Kaitstud: Muretseda ei maksa, kõigil on algusest peale ükskõik!

11. aug. 2018

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

“Basic Instinct”: Emme, psühhopaat – Dallase Darlie kontroversne kaasus

21. juuli 2018

Darlie Lynn Peck-Routier (1970-) ehk Dallase-Darlie on 7.naine Texase osariigi õigusmõistmise ajaloos, kes ootab 1997.aasta 4.veebruarist surmamõistetute blokis hukkamiskorda. Kui ta kinni kukkus, siis oli ta 26-aastane ja üritab siiani, 48-aastasena, veenda kriminaalkohtusüsteemi, et tema ei tapnud 6.juuni ehk Normandia dessandi kuupäeval 1996.aastal kahte peres kasvavat poiss – 6-aastast Devonit ja 5-aastast Demonit. 6.juunil 1996.aastal sai politsei 911 poole kolme ajal hommikul (2:31) hüsteerilise kõne Dallase 40 000 elanikuga eeslinnast Rowlett, Texas: Routier perekonna kolmekorruselisse residentsi, mille hinnaks pakuti toona kinnisvaratutul 250 000 dollarit, 5801 Eagle Drive olevat ööpimeduses sisse murtud, lapsed mõrvatud ja pereemal kõri läbi lõigatud.

“Nad tapsid minu pisikesed!”, kriiskas pere-ema politsei telefonioperaatorile. Selles jõukas ja keskmises eas inimeste linnaosas oli ainuüksi sissemurdminegi ilmatuma kõlakas, saati siis kahe lapse tapmine magamise pealt ja kõrval uinunud Emme kõri kallale kippumine. Kohe mobiliseeriti kõik jõud, et aidata noor pere hädast välja. Kohalikul kriminaalosakonnal oli niivõrd vähe kogemusi 20 eelneva aasta jooksul, et välja kutsuti vana hall hunt, kriminaal-ekspert James G. Cron, kellel oli pikajaline ja edukas karjäär selja taga mõrvauurijana. Pool tundi värsketel jälgedel šokeeris teda hingepõhjani, ja kui ta majast lahkus, siis kahtles ta, kas majja oligi eales keegi sissetunginud!

Võinuks ju arvata, et kui pereemal on kööginoa lõikejälg kaelal ja kätel randmeteni välja suured sinikad, siis keegi võõras pidi teda ilmtingimata peksma. Enamgi, lõikehaav Darlie kõril pidi olema tekitatud vasaku käega, mis oli normaalründajale parem käsi ja see olevat vaid juhusetahtel takerdunud kaelaketi taha ning arterist jäi vaid 2mm puudu! Ühtlasi oli sügav, luuni, torkehaav Darlie paremal küünarvarrel. Öösärk oli üleni verine, ja politsei saabumisel hoidis ta märga käterätti haaval, põhimõtteliselt võinuks ta verekaotusest ju minestada. Enamgi, kaks väikest poissi olid loetud noahoopidega tapetud, vanemat poissi olevat kaks korda rinda südamepiirkonda pussitatud ja nooremat kuus korda selga. Lai kööginuga tekitab läbistamisel suure haava, ent esimesed hoobid olid tehtud sellise hooga, et tera kohtas vaibaalust betooni. Loetud arv hoope ongi vast professionaalide jaoks suurem küsimärk, mitte see, et naine korjas üles ründaja käest kukkunud noa, mis on loomulik teatud olukorras. Igal juhul, sõltumata läbiviijast, oli see märk eelkavandamisest või oskusest.

Ent James G. Cron’i silmis ei klappinud sündmuspaiga kontekst naise narratiiviga. Mis kokkuvõttes ongi suurim vastuolu – ette valmistada põhjalikult noahoobid, ent mitte läbi mõelda legendi, katte-vale!

Esemed-mööbel korteris olid puutumata-terved ja väärtesemed köögilaua peal (?) kadudeta hunnikus. Lõigatud oli naise kõri, ent mitte määritud või muudmoodi rikutud kušetti, kus teda rünnati. Vererada viitas jalutamisele, isegi tõendite sättimisele, mitte jooksmisele või võitlusele, mille puhul verepisarad on elliptilised nagu kõik jahimehed hästi ka teavad. Naine oli paljajalu, purunenud oli üks klaas, mis oli verejälgede peal, tema jalad lõigeteta. Tema öösärgi seljal olevad verejäljed viitasid poiste verelangemisele ülevalt tahapoole viidud noalt. Kõikjal oli vaid poiste ja Darlie enda vere- ja naha-DNA. Esialgu paistis, et väljutud oli garaaži kaudu esimese korruse aknast, mille tugev plastvõre oli T-kujuliselt (?) seestpoolt katki lõigatu. Pere köögis noakomplektist leiti lainelise teraga lõikenuga, millel leidusid plastikkiud, millest tehti järeldus, et ründaja pidi edasi-tagasi lahkumisteed ette valmistama, sest ilmselt siseneda sai ta ukse kaudu, ehkki tunnistuse põhjal väljus katkilõigatud aknaga ruumist krundile, mis olid suletud tarade jmt. 65 meetrit eemalt leiti prügkasti kõrvalt üksik perepea sokk, millel oli poiste veri ja seespool (?) Darlie DNA. Uurijad arvasid, et see oli sinna hiljem spetsiaalselt ette seatud.

Luminoolitest paljastas, et naine oli köögvalamu-esiselt kapiukselt verd ära pühkinud.

Mees, Darin Routier, magas mõrva ajal 7-kuuse Drake’iga kolmandal korrusel, kui hüüdmise peale olevat allapoole tõtanud.

Kõige enam aga inkrimineeris majasisest sooritajat Darlie enda suuvärk. Kõik pedagoogid kohtavad klassiruumis rumalaid küünilisi blondiine, kes teadmiste omandamisse ega oskuste edasi viivusse ehk ka oma kätetöösse vaevana ei usu. Ent kas lihtsalt rumalast võib kujuneda soodsates oludes loll psühhopaat? “Kui ma ise seda tegin, siis ma ei mäleta seda!”, olevat ta viis korda ühe ülekuulamise jooksul kriminalistile vastanud, kui see küsis “Kas sa tapsid oma lapsed?”

Kriminaal-profileerijad, enamasti ka FBI-s naised, liigitasid naise koheselt vähemalt nartsissistliku isiksushäirega deviantide sekka – blondeeritud juustega implanteeritud rindadega tibidega, kelle enesekesksesse universumi ei mahtunud olude kidumisel enam kahe poisi kasvatamise koorem. “Mina-mina-mina!”, paistis kõigist liigutustest tema moto!!! 1995.aastal oli abikaasa äril hästi läinud – mees tegeles riigiasutustele suurarvutite emaplaatide kokkumonteerimisega -, nad olevat deklareerinud 300 000-dollarilist aastatulu. Ent aastad pole vennad. Isiklik mootorpaat, kaks autot, millest mees sõitis Jaguar’iga, polnud enam jätkusuutlikud majandada 1996.aasta tulemustega. Laenutaotlused lükati tagasi, glamuurne fassaad, keskkooli-aegsest edukast armastuspaarist – elu Texase kolmekorruselises suurmajas mainekas rajoonis – oli punaarmee-taolise tankirünnaku ähvarduse all!

Selles olukorras naine murdus ja asus halval aastal karja detsimeerima! Saaremaa muistne ajalugu tunnustas infantitsiidi, mida Mõõgavendade ordu politseilikult jälitas Liivimaal, sellisel kujul igati tavaõiguslikuks praktikaks ja alles vägivallaga pealesurutud kristlus olevat asja ju muutnud!

Dallase prokurör Greg Davis, kelle näojoontes on ilmselt mõndagi tuttavat, olevat tundnud vastikust, kui üheksa päeva hiljem kohaliku televisiooni kaudu jälgis vanema, äsja maetud, poisi lõbusat sünnipäevapidu kalmistul. 11.päeval pärast mõrva võeti Darlie vahi alla ja talle esitati süüdistus noorema poisi tahtlikus tapmises. Anglo-ameerika õigussüsteemis Texase versioonis on alla 6-aastaste inimeste tapmine automaatselt surmanuhtluse teema, mitte et poleks leidunud tõendeid vanema poisi surma asjaoludes. ‘

Kohtuprotsess oli lühiajaline ja keskendus paljuski ka kaudsetele tõendidele, milleks oli naise iseloom. Motiiv (õigemini mõttemustri privaat-loogika) taanduski lõpuks mõistele psühhopaatia. Esimesel kümnendil kirjutati tema loost vähemalt neli raamatut, 3-osalises talk-show’s värbas abikaasa inimesi õigeksmõistmise kampaaniasse. Ent jaks sai lõpuks otsa, vaimustus rinnakast blondiinist, keda ta ei suutnud jätta kiitmata isegi mitte mõrvaööl esimesena sündmuskohale jõudnud politseinikule (“Kas tal pole suurepärane figuur, büst!!!”) rauges, ja 2011.aastal mees lahutas, et eluga edasi minna!


Hullu kaart (1): “Tucsoni nelik”

14. juuli 2018

Antiigis ei pruugitud, keskajal veel vähem, teha vahet kriminaalsusel ja vaimuhaigusel/vaimupuudulikkusel. Vägivaldne lihtsameelsus oli mistahes hilisematest teaduslikest tuletustest ehk psühhiaatrilisest nomenklatuurist vaimuhäirete jmt kohta eristamatu. Ent see polnud ainuke probleem. Vaimsete hädadega inimesi polnud võimalik mitte ainult dresseerida teatud ülesandeid ahvi kombel ellu viima – varastama, poetama-asetama, tunde peale passima etc – neid võis mõneks ajaks panna edukalt rolle täitma. 10-minutiline pealiskaudne vestlus etteantud teemal tänaval võis välja kanda, et asjaosaline pole koolis käinud ja ei saa IQ testides tegelikult üle 65 palli. Tegelikult võimekus ära petta ju kasvab loomuliku baasvõimekusega – 95-115 IQ inimene võib hea mälu korral teeselda 145IQ andekat mõtlejat. Õpib teksti pähe nagu vanad reetorid esinemis-eelsel ööl või kavalpeadest abituriendid enne kirjandile minemist.

Lihtsameelseid ja vaimselt ebapädevaid-terveid on õpitud ära kasutama ressursside nimel võitlemisel, kui veab, siis saab selliseid informaatori rolli lükata või lausa suletumat laadi kohtuistungil ära kasutada: nii materiaalse hüvitise väljapressimiseks kui ka pärandvara ülevõtmisel.

Pole raske tähele panna, et äärmuslikes kontekstides on lubatav hullumeelseid kõigi mittekriminaalsete vahenditega tõrjuda: need pole moraalsed ega kenad sõnavõtud, ent kokkuvõttes säästavad sihtmärkide aega, säilitavad eluhüve ja õõnestavad ülevõtmisskeeme. Vanas juudi tavaõiguses öeldi selliste kohta, et mitte kusi vaid seeme on pähe löönud ja peletati kivi-haaramisega inimeste elupaikadest eemale. Nõukogude psühhiaatrias julgeti otseselt tõmmata seos promiskuitismi, ehk ka seksuaalset ärakasutamist nautivate tüüpide ja laus-debiilsuse vahel. Promiskuiteetsed inimesed oli teatud intellekti puudutavas suhtes puudulikud, enamasti ilmselt intellektuaalselt küündimatud.

“Sa ei saa minu vara ka siis, kui lased Ivanil mul ninaluu puruks lüüa ja kuulutad end Jumala-Emaks kohtu ees!”, on igati viisakas pöördumine. Füüsilise mõjutustegevusega on meie päevil suur probleem, mullakillukese haaramise asemel on parem häält tõsta, vanduda-ropendada ja anda mõni kõvem lubadus (nt midagi ära-raiuda), selleks et hullumeelne materiaalselt motiveeritud subverteerija või muidu ära kasutaja eemale tõrjuda. Minna maskigagi panka ja relvaähvardusel röövida, lootes et keegi ei pane midagi tähele ega soovi väärtusi jälitada, on naiivne ja (formaalselt) normaalintellektigi korral ikkagi varjatumat laadi vaimupuuet paljastav, mille kohta nn rahvapsühholoogia ütleb hullumeelne.

***

“Was there blood on the wall?”

Ent hullukaart on läbi aegade ehk ka meie päevadeni nagu kasiinovõit oma võlu säilitanud, mitte ainult süsteemi petjatele vaid ka süsteemi valvuritele. Äkki nad tulevad ja tunnistavad puht-südamlikult kõik üles! Järgnev lugu peaks ilmekalt näitama, et enesekaitse-kasuistika peab olema tavaeelarvamustest laiemalt tõlgendatud, selleks et haiged tervete asemele ei asuks ressursse põletama.

1991.aasta 10.augusti öösel tapeti tulirelvalaskudega Arizona osariigi pealinna lähistel Phoenix’i lähistel asetsevas budistlikus Wat Promkunaram’is üheksa kogukonna liiget: kuus munka, üks noviits, valvur ja vana nunn. Kohalik šerif paiskas sinna 66 inimest tõendeid koguma ja piirkonna puutumatust turvama. Šeif, milles olid väärtuslikumad kuldesemed ja raha, oli puutumata, võetud oli olmeelektroonikat (kaamerad, fotoaparaadid etc) ja väiksem rahasumma. Ümbritsevad ruumid olid segipaisatud, kompuutritele (mida toona tekstiredaktoritena kasutati esmajoones) limonaadi valatud, ent jälgi oli väga vähe jäetud, mis viitas eelkavandamisele ja teatavale hoolikusele. Hinayana templites käiakse jalanõudeta, ent ründajatel olid haruldasemat sorti lumel-liikumiseks sobilikud armeejalakatted ruumides liikumisel jälgi jätnud. Uurijatel olid jäljed, tulirelvakaliibrid etc, ent mitte ühtegi sõrmejälge ja ainult petekas Bloods seinale kritseldatud.

Siiski oli võimatu vältida 1912.aastast USA osariigi ajaloos suurima massitapmise uudise plahvatamist meedias ja rämps-andmete tulva lekitamis-telefonile. Algselt kahtlustati heroiini-kaubandusest lähtuvaid pingeid, ent koerad leidsid paarilt vaibalt nii vähe tõendeid, et hetkeks pakkusid ühe munga sahtlipõhjast leitud porno-žurnaalid jämedamat lõngaotsa. Arizona-taolist kõrbepiirkonda saab lihtsalt ka satelliidifotodelt uurida, ent ei NASA+CIA ega vene pool ei andnud oma andmeis välja – nende silmi seal polnud sellel ajal!

Politseil polnud ühtegi tõendit, mis osutas narkokabandusele või mõnele ohtlikule poliitilisele sidemele. Milleks oli vaja rünnata neid rahumeelseid-vägivallatuid inimesi. Kuni võeti kõne ca 200 km kauguselt Tucsoni vaimuhaiglast politseijaoskonda.

Mychael Lawrence McGraw, vaimuhaigla patsient, väitis, et osales selles kallaletungis: ta oli mõrvagängi autojuht. Motiiviks oli templikulla röövimine. Ta andis välja sees käinud kaasosalised: mustanahaline Dante Parker (20), Leo Valdez Bruce (28), Mark Nunez (19) ja Victor Durante. Viimane pääses suhteliselt kiiresti välja, sest tal oli alibi – ta töötas hipodroomil ja jäi kindlalt töökoha turvakaameratele mõrva-ajal. Kusjuures nõukogude Venemaal oleks asi olnud ju lahendatud, sest Leo Valdez Bruce’il oligi kodus poolautomaatne Marlon .22-kaliibrine vintrelv, ent ballistiline test ei näidanud, et lasud tulid sellest torust. Kui teda oli hoitud ülekuulamis-ruumis 33tundi järjest üleval, siis andis ta esimesed tunnistused. Seevastu kõige noorem Mark Nunez oli kõige suurem memme-poeg, kes lõpuks kogu aeg nuttis ja loo tervenisti omaks võttis. Ajakirjanduses tervitati kinninabitud staar-bandet kui “Tucson’i Nelikut“. Politsei otsis kõiki jõude rakendades – õhust, koertega ja inimjõuga – läbi kogu Tucson-Phoenix’i maantee-äärse 160 km ala, et leida veriseid äravisatud riideid, millest patsient McGraw oli tunnistajapingis pajatanud. Tulemusteta, keegi ju võiski selle sealt ka üles korjata!

Ent tunnistused ei klappinud sündmuspaigalt leitud tõenditega. Seevastu aga jäi ballistilisele ekspertiisile ette kuus nädalat varem mõrvale järgnenud reidi käigus sõjaväepolitsei poolt keskkooliaealiselt itaallaselt Orlandolära korjatud .22 Marlon püss. Ilmnes, et selle vindi poolt jäetud jäljed klappisid projektiilidega ohvrite kehades. Itaallane tunnistas probleemideta, et oli relva mõrva ajal laenanud kahele sõbrale, kelle vanemad teenisid Arizonas baseeruvas USA sõjaväebaasis. Need sõbrad olid 17-aastased indiaani verega Allesandro “Alex” Garcia ja Indo-hiina päritolu vanemaga Johnathan Doody. Garcia tunnistas esimesena üles, et need olid tegelikult nemad ja juunikuust hakati peale-lendu planeerima nagu sõjamängu. Algselt tapmist ei kavas polevat olnud, ent Doody kaotas närvi, sest üks maha käsutatud munk tundis ta maskile vaatamata ära: poisi vend oli varem templis nn ühiskondlikel alustel pikemat aega teeninud. Garcia kodust leiti nii sündmuskohaga klappivad jalanõud kui ka templist kaasa võetud elektroonika. Uurimise käigus tunnistas Garcia üles veel ühe kange teo: 50-aastase Alice Cameron’i tapmise puhkepiirkonnas 20 dollari pärast. Selles mõrvas oli vahistatud ja kohtu ette veetud samuti psühhiaatriakliiniku patsient, kes vahi alt nüüd vabanes.

Nii lastigi “Tucsoni Nelik” sugulaste suurte juubelduste saatel vabaks! Ja McGraw? Kui ta juba terve pole kohtu ees tunnistama, siis ravib ta end senini sealt, kust ta politseipeakorterisse tunnistama kiirustati!


Major Novikov: „Заткнись, блять!“

11. juuli 2018

Peeter Helme on küll Eesti Ekspressis (6.12. 2017) juba andnud ülevaate Antti-Jussi Annila lavastatud filmist Ikitie (The Eternal Road), mis põhineb Antti Tuuri romaanil, ent kuivõrd ajaloolise tausta valgustamise osas jäi ilmtingimata rohkelt ruumi, et teema juurde korduvalt tagasi pöörduda, siis viitan kahele raamatule, kus valgustatakse Karjala ajaloo utopistlikku tragöödiat.

Peamine huvi lavastuse suhtes peaks ju lähtuma Soome lahe lõunakaldal eesti näitlejate kasutamisest. NKVD majori Novikovi roll jäi Lembit Ulfsakile viimaseks, Hendrik Toompere kehastatud pastoril, kes evangeelselt sotsialistlikus utoopas nimega Hopea armulauda jagab, leiab lõppversioonis rohkem lauseridu kui nõukogude kinoajalooga ühendaval haigusega võitleval staaril.

Põhja-Ameerika kinokriitikas tervitati ajalugu leigelt, ette heideti, et kus on loogika, kui kommunistide radikaalselt ilmalikus riigis ikka veel jumalamees kolhoosi liikmena elatist sai teenida! Oleks ju võinud siis kritiseerida samuti pesapallimatši nõukogude Karjalas ja USA lippu kõrvuti punalipuga, keskel ortodokse seminaristi Jossif Stalini portree! Ma ei lasku praegu sotsiaaldemokraatia õpetuslikesse arengutesse ja mainin vaid kristlikku sotsialismi, mille doktrinaalsete esindajate hulgas loetleb Vikpeedia teiste seas käesolevat paavsti Francis I (ametis 2013-). 1960.aastatel üritati mitmete maailmareligioonide algõpetuslikku situatsiooni võrrelda, kui mitte otse nimetadagi religioosseks kommunismiks! Kommunism moodsa teadusliku formuleeringuna olevat lihtsalt, neis lihtsameelsetes arutlustes, Jumalata religioosne kommunism!!! Mis on mõistetav, sest ka aeg on edasi läinud!!!

Ameerika soomlaste ajaloouurija Arnold Robert Alanen kinnitab, et Nõukogude Karjala Sotsialistlikku Vabariiki pöördus utoopiat ehitama 1931-34.aastatel ca 8000 Minnesota soomlast ja vaid 40% neist õnnestus pärast ka stalinlikest puhastustest eluga välja keerutada (ca 3000). USA-sse ja esmajoones Minnesotasse oli 1864-1914.aastatel Venemaa Soomest ränannud ca 300 000 soomlast. Kui 17 esimest soome ümberasujat 1864.aastal mööda Mississipit aurulaevaga ülesvoolu seilasid, siis järgmisena asutasid sinna lennuka tulevikuvisooniga asula Suuri Länsi. Mis siiski polnud täiesti aluseta, sest vaevalt oleks vastasel korral Mark Twainil tulnud pähe leiutada Huckleberry Finn’i nimeline vagabond, kellega suudab võistelda vaid Hulkur Rasmus! Suur Depressioon 1929.aastal andis võimaluse radikaalidele ja keegi soome päritolu Kommunistliku Partei liige Rudolf Harju soovis 1930.aastal saada kohalike soomlaste häältega mandaati USA Senastisse! 1936-38.aastal moodustasid Ameerika soomlased üle 35% Abraham Lincolni-nimelisest 2800-mehelisest brigaadist (ca tuhat meest liitus vabatahtlikult ja 25% hukkus), mis võitles Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel ehk nagu nõukogude ajalugu kirjeldas “fašistide vastu”.

Harvey Klehr kirjutab seevastu, et Sandermakh’s Karjalas on 300 massitapmiste vennashauda 9000 kehaga, kuhu on poetatud ka kõigi hammasrataste vahele jäänud lihtsameelsete Ameerika soomlaste jäänused. USA ajalookirjutus ignoreerib siiani, et tšekistid tapsid seal sisuliselt ameeriklasi, kuivõrd suur osa neist olid mitte nõukogude Venemaa piiridest lähtunud soomlased ja juba teise põlvkonna ameeriklased. Selles plaanis on kõnealune film väljapaistev saavutus. Meeldetuletus minevikust kõigile vasak-naiivikutele ja muidu kasulikele idiootidele, kes valivad ikka koha istumise mugavuse järgi, mitte seltskonna mineviku põhjal. Filmi peategelane Jussi Ketola-Kari pole kangelane vaid ellujääja, keda süsteem ei saa tappa omakorda reetmismulje vältimiseks. Teatud mõttes on Jussi Kari süüdimõistmise lugu Põhjala teisend Kafka Protsessist. Laste eraldamine hukatavatest täiskasvanutest ja nende saatmine Vladivostokki pakub omakorda võimalust dramaatiliseks teemaarenduseks – kui paljud (ja kuidas) neist sattusid sõltuvusse riigist ja ühiskonnast, mis võttis neilt perekonna ja aheldas nad juuretult proletaarse impeeriumi ääremaale loksuma. Kindlasti on veel rääkimata kõigi nende alaealiste laste lugu, kes nende vanemate pattude pärast, milleks enamasti oli ustav oma rahva ja riigi teenimine, nõukogude ühiskonnas tapetud või sandistatud said. Ja kui vähe jätiste-komsomoli põlvkonna sklerootikud neid kuritegusid mäletada tahavad!


