Solvumisest

21. jaan. 2018

“Ta ei ole sinu vend, ta elab topeltelu!”, lajatasid seinadki  vastust Kompanii tänava teise korruse kabinetis. Seda saatis käerahmamine, et ei tema ega ka ilmselt mina ei saa sinna enam midagi teha. Teatavates asjaoludes. Olin küsinud Iwanile tööotsa tema palvel. Teist korda elus, esimesel korral ta turvas Tamme staadionil kontserdi ja tegi ühe vapra rusikalöögi, kui teised keskkoolide sporditähed mokk töllakil rokkarisoenguga idioodi väljakutset turvamehele, minule, pealt vaatasid. Keegi kommenteeris hiljem, et ma võimlesingi seal kõige enam, mis sai ilsmeks siis kui Kaimu Keeraku poksikotina ülelinnalist tuntust kogunud samuti keskkaallane Käärik palka välja maksis.

Iwan oli valmis tegema programmeerimistööd aga diskvalifitseeriti peaasjalikult mulle tundmatu D-päeva desperaado pärast. Ja vaata nüüd! Nüüdne naine on sellest kortsunud lehest ju noorem, rääkimata viljakusest. Ilmselt oli aga asi veelgi hämaram. Topelt ei tohi teha, see on absoluutselt keelatud, sest see ei tõuka välja mitte ainult sahkerdajat vaid ka selle, kes sulle halastas, oli sinu Ingliks, Sinule peavarju andis, Iwan! Mitte ainult Anton Hanseni lapsed ei kukkunud ja perse, võiks lohutuseks öelda. Või kas ikka vaiwaralased saavad endale seda lubada?

Võib-olla mul tõesti on luulud, et keegi kunagi ütles, et “Iwan jäi raske esimese eluaasta tõttu arengus maha, kiduraks, seetõttu kasvatusrütmi nimel panime talle aasta hilisema sünniaasta!”

Või lausa nii, et keegi pole kunagi sisenenud pärast uksekella esikusse:

“Kus sa hulkusid kogu selle aja!”

……

“Pool aastat?”

……

“Me võtsime juba uue poisi vahepeal!”

“Ma võin Raineri asemele tulla!!!”

Ma küsisin, kes see oli, mis jutt see oli?

“Ahh, üks poiss käis end Rauliks pakkumas!”

Ma tuletan meelde, et Iwan oli keeruline kasvatuspeatükk. Ta hüppas liikuvama hakkavast autost nagu kapten Tenkeš välja põhjustades Insenerile suuri probleeme. Ta kukkunud autoteele rataste vahele, ent oma silmaga seda ei saanud näha, sest kui üks pudenes, siis teist enam jooksu laste ei saanud selles segaduses. Teda kahtlustati lausa tapmises! Igatahes Insener käitus sündmuskohal nii külmavereliselt, et ma imestasin, mis üldse teda võis endast välja ajada ja kui ta raevu läks, siis mis selle taga pidi seisma. Kord ma nägin tema raevust-pisarateni stseeni ja see seostus EW-aegse koolmeistrist isa kiusamisega “kodanlikuks-natsionalistiks” koolikomsomoli poolt.

Ent see ei ole peamine. Peamised on märksõnad – Florida, Kariibi meri, soo, puujalg, põlv, väljaroomamine … Mis sitapeadest stirlitzeid mängiva jõnglastekamba suust ma seda kuulsin? Kuidas võisid nad SEDA juttu kuulda, kas tõesti keegi istus samal ajal paneel-WC, kus võis hästi kuulda erinevaid jutte, ka siis, kui neid mõõdukal toonil peeti a a la “Me fajjamme zind zeall! …. Ma ei saa, mul on siin lapsed…!” (vastas peenike hääl).

Aga ei, mulle vastati, et Iwan rääkis, ehkki oli kokku lepitud, et neist asjadest ei räägita kellelegi. Mina kambaliikmeks ei kvalifitseerunud. Olen solvunud, Betooni Söökla Prügikasti Iwan!

Mulle ei saa sellisest solvamisest kunagi küllalt!

Advertisements

Kuu-paiste sonaat

20. jaan. 2018

Ma olen pikalt mõelnud, kuidas sellest kirjutada. Milline mees oli see “õigupoolest turvamees”, kelle täpne lask isetehtud õhkrelvast, mille “lahinguvedru” ta pikalt otsis, viis majja pugenud krati tabamiseni. Luua ettekujutus põlvkonnale, kes pärast tema lahkumist 1980.aastal Eikelmannide suhtes otsematest või kaudsematest liinidest ilmale on tulnud. Minu mäletamist mööda üritas ta igal õhtul lastele midagi peast ette lugeda. Miks ta rääkis esivanemate ja tema elus sündinust napilt 2- ja 5*-aastastele lastele?  See oli ebakindlus nii tervise, ajastu kui ka võimaluste pöördumise suhtes. Ta näis tegevat nii nagu temaga oli kunagi toimitud. Rääkis järeleandmisi tegemata, lastekeelsete tödistamisteta, puhtas eesti keeles vaivaraliku sibilant-murrakueripäraga elust Virumaal ja Vaiwaras. Meil seal keeleots natuke sisiseb erinevalt teistest eestlastest!

Siis ma kuulsingi esimest korda folklorist Oskar Looritsa nime. Ta oli teda lausa isiklikult tundnud, tema häälde sisenes uhkus ja mõnevõrra isegi ülbust. Et Oskar kasutas Martin Eikelmanni tšuudide jahifolkloori päristiselt vanaeestlusse kuuluva ilmapildi rekonstrueerimiseks. Võite kahelda selle mälestuse autentsuses, ent kuidas ma võinuksin siia ka lisada “puhtuskahtluse” küsimuse, kui see nii polnuks! Kurtis ka, et need Narwas olid mõnevõrra arrogantseks saanud riigiisade tunnustuse peale ja ajanud nina püsti lausa nii, et vaeseimaid sugulasi enam Narva peal ära ei tundnud!

Ma lamasin voodis ja kuulasin alati hoolikalt jutu lõpuni. Eduard läks tihti hoogu, kui kõneles elust vabariikliku riigikorralduse all. Melanhoolne noot sisenese II maailmasõja peale. Ent rääkis SELLEGI loo ära. Mis kõlab eriti hetkelises nn naistevastaseväivalla kontektsis, ent täiesti valede inimeste ettelükkamisel ja poliitilise kasuga. Miks?

Vene sõdurid rüüstasid Eesti talusid ja tegid liiga kohalejäänud elanikkonnale. Ta rääkis loo kolmest punaarmeelasest, kellest üks hoidis peremeest püssitoru ees samal ajal, kui kaks teist naiste kallal vägivalda tarvitasid.

Tema hääl murdus, kui ta oma lugu rääkis. T a  e i  s a a n u d  m i d a g i  t e h a  ! Oma loo puhul heitis naistele ette, et need muretsesid ühe punaarmeelase tapmise pärast, kes oli neil kallal käinud. Kuna teine, keda Narvas aastaid hiljem kohtas, ilmselt tajus kuklas mingit survet ja eelistas ise linnast kaduda. Ta kinnitas mulle, et ühe raisa ta lasi maha ja mattis metsa. Siia võiks veel midagi lisada.

Ma olen elus üsna häid sportlasi näinud, raskekaallasi ja jälginud võõrleegionis professionaale, ent teist nii kõva meest nagu Eduard polegi kunagi ma kohanud! Ometigi polnud ta suur ega ka raske. Kaitseliitlane, ohvitser ja täpse käega laskesportlane. Ma peaksin nüüd avaldama kahetsust selle nn russofoobse ajalootüki pärast?

Kui kedagi see häirib, siis vahetagu elukoht Eestis teise vastu.

*see tuleb klaarimisele


Lihtsustus: 20.sajandi strateegia

17. jaan. 2018

Никому и в голову не пришел

что этот пьяница-разгильдяи

может быть разведчиком,

еще и советским!!!

Nikolai Dolgopolov,

vene luurekirjanik Guy B. kohta

 

Kui 19.sajandil Preisimaa, mis pole ju tegelikult “päris-Saksamaa”, vaid keskaegne sõjaliste liitudega tekkinud laiendus-ekspansiivne osa saksakeelsele kultuurile, võitles varem konföderatiivselt seotud indo-germaani kontinentaalsete rahvaste tsentraliseerimise nimel üheks riigiks Hohenzollern’ite dünastia alla, siis Prantsuse vabariik ja Suurbritannia konstitutsiooniline monarhia kasutasid ära industraliseerimise ja ekspluateerimisega tekkinud üleolekut, et alistada või peale suruda kontsessioone Aafrikale, Lõuna-Aasiale ja Okeaaniale. Mõlemad jätkasid varasemat poliitikat, mis oli Põhja-Ameerikas tagasilööke andnud, ühtlasi olid need õppetunnid seemneks, kuidas mitte lasta koloniaal-Kassal taas käest libiseda. Ilmselt olekski me näinud 21.sajandi lõpuski veel 1/4+ gloobusest, kui Union Jack sümboliseerinuks loojumatut Päikest! Saksamaa paistis selle kõrval vaeslapsena – isegi Portugalil oli tegelikult Brasiilia (nominaalne iseseisvumine 1822), rääkimata Venemaast, mis juba ülejõukäiva administeerimise tõttu, aga ka seal puuduvate maksutulude pärast võrdselt loovutas 30.märtsil 1867 USA-le  7,3 miljoni USA dollari eest (!!!) Alaska ranniku. USA leidis selle raha vaatamata kodusõja laastamistööle ja Venemaa ei  sekkunud Mehhiko või USA siseheitlusse. Me võime vaid oletada, milline olnuks ajalugu, kui Aleksander II (valitses 1855-81) toiminuks nõnda nagu vähem kui sajand hiljem Saksamaa ja Venemaa ehk põhimõttelagedalt, ja oleks saatnud väed nii Texasesse kui ka ise põhja poolt jänkidele  peale pressides. Ent Aleksander oli “naiivne” vene aristokraat, kes pidas Abraham Lincolni enda mõttekaaslaseks, kuivõrd mõlemad vabastasid osa töötavast klassist orjusahelatest! Kui ühed võitlesid orjuse pärast, siis teine vabastas Venemaa pärisorjad. Austria-Ungari impeerium seejuures preislastele väga seksikas ei tundunud. Nad tahtsid olla nagu prantslased (meenutagem sümptomaatikana kasvõi Friedrich II flöödimängu!), eriti pärast 1870.aasta võitu.

Esimene maailmasõda näitas, et vaatamata “germaani teljele”, omaenda jõududest ümbritsevate riikide alistamiseks ei piisanud. Tuli olla kaval ja alatu, ning abikäe ulatas teiste seas Aleksander Kesküla.

Ilmnes, et kardetud-põlatud Marx-Engelsi revolutsioonilise proletariaadi teooria pakub abinõu üleüldise strateegia kontekstis, kui iga riiklikku üksust kohelda kas klassideks või esimesteks/mitte-esimesteks st imperiaalseteks jaotununa. Rahvas ja riik, mis loobub vanadest piirangutest võimu käsitlemisel, ja jookseb nagu punane viisnurk ehk Jumalele osakssaanud haavade nuhtluse sümbolina rongi ees, ehk leiab võtme koondada kõik jõud lähtuvalt enamustunnusest (milleks sakslastel sai klassi asemel natsioon) ja suudab lõhestada võistlejad ehk süvendada siseriiklikke vastuolusid, pannes pooli kurnavalt sõdima, saavutab lõpuks otsustava strateegilise ülekaalu. Võib arutleda selle üle, et kui Esimese maailmasõja järel Wilhelm II pooduks sõjakuritegude ja reetmise eest, mis viis sugulaste ehk Romanovite dünastia valitsemise lõpetamiseni Venemaal, kas siis olnuks Teist maailmasõda, ent tõenäoliselt hoidnuks saksa sõjaväeluure ja kindralstaap ikka bolševike mune oma taskus, kuna neil puudusid tegelikult logistilis-industriaalsed juhtimisoksused. Niisiis, väliselt oli Saksamaa pärast Versaille alandavat ja pealesurutud rahulepingut vanadest ja uutest vaenlastest ümbritsetud. Kuna uusi vaenlasi terroriseeris nende uus salasõber, kellega olid säilitatud salasuhtes, kui meenutada vaid 1928.aastal Kaazanisse ühiselt rajatud tankistide kooli ja polügooni. Toona oli tõesti veel sotsiaaldemokraatide Weimari vabariik, ent Stalini tehing saksa sõjaväeluure kaudu nn industrialistidega (ikkagi sõjaväeluure endaga tegelikult), tagas täiendava relvastuskoostöö tingimusel, et saksa kommunistid, kellele saksa kindralstaap viskas raha laua-põrkega ehk Moskva kaudu, ei hääleta üheski küsimuses nii kaua koos sotsiaaldemokraatidega, kuni natsionaalsostialistid saavutada otsustava parlamendienamuse ja saavad valitsusse. Nii ka sündis ja vaevalt, et Stalinit üllatas, kui 1933.aastast jätkas Saksamaa diktatuurina! Niisiis, kui ühel poolt Komintern otsis aktiivseid paariaid ja kasulikke idioote Marxi agendast lähtuvalt kõikjalt, siis natsionaal-sotsialistid segasid vett:

  • a. ühelt poolt riigikorra traditsioonidele ja kindlusele (tavakodaniku hoiukassa summa palgel) panust tehes, haakides end Mussolini külge, kes oleks pidanud seda ilmtingimata vältima,
  • b. teiselt poolt germaanlaste ühisminevikku propageerides, mis pidi tõmbama ligi Skandinaaviat ja uinutama Suurbritanniat koos Põhja-Ameerikaga.

Loomulikult oli a. tarvilik Itaalia, kes Esimeses maailmsõjas suure ohverduse hinnaga osales sõjas Teljeriikide vastu, neutraliseerimiseks ja see läkski neil korda, kuna Hispaania kodusõja puhul 1936.aastal leidis kinnitust Kesküla Topeltmängurluse Jokkeri-vägi! Hispaania oligi esimene uue 20.sajandi strateegiaga äralollitatud-lõhkikistud elanikkonnaga riik, kus polariseerimise ja vastuolude õhutamisega tõusti jäiga vastanduseni, sest igaüks oli kindel oma seljataguse raudkindluses. Ent see ei saanud olla õige! Mõlema poole taga kloppis vahtu üles saksa sõjaväeluure präänikukott, millega kasulikke idioote iga särava X-faktorilise etteaste eest ajakirjanduses premeeriti.

Ja ka b. külg töötas, kui ainult meenutada briti aristokraatiat, keda kohutas, et leiboristid-tööparteilased nõudsid nõrkushetkil vabariiki (igasuguse seisusliku süsteemi seadusväliseks kuulutamist) ja seega ka impeeriumi – n e n d e  suure töö ja vaeva – laialisaatmist. Kuningas Edward VIII esindusaeg kestis vaid 1936.aasta ja nominaalselt taandus ta Wallis Simpson’i sooja puudutuse pärast. Ilmselgelt oli põhjuslikkus ja laiemalt karma siingi siiruviirulisem kui sibulgi, ent aristokraatial on reeglid, mis ei lubanud isegi Wilhelm II oksa tõmmata bolševikke tapmisele kihutamise pärast!

