1001 Stirlitzit (119): Kas Eesti armee ei võidelnud metsades, soodes, küngastel, randadel, maandumisplatsidel ja tänavatel?

26. sept. 2020

We shall fight on the beaches, we shall fight on the landing grounds, we shall fight in the fields and in the streets, we shall fight in the hills; we shall never surrender…

Võib-olla TÜ kauaaegne loenguandja Eesti ajaloo teemadel Agu Pajur ei soovi, et ma teda selles blogis mainiks. Eriti väga hellas ja neurootilises diskursuses nagu metsavendlus. Aga ma ei saa ilma selleta läbi. Oma loengutes ta põgusalt puudutas periodiseerimise ja definitsiooni problemaatikat – kuidas ja kuna metsavendlus tekkis, kes sellesse kategooriasse kuuluvad. Olgu siin ülekorratud, et Mihkel Aitsam (1877-1952) kirjutas küpses eas ajaleheveerul esmalt ilmunud romaani Metsavennad kokku 1938.aastaks. Kaelasadanud genotsiidilaine järgneva 15 aasta jooksul muutis igaveseks selle sõnapaari kasutust Euroopa ajaloos, nii et varasem vadja ehk tšuudidepoolne folkloor või isegi Robin-Hoodlik röövlieepika Alutaguse põlismetsade legendaarsetest koopaelanikest ei pääsenud enam mõjule. Nagu ma olen näidanud, siis koopa-rahva müüt Läänemere ääres on muuhulgas religioosselt väga tundlik märk. See kihistus on täielikult unustatud, muuhulgas motivatsioon, kuidas ja miks just see mõiste välja valiti. Mihkel Aitsamil on see mõiste universaalselt kõigi rõhujate vastane vastupanu kategooria. Ajalooliselt esmaselt sakslaste (metsasaksad) vastane.

Seega hilisem periodiseeringusse 1940-41 ja 44-78.aasta tuleb samuti teatava kriitikameelega suhtuda. Miks on lõpp 1978.aastas? Kas KGB tahtis teatada nii järjekestva vastupanu katkestamisest nõukogude armee ja julgeoleku ühiste jõupingutuste teel? Ja üldsegi ei sobi selle periodiseeringuga vahet tegemine passiivsete ning aktiivsete metsavendade vahel. On ilmne, ma tean neid lugusid juba USA Kuuba pool vanemohvitser Küti majas elamisel, et saksa ohvitseridega suhtlemine EW armeeluure meestele sugugi ei istunud, sest nad teadsid 1939.aasta lepingute tausta ja nad eelistasid võimalusel samuti kogu saksa okupatsiooni aja ennast metsades varjata, samas meelsasti vene partisanide ja saksa politsei omavahelisi lööminguid provotseerides. Ilmatuma hulk toredaid eesti lahingu või retkelugusid jääb seetõttu ühismälust välja, et need kuuluvad ajavahemikku 1941-44! Ma ei saa küll kinnitada ühegi dokumendiga, et USA armee saatis US sõjaväeluure vaatlejana Eestisse 1944.aastaks vanemohvitser Küti kui ka Eesti armee vastupanu koordinaatori, ent lääneliitlaste silmad-kõrvad olid kogu aja metsades kohal ja nad üritasid liidus poola põrandaaluse armeega samalaadselt strateegilist kiilu ajada Stalini ja Lääne vahele.

On täiesti välja kirjutamata peatükk Eesti ajaloost – EW põrandaaluse armee võitlus okupatsioonide vastu, mis pole samas kattuv metsavendlusega, sest subordinatsiooni ilmselt saksa armee luuseritega (nende omal valikul), passiivsete vasaksümpatisaatoritega-sotsialistidega, anarhistide, asotsiaalide ja kriminaalidega polnud. Siit ma jõuangi eluloolisuseni, miks 90.aastate alguses nii lihtne oli kitule minna – ent see oleks juhtunud ka siis, kui komsmol poleks selleks kümnendiks laiali jooksnud. Mõnede inimeste iseloom on selline – kuni näidatakse rahvale vanu väljaannete Säde, Täheke ja Pioneeri luulenuppe.

Viimane arestiperiood ja kord oli mul Küti-vanemluse pärast nende Tähtvere linnaosa majas, mis KGB Kalde-Krebs tõttu oli paljudele linnapervertidele samuti kogunemiskohana tuntuks saanud. 1979/80 semestril pidi TRÜ-s olema tudengite seas blond ja tüse poiss, kes juba keskkoolis oli metsavendlust uurinud. Mart Laar tuli veel koos kellegagi KGB seersant Kalde juurde teemajuhendamist saama. Ja milline üllatus mind tabas! Ka tema, KGB anaalrepressaator, oli olnud metsavend! Ei-ei, ärge saage valesti aru, mitte partisan, selle erinevuse olin juba 3.eluaastaks selgeks saanud, vaid just metsavend, kes võitles Eesti metsades stalinismi vastu! Kuidas te nüüd saate eraldada seda tõde, kui tema SAMUTI iseseisva sotsialistliku Eesti eest võitles vasakveendumuste tõttu, sest Stalini diktatuur, mis tappis USA-ski Trotski, oli tema jaoks võimatu riiklik ühendus! Tõepoolest, vabas riigis on kodanikel valik teha sarnane sotsialistlik pööre nagu Rootsi kuningriigis ja ometi on see iseseisev riik! Saksa armees teeninud Kalde väärakas ehk Vlassovi tsõgan varjas end koos oma komandoga Stalini ajal metsas, ta ei nõustunud stalinistliku diktatuuriga ja seega ta ongi ju metsavend!!! Tal poleks sellele väärtusele mingit juurdepääsu, kui metsavendluks alluks Eesti armee mõistele, mis põrandaalusena seisis seoses CIA-ga selle loomise hetkest! Noored inimesed ei saa sellest ajaloo eripärast, mis Hruštšovi amnestiaga tekitati, päris aru, mis avab KGB-kaabakatele ja perselakkujatele lõpmatu ressursi eesti järelpõlvi lollitada! Ometigi vabadusvõitlejaks ta via represseerimise – nõukogude julgeolek oli KGB-lase Kalju Kalde korra kriminaalide tapivagunisse pannud – lõpuks ikkagi registreeriti! Ja mina polnud poliitvang? Sest kulmud on vahemerelikud nagu Julius Caesar´il? Kuhu te selle oma maitseotsustusega Läänes kõlbate? Lapimaa perse, seda kindlasti!

Kui Kalde oli metsavend, siis ei saa ette heita, et ka mõni venelane neid avalikult värdjateks nimetab ju? Mina teen ilmtingimata seda sama! Teiseltpoolt vaadake kogu narratiivi struktuur üle, minu jaoks kumab sellest üheselt läbi KGB kataloogipoliitika, mis eitas järelpõlvkonna värbamissuutlikkust vastupanuks!

1994.aastal peeti Võiduparaadi Tartus Raekoja platsil. Inimesed kogunesid aegsasti. Ühe koha peal, Varia kino ees, oli juba kogunenute rida hõredam. Üksik väikest kasvu vanamees seisis seal ja kui Lutsu raamatukogu poolt tulla, siis polnud ka profiil temast hästi vaadeldav. Ent lõpuks oli kahtlane, miks inimesed pigem temast eemale nihkusid. Ma panin seda tähele, ent ma pidin ka kindel olema! Tõepoolest oli tal üks ametikorter – neid ta vahetas tihti, sest kartis elukese pärast – olnud ümber nurga kinosaali peal. Kui lähenes Lennart Meri presidendina, siis kobises ta 6meetri raadiuses aimatavalt: “Sellest mina küll lugu pea, ta sai sinna minu isa kaudu!” Ja lahkus demonstratiivselt reast ja jalutas Raekoja apteegi suunas! Keda ta silmas pidas? Loomulikult vana Krebsi – KGB /kindral-)majorit, kelle õigest rangist andis teada mitte silt uksel vaid kabineti strateegiline asetus.

“Oih, kui Hea!”

Tõepoolest.


Insomnia (28): Ja keegi kaheteistkümnest polnudki Kuradiga ehk Chappaquiddick (2018)

25. sept. 2020

Robert ehk Bobi Kennedy mõrvati 6.juunil 1968 lähilasuga selja tagant kõrva taha. Üsna sarnaselt Samuel Mooney Giancana´ga (1908-19.juuni 1975) vähemalt ühe lasu osas.

Aasta hiljem 18.juulil vastu 19.kuupäeva 1969 valmistus US ühelt poolt kuumaandumiseks 20.juulil – selle oli väljakuulutanud sihina vanem vend John Kennedy-, teiselt poolt eelseisvatel presidendivalimistel oli viimane šanss noorimale vennale Edward Kennedy´le (22.02. 1932-2009). (Mainitud seeria ei tegelikult siinkirjutaja, kui Romero Küti õige sünnikuupäev – ma olen 1973.aasta septembris sündinud ja juba 47-aastane, kui te seda lugema hakkate).

Bob Kennedy´il oli valimiskampaanias annetuste raamatupidamine nn Boiler Room, mille tuumikuna määratleti tabelis toodud kuut 20.eluaastates naist. Edward osales seal Atlandi ookeani-äärsel lahel igaaastasel purjeregatil, seega polnud kohalikele eliidi delikaatsed eraldatud kohtade seiklused tundmatu suurus. Selleks et üle seletada sellise koha ekslusiivsust olgu märgitud nii. Nimetatud saar on rannikust igati eraldatud suurema saare väike laiuke, millele sai 150-meetrist veelahet Edgartownist praamiga ületades. Tegelikult sai ka liivaranda mööda liikuda, ent AINULT JALA sai tagasi Edgartowni poolele ja selleks oli vaja 1. ületada Dyke roadi sild üle väikese lahekese, 2. kõmpida terve öö.

Niisiis kogunes paar päeva enne Kuumaandumist tarekesse Chappaquiddicki saarel 12 Kennedy klanniga seotud ustavat inimest – mehed olid kõik üle 30. aasta piiri ja naised alla 30! Kusjuures naiste seas moodustus kahene jaotus nooremate ja vanemate ca 28-aastaste vahel. Nagu arvata, siis kõik olid katoliikliku või demokraatlikparteilise taustaga. Majale peale vaadates on ilmne tarekese puudulik plaan – kes ehitab küttekeha maja äärde, et sealt soojus saaks hajuda, kui seal pole varem olnud hobuste jaoks talli?

