Prudentius (800-861) ja Hincmar (806-882), mõlemas ühines viljakas kirjaanne kõrgete kirikuametitega, kirjutasid kahe peale Annales Bertiniani. Hincmar jätkas 861.aastal sealt, kus Prudentius ära pidi minema. Ehk kõnealune kirjakoht, milles esmakordselt Lääne-Euroopas Rhos rahvas Sueones (tsuhoonetsite?) koosseisus ära mainitakse, pärineb veel Prudentiuselt. Ida-Rooma keiser Theophilos-Θεόφιλος (800-842) saatis teutoonide valitseja Ludvig Vaga-Ludovicus Pius (778-840) juurde 839.aastal diplomaatilise saatkonna sõprussuhete nimel. Et nende tegumood polnud sakslastele seni tuttav ja ilmselt keelgi paistis võõravõitu, mis oli taanlaste või teiste põhjaindogermaanlaste puhul võimatu, selle viitab järeleuurimise tarvidus. Milleks selgitada ilmselget? Igatahes olevat Rhos-rahvas kreeklaste keisri teenistusse nende kuninga, keda nad nimetasid chacanus‘eks, poolt saadetud. Chacanus oli seni olnud tuttav mitte northmannide vaid avaaride-abarite-obride valitsejana Kesk-Euroopas. Mis minu jaoks viitab (alg-)kodumaad Volga jõe ääres. See ongi klassikaline tõlgendamise viga Sueones interpreteerida svea või kaasaegse rootslasena, kes kõneleb götalastega ühtelangevat indo-germaani murret kaasajal. Kui ilmselt vene-slaavlased on pärinud nime rhos ehk ro’uz “rahvas” soomeugrilastelt, sest asusid samale territooriumile ja jätkasid seal riiklust, siis ka svealasi ei tule vaadelda teises võtmes. Slaavistunud läänemeresoomlasi nimetatakse baltlasteks, põhja-indogermaanistunud või ka varasaksastunud tsuhoonetseid Skandinaavias nimetatakse svealasteks või ka rootslasteks kaasajal?! Klassikalised filoloogid ilmselt suudavad siin näha nüansse, millisel peenel moel rhos on sueones, ent põhifakte see ei muuda, mida ka geneetika ilmekalt näitab lisaks vanale geograafiale. Ehk kui loetletakse eraldi taanlasi, rhose ja warange 11.sajandi alguses, siis ilmselt warjaagid olid teistsuguse päritoluga rahvas, kui northmanni taanlased ja ka Volga-Roslagenit siduvad rhossid. Raske pole märgata, et araablaste kirjeldust varangidest-Varangiast, kes on rahvas ookeani põhjarannikul, siia liites nende kahe vahe peal: Taani Läänes ja Rhos-algkodu Idas. Gardarike=Kylfingaland ehk ka Kalewalla teatab meile mingit laadi etümoloogilisest allusioonist warjaag ja gard vahel. Seega eelmise korduse juurde tagasi minne: Lõuna-Itaalias sõdisid 11.sajandi alguses Ida-Rooma poolel läänemeresoomlaste rügemendid Normandiast tulnud northmannide järeltulijate üksuste vastu, kedas siiski juba frankide hulka üldisemalt lülitati.
Leo Marsicanus või Ostiensis, keda nimetatakse sõltuvalt sünni või elukohast, ka Leone dei Conti di Marsi (1046-1115), kroonikakirjanduses mainitakse Monte Cassino kloostris kirjapanduna 1010.aasta kohal, kui Melo kreeklaste vastu riigipöördelise katse organiseeris, kreeklaste Apuulia ja Calabria-liitlaste juurde katapani abiväena toodud taanlasi (Danis), Rhose (Russis) ja Gualanis. Olgu mainitud, et Gualanis käib veel vähemalt ühest publikatsioonist sellisel kujul läbi. Oluline on siin tähele panna, et nad ei lange kokku ei taanlaste ega Rhos’idega, kes sellel ajal 11.sajandi alguses olid identiteedilt pigem välis-skandinaavlastena Venemaal võetud. Gualanis-vormi üritatakse väänata sama moodi tagasi nagu guaranci ehk gu>w, kus me saame loomuliku Warangis, mis on varauusaegses ladinakeelses kirjanduses käibelt samuti Barangi-Barangisena. Te võite leida veel prantsuskeelseid katsetusi, kus neist tehakse lausa türklased Polovetsid>Walvi>Gualani!!! Ent miks siis Wallonis ehk valloonid, kellel olid ka välisüksused traditsioonik näiteks Hispaania kuninga alluvuses? Või teha neist hollandlased: Gualandia>Hollandia? Siiski loogilisem oleks lähtuda komplektist. Ehk kõik on kuidagi samast piirkonnast ning peavad olema võrreldavad Anna Comenena antud kontekstiga. Tõesti ka Walast annab minna Pala-Palla poole (meenutagem ka Walgata-Balwe), mis mitmeti suhestub ka Eesti geograafiaga alates Pala jõest, mille äärde jäi Worme- ehk ka Normegunde.
Kõige suurem viga oleks vaadelda Monte Cassino kloostrit pimeda koopana, kus vigu ette tuli ja kreeka keelt korduvalt transkribeerida ei suudetud. See oli just keskajal valgusallikas, mis oma olemasoluga valmistas ette vaimuvara plahvatuslikku propagatsiooni kaubanduslinnades, mida me ajastuna käsitleme kaasajal renessansina. Ma pakun, et Gualanis on vara-itaaliapärane katsetus kaasaegselt kylfingite-kalevite nime säilitada ajaloo heaks, et nad seal kreeklaste keisri eest võitlesid. Guaranci>Waranci(>angolsakside Warranti) vorm viitab, et etümoloogiliselt on sõna seotud turbe-kaitsega ehk siis rööpnimetus gard-gardiale. 1016.aastal tuli üks rühma normanne (Normandiast Prantsusmaal) palverännakult Palestiinast ja langobardide eestvedaja Melo palus neil jääda abiks kreeka hegemoonia vastu. Algas uus ajastu.
Islandi alusaaga publikatsioonil Edda Saemundar hinns fróda (1828) kolmandal osal on pikk ladinakeelne kommenteeriv osa leksikoni elik glossaariumina. See seletab muuhulgas lahti Thor-Taara geograafiat ja muinas-teoloogilisi nüansse. Ucco-Uko, mis esineb ka Taara-Ukko ühendina, on Taevaisa või Taat, kuna Maa on naisprintsiip ja sellele vastab ladina Tellus. Seega Aleksander Heintalul pole õigus, kui ta samastab Maaema Tarapitaga. Põhimõtteliselt. Taara- või Tara-Pyha pannakse siin kõrvuti vormiga Turris-Ots, mis peaks kinnitama SCE konstruktsiooni, et -pites sufiks pärisnimedel tähenduselt kattub vähemalt tipuga ja üsna kindlalt on see pites ka murdeline vorm sellest samast pühast nagu vaade kohanimedele ilmekalt paljastab (vt Pühtitsa). Handide vana nimi ostiaki slaavipäraselt esineb siin rööpsena assjackina, mis peaks lisama tuge arutlusele, et Ynglinga saaga vaanide idanaabrite nimi aas-asir võib olla see sama est “ida”, mis esineb eestlaste eksonüümis.
Tacituse teada kõlanud esimesel sajandil Läänemere idakallas Britannia moodi. Gallias oli suurim Taevajumal, Jupiteri vaste, ja välguhoidja Taranis, kes käis läbi ka nimega Taran-Uco/ucno. (Meenutagem prantsuse sõna bite).
Avaarid-obrid, kes valitsesid Ungarit ja Kesk-Euroopat enne mustade ugride äratulemist, alustanud palvet “Jumalik Tuli, kes sa oled Taevas..“, mis vastab SCE arendatud Taara etümoloogiale.
Ilmselt Auke-Thor on sama Ucco-Ukku kordus kohaliku põhjaindogermaanliku fonofiiliaga kaugel saarel.
Edward Gibbon’i (1737-1794) monumentaalteos The History of the Decline and Fall of the Roman Empire ilmus kuues köites juba tema elu ajal aastatel 1776–1789. Tema joonealuse väärtus seisneb ainuüksi Βίραγγοι-vormi äratoomises, mida hilisemad ka kirjaveaks tahavad nimetada. Meenutab soomlaste eksonüümi eestlastele viro-virolaiset. Vagri-kujust ei maksa ära ehmuda, sest Vaigele-Wagele näitest me teame, et ka vai muutub vanas kirjaviisis i>g/Vagri>Vai-ari. Gibbon pakub ka suhteliselt huupi, sest näiteks Bremeni Adamil on Aldinburgis resideeruvad Waigri slaavlased, kuna edaspidi otsustab lähtuda inklinisi-hüpoteesist. Mitte mingil juhul ei saanud Britannia saar olla antiigis ja ka keskajal Thule, ning Islandi Laxdeala saaga hoopleva, et esimese northmannina üldse sai varjaagide hulka nende mees Bolli Bollason ca 1030.aastal. Sellest jääb ka mulje, et Skandinaavia kveenid, keda ka nortmanni alla loeti, ei osalenud seni ihukaitseväe selektsioonis. Anna ComnenaAlexiadis‘es on hegemoon Nempites juhtimisel varjaagide rügement tulnud Thule saarelt. Ma kordan ennast, et inklinisi võib olla vana üldnimetus ynglingide keelele, mida rääkisid kuninglike Skilfingite ehk kylfingite järeltulijad endiselt Läänemere rannikul. Kolpjaag-kylfing esiletõstmise tagamõte võibki olla vanale jumalikule vereliinile osutamine, mida vadja-siirdelised asulad endas ikka kujutasid, ennekõike Ingerimaal. Varangia-Verangiaetc (tulen ka selle vokaalmuutuste-rikka materjali juurde) olevat keskajal kirjutatud muuhulgas Guarangia, sest 5.sajandist leidub Rex Guarnorum et Thoringorum aadresseeritud kiri, mis kohe seostub JordaneseGetica märkusega, et suehanse ja tüüringlasi (Thuring-Thüringia) ühendanud mõlemaid nõrkus heade hobuste suhtes. Miks neil ühine kuningas pidi olema? Suehans elas Arosia-Roslageni alal Götalandis vahetult põhjapool. Suaethans-suethans-subveans-suuehans-suethans sobib kangesti idaslaavlaste eksonüümiga tšuhoonets eestlaste jaoks, keda kuningas Alfred samuti heade suksude sõltlastena iseloomustas, sest peietraavis võis pennikoormat aidata teenida. Seega Lennart Meri Saaremaa kui Thule-hüpoteesis on enam kaalul Eesti varasema ajaloo tervikpildi rekonstrueerimsiel.
Volga poolt või Tanais-Volga suudmeala suunalt nimetavad tšuvaššid ja osseedid Vene riiki mitte ros-tüve vaid wära-wira sõna varal, mis sellisel kujul saab vähetõenäoliselt olla Vahemere või Lääne-Euroopa laenatud etnonüüm. Thüringi puhul nendivad ka sakslased, et praegu 2-miljonilise elanikkonnaga ja 16 000km2 maakonda rahvaste rände ajal asunud thuringii päritolu pole selge. Osad uurijad peavad neid koos hunnidega tulnuteks. Weimar on ajalooliselt kuulsaim linn, sest andis IMS järel dekadentlikule saksa vabariigile nime. Ent ka Ilmenau tundub huvitav toponüüm.
Siegmund von Herberstein (1486-1566) Rerum Moscoviticarum Commentarii (1557) käinud kaasas ka kaardimapp, sellel on Tveri asemel kirjutatud Otwer. Adolf Bastian’i (1826–1905) Die Völker des Östlichen Asien (1867) selgitatakse Ulfila tõlke idiomaatikat ja ajaloolist konteksti. Kuigi Fan ehk püha Othinuse kui Ida Marsi seostamine Otweriga on kahtlane, siis oluline on selles tekstis Ottowera-esinemine Ostrogardia-Ostergorodi rööpvormina, mida võrreldakse veel Ottorocora ja Utigora‘ga. Viimane seostub üheltpoolt Utgard’iga skandinaavlaste tekstis, teiselt poolt Tweri asemel Vod-rahva varasema asemega ja hunnide-utiguri’dega, kellest Iti-guride vorm asetati kreeklaste tekstides(?) Ob’i jõe basseini, kus senini handid-mansis toimetavad. Kui Otto-wera oli keskne Ostrogardia linn, sellega seletuks ka palju, siis vahest tuleks sõnale kari taandatud karjalasi ikkagi vaadelda seal põlistena. Ühtlasi laheneb nii mõndagi meie -veri kohanimede sufiksite päritolu osas.
John Wick 3: Para bellum ehk esikosade kahetunnine järg (2014 ja 2017) jätkab mõne nädala ulatuses kaugemalt, kui teine osa alustas. Mis juhtub, kui professionaal rikub reegleid ja tapab wise guy ehk tehtud mehe, kes tema tapmise on tellinud, kinnisel territooriumil (The Continental). Itaalia maffiabossi Santino D’Antonio tapmise eest visatakse John Wick salaühingulisest teenetesüsteemist (“excommunicado”) välja ning kirjutamata reegli järgi ei tohi teda kapitalistlikus süsteemis keegi enam palgata, toita, peavarju pakkuda ega muul viisil aidata. “Kuhu sa lähed, John?”, küsib Continentali direktor mõtlikult. Sest kiire surm NY tänavatel lahendaks tema tulevad probleemid kiiresti, abi poleks vajagi! Johnil on viimane varu avalikus raamatukogus, kus keegi vene muinasjutte tõlgetena ei loe – kõvakaanelise raamatu sees on krutsifiks, medaljon ja kuldžetoonid. Kohe üritab veel enne tunni langemist korvpallikasvu killer teda pussitada. Ta pääseb ja läheb Väikese Odessa suunas, kus on Tarkovski teater – venelased moodustavad siiani väikese jõnksuga kogukonna, kes reegleid ei kiirusta täitma. Direktriss on ka kriminaalne Matroon ja kuidas üldse kogukonna pead eraldada valgete kohustuste pidamise poolest mitte-valgetest? Ta tuletab Direktrissile, tumedamale vene daamile, meelde, kes ta oli ja et tal on selles arhailises hõimusüsteemis veel viimane kohustus jäänud. John Wick’i õige nimi Jardani Jovonovich (lõunaslaavipärane nimi) ja võib oletada, et üks vähestest Valgevene etnilisest puhastusest läbi tulnud maajuutide (põllumeeste) järeltulija. Ent John-Jardani (mis kõlab nagu jardin “aed”) on kõva laskur ja poksija-maadleja ja jõuab ka Casablanca’st (Maroko) eluga tagasi. Seal saab ta abi kahe koerapidajalt Sofialt, kes alustab löömingut samuti koera pärast ja pagendatud gängsterit haavab, ehkki on valmis tapma. Väljumisel tapab paarike ca 40 valvurit ja kõrbes jäetakse tatipanemisega südamlikult hüvasti. John saab oma võimaluse vanal assassiinilt, kui tapab nädala jooksul mitte-lahkunud ehk vastuhakanud Continentali-pidaja Winstoni. John seda ei tee ja 14 ja 15 miljoniline pakkumine kasvab veel hüpoteetiliselt. Ühtlasi astub siin mängu verejanuline klannide vahekohtunik, kes nagu vana thiudans jälgib ja kinnitab füüsilisi karistusi. Direktrissi käelabad stigmatiseeritakse ja NY kõntsa sees vägesid juhatav nn Matrixi-partner saab kaheksa valusat lõikehaava. Ei maksa jamada itaallaste äriettevõtetega! Õppetund peab olema karm ja meeldejääv. Winston ennast karistada ei lase, vaid hakkab vastu, kui ka kaks bussitäit ehk rühma killereid ette aetakse (2X40?). Kes operatsiooni kaptne oli, seda ei näidata. Mõnes mõttes on see Matrixi laskekoreograafia kordus, kuna klaas või kasvuhoone võitlused aasia superkillerite jõuguga meenutab Bruce Lee klassika “Enter The Dragon” finaali peegelsaalis (vs Han). Igatahes ka soomusrühmad ei jõua sihile ja läbirääkimiste käigus Winston vahetab Jardani status quo vastu – ta ei pea laskuma ja Wick sureb! Reeturlikult haavatud John kukub kõrghoone katuselt põrgetega tänavale, kus ta kärus ära veetakse NY allilma teenima. Kohtunik on häirutud, et JW laip nii kiiresti kadus. Mis tähendab, et me saame vähemalt tetraloogia. Filmimisele kulutati 75 miljonit, juba praegu on kinosaalidest see tagasi teeninud ca 200 miljonit dollarit.
2015.aasta aimeseriaalis American Genius jutustatakse televaatajale kaheksast populaarkultuuris ringlevast tehnoloogilisest müüdist-heerosest, kelle sellisel kujul teadusajaloolased kohe rea ebatäpsuste tõttu tagasi lükkaks, ent sellele vaatamata nii telekompaniides kui ka publikumis vaimustustormi esile kutsuvad. Analüütikutel tuleb seevastu uurida, milline detail neis muudetud lugudes mõju avaldab. Kuigi AC generaatorid töötati välja Euroopas 1860.aastate lõpus, siis Nikola Tesla vahelduvvoolu ei leiutanud, küll aga jagab sellel põhineva induktsioonimootori leiutamise au, mis seejärel leidis korduvaid kohendamisi-parandamisi. Sellegi poolest on need lood väärt jutustamist just pilgu tõttu maailma demograafiale, mis III osas paisub, ent tehnoloogiline loovus järgi vähemalt seni sealmaal ei tule, mis paratamatult osutab et 21. ja 22.sajandi väljakutseteks saavad rassism, sõjakommunistlikud riigipöördekatsed ja ajupesu-propaganda idiokraatliku valitsemistehnoloogiaga.
I Olme-mehaanikud muudavad sõjapidamist
Samuel Colti (1814-1862) müüdi puhul alustatakse sellest, et 19.sajandil ei pidanud edukaks ärimeheks saamiseks üldisegi koolis käima: väike-Sam koolis ei käinud, armastas mehhanisme kokku-lahti võtta ja ka tulirelvad meeldisid talle. Töökasvatus arendanud teda, kui 7-aastaselt oli ema surnud, siis varateismeline poiss pandi laevale jungaks. Seal tulnud tal trumliga relva idee. Tollel ajal tähendas see siiski mustal püssirohul põhinevat avaust, millele seatakse ette kuulike, padruni patendiga mindudki tema industriaalblokeeringust mööda. Vähemalt nii seda kaasajal üritatakse esitada! Kui palju maksis eestlaetavate relvadest sammu tegemine ettepoole 1830.aastatel US-s? Samuel Colt suutis koguda 23 000 dollarit uue relva tootmiseks, mis olevat võrdne kuuele miljonile. 1836.aastal patendeeris ta viielaengulise trumliga Colt-Patersoni käsitulirelva, mida kuue aasta jooksul toodeti 2800 tükki ja mille kuulikese algkiirus olnud 274m/s ehk kuni 65 meetrini tappev. Tavajalaväelane suutis samal ajal kõige enam 3x minutis laadida ja tulistada. Siiski polnud ta relv esialgu kuigi nõutud, sest mehhanismi peeti ebakindlaks ja sandiks jäämist politseis või armees peeti sellistel puhkudel omasüüliseks. Daniel Baird Wesson (1825-1906) oli samuti olmemehaanik, kes aitas vanemal vennal Edwinil 1842.aastast tellimusi täita. Ka neil oli soov teenida relvade pealt, ent Colt kontrollis patendiga turgu. Piirisõjad Mehhikoga panid siiski nutikamaid kompaniipealikke uusi lahendusi otsima. Kolonel Walker tellis suurema mudeli, millel oleks trummel kuuele lasule ja võimsam kaliiber, et ka hobuseid oleks võimalik tappa. (See oli halb otsus ka loomi panna vastutama!) Tellis 5000, poole aasta jooksul esialgu 1000 pidi tootma. 1847.aastal koostöös toodetud relv oli .44kaliiber ja kaalus 2,5 kg. 1849.a Edwin Wesson suri infarkti ja Wessonid ei suutnud enam kohut käia edukuselt raha koguva Coltiga. Noorem Wesson tegi patendiõigusest ümberminemiseks padruniga relvi edaspidi! Ent Samuel Colt’i kesine ettevalmistus andis tunda 1860.aastal kui ta jänkina müüs lõunaosariiklastele hea pakkumise eest kolme miljoni dollari ulatuses relvi. Smith-Wesson seda viga ei teinud ja sellega avanes neile saatusesoosiku reeturlikkuse ja ahnuse tõttu blokeerunud tee. Harimata Samuel Colt üritas kolonel Coltina mainet sõja varal parandada: ta maksis kinni 400-mehelise rügemendi ülalpidamise kulud, kui tal vaid lubatakse nekruteid valida. See tekitas juhtkonnaga esimese tõrke ja tema pakkumine saadeti kaks kuud hiljem laiali ilma lahingus järgi proovimata. Sõda siiski pole turundusüritus! Kolonel Colt üllatas veelkord, kui 47-aastaselt suri podagrasse. Varanduse – 15miljonit (kaasaegses vääringus 350 miljonit) – päris abikaasa Elizabeth, kes tegi ajalugu tragidusega, et jätkas ka ettevõtlusega siis, kui 2 aastat hiljem põles maani maha keskne tootmishoone, mis sõja lõpuni jäi taastamata. Elizabeth oligi see, kes produtseeris kõige kuulsama Colt’i mudeli Peacemaker(Colt Single Action Army). Smith&Wessoni uue disainiga revolvreid sai 30 sekundiga uuesti laadida – 1868.aastani müüsid jänkidele rohkem kui 100 000 revolvrit.
Moraal? Ei maksa olla ahne ja kliendid peavad vastama standardile.
II Tõusik ja snoob – kes müüb paremini?
Joseph Pulitzer (1847-1911) ja William Randolph Hearst (1863-1951) märgistavad meedia kui neljanda võimu kujunemise lugu. Pulitzer oli Ungaris Makos sündinud immigrant, kes keeleande ja töökusega ennast alamklassist välja aitas ja tõusis kesk-klassi lugupeetud ajakirjanikuks-väljaandjaks. Kuna Hearst’i tegi surematuks Orson Welles’i ärakeelatud “kõigi aegade parima filmi” film Kodanik Kane (Citizen Kane, 1941). Pulitzeri kujutatakse ette kapisotsialistina, kes algusest peale üritas faktidepõhise ja akuraatse ajakirjandusega kujutada vaeste ekspluateerimist jõukate poolt. Väidetavalt publitseeriti 19.sajandi lõpuni päevalehti ennekõike päevapoliitilistel propagandistlikel eesmärkidel nagu Prantsuse revolutsiooni ajal. The St. Louis Post-Dispatch oli 1878.aastal esimene väljaanne, mis teistsuguse strateegiaga end lugejatele pakkus – kohtuniku ja õpetajana. Pulitzer üritas faktidepõhise ja ausa materjaliga lugejaid kasvatada nagu Charles Dickens (1812-1870). 1883.aastal asus ta New Yorki, mis oli US ajakirjanduse keskus ja asus üles töötama väljaannet The New York World. Esimesel poolaastal kolmekordistas tiraaži ehk 45 000, aasta hiljem oli tal ca 100 000 leheväljaostjat. Edu tõi senise tavasisu kandidaatidest ja poliitjantimisest kirjutamise asemel kuldset keskmist huvitavad materjalid ja asine lähemine. Meediamaastiku kõlakad ei jätnud ükskõikseks 1884.aastal Mississippi Cambridge’is suurlinna tulede vilkumist aimavat 20-aastast W.R. Hearsti. Hearst, kes poleks pidanud kalduma sellesse plebeide mängu vaid järgnema isale, kellel olid muu hulgas hõbekaevandused. Siiski omas ta ka The San Francisco Examiner, mida auahne ja koolitatud noorsand küsiski isalt. 1887.aastast loetakse Hearsti poolt The New York Morning Journal omandamist korporeeritud kollase meedia sündi US-s, kus emotsioonide ja efektsete pealkirjadega kutsuti härrasmehi meediamulli astuma. Peagi märkas Hearst, et lugejad eelistavad ka teatud autoreid teistele. Staarajakirjanike nimed müüsid, seetõttu hakkas kaevandusmagnaadi sehkendav poeg neid Pulitzerilt üles ostma palga ja ka tööväljavaadetega. Kahe kuuga ta kahekordistas tellimusi! Peagi selgus, et kollane ajakirjandus pakkus 1 sendi eest 16 lk, kuna kvaliteetmeedia ei suutnud kahe sendi eestki pakkuda enam kaheksast leheküljest. Siiski peale staarkirjutajate ja staarmeedia oli vaja ka staare teha. Hearst leidis selleks Hispaania ülemvõimu vasttu võitleva ja vangi heidetud 18-aastases dissidendis Evangelina Cosio y Cisneros. Hearst pakkus seebiooperit päevast-päeva kulgeva neiu heitlusest süsteemiga, Pulitzer ei saanud esialgu mängule pihtagi. Seejärel tuli taevamanna – 15.veebruaril 1898 plahvatas US sõjalaev Maine Habanas reidil, selles hukkus 266 meremeest (pakutud on ka 261 ja 268 etc). Hearst’i ajalehed pidasid vastutavaks Hispaaniat ja nõudsid sõja algatamist. Sõda ekspluateerisid nii Pulitzer kui ka Hearst, paraku Hearsti Journal väljus sellest 1898.aasta augustil miljoni eksemplariga. Meediasõda kulmineerus 1899.a juulis, kui NY 5000 ajalehepoissi kuulutasid välja streigi ja blokeerisid Brooklyn’i sillal liikluse. World’i and Journal’i müük kukkus 50%. Alles augustis 1899 streik lõpetati. Pulitzer päästis maine kahe miljoni dollari Columbia ülikoolile annetamisega akadeemiliseks ajakirjanduskoolituseks. W.R. Hearst läks edasi poliitikasse ja edevuslaadale – kongressi, järgnes Hollywood.
III Alalisvool ja vahelduvvool ehk Edison’i patareid ja Tesla elektrivõrgud
Kui Nikola Tesla (1856-1943) New Yorki jõudis 1884.aastal, siis oli Edison juba maailma kuulsaim leidur. Enamgi, Tesla oli kaks aastat juba Edisoni heaks töötanud Pariisi elektrifitseerimisel ja kui CEO Charles Batchelor Ameerikasse edutati, siis võttis ta noore serblase (Tesla isa oli ortodoksne preester) kaasa. Tesla oli sajandivahetusel kuulsuse tipul, ent pärast surma langes tema nimi tundmatusse, kuni 1960.aastal Pariisi rahvusvaheline mõõtühikute konverents nimetas magnetvälja SI mõõtühiku tema auks tesladeks. Edisonile meeldis esineda kui kolme vooruse – kannatlikkuse, töö ja ande – kohtumispunktina. Juba 31-aastasena sai temast meedias kõige kuulsam leiutaja EVER! Tema meetodit kujutas kõige paremini elektripirni väljatöötamine – selle asemel, et leida molekulaarfüüsikalise kalkulatsiooniga sobiv materjal hõõgniit, proovis ta katse-eksituse teel kõikvõimalikke materjale, et siis mitte-toimivaid variante lehele kanda ja läbi kriipsutada. 1875.aastal paistis talle süsinikniit (kaasajal wolfram) olevat parima gaasivalgustuse asendusmaterjalina. Tesla aga lahkus samal ajal Austrias ülikoolist (Grazi polütehnikum), sest konflikt professor Jacob Pöschl’iga Gramme dünamo teemal blokeeris akadeemilise karjääri võimalused. Tesla pakkus, et kommutaatorita saab paremini panna Gramme mootorit käima, mille peale professor naeruvääristas noort serblast auditooriumi ees. 1884.aastal olevat pärast laevageneraatoriparandust proovinud teenida auhinnaraha ehk 50 000 dollarit alalisvoolusüsteemi ja tarvikute tehnilise kohendamise eest. Pärimuse järgi (teadusajaloolastele linnalegend), dokumendid seda ei kinnita kuidagi, saanud ta sellega hakkama (tõstis kolm korda mootori efekiivsust magnetpooli (???) lühendamise teel), ja kui insenerid tema kavandid tegelikeks tunnistasid, siis küsinud ta oma väljateenitud raha kaasaegses vääringus tosina miljoni eest. “Te olete liiga vähe Ameerikas viibinud, et mitte mõista meie tillitamisi! (practical jokes)”, vastanud talle Edison. Tegelikult puutus Tesla Edisoniga vaid mõned korrad isiklikult kokku, suhtlemine käinud läbi manageride ja inseneride. Seetõttu vahelduvvoolu üle arutelu ei pruukinudki kunagi aset leida. Edison kaitses lihtsalt oma patente ja tahtis et vool neid rakendaks, ikka kassa nimel. Tesla pöördumine vahelduvoolu poole võis seegi kord olla ka mööda või ümberminemise moodus. Igatahes tehakse sellel kohal narratiivides pööre, et ta terve aasta 2 dollari (?) eest päevas kaevas kaablikraave NY-s. Siiski katsetas ta aasta enne oma firmaga Tesla Electric Light & Manufacturing, ent investorid võtsid oma osa ja jätsid ta tühjade kätega, sest vahelduvoolu ei peetud praktiliseks. Tutvuste kaudu töödejuhataga leidis uue investeerijate seltskonna. Westinghausen, raudteemogul, oli nõus võiduajamises osalema – pakkus esialgu 5000 ja seejärel 60 000. Tesla polnud sellega päri ja tegi lepingu 2,5 dollari peale igalt müüdud hobujõult, kuna nõutavad patendid müüs Westinghausenile kahe miljoni dollari eest. Vahelduvvool nõudis kodutarbeteks pingetaseme madaldamist transformaatorite ehitamise teel, mis kuuluvat samuti Tesla praktiliste leiutiste sekka. (Üsna palju vaieldavaid seisukohti esitavad Tesla rollile keskenduvad lähenemised. Õigem oleks ikka rääkida üsna kiirest arengust, kus mitmed sama tööd tegid aga Tesla lihtsalt ka ä r a t e g i.) Westinghausen oli tõsiseltvõetav konkurent Edisoni elektrimonopolile, ta suutis investeerida ja võistlust pakkuda, seda enam, et tema ettevõtmise kulu oli kordades väiksem ja ei nõudnud iga kahe kilomeetri tagant suure mehe pöidlapaksuses vaskjuhtmes pingehoidmisjaamu. Nii algas voolusõda, mis tegi Tesla kõige kasulikumaks elektriinseneriks eales. Edison üritas avalikkust vähemalt 5x väiksemate kuludega võistlemise asemel sadismiga hirmutada – hukkas vahelduvvooluga demonstratsiooniks koduloomi ja filmis teisi leiutisi rakendades isegi elevandi tapmist. Ettevõtja seisukohalt peletas ta sellega vaid kõikvõimalikke pätte kaablikoorimiselt. 1890.aastal westinhauseeriti ehk vahelduvvooluga hukati esimene mõrtsukas Auburn Correctional Facility’is – koleda surma osaliseks sai Edisoni poliitiliste sidemete mõjujõu märgina 30-aastane alkohoolik William Kemmler, surmanuhtluse abikaasa mõrvamise pärast. Tesla seevastu oli juba tööd alustanud Niagara joa taltsutamisega. Põhimõtteliselt või sealt saada kivisöe miljoni tonni põletamisele ekvivalentse hulga energiat. Planeeriti 10 suurt generaatorit, millest iga pidi produtseerima 1775 amprit, kokku 50 000 hobujõudu ja 37000 kilovatti. 1888.aastal projektina alustatud Niagara Joa Elektrijaam, mille ehitamise ülesande sai 1893.aastal Westinghausen, viis voolu ümberkaudsete linnadeni nagu Buffalo ja ka lõpuks New Yorki, mis tähendas, et Tesla võitis voolusõja.
Keegi ei taha raha kaotada. Edison tagandati omaenda kompanii juhtkonnast kreeditoride nõukogu poolt ja Edison General Electrics’ust sai lihtsalt General Electrics. “Ma tegin selle firma!”, müristas Edison. Kas seisab mõni NLKP poliitilalõug või tema soosik kõrgemal 1093-patendeeritud leiutisega Edisonist, et ka pärast võõra (oleks et oma?) pärandi rikkumist ikka lahkumast keeldub? Nikola Tesla kulutas kogu seni teenitud honorarid uutele projektidele, kuna rebis oma hobujõulepingu pooleks projekti teokssaamise nimel ja elas arveid tasumata NY hotellides, kuni suri vaese ja üksikuna 1943.aastal.* (*kui endal ettevõtmist pole, pornorullnokal, siis saab numbreid ja nimesid muuta, eks ole?)
See on teema, mille juurde ikka jälle tagasi pöörduda, et seda täpsustada aga ka täiendada, sest kahtlemata oli see inimene suur!
Venemaa tähtpäevade meedia-kavad pakuvad kõigile ajaloolastele puht-professionaalset huvi. Kuidas varakapitalistlikust rööv-riisumisest ja eriteenistuste juhtkonna abil vahendite Lääne finantsinstitutsioonidesse kantimisest siiani mitte-toibunud rahvast tsirkusega kui leiba ammu kõigile pole jätkunud imperiaalsete sümbolite külge põimitakse. Poliitikal, eriti masside mõjutamise seisukohalt, on emotsioonidega rohkem pistmist kui tehnoloogiaga konkreetse väljakutse lähendamiseks – see tõde oli ilmne juba saksa kindralstaabi poolt finantseeritud sotsioloogiliste instituutide “teadur”-bolševikele Taanis. Järgmise etapina asusid nad oma uus-sotsioloogiat rakendama ja katsetama slaavi-Venemaa suunas pöörde teinud aga traagiliselt kukutatud Romanovite dünastiast jäänud orb-rahvahulkade ehk masside peal. Venemaa riiklikud telekanalid ei üllatanud seegi kord. Päeva keskne ülekanne seisnes 13 tuhande trimmis sõjaväelase ja tehnika demonstreerimises Ioka-äärse Moskva Punasel väljakul. Uut hitt-teost “T-34” (2019) kiirustati pärast võidukat kinoteatrites levitamist ka koduseinte vahel kontekolletavatele nõukogude vanuritele näitama. Lausa mitu korda õhtu jooksul erinevates kanalites!!! Tšernigovist ehk mis saksa päraselt ka Schwarzenstein olla võiks (ja kirjeldas sakslastel Varbolat) pärit Kolovrat (-Kullervo?) legendi omaksvõtmine on julge samm. Kõik ajaloolise Venemaa piirides esinenud spordilegendid või sõjakangelased pole alati olnud slaavlased. Mitmeti üllatab 2014.aastal levitamiseni jõudnud Bondartšuki Stalingrad (2013) püsimajäämine. Kvaliteedis on film kindlasti edasiminek võrreldes klassikaliste nõukogude suurlavastustega, ent küsimusi tekitab jutustusraamistik – maavärin (+tsunami) Jaapanis ja paneelide all lõksus lebavad saksa blondiinid, kellele tõttab appi viie isaga kogenud rahvusvaheline päästeekspert. Viie-isa legend mõjubki II maailmasõjas sadu tuhandeid kõlakaid loonud nn legendaarse vene distsipliini kontekstis groteskselt naeruväärsena. Meie Valgre ekraniseering Need vanad armastuskirjad (1992) on palju ausam ja märgiline, et produktsiooni mootor sandistus just Venemaal ning keegi isegi ei maini tema nime – Meius -, rääkimata teenetest.
Tagasi filmi Stalingrad (2013) juurde. Kesksed tegelased pole mitte saksa kapten Peter Kahn (Thomas Kretschmann) ja visa-viisik kapten Gromovi (Petr Fedorov) juhtimisel vaid naised (18-aastane?) Katja (Maria Smolnikova) ja natuke vanem Maša (Janina Studilina). Esimene brünett, teine blondiin. Tavaliselt välditakse Stalingradi puhul fakti, et osa tsiviilelanikkonnast jäi töötavaid ettevõtteid teenindama. See lavastus kasutab jalgujäänud tsivilistide augukest ja produtseerib kollaboraator Maša kuju, kellest saab saksa kapteni süda pealiskaudse sarnasuse tõttu kopsutuberkoloosi surnud abikaasaga. Maša saksa keelt ei oska ja mitte midagi aru ei saa. See ei sega neil siiski asja (lõpuks) ära ajamast ja keset katastroofi käsikäes varamete keskel seiklemast. Miks naine pidi küsima enne kuuli saamist snaiper-seersant Chvanovilt, kas saksa mees tagasi ikka tuleb, see jäigi arusaamatuks. Kas tahtis režissöör kinnitada stereotüüpi, et vene litsid on lollid ja väärivadki kuuli?
Kolonel Khenze (Heiner Lauterbach) noasaamise järel haavatud ja vangilangenud nõukogude killer-tenorilt võtab kapten maja lõplikult ette tankirünnakus ning maja kui võtmelise tugipunkti vallutamist välditakse nõukogude kaugesuurtükiväe löögiga. Ehkki kvaliteedis on film edasiminek, siis esimesel kümmeminutil kujutatud saksa kütusest süttinud rünnakpataljon mõjub kummalise sado-maso zombi-sõjakunsti ülistusena.
Kadri Paasi ja Katariina Krjutškova “Ansip – halva iseloomuga tark poiss” (2014; 350 lk) raamatu esimesed 130 lehekülge keskenduvad pikimat aega III vabariigi (Savisaare arvestuses) peaministri ametis olnud ENSV kasvandiku kujunemisloole.
Raamatu auks tuleb kohe lisada, et alustatakse kõige olulisemast – kontroverssest otsusest 2007.aastal kaks nädalat enne maipühi Tõnismäel arheoloogiliste kaevamiste avamisest, kuigi Kaitsepolitsei oli soovitanud viisakalt ja korrektselt ehk ka avatult läbi rääkida kesklinna krundi staatuse muutmisest sõjahauast perspektiivseks haljastusalaks või ka kvartaliks. Seda kirjeldust lugedes, mulje, mis süveneb eelnevasse elulukku sisse lugemisel, jääb arusaamatuks, kuidas võis 12 aastat NLKP parteifunktsionärina ehk ka elukutseline “kommunistliku tsivilisatsiooni kuraator” alahinnata vene-bolševistliku kultuuri meeletust ja sõgedust: kui radikaalne oli 1917.aastast olnud vene armee ja nende hargnevused tšekaana jmt tsiviilühiskonna kallal toimetanud! Tapnud üle-euroopaliste sugulussidemetega keisri koos alaealiste lastega, uputanud massis Krimmis lahkumata jätnud vene valgeid, hukanud ka 20 aastat hiljem vangiandnud poola ohvitsere diviisina, lasknud õhutõrjeraketipatareid operaatoritena (mundrieraldusmärkideta sõjaliste nõunike brigaadid) alla USA jt lennukeid Korea sõjas, Vietnamis, Süürias ja Kuubal etc, etc! Kõige tooremalt kohtlevat oma ebaõnnestujaid siiani GRU! Võtta reetur, teha noorohvitseride initsiatsioonina vahelejäänule kott pähetõmmatuna kambakesi perse ja matta siis vägistamise järel kägistatud ohver maja aeda! Ei teadnud, polnud kuulnud, kui hullud venelased olid ja siiani võivad olla? Ei jäta kuigi head muljet hoolikast planeerijast otsustus-skeem, mida mõjutab šokiesteetika – linn on segi pekstud aga kuju seisab, kuna pärast segipeksmist kuju ärakorjamine motiveerib …. Ei ole olnud?
Tsitaat lk 20: “Me ei saa ometi lubada olukorda, kus tallinlased hommikul ärgates näevad, et kõik peale pronkssõduri on segamini pekstud!”
Mispidi see asi siis oli ja kes keda veel propagandaga peale aitas? Mis pidi see põhja ja tagajärg suhe siis oligi?
Uus aeg, uus kangelassugu!
Isa Gunnar olnud punaaktivist pärast vanaisa enesetappu (?) II maailmasõja ajal – sai 18-aastaselt peremeheks, ent siiski tõttas ka kolhoosides külavolinikuna esile, mistõttu valiti ühismajandi esimeheks, kust sai 1949.aastal poole aasta järel kiiresti lahti. Esialgne entusiasm kogumisnorme täita sai tagasilöögi ja mees korjati nõukogude armeesse, kus teeniti kolm aastat maismaal ja viis aastat merel. Ajakirjanikud ei jäta mainimata, et nn vahepeal sündis kuus aastat vanema abikaasa Alma perre veel enne Andruse ilmaletulekut poolvend Ivar. Suurt skandaali polevat olnud. Ainult vennakeste omavahelised kaklused olnud 60.aastatel üleliia karmivõitu pööretega (keegi lebanud vereloigus). Andrusel on ka tuntud ajaleht Kesknädala kolumnistist esiklapsest õde (Eve Osa).
Koolis olnud liberaal-peaminister “vaikne vend” (Mälksoo), kes mingisuguseid erilisi võimeid polevat näidanud ka mitte reaalainetes. Tegi kõvasti kergejõustikku ja kõva teise ešeloni (?) spordimehena reisinud NL erinevate linnade vahel. Jalgrattaspordis tegi parima sõidu 14-aastaselt: 25km sõideti läbi 37 minutiga. Keskkooli ajal jooksnud 400 km kuus. Kinnitanud lausa, et raamatutemees ta pole! Pärast 5.keskkooli keemia süvaklassi 1974.aastal astus ta TRÜ keemiat õppima. Ajakirjanikud võinuks siiski kergesti leida ka konkursinumbri, mis võis olla toona 0,7 pakkumist riigieelarvelisele kohale. (Igor Maasiku ajal see oli sellises suurusjärgus!) Tudengina olnud malevamees, orgunnija ja komsomolisekretär. Tegelikult neid ÜLKNÜ ametikohti tuleks järelpõlvedel tõsisemalt võtta, sest komsomoli-büroosse edutatuna 20-aastaselt NLKP liikmeks saamine oli pigem erandlik. Kõneleda liikmelisuse puhul ainuüksi pullitegemisest ja meelelahutusest oli juba siis publiku petmine. See oli järelkasvu, režiimi distsipliini ja süsteemi elujõulisuse kinnitamise küsimus. Nagu Hitlerjugend veenis armeepederastidest natsi-parteilastele kuuletuma innukamalt, samamoodi ka ÜLKNÜ takistas võitlevalt eriti okupeeritud territooriumitel noorsoo opositsiooni kujunemist. See oli ainus legaalne organiseeritud jõud spordiklubide kõrval. Raamatus on õigustatult suur rõhk tehtud KGB osaluse seletamisele punase ankeediga väljavalitute administratiivkarjääride puhul. Ilmselt siiski oli võimatu, et sampoliidid ehk juhtimisabid poliitilistes küsimustes ei omanud kokkupuudet teenistuslepingute sõlmimisest (allkirja andmisel) peale KGB ja ka sõjaväeluure ametnikega. See, et Ansip teenis Balti punalipulise laevastiku insenertehnilises või tööpataljonis ei tähenda aruandluskohustuse teisejärgulisust tegelike kulutuste jmt väljaselgitamisel ressursside planeerimisel. Kui sm Ansip õnnestus paremini 100 000 rubla kululiste ehituslõikude tegemisel, siis oli see tähtsam mõõdupuu, kui korraliselt vastu taevast lastava laskemoona jmt ostarbekohane rakendus. 285 rubla nõukogude armees (ehitusssalk 414) saada relvastamata ja seda vähem ohtlike tolguste juhendamisel oli kõvasti enam kui 110 rubla nooremteadlase-laborandi või isegi 160 rublasest malevakomissari tasust. Ansipit ühendas Seliga ka äravalitus – mõelda, nad said tasuta töötada EÜE rühmade komissaridena piiri taga! Ansip läks Ungarisse Veszprem’i elamuehituskombinaati, kus äratus oli 5:00 ja tööpäev lõpetati 14:00. Tasu ei saanud, ent toideti hästi, tööd kõigile ei jätkundki ja hääletades käidi ringi vahtimas koos teiste tublide internatsionaalsete komsomoliorganisatsioonide liikmetega Ida-Saksamaalt ja Balkanilt. Omaette nali on saada paarikuiste mädanenud kala küpsetamiskursustega Klaipeda telklinnakus nõukogude ohvitseride pagunid. (Võõrleegionis on äratus enne 5:00 ja päev sõuab õhtusse alles 22:00 öörahuga, ning kuue kuuga ei tehta isegi mitte vanemsõdureid!)
Kõige jaburamad ongi Ansipi selgitused-vastused ühele või teisel küsimusele, kas puudutasid need armees teenimist, usupropagandaküsimuses nüüdse Puhja pastori väljaviskamisettepanekut või 1988.aasta näksimis-skandaali. Ei ole vaja salata, et kasulik oli politrukina ca 300 rubla saada või hakata ämma koos õemehega implikeerima nõukogude riigikorravastases provokatsioonis, et nad koerte poolt kuhugi aeti ja kuidagi poriseks said. Kui ajakirjanikud on üritanud näidata Ansipit keerutava ja valetama kalduva karjeristina, siis on nende ettevõtmine olnud ilmtingimata veenev! Metodist Tiit Kuusemaa kristlike laulude esitamise eest karistamisele üles kutsumine väljaviskamisega jätab seda halvema mulje, et Prantsusmaalt naasnuna kolleegide sügavkollase kadeduse ohvriks langenud veendunud kommunist ja keemiaõppejõud Jüri Kukk oli kriminaalina luku taha pandud ja võitles samal ajal elu eest! 27.märtsil 1981.aastal nn ennast täis (sellise tundmuse tekkimine komparteilastes on kommunistide silmis surmapatt) Kukk suri Vologdas! 1989.aastal vedas Andrusel endal palju enam, kui ta loeti aasta lõpus, pärast konflikti Närskaga, 14.aprillil katkestatud parteilise töösuhte järel parteiliikmetest välja langenuks. Ent neil aegadel ei ilmutud juba massiliselt enam ÜLKNÜ ridadesse koos olema, veel vähem parteisse astuma.
Posted by studiacartesianaestonica 
Studia Cartesiana Estonica 