Insomnia: Heist 88 (2023)

Kuidas leida insider‘eid, kes aitaksid pangarööviga toime tulla? Kui paljulubavus karjääris piirdus juba kuuendat aastat mustanahalisele 3,35-dollarilise tunnitasuga nagu juhtus 1988.aastal Chicagos, siis ühelaadsete kokkutoomisel võib tõepoolest tööandja vastu vandenõugi pead tõstma hakata. Kuidas seda takistada ühes rühmas või kollektiivis? Ilmselt eraldamise ja juhtimisega – kellelegi anda rohkem lubadusi ja vahest mõni asi täitagi. Kui algselt 230 miljonit ülekantav pole, siis võib veel 80 pakkuda lohutust? Mis siis vahele sai tulla turvaauku karistava pangajuhtimishybrise raputamisel? Ilmselt tõik, et vana kriminaal teeb alati B-plaani ja kui A-rühma üle kontroll kaduma kipub, siis teeb U-pöörde? Või pigem kavatseb veel üht-teisegi vastu mängida. Ka selle filmi kava oli Eestis 80.aastate keskel arutamisel. Ma arvan, et lõpplahenduse loomisel, kus vanade kalade vahel jagamiseks läks, tegin peamise panuse. Aga mine sa tea, kas selle autorluse lehe veel eales sellisel kujul üles leian!

Insomnia: The Equalizer 3 (2023)

Kolmandas Tasategija filmis seikleb CIA ehk US armeeluure välioperatiiv Robert McCall Sitsiilias ja Itaalias. Tema residents Costiera amalfitana‘s, mille kohal kõrgub Altamonte, on mulle elulooliselt tuttav. Minu meelest Onu YonYon’i selles külalistekambas polnud, küll aga mitmeid itaalia keele oskajaid, kes opereerisid tõlkidena mõnikord kohalikega asjaajamisel. Mitmed naljad on ka filmi n.ö sattunud. Loomulikult tähendab see seda, et ka see filmisisukava on Eestis tehtud 80.aastatel. Mida sõbralike lõunaitaallaste kohta tuleb kinnitada on see, et nad üldiselt kalduvad CIA-mehi ära tundma sõltumata rassist. Ja tõesti teed joovad seal vaid inglased ja vanadaamid, oma kõrvaga kuulsin. Filmi sisu ei kavatse ümber jutustada. Keegi lähisugulane oli kunagi Napolis, kuhu CIA-kangelane kunagi ei läinud. Kas on usutav, et ta võttis Sitsiilia veinikeldrist vaid vaba-nenud ehk pensionil mason’i säästud ca pool miljonit dollarit? Muideks ka tsõganid on kõvad krimnaalsündikalistlikud häkkerid meie päevil, mitte ainult mõned sitsiillased! Muidugi on edevus kõige suurem saladuste vaenlane, ehkki meil tuleb alati ka meeles pidada, et kui me paota suud, siis jääbki Konstantinoopoli Kristuse Torni martüürium järelpõlvedele võõraks. Isegi mõni Setustani mees võis seal nii pantokraatori kui patriarhi nimel võidelda! Igal pool, kus Kütt-Eikelmannide nimi välkus ilus välja mõni tegelane, kelle päritolu reetis vigasevõitu itaalia keel ja provokatiivsed küsimused. Kui ma eesti mehi saates tõlkisin neile arusaamatut itaaliakeelset kõne, siis tuli üks jugoslaavlane küsima, et ennäe, kas laps pole tsõgan!? Ei ole! Enamgi, kohalikud said lausa pahaseks, sest itaallased on keeltele ka lõunas andekad ja mina polnud mingi imetükk seal. Eriti siis, kui kaugem sugulane mäletas, kes teenis Itaalia erivägedes allohvitserina! Siis ilmus välja radikaalsemgi tüüp, kes asus muuhulgas saksakeelset päevalehte sirvinud EW ohvitseri avalikult tülitama süüdistustega, et ta oli SS-kindral! Ja mina loomulikult Soodla poeg? Minge p..se! Kes oli SS-kindral? Soodla muidugi, mis tegi hirmsasti nalja seal, sest nende juures oli olnud vangis selle variidentiteediga saksa kindrali poeg, Wehrmachti nooremohvitser. Terve perekond oli olnud läbinisti sakslased ja teeninud põlvkondi saksa riikide armeedes! Kas mõni Tito-eriteenistuse mees sai ka kuuli? Eks pihkurid ja trahvimovid võtku kampa mingu uurima! Teie ju tunnete inimesi!

Vaadake filmi, see on mälestus, et kunagi ei laiutanud Eesti asemel Suur-Setustan ja EW ohvitsere osati hinnata Õhtumaades mitmetes kohtades!

Sedelid (572): Liivimaa ristiusu vanuse alternatiivkäsitused

Matthaeus Praetorius (Matas Pratorijus; 1635-1704), kes on jätnud järelpõlvedele kõneka Orbis Gothicus‘e (1688) ja alustas kirjamehekarjääri Preisimaal protestandivaimulikuna pööras keset valgustusteekonda tagasi Püha Isa ehk roomakatolitsismi poole. Leedu lähedus on võimaldanud heita pilgu Criwe-Korwatsi kui gnostilise kiriku Pea ajaloole lähemat pilku ja lisaks paljude kohanimede eri-transkriptsioonidele, mis laiendavad keeleassotsiatiivseid seoseid, ei jäta ta mainimata, et enne Mõõgavendade ordut vaid Criwe-Korvats (Krywe Kryweiczio) omas kõigi Balti provintside üle võimu, kuna ainuüksi läänemeresoomlaste poolel jaotus ilmalik võim kaheksa erineva kuninga vahel vähemalt.

Sedelid (571): Jüriöö demograafia

Ma olen seda kohta Jüriöö ülestõusu kohta juba viidanud ja kommenteerinud kuus aastat tagasi. Uku Masing oli seda meelt, et ordu võltsis ajalugu Eesti põhjaprovintside anneksiooni õigustamiseks. Siiski kõige tähelepanuväärsem vastuolu on 10 000 ohvrit, kelle kohalikud olid ühe öö jooksul kätte saanud karjalaskepäeva hakul (?). Sakslased olid definitsioonilt hilis-sisserändajad, kui me ei aktsepteeri siiski varasemat siirdealalisust või mahasalatud minevikku, kus hunnide sissetungi ees vähemusse jäädi. 1881.aastal oli Liivimaa ja Eestimaa osas kokku 46 700 sakslast, kellest vähemalt 5000 peeti tegelikult kohalikeks, kes olid samuti linnades pikaajaliselt elades saanud rahvustunnustuse. Arvestades Eesti- ja Liivimaa osa 1/3 ja 2/3 vahekorda, siis elas Eestimaa osas 15 000 enamvähem. Ehk peaks nüüd ju oletama, et saksa vähemuse osakaal tegelikult pole tõusnud või taastus väga aeglaselt pärast esmajoones harjulaste-revalaste genotsiidi! 1939.aastal vastas III Reichi kutsele Eesti Vabariigis elavat inimest 13 700 inimest ja lahkus. Kaasajal peab end saksaverelisteks veel 2700 Eesti inimest. Ent 20.sajandi alguse vähemalt arvatakse eesti maakondade põliselanike arvu muinas-ajastuga võrreldes vähemalt kolmekordistunud, ehk mitte enam kui 300 000 inimest elas Eesti alal nii Liivimaa kui Eestimaa osas kokku! Kas tõesti oli sakslasi Taani võimu all nii palju sisse rännanud ja moodustasid 10% rahvastikust kui mitte enam? Kuna 1881.aastal oli neid 5,3 %? Sakslased eelistasid elada linnades? Või polnudki see nii?

Loeme selle ladinakeelse koha uuesti üle! Liivimaa maarahvas pidas Germaania iket ülejõukäivaks, tõotas teutoone tappa (Taani võimu all) ja küsis finnide abi, ehkki lähem ajalugu kõneleb “rootslaste” laevastikust!? Või oli sellel ajal ikka nii, et Roslagen Götamaast põhjapool koos teistega oli Lääne-Soome?