Kummaline küll, ent selles majakeses olevat 12 inimest tantsinud, einestanud ja isegi privaatse momendi leidnud! Samas ma ei mäletaks, et vanemohvitser Kütt oleks seda Lawrence Cottage´it kunagi peldikuks nimetanud.

Siiski olnud purjetaja Edward 37-aastasena juba 23:15 nii väsinud, et võttis Mary Jo Kopechne oma musta Oldsmobile 88 peale ja soovinud jõuda viimse praami peale. Mary olnud nii väsinud, et jättis käekoti ja hotellitoa võtme tarekesse laua peale. Mida täiendas Teddy eksimus pöörata ainukeselt asfalteeritud teelt vastupidisesse suunda, mis viis kruusateel puust ehitatud kitsale Dyke tee sillale. Oli pime ja ca 60kmh masin keeras end juhtimisveaga sillalt vette. Senaator Kennedy sai autost kuidagi välja, ta ei mäletanud kuidas, ent naine jäi autosse ja ehkki ta oma sõnul 7-8 korda sukeldunud päästmiseks, ei õnnestunud tal autouksi avada. Seejärel tõtanud ta jalutades-vaarudes-sörkides 15 minutiga tagasi tare juurde ja võtnud vaoshoitult kontakti nõbu ja pangapresidendi paariga ehk Gargan-Markham´iga. Juba 45 minutit hiljem olid nad 2-miilise teekonnaga tagasi ja mehed andsid omalt poolt parima, ent edutult. Heitunult sõitnud nad praamijärjekorda, kus kõik olid juba ammu läinud ja Edward hüppas endalegi arusaamatult vette, et ujuda 150 meetrit Edgartowni, kus magas end välja, kuni kella 10:00 ajal tulid Gargan-Markham talle linna järele. Selgus, et autos oli uppunud Mary! Senaator Kennedy eitas purjusolekut, innuendot (seksuaalseid kavatsusi) ning arvas et käitus peapõrutuse tõttu kui poolearuline, kes hommikuks oli kõik unustanud!

Kõnealune kunstiline lavastus 2018.aastast tekitab küsimuse, miks poliitilisele propagandale peab peale maksma? Nõikogude Liidus polnud muud valikut, ent ka pilet maksis 5-20 kopikat sõltuvalt seansi ajast ja istekohast. Edward sõidutab miss Kopechne´t tarest eemale puhtalt vennakesest õrnalt kõnelemiseks! Mis igale komnoorelegi mõjub uskumatult – mis pidu see on, kui tunnustatud pedagoogi komnoorest poega ei peagi metsast keskööl otsima minema, eriti kui oktoobris esineb juba öökülmi!? Minna eraldatud saarekese veel eraldamatule laiukesele, kus kõrvalisi-juhuslikke inimesi ei hulgu ja kus kõiki välja-sisse tulevaid võõraid on lihtne loetleda! Ja kõik on võrdne – kuus noort naist ja kuus üsna hästi edasi jõudnud mees, keda seovad sugulus või majandussõltuvussuhted!

Edward Kennedy polnud mingil juhul hea poliitik. Ta ei osanud valetadagi. Enda teada vaadanud ta päästeoperatsiooni aega rendiauto kellalt – ent sellel saarel polnud autol kella, mida vaadata! Uppunud autost leitud Mary´il polnud ühtegi välist vigastust, küll aga tuvastati verest keskmine joove, mis võis roolis olekul põhjustada juhtimisvea.

Kolm peamist asja, mis ei klappinud oli: 1. võõras naiste käekott juhikõrvalistme all; 2. auto esiklaasi murdmine nagu oleks sellega midagi varjata üritatud, 3. Abišerfi tunnistus, et ta seda sama autot oli näinud pärast keskööd 12:40-45. Auto esiistmel istus ilmselt naine, seda võis ta kogenud silmaga kinnitada. Probleem oli selles, et ulpivas autos oli ohver tagaistmel ja vettepõrutamisest polnud sellel kehalisi jälgi.

On oletatud erinevaid asju. Et oli 13.kellega Kennedy tuligi sinna aelema, ent tagaistmele magama heitnud Mary sattus nende seiklust kas tunnistama või pigem sisse magama. On pakutud, et senaatorit autos polnud. Internetist ei leia jälgegi teooriale, et Mary trahheast leiti valge pitsrätik, mis pidi markeerima ebaloomulikku lõppu ja seksuaalse iseloomuga rünnakut mõlema esireas reisija poolt. Et ta võis üritada autot ajada rannalt, pärast konflikti kõlvatuse-mõiste pärast 13-ga, teisele kaldale liiva sisse ja sealt jala minna ringi Edgartowne. Keegi ei spekuleeri selle üle, kas purjus Mary seksuaalsel ründamisel oleks ohver saanud senaatori peale kaebama minna! Ah, et Kurat tuleb teile teatama, kes Pätt oli või?


1001 Stirlitzit (118): “Ardur”, paksuks tehtud naabritüdruk ja Ämm-EErika vangipõlv!

25. sept. 2020

Hilisteismeline Arturs Ciganovs ehk ka Tsõganov (“Bruno Mölder”) naerutas Tartu Eerika väikseid poisse mitmesuguste asjadega. Muuhulgas sellega, et ei osanud kirjutada enda nime. Ta vabandas end sellega, et kuivõrd ta omab enda nime, siis on see tema enda asi, kas ta kirjutab Arthur, Hard-Dura või lausa Ardurses. Ta oli enda väärtusest varakult väga kõrgel arvamusel: pärast 1980.aasta olümpiapornoskandaali seletas ta tsõganipesa trepikoja, ehk linna poolt lugedes II trepikoja poistele, et tema kapitalismis ilmakuulus ja rikas modell oleks, kui teda vaid sinna lastaks ja tal libises see juba nõukogude maal käest, kui “Onu” korjas ära tsiviilkasutusse läinud 50-rublased homo-sadomasopornokomplektid koos senise korjatud kassaga. Kui proffide ja amatööride raske ja absoluutkaalu maailmameister Annus Soome emigreerus KGB-pederastide isikliku kiusu pärast, siis teatas “Ardurs”, et tema hõivab edaspidi vana atleedi koha, kuivõrd steroidide doos vabanes ja see oli riiklikult spordikomiteede poolt kontrollitud! Ma ei mõtle seda välja – just nõnda poisid Eerika krundi garaažide taga arutlesid ja itsitasid. Siiski õnnestus tal kedagi neist ettevaatamatusest ka seksuaalselt kuritarvitada, mistõttu vanemad ehmatusest tolle erikooli olevat pannud. Igatahes minu mälestusse jäi see samaealine poiss terasena ja isegi judos andekana meelde, mistõttu ma kahtlustan tema vanemate hirmu nõukogude kahepalgelise homopoliitika ees. Tema saatus murti ära, kutsekooli ja kõik, ent “Ardurs” tegi võõrastest korteritest varastatud paberitega endale teed absoluutsesse tippu. Keegi ei pea teist lugu pidama, nendest kes düsleksikust ja düsgraafist tsõgani- sotsiopaadi ette tegid! Teie, Tsõganovi persepartei, ei olnud need okupatsiooni aastad need, kes 200 meetri pealt kellegi Kalde hoovis maha oleks lasknud! Kalde-Krebs teatri kasvandikud ignoreerivad selliseid asju siiani ja KGB provokaatorite ajupuudulikku paberimajandust pakutakse välja vabadusvõitlusena!

Kui Ülle oli kaks paari põhikooli tunnistusi asetanud Eikelmannide korteri köögi laua peale, justkui loterii, kellel saab “Ardursi” vahelejäämisel olema õnn Kalde komandolt perse saada, siis mina, Romero Kütt, pääsesin põhikooli kergelt võtmise tõttu. Ma ei pingutanud üldse ja reaalainete tulemused ei paistnud seksikad, inglise keele jagamist üritasin ma varjata, et mitte sattuda ette lükatuks ja ärakasutatuks. Mul vedas ka sellega, et Pilvi Kapil polnud aimugi, kui erinevalt native speakers võivad angloameerika maailmas rääkida. Tal oli oma maitse. Võõrleegionis poisid ennast ära lollitada ei lasknud. Ma pidin korduvalt valetama, et ma pole kunagi olnud Ameerikas. Igatahes tehti Ivani tunnistusele inglise keele kohale kummaline parandus – sinna ilmus “väga hea”. See oli täiskasvanud tsõgani mehe aus tulemus, et ta sisuliselt ülikoolitudengi eas jagas inglise keelt põhikooli tasemel. Ent teised ained olid Vanja “Raul Kivi” aus töö. Igatahes samal ajal läks ta väikese grupiga Kesk-Aasia kõrbesse matkama ja KGB-Kaldel ei pidanud närv vastu: ta kahtlustas, et KGB kahju saanud suurperetaustaga väeteenistusealine poiss üritab NL piiridest lahkuda ja niiviisi teenega Läänesse saabudes endale koha väliseestlaskonnas kindlustada. Ma olin korteris, kui Tsõganovi Ämm-EErika ema, kes ka eesti keelest aru sai, Üllega Eikelmannide korteris ringi vahtis. Justkui väljudes tuli ta seejärel endast teatamata tagasi ja lahkus rutakalt ust paugutades. Ülle tuli elutoast esikusse ja küsis, et kas keegi käis! Mina ei saanud Üllet korterist välja visata ega minna õiendama tema tuttavaid! Konflikti korral ei mõistaks vene soost politseinikud minu närvilisust, miks ma pean neid persetegijate rassi käsilasteks kui mitte otsesteks sodomiitideks. Ent selline on minu kogemus: aastatel 1976-79/80 olin Kalde juures periooditi arestis ja kuna ta samal ajal n.ö töötas materjaliga, siis nägin imperium sodomiticum´i asjaajamist. Mina venelasi ametnikena ei usalda!

Enne USA-sse siirdumist jõudis ta kommenteerida minu “sitta” põhikooli tunnistust, et selle keskmine hinne oli kõigest 4,0. Keskkooli lõpetamisel oli see 4,7 ilma et ma kunagi medalitegemisest unistasin. Sinul, “Ardurs”-debiilik pole 80.aastatest MITTE ÜHTEGI vanemasse klassi üleviimise otsust ettenäidata, mitte üheski koolis. Küll aga kõlakaid nii mustlastüdrukute kui ka naabritüdruku rasedaks tegemisest. Samas, oma Ämm-EErika emaga persekepi tegemine pole kõlakas vaid fakt!

Ma pole kaugeltki veel lõpetanud!


1001 Stirlitzit (117):”Ära tule lähedale, värdjas!”

23. sept. 2020

Mul ei olnudki kavas, Onu Ülo! Ehkki Kuubal elades oli mulle õpetatud enesetutvustamist, mida ENSV-s ei tahetud 5-6-aastase lapse puhul väga tunnustada, sest päritolu oli ju mitteproletaarne! Melso oli tubli proletaarlane, ka ilma jalata tegi suurepärast aiamööblit, ehkki toeta oli seda raske teha ja väsis kiiresti. Ent lastest abi polnud, need olid haiged temagi arusaamise järgi. Arvasid, et suuvärk on vene riigi ülim tõde – ei olnud, kanged teod ja meisterlikud eelplaneeringud! Üles seada lõks ja siis kuul kasti põrutada, olgu see kastike kasvõi korterisuurune!

Aga nende suguvõsa oli režiimimuutuseks, mitte et see ongi olnud võimuüleandmine, seda kindlasti mitte, enam valmis kui Kütt-Eikelmannid, kes umbusuga kõike Nõukogude Liidus toimuvat jälgisid. Nad teadsid, et kuivõrd iseseisvalt nad nõukogude proletariaadi majandusprobleeme lahendada ei suuda, siis on võimalus seda teha teiste kapitali ja oskuste arvelt. Muuhulgas ettevõtja vanemohvitser Küti arvelt, kelle miljonid põlesid õhurünnaku tõttu Sigade lahes ja sünnitas kurikuulsa lahtises autos veetava topise pihta laskeharjutuste superanekdoodi!

Onu Ülo perekond tahtis lahtistes Itaalia sportautodes sõitmise võlusid ka Eesti jõukamale tarbijaskonnale vahendada. Kuna neil oli enam teeneid, kui üks täiskustud klaas köögilaual ja täissitutud Tähtvere lastetuba, siis ilmatumate ohverduste eest Romero Küti(-itaalia patriitsi) kasvatamisel rasketes oludes kohustada Itaalia poolt neile sellise vahendamise eelist tagama! “Kuna see küll juhtus!”, imestasid isegi vana KGB-Krebsi luuretsirkuse esiahvid!

Las Tsõganov ostab teile bensiini nende kuldkettide eest maanteedel!


Hunnide genees (1+): Ron-s rööpvormid Rod-, Rud-, Rous- ja Ros

23. sept. 2020

Ilmselt toponüümide esmaste rööpvormide varal on võimalik samuti aimata, milline on algse sõna mõte olnud. Rons kui Staraja Russa suhestub Haliorunca´se-sõna Altrunae´ks ehk vana-X lugemisega. Ma ei hakka oletama hetkel, kas reitama-verb sobib sellesse poolnomaadide maailma sõnaraamatusse. Küll aga kaardi aliranna sobib meie Alu-ga (Alulinn ja Aldeigo Laadoga asemel) ja Russade asukoht omakorda piirkonnaga Aluksne, Alulinn ja Aldeigoburg vahel. Kindlasti pole ka slaavlaste algühiskond mordvalaste tüüpi tugevate matriarhaalsete joontega sootsium, et klappida maassing-müüdiga volga või läänemeresoome rahvastel.


1001 Stirlitzit (116): Kelle veri?

22. sept. 2020

“Ah, sa raisk! Tegidki perse!”, ahhetas töölisolekuga umbes 40-aastane mees Ikaruse bussi akna ees Tartu Riia maantee Kastani ristis vasakule ennast pöörates, et parema vaatega järjekordse allalastud ohvri segaduses teekonda koju silmitseda. Buss tegi regulaarse peatuse Kastani tn ja suurem osa silmitses huviga kahte meest, kellest tüsedam saatja üritas nüüd keskmagistraalist vastupidisele suunale anaalkomando kasvatustööd juhatada. Naised-tütarlapsed vaatasid maha või tegid klaasist pilku. See oli see sama väikest kasvu Füüsiku peale valetunnistaja, kelle lihtsameelne elukäsitus tsõganisugulussuhetest kukutas teda saksa efektiivsusega sitasõltlase masinavärgi vahele. Seekord oli tal tumedam, minu mäletamistmööda, ettenägelikkusega valitud pruun ülikond, mida rikkusmärg laik istmiku kohal, mis võis olla nii püksiparrastamise kui ka anaal verejooksu väline märk. Talle oli antud hoiatus, ta pidanuks vabandama ja pugema, mitte lubama, et läheb kaebama. Veel vähem üritama neid üle mängida. Ei ole võimalik ülemängida värdjat, kes pidas end mitte ainult ausaks ja teeneliseks KGB-ohvitseriks vaid ka metsavennaks, kes võitles stalinismi vastu ja kelle Hruštšovi amnestia tegi sotsialistliku ühiskonna ees ausaks! Te ei tea nii paljusid asju enda esilaplaste tausta kohta!


1001 Stirlitzit (115): JALAGA LAMBIST

21. sept. 2020

“Pööras märatsema, minu jõud temast enam üle ei käi!”, kaebas päkapiku hääl esikus telefonitorus. “Kutsun kellegi teise asja vaatama, keda tema steroidide doos ei muljeta!”

II trepikojas oli skandaal. Mööbel kolisenud, karjed ja pere-emand olevat peksa saanud. Jalaga pandud! Olümpiamängudest oli mõnda aega, ent algkoolist kaugemal ma polnud. Seejärel hakkasid pargiveerest kuulduma võimsad karjed. “Naist lööma oled kange aga vastutada ei suuda!! Kui oled mees, siis tule võsast välja!!!”, karjus ülikõri üle krundi.

Siis kiilas ja turjakas mees tüdis ja läks minema. Kuidas Einar Laigna sai hiljem Eesti armees karjääri veel teha – mina ei tea! Ent laplaste koht ongi oma rumalustega põdrasita sees!

Varsti oli keskrajal väljas seismas haavatud olekuga Arturs! Jagasin tema muret. See oli nagu sitahäda, sest alternatiivseid variante aimasin vahetult KGB seersandi aresti all viibides. Üks lohakas ja pealiskaudne STASI-kursant oli hulga mängulisem variant! Kuigi Arturs kaebas, et kandiline kell oli tema kolbal purunenud ja oma vedruga ta teadvusetuks löönud! Ei ole olnud? Ei tea! Mine ja uputa end sita sisse häbist!

JA ÄRA KOBISE!


1001 Stirlitzit (114): “Ütle, et Kivi lõi!”

20. sept. 2020

Enam-vähem sellel ajal, kui ma 11-12-aastaste poistega nn sportliku tulirelvalaskmisrühma ümberregistreerudes kehalise kasvatuse naispedagoogi välja vihastasin, ja regulaarselt kas esimese või teise tulemuse tegin enam mitte pärisalgajate esiviisikus, mainis nõukogude armee ohvitser muuhulgas vestluse käigus, et mida teeb Tsõganov Tamme kooli maja ümber hulkudes, kui peaks teenima juba nõukogude armees! Minu jaoks ei olnud see tegelane igapäevane, isegi mitte iganädalane kokkupuude, sest tehniliselt loomulik karjääritrajektoor ei vii nii erinevas vanuses võõraid inimesi kokku. Kui ma esimesse klassi läksin, siis oleks Artur Tsõganov pidanud olema juba keskkoolipoiss, kes hommikuses vahetuses, eriti komnoorena, lahkub linna-ÜLKNÜ keskuste poole kiirustades siis, kui lapsed teises vahetuses õhinaga väiketähti vihikutesse maalivad. 16-aastaselt mainiti mind ajalehes Tartu linna, kus toona ka okupeerivad nõukogude ohvitserid hoolega võitlussporti tegid, täiskasvanud meeste tšempionina kuni -86kg. Ma olin napilt 80kg sellel ajal ka kõige paksema mantliga talvel välja astumisel! Seega ei siis ega aastakümme pärast mahtunud minu pähe mingi tegelane, kes töötu ja eriloalise KGB kursandina tuleb kooliriidehoidu algkoolipoisse kasvatama. Ta oli täpselt KGB seersandi Kalde-Krebs mudeli mees – kõva käega kõigi nende suhtes, kellest jõud kindlalt üle käis, eelkõige lapsed ja siis naised! Oma õega, Väikese Lindaga, oli seersandil raske, sest sellel oli kõrgem auaste ….

Niisiis sekkus Tsõganov riidehoius õhtupoolikul logeledes algkoolipoiste tülidesse, või vahel ise korjas riiu üles, ning kui oli minust noorematelegi oma raskejõustiklase esikäega hoobi ära andnud, siis sõnas ohvrile: “Mine kaebama! Ütle, et Kivi lõi!” Väga tihti olevatki seda juhtunud. Teinekord, kui olin õhtul koju minemas, ootas mind rõivistu eest aasta või paar nooremate koolipoiste jõuk, kes olid plaaninud kambakat teha. Kättemaksuna. Neid tabas muidugi pettumus, et ma olen n.ö vale mees! Ei ole SEE, v ä i k e! Ma ei mäleta, et ma oleksin teda kunagi seejuures – Tamme koolimaja koridorides – näinud või temaga kõnetamisel nii kokkupuutunud.

12-aastasena, mitte enam hiljem, kasutasin ma kokkupandavat jalgratast, see oli minu peamine liiklusvahend suvel 3-4 km eemale veehoidlasse ujuma väntamisel, kuni see riigivanem Tõnissoni krundile ehitatud Eerika paneelmaja keldrist pargi alla välja veeretati ning rattad jmt väärtuslik, mis selles jalgratta tegid, alt ära kruviti. See kogemus tegi mind tundlikuks! Insener mobiliseeris vaimuhaiglate kllientuurist kõige sensitiivsema osa, ent ilmselge kahtlusalune jäi sootuks küsitlemata! Ma elasin lähestikku KGB-tsõganimatsidega, kes ei suutnud aru saada, et Kütt-Eikelmannide omand ei kuulu neile ja minu verel ei ole mingeid varalisi-sotsiaalseid kohustusi okupatsioonist profiteerivate tsõganite ees! Kui on ükskõik, siis pakkige asjad ja minge Moskva jõe äärde kalu toitma!

Ma olen ka maininud, et mõõdetud ajavahemikud suveperioodidel, ent mitte enam kui kuu, sain veeta enne 1988.aastat vahetevahel Järvamaal Amblas. Täpne sugulusseos polegi mul siiani selge, ehkki piisab sellest et enne kooliminekut käisin seal ilmse verena Eduard Eikelmann´i matmas. Kandsin rongkäigus risti koos tublisti vanema poisiga ja jälle oli kellelgi suguvõsast varuks naiste seas meelepaha pälvinud tähelepanek, et minu õlalihased väsisid vastupidiselt vanusevahest tulenevatele loogilistele ootustele hiljem…. Sellised kanged kombed osutavad siinmail tulevikule!

13-aastaselt kasutasin ma Amblas jalgratast. Kord märkasin kaugelt kuuseheki juures, maanteest kaugeimas punktist, kust sai ka kalmistu poole minna, suurt paksu poiss enda ratta kallal sigatsemas. Oli ka teisi ligidal. Vihastusin kiiresti ja andsin talle vastu vahtimist korralikult. Paks pätt pages kiiresti! Kes see oli? Jah, see oligi see sama!!! Kuidas tema sinna sai, kelle juures ta elas, see jäigi ebaselgeks. Kuidas siis mulle meelde ei jäänud, et enne Vanja seeriat olin isegi talle vastu tatti andnud, täiskasvanud tsõganidebiilikule, Tartu raskejõustiku esisportlasele? Endal käsivars vaevalt 33cm? (Praegu on stabiilselt 45 cm ja ma teen endiselt põhiseeriaid (6-15 kordust) +100 kg, ehk ilmtingimata on mul jõudu alati pärast seda rohkem olnud. )

Kuidas on võimalik ära unustada Tsõganovile vastu tatti andmine? Asi on selles, et ma kaklesin enne 14.eluaastat üsna sageli, enamasti kuni 2 aastat vanematega. Ma kunagi ei mõelnud nii, et mul kuubalase käsi ja et Vanja käib poksitrennis! Kui ma esimese löögiga hambaid purustasin, siis pidin ma peatuma ja need korrad jäid ka meelde, sest vastasel korral oleks Krebs-Kalde mulle kiiresti vangla organiseerinud. Ma olin juba imselt ohtlik ja edaspidi pidin hambad ristis ära taluma, vältima kehavigastuste tekitamist!


φωνοφιλία (1): Piim-lõss-tsäär ja mõlk

19. sept. 2020

Soome laht eraldab karjakasvatusterminoloogias piim-piens ala maito-mjölk kasutusalast. Ja nagu ilmneb, et siin on Tacitusel rohkem kõrva olnud, kui hilisematel saksa koolkonna ajaloolastel, sest tõepoolest šoti-iiri kelditarvitus kasutab bainneg-bainne samas tähenduses, mis teeb muutuse häälikumuutuslikuks ja seletub nn lõunaeesti keele m-fonofiiliaga, mis ilmselgelt algab põhiöeldisest (on>om). PiiM-kasutus on ilmselt nii Eesti põhjarannikuni levinud. Liivlaste sõnavara üllatab seemd-sõnaga, mis seostub ilmselt slaavi smetana ja saksa Schmand sõnaga. Niisk sõnana võiks kvaliteetse rõõskpiima tähenduses uuesti välja ilmuda küll! Tõsiasi, et Võrtsjärve kaldal on tilgastunud piim mõlk-sõna kaudu kokku võetud tuletab meelde 13.sajandi kirikukirjavahetuslikku müstilist Guttlandiat, mis asub Sakala ja Hungania vahel, mis võib olla see sama jõukas Kungla (Kungthal), mis siiski pigem idarannikul Valgani kihelkonnana toimis hilisema keskusega Rõngu-Ringenis. Indogermaanlaste ja slaavlaste kasutuste puht rõhuerinevuslikkus kinnitab vaid Jordanese Getica mõtet, et getid ja goodi on sama päritolu suured keelegrupid, mis hunnide sõjategevuse tõttu ajalooliselt lahknesid: indogermaanlus kujunes I haplogrupil R1b keltidega ristudes ja slaavlastel R1a partnerluses. Slaavlased ja indogermaanlased on nii geneetiliselt kui ka kultuuriliselt sama päritolu!

Lõss piimaveena või lahja piimana, mis kaasjal on tehtud tehniliselt kooritud piimaks, seob meid Mordva louso-lofso sõnaga, mis ilmtingimata on suguluses meie lüpsma-verbiga. See sõnatüvi kordub romaani-keldi Lääne-Euroopa kasutustes – au-lait! Pett sõnana on lühend petupiimast ja balti pytu lüpsma-sõnaga seos on vähetõenäoline. Ilmselt võõrastelt saadud toitaineid peeti mingil ajal ebapatriootlikuks vahetuseks ja pett on samast petma ehk eba- või vale-., mis soomlastel lühenes teisiti piima´ks peti tähenduses.

Et säär-tsäär ternespiimana on just Hungania kultuurialal levinud nagu kasepuu jaoks tarvitatav kõiv, mis seob lõunaeestlasi otse Doni-Volga vahelise alaga, kus Ammianus Marcellinuse teada pesitsesidki hunnid, siis seda assisteerib mari šör ja indoaarialaste kasutused. Navahode abe kui piim kõlasarnasus apek “kohupiim” võib olla kokkusattumus, ehkki islandi afir “pett” kasutus, mida teised indogermaalased ei tunne, pakub kummalist keelesilda Põhja-Ameerikasse. Keila apek on sõnast hapu ja islandi “pett” paistab läänemeresoome tüve fonofiilse kordusena saarel, kus ju asubki Hunavatnensis comitia! Iisaku kalberi seos kreeka keelega tundub esialgu väga hüpoteetiline. Kindlasti näitavad need piirkondlikult varieeruvad sõnad karjapidamisega seotud kultuuriringe ja algseid sugulussidemeid, kes neil aladel esimestena n.ö teemat valdasid.


Hunnide genees (1): Haliorunnas-Haljuruncas-Alrun´i probleem

17. sept. 2020

Jordanese Getica 24.peatükis (121-123) kõneleb antiikmaailma nuhtluse hunnide ja nende koalitsiooni geneesist. Gootide kuningas Filimer ajas sõjalaagrist, ent võimalik üldisemalt maksualustest valdustest, minema kas gooti klanni, tegevusala, polüreligioosses paganluses sekti või naiste nn amatsoonliku väeüksuse, keda nende emakeeles nimetati haljurunnae´deks. Käsikirjades ja kommentaarides leiab sellele rohkelt paralleel- transkriptsioone nagu ülevalpoolne tabel demonstreerib. See narratiiv meenutab mõnevõrra, tagajärgedelt, Herodotose sarmaatide geneesi lugu, mis teatavasti Väike-Aasia Galaatia-kandist vangistatud amatsoonidest tegi eepilise vabastusloo: kergejalaväelise väljaõppega naised pääsesid orjalaevadel valla ja navigatsioonis kogenematult triivisid Kertši poolsaare kanti, kus nad maaleasudes tutvusid sküütidega. Igatahes kujunes uuest hõimust sauromaatidest kontaktvorm, sest naised säilitasid oma sotsiaalse korralduse, ilmselt ka religiooni koos sõnavaraga ja tegid meestega tegevusi käsikäes kui mitte rööpselt. Käisid jahil ja otsustasid ühisellu puudutavaid kaalukaid – ilmselt ka sõjakuulutaminen – küsimusi. See tähendas kindlasti iseseisvat naispreestritaride kultushierarhiat ja pühitsustel vana keele säilumist. Halju-, Alu- või Alruni on tõlgendatud peamiselt kahe sõna liitmisvormina, mis teeb sellest nekromantiale pööratud maagilise kunsti ja kultuse. See sarnaneb hilisemale kroonik Nestori poolt kirjeldatud Nygardi tšuudi sügavikuretkedele transis. Põhimõtteliselt on võimalik lugeda neid ka hell´ir+unna´deks ehk põrgu või valgemateks naisteks, millel Runi-ruunide lugemisega või transis kuhugi jooksmisega pistmist pole. Ka samamoodi moodustatud sõnaks nagu Alemannid, ent grammatikalt pööratud alle-r “kõik” naissoost sõna sidumisele “kogu-naised” vmt. Enamgi, see võib olla sootuks mitte indogermaanilik sõnaühend või moodustis. Enamasti kasutati nais-nõidade kohta gootidel sõnu gudja, volva või sejr. Ent viimane võib olla uue Odini-kultusele pööratusega tekkinud, sest alerunnae on ka altrunna vormina leitud, kus seda vana palvekunstina või loitsimisena interpreteerimist leiab.

Lõuna-Ameerikas ynga-inca´de juures leiab valgejuukselise naise mõiste seostud olevat nõiaga. Punakat või blondi pole mõnikord ka eraldatud ajaloos värvide kataloogis. Mis võib ka selektsiooniprintsiibile viidata, sest inkad on kindlasti maiootiline kultuur, mis on seotud minevikus Volga piirkonna rahvastega. Selle kaudu ka markeerida piirkondi sarnaselt alba Ruthenia´le. Igatahes kõige varasemalt Rivalia-ungardia-Varonia (Varland-Warangia) maailmakaardikangalt on samast komplektist leitav kas Peipsi-Pilas või Laadoga-Aldeigo-äärsena ali-ranna või aliromna/rawa. Iseenesest pole selles suurt ajaloolist reljeefset erandlikkust, et vana religioonikeel erineb igapäevasest. Meenutagem sanskritti ja hindi keelt, heebreat ja aramea keelt, ladina ja itaalia keele erinevust, ehkki vaid Paabeli kandis on vana ja uus kultuur erinevates keelkondades samaaegselt toiminud. Gooti naiste formaalses ehk koldeümbruse keelest erinevalt võis nimetamine ju endiselt kaua veel aset leida. Enamgi, lisaks loomulikule kihtide võõrandumisele on aset leidnud preestrite klassi kutsumised. Mongolid kutsusid budiste Indiast, bulgarid heebrea pühakirjakeelt kanvaid rabisid, Kiievi vürstid kreeka preestreid, keda assisteerisid Bulgaaria slaavlased, kuna islamis on kutsumisel bilingvistilisus paratamatu, mis väldib Koraani tõlkekorruptsioone. Seega kontaktvormides, kus mõlemad pooled säilitavad traditsioone, võib lapse sünnil nimelooming olla vana naiste (Core-)religiooni teha, mis seletaks läänemeresoomlaste kui ostmannide nn korrumpeerunud indogermaanlikke nimekujusid.

Et maasing-masing on olnud läänemeresoomlastele tuntud sõna vanast ajast, olen ma korra näidanud, ehkki reversioon amatsioon>maatsoon pole nii ilmne. Ent ajastul on rohi ka selle vastu, ehkki teistpidi pole ükskõiksus olnud neis asjades eales suurem kui meie ajastul.