1001 Stirlitzit (662): P U N A S E D P U T U K A D P U N N I T A V A D

“Ma tean, kes selle kirjutas!” kostus KGB seersandi enesekindel eksklamatsioon. Ei läinud pikalt, kui vastremonditud kabinetiasemesse toimetati rabelev ja jalataldadeni hirmunud Onu Ülo. “Sellist juttu oled ajanud selles linnas Sina!” teatas talle seersant algatuseks ja luges ette sissejuhatuse nn juutide maailmapettusesse. Onu Ülo võttis ärakirja tekstist ette ja küürselgsena nagu peksasaanud koer veeris lauseid esimeselt leheküljelt. Mida edasi, seda enam lahedamaks tema oleks läks, kuni kuuldusid allaneelatud naerunuuksatused. “Mina ei ole seda kirjutanud!” kinnitas ta vaevu tõsist ilmet säilitades. “Mina ei lange selleni, et kujutleksin ennast Näkina Emajões!” purskus ta naerma. Tõsist tšekisti see aga ei veennud. Teade Onu Ülo selgroo kohal hõljuva ohuvarjust levis siiski tunni jooksul Vana Puujalani, kes ennast tõelise eesti südikusega kohale vinnas.

Kui GRU-Melso teksti luges, siis tema tagasi ei hoidnud. “Mina küll usun seda! …. Te muretsete nüüd, et löite vale mehe maha….!” ja saksavereline tšekist tormas õhetavana kabinetist välja. Kas mainis GRU-Melso muistset ettekuulutust, mis hõljus gootide eksistentsi kohal sellest ajast, kui hellespontoslased nende esimese imperaator Hermanarichi üle kohut mõistsid, mis igaveseks ajaks muutis ühtlasi Euroopa geograafiat?

“Kas võis Ülo selle teksti kirjutada? – selles on küsimus!” edenes nende kauplemine mõne aja pärast selge küsimuseni, mida Puujalgne Piraat nõustus konstruktiivselt edasi arutama. “Te siis ei tea?!” kohmetus Melso viimaks, “Ülo on kooliskäimise algusest peale maadelnud õpiraskustega ja iseseisva tekstikirjutamise kompetentsini pole tal siiani arenenud! Ta on alati oma kirjatöid teinud suure vaevaga ja vaid filoloogide abil on suutnud kirjutisi piisava või avaldamiskõlblikkuseni arendada!”

Ka Kalde näis sellest olevat üllatunud: “Aga ta õppis ju ülikoolis eesti keelt!”

“See on tal petuga pooleks, talle tehti kooliskäimise koht minu tutvuste abiga, ta omandas eesti keelt justkui oleks ta vene koolis käinud! Ta sai stuudiumist läbi vaid selle allahindlusega!” vastas Melso asjalikult.

“Aga ta on ju eesti keskkooli lõpetanud!” turtsatas ka Kalde.

KGB-seersant ei saanud ettekannet koostada ainuüksi perekonnaliikme ütluste põhjal. Seetõttu TRÜ dotsent kutsuti ütlusi Onu Ülo õppeedukusest verifitseerima. Tõepoolest, ka tema seletas, et Ülo aspirantuurgi seisis aastaid, sest ei suutnud seal edasilükatud eesti morfoloogia kursust nõuetelevastavalt järgi vastata. “Kiitusega lõpetamisest oli tal asi kaugel!” võttis päeva lõpuks asja kokku juurdekutsutud ekspert ja raadiomees Henn.

1001 Stirlitzit (661): M I L L A

“Ma leidsin ta üles!” teatas Linda meeskaaslasele. “Ta elab Lätis, on täiesti eesti keele ära unustanud, räägib vaid läti keelt! Ma saan teda ikkagi aidata, ta on varateismeline, tal on sobivad kehamõõtmed, saab modellina vähemalt tööd teha Läänes. Keelt saab veel juurde õppida, tal näib ka annet ja motivatsiooni jaguvat!”

Kas kosteti vastu, et tema esivanem oli olnud eesti ohvitser, kelle tõugu nõukogude-Venemaa eesotsas GRU-kuradiga üritas iga oraga Eesti territooriumil hävitada või välja ajada? Kriisikoldeid ongi ju erinevat laadi. Kui suurtükid vaikivad, neid ei pruugi olla isegi veel kohale toimetatud, siis hävitustööks tsiviilelanikkonna vastu on vaja vähematki. Türannia ja diktatuur ei salli ei demokraatiat ega aristokraatiat. Sellepärast igasuguse võitluse strateegia peab olema pika-ajaline, esimene samm oli eesti parem sugu välja hävitustööks piiratud tarandiku tagant aidata!

1001 Stirlitzit (660): M I L L E

Kõrvalised inimesed ei suuda enam meenutada ega mõista Külma sõja-aegset julgeolekukorraldust, et kuidas said ulpida nõukogude reaalsuses ilmsed jäämägede tipud ilma, et neid moodustusi oleks likvideerida suudetud. Kui jäämäed oleksidki veealused, siis poleks kaalukamat takistust suuremate veealuste ehitamiseks. Veepealse osa olemasolu aitabki neid visuaalselt vältida, samamoodi oli teada loomuliku opositsiooni olemasolu okupatsioonivalitsustele, mis oli seda rängem, et Stalini režiim kõiki raskemalt kohtles kui olnukski tarvilik. Vanemohvitser Kütti peeti selle sulamatu veealuse jäämassiivi loomulikuks liidriks nii karjäärivanemluse kui ka ametkondlike sidemete tõttu. Vabana pidamise tingimusena, et Liider kokkuleppeid ei rikuks ega terroristlikku vastupanu ei mahitaks, pidi ta taluma okupatsiooni-Fake’i ehk porno-Kalevit. Ülesvõtteid temast nõukogude ajal ei levitatud, Rein Järliku saate tundub-et-lausa-kindralipagunitega-foto oli sedavõrd vanemast ajast, et 70+ aastast enam selle järgi polnud võimalik ära tunda. Kes teda Eesti vabariigi ajast polnud tundnud ei suutnud vananemisi enam vahet teha valede ehk ka KGB- ehk porno-Kalevi ja Küti suguvõsa liikmete vahel. Kütile oli Kalevit muidugi mõnikord vaja, näiteks siis, kui puulaastudega jälle mõnel kriminaalil munad maha kõrvetas tulirelvaga ja see tõestas, “et õige mees oli mujal“. Teinekord aga kaotas ka kannatuse, kui Kalev hakkas mulle seletama, et erinevalt ehtsatest Küttidest tegi tema “peaaegu lõpuni jäädes” Soome Talvesõjas 30+ killiseeria. Selline muinasjutustamine originaali pidigi ärritama. Porno-Kalevi ülesanne oli olla jalus, et ohtlikumat laadi sepitsusi jmt ette ei tuleks. Porno-Kalev oli ka see, kes mind avalikult võis sõimama tulla. Ta oli üsnagi arg ja vilets persevahe, kelle ka 10-aastane Kütt oleks teiste laste kilgete saatel tatamile pikali tõmmanud, kui vanemlik jalahoop istmikku poleks teda Tähtvere hallist tänavale tagasi kupatanud!

Insomnia: Blood & Gold (2023)

See on see lugu 35+ aasta tagustest Kütt-Eikelmannide kinokonsultatsioonidest, kui pärsitud võimalustega noorema vennaga kooselav Elsa lõikab puuotsast poominööriga sinna desertöörina piinlema jäetud Heinrichi alla ja see rajab aluse lõpini minevale partnerlusele. Mulle jäi toona siiski mulje, et tegemist oli konkureeriva skriptiga, mida kahtlustati nüüdseks samuti ekraanidel laineid lööva SISU (2023) kopeerimises. Kaval oli muidugi ka väljameelitada veel üks tore lugu, kes kirikutornist ja kuidas tuld annab! Tegevus toimub 1945.aasta kevadel, kui alistumiseni on vähe jäänud ja SS rühm otsib kullakange. Stiililt on algusosas vägagi soome lugu ära tuntav sedavõrd, et eksklikultki võivad olla mõlemad samale töötiimile omistatud. Harri-Eidur mainis, et vene inimesed võtaksid kindlasti lehma metsa kaasa erinevalt filmis nähtavatest saksa pagejatest! Kas ütles ta, et võinuks näha seda juba enne meid, kuivõrd ei ela 2023.aastani? Ulme ju! Filmi režii olevat kirjutanud Peter Thorwarth – nii ütlevad annotatsioonid.

1001 Stirlitzit (659): N Ä G U J Ä Ä

Vanemohvitserile meeldis veel USA-s meenutada lihtsamat sorti asju, millega nõukogude proletariaat tööliskäimla tagant kuulamiselt rahvusvahelisele luuretegevusele üleminnes rutiinselt tegid. Mitte pelgalt WC ukse taga tõmblukkude sulgemine vaid hoolikale keelekursusele vaatamata lihtsamat sorti olmeharjumuste läbipaistvus. Nõukogude kasarmute ja sõjaväeline korraldus taandus kommetes ja tavades mitte pelgalt “veel ettepoole” ajaloolisest ajastust vaid puhastustuhin kõrvaldas sealt arhailise kohustuslikugi, mille alusel ametisolidaarsust vaenutegevusele vaatamat kõikjal jätkuvalt tunda võidi.

Ma ei või salata, et Brasiilia tudengi “Viktor Muller Ferreira” osutumine GRU hoolealuseks Sergei Tšerkassoviks poleks mind üllatanud. Ma vahetasin samasuguse ilmega noore mehega paar lauset Konstanzis 2006.aastal, kui teda oli eelnevalt tutvustatud brasiillasena, ka välis-venelasena. Eemalt kuulsin, et ta vene keel oli täislik, kuna inglise keel oli konarlik ja ta vabandas välja, et “portugali keelt ei oska vaid suhtleb hispaania keeles”! Brasiilia oli Portugali asumaa ja on võimatu olla riigi kodanikuks või koolikasvandikuks portugali keelt oskamata. Ta jättis tavalise tähelepanuotsija mulje, kelle legend oli liiga pealiskaudne, ja kes kodust kaugel ei soovinud olla “mõne Valgevene sitase kolhoosi” välja murdnud poeg. Ta olnud ka väga noor veel, kõigest 17-aastane, kui ilmselt paistis vanem, eespoolne isegi “tegelikust” 1985.aastast!

Et GRU nõnda lohakalt asju ette valmistab ja isegi ei lase paar kuud koha peal unepausideta vahestki 24h harjutada keele algastet, üllatab, ehk mõned asjad ongi ilmselt läbinähtavad ka Eesti tudengiorganisatsioonides, kus seersant (vahepeal ka jefreitor) Kalde poeg Ringo väga kardab Vanemohvitser Küti pojalt peksa saada!

1001 Stirlitzit (658): П Е Д И К И

Mis ajast kõrvalruumist saadetakse tekste edasi, kui paksude klaasidega juhmard oma abi piiramatult usaldab, ent see assistent pole kavalam, kui kõige tavalisem kontradiktsiooni- ehk muidukvant-füüsik, kes gay-klubis veel innukamalt sotsialismijaburdustele halleluujat kooris laulab!

Ma olen juba jutustanud enne kooliminemist aset leidnud Venemaa-tuurist, mis jõudis Kaukaasia Dagestani kähmluskolhoosideni, ent algselt sain tunnistuse, et GRU-Ülle tundis seltskondlikult nii näitleja Andrei Mironovit kui ka teda mõnel vähemärgataval hetkelt liibuvalt saatev Vova Putinit. Muidugi on arulage väita, et juba Moskva olümpiamängudeks oli informatsioon, et 2014.aastal algab Venemaa sõda Ukraina vastu, mis areneb 2022.aastal tankikolonnidena invasiooniks muuhulgas Kiievi suunas. Ent Vova lubas, et võtab võimalusel ette midagi selle sõja vastu. Ta kordas Andrjuša juuresolekul lubadust mitte käituda lausvägivaldselt nagu senini eriteenistustes oli ette tulnud. Miks siis see ei õnnestunud, sest ka lüüasaamine on ju ette näha olnud!? Ka protsessis peitub võit, sest nagu selgus lõpetas näiteks Saksamaa territoriaalsetel kaotustele vaatamata, rääkimata inimestest ja sandistumisindeksist, majanduslikult suurema väärtusega kõigi reparatsioonide ja pommiaukude kiuste.

“Я там и видел тебя с Жераром … будешь болеть один, меня уже не……” tõstis Andrei sõrme hoiatavalt Vova poole, kes vaatas teda esialgu kavalalt vastuseks. “Я еще не встретил его!” seletas ta siiski tagasihoidlikult vastuseks. Kas on võimalik, et ta teatas ette enda saabumisest Konstanzi ülikooli trepile pärast vestlust preili Vasega, kus ma “Viviani” suhtes kiirest tegutsemisest olin soovinud kokku leppida? Ei ole võimalik! Andrei Mironov oli ju surnud! Või kas ikka on!?

Isegi anonüümsed kommentaarid oli ettepoole kantud!!! Ärge nüüd infarkti saage! Piiteri parkides oli mõlema meelest muru rohelisem, külvamise kujund ilmselt paistis näkkimisele orienteeritutele liiga core-rahvalik!

“Sinu olek on mulle kuidagi tuttav!” ütles ta eesti keelde tõlgituna. Nõukogude ajal oli kõige raskem abiga kohale jõuda, kui erakordsete palvetega Stalini progressi kiuste suletud kirikutes altari ette palvetega tuldi. Abiga kellegini jõudmisel võis usin ametnik abitooja teel peatada kui võõra ja selles olukorras takistaja tapmine ilmselt vägivalla koormat vaid suurendanuks ajastul. Ingel võis lüüa ja kaduda sinna kust tuli, ent poodud oleks mõni õnnetu valgekaartlane, kes jalust ei saanud ju! Kuidas siis paremaks sai minna?

Seda Andrjuša vanematele abitooja seletaski – mitte ei kuuleks, kohale jõuda on raskem, sest ühiskond on sedavõrd suletud ja paranoiline. Ja ka Inimpoeg jookseb verd – olgu üle kinnitatud! Kas kapten Mironov taipas, mida ma talle ütlesin?

1001 Stirlitzit (657): S A L G U S

“.. kavalat seireprogrammi passida peale NATO-spioonide assassinatsioonikatset nõukogude tšekistidele.”! luges seersant luure-ettekannet valjult. Ja nõksatusega peatus, kopsudesse suure mahvi õhku tõmmates.

“Kuidas nad teavad seda, kui CIA siin ikkagi ei spioneeriks!” hüüdis Kalde justkui ilmutusele komistades, et tal alati vastuluureliste lõksude seadmisel õigus oli olnud. Kaugelt pealkuulamismikrofonide ruumist kostus heldelt naeru.

Pauluse kirikuplatsi snaiprilugu poleks kunagi sellise viivitusega lahti rullunud, kui kirikuvalvuriks poleks olnud palgatud või suunatud vanaldane liikumispuudega valvur, või ma eksin, kes ei saanudki lihtsalt torni ronida või katuse alusel rotte taga ajada! Seejuures väideti, et kõrvalasetseva vene koolihoone abipersonal olid korduvalt telegrafeerinud Tartu miilitsat ebatavalisest liikumisest kiriku hoone ümber – kardeti järjekordset skandaali kirikuriistade riisumise pärast, mis siiski vene kultuuris oli halva kultuurikarma varjuga tegevus, mis vaid ilmalikke ärasaatmisi tegi kaasaminejatele mõttekaks, ent see kõneles justkui sugupuutusest ja tsivilisatiivsest puudest. Et tsõganitel raha puudu võis olla, see oli nõukogude ühiskonnas enesestmõistetav olmetõde, küll aga ei soovitud et kahtlus langeks vene õpilastele. Niisiis olevat ikkagi teatatud tumedamat sorti võõraste mehikeste ebatavalisest liiklusest nädal enne veriseid sündmusi, mis viisid snaipri allakäsutamiseni tornist. Kui sellel türklasel oli perekond, kas siis Atatürki rahva väärikusse kuuluks kompensatsiooni omakäeline korjamine – näiteks minna Iskarioti kombel koguduskassat maha kruvima!? Või mis seal oodata, kui Uue Türgi Isa perekondki oli mõne kreeklase teada kaugel täiuslikkusest – ema olnud tegelikult mitte-türgi verd ja saanud sissetulekut kahtlase renomeega asutusest Salonikis! Seersant Kalde oleks ainuüksi sellepoolest teda poolelt lauselt mõistnud ju!

1001 Stirlitzit (656): J Ä L G I M A A

Mind ei veena keegi selles plaanis ümber, et Türgi laskurite ausaatkonna tulek nõukogude-Tartusse polnud enne teada! Türgi oli ka siis NATO riik ja välislähetused leidsid aset sealgi sõjaväeluure osalusel. GRU korduv kõvatamine Türgi lennujaamades mässude ajal, kuna kord oli GRU doosieriüksus tervikuna AN-lennuki pardalt maha astunud ja rügemendi jagu lennujaamas peremehetsevaid türklasi rivist välja löönud, ehk kokkuliidetuna haavatud ja surnud, keda jäi sinna rämedate haavadega vedelema hunnikuna. Lein oli siiski ka nõukogude-poolne, sest vähemalt üks türgi snaiper oli omatranspordiga positsioonile kiirustanud, äraootamata armee autobaaside korraldustoimkondade planeerimist, kui türgi luureside kinnitas uudist järjekordse “nõukogude stjuardesside ja pilootide delegatsiooni” lähetamisest. Vähemalt üks GRU eriüksuse automaator suri lasust koha peal ja teised said pardale tagasi laskehaavadega. Kas omatranspordimees tuligi Tartusse, kui süüdistas Atatürki modernismi kiuste armee-asjaajamist viivitamises ja süsteemi kaasaegsetele nõuetele mittevastamises – ametikõrgendusele järgnes armee ridadest välja astumine ja auvahekorra klaarimisele tulemine?

Miks valiti selline ebatavaline koht ja nurk laskudeks? Ühelt poolt nii Ülle kui ka tema Fake ehk Elli-Emme, kes poolteist aastatki GRU-agendi valena vastu ei pidanud nõukogude armeelinnakus, liikusid igal hommikul vastassuundades lasteealistega. Elli-Emme tuli valve-Vahetusest, oma Establishment’ist, mis olid avatud nõukogude nomenklatuuri tarbeks öistelgi aegadel, hommikutel Riia maantee äärde, et sõita kesklinnast päevaseks ajaks asjaajamistele või korterisse, kuna Ülle päevatöölisena viis esimese asjana nn lapsi kasvatusasutustesse, et siis variinstitutsioonis GRU-d edasi valgustada! Teiselt poolt kandis vähemalt Ülle selle ajal kuulikindlat vesti, sellist moodsat toppi, mida Pianist prügimehe-rolli tehes reklaamis. Seniidist sihtides ei saanud ei mina ega Vanja talle ette jääda ja ka kui, siis vest peatanuks projektiili. Ülevalt sihtides oli võimalik vältida lapsi ja tabada vesti kiuste krae vahele, kätte ja pähe katmata kohti. Tollel hommikul, kui Elli-Emme loobus, sõitsime me kolmekesi – mina, Vanja ja GRU-Ülle – kardetavasti bussiga 17 (või oli siis veel 10?) Kastani peatusse toonase Remonditehase ees, kui käis töölesõitvatest üllatussahin läbi. Vaatasin kirikuesisele platsile – Elli oli pisarates, tema Emmel jooksis villase mütsi alt rohkelt verd ja silmapistev oli tsõgani-Arturi, kes neile järgnes, ebaadekvaatne naer. Inimesed kommenteerisid nähtut silmapilkselt järjekordse debiilse episoodina ilmse käitumis- ja vaimupuudega noormehe esinemises. Vanja jooksis Ülle nõusolekul platsil asja uurima. Õhtul kuulsin ma kummalist versiooni, et Elli oli valmis osutama sõrmega kirikutorni, ent seal ei olnud kedagi, selle asemel anti tuld tsõgani-Arturi kõrvalaknast ja tema ei suutnud sinna midagi parata! Kas keegi saatis tulevikust neile sõnumeid? Kes küll oli see Jeesuse mõõtu kangelane?

1001 Stirlitzit (655): VANEMUISE-KALEV

Mulle siiski üritati näidata der Sieg’i – prantsuse vabariigi ID-kaarti, mis lahkelt välja kirjutati, kui kaitseminister Yvon Bourges (1921-2009) sai kinnitust lähimate kaasvõitlejate ülekaalukatele tõenditele saksa okupatsiooni-aegsest Vastupanust, kus iga loomult prantslane osales, kui ta sellel kenal ajal elama juhtus. Auvalvega liputaja lasti linnapeale tagasi, ametikõrgenduseta. Adam Franco pidavat saama talle sobival ajal oma dokumendi mõnest Prantsuse vabariigi asutusest kätte! Loomulikult ei saa olla iga Kalev Vana-Kalev. 80.aastatel näitas iga kõvade meeste organ ENSV-s, kuidas trahvida sisekoodeksi-vastaseid eksimusi. Tartu rajoonipolikliiniku medpersonal sai vaatemänguna osa KGB-asjaajamisest, kuna Vanemuise tänaval võis varemgi näha, kuidas kaks teist kolmandat Kalevit prügikastil kottisid!

Vanja Turkin oli pärast Brasiilia jujitsu algoskuste ja vöö omandamist teinud tugevat poksitrenni, ent ebatavalise stiiliga oli ta samamoodi hädas nagu Dünamo sambomatile kogunev doosijärelkasv. Poksikindad maksid rohkem kui gi-varustus 10-aastasele, rääkimata sellest et löömise eest kindlasti vangi sai panna erinevalt nn pehmetest meetoditest ehk judo tehnikatest. Vanja poksis minuga meelsasti siis, kui temal oli kasvueelis, ent mitte enam siis, kui ka mind munanditest tõusev hormoonika järele aitas puberteedina. Ta sattus alati segadusse, milline oli minu tugevam käsi, sest ma löövat eestkäega kas sama tugevalt kui tagumise ehk paremaga või isegi kõvemini. Ta oli vist selle kõrvust mööda lasknud milline käsivars mul 1977.aastal Kaukaasias läbi lasti. Ka ei tundunud tal meeles seisvat, kes kelle juurde elama tulid ja miks ta peab võõras korteris mitte-emakeelselt kõnelema, kui ka teised, välja arvatud mina, poolvenelased juhtusid olema. Digitaalkaamera oli ülemistel korrustel olemas 1980.aastal, iseasi, kas iga Andrjuša naise vormivõtmine oli väärt kaameraproovi, mida muuhulgas Cannesi-Paša’le demonstreerida. Enne 90.aastaid otsustati see lõpuks mulle edasi kinkida, ehkki vahendeid, kuidas digi-kujutisi vaadata polnud – telekas oli mustvalge, napilt 39 cm (või oli rohkem?) ja hea ilmaga oli näha isegi kolm kanalit mustvalgelt analoogis. Korteriuksele tuli aga Vanja kingitust vastu võtma. Esialgu ta mängis vennalikku jagamist, ent siis otsustas selle siiski päriskoju Räni küla nurka viia. (Sinna samma vist, kus valge pall minu jalahoope ootas!?)

Igatahes oli ta valmis kaklema omandiõiguse nimel. Minule aga aina kinnitati ülakorrustelt, et digiplaadil on perekondlik läkitus. Seda ma ei näinudki, sest Vanja asus rusikatega vehkima. Temaga võitlusse laskumine oleks aga inventuuri lõhkumisega finaliseerunud. Võõra kingitusega ta siiski minema ei saanud, sest trepikojas ootas teda pärismisjärjekorras järgmine, kes talle labaselt vastu nina lõi ja aparaadi ikkagi ära võttis. Vanja nina oli verine, ent ta kinnitas, et minu eestkäsi lõi teda tugevamini kui järgmine päriluses. Ülle Karakulko soovitas sellise fiasko peale tal minna Räni külla ööbima. Kui ta naasis, siis oli tema peas küpsenud versioon, kellele asjad ja raha kuuluvad. “Nad teevad seda sinu arvelt!” seletas ta, “See kaamera oli katki ja ei töötanud juba üleandmisel ja nad arvasid, et sinu kätes saab see uuesti imelisel kombel töökorda või hävib meie rivaliteedi pärast!”

Mina seevastu arvan, et kui ma soovinuks terve elu peegelpildis nagu Narkissos eksisteerida, siis kehastunuks vesiroosiks mõnel kunsttiigikesel, seetõttu digikaamerat iseenda jäädvustamiseks ei tulnud mul juba siis pähegi kasutada. Ja kino nägemiseks piisas vaid silmade sulgemisest, ent päikesevalge ilm pakkus mulle palju enamat. Seda siiani!

1001 Stirlitzit (654): A P E T I S

“Kapten läks hoogu. Ta oli kaotanud igasuguse ettevaatuse, et vahest hoone tühjusele vaatamata ei ole tema vestluspartner sugugi mitte saksa saadik vaid temaga sarnane isik: “Miks peaksin ma neile lojaalne olema sita peale, mida nad minust sõltumata minu iseloomust või teenetest arvavad aina laimates minu päritolu…” Ta oleks kohe pidanud tähele panema, et tema vestlusparnerist käis judin läbi sellise jahmatava tunnistuse peale…. “Sellepärast siis oligi see salatoimik nii õhuke!” luges Ohvitser pettunult notariaalset survivoodil antud testamenti, mida oli ka katoliku preestri kohalolek kinnitanud…”

Uppsala, Haapsalu, Turu (Abo) ja Obskov on kõik olnud maakondlikud kauplemiskeskused muinasajal. Seetõttu Pihkva võib olla hiliskeskajal pagendus-Thulel tõlgitud samuti kui Bósa ja Herrauðs´i saaga Glaesvöllum! Kas sellest tuleb eesti sõna petis kui apetis‘est kulumislühend? Vähemalt on häälikumäng apetisest sellise katse seisnud – selles on lihtsam olla ühel meelel!

1976.aastal viidi mind käekõrval muuhulgas Pariisis Prantsuse vabariigi kaitseministeeriumi hoonesse. Selle hoone trepp oli igatahes tänavalt varbaaia tagant vaadeldav, nii et tänaval seisja nägi valvele trepilt korraldusi andvaid vanemohvitsere või kindraleid. Vanem viis mind füüsilise asitõendina. Tema kontaktiks oli läänemere slaavi päritoluga prantsuse kolonelist lõpuks aastaid seisakus uinumise, kuivõrd tema kohal kollaboratsionismipilved II maailmasõja ajast ei hajunud, kiuste hüppe ülespoole teinud luureohvitser. Kui me väljusime, siis tuli ta ülbelt trepile ja teda passiti tänavalt. Tunti ikkagi ära!

Kas ta helistas Pihkva kontakti kaudu saksa vastuluurajana katseid teinud Kaldele?