Ma panin tähele, et Bruno Möldri kutsutuse märkimine Kadriorgu oli tekitanud suure huvi. Selle asemel, et häbimärki laiendada, juhtisin tähelepanu võimetusele antud olukorras vabandust paluda. Ehk otsevastupidi arvavad asjaosalised omavat mingit eelist või lausa puutumatust moraalsete eksimuste pärast. Kui keegi soovib teada saada, kuivõrd tundlik materjal, mh pornograafilised kujutised, on internetis levinud, siis soovitan Google Chrome brauserit ja selle paremklõpsust, kui kursor pildifailil, avanev funktsioon “Search Google for image”. Siin näide Tsõganovi aliase Nuneze-fantaasia taiese puhul –
“Ma olin enne Eerika kopsukliinikumis seal Tõnissoni Villa peal”, sõnas elupõline sulane ennast tähtsustades külmas reform-vooditega palatis, “aga siis leidis toktorus, et minu haigus on somatopissi..psihiline ja mind suunati siia! Varsti pidavat ka Jämejalas koht avanema, seal olevat paremad toitlustusvõimalused. Isegi mustlased kiidavad seal, et kolhoosi astumine tõi leiva lauale!”
“Meil vanglas oli kah, toit vahepeal väga maitsev!”, segas nüüd vahele hirmkõhnunud aukus silmadega korporant, kelle õpingud ja tervise II maailmasõda oli läbi tõmmanud, kuivõrd ta juhtus 1939.aastal Varssavis olema muusikaõpinguid jätkamas. “On näha jah”, laias nüüd punaarmeelase sinelis määrustikku vene keeles veerinud patsient, “laibalehk juba küljes!”“Teil on maitset veel, mis te seal kaevikus jõite!”, nähvas korporant vastu. “Sa pursui-raibe ära telegrafeeri seal!”, vannuti vastu. “Las ta räägib seal, see pillimees!”, kutsus rõgisev NKVD viinatõbine kõiki korrale.
“Meil oli vangla taga hoovis väliköögi moodi asi, väljaarvatud see, et ta kuurimoodi laudis oli selle ümber – lihtne kolle, sellepeal kolmjalg pada hoidmas ja vangide perekonnad pidid pliidikütte tagama, kui tahtsid kambrites omadele saadetisi edasi anda. Köögis töötas üks mustlane, ta oli side välismaailmaga, ent mitte kõigile, sest oli väikelapsed kuskil Virumaalt tulnud evakueerimisvooris kaotanud. Vähemalt paarkümmend eelkooliealist last oli koos täiskavanutega kaduma läinud, eeldatavasti omakaitsemeeste poolt hukatud. “
“Vaat, see on juba meeste jutuaines!”, tõstis punaarmeelane määrustiku kohalt silmad ja ka viinaninal oli suu lahti vajunud. “Loomulikult huvitas teda iga infokild, kes oli laste kadumise ja selle vooritapmise taga olnud. Ringles legend, et Narva malevi pealiku Nikolai Küti kaheaastane, vanem ta ei saanud olla, tütar Elsa oli samasse evakueerimis-voori antud Linda Eikelmanni poolt. Keegi oli näinud suurt kasvu sulast väikese lapsega tulemas ja kapten Kütti otsimas, millest tehti järeldus, et asi kuidagi Küti metsavendadega oli seotud, ehkki paljud mehed lihtsalt otsisid tasu ja otseteed Saksamaale. Miks Linda nii rumal oli, see jäigi selgusetuks, keegi arvas, et Linda tundnud kunstnik Adolf Hitlerit 20.aaste alguses ja teadnud tolla mustlasverest – nõnda tegelikult ei tohtinud neile kahju sündida.”“Oota nüüd!” tõusis NKVD viinatõbine voodist, “See tüdruk on siiani kadunud, makstavat kulddollarites, kui keegi ta leiab ju!”
“Igatahes mustlased olnud nõnda üleskeeratud, et lubanud teha mida iganes, et ülestunnistust välja pressida või Küti mehi karistada. Keegi alles poisike rääkis ristkülikulaadsest hoovist, kus kõik peale väikese Elsa olevat hukatud ja ka sinnasamasse maetud, ent jõi end juba kohapeal silmini täis, et kui hobusega vankril tuli, siis ei osanud enam orienteerida, kus see täpselt aset leidis. Vangla juures, kus ühte vana Küti poega kambris hoiti, olnud ka NKVD major, rahvuselt sakslane, kes seal kõiki käskis ja karistas, temaga mestis olemist varjates mustlane meelitas alatult välja asju ja raha, ning peamise vastutasuna, toiduna, söötis, nagu üks zooloogia tudeng lõpuks avastas luukilde uurides, eesti vangidele igasugust sodi nagu kasse, rotte ja koeri. Ent siis tundus, et perede saadetistes osa jõudis ka vangideni, sest liha oli vahepeal kvaliteetne, kuni kõik päevapealt lakkas. NKVD major oli paja ümber pimeduseski sekeldanud, kui mingisugune Mardus ilmus sakslasele. Levis kuuldus, et ta oli näinud enam kui aasta maetud Stalinit kõndimas paja suunas ja viskamas sinna torrukeeratud dokumendid. “Vaata järele!”, öelnud Kummitus ja kadunud, ent oh imet, paberid jäid. ”
“Mida ta vaatama pidi?”, küsis NKVD viinahaige. “Siin ongi asja värdjatembu tuum, sest pettununa kättemaksu peatumises, väitis mustlane kambris istunud Kütile, et see maitsev osa olnud nende enda lapsed ja asi jäi pooleli vaid majori vaimuhaiguse tõttu!”
“Ma tean seda tsõganit!”, tõstis sinelis punaväelane sõrme. “Ta tuli Petseris meie juurde jutuga, et väikest Elsat ära toonud omakaitse koljat oli NKVD sakslasest majori salajane juhtmeots, ning sakslased teevad oma tahtmise teoks nii ehk naa! Mina seda juttu tähele ei paneks, nüüd järsku NKVD vastuluure veel tsõganilaste massimõrva tellinud. Jura!!!! Ja kuidas kurat me saame siin oma närve ravida, kui isegi õed keppi ei anna meile kord nädalas!!!” Järgnesid ägedad kiiduavaldused ka neilt, kes seni vestlusest osa võtnud polnud.
Kriminaalpsühholoogia professor oli õhtueine lõpetanud, abikaasa lasi portselanil kõlada, kuni nõudepesumasina käivitas. “Kas sellelt balkonilt võis Ants Piip pärast ühiseid lõunaid valitsusliikmetega märgukirju sepistada?”, mõtles ta hetkeks avarast aknast pargi poole vaadates. “Suitsetamine riivab siiski tervist”, järeldas ta ja istus kirjutuslaua taha. Laual oli vana klaviatuur ja 99.aasta monitor. Ta oli nii harjunud, ei suutnud laptopiga kohaneda. Oli vaja vaikset tundi, kirjutuslauda 140 eurost kontoritooli ja vana PC seadet kirjatöö alustamiseks.
“Millist rolli kultuur ja kasvatus esimestel eluaastatel mängib inimeste puhul, seda näeme eesti mustlaste kogukonna põhjal.“, kirjutas ta esimese lausena. “Tugiperedesse laste andmine, väärkohtlemise ja kuritarvitamise puhul, ei muuda enam alushoiakuid ja pisikriminaalset käitumismustrit. Näppamise puhul on peale märkamatuse sama oluline tõe varjamine ja osav verbaalne peibutus, kuni nahaalse laupvaletamistrikkideni välja. Samas tehakse ometi kohe selgeks, et perepeale ja tsõganigerontidele valetada ei tohi. Lapsi kasvatakse tugeva polarisatsiooniga oma vere ja välismaailma vahel. Esimesele kuulub lojaalsus ja teine kujutab teatraal-mängulist läbikäiguhoovi, millest kõige parema ettekujutuse annab lapsele vaksalites töötamine, ükskõik millena seda ka esialgu ei mõisteta. Kui õngitsemistöö eest karistust pole ette nähtud ja ka väljapetetud saagi tagasisaamine õnnestumisel on ohvrikslangenutel raske, siis tõenäoliselt üks vereüksus ehk tsõganipererekond igati teeb selle nimel aastaid koostööd. Moraal ei mängi seejuures vähimatki rolli, mitte enam kui ooperilibreto ajaloo kirjutamisel. Ühe näitena võib tuua Lähis-Ida oktoobrisõja tõttu peredraamasse sattunud väikelapse juhtumi. Lapsel oli kaasas medaljon ja peen beebitekk. Kujunes kuuldus, et sellist tekki kasutas kuningasoost perekond. Ehk teda oli hoidnud kas õukonnas kuninganna ise või lähedalseisnud õuedaam. Teised rääkisid beebi erakordsest võlust või isegi prohvetlikust unenäost, miks selline distinktne riideese teda oli pandud saatma. KGB sekkumise kaudu sattus laps nende esemetega nõukogude režiimi meelevalda. Julgeolek otsustas kasutada tsõganiperekonda, et medaljonide ja teki kasutamise teel välja selgitada lapse päritolu ning välja petta ka tegelike vanemate toetusrahad. Kuigi pilt medaljonis vahetati odava trikiga, jäi mustlasnaine sellega siiski vahele. See ei takistanud tema kommunistlikusse parteisse vastuvõtmist. Tragöödia rullus aastakümneid ja nüüd oodatakse täiskasvanud meheltvaraste karistamist aumõrvaga – ta ei saa teki annetajate juurde enne tagasi pöörduda.”
““Kuule, kas sa olid ka sellel hommikusel treeningul Tähtveres lapsel vastas?”, küsis 1984.aasta nõukogude moega rüütatud kontoritöötaja väsinud ilmega keskaeliselt naiselt, “Mehed terve päeva hirmsasti naersid, et üks Kalde mustlane nõukogude riigikorras priileivata jäi!” “Ei, nad ei peksnud seda mustlast seal, ta lihtsalt oli hirmus väsinud ja muudkui heitis kõhuli, kui Leningradi Dünamo mees teda randori ajal natukenegi tõmbas, et tasakaalu lõhkumisega heita!”, kõneles hallineva peaga naine asjalikult. “Ma olen ka meistersportlane võimlemises ja näinud spordilaagris Kotkast sambot tegemas. Sellel mustlasmehel ei ole mingeid eeldusi, sisuliselt lamas ta tatamil maadlusajast 2/3. Lõpuks käratas piinlikkusest peetpunane Dünamo noortreener “Rohkem sulle steroide ei süstita, mine dušši alla ja ära tagasi tule!”“
Bruno Mölder ehk Tsõganov tegelikult ei mõista EW poliitilisi aluseid, ehkki selles on liiga palju endiselt nõukogulikku. Kodanikud idealiseerivad esimest Vabariiki ja seni on neil selles alati õigus olnud: järel-ENSV-l on palju enam ühist DDR-i kui uhke kylfing-rahvaga, kes armastab nutikaid tegudeinimesi. Ta ei saa aru, kuidas kellegi käre hääl, mis oma soojuse kaotanud Siberi külmuses, maksab enam kui Müncheni kuldsoo telesoolo. Eesti siberlaste essents on katkine – saatus pole lubanud neile korralikku haridust, ent piisab nii nende esivanemate tublidusest kui ka nende endi vastupidamisest. Ja kodanikele meeldib see tuttav oma tunne, mida neil Lätist sisserännanud tsõganitega, seda enam et nad KGB Kalde kliendid olid, ei teki. Eesti Vabariik on ajenditelt aristokraatlik, mis otsib vanu kordusi, ja tahab vältida stalinlikku julmust ja libekeelseid manipulatsioone. Tsõganov ei saa mingil juhul aru, et väliseestlaste hääl on kordades proportsionaalselt kõlavam kui nende arvukus. 1944.aasta järel läinud kujundavad Eesti välispoliitika väljavaateid väljaspool ameteid palju enam kui palgalised diplomaadid! Võib-olla ka seetõttu, et Eesti riik on väike ja ei suuda piisavalt palju kvalifitseerituid inimesi palgata.
Miks Tsõganov teatud asjadest Eestis aru ei saa, et president pole diktaator ja ei tee kedagi puutumatuks? Tal puudub õiges mõttes alusharidus. Varem oli ta pettuses ebakindlam. 90.aastate esimesel poolel vabandas ta vahelejäämisi elementarsetes asjades alati USA avalike koolide viletsa tasemega. Seetõttu on enam kui alust kahtlustada, et tema 15.keskkooli võib olla valikuna ka võimalus 5.keskkoolist omandatud (?) dokumentidele ette lisada 1! Kokkuvõtteks, kui inimene on Eesti koolis käinud, miks ta peaks vabandama end kordagi USA viletsa tasemega? Et seejärel CV võltsida – tegelikult käisin koolis Eestis? Tsõganovil ei ole läbitud põhiharidust üldises mõttes nagu 99% koolis käinud Eesti kodanikel. Saksa kodanike arvamuse pealesurumine teeb seaduste mõtte Eestis naeruväärseks. Miks siis mitte USA kodanike arvamust paremaks pidada?
Ja veel üks mälestus. Need tulevad ajapikku meelde, sest mul pole olnud kunagu spetsiaalset kataloogi Tsõganovi jaoks, kuhu teadlikult asjad järekorda seatuna kasutuskõlblikena kohe ette astuvad. Professor Vihalemm kurtis kunagi, et tema ei suuda leida mingeid märke, et Bruno Mölder Cambridges´is mingisuguse töö kaitses. Miks sellest nii raske andmeid oli saada, kui tõesti tavaprotseduuriga oli seal ettekandmist leidnud? Ma kaldun arvama, et selle juhtumiga pole siiani täit selgust!
Täpselt nii ja siis nagu juudisoost veteranidele I maailmasõjas väljateenitud militaartunnustust kõrgematelt saksa ohvitseridelt vastu võttes.
2007.aasta kevadel sammusin hommikupoolikul Barclay de Tolly platsi poolt mööda Ülikooli tänavat TÜ Peahoone suunas, kui Lossi tänava Raekojasuunas avaneva Humanitaarhoone küljel nägin kahte tuttavat kuju sügavas embuses teineteist suudlemas. Naisel olid punased juuksed tagant lahti ja loogikaga hädas saksa valgustaja kummutas kõikvõimalikke ettekujutusi, et ta ka tegelikult oli kellegi teisega samal ajal romantiliselt seotud. Tõsiseltvõetavalt.
See ei olnud Dr Cohnitz? Tule kaeba, mind, Kütt-Eikelamnni kohtusse! Julgete kohtus näole anda? Ma ei saa olla kindel, et see oli Vivian Bohl? Ent see polnud ka mitte punakasblond, täisblond või pruun ja süsimustani välja! Mul olid saksa kultuuri suhtes kahtlused juba isa-poeg Kalde-Krebs (või mis iganes ta tegelikult oli) tegusid nähes. Hetkel olen ma kindel, et vaatamata tuumarelva mitteomamisele ja USA okupatsioonile, kujutavad sakslaste kontaktid väiksemate rahvastega neile endiselt kultuurilis-majanduslikku ohtu. Nurjatu tõug, mis igalt poolt kraabib ja teeb üles omasuguseid nii, et teisugused varem või hiljem elueest võitlema peavad hakkama! Nii nähti seda asja ka 1930.aastatel natsismi esiletõusu ajal.
Vivian Bohli juhtumi õige kokkuvõte oleks – üldse selle peale tulla, et üliõpilaskülas või tudengina pornonäitlejaks veel hakata. Konservatiivsed asutused on just selle poolest eelistatavamad. Alguses seltsisin Männistega ja tegime omas ühikamajas kokkuvõtteid päevast. Siis viis kaasdoktorant mind Vivani majja. Kohe esimesele kohtumisel istus Vivan minu ette ruudulises lipsus ja küsis, kas ma tunnen ta ära. Ei, ta ei tunnistanud, et ta tegeleb porno valmistamisega ka siis, kui oma castingult tuli. Olin tähele pannud punast võrkkostüümi seinal – sellised kuuluvad tavaliselt prostituutide varustusse – ja ta vastas, et “me Priiduga siin harjutame!” Ma pidasin seda intiimelu avalduseks ja leidsin edasise uurimise olevat ülearuse. Keegi siiski mainis, et selle punase kostüümiga tehti vähemalt üks tantsuetteaste kuskil Konstanzi tundengilaval. Margit Sutropini ei jõudnud sellest kuuldusi?
Siiski, vähemalt üks tüdruk, kellega leiame nn Elli lesbiklipi, elas ka parajasti selles ühikas, nii et paratamatult kerkib Konstanzi Ülikooli vastutuse küsimus. Kuidas on võimalik, et ülikooli tugipersonal oma võtmemajandusega seal lausa prostitutsioonivarju ei kahtlustanud? Ma küll ei usu, et prill-laud nakkab, ent ka viipeid lõbusatelt tüdrukutelt ja kupeldajatelt ei taha Nizza vanalinnas saada!
Kõikidest neist vestlustest, mille järelmaik on ilmselt minu pingutuse seisukohalt tobe, ei hakka hetkel pajatama. Kõik see oli läbikukkumine, esimesest päevast peale.
Sellel poleks pidanud olema EW avalikus asutuses tähtsust, kust ma tulen, sest see oli isegi vajalik tulemuse objektiivsuseks,
Tugivanemliku Jaan Kivi-Mõttuse, kelle lihane poeg lükati 1976.aasta sügisel külma tiigivette KGB poolt (nägin seda käimist pealt ja kuulsin ka Kaldega dialoogi), tõrvamine seksuaal-perverdi ja KGB-sadisti Kalde laimumustriga oli nii moraalne kui ka faktuaalne vale,
Kõigi seersant-Kalde paberile maalitud kastikestega, millised ka polnud nende sugulussuhted, minu integreedi ründamine, oli teadlik ja patoloogiline valetamine eugeenilis-rassistliku implikatsiooniga.
Tartu Ülikooli filosoofiaosakond Margit Sutropi, Roomet Jakapi ja Bruno Möldri keelepeksmisega seda tegi! Ülo Matjus teadis minu tegelikust veresugulusest ja sellel alusel kõige kõrgemast asetusest. Kuidas puutus esimese Eesti Vabariigi vastu kriminaalseid tegusid sepitsenud Jakapi suguvõsasse II maailmasõjas merel nõukogude rünnaku tõttu tsiviilmerealusele hukkunud Eleonore Eikelmann-Sarmulin? Kas ma pean siia kõik need komsomoli pealekaebused ja KGB sidemetega ähvardused üles riputama, et avalikkus mõistaks, kui meelevaldselt on Tartu Ülikoolis kohti jaotatud? Roomet Jakapi ei ole isegi ülikooli astunud ja korrektselt teoloogiaõpinguid läbinud! Kuna andis RJ keskkooli matemaatikaeksami?
Mul on avalik küsimus nõuka-aegsele akadeemilisele personalile, kelle valik ametisse käis läbi KGB ja keskkomiteede.
Mis moodi te saate oma narratiividega, mida Pentagonis vaevalt keegi kuuleb, olla lähemal-kasulikud või pälvida, enamgi, olla usaldusväärsemad, kui vanemohvitser Kütt, kes seal aastakümneid elas ja tegutses USA rahvusliku julgeoleku huvides? Mitme USA kõrge sõjaväelasega te elus olete kokku puutunud, koos projektides õnnestunud, või kes tunneb mõnda, kes oleks temast võimutuumale lähemal olnud?
Vastus teile – Te kannatate äärmiselt akuutse soovmõtlemise all, et teie akadeemiline ametikoht tõstab teid üle kohustuse järgida elementaarseid moraalireegleid ja kõiki seadusi!
Kes tahab vahele jääda? Ülle Melso-Karakulkona, kes muutis nime Elsaks 1979.aastal või hiljemgi. Ent minu sünnisertifikaat on antud välja mitte hiljem 1974.aasta algusest. Ma pakun, et enne 22.veebruari, mis ENSV julgeoleku poolt omistatud kergelt memoriseeritav number. Ja kui keegi on teinud mulle 222 alusel sünnihoroskoobi, mis täpselt klapib siinkirjutaja ehk “tema madalseisuga”, siis on see võltsing ja parim tõend süstemaatilisest šarlataanlusest, kus režiim kasutas ka põrandaaluseid ressursse. Ehk esimest korda tuli USA-sse ebaseaduslikult sisenenud Ülle ?perenimi? (1980.aastast “Elsa Karolin”, mis siiski ei tähenda topeltdokumentide võimatust) mulle ju tegelikult kallale 76.aasta septembris, seejärel aga Castro-Kuuba poolel lennuliiklus seiskus, ükski taskukohane lend ei läinud enam üle Atlandi ookeani!!! See oli minu süü? Kõiki lapsi üldiselt kasvatatakse vanematele inimestele kuuletuma, ent see oli ilmtingimata minu huvide vastane, mind Ameerikast ära tuua, kus ma veel veerandsajandit näen provokatsiooniteatrit, kus üks 1940.aasta äraandjaveri vaidleb teise muudetud nimega Moskva venelasega kui “tõeline rahvuslane”! Pettus seisneb selles, et eesti ajakirjandus pakub nende tegelaste kodukootud komsomoliretoorilist ilapritsimist “Eesti tipp-poliitikana”!
Kas nad siis ei teadnud enne 80.aastaid, milline oli Ülle tegelik positsioon? Lapsed mängisid hoovis, mina olin vaheldumisi KGB seersant Kalde ja Ülle järelvalvatav. Ivan oli vaba, käis Hemingway puiesteed mööda isegi lobudikus päris pere juures ja lobises kõigest, mida kuulis, et teha end huvitavamaks pärast nõukogude ohvitseri tapmiskatse eest kinniistunud “vanaisa Ivani” etteastet naelaga lauaga, mis ühele vanemale küürusseljalisele eesti poisile seljale virutati. Kuidas oli ta kuulnud Kalde väärkohtlemistest – ei tea, ent üks pereema, nimetagem teda Sita-Kristaks (nimi muudetud, osaliselt), kuulis laste kaudu abikaasa käitumisest, mille alusel hoolealuseid liivakastis rukkima ja kiusama hakati. Sita-Kristi sai asjast teada ja arvas, et mind oli hoovi lastud kuulutamiseks ning nõudis karistuseks mulle, Kuuba Vabariigi kindrali pereliikmele Romero Kütile, pähe-sittumist. Kas ta oleks sellist võimalust pidanud reaalseks, kui teadnuks kindlasti, et Ülle on minu lihane ema? Muidugi mitte! Sita-Kristi oli hästi-informeeritud. Kui teda aga kõhklev äraütlemine pärast kauplemist ei rahuldanud ja pealekaebamisega survestas, siis sirutas Ülle sõrme välja – vaadaku kellega laulatatud kaasa seksib! ENSV karistuspoliitiline olme!!!
Igasugustel kopro-kriminalpoliitilistel tutvusringkondadel võib olla üsnagi pretensioonikas järelpõlv ja neist mõned kogunevad värviteklitega muinsuskaitselistesse hoonetesse ja vanarituaalidega põlvkondade okupatsiooni-aegset kollaboratsionismi ja komsomoliminevikku üle kusevad. Püksitegemine lõhnab ikka püksimärgamisena – kuidas sellest nii raske on aru saada? Miks te nii väga tahate sümpatiseeruda muuhulgas Kütt-Eikelmannidega, ent mind ära ei tunne? Kuidas EÜS-i kõige tugevam akadeemiline perekond saab olla Taranditel, kelle ainuke seos EW riigiga on Esiterroristi Stalini tervitamine 1940-41.aastal ajakirja “Nõukogude Eesti” toimetaja-väljaandjana. Väga raske on vist ette kujutada, kui pealekabemiste tõttu inimesi NKVD kongides vigasteks peksti ja munandid katki astuti? Teie seda teinud, ma tean. Teie veri ka ei tulistatud saksa balletiklubi ega bolševike pihta, muidu oleks teie vanavanematel otsene kogemus ja vaid hüpoteetiline varaabieluline üks järeltulija! Ja Eesti õigus pole selline, et kohustab vennaleskedele pärandisaajaid tegema.
Kogemus EÜS-is oli nõnda frustreeriv, et kui ainuüksi ülbet kõnepruuki, ilmsete solvangutega meenutada, pidi seal leiduma vähemalt 30 valge marssali pereliiget. Ent ma pean kahtlaseks kas organisatsiooni peale leidub ENSV-s taastatud osas niipalju eesti armee lipnikegi otseseid järeltulijad. Ma olen kindel, et ma olin kõrgeima auastmega esivanema järeltulija, ent ühte joodikust vilistlast ikka korrale kutsuda ei saanud. Kes teist minuga maadleb või poksib? Te ikka mäletate minu kuju, saunafotod on alles? Või tahate 300 meetri pealt laskeosavust näidata, kogunisti?
Kes seda hädisust tegi ette Eesti diskursuses, neid Nõukogude kultuuri poisse? Muidugi käesolev Eesti meedia! Tarand teadis, kus on Kuperjonovi haud? Ka mina käisin seal valvamas 1989-90.aastal, üks Tsõganovi-taoline paks poiss seisis eemal parklas ja käis edasi-tagasi. Nad on ka nüüd palju populaarsemaid kui siinkirjutaja.
Minu ees või Kütt Eikelmandide puhul ei vabanda, küll aga sitasitikate ees!? Mis mõttes te targad olete, kui tarkus sisaldab strateegiat? Mis õigluse alusel peab teie järelpõlv, mis kiusasid EW ohvitseride peresid, pärima Eesti Vabariigi, mille ees te ei teinud laskugi, küll aga aplodeerisite represseerijatele?
Häid KGB-lasi pole olemas. MITTE ÜHTEGI! Nendega ei saa lepinguid sõlmida, sest nad pole süüdivaks pooleks, seda enam et GRU läbi nende oma tahtmist peale surus või tegi mida iganes, et mitte võtta organisatsioonina nende sõlmitud kokkulepete eest vastutust. See on elukogemus. Režiimid võivad laguneda sarnaselt Ida-Euroopale veel Castro-Kuubal, Põhja-Koreas ja Hiinas, ning kindlasti leidub seal samas positsioonis olnud inimesi, keda on lapse-eas õigusvastaselt transporditud Külma sõja lahingutandrite ehk kolmandate kaudu ühest blokist teise. Ma olen kindel, et need komnoored-tsõganid ei taibanud, millisesse olukorda nad oma ulja dessandiga Castro Kuuba panid, kui võtsid CIA operatiiv-ohvitseri pereliikme külalislahkust kuritarvitades kaasa. Kuivõrd selle olukorra – kohtualuse majapidamine pidi kostitama ja korterit pakkuma tsõganisüüdistajatele – oli planeerinud Nixoni administratsioon, siis sülitada tuli selles olukorras ennekõike nende peale.
Ent kui veel enne režiimivangerdust tuleb keegi teile ütlema 1. ärge kätte makske, me anname ta ise kohtu alla, 2. ärge kuhugi reisige, me ajame ise dokumendid korda, 3. me teeme sinu esivanemale ausamba, siis tehke vastupidist. Planeerige kõik asjad üksikasjadeni ja kõige rahutumal tunnil, kui eriteenistused ise nn allmaailmasõdu organiseerivad, lööge otsustavalt ja välkkiirelt. Ja kaduge siis jäljetult 10 aastaks, et siis esivanemale ausammas püstitada! Eestis olid allmaailmasõjad KGB jt eriteenistusfraktsioonide terror omandiõiguse kehtestamiseks eraturvarühmitustega, kuna õiguse poolest viibisid ja hõivavad siin seadusvastaselt senini ressursse. See stsenaarium kordub kindlasti Kuubal, Põhja-Koreas ja Hiinas. Ka Tsõganovid korduvad vähemalt miljonis eksemplaris.
Kui keegi imestab raamatupealkirja üle, siis Henn Saari pidi tagasi küsima kõik mulle, Romero Kütile, saadetud raamatud, kus oli mõnikord ka tema signeering sees. Need kogunesid paneelmaja teise korterisse (?). Kui need leiti antikvariaatidest, siis tuli kiiresti välja tsõgan Arturi rahahäda. Parasiitlikku elustiili pidi ka tema Onu poolt regulaarselt kustav Henn Saari toetama, kes kunagi professoriks ei saanudki, tõelisele andele ja innukale aastaid läbivale tööle vaatamata. Tartu Ülikooli rektoraadis istuvad pätid! Ma kutsun üles teie lapselapsigi veel rahvusvaheliselt rukkima! Enamgi, te peate arusaama, et 1000 osaline nimekirigi ei aja metoodilisel lähenemisel tuleval sajandil kedagi segadusse! Te peate seda nägema!
Seni, kuni Eesti riigiametitid ei ole puhastatud endistest eriteenistuslastest ja nende lastest-sugulastest, soovitan investeeringuid kaitsta, kallid lahingvahendid jmt riigist välja viia, hoida oma maksumaksjate raha. Need komsomoli lödipüksid ütlevad igal ajal ja pea-parandusraha puuduselgi, et “mis mul muud üle jäi!”
Kui ma väidaksin, et puutusin 1980.aastate alguses Inseneri ühetoalises korteris kokku USA arheoloogi Mark Lehner´iga või nägin samas aegruumis Tõraveres Kennedy-mõrva peateoreetikut Jim Marrsi perega, siis ad hoc peab keegi teisikute ehk valede teooria välja mõtlema. See on tõsi, et KGB kasutas teisikuid siseluureski erakordselt rohkelt. Esimesel puhul oli kõne all Viasat dokumentaaliski laialikantud Päikese-püramiidi otstarve (miks roomlased selle vallutatud keskustesse kivihaavalt tahtsid transportida), teisel puhul sooviti leida küüt Tartu viimiseks (?). Pole olnud? Keegi tunneb huvi, mida need inimesed siin tegid? Miks vanemohvitser Kütt ei saanud vanast bussijaamastki välja astuda jälitamise ja kallaletungimiseta, kuna näiteks Jim Marssi vandenõu-teooriad tegid tema piisavalt vabaks tulla nõukogude kosmonaute Tõraverre vaatama? Miks selle teemaga siin keegi ei tegele? Mingi KGB-sleeper, kes küll mööndavasti on kuskil Skandinaavias sündinud, ent USA kodanikupaberid saanud, maandub jälle presidendi toolile?
Ma ei tea, kas selles pidi olema ka mingi provokatsioon, kui sõitnuks Marss´iga samas autos. Eestlastest püssimehi pole hekitaga keegi veel näinud.
Kui Mark Nunez-Artur Tsõganov ehk Bruno Mölder Arizonas sleeper´ina vahistati 1991.aasta sügisel, siis oli USA politsei teinud head tööd. Mis tuletas mulle meelde loo isiklikust kiusajast, kes mõnede praktikantide ees suutiski laste mainet kahjustada. Oli kaks suurt päevikulaadset dokumenti, kui ma käisin 4.-7.klassis, ehk klassipäeviku (mis jäi kõige olulisemaks) kõrval oli mustade vmt kaantega sama suur distsiplinaarvihik, ent see devalveerus kiiresti ja jäeti kõrvale. Sinna kandis ka kooli tehniline personal kaebusi sisse. Sealt võiski lugeda, et ma teinud ühte võis teist asja, kui olin kas tunnis või üldse mujal. Keegi siiski teadis, et “see oli Artur, see mustlane!” Mida see vana tsõgan tegi 5.keskkooli rõivistus või maja ümbruses, kui pidanuks juba nõukogude armeesse minema, ei ole selge, ent pärast tempe “ütles ausalt oma nime!”
Kokkuvõttes peab küsima, et missugune perses loll kujutab enda kui KGB kooli kursandi kinninabimist USA-s kannatusloona – budana? Kas TÜ Rektoraadis on kõik jobud ja KGB orjad?
Posted by studiacartesianaestonica 
Studia Cartesiana Estonica 