Sedelid (555): Kuidas sakslased panid nulli!

Seekord kasutan ma juba viidatud materjali nulli-lisamisele tähelepanu pööramiseks. Märkasin, et Samogiitia ajaloo salvestamisel korrutab salamsaksa keele tarvitaja ladina grammatiku märkmeid kümnega. Vitingite 300-mehelisest väest saab 3000 ja samamoodi on pööratud arve ka sakslaste osa suurendamisel. 300 meest oli tavaline löögiüksuse suurus Põhjalas, üks selline turvas alaliselt Ida-Rooma keisrit ja seggastel aegadel toimetas teine liivimaalaste nn kaptenaat Moskvas tsaari turvamiseks.

Sedelid (554): Eesti kogemus-keel

Kogemus-mõiste on filosoofilises diskursuses olnud keskne sõltumata sellest, kas vaieldakse ideaalse ja teoreetilise kui matemaatilise suhtest aposterioorsesse ja meelelisse antiikses kreeka diskursuses või kesk- ja uusaegses filosoofias ilmutususu kõikjaleulatuvusest ja kogemuse piiratusest. Kogema mõiste pärineb Eestis küttide keelest ja osutab, kuidas kavandijärgne (lõksu nt) edu hindab koguelutegevust.

Sedelid (553): Hoppenboult ehk Oda(noole)-tipp?

Joachim Leleweli Itinéraire brugeois composé en 1380 (1858) annab Otepää saksakeelse rööpvormina Hoppenboult-kuju, mis arvestades alamsaksa keelt peaks ühendama sõnu oben ja der Bolzen, mida naaber indogermaanlased ka noole ja odavarre jaoks on tarvitanud. Muuhulgas välgunoole mõiste moodustamiseks. Ilmselt peab see ütlema, et tegemist on mingi varre ehk sõjariista ülemise otsaga või seda meenutava pinnamoodustisega. Kuidas siiski juhtus, et ainult ott Võnnu kihelkonnas karu tähendab üsna lähedaselt mongolite adig’ile? Või osutas keegi rahvusvahelises keeles suhtlev kohalik preester järelpärivale reisimehele, kelleks tookord oli krooniku teekonna rekonstrueerija, tähtkujule mõeldes Odava, ent mis rännumeeste jaoks oli Suur Karu, mida nimetati ka Suurteks Seaduse Ratasteks ehk Taranuco atribuudina tunti Liivimaal. Ehkki linnuses võisid talitada rhos kaupmehed ja kreeka kirik, siiski usuti et sakslased koha hõivasid ja see mingite lepingute alusel pärismaalaste käsutuses edasi toimib!?

Probleem on selles, et sõnasõnalt Medvegalis on Leedu muinaslinnus piirkonnas, kus samuti tšuudid elanud. Siiani leiab selle kõrvalt, võimalik et partitsioonijärgse, rööpnime Karužiške. Samogiitia kindlasti vallutati, ent vaid suhteliselt napp aeg enne Burgundia rännumehe käiku ehk suurem vaenuvägi maismaatsi enne Põhjapoole poleks saanud sammuda! Lõunaeestlastele +tsuskuss on “pistjas, teravik”?

Sedelid (552): Karmik ja tsurkline

Ma olen pakkunud, et Olevipoeg, juurdetulnud ehk neljas kangelane, võis Skandinaavia asemel hoopis itaallane olla, kuivõrd näiteks Olaszország või isegi Olaszag on ungarlaste keeles Itaalia. Kalev jätab igatahes surres Eesti tema hoolde. Virumaal leiab kummalise sõnamoodustise nagu karmik, mis on suhtes carusu “poiss” sõnaga, kuna ilmselt poola corka “tütar” sisenemine Lõuna-Eestis läti-eesti segaidentiteedi jaoks ei tohiks üllatada, sest neid peetigi 16.sajandil eesti keeles samaaluselisteks ja Pihkva rahvas riietus-korrastas juukseid poola kommete järgi.

Sedelid (551): Soolane meri ja liiv?

Peter Heylin mainib, et eesti kirikuteener hoolis vanast ajast soola saamisest, templi pidamiseks võetud vastu küünlaid ja võib vaid oletada, kas aiaviljadena taheti saada ka sibulaid nagu Rhos-rahval oli kombeks enne ristiusku iidolidetele viia. On huvitav, et sandane tähendab soolaseks olemist, kuigi keegi tahab ka anglite sand-sõna “liiv” sõna ära tunda. Ma pakun, et sõna püha jaoks sanctus on soolaviskamise rituaalile nime andnud, kuigi see vaid Sõrve saarel, mis kuulus varem rannarootslastele, kasutusele on olnud.

Sedelid (550): Pilkamiskeelest

Amatsoonide soomlust on üritatud tuletada muuhulgas nimetuse ama-zonae sarnasusest emma-sõnaga, kuna indo-eurooplastel on see reversioonisuhtes Emma>Mema/Mama. Induse jõe suudmealal siiski Lambadi ehk indoaaria rahvas ütleb samuti albaanlastega sarnaselt uma-sõna viisil ilmaletoovate naiste kohta. Galiitsias Portugalis kasutatakse vahest suebi rahva sisserände muistse markerina ema kohta nai, mis reverteerib ungari anya-sõna, kuigi teistpidi on suhtes läänemeresoomlaste nai-nen’iga (-nen on järelliide). Donimaa rahvas ersalased kasutab Ava sõna, mis on ilmselt Eva-müüdiga lähisuhtes.

Valgevenelaste sõna Маці on tuntud ka eesti murrakutes palju enam kui sõna ott karu jaoks. Matska “vana naine” kergitab hüpoteesi, et baltisakslased maarahva matsiks nimetamisega naljatasid nende vähese minevikuteadlikkuse üle, mida nad pärimuses hästi jagasid. Sest murdekeeles tähendab mats parimal juhul suurt tükki (suurtükki?), ei midagi kõmatavamat! Maarahava ei pruugi olla muud kui rööpvariant amarahawa’le nii nagu tuntud sõna maassing on ilmselt see sama amazzing olnud. Muideks vanadel maakangastel varieerubki amatsoonide koht unni sildiga, ehk mõni osa geograafidest näib etümoloogia “naise” sõnale taandanud. Pidi matsi-kasutus pilkama, et maarahva mees ei teadnud, kes oli tema esiema ja et ta pidi valitsema sakslase üle?

1001 Stirlitzit (+): “Tehke ometi midagi!”

On igati loomulik, kooskõlas sissekasvatatud nartsissismi ja psühhopaatiaga, et komsomolikorruptandid ei tunne tagasikäiku: nad ei saa aru, et kui nad varguste ja pettustega on elus edasi saanud, siis peavad ikka maanduma vanglasse, mitte et de facto eksimus ei tee neid õigus eest puutumatuteks. Ka suured sulid on meie päevil võlla tõmmatud – miljonär Bernard Lawrence Madoff (1938-2021) suri vanglas -, ja kui need miljardimehed ei pääse, siis okupatsioonirüüstejärgne Eesti ressurss ei tooda selles mõttes mingeid edulugusid ja kröösuseid, kelle näidisväntsutust kahetsusväärseks peaks pidama! Ja kui pretensioonikad on need partei ja komsomolivargad, kes peeglist vaadates enda pea kohal püha ohvrioreooli näevad, arvates end Eesti paremaks osaks nende kinnisvaraasustamislubadega, mis on kirjutatud välja KGB-tsõganite vargauljusega, vana rahva villadesse. Saanud toetust Lääne heidikutelt, kes omakorda on end ummikust seal nihutanud justkui edulooga väljaaidatud Baltimaades, sügelevad endiste ehk punakeste käed nupuvajutuste järele klaarida arveid nõukaaegsete rivaalidega. Tõsi on see, et indogermaanlastest või anglosaksidest suhte- (või seksuaal-)pagulased on siin aidanud ainult äärmusliku rõhumise kaasjooksikuid, mis ei erine sellest, kuidas nõukogude armee Ida-Saksamaal võis anda lubasid nn eksperimentaalarstidel klaarida arveid tunnistajatega!

Kui te vaatate sellise viletsuse näkku, siis pilk nende kätele on veel kõnekam: need käed ei mängi eales mingit pilli, isegi kui ajukeses see osa on aktiveeritud, ei kaeva maad ega lao ühegi hoone müüri, need käed pole ka kõlblikud varaste hoovist väljalöömiseks, kui püssi lasta on keelatud, saati siis heidutusspordi demonstratsiooniks (käega puidu ja kivi purustamiseks). Nad pole ei sportlased, töömehed ega mingid sõjamehed, nende sõrmed osutavad alati kellelegi teisele ja nii aitabki iga ajalooline konflikt neid sammukese ühiskonna staatusredelil edasi!

FAMILIA (2+): VIIMANE AMEERIKA TUUR

Ma ei ole salanud, et KGB ja sakslaste vimm Vanemohvitser Kütti sõjakuritegude pärast süüdi mõista ei viinud vaatamata kohtuvõidule siiski teistpidi lüüasaamisele, mis oligi Eesti vaenlaste teadlik kalkulatsioon. Kes tegelikult hoolis sellise ajupäkapiku nagu Kalde-Krebs KGB karjäärist või ametimainest, kui tuli välja, et õige mees viibis süüdistusalustel aegadel kaugel teisel pool Atlandi ookeani ja ta igasuguste väikeste onu-ülode tunnistusi tõsiselt võttes inkrimineeris sootuks oma suguvõsa kui mitte iseennast, kuna neist keegi seda rolli tollel ajal pidi tegema! Võimalik, et 1944.aasta suvel siiski Vanemohvitser oli juba USA sõjaväevaatlejana eesti metsades jälgimas Saksa vägede konventsioonijärgset evakuatsiooni, kuna neil segastel aegadel kasutatakse juhust arveid ka mõõdutundetult klaarida nagu sai ilmseks nõukogude julgeoleku lahkumisest 1941.aasta juulis-augustis. Ja kui, siis pidi ta Euroopasse maabuma sama satsiga, millega järgnes Normandia dessandile Ernest Hemingway, kellel samuti oli vale ehk teisik. Ent need sündmused leidsid aset kaua aega enne minu sündi.

Kohtuotsuse tegemine tähendas lõpparvet Vanemohvitser Küti agendikontole CIA-s. Ja nii kasutas ta viimast kuud, enne formaalset sulgemiskuupäeva, muuhulgas minu asjadesse pühendamiseks. Vanade kõrval oli kerge intellektuaalselt areneda, nad ei alahinnanud 2-aastase mõistust. Minu minu puhul vähemalt. Kuna kogu ENSV periood polnud muu kui intellektuaalne kärbumisnähtude kobarilming. Me pidime tulema 1976.aastal Kesk-Ameerikast kohtumiselt kardinal Romeroga (ta oli Vanemohvitseri hea tuttav kui mitte sõber), kui lennukis märkasin vähemalt kahte löödud olekuga US armee sõdurit. Väiksem latinomees istus paremal pool akna ääres ja aina valas pisaraid. Tema pikemal kaaslasel polnud tuju parem, ent ta varjas selle nokatsi alla ja istus ka lõpuks eemale. Vanemohvitseril oli kohe selge, millise saatusega nad tagasi USA-sse lendasid. Lennukis olnud naine läks ja rääkis mehega. Üllatuseks leidsin ta CIA vandenõude dokumentaalide komplektist tunnistust andmas samast reisist, kus ta välja silitatud infot laiema avalikkusega igati jagas. Mehed täitsid käsku, aga latiinol oli kommunistist-terroristist ikkagi kahju!

Seejärel tegime tiiru USA erinevatesse kohtadesse, ka Californiasse Hollywoodi. Linda Kütt-Eikelmann näitas oma kontorit, mis oli kas sama maja (või projekt vähemalt), millest Sharon Stone vaatas üle meesnäitlejaid filmis “Katastroofiartist”. Tegin ka filmietteaste mingis (ma lihtsalt ei ütle millises!) lastefilmi massistseenis, kui mudilased jooksid 50 meetrit edasitagasi. Siis näitas Vanemohvitser mulle tulevikuprojekti: staarisüsteemi kohtuhoonet. Seda sama tellistest laotud hoonet, millest väljus Amber Heard kui US justiitssüsteemi ametist. Vanemohvitser siiski väitis toona, et selline kohtupidamine saab olema rituaalne mitte angloameerika kohtusüsteemi pärisosa. Hollywood pidi hakkama seal oma kohut pidama, ilma et kohtutäiturid hakkaksid seal langetatud otsuste pärast inimeste vara sundvõõrandama vmt. Otsustel on soovitav iseloom, tingimustel et inimesed tahavad Holywoodis karjääri jätkata – nii ta seletas seda kava esialgselt. Ma ei ole hilisemate arengutega enam tuttav. Ka ilmnes, et tellistest laotud maja sarnasus hruštšovjadega polnud juhuslik, sest ehitusbrigaad olnud palgatud … Eestist!? Ma ei tahtnud teda kuidagi uskuda, sest tööjõu vaba liikumist maade vahel polnud.

Külastasime samal aastal, seal oli ka Ülle koos teiste tšekistidega, samuti mingisugust popkontserdi-kogunemist. Esinejad jagunesid välimuse järgi ilusateks-efektseteks ja natuke räsitud maakateks. Sain sellele vastuolule kohe jälile, kui sattusin mööduma mingisugusest vaatajatetribüüni nurka ehitatud puldiruumist. Seal istus perverdiilmega ja rasvaste juustega mehike väikese ekraani ees, mis näitas laval toimuvat ja rokkis täiega. See tähendab, et laulis kenailmelise kitarriga lavalseisva solisti asemel. Mind šokeeris selline vastuolu, sest hääl oli hea ja ta esitus perfektne, ent tema ümber kitsas ja palavas boksikeses oli kõige odavam toit koos pizzasiilude ja õllepudelitega ning ta polnud ennast vähemalt nädal aega seebi või šampooniga kasinud. Nagu Mart Laar, enne kui habe ära kärbiti, juuksed pesti-kammiti ning ülikonda hakkasid rõhutama ka kallimat sorti prilliraamid. Enam kui tosin aastat hiljem täiendas neid vaatlusi Kristjan Paas, kes imestas et mõne hittbändi kitarriga laval hüppavad liikmed kasvavad üle nädalati peajagu pikemaks, et siis jälle lühikeste jalgadega välja ilmuda.

1001 Stirlitzit (J A A N I E R I)

US mereväemundrites ohvitserid istusid kergetel traattoolidel, laual olid moepärast tühjendamata jäänud viskiklaasid, ja silmitsesid rahulikku Guantanamo lahte sügisepoolsel pärastlõunal.

“Te olete kuulnud sellest Memphise koolipoistetükist juba?”, küsis vanemohvitseripagunitega kamraad konarlikult inglise keeles tuntava hispaaniakeelse aktsendiga. “Sa mõtled neid pseudo-kaksikuid, kes kohaliku loomingukonkursi võitsid?”, küsis kaptenipagunitega blond mees vastu. “Minu meelest on nad kesk-osariikidest, ratastel rahvas, mitte sealt!”, jätkas ta. “Üks oli musikaalne, teine aga müraja, kes väga tüdrukuid krabada tahtis. Nohik laulis hästi, ent siiski üldse liikuda või tantsida samal ajal ei suutnud, et see vokaali kvaliteedile poleks mõjunud, rääkimata pillimängust. Nii kui paar tantsusammu tegi, siis enam häält kuulda polnud ja hakkas noodist maha jääma! Siis leidsid, et üks võiks bändis laulda ja teine samal ajal tantsida nagu pillimees, ent mittekaugelt sugulastele tundus kaks sarnast esinejat laval kummaline – lauljast jäävat kindlasti pede mulje, kui teine samal ajal laval tantsida trampivat! Siis otsustasid poisid neile trikki teha, vahetasid riided ja soengud ja muu taolise – tantsumees seisis seljaga vaatajapoole ja muudkui imiteeris esitust kui teine tagapool vaatajate eest mikrofoni taga noodist ette laulis. Hetkeks pettis ära, ent kes hämaruses esineja miimikat jälgis sai aru, et ta siiski ise ei laulnud! Mis te arvate, kuidas nad asjad panid klappima nii et laul, kitarrimäng olid veatud ja tantsimine samal ajal veenvana tundusid? Nad panid mitte-suure peegli lava nokka, mille kaudu etteütleja puldi tagant oli võimalik lavalolija suuliigustega sünkroonis perfektselt noote ette laulda! Ja nii juhtuski, et nad lausa kohaliku talandikonkursižürii ära petsid, et suurem geniaalset muusikalist talanti endas varjas, kuni nad mõlemad preemia saamiseks lavale tulid!!!”

Kaitstud: Kuidas mu käsi käib? (3): Hindenburgi-armee ära-löömise tähtpäeva eel!

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: