Insomnia (15): Varssavi 1944 (2014)

28. okt. 2019

Kui leiduks koht loogiliste paralogismide reas sotsiaal-poliitilistele katastroofidele-tragöödiatele, siis mis võiks seista nimetuse “Polish fallacy” taga? Eksitus, et vaenlaste vaenlased on ilmtingimata sõbrad! Enne sõda elas Poola Vabariigi pealinnas Varssavis 1,3 miljonit inimest. 1943.aastaks oli saksa okupatsiooni all deporteeritud või tapetud kolmandik elanikest. Erinevatel hinnangutel jäi linna 700 000 kuni 900 000 inimest. Kujutage ette, et 100 000 elanikuga Tartu linnas saavad suurtüki tabamuse või tõmmatakse seinad maha 90% hoonetest ja 5+% elanikkonnast ehk 5000+ sõltumata vanusest vmt elanikku tapetakse kahe päeva jooksul leegiheitjate, granaatide või seinaäärde panemisega ning operatsioonijuht ei lähe sõjakuritegude eest kohtu alla? (Tegelikult tapeti karistusaktsioonides isegi kunńi 15% linna allesjäänud tsivilistidest.) Varssav oli Tartust ikka veel seitse korda suurem, vähemalt 700 000 elanikuga suurlinn veel 1.augustil, kui Armia Krajowa alustas 30 000-25 000 põrandaaluse võitleja toel saksa okupatsioonivastast ülestõusu. SS-Gruppenführer Heinrich Reinefarth (1903-79), kes linna kuritegelikku hävituskäsku täide viis, oli pärast II maailmasõda 1951.aastal Westerlandi linnapea ja 1962.aastal Schleswig-Holsteini riigipäeva saadik. Kas oli tema tunnistus genossede vastu Nürnbergi protsessis väärt seda, et anda talle puutumatus? Ja kui keegi seitse korda väiksema Tartu purustamise eest sõjatribunali ette ikkagi veetakse, kas on ta järelikult sakslasest vähem inimene?

Miasto 1944 ehk Warsaw 1944 on viis aastat vana filmilavastus, mis samal aastal juba ka Tartus näidatud sai. Ent on väärt soovitamist ja eeskuju, kuidas fieldperspective-astmel sõjafilmi teha. Ka Narva kuritegelik purustamine 1944.aastal väärib suurfilmilist mälestamist! See on ainuke asi, mis on veel jäänud, ja eesti komsomoli ajupesumeedias pole barokse Narva vanalinna leinamisel siiani väärilist kohta olnud. Kõnealuse poola filmi keskmes on 1942.aastal moodustatud vastupanuarmee, mille aktiivsete võitlejate arv küündis koguterritooriumil 300 000-400 000, ehk koolipoiste entusiasmi verre uputamisest. Kusjuures kõik on tõsi, kui mitte polnud hullemgi ja romantikaga ilustatakse rõõmutut sugupõlve saatust. Ajaloolised faktid on järgmised. 29.juulil jõudsid Nõukogude väed Varssavi idapoolse eeslinna Praga piirile. Samal päeval kutsus Moskvas asuv poolakeelne “Raadio Kosciuszko” Varssavi elanikke alustama ülestõusu. Otsus ülestõusu alustada oli juba tehtud 15.juulil, kui veel kohale jõudnud polnud Vilniuse sündmuste kurb kogemus, et poola vastupanuvõitlejaid NKVD poolt vahistati ja hukkama oli hakatud. Esialgu arvati, et isegi kolmest vastupidamise päevast võib piisata. Sellest sai 63 meeleheitlikku päeva ja alles lõpu eel lasi nõukogude väejuhatus üle jõe väljaõpetamata poola maapoisse, kellest oligi tihti sama vähe kasu, kui on näha kunstilisest linnalahingu lavastusest. Kui 1.augustil viie ajal alustati, siis piirati esimesena sisse linna meediakeskus ehk telefonijaam, mille sideüksus pandi alistuma – mõned sakslased teised enesetapu, umbes 115 andis end vangi. Ehkki reserv ulatus 40 000 võitlejani kesklinna kvartalites, siis relvastust ja laskemoona jätkus vaid 10 000. Esimesel nädalal oli haldushoonete sõjaline ülevõtmine väga edukas, kuigi 1000 löödi kohe rivist välja. Poola oli sellel ajal nii puhastatud ala, et kuuest miljonist kodanikkonna tapmisest oli 80% lõpuniviidud, mis tähendas ka väljaõppinud ja kogenud hävituspataljonide omastkäestvõtmist – üks selline oli Oskar Dirlewangeri grenaderide üksus, mis oli kogenud tsiviil-arsonismis. Himmler andis (edasi) käsu Poola pealinnast eksempel teha – vange mitte võtta ja linn jäägitult maa tasa teha. Kui ka sakslaste pesakestega käis pidevalt heitlus, siis linnas elu ei peatunud – anti välja sõltumatuid ajalehti, raadiojaam andis ülevaate toimuvast ja vastupanu romantika viis altari ette 267 paari nende 63 päeva jooksul. Kui keegi küsib, kas jällegi pole tegemist propagandaga tänaval seina äärde pandud kodanikest või nende inimkilbina kasutamisest, siis kõik nii oligi. Vene armee aga seisis teisel pool Vislat ettekäändel, et jõud olid ammendunud ja nendega polnud keegi kokku leppinud. Ehk kui venelane teeb ettepaneku vastu hakata, siis seda soovitust ei maksa tõsiselt võtta. Ma ei kujuta ette, mida võiksid sakslased või venelased veel Varssavis asjatada pärast sellist kriminaalset jahvatustööd. Stalin mitte ainult ei vältinud laskemoona jmt saatmist linna, vaid keeldus ka liitlaste pommitajatel kasutada nn vabastatud Poola territooriumi, et varustada õhust Varssavi vastupanu. Brittide Halifaxi lennukid tegid esimesed pikad kuuetunnised retked põleva linna kohale 13.augustil, kus tiirutati 50 minutit enne kui varustus alla visati. Sellise abiandmise probleem oli lennukikütus ja saadetiste täpsus. 206 RAF- meest hukkusid selliste raskuste tõttu. Alles septembrikuus (18.?) tegi Stalin erandi ja lasi kasutada nõukogude lennuradu. Ent see oli ühekordne luba. Sakslased olid selleks ajaks juba raskesuurtükkide, tankide ja ründelennukitega linnakvartaleid hakanud eraldama. Linna põhjaosa tuli Krajowal maha jätta, kui suured kaotused (80% üksuste koosseisudest) ja laskemoona puudus näitasid vastupanu jätkamist seal mõttetuna. 1.septembril evakueerus-pääses läbi 5500 tervet AK võitlejat kanalisatsioonisüsteemi kaudu puruks pommitatud vanalinnast kesklinna, kuna 2500 haavatud sõdurit ja keldritesse varjunud 35 000 tsivilisti jäid saksa halastust ootama. On fakt, et Dirlewangeri maski-kriminaalid kõik peale saksa sõdurite neis hoonetes tapsid. Samal ajal hämmastas granaadirünnakutes jmt tunnelites nägemiskahjustusi saanuid kesklinna elekter, vigastamata kvartalid ja puhas vesi. Filmis on hiigelplahvatuse ja nn verevihma stseen, kui kõige pealt veri ja inimestest alles jäänud tükikesed alla sajavad: tuhin saksa soomukeid iga hinna eest üle võtta viis ühel puhul barrikaadilõhkamisveoki kaaperdamiseni, mis kogunenud inimeste keskel kärgatas ja ca 220 inimese surma põhjustas. Sama põhimõttega soomustatud väikemudeli bazuukaga kummilikeerimist näidatakse hilisemas kaitselahingus.

40 päeva hiljem, kui nõukogude pool ikka kurnatust kurtis ja pealt vaatas linna põlemist, läks AK juhtkond läbirääkimiste peale. Esialgu oli jutt haavatute evakueerimisest ja tulevahetuse ajutisest katkestamisest. Selle peale leidis idakaldal puhkav vene vägi endas initsiatiivi ja pommitas saksa positsioone ning viskasid langevarjuta 30 meetri pealt õhust moonakotte, mis nagu pommid läbi majade põrandate lendaid ja midagi üleskorjamisväärilist kunagi ei jätnud. Levis kohe ka tõelevastav informatsioon, et kõik noored ja füüsiliselt terved poolakad nõukogude tsoonis kohe vahistati ja GULAG-i tapiga itta saadeti, mis ütleb nii mõndagi kõnealuse filmi finaalpääsemisstseeni kohta, sest nn Vaba Poola armee ja 1.Valgevene armee astusid marsisammul linna alles 1945.aasta jaanuari keskel. Piisab sellest, kui 600 000 vene sõdurit hukkus Poola kampaanias? 2.oktoobril, lähenevate külmade ilmade perspektiivis terve peavarjuta linnas, kapituleerus kindral Tadeusz Bór-Komorowski (1895-1966) tingimusel, et neid koheldakse Genfi konventsiooni alusel sõjavangidena. Saksa okupatsiooniarmee tegi oma töö aga lõpuni: 500 000 pidid linnast lahkuma, 60 000 interneeriti laagritesse, 90 000 saadeti sunnitööle Saksamaale. Algselt 700 000-st hinnanguliselt 200 000 tapeti sellel sügisel ja alles 1989.aastal püstitati Armia Krajowa võitluse mälestuseks esimene monument


Eponüümid (1): Blond ja hunnu

26. okt. 2019

Vene keeles kasutatakse väljendit чухонская морда, mitte ainult täpse etnilise osutusena, vaid ka stereotüübist lähtuva eponümiseeringuna blondi ja sinisilmse inimese jaoks. Selline sõim oli okupatsiooni ajal itta sunniviisiliselt sattunutele tuttav. Ent tuleb välja, et ka teist mõistet on nii tarvitatud. Mitte ainult, et hunn on esmajoones Sküütia põhjaosa elanik, st Külmunud ookeani lähedal, kus nüüdki elavad veel Venemaal läänemresoomlaste järglased, vaid Ungaris olnud see varauusajal nimetus blondiinidele, kuna rahvas siiski tunduvalt pigmenteeritud on kui Kveenimaal. Näide 1536.aasta ladina sõnaraamatust. Tuletagem ka meelde, et tšuudid olid seevastu pärimuses gelonlik ehk tume rahvas!


Insomnia (13/14): Jojo Rabbit (2019) vs Elser – Er hätte die Welt verändert (2015)

25. okt. 2019
„Er war immer stark interessiert an 
einer Gewaltaktion gegen Hitler
und seine Trabanten. Hitler selbst
bezeichnete er immer als einen Zigeuner
.
Man dürfe ja nur sein Verbrechergesicht
ansehen.
Wir kamen des öfteren auf das
Thema zu sprechen, was wohl zu machen
wäre und unbedingt gemacht werden müsse.“

Josef Schurr, ein Genosse (1947)

Taika Waititi lavastas Christine Leunens’i raamatu Caging Skies põhjal satiirilise draamafilmi 10-aastasest HitlerJugendi innukast liikmest Johannes “Jojo” Betzler’ist, kes kapten Klenzendorfi üsna sisuka programmiga saksa lasteväljaõppe laagris ei saa hakkama küülikul kaela kahekorra keeramisega ja selle asemel teeb ebaõnnestuma määratud katse ta metsa lasta.

Ta ei tea, et koduloomad erinevalt täisväärtuslikest liikidest kannatavad olemuslikus induktsioonieksimuses ja ei saa aru, milleks nad peremehe käest plehku peaksid laskma. Ta vanem õde Inga on just grippi surnud ja isa Itaalias juba kaks kuud kadunud. Ema Rosie Betzler aga osaleb tsiviilvastupanus ja kleebib vargsi kõikjale ettepanekuid vastu hakata. Johannesel on kujutletav vanemsõber, üsna Füüreri sarnane, keda režissöör talle esitab. Tolle õhutusel tormab ta tagasi treeningplatsile ja haarab kapteni käte vahelt granaadi, kes on just valmis seda harjutuse sissejuhatuseks heitma, ja teeb heite, mis puupõrkest tagasi jalge ette maandub. Toimub kärgatus ja pärast haiglat on tema näol kriimud ning jala närvid kahjustatud. Ent ta saab muudmoodi kasulik olla – koguda vana metalli füürerile ja kleepida propagandaplakateid. Ent raamatupõletamisrituaalist ta sügavamale pühitsetud saksa pinnasesse end kaevata ei saanud. Kodus ravitsemisel avastab Jojo, et ema varjab majas surnud õeealist pruunijuukselist juuditari Elsa Korri. Jojo otsustab mängida luurekat ja uurida, mida juudid endast kujutavad, pidevalt konspekteerides, mh et juudid loevad inimeste mõtteid. Samuti loeb ta ette kirja Elsa peigmehelt Nathanilt. Vahepeal jääb Rosie ka pojale kleepekate panemisega vahele. Järgmises stseenis on ukse taga Gestapo kapten Deertz koos meeskonnaga.

Küsib, kas Jojo aimab, miks ta tuli. Teevad läbiotsimise, kui Gestapo kapten siseneb tema tuppa, siis ei suuda varjata vaimustust. Varju-Elsa on raskes seisus, sest ilmselt ta leitaks üles. Selle asemel aga sekkub järgi tulnud alandatud auastmega Klenzendorf ja küsib dokumente, kui Elsa ongi Inga! 7. mai asemel ütleb ta 1. mai, ent Klenzendorf mängib kaasa, isegi kui foto on teine. Linna peale läinud Johannes saab teada, miks ema enam ei tylnud ja kuidas Gestapo ta leidis – Rosie on reetmise eest avalikule linnaplatsile üles poodud kõrvuti teistega.

Ein deutsche Held!

Ta läheb ja üritab Elsat karistada sellise õnnetuse eest Hitlerjugendi noakesega, mis siiski pole mõeldud isegi mitte köögis toimetulemiseks. Varsti on venelased ja ameeriklased linnas. Uniformi jaki kandmise pärast ähvardab tedagi venelase vangina nn kiirsõjakohus, ent jakist vabanenuna on ta kohe tsivilist nagu aimab õigesti saksa kangelasena kostümeeritud Klenzendorf. Jojo valetab veelkord, kui Elsa küsib, kes lahingu ja sõja võitis. Ent ta riskib maja uksest välja astuda uudise peale, et füürer on surnud, kus ta näeb pühitsevaid ameeriklasi.

Kuidas leida õige inimene?

Johann Georg Elser’ist (1903-1945) on tehtud nüüd kolm filmi. Esimene Der Attentäter 1969.aastal, teine rahvusvahelise vastukaja saanud Brandaueri vedamisel 1989.aastal ja viimatine 2015.aastal režissöör Oliver Hirschbiegel’i ettevõtmisel saksakeelselt Elser – Er hätte die Welt verändert ja internatsionaalsele publikule 13 minutes.

Film üritab portreteerida Elserit, millises keskkonnas ta elas ja kuidas elati Lõuna-Saksamaal tegelikult 1930.aastate lõpus. Teletaip-side linnades, ent väikelinnades unistati tänavavalgustusest ja trotuaaridest ning filmiväntamine linnapidustustest oli propagandanumber. Algus-stseenides näidatakse natuke ka Konstanzi vanalinna. Georg Elser oli selles linnas 5 aastat elanud (1925-30) ja töötanud peentislerina. Filmis pööratakse palju tähelepanu Elsa Härlen-Stephan (1911-1994) kooselule, kellega ta tutvus siiski mägimatkaklubis, mis polnud nõnda proletaar-vulgaarne kontekst nagu ekslikult mulje jääb. Ta oli šwaabi päritolu ja terve tema edukamat laadi töökarjäär oli Bodensee ümbruses aset leidnud. Ent ta oli ka musikaalne inimene, kes kandlemänguga suutis muljet avaldada. Georg Elser sündis Hermaringenis abieluväliselt, ent kuivõrd vanemad aasta hiljem altari ees siiski end õigeks tegid, siis viis nooremat last pidasid teda pere vanimaks, seda enam et koolis istus talle ainetest kõige enam matemaatika. Tema ülestunnistuste põhjal võis näha tema konkreetset ja elule pööratud eluvaadet. Ta tunnistas, et romaane ja ilukirjandust lugeda ei suuda, mingi lehesaba järjeromaaniga oli suutnud vaid poole peale saada.

Seevastu teadis ta täpselt, et kui 1928.aastal teenis oskustööline tunnis ühe riigimarga+ töötasu, siis 1939.aastal oli see langenud 68 sendi peale, mis kuu tasuna võis lausa 100-margase palgavahena väljenduda. Nii palju siis töölisklassi helgest tulevikust Hitleri Saksamaal. Mis filmi vaadates kripeldama jääb, siis on see tema vahelejäämine tollipunktis. Konstanzi-Kreutzlingeni piir oli sõja tõttu Poolaga traadi ja tõkete taha asetatud. Samas teekond, mida mööda ta Konstanzi sadamast praami pealt maha astumisel, – Marktstätte, Rosgartenstraße, Bodanplatz, Hüetlinstraße, Kreuzlinger Straße /Straße Schwedenschanze-/, on kokku kilomeeter sadamast ja seda üle veerand tunni seal ei kõnni. Kui ma 2006.aastal Kreutzlingenis elasin Šveitsi poolel, siis käisin ka sealt kaudu igapäevaselt saksa poolele. Elser vahistati 20:45, kuna pommi raginat võis raadiootseülekandegi kaudu kuulda 21:20. Füürer kõneles tavapärase kahe tunni asemel ainult tunni ja lahkus 13 minutit enne kärgatust. Tema loogika oli tüüpiliselt kolmemehelik – kui lennukiga hiljem minna ei saa (udu segas head lendu?), siis tuleb minna varem isikliku rongiga! Miks vahelejäämine kummalisena tundub? Georg Elseril polnud ühes endaga taskutes, mida ametnikud tühjendama kohustasid, mitte ainult fotopostkaart Müncheni Õllekeldrist vaid ka üks sütik ja lausa pommiosade joonised (?). Kogenud terroristid, luureorganisatsiooniliikmed nii ei tee. Elser seletas, et tal oli kavas hiljem neutraalsest riigist kirjutada ja süü ainuisikuliselt omaks võtta. Selleks oli tal vaja autentset materjali, kuidas ta pommi tegi ja tulemuseni jõudis!! Miks oli tal punase töörimde märk krae taga, kui ta ainult liikmemaksu mäksis ja see provokatsioon ei olnud? Tema motiiv oli Euroopas sõja, mis hävitab Saksamaa majanduse, ära hoidmine, kuivõrd Hitler=sõda. Muidugi oli see naiivne arusaam. Hitler’i saatis parteikogunemisele pealt kuulama Weimari Vabariigi armeeluure, mis võis nuhkida omade aga mitte lääneliitlaste järel. Kui AbWehr midagi tahtis, siis selle tahtmise ka sai.

Igatahes 8.novembril 1939.aastal, kui Poola vabariik oli juba purustatud ja valmistati ette kevadkampaaniat Prantsusmaa vastu, siis ilmusid Bürgerbräukeller’isse kohale 1923.aasta putši meenutama Joseph Goebbels, Reinhard Heydrich, Rudolf Hess, Robert Ley, Alfred Rosenberg, Julius Streicher, August Frank, Hermann Esser ja Heinrich Himmler. Saal oli üsna täidetud – 1500-2000 kuulajat (inglise Wikipeedia pakub 3000). Hitleri lahkumisel 20:07, jäi üritust jätkama vaid 1/10?!? Kohalolijad märkasid, et kõne ajal Hitleri adjutant seisis kellaga demonstratiivselt käel kõrval, ehk siis erarongi väljumisaega meelde tuletada alaliselt (?). Pomm plahvatas 21:20 ja tappis kaheksa inimest (üks oli naiskelner), viga said 63 inimest (16 raskelt).

Kuidas tisler suutis pommi valmistada?

Poliitiline tellimus Berliinis oli brittide SIS (Richard Henry Stevens ja Sigismund Payne Best) ehk salaluure sekkumist kahtlustada (ent kindlasti mitte poolakaid ega teisi mahamüüdud rahvaid!). Elser kasutas kõiki vahendeid, mis tal olid käepärast. Königbrunnis, kus elas perega, kaevandati dünamiidiga, sealt varastas ta 105 lõhkepadrunit ja 125 detonaatorit. Enne Münchenisse asumist, kus tutvustega kaaskolleegi töökoda kasutas, töötas kaitseettevõttes ja varastas sealt musta püssirohtu. Tema kellapommil oli topeltmehhanism ja tiksumisheliisolatsiooniplaat, mis ta keldrirusudest leidmisel samuti ära andis. Ta otsustas pommimehhanismi asetada kõnepulditagusesse tugisambasse, selle jaoks ta passis õllekeldris hiliseid sulgemis-eelseid aegu kahe kuu jooksul ja 30-35 korda õõnestas plaaditagust piilarit. Ööl vastu hingedepäeva pani ta sambapesasse lõhkeaine. Järgneval nädalavahetusel (4. ja 5.), kui tantsuõhtuid seal korraldati, ostis ta pileti ja kui oli topeltkella ühe paiku öösel paigutanud, siis läks ja ostis preemiaks endale kaks tassi kohvi. Kas on usutav, et saalis, kus öösel ka koeri jooksma lasti ja sõjaaja kasvavate julgeoleku piirangutega, teda keegi 30 korra jooksul tähele ei pannud? Kui ta tegutses tervenisti üksinda? See ongi sünnitanud arvukalt kahtlusi false flag’is, väljapressimistes ja vastuluurelises jälgimises. Vanad sõdurid võisid avastada avause nädal enne üritust, ent see oli tühi. Kui nad paar päeva hiljem vaatama läksid, siis nägid mehhanismi tiksumas. Kas on võimalik, et see oli seatud nähtavalt – et teevad ürituse enne ära, kui on teada täpne suurtükitule algus! Esimeses maailmasõjas nii külmalt võidi ka kinos käia teades, et kogunemiskoht on prantslastel juba välja mõõdetud. Kui aga kell ja aeg polnud teada, siis loomulikult võib asja taga peituda veel midagi. Igatahes kohtuprotsessi Elseri üle, kelle kohta hakati kasutama koodnime ELLER (||RLL nagu rolle?), kunagi ei korraldatud. (Kas kardeti, et selgub rahvasuine tõdemus – ta polegi see tisler ning töötas mitmes kohas korraga?) Tema likvideerimiskäsk 1945.aast 9.aprilliks üleviiduna Dachau’sse pärast sõjaväelist riigipöördekatset 1944.aasta suvel, on nii kummaline – pidi jääma mulje liitlaste pommitamises hukkumises – , et kuulda on võetud Sachenhausenis kõrvalkambris istunud teoloogi Martin Niemöller kahtlust Elseri tegelikus SS-liikmelisusest. Tal oli eraldi kamber, puidutööriistad ja kannel mänguks. SD-vastuluure käsi oli mängus? Tema valveülem Unterscharführer (nooremseersant) Walter Usslepp seletas, et talle usaldas Elser selle ülesande eest tasuna Abwehri lubaduse riigipensionist ja villast. Siiski 1939.aasta novembris temaga kohtunud lähedased (Elsa Härlen) nägid tema üles pekstud nägu ja neil oli vähe kahtlust järgnenud karistus- ja jälgimislaines, et tegu oli ehtne ja otsiti välisluurelisi või vastupanuoraganisatoorseid juhtmeid. Gestapo lasi tal valmistada teise samasuguse pommimasina ja selle plaan trükiti sisekasutuslikus juhendiraamatus kasvava salapolitsei jaoks ka ära!