Just Eestimaa harjulastele (ehk osa neist elas ka lõunas?) pannakse süüks 10 000 Germaania inimese genotsiidi ühe öö jooksul koos 28 mungaga? Kui me eeldame, et üks null ehk araabiapäras noteerimisviisi levikueelselt on lisatud, siis kuidas 1000 just asus neist Harjusse, mis oli vaid üks maakond, elama? Ja Harju on erinev Wikke’ist ja Saaremaast, mille puhul kõneletakse alamrahva vastuhakust aadlikele, mis sellise sõnavaliku kohaselt peab viitama tervenisti kohaliku päritoluga inimestele. Ja on selge ka tekstist, et 1345.aastal Wikke rahvast alistada ei suudetud, ehk mitte-aadlikeks arvatud siiski omad tingimused rahulepingusse sisse kirjutasid?

Millist vastust mina Harjumaa saksa populatiivsusele pakuksin? Arvestades Taani kuninga kava üle peade teha kokkuleppeid ja kodanikke nagu lambaid müüa, siis Germaania võib viidata Ranna-Rootsi poolsele vanale balti-svealaste või isegi lääneslaavlastest elanikkonnale, vahest kahele kihelkonnale, mis suudeti tühjendada ühe öö jooksul? Ent siiski võisid nad olla vanast ajast sõltlaste maakond teiste hunnide ehk rannikute vahel, mis seletaks orja mõistet Ari (Arosia?) sõnast. Kesk-Eesti keelerinde fenomeni olen juba suutnud demonstreerida selles plaanis, et mingi alg-harju-substraat seal säiluda viimase ajani võis!

1001 Stirlitzit (749): K E L L E S A L A D U S O N S U U R E M ?

Riigivanem Jaan Tõnissoni krundi paneelmajas polnud anomaaliaks mitte ainult III trepikoja asukad vaid ka minu jaoks V trepikoja kõrgemad korrused. Mind keelati kõrgemale 2.korrusest tõusta. Agressiivne setu või vene mees, tema päritolust pole mul tõendeid, tõotas mind ihuliselt vigastada, kui ma veel kord tema ukse tagant mööduma juhtun! Sellel korrusel oli kunagi elanud Hollika-Lauri, kes eesti keelest aru polevat saanud. See oli minu mäletamist mööda enne eesti kooli minemist, kui ma palusin, et ta ei kinnitaks kellelegi, et ma endiselt inglise keeles suhelda mäletan. Ülle andis siiski vihje, et ma jälle oma Istmiku integreetsusega riskisin. Mõni mehikene võib elu aeg jätta mulje, et tal raha USA-s elada, kui see on avalik saladus millisest nurgatagusest ta välja lendama peab, mis takistab tal alaliselt õigel ajal mõne meediastaari talk show’sse jõuda! Kooli ikka jõudsid õigeks ajaks?

Niisiis sai tuntud nõukogude kinolemmik Mironov ENSV-s paneelmaja trepikojas kuuli. Kuidas tal õnnestus see üle elada? Väidetavalt oli teda teisele korrusele viiva esimesel trepimademel tabanud tugevajõuline vintrelva kuul. Teine tabamus temani ei küündinud. Kuivõrd tegemist oli siiski ohvitseriga, siis kandis ta meie esimesest reisile minemise ajast julgestusvahendeid kaasas. Mis reis see oli? Ma olin väga väike, aga mäletan neid kindla käega tehtud laske nende päevadeni. Las jääda see saladuseks, kuna see oli! Ta siiski kinnitas, et sellist jama, minu turvaline viimine punktist A punkti B Nõukogude Liidus, pole tal elu sees olnud! Vova stiil on ikkagi alati olnud kontoris!

Mulle näidati fotot, mitte digitaalset, sest see oleks kuidagi suutnud tema üleelamisšansse kahjustada, sellest kuulivestist. Loomulikult murdus siiski tema rindkeres miski sellise tugeva lähilasu peale ja ta viibis kaua haiglas.

Esialgu arvati võhikute ringis, et lask tuli Harri-Eiduri ja Artur T. pesast teisel korrusel, ent nad olid sealt KGB otsusega eemaldatud selleks ajaks, sest liiga palju käimist ja lärmi segas tervete kromosoomidega inimesi igapäevaselt töötada ja elada. Esmajoones KGB seersant Kalde käitus tõendusmaterjaliga nagu Uskumatu-Toomas ja torkas sõrme igasse avausse, mille eriteenistuse töövahendilt leidis.

Siiski näib mulle tõepärasem, et lasu tegi kolmanda korruse urood, kes puuris selleks avause oma läve alt II korruse laenurka, et siis läbipääs kiirtsemendiga täita, kui kiirabi undamine on täies jõus. Ma arvan, et just see Suur-Setustani või Petseri vägimees oligi tegelane, kes üritas mind tundmatuseni pekstud silmnäo tagant veel mängida, kui teda läbi paplitealuse Viljandi maantee ehk Vale-Illimaride ja Krebside residentsi poole üle maantee viidi. “Sjee oli sjinu kava!” kuulsin ma kellegi hüüdu. Ah et Mironov tahtis mind paljaks varastada? Vovast ma seda usuksin küll.

Le Mauvais-Mauvais Génie (14): E R I P R E E M I A K R I M I N A A L F I L M I K A T E G O O R I A S

Filmikava pealkirjaks oli hoolikalt kirillitsas maalitud Гужем ja lisatud oli sulgudes (Suvi Viatkamaal).

Alustab kaameratagune filmijutustaja samal ajal kui Volga jõe poolt linnutiivul läheneb Kukarka linna poole (nüüdne Kirovi oblast) kaamera: Oli 1921.aasta kesksuvi, juuni lõpp, ent hommikud võisid olla ka suviti nii jahedad, et jääkirme oli teeäärsetel kastelompidel sillerdamas. (Kaamera teeb kiire põike ja siseneb lehtpuudes alevikku, mille keskse tee ääres on kümmekond aastat varem alustatud palkhoone ehitamist. Siiski looditud aed on ühes kohas juba vähem kui 10 aastat hiljem viltu rammitud justkui troska oleks sinna nõjatunud, ent see on kohalik tava korrale reageerida.)

Episoodide sisukirjeldus: Moskvast oli tulnud neljaliikmeline seltsimeeste delegatsioon, et üles otsida Vjatšeslav Skrjabin (Вячесла́в Скря́бин) ehk bolševistliku põrandaaluse võitluse veteran Molotov ja pakkuda talle vene valitsuses ase-peaministri kohta ehk Keskkomitee tegevsekretäri positsiooni, milleks ta oli partei juhtkonna poolt välja valitud. Skrjabinit oli väga raske, kui mitte võimatu leida. Seltsimehed kas ei teadnud kedagi sellenimelist, kiirustasid minema või pöörasid selja ja pomisesid vastuseks midagi mari- või vodmurdi-keelset. Lõpuks pika otsimise peale keskealine naine oskas juhatada Skrabini 9-liikmelise õde-vennaste poole. Tema vanem vend oli olnud tuntud meesiludus ja Kaasaniski laineid löönud. Mõned vennastega abiellunud naised pidasid ennast juba leskedeks ja nende kaudu üritaski otsingurühm Skrjabini üles leida. Nendega koos oli lühikest kasvu ja tüse kiilanev mees, keda tutvustati esialgu kui Sergei Ostapenkot (Сергій Остапенко). Ent ta polnud ilmselt ukrainlane, sest kell 8:00 hommikul uue palkmaja ees passimisel tervitas ta kokkusaamispaika tulnuid fraasiga “Xороший день!”. Tal oli ilmselt saksa aktsent, ehk need keda tsaar oli kutsunud tsiviliseerima vene rahvaste asjaajamist. “Elada siin aastakümneid ja mitte saada siiani selgeks vene keele ja idiomaatika aluseid!” mõtles noor naine valjult, kui oli ärapööranud paksu passija prillide taha varjunud grimassist. Mees jäi seljaga palkmaja poole paremat kätt aia äärde veel vaatama. Üks noorematest meestest vestles temaga pikemalt. “See on sakslane!!!” tuli noor mees ärevalt majja ja läks sama teed varsti välja närviliselt vasakule poole sissekäigust kiirustades. Noor naissugulane ootas palkmaja tagatoas. Sinna jõudmiseks pidi mööduma esikus majaette avaneva toa uksest. Kes seda oleks pidanud ette nägema, kui kiiresti oli Venemaal asjaajamine muutunud.

8:17 jõudiski majja kohtumispaika kutsutud Vjatšeslav Skrjabin. Tema kaks kaaslast jäid maja ette vaatama, ent sisenemise järel võeti tänaval juurdeastujate poolt välja relvad. Ühel õnnestus ära joosta, ilmselt abikutsumiseks, teise suu seoti kämblaga ja eskorditi paremale. Ent sisenenud salaühinguliige Skrjabin ei näe seda.

“Miks sa mind välja kutsusid? Kas sugulastega on kõik korras” küsib ta ähmis, kerge higiviiruga laubal. “Sulle on Moskvast tulnud ministrikoha pakkumine!” vastab naine toolilt püsti tõustes tare tagaosas. Skrjabin on endast väljas, ta haarab peast ja hakkab kiiresti edasi-tagasi kõndides seletama: “Meie sotsiaaldemokraatliku võrgustiku info kohaselt on Venemaa sakslaste poolt poolokupeeritud, mingit bolševike parteid Moskvas ega Piiteris pole, see on okupatsioonivalitsus, mis üritab simuleerida vähetuntud inimestega valitsust moodustades autonoomiat, kuna tegelikkuses saksa sõjaväeluure sekkub ja viivitab Pariisi rahuleppe täitmisega!” “Sakslased on juba 1920.aasta novembris Ukrainast läinud!” tahab naine teda katkestada. Kõhn mees vaatab teda nagu poolearulist. “Mingit tööpakkumist pole, saad aru! Nad tahtsid mind lihtsalt välja meelitada, et oma jälgi koristada, tunnistajatest vabaneda. Kui vana nad ütlesid mind olevat?” “31-aastane,” jõutakse talle assisteerida. “Ma olen 34-aastane, kõik minu tegelikud seltsimehed teavad seda, vaid Ohranka koos selle kriminaalist kaukaaslasega ajavad mind pidevalt segamini 1890.aastal sündinuga!” ………………………………………….

Ta vaatab selja taha tänava poole ja märkab, et kumbagi kaaslast pole seal näha. Hullumeelsuseni ärevana üritab ta nüüd ummisjalu mapp kaenla alla koridorist väljuda. Ent ta ei jõua kunagi omal jalal majast enam välja. Kostub lask, mille edu mõnevõrra segab ettetõstetud ese, ent kaks kuuli maha tõmmatud bolševiku rinda viivad asja lõpuni. Ehkki passisid päevi, siis lahkumisel ei koukinud isegi neid kuule põrandalauast välja, mis sinna takerdusid. Kui naine meesugulasele järgi üritab minna, siis näeb ta kahte sõjaväevormis mees vaatamas põrandal lebavat ohvrit, kelle kingad annavad märku kiirest lasust elutähtsasse organisse. Mehed viipavad naistele, et nad edasi läheksid ja uks tõmmatakse kinni. Üks Skrjabini pääsenud kaaslane on meeleheites kohale vedanud miilitsakordniku. “Kus on Vjatšeslav Skrjabin?” küsib suurekereline noor mees. Kohe osutatakse sõrmega kaasatulnud sakslasele. “Kõik on ju korras!” ringutavad vale-seltsimehed kohaliku korravalvuri ees avatuud peopesi. Väljuvad ka eesruumis peitunud sõjaväelased. Üks neist läheb ja näitab oma punaarmeelase kaarti. Kordnik kõhkleb, ent mõistab, et rüselema hakkamise korral, kui kedagi seal peidetud pole, siis tehakse ta ametist lahti ja jätab asja sinnapaika. Skrjabini naissugulune mõistab olukorra lootusetust ja kartlikult, ent kiirel sammul sätib sammud kesklinna äri poole, kus Molotovi nime taha varjunud sugulane kunagi alustas töörahvavabaduste nimel võitlust, et lühidalt teatada juhtunust, enne kui ise kaugemale põhjapoole uus elukoht otsitakse, uue nimega…..

………………………………………….

Sadakond meetrit eemal pargi poole seisavad noored mehed ja arutlevad, miks tüse mees neid Добро утро-asemel nii tervitas. “Kas Ukrainas tuleb sellist asja ette?” tahab üks teada, et vahest oli siiski Ostapenkoga tegemist. Vanemad kaaslased, kelles üks ka armees teeninud teatab, et tema teada on kõikjal slaavlastel normiks just nii hommikul tervitada Добро утро etc.

………………………………………….

1941.aasta mai-lõpp enne juuni algust kõnnib sama tüse mees Kaukaasias üle Nõukogude-Türgi piiri. Eemal ootab Saksamaa saatkonna uhiuus must Mercedes. Suurema tseremooniata ent aupaklikult autouks avatakse ta ees ja mees istub autosse. Türgi piirivalvureid muljetab sakslaste väljapeetud stiil…..

1001 Stirlitzit (748): Kes andis tuld riigivanem Jaan Tõnissoni paneelmaja V trepikoda külastava Andrei Mironovi pihta?

EW-st jäänud rahvas oli 1944-90 Moskooviale huvitav, ent see huvi kadus, kui järkjärgult on vanimaid asendanud komsomolirahvas kõigi “progressiivsete ambitsioonide” ja nartsissistliku enesekujutlusega.

Eesti vabariik oli demokraatlik riik, mis I maailmasõja järel kodustas samuti vene kibestunud vabariiklasi, kes olid ennast elus rohkem harinud kui kriminaal-bolševikud kokku. Legendi järgi pidi Jossif Džugašvili Ohranka ettekirjutusel, mitte palju erinevalt Inspektorist, infiltreeruma salaühingu ehk bolševike ridadesse. 1914.aastaks oli ta korduvalt “omavoliliselt” kui mitte “põgenenud” üleilmsetele sotsiaaldemokraatide Euroopa kongressidele, et tutvuda võimalikult paljude vene impeeriumi õõnestajatega. Ta olevat Kaukaasias maha istudes tunnistanud, et ta neid kuigivõrd leida ei suutnud, nii et tal on kahtlus tsaarivalitsuse poolt tellitud provokatsioonitaktikas, mida kaasaja keeles nimetatakse false flag’iks, ehk kõik olulised põrandaalused figuurid ongi legendid või rollid, mida on erinevatel aegadel, kui mitte paralleelselt erinevates kohtades korraga, täitnud mitmed inimesed. Mis tähendanuks, et Uljanov kirjutas Lenini nime all ainult Austria-Ungari ja Saksamaaga piirnevates maaringides levitavates sotsiaaldemokraatlikes seinalehtedes, ent mitte kaugemal! Venemaa-Lenin võis olla ka Ohranka enda naljahammas! See hammustas tagasi esimese ilmasõja ajal, kui Austria-Ungari ja Saksamaa kompileeritud armeeluureteenistus mehitas bolševike rollid mitmekordselt oma kolonnidega! See kõik võibki olla vale, sest salaühingutest ei peagi midagi teada olema. Enamgi, nad võivad olla algusest lõpuni fiktsioonid!

Kui Garri Piuzep saunas venemoeliselt Vova Putinile väiksema mehe kottimisest jutustas, siis Vova siiski mainis ka tema venepärast nimekuju ja sai teada ühtlasi, et Garri pole saladustesse pühendatute ringis. Mõni võib imestada, et siin blogis esineb lõike, mida ta juba 40 aastat tagasi paberile trükituna nägi ja see ongi õige. Ent see võimalus oli vaid KGB usaldusinimestele ringile avatud. Teisisõnu rahva keeles olid nad KGB agendid. Tõsi, pärast 1991.aasta lõppu rikkus KGB seersant, viimases meeleheites, salastatud materjalide reeglit, mis on see sama, mille alusel hetkel mõistetakse kohut USA ekspresident Donald Trumpi üle. Sellest ikka ei piisa, et te Kalde-raisa oleksite pannud kriminaalidega samasse kambrisse kaheks kuuks! Vihjeks FSB-le – neid, kes tal aitasid materjalide omastamist varjata oli siiski teisigi! Teatud inimtüüp on infodefektsetekromosoomidega sündinud, ehk pole vahet kas see on nõukogude või vabariiklik Eesti, prääksuvad nad alati! Sellepärast ongi vene riik pidevalt mädas ja hädas!

Muideks Vova Putin oli paar aastat Eestis koolis käinud minu meelest, sest eesti kirjakeele aluseid ta tegelikult tundis! Ta suutis ka Puusepp korrektselt välja hääldada, kui vaid soovinuks. Seevastu Garri ei teinud venekeelsel ja venemoodi rääkimisel vahet nagu selgus. Seetõttu pole ma kindel, kas põhikooliosas ta oligi hoolikam kui “Ardur”. Kindlasti olid need Vova tütred, kes tunnistasid lastelaagris toona veel venenimelise Marko Ringo radikaalset karjerismi: vaevalt 8-aastane ja juba pikk nimekiri nii tüdrukutest kui ka poistest, kes tuleks nõukogude režiimi julgeoleku nimel maha lasta!

Andrei Mironov käis veel hiljem Eerika paneelmajas filmikavasid kuskil arutamas, ent kuidagi oli see ka Üllele vastukarva, kes väljendas vastumeelsust ja kuskil ta enda väikesekaliibrist relva hoidis, ehkki ma pole sugugi kindel, et kui ta “ma ei lase seda teha” sõnadega takistuskatset tunnistas, siis see oligi tema, kes päästikule vajutas. Mina pakun ikka KGB seersanti selliseks paaniliselt ülbeks väljaastmiseks, mille järel Mironov saatis platsile enda vale.

1001 Stirlitzit (747): “Kui palju ma küsin, kas 50 marka või?” päris Viru-Margit KGB-seersandilt

Mida teile ka ei väideta Fulgencio Batista Kuuba vabariigi kohta, siis polnud võimalik Vatikani kontsiilide poolt monitooritud ülikoolide õpetusametitesse seada ei kirjaoskamatuid põhikoolilogardeid ega salateenistusprostituute, kes kuskil Moskva või Odessa merekooli ühiselamus olid eetikaharidust omandanud. Ma olen avatud viitamistele, et selle koha peal eksin!

Kirjandusplagiaadi-Margit, kes oli KGB-seersandiga juba mustvalget intellektuaalpornot teinud, tuli hiljemgi mentori juurde personaaltreeningule. 1980.aasta Moskva olümpiamängude nimel tehti anaalharjutusi! Esimesel proovil kuuldus buratinohäälset dotseeringut, et “sa oled liiga pinges, pead natuke lõdvestuma!” Nädalane kursus tasus ära, kui Kalde kinnitas anaal-adeptile, et “juba täiesti hästi õnnestub.. on mõnus ja kindel teha!” “Kui palju ma küsin, kas 50 marka?” küsis Onu Ülo juhendamisalune. “Lll! See on kallis, ikka 200 vähemalt!” kutsus teda julgeolekuekspert korrale. Siiski võiks selle mälestusväärse juhtumi nimel kõik Eesti filosoofid anda elus korra välja raamatu, mille hind on fikseeritud 8,5 eurole!

1001 Stirlitzit (746): ANAALJÜÜTILINE SEMINAR 3

Juba pimedamal ajal väiksemas II korruse trepikõrvalises auditooriumis suutis porno-Kristjan siiski amüseerida artisti uudistama tulnud publikumi. Tema ettekanne oli ilmselt põhikooliaruga kokkukirjutatud Arturi analüütiline kakofoonia, mille iga paremat vahepala oskasid regulaarkülastajad silmapilkselt viidata. Küsimuste voorus tuligi ette oodatav pärimine “Kas vastab tõele, et te töötasite Taanis gay-baaris?” Kristjan täpsustas millegipärast, et see oli hoopis Rootsis ja analüütikud prahvatasid naerma. Nõukogude-Tartu keskkooli komsomolisekretäri pressikonverents tootis veel mõningaid pärle, mille olemuse selgitamise jätan teistele mälestustekirjutajatele. Nendega ei maksa enam viivitada, paguluses pole teil selleks sugugi mahti. Sellest sai aimu ka porno-Kristjan, kui KGB-seersandilt küsis kaugkõne teel abi töökoha otsimisel kapitalistlikus Euroopas. Seersant tegigi kulukaid kõnesid ENSV-st Euroopasse. Kui Kristjan oli töökoha vastuvõtnud, siis kinnitas tööandjatele, et palgapäeval ei maksa ennast köögis tagasi hoida, sest tema kunagi äraütlevaid vastuseid ei saanud! Kui Kristjan oli tagasi ja ootas nõukogude kohtukulli (kristjanid vaadaku n ü ü d Soome-Eesti sõnaraamatut) ette astumist, siis uuris KGB-jefreitor (?) kellega ja kuidas ta pagulaslaagris oli. Ta kurtis, et tõepoolest tema, valge inimene, pidi “neegrite ja moslemitega” samades ruumides asju ajama, kus nende olme ja päevaharjumused ei lasknud Skandinaavia olustikuga kohaneda. KGB-veteran küsis, et kas porno-Kristjan teab pornotegijate elukutse eripära piirangute puudumisest partnerite rassi valimisel. Saksa tšekist oli mõnevõrra pettunud, et tema valik sedavõrd alt vedas veelkordselt. Järgmise telefonikõnega lasi ta eemaldada mistahes Lääne pornoartistide KGB-katusega soosikute nimekirjast. Mida teie siis arvasite?

1001 Stirlitzit (745): ANAALJÜÜTILINE SEMINAR 2

Minu mäletamist mööda esines Porno-Kristjan ilmselt kellegi teise poolt koostatud materjalidega vähemalt viis korda 1994.aasta ümbruses Marksu majas. Kahes erinevas auditooriumis, mis asusid kõrvuti, kui trepist teisele korrusele paremale pöörata. KGB-seersant Kalde ilmselt jätkas mänguplaanis kastikeste maalimist, kuivõrd tal oli poole sajandipikkusest okupatsioonist riiulile kogunenud tagavara, sest eesti kontribuutorid, kelle vanemad sugugi mittevähe ressursse panustasid enne II maailmasõda nende haridusse, olid liiga vanad vastuste ja avaldamislubade äraootamiseks. Mõni neist oleks pidanud siiski mõistma ülekohtu mastaapi, mis tuleb nende tööviljade ümberjaotamisest Kalde pornotsirkuse gay-poisikestele, ja nõia-riida laduma, et KGB-Närukael elavalt põlema panna! Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt! (Ent ärge tehke seda minu juuresolekul, palun, sest see komplekt siinkirjutaja ja Kalde jätab mulje mängimisest.) Kui saksa Krebsid tahavad nüüd ennast kaitsta, siis mingu o m a okupeeritud rahva ehk sakslaste juurde ja mõelgu oma tegude üle ehk millega eesti rahvas neid nii väga solvata võis.

Idioodi-fraasi puhul (vt eelnevat postitust) kostitas Kristjan mind triaadiga, et ma ei tea, “kes seal vang tegelikult oli”. Ja ma “nii loll” olen, et ei saa aru Türi mürgiohvri ehk Inspektori partnerite sugulusseostest (?). Ma tõesti ei tea siiani, mis selle väikesekasvulise mehe tegelik vene nimi võib olla, ent minu teada ta ikkagi heterosuhtes oli Kütt-Eikelmannidega kaugelt suguluses naisega. Kui ta ka kinnipidamisasutusest tihti tuli, siis see ei tähenda et see julgeolekumäng tema 24h-töö polnud. Elva-Puhja maantee keskpunktis ma nägin ühte II maailmasõja ajast suhtelises tsoonivabaduses kõndivat saksa meest. Kas ta ka tegelikult oli von olnud või leitnant – seda mina tõestada ei suuda. Teisest sõja ajast kinnipeetavast saksa sõjavangist kuulsin mitte kaugel Heimtalist Viljandi rajoonis etc. Mõnikord olid neil ka eesti soost partneritega pisipere, mis neile sugugi alati elukestvat rõõmu ei pakkunud, sest mitte kõik inimesed ei sünni munadega.

Porno-Kristjani esitusidiotismist fraasi teinud tumedajuukseline väike mees kõndis tahvli ette ja vaatas ka esinejaga kaasas olnud plastikkaantega toodud pabereid. Seal olid võõrad dokumendid, muuhulgas Artur Tsõganovi nimele. Kristjan väitis, et neil koostöö on, mille peale Artur aralt mögises parta alla, et tal “on oma arvamus sellest!” Kas nad mängisid? Kindlasti. Ent teiselt poolt oli Porno-Kristjan Tartu Politseis tuntud sajakordselt omavoliliselt siseneja ja vargana – ma teadsin seda politseipressiesindajana. Ta oli TÜ filosoofiaosakonnast kardetavasti metoodiku laualt varastanud võõraid asju – selline oli nendevaheline koostöö, mis omas konsekventse ainult Kristjanile, kellele ust näidati.