A. Randori


Üks põhjusi, miks judo on arenenud rahvusvaheliseks spordiks, on see, et selle kaks harjutamise vormi – randori ja kata –  on ideaalsed treenimise viisid. Nii ei olnud see jujitsu puhul, mida valdavalt õpiti ainult kataharjutuste varal. Nendes koolkondades, mis asetasid rõhu randorile, sellised nagu Kito ja Tenshin shin’yo-koolkonnad, hakati randoris harjutama alles pärast vilumuse saavutamist katas.

Randori on pärit treeningu tüübis, tuntud kui nokori-ai, mida praktiseeriti vahetult enne 1868.aasta Meiji restauratsiooni. See on üks kata harjutamise vormidest, mille puhul vastased sooritasid teatava hulga tehnikate seeriad, mille puhul tori heited pidid olema sooritatud efektiivselt või uke oleks rakendanud vastuheidet. Kui uke vastuheide ei olnud efektiivne, võis tori ette võtta omakorda vasturünnaku.

Randori esmane siht on arendada võimet kiirelt hakkama saada muutuvate oludega, üles ehitada tugev ja nõtke keha ning valmistada keha ja vaimu ette võitluseks. Et saada maksimaalset kasu randorist, peab see olema harjutatud viisil, millega on kõige tõenäolisem saavutada tulemusi. Erilist tähelepanu tuleb osutada järgnevale kolmele punktile:

  1. Keha lähteasend on ja peab olema shizentai. See loomulik baasseisang pole mitte ainult kõige sobivam muutusteks, ent on ka väikseima väsitavusega. Mõlemad osapooled võtavad sama asendi.
  2. Rõhk on eelkõige heitetehnikatel. Heidete harjutamine on väärtuslikum nii kehalise kasvatuse kui meele treeninguna, kuna see nõuab vahetut taju ja reageerimist avaramale võimaluste ringile. Alles pärast ulatuslikku heitetehnikate harjutamist valutehnikatele edasi liikudes, on võimalik saada võrdselt vilunuks mõlemas. On parem korralikult kontsentreeruda ühele, kui et tegeleda ebapiisavalt mõlemaga. Kui alustatakse parterismaadlusega, võivad hilisemad võimalused õppida nage waza’t olla kas väiksed või lausa olematud. Iseäranis siis, kui harjutamise aeg on limiteeritud, peab keskendatus olema heidete õppimisel.
  3. Pea alati meeles, et randori on rünnaku ja kaitse harjutamine. Võitluskunstis on oluline treenida keha vabalt ja väledalt liikuma, saamaks hakkama käe ja jalalöökidega, ning kasvatamaks oskust reageerida kiiresti ja osavalt. Esmane siht on võita. Ära iial lepi kaotusega.

Kahjuks paljudes dojodes ei harrastata randorit nii nagu peaks. Üheks põhjuseks on rõhuasetus võistlusteks harjutamisele. Võistlusmatšides kalduvad osalejad loobuma loomulikust põhiseisangust ja võtavad kaitseseisangu. Tulemusena on judo võistlusstiil ideaalist kaugel.

Punkte, mida loomulikku põhiseisangut harrastades kunagi ei tohi eirata on: ära kasuta kunagi üleliigselt jõudu, kui vajalik aseta alati jõudu õlgadesse, puusadesse ja jäsemetesse ja soorita alati liikumisi harmooniliselt ja kontrollitud viisil,  vastavuses sinu enda tahtega.

Teine põhjus käibivale praktikale on, et ühes judot harrastavate inimeste arvu kasvuga jääb ülemaailmselt  puudu instruktoritest ja latti on allapoole lastud. Kodokani stiilis randori on kindlasti üks kõige pakilisemaid ülesandeid, millega judo kaasajal silmitsi seisab.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: