Tolerantsus-suitsiid (2): Sõnad, mis muudavad asja!

31. aug. 2017

Kirjanik Jaan Krossi poeg meenutab Postimehe artiklis – Eerik-Niiles Kross: nõiduse õpilased ehk Ehtsast marksismist – tudengiaega Eero Loone dialektilise materialismi loengus, kus viimane kostitas auditooriumi ähvardusega: “Kas te saate aru, et kui meil siin see perestroikanimeline eksperiment läbi saab, siis teiesuguste jaoks meil padruneid jätkub.

See on uskumatult räige ähvardus riigisüsteemis, kus nõukogude armeeteenistuses karistati isegi fooliumpõhja karakulli all kandvate alaväärsuskompleksis vaevlevate onude reaalsust ületoonivate GRU-fantaasiate pärast. Üks on kindel, et sõjaväeluure allus otse kindralstaabile ja sellise suguluse korral  mitte pelgalt ei antud ranges korras mitte-peksa, vaid armee-teenistus kulges tõrgeteta-konfliktideta ja tülitajad lihtsalt kadusid tööpatti! Nõukogude Liit oli totalitaarne süsteem, mis oli hukanud ametlike andmete järgi algusest Stalini surmani üks miljon, kuna GULAG-i külmas kärvanud ja sandistunud inimesi lihtsalt ei loetudki. Väike vale, suur vale ja statistika!

Parteiliige ehk ju oma Jüri Kukk kustutati elust lihtsast olmeprotestist sündinud konflikti ehk stipendiumiraha nn natsionaliseerimise pärast veel 1981.aasta kevadel! Seda tunti suure ülekohtuna, et lihtne nõukogude teadlane pani kõhu kõrvalt tallele autoraha (?) ja öeldi ikkagi – see pole sinu raha! See süsteem karistas vägivallaga kõiki neid, kes meelsasti oma linnahäärbereid Johannes Lauristini ENSV Teataja otsuste-vastaselt ikka omaks pidasid! Kus on südametunnistus?

1987-88.aastal auväärse partei pilkamise peale ähvardada füüsilise arveteõiendamisega, kui veel seitse aastat varem on inimestel süsteemiga vastuollu minemise tõttu aknaid sisse pillutud, avalikust mõnitamisest ja pereliikmete ahistamisest rääkimata! Ja te lasite sellel mehel EW ikka veel nn õpetus ja teadustööd edasi teha, õppetooli hoida?

Kuidas on mul üldse võimalik veel üllatuda, et Eero Loone nn õpilaste ringiga riivub kahtlaselt minu ründamine Tartu Annelinnas 2006.aasta 1.detsembril vene keelt kasutava naiste-noorukite jõugu poolt! See ongi klassikaline naaberriigi olme-terrorimuster, kus viibete ja telegrammidega – Надо уравнять! – “rahvuslikke huvisid” endiselt dirigeeritakse. Mulle poleks olnud mõtet neid asju teha, difamatsioonist jmt rääkimata, kogu okupatsiooni aja ja hiljemgi veel, kui ma poleks just see, kes ma olema peaksin! Tsurka võib peituda selles stirlitzi-romantikast läbiimbunud komsomoli järelühiskonnas laguunsiniste silmade, rõõsa jume ja blondi tuka taga!

Absoluutselt lubamatu oli karistamatult lasta sellisel terrori-propositsiooni esitajal Tartu Ülikooli õpetusametis jätakata. Võtta õpilasi ja kutsuda siia samasuguseid rahvusvahelisi paariaid! II võimalus on lihtsalt see asutus nn alla lasta – kindlasti ei suuda see institutsioon veel inimpõlve jooksul olla võrreldav 1940.aasta eelse universitas’ega. Tehkem ka silmad lahtu ilmselge nägemiseks – integreerumine rahvusvahelisega teadusega on vähemalt propagandateaduste seksioonis simulatsioon ja alatu pettus, kus rahvusriiki eitav internatsionaalne võrgustik ekspluateerib väikese riigi piiratud ressursse oma agenda levitamiseks ja ideoloogilise haarde kindlustamiseks. Haridus- ja teadustöö peaks olema mitte ainult väljaspool riigisisest parteindust ja poliitilist võitlust aga ka rahvusvahelist vasakliikumise puudujääkide (akadeemilised positsioonid) lappimist Üldse keegi kontrollib meil seda valdkonda?

Miks Eero Loone akadeemiline karjäär 1991.aasta lõpus ei katkenud, siis ilmselt ei peitu põhjus ainult vanades genossedes. Rein Toomla tunnistas 1992.aastal ajaloo esmakursuslastele, et “Eero Loone on tark mees!” Seevastu Igor Cernov imes natuke sigaretti ja siis ütles tagasihoidlikult: “Tšekist!

Mul on semiootika suhtes olnud omad eelarvamused, ent eetiline selgroog kompenseerib, kui pool puudu jääb! Kõige üllatavam oli mulle endise Tallinna Ülikooli professori Mart Raukase truudus vana kommunistliku õpetaja suhtes vahetult enne seda, kui talle liigsete kommentaarideta Tallinna akadeemilistest asutustest hundipass anti. Telefonivestluses rääkisin Raukasele anekdooti Loone kõige kuulsamast filosoofilisest küsimusepüstitusest – “Kas hiired räägivad?” Mart Raukas ärritus ja hakkas norima, et kas tahan maestrot kuidagi mustata! Igatahes üks Eesti filosoofia aastakonverents on Eero Loonele pühendatud, seal oli üles loetletud ka kõik inimesed, ka need, kes siiani filosoofiaosakonna leivalehel, kelle seminari- ja muid akadeemilisi tõid ta oli juhendanud ehk tema õpilased. Mina nende hulka ei kuulu. Tegin suurem osa töid teadusfilosoof Rein Vihalemma juures ja vahepeal, sunnituna, Ülo Matjusele, kes kirjutas sedelelile – “Teie töö on ä r a hinnatud!

Advertisements

Filosoofiakursus kasulikele idiootidele: Kuidas asuda progessi ehk revolutsiooni poolele ja tunda ära kontr-revolutsiooniline vaenlane?

29. aug. 2017

Kuidas kellelgi, ent minu suguvõsas sellest puudu pole tulnud, et kontr-revolutsioonilises tegevuses või liikumises osalemise tõttu on GULAG-i veetud ja ka maha lastud. Eikelmannide arvukus on vene-nõukogude okupatsiooni ajal pehmelt öeldes märkimisväärselt kahanenud. Ja kui heita pilk 1849.aasta Neue Rheinische Zeitung‘i jaanuarikuu numbritesse (nr 194), siis on ka ilmselge, miks just Ida-Eesti ja Ingerimaa tšuudide-ingerlaste-isuritega esmajoones suurvenelastele+bolševikele ette jäi. Väikesed rahvakillud tsentraliseeritud suurriikides on rahvajäänukid (see on tegelikult viisakas tõlge), mis on kaks sammu pimedast ettemääratusest maas ja fanaatiliselt punnivad muutustele ehk helgele tulevikule vastu. Engels toob ajaloolisi näiteid ääremaadel elavate šotlaste, baskide ja panslavistlike lõunaslaavlastega (???).  Selle vastu aitab ainult kas lahti-rahvustamine või hävitamine ehk genotsiid. Genotsiid ei pea olema massimõrv, mõiste sisu on tüvehävitamine ehk kui väikerahvas jääb revolutsiooni-Inglitele 200 arvukusega ette, siis enamuse huvides on õigus neid abstraktse idee nimel, mh kommunism, ajaloo jalust ära kaotada ehk hävitada. Kui on klassid, siis jõutakse järjega muutusi mitte-adapteeriva omanike-klassini, sest pole võrdseid ju kui mõned on selle nimel paljaksvarastatud! Ikka võrdsuse ja helge tuleviku nimel, kus väikese sõjaga võetakse ära ajend suureks, isegi globaalseks sõjaks! Muidugi ajalugu näitab vastupidist – mida suurem massi kontsentratsioon, seda suurem hävitusjõud ning indiiviide ei loeta. Neil polegi selles plaanis enam suurt tähtsust, sest identiteet kui sugupuulisus on tähenduse kaotanud, sest pärimisel ega pärandil pole enam käega katsutavat sisu ja kui oleks, siis liigituks see pigem kontr-revolutsiooniliseks “aspektiks”.

Siin äratoodud tsitaadid olid juba 30 aastat tagasi opositsioonilisele Eesti noorsoole hästi tuntud. Üllatab, et Postimehe esikolumnist Lobjakas neid asju ei tea!


Miks ta tappa sai?

26. aug. 2017

Venemaa jõutõstmise (-120 kg)  tšempioni Andrei Dratšovi (Андрей Константинович Драчёв) traagiline keretäis Venemaa Kaug-Idas asetseva Habarovski linna ööklubi Galerii ees kella 7:00 ajal hommikuvalguses on internetist ja vene uudisteklippidest jõudnud lausa The Sun tabloidilehte ning stuudiopubliku ette teleshow’s Пусть говорят. Охота на чемпиона: за что убили Андрея Драчева. See oli juba II tipptasemel Venemaa sportlase tapmine Kaug-Idas, mis peab niigi pidevalt heitma närvilisi pilke üle õla lõunasse. Rahvustevaheline vaen oleks igal juhul ettevalmistav episood mistahes edukaks invasiooniks, mis eraldaks vastapoole kogukonnad.

Idee esi-sportlase jahtimisest näib olevat igati õigustatud, et see mees võeti ette tema väljapaistvuse ja tugevuse tõttu, kuigi teistpidi on igale raskejõustiklasele lapsest peale ilmne, et sõltumata maaslahtirebivale jõule pole tõstjatest asja judomaadlejate vastu, õigupoolest ei tee nad seal sammugi kukkumata ning ka poksijad on abitud klintšivate vastastega. Igal spordil on oma spetsiifika, ja ehkki maadlus- ja rusikavõitlus-distsipliinidel on tugevad nn perekondlikud sidemed, ei tee võimekas kreeka-rooma maadleja ka sumo meeste vastu sumoringis ettevalmistuseta midagi.

2010 ja 2011.aastal võitis ohver -120 ja -125 kg meeste seas vastavalt Rootsi Köpingis ja Tšehhi Pilsenis hõbemedalid. Arvata oli, et 1985.aastal sündinud mehel oli veel maksimum 5 aastat kõrgemale astuda, ent väidetavalt põlvevigastus pani ta 2012.aastal ümberprofileerima kulturismile. Ka tema isa tegelenud varem jõutõstmisega. Ja tähelepanuväärne on ka nii tänaval tapetud sportlase isa ja vanema venna töökoht, mis vastaks vaid ligikaudselt meie kohtutäituritele (Федеральная служба судебных приставов), ent sisult on see räigem organisatsioon, sest igapäevaselt tegeleb võlgade sissenõudmisega riigi kasuks. Milles võis omakorda peituda motiiv, arvestades tema tapja ehk MMA stiili-sportlase 1991.aastal sündinud Kaukaasia türklase Anar Allahveranovi (Аллахверанов, Анар Алияр Оглы) tausta. Tema vend oli varem Venemaa seaduste alusel süüdi mõistetud raskete kehavigastuste põhjustamises, ehkki esialgu üritatud neile kaela määrida maffia-paragrahvi. Habarovski võitlusklubi “Meister” ümber kogunenud 10 tuumikmeest teenisid igapäevaselt leiba samuti võlgade väljanõudmisega, eraettevõtjatena. Nii et mingi vene kriminaalsete organisatsioonide bratva-koodeks võis selle nn suhete selgitamise formaadi taga peituda. Kogu lugu on seda kummalisem, et nagu öeldud 7:00 hommikul aset leidnud viimase matši eel oli kella 6:00 aset leidnud esimene konflikt, millele 10 minutit hiljem järgnes teine episood samade meeste vahel. Rahvusvahelises pildis levib n.ö III letaalne raund. Seega jutt mitmikrünnakust ei vasta tõele, algusest peale oli tegemist 1:1 kraaklemisega. Teise kokkuminemise ajal tuli välja vene politseipatrull, kes siiski Anarit ei vahistanud – see on vene tänavakultuuri kaasaegne reaalsus ja eripära. Mistõttu ei maksa imestada teda ilmselt tundnud suurt kasvu jõusaalikülastavate turvameeste pealtvaatamise üle. Seal samas avatavast raamatupoest vajutatud kaks korda häiresignaalinuppu, et see III raund ei jõuaks lõpule. Sest tegelikult on lindil üks koht välja lõigatud pärast esimest kukkumist nn spinning hook kick järel. Tõsi ka, et normaalne mees oleks sealt lahkunud pärast esimest kokkupõrget, kui vastane sucker punch‘iga (ek võiks olla selle nimi vene-tervitus ehk hoiatuseta tulev löök) tema ninaluu murdis:  jõutõstja olevat parajasti tema telefoninumbrit märkmikku kirjutanud, et järgmisel päeval poksikinnastega saalis kohtuda.

Kuidas siis juhtus, et igapäevaselt suurte raskustega vähemalt 2h treeniv mees sai haledalt kolki noorelt türklaselt, kes turniiridel ei osalenud või vähemalt pole tema sportlikest saavutustest mingit ülevaadet? Asi tundub asjatundjate ringile seda häbiväärsem, et nii jõutõstmisel kui ka kulturismil on otsene steroidi-tarvitamise vari. Kulutada kümneid-tuhandeid rublasid nn toidulisanditele ja ikka nagu liikuv poksikott kerepeale saada?

Asja point ongi selles, et jõud pole raskejõustikus kogutõde. Lihastüüpe on erinevaid ning võitlusaladel tuleb kasuks tehnika+jõuvastupidavus. Tehniline vilumus ja kiirus vastupidavuse foonil ületavad alati jõu! Asi, millest Tartu Ülikooli seinte vahel saavad tegelikult 5000 inimese kohta väga vähesed aru. Enamasti istuvad need kasulikud inimesed kehakultuuri teaduskonnas. Teistel tuleb kerepeale saamisega lihtsalt leppida, kui ei oska oma armeed ja selle ajalugu austada!

Vene teleshow’s pulbitsevate emotsioonide kirjeldamine ja seletamine pakub omaette peatükki kirjutamiseks. Vaadake, kuidas nad seal karjuvad – “peksab maaslamajat, lööb jalaga pähe – see ju on tapmine!”

Ma olen Eestis väga vähe vene tatikaid kohanud, kes oma vägivallategusid häbeneksid – ka mitmekesi jalgadega trampimist maaslamajal. Ja politseisse-kohtusse veetakse alati ilmsüütuid tehnikumide kuldseid matemaatikuid ning muusikuid! Ei häbeneta ühtegi võtet, et süsteemi rikkuda, valetunnistusi anda või lausa asi ümber pöörata ohvri vastu! Võtad vene kangelaselt noa ära – nuga oligi algusest peale sinu käes! Annad nagu torust tuleb kõigile kere peale, et veri ja sitt trotuaaris voolab –  fašist ründas lapsi ja naisi!

