Provotseerimise kunst(3b): … εστέφθη ο Μονομάχος …

14. okt. 2018

Μονομάχος-sõnamoodustis vastab hellenitel ladina gladius‘est tuletatud tegutsejanimetusele. Pigem munk-võitleja (kaasaegsetes teatmeteostes pakutakse lihtsalt “üksik-võitleja“, ent nad esinesid ka väikeste väeüksustena areenil, ehk termin viitab ikkagi ettevalmistuse-treeningu eraldatusele muust ühiskonnast) kui mõõkleja: Gladiator est, qui in arena, populo spectante, pugnavit! (Gladiaator on see, kes rahva ees areenil võitleb!)

Gladiaatorite mängude päritolu üle arutlemine kulgeb üsna paralleelselt etruskide päritolu diskursusega. Valerius Maximus ja Florus teatavad, et esimene selline võitlus leidis aset 488.aastal eKr. DNA korjamine indikeerivat Väike-Aasiat, samas kui suure sõduri või juhi hauakünkal-tuleriida juures orjade-vangide ohverdamine oli tuntud samuti Sküütias. Vanema tava järgi esinejaid nimetati seetõttu bustuarius‘teks. Samal alusel vastandati omavahel võitluskorraldusliike ordinarii vs catervarii: esimesed võitlesid paaris, teisel puhul jõuguti ehk ka läbisegi tüübid omavahel, kõik kõigi vastu.

Rudiarius polnud võitlejatüüp vaid 5-16 võitluse-võiduni jõudnud võitlus-servituudi kohuslane, kellel polnud ad gladium piirangut, ehk pidi kohtuotsusega mõõga läbi hukka saama ja kellele annetati saavutus-sümbolina puumõõk rudius. Võidumärgiks anti võitjale palmioks, seetõttu oli rudiuste fraasiks plurimarum palmarum gladiator!

Siiski ei tähendanud see, et orjast sai vaba mees: nii vaba kui ka ori naasid oma eelneva staatuse juurde. Nobiles olid raha või tähelepanu hädas ratsanikuseisuse liikmed, kes areenile astusid. Nende tagasipöördumine oli siiski problemaatiline, neid peeti mõnes mõttes end häbistunuteks. Puumõõgaga veheldi ka mängude aja nn prae lusio trompetisignaalini. Meie päevil öeldakse sõduri hävingu kohta tina saama, roomlased ütlesid ferrum recipere ehk rauda saama.

Gladiaatorite tüüpe liigitati taktikalisteks mudeliteks kaitserelvastuse tüübi ja raskuse järgi. Scutarii vs parmularii tõmbas piirjoone ründava ja pigem kaitsva taktika vahel –  parma “väike kilp” oli kerge ja seetõttu eeldati seda kilbitüüpi kasutavalt traaklasest, hopliidilt ja ratsanikult-eques‘elt nobedaid manöövreid ja ründavat stiili, kuna scutus oli rektangulaarne, mõnikord ümarate nurkadega kui retiarius‘te vastu-tüüp, raske ja kaitsva gladiaatoritüübi tunnus.  Varustust pidi olema nii vähe kui oli otstarbekas. Scutum vs parma dikteeris ka kas oli kaheosaline või üks ocrea ehk metallist plaat säärekaitsmena.  Seega tuleb alati nimetuste puhul välja selgitada, kas on tegemist tüübi, taktikaliigi, staatuse, modifikatsiooni või mõne muu normi variatsiooniga. Scaeva polnud mitte gladiaatoritüüp vaid vasakukäeline võitleja. Marcus Aureliuse poeg keiser Commodus oli scaeva ehk vasakukäeline, keda peeti tavajuhul ebanormaalseteks, sest võitlesid-torkasid südamekülg eespool. Dio Cassius jutustab, et Commodus esines secutori rollis puumõõgaga kas rahva poolt välja nõutud või välja kutsutud vastastega ja ilmunud areenile 735 korral! Tema vastastele maksti kasinaid summasid esinemise eest, kuna keiser ise premeeris ennast suurte väljamaksetega mängudeks ettenähtud riigikassa eelarverealt.

On säilunud gladiaatorite vanne:  “In verba Eumolpi sacramentum juravimus, uri, vinciri, verberari, ferroque necari, et quicquid aliud Eumolpus jussisset, tamquam legitimi gladiatores domino corpora animasque religiosissime addicimus.”

Nende valgurikast menüüd nimetati gladiatoria sagina‘ks. Gladiaatorite elu sotsiaalset konteksti iseloomustas trio ludi-lanista-familia: ludi oli kinnine treeningkool-kasarmu, lanista elukutset, kes mehi valis ja mängudeks üüris-müüs, võrreldi kupeldajaga ja tema truppi-meeskonda hõlmati familia nimetusega.

I Esinejad

Verevalamise või luumurdudeni võidelnutel olid ka omad klounid-soojendjad:

  • paegniarius,
  • andabata,
  • cestus,
  • meridiani. 

Paegniarius ehk pajatsid või vale-gladiaatoritel puudus raske relvastus – ei kiivrit ega kilpi – jalad  ja pea olid mähitud, mis näitas et etendus pidi olema midagi profimaadluse taolist. Andabata oli “pimesikk“, kes seotud silmadega kuulmise järgi tegi ägedaid liigutusi. Meridiani “keskpäevalised” astusid lavale siis, kui roomlased läksid kõige palavama-kõrgema päikese ajal einestama-siestat pidama. Need olid vanad ja peaaegu kõlbmatud võitlejad. Cestus-mehed võitlesid pankraationi-distsipliinis, ainukesteks relvadeks metallnukkidega või metallplaatidega nahkrihmades rusikad, mille üks täpne löök mitte ainult ei KO vaid võis tappa.

Ma olen siin arvesse võtnud 16 gladiaatoritüüpi, ehkki mõni märgiks, et kas arbelas ja scissor “käärid” pole sama tüübi nimetus vastavalt kakskeelse impeeriumi rooma ja kreeka pruugis kingsepa või sadulsepa kaarnoa jaoks, millega lõigati retiariuse heidetud võrku. Ma olen jaotanud gladius-entsüklika kvartettideks, mis on üsna tinglik ja võib parema sissevaate puhul olla täiendatud ja isegi alternatiivselt korraldatud.

II Karistajad

Pärast kloune-soojendusmehi tuleb kvaasi-variantsena vaadelda võitluskunsti ühepoolse iseloomu tõttu  SCE hinnangul ka

  • bestiarii,
  • laquearius,
  • sagittarius,
  • dimachaerus.

Nad võitlesid areenil kas loomadega või hukkasid noxii ehk kurjategijaid-vange. Bestiarii võitlesid paarides ja peale aluspesu subligaculum ei kandnud enamat pikkadest odadest, kuna sagittarius-sagittarii ehk vibumehed, kes moodustasid ka rooma leegioni-korralduses abiväe rolli, noolte ja vibu (arcus-sagittii) kõrval kandsid minimalistlikult kiivrit rõngasrüüga (?) nii inim-loomade ehk kurjategijate ja metsloomade karistamiseks. Damnatio ad bestias tähendas vangi- või süüdimõistetu paljastekätega võitlust loomadega. Cicero teada tappis üks lõvi 200 inimest. Hilisroomas olid loomavõitlusekoolid scholae bestiarum-bestiariorum. Nad võisid loomade asemel ka omavahel võidelda.

Võib oletada, et laquerius, keda on peetud retiariuse võrgu asemel püüdepaelaga-lassoga (isegi piitsaga) variandiks galeruse ehk õlakaitsme poolest, sarnaselt esines nii vangide kui loomade immobiliseerimisel. Tridenti asemel kujutatakse teda siiski gladiusega. Andmeid on sellest tüübist üsna vähe, mistõttu mõned kommentaatorid on pidanud teda klounide-soojendusmeeste trupi liikmeks. Samasugune ebaselge esinemiskontekst ümbritseb dimachaeruse kuju (dimachaerus-dymacherusδιμάχαιρος), kes kandnud gladiust ühes ja traakia sica supina‘t (kõverat nürinurkset nurga taha torkajat) teises käes. Siiski taktikamudelina oli sellisel esinemisel vähe pakkuda, kui ainult noxii, näiteks kriminaalsete kupeldajate, avalikul tükeldamisel. Tavaliselt võitlesid kergejalaväelase rõivais. Neil oli balteus ehk vöörihm ja linane subligaculum. Mõnikord esinenud ka raskemalt nagu murmillod.

III Retiarius vs vastu-retiariused

Mitmed kaudse faktid näitavad, et kergelt rõivastatud retiarius võis Itaalia päikeselõõsas kõige paremini toime tulla, kui teineteise sabas sörkimine venis üle viie minuti.  Ma olen juba seda tüüpi kirjeldanud ja eelpooltoodud tabel aitab heita pilku relvastus-varustus loetelusse. Kalastusruudus esinesid:

  • retiarius,
  • contra-retiarius ehk secutor
  • arbelas,
  • scissor.

Secutor oli “jälitaja”, kelle aeg areenil oli piiratud – ta pidi kiiresti tegutsema-võitma. Selleks olid tal väikeste aukudega kiiver, kuhu tridenti ots sisse ei mahtunud, ent raske kiiver ja umbne nahkvooderdus uputas ta kiiresti higisse ja hapniku puudusse, kui ta võrguheitmise järel ei võtnud retiariusele järgi. Kiivri ülaosa oli ümar, selleks et seal poleks tsäkki võrgu jaoks. Sellel oli ka pikk kaelakattev osa

Secutori relvastus:

  • gladius – mõõk (või ka pistoda)
  • scutum – nagu murmillo’l
  • subligaculum – niudevöö ja
  • balteus – lai vöö
  • manica – paremal käel
  • ocrea – vasakul jalal

Arbelas ja scissor ja võisid erineda vaid lõiketuubi osas: kus ühel oli käeotsas nuga, seal oli teisel küünarliigesest algav metalltuub, mille külge oli sepistatud poolsõõrjas lõiketera. Arbelasest teatakse vaid Artemidorose Oneirokritike vara, – hapax legomenon – arvatakse et nimi tuleb sadulseppade-kingseppade sirpjast välisterast, millega lõigatakse nahka. Võitlesid teineteisega aga ka retiariidega, võrguheitjatega. Scissores on arvatud olevat sünonüüm, kes ka retiarius‘tega võitlesid. (Sümboolika on abieluvõitlus, mis finaliseerub nagu dimachaeruse puhul mürgitamisega või lihtsalt inetult.)

IV “Natsionaal-gladiaatorid

Kibedate ja arvestava suurusega vastaste taktika ja relvastuse hindamiseks vastandati retiariusele teiste seas järgmisi natsionaaltüüpe:

  • hoplomachus,
  • samnis,
  • thrax,
  • murmillo.

Võib arvata, et nn kalastusruudu-tüübid kasvasid välja myrmillo-murmillo (mirmillo-myrmillo, pl. murmillones) jaoks sobiva kehaehitusega ja muskulaarse arenguga meeste puudusest. Myrmillo proto-tüüp oli gallus, ent Gallia vallutamise järel asendati keldiohu märgiline kuju ülekehakatva lorica segmentata’ga crupelliarusega.  Myrmillo sai nimetuse varase kiivristiili silmaavade järgi, mis meenutas Mormyridae-kalahõimulisi, kes peamiselt eelistavad elada (Kesk-)Aafrika troopilises kliimas.

  • gladius – 64-81 cm, luukäepidemega 1,6 kg tera.
  • scutumvertikaalselt laotud laudadega ristkülik metallnupuga välisküljel, mis struktuuri sidus käepidemeks seestpoolt
  • manica – käsivarrekate
  • cassis Crista – kreeka Biootia kiivri raske visiiri variant
  • orea – säärekaitsmed valikmetallidest
  • fasciae – sidemed jalgadel metallihõõrdevigastuste vältimiseks

Gallialane võitles traaklase (thraex) või hoplomachuse ehk kreeka hopliidi-jalaväelasega. Mõnikord ka retiariusega (vt Valerius Maximus/Quintillianus). Lihaseliste ja pikkade ehk atleetlike meeste roll.

Samnis ehk samniit oli kõige varasem nn natsionaalgladiaatori tüüp, pärast sõda Samniumis, ca 40 aastat hiljem hakati neid välja panema gladiaatoritena meenutamaks raua ja kulla-hõbeda vastasseisu. Tegelikult juba varase keisririigi ajal lisasid lanistad oma lemmikutele samuti hõbeda ja kullaga sära.

  • gladius – mõõk, mõnikord ja oda paremas käes
  • scutumovaalne suur kilp
  • ocrea – vasaku sääre töödeldud nahkkaitse metallrihmadega
  • galea – spetsiifiline harjaga kiiver
  • manica – mõõgakäe kaitse

Samniit võitles retiariuse vastu. Samniit asendati hoplomachose ja secutoriga.

Traaklane (thrax-thraex-threx) oli relvastatud

  • parmula või parmula threcidica – 60X65cm ruut-ring väike kilp ja väike nuga-pistoda tüüpi mõõgake
  • sica – Daakia falxi miniversioon, millega lõigati turvistatud vastase selga
  • galea – Attika-Bioootia tüüpi kiiver
  • manica – käekaitsmed
  • ocrea – iseloomulikud, teistest väidetavalt erinevad säärekatted
  • subligaculum
  • balteus-cingulum

Ülejäänud relvadeks olid mõõgakäe kate ja säärekaitsmed, mida heitluses ära kasutati. Kiiver oli kõrge harjaga ja plaadid katsid põski ja kõrvu. Võitles hoplomachose ja murmillo vastu, kes oli relvastatud rooma leegionäri kombel. Esimesed mainimised pärinevad Cicerolt.

Advertisements

Provotseerimise kunst(3): Tsirkuse-tsivilisatsioon

12. okt. 2018

Okinawa saare käsitsivõitlus-stiili versiooniga hiina poksist levisid moelainel Läände ka mõnede Hiina mere ruumi tööriistadele külmrelvalise funktsiooni andnud võitlusõpetused. Käsikivi pulk tonfa tundus nii peent sõjalist maagiat  sisaldavat, et levis USA kordnike relvastusse ning riisipõldude subtiilset istutuspulka sai hakati lausa pistodaga võrdse ohuna käsitama. Koot või nun-chaku pole hooajaline teravilja käitusriist vaid ennekõike oht avalikule korrale, kui kodanik kannab seda metroos põuetaskus.

Selline teema ka igapäevastele tööriistadele anda sõjaline funktsioon polnud inimkonnale varemgi võõras. Suure tõenäosusega kasutati vikateid nii põllunduses, merelahingus purjede lõhkumiseks kui ka kambakesi maaletunginud ratsanike suksude sandistamiseks. Isegi sedavõrd, et viiking sõna polegi suhtes vicus-wik sõjalise asula eponümiseeringuga, vaid märgistas pikkadega sõjakirvestega-vikatitega maaletunginud merejalaväelasi Läänemere ida ja põhja kaldalt, kus veel kannatas loomi pidada ja maaviljelust katsetada.

Roomlastel oli kõigi vahemereliste gladiaatorite tüüpide populaarne vastane retiarius ehk kalavõrgumees. Ta kasutas peamiste relvadena kolmikharki ehk jõekaluri harpuuni ja punutud võrku:

  • manica – käekaitse
  • galerus – õlakaitse
  • rete – võrk
  • fuscina/trident – harpuun
  • pugio – pikknuga, kalamehe nuga.

Tavaliselt peetakse gladiaatorite tüüpide rahvuslikuks trioks-kvartetiks samniiti, traaklast, murmillot ja hoplomachust. Viimane pidi väikesele kilbile vaatamata seostuma kreeka jalaväelaste hopliitidega (kes täisvarustuses kandsid suuri kilpe). Võrgumees astus kerges rõivastuses tööriistadega vastu raskete kiivrite ja kaitsmetega gladiaatorite tüüpidele, ainsaks eeliseks distants, mida pakkus tridenti puitvars. Kas ei võinud olla selle tüübi prototüüp Põhja-Euroopa karmis looduses treenitud kalurid-kütid – pikaliikmelised ja sitked?

Nelja tüüpi gladiaatorid võitlesid vaid või ennekõike endaga võrdsel astmel vastasega: essedarius, eques, crupellarius ja provocator. Panite tähele! Provokaator võitles ainuüksi provokaatoriga! Ajalooliselt tundub, et provokaatorid ehk väljakutsujad olid esimene aste rooma leegionäride alla-laskmisel ja lunastusteel. Enne seda, kui vilumus militaarses sund-spordis avas neile raskemalt varustatud ja paremini kaitstud murmillo rolli!

Mulle näib, et luureorganisatsioonid tsirkus-kasarmu-poole karjäärina ei erine sellest analoogiast tänapäevani. Esimene aste sõjaväeluure värbamises on provokaatori roll. Sisejulgeoleku puhul ollakse kärbsepaberiks, matkitakse nn kuritegevust ehkki kõige parema töö fašistide-homoseksuaalide püüdmisel tegidki homoseksuaalid ise ära.

Eques mehed sisenesid nagu essedarii’d areenile hobustega, ratsa ja kandsid ainukestena tuunikat. Neil oli tavaliselt odad, harvem mõõgad peamiseks haavamisvahendiks ja jätkasid lahingut jalgsi. Kuna kaarikumehed essedariid, keda on peetud ka briti keltide jäljendajateks, võitlesid kahekesi vibude ja odadega. Crupellarius oli gallide ehk prantslaste katse jõuda raske soomusega ja pottkiivritega kiiremini progressi ehk keskaega.

Kuidas raudmeestest jagu saadi? Milline oli juba vana-roomlaste meetod? Pange nüüd hästi tähele Thule varjaagide kontekstis! Need olid sõjakirved, millega raiuti pikalilükatute kõõluseid läbi!

Kui Thule oli siinkandis, siis raudmeeste taktikat siin kartma ei pidanud ja vaevalt, et Konstantinoopolis palgasõduriteks käimine liivimaalastel, ja see on fakt, säästis neidki taktikat ajakohastamast. Rääkimata parimast võimalikust juurdepääsust uutele-parematele relvadele, mida keisritelt väljamakstud palk lubas vahetult välja osta.

(järgneb)

 


Sedelid (307): Keelehargnevus mudel – üldised (general-generic) vs spetsiifilised (ostensive) sõnad

20. sept. 2018

Kui keele-minevikule läheneda fonofiilse-erosiivse hüpoteesiga, ehk vanemad sõnad lahknevad nii permutatsioonides kui häälikumuutustes hilisematest enam, siis jaotuvad samatähenduslikud ja süsteem-similaarsed sõnahulgad konkreetseteks ehk ostensiivseteks ja üldisteks või abstraktseteks. Teaduskeel on argipruugi kõrval arenenud sarnaselt teatud tegevusalade ja ametite keeltega nagu ilmselt Euraasia algküttide kultuurist ilmselgelt nähtub. Igatahes seletaks hetiidide päritolu amatsoonide, kes ka igapäevaselt küttimisega kätt harjutasid, hõimuliidud rajamaadel, mida alles hakati hõivama Herodotose teada 6.sajandil eKr, vere- ja kultuuriliin kurbesk-kobras taoliste sõnade sattumist maaviljeluse absoluutsele piirialale Põhja-Euroopas. Jordanes nimetas neid seoses gootide armee kergejalaväe nais-üksuse ära-ajamisega, mis näib olevat ikkagi see sama Herodotose sauromaatide-sarmaatide narratiiv kui amatsoonid tegid sküütidega segahõimu, kus jälgiti ka edaspidi mõlema poole tavasid. Sauromaat-sarmaat näib seisvat esihäälikuliselt pehmemenud suhtes (k/g>z/s)  kermanjiGermaania sõnaga, millest esimest kasutatakse siiani Gutiumi ehk Ida-Mesopotaamia-ala kurdide keele dialekti hõlmamiseks. Gutium on ilmselt see sama sõna, mis getid, gootid (ja ka gaeta), mis omakorda seiosab ilmses häälikumuutuslikus suhtes (h>g) hetiid-hatti etnonüümiga.

Seetõttu samaliigiliste ulukite nimedes leiab enam perekondlikke kokkulangemisi Euraasias kui abstraktsete ehk üldistema mõistete osas. Kõik on tähele pannud, et inglise keeles house kasutatakse nii konkreetse elamu-hoone kui ka vereliini eh perekonna st “dünastia” märgistamiseks. Tsüklogrammina esitatud diagramm näitab värvidega, et sama sõna võib olla post-stsientististlikus konventsioonis lükatud lahknevatesse üldisus-positsioonidesse, mida neil ilmselt algselt kaugeltki polnud, mida tunnistab mõnede tüvisõnade väga lai kasutusdiapasoon meie päevadeni. On ilmne, et elamu-sõna on alati seisnud natuur-definitsioonilt seoses kasutajatega ehk vereseosteliste hierarhiseeritud rühmadega.

Vene род on tavakasutuse poolest kõige ilmsem näide eelteaduslikus oikumeenilisest kasutusest “liik, sugu, rass, sort, perekond, suguvõsa (ingl kin), põlvkond, tüüp, sugu, klann, loomus, veri, vereliin, kord (koht), klass, dünastia”. Et see vastab mingil määral türgi sõnale tür (reverteeritud – rod=tor – variant?), siis ilmselt ladina tribus, millest põlveb nii romaanikeelte teaduslik pruuk kui ka väljaseisjate laenud, on nn oikumeenilise ehk rändekeele perioodist. Marati keele kula “klann” tähendab ka sünnipära, sugupuud. Pandzaabi kabile “klann” võib olla ka teisiti silbistatud ka+le+bi, mis on ilmnte teistest näidetest. Indoneesia suku “hõim, rahvas, klann, osa, pere”, kuna keluarga seisab teisenenud fonofiilses suhtes clan-vormiga ja kasutatakse “pere, sugulased, kodu-maja, hõim, veresuhted” tähistamiseks. See on ilmselt see sama sõna, mis eesti-soome sugu-suku(-sigitama) ja ka ladina sanguis (>saku-is?). Erinevates keeltes leiduvate vere-sõnadega näib seostuvat läänemeresoome keeltes ka hõim ja kansa sõnad. Rahvas ehk liivi ro’uz on see sama, mis vene rod ja itaalia razza, mida külla soo-mõistena on algselt kasutatud ja hiljem rassi jaoks. Algmõistete komplekt hulkade kirjeldamiseks näib olevat teatud Euraasia rändavate inimrühmade minevikus piiratud. Enamgi, šoti kintra ehk inglise country paistab olevat sama päritolu sõna nagu soome kansa, ehk algtüvest qan-kun-huun-jon (>sangre) sõnast.

(Eksplikatsiooniga jätkatakse)


Kaitstud: Tolerantsus-suitsiid (2)

31. aug. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


“Basic Instinct”: Emme, psühhopaat – Dallase Darlie kontroversne kaasus

21. juuli 2018

Darlie Lynn Peck-Routier (1970-) ehk Dallase-Darlie on 7.naine Texase osariigi õigusmõistmise ajaloos, kes ootab 1997.aasta 4.veebruarist surmamõistetute blokis hukkamiskorda. Kui ta kinni kukkus, siis oli ta 26-aastane ja üritab siiani, 48-aastasena, veenda kriminaalkohtusüsteemi, et tema ei tapnud 6.juuni ehk Normandia dessandi kuupäeval 1996.aastal kahte peres kasvavat poiss – 6-aastast Devonit ja 5-aastast Demonit. 6.juunil 1996.aastal sai politsei 911 poole kolme ajal hommikul (2:31) hüsteerilise kõne Dallase 40 000 elanikuga eeslinnast Rowlett, Texas: Routier perekonna kolmekorruselisse residentsi, mille hinnaks pakuti toona kinnisvaratutul 250 000 dollarit, 5801 Eagle Drive olevat ööpimeduses sisse murtud, lapsed mõrvatud ja pereemal kõri läbi lõigatud.

“Nad tapsid minu pisikesed!”, kriiskas pere-ema politsei telefonioperaatorile. Selles jõukas ja keskmises eas inimeste linnaosas oli ainuüksi sissemurdminegi ilmatuma kõlakas, saati siis kahe lapse tapmine magamise pealt ja kõrval uinunud Emme kõri kallale kippumine. Kohe mobiliseeriti kõik jõud, et aidata noor pere hädast välja. Kohalikul kriminaalosakonnal oli niivõrd vähe kogemusi 20 eelneva aasta jooksul, et välja kutsuti vana hall hunt, kriminaal-ekspert James G. Cron, kellel oli pikajaline ja edukas karjäär selja taga mõrvauurijana. Pool tundi värsketel jälgedel šokeeris teda hingepõhjani, ja kui ta majast lahkus, siis kahtles ta, kas majja oligi eales keegi sissetunginud!

Võinuks ju arvata, et kui pereemal on kööginoa lõikejälg kaelal ja kätel randmeteni välja suured sinikad, siis keegi võõras pidi teda ilmtingimata peksma. Enamgi, lõikehaav Darlie kõril pidi olema tekitatud vasaku käega, mis oli normaalründajale parem käsi ja see olevat vaid juhusetahtel takerdunud kaelaketi taha ning arterist jäi vaid 2mm puudu! Ühtlasi oli sügav, luuni, torkehaav Darlie paremal küünarvarrel. Öösärk oli üleni verine, ja politsei saabumisel hoidis ta märga käterätti haaval, põhimõtteliselt võinuks ta verekaotusest ju minestada. Enamgi, kaks väikest poissi olid loetud noahoopidega tapetud, vanemat poissi olevat kaks korda rinda südamepiirkonda pussitatud ja nooremat kuus korda selga. Lai kööginuga tekitab läbistamisel suure haava, ent esimesed hoobid olid tehtud sellise hooga, et tera kohtas vaibaalust betooni. Loetud arv hoope ongi vast professionaalide jaoks suurem küsimärk, mitte see, et naine korjas üles ründaja käest kukkunud noa, mis on loomulik teatud olukorras. Igal juhul, sõltumata läbiviijast, oli see märk eelkavandamisest või oskusest.

Ent James G. Cron’i silmis ei klappinud sündmuspaiga kontekst naise narratiiviga. Mis kokkuvõttes ongi suurim vastuolu – ette valmistada põhjalikult noahoobid, ent mitte läbi mõelda legendi, katte-vale!

Esemed-mööbel korteris olid puutumata-terved ja väärtesemed köögilaua peal (?) kadudeta hunnikus. Lõigatud oli naise kõri, ent mitte määritud või muudmoodi rikutud kušetti, kus teda rünnati. Vererada viitas jalutamisele, isegi tõendite sättimisele, mitte jooksmisele või võitlusele, mille puhul verepisarad on elliptilised nagu kõik jahimehed hästi ka teavad. Naine oli paljajalu, purunenud oli üks klaas, mis oli verejälgede peal, tema jalad lõigeteta. Tema öösärgi seljal olevad verejäljed viitasid poiste verelangemisele ülevalt tahapoole viidud noalt. Kõikjal oli vaid poiste ja Darlie enda vere- ja naha-DNA. Esialgu paistis, et väljutud oli garaaži kaudu esimese korruse aknast, mille tugev plastvõre oli T-kujuliselt (?) seestpoolt katki lõigatu. Pere köögis noakomplektist leiti lainelise teraga lõikenuga, millel leidusid plastikkiud, millest tehti järeldus, et ründaja pidi edasi-tagasi lahkumisteed ette valmistama, sest ilmselt siseneda sai ta ukse kaudu, ehkki tunnistuse põhjal väljus katkilõigatud aknaga ruumist krundile, mis olid suletud tarade jmt. 65 meetrit eemalt leiti prügkasti kõrvalt üksik perepea sokk, millel oli poiste veri ja seespool (?) Darlie DNA. Uurijad arvasid, et see oli sinna hiljem spetsiaalselt ette seatud.

Luminoolitest paljastas, et naine oli köögvalamu-esiselt kapiukselt verd ära pühkinud.

Mees, Darin Routier, magas mõrva ajal 7-kuuse Drake’iga kolmandal korrusel, kui hüüdmise peale olevat allapoole tõtanud.

Kõige enam aga inkrimineeris majasisest sooritajat Darlie enda suuvärk. Kõik pedagoogid kohtavad klassiruumis rumalaid küünilisi blondiine, kes teadmiste omandamisse ega oskuste edasi viivusse ehk ka oma kätetöösse vaevana ei usu. Ent kas lihtsalt rumalast võib kujuneda soodsates oludes loll psühhopaat? “Kui ma ise seda tegin, siis ma ei mäleta seda!”, olevat ta viis korda ühe ülekuulamise jooksul kriminalistile vastanud, kui see küsis “Kas sa tapsid oma lapsed?”

Kriminaal-profileerijad, enamasti ka FBI-s naised, liigitasid naise koheselt vähemalt nartsissistliku isiksushäirega deviantide sekka – blondeeritud juustega implanteeritud rindadega tibidega, kelle enesekesksesse universumi ei mahtunud olude kidumisel enam kahe poisi kasvatamise koorem. “Mina-mina-mina!”, paistis kõigist liigutustest tema moto!!! 1995.aastal oli abikaasa äril hästi läinud – mees tegeles riigiasutustele suurarvutite emaplaatide kokkumonteerimisega -, nad olevat deklareerinud 300 000-dollarilist aastatulu. Ent aastad pole vennad. Isiklik mootorpaat, kaks autot, millest mees sõitis Jaguar’iga, polnud enam jätkusuutlikud majandada 1996.aasta tulemustega. Laenutaotlused lükati tagasi, glamuurne fassaad, keskkooli-aegsest edukast armastuspaarist – elu Texase kolmekorruselises suurmajas mainekas rajoonis – oli punaarmee-taolise tankirünnaku ähvarduse all!

Selles olukorras naine murdus ja asus halval aastal karja detsimeerima! Saaremaa muistne ajalugu tunnustas infantitsiidi, mida Mõõgavendade ordu politseilikult jälitas Liivimaal, sellisel kujul igati tavaõiguslikuks praktikaks ja alles vägivallaga pealesurutud kristlus olevat asja ju muutnud!

Dallase prokurör Greg Davis, kelle näojoontes on ilmselt mõndagi tuttavat, olevat tundnud vastikust, kui üheksa päeva hiljem kohaliku televisiooni kaudu jälgis vanema, äsja maetud, poisi lõbusat sünnipäevapidu kalmistul. 11.päeval pärast mõrva võeti Darlie vahi alla ja talle esitati süüdistus noorema poisi tahtlikus tapmises. Anglo-ameerika õigussüsteemis Texase versioonis on alla 6-aastaste inimeste tapmine automaatselt surmanuhtluse teema, mitte et poleks leidunud tõendeid vanema poisi surma asjaoludes. ‘

Kohtuprotsess oli lühiajaline ja keskendus paljuski ka kaudsetele tõendidele, milleks oli naise iseloom. Motiiv (õigemini mõttemustri privaat-loogika) taanduski lõpuks mõistele psühhopaatia. Esimesel kümnendil kirjutati tema loost vähemalt neli raamatut, 3-osalises talk-show’s värbas abikaasa inimesi õigeksmõistmise kampaaniasse. Ent jaks sai lõpuks otsa, vaimustus rinnakast blondiinist, keda ta ei suutnud jätta kiitmata isegi mitte mõrvaööl esimesena sündmuskohale jõudnud politseinikule (“Kas tal pole suurepärane figuur, büst!!!”) rauges, ja 2011.aastal mees lahutas, et eluga edasi minna!


Hullu kaart (1): “Tucsoni nelik”

14. juuli 2018

Antiigis ei pruugitud, keskajal veel vähem, teha vahet kriminaalsusel ja vaimuhaigusel/vaimupuudulikkusel. Vägivaldne lihtsameelsus oli mistahes hilisematest teaduslikest tuletustest ehk psühhiaatrilisest nomenklatuurist vaimuhäirete jmt kohta eristamatu. Ent see polnud ainuke probleem. Vaimsete hädadega inimesi polnud võimalik mitte ainult dresseerida teatud ülesandeid ahvi kombel ellu viima – varastama, poetama-asetama, tunde peale passima etc – neid võis mõneks ajaks panna edukalt rolle täitma. 10-minutiline pealiskaudne vestlus etteantud teemal tänaval võis välja kanda, et asjaosaline pole koolis käinud ja ei saa IQ testides tegelikult üle 65 palli. Tegelikult võimekus ära petta ju kasvab loomuliku baasvõimekusega – 95-115 IQ inimene võib hea mälu korral teeselda 145IQ andekat mõtlejat. Õpib teksti pähe nagu vanad reetorid esinemis-eelsel ööl või kavalpeadest abituriendid enne kirjandile minemist.

Lihtsameelseid ja vaimselt ebapädevaid-terveid on õpitud ära kasutama ressursside nimel võitlemisel, kui veab, siis saab selliseid informaatori rolli lükata või lausa suletumat laadi kohtuistungil ära kasutada: nii materiaalse hüvitise väljapressimiseks kui ka pärandvara ülevõtmisel.

Pole raske tähele panna, et äärmuslikes kontekstides on lubatav hullumeelseid kõigi mittekriminaalsete vahenditega tõrjuda: need pole moraalsed ega kenad sõnavõtud, ent kokkuvõttes säästavad sihtmärkide aega, säilitavad eluhüve ja õõnestavad ülevõtmisskeeme. Vanas juudi tavaõiguses öeldi selliste kohta, et mitte kusi vaid seeme on pähe löönud ja peletati kivi-haaramisega inimeste elupaikadest eemale. Nõukogude psühhiaatrias julgeti otseselt tõmmata seos promiskuitismi, ehk ka seksuaalset ärakasutamist nautivate tüüpide ja laus-debiilsuse vahel. Promiskuiteetsed inimesed oli teatud intellekti puudutavas suhtes puudulikud, enamasti ilmselt intellektuaalselt küündimatud.

“Sa ei saa minu vara ka siis, kui lased Ivanil mul ninaluu puruks lüüa ja kuulutad end Jumala-Emaks kohtu ees!”, on igati viisakas pöördumine. Füüsilise mõjutustegevusega on meie päevil suur probleem, mullakillukese haaramise asemel on parem häält tõsta, vanduda-ropendada ja anda mõni kõvem lubadus (nt midagi ära-raiuda), selleks et hullumeelne materiaalselt motiveeritud subverteerija või muidu ära kasutaja eemale tõrjuda. Minna maskigagi panka ja relvaähvardusel röövida, lootes et keegi ei pane midagi tähele ega soovi väärtusi jälitada, on naiivne ja (formaalselt) normaalintellektigi korral ikkagi varjatumat laadi vaimupuuet paljastav, mille kohta nn rahvapsühholoogia ütleb hullumeelne.

***

“Was there blood on the wall?”

Ent hullukaart on läbi aegade ehk ka meie päevadeni nagu kasiinovõit oma võlu säilitanud, mitte ainult süsteemi petjatele vaid ka süsteemi valvuritele. Äkki nad tulevad ja tunnistavad puht-südamlikult kõik üles! Järgnev lugu peaks ilmekalt näitama, et enesekaitse-kasuistika peab olema tavaeelarvamustest laiemalt tõlgendatud, selleks et haiged tervete asemele ei asuks ressursse põletama.

1991.aasta 10.augusti öösel tapeti tulirelvalaskudega Arizona osariigi pealinna lähistel Phoenix’i lähistel asetsevas budistlikus Wat Promkunaram’is üheksa kogukonna liiget: kuus munka, üks noviits, valvur ja vana nunn. Kohalik šerif paiskas sinna 66 inimest tõendeid koguma ja piirkonna puutumatust turvama. Šeif, milles olid väärtuslikumad kuldesemed ja raha, oli puutumata, võetud oli olmeelektroonikat (kaamerad, fotoaparaadid etc) ja väiksem rahasumma. Ümbritsevad ruumid olid segipaisatud, kompuutritele (mida toona tekstiredaktoritena kasutati esmajoones) limonaadi valatud, ent jälgi oli väga vähe jäetud, mis viitas eelkavandamisele ja teatavale hoolikusele. Hinayana templites käiakse jalanõudeta, ent ründajatel olid haruldasemat sorti lumel-liikumiseks sobilikud armeejalakatted ruumides liikumisel jälgi jätnud. Uurijatel olid jäljed, tulirelvakaliibrid etc, ent mitte ühtegi sõrmejälge ja ainult petekas Bloods seinale kritseldatud.

Siiski oli võimatu vältida 1912.aastast USA osariigi ajaloos suurima massitapmise uudise plahvatamist meedias ja rämps-andmete tulva lekitamis-telefonile. Algselt kahtlustati heroiini-kaubandusest lähtuvaid pingeid, ent koerad leidsid paarilt vaibalt nii vähe tõendeid, et hetkeks pakkusid ühe munga sahtlipõhjast leitud porno-žurnaalid jämedamat lõngaotsa. Arizona-taolist kõrbepiirkonda saab lihtsalt ka satelliidifotodelt uurida, ent ei NASA+CIA ega vene pool ei andnud oma andmeis välja – nende silmi seal polnud sellel ajal!

Politseil polnud ühtegi tõendit, mis osutas narkokabandusele või mõnele ohtlikule poliitilisele sidemele. Milleks oli vaja rünnata neid rahumeelseid-vägivallatuid inimesi. Kuni võeti kõne ca 200 km kauguselt Tucsoni vaimuhaiglast politseijaoskonda.

Mychael Lawrence McGraw, vaimuhaigla patsient, väitis, et osales selles kallaletungis: ta oli mõrvagängi autojuht. Motiiviks oli templikulla röövimine. Ta andis välja sees käinud kaasosalised: mustanahaline Dante Parker (20), Leo Valdez Bruce (28), Mark Nunez (19) ja Victor Durante. Viimane pääses suhteliselt kiiresti välja, sest tal oli alibi – ta töötas hipodroomil ja jäi kindlalt töökoha turvakaameratele mõrva-ajal. Kusjuures nõukogude Venemaal oleks asi olnud ju lahendatud, sest Leo Valdez Bruce’il oligi kodus poolautomaatne Marlon .22-kaliibrine vintrelv, ent ballistiline test ei näidanud, et lasud tulid sellest torust. Kui teda oli hoitud ülekuulamis-ruumis 33tundi järjest üleval, siis andis ta esimesed tunnistused. Seevastu kõige noorem Mark Nunez oli kõige suurem memme-poeg, kes lõpuks kogu aeg nuttis ja loo tervenisti omaks võttis. Ajakirjanduses tervitati kinninabitud staar-bandet kui “Tucson’i Nelikut“. Politsei otsis kõiki jõude rakendades – õhust, koertega ja inimjõuga – läbi kogu Tucson-Phoenix’i maantee-äärse 160 km ala, et leida veriseid äravisatud riideid, millest patsient McGraw oli tunnistajapingis pajatanud. Tulemusteta, keegi ju võiski selle sealt ka üles korjata!

Ent tunnistused ei klappinud sündmuspaigalt leitud tõenditega. Seevastu aga jäi ballistilisele ekspertiisile ette kuus nädalat varem mõrvale järgnenud reidi käigus sõjaväepolitsei poolt keskkooliaealiselt itaallaselt Orlandolära korjatud .22 Marlon püss. Ilmnes, et selle vindi poolt jäetud jäljed klappisid projektiilidega ohvrite kehades. Itaallane tunnistas probleemideta, et oli relva mõrva ajal laenanud kahele sõbrale, kelle vanemad teenisid Arizonas baseeruvas USA sõjaväebaasis. Need sõbrad olid 17-aastased indiaani verega Allesandro “Alex” Garcia ja Indo-hiina päritolu vanemaga Johnathan Doody. Garcia tunnistas esimesena üles, et need olid tegelikult nemad ja juunikuust hakati peale-lendu planeerima nagu sõjamängu. Algselt tapmist ei kavas polevat olnud, ent Doody kaotas närvi, sest üks maha käsutatud munk tundis ta maskile vaatamata ära: poisi vend oli varem templis nn ühiskondlikel alustel pikemat aega teeninud. Garcia kodust leiti nii sündmuskohaga klappivad jalanõud kui ka templist kaasa võetud elektroonika. Uurimise käigus tunnistas Garcia üles veel ühe kange teo: 50-aastase Alice Cameron’i tapmise puhkepiirkonnas 20 dollari pärast. Selles mõrvas oli vahistatud ja kohtu ette veetud samuti psühhiaatriakliiniku patsient, kes vahi alt nüüd vabanes.

Nii lastigi “Tucsoni Nelik” sugulaste suurte juubelduste saatel vabaks! Ja McGraw? Kui ta juba terve pole kohtu ees tunnistama, siis ravib ta end senini sealt, kust ta politseipeakorterisse tunnistama kiirustati!


Major Novikov: „Заткнись, блять!“

11. juuli 2018

Peeter Helme on küll Eesti Ekspressis (6.12. 2017) juba andnud ülevaate Antti-Jussi Annila lavastatud filmist Ikitie (The Eternal Road), mis põhineb Antti Tuuri romaanil, ent kuivõrd ajaloolise tausta valgustamise osas jäi ilmtingimata rohkelt ruumi, et teema juurde korduvalt tagasi pöörduda, siis viitan kahele raamatule, kus valgustatakse Karjala ajaloo utopistlikku tragöödiat.

Peamine huvi lavastuse suhtes peaks ju lähtuma Soome lahe lõunakaldal eesti näitlejate kasutamisest. NKVD majori Novikovi roll jäi Lembit Ulfsakile viimaseks, Hendrik Toompere kehastatud pastoril, kes evangeelselt sotsialistlikus utoopas nimega Hopea armulauda jagab, leiab lõppversioonis rohkem lauseridu kui nõukogude kinoajalooga ühendaval haigusega võitleval staaril.

Põhja-Ameerika kinokriitikas tervitati ajalugu leigelt, ette heideti, et kus on loogika, kui kommunistide radikaalselt ilmalikus riigis ikka veel jumalamees kolhoosi liikmena elatist sai teenida! Oleks ju võinud siis kritiseerida samuti pesapallimatši nõukogude Karjalas ja USA lippu kõrvuti punalipuga, keskel ortodokse seminaristi Jossif Stalini portree! Ma ei lasku praegu sotsiaaldemokraatia õpetuslikesse arengutesse ja mainin vaid kristlikku sotsialismi, mille doktrinaalsete esindajate hulgas loetleb Vikpeedia teiste seas käesolevat paavsti Francis I (ametis 2013-). 1960.aastatel üritati mitmete maailmareligioonide algõpetuslikku situatsiooni võrrelda, kui mitte otse nimetadagi religioosseks kommunismiks! Kommunism moodsa teadusliku formuleeringuna olevat lihtsalt, neis lihtsameelsetes arutlustes, Jumalata religioosne kommunism!!! Mis on mõistetav, sest ka aeg on edasi läinud!!!

Ameerika soomlaste ajaloouurija Arnold Robert Alanen kinnitab, et Nõukogude Karjala Sotsialistlikku Vabariiki pöördus utoopiat ehitama 1931-34.aastatel ca 8000 Minnesota soomlast ja vaid 40% neist õnnestus pärast ka stalinlikest puhastustest eluga välja keerutada (ca 3000). USA-sse ja esmajoones Minnesotasse oli 1864-1914.aastatel Venemaa Soomest ränannud ca 300 000 soomlast. Kui 17 esimest soome ümberasujat 1864.aastal mööda Mississipit aurulaevaga ülesvoolu seilasid, siis järgmisena asutasid sinna lennuka tulevikuvisooniga asula Suuri Länsi. Mis siiski polnud täiesti aluseta, sest vaevalt oleks vastasel korral Mark Twainil tulnud pähe leiutada Huckleberry Finn’i nimeline vagabond, kellega suudab võistelda vaid Hulkur Rasmus! Suur Depressioon 1929.aastal andis võimaluse radikaalidele ja keegi soome päritolu Kommunistliku Partei liige Rudolf Harju soovis 1930.aastal saada kohalike soomlaste häältega mandaati USA Senastisse! 1936-38.aastal moodustasid Ameerika soomlased üle 35% Abraham Lincolni-nimelisest 2800-mehelisest brigaadist (ca tuhat meest liitus vabatahtlikult ja 25% hukkus), mis võitles Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel ehk nagu nõukogude ajalugu kirjeldas “fašistide vastu”.

Harvey Klehr kirjutab seevastu, et Sandermakh’s Karjalas on 300 massitapmiste vennashauda 9000 kehaga, kuhu on poetatud ka kõigi hammasrataste vahele jäänud lihtsameelsete Ameerika soomlaste jäänused. USA ajalookirjutus ignoreerib siiani, et tšekistid tapsid seal sisuliselt ameeriklasi, kuivõrd suur osa neist olid mitte nõukogude Venemaa piiridest lähtunud soomlased ja juba teise põlvkonna ameeriklased. Selles plaanis on kõnealune film väljapaistev saavutus. Meeldetuletus minevikust kõigile vasak-naiivikutele ja muidu kasulikele idiootidele, kes valivad ikka koha istumise mugavuse järgi, mitte seltskonna mineviku põhjal. Filmi peategelane Jussi Ketola-Kari pole kangelane vaid ellujääja, keda süsteem ei saa tappa omakorda reetmismulje vältimiseks. Teatud mõttes on Jussi Kari süüdimõistmise lugu Põhjala teisend Kafka Protsessist. Laste eraldamine hukatavatest täiskasvanutest ja nende saatmine Vladivostokki pakub omakorda võimalust dramaatiliseks teemaarenduseks – kui paljud (ja kuidas) neist sattusid sõltuvusse riigist ja ühiskonnast, mis võttis neilt perekonna ja aheldas nad juuretult proletaarse impeeriumi ääremaale loksuma. Kindlasti on veel rääkimata kõigi nende alaealiste laste lugu, kes nende vanemate pattude pärast, milleks enamasti oli ustav oma rahva ja riigi teenimine, nõukogude ühiskonnas tapetud või sandistatud said. Ja kui vähe jätiste-komsomoli põlvkonna sklerootikud neid kuritegusid mäletada tahavad!