Vanad tabloidid (7): Ajas p*ska, noh!!!

30. okt. 2017


Vanad tabloidid (6): Priimuse ära-andmine!

30. okt. 2017


Vanad tabloidid (5): Võitlus kodanlise Eesti rõhumisega

30. okt. 2017


Vanad tabloidid (4): Kodanlise Eesti rahvaspordikuulsused

30. okt. 2017


Vanad tabloidid (3): Klassivõitluse teravnemine

30. okt. 2017


Vanad tabloidid (2): Tagasivaade klassivõitlusele kodanlises Eestis

30. okt. 2017


“Võrdsustamis-soov”

27. okt. 2017

Tuntud seltskonna-daam Mary Pinchot Meyer, kes kuulunud John F. Kennedy intiimsesse ringkonda, leiti tapetuna 12.oktoobril 1964 – ühelt poolt kaks päeva enne 44.sünnipäeva ja teiselt poolt 11 kuud pärast boyfriendi väidetavalt avalikku hukkamist Dallases Dealey Plazal. Politseile teatati sellel päeval esialgu keskealise blondi naise laibast Georgetowne’i kanali ääres kahe kuulihaavaga pähe ja abaluu alla. Kõik sillad üle akanali suleti. Naise riietuse põhjal jõuti kiiresti selgusele, et tapetu oli ikkagi tuntud seltskonnategelane, jõukast perekonnast, kes oli end mõnevõrra diskrediteerinud 13-aastase abielu järel CIA-s teenivast US ohvitserist* Cord Meyer-ist (1920-2001) lahutamisega. *(CIA-s teenitakse lepingutega, mitte kõik pole sõjaväelased, ega US armee tegevväelased)

Kas terve komplekt saab olla juhus?!

US kõmuautor David Baldacci, tuttava tämbri ja ebaveenva itaallusega, on kaasajal püüdnud loost profiteerida ja leida uusi niidiotsi. Missis Meyer käinud vähemalt 15 korda avalikult õhtusöögi ajal või pärast poolt kaheksa Valges majas siis, kui presidendi abikaasa Jackie oli ära. Säilinud on kirjandussõber John’i lembekiri südamedaamile a la “Sa ütled, et see ei ole hea, kui ma saan just seda, mida tahan“, mis müüdi tubli summa eest oksjonil:

Why don’t you leave suburbia for once—come and see me—either here—or at the Cape next week or in Boston the 19th. I know it is unwise, irrational, and that you may hate it—on the other hand you may not—and I will love it. You say that it is good for me not to get what I want. After all of these years—you should give me a more loving answer than that. Why don’t you just say yes.

Pärast Johni surma üritas naine edasi maalida ja kohtus jätkuvalt ilmselt mitte ainult vallaliste meestega privaatselt. Päevasel ajal 11-12:00 teinud ta tavapärast jalutuskäiku Georgetowni kanali äärde. Poole ühe ajal kuulis must mees, kes oli tulnud abistama katkise auto juures seisjat ehk ka minut-paar hiljem, kanali poolt naise karjumist ja kahte lasku. Vaatama minnes nägi tunnistaja lamaja kohal kummardumas mustanahalist meest, kelle tundis enda arvates ära ca 200 meetrit eemalt detektiivide poolt poolmärjana üles korjatud sihitult aega surnuks lööva 25-aastase neegri. See aga jutustas, et tuli kala püüdma, jäi magama ja kukkus vette. Teisi asju peale tühja viskipudeli ja kartuliviiludepakikese ei leitud. Politsei läks mehe koju ja leidis kalastusvarustuse sealt. Mees vahistati, loomulikult. Kas must mees oli seal eelnevalt hoopis armukesega ja mõlemad kartsid abielus olles teistpoolt – lahutust ja mehelt peksasaamist?

Naise kunstnikumärkmikpäevikus oli 10-12 intiimsemat sorti lühikirjeldust JFK-st. Päevikut pole avaldamiseks leitud. See on naise veressugulaste valduses. Üle kanali oli neli ülekäiku, ent leidusid ka langenud puud jmt. Soovi korral oleks saanud sealt kaduda. Vandenõuteooria – paar aastat hiljem ei suudetud leida peatujat ega tema autot. Ja peamine tunnistaja arvas, et teda võidi lavastada. Kas on võimalik, et laip toodi kohale ja siis lavastati tunnistaja ilmumisel tsirkus karjatuse ja paukpadrunitega? Siiski, kahte inimest vahemaal märkas ka tervisejooksu teinud US ohvitser, kes kaks päeva hiljem välja ilmus.

Kas must mees tappis naise? Probleem oli selles, et sõjaväelasest tunnistaja nägi mustanahalist 15-10 cm pikemat ja 20 kg raskemat kiirel sammul järgnejat. Seksuaalkuriteo asemel hoopis tellimusmõrv! Vandekohus sündmuskohal arvatavat truudusemurdjat Ray Crumpi süüdi ei mõistnud ja nais-seikleja surmamüsteerium ripub siiani USA ajaloo kohal.

Jack Ruby puhul lülitatakse dokumentaalidesse tema kohmakat vabandust jõududest, kes olid tegelikult tema ettesööstu taga. Ent ka kaks kuud (?) enne surma jäi ta kaamerate ette ja seal ütles ta juba sootuks muud, enne kui kiiresti arenenud vähk ta igavesse stripiklubisse viis!


Tšuudide pärand(3): Kolbjaagid eestikeelses kirjasõnas

26. okt. 2017

“Teatavasti nimelt hilisemal ajal kui skandinaavlaste ja

soome-eesti tõugu rahvaste koostööna tekkis Vene riik,

teenisid Vene vürstide juures (samuti kui Bütsantsiski)

“družiinades” kõrgemate sõduritena warjaagid  ja kolbjaagid.”

Võitlus, 21.detsember 1931

Niisiis paistab ilmne, et 11.sajandi eliitsõdurid kylfingid-kolbjaagid-koulpingoi pakuvad tarvilikku üleminekulüli, mis aitab selgitada easterlingide päritolu Põhjamere-äärsetes riikides, seda enam, et kui ka eitatakse konkreetset hõimulist-rahvuslikku tüve, siis oli tegemist kaupmeeste korporatsioonide ehk varaste Ida-India kompaniide-taoliste vennaskondadega. Ise-enesest pakub selline hüpotees, mida mõni autor Cambridge’s kindla tõe pähe jutlustab, väljakutset ühtlasi Hansa Liidu olemuse selgitamisel, sest kui kolpjaagid polnud easterlingid, siis vaevalt said nad mitte transformeeruda teatud gildideks. Teisisõnu, millistest gildidest võiksime leida volga- ja läänemeresoome pärilikke kaupmeeste kohta? Ehkki easterlingide-ostrelinidega oleks kõik üheselt selge.

Sajandi kohta leiab niivõrd olulisest teemast eestikeelses ajakirjanduses vaid kümmekond sõnavõttu, ajalooraamatutes-ülevaadetes kohtab mainimisi vahest enamgi, ent ilmselgelt teavad võõrad, isegi episteemilisse nihilismi kalduvad venelased, sellest rollist Eesti akadeemilistest ringkondadest enam. Ja see näibki olevat teadlik okupatsiooniaegse kultuurigenotsidaalse poliitika loomulik järg!

Ma vaatlen siin esialgu viite artiklit (väljaanne, kuupäev, autor):

  1. Võitlus, Eesti Vabadussõdalaste KL 21.detsember 1931
  2. Välis-Eesti, 30.oktoober 1949
  3. Välis-Eesti, 20.september 1975
  4. Saarte Hääl, 15.märts 2014
  5. Õpetajate Leht, 30.aprill 2015

1. Vabadussõdalaste lehes ilmunud loo autorit ajendas sulge võtma poliitilises võitluses kaikameheks-sildistamine, mis kujundina peaks implikeerima omakohut ja vimma väljavalamist ettejuhtuvate hulkujate peal. Kuigi nimetab kirjutist “teaduslikuks vesteks” puuduvad selles allikviited ja asjalikkus siseneb vaid viskenuia eripära selgitamisel: nuia efektiivsus põhineb purustavamal jõuõlal kui mõõgal – puukilp või käsi selle all kaua vastu ei pidanud. Warjaagide etümoloogia viiakse tagasi vande andmisele, nad olnud sõdurkaupmehed. Loomulikult viiakse kokku Kalev ja Kolõvan kahtlemata hetkekski, kas selle ase ikka oli Lindanise’s või on meil mõne tuntud linnaaaseme antiiksemat sorti rööpnimetus. Sisult üsna ebakonkreetne: jutustab üldiselt, kus  kohtades (riikides) on teated, ent mitte seda, mida sisaldasid, mis ajast. Üldmulje rikub ära “altarisaladus” Rahurikkujast-Siniussist. 

2. Artur Jung’i artikkel keskendub eesti keele ürgsele põhjale. Omalt poolt julgeksin kinnitada, et ta liigub õiges suunas, ent ilma meetodita, usaldades liiga intuitsiooni, soovmõtlemist ja tundmata häälikumuutuste loomulikku mehhanismi. Mõned üleminekud pole loomulikud ega usutavad nagu Heraklese puhul, kus varemgi on kol-silpi rahvaetümologiseeritud “nuiaks” vmt. Tema käik Ynglinga saagas Gylvi-nime juurde pole originaalne (vrd 1860.aastate saksakeelsetest artiklitest), küll aga “külvama” ja kaufling. Lennart Meri paistab tema kõrval üleva, suurepärase ja poeetiliselt usutavana.

 

3. Hanna Torro artikkel on keele-teaduslikult asjalik, ent samuti ei üllata kylfing>Scylfing etc rühmitamiste poolest (Scildingas, Skilfinbgar, Skilving, Kylfingr, ?Kathwulfar, ?Hathwulfar, Hadulf, Kaulfr, Kalfr, Kalf, Kalv), seda enam, et tema pooldab indo-germaani teooriat kalevite osas. Tema eelistab lausa kolõbjääg-vormi! Saksamaa eestlane vist ei saagi ju uskuda, et mingi peaaegu väljasurnud rahvas ehk tšuudid, kelle linlik pärand väljendus sajandeid Nygardia, Colmogardia ja Narva kujul, vähem Neevalinnana ehk Piiterina, mis sai kuningliku soo hauaks, võinuks jätta sedavõrd sügava mulje hõredasse Skandinaaviasse, Ida-Roomast Iirimaani välja! Linda-müüdi kommentaar on naiivne ega suuda üldse lülituda androgüünsesse isetekkimise-sigimise mütopoeetikasse, mis enne 16.sajandi lõpu loodusteaduste arengut oli igapäevaselt putukaliste puhul eeldatav nähtus. Väärtuslikuks viiteks tuleb lugeda saami folkloori Kalle-poegadest kui PäivenPaarne ehk Päikese=kalevipoegadest. Pakub riivet Peibas-Peipsi ehk Tšuudide mere tõlgendamises “Päikese pojana”. Kui kalevid ja kalevipojad selle märgiga seostuvad, siis peeti ilmtingimat silmas tšuudide maailmas. Ent autor ei nõustu Edgar Saksaga, kelle jaoks kylfingid olid vadja sõdurkaupmehed.

4. Karl Kellol õnnestus kahe aasta jooksul väheste muudatustega sama teksti kaks korda esitada, sest väikeste muudatustega tekst, juba siin viidatud-kommenteeritud 2012.aasta Õpetajate Lehest, ilmus 2014 Saarte Hääles. Ma sain omal ajal, kuigi levitasin tehniliselt pressiteateid ju, selle eest kõvasti võtta, kui mitte sõimata, et sama teksti kõikjal avaldada üritasin 1992.aasta kriminaliteedist.

Koolmeister Kello teeb katse Tacituse teksti, õigemini eesti tõlkevaimu, sobitada kylfingutega. Tegelikult, kui lähtuda ladinakeelsest tekstist endast, on ümberpanija väga vabalt antud kirjakohta tõlgendanud. Tacituse tekstis räägitakse raua-vähesusest ja rohkest puust, mis võib tähendada ka piike ja odasid, mitte ainult malakaid, mille ots on rautatud! Vadja vägi ehk väci võis oma raudse rusika maksma panna siinmail siiski alles jumalasoo siirdumise ajal Skandinaaviasse, võitlus käis 5.-6.sajandi vahetuses. Spekulatsioonid kristlike naiste abieludest paganatega, neid nördimuskiljatusi loetakse välja Henriku narratiivist, ei toeta Esi-Kristianiseerija Constantinus Suure elulugu, kelle ema olnud küll kristlane, ent tema isa ja ta ise, valdava osa elust, traditsioonilised Rooma-usulised paganad, kes üritasid paljude naiste kaudu dünastiat kindlustada.

5. 2015.aastal kirjutab Kello: “Vana-Vene valdjasuguvõsadele aluse pannud viikingite-varjaagide soontes voolas päikseliste vaanide-venhäläiste veri, siis on ka loomulik, et kohalike metsarahvaste suus kõlas idanaabri ülikute nimi sama auväärselt kui müütilistel Saare suursugustel. Mis hiljem laienes kogu õigeuskliku riigi, maa ja rahva nimeks.” See väide pole täpne. Ei klapi ei Ynglingide saaga geograafia ega ka Herodotosega. Budiinid elasid juba Herodotosel Tanaise idakaldal, esialgu sauromaatide vahetute põhjanaabritena metsaaladel, st nad olid aasid (aesir), puhtakujulist ja kõrgemat jumalikku verd. Vaanid elasid lääne pool ja ilmselt oli neil rohkem ühist alaanidega. Alles mongoli-tatari hävitussõjad 13.sajandil tõrjusid votjakid ehk udmurdid lõplikult Ioka-Oka-Volga jõest põhjakaarde! “Igorit kutsuti üksiti Dažbogi pojapojaks – päike(sekuningas) Dažbog oli Venes eksklusiivne päikesejumalus samuti kui näiteks Apollon Kreekas.” Daž>Dago on loomuliku häälikumuutuse piirides. Ma olen pakkunud, et Rjurik võis talvituda mere taga Hiiumaal ehk Dagö saarel, kust kutsuti tagasi. Ent nende päriskodu võis olla isegi lähemal!

Eestlastel vandaalide keel? Ma olen selle probleemiga tegelenud. Kõige kahtlasem on nende suurrände (jõudsid ju Aafrikasse) lähtekoha osas hämamine, ehkki Sardiinia geneetika näitab, et nad pidid olema sama verd kaasaegsete rumeenlaste ja lõunaslaavlastega, eriti horvaatidega. Võibki leida isegi 18.sajandi sõnaraamatuid slaavi-vandaalide keelest, mis tekitab küsimusi mitte niivõrd nende germaanlasteks nimetamise osas, sest ilmselt see oligi esmajoones geograafiline määratlus, vaid nende liidrite nimekujude pärast. Sest kui see oli preestrite keele ja oikumeenilise Germaania vana religiooni küsimus kanda “ristimisnimesid”, siis samahästi võisid ka läänemesoomlaste esivanemad jääda maskeerituks. Venepärane nimi ei tee mordvalasest, marist ega tšuvašist slaavlast, ehkki enamasti matavad nad lahkunuid kreeka-ortodoksi riituse varal.


Tšuudide pärand (1/2): Inflanti legendid

23. okt. 2017

Karl Kello kirjutas Õpetajate Lehes (26.10.2012): “Soome loitsude järgi on Viron akka villi vaimo nimetul Saarel asuva päikesemaa Päivölä emand, kes samastub nõiamoorist päikesepeitja Louhiga.”

Kui edasi arendada, siis Villi võib olla ka pärisnimi Ynglinga saagast, ja Päivola, nagu otseindikatsioon Liivimaa Matroonile ütleb, osutus geograagilisele Eestile või Peipsi-Peivas järvele, mis ühe tõlgenduse järgi võis olla mõistetud mingil hetke Päikese pojana. Päi+vo-la võib kõrgelennuliselt lähenemise korral olla isegi Wo-pei-la ehk midagi araablaste müstilise Wabia-saare taolist (mida ennatlikult Šwabia-ks loetakse). Ent seegi on kaugeleulatuv lennartmerelik poeetiline assotsiatsioon, mis ju Louh’i kujul sobib Lutsi-Luke-Lugi-Loki-Laati-Lax-Lahti hüpoteesiga ja nii võisid võõrad nimetada lõunaeesti tugevalt põhjapoolsetest dialektidest erinevat fonofiiliat, mis algab üks(yx)-üts’ist (k>t) ja on-um’ist (n>m) etc.

Inflanty-Inflancka on Poola ajaloos siiani kasutusel Liivimaa tähenduses, elaniku kohta öeldakse Inflantczyk. See on hästituntud fakt, isegi politoloog Kasekamp oskab seda kasutada, ent ta eksib, kui arvab, et tähistus piirdus Liivimaa Läti osaga. Inflant märgistas vähemalt Liivimaad ka Eestimaa provintsi võrdväärsena kõrvale asetamise korral samuti eesti kultuurialasid. Me võime siin spekuleerida, kuidas ilmselt indogermaanlikust laensõnast koorus välja konsonantideühend Infl-ant, ent arvestades lääne-slaavi fonofiiliat pakun selleks Yngu-land’i või Inu-landi, kus u>v>f. Esisilbi reversiooni korral muutub situatsioon veel intrigeerivamaks, sest Niv-land tõstab sõrme Neeva jõe poole, kuhu varem asetati Laadoga-Aldeigo ro’uz riik araablaste töödes! Varasemates poola sõnaraamatutes defineeriti liivimaalast sõnadega Lotyali albo Lotwa ktore dzis Liviones to jest Inflantczykami zowiemy od Litwona pospolu z Litwa nazwisko swe wioda.

Varasematest Poola riigi kroonikatest leiame neljase eralduse 1. jatvingide-jaczvingid, 2. preislaste, 3. samogiitide!!=!!leedulaste ja pange tähele 4. lotihali’de vahel. Mõnes vene redaktsioonides on -hali toimetatud –gali/galli’ks, ent samasuguse lähenemise korral pole ime, kui cloven’idest (vihje colven) saavad sloveenid ja Cholpogorod’ist Hoplogorod! Kinnitatakse, et viimane keel esineb esimestest väheste konsonantide poolest!!! Ikkagi näib, et lõuna-eesti keel võis olla varasemalt nimetatud ka lutsi-keelsuseks!

Igatahes romaani keelte korral lubatakse nii süstemaatiliste lahknevuste korral, mis väljenduvad ju ka sõnavaras ja täiesti kattumatutes grammatilistes konstruktsioonides või idiomaatikates, kõnelda erinevatest keeltest. Keegi ei hakka kaasajal enam eitama katalaani keele, mitte pelgalt dialekti, iseseisvat olemust.

Karl Kello usaldab liiga palju folkloori ja kunstniku fantaasiat, kui ei peatu juba suurtüki nägemiselt 12.sajandis (?) ajaloolise narratiivi ülesehitamisel. Ent koolmeister ei näi märkavat kõige olulisemat ja šokeerivamat – soomlaste selja taga postil seisab minu arvates noor alasti naine odaga ja amatsoone leidub silma järgi ka vastuvõtjate seas. Nuiaga naine mõjub grotesksena, ent vahest see oligi kunstniku eesmärk näidata kuivärd väärastunud elukorraldust korrale kutsuma mindi! Paganlike sümbolitega – Kello pöörab tähelepanu Draakoni kujutisele – tehakse samuti mõnikord propagandat. Mina võtaksin tõsisemalt kangast – punaste purjede all seilasid veel 16.sajandil easterlingid -, kui roomajat, kuivõrd algselt võis sellel olla ka Odini ratsu, keda indogermaanlased nimetasid kaheksajalaliseks Sleipnir’iks, meie, võib-olla, Loheks. Paganlikud sümbolid Gardarike territooriumil analoogses võtmes pole kristianiseerimisega katkenud, mis on ilmselge saksa kindralstaabi spondeeritud ateistlikust Nõukogude Liidu sümboolikast. Noorkuu ja Thor-Atara-huna ehk Tule-isanda Vasaraga punasel taustal – kes võis veel olla nii paheliselt peen, kui mitte sama vaim, mis annetas maailmale puhta diiselmootori! Võime ka oletada, et vähemalt Virumaal sümboliseeris Wiru-akka’t viiskand ja Taarat ka ruut, kuivõrd reede ehk Freya-päev on meie kalendris viies! Saame täiusliku paganliku komplekti – Noorkuu sirp kui külviedu sümbol, Taara-Thor vasar kui meheoskuste (intellekt+kätejõud) ja Wiru-Freya viiskand androgüünse ensesigitamise või isetekkimise (?), mida ju leiame ka Kalevipoja Linda-müüdist, ülistus.

Päikese peitmine Põrgumäele on tõepoolest intriig, kui see lause – “Viru suured nõiad peitsid päikese nimetule Saarele Põrgumäkke.” – on tõene!


Tšuudide pärand(2): Kus elas germaanlaste jumalasugu?

22. okt. 2017

Lingvistiline tõend

Kuivõrd peamine vaidluspinge seisab meist idasasetseva kultuuri teadusasutustes, siis paljude seast vääriks ära mainida Venemaa saksa päritolu slavist Max Julius Friedrich Vasmer’i (1886-1962) teadustööd, kus ta tuletas kolpjaag-kylfing sõnast kylfa “vai” või “nui”. Indogermaani laensõnalise vormi prevaleerimine Karjalas võib olla tunnistus laenust ja sissetungimisest. Kylfingar>kalev üleminekul pakub peamist vastupanu ü või i muutus a-häälikuks. Kuigi Kyriali>Karjala näide pakub siin teatud lohutust. Ent juba 1860.aastate allikpublikatsioonides tehakse see palju lihtsamaks. Ilmneb, et ainsus-mitmus häälikumuutuse puhul o-häälikust saab y nagu on ilmne orm>yrmlingr või horn>hyrningr Seevastu o>a translingvistiline (keeltevaheline) mutatsioon tundub tõepoolest loomulik ja võimalik. Kylfing sõnakuju alus on tegelikult  insulaarse indo-germaani-keelte mitmusvorm! Kõigile eelnevatele ungari-vene-kreeka kujudele sobib hästi täienduseks araabia al-Kilabiyya, kus esisilpset i-häälikut tuleb käsitleda kyrjalir>karjala võtmes, kuna b>v pole ilmselt mingi takistus näha loomulikku häälikumuutust kale-vi-ks. Al-Kilabiyya pole sugugi haruldane pärisnimi araabia maailmas, enamgi Diogenese legendi reprodutseeritud araabia versioonis kasutatakse al-Kilabiyya’t “koerte” sünonüümina. Loomulikult seostub selline kasutus nii peninukkide kui ka koerakoonlastega, kes elavad põhjakaares kuskil ookeanirannikul ja muutuvad sellisteks, kui nende imeilusad amatsoonidest emad on nad hüljanud ja keskenduvad vaid tütarde kultiveerimisele. Sellise veidra versiooni Põhjala kommetest jättis meile suur saksa õpetlane Bremeni Adam!

Mõnede Venemaa ajaloolaste väidetele kolpjaagidest kui palgasõduritest, “kelle kodumaa jääb Kiievi-Rhos’ist väljapoole”, räägibki vastu islandlaste Gardarike=Kylfingland. Põhja-Venemaal on slaavlased ise kindlasti sisserändajad, keda orjusseisundisse sündinuna kohalikud vürstid vedasid linnatäiteks, et teenida nende pealt sarnaselt veisekarjale! Muidugi kõik linnaelanikud polnud holopid ja selles peitubki Venemaa idaslaavistumise võti! Ja ka vastupidi, kolbjaagi-päritolu inimeste sulandumine slaavi formaadis maaletoodud kreekaortodoksi kultuuri kaudu bulgaaria-balkanlikku tsivilisatsiooni: 1550.aastal esineb Ivan Vassiljevitši grammotas kolbjaag (?) Ivan Menšoi Timofejevitš, kellel olid pärilikud ülesanded Nygardia Oboneši viiendiku hoovkonnas.

Loomulikult võib jälgi ajada nende aktiivussajandite põhjal järgides anglosakside saatust, kes 1066.aastal pärast Hastingsi lahingut pagendusse pidid minema, kuivõrd just 9.-12.sajandi alguseni on võimalik leida märke kolobjaagide sõjalis-palgalisest aktiivsusest. Igaks juhuks võib loomulikult üle kontrollida, millises konfliktis nad pidid ida- ja lõuna poole rändama! Selles ajavahemikus, olgu üle korratud, esinevad nad Kesk-Norras, Põhja-Venemaal (Nygardia), Ungaris (mh Vana-Gootia) ja Ida-Roomas (Bütsants). Edgar Saks mainib, et mingi roll pidi neil olema samuti Moskoovia ülesehoitamisel Joka-Oka jõe ülemjooksule jääva Klin’i tõttu, mida sõnasõnalt on võimalik samuti lugeda “vaiaks”. Aga kas viidet ühele kindlale relvaliigile saab ilmtingimata siduda rahvakilluga. Näiteks ka malewa võiks olla loetud kui mala-kas/malk  analoogselt kalipu>kalev!?

Ja leidubki ka teistsuguseid, klassivõitlus-teooriaga sobivad variante! Vilhelm Thomsen väitis (1919), et kylfing tähistas ilmselt talupoegi, kellel oli lubatud relvadena kanda ainult puu-nuiasid! Vaevalt hakkab Ida-Rooma keiser jaotama provianti ja maksuvabastust militaar-amatööride jõukudele, ehkki mine-tea neid kreeklasi!

Kylfingar’i tüvisõna kolfr paistab täiesti rööpsena inglise sõnaga club (saksa Keule-Kolbe) mitmes mõttes, sest omab samavõrd kolmemõttelist tähendust 1. “vai, kalipuu”, 2. “selts, ühendus” (hjeikolfr), 3. “purustama” (?), mis näib tulenevat asjaolust, et teivas, vai, malakas oli algupärastes kogukondades kohtumõistmise ja valitsemise sümbol (stowo-stojan on gooti “kohtunik” ja seostub malaka või kepiga). Vaia kui tulba ümber koondumine märgistas ühelt poolt kokkuleppeid, seadusi ja tõotust vastuvõetud-langetatud otsuseid aktsepteerida. Etümoloogilistes uuringutel on mindud kaugemalegi ja püütud kylfingari lugeda vanemaks skilfingar mõisteks, mis esineb samuti Skandinaavia Genesis-saagas ehk Ynglingide saagas. Scylfin-Scylfingas ehk Rootsi kuningliku dünastia nimi esineb saagakirjanduses läbisegi ehk rööpvormina Ynglingi’ga, kuna Skylding-Skyldingas nimetust rakendati keskajal Taani kuninglikule soole! Germaanlaste kangelasest Jumalaks tõusnud Odini üks paljudest vereõigusest tulnud nimi oli Scylfin-Skilfing: Skjöldung, Skilfing, Odling, Yngling olid kõik sama päritolu. Neid nimetatakse ka Skilfinger aetling. Skilfingerid tunginud Väikese-Sküütia ehk Skandinaavia aladele 500pKr. Nende tuleku ja võidulepääsemisega seostatakse Uppsalasse rajatud kaheksaukselist “Jumala Koda”.

Kas siis laulikud pidasid Thorolf Kveldulfsson’i  vastastena silmas Svea dünastia vereklanni, mitte kaugemat rahvast? Siiski kontekst ei luba seda ja taoline sõdurkaupmeeste kummitamine klapib laplastel vadjalaste teise nimetusega ehk pärimusega julmadest tšuudidest, kes tapavad ja laastavad halastamatult. Enamgi, indo-germaanlaste pärmuse järgi elas nende jumala Odin’i sugu idas. Kord nimetatakse kohana Austurweg’i ehk Eastlandi, kord Gardarike’t.

“Skelfir’iks nimetatakse sõja-kuningat, kelle perekonda kutsutakse Skilvingateks, mille rahvas elab Austrwegr’is.”

Kas siis jumala sugu ei peaks kohut mõistma oma vereõiguse pärast?

JÄRGNEB

Kaardi-illustratsioon Historia Norwegiae akadeemilisest väljaandest