Kes on üllas inimene?


Eesti filosoofia aastakonverents 7.juuni 2008, Tartu

Probleemipüstitus. Ma leian, et sellisel küsimuseasetusel on kolmekihiline motiveering:

  1. kas inimene peab olema pigem nii või naasugune või pole sellel mingit tähtsust;
  2. kas Descartes’i vastus aitab meid esimese küsimuse osas (võtab aluseks Descartes’i Hingepassioonid);
  3. akadeemiline diskursus (näiteks vaidlus magnamite ja générosité vastastikusest suhtest; teadmine, et üllust puudutava osa kirjutas Descartes Hingepassioonidest kõige viimasena).

Antud ettekanne puudutab kahte esimest küsimust, kuna kolmanda tehnilisus laskub histoorilistesse nüanssidesse, mis õigupoolest ei oma suhet probleemi, mis motiveeris antiikset filosoofiat ja oli raamistuseks, milles leidis filosoofiline diskursus aset kuni I maailmasõja lõpuni.

Alustades üldisemalt, võiks esimest küsimust jaotada järgneval viisil:

  • Milline on inimese positsioon eksistentsi suhtes, st kas olemasolemine kohustab teda millekski?
  • Kes ta on: moraalne olend või võistlev olend?
  • Kas saab üks inimene teisest parem olla?[1] Või on selline küsimuseasetus filosoofiliselt lootusetult ebakorrektne? Ehk olla hea ja halb – kas sellel on epistemiseeritavat sisu?

Moraalsed omistused, mida püütakse teinekord pejoriseerida rahvapsühholoogilisteks, – tubli mees, hea inimene, eeskujulik kodanik –, olemasolu on inimese vajadusega omada moraali, teatud eludistsipliini, õigustatud. Nende olemasolu õigustatus ja konkreetse omistus-situatsiooni ektsaktsus (samuti see, kellel on ekspertiisiõigus, kas selline ekspertiis on monopoliseeritav), on erinevad küsimused ega pane distinktsioonide hea-halb, õige-väär, parem-halvem hädatarvilikkust kahtluse alla.

Ettekande osad (viideteta):

Üllus ja filosoofia.

Descartes eeldab tarkuseks üllust ja filosoofiks olemisele tarkust, mistõttu vastus küsimusele – kes on üllas inimene? – on samuti vastus küsimusele: Kes on filosoof?

Küll aga üldpilt muutub, kui üllus muutub predestinatsiooni küsimuseks ja sellele näib générosité-tuletamine viitavat. On mõeldav, et Jumal on teatud hinged väljavalinud, kelle enesetundmise teekond juhatab neid teadmise ja ülluseni, mis teeb Descartes’i käsitluses filosoofidest jumaliku vaimu poolt väljavalitud eliidi[2].


[2] See järeldus sobib Descartes’i poolt Filosoofia printsiibile kirjutatud prantsuskeelse eessõna mõttega, et rahvad on seda enam tsiviliseeritud, mida enam leidub neil tõeliselt häid filosoofe.


[1] Antud kontekstis ei eristata tõsiasja (moraali kui inimese eluvormi seesugusus), sellest kõnelemist ja omistamist. Kui saab, siis on õige rääkida ja omistada “X on parem inimene kui Y”, mistõttu ei tule valehäbi tunda, kui ohver vastab võrdluses kurja-tegijaga – kas ta peab end paremaks? – jah, tema on parem, sest ei ole teinud ülekohut ega ka soovi seda teisele.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: