Kaitstud: Akadeemiliselt sobimatu postitus (1)

18. okt. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Minu mitte-tiimi liige

17. okt. 2017

Lembit Jakobson on juba eakas mees, kes võiks vanaduspõlve pidada ja mitte otsida nii palju kommentaariumites tähelepanu. Minule tutvustas teda kunagi Toomas Kink, kes uskus, et tema Moskva Ülikoolis omandatud nõukogude ajakirjanikuharidus tuleb kasuks meediõppe ülesehitamisel Eesti Vabariigis. Kuigi ma olin vormiliselt meediaklassi projektijuht, siis tema sobilikkuse ja kõlblikkuse üle otsustas Toomas Kink. Mina pole tema palkamist soovitanud! Olgu etteruttavalt öeldud, et kõik õpetajad palkas direktor oma maitse järgi. Nad olid varasemast head tuttavad ja komsomoliski teine-teist toetada suutnud. Mina Lembitut  ei tundnud, meedialane jutt tundus liiga üldine ja õpilased kaebasid tundides päevateemadest lobimisemise üle, selle asemel et rangemat sorti meediateooriat anda. Toona olid juba käsiraamatud ja õpikud selleks otstarbeks ilmunud.

Nüüd esineb sotsiaaldemokraadist vanahärra sõnavõtuga, et tegelikult Taavi Rõivas polegi kellelegi üritanud kätt püksi ajada majandusdiplomaatilise missiooni ajal Malaisiasse. Ajakirjanikud on selle ise välja mõelnud, milleks andvat alust Päevalehe toimetajate varasem ametikäik – see, et nad ka tabloidlehte suutsid Eesti käigus hoida etc. Kui mehel on aus südametunnistus, siis ütleb ta selgelt – kasutab iga võimalust avalikus massimeedias -, et tema pole abielumehena skandaalselt üritanud läheneda ühelegi naisele!

Seksuaalne ahistamine on alati olnud mitte-egalitaarsete ühiskondade probleem. Kõige inetum on, kui natsionaliseerimistega teed rajanud ekskommunistide bandeliikmete kannupoisid nüüd üritavad veel Eesti Vabariigi ametite autoriteeti kuritarvitades survestada ettevõtteid, mis on neid naisi palganud.


Valimised on alati küsimus, kes Teie eest VÕITLEMA HAKKAVAD!

16. okt. 2017

Kõige olulisem on öeldud pealikirjas, ent valijal peaks olema juurdepääs valitavale (võtab hõlmast) ja volinik peab olema võitlusvõimeline. Väga vanad inimesed enam pätistunud kinnisvara-arendajatele ja manipulatiivsetele kodanikele vastu seista ei suuda. Agressiivsus tuleb meie maal kasuks, sest komsomoli käest pole tegelikult võimu ära löödud. Ma olen korra kohalike omavalitsuste valimistel osalenud: 1999.aastal Ülenurme vallas. (Praegu on Ülenurmel Kambja vallaga leivad ühes kapis.) Vallas oli 3241 valijat nimekirja kantud, kellest pool tuli tookord valima. 40 kandidaadi seas moodustas Mõõdukate jaoks kogutud 32 häält 1/3 kogu nimekirjale antud häältest, lõpuks andis see 14. tulemuse, ent kuna nimekiri oli lühike ja omavalitsused alles hakkasid parteistuma, siis ei avaldanud see lihtsalt muljet võrreldes teistega, kes suutsid 20 inimese peale kõiki tuttavaid mobiliseerida. Minu ja Mõõdukate teed läksid lahku pärast Ants Serkiga vestlus Tartu linna haridusosakonnas: see erakond keeras ilmset käkki oma liikmetele. Ma siiski ei astunud teadlikult sotsialistlikku parteisse vaid mulle meeldis selle kirik-keset-küla joon, mis võinuks pretendeerida Eesti ühiskonna lepitamisele, mida ma juba 15 aastat ei usu enam. Mäletavasti ka Kaido Kama jt Parempoolsed liitusid selle erakonnaga. Lõpuks sai ka ilmseks, et vanal kaardiväel on ikka veel raskusi demokraatiaga ja sotsiaalsuse järel figureerib see sõna vaid propaganda ja moepärast.

 


Mõtlemise JU – küsimus pole mitte ainult selles, kes räägib, vaid alati ka kohtunikus!

14. okt. 2017

Suguvõsades on sportimise traditsioonid erinevad. Külgehakkamine sõltub peale juhuse ka teise tehingu poole ehk Y-DNA või mtDNA olemusest. Asotsiaalide lapsed kipuvad käituma ebaadekvaatselt ja mõned võrdlevad seda sünnitraumaga või paranoilise skisofreeniaga. Sellised on kord juba “ajaloolise paratamatusega” pealesunnitud sotsialistliku pereelu sugupuud.  Ent see pole sugugi võrreldav väljapaistvusega, ehk need, kellele mõlemad paistab sarnasena vaatavad liiga kaugelt ja ilmselt igasuguse lootuseta saada täpsuslaskuriteks, kes peavad jalaväelaste puhul sõltumata vormirõiva insiigniatest otsustama, kes tegelikult on juhtiv ohvitser. Keskmisest hälbiv paistab silma, ent põhjused ilmnevuseks on erilaadsed. Sport on loomult objektiivsem kui see, mida raamatulaatadel või nn liberaalsetes salongides kohtate. Müüakse oma kaupa või sõnaotseses mõttes iseennast. Peamine on raha kliendilt ringlusest ära korjata, enamgi füsiokraatlik riigikord hindab selliseid “nähtamatuid (korjajate) käsi”. Kaup ei peagi olema objektiivselt kontrollitav, see tuleb isegi ärile kahjuks, peamine on propaganda ja ilmnevus – Saksamaa kaubad on lihtsalt parimad ja vaid Volkswagen toodab puhta diiselmootoriga autosid!

Jah, ka spordis petetakse, ent asi ei piirdu pelgalt gaasidega,  mitte ainult väljaheited vaid tsirkulatsioon ise peab olema laitmatu. Inim-mootor, mida sunnitakse, aasta-aastalt nõuab sihikindlus, kannatlikkust, talumist ja pole pelgalt suuvärginduse vili või kapis kokkulepitud eelistused.

Mitte kuskil pole nii kerge ära petta oma kompetentsi puudumisega kui just sotsiaalteadustes. Nõukogude Liidus muutus asi nii küüniliseks, et kleebiti trükkikotta saabunud käsikirjadele hädalise-kaukaaslase nimega tiitelleht ja nõukogude riigikord võis taas uhkust tunda sotsialistlike teadussaavutuste VÕRDSE distributsiooni pärast.

P.S Vabandan, täna on jälle SEE päev, kui tähed “jäävad vahele”. “Tehnilised viperused”.

 


Kaitstud: In Brevi: Emajõgi=Unni-jõggi ja Ungannia?

14. sept. 2017

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


997.erinevus EW (1918-40) ja E(D)V (1991-?) vahel

10. sept. 2017

Kui FI ehk TÜ Füüsikainstituudi poolt Tartu kesklinna poole sõideti 1970.aastate lõpus, siis ringteest ümersõitmise järel oli järgmine peatus KEK, sealsesse majasse on nüüd sisse seadnud end Tartu politsei, ent veel enne asetses poolsõjaväelise (?) tuletõrjekomando depoo – tornikesega silikaat-tellistest laotud hoone, mis tuletõrje väljakolimise järel oli minu mäletamist mööda lihtne autobaasi depoo, seejärel tehti sinna kaubahoov ehk ka jõusaal etc. Ehituspoed on kaasajal suuremad, seetõttu positsioneerib end seal Köögimaailm. Tõnissoni Eerika krundi-poolse viiekorruselise betoonmaja lõunakülje akendest oli see depoo näha. Õhtupuna peegeldumine depoohoone klaasidelt on mul siiani enigmaatilise elamusena meeles. Keegi Raul vedas mu kord, veel 70.aastate lõpus, sinnapoole tuletõrjemasinaid vaatama. Suure-raske metallukse tagant väljus mees, kes sõbralikult tervitas meid, ehkki olime 30-50 meetrit eemal. Arvake, mida tahate, ent ta tundis kellegi meist ära. Järgmisel korral aga ajas suitsetav vene mužik rämeda sõimuga meid kiiresti minema.Nüüd

Ja tõepoolest on raske uskuda, et Eesti suuruselt 3.-4. linna suurima vabatahtliku tuletõrjeühingu esimees Eikelmann ei suutnud endast nn asutava isa varju jätta sellele valdkonnale sedavõrd, kui sinna sattus järjekestvalt eesti soost ja eestimeelseid inimesi, siis need oskasid endiselt ära tunda. Narva vabatahtlikul Peetri (linnaosa) tuletõrjeühingul oli Eesti Vabariigi lõpus 1000 liiget. 10-15 % neist naised. Kaasajal suudavad sellist mastaapi saavutada vaid poliitilised parteid, mille puhul osad ei suuda omi nimesid kustutada, teised on sinna sattunud sootuks toetajatena, mitte liikmelisust soovijatena. Kokkuvõttes piisab kahe käe sõrmedest, et loetleda üles pärast 1991.aastat mistahes valdkonnas sellist arvukust saavutanud mitte kommertsiaalseid ühinguid. See ei ole enam sama rahvas, see ei ole enam sama vaim. Okupatsiooni propaganda ja komsomoli ajupesu on teinud oma töö, kõige usaldusväärsem sõber leitakse kaasajal millegipärast just joodikute seltskonnast!


Tolerantsus-suitsiid

21. aug. 2017

Üksteist aastat tagasi, oli veebruarikuu, võtsin kohustust seltsida natsionaal-korporatiivselt eesti soost kaastudengitega Saksamaal nii tõsiselt, et nõustusin varahommikul Konstanzist rongiga ja kambakesi kuskile põhjapoole sõitma. See Saksamaa raudteel Kölni poole loksumine oli üsna suur väljakutse, ent peamine ebamugavus võib tõusta pigem nurjatust kaaslasest, veel enam, kui neid juhtub mitu olema. Üks Erasmuse programmi tüse blondiin, sellistele olin juba Tallinna ülikooli juures loenguid andnud, otsustas proovile panna minu närvikava. Kui ülejäänud seltskond oli tõusnud istmetelt ja astunud vahekäigu poole, siis tegi blondiinike märkuse noortele tudengiseltskonnale meelejärele olemise kohta. Vastasin, et see ei saa kõige tähtsam olla. Kui mõned kaasteelised ootamatult vahekäigust vagunisse tagasi astusid, siis teatas tüsemik, et ma olevat “just kõik perse saatnud!” Tegelikult ma ala hindasin, kuivõrd 70 kg distsiplineerimatut noort massi on suuteline segadust külvama ilmse valetamisega. Mulle vaadati loomulikult ehmunult otsa – kas ma tõesti võisin midagi sellist teha! Ma ei reageerinud, et öelda inimene on ilmselt puudulik, ja tolerantsus on järjekordse valetaja Euroopa tõusupoolelt Kesk-Euroopasse juhatanud. Peab olema leebe, mitte reageerida karmilt ja mürgiselt, nagu EW armee sõjaväeluure kapten, kes teeb  konkreetse ettepaneku arestiks ja karistuseks.

Selline libisemine nurjatute rahurikkumise terroripilve on alati leidnud aset järk-järgult. On vaja, et mina või minutaoline teda taluks, ent mitte kunagi nii, et nad vastutaksid oma auhaavamiste, kohatuste ja isegi kõlvatu käitumise eest. Lõpuks saadab see inimene teid ennast otse ja läbi vahendajate talle sobival hetkel perse, kuni teil saab pidevast häirimisest küllalt ja te mõistate, et sõda ja väljalöömine saab olla ainuke lahendus. Kui inimene on võõrsilt, siis läheb ta koju, ent kui ta on kaaskodakondne, siis ilmselt välja riigist saata pole võimalik.

Eesti presidentuuri tolerantsus-suitsiid algas, ma pakun, Lennart Meri ebaõnnestunud vastusest tema isa Georg Meri seotusest KGB-ga – “Ma olen kindel, et ta mängis nad (KGB) üle!”

Jah, kõik need agendid, väljaarvatud vahest lihtsameelne Ville Sonn, mängisidki kõik alati üle, ka eesti rahva ja riigi!!!! See vabandus pidi sellest peale sobima ja kõigile, sest Lennart kõlbas ikka laitmatult EW traditsiooni taastavaks moraalseks etaloniks – presidendiks! Või mis häbi pidi pärast seda kartma endine komsomolisekretär, kes kiusas kaastudengeid, kelle vanemad olid EW armee ohvitserid või sugulased pagesid üle Atlandi ookeani?!