Kaitstud: Tolerantsus-suitsiid (2): Sõnad, mis muudavad asja!

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Filosoofiakursus kasulikele idiootidele: Kuidas asuda progessi ehk revolutsiooni poolele ja tunda ära kontr-revolutsiooniline vaenlane?

Kuidas kellelgi, ent minu suguvõsas sellest puudu pole tulnud, et kontr-revolutsioonilises tegevuses või liikumises osalemise tõttu on GULAG-i veetud ja ka maha lastud. Eikelmannide arvukus on vene-nõukogude okupatsiooni ajal pehmelt öeldes märkimisväärselt kahanenud. Ja kui heita pilk 1849.aasta Neue Rheinische Zeitung’i jaanuarikuu numbritesse (nr 194), siis on ka ilmselge, miks just Ida-Eesti ja Ingerimaa tšuudide-ingerlaste-isuritega esmajoones suurvenelastele+bolševikele ette jäi. Väikesed rahvakillud tsentraliseeritud suurriikides on rahvajäänukid (see on tegelikult viisakas tõlge), mis on kaks sammu pimedast ettemääratusest maas ja fanaatiliselt punnivad muutustele ehk helgele tulevikule vastu. Engels toob ajaloolisi näiteid ääremaadel elavate šotlaste, baskide ja panslavistlike lõunaslaavlastega (???).  Selle vastu aitab ainult kas lahti-rahvustamine või hävitamine ehk genotsiid. Genotsiid ei pea olema massimõrv, mõiste sisu on tüvehävitamine ehk kui väikerahvas jääb revolutsiooni-Inglitele 200 arvukusega ette, siis enamuse huvides on õigus neid abstraktse idee nimel, mh kommunism, ajaloo jalust ära kaotada ehk hävitada. Kui on klassid, siis jõutakse järjega muutusi mitte-adapteeriva omanike-klassini, sest pole võrdseid ju kui mõned on selle nimel paljaksvarastatud! Ikka võrdsuse ja helge tuleviku nimel, kus väikese sõjaga võetakse ära ajend suureks, isegi globaalseks sõjaks! Muidugi ajalugu näitab vastupidist – mida suurem massi kontsentratsioon, seda suurem hävitusjõud ning indiiviide ei loeta. Neil polegi selles plaanis enam suurt tähtsust, sest identiteet kui sugupuulisus on tähenduse kaotanud, sest pärimisel ega pärandil pole enam käega katsutavat sisu ja kui oleks, siis liigituks see pigem kontr-revolutsiooniliseks “aspektiks”.

Siin äratoodud tsitaadid olid juba 30 aastat tagasi opositsioonilisele Eesti noorsoole hästi tuntud. Üllatab, et Postimehe esikolumnist Lobjakas neid asju ei tea!

Kaitstud: Miks ta tappa sai?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Tolerantsus-suitsiid

Üksteist aastat tagasi, oli veebruarikuu, võtsin kohustust seltsida natsionaal-korporatiivselt eesti soost kaastudengitega Saksamaal nii tõsiselt, et nõustusin varahommikul Konstanzist rongiga ja kambakesi kuskile põhjapoole sõitma. See Saksamaa raudteel Kölni poole loksumine oli üsna suur väljakutse, ent peamine ebamugavus võib tõusta pigem nurjatust kaaslasest, veel enam, kui neid juhtub mitu olema. Üks Erasmuse programmi tüse blondiin, sellistele olin juba Tallinna ülikooli juures loenguid andnud, otsustas proovile panna minu närvikava. Kui ülejäänud seltskond oli tõusnud istmetelt ja astunud vahekäigu poole, siis tegi blondiinike märkuse noortele tudengiseltskonnale meelejärele olemise kohta. Vastasin, et see ei saa kõige tähtsam olla. Kui mõned kaasteelised ootamatult vahekäigust vagunisse tagasi astusid, siis teatas tüsemik, et ma olevat “just kõik perse saatnud!” Tegelikult ma ala hindasin, kuivõrd 70 kg distsiplineerimatut noort massi on suuteline segadust külvama ilmse valetamisega. Mulle vaadati loomulikult ehmunult otsa – kas ma tõesti võisin midagi sellist teha! Ma ei reageerinud, et öelda inimene on ilmselt puudulik, ja tolerantsus on järjekordse valetaja Euroopa tõusupoolelt Kesk-Euroopasse juhatanud. Peab olema leebe, mitte reageerida karmilt ja mürgiselt, nagu EW armee sõjaväeluure kapten, kes teeb  konkreetse ettepaneku arestiks ja karistuseks.

Selline libisemine nurjatute rahurikkumise terroripilve on alati leidnud aset järk-järgult. On vaja, et mina või minutaoline teda taluks, ent mitte kunagi nii, et nad vastutaksid oma auhaavamiste, kohatuste ja isegi kõlvatu käitumise eest. Lõpuks saadab see inimene teid ennast otse ja läbi vahendajate talle sobival hetkel perse, kuni teil saab pidevast häirimisest küllalt ja te mõistate, et sõda ja väljalöömine saab olla ainuke lahendus. Kui inimene on võõrsilt, siis läheb ta koju, ent kui ta on kaaskodakondne, siis ilmselt välja riigist saata pole võimalik.

Eesti presidentuuri tolerantsus-suitsiid algas, ma pakun, Lennart Meri ebaõnnestunud vastusest tema isa Georg Meri seotusest KGB-ga – “Ma olen kindel, et ta mängis nad (KGB) üle!”

Jah, kõik need agendid, väljaarvatud vahest lihtsameelne Ville Sonn, mängisidki kõik alati üle, ka eesti rahva ja riigi!!!! See vabandus pidi sellest peale sobima ja kõigile, sest Lennart kõlbas ikka laitmatult EW traditsiooni taastavaks moraalseks etaloniks – presidendiks! Või mis häbi pidi pärast seda kartma endine komsomolisekretär, kes kiusas kaastudengeid, kelle vanemad olid EW armee ohvitserid või sugulased pagesid üle Atlandi ookeani?!

Luuserite-Eesti

Kui NL keskaparaadi poliitika masinavärk jooksis 1980.aastate lõpus peamiselt majanduslike puudujääkide tõttu kinni, siis algas pihta naiivne pööramine. Järsku muutusid kangelaste kandidaatideks riigivargustega vahelejääjad, alaealisi tüdrukuid rasestanud rongaisad ja algklassi tüdrukute alastiliputamist nautinud vallandatud julgeolekutöötajad. Ette lükati ka omaaegses puna-trügimises allajäänud opositsioonilisi seltsimehi, kellel oli samavõrd ükskõik neist, keda vene okupatsioonivõim omandist ja seega ka ühiskondlikust positsioonist ilma jättis. Mida kinnitas nende tõmbumine punase parteipiletiga meelitajate poole niipea, kui need taipasid, et uues olukorras on vaja uus liivaluide leida, millele pabervirnne moraalimajakas püsti ajada.  Järsku polnud nad mitte väikesed trotskid vaid süsteemivastased rahvuslased, kellel polnud näidata ette ühtegi stigmat ega ka tõendit, et kunagi üldse mingi kaaluka panusega eesti omariiklust loodi või hoiti. Need luuserid on samasugused mahavaikijad nagu need, kes neile õppetunni andsid.  Neile lisandusid NL ehk vene armee jõule kindlaks jäänud punanomeklatuuri tegelased, kes vaatamata perestroika-aegsetele tagasilöökidele olid suutelised akumuleerima kapitali ja esinema edukate varakapitalismi pääsukestena.

Ma mäletan visuaalselt lapsepõlvest vaid viiekorruselise paneelmaja välisilmet, ehkki vahetevahel plingib mulle ka millegipärast ühikaköök ja stseen seal kartulit praadivast noorest naisest, kes kinnitas sõbrannale, et “ei, tema enam lapsi ei saa, kasutasin oma võimaluse ära..”, kui talt küsiti minu kohta “kas see on sinu laps?”

Ja selles paneelmajas kogesin ma esimest korda kaotajat. Minu trepikoja esimesel korrusel, vasakut kätt, elas paar esimest aastat pere, kus oli 4-5 aastat vanem tüdruk. Võib-olla mäletan valesti ja ta oli isegi noorem. Nimetagem teda Princessa‘ks. Kui ma küsisin, et kes ta on, tihti käis määratlemine vanemate postsiooni ja töökoha järgi vene okupatsioonis, siis väga kaua pöörati vastamise asemel nägu ära, kuni keegi julges tunnistada “et käib miilitsa osakonnas tööl…”. Kuni suhtlesin ea poolt võrdsema majakaaslasega, see oli tüdrukutirts, kes suud hoolikalt seades teatas mulle  Princessa“isa töötab julgeolekus!“. Ma küsisin mitu korda üle, ja ta vastas kannatlikult mitu korda samamoodi, sest kooliminekuni polnud mul mingit aimu, mis asi on julgeolek ja mida nad teevad. Miilitsat kartsin rohkem!

Princessa oli oma positsioonist teadlik. Talle oli kodus selgeks tehtud, kellega ja kuidas suhelda. Ta rõhutas igati kõikvõimsust ja sageli karjus mängukaaslaste, tüdrukute peale, ladudes ette kogu kompromandi, mida ta oli kuulnud. Polnud harv, kui temaga keelduti edaspidi seltsimast, olles enne nuttes tuppa tormanud. Mulle teatas Princessa, et “sinu ema on lihtne laborant, ehk mitte keegi! Ja sinu vanaisa tegi koostööd sakslastega vmt”  Selline enesekehtestamine oli nii ebameeldiv, et üritasin temast eemale hoida. Ta oli tüdrukutirtsuna psühhopaadi või sotsiopaadi materjal, kes oskas vajutada inimeste nõrkustele ja manipuleerida nii nende vastupanuvõimega. Kõige koletum oli mõnele öelda, et suguluses oldi “SS timukaga!” Vaevalt 7-8-aastane, ent ta teadis kuidas verbaalselt hingevärinaid esile kutsuda, et võimsa “julgeolekutöötaja” ehk kagebiidi vari pidevalt saadaks tema enesekehtastamist ja üleolekut. Võis juba siis arvata, et ei akadeemilises sfääris ega spordis ei saavuta elus midagi väljapaistvat, sest seda polnud talle edasiliikumiseks lihtsalt vaja, kui isal professionaalina kartoteek peas! Konkurentsi lihtsalt ei saanudki tekkida!!!

Ent konflikte ja karjumisi oli nii palju, et varsti jäi ta sõbrannadeta, teiselt poolt pidas perekond sellist kodanik-natsionalistlikku keskkonda pere tulevikku ohustavaks ja nii kolisid nad juba enne Brežnevi surma, minu mäletamist mööda, napilt 5-aastasest uusehitusest veel avaramatele ja nõukogude riigi altruistlike kavatsustega kokkuvarastatud riigi-kapitaliga püstitatud eriti tähtsate inimeste betoonmajja! Julgeolekutöötaja oli tõesti keegi!!!

Vana(-nenud) teadus(12b): “Eesti tšuudid ja tšuhoonetsid” -gunde järelliitest (1837)

Slovaki päritolu slavistika klassik Pavol Jozef Šafárik* (1795-1861) kirjutas 1837.aastal raamatus Slovanské starožitnosti: Oddíl dějapisný, et -gunde järelliide esineb väga tihti lätlaste, ja pange tähele, “eesti tšuudide ja tšuhoonetsite” geograafilistes nimetustes. Eelnevalt arutleb ta bur-gundide üle, ta on seega üks vähestest, kes pidas tõenäoliseks burgundide kvaasi-finnistlikku või pool-soomeugrilist hüpoteesi. Et üsna suure tüki Lõuna-Prantsusmaast, mis hertsogiriigina kujundas Prantsusmaa poliitikat veel Jeanne d’Arc’i (1412-31) ajal, asustasid varasem Euroopa-poolne soomelik segarahvastik, kes hunnide tõttu vanast asukohast, mis ju võis olla see sama, mis Agathiase  Wuru-gundi, seostudes paratamatult Virumaaga (?), olid sunnitud lääne ja ida-gootide vahel Rooma provintse üle võtma. Ma jätan selle hetkel kõrvale, sest pean burgundide algseks põhiasukohaks Skandinaavia lõunaosa, mida hiljem nimetati Smalandiaks, ja keskendun antud fraasile. Õieti Safariku grammatikale ehk kuidas ta liidab sõnu “eesti” ja tšuud-tšuhoonets. Algvariandis kõneleb ta Eestis kahest erinevast rahvast – tšuudidest ja tšuhoonetsitest -, mis vastab veel 20.sajandi keskpaigal akadeemik Paul Ariste uurimustest lähtuvale distinktsioonile. Ida- ja Kirde-Eesti kultuur on algtšuudilik, kuna vaid Kesk-Eestis läänepoole elavad nn tšuhoonetsid. Enamgi, kasutusest “Eesti tšuudid etc” võib välja lugeda, et samu rahvaid võis põhimõtteliselt teisteskiilmakaartes ehk geograafilistes piirkondades kaardistada. Sata-gunde asub ju lausa Lääne-Soomes kohe Turku linnast põhjapool. Eesti on siin geograafiline suurus kahe erineva tüvega. Vene tõlkest selgub, et päris (?) eestlased=tšuudid ja siis on veel tšuhoonetsid. Saksa tõlge aga rabab balti ajaloolasi, sest lätlaste esivanemad tunnistatakse otseselt keltideks, keda põhjapoolsed eestlased õilsale kultuuripärandile vaatamata aastasadu enne saksa rahva abistavat kätt halastamatult rõhusid! Geneetika enam sellist propagandamöga ei toeta: me vajame selgitust, kuidas N1c1 päritolu inimesel on üle läinud slaavi ja romaani keeltele pärisomaste elementidega grammatikale ja sõnavarale!

Lõpuks on õigustatud küsimus, kas Stockholmi ümbruses Aros ehk hilisemas Roslagenis elanud Suehans-rahvas pole sama, mis tšuhoonetsid, kus slaavi keelte fonofiiliale omaselt esihäälik on tugevnenud nagu eestlastel ja soomlastel see vastupidiselt nõrgeneb(pehmeneb), mis on ilmne F rance=P rantsusmaa=- Ranska näitest. Teistpidi arid, nagu tatarlased siiani volgasoomlastest udmurte nimetavad, andsidki nime Harju’le, mis varasemal ka otse Aria-na figureerib, on saladusliku mitte-slaavi rous-ros rahva teine nimi! Meile peaks olema ilmne, et Eesti on mõistatus ja Ida-Euroopa mõttes multi-kulti elementidega toimiv ühiskond on meil juba suure rahvaste rännaku-järgsest perioodist olemas.  Eesti nn (homogeensete?) alghõimude eeldamise-uskumise asemel on sobilikum ikka ladina nationes-mõistet rahvasteks tõlkida ja leppida ilmselge arheoloogiaga, mis indikeerib teatud hetkel suuremat läbikäimist või tungi Volga jõe piirkonnast Läänemere äärde kõigi seal elanud rahvaste konföderatsiooni poolt. Vallutatud piirkonnad jaotati ka vastavalt osakaalule ja panusele. Nagu Ynglinga saaga ka pärimusena meile jutustab.

Prof Langi loengust aastate eest!

 

* slovaki keeles Safáry/Schaffáry/Schafary/Saf(f)arik/Šafarík/Szafarzik,

• tšehhidel Pavel Josef Šafařík,
• saksa keeles Paul Joseph Schaffarik,
• ladinakeelsena Paulus Josephus Schaffarik,
• Ungaris Pál József Saf(f)arik

Kaitstud: Luure-folkloor (1): jutukesi, ka EW sõjaväeluurest

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kuidas võõrleegionärid Praha Lihuniku kasti lõid

Võib vaielda, milline film on 2017.aasta meediaprovokatsioon – kas selleks on LBJ (3.november!!!) pea-osas Woody Harrelsoniga, kes kehastab Kennedy Dallase-käigu järel presidentuuri ülevõtnud asepresidenti -, või mõni teine sõjadraama, mis mängib publikule taas ette Suurbritannia imperiaalse ekspeditsiooni armee lahkumist Euroopast Dunkirki maasiilu kaudu 1940.aasta mai lõpus juuni alguses. Harrelsoni isa istub 30 aastat vangis kohtuniku tapmise pärast, ja teeneka näitleja aheldatud papakest on asjatundjate ringis peetud üheks “kolmest hulkurist“, keda atentaadi järel eskorditi raudtee äärest Dallase politseijaoskonda.

Mõrvadest kirjutamine on vähemalt viimased 100 aastat olnud kõige müüvam kaup Euroopa raamatukauplustes. Kui materjali napib, siis pistavad kõige suurem n.ö kopika (võrdluses kirjastuse tuluga!) tasku dedektiivide luuseritööle fantaasia abil glamuuriandjad, sest tegelikkuses tegelevad eranuhid lahutusvaidlustele portfelli loomisega.

Ka ajalugu müüb suhteliselt hästi, kui jätkuks ainult viitsijaid, kes istuksid 90% ajast raamatukogus-arhiivis ja intervjuusid tehes, et siis ülejäänud aeg tähtajaga võidu joostes kokkukirjutamisele kulutada. Sõja-ajalugu on müüv kaup, ent publik on väga nõudlik ja tunneb vanade sõdurite taskuid kompivad pealiskaudsed kirjanduspeded juba ainuüksi šriftist ja sissejuhatavate sõnade keeleseadest ära.

Seetõttu ei tohiks olla üllatav, et saksa karjääriohvitser Reinhard Heydrich’i (1904-42 4.juuni (ametlikult)), kes ju kasvas vastu ootusi väljapaistva muusiku Bruno Süss-Heydrichi perekonnas, tapmine 1942.aastal Prahas, viimase kahe aastajooksul alusa kaks korda Hollywoodi kaudu kinopubliku ette astub. Viimane, HHhH üritab rekonstrueerida Reinhardt’i isikut, kui truud abikaasat ja pühendunud isa neljale lapsele, kes elatise, rahva ja füüreri teenimise nimel tormab avantüristi uljusega natsipartei embusse.

Ent eelnev kahetunnine Operatsioon Anthropoid astub pikka filmiajalooritta, milles heroiseeritakse Praha serbia ortodoksi  Püha Kirilli kogudusehoones seitsme patrioodi vastupanu 800 SS-rünnakrühmlasele vähemalt kuue tunni jooksul.

Filmijutustus keskendub kahe tšehhoslovaki – seersant Jozef Gabčík’i ja seersant Jan Kubiš’i – missioonile. Mõlemad mehed olid 28-29-aastased ja seega parimas füüsilises vormis. Ziliniast pärit Gabcik oli teeninud 1932-38.aastal professionaalse sõdurina Tšehhoslovakkia armees, kes pärast Müncheni sobingut põgenes Läände ja sõlmis viie-aastase lepingu Prantsuse armeega ehk Võõrleegioniga. Läänerindel paistis vaprusega silma ja talle annetati croix de guerre! On ebaselge, kas Dunkirki evakueerimise kaudu, ent leegionäride seast värbas Brittide SOE ja MI6 materjali, keda visata diversantidena saksa okupeeritud territooriumitele eriülesanneteks. Võimalik, et ka lukksepaamet tuli kasuks Moreton Paddox’is, kus Briti sõjaväeluure (military intelligence – MI) selekteeris ja treenis värvatuid, olemaks valitud mõrva-missiooniks. Kui Jozef oli kuumavereline suurt kasvu sõdur, siis tema kaaslane Jan Kubiš Moraaviast ei kaotanud kunagi enesevalitsust, ja hea sportlasena sattus SOE vaatevälja samuti võõrleegionäride hulgast. Mõlemad olid rahvuslased.

28.detsembrini oodanud ilmastikuolud viskasid mehed sihtmärgist ca 110 km eemale Nehvizdy‘sse. See vastaks missioonikäigus Viljandi asemel Pärnu sattumisega. Nad jagasid lendu veel viie raadiomängude nimel visatava diversandiga, kellest suurt midagi selle järel polnud kuulda. 1942.aastal aga oli SOE’l nii palju ebaõnnestumisi, et duo ootas plaani elluviimisega suveni, ootamata ära (väidetavat?) täiendust ja varustust. Brittide sõjaväeluure oli millegipärast teinud panuse Sten-Gun’ile (S.T.-EN on akronüüm konstruktorite ja tootja nimest, mitte skandinaavia sten “kivi”) diversantide põhirelvana, ehkki juba konstrueerimisjärgus oli selle töökindlus küsimärgi all. Automaatrelva peamine voorus seisnes valmistamise odavuses ja võib-olla ka brittide arvates selle konstruktsiooni intellektuaalses jõukohasuses idaeurooplastele. Põhimõtteliselt oli tõesti võimalik kõiki vedrusid ja kruvisid sellel relval asendada mõne rikke puhul, samas polnud sellel mingit tule-ulatust. Odav-asendatav ja käepärane vahend baarikakluseks, et see juppidena seejärel rentslisse visata, ent mitte tipptasemel tseesarijahiks. Teise põhivahendina tule kõne alla kohalik tankitõrje granaat, mis algselt oli siiski määratud saatva soomusmasina tõkestamiseks, ent osutus läbiviimise põhivahendiks.

Nende sihtmärgiks oli Bohemia-Moravia ehk okupeeritud Tšehhoslovakkia nn Reichi-Protektoriks määratud Reinhard Heydrich. Reinhard tahtis olla mereväe või mereväeluure ohvitser. Tal kujunes praktikateenistuse ajal ristlejal “Berliin” hea klapp tulevase saks sõjaväeluure juhi ehk AbWehri juhi admiral Canarisega. Andeka mehena, kes suutis Wagnerit tundlike sõrmedega ka viiulil ohvitserkorpuseni tuua, unistas õigustatult karjäärist professionaalses luures. Selle asemel löödi ta laevastikust ja armeest minema, kuna oli korraga kahe naisega kurameerinud, teise teinud rasedaks, ehkki lubanud enne juba ära võtta. Paksuks tehtud tibukese isa oli jõukamat sorti armee industriaal-tehingupartner, kes kaebas noore mehe aukohtusse, kuna admiral Erich Raeder (1876-1960) lähtus ennekõike mugavusest. Ta valinud siiski südame järgi, sest kena rahvuslasest naine suutis avada talle alternatiivse ukse. Kui rahukohustuste järgne Wehrmacht oli ametlikult 100 000, siis Röhm’i veetud SA olid lausa kaks miljonit pruunsärklast, kellest 50 000 SS ehk ihukaitseväelast moodustasid kõrvalelükatute-väljajäetute koorekihi. Heinrich Himmler oli ustav, ent tavalise ajuga. Heydrich seevastu õppinud ohvitser, sportlane ja sõjaväeluure-mängude jumaldaja. Ta luges ka rohkelt dedektiive ja kaldus igalt poolt otsima kirjanduslikke intriige! Ent erinevalt paljudest teistest lüüasaamise järgsetest saksa noorohvitseridest õppinud mingil tasemel isegi vene keele selgeks! Nii saigi Heydrichist natsipartei luureorganisatsiooni SD esimene juht ja looja (25.veebruar 1931). Kui on sobiv mees, siis antakse ka sobiv võimalus igasuguste sopaloopimiste kiuste?!? Algas järgmine etapp natsi-partei arengus – rivaliteet Göringi Gestapo ja Himmleri SD vahel. Ülelöödi üksteiselt nii materjali (inim- jmt), kui ka mindi avalike löömingute ja vastastikuste vahistamisteni. Adolf H. nautis, kui mehed võitlesid parema elu nimel! Natsidel oli tugev tõmme tehnoloogia ja uus-relvastuse suhtes. Heydrich õppis hävituslenduriks, sai 1940.aastal eksamiga hakkama ja osales Me-110 ja Me-109 nii Lääne kui Ida-invasiooni õhusõjas. Tema biograafias oli kriitiline hekt, kui ta Idas alla tulistati ja kukkus vene tagalasse. Pääsemise järel anti talle lennukeeld, et Hessi kombel narriks sattumist veelkord vältida. Seejärel asunud ta lahendama nn juudiküsimust saksa okupatsioonialustel territooriumitel. Poola surmalaagrite kavad ehk Endlösung  pärinenud tema töölaualt! Tema saamine Reichi-protektoriks oli puhas juhus ja oli peale sunnitud situatsioonist, kui otse nina alla ka nukuvalitsus laiendas sidemeid Beneši eksiilvalitsuse ja Londoniga. Heydrich pidi vastupanu välja juurima, samuti tagama Bohemia sõjatööstuse laitmatu tootlikkuse sõjatingimustes Venemaaga, kuna ei britid ega ameeriklased nii kaugele lõunasse pommitusretkedega 44.aastani välja ei ulatunud. Heydrich asus tõestama oma võimeid administeerijatena, ta tegi 1.mai tööpuhkepäevaks ja jagas tööstustöölistele tasuta kontserdi-ja jalgpallipileteid. Tal läks nii hästi ninapidivedamisel, et 27.mail oldi Berliinis talle tõsiselt kade, sest teda arvati tõusvat kohe ametlikuks Füüreri järglaseks.

Kubiš-Gabcik tandem passis kell 10:35 ehk 27.mail 1942 kahe kaaslasega Heydrichi igapäevase 25 km teekonna U-taolisel pöördel Bulovka haigla juures, kus auto pidi nii pöörde olemuse kui ka liikluse (trammid) tõttu paratamatult aeglustama. Esimene mees seati 100 m ettepoole, kust taskupeegliga pidi signaali andma, et siis teine statist saaks teed ületades omakorda autojuhi tähelepanu endale tõmmata. Gabcik asutus nüüd auto ette ja üritas 5 m pealt kuulirahega tabada Praha lihunikku, ent relv kiilus kinni nõnda, et Heydrich käskis autojuhil peatuda. Mõlemad tõmbasid käsitulirelvad kabuurist, mille peale Kubiš viskas auto alla granaadi, mis rebis maha parema tagakülje ja mille kild läbis autoaluse ning istmed tabades tagant Heydrichi rindkeresse. Heydrichi autojuht Klein asus käsu korras jalgratta näpanud Gabcikut jälitama, ehkki alustanud Kubišiga, mille käigus sai kaks korda revolvrilaskudest pihta. Ja kus häda kõige suurem, seal abi lähemal – Heydrich transporditi vahetult kõrval asuvasse Bulovka haiglasse abisaamiseks. Penitsiliini polnud, just seetõttu haavapõletik ja veremürgistus kustutunudki ta elu 4.juuniks.

Saksa okupatsioonivalitsus asus kohe Prahat puistama, ent ei suutnud leida ühtegi nõela heinakuhjast. Levisid kuuldused, et Himmler ise soovis andekat võistlejat kõrvaldada ja lasi atentaadil juhtuda. Väga oluline on ka ära mainida, et Heydrichit poleks Prahas tapetud, siis asunuks ta edutamise korras juba Pariisis prantsuse resistance’i masinasse laskma, sest ümberkomeandeerumiseni jäänud vaid paar päeva! Võõrleegion ennetas probleemi?

Siis pakuti üks miljon riigimarka sellele, kes annab informatsiooni, mis viib tapjate tabamiseni. 31-aastane Karel Čurda (1911-47) oli Inglismaalt visatud Out Distance-liige, ta teadis turvamaju, mille kaudu vastupanu liigutas eriväelasi okupeeritud Böömimaale, ent mitte Püha Kirilli kirikut. Siiski tema kohaleminek Gestaposse aitas leida niidid, mis tõmbas ringi koomale just Serbia õigeusukoguduse hoone ümber. Ametlike andmete järgi kaotas seitsme sõjaväeluure väljaõppega mehe kehadeni jõudmiseks SS rünnakrügement 14 meest surnutena ja 26 haavatutena. Võõrleegion võitles usukoguduse krüptis vana eeskirja järgi – alla ei anta. Väidetavalt sooritasid suurem osa pisargaasitatud ja seejärel tuletõrjekomando uputatud luurajad tsüaniidiga enesetapu.

Lidice-lugu teab igaüks – tapeti 196 meest (+16a) ja naised saadeti hävituslaagritesse. Üldse tapetud kättemaksuks 3000-5000 tšehhi, keda kahtlustati koostöös vastupanuliikumisega. Curda motiiv? Ta oli pärast seda abielus sakslannaga, tegi Gestapoga koostööd ja poodi 1947.aastal pärast arvukaid peksasaamisi. Eks ikka klassikaline raha-ahnuse lugu!

Puude-filosoofia vol-N

Ka SCE suhtub hoolivuse ja tähelepanuga puuetega inimestele akadeemilise koormuse organiseerimisse ja töökohtade tingimuste loomisse. Kuidas koguda vajalik arv akadeemilisi publikatsioonipunke? Aga loomulikult väga olulistel ja tõsist süvenemist vajavate traditsionaalsetel teemadel sõna võtmisega, mille kõrval kahvatub kliimasoojenemine ja põud Sudaanis. Wiley on väljakuulutanud järjekordsed köited “Filosoofia ja pop-kultuur” sarja täitmiseks. Kõik ulmepeded kohe kirjutama! Selline võimalus ja väljakutse saab avaneda vaid korra millenniumi jooksul – “Äälien ja filosoofia !”

Spordielementidest (1): jooksmine

Ma juhtusin paar nädalat tagasi ööhakul teksti-televisioonile pilguheitmiseks peale raadiosaatele, milles intervjueeriti saatejuhi teada jooksu-spetsialisti. Alljärgnev visand on see, mida ma oleksin tema asemel öelnud või eksperdina teadlik olnud. Vastused stiilis, et “inimesed on nii individuaalsed arengus, et raske on pakkuda mingit nädalast kilometraaži”, pole üldse väärt eestikeelset stuudiokõnelust. Ehkki leidub palju nihiliste, ka neid, kes Koguja poole argumenteerimiseks pöörduvad, peaks siiski lähtuma eeldusest, et inimese aeg on kallis. Koomiksitega kõlbab aega surnuks lüüa vaid rüblikutel ja seega on lubatav lugemisharjumuse tekitamiseks.

***

Jooksutreeningu ja konditsiooni osas tuleks teha esmane distinktsioon:

• a. jooksu-sportlaste,
• b. jooksu-harrastajate vahel.

Esimesed ei vaja kaugsaatjatest valgustamist ega instrueerimist. Jooksu-harrastajate rühma langevad ka kõik teiste spordialade esindajad, kes põhisooritusala konditsioneerivad aeroobsete pingutustega, kuigi ei sea temposuutlikkust esma-sihiks. Treenida tuleb suutlikkuse piiril ehk võimalikult sageli korralise taastumistsükli järel, tööinimestel on selleks põhitegevuse korral ööpäev. Viimane kirjutab ette ka korratreeningu kestuse ehk aja=distantsi ja seega ka tempo.

Jooksutempo sõltub esmajoones inimese kaalust, vanusest ja füsioloogiast. Viimase osas on eelis neil, kelle hemoglobiin püsib pärilikult kõrgel astmel, süda on suur ja terve, kopsud rikkumata. Füsioloogia seostub järgmisena kehakaalu ja kehaehitusega. Sihvakas ja raske väsib kiiremini kui väikesekasvuline ja jässakas.

Ideaalne jooksu-harrastaja kaal selgub pikkuse ja kaaluindeksina. 190 cm mehe kaal ei tohi olla üle 90 kg ja optimaalne on -10 kg ehk 190cm=80kg. Mitte ainult raskejõustiklased vaid ka kergejõustiku heitealade mehed ei saa endale sellist kapriisi lubada, just seetõttu ongi jooksuharrastus-tehnoloogia täiesti omaette uurimis- ja teadmisvaldkond. Enamgi, rahva- ja massijooksuüritustel peaks meeste konkurentsijärjestus leidma aset mitte niivõrd vanuse kuivõrd kaalukategooriate või eelkõneldud indeksite alusel.

Kui sportlane ei saa enam lubada endale jooksmiste treeningu osana, siis minu jaoks on küsitav, kas on ikka veel tegemist sportlasega. Raskejõustiklase, kelle pikkuse-kaalu indeks on + poolel (180cm=95 kg näiteks), jooksuharrastus peaks olema 30.eluaastates päeva kohta vähemalt 10 km ja 40.eluaastates vähemalt 5km päevas. Kui miinimum-vahemaad läbitakse alla 35 minuti, siis lisatakse sinna vähemalt veerand tundi kiirkõndi.