Neid saated pakuvad kultuurilist sissevaadet vene hinge ja pseudo-moraalsesse maastikku – silmakirjalikkusse ja täielikku süüdimatusse!


Tolerantsus-suitsiid

21. aug. 2017

Üksteist aastat tagasi, oli veebruarikuu, võtsin kohustust seltsida natsionaal-korporatiivselt eesti soost kaastudengitega Saksamaal nii tõsiselt, et nõustusin varahommikul Konstanzist rongiga ja kambakesi kuskile põhjapoole sõitma. See Saksamaa raudteel Kölni poole loksumine oli üsna suur väljakutse, ent peamine ebamugavus võib tõusta pigem nurjatust kaaslasest, veel enam, kui neid juhtub mitu olema. Üks Erasmuse programmi tüse blondiin, sellistele olin juba Tallinna ülikooli juures loenguid andnud, otsustas proovile panna minu närvikava. Kui ülejäänud seltskond oli tõusnud istmetelt ja astunud vahekäigu poole, siis tegi blondiinike märkuse noortele tudengiseltskonnale meelejärele olemise kohta. Vastasin, et see ei saa kõige tähtsam olla. Kui mõned kaasteelised ootamatult vahekäigust vagunisse tagasi astusid, siis teatas tüsemik, et ma olevat “just kõik perse saatnud!” Tegelikult ma ala hindasin, kuivõrd 70 kg distsiplineerimatut noort massi on suuteline segadust külvama ilmse valetamisega. Mulle vaadati loomulikult ehmunult otsa – kas ma tõesti võisin midagi sellist teha! Ma ei reageerinud, et öelda inimene on ilmselt puudulik, ja tolerantsus on järjekordse valetaja Euroopa tõusupoolelt Kesk-Euroopasse juhatanud. Peab olema leebe, mitte reageerida karmilt ja mürgiselt, nagu EW armee sõjaväeluure kapten, kes teeb  konkreetse ettepaneku arestiks ja karistuseks.

Selline libisemine nurjatute rahurikkumise terroripilve on alati leidnud aset järk-järgult. On vaja, et mina või minutaoline teda taluks, ent mitte kunagi nii, et nad vastutaksid oma auhaavamiste, kohatuste ja isegi kõlvatu käitumise eest. Lõpuks saadab see inimene teid ennast otse ja läbi vahendajate talle sobival hetkel perse, kuni teil saab pidevast häirimisest küllalt ja te mõistate, et sõda ja väljalöömine saab olla ainuke lahendus. Kui inimene on võõrsilt, siis läheb ta koju, ent kui ta on kaaskodakondne, siis ilmselt välja riigist saata pole võimalik.

Eesti presidentuuri tolerantsus-suitsiid algas, ma pakun, Lennart Meri ebaõnnestunud vastusest tema isa Georg Meri seotusest KGB-ga – “Ma olen kindel, et ta mängis nad (KGB) üle!”

Jah, kõik need agendid, väljaarvatud vahest lihtsameelne Ville Sonn, mängisidki kõik alati üle, ka eesti rahva ja riigi!!!! See vabandus pidi sellest peale sobima ja kõigile, sest Lennart kõlbas ikka laitmatult EW traditsiooni taastavaks moraalseks etaloniks – presidendiks! Või mis häbi pidi pärast seda kartma endine komsomolisekretär, kes kiusas kaastudengeid, kelle vanemad olid EW armee ohvitserid või sugulased pagesid üle Atlandi ookeani?!


Luuserite-Eesti

20. aug. 2017

Kui NL keskaparaadi poliitika masinavärk jooksis 1980.aastate lõpus peamiselt majanduslike puudujääkide tõttu kinni, siis algas pihta naiivne pööramine. Järsku muutusid kangelaste kandidaatideks riigivargustega vahelejääjad, alaealisi tüdrukuid rasestanud rongaisad ja algklassi tüdrukute alastiliputamist nautinud vallandatud julgeolekutöötajad. Ette lükati ka omaaegses puna-trügimises allajäänud opositsioonilisi seltsimehi, kellel oli samavõrd ükskõik neist, keda vene okupatsioonivõim omandist ja seega ka ühiskondlikust positsioonist ilma jättis. Mida kinnitas nende tõmbumine punase parteipiletiga meelitajate poole niipea, kui need taipasid, et uues olukorras on vaja uus liivaluide leida, millele pabervirnne moraalimajakas püsti ajada.  Järsku polnud nad mitte väikesed trotskid vaid süsteemivastased rahvuslased, kellel polnud näidata ette ühtegi stigmat ega ka tõendit, et kunagi üldse mingi kaaluka panusega eesti omariiklust loodi või hoiti. Need luuserid on samasugused mahavaikijad nagu need, kes neile õppetunni andsid.  Neile lisandusid NL ehk vene armee jõule kindlaks jäänud punanomeklatuuri tegelased, kes vaatamata perestroika-aegsetele tagasilöökidele olid suutelised akumuleerima kapitali ja esinema edukate varakapitalismi pääsukestena.

