Cohnitzi gambiit II

Eesti kultuur näib tundvat ärkamisajast saadik alaväärsust Kesk- ja Lääne-Euroopa kultuuride suhtes, millistel on olnud  võimalik sajandeid omariikluse või suverääni kaitse all vabalt areneda – nii väljendada nende rahvaste iseloomu kui ka kujundada seda ajastutele kohaste intellektuaalse vabaduse normide piirides. Ütlematagi suurt aukartust tunti 19.sajandil ja 20.sajandi alguses saksa keeles arenenud vaimupärandi suhtes, ning see on säilinud kõigi II maailmasõja kuritegude ja õigusrikkumiste kiuste. Loomulikult on tegemist eelarvamusega, mis ei arvesta tõigaga, et iga väärtuse ja kvaliteedi kandmiseks vajaminev kvalifikatsioon kujuneb individuaalselt, sõltumata kultuuriruumi üldtingimustest. Tõik, et juba 40 aastat on eesti keeles võimalik lugeda akadeemik Ülo Lumiste monograafiat Analüütiline geomeetria (koos Karl Arivaga), ei tähenda, et iga eesti keelt kõnelev inimene a priori kvalifitseerub nende episteemiliste väärtuste kandjana. Enamgi, neid, kes on raamatu läbi lugenud ja oskavad sinna pandud töö väärtust hinnata, moodustavad suure tõenäosusega eesti keelt emakeelena kõnelejate seast vähemuse. Matemaatika on alati suuremale osale keeruline olnud. Ja eesti kultuur pole selles erand. Saksa kultuuri sündimine ei tee kellestki automaatselt Marxi, Hegeli, Fichte või Wittgensteini mõistjat või eksperti. Marx’iks või Gadameriks olemine ei tõsta inimest üle ratsionaalsus-normide, üldinimliku eetika või seaduse.

SCE ghjk

Daniel Cohnitzi ettepanekute II lehekülg lõpetatakse sofistikeeriva arutlusega, sisuliselt aga üsna lõbustavate märkustega, nii et tekib küsimus, kes on professor ja kes on õpilane. Tudengitel on kombeks ebamugava pileti tõmbamisel kompenseerida puuduseid diversiooniga – etteantud teemast kõrvale kalduda ja teha juttu paremini või lausa suurepäraselt omandatud küsimusest.

Juhtida diskursus “mitte iga”‘st (retooriline, Aristotelese originaal-kvantor De Interpretationes) kõrvale  ja semantilisest “mõnest” (kus iga eitus on interpreteeritud “mõni ei ole”) jutuga Russelli ja Strawsoni dispuudist, on (“at best”) just nimelt diverteerimine.

“Praegune Prantsusmaa kuningas on paljaspea!”

Selle eitus – “pole paljaspea” – ei muuda seda tõeseks, sest Prantsusmaal pole (enam) monarhiat, milles asi?

Tegemist on informaal-loogilise trikiga, mis Aristotelese Sofistlikes kummutamistes oli tuntud mitmik-küsimuse paralogismina (the many questions fallacy) a’la “Kas sa vahetasid oma ülekaalulise kolleegi hump’imise juba bossi ümmardamise vastu?”.

“Ma ei seksi oma tudengite ega kolleegidega!”, pole mitte ainult eetiliselt, vaid ka loogiliselt rahuldav vastus.

Ehk selleks on grammatikud ammu jutumärgid leiutanud (algselt joonistati meta-teksti ümber, eraldamaks seda muust, must ristkülik), mis lubavad lihtsalt kombineerida metateksti tekstiga etc. Matemaatika asetab erinevate väärtuste eraldamiseks sulgmärke:  8+(7-8).

Eestis õpitakse need asjad selgeks, enamasti, keskkoolis. Ülikooli pole vajagi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: