1001 Stirlitzit (110): Ilma naljata!

31. aug. 2020

Võimlast kuuldus poistesumma kära, ketside kiljatusi, pall trampis valjult ja kiirelt põrandal. “Kurat! Kas see sõjaväemiilitsa konka tuli siin kedagi klassist ära korjama või!?”, küsis üks meespedagoog teiselt. “Neil on armees oma kartoteek, seal ei ole KGB kosmeetikat näha, kõik on oma õigete sünnikuupäevade, vanemate ja sünnikohtadega seal, enamasti, kirjas. Küsisid jah direktorilt kedagi Vanjat ja veerisid lehelt ka eesti nime. Ütlesid, et neil on andmeid armeeteenistusest varjaja kohta, – mängib keskkooli õpinguid või midagi taolist – kuivõrd põhikoolitunnistus tühistati ja tulid järgi, sest aeg tiksub sünniajast! Mis seal ikka juhtub!? Topivad poisi “oma Willisesse” ja vahi all toimetavad mõnda Ašabadi stroibatti, kus esimesel poolaastal ainult kõige mustemaid kohti tundma saab!”


1001 Stirlitzit (109): Kuidas Vanjal vedas!

30. aug. 2020

“Kuule, kas sa juba kuulsid sellest USA-st tulnud järelpärimisest?”, küsis värske soenguga keskealine kirjandusõpetaja esimese korruse vaheruumis vanalt algkooliõpetajalt. “Issand küll! Kedagi teist nöökida ei leidnud, et Vanja ongi nüüd Õige-Raul”, vastas lühikest kasvu pedagoog naerma rõkatades. “Tal olevat põhikoolitunnistus kodust laua pealt ära kadunud, otsisid, aga kuidagi ei leidnud, vaid Küti-venna valenimega kaaned suutsid välja võtta! Tsõganov ilmus Arizonasse 1972.aastal sündinud Markina, et keskkoolis edasi õppida. Sealtpoolt kontrollisid dokumendi numbrit ja tuli välja et “Raul Kivi” õpib ja viibib endiselt Nõukogude Liidus. Nad tahtsid ministeeriumis tema põhikoolitunnistust sellepärast tühistada! Tal vedas, et inimesed teadsid, kes ta on ja, et ta jätkab samas koolis õpinguid. Oleks kooli vahetanud, siis ühelt hetkel sõjakomissiariaadist oleks tööpatti suunatud! Kusjuures Ohver on sedavõrd üllatunud, et kord, kui see paks varas ukse taha ilmus, korterisse tahtnud tulla, andnud ta oma poksijakäega talle vastu tatti korralikult. Kumbki neist poistest ei tea, et täiskasvanud Tsõganov oli meie linna noorte esisportlane, miski ei avalda neile muljet! Maffia missugune!”

Kõik naersid.


1001 Stirlitzit (108): HINGEHIND

14. aug. 2020

Küsitakse, et kuidas siiski Ülle teadis minu olemasolust enne 1976.aasta sügist, kui mind oktoobris toodi Räni külla KGB vägitegusid tiigi ääres tunnistama. Südametunnistus tähendab parema teadmise ja arusaamise järgi otsustamist. Kui ma tean, et keegi on terrorist, petis ja KGB vägistaja-kägistaja, siis ma teda ilmselt NATO partnerina mistahes astmel aktsepteerida ei saa. Enamgi, mul pole ilmselt ka kohta, kuhu pageda häda korral, mis paratamatult ennast lõpuks selliste lurjuste puhul aktualiseerib.

USA on jõukas riik aga arstiabi on selles kallis. Vaatamata kinnisvarale ja rahatilgutavatele patentidele, oli vanapaar siiski pensioniealine. Kütt-Eikelmannide pereliikmed külastasid ENSV-d ja säilitasid vanu sidemeid, mõnikord vahendades nende hädasid okupatsioonivõimudega Läänesse. Hea pediaatrilise abi eest tuleb USA-s kopsakas summa maksta, ent tihti ei pruugi saada parimat nõustamist. Niisiis otsustati mind näidata neil kahel kaalutlusel – rahaline võit vaatamata lennukipileti maksumusele ja arstiabi kvaliteet – maalejäänud nn kodanlikele meditsiinispetsialistidele. Ilmselt selle külaskäigu ajal ma puutusingi kokku Üllega, kes pidi mingil ajavahemikul minu järgi vaatama. Teiselt poolt, nagu ma aru saan, puudutas see veel teisi nn teenetegijaid. Ma ei oska siiani hinnata, kas see on groteskne liialdamine, ent sedalaadi teened olid pelgalt logistilistes punktides avanud kinnisvarafantaasiaid ja lausa tiitliambitsioone. Kui palju maksab beebitervis? Villa, USA kodakondsuspaberid või lausa aadlitiitli? Kui see minu teha oleks, siis annaks sellistele väljapressijatele enne Süüria kohal väljalükkamist langevarju! Teenena!


1001 Stirlitzit (106): “Trauma-Artur”

2. aug. 2020

Kõige suurem tatamil käija lebas keset ägedaid rünnakuid ja kontreerimisi kaarhalli vasakus küljes maadlusmati ääres ja tema kohal seisis lühem-kergem noor leningradlane käsi laiutades. “Tõuse püsti ja maadle edasi, Artur!”, ütles noortreener nõudlikult enne lõplikut Tsõganovi väljaviskamist. “Ma kaitsen ennast parteris!”, vastas paks tsõgan, tõmbas käsivarred veel tihedamalt külgede ligi ja teeskles maadlust edasi. Naaberriigi tumedavereline dünamolane oli nüüd veel nõutum, sest ta seekord isegi ei kummardunud ega passinud jaluletõusmise järel kiirrünnakuks võimalustki. Supertsõganile oli just süstitud kõigi juuresolejate nähes sooritust parandavat ainet ja meedik tegi märkuse, et tal on nn arstiabi tase ammu juba normeületavas kõrguses.

Aastaid hiljem ma vestlesin Arturiga jõusaalisooritustest. See oli 1995.aasta kevadsemestril, mitte varem. 1994.aasta novembris oli minu kaal pärast kahe aastast pausi langenud keskkooli-eelse taseme suunas – ca 79kg. Mõnes mõttes oli 2006.aasta sügis ju kordus. Kas ma siis olingi jäänud nõrgaks? Ehkki treeningkordi kahe aasta kohta tuli alla 20, ma tegin üsna suure arvu tunde füüsilist tööd, et toetada ülikooliõpinguid, sest minu vanemate raha oli KGB-tsõganite tasku rännanud. Kui ma alustasin uuesti jõusaali treeningutega, siis üsna kiiresti kahe kuuga suutsin oma kehakaalust 20kg enam üles tõsta – 80 kg puhul läks üles 100 kg, kuna lihasmassilt olin keskkoolilõpetamisajast tunduvalt maas. Kaalusin keskkooli lõpuülikonnas 87 kg ja kõverdasin rutiinselt rippes käsi 30 korda. Niisiis tuli rinnaltsurumine tudengite vahel jutuks ja Tsõganov (“Bruno Mölder”) väitis, et ta 120 kg olevat surunud. Mis hiljem meenutas mulle paksu tsõganimehe vingumist Tähtvere maadlussaali nurgas, et 120 kg kuidagi ikka rinnalt üles ei läinud. Ka +120 kg kehakaaluga ja sterodide hobusedoosiga. Ma olin sellel ajal 4.klassi poiss, kes käis tasulises judoringis. (Tasuta treenimiseks pidin ma kohe võitma hakkama – kõigepealt finaalmaadlus 1987.aasta laste jõuluturniiril Tallinnas, seejärel järgmisel kevadel super-Tsõganovi esimese rünnakuga perselitõmbamine o-uchi-gari´ga.)

25-aastasena, selles eas käis Tsõganov Tamme gümnaasiumi hoones õpetajaid õpikute tagastamisega naerutamas, oli 120 kg kangil mitte maksimum vaid põhitreeninguraskus, mida kesksetes seeriates surusin 8-12 korda. Minu enda kaal oli 110 kg sellel ajal. Tsõganovi kõrvaltjälgimisel paistis välja tavalise komsomolipasatski eluvaade. Ta ei saanud kuidagi aru, kui naeruväärne oli lapsevanemana saata asju siluma KGB-pervert Kalde: selles koolis käis ka teiste KGB ohvitseride enda-sugulaste lapsi ja haritud inimeste seas levib info kiiresti, kes on ohvitser ja kes pelgalt homopeldikute vastuluure vanemseersant. Mina lähtusin treeningsihtide seadmisel steroidideeelse raskejõustiku arengust ja profisporditulemustest. Lurich ja Hackenschmidt surusid puhtalt 160 kg. Mina siiski nii andekaks ei osutunud, sest Lurich tõukas 90kg mehena rinnalt ka 200kg. Mina olin jõusaalis alati tublisti raskem. Niisiis, ka hobusedoosiga ei suutnud +120kg Tsõganov rinnalt üles saada üle 120 kilo, mis viitab igati eelduste puudumisele.

Kui Tsõganov ilmus 1993.aasta hilissügisel tudengikandidaadina Marksu maja II korruse paremat kätt esimesse auditooriumisse, siis esimestena lasid tema ilmumisest ennast segada Tammaru ja Valdar Parve. Artur oli juba astunud ligi ja tutvustanud end ameeriklasena, väliseestlase Bruno Möldrina. Tema tegumood paistis tuttavana, ent varasemas elus polnud ma temaga kunagi näost-näkku väga harvadel trehvamistel, üle 4 minuti kokku puutunud. Valdar Parve seevastu end alt vedada ei laskunud. “Sina oled Tsõganov!”, ütles dotsent Parve korduvalt. “Sinul ei ole haridust, sinu kool jäi lõpetamata, et siia tulla, see on ülikool, sina pole kooli sisseastunud!”, lisas ta rangelt. “Sina ei pea ilmtingimata saama neid samu asju, mida teised!”

Psühhiaatrina oli tal mingisugune siseinfo tema isiksushäire iseloomust. Minu poolest võis ta olla ka Artur Tsõganovi noorem vend, sest olin tõesti seda väikest napakat 1982.aasta paiku Tamme staadioni kõrval kohanud, ent mul mul polnud aimugi, milline ta võiks välja näha pärast puberteeti! Mul oleks olnud ebamugav ka seda olukorda hakata seal torkima, sest andsin esmasel kohtumisel talle tänaval kere peale!

Keegi professoritest kinnitas hiljem lakooniliselt, et lektor Tool pole Arturile kunagi matriklisse kirjutanud üle rahuldava, vihjates et olid esinenud korduvad läbikukkumised. Seejärel lisas keegi sama märkamatult ja rõhuasetuseta, et kuivõrd vangla USA-s traumeeris Artur Tsõganovit, siis suuliste esituste asemel lasti tal tuua …. kirjalikke töid. Saate aru!!!!!!

Ta läks KGB pardina, pärast KGB kooli, mis ta nõukogude armeetenistuse läbimise nõudest säästis, vastasel korral pidanuks ta vanglaleiba taas suus leotama, USA-sse ei tea kellelt varastatud sünnisertifikaadiga ja kui täiesti õigustatult sisse kukkus, sest ka KGB part on jõuguliige, apelleeris isiklikule asjasse puutumatusele. Anglo-ameerika õiguses laieneb süü ka kuritegeliku assotsiatsiooni liikmetele ja inimene peab endale aru andma, enne kui KGB kooli vilistlasena uue nime all peavaenlase territooriumile elama asub.

Kelle tööd need olid, nüüd ikka teate, millega TÜ õppejõududele muljet avaldati?


Insomnia (17): Kaks tundi Tule Saagat!

1. juuli 2020

Netflix on asunud USA publikule tutvustama Vana Maailma moode ja naudiguid, nõnda pakutakse vaatamiseks filmi Eurovision Song Contest: The Story of Fire Saga (2020), kus “Sigrit Ericksdottir” ja “Lars Erikssong” esitavad Islandi muusikutepaari okkalist teed lauluvõistluse Finaali Edinghburgis (?). Lugu algab murelike nootidega, kui keldris musitseerivad viiendat kümmet käivaid unistajaid katkestab kalurist isa. Põliselanikust Brosnan peab valima maja ja kalapaadi vahel, sest ei suuda mõlemat korraga pidada ning teeb teadusfilosoofilise valiku.

Teisi sõnu peab “Lars” leidma endale uue elukoha munitsipaalväliametniku kesisest palgast. Ent neil on veel unistus ja lootus 1974.aasta aprilli algusest, kui ABBA võitis laulukonkursi “Waterloo”ga. Ka ise teha võidukas ring ja viia poole miljoniline Island bändiga “Fire saga” popmuusika kaardile. Neil on oma laul ja outfit, ent juhus on nende vastu ja lööduna ei lähe nad Islandi Eurovisiooni afterparty le ehk jahile, mis terroriakti käigus tapab kõik teised osalised ehk teeb neist hetkega ainsad, keda veel järele saata saab. Paar haarab võimalusest kinni, reisib Edingburgi, võtavad toa 207 hotellis ja tutvuvad miljonärist lauljaga, kes “Pole Homo, sest ta on Venelane”. Sellel hetkel tundub, et film on päästetav ehk keset lossi-pidu teeb pöörde klassikalise muusikafilmi žanri poole nagu Elvisel, ABBA-l või isegi Jaak Joalal. Ehk professionaalsed muusikalised numbrid iga 3-4 minuti järel tõmbavad lõputiitriteni tuuri sisse. Seda pettumuseks ei juhtu ja iga vaataja peab selgitama välja, kas Islandil ikka veel haldjad ja kääbused elavad.


1001 Stirlitzit (57): 46 aastat nägijana!

2. dets. 2019

Kas NASA-s või CIA-s liikles kunagi kuuldus, et 35.president John F. Kennedy ei teadnud, ei omanud isegi ettekujutust planeet Maa kaaslase Kuu vahemaa proportsioonist? Mitte et imestada 384,400 km üle, mis tähendab et valgus levib Kuult Maa pinnale 1,3 sekundiga. Ta pakknud selleks, ei, mitte 10 korda, vaid 20 kordselt alahinnatud vahemaad! Mis see siis ka ära pole lennata Kuu pinnale ja Maalt pikksilmaga vaadata maandumisplatsi? Anekdoot? Kõik poliitiliselt ebakorrektne on anekdoot ja uskumatu – selline on ilma iseloom!

See saab ju kindlasti vaid laim olla, et Dallas LoveField lennujaamas ulatas keegi abikaasa rollis vene agendile päästikus lõhkekuuli, mille esimeste tabamuste järel (selja tagant) kõrvalistmel naine pistis kössivajunud Johni-dublandi suhu, et siis tongidetail kapotilt üles korjata! Ent juudi vanasõna siiski kinnitavat, et laim jäävat kõigile, st ka jumala poegadele, külge!

***

Niisiis tuli saatus minu varasele soovile ka Venemaal seigelda vastu ja Ülle viis mu Kuuba saare USA mereväebaasi 104km2 osast sotsialistliku Kuuba poolele, kus Havannas ootasime kaks nädalat võimalust seiklust ookeani taga jätkata, sest millegipärast (hästiteada põhjusel) oli tsiviillennuliiklus blokeeritud, sest lennusoovijaid oli vähe. Oleks ju võinud seal vähemalt tulevast presidenti kohata keset peredraamat!?

Elu ENSV-s oli aga nii karm ja vähetõotav, et parem oli riskida smugeldamiskatsega kui nõukavärdjaks vormimisega hästiõlitatud tagakiusamissüsteemis. Teised lapsed, välja arvatud kabiinis, tal olid soodsad juhtmed, piiri ületanud samaealine hoopleja, lämbusid selles katses, ent ka mina kaotusteta sellest katsumusest läbi ei tulnud. Ma olin kaks kuud sisuliselt ülimalt lühinägelik kui mitte pime, suutsin vaid enda ette näha uduselt. Kardeti, et ma jäängi pimedaks. Mamma käis erinevate arstide, mh posija juures, ja andis vandeid. Kas ta tõotas, et ma kunagi ei tulista nende silmadega sihtides ühegi inimese pihta? Mis tänutundest peaks minu rind punguma ENSV poliiträmpsu ja okupatsioonikaasakepsutajaid nähes! Ma olen kindel, et taevas on teie nimi värdjad!


1001 Stirlitzit (56): Kuidas ENSV Riiklikku Raadiokomiteed teavitati!

2. dets. 2019

Keskkomiteede-rahvas arvab, et kui nimetada ennast Eestiks või rahvuslikuks, siis laieneb Nigul Küti-taoliste au, teened ja puutmatus ka neile-endile? Ilmselt just sellisest loogikast lähtudes valis India hulkurrahvas korduvalt sarnasekõlalisi nimetusi – gupta ja eGiptus, tsigan ja csángós etc.

Vanemohvitser Kütt oli igati teadlik, et KGB-Kalde lähedus, vaatamata tema isa puhtatõulisele sakslusele, määrib mistahes suguvõsade juhtmeid mitte ainult Kalju ema vene-tsõgani päritolu vaid ka prostitutsioonist elatumise tõttu – seda vana saksa kindralstaabi elukutseline riigivõltsijast (kindral-)major isegi ei salanud. Küll aga oli talle eriomane kitsidus, mis isegi vene tšekistide röövlikultuuri, mis korruptsiooniga sugulaste varanduslikul n.ö kaitsel koonerdamisega kunagi ei hiilanud, taustal silma torkas. (Ma tõesti ei mõista, mis raha te Saksamaalt saada võite, mida nad niikuinii ei peaks välja maksma!)

Vanemohvitser Kütt pidi mind ja seda olukorda kuidagi tutvustama süsteemideemonitele, kes režiimi-ustel pileteid kontrollisid. Kokkupuude eestikeelse meediakuulsusega pidi mõnda aega pärast 1978.aasta algust asetleidnud olema, kuigi millegipärast siis tundsin end väga väiksena ja selle järgi isegi kolmeaastasena. Detaile saab alati juurde lisada, see ongi visandist-mustadist viimistletud ja müügikõlbliku mälestustevihikuni tõusmise erinevus. See oli väljasõit mingisugusele pigem sügisele laadale. Ma pole veel mõne detaili meenumise tõttu surmkindel, et just Elvas. Parkimisplats oli kruusal, kindlasti mitte asfaltil ja parkmiskohti nappis. See oli Inseneri sõiduk, ja kui ta hilinemisega oli jõudnud viimastele kohtadele, siis muretses ta väljapääsutee pärast, kuna soov oli suhteliselt varem ka lahkuda. Ma ei mäleta, et mind rahva-summa oleks kaasa võetud, meeles on vaid parklas passimine. Kardetav juhtuski, et “Nahaal” viimase koha lõikas väljapääsude blokeerimisega hinnaga. Ülle läks nokkmütsiga autot valvavat heledat verd meest manitsema, et ajagu auto heaga eest. Mees ignoreeris esimesi viipeid ja keeras selja ootava pilguga ürituse suunas. Väljaütlemistes oli üsna üleolev ja vastikult terav. Ta ei jätnud head muljet. “Nüüdne olukord nõukogude riigis ei ole mustlastele enam soodne!”, ütles ta raadiodiktsiooniga Üllele otse näkku. “Kes siin mustlase moodi välja paistab?“, küsis Ülle sama jultunult vastu. Raadimehes nägu venis nördinult isegi välja – “Kas Karakulkol ei olegi enam vanavanem Laiuse mustlaste seast?”

“Esiteks”, tõstis vihamuigega Ülle pärast hetkelist vaikust sõrme, “Ei maksa välimuse järgi laste üle otsustada! See laps siin on itaalia-eesti vanematega ja sugugi mitte eesti tsõganitest!”, osutas ta mulle. “Teiseks, Sa vaata oma suguvõsa peale! Kui lapse ema tuleb, siis saad veel!!!”

Nüüd kohkunud mees palus võimalust täpsustavaks küsimuseks. Jah, ta küsis vanemohvitseri Küti olukorra kohta!

Väike mamma tuligi juuste lehvides ja vihastas kohe tsõganisõimu pärast – astus Raadiomehe ette ja ütles lühikese sitsiilialiku teotuse. Lapsel oli väga raske aru saada, miks selline elu talle oli peale surutud.

Õnneks, ka Valdo Pandi seltskond kiirustas ja nad lahkusid enne Insener tagasitulemist. Kokkuvõtteks. Esiteks, mina ei ole sinu laps, Ülle. Teiseks, Onu Ülo päritolu pole kunagi mingi saladus olnud!


1001 Stirlitzit (55): Rahvusprovokaatori auhind

2. dets. 2019
Tõmmis fanpage’ist

Lennart Meri vaidles avalkult telekaamerategi ees poeet Johnny B. Isotammega (1939-2014), teotades mõtlejat “tasku-filosoofiks“, et 1991.aasta geneetilistele poliitaferistidele süllelangenud usaldust pole õigustatud nimetada Eesti Vabariigi õigusjärglaseks ainuüksi mõne valitsusliikme kuulumise pärast endisesse vanas süsteemis ülespoole nihutatud 10 000 perekonna sekka. Kõigist neist said, kui nad jalust ei kolinud, vene vargaokupatsioonis arestirahvas, kellelt pressiti välja pärandiloobumisallkirja, kui nad tahtsid et lapsed elaksid. See ei kehtnud KGB tsõganihõimu kohta, keda sageli mitte ainult asemele ei pandud vaid ka innukalt “rahvuskehami” osana tunnustatakse. Ent selline loogika, et kuuluvus legitimeerib kummutab end vaenlaste ja režiimikrminaalse seltskonna tunnustamisega. Mis mõttes erineb okupatsioonivõim nüüdsest veeuputusaferismist, kui ta planeerimisosakondade kaudu, kus kuutõbistena tõmblevad KGB/FSB-magajad, teostatakse seda sama keskkomiteede nimekirjajärgset äravalimist nagu veel 70.aastatel, kui arestirahva närve sihikindlalt rikuti ja äramurdmine komsomoliedutamise suurnumbriks tehti.

Pole võmalik, et keegi enam ei mäleta või ka sugulased on surnud neil, kes ühele külmikuprovokaatorile Vlassovi tsõgani (“major” Kalde) katusealuse korruse korterist väljaastumisel vastu vahtimist virutasid. Ärge kusige oma esivanemate peale ja mäletage, ükski pussukott ei vääna teie käsi – nad ei ole sõjamehed, parimal juhul ajalehesabapetised, sodomiidid!

Mis te teete mulle? Laimate ja valetate? Ilast ja püksitegemisest on teie üleolek kokku tilgutatud! Te ei kavatsegi sõdida vaid käsi pikki üritate ennast krediteerida nagu varemgi teiste julguse ja oskuste eest. Ja mis on katk? Kui haavad enam ei parane! Saate näha! Mõned asjad on alati taeva teha ja keegi pole määratud põrgulistele kuuletuma!


1001 Stirlitzit (45): Kes kardab õiglast sõda sodomiitidega?

17. okt. 2019

Mis laadi südametunnistus on nõukogude Eestis sündinutel. See on juba aktuaalne ja pakiline küsimus, sest esimeses Eesti Vabariigis ilma valgust näinud põlvkonnalt siiski looduse enda seljatamist nõuda on liiast, kui kord ka Kuradi enda pikali tõmbas. Samuti puudutab süüme-küsimus avaliku ülesannete ja kohustuste üleandmist, isegi pärandamist.
John F. Kennedy (1917-63) CV plekk polnud tema miljonärist ja US Londoni suursaadikust isa appeasement-poliitika ekspaniivse Saksamaa ehk natside suhtes siis, kui teised olid sellest juba loobunud, vaid ka ebadelikaatsed romantilised suhted taani ajakirjaniku Inga Arvad’iga. Inga-Binga tuli 1941.aastal ilmselt Gestapo poolt saadetuna USA-sse ja sõlmis 28-aastase abielunaisena intiimpartnerluse parajasti US Laevastiku Luureameti nooremametnik John F. Kennedy’ga. Juhtivohvitser kapten Seymour A. D. Hunter sai läbikäimisest teadlikuks ja soovitas voodihulguse luureameti lähedalt vabastada, see saigi aasta hiljem teoks. John Kennedy teadis, et sellised suhted pole lubatud Euroopa sõja ajal immigreerunud Hitleri juures 1935-36 soositud kaunitaridega. Ent ka iseloomu vastu on raske saada – see kordus Judith Campbell Exner’i (1934-99) puhul, kes oli maffia brigaadide capo Sam Giancana küljesoojendaja. Armeeluures teenimine ei ole privileeg?
EW Kaitseministeeriumi kantsler abieluväliselt läbi käimas Putini gastroleeriva lemmikbaleriiniga? Kümme korda aastas? Eesti Kaitsepolitsei asedirektor Ukraina komandeeringul sukeldumas Moskva pornonäitlejaga sado-maso mängude kuristikku? Eesti sõjaväeluure osakonnajuht reisib vene noormeestega homoseksuaalse lõbu saamise nimel Skandinaavia polaarmotellidesse? Isamaaliidu parlamendisaadik KGB-anaalseersandi varipartner juba 80.aastatest? Kus on taluvuslagi! Milliseid avalikke ülesandeid sellistele inimestele üldse saab anda, kelle lõbujanu ületab normaalriski piire? Kas sisekaitsesse sobivad vene kodanikest prostituute turvavad politseikonstaablid, kui prostitutsioonivahendamine on ilmselt illegaalne? Kus on taluvuspiir? Ja kuidas tõmmata välisjulgeoleku puhul piiri? Kas Kaitseliitu sobib juhtima GRU ohvitseriga homosuhtes naine? Või lesbid on ohutud? Kas EW peaminister võib legaalselt palgata nõunikuks Saudi Araabia bordellis reklaampornovideosid etendanud eestivenelase? Või sobib pedofiil lausa riikliku ülikooli professoriks! Ja kui see on sündinud, siis kust viga otsida?

Ilmselt kronoloogiat tulnuks varem juba kohendada. Kui keegi ütles, et “kuhu see kaheaastane sul läheb?”, siis tulnuks lähtuda mul ikka sellest, miks ma tahtsin teda paranda – ma olen juba kolmene. Seega 1976.aasta sügisel oktoobriks olin ma Eestis, 3-aastasena. Kolmandast viienda aastani olid rahutud. Nelja-aastaselt üritati mind Kaukaasia kaudu smuugeldada Läände. Selle mineku käigus lämbus tööriistakastides hulk kurdi lapsi. Selles kolonnis, kus mina sõitsin oli veel üks ellujäänu. Mina sain kuningliku audientsi sõjaväe hospidalis üleelajana. Siis aga keegi sai väga kadedaks, kes polnud ei ohvitser ega kindral mitte kuskil, lihtsalt omaarust vanem sugulane, paraku palja persega. Viis omavoliliselt mind Türgi poolelt Iraagi poolele – seal mingit kraavi või võrkaeda pole kunagi olnudki. See oli päeva küsimus, et mind sõidutatakse piiri äärest saksa armee pagulaste poolt ehitatud-kasutatud turvamajast sügavamale sisemaale (sakslased pendeldasid piirialal jahtijate eest), kust mind kätte saada on juba võimatu. Nigul Kütt tuli Toomaga mulle järele. Selle tulevahetuse eest sain ka mina karistada, mida olin teha seda hõlpsam, et mehed pidi mõneks ajaks varju minema võimaliku kättemaksu eest. Ma arvan, et selle ježiidi-idiootpreestri äraostmisest, keda Ülle hiljem ahvis venelase kombel, oli tegelikult juba varem teada. (Ma ei pane seda talle pahaks, sest kurdid peavad venelasi seaverelisteks). Saksamaal puutusin ma kokku ühe samaealise kurdipoisiga, keda teised lapsed pidasid alati idikaks ja esinemiselt tüdrukuks, ent sellest mõni teine kord. Mõni ütleb, et see oli veel enne nn ENSV-st evakueerimist. Ent ma polnud ei 3-aastane ega ka juba 5-aastane. Me olime Tartust väljas, Tallinnas mitte uues paneelkortermajas. seepidi olema Tallinna kesklinn. KGB-seersant Kalde oli ametlikult valve ülem, ent peamiselt tegeles väike Linda minuga. See oli ka taaskohtumise puhk. Meest, keda seersant isatas, olin kohanud juba Kuubal. Nixon pani tribunalialuse oma poojaid võõrustama. Kes ta oli? Ta oli kindlasti GRU vanemohvitser. Mind ei üllata, kui see oligi see tegelik nõukogude poole luurekindral, kelle auastme topeltit ei tohtinud avalikult mainida. Nagu ma juba eelnevalt märkisin, siis Kuuba majas võis olla väga kitsas, sest majas peatusid ka sotsialistliku Kuuba poolelt tulnud põgenikud. Üksvahe elasin eesriide taga kõrvalises toas, mis oli enne olnud teenijate kasutuses, kui ajad paremad olid. Seal vaikses kohas käidi nii salajaselt embamas, kui ka privaatseid vestlusi pidamas. Ja teate mida? Seersandi ema või olla mustlasverd, ent tema isa oli kindlasti SAKSLANE! Nad jäid seal mulle vahele saksa keeles kõnelemisega. Selle vana GRU vanemohvitseri sünniaasta võis olla sama ehk 1899.aasta. Ta ei varjanud elulugu – et nad olid päritolult Wallachia sakslased ja seersandi Isa läks noore keiserliku sõjaväeluure ametnikuna 1917.aastal Venemaale revolutsiooni organiseerima, sest oskas eelneva elukäigu tõttu mitmeid kohalikke keeli. Ta oli elav tõend sellest, et sakslased tellisid ja viisid Venemaal Stalini režiimi läbi. 1941.aasta oli ka neile olnud ilmatuma šokk, mis ei tähenda, et nad pole kõrvetamata jäänud kurjuse-Spinne jäse. Osa vahetas pooli, kes sai, teistel kinnijäänutel oli väga raske kaks esimest sõjaaastat üle elada, ent seda sadistlikumalt maksid nad nõukogude okupatsioonitsoonis selle reetmise eest hiljem kätte. See on STASI-i tuum! Moraal-kultuurilisest vastutusest ärgem rääkigem. Bulgakov oli erakordselt peen ja julge literaat, kui vestis “Meister ja Margaraita” romaanis korterist 50 ja seal elavast saksa päritolu Kuradist. GRU tegelane oli ka mulle raske materjal. Kõigi teiste kohta sain ma midagi öelda, mingi äsjasündinu värskusega, ent nemad olid sellest ilmast justkui väljaspool eksisteerinud. Keegi veel teadis kogu seda lugu, detailideni ja läbinisti. Mina olin vaid korra sealjuures ja ma ei vesta seda sellepärast, milline oli tema hilisem positsioon ENSV-järgses mängus. Selle kuuldemängu alguses hakkas saabunud mees seletama, et “Teie viibite siin mitte-legaalse okupatsioonivalitsuse esindajatena etc” See oli peen ja sofistikeeritud pöördumine, mis kõlas sama kõrgelt nagu mõnikord olengutel Kuuba villa külalistetuba. Jäin kuulama. Järsku aga GRU käratas “Mis sa vigurdad! Püksid maha, otsekohe!!! Jalamaid voodi! etc.. Täna teeme pikka varianti! etc”
Härrake aga hakkas teatraalselt ja lärmakalt ringi jooksma. Raske oli aru saada, kas oli see eneseparoodia või tunnistus raskemat sorti hälbimusest. “Jah, mu kindral!!!”, hüüdis ta alatihti. Väike Linda kinnitas, et see asi käis alati neil nii lärmakalt. Ta ei parastanud. Ehk ainult mina, tema ja asjaosalised veel ei teadnud sellest. Alati said ka naabrid aimu, kes seal homoseksiga lärmakalt nagistasid.
Järgmises stseenis, kui juba vaikus (siia kohta tekstis pani värdjas sitta – see ei olnud Kuuba korter vaid Tallinna kortermaja*) korteris valitses, läksin koridori ja ehmatuseks märkasin kahte vanameest laias voodis valge teki all vedelemas. “Räägi mõni anekdoot!“, palus GRU-ohvitser prillitatud kaaslast. Härras rääkis vene uurijatest, kes setu kuhiksõlgi rinnahoidjateks peavad. Kui ma temaga TÜ raamatukogu fuajees kaks dekaadi + hiljem kõrge ameti hoidjana trehvasin, siis ta küsis, kas ma mäletan teda. Milleks ta küsis seda? Meelde tuletada teenet? Tõsi, kui ta lahkunud oli, siis 20 minutit hiljem lasi kella isake Kütt. “Kuidas sa teadsid, et ma siin olen?”, sinatas GRU-mees Kütti, mitte et oleks imestanud tema perimeetri üle ja Eestis viibimise pärast. “Aaaaaaaa!”, taipas ta siis. “Ta teab, et ma ei saa teda enne kahte kuud jälle välja kutsuda!”
Mis vanemohvitser Kütt tahtis? Ta palus mind vabastada. Aga talle vastati, et “te mehed lollusi ei teeks, siis ta jääb valve alla!” Selles seisneb selle loo väärtus minu jaoks – ta tuli mulle järgi!
Muidugi kaebas ta ka noorem-Kalde tegude peale. Kuigi GRU möönis “poisi sitapäisust”, siiski on ta sellisenagi tema, kindralkuberneri oma ja auastmega saab teda ohjata. Ma siiski möönan nüüd, et vaikimine kindral Einselni vallandamise puhul võis olla viga, ehkki ma väga vähe ette kujutasin, milles võis konflikt eesti relvajõududes seisneda ja kas mitte venelased ei soovinud ameeriklasest vabaneda kui ohtlikust sõdurist. Olin seda näinud tegelikult varemgi. Kõige olulisem oli väikese Linda kommentaar, kes nimetas meest korduvalt nimepidi. Ma polnud kunagi temast kuulnud, ega osanud arvata et midagi temast veel tulla saab. Ent vanal medohvitseril oli ka vabandus – “kõik vanad suguvõsad (EW-st) on kas maha löödud või pededeks tehtud!” Ja lohutas mind, et kuna ma puhas eestlane pole, siis mind vahemeresugust sellest säästetakse.


1001 Stirlitzit (44): Riigisatanisti Kuradi hüüdmine

16. okt. 2019
"Sa uputasid minu poega!", ütles KGB-päkapikk tigedalt.
"Ma arvasin, et ta on Küti poeg!", hädaldas peajagu pikem hädiselt.
Kohmetusest hetkeks tumm, menetleja kogus end.
"Kas siis lapsel pole õigust eladagi isa teguda pärast!?", küsis ta
juba peaaegu helgel häälel ja teatraalselt jooksis parketil nagu laval.
......
"Kas mingit teist varianti pole, ma ei pea vanglas vastu!",
mangus tuleviku-GRU-taja.
.......
"Kümme korda ...... trahviks!", sõnas Ülemkääbus.
(Kuuldemäng väikese ameeriklase mälust)

Öeldakse, et selline arheotüüpne keel – kurat vs ingel etc – pole stalini propaganda või päheroojamismasinast läbikäijatele arusaadav. Mis on tõeline kuri, halb, ja Kurat kõlab nagu tegelane muinasjutust või Hollywoodi pede-filmifantaasiast. Saksa keiserliku sõjaväeluure poolt organiseeritud bolševistlik riigipööre 1917.aastal kutsus ellu ka tööliste-soldatite armee uue progressiivse sõjaväeluure ehk mis nüüdseks järjepidevalt on tiksunud GRU-na. NKVD sai 1937.aastal Punaarmee kõri tervenisti pihku ja Abwehri riskid maandati sujuva terrorini, mis polnud kunagi 20 aasta jooksul katkenud. Kohtuvälised ja nn keskaegsed piinamismeetodid mh mürgi valamisega on siiani nende monopol, probleem pole üheltki elusolendilt jalgu või käsi otsast põletada. Või Tšetšeenia sõjas elurajoonide pommitamine demonstreeris vastupidist?
Ma kuulsin GRU käsul saunasistuja muinasjuttu esimest korda 9-aastasena selles nurgas, kuhu viis aastat varem vanemohvitser Kütt oli mind seisma pannud. Nagu tellimuse peale, peatus põhja-lõuna suunalisel külakruusateel sõiduauto ja välja astus väikesekasvuline, silma järgi 50+-aastates mees, kes pööras itta Pärnamäe poole. Seisin Oтличник ‘uga tiigi ääres, kui ta vestis lugusid, millega pärast pioneeritädidega sai nii palju nalja. Väike inspektorirõivastes mees jäi mind eemalt 4 meetri pealt silmitsema, siis astus Jaani ette ja lähidistantasilt irvega vaatas talle silma, ise peajagu lühem. Oтличник oli läbinisti raputatud ja tema seljale ilmus küür. Kas see oli suurt kasvu jõumees, kes surub rinnalt 150+ kilo ja 16 eluaastast räsib maadlussaalis kõiki?
“Kas see oli Kütt?”, küsis Mõtuse poeg heidutatult. Siis kogus end, pilutas silmi ja vaatas maja poole ja lisas – “Ei, Kütt see olla ei saa, Kütt on surnud! Mine vaata, kuju ta läheb!” Mees kõndis üle orgu laskuva põllu ja Raudna teelõigul kimas tema juurde Volga, mis ta kummivilinal minema viis. Kes ta oli? “Ah, et Volga, siis venelased kollitasid meid!”, järeldas Jaan.