1001 Stirlitzit (174): “Miks sa talle tõtt ei öelnud?”

“Mis lõhn see siin on?”, küsis Keegi, kui pärast Esteetiku skandaalselt veristamist, Kinderstube-projektile pilgu heitis ja ruumist sekreetide lehka haistis. Ma salgasin, seda enam KGB-Kalde seda oli minult palunud, et ma ei ütleks Keegile rüvetustoimingust. Siis mind üllatati – nn laepealt, kus vaid katusealune tolm ja mõned mööblitükid restauraatoreid ootasid, astus redeliga alla nõukogude armee teenistusealine tugeva kehaehitusega mees. Heledad juuksed kuklas veel sassis, ent mitte pesemata. “Miks sa ei rääkinud, mis juhtus? Miks sa talle tõtt ei öelnud?”, küsis ta minult pahaselt. “Ma kartsin!”, vastasin ma kõhklusteta. Nii et asi pole, sm Esteet, ühe lapse alaarenenud mälus, vaid milleski enamas! Ta oli kogu selle aja seal üleval, lakapealsel, ja kuulis TRÜ punasele õppejõule nii persetegemisest kui ka tolle hilisemast siirast palvest ennast kampa võtta. Ilmselt veel enne, kui taas USA pardiprojekt avati ja siis suleti, sest ma ei soovinud oma kohalolekuga Kalde viibimist seal õigustada.

1001 Stirlitzit (173): “Das Leben der Anderen” (1979+)

Rahvaluuletaja avas kirjutuslauale asetatud hoolikalt ehk ka vanamoeliselt pakitud käsikirja. Vanemuise kontserdimaja poolt kuuldus orkestri puhkpillide wagnerlikku tormi-imitatsiooni, kui ta luges paki keskelt peatükki “Metsavenna istmiku parkimine”, sest raamat pidi kõnetama igal hetkel olemaks trükimustavääriline, mitte ainult kopeeritud müügimehe viimistletud ilukõne sissejuhatuses+I peatükk ja akadeemikutelt laenatud žargooni kokkuvõttes: “Ma lebasin jälle Tähtveres Küti-maja pööningupealsel ja suutsin vaid mõtetele õhtusöögist keskenduda, kui pärast tudengite lahkumist neist talupoeglikumana kõlav TRÜ ajalootudeng seletas KGB osakonnajuhatajale, et Mart pole usaldusväärne, ärgu kogenud inimene seadku enda karjäärijääki löögi alla! Ohvitser asus otsemaid selgitama, milles need nõukogudevastased väljaastumised tudengite keskel seisnesid. Mart valgustab kaastudengeid SS-väeüksuste ajaloo falsifikatsioonidest – muuhulgas et Waffen SS pole kunagi sõjakuritegelikuks organisatsiooniks tunnistatud! Olin mõne kuu jooksul siiski juba piisavalt igasuguseid keelepeksmisi kuulnud, et mitte liigselt vestluse sisule keskenduda. Kõht lõi pilli ja mul oli tõsine hirm, et see muusika kostub tänavalegi! Kalde kutsus järgnevaks episoodiks välja Mardi, kes õigustas ennast kaastudengite motivatsiooni ja teadmiste kontrolliga. Mille peale KGB raudvara küsis, et kas ta teab et selline tegevus on karistatav. Ja pakkus välja lahendust, üldist praktikat, kuidas provokatiivagentuuri on õigus pidada: kuulasin pikalt paksu poisi ininat, kui ohvitser tegi ta agentuuri made-man´ik. Üheks tuhandetest. Kahetsesin seekord, et olin põhjalikult ja mitmekülgselt kere täis parkinud. Soovisin, et ka sellel ohvitserieramul oleks varusüsteem nagu Kalde eelmisel korteril, mis oli sisse seatud vanale EW armee sõjaväeluure konspiratiivkorterisse, kus veel torustik heli korruseid allapoole kindlalt kandis ja kedagi katusealuses tolmus passima ei sundinud!”

“Jälle homo-proosa!”, mõtles rahvaluuletaja ja viskas vihikujagu lehti tagasi kirjutuslauale.

1001 Stirlitzit (172): Teile ei ole lubatud jalaga istmikusse anda, sest Eesti kommuniste on ju nii vähe?

Ma kirjutan seda nende jaoks, kes Tartu Tamme gümnaasiumisse (5.kk) igapäevaselt ilmudes oma ego maha surusid ja erinevate inimeste ka reljeefsete stiilidega end kohandasid, kokkuvõttes finišijoonele jõudsid ehk nõukogude hariduse viletsuskohad ära talusid. Mõned seda ei suutnud teha, muuhulgas objektiivsetel põhjustel, et 1918-40.aastal Koidutähena säranud eesti riik sigitas idaslaavi hinge kättemaksust pakatava vihkamismootori. Seega ma ei eita, et see inimeste hariduskäike segada võis. Henn Saari hariduskäik oli ENSV-s kurikuulus – ta läbis ja lõpetas nii kesk- kui kõrgemat haridust kaks korda. Lennart Meri, rääkimata “ameeriklasest Ilvesest”, perekonnal on mõni selline stigma ette näidata? Ma ei hakkas siin eesti kinoklassikat kordama!

Paadid Moskva jõe ääres

Tsõganov mängis alati nõukogude poolel, teda natsionalistide ajalootaak segada ei võinud kuidagi: ta oli pioneer, komnoor ja kraapis partei ukse taga.

Enamgi, lingvistiline argument, et hea keeleoskus on akadeemilise positsiooni esimene maksiim, ei kehtinud ka Hennu 10-keelse Linda Eikelmanni puhul. Mõne erandiga, mind ei veena keegi, et käesolevas Tartu Ülikoolis 90% humanitaarpositsioonidel neist võõrkeeli oleks paremini jaganud. SEEGA KEELEOSKUS EI OLE ARGUMENT. See on tarvidusel ettekääne! Veel enam siis, kui Roomet Jakapi, kes hoidis keskkooli lõpueksamitest kõrvale, Henn Saari peksja, tehakse filosoofia professoriks. Henn Saari ei saanud professuuri! Ja kuigi võrdlus on ilmne õpetlase ja Tola vahel, siis kolaka norimine käib endist moodi edasi! See ei juhtu nii nagu te ette kujutate, seda esiteks!

See jutt on “Ardur-Pruno” Tsõganovist. Kõigepealt oli ilmne, kui ta rääkis õhtukeskkoolis käimisest, siis ei teinud ta vahet õhtukooli viie liikmega klassi kiitusega lõpetamisel, isegi kutsekooli kiitusega läbitegemisel, ja gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetamisel. Andmebaasi selle teema kohta pole ja tsõgan kasutab olukorda, otse loomulikult, ära. Teiselt poolt ükskõik millist ettekannet ma kuulsin temalt, olid need nõrgad ja kohati infantiilsed. Rousseau rongisõit sai kuulsaks, sest tunnistajaid oli nii palju. Ent 100 sellist asja, et ta ei teadnud mitu nooti on oktaavis või üldse muusikalist terminoloogiat, milles muidugi itaallastel on eelis, näitas minu jaoks, et keskkooli muusikaõpikut tema kindlasti mingis osaski lugenud polnud. Ämber alati kolises. Kuivõrd ta muutis nime, siis esialgu tema homofoobsed repliigid või naljad ei tundunud vaimuhaiguseni grotesksed. Ta oli ainus, kes algsest-kõige esimesest filosoofiaõppurite seltskonnast neid tegi, provokaatori anaalsotsioloogilise õigusega. See viimane pole sõnakõlks, vaid kuulub sellesse samasse “tääduslikku” kriminaalsotsioloogiasse, mille alusel statistiliselt GULAG-i täideti.

Siis näitas ta mulle “oma artiklit”. ENSV probleem oli suletus ja ingliskeelset kirjandust siia osta ei suudetud. Kõva sõna oli, kui Lääne kirjanduslainetused kohe tõlgetena siianurka jõudsid. Ka see oli ressurss, mida sai lollitamiseks ära kasutada. Ma ei oleks eales selle peale tulnud, et üsna kuulsat 1964.aasta US bestsellerit Milton Rokeach´i The Three Christs of Ypsilanti sõnasõnalt maha kirjutada. Ent ülal viidatud kohta ma Tsõganovi artiklivisandist lugesin. Kas ta kellelegi seda saata üritas tegelikult – KGB koolituse sotsiopaat võib esialgu vaid näivusega piirduda!

1001 Stirlitzit (171): “Rüssa!”

1992.aastal oli kõigil lõpetavatel paralleelklassidel vaja mingi number ette näidata. Bioloogiakallakuga abiturientide koor laulis veel lõpuaktusel melanhoolselt vilepilli saatel aga A-klassis korraldasid iluvõimlejate tandem Mölder-Kull tantsutrupi. Ma juba kartsin ambitsioonikat tagasipöördumist 1976.aastasse, kui täiesti amatöörlik seltskond ühe erandiga, pidi pool aastat hiljem olema valmis sensatsiooniliseks klubidisko hittfilmiks. (Hitt sündis, ent peamisele koreograafia eest vastutajale tunnustust mitte.) Ent üks asi oli siiski märgiline – spetsiaalselt mulle anti reitest laiad-säärtest kitsad khaki värvi vene sõduripüksid, mis pidi minu kahtluse kohaselt vihjama Travolta disco-soolo kõige tundlikumale osale. Ja nii juhtuski, et Vanemuise suures majas etendati Tartu Tamme gümnaasiumi soome sõpruskoolilegi Tampere Messukylä mitmesugust isetegevust. Vaheajal tulid soome pikemad oivikud lava taha sihilikult passima, sest nende seas leidus ka lühemaid, ja kommenteerisid mind riietuse põhjal – “Rüssa!” Tuuliki asus inglise keeles seletama, kust ma tegelikult tulen! Õige! Ka Itaalia on õige vastus! Mina teesklesin, et ei saa aru ei ühest ega teisest keelest, kuigi ingerlased elasid paneelmajas teisel pool seina. Nii et üldiselt oli ikka teada, et ma siia KGB vägisi võtmisega olen sattunud. Kersti Kull tundis end ebamugavalt ja tuli pärima, kas ma sain aru, mida selja taga räägiti! Kas ma oleks pidanud nentima, et kord rääkis keegi selja taga minu miljonitest US dollaritest, mida ma vaid koos kuuliga kätte saan?

Ma olin selleks ajaks kaks korda Soomes käinud ja mulle soomlaste judo tase muljet ei avaldanud. Sealselt turniirilt naasin auhinnalise tulemusega: kaks eesti meest olid + või absoluutkaalus parimad, kolmas oli venelane ja seejärel tulid kohalikud. Randori ehk treeningmatšid paljastasid üheselt, et mõningase edu saavutamiseks pidid põhjanaabrid eesti noortekoondise vastu olema raskemad, täiskasvanud ja musta vööga!

1001 Stirlitzit (170): Tsõgani-solipsism?

Selle Tartu-külastuse ajal, kui Kuuba kindralit Kütti Taara puiesteel rünnati KGB-poksiässa ja lastevettelükkaja revolvrilasuga ülikonda, olla vanapaari käiku tervitanud tsõganikärmuse ja kärarikkusega Artur Tsõganov (“Bruno Mölder”). Ma pole päris kindel, kuidas nende eluteed ristuda võisid, ent KGB seersant Kalde valvekorrad ei seganud saksa asotsiaalil ka isiklikke asju samal ajal õiendamast. Tikkunud kaisutama nagu häid sugulasi – Kütt-Eikelmannid pole suguluses ei Kalde-Krebsi, Karakulko ega Tsõganovitega – , ja siis seletanud veel, “kui alaarenenud on” nende Romero Kütt! Juba siis oli teada üldiselt, et Arturil on koolikohustuse pidamisega halvad lood ja ta on eakaaslastest aastaid taga. Mulle saadeti sõna, et tema soojuspuhangut peeti eidelikuks ja kultuurivõõraks. Saate ikka aru, millise koormaga on KGB osanud ühe vana eesti perekonda, kes tegi endale nime Kuuba kõrgemas seltskonnas ja igapäevaselt käis läbi nobelist Hemingway´ga, visata ja parasiidina Linda kleidisaba peale roomata! Julged seletada, Tsõganov, miks igasugune tere Linda Eikelmanniga lõppes? Pole olnud? Mitu korda on tsõganid omavoliliselt Eikelmannide kinnisvarale elama roninud? Mõned suguvõsad, kes tugiperena on Tsõganovile varjualust pakkunud, peaksid üle kontrollima ka nüüd, mitu korda nende suguvõsasse roniti ja nime nende eelnevate aastate jooksul valelikult on kasutatud, kui Vanjalt varastatud põhikoolitunnistusega USA-st tagasi ENSV-sse kupatati.

Kui mulle esimest korda seda fotot näidati Vanemohvitseri poolt, siis seletati koos juurdelisatud ajaleheteateväljalõikega, et selle koha pealt Kütt-Eikelmannide Havanna kodu ees lõhkes pomm, mis vigastas mitmeid ja üks ihukaitsja jooksis verest tühjaks! (Neil oli vähe aega ja nad pidi lootma ainult 2-3-aastase üldisest paremale meeldejätmisvõimele.)

Ma pakun, et Artur Tsõganov ei ole ühtegi oma kirjatööd koostanud enne TÜ sisseastumist sama avalikult ja kõigi silme alla nagu siinkirjutaja a. ajaloo-olümpiaadil 1991.aastal klassiruumis (milles platseerusin auhinnaliselt), 2. lõpukirjand ehk emakeele-eksam kooliaulas 1992.aastal, 3. TÜ ajalooosakonda sisseastumiskirjand samuti kõikide silme all üldauditooriumis (mille eest sain 10 punkti).

Artur Tsõganov ehk Bruno Mölder ei oska kirjutada eesti keeles! Ta võib mõne kirjavea ära tunda, kui kohapeal keegi on varem sellele osutanud, ei enamat! Talle omistatud tõlked on finants-skeemid – ma usun, et just sellest kord riivamisi rääkis mulle Rein Vihalemm!

TÜ-sse sisseastumisega seostub üks kummaline mälestus lühikest kasvu vanuri juurdeastumisega: “sa, ära selle inglise keele eksamiga üle pinguta, ära ütle, kust sa alguses tuled, muidu hakkavad veel raha õppimise eest nõudma!” Nad siiski saavad seda ka tagant järgi teha, arvasin ma juba siis! KGB-tsõganite jultumusel ja kakadeemikute leidlikkusel täieliku vahelejäämise ja lamemaaluse pealt veel triumfi nõuda pole mingeid piire!

Kuna minust sai teadusmagister ? (2001)

Inimesed on segaduses, miks ETV saates on nime alla kirjutatud magistrant. Ilmselt keegi esialgsetest sekretariaadis ei teinud magistril ja magistrandil vahet. Ajalooliselt on haldusvõimuhoidjaid ka magistriteks või magistratuuri magistrandideks nimetatud. Vähemalt mingis mõistlikus tõlkes parajasti kirjutajate jaoks. Eesti keeles kasutatakse neid mõisteid viimase sajandi jooksul, kui valmimisjärgu – magistrand – ja lõpetatuse või made-man ehk magister eristamiseks.

Itaalia filosoofia Eesti Televisioonis (ETV): Aquino Thomase patuteoloogia (seitse surmapattu)

Ajalik ja ajatu saatesari on nüüdsest ETV arhiivist tervenisti kättesaadav ja 2007.aasta märtsikuust alates ilmun neljal korral ca 5 minutiks selgitama surmapatte. Ehkki linti läks rohken, siis sain lõppversioonis sõna avarita, invidia, luxuria, acedia jaoks. Ma loodan, et Mamma jääb rahule! Ei ole vaja eurooplastel üksteist kadestada!

Sedelid (487): Kas natsionaal-sotsialistid olid ajaloonartsissistid?

Nartsissismiga käib kaasas enesekuvandi moonutamine, patoloogilisse valesse klammerdumine ja isegi peegelpildi eitamine. Joseph Goebbelsi ei seganud vigane jalg, lühike kasv ja tsõganijume vahutamast aaria rassi ilmselgest puhtusest. Siiski pigmendivaegus on olnud soomeugrilaste kohastumuslik vastus, millest ka üks algelisi nimesid keltide seas neile finni: iiri fionn “valge, hele”. Herodotose budiin-vodiine, sküütide arvukat hõimu Tanaise jõe taga, tuleb pidada soomeugrilaste ja hunnide esivanemateks. Ehkki ta möönab, et nende seas esineb ilmselt ka pigmenteeritud segment gelonid, kes püstitasid esimese metropoli Sküütiasse tegeledes püsivalt aianduse ja põllundusega. Ajaloo isa pidas neid Musta mere kreeka kolooniate järeltulijateks. Blond või punapäine eurooplane on suure tõenäosusega Suure rahvasterännu järgse idarahvaste ümberasumise produkt. Geedid ehk slaavlaste ja indogermaanlaste esivanemad olid tumedaverelised, millest ka nimetus skandinaavlaste seas – Blakumenland.

1001 Stirlitzit (169): “JUST JOGURT”

2007.aastal oli TÜ filosoofia kraadiõppuritel õppepuhkeline väljasõit motelli. See oli juunikuu ja ETV ususaade “Ajalik ja ajatu” kordas (?) siinkirjutaja esinemist seitsmest surmapatust. Ajatu aeg sai 2014.aastaga läbi?

Õhtul algas nõrgemate läbu ehk ka aastaid treenitud seltskonna või lõbustamiskunstnike punktikogumiskord. Dr Leo Luks kasutas eelist ja vähese võtmise peale muutus hüperjoviaalseks. Räägiti kordamööda anekdoote. Leo otsustas tõlkida natsionalistlikku anekdooti. Temal oli prantslase asemel ameeriklane: seega ameeriklane, sakslane ja venelane ulpisid pärast laevahukku üksikus paadis keset ookeani ja kui proviant lõppes, siis leppisid kokku ohverdusjärjekorra. Ameeriklane (või iirlane) loobub käest ja sakslane jalast, kuni tuleb venelase kord. Kui ta lõpetas, ise meelekaotuseni lõkerdades, siis küsisin vihjeks, kas ta teab, kes on enfant terrible.

Ta oli konarlikus inglise keeles, korduvalt, üle seletanud, ka iiri külalise uurimise peale, et riista mahalõikamise asemel olla tal pakkuda vaid JUST JOGURT!!!!!! Ei mina, iirlane ega ka Dr Cohnitz ei naernud selle nalja peale. Ei tea, miks küll!?!? Saksa doktor muutus melanhoolseks ja lahkus vähemalt mõneks ajaks.

1001 Stirlitzit (168): TAKTIKEPP JA TRUMMIPULK

KGB eeskuju polnud ülearu salastatud ja see nakatas ilmtingimata ÜLKNÜ-d. Veel enne Jukki blond komsomolisekretär, kes oli pärinud, kuidas mulle ENSV-s meeldib, ухаживал (+za) ühe trummitüdruku järel. Mul tuli temaga veelkord elus kokku puutuda. Tal polnud aimugi, millisest riigist mind 1976.aastal terroriretkena toodi, või ei saanud ta aru, mis sõna eelnenuks minu nimele Itaalias hariduse saamisel. KGB pidi kuidagi varjama Kütt-Eikelmannide lapse pantvangi võtmist, teatud skeemiga, ent nagu ilmneb, siis üks osapool jäi pidevalt topeltdokumentidega ringi sahkerdades n.ö pildile: ei saa üheaegselt ka mitte nõukogude riigis olla kahe mehega abielus! Okupatsiooniga kaasnes muudetud meeleseisund. Nagu ma olen seletanud – mis seni oli pea, see keerati alla ja mis oli olnud istmik, pöörati üles ja dresseeriti Nõukogude Liidu Poliitbüroo teadaandeid jäljendama.

Mind ei oleks miski seganud, kui nende omavahel asjaajamine oleks pikkadel kojusaatmistel kooliruumidest väljas aset leidnud. Selle asemel aga lõi veri kommunismipeasse vahetult orkestriproovi vaheajal laval istujatest paremal uksesopi taga, kus hoiti tavapäraselt sisustusmööblit ja teist vananenud (rütmika) klaverit. Siiski sagis proovilisi edasi-tagasi ja trummitüdruk tõusis õhetaval ilmel püsti, tegi paar sammu sopist uste poole välja nii et trummipulk pudenes sukkpükstest aulaparketile. Ta tegi minekut WC poole nagu keegi sisenenud tüdrukutest märkis. Kohe oli püsti ka Moskva noorasemik ja hüüdis üllatunult järele – “Kas ei meeldinud?”

Itaallased olevat maru kiimalised, jah!