Prae-ludium (1): “CIA did it!”

22. mai 2018

CIA moodustati ametlikult 18.septembril 1947. Nõukogude ajal eelistati kõneleda Luure Kesk-Agentuurist (LKA), mis justkui suhestus KGB-ga. Siit algabki peamine viga. Ehkki KGB kontrollis NL riigipiiri, siis oli selle peamine ülesanne tagada sisejulgeolek. CIA-le vastas brittide MI ehk military intelligence, mille organisatsiooniline vaste on venelastel sõjaväeluure GRU. 1947.aastal sai organisatsioon uue nime peaasjalikult kulutuste kärpimise pärast, see ei tekkinud tühjale kohale ja seaduspärase koondamise tegemiseks, vähendatud personaliga, vahetati the Office of Strategic Services ehk OSS nimetusega ja restruktureerimisega säästuinstitutsiooni ehk CIA vastu, mis pelgalt koordineeris võimalik et endisi, nüüdseid freelance võrgustikku, kes nn eradetektiividena võisid pärast sõda teenust müüa, või ka rentis sõjaväeüksuste koosseisudest sobivate oskustega läbiproovitud ohvitsere. Viimane moodustati ametlikult üsna hilja 13.juuni 1942 ja võrreldes brittide MI osakondadega oli tegemist esialgu amatöörlike, ent siiski kiiresti omandavate entusiastidega, keda kuninga alamad igati järgi üritasid aidata lihtsalt põhjusel – sõda oli väga kulukas ja viiski tegelikult 1/4 impeeriumi pankrotti! Ehk CIA pärines II maailmasõja tuleristsetest ja värbas hiljem, pidas kõige sobilikumaks materjaliks, neis oludes end tõestanud militaarspetsialiste. Ainud natsid paistsid neil aegadel pärast sõda tabu olevat ja neid kuulati ära või pigem seoti ära salajaste militaarprojektide nimel (uuri op Paperclip). Enamgi, sõjakurjategijaid jälitati isegi Külma sõja ajal veel solidaarselt, kuni selgus, et mõned sõjakuritegudes kaasa löönud saksa sõjaväeluure usaldusisikud on pool sajandit olnud bolševike teenistuses, kui need leiti NKVD, GPU või SMERŠ palgalehtedelt. Vihmauss pole ainuke elukas, mis poolitamisel toodab kaks samasuguse DNA-ga organismi. Ilmselge, et kui bolševikud said abi kodusõja ajal juba saksa endiselt keiserlikult sõjaväeluurelt, siis omandati osa nende operatiivvõtestikust, kuni neid šokina tabas III Reichi katse jõuga ressursse Venemaal üle võtta, sest ilma nendeta poleks sõda Suurbritannia ja USA-ga olnud võidetav. Stalin tegi oma parima, et varustada toorainega III Reichi, ent ilmselt mitte piisavalt palju, et mitte  tekitada apetiiti see jõuga üle võtta ja kogu protesesse saksa efektiivsusega ise juhtida.

Ameeriklased õppisid brittidelt ja esialgu oli see härrasmeeste teema, mille juurde kuulus isiklikest finantsidest karjääri edendamine nagu Kreeka polistes parimad kodanikud eneseteostuseks.

OSS-s töötasid osakonna juhtidena kõige jõukamate Ameerika perekondade võsukesed: Mellonid, Vanderbiltid, du Pont’id, Morganid, Archbolid jt. Ainult Rockefellerid ajasid oma liini.

William Henry Vanderbilt ja Andrew W. Mellon, kaks suurt majandus-dünastiat rajajat, arvatakse tihti inimkonna ajaloo 10 kõige rikkama mehe sekka. Ehk kui keegi ütleb, et “CIA did it”, mõelge sellele, miks pidid need hästikindlustatud inimesed milleski mittehädatarvilikus osalema. Teiselt poolt kujutlege, milliseid toredaid (ka romantilisi) ja tõsiseltvõetavaid-kaalukaid sidemeid võisid professionaalsete oskustega sõdurid soetada II maailmasõja järgses ajastus järel-OSS organisatsioonides, kui lõkkele lõi anti-bolševistlikud sõjad Koreas ja Vietnamis!

Advertisements

Subversioon (3): Alt-tõmbamine teatri-iidolite, poliitmõrvade, jalgujääjate ja araabia palgasõduritega

21. mai 2018

Järgnevalt toon ära Juri Bezmenovi neli tsitaati erinevatest intervjuudest ja ka pamflettidest:

Sest, vaadake, inimene, kes liigselt tegeleb introspektiivse meditatsiooniga, te panete seda tähele selle praktika hoolikal vaatlemisel, mida joogi Maharishi Mahesh õpetab ameeriklastele, et suurem osa probleeme, enamus kõige põletavamaid sõlmpunkte hetkel, saab lahendada mediteerimisega. Ärge kõigutage paati, ärge sekkuge! Lihtsalt istuge maha, kinnitage pilk oma nabale ja mediteerige. Ja asjad lahenevad tänu mingile kummalisele loogikale, kosmilise vibratsiooni tõttu. Täpselt seda KGB ja marksistlik-leninlik partei tahabki, et ameeriklased teeksid. Tõmmata nende meeled, tähelepanu ja vaimuenergia US tegelikest probleemidest eemale, panna nad keskenduma mitte-probleemidele, mitte-seesinatsele maailmale, mitte-olevale (asisele) harmooniale. Ilmselgelt on nõukogude agressoritele tulusam vastastena omada äralollitatud ameeriklasi kui neid, kes on täieliku vaimuvirguse juures, terved, füüsilises valmisolekus ja tegelikkusega kontaktis.

Maharishi Mehash pole KGB palgal, ent sõltumata tema arusaamisest oma tegevusest, teeb ta suure panuse Ameerika demoraliseerimisse. Ja ta pole üksi. On sadu gurusid, kes tulevad maale, et ära kasutada ameeriklaste naiivsust ja rumalust. SEE ON MOES (IN!!!). On moekas mediteerida, on moes mitte sekkuda!

Siin on vastus, kas Eesti peaks Euroopa Liidu prügipäid, kes kodus oma ideoloogilise möga ja väheesindusliku ainepunktide lehekesega töö ei leia, siia palkama ainuüksi “globaalse emakeele” pärast! Te kulutate ära suure summa rahva raha ja vastu saate vaimu-rämpsu, mida te võiksite üles kaevata ka kirjandusmuuseumi arhiividest. Milleks palgata piiratud vaimsete võimetega ja ebatõsiste akadeemiliste huvidega luusereid, kui Eesti armee kõrgemad koolid vajaksid luureside-krüptograafia suurearvulist õppetooli? Isegi sõja-ajaloo õppetoolist, mis kogub kokku kõigi eestlaste andmed, kes kunagi (terve kirjutatud ajaloo jooksul), kes kuskil, on sõjaväes teeninud ja sõdinud, tuleb enam kasuks, kui vasakpoolsete akadeemiliste idiootide toitmine ja maltsakülvamine maksumaksjate laste sekka! Milleks meile diskrediteeritud õpetuste nagu Bakunini anarhism Läänest hulkuvad spetsialistid, kes ei suuda lugeda tema töid originaalis vaid läbi üksikute ja vähetäpsete prantsuse tõlgete? Vene keele oskus on meie maal hea ja kohalike palkamine arendab akadeemilist infrastruktuuri.

Enamgi, kas peaks meelelahutuskanaleid ja arvutimänge maksustama kui luksust, kuna 75% mahuga dokumentaalfilmikanalitele a la teateid tegelikkusest peaks peale maksma?

“Kes tegi?!?”

Sest nad teadsid liiga palju! Lihtsalt seetõttu, vaata, et need vasakpoolsed, kes aateliselt usuvad nõukogude sotsialistlikku või kommunistlikku süsteemi ilusse või mistahes süsteemi, kui nad pettuvad, siis hakkavad kõige halvemateks vaenlasteks. Seetõttu ütleski minu KGB instruktor alati: ära tegele vasakpoolsetega, unusta ära need poliitilised prostituudid, sihi kõrgemale. Mind instrueeriti (Indias): ürita kätt sisse saada suure-tiraažilisse, tunnustatud konservatiivsesse meediasse; ürita pururikaste filmimogulitega; leia intellektuaalid, nn akadeemilised ringkonnad; küünilisi, egotsentrilisi inimesi, kes vaatavad sulle ingellikult otsa ja valetavad. Need on kõige väärtuslikumad värvatud: inimesed, kellel puuduvad moraalsed printsiibid, kes on kas liiga ahned või kannatavad enesetähtsustamise all. Nad arvavad alati, et nad on väga tähtsad. Neid inimesi tahtis KGB alati väga värvata.

Postimees ja ülikoolide sotsiaalteadlased nõukogude ajast ilmselgelt on orienteerunud “Skandinaavia sotsiaal-demokraatia” kaudu vanadele teemadele. Vana koer uusi trikke ei õpi!

“Vana kommunist ja rahvuslik vabadusvõitleja”!

Nende vajalikkus kestab vaid rahvuse destabiliseerumise astmes. Näiteks teie vasakpoolsed USA-s: kõik teie rahvaprofessorid ja kenad kodanikeõiguste eest võitlejad. Nad on instrumentaalsed ainult teatud subversiooni astmel, et destabiliseerida riiki. Kui nende töö on tehtud, siis neid rohkem ei vajata (nad on jalus). Nad teavad liiga palju. Mõned neist, kui pettuvad nähes marksiste-leniniste võimule tulles saavad kannatada, kui arvasid et sellega nemad tulevad võimule. Seda ei juhtu, muidugi!

Nad pannakse seina äärde ja lastakse maha! Ent võimule tulles neist võivad saada marksistide-leninistide kõige kibedamad vaenlased. Nii juhtus Nikaraguas. Nagu te mäletate, siis enamus marksiste-leniniste pandi kas vangi või lõid lahku ja töötavad sandinistide vastu. See juhtus ka Grenadas, kui Maurice Bishop, kes oli juba ju marksist, hukati uue marksisti poolt, sest ta oli marksistlikum kui eelmine! See juhtus samuti Afghanistanis, kui esialgu tuli võimule Nur Mohammad Taraki, kes tapeti Hafizullah Amini poolt ja viimase kõrvaldas KGB abiga Babrak Karmal. Samamoodi läks Bangladeshis, kui sheik Mujibur Rahman, väga nõukogudemeelne vasakpoolne mõrvati kambajõmmide ehk marksistide-leninistlike sõjaväekaaslaste poolt. Sama muster kordub kõikjal. Sellel hetkel, kui need kasulikud idioodid on oma eesmärgi täitnud, nad kas hukatakse või pagendatakse või vangistatakse nagu Kuubal. Paljud endised marksistid istuvad praegu Kuubal vangis!

Leidub mitmeid avalikke sõnavõtjaid, kes tunnustavad NLKP eesti soost liikmeid, et need ikka “ära pöörasid rahva ja õiguse poole”. Neil polnud muud varianti, kunagi pole olnud, sest vene võim töötabki nii. Perestroika oli kõigile eesti kollaboraatoritele signaal, et neid tahetakse kõrvale mängida, millele vastati ähvardustega lüüa rahvusradikaalidega punti “ja kõik ära rääkida”. See, et venelased tahavad kellestki lahti saada, see ei tähenda, et “ohver” seni nende mees polnud, kui kogu senine biograafia ilmselt sellele viitab: kuidas põhja lastud karjääriga kommunist leidis raha, et moodustada aktsiaseltse, ja rahvale aga teha kinu, teatrit ja raadiot!

Puhversõjad ja araabia vabatahtlikud

Indira Gandhi ütles teie rahvale: “Pole mingeid tõendeid nõukogude sõjalisest kohalolekust Indias!” Kallid sõbrad, see oli üks suurimaid ja rasvasemaid valesid. Ma tegelesin nõukogude armeega Indias (ülestunnistus ju, sest KGB ja GRU on kaks erinevat asja, KGB-l pole eriti just armee välisasjade juurde tegemist, selleks ongi GRU!). Mõned väeosad ehitasid India sadamaid nõukogude tuumaallveelaevadele. Teised valmistasid ette invasiooni Ida-Pakistani, mida teie põhupead kirjeldasid meedias rohujuuretasandil islami revolutsioonina. Uskuge mind, seal ei olnud ei rohtu ega juurt, ja kõige vähem võis sealt leida Islamit! Pole olemas sellist asja nagu Islami revolutsioon. Revolutsioonil pole midagi tegemist Islamiga. Pole sellist asja nagu islami terroristid. Teie meedia valetas teile, kui kõneles USA saatkonna õhkimisest Islami terroristide poolt. Nad on terroristid, ent nad pole islamistid ainult seetõttu, et nad sündisid moslemimaal! Saate erinevusele pihta?! Ma ei saa nimetada sm Andropovit kristlikuks diktaatoriks ainuüksi seetõttu, et nad sündisid maal, mis oli kristlik.

Seda tsitaati laiendab teine sarnane, mis selgitab, et kõik sellised rohelised revolutsionäärid on saanud koolitust Moskva Lumumba ülikoolis, mis oli KGB kontrolli alla ehk praegu käib seda inspekteerimas FSB polkovnik isiklikult. See peaks olema ka vihje, kes ja kuidas kukutas Iraani šahhi pärast toorainetoru tõmbamist Iraanist Nõukogude Liitu! Nüüd tuletage ka meelde, kus viimati eesti mehi pantvangis hoiti! A. Süüria, B. India. Mõlemas on Venemaa sõjaline kohalolek muistsetest aegadest.

JÄTKUB


Subversioon (2): Akadeemilised traditsioonid ja kasulikud idioodid

17. mai 2018

Our resistance to it does not mean harm to the British people.

We seek to convert them, not to defeat them on the battle-field.

Ours is an unarmed revolt against the British rule.

But whether we convert them or not, we are determined to make

their rule impossible by non-violent non-co-operation.

Mahatma Gandhi

A Letter to Adolf Hitler

(24.12. 1940)

 

C. Bezmenov’i doktriin subversiooni strateegiast

Mina pole KGB kursuseid läbinud, ja kui ma ka kuulsin 30.aastat tagasi samizdat’i Schumani mingitest kirjadest (otsi netist Love Letter to America) siis minuni need ei jõudnud. Kui need kellegi poolt eesti keelde tõlgiti, isegi korduvalt, siis võiks need netti üles riputada. Sellel oleks vähemalt ajalooline väärtus, kui ka keegi selle sisu juba hetkel iganenuks peab. Ma ei oska hinnata, mis on autentne ja mis laiendus või lausa võltsing-väljamõeldis neis juhendites, mida ta mälu järgi rekonstrueerib. Ent pigem vastupidi. Asjad võivad Tšekaas vähe muutunud olla. Vladimir Putin ja Co on vana kooli mehed ja kõigile üldist koodi on, puhtspekulatiivselt siin nenditud, vaid mõnevõrra modifitseeritud, muudetud kontekstile vastavaks. On ilmne, et purjujootmise reegel kehtis veel Lennart Meri 1994.aasta 26.juuli sõidul Moskvasse, milles sündisid vastuolulised juulilepped. President Merd peeti rahvusradikaalide poolt reeturiks, sest sisuliselt garanteeris EW nüüdsest ka GRU ehk sõjaväeluure pensionäride-siseluurevõrgustiku kaitset ja katmist-toitmist. On veel mõningad kohad, mis on samuti omal moel kaitstud, kus pole hea toon pitsi sülitada, sest tervise laostamine alkoholiga olevat “akadeemiline traditsioon“. Villem Reiman ei ole akadeemiline traditsioon? Olgu üle korratud, et Bezmenov jootis alati India kliente, vasakpoolseid sümpatisaatoreid ja kasulikke idioote. Seejärel aga, в самом разгаре, surus seltsimeestele pihku sulepea, millega allkirjastada ühispöördumist NL rahupoliitika toetuseks. Võõrustajad aga tegid pause, väljutasid uimastavaid vedelikke ja võtsid lausa neutraliseerivaid pille! Mis on kooskõlas Bezmenovi üldise sissejuhatava lausega, et “Sõjapidamise suurim kunst on mitte võidelda lahinguväljal, vaid oma vaenlase maal ümber pöörata kõik, mis seal on väärtuslik, selleni, et vaenlase reaalsustaju on ärakeeratud sellise määrani, et ta ei taju vastast enam vaenlasena …” Bezmenov läheb selgitustes kaugele minevikku ja näitab kuivõrd selline strateegia põhineb agressiivsetel kavatsustel või sõjapidamise teoorial üldse. Bezmenov refereerib Hiina sõjakunsti.

Hiina strateeg Sun-Tzu (6.saj eKr) õpetanud sõjasurvet kasvatama nii:

  • 1. Naeruväärista vastase traditsioone, st isade ajalugu ja nende tavasid alates keelest,
  • 2. Tõmba-provotseeri nende juhte kuritegelikesse afääridesse ehk lõksudesse astuma ja avalikusta need rahvale, et need avalikult juhte põlgaks,
  • 3. Riku nende valitsemist igal moel,
  • 4. Tee selleks, nende eesmärkide saavutamiseks ka kõige alatumate ja puudulike inimestega koostööd,
  • 5. Külva tüli vaenurahva sekka,
  • 6. Pööra noored vanade vastu,
  • 7. Luba ja ka anna tasu kollaboraatoritele ja kaasosalistele.

Mäletate veel Mikk Pärnitsa rünnakut laulupeo traditsioonidele. Või poolavalikku eesti keele ja kirjanduse mõnitamist endiste ÜLKNÜ ja parteiliikmete laste poolt – eestikeelsed publikatsioonid seisavad isegi venekeelsetest “globaalse levikuga teadusajakirjadest” allpool, rääkimata inglise või saksa keelest, sest neid loetakse paljude juhtivate ülikoolide kampustes. Mis ajast? Sellest ajast, kui Lääne kampustes levitati nõukogude rahaga Ida-Saksamaa kodupornot ja värvilisi rahupoliitikat-patsifismi ülistavaid brošüüre. Teine reegel on etteheide ka sihtriikide meediale, et need lihtsameelselt iga ahistamis- või seksitellimislooga kaasa ei läheks. Mina ei suuda uskuda, et keegi Trumpi kaaslannale selle visiidi eest juba varem midagi ei maksnud! Teistpidi iseloomunõrku mehi ei maksa riigiasjade juurde lasta, et siis neid šantaaži abil konksu otsa ei üritata võtta! Me teame, et 3.punkti pidas sobivaks juba saksa kindralstaap, kui andis bolševikele läbi Aleksander Kesküla rahalist abi trükiste väljaandmiseks ja relvastumiseks. Tšekistide seas leidus samavõrd rohkelt kriminaalkurjategijaid ja Kominterni kõlvatu subversioonipoliitika leidis lavastamist juba ENSV teleseriaalides (Lindpriid). Noorte lollitamise varal partei liikmete terroriseerimist ei tundnud mitte ainult esimees Mao, kes vabastas Hiina lapsed 10 aastaks koolitundidest. Noortekomissaride poliitpederastia on kasuks tulnud ka meie ajal nn liberaalse noorsoo vilekoori organiseerimisel kui vaid meenutada Silver Meikari riigirüüste paljastust. Mis viibki sujuvalt seitsmenda punktini. Kui venelased annaksid tasu mingisuguste teenete eest, mis on nende soovide kohaselt Eesti ühiskonna kõikuma pannud, demoraliseerinud-destabiliseerinud, siis kuidas nad selle tasu edastaksid? Sularahas, teenetega või pangaülekandega? Ei maksa ennast petta, et Eesti ei paku Venemaale strateegilist huvi, kui reetur Simmi lugu näitab vastupidist!

Bezmenovi teada Komintern levitanud järgmisi põhimõtteid kapitalismi kukutamiseks Revolutsiooni reeglites:

  • 1. Riku noori, ahvatle neid seksiga (paku 7/24h pornot?) ja tõmba religioonist eemale, nende väärtused olgu pealiskaudsed ja nõrgendatud,
  • 2. Jaga inimesi vaenulikesse rühmadesse, kes tülitsevad tühiste asjade pärast,
  • 3. Hävita usk riigijuhtidesse naeruvääristamise ja põlguseeskujuga,
  • 4. Jutlusta demokraatiat, ent haara kiiresti ja armutult võimalusel võim,
  • 5. Riigikulutuste julgustamisega ekstravagantsustele riku usaldus ja üritage inflatsiooni ja tõusvate hindadega nurinani jõuda,
  • 6. Ärgitage põhjendamatuid streike olulistes valdkondades, julgustage kodanike vastuhakke ja samas kaitske valitsuse pehmet vastust väljaastumistele,
  • 7. Aidake kaasa vanade moraaliväärtuste kokkulangemisele – rikkuge mõisteid ausus, kainus, mõõdukus ja ausõna (suusõnaline kokkulepe).

Esimene ja seitsmes punkt meenutab mulle ÜLKNÜ veteranidest noorsoo-spetsialiste, kes siiani esinevad suurimate liberaalsus-ekspertidena, kuna ausus, kainus, mõõdukus ja perjuuriumi-kartus kuulub kaasajal üsnagi küünilises akadeemilises, just nimel vasakorientatsiooniga, seltskonnas vile ja naerualususe põhikriteeriumite sekka. Nad ei tea õigupoolest midagi ja fakt, et vaid paar vanameest kapis võiksid omada täielikku ülevaadet nende akadeemilisest kompetentsist ei tee neid tagasihoidlikumaks vaid ülbemaks. Vana kommunist pole enam inimsusevastaste kuritegude kaasosaline, kui tal on seksuaalne huvi samasooliste ehk poiste ja noormeeste suhtes. Vana parteihomo, kes kiusas Eesti kodanikke sinise ankeedi pärast taga, on nüüdsest aktuaalne ja perenniaalne süsteemi rõhumise ohver! Loomulikult on see teema muutmine. Enamgi, tolerantsus on esmajoones iseloomuomadus ehk kui teil polnud seda nõukogude ajal, siis pole seda ka nüüd! Muideks, Bezmenov kinnitab, et kooskõlas kõige autumate kaasamise reegliga, seisab NL samuti Lääne homoõigusluse kisakooriga segaduse külvamise taga!

Kui tõepoolest vaid 15% KGB ressurssidest on suunatud spionaažile ja 85% ideoloogilisele subversioonile ehk ajupesuprotsessile (id est ideoloogiline subversioon ehk psühholoogiline sõda), siis võis neile see ka 40 aastaga jõukohane olla kõigi vähemuste nõudmiste vankrit sinnamaani veeretada. Ma eelistan siiski uskuda vastupidisesse suhtesse. GRU puhul oli see ilmtingimata vastupidises suhtes.

C. 2 Pime nurk – korporatiivne õllelaud?

Ideoloogilise subversiooni kõige pimedam nurk, kust ettearvamatud kõigutamised – noahoop selga – ette tulla võivad, pole siiski vasakpoolsed, vaid vähese enesetähtsustamise all kannatavad indiviidid. Vanast ja jõukast perest pärinemine ei tähenda nartsissismihaigusest puutumata jäämist: “Vaadake, kasulikud idioodid, vasakpoolsed, kes idealistlikult usuvad nõukogude sotsialismi ilusse või kommunistlikku või mistahes süsteemi, kui pettuvad, saavad neist halvimad vaenlased. Seetõttu oligi, miks minu KGB instruktorid rõhutasid asja, et vasakpoolsetega ei maksa vaeva näha. Unusta ära need poliitilised prostituudid … Marksistlikku ideoloogiat pumbatakse viimase kolme ameeriklaste põlvkonna peadesse, ilma et seda vastustatakse või tasakaalustakse amerikanismi põhiväärtustega. Enamus inimesi, kes lõpetasid 60.aastatel ülikooli, on hõivanud võtmepositsioone valitsuses, administratsioonides, äris, massimeedias ja haridus-süsteemis … Nad on juba programmeeritud mõtlema teatud viisil…  Te ei suuda nende meelt muuta, isegi kui annate neile autentset informatsiooni.”

C. 3 Alt-tõmbamise tsükkel 18-26 aastat?

Kõige huvipakkuvam on tema väide, et riike saab jalult tõmmata lausa kuue nädalaga.

  • 1. aste ehk demoraliseerimine 15-20 aastat;
  • 2. destabiliseerumine 2-5 aastat;
  • 3. kriis kuuest nädalast kuue kuuni;
  • 4. normaliseerumine ehk ümberpööratud võimusuhete külmutamine nagu 1968.aastal Tšehhoslovakkias.

Demoralisatsioon on propagandafaas, kui vastasühiskonnas konservatiivseid ehk stabiilsust-tagavaid põhisfääre üritatakse ideoloogiliselt kukutada. Religioonist tehakse palagan, kogudused kolivad tele-show’desse ja küsivad alaliselt raha. Jutlustajatest ja preestritest saavad müügimehed, kelle edu mõõdab väljameelitatud raha hulk, mitte argument või töö kogudusliikmete eludega. Sfäärid lähevad segi – politiseerimine ja kommertsialiseerimine ehk indulgentside müümine, millest lähtuski protestiliikumine, mis killustas vana katoliku kiriku ilmselge korruptiivsustaju tõttu. Killustumisega kaasnesid sisesõjad. Tulemuse kohal on “Death Wish”. Bezmenov on pidanud silmas ilmselt freudiaanlikku mõistet Todestrieb ehk surmatungi, mis seisneb enesehävituslikus elus (elupõletamine), lootusetuses ja hetkes elamist. Minu hinnangul näitab see koht, millises nn instituudis subversiooni algparadigma pärineb. Seda on ilmtingimata moderniseeritud, ent ma arvan, et selle plaani alusel instrueeriti saksa sõjaväeluure rahaannetustega Venemaa laostamist ehk bolševistlikku revolutsiooni. Ümberpööramise strateegia ehk kurjuse agenda pärisid vene kommunistid saksa kindralstaabilt!

Igatahes religiooni laostamisega strateegia ja tulevikutaju kaob põlvkondadel. Aetakse taga kohest gratifikatsiooni, mitte pika-ajalist ja kindlat tulemust. Seevastu haridus ideologiseeritakse pseudo-sotsioloogiaga, võltsvõrdsuse ja primitiivse õigluse paradigmadega. Kõik on suhteline ehk moraalsete kohustuste asemel seab sisse end relativism, mis oli tuntud segastes intiimsuhetes elanud revolutsionääridele. Fundamentaal- ja rakendusteaduste asemel tehakse pehmed erialad nendega võrdseteks. Füüsika, keemia ja matemaatika asemel new age seksuaalsus-kursused ülikoolis!!! See protsess on Eestis juba väljendunud popkultuuri filosoofiate (Metallica filosoofia!!!!) tõstmisega formaalse loogika asemele. Meedia desinformeerib, libauudised või tegeleb ebaoluliste asjadega. Bezmenovi rünnak tabloidide vastu pole õigustatud. Meediat ja ajalehti pole võimalik uskuda!? Ent seda polnud ka nõukogude meedia puhul, nii et igaüks oleks öelnud et suures mitmekesisuses lootus säilub autentsetele uudistele. Subverteeritud popkultuuris tõstetakse esile “mässulisi” psühhopaate, kes neurasteeniliselt suhtuvad igasse autoriteeti. Iidolid (ebajumalad) ja ebaeeskujud üritavad olla veenvad alustalad (mida nad pole iseloomu tõttu) konstruktiivsele uuele kogukonnale. Muusika asemel astub müra või narkotegemine kontserdikülastamise ettekäändel. Kujuneb kergelt manipuleeritav ja vähenõudlik kultuuritarbija. Karjainimesed indiviidide asemel. Igal pool üritatakse ersatsi pakkuda piisava pähe. Ebaloomulike fraktaliseeringute edendamisega üritatakse erinevaid kihte misiganes tunnuse alusel teineteisest eemale tõmmata – riik võõrandada rahvast õigusmõistmise võltsimisega, õiguste propagandaga ilma kohustusteta etc. Võõrandada rahvast traditsioonidest ja väärtustest nii, et kuskil pole lõpuks usaldust. Inimesed elavad slummidesse ja nad pole seotud loomulike majandusüksustega, mis rajanevad maakasutusel etc.

C 4. Subverteerija ehk Eksitaja loogika, mehhanism, on konkurentsipettus “ärge kartke!”

Kui alt-tõmbaja pumpab musklit ehk ehitab üles sõjalis-tööstuslikku kompleksi arvutul hulgal salajaste tehaste ja orjatööjõuga, siis vastastele tehakse “rahupropagandat”. Rahuliikumised saavad sotsialistlikus või vasakmeedias suuresti tähelepanu ja kuulutatakse, et nõukogude rahvas on rahuarmastav tsivilisatsiooni tõrvik. Enamgi, rahurahvale antakse tehnilist abi probleemide ületamiseks. Kui salaja provotseeritakse lokaalseid sõjalisi konflikte, siis kõneletakse “enesemääramisõigusest” ja ülistatakse rahvuslike vabastusliikumiste kangelasi, millele vastatakse piiratud sekkumisega ja poolikute meetmetega nagu Vietnami puhul. Kus tõesti kogu hävituslennundus ja raketitõrje oli nõukogude väejuhatuse ehk nõunike käes, kellel mundrikandmise õigust võõrriigi territooriumil loomulikult polnud. Onu Sam abistab rahvuslikke vabastusliikumisi, tegemata suurt vahet, kui punane keegi juhtub abiorganisatsiooni eesotsas olema! Majandus ja sõjalist abi laiendatakse, kuna samal ajal teevad vasakmeedia pealkirju Anti-imperialistlik propaganda. Onu Sami tädilapsed aga lähevad tänavatele sõjavastaste plakatitega, värbamisest väljakeerutajaid aidatakse maalt lahkuda. Lõpuks Onu Sam sõlmib “Auväärse rahu”, mis finaliseerus Vietnamis Saigoni evakueerimise, sõjapõgenikelainega ja mahajäänute avalike hukkamistega. Subverteerija paneb omad mehed pukki, huntade keskkomiteed moodustatakse marksistlikest tegudemeestest ehk terroristidest. Propaganda hõiskab, et iseseisvad natsioonid-riigid suudavad lüüa suuri imperialiste, kuna Sam unustab vanad sõbrad-“luuserid” ja keegi ei usugi siis enam Onu Sami sõnu. Mida oligi vaja kommunistidel! Puhkepausi ajal, kui reorganiseeritakse, mis siiski ei tähenda propaganda sulgemist, teeb Sam vea ja vaatab peeglisse ja tahab rahumehi ette lükata. Ent sellest pole kasu. Esialgu üritatakse puhveri kaudu nagu Kuuba sõdida, seejärel võib järgneda otsene agressioon nagu Afghanistanis. Bezmenov peab sellistel puhkudel boikotte jmt lapsikuteks meetmeteks, kuidas vastata agressioonile.

Destabiliseerimine

A. Võimuvõitlus – intrigeeritakse populismi, projektiparteisid, kõik löövad kõiki. Reaktsioon – suure venna ja kõva käe ihalus.
B. Häiritakse logistikat (sabotaaž ka ametiühingute kaudu) ja lepingulisi suhteid mõjutatakse katkestama. Abinõu suur kohtunik, kes peale sunnib kohustusi.
C. Poliitilises elus asuvad kodanike vabaühenduste asemele agressiivsed aktivistide rühmitused, kes blokeerivad vaba dispuuti ja kasutavad ära vaikiva enamuse argirutiini keskenduda eelkõige elumuredele ja lähi-ümbrusele. Riigi probleemides osaleb üha vähem inimesi, sest osalemise kasutegur on lärmitegemise pärast madal. Vilekooride võim nagu spordivõistlustel. (Meenub ajalooline paralleel poliitika tegemisest Ida-Roomas, kus kaarikrühmitused manifesteerisid end poliitiliselt – tulemuseks keisri ainuvõimu tugevenemine).

D. Vasakpoolne valitsus läheneb igasugustele internatsionaalidele, mis viib isoleerumisele ja vaenlastest ümbritsetuse doktriini kujunemisele.

Kriisi ajal õgustatakse radikaale ja mässulisi rühmitusi vägivaldselt võimu võtma ja kogu ühiskonna ja riigikorraldust äärmuslike meetmetega muutma diktatuuri suunas. Kui eelnevad faasid on hästi läbi viidud, siis enamus ühiskondi on täielikult segaduses ja ei suuda iseseisvalt vastu astuda demokraatia hävitamisele.

JÄRGNEB


Subversioon (1): Alt-tõmbamine ja legend

15. mai 2018

A. Sissejuhatus

A.1 Male, doomino või turakas?

Millised olid esisekretär Leonid Brežnevi lemmiklauamängud? Teda kiputi terve elu mitteohtlikuks hindama, ent armee pidas teda siiski sobivamaks liidriks, rääkimata diplomaatidest, kui Nikita Hruštšovi, kes ajas alaliselt strateegilised käigud taktikalistega segamini, tekitades piinlikkust nii armee kui välisministeeriumi ametkonnas. Mulle näib, et need võisid olla

  • a. lõunalaua-male,
  • b. õhtupoolikute doomino ja
  • c. kesköine kaardimäng turakas või “Valetaja”, parimal juhul ka bridž.

Esimest mängiti tihti tööajast ja kõrgem ohvitserkond võis malelauaväljakutseid sõjamängudega võrdseks või aseaineliseks rutiinseks pingutuseks pidada. Doomino oli õllest nokastunud KGB-meestega auruväljalaskmise moodus ning turakat mängiti terviseprotseduuride järel parteikolleegidega. Kui kõik kolm kokku said, siis osapoolte kaasamiseks tehti eelproove Casino Royale stiilis superpanustamisteks bridžimänguga. Seltsimehed parteist võisid tunda end kõrvaletõrjutuna KGB välisteenistuste ja sõjaväeluure signaalluure meeste semiootika tõttu. Taolist 3-4 mõtlemis-stiili võib märgata subversiivsetes ja avalikes militaarsetes kvaasikonfliktides ka pärast NL lagunemist väga lihtsalt põhjusel – Venemaa polnud võimeline iseorganiseeruma piisavalt kiiresti Jeltsini taoistlikus “veelahtumispoliitikas”. Aega oli liiga vähe, enne seisis nälg ja külm uksepiidal, kui kerkisid esile puhaste kätega majandus-tsivilistid. Malemängu loogika paistis ilmselt läbi õndsa Poola katoliku kiriku preestri Jerzy Popiełuszko (1947-1984) tapmisloos, mida minu hinnangul üsna õnnestunult lavastati Hollywoodi filmis To Kill a Priest (1988). Poola julgeoleku kapten Stefan (mängis Ed Harris) vahetati-ohverdati nagu malend karismaatilise noore preestri vastu (tapjate üle mõistetigi hiljem kohut). Kui must töö – terroriseerida ehk ärahirmutamine – äärmise vahendina oli korda saadetud, siis pesi otsene sõjaväeline ülemvõim käed puhtaks: näete, poola ametnike isetegevuse tõttu elu Poolas ei laabu! Tegelikult selliseid asju prooviti ju ka Balti riikides, sest siiani hõljub nii pastor Meri kui ka Lätis samal ajal kummaliselt mõrvatud preestri surma kohal julgeolekukomitee kummaline kriisilahendamisloogika. Kes selle järel KGB struktuuris välja vahetati? Vahetust tehti ju ka Karl Vaino’le, kus Vaino Väljas Nikaraguast tagasi kutsuti. Olgem ausad, ehkki kliendi suhted partei ja KGB vahel polnud lubatud, komsomoli puhul küll (mis seejärel takistas neil parteisse edasisaamisel), oli partnerlus normiks!
Ent doomino, mida genossed omavahel KGB-ga võidu tagusid, näeme me perestroika ajast nii punapartei sise- kui ka välisdemokraatias. See on omameeste ette või vaheleasetamine ehk vaheletrügimise strateegia. Kusjuures arvestused põhinevad nõukogude pseudo-sotsioloogial, et igal aktsioonil peab olema reaktsioon ja vastupidi. Mingi sotsiaalne ühiskondlik tung või vajadus võtab organiseeritud kuju ja seda on vaja blokeerida allapööratuse ehk subversiooni vältimiseks. Teisisõnu seltsimehed tahavad jääda võimule iga hinna eest. Et mitte lasta end alla/alt-tõmmata, siis on see igati moraalselt õigustatud, rääkimata sõjakunsti kui ellujäämise õpetusest väljaspool igasugusest moraali. Kõikehõlmava revolutsioonilise ehk dialektilise loogikaga ei tunnista restitutsiooni ega elementaarset pärimisseadust. Nende esivanemate kuriteod ja tõprateod on teie vastutusel ja teie esivanemate vooruste ja pingutuste vilja peetakse ka nende õiguspäraseks osaks!  Mis meenutab seda, kuidas nurjatu suhtub teise ja enda omandisse. Kui NL plaanimajandus polnud suuteline produtseerima kapitalistlike majandustega võrreldavat majanduskasvu ja seetõttu mahajäämus aina suurenes järgivõtmise lootuseta, siis algatati liberaliseerimisprogramm. Üritati pro forma kopeerida kapitalistlikku ühiskonda, ehk punased seltsimehed asusid igale poole vaheletrügima endale järelmaailmas koha kindlustamisel, ka sinna, mis oli tegelikult restitutiivse või lausa pärandilise iseloomuga. Võnnuvõõrad pärivad Vaiwara tšuude ja anekdootide pärast inimesi represseerinud bolševikud moodustasid liberaalseid parteisid, kus definitsioonilt peaks arvestama iga indiviidi õigusega vabalt ennast väljendada! Žirinovski on parim näide farsist, mida selline vahetrügimise ehk doominomängu loogika võib pakkuda: ta ei kujuta ette, et peab mõnda vabrikut enda töö ja tegemiste armust nagu küüditatud vanaisa, vaid kõik peab kuidagi seostuma terrori ja riigirüüstega, mida saksa kindralstaabi rahastatud VSDP bolševikest luuserid koos kriminaalidega Tšekaa varal sotsiaalselt konstrueerisid Venemaal. Kui juttu on positsioonist, mis neid kukutada või allapöörata võib, siis on kõik relatiivne. Seevastu muutub doomino silmapilkselt tugevama kaardi turakaks, kui vastaspool vanade vigade foonile on võimalik lükata või lihtsalt eksimus välja meelitada. Kõik spordihuvilised teavad sukeldumistest ja kukkumistest jalg- või korvpalliväljakul. Õlapuudutuse korral näosthaaramisest jmt. Teisisõnu re-formeerub vaba ehk liberaalne postsovetlik ühiskond pikka aega ikkagi valemängurite näo järgi – isehakkamine, varastamine, räme valetamine, šarlataanlus, eksitamine ja simuleerimine. Sest nad on eluaeg mänginud ideoloogia mitte professionaalsuskaardile. Vabas Eestis on korporatsioonid ülikoolide komsomoliorganisatsioonide asemel. Ajalooliselt võib seda protsessi vaadelda komnoorte jagunemisena fraktsioonideks ja mõistlikema kaaslastega koos palusid tagastada neile okupatsioonivõimu poolt suletud ja natsionaliseeritud üliõpilasseltside vara. Keskkomitee tuligi vastu eriti siis, kui noored olid veennud, et väliskoondused saavad oma asjad tagasi, rääkimata igakülgsest abist oma vanade asjade tagasisaamisel Eesti territooriumil. See oli muidugi julge lubadus, mis pidi töötama komnoorte huvides saada Lääne stipendiume, mitte et 10 aastat hiljem kaebasid Atlandi taguste koonduste pensionärid, et pole Eesti vennaskonnalt varatagasinõudelistes jmt asjaajamises õiget abi saanud! Mis te seal siis arvasite? DOOMINO seisnebki nii vaheletrügimises kui ka vastase blokeerimises, et oma punktid välja või ära mängitud saaks nii, et mänguväljal domineeriksid ühe poole klotsid teise asemel ehk saavutaksid ülekaalu. Saate aru?! Sest meil on ikkagi “vastandite ühtsuse riik”, mis oli täiesti võimatu 1918-40, sest seal terroriste ja varaülevõtmist ülistanud kukutajad ehk allapöörajad istusid vangis, mitte ei moodustanud valitsusi või ei seletanud millised suured teened neil on nõukogude majanduse ehk ka okupeeritud rahvaste eluolu ülesehitamisel. Nõukogude okupatsioon oli algusest peale riigirüüste ja kui neid lubatakse vabas riigis jätkata, siis saate riigirüüste ehk igihalja korruptsiooni jätkumise.

A. 2 Ideoloogiline subversioon

Tõlgitakse tavaliselt “õõnestamine” aga ka “kukutamine”. Esimene on ärakulunud nõukogude (vastu-)propagandas ja teine liiga laialivalguv sisu edastamisel. Sõna on moodustatud ladina eessõnast sub “all, alla, alt” ja vertere “pöörama, keerama”. Lingvistilise sfääri loogika seisukohalt sobiks kõige paremini “allapööramine”, ehk kus vastandid vahetavad poole nii, et vastupidisus ehk kontraarsussuhe säilub samal kohal, ent parem on pahem ja pahem on parem. Ent ka “ärapööramine, alt-tõmbamine, alt-viimine, aluse/ette sättimine-pööramine“, isegi “keeramine, alt-kruvimine“, võivad sobida subversiooni tähistamiseks sõltuvalt eritehnika kirjeldusest. Sest sub-versioon kuulub soomõistelt sõjakunsti alla, täpsemalt sõjakavaluse ja strateegilise ärapetmise valdkonda. Petta võib tuhandel moel ja hetketaktika sõltub olukorrast, ehkki põhietapid demoraliseerimine, destabiliseerimine, kriis ja normaliseerumine (ehk tsükli lõpp), jaotavad võttestikku nelja peamisse klassi. Subversiooni juurde käivad laimukampaaniad, meediamanipulatsioonid ja intriigid, mida võib kokku võtta sõnadega diskrediteerimine ja mainetapp või maineroim (character assassination).
Hakkab koitma?

A. 3 Schumani legend

Juri Bezmenov (Ю́рий Алекса́ндрович Безме́нов) 1939-93/97*. Sündis Moskvast 30 km põhja pool asuvas linnakeses. Asus 17-aastasena õppima Moskva ülikooli idakeelte osakonda. Väidab, et teatud metropolide kõrgemad õppeasutused nagu Lumumba ülikool olid KGB kontrolli all. Pange tähele – välisajakirjanikke koolitati kõrvuti tulevaste diplomaatide ja otseste luuretöötajatega. Lõpetas kooli 1963.aastal ja töötas kaks aastat tõlgina NL rafineerimisvabrikute projektide juures (see võis tähendada väga erinevaid toormaterjali ümbertöötamistehaseid).
1965.aastast töötas RIA Novosti propagandaosakonnas ajakirjanikuna, tõlkides enamasti tekste vene keelest võõrkeelde. Avastas, enda sõnul, et 3/4 ajakirjanikest olid KGB agendid-kaastöölised ja ülejäänud vabakutselised “kliendid”. 1969.aastal lähetati taas Indiasse, seekord New Delhi NL saatkonda. Ametikoha poolest oli pressiohvitser, “tegelikult” juhatas Vastu-propaganda osakonda, mis kogus andmeid India sümpatisaatorite, ajakirjanike ja eliidi kohta, et neid ära kasutada. Need, kes ennast ära kasutada ei lasknud või koostööd ei teinud, said maineroima osaliseks (character assassination). Tema kuraatoriks oli Mitrohhin (sic!!!), kes soovitas tal sihtida kõrgemale ja mitte raisata aega, vähemalt mitte koha peal, vasakpoolsete poliitiliste prostituutide määrimisega, vaid üritada ära osta konservatiive misiganes nende isiklik motiiv võis olla bolševikele teene osutada. Enda sõnul leidis ta paljud ustavad India kodanikest sümpatisaatorid ja sotsialismi entusiastid kõrvaldamisnimekirjadest.

Esimene nn mugavusabielu, millest Moskvas lähetuse järel lahutas

1970.aastal, kui oli Indias pressi-ohvitser, liitus USA hipidega, kandis parukat-teksaseid ja lendas Kreekasse, kus võttis USA saatkonna ja CIA-ga ühendust. Indias polnud võimalik “üle hüpata”, sest Indira Gandhi tegi seaduse, mis kuulutas selle ebaseaduslikuks väljaandmiskohustusega lähteriigile, pärast Svetlana Stalina üleminekut Lääne saatkondadesse. Tema uurimise all oli ilmselt ka lääne tudengite turism ehk kontrakultuur – hipid – , kes enamasti paistsid kohalike naerualutena Indias. Suitsetasid hašišit ja marihuaanat.

Kuus kuud veenis Kreekas CIA-d, siis elas Saksamaal ja lõpuks siirdus võimalikult kaugele ehk Kanadasse. CIA loonud talle uue identiteedi – Tomas David Schuman. Pärast ülehüppamist õppis Toronto ülikoolis kaks aastat politoloogiat, 1972-76.aastal toimetas CBC venekeelseid raadiosaateid, mille järel seda pidas erinevaid kutseid ja 80.aastate alguses pidas juba sovjetoloogilisi loenguid ja esines freelancer kolumnistina. CBC ehk Kanada Ringhäälingu korporatsioonis töötamise ajal NL tegelased selgitasid ta ID välja ehk selle, kes teeb Oversea services venekeelsed saated ning Pierre Trudeau (1919-2000), Kanada peaminister, võttis vastu NL suursaadiku Aleksander Jakovlevi soovituse provokaatorit ohjeldada – seega esmajoones Kanada bürokraatia kaudu õnnestus temast lahti saada. Siin on kõige üldisemalt ülevaade tema elukäigust, ilma suurema ja tähelepanelikuma legendi või doktriini uurimiseta. Enne selle lahkamise juurde minemist provisoorsed märkused, mida kaasalugeja võiks arvestada järgnevate postituste puhul, kus ma enamasti refereerin seda tähelepanuväärset nn defektorit.

B. Kahtlused ehk Bezmenovi juurde-tunnistamised

Bezmenov nendib, et NL võimutervik põhineb kolmel sambal – armee, KGB ja parteibürokraatia -, mis moodustavad lausa “vihkamise kolmnurga”. Ja süüdistab kõikides Venemaa sise- ja välispoliitika hädades parteibürokraate, Kremli huntat, kuhu on end sisse seadnud kõige avantüristlikumad tüübid elanikkonnast. Sellega on raske mittenõustuda, et komsomol ja partei tõmbas ligi esmajoones sotsiopaate. Armee olevat seevastu mõõdukas jõud, kes ei taha minna meelsasti kohtadesse, kus teda ei oodata. Nagu jõudnud teda õpetada armeeinspektorist isa. Aleksander Bezmenov oli kindrali auastmes NL ekspeditsiooniarmeede ülevaataja (Mongoolia, Kuuba, Ladina-Anmeerika etc) otsese vastutusega kaitseministri ees, kes oli NL-s alati sõjaväelane kindralstaabist. Probleem on selles, et selliseid lendkohti hõivasid mehed, kes olid kas vastutavad või kuulusid GRU personali. Troonipärija Suurhertsog Mihhail Aleksandrovitš Romanov (1878-1918) oli ju vene armee kõrgeim armeeinspektor, ehkki teda peeti juhtimisvõimetuks. See on üks kõrgemaid huvi ja usalduspositsioone. Milleks kahtlustada? Stalini tütar Svetlana hüppas India kaudu ära ….   Mõelge nüüd järgi hetkeks!

Süütu ja sõbralik punaarmee? Kahtlusteta jäid Jekaterinburgi tudengid ette armee-eriüksusele, mis ilmselt samuti oli osa GRU struktuurist ülesandega jälgida salajaste relvaprojektide-katsetuste ja baaside peidetust. Kõhklusteta lükkasid tsivilistide autosid Luunja sillalt alla Emajõkke samuti armee puhastajad, kuivõrd lastelaagri kõrval asus superrelvade ehk taktikaline raketibaas, mis pidi kaitsma Tartu strateegiliste pommitajate lennurada. Berliini “strateegilise positsiooni parandamist” nõudsid samuti nõukogude sõjaväelased – enklaavi turvamine on ressursiraiskamine ja ajakulukas, kuna põhimõtteline strateegiline ülekaal (Lääne-Berliin oli ju ümberpiiratud) pidi andma kerge võidu nõukogude poolele. Lähemal vaatlusel märkame, et Bezmenov esitab osatõdede seeria, mis kokkuvõttes võibki paista suure tõena. Kõneleda II maailmasõja ehk Suure Isamaasõja monumentide juurde, et nõukogude inimesed vaatavad neid põlgusega tundub baltlaste leiva ülevõtmise katsena vähemalt, kui mitte vaheleminemisena. Teha end kasulikuks samasuguste tunnistustega, mis mitte-okupeeritud NL osades (sh Poola Valgevene) õige polnud. Kui mitte Tomas David Schuman tegelikult poolakast esialgse ülehüppaja Bezmenovi, kes võis kaduma jääda või surmavalt haavata saada, asendus polnud! Selline võimalus leidub isegi tema legendis – pole selge, kes, ent keegi saatkonnast või tutvusringkonnast leidnud raamatute asemel ülikoolile saadetud varamust AK47 relvastust ja laskemoona. Mõnikord käib esialgne tilgutamine anonüümselt, kui kokkulepe on loodud, siis võib esialgse kontakti naine vmt teha vea, mis nurjab mineku. Ent kahju on sündinud ja pilet juba välja trükitud. Kas teatada spiooni tabamisest valjult või panna oma mees asemele, kes üritaks skeemi laiali lükata – tankitõrjerakettide ja kütuse vooride asemel, millega ka auto ja soomusparki varustada saanuks, olnud tegemist kõigest diversioonirühmituste relvastamisega, et Pakistani politseile survet avaldada, mitte riskida teatud etniliste rühmade diskrimineerimisega etc.
Kusjuures konfliktiastme võltsimine CIA kõrvadele võib olla omaette saavutus – kas vähendada või ka suurendada. Bezmenov lahkus 1970.aastal kas oma või võõra piletiga Kreekasse, ent 1979.aastal okupeeris NL Afghanistani!
Juri Bezmenov võib ise olla üks suurimaid mängureid GRU ehk sõjaväe vastuluure operatsioonides. Super-sleeper, kes räägib kõigest otse ja rämedalt nagu baltlane, välja arvatud see, et ta pole baltlane vaid Moskva nomenklatuuri esindaja. Tuletagem ka meelde, et 1970.aastal olid India-Hiina Nõukogude Liidu-Hiina suhted teravnenud, sest Hiinas möllas verinooruse katk ehk kultuurirevolutsioon (1966-76). Nõukogude Liidul ehk vene armeel võis olla vaja seda varukaarti varrukas ettearvamatu Hiina vastu, kes siseprobleemidelt tähelepanu juhtimiseks hakkas peedistama a. klassikalisi haritlasi, b. vanu bolševikke, kes olid lugenud liiga palju lääne kirjandust, esmajoones Karl Marxi kas mõnes lääne keele tõlkes või lausa otse saksa keeles. Karta võis revolutsioonilist katset “vabastussõjaks”, seda enam, et Hiina osales suurte kaotustega Vietnami sõjas. Vene armee ei teinud põhimõtteliselt hiinlastega pärast Nikita Hruštšovi algatusi, mis Hiinas suure käraga tagasi lükati, koostööd!

JÄRGNEB!


“Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast!” (19:24)

29. apr. 2018

Film Brimstone jäi 2017.aastal, kui ta esmalt vene kinolinadele tuli, suurema tähelepanuta ja kogus ülimalt tagasihoidliku 2,1 miljonit dollarit kinosaalidest tagasi investorite tasku. Ent see film pole kaugeltki nõnda halb nagu koomiksite ekraniseeringud. Ma ei ole kapitalismi kriitik, sest sarnaselt suuremale osale eestlastest saan kõikides suguvõsahädades õigusega süüdistada Saksamaalt eksporditud sotsiaaldemokraatlikku revolutsiooni Venemaal, mis finaliseerus Ingeri- ja Virumaal genotsiidi või laostamisega.

Peamine sisuline probleem lähtus: 1. ajaloolise konteksti ähmasusest, ehk  periood ja geograafia, 2. Piibli-teoloogia ühekülgsusest, mis tegi sellest sotsiaal-feministliku rünnaku USA ajaloo teoloogiliste aluste vastu. Sotsiopaadist pastori-jutlustaja suhu panna sõnad, et “me jätsime vana maailma tema pattude pärast, et siin, uues maailmas” teostada end Jumala loomingu ja lastena, võinuks ju süžeepinge poolest kontreeritud mõne teise unistaja paradiisi-naasja või Eldoraado-otsingutega – “Tõenäoliselt paradiisi värava ees, enne aeda naasmist meid kiusatakse rohkem kui eales varem, et mitte usu tasuna pälvida algne koht ja surematus Tema Aias etc“.

Olgu selgitatud, et inglise idiomaatikas esineb brimstone “väävli”-sõnana, kui kirjeldatakse Soodoma hävitamist “tule ja väävli” läbi Genesise ehk Moosese I raamatu 19.peatükis. Ilmselge, et ühtegi linnapõlengut me selles filmijutustuses ei näe, küll aga groteskset metsiku Lääne paroodiat.

Nevadas kaubeldakse hinna üle ehk teenuse hind lepitakse igakordselt kokku kliendi ja teenusepakkuja vahel – sissevaade litsenseeritud bordelli!

Põhimõtteliselt võinuks samasuguse sotsiopaadi-peretüranni jälitusloo asetada vahetult vene okupatsioonijärgsesse ENSV-sse, kus sadistliku julgeolekuveterani ja nüüdse partorgi retoorika oleks lihtsustatud paindliku “revolutsioonilise hädatarviduse” justifikatsioonidega. Mehe juhtiva ja jumaliku autoriteedi kehastamise jutu asemel naiste vabastamine eelarvamustest, mis halb ja mis on hea. “Anything goes” on ajalooliselt täiesti korrektne olukirjeldus, mis mõnes kohas võis aastakümneid inimesi terroriseerida, kui mitte “bandiidid” ehk metsavennad poleks neid alaliselt sihtmärgina käidelnud. Revolutsionäärid pidid elama hundikarjas ja nad ei saanud kunagi olla liiga julged, ehk pidid arvestama, et keegi neile appi jõuab, kui ka üksik vend metsast neid kitse pähe, sest näljast ju silmanägemine hägune, maha laseb.

Winchester’i vintrelv, mida heroiin kasutab viimases vaatuses, paneb arvama, et sündmustik leiab aset kõige varem 1870.aastate lõpus. Tsiviilkasutusse levis pärast kodusõda 1861-65 just nimelt see westerni klassika alles 1873.aasta mudelina. On ülimalt kahtlane, kas pärast kodusõda oli võimalik mõnel hiina mustlaspaaril (on täiesti võimalik, et nad nõnda välja nägid seal, võrrelge hiina juutidega) kõrbest üleskorjatud murdeealine tüdruk bordelli müüa. Valge orjus oli absoluutne tabu ja litsiks hakati neil aegadel, kui (terveid) mehi oli demograafiliselt sõjakadude tõttu järsku vähem kui naisi, peamiselt rahaahnuse ja lõbusa seltskonna pärast.

Sotsiopaadist jutlustaja meelevald 17.sajandi vaimus, kus tõesti naiste suukorv oli häbimärgistamisena ettetulev praktika, pole 19.sajandil väljaspool saksa fanaatikute usukogukondi (amišid ehk šveitsi anabaptistid) kuigi usutav. Selle asemel esitletakse meile rõhutud madalmaalasi ja allasurutud sadomasohisti, kellena teeb karismaatilise rolli Guy Pearce. Ühe naise võitlus perevägivallaga areneb neljas vaatuses. Esimeses vaatuses näeme tumma pereema, kes kogukonnas ka ämmaemandana funktsioneerib, ja uut pastorit, kes asub minevikupattude pärast naist ahistama, mis viib abikaasa tapmise ja majapidamise mahapõletamiseni.

Teises vaatuses tehakse samm ettepoole. Naistevastasest vägivallast värvikas ja lõbus elu kaevandusalevi bordellis, kuni jutlustja väljailmumine annab viimase tõuke, millest heroiin üritab välja pääseda identiteedivahetuse ja enesevigastamisega. Bordellipidaja vägivalla tõttu muutub üks hea lits keeletuks ja defektsena enam hästi ei kõlba, ehk siis postimüügipruudina leiab väljapääsetee ääremaa farmi, mis oli samuti üsna suur loterii alati. Selle vaatuse sümboliks on westernilik duell raamatupidajast tütrekaotaja ja bordellipidaja vahel. Loomulikult lastakse väljakutsuja murdosasekund enne tubli maksumaksja vastust seljatagant korravalvuri poolt pikatorulisest relvast maha. Nii palju reeglitest ja aumehelikkusest. Mitte miski ei taba paremini kui tõde! Sitane Lääs, ei mingit Metsikust!

Kolmandas vaatuses, ehk omakorda sammus ettepoole, ehk kuidas loodi olukord, et tüdrukust sai kõigi poolt solvatav raha eest ihumüüja, näeme brutaalset naistevastast perevägivalda, libekeelset jutlustajatüranni silmaheitmist tütrele. Seda vaatust vürtsitab hollandlannast abikaasa avalik suukorviga suitsiid kirikust ja kahe bandiidi abistamine seatallis, mille tipp-stseen päädis putinliku valimislubaduse lavastusega – terroristi hukkamine poomise teel välikäimlas!

Ehkki jutlustaja võiski olla kõva võimleja ja nagu merehunt tugev mees, siiski pole usutav, et kui üks röövel teise 70 kg tegelase suutis paljakäsi ära puua peldikukatusel seistes, siis keegi väänab tal relva käest ja haavab teda surmavalt pähe. Kogenud metsavend sellist viga ei tee, kui ta on pooljõus, et riskib relvatorust haaramisega! Intsesti jäleduse eest põgeneb tütar kõnnumaale.

Neljandas vaatuses näeme saatuse nööki. Elage oma identiteediga, teid tundvas keskkonnas. Lõpuks veetakse teda võõraste otsuste ja tegude eest kohtu ette. Tema ei lase sellel sündida. Kui reaalne on vägivaldse sotsiopaadi roll Guy Pearce’i esituses? Võrdleme seda näiteks tuntud EW-aegse kriminaali Jaan Möldri elust mahakirjutatud natuuriga! Pastor polnud alkoholi kuritarvitaja, ta oli väga tugevas seksuaalsõltuvuses allasurutud mees, kes samal ajal ei kohkunud millestki tagasi omatahtmise saamiseks isegi sugulaste tapmisel. See on teatav nartsissism ja ekstsentrilisus, mis mõlemaid kujusid ühendab. Normidele kitsamas ringis sülitamine, et siis kaaslasi manipulatiivselt avalikus silmas narrida ja mutta trampida. Pole vahet milline on süsteem ehk ka õigustus, sotsiopaat või psühhopaat proovib igal juhul, isegi kui ta teab, et pikemas perspektiivis tabab teda korvamatu tagasilöök ja absoluutne krahh.

Kolmanda asjana näen ma filmi ebaedus üsna vähetundlikku trailerit, ehk distributsioonifirma tegi oma tööd üle jala.


44 mph & 22 sec

25. apr. 2018

Kui USA 35.president  John F. Kennedy tumesinine Lincoln oleks sõitnud 44 miili tunnis ehk 70 kmh, siis võinuks ta kõhklusteta ka täpsuslaskurite torude all pimesi kätt lehvitada. Sest armeeluure katsed olid selgitanud, et sellest kiiruspiirist kõrgemal on ka parimal laskuril teda võimatu tabada. Isegi kui ta sellel päeval Dallases kiirustanuks, siis kaks pööret Dealey Plazal oleks sundinud ikkagi kiirust langetama rahvasummas 35 kmh ja tegidki ta vähemalt ühelasuliseks märklauaks. Ent asi oli märkimisväärselt lihtsam. Kiirus ei ületanud enne saatuslikku lasku lennujaamast valimiskogunemispaika kunagi 40kmh!

Üks peamisi tunnistajaid, kes esitles end valge mehe Lee Harvey Oswaldi nägijana raamatuhoiidla 6.korrusel oli 14-aastane Amos Euins. Enda sõnade kohaselt olevat ta esimese lasu kuuldes varjunud Dealey Plaza pargiansamblit ääristava ca 1,5 m  betoonpiilari taha ja sealt jälginud dramaatilist tuleandmist kommunistliku sümpatisaatori poolt. Kas ta rääkis tõtt?

Probleem on selles, et sama posti peal seisis toona 11-aastane Toni Glover (nüüd The University of Scranton inglise kirjanduse professor), kes jälgis autokorteeži sinisesse mantlisse riietununa.

Tema juttu kinnitab üks amatöörfilm, ja foto. Tema Oswaldi nägemisega ei hoople, selle asemel kinnitab et presidendi pea paiskus laiali kapoti suunas.

 

Keda uskuda? Või saavad need kaks tunnistajat võrdväärselt eksisteerida samas maailmas. Mina lähtun lisaks kehakeelest ja kohtunikuna peaksin neegripoissi kelmiks!

22 sekundit Zapruderi filmi


Εὐαγγέλιον ῠ̔́βρεως*

11. apr. 2018

Kuidas saksa ülikoolid ühiskonda teenisid

1945.aasta maikuus jaotasid võidukad armeed Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks ja kooskõlas Nürnbergi protsessivaimuga viisid vähemalt kolm osapoolt läbi denatsifitseerimisprotsessi, et jõuda jälile, kuidas üks ajalooline rahvas langes vabal tahtel sügavale õigusnihilismi (Führerprinzip!) ja tööstusliku mastaabiga kõikehaaravasse julmusse. Lisaks Heidelbergi kasulikele idiootidele sattus aja kohtu ette võrdselt nii isikuvooruste kui ka akadeemiliste võimete poolest kõrgelt hinnatud luterlikke kirikutegelasi, kellest kolme tõstetakse esile justkui “kolme Idamaade tarka “(888), kes lõpetamata keskharidusega “Jeesuslast” Adolf H. Messiana tervitasid:

  • Göttingeni ülikooli professor Emanuel Hirsch (1888-1972)
  • Erlangeni ülikooli professor Paul Althaus (1888-1966)
  • Tübingeni ülikooli professor Gerhard Kittel  (1888-1948)

Nende motiividele ja ühiskondlik-poliitlisele aktivismile heitis anglo-ameerika maailmas valgust Robert Ericsen raamatuga  Theologians Under Hitler (1985), keda huvitas Saksamaa 20.sajandi teoloogia eelkõige seetõttu, et “just siis hakkas kõik viltu (valesti) vedama”. Ma kinnitan, et selline lähenemine Saksamaa ajaloole on ääretult lihtsameelne, saksa kultuuri levikuga olid asjad mädad juba vähemalt 1000 aastat, juba siis, kui tulevane kreeklaste keiser Alexios Komnenos pidas neid palgasõduritena kõlblikuks, erinevalt osade eestlaste esivanematest varjaagidest, äraandmisläbirääkimisteks. Teutoonid pigistasidki silma kinni raha ja hüvitiste nimel, lasid Komnesed ründerühmadega Konstantinoopoli, ning Anna kirjutas mälestusraamatus teiste seas Thule saare varjaagidest eesotsas Nempitasega.

Peamine küsimuspüstitus lähtub teesist nagu kirik peaks alati kaitsma ja väljaastume nende eest, kellel hääl on nõrk või lausa puudub: Miks saksa kirik ei avaldanud vastupanu? Selline küsimusepüstitus pole päris aus. Kirik avaldas vastupanu Otto von Bismarckile (1815-98) ja sellega episood finaliseeruski suure ülekaaluga Preisimaa-kultuurikeskse ühendatud Saksamaa kasuks. Ühendatud Saksamaal oli kaks suurt kirikut – üks osa allus Rooma paavstile ja teine osa oli nn saksa ehk Martin Lutheri reformeeritud kirik. Saksa keiser ja riik pidi olema kõigile leivaisaks ja ihuturvajaks. Seda perioodi katoliiklaste tasalülitamisel (jesuiitide ärakeelamine etc) hõlmatakse positiivse epohhina saksa riikluses – der Kulturkampf. Pikem ülevaade sellest tegelikult eesti keeles puudub, sest okupeeritud Eestis vaadeldi seda vana ja ebaproblemaatilise teemana, mis enam midagi seletada ei aidanud hilisemates või kaasaegsetes arengutes. Mis on lühinägelik arusaam!

Valgustusajastu ja industrialiseerumine-urbaniseerumine tõi saksa religioonielus kaasa uue keskklassi aga veel enam proletariaadi plahvastusliku kasvu. Viimaste muredega haakumiseks kirikul traditsioonist antud abinõusid polnud, vastupidi, linna-asunud paupereid tõrjuti,  mistõttu olid nad kerge saak sotsialistlikele või otseselt kriminaalsetele poliitilistele ideoloogiatele. Just sellelt kihilt kooris lõpuks ka natsionaalsotsialism oma poliitilise võimu andnud koore. Uut olukorda ehk urbaniseerumist on väljendatud sõnadega mõistuseajastu, kus evangeelne usk vajas ratsionaalset reinterpretatsiooni, mis suudaks võistelda teesidega valgustatud stsientismist kui “väljapääsuga keskaegsest vaesusest ja julmusest”. Maa oli siiski planeet, mis mitte ainult ei pöörelnud telje ümber, vaid tegi kooskõlas Newtoni astronoomiaga kellavärgilisi tiire Päikese ümber. Teisi sõnu neile, kes olid midagi kuulnud Galileo ja Kopernikuse võidukatest debattidest usuteaduslike kraadidega ülikooliidiootide vastu, oli vaja pakkuda versiooni katekismusest, mida valgustatud-ratsionaalne inimene võiks vastu võtta. Samavõrd nagu Kristuse neitsistsündimine ja imeteod olid mõistlikule inimesele hoomamatud, kui mitte otsesõnu skandaalsed, nõnda võis ju tema keskkond ja päritolu – juutlus – olla ümbermõtestatud. Jumalinimese asemel kõneleda pigem jumalikust inimesest, eetilisest eeskujust ja moraalsest majakast, Christus Rex’ist, kes vooruse varal jääb peale ja pöörab ajaloo käigu enda kasuks. On ilmne, et juba sellised väikesed nihked algnarratiivi-usutunnistuse rõhuasetustes annavad tunnistust nõrgavõitu usust ja vajadusest olla igavlevate bürjerite poolt heaks kiidetud. Profaniseerumine ehk usuelu sidumine maise käekäiguga, kui tasuga äravalituses, algas 1813 ja 1870.aastal, kui traditsioonide giljotineerimist sümboliseerunud Napoleoni-märk kaks korda lüüa sai. Ehkki Christus Rex polnud sõjamees, vaid ravitseja isegi ratsionaliseeritud teoloogias, ometi arvas isegi osa saksa teolooge, et usutasu peab kuidagi vabariiklaste ja naabrite äralöömises kuju võtma. Selline skeem on vähemalt VT arhetüüpia – ürgjuutlik – nagu JHWH osalenuks alati  klientrahva (kes teda eksklusiivselt ainsana tunnustas) sõjaliste võitude sepistamises, kiites ühtlasi heaks alistatud meespoole genotsiidi, kui mitte tegelikult seesama jälg vanast germaanlaste sõjajumal Odin-kultusest, kelle vereliin elanud keskajalgi “veel kuskil Austrwegr piirides“. Võib-olla oleks pidanud nad üles otsima ja vähemalt üritama kuidagi ära osta?

Igatahes 20.sajandi 20.-30.aastate saksa luterlik teoloogia tegeles muuhulgas retoorikaga, justkui kaotus I maailmasõjas oli “valitud rahva” proovilepanek ja Jeesuse ristilöömisega analoogne episood saksa rahva oleluskatsumuses. Jeesus polnud mitte Rahuvürst vaid Tasuja-Ülestõusja, kes valib vaenlaste jätmise roomlaste meelevalda – tappa ja pagendada. Pole üllatav, et rooma tervitus oligi märk, mis hakkas ikoonina hõlmama revanšismi ülikehastust natsionaalsotsialistlikku parteid.

Göttingeni ülikooli usuteaduse professor, kes kaitses doktoritöö Fichte religioonifilosoofiast, kirjutas 1920.aastal raamatus Deutschlands Schicksal:

Meie sakslased peame saama vagaks rahvuseks (Volk), kellel evangeelium võtab võimust südametunnistuse üle. Vastasel korral ei saa me oma saatuse seppadeks (1). Usk Jumalasse annab meile kaks asja, mis on hädatarvilikud meie rahvale. Esimene on … selge arusaam inimsusest ja ajaloost, rahvusest ja riigist,  mis teravdab õiget ja kohusest lähtuvat meie südametunnistuses, nii et me teeme ja kannatame kõike oma rahva nimel ja riigi jaoks, mis läheb kaugemale meie personaalsest piiratusest …  Teine on üsna isiklik (mida usk annab). Usk Jumalasse äratab meis need iseloomu- ja hingejooned, mida meie, sakslased, meeleheitlikult neil aegadel vajame.”

“Me olime maailmarahvas, üllas rahvas, võibolla kõige õitsvam ja parim kõigist … rahvas, kes oli väga uhke sellisena Jumalast loodud olemise pärast. (2)

(1) Wir Deutsche müssen ein frommes Volk werden, ein Volk, in dem das Evangelium Macht hat über die Gewissen. Sonst werden wir unsers Schicksals nicht Herr.

(2)Wir waren ein Weltvolk, ein adliges Volk, vielleicht das blühendste und beste von allen“ (143) und wünscht sich „ein Volk, das sehr stolz auf die ihm von Gott gegebene Art is.

Ta oli varem tervitanud I maailmasõda kui võimalust saksa rahvast proovile panna, nüüd aga soovitas fanaatiliselt uskuda kõikvõimalikesse imetegudesse kümnete-tuhandete morfiinisõltlastest ja amputeeritud sõjasantide hordide taustal. Teiselt poolt pakub ta indulgentse luterliku kiriku poolest neile, kes tõstavad riigi ja kollektiivsed militaarsed-geopoliitilised eesmärgid üle individuaalsete, olgu inimese päritolu või peresugupuu milline tahes! Sellises luterluses pole jälgegi üldinimlikust printsiibist – enne poolakaks, tšehhiks või hollandlaseks olemist – ollakse inimesed. Või siis pole selles kübetki arvestust, et ka baltlased ja skandnaavlased kuuluvad luterlaste sekka. Saksa riik, kultuur ja rahva päevapoliitilised huvid tõstetakse üle kõigi. Milleks peaks neile sellist sitast “saksa kirikut” vaja olema, kui mõned eestlased on jumal Odini soost?

Sakslased pole olnud kunagi maailmarahvas, kui pidada silmas nende levikut ja avastustegevust, Liivimaa inimeste tööst ja vaevast nuumamine kuulub vaevalt ülluse definitsiooni juurde. Liivimaa mõisad õitsesid vaid kohalike moonakate ja retnike tööst-maksudest.  Üsna ülbe ja valetaja tõuna paistavad sakslased siitpoolt vaadatuna! Kui sakslased polnud ka sõbrad ehk ei saanud ju tehniliselt reeta baltlasi, siis astusid nad Ribbentropi vabatahtliku ettepanekuga ehk Moskvasse lennuga 1939.aastal, millega sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt, eesti rahva vaenlaste sekka. Sarnast hävingut ja laostamist pakub ajaloost vaid Liivi sõda.

1933.aastal kirjutas ta vabatahtlikult alla ustavusvandele Adolf H. suhtes:

Wir deutschen evangelischen Theologie Professoren bitten den Führer und Reichskanzler die von Martin Luther geschaffene Verbindung der deutschen evangelischen Kirche mit dem Staat zu wahren. Im Sinne des deutschen Aufbruchs bekennen wir uns zu der schicksalhaften Zusammengehörigkeit des deutschen evangelischen Kirchentums mit der nationalsozialistischen Bewegung.

1937.aastal liitus parteiga ja oli SS organisatsiooni patroonliige.

Paul Althaus (1888-1966) alustas pastorina põlis-Poolas Lodzis ja võimuvahetudes oskas nagu tark madu sõnu ümber seada, kõneledes juba 1945.aasta suvel “kurjuse vaimust, mis viimased 12 aastat” kõikidesse saksa ühiskonna valdkondadesse tungis ja kuritegelikkust dikteeris. Ta tuli kergelt denatsifitseerimisest läbi ja võis 1947.aastast jätkata õpetamisega, näitamata üles mistahes kahetsustunnet 1930.aastate avalik-poliitiliste väljaütlemiste ja seikluste üle. Seevastu 1933 ehk III Reichi algaastal, mis oli ühtlasi Martin Luther Reformaatori suur juubeliaasta luterlikus kirikus, avaldas Die deutsche Stunde der Kirche, milles võrdles katoliiklast Adolf H. paavstluse Esi-demoniseerijaga: Unsere evangelischen Kirchen haben die deutsche Wende von 1933 als ein Geschenk und Wunder Gottes begrüßt. (Meie evangeelne kirik tervitab 1933.aasta saksa pööret kui Jumala kingitust ja ime!)

Kuidas siis nii? Pärast balletilemb Wilhelm II pagendamist Hollandisse vaadeldi Weimari Vabariiki ehk demokraatlikku riigikorda kui midagi saksa kultuurile ja moraalile (mentaliteedile) võõrast, mis lõhub ja viib saksa rahva-Volki allakäiguteele! Demokraatia pole sakslastele omane, erinevalt kreeklaste ürgpoliste traditsioonist või isegi Nygardia-Aldeigo vabariigi (slaavi-venepäraselt Novgorodi vabariik) väci-inimestest (väci ehk vägi vadja-ingeri pärane nimetus oma rahva meeskodanikkonnale), kellelt saigi nime idaslaavlaste rahvakoosolek veetše.

Althaus oli seda meelt, et demokraatia pole sakslastel veres, see viib riigi võõrandumisele (?) Volk’ist ehk rahvast!!! Selline saksa loogika on v ä g a  h u v i t a v just meditsiinilisest vaatepunktist!

Demokraatia asemel peaks ühiskonnaelu olema dikteeritud Volki ehk rahva kogusumma mõistest. Polnud üldsegi problemaatiline, et pidi leiduma mingi otsustusprotsess ehk demokraatia valimistena rahva tahte väljendusena – see lihtsalt polnud luterlike teoloogide arusaamises objektiivne mõõdupuu! Saksa rahvas ei ole selline!!!!!

Viimane nael, mis Althausi nurjatute nimekirja kinnitas oli Deutsche Christen-liikumine, mis sarnaselt gei-kristlastele hakkas Uut Testamenti toimetama, soovitades hoiduda apostel Pauluse õpetus-sõnades ja lõpuks üldse eemaldada juut ja hiline isehakkaja apostoolse traditsiooni tunnistusena Raamatust! Nad kujutlesid end tegevuskristlastena, kus noored hakkamist täis mehed tõestasid end uutes oludes vanade kommete austamisega – noorikute vedamisega kirikusse, selle asemel et ilmaliku laulatusega rahuldada, mida oli lihtsam õmber teha, kui põlev armastus oli altari ette vannet andma seadnud prostituudi ja pornostaari nagu juhtus esimese Adolf H. militaargeeniusena väljahüüdja Reichi’i sõjaministri ja feldmarssali Werner Eduard Fritz von Blomberg’iga. (Hitler ja Göring olid isamehed laulatusel. Skandaalsete eluloofaktide ilmnemisel vana sõdur von Blomberg siiski keeldus lahutusest.)

Deutsche Christen disainis analoogse lipu natsidele, punasel kanga ja valge ringi keskel asus svastika asemel rist, mille alusel leidusid tähed D ja C – need lipud kaunistasid edaspidi mitte ainult kaasahaaratud kogudushoonete seinu vaid ka kirikualtareid. Selline lihtsustamine ja sissetung kohutas siiski väga paljusid, isegi rahvuslikult meelestunuid – Barmer Theologische Erklärung 29.-31.mai 1934.aastal ehk Barmeri deklaratsioon distantseerus end teoloogilisest nihilismist ja paganlike sümbolite-päevapoliitika viimisest katedraalidesse. Paul Althaus alla ei kirjutanud ja pooldas tuliselt rahvuslikku äratamistegevust just sellisel madalalaubalisel ja agressiivsel viisil, et kõikvõimalikku saksa soost elementi kirikusse saada!

Gerhard Kitteli väljapaistvaid uurimusi evangeelse traditsiooni kohta kasutatakse ülikoolistuudiumites meie päevini. UT Teoloogiline Sõnaraamat kuulub siiani protestantlike kirikute käsiraamatute sekka (Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, Bände 1–4 (von 11). Kohlhammer, Stuttgart 1933–1942.).

Arvamus temast oli erinevalt paljudest kaasmaalastest väljaspool II Reichi ehk keisririiki nii kõrge, et Oxfordi õpetlane Herbert L.M. Loewe kirjutas talle kaunilt, et südametunnistusele koputada:

“No one in England, Jew or Christian, troubles about the views of Nazi professors who have given themselves to Hitler and sinned against the light. It is just not worthwhile. … But about you we are troubled and grieved because we reckoned you to be on the side of the angels.”

Ta oli juutluse ja rabinistika uurija, varastel aastatel imetles nende religiooni, kinnitas et Jeesusel pole midagi sellist õpetustes, mida ei leidu juba Talmudis. Natsionaalsotsialismi valimisvõidu puhul ilmus avalikult antisemiitide sekka. 1934.aastal levitati 9000 koopiaga uurimust Judenfrage, milles laitis maha juutide hävitamise ja assimileerimise – seda olevat varem proovitud, ent ebaõnnestunult ja juudid on germaanlastest liiga erinevad, et kokkusulamine õnnestuks. Juutlus on talutav saksa kristlastele vaid siis, kui see rabinistlikus formaadis püsib. Mis otseselt satub opositsiooni sellega, kuidas Viini kunstipede alustas kirjeldust “oma võitlusest valede ja argusega” – mingi tumedas rõivas tont hulkuvat “puhtaverelistes” saksa linnades, loomulikult oli see ortodoksne juut!

Gerhard Kittel soovitas neile anda nn külalis-staatust. Mida saksa kultuurieripäras orienteeruvad haritlased kommenteerisid, kui mõttetut käiku: sakslastel puudub külalislahkus ja võime pakkuda sisulist kaitset. Mis kreeka polistes võis olla aastatuhat toimiv praktika, ei sobivat sakslastega. Ometigi isaliinides on ju I ja J-haplogrupp teineteisele väga lähedalseisvad – üks on lausa teise esi-isa!

Oma kitli sai ta siiski kätte: 1945.aastal suvel tulid prantsuse sõdurid talle järele, ta istus koos teiste pättidega 17 kuud luku taga, ja kui vabanes 1946.aastal, siis keelati tal 1948.aastani Tübingeni ülikooli siseneda. Ta suri üsna murtud mehena veel enne, kui tema osalust “teadusliku antisemitismi” formuleerimises kriminaalkohtu ees menetleda jõuti!

On ülimalt kahetsusväärne, et Eesti Vabariik akadeemiate seinade vahele seatud punaste suuvoodtritega pole sama resoluutselt toiminud!