Nõukogude Liit seevastu tõmbas klotse laiali teiselt poolt, rohkem põhimõttega kui tegeliku olukorraga, mis kuulub Venemaa kõige jälgimate türannia perioodide hulka. Tööliste töö- ja rahuparadiis – Cambridge homoseksuaalid olid alaliselt elevil Venemaalt saabunud uudiste pärast, eriti nende lembemomentide pärast, mis privaatsemates tingimustes oli osaksaanud revolutsioonilise väliskomissar Georgi Tšitšerini (ametis 1923-30) emissaride seltsis. Kas Kim Philby oli tõesti siiras, kui uskus, et nõukogude riigikorras elavad homoseksuaalsed aristokraadid paremini kui kuninglike aiapidude seltskonna liikmetena? Elas Moskvas suhtelises suletuses, kus kolmiku liikmeid isegi ei informeeritud üksteise asukohast või suhtlemisvõimalustest. Kui oli kaine, siis lahendas päevade viisi nädalaid vanade The Times ristsõnu, ja kui jõi mõne seltsimehega, siis vannuti maa mustemaks kui eeslitallis. Võib-olla asjaolu, et me ei suuda uskuda, kuivõrd idiootsed võivad ka paremate perekondade liikmed olla, kui Iwan-orvukesi lapsendavad, kes siis käivad vaenuhoogudes tagurlastest kasuvanemate peale kaebamas, ja millise lihtsameelsuseni nad langevad usaldades neile tundmatute rahvaste ja keelte-kultuuride jõujooni!

Jah, Philby pidas Kurski lahinguks antud sõjaväeluurelist informatsiooni enda kõige suuremaks saavutuseks, ent kuidas ta ei teadnud siis seda, mis oli pärast 1936.aasta raudkindlalt teada Eesti armeeluurele – et sakslased teevad venelastega relvastusalast koostööd, mis ei ole katkenud sellest ajast, kui Aleksander Kesküla “kõige usaldsväärsema bolševikuna” saksa sõjaväeluurest vene revolutsionääridele trükiste ja relvastus-rahasid vahendas?

Karta on, et Philby pettis ennast, kui arvas, et punaarmee ei tea midagi saksa mõtlemisviisidest või tankisoomusest väga lihtsalt põhjusel – see oligi saksa sõjaväeluure looming! Pärast 1939.aastat võis MI6, millel (sõjaväeluurel) tegelikult oli kuni 21 osakonda (a la MI21), vaid taktikalistel kaalutlustel venelasi usaldada, ehk kahtlus jääb, et need 3X20 banderalast, kelle Philby venelastele teiste diversantide seas välja andis, võis olla ka Die Spinne putrefaktsioon. Pärast II maailmasõda tõmmati natside jt kaasajooksnud ning nende värvatud ohtlikke jõmme teistpidi polarisatsiooni ja vastuoluga. Ehkki milleks kuninglike relvajõudude raha raisata nende meeste väljaõppe ja varustuse peale! Ta ikka polnud mitte ainult siga vaid pidi olema ilmtingimata ka idioot!

Ent 20.sajandi strateegia ei ole mitte kuhugi kadunud. Odava propagandaga nagu Läänes kasvaks raha puu otsas ja II maailmasõja reparatsioone Saksamaal polegi, kui Esimese maailmasõja omad alles said makstud, leidub endiselt igatlaadi teisenenud vasak-internatsionaalsete liikumiste killustunud otste ja metamorfooside pooldajaid, kes peavad kõige kurja juureks “natsionalismi” ja riiklikke erihuvisid. Need inimesed võitlevad uute impeeriumite nimel justnimelt Eesti perspektiivilt vaadelduna (ent kui ajalugu sellele aina vastu räägib, siis kuidas see saab olla kunagi väikerahvastele hea?), et eesti selg oleks jälle mingi üliõpetuse või selle originaator rassi/rahva ees küürus ja nende inglid-eestkõnelejad oleksid samavõrd materiaalselt kindlustatud nagu mõisakupjad või politrukid, sest NEMAD TEAVAD TÕDE JA VALVAVAD INIMESTE JÄRELE!

Kui aru ei saa, siis olen mina esimene, kes kuuli rauda tõmbab!

Геро*й*  (enne Moskva aastaid)

*не выучил этот язык


In Brevi: Tagasivaade suur-vene propaganda-vahenditesse!

15. jaan. 2018

Venemaa poliitika on alati karistanud kahemõttelisi olukordi, kui neid pole, siis veennud vähemalt omaenda kodanikkonda, eriti pärast bolševike reeturlikku mässu vana vene aristokraatia vastu, et tegutsetakse “rahvuslikes huvides ja kooskõlas kõigi rahvusvaheliste” või lausa “jumalike normidega”. Ent kõik, mis paneb asju liikuma, jätab karmaatilisi jälgi, ning sellest ei taha või teevad et ei suuda aru saada Venemaa välispoliitilised eestkõnelejad. Et Venemaa ei järgi kokkuleppeid ja ei täida kohustusi, muuhulgas varalisi, on ju ilmselge Saksamaa taustal, kes Esimese maailmasõja reparatsioonidega on nüüdseks ühele poole saanud. Et Venemaad põlatakse Molotovi-Ribbentropi paktiga ohvrikslangenud rahvaste hulgas ja ei usaldata bolševikest väljakasvanud teisendvormideski on TAGAJÄRG. Ent endiselt on kõiges süüdi fašistid!

Kõige parem viis veenduda, mis moodi vene riik alati üritas täide viia oma suurrahvuslikku agendat, on vaadata vanu ENSV koolide õppematerjale. Siin äratoodud möödunud sajandi 80.aastate Kooli-atlases on Põhja-Venemaa kohale kirjutatud “V E N E L A S E D“, kuigi marid, mordvalased ja udmurdid on siianigi üsna elus veel. Ent enne 11.sajandit võis Ida-Euroopas Oka-Ioka jõest põhjapoolset ala vaadata soome-ugri rahvaste põlisalade ja enamuspiirkondadena, kuna nende ees, mööngem, esines segaasustust.  Sellist musta ja kollase joone kontaktala iseloomustab “mixed” ehk R1a ja N1c1 ühishõimualad, riigid etc. Ehkki riiklus ilmselt on Venemaal sküto-finnistliku alusega, mitte slaavlikku päritolu. Nagu ka ilmneb, siis on kreeklased mänginud suuremat tsivilisatiivset rolli, kui seni arvati.


Ida-Imperaator (2): Kas Fr. Nietzsche oli tavaline saksa … mõtleja?

13. jaan. 2018

Mõnikord üritatakse tudengeid kiusata küsimusega, kas Friedrich Nietzsche oli humanist või fašist. Metodoloogiliselt esimene õige käik vastamisel oleks näidata, et tegemist on valedilemmaga. Tema kirjanduslikul toodangul puudus rangelt poliitline või revolutsiooniline vs reaktsiooniline iseloom. Ta oli poeetiliste ja sadomasohistlike kalduvustega unistaja, mida peaks kõige paremini kinnitama Wagneri-mõjutus perioodil Ermanarik’i saaga töötlemissoov. Ta üritas ekstraheerida täpse ajaloolise pildi kolmest vasturääkivast versioonist Hermanarichi eepilise elu lõpu kohta. Esimese kohaselt ta tappis end lahingu ajal hunnide vastu, kui nägi kaotuse vältimatust, Jordanesest loeb keegi välja (?), et tegu oli voodist Valhallasse sissesaamise sooviga ülestõusmisega, mis pidi kangelassurma varal kindlustama igaviku parimate meeste seas, ja kolmandas versioonis, mis pärineb siingi korduvalt refereeritud Saxo Grammaticuselt, tapsid-tükeldasid hellespontoslased lahingus kättemaksuks kuninglikku liitu antud naise Suanahilda mõrvamise eest. Kõigepealt, nagu aastatepikkusest arutelust peaks olema ilmne, ei pruugi olla hunnid ja liivimaalastest hellespontoslased teineteistvälistavad. Türklased nimetavad kreeklasi kummalisel kombel yunan ja nad võisid nendega ajalooliselt põhjalikumalt kokku puutuda just Sküütias või Sküütia piiridel ehk Donimaal (Volga-Oka-Don jõgedest eraldatud loomulikus Toonelas), kuivõrd kreeka päritolu gelonid elasid nii vdajalaste kui ka votjakkide-udmurtide kindlate esivanemate vudiinide seas kombel, et neid lausa peeti samaks rahvaks. Ehk yunan-hunan-hunn ja hellespontoslane on sama päritolu kirjeldavad etnonüümid.

Milles oli Nietzsche probleem ajaloolise Ermanarichi konstrueerimisel? Väidetavalt oli aja jooksul idagootide suurgermaanlasest esi-esa omandanud hunn Attila iseloomujooni – temast oli saanud sadistlik naisepiinaja ja mõrvar, ent selline mees ei või ju samal ajal olla indogermaanlaste kangelane? Kangelaslik iseloom välistavat kriminaalse tegevuse! Midagi oli Saxo Grammaticuse jutuga valesti ja nii otsustas Nietzsche ta tagasi lükata!

See on ilmselt argumentum ad hominem klassikaline juhtum. Hunn ei või olla muud kui harimatu tõhk (mittekreeklane) ja germaanlaste kuningas ei piina oma naist.

Kindel on, et kui ka Nietzschet ei üritata kaasajal globaalse mõõtmega filosoofine tutvustada, siis tema valik soovmõtlemisest lähtuvalt tõde konstrueerida teeb ta ebakõlbikuks mistahes intellektuaalse kvaliteedi saavutamisel.

Hoolika otsimisetagi võivad vanad kartograafilised projektsioonid meile reeta allasurutud ajaloolisi seisukohti. Ja meie ülesanne on neil puhkudel küsida ausalt Miks?


Ida-Imperaator (1): Prolegomena

13. jaan. 2018

Hermanarich’i (260-370/Jordanes?) ehk idagootide impeeriumi-ehitaja kuvand jaotub nagu teistelgi ajaloolistel väljapaistvatel figuuridel

  • a. ajalooliseks ja
  • b. mütoloogiliseks-propagandistlikuks.

Mõlemad väärivad monograafiaid ja neid tuleks käsitada lahknevate fenomenidena. Kuivõrd sakslased siiani ajaloolisest täpsust ei kipu hindama, kui kooliharitud saksa noormees nimetab sakslasi ja ennast viikingite järeltulijaks (?), siis väärib mütoloogiline kuvand samavõrd enumereerivat monograafiat, kes saksa valitsejatest 19.sajandil ja natsionaalsotsialistidest, kuidas ja kuna temast kõnelenud.

On ilmne, et Adolf H. lemmikteema Viini kunstipedede hulgas oli  juba hulkurlusaastatel mütopoeetilise Ermanariki küüsis, mida värskendas fanaatiliste Wagneri ooperite sarikülastustega. Saksa daamidel, jõukatel ja igavuse käes vavelevatel lesknaistel, kellel oli ka raskevõitu konservatiivses saksa silmakirjalikkuses ettekäänet majast väljumiseks-üleslöömiseks leida, oli Viini suurlinnas tihti võimatu veenda asjalikke meessugulasi end etendustele saatjaks tulema, mistõttu noor Adolf selle ülesande isamaalise entusiasmi ja õhinaga enda peale võttis – see vastas tema kalduvustele ja nii sõlmitud tutvused kujunesid sõjajärgsetel aastatel erakordselt kasulikuks parteikassasse algsummade annetajate leidmisel. Lahtise Mercedes-auto, milles ta eelistas juba 20.aastate lõpus pooldajaid tervitada, võlgnes ta tervenisti Wagneri loomingule, sest selle ostmise raha annetas samavõrd isamaalisest ürgmütopoeetikast sissevõetud jõukas lesknaine.

Enamgi, poliitilises soperdises, mis ta Rudolf Hessiga kahe peale komponeeris hostelvanglas, ehk Mein Kampf’is, kutsus ta üles pöörama lõuna ja lääne asemel taas pilku idasse, kust nad ju tulid ja kuhu jäi nende vallutushiilgus, kuna sealt ärapööramine oli pooleldi hädavariant ja liidussuhetest Roomaga abinõu otsimine hunnide vastu!

Hermanarichi nimi esineb ametliku ajaloolis-poliitilise eeskujuna Berchtold-Reichi 1935.aasta Hitlerjugendi käsiraamatus kui ka Generalplan Ostplanis, mille uuringute-koostamise eest maksti III Reichi riigikassast kopsakas summa ja sugugi mitte propaganda eelarve joonelt. Ermanariki kujutleti algimpeeriumi, mis ulatus Mustast merest Läänemerini põhi-lõuna teljel ja Uraali mäestikust Gallia-Balkanini (???) lääne-ida teljel, loojana. Vanadest vigadest tuli õppida. Loota endale, sest vaid saksa rahvas endas pidi leiduma ressurss Euroopa ja kogu inimrassi tulevikuks!

On au olla hellespontoslaste järeltulija!


Põhjala hellespontoslaste eellugu (2): Mysia geeniused, õpetlased ja narrid! (+)

12. jaan. 2018

On tõsi, et Aristoteles (384-322) sündis Stagiras ja tema isa oli Makedoonia hoovkonnaski tuntud arst, ent veresidemetelt ehk päritolult oli ta müüslane. Ilmselt ajaloo kõige kuulsam müüslane, välja arvatud need tundmatud nende kaugemad järeltulijad ehk ääremaade rajaleidjad gelonid-hellespontoslased, kes natsionaalsotsialistide ja Nietzsche’gi suure Esi-Isa ja eeskuju Idaimpeeriumi ehitaja Hermanarich-Ermanariki st Saxo Grammaticuse Jǫrmunrekri tükkideks lõikusid.

Kui Aristotelese isa suri, siis võttis poisi kasvatamise ja hoolitsuse üle Müüsia rannikulinna Atarneuse resident Proxenos, kes mõningate arvamuse kohaselt olnud lausa lihane onu, kes kummalisel kombel abiellunud tema poolõega (?). Proxenos oskas hinnata haridust ja Platonit, saatis noore Aristotelese Ateenasse kooli. Et Müüsiaga sidus teda veri, seda kinnitab ka fakt, et Aristoteles võttis ära hilisema Atarneuse linna valitseja Hermiase, kellega tutvus tudengiaastatel Platoni Akadeeias, nõbu! Mõni elulugu möönab otse, et ta elas kolm aastat Müüsias ja võttis seal naise. Kas Atarneus oli Müüsia linn? Aga avagem siis, kui kahtlus leidub lugejas, Herodotose Historia?

Ent ma sooviksin alustada varasemast ja neist, keda alati esile ei tooda, veel vähem osatakse siduda nii gelonite (helovudiinide) või ka hellespontoslaste pärandivihtu. Selleks tuleb meil minna ühelt poolt Trooja sõjani, teiselt poolt Kaaria-Caria ajaloolise alguseni. Herodotos väidab, et vastupidiselt maismaa-aborigeensusele tulnud kaarialased saartelt.

On teisitigi märkimisväärne, ka äärmuseni huvitav, et Kreeka filosoofia algab kaheses hargnevuses – Pythagoras ja Thales – just Väike-Aasiast ja täpsemalt Kaariast, mis siseneb entsüklopeedia Britannica teadetel ajalukku 7.-8.sajandil kui Egiptuse julgeolekut taganud kuningas Wahibre Psamtik I (Psammeticus-Psammetichus, 664–610eKr) palgasõdurite kodumaana. Herodotose teadetel olnud kaarialased kreeka sõjapidamise moeloojaks kahel viisil: a. sidusid kilpe rihmadega keha ligi, 2. hakkasid kilpidele-kiivritele (mis seega katsid suurema osa näost) vappe-märke kinnitama.

Ülevalpoolselt saksatõlkeliselt Filosoofia A ja O illustratsioonilt nähtub ilmselgelt Kaaria-Lüüdia prominentne roll filosoofia kujunemisel. Pythagoras rändas Samose saarelt läände ning pani aluse Suur-Kreeka ja ka Itaalia filosoofilistele koolkondadele.

  • Metrodorus Scepsisest (145–70 eKr)
  • Peregrinus Proteus (100—165)
  • Publius Aelius Aristides Theodorus (117–181)
  • Agathias Scholasticus  (530–594)

Metrodoros Scepsisest (145–70 eKr)

Tema lisanimi olnud Misoromæus ehk Roomavihkaja, mis on omamoodi saatuse irooniaks, sest mitteküllaldase usu või jõupingtuse tõttu koondada jõude Rooma vallutuste vastu, viis just teda hukatuseni. Klassik Strabon kõneleb pikemalt Metrodorusest pärast osutust Müüsia grammatik Demetriuse väljapaistvat kommentaari teosele (Trooja vägede juhtimisest), et ta vahetas filosoofilised uuringud poliitiliste elu vastu ja keskendus retoorikale, üritades seda uuendada uudse stiiliga. Kuigi oli sündinud vaesema mehena, siis õnnestus tal Mithridates Eupatori abiga kasvatada nii positsiooni kui varandusseisu. Ta määrati kuninglikuks ülemkohtunikuks. Diplomaatilise saatkonna juhina Armeenia kuningas Tigranese juures ei nõustunud järgima kuninga juhtnööre, ja kui armeenlane ta isanda poole vastutahtmist saatis, siis reetor üsna ebaselgetel asjaoludel leidis oma otsa. Plutarchos on seda olukorda valgustanud nii:

Mithridates vältis roomlaste vangi langemist armeenlaste territooriumile pagemisega, olles midagi külalise ja vangi vahepealset. Armeenlane oli küll abielu kaudu Mithridatese sooga seotud, ent hoidis meest endast võimalikult kaugetes kõnnumaanurkades või soistel aladel, koheldes teda ükskõiksuse või põlgusega, sest suutis maha mängida sedavõrd suure kuningriigi. Metrodorose auväärsus olnud sedavõrd kõrgem, et teda nimetatud lausa kuninga isaks. Ta saadeti Tigranese juurde Rooma-vastase koalitsiooni ja sõjalise liidu loomiseks.   “Milline on sinu isiklil nõu? “, küsinud armeenlaste monarh. “Saadikuna soovitaksin abi anda ja (teie) nõunikuna keelata seda!” 

Tigranes jutustas selle loo mingil pahelisel kaalutlusel Mithridates’ele, kes oli juba ammu hakanud õpetlast vihkama. Reetor sai kulukad matused, ehk Tigranes üritas igati näidata, kui kui kallis ta olnud talle, ehkki elu ajal reetis ta! Klassikalised autorid Quintillianus, Cicero, Plinius Vanem mainivad teda kõnekunsti ja erudiitluse asutava isana. Hilisantiigis oli ta tuntud esmajoones mälutehnika klassikuna – st need olid tehnikad ja mnemoonilised printsiibid organiseerida, parandada, meenutada ja aidata kombineerida või leiutada uusi retoorilisi ideesid. Olgu mainitud, et tema hukkaja Mithridates polnud sugugi piiratud inimene. Mithridates olnud 22 rahva kuningas ja ka administreeris nende seadusi nõnda paljudes keeltes, suutes kõneleda iga neist tõlgi abita! Selle poolest on täiesti lootusetu, et sakslased oma piiratud haridusformaadiga ikka pressivad end kõikjale vahele administreerima, pidades kolmandat kõnekeelt suust juba geniaalsuse tunnuseks.

Publius Aelius Aristides Theodorus

Nimetatakse küll kirjanikuks, küll sofistiks – kõneosavuse asemel hiilgas täpsusega. “Ma pole üks neist, kes oksendab loenguid vaid see, kes üritab neid teha täiuslikeks!”, vastas ta kord Marcus Aureliusele, kui see palus tal ex promt etteastet kui professionaalilt. (Kõnetsirkus oli antiigis hinnatud oskus). Kõige kuulsama kõne pidas “Roomast”, kus kiitis Rooma riigikorraldust Pax Romana kontseptsioonist lähtuvalt. Roomas haigestumise järel otsis abi uniravist, alguses Egpituse Serapiselt, seejärel Asclepioselt ja elas mõnda aega Pergamon-Pergamum’is tema templi alal, kus kirjutas üles unenägusid ja proovis erinevaid ravivõtteid – paastumine, ebatavaline dieet, verelaskmine, higistamine, oksendamine, mittepesemine või pesemine jääkülmas vees etc. 147 eKr taasalustas tegevust ja 154.aastast jätkas täiesti taastununa. 165.aastal Antoninuse katku ajal korjas samuti tõve külge, ent elas sellegi epideemia üle. 171. aastal avaldas 30-aastasest uniravikogemusest 6-osalise “Pühad lood” raamatu, kus arutas unedivinatsioone ja nende interpretatsioone. 176.aastal kohtus ta Lüüdia rannikulinnas Smyrna’s Marcus Aureliusega, kes kuulas tema loengut, ja olnud pisarateni liigutatud. See tegi ta surematuks! 177.aastal kui maavärin hävitas palju hooneid piirkonnas, siis tema pöördumine kindlustas Aureliuse rahalise toetuse, mille eest kõnemehele püstitati linnakeskplatsile pronkskuju kirjaga – “Tema headuse ja kõnede eest!” Keiserlike gladiaatorite kirurgina alustanud järelaegade ehk keskaegse meditsiini-Isa Galenos meenutas Aristidest sõnadega, et teab vaid ühte, kellel hingetugevusega ei kaasnenud ka tugevat keha, ent temagi pani selle oraatori endkurnava energia arvele ta andis end tervikuna õpetlusele nii et see ammendas füüsilise energia välja! (Tänapäeval teame, et aju ongi üsna kalorinõudlik “lamp”.) Kummalisel kombel ei pdanud ta Platonist (Platonile – Nelja kaitse!) kristlasi puudutavalt neid jumalakartlikeks. Teda on hiljem samuti võhikute poolt naeruvääristatud hüpohondrikuks.

Väljavõte SCE kolme aastatagusest sissekandest (23.jaanuar 2015)

Agathias Scolasticus

Justinianus I (482–565) ajal oli ta aktiivne ja Aleksandrias õigustudeng, kui maavärin Berytus-Beiruti hävitas. Oli üks kolmest ametlikust õiguskoolist impeeriumis 533.aastal. 554.aastal lõpetas Konstantinoopolis õpingud ja advokaadi-scholasticuse’na teenis kohtutes. Ehitas avalikke käimlaid Smyrna linna magistraadi ehk pater civitatis’ena. Myrina linnas püstitas kuju temale, tema isa Memnoniusele ja ta vennale, mõnes kohas mainitakse teda ka ajaloolasena. Daphniaca heksameetris lühipoeemid 9.raamatut lembeluulet, Justinus II (565–578) ajal 100 epigrammi, millest mõned on toodud ära Maximus Planudese toimetatud Kreeka Antoloogias. Tema ajalookirjutus jäljendab Procopiust (Justiniani valitsemisajast), kui jäädvustas kreeka armee kaitsetegevusi kindral Narsese käe all gootide, vandaalide, frankide ja pärslaste vastu. Toimetas ka Pausaniase Kreeka kirjelduse ääremärkusi. Agathias (Hist. 2.31) on ainuke kaasaegne kinnitus, et keiser Justinian sulges taasavatud neoplatonistliku akadeemia Ateenas 529.aastal. Platonistid kolisid Ctesiphon’i ja seejärel mõttevabadusajaloo raamdokumentide hulka kuuluva turbekirjaga Edessasse, kus isalm kohtuski esimest korda antiigiga ja hakkas seda üle võtma, kui Lääs oli soovinud “selle targutusjama unustada“.

Proto-nihilist Peregrinus Proteus (100—165)

Peregrinos oli  Müüsias Pariumis sündinud küünik, kes läks ajalukku mitte niivõrd õpetuse, koolkonna või kirjatöödega vaid vaatemängulise suitsiidiga: ta lasi end elavalt tuhastada 165.aastal olümpiamängude ajal. Tema rännakud algasid kohtu eest põgenemisega. Vältimaks menetlust süüdistustes patritsiidis, põgenes ta Müüsiast Palestiinasse ja liitus sealsete kristlastega. Etteruttavalt olgu lisatud, et tema patunimekirja arvati ka pederastia ja kuulsusnarrus. Põranda-aluse tegevuse eest ta vahistati ja pärast vabastamist liikus edasi Egiptusse  pettununa ja võõranduna usukogukondadest. Temast sai seal küünik Agathobulose õpilane. Ka Roomast saadeti ta välja, kui pealekaebus leidis prefekti silmis kinnitust, et ta olevat teotanud keiser Antoninus Pius’i. Kreekasse väljasaadetuna alustas ta hästi, ent kompromiteeris vastuvõtjate hulgas end metseen Herodes Atticuse sõimamisega. Lõpuks teatas kavatsusest elavpõlemist korraldada ja keegi ei peatanud teda. Küünikutel oli traditsioon (Heraklest ja Kalanost peeti eeskujudeks). Tunnistajate seas olnud ka satiirikirjanduse klassik Lukianos, kes kirjutas sellest pamfletis “Peregrinose surmast”, kus kirjeldas küünikut konjunkturisti ja ekshibitsionistina.