Varjatud Saksamaa: Kes lükkasid Adolf H. tagant?

25. veebr. 2018

“Me panime tähele, et (Hitler) ei vaadanud

kunagi naisi. Me kahtlustasime teda kohe

homoseksuaalsuses, sest teda tunti igas

suhtes ebatavalisena. Ta oli äärmuseni

enesekeskne ja tegi seda naiselikul viisil.

Tal ei olnud kunagi kindlat elueesmärki

ega mittemingisuguseid püsivaid

vaateid-veendumusi.”

Hans Mend, rügemendikaaslane (kuller)

 

Lothar Machtan’i 2002.aastal ilmunud The Hidden Hitler pälvis kiiresti ka eesti meedia tähelepanu. Machtan oli Bremeni ülikoolis lähiajalooprofessor, keda süüdistati katses märksõnade seks+Hitler abil veel enne emeriteerumisaastaid kerget kuulsust lõigata ja raha teenida. Pärast Õhtulehe väikeseid nuppe 2001 ja 2004.aastal, on raamatusisu puudutanud mõned gei-entusiastid, ent mitte II maailmasõja (amatöör-) ajaloolased või nahkpäisusele kalduv töölisnoorsugu. Ilmumisandmete otsimisel paistab silma, et raamat on enne, 2001.aastal, ilmunud tõlgetena itaalia-hispaania ja rootsi keeles, kui saksa kirjastuses (Hitlers Geheimnis: Das Doppelleben eines Diktators. Fischer Taschenbuch Vlg., 2003). Ent täieliku ükskõiksuse üle pole võimalik kurta, sest August Kubizeki mälestusteraamatu tõlge Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber ilmus 2009.aastal kirjastuses Tänapäev.

Ehkki tõendimaterjal pole üheselt tõlgendatav, paistab usutavana Machtan’i argument, et absoluutses kuuletumisriigis, kus lõpetamata keskharidusega hulkurlusele kalduvast kunstikiibitsejast sai diktaator, oli meelevald tõendeid arhiivist eemaldada ja hävitada, mistõttu pole sugugi asjakohatu tugineda maalt põgenenud või hiljem leitud tunnistajate suulistele ütlustele dokumentide olemasolust või mälestustest. Teiselt poolt ei näinud AH vaeva, kuivõrd just 1943.aastal ehk sõja kõrghetkel ilmunud mälestustes paljastatakse noore Adolfi kuum tervitussuudlus vaksalis ja vihma alt kuivade linade (?) vahele pugemine mingis anonüümses heinaküünis. Kust nad kuiva lina said, ja miks see neil käepärast oli võtta? Kümme aastat hiljem ilmavalgust näinud editsioonis (1953) oli mahlakas ja soe suudlus rongilt maha-astuvale korterikaaslasele välja toimetatud. Teiselt pool nende romantiline finaal leidis aset kultuuriformaadis Wandervogelbewegung, mis oli otseselt gei-emantsipatsiooni projekt I maailmasõja eelses saksa kultuuris, kuivõrd seda arendas avalikult homoerotismi seltskonnategelane Hans Blüher.

Ma olen juba varsematel aastate näidanud (23.august 2014), et statistika ei toeta teesi homo-holokaustist. Homode hirmutamine võeti ette kampaaniana pärast Pikkade Nugade Ööd 30.juunil 1934.aastal. SA tasalülitamist nõudis Wehrmacht, mis ähvardas ükskõiksuse korral sõjalise riigipöördega ja see tähendanuks kodusõda. Ernst Röhm aga ettekirjutustele vastata ei soovinud – tal oli plaan 2-4 miljonist mehest tehagi uue saksa armee alus ning ühtlasi vormistada endale revolutsiooniliste kindralite eeskujul hoobilt välimarssali võimuvald. Ilmne, et selline vastasseis muutus kiiresti isiklikuks ja Röhm kaptenipaberitega ei kavatsenud niisama kõrvaleastumisega leppida.

Ent nagu ma neli aastat tagasi juba otse välja ütlesin ja mis on statistikast ilmne – kõige vähem läksid meeste vahelised suhted korda Wilhelm II 2.Saksa keisririigile. Arvestades, et Saksamaa Liitvabariik oli pool endisest territooriumist ja 2/3 rahvastikust, siis sõjaaegne nn tagakiusamine ei erinenud 50.aastate politsei rutiinsest statistikast. Sellepärast ei maksa üllatuda, kui alles 2002.aastal tunnistati geide jälitamine demokraatlikul Saksamaal veaks, ent kompensatsiooni nagu kommunistid või juudid nad kinniistumise ees ei saanud! Jutt homoholokaustist ei vasta tõele ja faktide taustal, kuivõrd valikuline ja silmakirjalik sodomitismi-vastane kriminaalpoliitika III Reichis oli, tuleb seda käsitada maitsevääratusena.

Tegelikult on professor Machtan saksa homo-emantsipatsiooni kultuuriloost saksa keisririigis kirjutades pihta saanud kurjuse geneesile, mis ühelt poolt käsitas juute saksa kultuuri ja riigi vaenlastena, teiselt poolt lubas vähese ettevalmistusega agitaatoril, kelle aeg kulus õllekeldrites räuskamisele, lahtises autos poosetamisele, ooperietenduste avalikule tervitamisele etc koondada enda isku ümber kvalifikatsioonile mittevastava võimutäiuse. Sest vaadake – II maailmasõda kujunes tehnoloogiliseks ja majanduslikuks mõõduvõtuks, kus pisiasjadeni relvastustulejõuuuenduse või mehhaniseerimise-motoriseerimise tundmine aidanuks kaasa. Selle asemel meisterdasid isegi algharidusega vene töölised ökonoomsemaid tanke kui lahinguväljal parandamatud ja vähesed “saksa imemasinad”.  Ma ei kahetse, et sakslased kaotasid, ma küsin, miks nõnda kesise ettevalmistusega, s.o mida ta seni tegelikult oli aastaid-päevi teinud, nõnda lihtsalt sai traditsioonidega saksa ühiskonnalt, ohvitserkorpuselt ja teatud vana aadli osalt jäägitu toetuse! Milleks lõpetamata keskharidusega matslikkusele kalduva esinemisviisiga austerlasele anda selline meelevald? Kuigi ta määratles end kirjanikuna maksudokumentides, polnud ta raamatukogus raamatute otsas istuja vaid teatrikülastuste autor!

Kui preisi kõrgete ohvitseride seas poleks leidunud talle toetajaid, siis poleks teda isegi saadetud ülikooli paarikuulistele agitaatorite kursustele. Siin ei piisa meile Weimar’i vabariigi laguprotsesside kirjeldamisest, need alged, mille külge üks kunstiparasiit sai end lõputute Wagneri etenduste fännamisega haakida (Bayreuthi festivalid, kuhu kogunes /siiani-gi/ saksa kunstipedede koorikiht), pidid olema selles kultuuris juba varem. Ja nagu statistika võib osutuda, siis Wilhelm II aegses saksa kõrgaadli miljöös!

Homonduskultuur tuli Saksamaal järk-järgult kapist literatuurse enesemääratlusena välja pärast Preisi-Prantsuse sõda 1870. See jagunes kaheks:

  • a. Magnus Hirschfeld’i sotsioloogiliseks ja teaduslikkusele pretendeeriv pool-(pseudo-)akadeemiline koolkond,
  • b. Adolf Brandi nn traditsionalistlik ja rahvuslik Helden-homondus, mis idealiseeris Sparta sõdur-pederastiat ja oli koondunud ajakirja Der Eigene ümber.

Kui esimene lähtus vanast III sugupoole variandi arendamisest, kus mehe ja naise vahel harges suur hulk mees-naine, naine-mees variante, siis Der Eigene lähenemine oli otsekohene ja graafiline ehk pornograafiline: paljad lihaselised mehed, eelistatavalt blondid, sihvakad, kitsaste puusadega etc. Natsi-Saksamaal Arno Breker’i (1900-1991) meeskujud olevat rahvuslikule paradigmale kohandatud – kuna suuremat põhivarustust peeti semiitide eeliseks, siis “germaani rass” paistvat silma meheihu üld-proportsioonidega mitte ühe kehaosa esiletükkivusega või värdsuse ehk groteskiga! Viimasega oli nagu vangla vägivaldse pederastiaga, kus agressor on enda meelest terve mees ja jalgevahele saaja homo-pederast. Seetõttu ei maksa näha mingit vastuolu-vasturääkivust tunnistustes, et samaaegselt Hitlerjugendis õitses pederastia ja homoseksuaalsus oli kriminaliseeritud. Viimane oli seotud parasitismi ja prostitutsiooni mõistega. Helden-homod ei teinud (definitsioonilt) asja raha eest või pärast ja tervisest täidetud homoatleet ei saa olla parasiit, sest vaadake mitu tundi päevas see võtab neilt! Kokkuvõttes juhib see vähemalt mind ikka vana meditsiinilise tuletismõisteni nagu parafiilia ehk seksuaalperversioon, kus legaliseeritud homosadism realiseeris end mitte ainult teisitimõtlevate efeminiseerunute arvelt, vaid võttis terve ühiskonna pantvangi.

Ma ei taha selles postituses äga sügavale refereerimisse laskuda, et hakata ülekordama Hans Mend’i, Erich Ebermeyer’i, Eugen Dollmann’iHans Blüher’i või Enst Hanfstaengli ütlusi, kes Adolf H. “meeste mehena” vmt kirjeldasid.

Minu hinnangul paljastub “Varjatud-Hitleri” fenomeni põhi, mis samuti selgitab, kuidas homoseksualism sadistliku perversioonina vastutab apokalüptiliste mõõtmetega vägivalla puhkemise eest,  Harden-Eulenburg’i afääris 1907-09.

Eulenburgi prints ehk Philipp Friedrich Alexander (1847-1921) oli keiser Wilhelm II lähikondlane ja ilmselt teise kõrge õukonna tippmänguri Bernhard von Bülow’i intiimpartner.

Maximilian Harden-Witkowski (1861-1929) oli kaua Saksamaal elanud juudi kaupmeeste suguvõsa võrse, kes vahetas protestandiks hakates usku ja andis pärast karjääri rändteatritrupis välja ajastu kontekstis kompromissitut pro-germanistlikku (kujutate ette!) ajalehte Die Zukunft. Ta oli monarhist ja lojaalne saksa keisririigile, I maailmasõja ajal nõudis et Saksamaa annekteeriks Belgia ja võtaks üle Sõprusliitlaste Aafrika kolooniad. Tema juhtum on mitmes mõttes õpetlik kõigile natuke keskmisest erinevatele saksa kultuuris elajatele, kes soovivad saksa ühiskonnaga sümpatiseeruda. Loomulikult tahtis ta, et Saksamaal läheks hästi, paremini kui võistlejatel. Alati on selliste ambitsioonide korral jalus korruptsioon, mida tema nägi Wilhelm II skandaalses hoovkonna elus. Harden leidis, et homoseksuaalsus kõrgemas riigiaparaadis ja armee juhtkonnas õõnestab skandaalsete pidudega ja favoriitide-poisikeste esilelükkamisega ühiskonda. Muutuse esilekutsumiseks avaldas ta ajalehes teateid muuhulgas prints Eulenburgi skandaalsest seksuaalkäitumisest kindral Kuno krahv von Moltke‘ga. Tema vastased, seevastu, leidsid, et Liebenbergi Ümarlaua liikmete avalikustamisega üritati rünnata keisrit ennast ja õõnestada tema kui saksa kultuuri Esi-Figuuri autoriteeti.

Nii Wilhelm II kui ka prints Eulenburg pidasid ennast maalikunstispetsialistideks. 1901.aasta detsembris võttis Wilhelm II avalikult sõna kunsti allakäigu vastu, mida esindasid talle prantsuse impressionism, saksa ekspressionism, modernism arhitektuuris ja Jugend stiil! Mõlemad olid innukad skulptuuri ja Michelangelo tähe imetlejad! Hiljem näeme me sarnaseid vaateid kordumas Austria maamatsi suuvärginduse vahendusel.

Eulenburg oli juba enne Hardeniga kokkupõrkeid rassist: ta pidas juute ja nende religiooni pärisvõõrasteks, samuti kõneles “Kollasest ohust” Aasiast. Sarnaselt hilisematele natsionaal-sotsialistidele armastas ta ülekõige Wagneri oopereid ja müto-poeetilist pärandit, millele Richard koos poistega seadeid tegi. Oli vaja vaid tõuget, mis näitlikustas millisel moel juutlus oli sakslusele võõras ja millist kultuurikahjurlust nad esindasid! Ja ilmselge, tagantjärgi, ju et Adolf H. viha juutide suhtes oli isiklikku laadi ja ei suubu mujale, kui nendesse õrnadesse I maailmasõja eelsetesse aastatesse, kui pikk-kõhn tundlik kunstnikutüüp Adolf seikles Viini meeste ühiselamutes, kuhu õhtu eel võis “sõpru üles otsima” saabuda “väärikad ja kõrgeltaustatud” seltskonnategelased.

Selleks tõukeks sai Hardeni ajalehes Die Zukunft avaldatud artikkel, kuidas kindral Kuno von Moltke rikub saksa kriminaalseadust ehk paragrahvi 175, mis käsitas homoseksuaalset käitumist.

23.-29.oktoobril 1907.aastal algas legendaarne protsess, mis finaliseerus von Moltke homoseksuaalsuses süüditunnistamisega. Peamise tunnistaja ilmus kohtusse kindrali abikaasa, keda üheksa abielu aasta jooksul kordagi ära ei kasutatud. Ja pange nüüd tähele midagi, mida te saksa kultuuri kohta ei tea: kui naine üritas meest rünnates end vägivaldselt rahuldada, siis mehele ja ohvitserile sobimatu käitumine seisnes kohtu hinnangul muuhulgas naisele kerepeale andmata jätmises! Ei aidanud kaitsel naise “hüsteeriliseks nümfomaniakaalseks” nimetamine. Wallachial on palju enam ühist Venemaaga kui amatsoonide ja Põhjala kommetega! Kultuurides, kus ka naised koduloomi hukkavad ja tarvidusel jahil õpivad käima, rudimentaarse amatsoonlusega, käiakse naistega ettevaatlikumalt ringi! Selles seisnebki idaslaavi kultuuri seesmine suguvägivalduslik konflikt, et selle alus on sarmaatlik, mitte balkanislaavlik!

Õukond üritas muidugi tagasi anda ja järgnesid vahelduva eduga kohtulikud ärapanekud, ent otsustavaks näis saavat intsident Wilhelm II jahilossis Donaueschingenis 14.novembris 1908.aastal, kui ebaõnnestunult üritati varjata parima arstiabi kutsumist jalaväekindrali Dietrich von Hülsen-Haeseler’i (1852-1908) kokkukkkumise puhul: 56-aastase krahv süda lakkas keset baleriinina ülesastumist. Ilmselt suurem osa pidutsevast seltskonnast oli selleks ajaks eemale tõmbunud, ent endiselt viibis kohal šokeeritud ja otsustusvõimetu keiser ise, kellele valgesse riietunud ohvitser oli tantsunumbrit pakkunud! Hülsen-Haeseler oli olnud kõige innukam sekkuja ja käemees “nende ülekohtuste ja valelike süüdistuste” osas. Tuleb tuttav ette? Mulle küll!!!

Järgneva kuue aasta jooksul ehk kuni I maailmasõja puhkemiseni tõmmati pidurit, väikeste adolfite elukoolivõimalused ahenesid ülekohtuselt ja nii kiiresti, et ooperisse pidi naiste saatjana edaspidi minema!


Tondijutud ehk mis värvi olid Adolf H. silmad?

24. veebr. 2018

Nõukogude ajal sai sotsiaalteadlastega mitmel moel nalja. Võõrkeeli oskasid mingil astmel vaid filoloogid, kuna suurem osa ajas läbi emakeelerikkusega teadusprogressiivses hüperinflatsioonis, kus mitte argumentide-faktide uuenemisest vaid vana kordamisest sai ekspertiisi tunnus. Vene keelest tõlgiti Daniil J. Melnikov’i ja Ludmila B. Tšornaja “Roimar number üks. Natsirežiim ja selle füürer” (1985), milles minu mäletamist mööda esines väide, et Adolf H.-l olid pruunid silmad. Muideks, selline segadus võis lähtuda ka tõlkekirjandusest erifondides. Jossif Stalin tellis privaatinterpretatsioone keeltest, mida ta piisavalt või üldse ei osanud ja kardetavasti kuulus juba 1933.aasta lõpul nende hulka ajakirjanik Vernon Bartlett’i (1894-1983) Nazi Germany Explained (1933), kus ta kirjutas: “Hitler, quite amiable, but with nothing terribly impressive about him except his large, brown eyes — so large and so brown that one might grow lyrical about them if one were a woman.=Hitlers großen, braunen Augen, so groß und so braun, daß man ihretwegen in eine lyrische Stimmung verfallen könnte, wenn man eine Frau wäre.”

Kohe protestis Lord Halifax, kelle teada olid need ilmtingimata sinised nagu tema emal Klara Hitleril. Vähemusväitena pole jutt Hitleri pruunidest silmadest siiski erandlik, lisaks leiab veel kaks-kolm kaasaegset, kes vaatasid talle otsa ja nägid need toonist täidetud olevat.

Kuidas seda siis seletada? Kas suures hädas läks AbWehri tsirkus nii jultunuks, et viskas “briti agentidele” ette lausa kõndivad riidepuud, kes mängisid jukerdava seedimisega veterani tervitusüritustel, kus tuli maksimaalselt paari normaalsel häälel endast märku anda, et siis üle platsi kõndimise järel autosse istuda. Või 1933.aasta järel õnnestus juba mõni atentaat, mis tegi originaali liikumisvõimetuks. Muideks ka droogisõltuvus võib jätta mulje, et inimesel on tumedad silmad.

Kirjade järgi olnud Adolf H. 175cm pikk, mis oli +8 cm toonase I maailmasõja nekrutite keskmise suhtes. Kui keegi kirjeldab teda “mitte-suure ja lühema mehena”, siis tekitab see jälle küsimuse teisikute tsirkuse osas. Just nii kirjeldasid paljud teda Lõuna-Ameerikas sakslaste seas kohanud latiinod. Gerrard Williams’i “Gray Wolf” pakub mitmeid näiteid sellistest mälestustest.

Miks oli vaja jätta muljet, et Führer elas? Et kui Tont ei uputanud  traktori rattarummi klammerdunud väikest poissi veelompi, purjus peaga, siis järelikult ei pidanud ta ka vangis istuma ning tema nimetissõrme ja pöidla vahele pole eales tätoveeritud risti, mille peale vastata ühes paneelmaja köögis “See on koha märk, kus ma olin!“!?! Mis diiliga ta sai esineda mitte-karistatuna või on meil tegemist rämeda valetajaga ehk ka psühhopaadiga? KGB oli see jõukohane ja loomulikult teeb selline kloun vile peale kõiki võimlemisproffide trikke!

Arvate, et inimesed on täiesti ükskõiksed või? Keegi ei mäleta ja saate lõputult blokeerida? Teete “Häbi. Häbi!!”

Teate, mis politseis räägiti?

Selline manipuleerimine Argentiinas polnud tunnistus kogu toonase riigikorralduse vaid ka nüüdsete ametnike julgeolekust koormatuse kohta.

***

2011.aastal ilmus Gerrard Williams’i ja Simon Dunstan’i Grey Wolf: The Escape of Adolf Hitler, aasta hiljem valmis samanimeline nn dokumentaal-lavastus, milles esinevad järgmised kohad, tunnistajad ja aastaarvud:

  • Roberto Brun (kaasaegne tunnistus panganduses)
  • Carmen Torrentugui (Estancia San Ramon, 1945 juuli)
  • Pablo Glocknick
  • Catalina Gomero (La Falda, 1949)
  • Mafalda Batinic’i (Commodoro Rivadavia, 1951 oktoober)
  • Hernan Ancin
  • Otto Lehmann (Eichorn? maja, 1961-62)
  • Aracelli Mendez (1952 august Buenos Aires)
  • Alicia Oliveira
  • Olga Mueller

Kui alustada juba Torrentugui nimest, siis tekib küsimus, kuidas võib ühe lihtinimese perenimi nõnda haruldane olla! Selge, et Glocknicki nimi ongi varjunimi, mida tegelikult ei leidu selliste parameetritega, nagu need, mille saavad kõik võõrleegioniga lepingusõlminud. Ent kõik ei saa olla sellise iseloomuga, mistõttu püstitub pseudo-epigraafia metodoloogilise kriitika probleem! Klassiklaises filoloogias on kindlad tunnused, mille alusel kirjutisi diskvalifitseeritakse. Kas peale kõhutunde või pisivigade on võimalik ratsionaliseerida võltsingute loogikat? Kui rahateenimise nimel pakutakse fiktsiooni ajaloo pähe? Nagu gnostiline ehk pseudo-epigraafiline Sophia Pistis, mis talletas Jeesusega kohtumist pärast tema hukkamist 33.eluaastal 44.eluaastani välja?

Alustaks kõige paremini kõlanud tunnistusest.

Mafalda Batinic nägi Füürerit külastamas kuulihaavaga kaaskondlast erahaiglavoodis. Kuidas võis ta olla kindel, et see oli Hitler? Sest ta olevat teda 1940.aastal näinud külastamas Prantsusmaal! Me teame Adolf H. ühepäevasest retkest Pariisi, “ümbritsetuna kunstnikest”, ent Pariisi tänavad olid tehtud inimtühjaks ja täpsuslaskurid varitsesid katustelt iga tsivilistide liigutust. Põhimõtteliselt on filmilindil ka tema kohtumine sõjasantidega, ent kas sinna aeti ka võõrast meditsiinipersonali jääb üsna kahtlaseks küsimuseks. Nii nagu pseudo-epigraafikal võib leiduda omaette stiil ja võlu, siis samuti propagandal ja pseudo-dokumentalistikal, eriti kui seda ilmestavad martsanderlikud etteasted tantsunumbritega taasettemanatud Buenos Airese lokaalides, kust saksa luure olevatki Peroni sidemehe ehk Evita kord üles korjanud. Vaata 38.minutit!


Adolf H. kütid: Kolmas hooaeg ehk IV Reich’i jälgedel?

24. veebr. 2018

Möödunud aasta 26.detsembrist ja käesoleva aasta 20.veebruarini jooksis US History Channelis Hunting Hitler 3. hooaeg, koguarvestuses seeriad 17.-25, mis vaatles üle veelkord alternatiivsed skeemid, kuidas Saksamaa kantsler 1945.aastal võis Berliinist eluga päästa. Meeskond oli mitmeti kahanenud ja mõned liikmed vahetunud, Los Angeles’i peakorterisse palgati  sõjakuritegude uurija John Concich’i asemel endine al-Qaeda (sõnasõnalt “Vundament”) võrgustikku CIA-s jälitanud eksagent ja naisjõud Nada Bakos. 

Teatud asjad jäid kohe kõrva riivama.

1. Bob Baer’il libises üle huulte lapsus ligua nagu norralased sümpatiseerunuks sakslasi.

2. Lamendi löömine SS-luure peamehe Heydrichi abi Walter Rauff ’i viibimise üle sõjajärgselt Lõuna-Ameerikas. Walter Rauff (1906-84) sai aastatel 1958-63 vähemalt 70 000 bundesmarka Bundesnachrichtendienst’i natsejälitava (?) agendina. Iseküsimus, kas JFK takerdumine Dealey Plazale oli põhjus suhte katkemisele. Vahetult pärast II maailmasõda figureeris ta Süüria luureteenistuse ülesehitamise juures ja võitles Iisraeli vastu, ent seejärel lühikest aega, pärast presidendi kukutamist, olevat teinud tööd omakorda Mossadi ? jaoks. Luurefolklooris polegi midagi kindlat!

Norralaste jaoks on sakslased suhteliselt uus naaber. Enne 10.sajandit peeti nende päriskoduks kaasaegset Wallachiat ehk nüüdset Rumeeniat. Norralased peavad end osalt pärismaisteks-indogermaanlasteks, kelle ekstraktsioonid on lõunasse siirdunud, osalt saamideks, osalt idapoolsete Ynglingide järeltulijateks. Nende suhe võib olla sama komplitseeritud nagu portugallastel ja brasiillastel. Norralased ei sümpatiseerunud võõrast võimu, mida nad valinud polnud ja mis nende õigusi kitsendas. Neil on isegi taanlaste suhtes mitmeid komplekse. Nad ei saanud sinna midagi parata, et hõredalt asustatud piirkondadesse nagu Narvik või Rjukan sakslased end sisse seadsid ja loodusrikkusi asusid ära kasutama. Oluline teada-anne oli tõik, et Norra hüdroelektrijaam Rjukan’is tootis 12tonni rasket vett aastas ja põhimõtteliselt veel 1945.aasta aprillis-mais võidi seda allveelaeva lastina transportida Lõuna-Ameerikasse või pigem ümber tõsta mõnes Hispaania sadamas (teenuse korras) transportivale Lõuna-Ameerika kaubalaevale, mille paberid teljeriikide huvide osas olid puhtad!

Hitleri kohtamine 24.aprill 1945 ehk mõned päevad pärast viimast avalikku esinemist Hohenlychenis, kus tunnistaja “tema palitut” peakorteris vastu võttis, kuulub ajalooliste kurioosumite sekka. Põhimõtteliselt kahesuunaline tee, kas lõunakindlustuse ehk Berchtesgadeni kaudu, või Taani-Norrasse mõnest Berliinist põhjapoole punkti kaudu liikumine, on igati planeerimistvääriv varuvariant. Ent minna hüljatud sõjaväehospidalist, mida ka ilmselt nõukogude okupatsioooniväed ja DDR kasutasid, Hitleri jälgi otsima, kuulub ilmselgete narruste sekka. Kõhurohupotikese leidmine sealt võib olla tunnistus peamisest nõukogude armee kasvatustöö puudujäägist – alkoholismist.

Mis ei tähenda, et Toplitzi järve, Rechlini või Altaussee II maailmasõja kaardile toomine oleks fiktsioon. Sõjamehe auga hüvastijätmine – autasude ja mundrite uputamine järvevette – enne Itaalia piiridesse smuugeldamist pakub tunnistust meeleheitest, mida idapoolse vaenuväe tundmine neis tekitas.

Kas Kaltenbrunner ehk SS ja gestapo kindral oli loll, kui varjus mäestikus onni, kust vaid ühe tee kaudu sai lahkuda? Või endale jälitajate parve tõmbamisega, aitas teistel kohut vältida?

Detoneeritud militaarobjektide pragudesse või keldritesse pugemine  ei paku enam ka televaatajale pinget.

Pole sugugi üleliigne näidata ka 1937.aastal Argentiinasse saksa inseneride juhtimisel ehitatud hüdroelektrijaama, mille juurde kuulunud torne sai samuti raadiosidevahenditena kasutada, ja mis olevat jätnud maja plaane raskevee seade ehitamisest. 1955.aastal, kui Peron lahti kangutati, siis viinud Die Spinne oma rahapesu ja terrorismi varivõrgustiku üle Paraguaisse.

Viimases seerias kehutatuse näitamine Walter Rauff’i, kellele omistati mobiilsete gaasikambrite idee, mis tapnud vähemalt 100 000 inimest, viimase töökoha üle diktaator Augusto Pinocheti (1915-2006) juures DINA ehk Tšilli gestapo juhina alates 1973.aastast, kuulub pigem silmakirjalikkuse klassikasse. Vana luurepede sai viimase võimaluse 754 poliitilise “kogenemispunktiga” Lõuna-Ameerikat loodi asetada. Sakslastel on alati kõikjale olnud midagi viia, jeah!


Kaitstud: Roomapärasused ja asiaminorismid läänemerelaste riietuses?

21. veebr. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Miks oli vaja rhos-varjaagidel ja kylfingitel Patmosel piletivabastust?

20. veebr. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Kas petroglüüfid Koopajõe-Koiva äärsetes koobastes võivad olla tõendiks eksiil-gnostikutest Liivimaal?

18. veebr. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Ivani motiiv

17. veebr. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Elutarkus (1): Miks ma lauatelefoni ei kasuta?

16. veebr. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Stirlitziana (1)

14. veebr. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Kaitstud: Ivani unenägu

14. veebr. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: