneb inimesi avalikult tuhka pähe raputama ja tunnistama enda vigu. Mis tähendaks, loomulikult, et tunnistada kedagi endast enam võimekamaks!? Kas Cohnitz, Sutrop, Lõhkivi on selleks suutelised?

Üks asi on moraalne kahju, teine asi püüd inimest majanduslikult tasa lülitada. Vaevalt, et näiteks Saksamaal ükski neist asjadest suurema kärata läbi läinuks. Eestil on veel pikk tee õigus-ühiskonnani ja on ilmne, et antud seltskond nende väärtuste kehtestamisel kaasa ei tööta. Otse vastupidi.

Pole süüdi? Kuna pr Sutrop millegi eest vastutanud on või vastutust võtnud?

Sigadus? Otse loomulikult.  Diskrimineerimine? Üsna tõenäoline. Sõda? Te ei suuda palgata endale MP50-ga abimehi, see on kindel.

Ärge tootke endale majanduslikke muresid – ärge õppige filosoofiat Tartus!

Daniel Cohnitzi kiri 18.november (me mõlemad teame, et see nii, nagu kirjas selgitada püütakse, ei olnud):

Yale anno 1990 ehk sama asi

Kaitstud: Lingua hunnorum 29 (?) E: Järelmärkused++

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Lingua hunnorum 29 (?) E: Järelmärkused+

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

“Mondscheinsonate”

14. november 1940.  Londonis teatakse juba, et Luftwaffe planeerib suuremat rünnakut Inglismaa vastu. Eelarvamuslikult oletatakse peasihtmärgiks Londonit. Alles pimeduse langedes selgub, et sakslased üritavad rünnata Coventry’d – keset Briti saart asetsevat 238 000 elanikuga tööstuslinna, kus leidub rohkelt tehaseid ja vabrikuid. BBC dokfilm pakub pommitajate arvuks 900, kuna WP loetleb 515 pommikandjat.

19:20 algab Coventry kohal operatsioon koodnimega “Mondscheinsonate”. Selles, mis järgnes,  päästab Lodewijk van Beethoveni maine vaid tema hollandi-belgia päritolu. Kõigepealt teevad linna kohal ringi X-Gerät’iga varustatud He-111 lennukid ja viskavad perimeetri ümber pikalt hõljuvaid-helkivaid signaalvarje. Seejärel visatakse lõhkepommidega katki linna kommunikatsioonid, elektri- ja veevarustusjaamad. Teise lainena visatakse taas süütepomme, ja kuivõrd veevärk ei tööta, siis lõhkepommide vaibana linnale pillamine vallandas ennenägematu tuletormi.

Linna kaitseb vaid 36 õhukaitsekahurit, mis lasevad välja 6700 tõrjelaengut – kõik pommitajad pääsevad puhtalt. Enamgi, Luftwaffe pommitajad teevad mitu ringi: pommid on võrreldes hilisemate briti retkedega väiksemad ja lastid kergemad, ent öötööd tehakse vahetustena.

20:00 süttib linna pärl – Püha Miikaeli katedraal. 15.novembri esimestel tundidel 6:15 tehakse viimane ring.

Inimesed istusid selle öö kuni 300 inimese kaupa pommivarjendites (33 000) – paraskid täitusid kiiresti, hais oli väljakannatamatu, ent väljas polnud õhk hingamiseks sugugi värskem.

Dokfilmi lugeri 23:30 paiku on näha haruldasi saksa kaadreid pommirünnaku läbiviimisest, mitte niivõrd ajaloo vaid Reich’i lennuakadeemiate õppefilmide jaoks.

Sellel ööl põletati maha 4300 kodu. 2/3 linna hoonetest olid muutunud kasutuskõlbmatuks. Lisaks Miikaelile said pihta veel kaks kirikut ja kaks haiglat.

Hukkus 568 inimest (nende seas üheksa konstaablit), 863 said raskelt viga, sandistusid.

Sakslased viskased linnale 500 tonni lõhkepomme, 36 000 ühikut süütepomme. Partei juhtkond, Saksamaal, tundis sellist uhkust, et unustati Rotterdam-Warssav, selle asemel hakati Göringi auks kõnelema avalikes sõnavõttudes koventreerimisest (coventrieren!). Ei kübetki kahetsust tõiga osas, et avalikult sülitati igasugusele täpis-pommitamise ideele.

Reedel, 15.novembril, ei lahkunud 100 000 linna elanikku mitte nädalavahetust pühitsema, vaid pagesid elu eest: pilt, mida kogenud sõjareporterid olid näinud nii Hispaanias, Soomes kui ka Belgias. Kui see ei olnud terrorirünnak, siis mis see oli?

Oli igati ootuspärane, et RAF pommituslendurite õigustuseks Saksamaa vaippommitamisel sai Coventry!

Järgnevatel aastatel, igapäevaselt, viskasid britid kolm korda ja ameeriklased neli korda enam pomme Saksamaale, kui oli heidetud Coventry’le.

2009.aastal BBC valminud dokumentaalfilm The Bombing of Coventry kasutab Arvo Pärdi heliteoseid. Emotsionaalselt kaasahaarava filmijutustuse lõpetab Pärdi Spiegel im Spiegel. Link on liikuv, pealkirja järgi iseseisvalt leitav.

SCE soovitab: Bomber Boys (BBC 2012)

“The Nazis entered this war under the rather childish delusion that they were going to bomb everyone else, and nobody was going to bomb them. At Rotterdam, London, Warsaw, and half a hundred other places, they put their rather naive theory into operation. They sowed the wind, and now they are going to reap the whirlwind.”

Sir Arthur Harris

2012.aastal tegid Hollywoodi staarina tuntuks saanud Ewan McGregor ja tema vend, 20.aastase staazhiga hävituslendur, Colin McGregor üheskoos dokumentaalfilmi Teise maailmasõja-aegsest Suurbritannia pommituslennuväest, keskendudes filmijutustuses Lancaster Avro nelja-mootorilise raskepommijate rollile Saksamaa sõjalisel purustamisel. Neid hakati masstootma 1942.aastal ja toodeti kokku 7377 ühikut. Meeskond koosnes kuuest mehest, kes navigeerisid peamiselt kella, kaarti ja kompassi varal.

Esimesed Briti pommitajate retked polnud ei täpsed ega kuigi edukad: Ruhr’i tööstusrajoon, üks kaitsumaid õhuruume, lasi 10 lähetatust vaid ühe sihtmärgile lähedale, mujal oli parim saavutus kolmest ühe sihtmärgi kohale jõudmine.

Retributsiooni vahend

Kõige vastuolulisemad olid sõja ajal loomulikult Kölni, Hamburgi ja veel 1945.aasta veebruaris Saxonia pealinna Dresdeni pommitamised.

1942.aasta 30.mai 1000-lennukiga retke käigus hukkus 486 inimest (Reichi andmed), ca 6000 sai viga, 150 000 inimest pages pärast mahapõlenud kesklinna ja tööstuskvartali nägemist linnast. 1455 tonni pomme põhjustasid sellise tuletormi, et ööpommitamise puhul polnud II lainel enam vaja kompassi ega kaarti, sest juba Inglismaalt paistis kagu pool hele tuluke – põlev Köln. ca 13 000 pihta saanud hoonest purustati ca 2500 tööstus ja valitsushoonet. Natsivalitsus keelas nii residentidel kui lahkujatel anda mistahes ütlusi linnas nähtu ja toimunu kohta. Seega tegelikud inimohvrid pole tänase päevani teada. Vaid hilisemad retked – Hamburgile ja Dresdenile – annavad sellest aimu. 1998.aastal Kölni katedraali hakati lasertehnoloogiaga puhastama, kuivõrd orientiirina sellele pomme ei lastud peale, küll aga põlengugaasid muutsid tornid pigivarrasteks nii et ehituskunsti ilust polnud kuigivõrd järel.

24.juuli 1943 pommitas RAF nädal aega Hamburgi,  operatsiooni koodnimi oli Gomorrah. Linnas hukkus 45 000 tsivilisti, muuseas briti sõjavangid kohustati rususid ja laipu kokku koguma. Suvine ilm tekitas erakordse kuumuse ja tuletormi – temperatuur tõusnud 700-800 kraadini Celsiuse järgi (millest siiski poleks küllalt  olnud mitte ühegi Maailmakaubanduskeskuse teraskonstruktsiooni ülessulatamiseks).

13.-15.veebruarini 1945 pommitati Dresdenit (722 briti, 525 US pommitajat). Hukkus 25 000 inimest. Churchill, siiski, häbenes sõja lõppjärgus neid jõuvõtteid ja Harris, kes koordineeris Saksamaa tööstuspotentsiaali tasalülitamist ja kuninglikku pommitajate armaadat, jäi ilma väärilisest tunnustusest.

Siiski, rängad kaotused olid ka RAF’il: 55 500 noort meest hukkus-jäi kadunuks ning pommitajate riske alahinnati sõjajärgselt, st nad ei saanud kunagi väärilist tunnustust oma rolli eest, kus nad opereerisid õhusuurtükiväena – seos, mis eriti ilmne ajastul kui pommid on juhitavad, vähemalt osaliselt n.ö rakett-tehnoloogilised. Õhuväes, seejuures, oli risk mitmekordselt suurem tavasuurtükiväest. Pihtasaamisel pääses üks kuuest, edukal maandumisel veetsid ülejäänud sõja natside külalistena POW laagrites. Tööd ei pidanud tegema, ent nälg ja tõved olid alalised kaaslased.

Kas see oli õiglane? Tsivilistide hukkumine on ju kindlasi kriminaalne! Meenutagem siiski seda, millest alustasime: Warssavi, Rotterdami, Londoni ja poolesaja teise Euroopa linna üsna maasissetampivast-terroriseerivast ründamisest. Ehkki Hollandi valitsus oli kaks tundi varem juba vaherahupalve sisse andnud ja kokkuleppe menetlemist oli alustatud, tõusid 14.mail 1940 Luftwaffe lennukid õhku ja pommitasid Rotterdami: 884 surnut ja 30 000 inimest jäi omandi-peavarjuta.

Luftwaffe polevat relvarahu käsku saanud – “preisi au ja saksa täpsus”!

Õigluse huvides olgu mainitud, et enne lennutööstuskeskuse Coventry maatasategemise katset Luftwaffe poolt, levitasid briti pommitajad Berliini kohal peaasjalikult lendlehti.

Warssavist ei tarvitse rääkidagi. Seega tuleb ikka peeglisse vaadata – totaalse sõja algatasid sakslased. Hitleri ponnistused massi-ründerelvade nagu V1 ja V2 arendamisel (need ei olnud mingil moel täpsed relvad), rääkimata Me-262 “Blitz”-pommitajana kasutamisest, demonstreerisid ilmekalt saksa sõjapidamise kuritegelikku iseloomu. Suurbritannia – maailma suurim impeerium, kus Päike kunagi ei loojunud – võitles ellujäämise nimel ja ilma USA ja Venemaata poleks mingil juhul toime tulnud. Sõja hind oli ühtlasi murenenud koloniaalimpeerium, kuivõrd Gandhi keelas mistahes kujul sõjapingutustes-töös enda järgijatel osaleda.

Ent tagasi dokumentaalfilmi juurde:

Kaitstud: “Vanad sõbrad”?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Kuidas pidada kunstiajaloos sissejuhatavat loengut?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: