Kaitstud: Oletuste ajalugu(1): Rongotheus’i šanss

27. nov. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Henry Miller(2): Obligatoorne postmodernne korruptsioon!

20. nov. 2017

Henry Miller’i Vähi pöörijoon’i eesti tõlge ilmus 1992.aastal ehk 9 aastat pärast tema kirjanduslikku surma Läänes, kui tema 1942.aasta pornokatsetus lugejateni jõudis. Toona tundus kõik “läänelik” progressiivne ja matkimisväärne, mitte korruptiivne ja deklasseerunud. Ta oli tegelikult juba kahekordne laip siis – mitte ainult surelikkust verifitseerinud, vaid ka kirjanduslikku pooletoopsust. Ropust raamatust räägiti, ent juba selle pehmed kaaned mõjusid odavalt, ning kui uurija Peeter Raja ulatas Kompanii tänava politseijaoskonnas tööpäevalõpul kordnikupoisile (või oli ta juba konstaabel siis?) väljalaenamiseks üllituse sõnadega “Minu jaoks liiga ropp!”, siis kontekst juhatas mind mitte haarama selle eneseharimise vahendi järele. Keskkooli lõpul poleks ma ingliskeelset kirjandust originaalis suutnud lugeda, nüüd küll ja see on täiesti lame, mittemidagiütlev tekst, piiratud sõnavara ja grammatilise meisterlikkuseta. Sellegi poolest, et üks kirjutis on teisega nii äravahetamiseni sarnane ülesehituselt ja keelelt, väidab endine Margit Sutropi juhendatav Indrek Männiste, et Henry Miller on KA … FILOSOOF! Tal on “metafüüsiline elumõiste” … (parandage mind!), tema metafüüsilist vundamenti, ja foundation peaks viitama filosoofilise analüüsi kontekstis kartesiaanide taolistele fundamentalistidele, saab paljastada tema “ilukirjanduslikest rünnakutest moodsa aja metafüüsilise projekti (design?) vastu”!!!

Kujutate ette, millist paska on võimalik ajada ja selle teene eest saada võimalus järeldoktorantuuriks ja õpetamisametikohaks Eesti ülikoolide juures. Kui piiritult tänulik ma pean olema sellisele korruptsiooni sissevedamisele Läänest käbi komsomoliveteranidest käendajate, kes juudateona on siin ilmavalgusele toodud!

Ma ei võtnud ette ära lugeda mitu korda ingliskeelses versioonis esinesid sõna cunt, prick ja fuck või rectum, ent esimesi oli kindlasti üle kahe tosina korra, ehkki Opus pistorumiga võrreldes on nende kasutuskontekst vanduv, mitte deskriptiivne. Kõigepealt te peate sellise korruptiivse akadeemilise korralduse eest mõned tapma, sarnaselt sellele ületöötanud programmeerijale Vabaduse platsil, seejärel rahulolematuse plahvatades, ning Kataloonia näitab et mugavus pole veel Euroopa selgroogu murdnud, initsiaatorid (kes kordavad teile –“Ärge kartke!!!!“) põgenevad rottidena riigist ja peksa saavad massiliselt esimesed ettejääjad.

/homofoobne väljaütlemine kustutatud/

Quod licet Iovi, non licet bovi!?


Kaitstud: Tšuudide pärand(3++): “Rotalewia et Rotalia provincia Wikensis!” (täiendatud)

19. nov. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Henry Miller, mõtleja (1): Sule-prostitutsiooni lubatavusest ehk mida ma siis ütlesingi?

17. nov. 2017

Põgus pilk Henry Miller’i (1891–1980) loomingule peaks üheselt paljastama, et “loomingulise inspiratsiooni otsingul” astus ta läbi väga erineva tasemega lõbustusasutustest nii Ameerikas kui ka Euroopas, et isegi kommenteerida ameerika pragmatismi ilmingut agulibordellides, kus nägusaid tütarlapsi ei raisatud riidehoidu kaabut või muidu mütsi vastu võtma, vaid iga ruumiosa pidi teenima, sõltumata sellest, kas leidus ka kaubanduslik eksponaat teenust läbi viima. Minu jaoks ei ole sellised “informeeritud mehed” huvitavad, võib-olla selle tõttu et väga põgusa aja jooksul politseist pressi teadete viimisel (1992) nägin selliseid teenindajaid ikkagi poest näppamistega politseijaoskonda sattuvat. “Kes valetab ja varastab, see ka litsi lööb!” Just sellist varianti olen ma vanasõnast kuulnud. Ilmselt töötab see proverb bikonditsionistlikult ehk ka vastupidi. Rääkida seejuures mingist ideaalnaisekuju otsimisest, mida võinuks ju leida alkohoolikute-narkarplikade okselehaliste koridoridega “asutustest”, on ilmne valetamine ja pelgalt ettekääne. Ideaalnaisekuju seostub minu jaoks sõnaotseselt kuju pildiga renessansist, mida võib mõnikord kirikutest leida Jumala-Ema ehk Maarja poolelt, keda kujutatakse lapsega istumas, keha tervenisti kaetud.

Kas Henry Millerit on võimalik uurida kui filosoofilist või kirjanduslikku subjekti tema loomingu kaudu? Ma ei küsi sotsiaalses, psühholoogilises või meditsiiinilises mõttes! Kui ma loen tema loomingu tervenisti läbi, kas ma siin olen kvalifitseeritud filosoofiat õpetama mingilgi määral? Ilmselt mitte! Milles seisneb toodud plaadi, ehk siin konkreetselt Opus pistorum’i käsitlemisel tekkiv probleem? Küsigem nii, et mida ma teen, kui ma antud väljavõttedki, mis ma netist leidsin, eesti keelde tõlgiksin? Eestistaksin, nii öelda?! Tõlkijana!

Loomulikult p o r n o t !

Ent kriitiku või kirjandusesteetikuna? Küsimus on selles, kas on võimalik pornost kõnelda porno tasemele langemata? Sellist võimalust pole! Vastasel korral võiks ju ka teoloogilise epistli koostamine pornotaiese puudustest olla usuteaduslik dokument. See ei kuulu ei teaduste ega kultuuri positiivsesse programmi, just seetõttu pole sellisel rämpsul midagi tegemist ei filosoofia ega teadusega!

Opus pistorum’i komponeerimise õigustus pole nagu Enn Vetemaal KGB ehk pealekaebajate-jälitajate lollitamine (see oli muiste hea toon)  pornokino külastamisega Rootsis, vaid kirjaniku soov teenida lehekülje pealt dollar. Miller olevat 1940.aastal külastanud Larry Edmundi  raamatukogu Hollywoodis, kus Milton Lubovski tegi talle ettepaneku dollar per lehekülg pornot toota tema vähenõudliku maitsega klientidele. 1941.aastal müünud ta selliste ettevõtmiste privaatkoopiaid, mida Milleri entusiasmist tehti viis koopiat sellistele tegelastele filmitööstuses nagu Joseph Mankiewicz, Julian Johnson, Daniele Amfitheatrol, Billy Wilder, Frederick Hollander ja Henry Blanke.

Ja mida ma ütlesin, mis vääris väljaviskamist? “Kibe-kibe!”

Teie ei ole Eesti, te ei saa kunagi eestiks, sest teid müüsid maha esivanemad, kes jutlustasid sotsiaaldemokraatia, olgu bolševismi või menševismi, võitma-pidamisest! Prügi tuleb ikka põletada, vastasel korral seisate vastamisi võimalusega, et vana klientuur tassib pasa ikkagi prügimäelt tagasi turuplatsile kui traditsiooni või antikvaarse väärtuse!


Revolutsionäärid (1): Tagasivaade SCE sisusse

9. nov. 2017


Kuidas diagrammeerida füüsilise vormi dünaamikat perenniaalselt?

7. nov. 2017

Üsna kaugel vaadates, enamasti algaja pilguga, kaldutakse edenemist, mõnikord lisaks välisele ilmele, võrdlema harjutussuutlikkuse astme muutumisega. Algaja tahab iga kuuga edeneda põhiharjutustes +10 kg: esimesel nädalal ollakse rahul 50 kg rinnalt surumise üle ehk 8 korda ja neli seeriat paistab kõva treeninguna. Ja kui kuu aega hiljem 60 kg edasi minnakse, siis ei pöörata vahest isegi tähelepanu, et korduste arv langeb kuuuele. Pool aastat hiljem on aga ilmne, et 80kg noore mehe jaoks piisav raskus ka teiste harjutuste kõrval ongi 70kg, mida täiendatakse 80kg kangi mõnekordse surumisega. Pärast peaaegu 30 aastat pole alla 10 seeriat harjutuse kohta treening ja võrdlus 26-28-aastase mehe vormiga leiab aset ka teiste tunnuste alusel.  Füüsiline vorm ehk ka treenitusest tulenev rahulolu või heaolu ei seisne ainult maksimum soorituses. Võtame näiteks rööbaspuudel surumine, mis on üsna universaalne harjutus rindkere-skeleti vormi mittelangusse laskmiseks, kui harjutusi tehakse kolmel päeval nädalas. On ilmne, et 32-aastane 100kg mees maksimaalse 50 kordusega on edenenum, kui 17-aastane 86-kilone mees, kes üle 20 korra ei viitsi teha. Sooritusraskus on +15kg ja 10 seeria tegemine viie asemel väljendab samuti mahvisuutikkuse arengut. Teisisõnu aastate rutiinis võib väga mitme tunnuse alusel vormiseisu võrrelda varasemate aastatega. Diagramme on võimalik joonistada mitmesuguseid – rangeid ja vähem-rangeid, induktiivseid ja deduktiivseid etc. Nagu toodud sünteetiliselt ehk komplementaarselt oktagoonilt nähtub, milles vastamisi (implikatsiooni) on seatud korreleeruvad treenitusmõõdikud, tuleb vormiarengut ja seisu mõõta kogutonnaaži, harjutuste arvuga seeriates ja seeriate koguarvu, mis peab olema õiglaselt seatud ka intensiivsuse ja taastumistsükli foonile ehk mitu korda nädalas. On hea 7/7 nädalas teatud harjutust suuta teha, ent praktiliselt pole see suure ja intensiivse (väikeste puhkuspauside korral ca 30 sekundit) ületreeningusse sattumata võimalik.


Pseudo-loogia(1): Venemaa tuleb eesti keeles sõnadest venna+maa?

6. nov. 2017

Tänasest hakkan publitseerima muuhulgas pseduteaduslikke pärle, enamasti suurtest ja ülistatud euroopa keeltes ilmavalgust näinuna, samuti SCE blogis. Kiputakse arvama, et erinevalt venekeelsest ajalooteadusest saksakeelne kirjandus hiilgab alati ekspertiisi ehk süvenemise, metoodilise-hoolika diskursiivse argumendi ja ekstensiivse ehk läbitöötatud materjaliga saavutatu haarde poolest. Kogemus näitab midagi muud. Natuke parem kui vene moodsa publitsistika rekonstruktsioonid asetada Neitsi Maarja kodumaa Rossija geograafilisse ruumi, ent suuremas osas varastes tõlgendustes samavõrd kahtlane, ja kord mania grandiosa, kord varjatud alaväärsuse käes vaevlev.