Ma mäletan visuaalselt lapsepõlvest vaid viiekorruselise paneelmaja välisilmet, ehkki vahetevahel plingib mulle ka millegipärast ühikaköök ja stseen seal kartulit praadivast noorest naisest, kes kinnitas sõbrannale, et “ei, tema enam lapsi ei saa, kasutasin oma võimaluse ära..”, kui talt küsiti minu kohta “kas see on sinu laps?”

Ja selles paneelmajas kogesin ma esimest korda kaotajat. Minu trepikoja esimesel korrusel, vasakut kätt, elas paar esimest aastat pere, kus oli 4-5 aastat vanem tüdruk. Võib-olla mäletan valesti ja ta oli isegi noorem. Nimetagem teda Princessa‘ks. Kui ma küsisin, et kes ta on, tihti käis määratlemine vanemate postsiooni ja töökoha järgi vene okupatsioonis, siis väga kaua pöörati vastamise asemel nägu ära, kuni keegi julges tunnistada “et käib miilitsa osakonnas tööl…”. Kuni suhtlesin ea poolt võrdsema majakaaslasega, see oli tüdrukutirts, kes suud hoolikalt seades teatas mulle  Princessa“isa töötab julgeolekus!“. Ma küsisin mitu korda üle, ja ta vastas kannatlikult mitu korda samamoodi, sest kooliminekuni polnud mul mingit aimu, mis asi on julgeolek ja mida nad teevad. Miilitsat kartsin rohkem!

Princessa oli oma positsioonist teadlik. Talle oli kodus selgeks tehtud, kellega ja kuidas suhelda. Ta rõhutas igati kõikvõimsust ja sageli karjus mängukaaslaste, tüdrukute peale, ladudes ette kogu kompromandi, mida ta oli kuulnud. Polnud harv, kui temaga keelduti edaspidi seltsimast, olles enne nuttes tuppa tormanud. Mulle teatas Princessa, et “sinu ema on lihtne laborant, ehk mitte keegi! Ja sinu vanaisa tegi koostööd sakslastega vmt”  Selline enesekehtestamine oli nii ebameeldiv, et üritasin temast eemale hoida. Ta oli tüdrukutirtsuna psühhopaadi või sotsiopaadi materjal, kes oskas vajutada inimeste nõrkustele ja manipuleerida nii nende vastupanuvõimega. Kõige koletum oli mõnele öelda, et suguluses oldi “SS timukaga!” Vaevalt 7-8-aastane, ent ta teadis kuidas verbaalselt hingevärinaid esile kutsuda, et võimsa “julgeolekutöötaja” ehk kagebiidi vari pidevalt saadaks tema enesekehtastamist ja üleolekut. Võis juba siis arvata, et ei akadeemilises sfääris ega spordis ei saavuta elus midagi väljapaistvat, sest seda polnud talle edasiliikumiseks lihtsalt vaja, kui isal professionaalina kartoteek peas! Konkurentsi lihtsalt ei saanudki tekkida!!!

Ent konflikte ja karjumisi oli nii palju, et varsti jäi ta sõbrannadeta, teiselt poolt pidas perekond sellist kodanik-natsionalistlikku keskkonda pere tulevikku ohustavaks ja nii kolisid nad juba enne Brežnevi surma, minu mäletamist mööda, napilt 5-aastasest uusehitusest veel avaramatele ja nõukogude riigi altruistlike kavatsustega kokkuvarastatud riigi-kapitaliga püstitatud eriti tähtsate inimeste betoonmajja! Julgeolekutöötaja oli tõesti keegi!!!


Vana(-nenud) teadus(12b): “Eesti tšuudid ja tšuhoonetsid” -gunde järelliitest (1837)

19. aug. 2017

Slovaki päritolu slavistika klassik Pavol Jozef Šafárik* (1795-1861) kirjutas 1837.aastal raamatus Slovanské starožitnosti: Oddíl dějapisný, et -gunde järelliide esineb väga tihti lätlaste, ja pange tähele, “eesti tšuudide ja tšuhoonetsite” geograafilistes nimetustes. Eelnevalt arutleb ta bur-gundide üle, ta on seega üks vähestest, kes pidas tõenäoliseks burgundide kvaasi-finnistlikku või pool-soomeugrilist hüpoteesi. Et üsna suure tüki Lõuna-Prantsusmaast, mis hertsogiriigina kujundas Prantsusmaa poliitikat veel Jeanne d’Arc’i (1412-31) ajal, asustasid varasem Euroopa-poolne soomelik segarahvastik, kes hunnide tõttu vanast asukohast, mis ju võis olla see sama, mis Agathiase  Wuru-gundi, seostudes paratamatult Virumaaga (?), olid sunnitud lääne ja ida-gootide vahel Rooma provintse üle võtma. Ma jätan selle hetkel kõrvale, sest pean burgundide algseks põhiasukohaks Skandinaavia lõunaosa, mida hiljem nimetati Smalandiaks, ja keskendun antud fraasile. Õieti Safariku grammatikale ehk kuidas ta liidab sõnu “eesti” ja tšuud-tšuhoonets. Algvariandis kõneleb ta Eestis kahest erinevast rahvast – tšuudidest ja tšuhoonetsitest -, mis vastab veel 20.sajandi keskpaigal akadeemik Paul Ariste uurimustest lähtuvale distinktsioonile. Ida- ja Kirde-Eesti kultuur on algtšuudilik, kuna vaid Kesk-Eestis läänepoole elavad nn tšuhoonetsid. Enamgi, kasutusest “Eesti tšuudid etc” võib välja lugeda, et samu rahvaid võis põhimõtteliselt teisteskiilmakaartes ehk geograafilistes piirkondades kaardistada. Sata-gunde asub ju lausa Lääne-Soomes kohe Turku linnast põhjapool. Eesti on siin geograafiline suurus kahe erineva tüvega. Vene tõlkest selgub, et päris (?) eestlased=tšuudid ja siis on veel tšuhoonetsid. Saksa tõlge aga rabab balti ajaloolasi, sest lätlaste esivanemad tunnistatakse otseselt keltideks, keda põhjapoolsed eestlased õilsale kultuuripärandile vaatamata aastasadu enne saksa rahva abistavat kätt halastamatult rõhusid! Geneetika enam sellist propagandamöga ei toeta: me vajame selgitust, kuidas N1c1 päritolu inimesel on üle läinud slaavi ja romaani keeltele pärisomaste elementidega grammatikale ja sõnavarale!

Lõpuks on õigustatud küsimus, kas Stockholmi ümbruses Aros ehk hilisemas Roslagenis elanud Suehans-rahvas pole sama, mis tšuhoonetsid, kus slaavi keelte fonofiiliale omaselt esihäälik on tugevnenud nagu eestlastel ja soomlastel see vastupidiselt nõrgeneb(pehmeneb), mis on ilmne F rance=P rantsusmaa=- Ranska näitest. Teistpidi arid, nagu tatarlased siiani volgasoomlastest udmurte nimetavad, andsidki nime Harju’le, mis varasemal ka otse Aria-na figureerib, on saladusliku mitte-slaavi rous-ros rahva teine nimi! Meile peaks olema ilmne, et Eesti on mõistatus ja Ida-Euroopa mõttes multi-kulti elementidega toimiv ühiskond on meil juba suure rahvaste rännaku-järgsest perioodist olemas.  Eesti nn (homogeensete?) alghõimude eeldamise-uskumise asemel on sobilikum ikka ladina nationes-mõistet rahvasteks tõlkida ja leppida ilmselge arheoloogiaga, mis indikeerib teatud hetkel suuremat läbikäimist või tungi Volga jõe piirkonnast Läänemere äärde kõigi seal elanud rahvaste konföderatsiooni poolt. Vallutatud piirkonnad jaotati ka vastavalt osakaalule ja panusele. Nagu Ynglinga saaga ka pärimusena meile jutustab.

Prof Langi loengust aastate eest!

 

* slovaki keeles Safáry/Schaffáry/Schafary/Saf(f)arik/Šafarík/Szafarzik,

  • tšehhidel Pavel Josef Šafařík,
  • saksa keeles Paul Joseph Schaffarik,
  • ladinakeelsena Paulus Josephus Schaffarik,
  • Ungaris Pál József Saf(f)arik

Luure-folkloor (1): jutukesi, ka EW sõjaväeluurest

17. aug. 2017

Eestikeelsest sõnast luurama võib jääda mulje, mis ka inglastele intelligence, et luureorganisatsioonis seisneb peamine varjatud ehk salajases jälgimises ja andmete kogumises strateegiliste või taktikaliste eesmärkide saavutamiseks. Kui inglise keeles seostub sõjalises planeerimises võtmetähtsusega tegevus korra/sihipärase mõtlemisega, mis seostubki sellisena ka plaanidega, siis prantslaste renseignement implikeerib varjatud märkide lugemist. Jälgimine võib olla ka avalik, ent vastaspool ei suuda muuta end läbinähtamatuks. Justkui täiskasvanu, kes tunneb loomulikku kehakeelt ja alati eksimatult oskab aimata, kuna laps talle valetab või varjab midagi!

De facto, sõjaväeluure ja siseluure selles ka erinevad, on peamiseks sisuhõlmavaks sõjalisstrateegilise saladuse mõiste – saladuse hoidmine (side ehk krüpteerimine), salajane jälgimine, salajased operatsioonid, mis ei tohiks jätta jälgi ega olla seostavad lugupeetud inimeste ja rahva poolt palavalt toetatud valitsusega. Kuna suur-saksa riik on tegelikult 19.sajandi II poole Preisimaa ekspansiooni teema, siis vastab ka nende keelevaste kõige täpsemalt moodsa luureorganisatsiooni olemusele – der Geheimdienst. USA-s the Secret Service seevastu luuramisega ei tegele vaid pakub riigi presidendile ihukaitseteenust. Vene разведка näib olevat uuskeelend, kuna poola wywiad seostub samuti spekulatiivse intellektiga.

