1001 Stirlitzit (785): K Õ I G E S U U R E M V A R U M E E S

Blondiin Kristiina seisis ülariieteta Laia tänava vana maja koridoris, mille põrandalaudadest kostuvat heli olid kunagi kaunistanud Salme Eikelmanni sammud ja asus lehitsema KGB-korjatud nn salastatud materjale. Kas küsis ta ka raha enda teguviisi eest? Mind oli hoiatatud, et väikesel toakesel on olnud erakorralisi tarvitajaid: leiduvat sõbrannasid, kelle koduseinte vahel polevat alati turvaline viibida, kellel raske käega mees, kellel ema uue kavaleriga probleem etc. Kristiina juhtum oli VIST see viimane. “Ära pane tuld põlema!” kõlas palve, kui olin koridorikäimla ust kulutanud keset pimedat aega pigem suvepoolsetel aegadel. “Lase mul natuke magada!” jätkas mulle mittetuttav hääl. Tema kuju nägemisel polnud siiski ka mitte hämaras võimalik naine-tuli-koju stsenaariumina eksida. Ma kavatsesin kohe üleriided selga tõmmata ja minema tõmmata. “Krt küll!” mõtlesin ma, “vaeseke on vist peksa saanud, et ei taha oma nägugi näidata!, aga kuidas ma oma üleriided ja asjad nüüd üles leian!” Kas ta palus mind tema undki veel voodiveerele valvama jäädagi!? Ma ei näinud pimedas oma tooligi ja jäin sinna abitult voodiveerele istuma, üritades käsikaudu asju leida.

Järsku ajas end perevägivallaohver kiiresti püsti ja üllatas mind etteheitega “oleksid kohe pidanud minust haarama, mitte vahtima jääma!” “Miks sa seda arvasid?” küsisin jahmunult. Ja siis sisimas aimasin, et see peab jällegi olema järjekordne tsõganinali, kui krabamine naisevõtmiseni minemist tähendab. Ma teadsin Ülle Karakulko kaudu, et eesti tsõganid on kohati liiga valgedki omadena mujal diasporaas omaksvõtmiseks, loevad kõik esivanemad voorude viisi ettepoole ehk kellel neid võrdluses on enam, see on “õigem tsõgan” ja peab hõimulistes varajagamistes eelise saama. Ent miks nad mängima tulid sinna, kus oli ka minu vanematele naissugulastele liiga tehtud nõukogude ajal, kuivõrd siiski ju pidi saama ilmselgeks, et ka minu eesti perekonnas pole tilkagi progressiivsust ehk ma olin Artur Tsõganovi-taoliste valgustatud tšekismipoegade jaoks itaallane, “puhas itaalia fašism”.

Kas blondiin Kristiinat üllatas, et minu itaalia vanemaid oli nõukogude tšekistide laskemoon tabanud ja seetõttu pidin ma ootama enda kompensatsiooni Eesti territooriumil, kui asi neile hapuks läks. Selle asemel kuulsid asjaosalised hoopis vana legendi “tapetud vene isast” ehk Harri-Eidurist, kelle aadressile “Parnamäele” Artur Ilja juures Moskvas elades kirju saatis. Ei ole ühtegi dokumenti, et keegi neist inimestest kunagi minuga sugulusseoses olnud oleks. Ainult ülbed KGB seersant Kalde rollid. Tsõganitel olevat siiski ka varem rollide pidamisega probleeme olnud, sest Brežnevi tsõganite hulgast valitud vale tahtis ka pärast suurmehe lahkumist tema perekonna vara vahetevahel nagu nook edasi kasutada. Harri pani siis blondiini emakese juurest minema, kui 1982.aastal oli Kristiina algkoolis topeltvanemarollis vahele jäänud. Kas nimetati Eidurit siis lausa pedofiiliks? Fantaseerin nüüd milline oli Riinukese ja Kristiina kohtumine papakese juures Viljandi rajoonis. Nõukogude riigis kuulusid ju kõik krundid tsõganitele, eks ole!

Kristiina ei teadnud meestest midagi, olgu see siiski tema kaitseks ära mainitud siin. Ta arvas siiralt, et “Ardur” on kõige kõvem Tartu noorsportlane, kuna Võrus kvalifitseerus selleks “Oda-Andrus”. Lausa nii, et igas asjas Tsõganovil kõige suurem varu on! Võimalus varastada pole varu. Ülle-Harri-Artur ja rahvamaleva instruktor on palja persega mudanäkluse esindajad, kes siiani ei taipa võõrriikide kodanike laste pantvangivõtmisest johtuvaid konsekventse nende hõimlaste jaoks. Ardur käis 80.aastate alguses Tähtvere hallis täiskasvanud mehena 13-aastaste poistega maadlemas kolmekordse steroididoosiga – normaalse mehe kaal olevat 50 kg ja kuna tema oli 145kg, siis pidas ta õigeks tripeldamist.

Minul mitte lihtsalt polnud võimalik oma annust omandad kuskilt või hoida, sest rahvusvahelise lennujaama heroiin ehk kärbiku-Ülle oli korterisse kolinud lärmi tegema, vaid see oli oht riigi julgeolekule! Kuidas? Kaimu Keerak pettis mind kord väga osavalt. 1988.aastal olevat temani jõudnud teated, et kuidagi olevat minu toitu solkida saadud ja võistlustele minna alaesineva organismiga polnud mõtet. Nii pakuti mulle “õlleklaasitäis diureetikumi”, et mürkained väljuksid. Ma ei kahtlustanud sellisest puhust enne midagi kahtlast, kui hakati jõukatseid tegema, et vormi hinnata. Pandi kangi suruma. Ma ei teinud neid harjutusi enne. Minu kaal võis olla 75kg või paar kilo allapoole, hetkel ei mäleta täpsemalt. Kusjuures ma ei näinud, kui palju lisati. Vallo Piilberg oskab mind selles siiani parandada, kui palju “normijärgne nõukogude tavaline spordivitamiin” minu esinemist parandas. Ma ei usu, et see oligi tookord 140kg, ehkki kinnitati et see oli kõvasti parem peaaegu kaks korda raskemast Arturist. Seejärel, enne ma ei teinud üldsegi jõusaalis koormustreeningut toidusituatsiooni kainelt hinnates, olen ma kõik need aastad jõutrenni teinud “nõukogude vitamiinideta” ja ikkagi saanud lamades üles 200kg, mis on hea, ent arvestades Lurichi 90kg sama tulemuse saavutamisel puhtalt, tõepoolest mittemidagi enneolematut Tartus. Ent sellest ei tea tsõgani-blondiin midagi, ta ei tea ei sportlastest ega meestest midagi! Kindlasti ei suutnud 120+kg doosi-Artur 120kilogi üles suruda 1985.aastal! 1991.aasta kevadel, kui olin kuid raamatukogus istunud ja Eesti gümnaasiumite ajaloo-olümpiaadilt auhinnalise koha skoorinud, tuli Ardur jälle superdoosiga mind pausi järel üllatama. Tema doos olnud seitsmekordne selleks, et mind napilt 80-kilost jälle kottida oma 145kg, ent minutilise maadluse järel kukkus kaks korda selja peale ja siis ei ilmunud enam tatamile. Tal oli tookord ka setu tola kaasas, kelle Pihkva tšempionioreool minu käte vahel sama kindlalt kaheminutilise maadluse järel sulas.

Romero tähendab eesti keeles roomlane! Rooma linna nimel pole tsõganite roma-sõnaga midagi ühist.

Artur oli kokkuvõttes üks kõige viletsam Tähtvere halli vahel kukkumistega kuulsaks tegev pseudosportlane, kellel oli kuulsus riietusruumijuttudes vaid doosiga kõvaks aetud liikmega vaheldumisi anuse ja vagina torkimisel. Milline kehaosa kõva neis juttudes olema pidi, see jäigi selgusetuks.

Et maailmast mingit pealiskaudset piltigi omandada, selleks piisab väikesest “AjaO” teatmikust. Ma olen siiski pettunud, et toona ei jõudnud kõikide osapoolteni arusaam, kui õhuke on jää, millel rahu Eestis püsib.

1001 Stirlitzit (784): “Igor tegi mulle haiget!” kuiglõs Margit Komsomoli tänava poolt Mitšurini tänavale minnes

Lugesin Igor Maksimov-Maasiku elulooraamatu, mis on seda väga tinglikult, lõpuks läbi. 200 lehekülje läbilugemine võtab ajaloolastel tavaliselt päev või poolteist, ent see taies oli sama vilets nagu mõni nõukogude-aegne kantseliidist kubisev propaganda väljaanne, nii et suure enese-sundimisega ikka lugesin asja läbi ja üle. Kui juba lugejaid petta, siis võinuks teha seda Tolstoi kõrge stiili kombel, mitte proletoidset sülge või tatti kleepida A4 lehekülgedele – võib ainult ette kujutada keeletoimetaja ahastust, kui ta pidi ilmselt alaesineva asju pritseid arusaadavasse eesti keelde tagasi tooma. (Ma tean, et ta seda salgab, ent täiesti asjata, sest ka lisa tuleb ju sellega koos!) Parmatuhha-sõna võib olla käibel Suur Setustanis, ent see ei ole eestikeelne sõna. Köörmik seevastu on seda. Kui meil asjad oleks alati meeles nii nagu peab, siis ilmselt ei tuleks kellelgi kahetseda sõpradele osaks saanud kahju. Igor ei olnud pehme poeet noorte naistega suhtlemisel. Ronis teismelistele tüdrukutele keskkooli ajal vägisi peale Full Mount’is ja nõudis suhu võtmist (“armastuse kõrgem vorm” tema pruugis seda tähendaski), olin kord juures aga ei saanud talle tappa anda, sest käsivars oli täpselt nii kleenuke nagu Hollywoodi filmi Babylon finaalis. See on minu selg seal minu sünnimärkidega.

Teises olukorras liibus aga trummar-Tartsi külje ligi ja mahedalt õiendas, et kust tema homo-värk teada on, kui Tarmo nende revolutsioonilisest meeleolust pole teateid jaganud! Nii et tõesti oli mõlemat – nii urod kui homo!

Wormsi Enn ei viibinud tookord Igoriga sugugi Vormsil vaid ühe Lääne-Eesti (teised tahavad seda siiski mitte Ranna-Rootsi poolseks vaid Põhja-Eestiks nimetada) mändidealuse majutusasutuse maanteeäärsel krundil ja istmik paljastati kooliõpetajatele-teadlastele, kes tulid inimõiguste seminari pidamiselt. Nagu juhus – jaah – olin isegi seal, eks ole! Ja Onu Kalde oli kaa! Kuskil! Muideks just Igori hea tuttav, ehk KGB-onu, oligi see, kes organiseeris Trummar-Tartsile selle Pärnu ranna homomatka. Tuli oma seadusliku abikaasa Ülle juurde ilma luba küsimata Eikelmannide käest ja kasutas selleks telefoni, mille eest maksis Insener (Meeme Karolin). KGB-l ei olnud palju ressursse, ring oli kitsas, tuli ju kellegi seljas kogu aeg elada! KGB-onu tundis ka Linnarit väga lähedaselt. Ringles jutt, et see Himmleri tsüaniidilaip, mis oli 54-aastase mitte 44-aastase SS-marssali välimusega, oli tema vanaonu kui mitte -isa olnud!

Ta ei räägi tõtt suhetest blondiin Kristiinaga. Minu arvates tehti talle tookord lausa TÜ raamatukogu piirides selle pettuse ja tülitamise pärast perse! Mul on piinlik seletada millise skeemiga tahtis ta tookord intiimsust välja petta, tal oli kindlasti ükskõik nii Salme Eikelmanni saatusest kui ka neist poole tuhandest filmist, mida ka siinkirjutaja aitas kavandada 80.aastatel Tartus. Eriti raamatu finaalpeatükid on tüütud ja sama kahtlase alltekstiga. Mina tean kindlasti, et teel Kesk-Eestisse Emmanuelle’i juurde helistas Kalde perekonnaliige neile selle patrulli teele ette, sest kartsid vendade vägivalda suhteskeemi sissemeelitatud naise suhtes. Igor ei saanud naisi kunagi ilma emakese eeskosteta ja neil näkkidel kippus olema ka seetõttu tsõgani taust. Hiie Kivikett on seevastu Roll KGB vaimus, mille piirid olevat Paide perioodil ette mänginud Tõnu Kalvet. Seejärel passinud seal erinevad blondeeritud juustega neidised, üks neist oli Vormis Ennu veresugulane. Loomulikult võin ma ka eksida! Selle loo enn’ust kirjutaski minu hinnangul Kalvet ise nagu ka Fantomas-brigaadi seiklused. Ainese selleks võttis ta Eikelmannide korteri lõunapoolse toa pealtkuulamise lindistustest. Vanja, sa olid ikkagi minust lihtsameelsem! Kas Adolf Turkin oli katoliiklane nagu olen mina ja minu vanemad? Ja just seetõttu pakub sulle äratundmist aga ka hoiatust eluteel film Belfast?! Mõtle sellele!

Vaimustus Rabarock’ist ja Arnold Oksmaast vaid kinnitab, et teda pornograafiks nimetamisega talle liiga teha pole võimalik.

Lõpuks teises mälestusi sisaldavas tükis, mis pealkirjana (Dekameron) ilmselt itaalia keelemälestisi kusida üritab, leiab koolipoiste tehtud viilimistunni tõlkelauluteksti: 1987.aastal tekkis õppetöö organiseerijatel moodne eksperimentaalne meeleolu, lauad lükati kokku ja nagu hiljem nn workshop’i-ajastu mullis erinevate paralleelide ühisüritusena töörühmades tehti inglise keele tunniks eraldatud aega parajaks. Sinisel poolel vormistasid C-klassi õpilased õppepingutusi, kuna üks B-klassi molkus kirjutas sinna n-sõna korduvalt, selleks et asi liiga hea ei paistaks. Pärast seda ma soovitasin teistel mitte omaks võtta töötulemust. Kuidas see leht KGB-onu kätte sattus on suur küsimus, sest ta oli juba siis pelgalt rahvamaleva instruktor. Selle mitte-mäletamiseks peaks asjaosalistel olema raskemat sorti ajutrauma kui mitte keemiline pilveke mälestuste kohal.

1001 Stirlitzit (783): R O S A N E

Ega Onu Yon-Yon ka läbinisti lihtsameelne polnud! Kas me käisime 1976.aastal ka Londonis või SEE oli aasta hiljem, igatahes nähtav ei veennud, et Õhtumaade artiste vanuiga igal juhul turvaline pensionipõlv tervitama pidi hakkama. Parem on siiski kuskilt alustada, protsessi käigus mälu paraneb. Keegi tutvustas ennast Elton John’ina, mis oli kahtlane, sest Suzdal-Moskoovia vanas metsakreeklastest inspireeritud keeles (vt Herodotost gelonite osas), kasutati elton-sõna matrooni või lesknaise tähenduses (kui reverteerida esisilpi, siis el+ton>leton/lady). Et see kreeka vanem pruuk oli keset volgasoomlasi kinnitab käe jaoks kasutatud vorm. Ma olin juba rohkelt näinud erinevas vanuses ja vormis USA venelasi, kusjuures Eestist läinud paistsid hakkama saamise poolest enam silma, mis ei tähenda, et Onu YonYon nende allakäimise pärast teinekord pisaraid ei pidanud valama, kui oli uuesti tere tulnud ütlema. Paistis, et vene inimesed ei suuda moodsas ilmas peale keele omandada mingit moodsat-tehnilist eriala? Siiski manitseti, et ka eestlaste puhul on kiire klassilangus n.ö näidustatud ilminguks muutunud. Tuleb koledalt hommikust hilisõhtuni vaeva näha ja hoolega vaadata mida jooki ja sööki on pandud! Keegi oli Johnile salastatud materjali jaganud. Ta pani pahaks, et ma homofoobia rööbastele võin libiseda, ilmselt teadmata, ma jõuan sellest pajatada, kuidas vene okupatsioon oli ennast Ida-Euroopa rahvastele peale surunud ja “revolutsioonilise noorsoo sepistamist” poiste vägistamissüüst pääsemise ettekäändena vikerkaarelipu vardasse tõmmanud! Et persetegemine olevat hädatarvilik Õhtumaade rahvaste pääsemiseks kapitalistide ekspluateerimisest! Kas ta heitis ette, et Läänes asi vähem dramaatiliste stsenaariumite viisi pole kulgenud? See patt on ammu ristiusu kirikussegi sööbinud! Minu meelest pole leeriskäimine individuaalselt kunagi kohustus olnud, ent vene armeed okupeeritud rahvad vältima polnud suutelised.

[SIIN OLI NALI, SEE O L I SIIN (MITTE S E A L!)!]

Pugilistica: Tyson Fury vs. Francis Ngannou läks lahkotsusega (split decision) Fury’le!

Elasin TNT-sports kanalil oodatud poksimatšile kaasa. Saudi Araabias poksiti kogu raha eest kümme raundi võimalikest ja näis, et Fury ei teinud valearvestust, et 5X5 minutit ei pruugi sobida ka 10X3 minutile vasteks. Esimeste raundide järel eksis Fury korra ja Ngannou sai lisapunkti raundi eest, kuivõrd valge tsõganikuningas käis põrandal. Ent ka esimeses raundis oli Fury juba suutnud Kameruni MMA ässa tugevalt lüüa! Õiglane või mitte, ent poks on samuti tsunfTisport(KGB ahvid emakeeleeksameid sooritada ei suuda, õppisid vaid häkkima Vova juhendamisel) ja esimese korraga krooni seal ei saada, kui just KO ei põhjusta ilmset võimetust edasi esineda. Ngannou’l oleks viga teist korda poksima minna sama mehe vastu, ka see oli sellest kohtumisest ilmne, kuigi üks kohtunik andis võidu just UFC raskekaalu tšempionile.

1001 Stirlitzit (782): K Õ I G E S T J Ä R J E K O R R A S

Ma tundsin Igor Maksimovi emakest neist samadest aegadest, kui Andrei Mironov hakkas minu saatuse vastu huvi tundma – kas teda kotiti nõukogude raudteel minu pärast, Mironovi järgitegemise pärast (sest ta lükkas fänne tagasi vabandusega, et ta on Mironovi Vale) või pidime me teineteist pahaks panemisel n.ö aitama, sest keegi oli meid mõlemaid korraga kergeks kaalunud! Igori perekonda tundis ja käis nendega läbi samuti Insener (Meeme Karolin). Ma puutusin kokku ka tema vanaema ja tõsisevõitu vennaga, kes elas sedavõrd kaasa reputatsiooniheitlustele, et siinkirjutaja erinevalt ühest talle hästituntud lihtsameelsest ei laseks filmi võtmise lubaduste pärast endale istmikuvahele teha, et olla lõpuks ilmajäämisega välja naerdud. Ka Kristiina tuli läbi ja võttis hetkeks üleriided ära!

Poisid ise olevat arvanud (ma ei kuulnud seda nende endi suust, möönan), et nende lihast-verest vanematel oli varasemalt samamoodi nagu minul läinud, mis ei tähendanud Marguse kojujäämisest haavumistunde tekkimata jäämist. See postitus on Igor Maksimovi 2010.aastal ilmunud mälestusteraamatust “Ma võtsin viina”, sest episoodiliselt olin tema Eesti tuuridele Tartus tunnistajaks. Mulle jäi neil puhkudel mulje, et ta suurema osa ajast väljaspool Eestit Venemaal elas, õppis ja teenis, sest millises statistilises variandis võisin ma teda põgusalt tundjana peaaegu iga raamatus jutustatud “lapsepõlve”-tembu tunnistajaks sattuda. Kõigepealt Fantomas-grupeeringu mitmeid tükke tunnistasin Vanja Turkini (“Raul Kivi”) sõpruskonna ettevõtmistena. Insener mainis kunagi, et Louis de Funes’i Väikest suplejat ei näidatud tema algkooli ajal Tartus (küll aga oli Elva kinos?) ja ta elas 1970.aastate alguses Venemaal. Igori kodukeemiasõjaeksperimendid kattuvad samuti üksühele sellega, mida Vanja oskas mulle neist teemadest algkooli ajal edastada ja isegi laboratoorselt õpetada. Kalda tänava osmikutüli tunnistasin ma 1980.aastal eemalt ja ka nägin oma silmaga tagauste blokeerimist konksudega. Sellest oli tegelikult vähe kasu, sest nägin õiendajat vene meest eesukse kaudu väljumas, nii et ühe kuivkäimla külastuskorral saadi kohe aimu, kuidas tagauks oli takerdatud. Samamoodi käidi seda Emajõe kaldale tõmmatud alust 1980.aastal rituaalselt mõnitamas ja asi paistis olevat isiklik, ka nägin ma Inseneri sündmuspaigaga tutvumise puhul just sama meest üle jõe Moskvitši pesemas. Mis see oli, seda öelge teie mulle! Kroonuaia ehk Komsomoli tänaval toimetas kambakesi mõnikord veel Inseneri enda poeg Tõnu. Kas Vanja sõpruskond pelgalt ahvis või rahvamaleva instruktor tegi sellisel kombel trahvi, sest Onu Bella ilukirjanduskogumik sisaldab kindlasti minu ajalooõpinguteajast vanemate või isegi juhendavate tudengite-kolleegide varaseid kirjanduslikke katsetusi. Või kuidas juhtus, et ma mõnest kirjutisest esmalt nendega seoses kuulsin!? Üks oli neist kindlasti Marek Laane.

Ka väikese Cherry’ga õnnestus mul veel enne traagilist surma kohtuda. Ma kahtlustan, et Igor ei suutnud leppida koera ettepoole tõstmiga tema tunnustusvajadusest ja jalutamaviimise ettekäändel viskas ta üle aia tänavale nii, et koerarihm takerdus aia külge ja loomakesel polnud enam mingit manööverdamisruumi veoautode liikluseks sobimatul tänavalõigul. Sellel kitsal tänaval ei olnud jalakäijate rada ja autod keerasid sinna sisse ebaproportsionaalselt suure hooga.

17.septembril 1979 sai tema vanaema raskeid põletushaavu, kui seisis köetava ruumi esikus. Insener viis mind hiljem sündmuspaigale, sest kahtlustas foul play’d. Igoril olid keemiahuvilise poisikesena ilmsed püromaanlikud kalduvused, ent tookord tundus, et armee julgeoleku huvid varapuudujääkide uurimisel olid arveteklaarimiseni viinud. Kindlasti pole koridoris seistes võimalik saada selliseid põletushaavu, kui keegi ahju kuumeneva sisu lähedale kuumenevalt paisuvat ainepakikest polnud sättinud! Perekonflikti oli ka lihtne kaela määrida, sest konservatiivse kasvatusega vabariigiaegsed inimesed pidasid naiste ihupesu proovimist justkui sõja endeks, sest III Reich’i armeeluures leidus rohkelt eksperimenteerivaid sadiste. Mina kahtlen selles variandis, et Igori nartsissism sellise ohtuseadmiseni võis minna. Ma kirjutan siin vaid asjadest, mis toona poolsosinal juttudes ette tulid.

1980.aasta paiku tutvusin ma ka mälestustes tema hea sõbrana tutvustatud trummar-Tartsiga, kes siiski Botaanikaaeda pageda ei suutnud ja tänavaääres trahvisaamisega igasuguse autoriteedi minu silmis minetas. Ma olin muidugi maru tatikas, sest tema oli ikkagi Tartu 2.keskkooli maadlustšempion kuni 67-kiloste poiste seas. Komsomoli tänava kandis leidus siiski selliseid hiromante, kes teadsid juba siis, et ühel päeval kümme aastat edasi saab minust nii Tartu koolinoorte raskekaalu kui üleüldine ehk absoluutse kaalu tšempion. Isegi nii, et alternatiivses tulevikustsenaariumis, kui ma vaid Iisraeli emigreeruks, saaks minus judomaailmameister. Nii et Tarts ei hakanud kunagi ennast väga kõva mehena tundma minu, algkooliealise ees. Minu pop- ja filmimuusika hittidest kuuldes hakkas ta seevastu raevukalt tatti pritsima! Ega ma ka eriti punnitanud, viis korda laulsin noote ette, sellest popmuusika ajaloo jaoks piisas! Ära usu!!!

See oli muideks Onu YonYon, kes kirjutas Jaama tänava õlleka ehk “Televiisori” seinale “Joodikud on lollid!” Vanemad inimesed olid tembust vaimustunud!

Ma olin ka siis kohal, kui Tuukur hüüdnimetamise vastu protestiks pliidi täis kusi! Muideks, nad pidid kõigepealt uue käimla ehitama, enne kui vana maha lammutavad!

Igor käitub Margarita Petrovnaga ülekohtuselt, sest ema nägi vaeva tema leidmisega, kuivõrd Igoril oli tekkinud homo ja urodi maine, mis seostus omakorda pedofiilidega, keda tööelu algatamiseks, et pensioniaastad jooksma hakkaks, ei tahetud lasteasutusse kergele tööle nagu pioneerilaagri kasvataja palgata.

Nähti ka vaeva, et kapten Kabõlkin ei saaks oma tahtmist, kuivõrd pidas pederastiks nimetamist oma au teotamiseks. Kuidas ta selles kirjutisest teada sai, seda mina ei tea. See ei olnud kindlasti Igor, kes käis Klaipedas läti litsidega tutvust tegemas. Kus keegi käis ja keda tegi – sellest oli alaliselt kuulda KGB seersant Kalde juures!

Narva rahvateatrisse organiseerimise eest kostis Andrei Mironov isiklikult. Kui normaalne vene mužik käis Vova kombel suguakte piilumas, siis Andrei sai samasuguse naudingu eesriide tagant teatriadeptide vaimustust jälgides.

JÄRGNEB

1001 Stirlitzit (781): U L A M I I S I

Ma läksin eesti kooli 1981.aasta sügisel Tartus. Kuigi keegi mäletab seda aasta hilisemana, siis kolmandas klassis tehti matemaatikaprogrammis väike vahepõige ja geomeetria-algebra aluste asemel näidati arvutiklassi monitoridega. Ma kõnelen eesti üldharidusprogrammist enne koolireformi, mis nihutas keskkooli alguse 10.klassi ja ühe aasta jooksul tegi 8-aastase põhikoolikursuse lõpetajatest 9.klassis studeerijad. Tundsin ennast arvutusmasinatega algusest peale pigem mugavalt, ent erinevate komputatsioonivalemite tutvustamisest mindi suhteliselt kiiresti edasi kooditegemise aluste tutvustamiseni. Kiire internet oli sellest ajast siiski veel kahe kümnendi kaugusel vähemalt ja netisisendita personaalarvutite kasutamine vaid tekstiredaktoritena mattis selle matemaatikakursuse osa aastateks aju kaugematesse soppidesse. Koodikompetentsuse pöördtegevus on seevastu häkkimine. Ehk parafraseerides Descartes’i – mis on ühes suhtes tegevus, see on teises suhtes samaaegselt osakssaamine!

Siiski polnud nõukogude Eestis häkkimise justifikatsioon unustatud asjade tagasisaamine kõvakettalt või kooditegemise evolutsioneerimine. US mereväeluure serveritest väljasirutunud internetist progresseerunud hoopis arusaamine, et koodilahtivõtmine on inimlik õigus, mitte kuritegu! Nii kuulsin neid selgitusi mina.

Lastele õpetati arvusekventside produtseerimist, mis vähemalt tekitavad ajavõidu kui mitte pole avanematud ajatuspingitamistes. Mida pikem ja ettearvamatum sekvents, seda parem, kui ainult see oleks käepärane igapäevaseks kasutamiseks! Teisena tuli ette nn klaviatuurisüsteemide erimärkide kasutamine. Eesti õ oli kõva sõna, sest toona oli see kauge tulevik, et iga Microsofti programmiga automaatselt kaasnesid kümned keelepaketid. Parooli või kooditegemisel oli lubatud klaviatuuri muuta. Mida suurem oli iga järgpositsiooni varieerivus sekventsides, seda parem. Ehk teistpidi õpetati vältima lihtsameelsete Ardurite, kes käisid kapist õigeid paroole alaliselt laenamas, aritmeetilist ebakomptentsust, et heade koodiridade liitmisel või lahutamisel saadakse ettearvatav kas ühtede-rikkalik või statistiliselt viie arvuga varieeruv sekvents.

Kõigepealt häkkisime pikemaid arvuridasid, seejärel lasti klassikaaslasi üksteist kiusama, et kes suudab etteantud ühikute piires (mitte pikemalt) ajaliselt kauem vastupidava koodirea produtseerida. Mul hakkas kohe hästi minema. Lõpuks lubati klaviatuure vahetada ja erimärke kasutada. Ehkki ma olin juba alguses kõige edukamate nn ajaviitjate killas, siis harjutamise edenedes vaid mina ainsana suutsin lõpuks produtseerida kasutada lubatud klaviatuuride raames kõigi klassikaaslaste jaoks lahti häkkimatu parooli. C-klassiga oli kaasa tulnud minu mäletamist mööda natuke vanem tüdruk, kes polnud 1981.aastal koos teistega alustanud. Ma ei suuda isegi tema näojooni hetkel meelde tuletada. Ka tema loomingu ees jäädi toppama, ent ta tegi sohki, sest kasutas klaviatuurivarianti, mida polnud lubatud tööriistade sekka algselt lubatud. Kodavere murraku-ilmingutega kursuse läbiviija (?) siiski ei lasknud minu hirmul, et kas ma liiga head koodi ei teinud realiseeruda ja soovitas kasutatud võtte enda teada jätta. Konkurendil oli ka vanem naissugulane millegipärast kaasas, kelle ülesanne oli seega nurjata minu väike võit. Minge peretsi Ida-Ukrainasse, võtke nüüd kätest kinni ja laulge, kui te venelastega mestis polnud!

Kas tal oli teateid ka tulevikust, müstilisest kui mitte salastatud ajakõverast ehk nn tähelaevast Helikon? 2014.aasta Rooma loogikakongressi ajal professor Jean-Yves Béziau tegi mulle märkuse, et peaksin samuti prantsuse klaviatuurile üle minema. Ma siiski soovin ühel päeval sünnijärgsele kodumaale tagasi asuda ja arvestades neid raskusi, mida lapsepõlvest saadik, kui vanematele korduvalt kuule sirutati, olen kogenud, kui seejärel isegi igasuguste tundmatute litside külje all sebimise alusel minust kas tundmatute luure-kui mitte terroriorganisatsiooni või mafioossete sidemetega suguvõsa l i i g e t proovitakse insinueerida, siis olen eelistanud mitte väga varjata tegevuste põhisisu, milleks on akadeemilised ambitsioonid. See on vabandus. Selle märgisüsteemi kasutamisega käib kaasas legend, et prantsuse vabariik on pärast II maailmasõda sedavõrd iseseisev laskmaks ennast survestada välisriikide ametkondadel koodimurdmistel abi saamiseks. Bürokraatlike meetmetega, mis nõuavad igalt puhult avaldus ja juriidilist justifikatsiooni, tehakse ebamugavaks jälitamatult enda kodanike tagant äri- ja ametisaladuste varastamist! Sellegipoolest näitas arvutikursuse läbiviija meile kavalat võtet, mida kasutas “keegi Rainer” – neil olnud mingi koodirea leht, mille puhul ei suutnud mõista sümboli erikuju ja konteksti. Teisisõnu käidi “kellegi Raineri” juures sorimas ja vargil, mida angloameerika õiguses trespassing’uks nimetatakse. Ärge seda USA-s ega mujal anglo-ameerika õiguse tsoonis tehke, sest seal on loata sisenejaid õigus EW ohvitseride kindla käega maha lasta! Siis teatas ta, et ukrainakeelne klaviatuur peatanud aastateks mingisuguse koodirea häkkimise, mis tähendas, et kõigi programmide tagauks sisaldab ekraanitõmmiste tegemist väikesest parooliaknast. Tuli ka välja, et kõik nõukogude-sõbralikud riigid, rääkimata liiduvabariikidest, tegid innukat koostööd raskete ridade lahtimuukimisel. Ärge kasutage ei leedu, armeenia ega India rahvaste klaviatuure. Küll aga olnud abi nendest rahvastest, kus CIA oskas nõukogude sõjaväeluure provokaatoritele This Magic Moment-lugu ette mängida.

Seda teadis ENSV-s 1984.aasta seisuga iga kooli ilmuda viitsiv laps!

1001 Stirlitzit (780): T I N U N G

Ma olen 1987.aasta VI noorte laulu- ja tantsupidu tahtnud alati aasta hilisemaks nihutada, sest millegipärast arvasin ennast juba jakimaadlustreeningutega koormanud olevat. Erinevalt eelnevatest kordadest ei pidanud ma laulma III häälterühma poistekooris vaid puhusin Väägvere meeste vägeval eeskujul pilli! Reede keskpäeval akadeemilisel veerandtunnil 3.juulil pidi algama rongkäik, ent see viibis mingil põhjusel ja selle pika marsi käigus kahetsesid nii mõnedki, kes pidid võrdselt mängima ja marssima, et polnud häälterühmades kerge seljakotiga, kus pudel mineraalvett ja väike singivõileib, tulnud suvist Harju jõukusekantsi visiteerima. Selle asemel veel tassi rasket pilli ühes nootidega! Keegi orkestri vanematest poistest arvas, et see marss oli lausa 10km olnud. Mul siiski ka natuke vedas, et ma tuuba või trummipoiss polnud.

Järgmisel kenal laupäevahommikul oli kavas samuti vara jalul olla, minu mäletamist mööda 5:00 ärkamise järel pidi 6:00 ajaks orkester tervituslooks hotell Viru akende all ülesrivistatud olema. Ma pole enam kindel, kas esimene lugu oli ära mängitud ja teine kohustust täitma tulnud kollektiiv jätkas eemal, kui loppis näoga võrdselt nii Onu Ülo kui ka rahvamaleva instruktori juhendatav Margit Sutrop väljus hotellist nii, et ta meie suunas diagonaalselt platsi ületama pidi. Trummitüdrukud Tiia ja Pille (nimed muudetud) lõid häbelikult pilgud maha, vanemad õppurkolleegid hakkasid häbematult mugisema ja pärast seda, kui minu suunas tervitus hommikusse sirutati ei tahtnud tulevane fotomaja pidaja enam üldsegi minuga suhelda. Ka teised kõõritasid. “Kas keegi pilti ka tegi?” tundis dirigent huvi mõne minuti pärast.

Insomnia: Heart of Stone (2023)

Elval on jälle põhjust rõõmustada, ehkki pole ühtegi, isegi mitte pornot näitavat, kino jäänud, kus läbilöömistele ühiselt kaasa elada! 1976.aastal oli Vanessa Suure Rolli ootuses üle Suure Lombi lennanud ja abisaanud pornosetud arutasid tähtsalt odavsööklate nurkades, kas selline asi nagu Harta-nimeline globaalne luurepensionäride organisatsioon eksisteerib, mida peavad kartma nii CIA kui ka GRU koos nende saabastelt KGB-sitalakkujatega. Ka selle filmi kava oli Eestis 35 aastat tagasi. Kui poleks uurinud, mida ma nägin, siis isegi ei märgiks seda spioonidraamat ära. Luurerühmad töötavad üsnagi tihti varuga, mis seisneb ka prioriteetsuses, ehk mõnede inimeste oskused on nii unikaalsed, et neid ei lubata alati välitööle, kus nad märgatavaks võiksid saada. Mitte et leidub põhimõtteline insenerid ja kaablimehed eristus. Võõrleegionis pole sellist eriala nagu commandos, küll aga lingvist ja medbrat, näide, mis peaks märgistama eriteenistustele omast süsteemiloogikat. Mille kallal võiks norida on osatäitjate tüübivalik. MI on sõjaväeluure ja nad on tihti Sandhursti läbinud eeldusena – see paistab ka viisist, kuidas nad kohvitopsi hoiavad välja! Jah, ma olen parandamatu!

1001 Stirlitzit (779): Ä R Ä D Ö

Prostituutidest ja lõbuasutustest kui kriminaliteedi ja sotsiaalhälbelise käitumise kasvulavadest riigikodanike, kes huvi korral ju saavad ise neid leida, eemalehoidmine või distantsiloomine, on isikupuutumatuse õigusse kuuluv ja selle järgmise nõudmine riigiametnikelt ei tohiks olla omaette dispuudinumber 21.sajandil. Siiski nõukogude komsomol on tekitanud katkujälje ühiskondades ja neid ilminguid ei kiirustata samal põhjusel lappima või pagendama. Riiklus Eestis järgib selles plaanis ENSV madalat profiili nende päevadeni. Mittekuskil Hollandis pole professionaalsed prostituudid kirikuõpetajad või eetikaprofessorid – sellel pole liberaalsuse ega demokraatiga midagi ühist. Või on?!? See oli isegi antiigi paganlikes ja rahakesksetes ühiskondades korruptsiooni groteskseim ilming. On igati õigustatud ootus, et tudeng ei pea uurima kaasõppurite tausta, kas nad prostitutsiooniga ei tegele ja nendega õppeasutuste ühisruumides sotsialiseerumine ei pruugi tema teenuste kasutajale varivarjandina paista. Sama kehtib majutusasutuste kohta, kus seaduserikkumine ei seisneks mitte ainult prostitutsiooni proovijate lettilaskmistes (mida signaliseerivad vahelejäämised kriminaalregistris ja pornotegemine) vaid üldse mistahes töökohustuste andmises majutusasutuste sees. Me peame ju olema alati nii kenad kõiges, mida tunnistame – kui me pole oma silmaga näinud, et tuntud 40-aastane Punapää poole nooremate ette püksata tantsima läheb, siis pole seda samahästi kui olnud, või et jutt ühikaköögis 50 euro taide-eest noormehi reas suuga lahti tõmmata on vaid kadedate naiskonkurentide isiklikud rünnakud ja malbe vaimukangelanna tegelikult abi vajab!

1001 Stirlitzit (778): J Õ P S M A

Ебать-sõna ei ole eesti noorsoole enam väga tuttav sõna, seetõttu ma manitsen seda murdesõna mitte väga jäljendama. Nõukogude Eesti pornovaimustusest võiks samamoodi kokku tuhatkond postitust komponeerida, kui pikemalt raatsiks vaid järele mõelda ja aega nii vähesisuka teema jaoks raisata oleks, ent juba hetkelgi olemasolevatest tõmmistest on blogi meediablokk saanud liiga suure koormuse, seetõttu tuleb lugejal kokkuhoidliku stiiliga ka edaspidi arvestada. Inimkaubandus ja KGB-organiseeritud kuritegelikud sündikaadid on olulised valukohad igal pool Ida-Euroopas, ent naeru ja vilega ainuüksi siin rahvamaleva instruktorite vastu rohtu ei leia!

Ma pöördun hetkeks tagasi 1976.aasta USA-sse, kui porno-Kalevil tuli suurlinna tänaval keset päeva leppida raske keretäiega ja vaid tulirelva kasutus teda ambulatoorsele ravile võimaldas toimetada. Kes organiseeris talle kallaletungi? Räägiti nii üht kui teist, ent kahtlusevari hakkas kogunema tülile pornofilmi peaosatäitja rollile, mis oli eelnevalt kokku lepitud, ent kuivõrd mõned ilmakuulsused olid vabanenud, siis olevat hetkeks tekkinud kiusatus teha suurem samm eelplaneeritust! Kuuliandmine nõnda väheprestiižika ametiühingu turvalise kogunemise nimel levis kulutulena ja mõnest eesti laskurist sai nädalaks kõige populaarsem-oodatud parimate lõbustusasutuste aukülaline. Asjaosaline ise oli seevastu suurtes raskustes mõne õigusliku detailiga ja palus vastuteeneid ametiühingult, et politseiorganisatsioon töötaks nagu määritud masin. Kohe tekkis suures “meie-“vaimustuses tõrge ja ilmnes ka, et aju olemasolul ei pidanud ükski kena tüdruk pikalt tänavale jääma. Vähemalt ühel juhtumil kindlasti jäi tüdruk tsirkusetuurist maha, sest politseiametnik oli keskikka sisenemas ja ei vajanud elujäägiks enamat kenast õhtusest ajaviitest. Ent leidus väga kummaline tänaval-aeleja tüüp 70.aastate USA ööelus, kes põhimõtteliselt teene mõistes ei orienteerunud. Nemad tasuta ei teinud. Teiseks, kui ka olid saanud teene, et jõumehed ahistaja või persekepis võlgujääjat kas rahaliselt või muidu trahvisid, siis muutusid teenistuse lisa kiuste aina ambitsioonikamateks. Keegi napilt 18-aastane loppis daamike tuli ja õiendas, et klient tegi talle perse ja läks veel sellest tema töölokaali teatama – on vaja kuuli anda! Olgu kinnitatud, et see ei olnud erandlik ja ainuke omataoline juhtumus, nii et kohe taibata, kui keeruline on sellisesse business’i episoodina sekkudes endisel viisil edasi toimetada põhitegevusel, mis pole tüdrukute turvamine ööelus. Kui kaebus analiste trahvida tagasi lükati, siis ähvardas üks poolearuline politseisse kaebama minna, mille peale terve seltskond ohjeldamatult naerma puhkes – see veel puudus, et tõestada kellele sellise olukorras lihtsam on fataalset kahju teha! Minule 3-aastasele näitas see, kui puudulik oli lõbu-tegevusala keskmine arusaam aust, või pigem kuidas alkohol ja raviainete kuritarvitamine langetab mõtlemisvõime aastase lapse tasemele. Lõbutüdrukute seas on madal intelligentsus vägagi normiks ja nad kalduvad elama haiglaslikust nartsissismist ergutatud fantaasiapiltides ilma igasuguse arusaamiseta, mis on oskustöö, ja mis pelgalt soltsiaalparasitism.