Demonstratsioon: Hunnide geograafia Ammianus Marcellinusel

23. okt. 2019

Ammianus Marcellinus (325/330–391) Rerum gestarumi 31.raamatu 2.peatükki hunnidest olen juba 2013.aastal refereerinud. Herodotos elas 400+ aastat enne Kristust, seega voudiinide ja hunnidest antud kirjelduse vahel on vähemalt 700 aastat. Marcellinuse definitsioonis gens-gentium on terve rass või sugu, mis hõlmab suurt hulka hõimi ja see hunnide tõug elavab nagu budiinid 700+ aastat varem nomaadidena. Jagunedes ilmselt ka hõimudeks ja geograafilisteks üksusteks kuni mandri põhjapiirini. Seda geograafiat annab klapitada paleoliitikumist kuni rauaajani arheoloogiliste representatsioonidega, mille olen võtnud Enn Haabsaare (1943–2008) „Soome-ugri saamine”.


Sedelid (401): Kataloonia sünge minevik ehk Gotha-landia või Goth-Alaunia

21. okt. 2019
raamat aastast 1791

SCE huvid on siiski sihitud kõrgemale, kui leida kindel tunnus, mille järgi otsustada, kas Kataloonia-Catalonia või Cataluña tuletub sõnamoodustisest Gotha-landia “Gooti-maa” või Goth-Alaunia ehk “Gooti-Alaania”. Sest on kolmaski võimalus. On ilmne, et läänemeresoomlaste lääs-lään-lände-lontš seostub indogermaanlaste ajaloolise läänenaabrusega ehk tuletisega sõnast Landą-Land-Lann. Sarnane tuletis võis esineda sueebidega jagatud Hispaanias, kuivõrd maale asusuid visi-goodid ehk läänegoodid. Euraasia keeled jagunevad siiani ilmakaarte grammatiseerimiselt kahte leeri ja ma jätan välja eessõnadega sidujad: 1. suuna ettepanijad ja 2. kaare tahapanijad. (Tsõganid teavad, kuna naerda!) Ladina keeles pandi geograafilisi määratlusi taha Germania minor (Belgia-Holland) vs Germania magna (hiljem Suur-Saksamaa).

Eesti kontekstis on küsimus muuhulgas Oden-pois’i (Oden-põhi?) nime tõlgendamises ja võimalik et midagi selguks Pala-must’i hüpoteesist. Tagapoole panijate hulka kuuluvad nii indo-germaanlased, slaavlased, keldid kui ka aglutineeruvad keeled. Põhja-Ameerika on manxi keeles America Hwoaie, kurdidel Amerîkaya Bakur, jaava keeles Amérikah Lor, samas kõrval sundanesi keeles Amérika Kalér, kuna Väikeses-Germaanias ütlevad valloonid Amerike bijhrece. Ühe keeletüve ja keelegrupigi piirides võib esineda mõlemasse poolde kuulujaid

  • läti Ziemeļamerika vs zazaki Amerikay Zımey;
  • tadziki Амрикои Шимолӣ vs karatšai-balkaari Шимал Америка;
  • albaania Amerika Veriore vs Βόρεια Αμερική;
  • poola Ameryka Północna vs valgevene Паўночная Амерыка;
  • kornwalli Amerika Gledh vs welši Gogledd America.

Kas Kataloonia võib olla ka Lääne-Gootia? Küsiv silm on ette tehtud. Nüüd jääb üle vaid lääne-gootide järglaste poliitilisele võitlusele kaasa elada, 34 000km2 ja 7, 5 miljonilises provintsis. Ostrogootide vana kodu oli Wallachias, nüüd Rumeenias, Lääne-Gootia polnud kindlasti Götamaa Skandinaavias. Küsigem siis, kust nad täpselt tulid ja miks jäljendab nende lipp Kuuba kangast!


Sedelid (400): Ingibald vs Ingiwaldur (rex potens “võimas kuningas”) ehk kuidas mõista easterlingide kultuuri

20. okt. 2019

Johannes Cochlaeus, kes kirjutab ostro-gootide ajaloos kuningas Theodorose valitsustüranniast raamatus Vita Theodorici regis Ostrogothorum et Italiae (1699), puudutab muuseas vanade Germaania kui geograafilise terviku pärisnimetamis-kultuuri. Ta vastab, miks leiab samal nimel aset häälikumuutus b>w ja vice versa. Autor seletab seda aluskeelelise käänamise ja kontekstirõhuga, mis geograafias varieerub! Sigi-baldil ja Sig-waldil “vägev võitja” pole vahet! Wandaalid võivad esineda Bandaalidena etc. Ma olen juba tähelepanu pööranud Läti Henriku easterlingide-pärastele nimetustele. Tema kroonikast leiab seitse võimuametnikku, kelle nimes esineb -walde järelliide ja kuivõrd need jaotuvad Nogardia vürstidest via baltlaste ka soome tõugu kuralastele, liivlastele, eestlastele ja soomlastele, siis tuleb neid Germaania vanakultuuriruumi determinandina käsitada. Keskaegselt Inglismaalt, esmajoones North-Umbriast leiame järgmisi -walde nimelisi võrdluseks:

  • Aelf-wald
  • Aethel-bald
  • Aethel-wold
  • Brith-wold, Wiltoni piiskop
  • Caed-walla, Wessex’ist kuningas
  • Ead-bald Kentist
  • Ean-bald, Yorki peapiiskop
  • Ele-wold, Ida-Inglismaalt
  • Eorp-wald, Ida-Inglismaalt
  • Ethel-bald, Winteburg´i abt
  • Ethel-wald, Ida-Inglismaalt
  • Grim-bald, vaimulik, kes kolis Inglismaale
  • Mere-wald, Penda poeg
  • Eorp-wald
  • Os-wald Northumbria
  • Reod-wald, Ida-Inglismaa
  • Theo-bald
  • Coen-wald

Kui lisada veel -ric lõpulised, siis ei tundu Rju-rik kummalise soome rahvaste variandina:

  • Sige-ric või Si-ric, Canterbury peapiiskop
  • Aethel-ric
  • Os-ric, Deira
  • Eoh-ric taanlane
  • Eomen-ric, Kenti kuningas
  • Leof-ric, Gerefordi hertsog (vürst) Godiva mees
  • Sith-ric, Northumbriast

Milline kokkuvõte või järeldus sellest teha? Isikunimed võisid olla nii topeltid ehk tõlked kui ka näidata, millistesse templitesse nende esivanematel oli asja olnud, sest vähemalt Eestis tuli tihti sihilikke kordusi ette nii reinkarnatiivsete soovide (vanaisa tuleb uuesti!?) kui ka eestkoste saamiseks neilt hingedemaailmast kui varjust. Mitte et northmannide seast ei peaks otsima kveene ja suioone kui tšuhoonetseid, vaid ka rahvasterännaku aegsed suebid Portugalis ja rugiid Määrimaal võisid olla kaetud nn waldesufiksiivsusega. On ilmne, et lätlase nimena Taliwald polnud rohkem slaavipärane kui Vladimir ersade või komide slaavlust determineeriv.


Repliik: Eesti on KGB-petiste paradiis?

19. okt. 2019

Miks ma hr Väli kadestan, on võimalus oma ütlusi veelkord näha ja selgitada, miks asi nii kaugele läks – millised pätid istuvad vene anaalvägistajate ajast eestikeelsetes ametites ja kuidas nad organiseerivad uulitsatel kallaletunge Eesti nimel nii palju osaks-saanutele. Ei olnud mingi teema politseis, et asjaosaliste suguvõsalised (?), vene mimmikesed hüüavad parves võhivõõrale mehele “Pederast!”, ka käsipidi kallaletulemise eest karistust välja nõuda on EW-s veel üsna mitte-enesestmõistetav. Härra Väli problem polnud minu arvates suuvärk, sest vabandustega saab asju klattida, vaid ikkagi varastatud Egiptuse reis. Varastada ja välja petta omandiõiguseühiskonnas, mille vastu nii paljud vene okupatsioonis sõna võtsid, ei tohi! Mina oma väljaütlemisi ei kahetse ja vajan vaid rohkem tähelepanu, et näidata sõrmega vene provokaatoritele jt KGB pättidele, kes Eestit mängivad.


Sedelid (399): Sudetibus gente barbara

18. okt. 2019

Ajaloolased teavad seda kirjakohta hästi. Olevat homofoonia (mitte foobia). Tartumaal on parim ja toorem põllupinnas. Ja enne kui Germaania rahvas immigreerus Liivimaale, ja oma keele pani maksma, oli kogu maa merest Pihkva otsani olnud sudetibus rahva ehk tšuudide päralt. Kas sellel sõnal on midagi ühist Sudeedimaaga Böömi ja Määrimaal? On küll! Algselt nimetati nii ainult Sudeedi mägesid ehk see kehtis Poola ja Lääne-Määrimaa vahelise mäestiku kohta, mis sai ka piiri-alaks. See oli vaid üks piirkond või lõik, millega hakati tuhat aastat kogu saksakeelset vähemust määratlema. Marahawa ja Sudeedi mäed on ilmselt seotud olnud. Terve komplekt ei saa olla juhus ja seda ma jään kordama. Kas need marahawa sisserändajad saksastusid? Kardetavasti oli neil valik slaavi ja mitte-slaavi kultuuri vahel, kui nad just Ungari-poolsel küljel ei elanud.


1001 Stirlitzit (45): Kes kardab õiglast sõda sodomiitidega?

17. okt. 2019

Mis laadi südametunnistus on nõukogude Eestis sündinutel. See on juba aktuaalne ja pakiline küsimus, sest esimeses Eesti Vabariigis ilma valgust näinud põlvkonnalt siiski looduse enda seljatamist nõuda on liiast, kui kord ka Kuradi enda pikali tõmbas. Samuti puudutab süüme-küsimus avaliku ülesannete ja kohustuste üleandmist, isegi pärandamist.
John F. Kennedy (1917-63) CV plekk polnud tema miljonärist ja US Londoni suursaadikust isa appeasement-poliitika ekspaniivse Saksamaa ehk natside suhtes siis, kui teised olid sellest juba loobunud, vaid ka ebadelikaatsed romantilised suhted taani ajakirjaniku Inga Arvad’iga. Inga-Binga tuli 1941.aastal ilmselt Gestapo poolt saadetuna USA-sse ja sõlmis 28-aastase abielunaisena intiimpartnerluse parajasti US Laevastiku Luureameti nooremametnik John F. Kennedy’ga. Juhtivohvitser kapten Seymour A. D. Hunter sai läbikäimisest teadlikuks ja soovitas voodihulguse luureameti lähedalt vabastada, see saigi aasta hiljem teoks. John Kennedy teadis, et sellised suhted pole lubatud Euroopa sõja ajal immigreerunud Hitleri juures 1935-36 soositud kaunitaridega. Ent ka iseloomu vastu on raske saada – see kordus Judith Campbell Exner’i (1934-99) puhul, kes oli maffia brigaadide capo Sam Giancana küljesoojendaja. Armeeluures teenimine ei ole privileeg?
EW Kaitseministeeriumi kantsler abieluväliselt läbi käimas Putini gastroleeriva lemmikbaleriiniga? Kümme korda aastas? Eesti Kaitsepolitsei asedirektor Ukraina komandeeringul sukeldumas Moskva pornonäitlejaga sado-maso mängude kuristikku? Eesti sõjaväeluure osakonnajuht reisib vene noormeestega homoseksuaalse lõbu saamise nimel Skandinaavia polaarmotellidesse? Isamaaliidu parlamendisaadik KGB-anaalseersandi varipartner juba 80.aastatest? Kus on taluvuslagi! Milliseid avalikke ülesandeid sellistele inimestele üldse saab anda, kelle lõbujanu ületab normaalriski piire? Kas sisekaitsesse sobivad vene kodanikest prostituute turvavad politseikonstaablid, kui prostitutsioonivahendamine on ilmselt illegaalne? Kus on taluvuspiir? Ja kuidas tõmmata välisjulgeoleku puhul piiri? Kas Kaitseliitu sobib juhtima GRU ohvitseriga homosuhtes naine? Või lesbid on ohutud? Kas EW peaminister võib legaalselt palgata nõunikuks Saudi Araabia bordellis reklaampornovideosid etendanud eestivenelase? Või sobib pedofiil lausa riikliku ülikooli professoriks! Ja kui see on sündinud, siis kust viga otsida?

Ilmselt kronoloogiat tulnuks varem juba kohendada. Kui keegi ütles, et “kuhu see kaheaastane sul läheb?”, siis tulnuks lähtuda mul ikka sellest, miks ma tahtsin teda paranda – ma olen juba kolmene. Seega 1976.aasta sügisel oktoobriks olin ma Eestis, 3-aastasena. Kolmandast viienda aastani olid rahutud. Nelja-aastaselt üritati mind Kaukaasia kaudu smuugeldada Läände. Selle mineku käigus lämbus tööriistakastides hulk kurdi lapsi. Selles kolonnis, kus mina sõitsin oli veel üks ellujäänu. Mina sain kuningliku audientsi sõjaväe hospidalis üleelajana. Siis aga keegi sai väga kadedaks, kes polnud ei ohvitser ega kindral mitte kuskil, lihtsalt omaarust vanem sugulane, paraku palja persega. Viis omavoliliselt mind Türgi poolelt Iraagi poolele – seal mingit kraavi või võrkaeda pole kunagi olnudki. See oli päeva küsimus, et mind sõidutatakse piiri äärest saksa armee pagulaste poolt ehitatud-kasutatud turvamajast sügavamale sisemaale (sakslased pendeldasid piirialal jahtijate eest), kust mind kätte saada on juba võimatu. Nigul Kütt tuli Toomaga mulle järele. Selle tulevahetuse eest sain ka mina karistada, mida olin teha seda hõlpsam, et mehed pidi mõneks ajaks varju minema võimaliku kättemaksu eest. Ma arvan, et selle ježiidi-idiootpreestri äraostmisest, keda Ülle hiljem ahvis venelase kombel, oli tegelikult juba varem teada. (Ma ei pane seda talle pahaks, sest kurdid peavad venelasi seaverelisteks). Saksamaal puutusin ma kokku ühe samaealise kurdipoisiga, keda teised lapsed pidasid alati idikaks ja esinemiselt tüdrukuks, ent sellest mõni teine kord. Mõni ütleb, et see oli veel enne nn ENSV-st evakueerimist. Ent ma polnud ei 3-aastane ega ka juba 5-aastane. Me olime Tartust väljas, Tallinnas mitte uues paneelkortermajas. seepidi olema Tallinna kesklinn. KGB-seersant Kalde oli ametlikult valve ülem, ent peamiselt tegeles väike Linda minuga. See oli ka taaskohtumise puhk. Meest, keda seersant isatas, olin kohanud juba Kuubal. Nixon pani tribunalialuse oma poojaid võõrustama. Kes ta oli? Ta oli kindlasti GRU vanemohvitser. Mind ei üllata, kui see oligi see tegelik nõukogude poole luurekindral, kelle auastme topeltit ei tohtinud avalikult mainida. Nagu ma juba eelnevalt märkisin, siis Kuuba majas võis olla väga kitsas, sest majas peatusid ka sotsialistliku Kuuba poolelt tulnud põgenikud. Üksvahe elasin eesriide taga kõrvalises toas, mis oli enne olnud teenijate kasutuses, kui ajad paremad olid. Seal vaikses kohas käidi nii salajaselt embamas, kui ka privaatseid vestlusi pidamas. Ja teate mida? Seersandi ema või olla mustlasverd, ent tema isa oli kindlasti SAKSLANE! Nad jäid seal mulle vahele saksa keeles kõnelemisega. Selle vana GRU vanemohvitseri sünniaasta võis olla sama ehk 1899.aasta. Ta ei varjanud elulugu – et nad olid päritolult Wallachia sakslased ja seersandi Isa läks noore keiserliku sõjaväeluure ametnikuna 1917.aastal Venemaale revolutsiooni organiseerima, sest oskas eelneva elukäigu tõttu mitmeid kohalikke keeli. Ta oli elav tõend sellest, et sakslased tellisid ja viisid Venemaal Stalini režiimi läbi. 1941.aasta oli ka neile olnud ilmatuma šokk, mis ei tähenda, et nad pole kõrvetamata jäänud kurjuse-Spinne jäse. Osa vahetas pooli, kes sai, teistel kinnijäänutel oli väga raske kaks esimest sõjaaastat üle elada, ent seda sadistlikumalt maksid nad nõukogude okupatsioonitsoonis selle reetmise eest hiljem kätte. See on STASI-i tuum! Moraal-kultuurilisest vastutusest ärgem rääkigem. Bulgakov oli erakordselt peen ja julge literaat, kui vestis “Meister ja Margaraita” romaanis korterist 50 ja seal elavast saksa päritolu Kuradist. GRU tegelane oli ka mulle raske materjal. Kõigi teiste kohta sain ma midagi öelda, mingi äsjasündinu värskusega, ent nemad olid sellest ilmast justkui väljaspool eksisteerinud. Keegi veel teadis kogu seda lugu, detailideni ja läbinisti. Mina olin vaid korra sealjuures ja ma ei vesta seda sellepärast, milline oli tema hilisem positsioon ENSV-järgses mängus. Selle kuuldemängu alguses hakkas saabunud mees seletama, et “Teie viibite siin mitte-legaalse okupatsioonivalitsuse esindajatena etc” See oli peen ja sofistikeeritud pöördumine, mis kõlas sama kõrgelt nagu mõnikord olengutel Kuuba villa külalistetuba. Jäin kuulama. Järsku aga GRU käratas “Mis sa vigurdad! Püksid maha, otsekohe!!! Jalamaid voodi! etc.. Täna teeme pikka varianti! etc”
Härrake aga hakkas teatraalselt ja lärmakalt ringi jooksma. Raske oli aru saada, kas oli see eneseparoodia või tunnistus raskemat sorti hälbimusest. “Jah, mu kindral!!!”, hüüdis ta alatihti. Väike Linda kinnitas, et see asi käis alati neil nii lärmakalt. Ta ei parastanud. Ehk ainult mina, tema ja asjaosalised veel ei teadnud sellest. Alati said ka naabrid aimu, kes seal homoseksiga lärmakalt nagistasid.
Järgmises stseenis, kui juba vaikus (siia kohta tekstis pani värdjas sitta – see ei olnud Kuuba korter vaid Tallinna kortermaja*) korteris valitses, läksin koridori ja ehmatuseks märkasin kahte vanameest laias voodis valge teki all vedelemas. “Räägi mõni anekdoot!“, palus GRU-ohvitser prillitatud kaaslast. Härras rääkis vene uurijatest, kes setu kuhiksõlgi rinnahoidjateks peavad. Kui ma temaga TÜ raamatukogu fuajees kaks dekaadi + hiljem kõrge ameti hoidjana trehvasin, siis ta küsis, kas ma mäletan teda. Milleks ta küsis seda? Meelde tuletada teenet? Tõsi, kui ta lahkunud oli, siis 20 minutit hiljem lasi kella isake Kütt. “Kuidas sa teadsid, et ma siin olen?”, sinatas GRU-mees Kütti, mitte et oleks imestanud tema perimeetri üle ja Eestis viibimise pärast. “Aaaaaaaa!”, taipas ta siis. “Ta teab, et ma ei saa teda enne kahte kuud jälle välja kutsuda!”
Mis vanemohvitser Kütt tahtis? Ta palus mind vabastada. Aga talle vastati, et “te mehed lollusi ei teeks, siis ta jääb valve alla!” Selles seisneb selle loo väärtus minu jaoks – ta tuli mulle järgi!
Muidugi kaebas ta ka noorem-Kalde tegude peale. Kuigi GRU möönis “poisi sitapäisust”, siiski on ta sellisenagi tema, kindralkuberneri oma ja auastmega saab teda ohjata. Ma siiski möönan nüüd, et vaikimine kindral Einselni vallandamise puhul võis olla viga, ehkki ma väga vähe ette kujutasin, milles võis konflikt eesti relvajõududes seisneda ja kas mitte venelased ei soovinud ameeriklasest vabaneda kui ohtlikust sõdurist. Olin seda näinud tegelikult varemgi. Kõige olulisem oli väikese Linda kommentaar, kes nimetas meest korduvalt nimepidi. Ma polnud kunagi temast kuulnud, ega osanud arvata et midagi temast veel tulla saab. Ent vanal medohvitseril oli ka vabandus – “kõik vanad suguvõsad (EW-st) on kas maha löödud või pededeks tehtud!” Ja lohutas mind, et kuna ma puhas eestlane pole, siis mind vahemeresugust sellest säästetakse.


1001 Stirlitzit (44): Riigisatanisti Kuradi hüüdmine

16. okt. 2019
"Sa uputasid minu poega!", ütles KGB-päkapikk tigedalt.
"Ma arvasin, et ta on Küti poeg!", hädaldas peajagu pikem hädiselt.
Kohmetusest hetkeks tumm, menetleja kogus end.
"Kas siis lapsel pole õigust eladagi isa teguda pärast!?", küsis ta
juba peaaegu helgel häälel ja teatraalselt jooksis parketil nagu laval.
......
"Kas mingit teist varianti pole, ma ei pea vanglas vastu!",
mangus tuleviku-GRU-taja.
.......
"Kümme korda ...... trahviks!", sõnas Ülemkääbus.
(Kuuldemäng väikese ameeriklase mälust)

Öeldakse, et selline arheotüüpne keel – kurat vs ingel etc – pole stalini propaganda või päheroojamismasinast läbikäijatele arusaadav. Mis on tõeline kuri, halb, ja Kurat kõlab nagu tegelane muinasjutust või Hollywoodi pede-filmifantaasiast. Saksa keiserliku sõjaväeluure poolt organiseeritud bolševistlik riigipööre 1917.aastal kutsus ellu ka tööliste-soldatite armee uue progressiivse sõjaväeluure ehk mis nüüdseks järjepidevalt on tiksunud GRU-na. NKVD sai 1937.aastal Punaarmee kõri tervenisti pihku ja Abwehri riskid maandati sujuva terrorini, mis polnud kunagi 20 aasta jooksul katkenud. Kohtuvälised ja nn keskaegsed piinamismeetodid mh mürgi valamisega on siiani nende monopol, probleem pole üheltki elusolendilt jalgu või käsi otsast põletada. Või Tšetšeenia sõjas elurajoonide pommitamine demonstreeris vastupidist?
Ma kuulsin GRU käsul saunasistuja muinasjuttu esimest korda 9-aastasena selles nurgas, kuhu viis aastat varem vanemohvitser Kütt oli mind seisma pannud. Nagu tellimuse peale, peatus põhja-lõuna suunalisel külakruusateel sõiduauto ja välja astus väikesekasvuline, silma järgi 50+-aastates mees, kes pööras itta Pärnamäe poole. Seisin Oтличник ‘uga tiigi ääres, kui ta vestis lugusid, millega pärast pioneeritädidega sai nii palju nalja. Väike inspektorirõivastes mees jäi mind eemalt 4 meetri pealt silmitsema, siis astus Jaani ette ja lähidistantasilt irvega vaatas talle silma, ise peajagu lühem. Oтличник oli läbinisti raputatud ja tema seljale ilmus küür. Kas see oli suurt kasvu jõumees, kes surub rinnalt 150+ kilo ja 16 eluaastast räsib maadlussaalis kõiki?
“Kas see oli Kütt?”, küsis Mõtuse poeg heidutatult. Siis kogus end, pilutas silmi ja vaatas maja poole ja lisas – “Ei, Kütt see olla ei saa, Kütt on surnud! Mine vaata, kuju ta läheb!” Mees kõndis üle orgu laskuva põllu ja Raudna teelõigul kimas tema juurde Volga, mis ta kummivilinal minema viis. Kes ta oli? “Ah, et Volga, siis venelased kollitasid meid!”, järeldas Jaan.