See oli kindlasti pärast 1984.aasta suve, millegipärast pakuksin ma sügist ehk septembrit, ent see võis olla ka juba kevadel kui hakati mõtlema suveavaheajale. Mis siis juhtus? 5.keskkooli ehk Tamme koolitiigi poolt kostus ühel keskpäeval bioloogiaõpetaja ja hilisema direktori Järviste raevus kõnet – “Sina siia ei SAA!!! Sinu raha viidi siit juba ära!!!” Enam-vähem esimese korruse füüsikaklassi akende all, aga mingi nurga poole, seisis näoga seina poole suurt kasvu lokkis juustega teismeline, kael sügavlillani vereringest toonitud. “Sinu sugulane, mustlane!?”, pöördus keegi hoovi käsutatud petserikirjaoskaja näoga blond poiss. Kinnitasin tõsiselt vastupidist, nalja mõistmata. Või pidin seletama, millise nn fašistliku pere juures olin veel enne ENSV-s kooliminekut Itaalias mõnda aega elanud. Inimesed Eestis olid tegelikult õigusega pettunud, et väike itaalia Mamma kokkuleppest kinni pidas ja mu tagasi tõi. Vene võim ja järel-ENSV riiklus on autud ning esmajoones peaksid meil olema kohustused oma vere ja tegeliku perekonna ees. Miks siis oli vaja sellist kisa teha ja kõigile algkoolilastele näidata pätti ja värdjat? Ta oli kooliaia, mis toona peenra ja katselapikesena veel funktsioneeris, pahupidi pööranud – sealt erinevaid taimenäidiseid ja ka põõsaid mullast välja kiskunud. Suure vihaga, et talle ära öeldi! Ta olevat kuskile edasi läinud, aga seal pidanud otsast peale hakkama, oletatavasti Tartu Annelinna 15.koolis – täpselt ei tea, vast kooliperest keegi mäletab paremini.
Ah et jaa! Küll ikka sai nalljaa koolipõlves!!! ???
Ma kunagi ei mõistnud seda seostamisvajadust, ent ilmselt käis see läbi Ülle ülesannete. Tsõganipoiss Lätis pere juures elada ei tahtnud, seega pidid eesti pered teda KGB-seersant Kalde poolt määratud patukustuste käigus majutama. Patud võisid tekkida mälestustest, kuna muru oli rohelisem ehk EV heast ajast kui ka geneetiliselt – et varasemas elus polnud seost kommunistliku parteiga ette näidata ja vastupidi vaba-demokraatlikus elus osaletud! Mis Arturi rahasse puutub, siis Järviste eksis – temaga mingit raha kaasas ei käinud, Kalde tahtis vaid sellist muljet jätta. See oli olnud hoopis üks tüdruk, kes 1984.aasta paiku USA poolelt välja osteti ja vana-tšekist pidas paremaks varjuskõnniga muljet avaldada! Kust ma seda tean? Mul on kõrvad ja enne lahkumist täidan ülesande lõpuni!
Ajapikku mälu värskeneb ja seega ma pean tunnistama, et Artur Tsõganoviga võisin ma nõukogude okupatsiooni ajal juhuslikult kokku puutuda seni mööndust isegi kaks korda enam – märgata teda mingis situatsioonis kasvõi kaupluses vmt.
SCE on Paulus Diaconust ( -799) kui langobardide ajaloolast kooparahva diskursuses juba maininud ehk pidanud võimalikuks, et tagakiusamisaegse Rooma keisririigi alamad võisid kaheks sajandiks rännata (?) Koiva ehk Koopa jõe äärde (Koiva kui ebaselge etümoloogiaga hüdronüüm ehk jõgi algab Eestist Koobassaarelt) religioonitalve üle elama. Kuivõrd laplased on siia asunud hiljem, siis nende pärimus neid mäletada ei pruugi, rääkimata Võnnu siirdealadest või sakslastest (mainimata sootuks tsõganeid või moskoviite). Samuti teavad ka korralikult üldharidusõppeasutustesse ilmunud õppurid, et langobarde, varasema nimega winulid, peetakse indogermaanlasteks, kes andsid barbaritena Põhja-Itaaliasse ilumisega nime ajaloolisele provintsile Lombardiale (häälikumuutus n>m). Minu meelest Märt Tänavagi mainis esimese kursuse loengus, et nende algse kuuluvuse suhtes esineb väikeses ringkonnas eriarvamus: ühes kirjakohas langobardide sõjaline liider Ferdulf teeb nalja kohaliku komandöri Argait üle, kuivõrd lasi Veneetsia naabrusest tulnud slaavlaste bandel langobardide karja ära ajada, asumata neid jälitama või saamaks varastatud kraami tagasi.
Ferdulf mõnitab võimaluse möödasaatnud Argait´i vulgus ehk kohalikukeelsusel põhineva kalambuuriga – Argait käitus oma kaitsealuse printsiibi alusel, millest tema nimi rituaaliga preestritel tehti. Argait nimi tuleneb langobardide-keelsest sõnast arga “argus”. Ma olen üritanud kaasaegseid indogermaanlaste jt kasutusi uurida ja märganud, et seda sõna julguse puudumise jaoks kasutavad siiani vaid läänemeresoomlased. Teistel puhkudel on see väidetav “vana vorm”, ent see võis Islandi puhul ka tuleneda segakeelsusest, asjaolust, et Hunavatnensia comitia elanikkond oli teist päritolu. Vihjeid, et langobardid võisid olla segahõim, leidub teisigi. Ja ka slaavi hüpotees esineb. Kui indogermaani teooria pakub, et winulid on seotud Fyn saarega Taani saarestikus, siis slaavi teooria saab vinulid vindili-vandili ehk vandaalide nimest. Miks vandaalidel ainult indogermaani päraselt julge hundi nimed a la -ulf esinesid, seda ei seletata neil puhkudel.
Nagu välja tuleb, siis Kalle Palling on üks 11 seast, kes on terveks saanud ca 500 kinnitatud juhtumist haiglas diagnoositud COVID-19. Hetkel on teated tulnud 202 riigist ja olukord on vähelootustandev. Kui Šveitsis on ca 200+ surmajuhtumit ja Saksamaal 5x kõrgema nakatunute arvuga vaid 300+ ohvrit, siis üks neist kindlasti statistikaga petab. Mõlemad on saksakeelsed riigid, ent teine territooriumilt 6x suurem ja seda tihedamalt suurlinlikult ühendatud. Hiina on kahekihiline-süsteemne riik, kus kolhoosirahvast loendatakse teisiti kui kapitalikonkurentset ja India vaatamata “igale majapidamisele WC”-kampaaniale veeprobleemis vaevlev.
2013.aasta vene ajaloodokumentaalseriaali “Rääkivad kivid” 11.osa lõpu eel näidatakse kaarti, kus Eesti- ja Ingerimaa peale on kirjutatud Варяги. Selline variant petšeneegidega sama-aegselt Ida-Euroopa osi toonitamas võiks ju mõjuda kõiki vaidlusi lõpetava ülestunnistusena, et kui mitte normannistlik koolkond, siis vähemalt Kiievi-Venemaa ostmannistlik ajalooseletus on saavutanud märkamatu läbilöögi. Siiski ei paista kuskilt kaduvad märkused jätkuvast skandinavistlikust interpretatsioonist.
Lihtne on konstrueerida süllogism, et kui Islandi allikates Gardarike samastub Kylfingalandiga ja asetsedes esialgu Lääne- ja Põhja-Dvina vahel, siis kattub see warjaagide elupaikade sirutumisega itta ja Venemaa nimetuse Volga ja Kaukaasia-eelsete rahvaste keeltes (Wirassem-Wäräse), mis teeb kylfing-kolpjaagid-kalevid varjaagidega ilmselt samaväärseks ja õigustatult sünonüümseks nagu Novgorodi Vene Õiguski tunnistust annab! See ei komplekteeru mitte ainult Nestori kroonikas omistatud warjaagide idapoolse ulatumisega Seem´i lasteni, vaid ka hunnidele omistatud Külmunud ookeani äärse hegemooniaga.
Ehkki Kaleval(l)a ja Kalevipoja eepika peaks olema piisav läänemeresoomluse endogeense teooria aluseks (Euroopas näib olevat vaid kaks algupärast mererahvast – kreeklased ja läänemeresoomlased), on legend kutsutud skandinaavlastest visa leidma ümberhindamist. Varjaagidel võis olla Läänemere idakaldal kindel geograafiline koht enne seda, kui see ostmannide-easterlingide reflektsioonist Lääne pool Eastlandiks või Estoniaks nimetati. Warank-Warangia näib olevat eelkõige lõunapoolsete rahvaste nimetus põhjapoolsele ookeani ääres opereerivale rahvale.
Esimeste veel kõrgkeskaegsetegi mappa mundi´dele kantud Põhjala etno- ja toponüümide komplektides ei varieeru Warangia´ga sarnane Varland või Vuarlant kunagi põhjapoolsete indikatsiooniga, vaid ainuüksi hilisema Estonia või Istonia´ga. Enamgi, enumeratiiv-järjekorra alusel pole kahtlust selle asetsemises Preisimaa ja Liivimaa järel Soome lahe ääres ehk kindlasti läänemeresoomlaste veeruumis. Marin Sanudo Vanem, kes oli esimene ristisõdade ajaloopropagandist, koostatud mappa mundi Läänemere idarannikul on Varland Liivimaa ja Karjala vahel! Mis ju pidanuks olema algusest peale ilmselge soomlaste eksonüümist Viro Eesti jaoks! Vokaalimuutus (a>i) Βάραγγοι ja Virassem (tšuvaššide juures) ei tee neist erineva päritoluga sõnu!
Kuidas vyras, mis tšuvaššidel on andnud nime Väina jõgede vahelisele maale, on muutunud ka Eestis vieras-võõras sõnaks, peaks seletuma komplekt-kasutuste iseloomuga. Algselt kasutati külaliste jaoks viisakalt eesliitelisi võnnu-/vento-, võhi-/võsi, virsi- , veri-vieras, kus teise-kuuluvust näitas komplekti pea. Et esiliide seostub rohkem-vähem kõigi Eesti suurte maakondadega Wikke>võhi, Wiru-Vadja>veri, Vngandia>vento, siis reedab vieras esialgselt üldterritoriaalselt aktsepteeritud ühisnimetust, millel võisid ja ilmselt olidki idapoolsed sugulased hõredalt Venemaa põhjaosas elamas. Nagu murdekaardid näitavad, tehti vieras võõraks naabermaakondade osutustega. Sellest komplektist puudub ainukesena Ari-Arju ehk Harju (meie fonofiilias). Ari-võõrast pole võib olla seetõttu, et see ongi proto-vieras!? Varasematel ajaloolistel kaartidel rõhub Arju Ranna-Rootsi suunas ja asetseb seega Arosia-Roslageni vastas. Noa-Rootsi pole komplekti kuulunud algselt mitte Wikke vaid Harjumaaga!
Nestori kroonika, millest kasutan siin Laurentiuse ja Ipatjevi koodeksi, ei osuta sugugi üheselt 862.aasta tekstikoha puhul varjaagide skandinaavlusele, sest ka Peipsi järve nimetati mereks – Tšuudide mereks, mille mõlemal kaldal kalastasid läänemeresoomlased. Just selle mere taha ajamise tõenäosus peaks olema ilmne nii algriikluse osaliste 1. visu-ves, 2. tšuudide-vadjalaste, 3. Ilmen(-Ilmer-Limeri) sloveenide ja 4. kriivitšite asetusest. Kriivitšid, keda Wiedemann pidas läänemeresoomlasteks slaavlastega lähisuguluses lätlaste poolt antud nime creewini tõttu, olid neist kõige lõunapoolsemad! Enne Askoldi ja Diri matmist Nygardia merejalaväe poolt nn Ungari mäele Kivi-Kiievis äravalitud ro´uz poljaanidelt ja derevljaanidelt makse ei kogunud. Seega lõunapiir oligi Pihkva-Polotski kohal ja tegevusteatri keskpaika tuleb arvestada Laadoga-Polotski vertikaali rehkendades, mis ei muutunud ka merjalaste mängu lülitumisega, kuivõrd läände või loodesse liikusid nad Volga ülemjooksu mööda. Teiselt poolt ka kolme rjurikovitši linnuste Laadoga, Valgjärv ja Irboska moodustatavat geopoliitilist kolmnurka piirab läänest Tšuudide meri.
Nestori kroonika
6369.aastal aeti varjaagid mere taha ja ei antud neile enam andamit ja otsustati oma asju isekeskis valitseda, ja polnud nende seas seadust ja nii tõusis sugu soo vastu, oli pidev arveteõiendamine ja üksteisega alaline sõdimine. Siis otsustati isekeskis: “Otsime endale kuninga (knjaz-kanig-ku+nag<ka+gin-kagan-kahaan), et see valitseks meie üle ja seaduse järgi mõistaks kohut!”Mindi mere taha, varjaagidest ros(-aros) juurde.
Järgnev on tähelepaneliku lugemise küsimus, ent üritatakse näidata nende piirkondlikku eripära ja eraldatust teistest varjaagidest või Varlandi rahvastest. Nestor näib kasutavat selleks erinevaid analoogiaid: Neid nimetatakse varjaagide seas nii nagu teiste juures eraldatakse svealasi, teiste seas veel ermalasi, teiste juures inglasi ja veel teiste juures gette (?).
Vene tõlked eelistavad viimast sõna gte millegipärast Gullandi elanikeks ehk gotlandlasteks tõlkida (eespoolses tekstis seevastu on goodid selgelt goth), ehkki põhimõtteliselt peaks olema teisigi variante. Tavaliselt urman-ourman ette lisatakse+ N ehk norman, mis on eelneva ja järgneva suhtes vastuoluline, sest Bremeni Adam defineeris taanlasi-goote-svealasi koos norralastega northmanni alla! Lotelu rangus on proportsioonis tindi, pärgamendi ja ümberkirjutamise vaevaga! Pole sugugi ajalooliselt vigased Iirimaa piiskoppide väited, et põhjapoolseid läänemresoomlasi nagu kveene nende sekka tihti arvati. Svealaste eristamine on kahemõtteline, sest Arosia-Roslagen on ilmselt olnud Yngligide kui Suur Sküütiast (Rootsist) sissetungijate sillapea, mille varal sealne identiteet hakkaski eristuma lõunapoolsetest Götamaalastest-gootidest. Kas see loetelu näitab ühtlasi, et rhos-varjaagid polnud Skandinaavia svelased, gotlandlased või taanlased?
Jaafeti lastest eraldatakse, või oli vaja tinti ja pärgamenti proovida (?),varjaage svealastest, ermlandlastest Preismaal (või Normannidest Northwegr´is), gootidest (kes siin on kirjutatu mitte gte nagu 862.aasta kohal vaid Gotd!), (suur-)rous, inglased, galiitslased (või gallid), vallahhid (kas Rumeenias või West-faalis=Dacia minor), roomlased, nemtzoid (saksid üldiselt nii kontinendil kui Britannia saarel), karantialased (Dalmaatsia? või karolingide järgi Lothringis?), veneetslased (lõuna-slaavlased), traaklased (või frangid). On ilmne sellest kirjeldusest, et normannistlik teooria ei lähtu Nestori loetelust, mis peaks eristama. Enamgi, eelpoolses Jaafeti osas jääb mulje, et Nestori eluajaks 1114 olid nii vene-ro´uz kui tšuud ristitud, sest maksutatud paganate kogu loetlakse alles siis ühe väikese olulise detaliga! Tšuudid on siin ilmselt Nygardia vadja viiendike elanikud Tšuudide mere idakaldal. Kuna ljahhide-vendide, preislaste ja tšuudide (Saccala?) järel katavad varjaagide asulad just Varjaagide mere idakalda lõigud! On palju vaieldud, mida läänepoolse ulatumisega öelda tahetakse, ent ilmselt vastuse leiab sajakonnast suuremast-väiksemast Rus-Ros-Aros jmt toponüümidest Euroopat ümbritseva vee piiridelt. Kõik tuleb üles loetleda! Nii Kolp kui Rhos!
Paralleelselt varjaagide asualadega kulgeb, pange tähele, Nestoril vaid põhja-tšuudide – заволочская чудь – asuala Külmunud ookeani ääres.
Kas Varbola oli rhos-varjaagide pealinn Varlandis ehk ka Arju keskus? Friedrich Menius (1593-1659) võis siiski omada piisavat alust omistada Rjuriku vennastele just siin esimene ase-valitseja koht. Harju etümoloogiat seletatakse Härja jõega etc. Kuigi ilmselt lihtsam oleks udmurtide eksonüümi Ari teisendus, mis siin muutus assimileeruva fonofiiliaga Arju-Harjuks ja teisel pool lahte Arosia-Roslageniks. Varane vene kroonikakirjutus ei tee niivõrd Eesti vastu pattu, kuivõrd üritab kõrvaldada vanimaks olemise vaidlust Volga keskjooksult, kus ka araablaste teada algne Rous asetses. Volga vorgorinist sai Kreekas Βάραγγοι ja siin vieras, kuna seevastu Ari´i transformeerus seal Rhos´iks ja meil Harjuks. Kuidas selle maa rahvas selliseid tükke teha sai minevikus – mina ei tea!
Niisiis olid Skilfingid ehk Ynglingid tulnud ilmatumalt saarelt, mis moodustub Joka-Volga ja Doni triangulatsioonist, mida siin tinglikult Toonelaks ehk Donimaaks on nimetatud. See pole sama, mis Venemaa (Väina-jõgede maa?), mis omakorda igati loomulikult joonistub Vana-kvisl ehk Doni harustiku Põhja-Dvina ja Lääne-Dvina ehk Väina jõdege triangulatsioonist. Nad moodustasid väikse-Sküütia (vs suur-Suithjod) kuningliku dünastia, mida meil ongi õige nimetada Rootsiks pigem kui et Götamaaks, mis oli selle koosseisus ja alluvuses. Kylfingitega käib kaasas legend, et see hõim või rahvas sai alguse jumal Odin´ist endast, mis klapiks ka meie Toinn-Tõnn, kui lubaksime esisilbi reversiooni (Od+in>Toin). See oli jumalik vereliin Põhjalas. Ma olen pakkunud, et kuivõrd -vere järelliide esineb toponüümides eelkõige Vaigast Pärnu suunas algavast joonest, siis peaks see markeerima kylfingite järeltulijaid. Uurijad on täheldanud, et -vere asulad kipuvad keskmiselt olema natuke väiksemad külad, samas kui rahvastikutiheduskaart enne II maailmasõda, millega kaasnenud okupatsiooni saab ainult Liivi sõjaga võrrelda, reedab inertset tiheasustust: -vere piirkonnad on siiski ka keskmiselt rahvarohkemad olnud ja nende rahvarohkete asulatega kaasnevad Kalevi-legendi. Vähemalt üks koht Alutagusel näitab seost ka tumeda pigmendiga hõredamas kohas. Võib spekuleerida, et kui -vere asustuskangas on suure rahvasterände (5.-7.sjand) ajal kujunenud, siis tihedus-muster on põhjustatud naabritest erinevast külakogukonna või koostöö sotsiaalkultuurilisest käsitusest.
Kütt-Eikelmannide Kuuba villas kuulis väga erineval tasemel arutlusi. Mõnikord oli vestlus ilmselt ebatõsine ja naljandite aineline. Vanemohvitser Kütt kõneles, kuidas bolševikud Moskvast leidsid ustavaid infiltreerujaid ja vastuluurelisi provokaatoreid. Tsõganitel polnud luures mingit mainet. Aga ühel teisel vähemusel oli. Tšuhoonetsitel on slaavlaste stereotüüpses vaates blondid juuksed ja heledad silmad. Kasvu kohta märkusi pole. Ei, neid sobivaid agente, mis iganes mõjutus- või uurimistegevuseks, ei värvatud-leitud Peipsi läänekalda vanausulistest ega ka mitte Vaiwara poolt, vaid vanemohvitseri teada sobisid selleks kõige paremini Petserimaa elanikud – nii Petseri venelased kui ka setud niivõrd kui eesti keelt talutavalt kõnelesid, seda enam et maarahvas enne 1960.aastaid markeeris ennast püsivalt piirkondlike murrakutega. Enamgi, võimetus murrakut välja mängida oli lausa alus kahtlasesse nimekirja sattuda! Iga eestlane I Eesti vabariigi ajast pidi ette näitama nii normeeritud kirjakeele tundmist kui ka piirkondlikku murde-murraku operatiivkasutust. Ja tõepoolest, ka antropoloogilised kaartid kinnitavad sellist lähenemist. Ehkki Petserimaa oli tihedamalt asustatud kui Eesti keskelt läbi ruutkilomeetri peale, siis olid nad heledasilmsemad ja heledajuukselisemad kui põhjapoolsemad kihelkonnad. Kuna sootuks eksitavat stereotüüpi pakkus põline mulgimaalane – pigem pikemad, ent tumedasilmsed ja mustajuukselised. Lääne-saarlased olid pikad aga tumedamad, kuna kõik korraga – pikkus, heledad silmad heledate juustega – oli just muhumaalaste päristunnused. Setude ja Petseri-meeste nõrk koht oli kasv. Blondid küll, ent lühemad kui keskmised eestlased. Ka vanemohvitser Kütt oli seal gastroleerimas käinud ja oskas lisada sellele veel peenemaid tunnustekomplekte! Ent need on juba teiste juttude naljad!
Varsinais-Suomi (“Egentliga Finland”) ehk Päris-Soome asub nüüdse Soome Vabariigi läänerannikul, mis ajalooliselt üheselt viitab, kes suioonid olid ja kus ajalooliselt nende tuumikala asetses. Päris-Eesti ehk Estonia propria asus 17.-18.sajandi Liivi sõja järgses representatsioonis Võrtsjärve ja Liivi lahe vahel, kuhu ajalooliselt asetatakse Saccala ja Metsepole maakonnad. Viimast peetakse liivlaste ribaks Pärnuni, seetõttu pakub mõnevõrra väljakutset pärnumaalaste omanimetus junlane, mis kõlalt suhestub nii Hunnu kui Yunan sõnadega – viimast kasutasid Kesk-Aasia ehk Vana-Sküütia rahvad kreeklaste jaoks! Peale Greece-Kreeka (Kirikia etc) sõna modifitseeritakse Ellada sõna (nt Yelenistan).
Mulgimaa eristub muust eesti rahvastikust tumedama pigmendiga – kasv pole kõige pikem, ent kindlasti tumesilmne ja mustajuukseline. Seda on peetud hilisemaks Poola suurriigi horvaatidest moodustatud garnisonide mõjuks. Lähem vaade eesti külakogukondade sotsiaalajaloole siiski välistab sellised käigud. Arvestades mulkluse moodustumist väga viljakale pinnale ja aianduslembust, siis kui üldse, on mulgid vähemalt tinglikult Eesti gelonid, kui ka keegi näitab et neil kreeka või Musta mere geene otseselt pole. Herodotos, mäletavasti, eraldas vudiine paikseteks tumedateks ja nomaadlevateks heledatekas (punajuukselisteks). Esimesed tegelesid aiandusega, sõid leiba ja nad tegelasid ka linnaliste nähtustega nagu kauplemine-religioon jmt.
Arheoloogiale jääb muidugi viimane sõna selles, millistes Eesti piirkondade esimestena aiandust hakati kultiveerima ja mitte pelgalt 19.sajandi valgustuse ja päriseksostmiste tulemusel.
Kolm aastat tagasi pakkusin lineaarsete häälikumuutuste ehk fonofiilse prisma ehk ka võrkprojektsiooni kõrvale erisuhete representeerimiseks fonofiilset (φφ) ikosaeedrit. Näidet kohe ei pakkunud ja võhikutele võiski see näida ülepakkumisena. Kreeka th>f muutus idaslaavi või Sküütia ph=f, mida tunnustavad muuhulgas Volgasoome keeled: Athena ehk Αθήνα on vene Афины ja Θωμάς on Фома.
Millised on teie kõige nõmedamad kehalise kasvatuse tunnid olnud? Internetis leidub palju klippe, kuidas kungfu-mehed, isegi väga vanade paberitega koolkondadest, ja kata-karate koolkonnad inglise poksijatelt ja savate (prantsuse poks=kickpoks) meestelt lootusetult kere peale saavad. Kyokushinkaikan-koolkond on erand, ent nad ei löö kätega pähe ja treening-võistlusprogramm on vähestele jõukohane. Ma üritasin keskkooli ajal sellega tegeleda, ent sellega läks nii nagu hiljem raskekaallasena judoga – raske oli leida sparringpartnereid! Kergeid mehi leidus küll, ent neil oli raske maadelda 110kg atleediga, kelle käsivarre ümbermõõt lähenes 50 cm! Ja mina erinevalt Tsõganovist steroide pole kunagi saanud, ehk ka 50.eluaastale lähenedes mul nn tippdopingusportlastele omaseid rindu või rippuvaid tisse pole. Enamgi, ma saan neid ju veel juurde võtta!!!
Lihtsam oli mittekontaktset karated teha. Nii ma treenisin paar aastat kaks korda päevas – judotrenn ja siis karate. Osalesin 1990.aasta Tartu gümnaasiuminoorte absoluutkaalu karateturniiril ja mulle rehkendati finaalis kaotus, sest vastane kukkus kaks korda minu keskmisest yoko-gerist testiikulitesse valugrimassides saalipõrandale. Kas ma kompromiteerisin noorte judo raskekaalu selle kaheldava allajäämisega? Mulle endale see küll tundus nii. UFC reeglitega polnuks mul kindlasti selles linnas mingit konkurentsi. (Kui keegi tahab vaielda, siis andku endast märku, milliste tehnikate kombinatsioonina oleks ta mu alistanud, kui maadluses mulle ju kindlasti alla jäänuks ja teiselt poolt poleks suutnud vältida võimsaid jalalööke?)
2000.aastal alustasin ma Põhja-Euroopa keskmisele mehetüübile jõukohase võitluskunsti väljatöötamist. Ei, mitte oma stiil, vaid neile samadele jätkusuutlikele kontaktspordipraktikatele tuginev. Ühelt poolt judo ehk jakimaadlus vanade jujitsu implikatsioonidega, teiselt poolt vana ja uus savate, mis arvestab europiidse füsioloogiaga ning veel enam klapib Euroopa naiste plastiliste puusade-jalgadega. Vana jujitsu tähendas selles plaanis ka katkise kontrolli arendamist. Sportlik judo on väga õilis – ta tahab heita vastaseid puhtalt seljale jne. Enesekaitse või lahingolukorras, seevastu, võib piisata sumolikust pea eest ehk näoli sillutisele tõmbamisest etc. (See on eriti mugav raskekaallastele endast kergemate meeste mänglevaks lõhkumiseks.
Posted by studiacartesianaestonica 
Studia Cartesiana Estonica 