Me teame Novgorodi vürst Mstislavi retkest Eesti territooriumile 1212.aasta jaanuari lõpus-veebruari alguses. Ajakirjas Das Ausland (1834, München) ilmunud artiklis tsiteerib autor saksa keeles ebatäpselt, mis peaks olema indikaator ju, Henriku ladinakeelset kirjakohta, kui kõneleb retkest, mis läks kõigepealt Waygelesse, mis asub Dorpati ja Werro (?!?) vahel, “ja sealt ei leidnud sakslasi” liikus edasi Järvasse ja lõpuks Varbolasse, kus 15 000 mehaga suutis välja pressida 700 rahaühikut nimega nagata. Sellist kiillauset ega laiendust pole põhiredaktsioonides ja kui oleks, siis muudaks Eesti ajalooretseptsiooni selle poolest, et Waygele asetuks Võru ja Tartu vahele! Werro pole Wiru, vaid nii oli võimalik, mõnedel hinnangutel, vendide siirdealasid nimetada!

Kui aga Novgorodi letopissiga tekstikohta võrrelda, siis seal räägitakse vaid “tšuudide peale minemisest”. Miks pidid venelased otsima sakslasi kõigepealt väikemaakonnast Wai+ga-st, mida Ariste seostus vadjalastega, seejärel Järva-Gerwa‘st, mis nominaalseltki ju seostub ka Läti kreevinitega, kes sinna Ingerist veeti 14.sajandil, ehk vadjalastega, ja lõpuks, kuidas sai retk ära tasuda Arju-Harrien Warbola alla minekuga, mida ma olen siin seostanud juba rhos-varjaagidega. Kui vadjalased ehk tšuudid olid kreeklaste keisritegi jaoks kõlblik pretoriaanide materjal ehk kylfing-kolobjaagid? Kas on võimalik, et Eesti juhtiv sõjaline kiht on Eesti ajaloost välja kirjutatud? Kuidas võisid põlvkondade viisi maailmatasemel sõjakunsti kogenud väeüksused sakslastele nii märkamatult-nimetult alla jääda?

Keegi valetab!!!

Meie saksa teaduskorufee tipp-pärl on kõneleda “merelt-tulevast ohust”, mille tõttu kontinentaalse rahvana eestlased nimetanud idas asetsevate vendide maad Venna-maaks, millest tulebki Venemaa! Kes need nurjatud Ölandi mereröövlid siis olid, võiks ju algatuseks küsida, ent ajalootundjatele on argumendi taust ilmselge: üleolekunarratiivi kudumine mistahes juhuslike lõngaräbalate varal.

 


“Deklassifitseeritud” Oswaldi saba (täiendatud)

5. nov. 2017

Ma olen juba kirjutanud (5.mai 2017) History Channelis jooksvast järeluurimusest “JFK Declassified: Tracking Oswald”, mille tee USA teleekraanidele katkes nagu lõigatult pärast kahte episoodi, et siis jätkuda 16.septembril korraga nelja osa eetrisse ilmumise teel. Autor keskendub LHO Cuba-ühendusele. Kurjakuulutavana astub teleekraanile eksiilkuubalaste pataljon Alfa66, mida õpetati ja varustati CIA koordinaatorite poolt. Lahtisalastatud andmebaasidest leidis Bob Baer’i team 66 liikme asemel, millest nimi, igatahes 300 kuubalase andmed, kes mingil määral olid figureerinud väljaõppes ja tugirühmades. Ilmselgelt oli ex-CIA mehel lojaalsusküsimus mängus, kus arendas topelt-Alfa hüpoteesi.

Ülehüpanud kommunistliku Kuuba luureohvitser Enrique Gomez kinnitas, et pataljoni eesotsas oli nende värvatud mees, ja ta polnud ainuke, teiselt poolt Fidel Castro kuulas JFK mõrva otseeetris Alfa66 ressurssidesse valitsuse poolt antud madalasagedusega saatjast. Fidel oli 100% teadlik mõrvakatse tulemisest! Teleeksperiment igatahes kinnitas sellist varianti. Baer järgib teesi, et Oswald oli tulistaja, ehkki tal ilmtingimata pidi olema tugivõrgustik ja see oligi tema arvates Alfa66. Selle poolest on vastuoluline pöörata tähelepanu diktaatori enda ütlustele, et Oswald olevat käinud Kuuba konsulaadis Ciudad de Mexico‘s, mis olevat olnud külmasõjaaegne spioonimängude keskus, ja viisast äraütlemise peale olevat hüsteeriliselt karjunud – “Selle eest ma tapan Kennedy!”

Kui Oswald ilmus Alfa66 kohtumispaika Dallases Harlendale’i tänaval, siis New Orleans’is tegi ta mitmesugust päevatööd 24.aprillist 25.septembrini, kui lahkus Mehhiko suunas, püüdes sealt saada sissesõiduviisat kas NL või Kuubasse.  Miks omaaegne kaunitar ja konsulaaditöötaja Silvia Duran salgas, et suhtles Oswaldiga ka väljapool ametiasutust informaalsel vasakpoolse noorsoo ringi kohtumisel, jäigi vastuseta. Noor ameeriklane teinud ka paar tantsunumbrit kuubalannaga! Orleansis töötas Oswald valitsuse varigaraaži kõrval toitustusasutuses Reily Coffee co (?), kus teda nähtud suhtlemas FBI agendiga, kes ulatas talle valge ümbriku. Pole põhjust kahelda, et ta käis romantiliselt läbi st vabal ajal ka kohaliku meditsiinitudengiga, kes tegi CIA tellimusel-lepingulistele partneritele (?) vähirakkude-uuringuid, ehk sportlase jaoks tekib üks ja ainus küsimus – kust ta võttis aja tipptasemel laskmise treenimiseks!

Elus võib perverssel kombel õnne olla, ent mitte nii palju, et 6 sekundi jooksul loksutada korraga Carcano püssilukku ja tabada kolmest lasust kaks fataalsete tulemustega: esimene tabamus tekitas nii presidendile kui kubernerile suure hulga eluohtlikke vigastusi ja purustas roided-randmeluu, kuna teine viis kolmandiku peast kombel, et väljumishaav paistab asjatundjatele olevat kuklas! Kuu või isegi pooleteisega suurt paranemist pole kiiresti võimalik saavutada ja tema suurenenud käigud laskealadele olnuks suhtlusringkonnale märgatavad. Isegi kui ta käis Mississippi jõe äärsetes laagrites koos gerilja-meestega nädalavahetustel alligaatoreid ja parte laskmas!

Bob Baer’i hüpotees, et Oswaldil pidi olema varuplaan ehk põgenemistee valmismõeldud, eraldab teda amatöörajaloolastest. Politseinik Tippit tulistati surnuks mitte kaugel Dallase 515 bussiliini peatusest. Selle liini ääres elasid Dallases 5-6 võitlejat  eksiilüksusest Alfa66. Sellega on aga mitmeid probleeme. Milleks minna koju revolvri järgi ja kuidas nõnda suures linnas sattus politseinik teda just sinna passima! Kui Oswald kella ühe ajal päeval plaanivälise külastusena koju jõudis, siis ei pööranud ta vasakule nagu Warreni komisjon seletas, vaid paremale bussipeatusse. Pealtnägija tunnistus! Bob Baer arvas, et Oswald läks sinnapoole varju, ent Tippiti kohtamine veenis alt-tõmbamises või sissevedamises!

Bob Baeri katset 171 Dealey Plazal viibinud tunnistaja kuulmisega tuleb lugeda originaalsete hulka, sest andis lisavihje SCE nelja aasta tagusele spekulatiivselt arendatud argumendile, et lasud võisid tulla viadukti alt või lausa tuld anti läbi tunnelivälja teiselt poolt. Kui kooliraamatuhoidla poolt tulistades võib tunduda heli teekond ka viadukti-poolsena, sest peegeldub massiivsel betoonil, nõnda ka ju vastupidi – viaduktipoolsed lasud peegelduvad oma-aegsel põllumajandustööriistade kompanii hoonel ehk raamatuhoidlal!

Tuletagem meelde, et seda rusikas püsti protesteerijat Zapruderi filmil, keda peeti kuubalaseks, pole hiljem leitud, samuti raadiosaatjaga kuju, kes istus rusikaviibutaja kõrval kaks minutit pärast laske tehtud fotol! Oswald võis hoopis minna arveid klaarima mõne topelt-Julio’ga ja tema motiive nähti läbi: sellist enesekindlust karistaski Jack Ruby ettesööstuga kaks päeva hiljem Dallase politseimaja maa-aluses garaažis!

Kui Oswald oli tark (smart!) ja tõesti nii osav, et pikaajalise treeninguta pihta saada sellele, mis ei õnnestunud parimatel relvameistritel, siis milleks revolvri järgi minemisega aega kaotav haak teha, muud kaasa võtmata, ja sõita avaliku bussitranspordiga linna äärde! Lootes, et jääb bussijuhtidele äratundmatuks, kui tema käitumisjoonis oli seni olnud kõike muud kui madala profiili hoidmine!?


Adolf H.-kütid: Teine katse sukelduda Reichi järel-psühhopaatiasse!

4. nov. 2017

Hunting Hitler, mille I aastakäik jõudis edumeelse nähtusena samuti käesoleva aasta suvel Eesti teleekraanidele, II hooaeg käivitus Läänemaailmas aasta tagasi 16.novembril ja juba 2017.aasta esimesel kuul nägid televaatajad viimast seeriat kaheksaosalisest natsiküttimisest. Staarjõud pole vahetunud, vaid välitiimis oli paar-kolm vahetust märgata. Juhtiv analüütikute tandem ex-CIA Bob Baer ja sõjakuritegude uurija John Concich istusid Los Angeles’is ja hindasid Gerrard Williams’i eestvedamisel, peamiselt, Lõuna-Ameerikas kogutud intervjuude andmeid. Mitte ainult mängufilmide puhul vaid ka dokumentaalsaagade korral II projekt ei pruugi olla enam sama sisukas kui esimene, ehkki teiselt poolt analüütiline kvaliteet oli väiksemale mahule vaatamata parem. Peamiselt selle arvelt, et vaadet laiendati teistele potentsiaalsetele pakkusaajatele nagu Martin Bormann: ütle mulle, kus on sinu sõbrad ja ma ütlen, kus sa ise liigud! Natsi-partei peasekretär Bormann käinud isiklikult Hispaanias ja Marokos (?) pinda ette valmistamas natside taandumiseks Ladina-Ameerikasse. Esimesed allveelaevad jõudnud Hispaaniast Argentiina rannikule 1945.aasta jaanuaris-veebruaris ehk juba siis hakkas Euroopast kokkuriisutud riigivarade kantimine IV Reichi seemneks. Bormann varjanud end mõnda aega, mõnedel luureteadetel, Kataloonias ja Montserrati kloostris: sealses mäestikus, mille kõrgemad tipud ulatuvad kilomeeter üle mere pinna, leidub palju õõnsusi, mille vastu tundis sõja esimestel aastatel huvi muuhulgas visiteeriv Heinrich Himmler. Argentiinasse ja seejärel Paraguaisse asunud ta nime all Juan Keller. Isikutunnistuse omandanud ta valetunnistusega, kinnimakstud ja kirjaoskamatud kaasosalised kaotasid seejärel elu. Bormann elas paguluses jõukalt, tal olnud autojuht ja ihukaitsja, lisaks sellele, et ta ise relva kandis. Ta abiellus kohaliku naisega ja lapsendas 5-aastase tüdruku, kes nägi teda viimast korda 13-aastasena vahetult pärast Adolf Eichmanni kinninabimist ja Iisraeli kohtu ette vedamist. Vana bordellipidaja-ettevõtja olnud paanikas. Väidetavalt maetud 17.veebruaril 1959.aastal Paraguai Asuncion’i lähedasse villa Ita kalmistule, mille punased mullad peaksid veenma, et tõepoolest võidi tema säilmed sealt, märgistamata hauast, mida ainult preester kindlapeale teadis, istutada Berliini, kus see “leiti” koos sügavalekleepunud savimullaga, mida Saksamaal, ei maapinnal ega selle all, ei teki!

Loomulikult viitab see a) põrandaalusele natsiorganisatsioonile, mis end patriotismiga pärjab, b) soovile kaitsta Argentiinas sirgunud lapsi-sugulasi ja segada jälgi. Kui ka Mossad ja CIA ei usu, siis meedia kaudu on võimalik ikka saada propagandavõit, et poleks võimalik mobiliseerida avalikkust vaatamata ja otsima sealt, kus vaja!

Adolfi Ingel?

Vaid mööda minnes on mainitud seika, et Nürnbergi eelistungite dokumentidest läbikäinud Luftwaffe kapten Baumgart olevat vande all tunnistanud (niivõrd, kuivõrd vandumine saksa südametunnistuse ja ausõna korral peaks lugema), et 28.aprillil lennutas Adolf Hitleri mitte Me-262 vaid Me-108, mille tippkiirus on vaid 305 km/h (1934.aastast ehitati neid 885 tükki), Berliini Tempelhofi lennujaamast, kuhu punkrist sai 5.väljapääsust keskpargi alt viiva tunneli kaudu, Taani Tonder’i sõjaväelennuväljale. Taani jäi sisuliselt sõjast välja löömata sõjategevuse varal – saksa armee marssis sealt alles kapitulatsiooni järel 10.mail välja. Kes polnud piisavalt visa ja kiire jalgu kõhu alt välja võtma, see lõpetas legendaarse demineerijana Taani läänerannikul. Senimaani aga toimus selle varal aktiivne liiklus. Luureandmete järgi olnud seal ainus välismaalane Leon Degrelle, kes “põgenes” mai algul viieliikmelise meeskonna koosseisu Hispaania Baskimaa linna San Sebastiani rannavetesse. Kui Leon Degrelle sai sellega saksa meeskonnas hakkama, siis võis arvutul hulgal paremini organiseeritud-ettevalmistunud minejatel see märkamatultki välja kukkuda. Just nii nagu I hooajal jutustati. Adolf polnud reisi ajal jutukas, maandumise järel tänas ja andis 20 000 riigimarka tasuks. Usutav? Ehkki Me-108 oli sportmudel ja täismetallkonstruktsiooniga, siis Me-262 sõitnuks ilmtingimata kõigil pealesattujatel eest (800-900km/h). Kas Adolf H. riskinuks nii rohkelt? Arvestades vana mehe südame ja siseelunditega, siis ei pruukinud ta tõesti katsetada Me-262 tsentrifugaaljõududega, mis kõrgusevõtmisel võivad eaka inimese diafragmat liigselt südame poole suruda! Võimalus jääb, et ta arhitektuuri-kiibitsejana õppis hindama konstruktsiooni kindlust funktsiooni väljakandmisel. Me-108 oli see tõepoolest hoolikalt ja kiirustamata tehtud.

Kas on usutav, et Adolf H. ka tegelikult vanaduspäevad veetis Bariloches ja Nahuel Huapi järve ääres? Šokeeriv pole mitte see, et sõjaväelise riigipöördega võimu haaranud diktaator Juan Peron andis loa järvel asuval saarel arendada 1948.aastast Argentiina tuumaenergiaprojekti, mida juhtis arvukates hoonetes saksa päritolu füüsik Ronald Richter (1909-91), vaid ilmselt “arhitekt Inalco” itaalia-baieri segastiilis tornike, mida julgestas massiivne betoonpunker järve vastaskaldal. Milleks ehitada keset tühermaad selline kaunis vaatetorn? Selline rajatis ei paku kaitset mitte ainult päikese, uudishimulike pilkude, kuulide ja suurtükikildude eest, vaid kindlustab ka akvarellistile suurepärase panoraami. Mina  söendaksin järgmisel hooajal kampa võtta maalikunstiasjatundjaid ja käia salamisi vaatamas, millist laadi maastikuakvarellid kaunistavad parimate kodanike majapidamisi! Vahest leiab mõne isegi soodsa hinnaga lokaalsest galeriist lilla salli alt!?

Kõik rajatised tuumasaarel ja punkrina järvekaldal on sõjaliste rünnakute korras rikutud-purustatud! Olukord muutus 1955.aastal kui Peron võimu kaotas. Ilmneb ka, et Eva Duarte oli algusest peale sakslaste fassaad või kloun (kuidas soovite), mille alt lüüasaanud Reichi verist-sitast riigivara pesta ja kantida Argentiinasse. “High flying adored, so young an instant queen, a rich..”

Kuhu Adolf H. võis ajutiselt pageda? Saate autorid pakuvad Tšiili Colonia Dignidad’i, mis nüüd kannab nime Villa Baviera. See kuni 100km2 (?) krundi keskel asuv linnak läks ajalukku suletud, poolreligioosse kogukonnana, mida sakslaste siirded kipuvad olema, kui meenutame kasvõi amišeid USA-s, kes kummutavad igasuguse müüdi tehnoloogiale orienteeritud saksa tüvikultuurist – võib olla nii ja naa, kõik oleneb inimesest ja see tuleb enne selgeks teha, mis laadi kõrvalekaldega meil tegemist on! Colonia Dignidad’is meenutas pooleldi vanglaagrit, see oli omaette maailm, kus laste töölesundmisele 7-eluaastast 14h päevas, järgnesid ka seksuaalset laadi kuritarvitused ja vägivald, inimeste kadumine. Selle turvameetmed olid erakordsed ja iseloomult sõjaväelised, mistõttu tuleb usutavaks pidada vanuiga kõige kõrgemat sorti sõjakujategijate varjamine just seal.

Sakslaste salaorganisatsioon “Die Spinne” polnud lõppkokkuvõttes muu, kui uue põlvkonna eksterritoriaalne luureorganisatsioon, oma turvamajadega ja isegi suletud (keemia-)relvavalmistamisvabrikutega, millest fiktsioonis on vaid Bondi-pahalased aimu andnud. Alati riik-riigis, mille terroripotentsiaal võib olla siiani õigel määral väärika ajaloolise hinnanguta jäänud, rääkimata liitude tegemisest araabia maailma paariadiktaatoritega!


Tšuudide pärand(3+): Millise mere taha aeti varjaagid?

3. nov. 2017

Tõepoolest, see võis olla ka Peipsi-Peibas-Peivas järv, kuivõrd teaduslikud geograafilised konventsioonid on rahvaste keeltes ajaloolised, ehk levima hakanud kooliharidusega. Varem nimetati Peipsi ja Pihkva järve kokku Tšuudide mereks ida-wendide juures ja ilmselt polnud selline kasutus võõras ka lääneslaavlastele. Olen kasutanud geograafilist vene impeeriumi teatmikku veel 1788.aastast. Mere taha ajamine võis tähendada järve läänekallast, ehkki see ei kummuta SCE hüpoteesi, et Rjurikud pärinevad Dago saarelt, sest Hiiumaa ümbermõõt klapib araablaste poolt antud kirjeldusega, so kolm päevateekonda ehk 3Xmarhalat (48km) ja saare soise iseloomuga. Samuti tõigaga, et Rjuriku poja Igor-Yngvari vanaisa ehk Rjuriku isa olnud Dažbog! Daž>Dag ehk g>ž!