Kaitstud: Sedelid (306): Häälikumuutuste noteerimine

30. dets. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Sedelid (305): Demonstratiivne foneetiline prisma

29. dets. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Industria (1): Kuidas ajasisustamiskirjandusega kapitali koguda?

28. dets. 2017

Teadusajaloos kui dialektilises distsipliinis, mis võibolla polnud väga aktuaalne (või pigem vastu-aktuaalne) marksismi-jahedates ja vaenulikes akadeemilistes institutsioonides, arendati süsteemivõitluslikku (nagu klassid vmt) vastasseisu internalismi ja eksternalismi vahel. Kas edasiviivad ideed sünnivad (eeldavad) jõudeajast ja energiaülejäägist elik peenmateriaalsest sädemest (internaalselt) või kasvavad viljakad projektid nii teaduses kui kunstis välja tarvidusest lahendada materiaalsete olukordade kontekstist tõusnud probleeme või lausa/pelgalt (isegi nii) täita kõht, kaugas ja vältida pankrotti.

Legendaarne režissöör Francis Ford Coppola (1939-) ja novellist-kirjanik Mario Puzo (1920-99) olnud enne Risti-isa filmi sündi ja triloogiat pankroti äärel või lausa maksevõimetud. Puzo oli heal tasemel kirjamees, seda mööndi isegi inglise kirjanduse õppetoolides, tihti vastumeelselt, ent tema esimese nelja teose müüginumbritest ja vastukajadest jäi mulje, et raamatu lugesid läbi (viisil et tekst ja süžee oli arusaadav) vaid kolm inimest – kirjastuse toimetaja, abikaasa ja keegi müügimees, võibolla isegi raamatukaupmees, kes ei pruukinud olla alati see sama inimene. Puzo raamat The Godfather (1969) kirjutati pärast The Dark Arena (1955), The Fortunate Pilgrim (1965), The Runaway Summer of Davie Shaw (1966) ja Six Graves to Munich (1967). Teises romaanis esines tal vana mafiooso kuju, kes tundus kirjastajale huvitav ja ta esitas seni edutule kunstnikule sotsiaalse tellimuse, mis võinuks müüa võrreldavalt Juhan Smuuli oopusele “Mina – kommunistlik noor” (1953) eesti komnoorte kontorites. Kirjutagu vanade gängiliidrite lõpust ja heitlustest!

Ilmselt polnud Puzo päris rahatu, kui siirdus maffia-maailma taustauuringuteks, ei mitte New Yorki, kus ta oli üles kasvanud Hells Kitchen’is, ja pidanuks nagu universaalset itaalia kultuuriformaati tundma, vaid Las Vegasesse kasiinodesse, kus innukalt mängis ja lantis mängulaudade taga jutukaid siidülikondades tarku poisse ja mehi. Väikeses eluloolises artiklis, mis ilmus kogumikus The Immigrant Experience, ta tunnistas, et tegelikult organiseeritud kuritegevusega, vaatamata selle omistamisele päris-italiano keskkonnale, ta kokku ei puutunud. Tema elu iseloomustas neil sõja ja sõjajärgsetel aastatel, kui Jacob Rubenstein oli kongresman Johnsoni Washingtoni kontorit väisav sidemees,  1. meediaparadoks, kui itaallasi portreteeriti Hollywoodi filmides laulvate-tantsivate ja muidu lõbusa-kergemeelse rahvana, siis tema keskkond oli sünge, morn, mida iseloomustas ka perevägivald ja lärmakad nädalavahetused; 2. getostumine ehk täielik teadmatus kasinast eluolust, mis väljendus selles, et kui tema klassil algkoolis paluti puudustkannatavatele lastele jõulukinke organiseerida, siis tegelikult pidanuks olema kingisaajad nemad ise. Nad ei adunud oma viletsust linnaosast väljumata!

Ambitsioon kirjutada kitsale seltskonnale ja igaviku jaoks peaks olema puudutanud kõiki kirjakultuurist elatuda soovijaid. Kirjutada ajalehte kriminaallugusid on sama kindel eduvalem nagu oskus kirjanduses vorpida kriminulle. Lõpuks soov neist ringidest väljuda võib finaliseeruda mitte ainult finantsilise enesetapuga vaid millegi eksistentsiaalsemaga. Akadeemia seinte vahel võivad palgaraha vastu võtta täielikud lurjused – plagiaatorid, loodrid, puudega onupojad-ihuviljad – või internatsionaalsed korruptandid ehk ka muidu-idioodid. Pole kuigi põnev 20 aastat või enam vaadata 6-klassi haridusega 88 IQ viletsate varaste näkku, seda enam et üsna kiiresti hakkavad pildid ennast kordama, ent ma kinnitan, et  ehtsamat kontakti reaalsusega ei pruugi te enam saavutadagi. Kirjutage asjadest, mis lähevad inimestele korda, mitte fenomenidest, milles orienteerub vaid viis homoseksuaali, seda enam kui seadus annab nende väljamõeldistele autoriõigused, ja nende saksa keeles haukuv koer.

Seega ma kiidan Puzo valiku heaks.  Pärast raamatu ilmumist hakkas Coppola tundma huvi ekraniseerimise vastu. Paramount Pictures oli üsna skeptiline filmi edu suhtes. Kui 70.aastate alguses heale projektile anti 20 miljonit dollarit, siis Coppola sai 6 miljonit. Seetõttu polegi selge, kas tal oli valikut, kui ta tahtis filmida Little Italy ehk autentses NY keskkonnas, mitte paviljonis vmt. Ent enne, kui 1972.aasta 15.märts esilinastusega avas ameeriklaste rahakotirauad ja sajad inimesed asusid kinosabadesse, et jõuda enne naabreid filmi näha, tuli kaks aastat võidelda filmimise õiguse ja vormistamise eest. Selleks, et Väikeses Itaalias filmi teha takistuseta pidi produtsent saama loa peremehelt. Ei, mitte linnapealt vaid Joseph Anthony “Joe” Colombo, Sr. (1923–1978) ehk Colombo peregängi elik klanni liidrilt, keda arvati NY viie mõjukama grupeeringu hulka. Colombo oli nutikas mees, ta teadis, et NY on loodud rahategemiseks, ent itaallastel oli nn vanade olijate silmis sama palju puudusi kui iirlastel. Selleks et vältida järk-järgulist ülevõtmist ja rõhumist, mh meediamanipulatsioone, loodi tema eestvedamisel 1970.aastal Italian-American Civil Rights League.  Kinnisvara poolmuidusaamiseks oldi võimelised tegema üsna pikaajalisi strateegilisi skeeme ning Colombo sõjakas gand(h)ism lõi puhvri, mis aitas tal mõjuvõimu linnaosas säilitada, ehkki vastas olid mõjuvõimad pankurid ja kinnisvara-arendajad. Jah, alati leidub inimesi, kes on võimelised ütlema ja tegema midaiganes, et teilt väärtuslik kätte saada minimaalsete kulutustega.

Colombo polnud mingi pühak ja ilmselt oligi kuritegelikele itaallastele võimalik seda samavõrd pahaks panna. Colombo suhtles filmitrupiga ühtlasi kodanikuliikumise liidrina: filmimine oli lubatud vaid tingimusel, et ei kasutata mõisteid maffia ja Cosa Nostra, mis seab itaallasi halba valgusesse, kahjustab nende konkurentsipositsioone ja ilmselt kinnisvara väärtust. Kes tahaks osta korterit pätilinnaosas?

Kui aru ei saa, siis sõnastagem see teise võrdlusega ümber. Kes tahaks õppida filosoofiat ülikoolis, kus annab loenguid ja ühtlasi oma ülla allkirja teie diplomile p..sek..emisedoktor? Kes kahjustas Eesti ülikoolihariduse ja eesti filosoofiakogukonna mainet?

Käsikirja nad läbi lugema ei hakanud, kohapeal mitte, kõik põhines usaldusel. “Kui sa mulle praegu valetad, petad mind …, tõtt ei räägi …, siis …” Ja see alati töötas. Soov sellele vaimule peale lasta finaliseerus alati suurema katastroofiga sedamööda, mida suurem vastupanu oli süüd tunnistada, hüvitust pakkuda või süüdlasi välja anda/karistada.

Enne seda aga lõhuti produtsendi sõiduauto aknad ja teine mikrobussi mõõtu varustussõiduk ärandati restoranikäigu ajal. Colombol oli ka vahetu kasu mängus – kuue miljoni suurusest eelarvest voolas üsna kopsakas summa bossilt renditud autentsete ruumide eest. Targad poisid hoidsid filmitrupil pidevalt silma peas, mõnikord tögasid, teinekord sekkusid vahetult, kuidas käsitulirelva neil hoitakse etc.

Veel enne esilinastust pidi perekonnapea Colombo maksma kõrget hinda võimukuse ja vastuhaku eest: 28.juunil 1971 ehk Itaalia Ühtsuspäeva miitingul haavati teda lähilaskudega nii rängalt, et järgnevad 7 aastat ta ei tõusnud voodist ja olnud kogu selle aja koomas, kuni süda lakkas.

Elu läks edasi. Selleks, et 6 miljonist saanuks ikka 245 miljonit dollarit ehk 40X kasum, pidi veelkorra vastu tulema eestkostjatele. Ehkki kokkulepe Colomboga pidanuks jätma mulje, et filmijutustus puudutab kuritegeliku kalduvusega viltukasvanud perekonda, kes juhuslikult elas NY-s, siis pärast ametlikku esilinastust nuriseti nõudlikult, miks neid esilinastusele ei kutsustud. Kui film on sõjast (ajaloost) või armeest, siis kutsutakse kindralid, ohvitserid ja parimad allohvitserid, vahest paar reameestki tentsikutena kaasas nagu Joseph McCarthy’l (1908-57). Seetõttu korraldati teinegi esilinastus, kuhu saabuti kutsetega, ilma ajakirjanduse kohalolekuta.


Kaitstud: Koopavarjud (1): Ave, Caesar ! (morituri te salutant)

27. dets. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Sedelid (304): Lingvistiline sfäär mitte-lineaarsete häälikumuutuste kaardistamise vahendina

25. dets. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Sedelid (303)

24. dets. 2017

Ka jõudehetkis võib peituda võimalus. Mis demonstreerib SCE katseid lingvistilise arheoloogia teel leida proto-grammatilised tööriistad. Loogilisel kaheksakannal ilmselt on olnud just taoline varane kasutus, võimalik et esialgu indekseeris preesterkond oma karja – ainuüksi fonofiilia ja grammatika varal oli võimalik geograafiliselt kõnelejat paigutada ja ka hõimlushulkurlust ohjata suurenenud kõnelejaskonna tingimustes. Hüpotees.

Bengali rakta “veri” on ilmselt see sama slaavi krov-krv etc, ent esisilp on reverteeritud ja jälgib sealset fonofiiliat. Mõned keeled eelistavad esisilpi konsonantselt rõhuda, teised peavad kenamaks kesksilbilist kõla etc. Kirgiiside kui türgi keele kan, mis jakuudidel ka huun, on hindi keeles khuna. Siin tabelis äratoodud kui näide A-fonofiiliast (2+2), kus ilusakõlalises silbis on üks konsonant ja teine vokaal. Üldiselt ei maksa ka indo-eurooplust väga tõssielt võtta, kui põhisõnavara on pigem türklaste ehk protosküütidega ühine. Pooltõdedel on jalab ebaühtlaselt pikad.


Oletuste ajalugu (3+): Kreeka kirjaoskamatuse kirjutamata ajalugu

22. dets. 2017

Ma olen ikka kahetsenud üht või teist väljaütlemist, mitte küll akadeemilistele skisofreenikutele või muuhulgas sofistikeeritud promiskuitismi prohvetitele ehk ka nende “kaitseinglitele“, vaid kollegiaalsetele vaimudele, kui nad vastupidiselt üldõpetatavale või peetavale on avalikult söendanud-julgenud sõna võtta esivanemate ajalooliselt väljapaistva rolli kohta. Keegi naisõpetaja ütles avalikult Postimehes, et eestlaste esivanemad olid viikingid. Ma nägin koheselt silme ees Erik Punase (950-1000) reisi Gröönimaale ja see tundus kahtlane. Ent mõisted on ajaloolised nagu keelgi. Konventsioonid muutuvad, väljuvad häguskasutustest, mitte ainult stabiilse rahuaja distinktsioone loova õpetluse pärast, vaid ka sedamööda, kuidas tsivilisatsioonid saatuselöökide all hääbuvad või rahvas vahetab eepiliste rännakutega kohta. Kuivõrd viiking piraatluse sünonüümina on käibinud, kuulus ka Eesti rannikuõigus samasse kultuuriformaati, mille rudimendina riisuti mereäärsetes kihelkondades veel ristirahva monarhia alamatena kõiki karilejooksnud kaubaaluseid.

Kas ilkuda või või pigem loota, et keegi siin teatepulga üle võtaks või vähemalt põhjalikult igakülgselt süveneks Magribi foiniiklike meri-semiitide eelajalukku!? Koolipoisidki, kelle lemmiklektüüri moodustas Seiklusjutte maalt ja merelt-sari, teadsid Eestis juba 80.aastate alguses 1974-75.aastal plahvatanud sensatsioonilist lugu, et “Egiptusest väljus 232 eKr Ptolemaios III ajal 6-aluseline laevastik (flotilla) kapten Rata ja navigaator Maui, kes oli astronoom Eratosthenes sõber, juhtimisel ja nad seilasid Lõuna-Ameerikasse jättes märke kõikjale Polüneesiasse”, olles nii nende veest isoleeritud paikade kui ka kontinentide (Austraalia-Ameerika) esma-avastajad. Eratosthenes (276-194 eKr) oli ilmtingimata reaalne ajalooline isik, väljapaistev administraator, Aleksandria raamatukogu juht ehk rektoripositsiooniga võrdne kuju, kelle autoriteet oli õpetlaste seas siiski kõrgem kui pelgalt teadusadministraatoril või poliitikul eales olla saab. Väljapaistev geomeeter, astronoom, kes rakendas matemaatilist meetodit Maa-teaduse ehk ka praktilise geograafia tarbeks. Siiski tema Geograafia, mis võiks mitmetele küsimustele vastata, on kaduma läinud. Väidetakse, et ta oli üsna täpselt arvestanud Maa ümbermõõdu, mis tema arvutuste kohaselt olnud 250 000 staadioni, kuivõrd teekonna või matka-staadioni (157meetrit) korral: 250 000X157 m=39 250 000 (teised variandid 176 m 44 000 000; 185 m 46 250 000; 196 m 49 000 000; 209 m 52 250 000).  Ekspeditsiooni naasmisest pole infot, küll aga väidetakse, et teatud asju said vaid nemad teekonnale maha jätta. Nii olevat koopagrafitit leitud Loode-UusGuineas (Irian Jaya), samuti Santiago lähedases koopas, Pitcairni saarel ja Fidžis.

Santiago koopa lugu on mitmekihiline pealesattumuste seeria, et ainuüksi see kergitab rea kahtlusi. Saksa emigrant ja insener Karl Stolp olevat vihma eest varju minnes sattunud salakirja peale 1885.aastal, kuna alles 1970.aastatel Harvardis merebioloogiat õpetav Barry Fell harrastas lingvistikat sedavõrd õnnestunult, et avaldas 1974 dešifreeritud teksti. Võtmelise tähtsusega olnud adumus, et märkide tega peitus Egiptuse läänenaabri Liibüa ja maori s e g a k e e l!!! Polüneesia koopagrafiti leidnud Josef Röder 1937.aasta ekspeditsiooni käigus. Saksamaal olid võimul natsid ja füürer oli ametis pärast maanteede ehitamist tõelistele sakslastele taskukohaste autode organiseerimisega, milleks rekvireeriti ametiühingute kassa, et ehitada odavautoehitustehas Volkswagenile.

Kas Aleksandri maailmaimpeeriumist ja selle järelriikidest teavitataks järelpõlvi mitte-kreekakeelselt mingi foiniikia kirja ird-variandi alusel, mitte sellest kaunilt võrsunud kreeka tähtede varal? Tõsi, ükski kreeklane ei pruukinud pikka reisi üle elada ja esimene vana maailma merereisi ainus kirjaoskaja oli läänepoolne semiit. Ent miks pidi ta maori segakeeles kirjutama või on see vihke, kes maori kultuuri esiisad tegelikult oli ja kui kaugelt see pärines. Lausa nii, et Euroopa kõhukese all Magribis väljasurnud keel elab seal edasi maori-kultuurina?

Barry Fell dešifreeris lugu nii:

“Lõunapoolse rannikuni jõudis Maui. See piirkond on retkejuhi kinnitusel Mägimaa lõunapiir. Selle kohani sõitis ta meritsi laevastikuga. Selle maa nõutab merekapten Egiptuse kuninga, tema kuninganna ja nende üllasoolise poja nimel hõivatuks, 4000 miili ulatuses etc. August, 5.päeval, 16 valitsusaasta.”

 

???

???

 

Rata-Lata 1(r>l) ja 2(t>k) Raka-Laka

Maui ja Rata on Vaikse ookeani saartel tuntud pooljumalad. Põhimõttelist võibki karta, et soov suvalisi turistide grafitit ajaloolise sündmusena käsitleda, on loonud ad hoc juhtumi, mis metoodilise ranguse puudumise tõttu ei kvalifitseeru. Tongadel Lasa, samoalastel Lata, hawailastel Laka, rarotinglastel Raka. Siiski ei figureeri Rata suurte aluste liiderfiguurina vaid kanuu ehk ühepuupaadi leiutajana, Maui seevastu on tuhande tembu mees nagu skandinaavlaste Loki. Samoa eriandina eelistab Maui nimetada Ti’itti‘ks, millest saab grammatilise reversiooniga moodustada isegi utti-oti-udin-wodin. Ent see pole iseenesest veel argument. Põhimõtteliselt, ladina keele eeskujul, kus dominus “isand, majaperemees, jumal” on sõnast domus “hoone, elamu, maja” moodustatud, eeskujul saaks isegi Ma+ui-sõnast meie Ju+ma sugulast konstrueerida, lihtsalt grammatika on vastupidine. Ning erinevalt üksikust oletatavast Liibüa-keelsest kreeklaste retke grafitist, ynga-inca arvsõnadki ju ilmselt näitavad soome-ugri seost ehk teatavt suur-ynglingide ajastut.

 

Kõike seda väita on lihtsalt väga tavatu väikese ja tugeva alaväärsuskompleksiga sulasrahva ees. Maui on kindlasti see sama, mis Lihavõtte saare moai, ehk 887 punapäist tõstetud soenguga raidiidolit, mis on püstitud näoga itta – Päikese tõusmise ja Ameerika suunas. Kas olidki need algselt mälestusmärgiks 887-le muinasloolisele merekaptenile, kes Peruu kaudu tulles ja merehoovust ärakasutades suutsid sõuda Uus-meremaa, Austraalia ja Indoneesiani, kust polnud kunst India rannikuni purjetada?

Maui on Tahiiti folklooris prohvet, teadja, preester, kes jumalikustati, avastanud tule puiduhõõrumise teel, peatanud aja, enne teda söödud toorelt liha jmt. Seostati ka maavärinaga. Maui tõstis merest maa Mangareva mütoloogias, tema isa oli Ataraga ja ema Uega. Olevat kaheksa maui’d olnud, neist kaheksasilmne maui on kangelane. Ta tuli ilmale nabast ja Te Rupe, vanaisa, kasvatab teda, kellelt sai maaglilise saua Atua-tane.

Ka Tonga puhul kõneldakse temast kui saarestiku loojast, ent erinevalt t

 

eistest on see jumalasoo nimi, kus poeg leiutanud tule etc. Vanem Maui-Atalanga, noorem Maui-Kisikisi. Siin leidub ka kolme venna versioon Maui-mota (vanem Maui), Maui-atalanga, and Maui-kisikisi (tulimaoline Maui).

Hawai folklooris vilets kalamees, ent tegi taeva ja päikese tükke, sidude päikesekiiri ja tõstes saari merest. Tema kalastuskonks olnud Manaiakalani, millega tõstis ookeanipõhja üles ja loonud saared. Siin ilmub folkloori kaunis veejumalanna, kelle tõttu töö saarestikke ühendada ebaõnnestus vendadel. Tema ema Hina kaebas, et riided ei kuiva ära, mille peale poeg Maui ronis Hale-a-ka-la (Päikese maja) mäele ja sidus õe juustest tehtud lassoga Päikesekiired. Maui-tikitiki’ni (enne teda) olnud jumal Tu looming ehk inimkond surematu. Maui sündinud imeliselt enneaegselt, kuna ema visanud ta oma karvadega merre. Veevaimud põimisid tema ümber hälliks meritaimi. Tama-nuite-ra või Rangi kasvatanud ta üles. (Nagu Moosese loos) Merelt tull

 

es ja otsides oma sugu leiab ema majas neli venda Maui-taha, Maui-roto, Maui-pae ja Maui-waho. Esialgu ei usu tema sugulusse, ent pärast imetükke, muutes end linnuks etc, võtsid omaks. Esialgu võõristasid nii ema kui ka isa.

Ent vanim vend sõnas:  “Ärge vaielge, las ta olla meie vend, rahupäevil pidagem meeles vanasõna “kui oled sõbralikes suhetes, siis lahenda erimeelsused rahumeelselt, kui oled sõjas, siis peab solvanguid sirgeks ajama vägivallaga”. Meil on parem olla sõbralikes suhetes teiste inimestega, sest inimene saavutab mõjukuse vaid neil viisidel – “kasvatab toitu piisavalt, et ka teisi ära sööta, korjab asju, et ka teistele jaguib, ja muul sellisel viisil, millest teisedki saaksid kasu.”


Oletuste ajalugu (3): Rongo-ORongo gloobuse kuklapoolel?

8. dets. 2017

Kõige vastuolulisem eel-ajaloo küsimus Okeaanias?

Kui Te-Arawa laeva ehk esimesed polüneeslased 13.sajandil (?) jõudsid seitsme esimese kanuuga Uus-Meremaale, siis nende legendide järgi sügaval metsas ja järvedel elasid juba nii väikesekasvuline hele rahvas kui ka kõrgematel aladel punapäised hiiglased. Neid mägedel elavaid heledanahalisi ja karvalisi nõidu nimetasid juurdelisandujad Patupaiarehe-rahvaks, kes muutus neile aja jooksul omamoodi mütoloogiliseks haldjarahvaks. Alati rõhutati, et nad olid heledanahalised ja punakas-blondide juustega. Mõnikord samastatakse neid ka Ngati Hotu ehk whaka-valge rahvaga, Turehu hõimu ja Urukehu (punapead) mõistega, ehkki see ei ole suulise traditsiooni järgi päris õige.

Tillukesed blondiinid olnud öise eluviisiga ja käinud waka paatidega ehk monoksülonitega, mida meil materjali järgi eponümiseeritult (?) haabjateks nimetatakse, järvedel võrke välja võtmas. Pärimuse järgi elanud nad Uus-Meremaal Okataina järve ääres. Polüneeslased võrkudega, vähemalt esialgu (?), kalastada ei osanud. Reverse engineering sai teoks puhta juhuse tõttu. Pimedas liitus kord tumedam ja väikest kasvu maori noormees vetel toimetajatega, ent kui need märkasid võõrast, siis pagesid saagist täidetud püügivahendit hüljates. Whai-punumismäng meenutavat seda vana haldja-ajaloolist seika.

Turehu rahvas olnud samuti hele. Kaevasid põldude jaoks kanaleid. Olid erinevalt metsahaldjatest ka külainimesed ja maaharijad. Nemad kujundanud looduslikke amfiteatreid, kus laulsid ja kõnelesid valjult. Mõnevõrra meenutab ynga-inkade maastikuarhitektuuri.

Mitmed alternatiiv-versioonide autorid viitavad reale autoritele, kes Uus-Meremaa, Tahiiti ja Lihavõtte saare eelpolüneesliku asustusloo juures mainivat “valgeid ja punapäid”. Pean tunnistama, et ühelgi korral pole ma vastavaid kohti kirjanduses üles leidnud. Seetõttu hindan kõrgelt, kui viited “kuldkollastele, valgetele või punastele” juustele leitakse järgnevate autorite-rännumeeste teostest (mida ma seega ei suutnud välja selgitada):

A. Maggie Papakura “Puhi ariki” The old-Time Maori (maininud Whaka blondi);

B. Elsdon Best (1856-1931) Tuhoe;

C. Keulap ja Chachapoyas Andides (27. peatükk (?) Crónica del Perú: el señorío de los Incas – Pedro de Cieza de León).

Seni tuleb kaunistatud fassaadidega hoonete ja ühepuupaatide, isegi Putorino (võluflöödi) saamislugu, endogeensete kreatiivsuspuhangute varal seletada. Monica Matamua (Kuia) ütlustest ja isegi tema perekonna DNA-st ei piisa selleks, et ilmtingimata võtta tõe pähe nagu whaka valgetel ongi teistsugune Whakapapa (sugupuu) kui polüneeslastel.

Kuia väidab, et ta on ühe viiest hõimudevahelise 1860.aasta tapatalgu, milles notiti maha kohalike valgete ehk Ngati Hotu hõimu 3000 inimest, mis oli viimane suurem androfaagia-pidustus Uus-Meremaal, üleelaja järeltulija. Ei oska arvata kumbapidi, ent süžee sarnaneb liiga H.G. Wells’i eloide ja morlokite klassivõitlusele. Isegi kui Ihaka Whanga oligi kuulus europiidsete jootnega Whaka hõimuliider (nagu kahva), ning meil on alust võrrelda tätoveerimist kui märgistamist samuti punapäiste agathyrside, arii-harii või gelonite (kes siiski kaldusid olema ka brünetid) tavadega, siis ka Alpide Jäämees Ötzi kandis märke ja tema eksistents viiakse 5300 aasta ette juba! On arvatud, et kiviaja šamanismi ravitsusvõtted seisnenud muuhulgas taimetinktuuride viimises naha alla geomeetriliste mustritena! Ja me ei tohiks end lasta meelitada isegi mitte 887 moai-hiidkujust, mille silindrikujulised peakatted kujutavat samuti punapäiste harii-arii rahva-laadset juustekorraldamisviisi siduda juukseid peakohal kokku ja paista nii vastastele suuremad!!! Neil pidi kindlasti olema Põhja-Euroopa geene selle tunnuse alusel sideme loomiseks. Baski-keldi liin siin töötada ei saa!

Mitte kõikjal Polüneesias on mehed tätoveeritud ja naised mitte. Mõnes kohas on ka vastupidi. Nõidadel on tätoveeritud vaid parem silm ja selle ümbrus. Seal, kus tätoveering nagu agathyrsidel sotsiaalset positsiooni näitab, tätoveerivad nägu ja eriti ülahuult vaid hõimuliidrid.

Kuia narratiivis kõneldakse legendaarsest sõjast India kontinendil või Pärsias ehk 165 põlvkonda tagasi (arvutasid, et 3500 aastat tagasi?), mille tõttu võeti ette exodus tumenahalise rahva genotsiidi eest üle Vaikse ookeani itta. Hiljem on vaieldud nii selle üle, kas nad ikka elasid üle hõimusõjad ja kas USA-s tehtud DNA, mis näitas kahte suunda –  Peruu ja Loode-India -, on piisav ajaloo rekonstruktsiooniks. Peruu poolelt soovitakse end sidudada Chachapoyas ehk Pilveinimestega (liivi-türgi keeles pila-bolot etc). Väidetakse et Uus-Meremaa Ngati-Hotu eelsiirde rahvale vastavat Lihavõttesaarel (aka Rapa Nui=te Pito o te Whenua), Hotu Matua. Chulpa>Tupa sõnad mõlemad suhestuda eesti keeleski tuntud mõistega tulp, kuivõrd märgistab silindrilist monumenti, mis muutub eriti kummaliseks, kui moodustatakse teisegi tuttava sõna nagu Rongo abil: Rongo tupa! Nagu Ring-tulp või tulp+ring …

Kartuli-Jumal RONGO!

Polüneesia tunneb jumalust nimega Rongo. Temagi olnud kunagi vähemalt lihalik avatar, kuivõrd olnud punapea, kes toonud rändega itta ja Uus-Meremaani välja endaga kaasa kumala-kumara ehk kartuli-kasvatuse. Enamasti austatud teda põllumajanduse (mitte rukki) ja rahujumalusena. Ent rände oletatavale alguspunktile ehk Taiwanile lähemal olnud ta ka sõja- ja Kuu-jumal. Huvitaval kombel ka siinkandis on Kuud seostatud nii sõja kui ka taimekasvatusega. Igatahes sarnanevat Rongo Orongo-nimelise külaga Rapanui saarel, mis võiks ju siirdealalist ühendust kinnitada, peale arhitektoonsete kokkulangevuste, mis põhineb enamasti nööriga (sirkel-tehnika) telje ümber kivi-ladumiste tsentreerimistes. See on kõige lihtsam-lollikindlam ehitusladumisetehnika ja samas efektiivseim ruumikasutusplaneering. Sest ka inimene on ümar, ehkki salvede puhul on mugavam rektangulaarsete ühikutega rehkendada. Niisiis Orongo oli punapea. Muideks μαύρος on kreeka keeles “must”, mis kõlab justkui tumeda ja valge vastanduses, ent seegi võib olla kokkusattumus. Waitaha tuli Rapa Nui-saare kaudu Uus Meremaale.

Wai-taha lugu

Waitaha hõim tulnud enda pärimuses 77 põlvkonda tagasi Uus-Meremaale ja juba siis elasid seal inimesed. Huvitavalt kõlab Tangata Whenua – Maa-inimene, kelleks saadakse läbi abiellumise põliselanikega. Sarnast narratiivi pakuvad veel Ngati Porou hõim Idarannikul. Nagu eelpool viidatud, siis kapten Samuel Wallis näinud 1767.aasta käigul Tahiitile HunaHine (NaistePüha saar?) ja Ra-haietea saarele seal elamas 1/10 ulatuses puna-blonde inimesi, ja kui kapten Cook kaks aastat hiljem sealt läbi seilas, siis ei leidnud enam neid, sest haigused olevat nad maha võtnud. Waitaha rahvas sõdimise ega inimsöömisega polevat kunagi tegelenud, kuivõrd uskusid, et tappa teine inimolend on lõhkuda iseenda oma.

Prantsuse kuulus immunoloog Jean Dausset tegi DNA teste Rapanui inimestele ja leidis, et neist, kes 19.sajandi hädadest-haigustest läbi tulid, olnud geenidelt 76% Polüneesia, 8% põlis-Ameerika, 16% Euroopa päritolu.

Lõpetuseks, olgu lisatud kummaline lugu Uus-Meremaa Waipoua metsast, kust leiti vanu kivikalmeid. Kohaliku koduloolase Noel Hillam teadetel raadiosüsinikmeetod 2250 eKr, millegipärast aga kohalik administratsioon salastas materjalid ja ligipääsu väljakaevamiste fondile 2063.aastani.

Kui mõni Eesti telekanal rendiks antud 2016.aasta Uus-Meremaal vändatud dokumentaali esitusõigusi, siis nii asjaliku ja haritud mererahva nagu eestlaste kaasamisel oleks minu arvates üsna produktiivsed tagajärjed:


Oletuste ajalugu (+2): Gelonid Läänemere ääres?

4. dets. 2017

Tänasest hakkan koguma erinevaid teateid Heraklese ja tema juhupartneri Echidna, keda kirjeldati Hesiodose Theogonias kui “Kirjeldamatu peletis, pooleldi kaunisilmne tütarlaps, pooleldi kole madu, hiiglasuur, kirjuplekiline ja ablas”, kahe vanema poja Agathyrsos ja Gelon järglasrahvastest Sküütia marginumil, kuhu ka nende ja hüperborealaste järeltulijatena läänemeresoomlased kuuluvad. Nagu tatarlased siiani (?), teinud nad “jõujooki” segades märapiima (?) täkuverega(?). Denis Diderot kirjutas valgustuslikus entsüklopeedias, et leedulased (N1c1 rahvas) on euroopa gelonite järeltulijad, ilma viideteta ja argumentideta, mis on väheusutav. Mõnikord mainitakse, et gelonite relvastus võis olla kreeklastega kokkulangev. Pärsia kuningad palganud neid, kuivõrd pidas neid Sküütia rahvastest kõige vapramateks. Olgu öeldud, et nad paistsid tegutsevat mitmes kohas ja nende tegevus seostus eelkõige linnaliste kohtadega, kus oli võimalik ka maaviljelust kergelt arendada. Läänemere puhul on tihti loetletud agathyrse ja geloneid kõrvuti. Vaevalt müüdiski seoti kokku rahvaid, kes keelelt ja geneetiliselt täiesti eripalgelised juhtusid olema. Enamgi, Rooma esimeste paavstide sekka arvatud Clemens I  (Clemens Romanus – Κλήμης Ῥώμης), kelle ametiaastaid asetatakse 88-99 AD vahele, omistatud kirjatööde põhjal, mida hõlmatakse sõnadega Clementina, Kerygmata Petrou või pigem Pseudepigrapha Clementis vel Pseudoclementina, olnud meie hellespontoslaste hüpoteetilised esivanemad üsna samavõrd liberaalsed kui agathürsid või enamgi, lubades ka võõraid naiste vajaduste mööda “kostitada“.

Täpsemalt Recognitiones pseudoclementinae 9.raamatu 22.lõigus, kus ta ründab astroloogide fatalismi, mis peaks piirkondi ja rahvaid teatud faatumi-tähe all vastupanuvõimetult eksisteerima suunama, kirjutab pseudo-Clemens Gelonite kombeseadusest kui valikust nõnda (siin on aluseks võetud Rufinuse ladinatõlge):

Gelonite juures on kombeks, et naised külvavad ja lõikavad, ehitavad ja teevad kõikvõimalikke meestetöid; ei kanna värvikirevaid argiriideid, ega kauneid jalanõusid ega ka lõhnasta või salvi ennast. Seevastu keegi ei nurise, kui nad võõrastega seltsivad või isegi majaorjadega intiimselt läbi käivad. Ent selliste geloni-naiste abikaasad riietuvad värvikalt, kannavad kuldehiseid ja vääriskive, samuti salvivad ja õlitavad meeldivate vahenditega ihu. Ja nad ei tee seda loomupärasest naiselikkusest vaid ainult kombeõiguse pärast, sest kõik gelonimehed on varmad jahimehed ja võitlushimulised sõjas. Ent geloninaiste puhul pole võimalik kinnitada, et nende Veenus on Kaljukitse tähtkujus või Veevalajas ehk siis halvaõnnelises asetuses; ega pole õigustatud väita nagu gelonimeeste Mars ja Veenus on Jääras, mille puhul kirjutatakse ette vaprust ja liiderlikkust.


Kaitstud: Oletuste ajalugu (2): Kas hellitatud agathyrsid olid eestlaste esivanemad?

3. dets. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: