Mind ei veena keegi selles plaanis ümber, et Türgi laskurite ausaatkonna tulek nõukogude-Tartusse polnud enne teada! Türgi oli ka siis NATO riik ja välislähetused leidsid aset sealgi sõjaväeluure osalusel. GRU korduv kõvatamine Türgi lennujaamades mässude ajal, kuna kord oli GRU doosieriüksus tervikuna AN-lennuki pardalt maha astunud ja rügemendi jagu lennujaamas peremehetsevaid türklasi rivist välja löönud, ehk kokkuliidetuna haavatud ja surnud, keda jäi sinna rämedate haavadega vedelema hunnikuna. Lein oli siiski ka nõukogude-poolne, sest vähemalt üks türgi snaiper oli omatranspordiga positsioonile kiirustanud, äraootamata armee autobaaside korraldustoimkondade planeerimist, kui türgi luureside kinnitas uudist järjekordse “nõukogude stjuardesside ja pilootide delegatsiooni” lähetamisest. Vähemalt üks GRU eriüksuse automaator suri lasust koha peal ja teised said pardale tagasi laskehaavadega. Kas omatranspordimees tuligi Tartusse, kui süüdistas Atatürki modernismi kiuste armee-asjaajamist viivitamises ja süsteemi kaasaegsetele nõuetele mittevastamises – ametikõrgendusele järgnes armee ridadest välja astumine ja auvahekorra klaarimisele tulemine?
Miks valiti selline ebatavaline koht ja nurk laskudeks? Ühelt poolt nii Ülle kui ka tema Fake ehk Elli-Emme, kes poolteist aastatki GRU-agendi valena vastu ei pidanud nõukogude armeelinnakus, liikusid igal hommikul vastassuundades lasteealistega. Elli-Emme tuli valve-Vahetusest, oma Establishment’ist, mis olid avatud nõukogude nomenklatuuri tarbeks öistelgi aegadel, hommikutel Riia maantee äärde, et sõita kesklinnast päevaseks ajaks asjaajamistele või korterisse, kuna Ülle päevatöölisena viis esimese asjana nn lapsi kasvatusasutustesse, et siis variinstitutsioonis GRU-d edasi valgustada! Teiselt poolt kandis vähemalt Ülle selle ajal kuulikindlat vesti, sellist moodsat toppi, mida Pianist prügimehe-rolli tehes reklaamis. Seniidist sihtides ei saanud ei mina ega Vanja talle ette jääda ja ka kui, siis vest peatanuks projektiili. Ülevalt sihtides oli võimalik vältida lapsi ja tabada vesti kiuste krae vahele, kätte ja pähe katmata kohti. Tollel hommikul, kui Elli-Emme loobus, sõitsime me kolmekesi – mina, Vanja ja GRU-Ülle – kardetavasti bussiga 17 (või oli siis veel 10?) Kastani peatusse toonase Remonditehase ees, kui käis töölesõitvatest üllatussahin läbi. Vaatasin kirikuesisele platsile – Elli oli pisarates, tema Emmel jooksis villase mütsi alt rohkelt verd ja silmapistev oli tsõgani-Arturi, kes neile järgnes, ebaadekvaatne naer. Inimesed kommenteerisid nähtut silmapilkselt järjekordse debiilse episoodina ilmse käitumis- ja vaimupuudega noormehe esinemises. Vanja jooksis Ülle nõusolekul platsil asja uurima. Õhtul kuulsin ma kummalist versiooni, et Elli oli valmis osutama sõrmega kirikutorni, ent seal ei olnud kedagi, selle asemel anti tuld tsõgani-Arturi kõrvalaknast ja tema ei suutnud sinna midagi parata! Kas keegi saatis tulevikust neile sõnumeid? Kes küll oli see Jeesuse mõõtu kangelane?
Posted by studiacartesianaestonica 
Studia Cartesiana Estonica 