Permanentne provokatsioon (1): KGB-ÜLE=PEKSMINE

31. okt. 2018

Дети по одному входят в класс и здороваются с учительницей. Только Вовочка
всех растолкал и сразу плюхнулся на свое место. Учительница строго:
-Вовочка! Выйди из класса и зайди нормально, как твой папа домой приходит!
Вовочка вышел из класса. Вдруг дверь с треском распахивается:
– Ну что, суки, не ждали?

 

Kuuba villas elades oli suvekuudel raske uinuda, mitte ainult palavuse pärast, mäletan pidevat janutunnet mõnikord ja toanurgas jooginõu juures käimist. Ent see polnud peamine. Allpoolselt korruselt kostus hilisööni KGB-anaalurinisti teravat ja sõjaliselt valjut dotseerimist, kuidas tribunali ees tunnistada. Istungid käisid samaaegselt kahes saalis korraga – see oli sõjaväeluure-alaste tribunalide eripära, sest süüdistus ei pruukinud ju püsima jääda ja kui iga salateenistust saab suvaliste süüdistustega valguse kätte tõmmata, siis varsti ei tehta ühtegi tööd enam nii nagu vaja. Mõned tunnistajad punnisid vastu, teised olid ilmselt anaalmajori sugulased mustlasliinist, kes tahtsid ametlikult surnuks tunnistatu vara, nii nad teda ette kujutasid, kompensatsioonina laiali kanda. Ja kujutate ette – ikka istuvad siin Eesti Vabariigis ja mängivald lausa Eikelmann-Küttide sugulasi!

“Evakueerimistiim” palgaliste valetunnistajatega pole suguvõsa kõrvalliin, seltsimehed! Pigem osa kuritegelikust KGB sündikaadist, kes provokatsioonidega ja organiseeritud kuritegevusega üritas USA-s siseelu destabiliseerida. See krabamine ja autoreis sotsialistlikku Kuuba Vabariiki valveta teelõigult, nagu ma olen juba maininud, tegi ühe heki juures peatuse, et korjata üles kaks ebameeldivat tegelast – “jänkukest“- , kes pagesid USA-st õigusemõistmise eest väidetava politseiniku tapmiskatse või haavamise eest! Mees istus autosse ja küsis, miks laps seal kaasas on. It’s generals child!”, vastas meri-tsõgan uhkelt konarliku aktsendiga. “You are crazy!!!”, sõnas higine ja närviline jänkuke selle peale pead raputades.

Te jätsite oma kodutöö seal tegemata – ma rääkisin mõnevõrra ka inglise keelt juba siis, kui Ülle mind krabama tuli vastavalt abikaasa (?) juhendile, kes õhtul enne küüditamist hoiatas “Me läheme homme koju!”  Ja kuidas teile suur kodumaa tasus? Marginaal-teoloogias leidub küsimus, tavaliselt lükatakse see kaasajal halvamaigulise esoteerika nime alla, kes on suutelised pühakuid ja vahevaime-teenijaid nagu inglid eksitama või petma. Tsõganitele on antud väga kõrge asetus, ent kaasajal on see poliitiliselt ebakorrektne ajastarust arutlus.

Transpordilennuki episoodi refraseerimise jätan vahele ja ka selle tuleviku-Kuuba liidri jõllitava näo kirjeldamise. Eestlased olid tõesti “NSVL Lääs”, kui vaid kõik need eesti luuregeeniused valguse kätte tõmmata, kes Kuubal jänkide peale urineerima õpetasid, siis ilmselt saab sellest kiiresti “Lääne Paaria”. Karl Vaino pojal on tõesti “oma mees Havannas”!

Nõukogude Eestis selgus, et midagi lubatust polnud tehtud. Korterit poilnud. Ülle järgis protseduuri, et ühiselamust minnakse nagu kõik teised korterisse elama! Ja siis tabas seda KGB silmakirjalikkust tagasilöök: üks väike poiss uppus! Kuivõrd KGB-pervert nimetas Rauli oma pojaks, siis tema täisnimi võiski olla Raul Kalde! Ent väike poiss pidas EW kaptenit kõbvemaks tegelaseks kui KGB majorit ja see maksiski talle traagiliselt lõppenud kogemuse.

KGB kurat oli tagasiteel ja vihast lõhkemas ka sedavõrd, et nagu ta hiljem teravmeelitses “kõva munniga autojuht” oli tema sängi (?!?) roninud! Nagaaniga vehkiv anaal-Stirlitz sihtis pahaaimamatut meest munadesse ja kui see püksi tegi, siis küsis pilkavalt, et ka sa üritad “mulle püssitorust sisse kusta, et püssirohtu kahjutuks teha?!

Razborka ühel hetkel veeti Ülle hoovist majja – “tule räägime!” See oli väiksem pesuruum, millest möödumisel, üritasin tegelikult sinna vahele joosta, Kalde seisis ja keegi lamas, lööke anti jalaga, nagu märga kotti oleks trambitud pesupesemisel. Peenike ja hale naisehääl palus eestikeelselt, et “ära löö, ära tee etc!”.

See kestis üsna kaua – tunni vähemalt – ning mõnda aega ma enam Üllet ei näinud. Ent kaks nädalat hiljem viidi mind tema elupaika järele, see oli tegelikult korter seal samas kvartalis uues kõrvalmajas. Anaalpervert heitis talle ette, et ta võinuks kogu selle aja hoidagi meid seal riskimata kellege eluga või soovimatute kontaktidega: Raul (mitte segi ajada Iwaniga (“Raul Kivi”) kakles seal kolhoosis mitme suure poisiga, ka endast 3 aastat vanemate koolipoistega ja väga napilt suutis neist olukordadest, tegelikult, keretäieta pääseda.

Ülle nägu oli üleni kollane ja loppis, huuled endiselt armililised (?), silme alla sinise jutid. Ühel silmal oli ka senini nähtav vigastus valgel sarvkestal. Ta liikus ka vaevaliselt ja oli väga arglik, tema uljast ennasttäis nõukogude kodanikujulgusest-nahaliteedist polnud enam jälgegi. Korteris viibis ka alati üks majori kolleegidest. Tookord oli seal suitsukimuv sale Eesti-venelane, kes oli majorit assisteerinud ka razborka ajal vasaku käena. Ta kimus alaliselt  koridoris või rõdul (?) suitsu – neil oli hirm, et Ülle end vigastada võiks päras sellist avalikku vaeseomaks peksmist!

“Kalljeegid KGB-st pjoleks tjemast jenam ljugu pidanud, kjui ta pjoleks sjeda tjenud!”, seletas ta ka mulle.

“Za jei zaa aru!”, vastas ta mulle, kui tahtsin, et ta lähemalt seda nõukogude õiguskuulekat lähenemist seletaks. Ma lootsin, et pärast vene vägede väljaviimist teeme vanadele KGB pederastidele ohvritena kohtus kambakat. Aga seda ei juhtunud, selle asemel ronis Kütt-Eikelmannidele nii kalliks maksma läinud riigi etteotsa ühe “kalljeegi” spermapritse ja siis oli selge,  miks see vaikus nii kaua kestis. Ma ei suuda seda endale andestada!

Ülle ei ole oma elus ühtegi meest suutnud õiglaselt kohelda, ehk ära trampida halb ja hoida häid mehi, kes teda poleks eales söendanud läbi klohmida, sest nad pidasid teda liiga võluvaks olendiks.

Tule löö nüüd, Lampjalg!

***

“Ei-ei, kõik oli vastupidi!”, kostus hääl allruumist, kus Kalde järgneva päeva tunnistust sisseharjutas süüpinki sunnitud mehe omas villas.

“Kütt tuli justnimelt vahele, et kui tahate kedagi abikaasa pärast nimetada pooljuudiks, siis lasku ka teda – Nikolai Kütti – maha! Sest tema naise Linda Eikelmanni ema oli juudiverega olnud! Kõik kohalolnud ohvitserid vastasid, et see temast juuti ei tee! Soodla ja … olid need, kes tahtsid kõiki ebapuhtaid hävitada, mitte tema!”

“E-iii, onn v a j a!”, katkestas teda KGB anaalurinist, “et Kütt ütles nii nagu Soodla – kõik sellised tuleb koheselt maha tappa!”

Advertisements

Armas Ameerika!

26. okt. 2018

See pidi olema 1975.aasta sügis. Aga võis ka olla aasta hiljem, sest ma kõnelesin juba. See oli esimene sügis Eestis, mida ma mäletasin. Ka mind jõuti kasvatada kodu-Eesti imelise looduse looga. Ma olin Eesti maa miljöös, vaatasin künkalt lehtpuude värvemuutvaid laike kilomeetreid eemal ja mõtlesin lapse kõrvade teravusega tuhandeid sahinaid aistides, et kui Kuuba mõistatus matab end liivases maapinnas või selle all, mis varitseb ja ootab oma aega juskui hiigel-Madu, siis Eesti saladus peitub lehtpuusaludes ja vaigumetsades. Ma olin millegipärast lapsena veendunud, et puud võivad primitiivsel kombel inimestega suhelda, enamgi et nad võivad tervele rahvale isegi ohtu endast kujutada. Seda saatis üks senitundmatu aisting, mida ma Kuubal Guantanamos lahe ääres elades polnud kogenus – külm näpistas, temperatuur oli lagenud alla 10 kraadi!

Ma ei kavatse loomulikult kõigest kõneleda, mida Guantanamo villast, mis funktsioneeris hostelina ja pagulaskoduna,  ja USA sõjaväebaasist mäletan. Ma mäletan enda hälli-voodikest kahes ruumis, ühel neist olid ukse-sissekäigu kohal suletavate ustega kapid, kuhu ka inglid ennast suutsid üles vinnata, teisest oli võimalik luugi kaudu pööningule minna, eelnevalt redeli sinna asetades. Üks vene meremees, kes nägi välja, näeb siiani, nagu tavaline tsõgan, eksis korduvalt väikelaste hällide juurde ja tema puupea sai inglitelt nuhelda. Kes tegi? Mis sa arvad, meremees? Mina tegin! Siiski, mina sulatina kuklasse ei lasknud, seda tegi vana nn kurat, kah langenud ingel, omakäeliselt!

Kas keegi varjas end seal pööningul? Nagu näidendis, et kui on luugist juttu, siis vahest keegi kasutas seda mingisugusel eksootilisel viisil. Ja miks pidi keegi end seal varjama? Linda hoidis redelit, kui vana mees, õiges eas, sest ta tõesti võis olla üle 70-aastane juba, sealt alla tuli.

“Kuule, sa peaksid sagedamini all käima, sa haised juba kuse järgi!”, ütles talle Linda.

“Ma ei saa … Ma pean kuulama, mida see Kalde-(Nikolajev?) all räägib!!! Mida ta seal kavandab …. tunnistama hakkab! Mida ta õpetab seal minu sõjakuritegudest tunnistajaid valetama!!!”

Täiesti puhtas eesti keeles, ilma igasuguse aktsendita rääkis see vana mees!

Mõnel teisel tublil kodueestlasel näiteks oli alguses vene aktsent.

Ja siin on ka vastus ja motiiv, mida on  siiani karta teatud eesti suguvõsadel, kes seal major Kalde treeningu alusel käisid vana sõduri peale valetamas!!! Sedavõrd, et kohtupidamine oli internatsionaalne ei maksa üllatuda kaasaegagi üle põlvkondade ulatuvate rahvusvaheliste implikatsioonide üle.

***

Sõjaväebaas oli sellest villast alla kilomeetri kaugusel minu mäletamise järgi. Sinna oli võimalik minna ka jala, ent me sõitsime sinna alati autobussiga. Meil oli Elsa (Eikelmanniga) selline rutiin. Ärge ajage teda segi Üllega, kes muutis oma nime pärast 1977.aastat, pärast seda, kui ma olin üle elanud veoauto tööriistakastis reisi Kesk-Euroopasse. Mulle on hiljem väidetud, et osa lapsi lämbus neis kabiinides istme alla pandud tekkide pärast. Võib-olla püüti mind hirmutada, et ma teisel katsel enam ei laseks kellelgi elumärkideta laste juures ingleid tagasi kutsuda – ei laseks enam sellises positsioonis endaga riskida! Vahest jooksen minema või hakkan jonnima!!!

Kui ma Guantanamo lahest vanu pilte vaatan, siis mõned kohad tunnen endiselt ära. The Office of Military Commissions Maja, mis algselt olevat ehitatud mereväebaasi peakorterina, torn jäljendas arhitektooniliselt kaptenisilda. Varem olid esimese korruse ruumid pimendatud või siis üsna määrdunud akendega, luukide taga. Peegelklaase siis polnud. Mingil ajal olevat eesti vanemohvitseridki lasknud sealt veepiirile märki – võimalik et ka lorilugu lihtsalt. Jah, see funktsioneeris juba siis ka sõjatribunali istungite paigana. Samas oli seal alaliselt mingid ruumid CIA ja mereväeluure kasutada. Kummaline jutt, aga see on mulle meelde jäänud.

Pärast mahatulemist bussipeatuses läksime Elsaga sõjaväebaasi värava juurde ja ta küsis inglise keeles, kas tema isa on kohal, majas.  Korra juhtus, et meid ka sisse ei lastud  – teda lihtsalt polnud seal – aga see juhtus n.ö pärast vahelejäämist. Minu jaoks oli see maja tookord ilmatuma suur – me kolasime mõnikord teisel korrusel kõik ruumid läbi, otsides “isa töökohta”.

“Ma käisin juba siin kohas isa, sind polnudl?”, oli Elsa kord nördinud. Liikuda sai läbi saalide, aga ka selle ees olevast kitsast-pimedas valgustuseta koridorist, kuhu mind lõpupoole ootele pandi. Enne aga olin kaua nn nõupidamisruumis, kus oli suur valge makett. Ma tundsin kogu aeg seal ruumis viibides, et ma polnud üksi. Nad uurisid millegi pärast minu suhtumist sellesse esemesse. Mõningase aja pärast tuli vanemohvitseri auastmes US sõjaväelane ja küsis sõdurilt saatva korpuse naerukõmina saatel, et miks ta MINU just sinna pani aega parajaks tegema? See seik kinnitab mulle, et menetluse (?) all olev kaasus oli tõepoolest kinnine ja salastatud, vastasel korral oleks Rubinsteini baarikunde Jim Marrs ammu sellest 1000-leheküljelise oopuse sepistanud.

Kes see isa oli US armeele? Kord kiirustas Elsa jälle koos minuga sinna, tegelikult tahtis ta mind sinna samasse jätta, sest major Kalde oli kuidagi pettunud kinnise asja-ajamise käigus ja oli ähvardanud vägisi mind US kontinendi asemel nõukogude Venemaale küüditada. See jässakas lühikest kasvu mees, kelle proportsioone tunnen peegelpildist enda 40.eluaaastates ära, loomult üdini külmavereline, tegelikult jõnksatas. See mõte häiris teda. “Ta ei tee midagi, neil pole luba midagi teha, kõik saaksid aru, et kinnine kohtuasi lahenes talle ebasoodsalt sellise käigu peale! …. Ma tean nende asjaajamist …. ….  Ma jõudsin seal olla kolonel ja seejärel kindral!”

Mul ei ole alust kahelda, et see mees ka Läänes oli mõnda aega omanud kogemust vanemohvitserina.

***

Luuk oli lahti tõmmatud ja redel ikka luugi all. Narveerisin, et keegi võib tulla ja mehe peidupaik saab olema paljastatud. Ja anaal-major tuligi, väga ettevaatlikult ja arglikult. Hüüdis – “Kütt!!! Kas sina peidad end seal!?! Гутт это ты? ?”

Ja siis tuli veel üks üllatav proovikatse, mis näitas et Kalde tegelikult ei teadnud, kes eesriide taga end varjas. Väljahüütu oli tõesti ka igati ametlikult-avalikult olnud kindral. Ta läks aeglaselt redelist üles ja tasakesi hiilis tolmusel laepealsel.

“Keegi on siin kõvasti kusinud!” hüüdis ta veel enne ringkäigu lõpetamist.

***

Elsa Eikelmanniga oli meil üks esimesi väljaminekuid kirikukülastamine. See oli katolik kabel. Mul on meeles hämarus ja hoone vanad seinad. Seal mind ristiti. Ma olen katoliiklane!


Provotseerimise kunst(3b): … εστέφθη ο Μονομάχος …

14. okt. 2018

Μονομάχος-sõnamoodustis vastab hellenitel ladina gladius‘est tuletatud tegutsejanimetusele. Pigem munk-võitleja (kaasaegsetes teatmeteostes pakutakse lihtsalt “üksik-võitleja“, ent nad esinesid ka väikeste väeüksustena areenil, ehk termin viitab ikkagi ettevalmistuse-treeningu eraldatusele muust ühiskonnast) kui mõõkleja: Gladiator est, qui in arena, populo spectante, pugnavit! (Gladiaator on see, kes rahva ees areenil võitleb!)

Gladiaatorite mängude päritolu üle arutlemine kulgeb üsna paralleelselt etruskide päritolu diskursusega. Valerius Maximus ja Florus teatavad, et esimene selline võitlus leidis aset 488.aastal eKr. DNA korjamine indikeerivat Väike-Aasiat, samas kui suure sõduri või juhi hauakünkal-tuleriida juures orjade-vangide ohverdamine oli tuntud samuti Sküütias. Vanema tava järgi esinejaid nimetati seetõttu bustuarius‘teks. Samal alusel vastandati omavahel võitluskorraldusliike ordinarii vs catervarii: esimesed võitlesid paaris, teisel puhul jõuguti ehk ka läbisegi tüübid omavahel, kõik kõigi vastu.

Rudiarius polnud võitlejatüüp vaid 5-16 võitluse-võiduni jõudnud võitlus-servituudi kohuslane, kellel polnud ad gladium piirangut, ehk pidi kohtuotsusega mõõga läbi hukka saama ja kellele annetati saavutus-sümbolina puumõõk rudius. Võidumärgiks anti võitjale palmioks, seetõttu oli rudiuste fraasiks plurimarum palmarum gladiator!

Siiski ei tähendanud see, et orjast sai vaba mees: nii vaba kui ka ori naasid oma eelneva staatuse juurde. Nobiles olid raha või tähelepanu hädas ratsanikuseisuse liikmed, kes areenile astusid. Nende tagasipöördumine oli siiski problemaatiline, neid peeti mõnes mõttes end häbistunuteks. Puumõõgaga veheldi ka mängude aja nn prae lusio trompetisignaalini. Meie päevil öeldakse sõduri hävingu kohta tina saama, roomlased ütlesid ferrum recipere ehk rauda saama.

Gladiaatorite tüüpe liigitati taktikalisteks mudeliteks kaitserelvastuse tüübi ja raskuse järgi. Scutarii vs parmularii tõmbas piirjoone ründava ja pigem kaitsva taktika vahel –  parma “väike kilp” oli kerge ja seetõttu eeldati seda kilbitüüpi kasutavalt traaklasest, hopliidilt ja ratsanikult-eques‘elt nobedaid manöövreid ja ründavat stiili, kuna scutus oli rektangulaarne, mõnikord ümarate nurkadega kui retiarius‘te vastu-tüüp, raske ja kaitsva gladiaatoritüübi tunnus.  Varustust pidi olema nii vähe kui oli otstarbekas. Scutum vs parma dikteeris ka kas oli kaheosaline või üks ocrea ehk metallist plaat säärekaitsmena.  Seega tuleb alati nimetuste puhul välja selgitada, kas on tegemist tüübi, taktikaliigi, staatuse, modifikatsiooni või mõne muu normi variatsiooniga. Scaeva polnud mitte gladiaatoritüüp vaid vasakukäeline võitleja. Marcus Aureliuse poeg keiser Commodus oli scaeva ehk vasakukäeline, keda peeti tavajuhul ebanormaalseteks, sest võitlesid-torkasid südamekülg eespool. Dio Cassius jutustab, et Commodus esines secutori rollis puumõõgaga kas rahva poolt välja nõutud või välja kutsutud vastastega ja ilmunud areenile 735 korral! Tema vastastele maksti kasinaid summasid esinemise eest, kuna keiser ise premeeris ennast suurte väljamaksetega mängudeks ettenähtud riigikassa eelarverealt.

On säilunud gladiaatorite vanne:  “In verba Eumolpi sacramentum juravimus, uri, vinciri, verberari, ferroque necari, et quicquid aliud Eumolpus jussisset, tamquam legitimi gladiatores domino corpora animasque religiosissime addicimus.”

Nende valgurikast menüüd nimetati gladiatoria sagina‘ks. Gladiaatorite elu sotsiaalset konteksti iseloomustas trio ludi-lanista-familia: ludi oli kinnine treeningkool-kasarmu, lanista elukutset, kes mehi valis ja mängudeks üüris-müüs, võrreldi kupeldajaga ja tema truppi-meeskonda hõlmati familia nimetusega.

I Esinejad

Verevalamise või luumurdudeni võidelnutel olid ka omad klounid-soojendjad:

  • paegniarius,
  • andabata,
  • cestus,
  • meridiani. 

Paegniarius ehk pajatsid või vale-gladiaatoritel puudus raske relvastus – ei kiivrit ega kilpi – jalad  ja pea olid mähitud, mis näitas et etendus pidi olema midagi profimaadluse taolist. Andabata oli “pimesikk“, kes seotud silmadega kuulmise järgi tegi ägedaid liigutusi. Meridiani “keskpäevalised” astusid lavale siis, kui roomlased läksid kõige palavama-kõrgema päikese ajal einestama-siestat pidama. Need olid vanad ja peaaegu kõlbmatud võitlejad. Cestus-mehed võitlesid pankraationi-distsipliinis, ainukesteks relvadeks metallnukkidega või metallplaatidega nahkrihmades rusikad, mille üks täpne löök mitte ainult ei KO vaid võis tappa.

Ma olen siin arvesse võtnud 16 gladiaatoritüüpi, ehkki mõni märgiks, et kas arbelas ja scissor “käärid” pole sama tüübi nimetus vastavalt kakskeelse impeeriumi rooma ja kreeka pruugis kingsepa või sadulsepa kaarnoa jaoks, millega lõigati retiariuse heidetud võrku. Ma olen jaotanud gladius-entsüklika kvartettideks, mis on üsna tinglik ja võib parema sissevaate puhul olla täiendatud ja isegi alternatiivselt korraldatud.

II Karistajad

Pärast kloune-soojendusmehi tuleb kvaasi-variantsena vaadelda võitluskunsti ühepoolse iseloomu tõttu  SCE hinnangul ka

  • bestiarii,
  • laquearius,
  • sagittarius,
  • dimachaerus.

Nad võitlesid areenil kas loomadega või hukkasid noxii ehk kurjategijaid-vange. Bestiarii võitlesid paarides ja peale aluspesu subligaculum ei kandnud enamat pikkadest odadest, kuna sagittarius-sagittarii ehk vibumehed, kes moodustasid ka rooma leegioni-korralduses abiväe rolli, noolte ja vibu (arcus-sagittii) kõrval kandsid minimalistlikult kiivrit rõngasrüüga (?) nii inim-loomade ehk kurjategijate ja metsloomade karistamiseks. Damnatio ad bestias tähendas vangi- või süüdimõistetu paljastekätega võitlust loomadega. Cicero teada tappis üks lõvi 200 inimest. Hilisroomas olid loomavõitlusekoolid scholae bestiarum-bestiariorum. Nad võisid loomade asemel ka omavahel võidelda.

Võib oletada, et laquerius, keda on peetud retiariuse võrgu asemel püüdepaelaga-lassoga (isegi piitsaga) variandiks galeruse ehk õlakaitsme poolest, sarnaselt esines nii vangide kui loomade immobiliseerimisel. Tridenti asemel kujutatakse teda siiski gladiusega. Andmeid on sellest tüübist üsna vähe, mistõttu mõned kommentaatorid on pidanud teda klounide-soojendusmeeste trupi liikmeks. Samasugune ebaselge esinemiskontekst ümbritseb dimachaeruse kuju (dimachaerus-dymacherusδιμάχαιρος), kes kandnud gladiust ühes ja traakia sica supina‘t (kõverat nürinurkset nurga taha torkajat) teises käes. Siiski taktikamudelina oli sellisel esinemisel vähe pakkuda, kui ainult noxii, näiteks kriminaalsete kupeldajate, avalikul tükeldamisel. Tavaliselt võitlesid kergejalaväelase rõivais. Neil oli balteus ehk vöörihm ja linane subligaculum. Mõnikord esinenud ka raskemalt nagu murmillod.

III Retiarius vs vastu-retiariused

Mitmed kaudse faktid näitavad, et kergelt rõivastatud retiarius võis Itaalia päikeselõõsas kõige paremini toime tulla, kui teineteise sabas sörkimine venis üle viie minuti.  Ma olen juba seda tüüpi kirjeldanud ja eelpooltoodud tabel aitab heita pilku relvastus-varustus loetelusse. Kalastusruudus esinesid:

  • retiarius,
  • contra-retiarius ehk secutor
  • arbelas,
  • scissor.

Secutor oli “jälitaja”, kelle aeg areenil oli piiratud – ta pidi kiiresti tegutsema-võitma. Selleks olid tal väikeste aukudega kiiver, kuhu tridenti ots sisse ei mahtunud, ent raske kiiver ja umbne nahkvooderdus uputas ta kiiresti higisse ja hapniku puudusse, kui ta võrguheitmise järel ei võtnud retiariusele järgi. Kiivri ülaosa oli ümar, selleks et seal poleks tsäkki võrgu jaoks. Sellel oli ka pikk kaelakattev osa

Secutori relvastus:

  • gladius – mõõk (või ka pistoda)
  • scutum – nagu murmillo’l
  • subligaculum – niudevöö ja
  • balteus – lai vöö
  • manica – paremal käel
  • ocrea – vasakul jalal

Arbelas ja scissor ja võisid erineda vaid lõiketuubi osas: kus ühel oli käeotsas nuga, seal oli teisel küünarliigesest algav metalltuub, mille külge oli sepistatud poolsõõrjas lõiketera. Arbelasest teatakse vaid Artemidorose Oneirokritike vara, – hapax legomenon – arvatakse et nimi tuleb sadulseppade-kingseppade sirpjast välisterast, millega lõigatakse nahka. Võitlesid teineteisega aga ka retiariidega, võrguheitjatega. Scissores on arvatud olevat sünonüüm, kes ka retiarius‘tega võitlesid. (Sümboolika on abieluvõitlus, mis finaliseerub nagu dimachaeruse puhul mürgitamisega või lihtsalt inetult.)

IV “Natsionaal-gladiaatorid

Kibedate ja arvestava suurusega vastaste taktika ja relvastuse hindamiseks vastandati retiariusele teiste seas järgmisi natsionaaltüüpe:

  • hoplomachus,
  • samnis,
  • thrax,
  • murmillo.

Võib arvata, et nn kalastusruudu-tüübid kasvasid välja myrmillo-murmillo (mirmillo-myrmillo, pl. murmillones) jaoks sobiva kehaehitusega ja muskulaarse arenguga meeste puudusest. Myrmillo proto-tüüp oli gallus, ent Gallia vallutamise järel asendati keldiohu märgiline kuju ülekehakatva lorica segmentata’ga crupelliarusega.  Myrmillo sai nimetuse varase kiivristiili silmaavade järgi, mis meenutas Mormyridae-kalahõimulisi, kes peamiselt eelistavad elada (Kesk-)Aafrika troopilises kliimas.

  • gladius – 64-81 cm, luukäepidemega 1,6 kg tera.
  • scutumvertikaalselt laotud laudadega ristkülik metallnupuga välisküljel, mis struktuuri sidus käepidemeks seestpoolt
  • manica – käsivarrekate
  • cassis Crista – kreeka Biootia kiivri raske visiiri variant
  • orea – säärekaitsmed valikmetallidest
  • fasciae – sidemed jalgadel metallihõõrdevigastuste vältimiseks

Gallialane võitles traaklase (thraex) või hoplomachuse ehk kreeka hopliidi-jalaväelasega. Mõnikord ka retiariusega (vt Valerius Maximus/Quintillianus). Lihaseliste ja pikkade ehk atleetlike meeste roll.

Samnis ehk samniit oli kõige varasem nn natsionaalgladiaatori tüüp, pärast sõda Samniumis, ca 40 aastat hiljem hakati neid välja panema gladiaatoritena meenutamaks raua ja kulla-hõbeda vastasseisu. Tegelikult juba varase keisririigi ajal lisasid lanistad oma lemmikutele samuti hõbeda ja kullaga sära.

  • gladius – mõõk, mõnikord ja oda paremas käes
  • scutumovaalne suur kilp
  • ocrea – vasaku sääre töödeldud nahkkaitse metallrihmadega
  • galea – spetsiifiline harjaga kiiver
  • manica – mõõgakäe kaitse

Samniit võitles retiariuse vastu. Samniit asendati hoplomachose ja secutoriga.

Traaklane (thrax-thraex-threx) oli relvastatud

  • parmula või parmula threcidica – 60X65cm ruut-ring väike kilp ja väike nuga-pistoda tüüpi mõõgake
  • sica – Daakia falxi miniversioon, millega lõigati turvistatud vastase selga
  • galea – Attika-Bioootia tüüpi kiiver
  • manica – käekaitsmed
  • ocrea – iseloomulikud, teistest väidetavalt erinevad säärekatted
  • subligaculum
  • balteus-cingulum

Ülejäänud relvadeks olid mõõgakäe kate ja säärekaitsmed, mida heitluses ära kasutati. Kiiver oli kõrge harjaga ja plaadid katsid põski ja kõrvu. Võitles hoplomachose ja murmillo vastu, kes oli relvastatud rooma leegionäri kombel. Esimesed mainimised pärinevad Cicerolt.


Provotseerimise kunst(3): Tsirkuse-tsivilisatsioon

12. okt. 2018

Okinawa saare käsitsivõitlus-stiili versiooniga hiina poksist levisid moelainel Läände ka mõnede Hiina mere ruumi tööriistadele külmrelvalise funktsiooni andnud võitlusõpetused. Käsikivi pulk tonfa tundus nii peent sõjalist maagiat  sisaldavat, et levis USA kordnike relvastusse ning riisipõldude subtiilset istutuspulka sai hakati lausa pistodaga võrdse ohuna käsitama. Koot või nun-chaku pole hooajaline teravilja käitusriist vaid ennekõike oht avalikule korrale, kui kodanik kannab seda metroos põuetaskus.

Selline teema ka igapäevastele tööriistadele anda sõjaline funktsioon polnud inimkonnale varemgi võõras. Suure tõenäosusega kasutati vikateid nii põllunduses, merelahingus purjede lõhkumiseks kui ka kambakesi maaletunginud ratsanike suksude sandistamiseks. Isegi sedavõrd, et viiking sõna polegi suhtes vicus-wik sõjalise asula eponümiseeringuga, vaid märgistas pikkadega sõjakirvestega-vikatitega maaletunginud merejalaväelasi Läänemere ida ja põhja kaldalt, kus veel kannatas loomi pidada ja maaviljelust katsetada.

Roomlastel oli kõigi vahemereliste gladiaatorite tüüpide populaarne vastane retiarius ehk kalavõrgumees. Ta kasutas peamiste relvadena kolmikharki ehk jõekaluri harpuuni ja punutud võrku:

  • manica – käekaitse
  • galerus – õlakaitse
  • rete – võrk
  • fuscina/trident – harpuun
  • pugio – pikknuga, kalamehe nuga.

Tavaliselt peetakse gladiaatorite tüüpide rahvuslikuks trioks-kvartetiks samniiti, traaklast, murmillot ja hoplomachust. Viimane pidi väikesele kilbile vaatamata seostuma kreeka jalaväelaste hopliitidega (kes täisvarustuses kandsid suuri kilpe). Võrgumees astus kerges rõivastuses tööriistadega vastu raskete kiivrite ja kaitsmetega gladiaatorite tüüpidele, ainsaks eeliseks distants, mida pakkus tridenti puitvars. Kas ei võinud olla selle tüübi prototüüp Põhja-Euroopa karmis looduses treenitud kalurid-kütid – pikaliikmelised ja sitked?

Nelja tüüpi gladiaatorid võitlesid vaid või ennekõike endaga võrdsel astmel vastasega: essedarius, eques, crupellarius ja provocator. Panite tähele! Provokaator võitles ainuüksi provokaatoriga! Ajalooliselt tundub, et provokaatorid ehk väljakutsujad olid esimene aste rooma leegionäride alla-laskmisel ja lunastusteel. Enne seda, kui vilumus militaarses sund-spordis avas neile raskemalt varustatud ja paremini kaitstud murmillo rolli!

Mulle näib, et luureorganisatsioonid tsirkus-kasarmu-poole karjäärina ei erine sellest analoogiast tänapäevani. Esimene aste sõjaväeluure värbamises on provokaatori roll. Sisejulgeoleku puhul ollakse kärbsepaberiks, matkitakse nn kuritegevust ehkki kõige parema töö fašistide-homoseksuaalide püüdmisel tegidki homoseksuaalid ise ära.

Eques mehed sisenesid nagu essedarii’d areenile hobustega, ratsa ja kandsid ainukestena tuunikat. Neil oli tavaliselt odad, harvem mõõgad peamiseks haavamisvahendiks ja jätkasid lahingut jalgsi. Kuna kaarikumehed essedariid, keda on peetud ka briti keltide jäljendajateks, võitlesid kahekesi vibude ja odadega. Crupellarius oli gallide ehk prantslaste katse jõuda raske soomusega ja pottkiivritega kiiremini progressi ehk keskaega.

Kuidas raudmeestest jagu saadi? Milline oli juba vana-roomlaste meetod? Pange nüüd hästi tähele Thule varjaagide kontekstis! Need olid sõjakirved, millega raiuti pikalilükatute kõõluseid läbi!

Kui Thule oli siinkandis, siis raudmeeste taktikat siin kartma ei pidanud ja vaevalt, et Konstantinoopolis palgasõduriteks käimine liivimaalastel, ja see on fakt, säästis neidki taktikat ajakohastamast. Rääkimata parimast võimalikust juurdepääsust uutele-parematele relvadele, mida keisritelt väljamakstud palk lubas vahetult välja osta.

(järgneb)