Režiimi-muutmine ja salamõrv kuuluvad võrdselt luureorganisatsiooni klassikaliste ülesannete hulka: MI koristas ära riigi ühtsust rikkuva iiri terroristide liidri Pat Finucane’i (1948-89). Üsna avalikult kõneldakse, et MI-s planeeriti variante Saddam Husseini, Slobodan Milosevic’i (1941-2006) tapmiseks. Kõige parem variant on alati olnud varjatud vahend, saladus. Seetõttu on õnnetus parem kui snaipri kuul ja mürk kuulub absoluutsesse saladuste tippu juba hallidest aegadest. Mõnikord aitab dramaatilisi vahendeid vältida subjekti nõrkus. Näiteks Küprose peapiiskop Makarios (1913-77) soovis omal ajal Briti koloniaalvägede lahkumisel riiki vahetult ühendada vanema venna ehk Kreeka Vabariigiga. MI tegi õige järelduse, et see tähendab automaatselt sõda kahe saare kogukonna vahel ja britid ei saagi maksukoormust vähendada, sest armee on sunnitud maale jääma! Ärakoristamist aitas vältida peapiiskopi intiimsõprus puberteediealiste poistega: brittide sõjaväeluure teatas pühamehele, et teab, kes pühamees pole, ja mees muutis päevapealt meelt ja temast sai iseseisva Küprose Vabariigi I president!

Pori-operatsioonid (ing k black ops) nõuavad alati ka erilisi inimesi, ühelt poolt neid, kes töö ära teeksid kindlapeale, oleksid lojaalsed, teiselt poolt poleks jällegi võimaluse poolest kuidagi valitsusega seostatavad. USA-s lahendati see raske dilemma Külma sõja ajal pori-tegude jaotamisega siseriiklikult maffia ja väljapoole (“over seas”) sõjaväeluure vahel. Just seetõttu Jack Rubinstein sai korraga jalutada Johnsoni kontorisse Washingtonis 50.aastatel, osaleda kodanikuaktivistina alaliselt Dallase politseimaja abipolitseilistel üritustel ja pidada striptiisi-kõrtsi, kust sai tellida tüdrukuid ka tunniks või paariks! Jack Ruby oli elatise teenimise poolest otseselt kupeldaja ehk sutenöör! Kohvi või viski müümisega keeluajajärgses USA-s kuigi palju teenida polnud võimalik, sest pakkujaid oli palju, maffia kohtade joogisolkimisel halb maine. Seetõttu tuli tal enne Dallasesse maandumist (kus tema õde varem asutust vedas) sarnaseid ärisid pankroti tõttu sulgeda. Isegi tüdrukute vahendamisest ei piisanud, oli vaja, et nad ka asutuses turvaliselt tundsid!

Tööliste-talupoegade eriteenistusel Venemaal on algusest peale puudunud õigeusklikule missiooniimpeeriumi Ohranka moraalsed piirangud, ent brutaalsed vahendid tõid suhteliselt vähe edu, kasulik idiotism töötas vaid infosurutise tingimustes. Küll aga taheti olla sama glorioossed ja edukad nagu vanad kapitalistlikud tegijad. Mistõttu Litvinenko mürgitamine 2006.aasta Londoni hotellis Millennium duumasaadik Lugovoi poolt polooniumiga, mis raadiumist on 5000 korda mürgisem (tapab üks miljondik grammi), pidi näitama Õhtumaadele FSB edulugu ehk taas-sündi KGB reetmise rusuhunnikust. Ka nemad oskavad, ka nemad on tasemel, nad ei lase enam KGB polkovnik Oleg Gordijevski (1938- ) jutumi kordumisega ennast mõnitada, kui vene impeeriumi saladused saavad ühe nupu värvimuutusega avalikeks anekdootideks. “Minu teada Briti arstide meditsiinilises kokkuvõttes pole hinnatud Litvinenko surma vägivaldseks!”, ütles Venemaa president Vladimir Putin.

Sheratonis polooniumit kanalisatsiooni uhtnud Lugovoi aga kinnitas alampolkovniku lesele – “Ma ei tea, mis juhtus, ent ma teen endast kõik oleneva, et teada saada!”

Kas see on hybris? Või polda üldse suutelised verbaalselt salajaseks jääma? Mõlemad on otsesed ülestunnistused ju selle kohtlemise kontekstis, mis Scotland Yardi uurimisrühmale juba 2006.aasta novmebris-detsembris Moskvasse minnes osaks sai. Respiraatori tagant suhtlev Kovtun Tsernobõli haigla palatis intervjuud andmas ja lõpuks meeste kõhukrambid, mis röövisid neil tööjõu. Miks siis? Tuli välja, et kodanik Edwin Carter oli eelmises elus olnud FSB Saladushoidmise osakonna eesotsas ja keeldunud ühest luure peamisest tööst – ärakoristamisest. Tema polnud nõus võõrleegionäre kaitsetiimi valivat Berezovskit (1946-2013) tapma!

***

See oli pikk sissejuhatus. Kuigi sellest – Litvinenko jt –  meedias kui faktist kõneldakse, pole üllatav, kui tunnistajakaitse organisatsiooni on lihtsalt muudetud: Edwinist on saanud Daniel ja ta käib regulaarsel günekoloogi vastuvõtul etc. Saladus ja maagia on sünonüümid, samuti maagia ja ärapetmine. Tervet tapatööd ei saa ukseesise mati alla ju pühkida, kui seal just regulaarselt vahetatavat konteinerit ei asu! Kuivõrd saab neid jutte kontrollida? Ei saagi. Võib arvata, et sõjaväeluure tegeleb ex officio ka letaalse aktualiseerimisega, sest mehed kannavad relvi ja eesmärgid on armeel konkreetsed. Aga ei midagi enamat, fakt ei ole selles valdkonnas lihtsalt fakt, vaid pelgalt märk paberil, sõna suus, mille peale saab alati lisada “Nali!”, “Ma valetasin!” etc.

Seetõttu ma ütlengi nii, et oli selline jutt, anekdoot. Mõnikord on sarnaste lugude kangelane legendaarne Rummu Jüri, kus nimi on vahetatud. Ja ka vastupidi – mõnikord saab rahvasuus ohvitser Koljast millegipärast eelajaloolise paadiküla paadialune.

Ma teen siin otsa lahti.

***

Minu lapsepõlve iseloomustasid küsimused: kes on eesti/Eesti James Bond? Loomulik vastus oli Narva Gümnaasiumiski riigikaitse tunde õpetaja-ameti kattevarjus andnud kapten Nikolai Kütt. See oli tema legend kuni sissekukkumiseni, mis tõi talle pääsemisele vaatamata palju pahandusi ja ei lubanud armee karjääriredelil edasi liikuda.

20.aprilli 1936.aasta Waba Maa ajalehes leiab veidra artikli “Kapten N. Küti kolmekordne juubel”, milles juurde asetatud pilt, mis ka fotopangas sama nime all, pole temana, tegelikult ära tuntav. See on suguvõsale vana nali, anekdoot. EW armee sõjaväeluure agendina oli ta Narva kaudu Nõukogude Venemaal käimas. Igati usutav, et 30.eluaastates mees selleks kõige paremini sobitus: ta oli meisterlaskur kõikides relvaliikides. Ka brittide military intelligence on eelistanud SAS-mehi erioskuste tõttu! Erinevalt Hollywoodist ei pidanud ta võttegrupi abil teesklema, et oskas kiiresti-täpselt tabada mistahes rauast ,ja tema abikaasa oligi kaanetüdruk ehk Narva kaunitar Linda Eikelmann, keda tunnustati tantsupedagoogina esimeste Eesti tantsupidude juhina. Iseasi, kas nende järeltulijad said olla just seetõttu sama edukad märkamatuses, sest geene ju jagatakse. Lapsed võivad saada ema välimuse … Salajasus kaob, sillmatorkavus ei tule selles bisnises kasuks.

Ta vahistati mingi kummalise, ometi ülitäpse pealesattumisega, NKVD poolt teisel pool Tartu rahu järgset piiri taga. Kasuks tuli see, et Venemaa asja-ajamine viibis ja vahistajad polnud kindlad, et ikka õige mehe said n.ö pihku. Ja siis toodi neile ajaleht Waba maa – näete, see ei ole ju sama mees, see ei saa olla kapten Kütt, see on suvaline kolhoosnik, kui piinlik! Ja saigi tulema. Ent see suguvõsagi poolne abi, sest Waba maas oli Eikelmannide jt käsi sees, mis on sealt hoolikalt pärast II MS usina pealekabamisega välja roogitud, maksis talle tema 00-programmi kustutamise. Ta jätkas lihtohvitserina, kellel oli peakohal ebaprofessionaalsuse või topeltagendi häbipilveke. Mõnede arvates. Kõva laskursportlane, ent pööras joomas, läks litsidesse, hakkas praalima etc – ühesõnaga ei jätkunud mõistust.

Ja mida ta ise ütles? ÜTLES, ET VAID SAKSLASED TEADSID TEMA MINEMISEST!!!

Mis väga hästi klapib sellega, kuidas Saksamaa kindralstaap rahastas ja relvastas tšekistidest kõrilõikajaid, kuidas Heinz Guderian (1888-1954) uus-saksa tankiarmeed Venemaa tasandikel välja arendas, sest nõukogude Venemaa oli paaria, kelle territooriumile puudus välisdiplomaatidelgi juurdepääs – Läänemaailm ei tunnistanud sellist värdmoodustist!

Mind on üllatanud ka see, et ainult mulle neist asjadest kõneldi, ent mitte minu leibkonna teistele noorematele liikmetele!

Lihtsalt üks jutt, “Kivi jutt!”