“Sotaromaani 2010” ehk Karjala Maximus

13. juuni 2018

Ma poleks hakanud selle sissekandega vaeva nägema, kui poleks lugenud kursavenna Erkki Bahovski kolumni Väino Linna Tundmatu sõduri (1954) kolmanda filmiekraniseeringu kohta. Varasematest esimene järgnes kohe 1955.aastal romaani ilmumisele ja 1985.aasta variant tundub paljudele parima saavutusena Soome filmikunsti sajandis. Filmi lavastamistõukeks sai 2010.aastal avaldatud Linna käsikiri (“Sotaromaani”), ja juba 2014.aastal eraldati 30 000 eurot projekti arendamiseks, kuna filmine algas 2016. aastal, kestis 72 võttepäeva, vabatahtlikuna pakkus end välja 14 000 inimest, üles võeti salvestusketastele 458 tundi materjali, millest mina vaatasin kolmetunnist versiooni. Postimees on reklaaminud “2h 15” varianti. Filmimise käigus hukkus ka üks 58-aastane statist Vekarajärvil. Täiesti oodatult kujunes projektist kõige kallim film Soome Vabariigi ajaloos: kulutusi tehti 7 miljoni euro eest, lisaks suur hulk spondeerivaid annetajaid, ja tagasi on teenitud juba 15 miljonit. Enne, kui vaielda Bahovskiga, pean vajalikuks ära märkida, et Jätkusõja jooksul (1941-1944 19.september) hukkus Soome poolel 63 200 võitlejat ja nõukogude armee kaotas vähemalt 265 000 sõdurit (1:4) suhe, kuna vangilangemine näitab veel paremini sõjamoraali – 3500 vs 64000 ehk 1:20!

See, kuidas Linna ja lavastaja mängib karakterite-natuuride loomise ja tegelaste tapmistega paneb proovile, kui hästi eestlased mõistavad soome kultuuri ja üldse armeeloogikat. Ma väidan, et tegelikult ei mõista meie ÜLKNÜ sugupõlv ei vabadussõja-aegset ega II maailmsõjaaegset-metsavendlikku põlvkonda. Nõukogude ajast leidub kõikides kasvatusastustes “sõjardite-“vastase retoorikaga väärtuskasvatustädisid, kes Punaarmee poolt loodud võimusuhetes ENSV territooriumil kasvanuna ei ole suutnud empatiseeruda kontekstiga, kus agressori vägivallaga loodi nendesuguste ullikeste jaoks hädatarvilik hingamisruum poliiträmpsu puhumiseks.

Seevastu Antero Rokka tegelaskuju ongi see tarvilik ja kasulik eljeefne meeldetuletus, milleks on vaja sõdida ja mida allajäämine maksab. Varasemates lavastusversioonides ei näidata Antero kodu ega ka tema naist Lyyti, kelle õlul oli ka lapseootel nisulõikus ja majapidamisraskus tervikuna (9hektaril?). Allohvitser Rokka on nagu Karjala Maximus, kelle jaoks Jätkusõja võitlus on õiglane ja eluline. Väike Maximus, kes pole olnud kindral, ent tema perspektiivil ja kahevõitlustel on selle fiktsionaalse kindrali mõõde – tema tegude taga pole päti õhin (nagu näeme sõjavangi seljatagant hukkava sõduri puhul) või poisikese püssirohuvaimustus, vaid enda ja oma rahva elatusvahendite eest võitlemine. Ta on selles plaanis vastand leitnant (kapten) Kariluotole, kes võitleb aateliselt abstraktse Suur-Soome rahva eest, kui seletab vastsele abikaasale, et ka Ingerimaa eest on vaja sõdida. Pole Karjalat, pole ka kodu ja põldu, millest pere elatuda saaks. Nende viljakate väljade, oma töövaeva juurde jäämine, on eduka jõurakendamise küsimus. Kui sõdida ei taha ega oska, siis pole omandit, tulevikku ja kõik isandad kõnelevad võõralt.

Tema vabatahtlik ilmumine Jalkaväkirykmentti 8 koos vaikiva ja ustava Susi’ga (Suen Tassu) on lausa sümboolne.

Rokka esinemine ohvitseride juuresolekul ja konfrontatsioon oli armeemäärustike valguses vaieldamatult skandaalne. “Minu naine on kodus rase ja lõikab nisu”, ütleb ta, ja keeldub munakividest distsiplinaarseid karistusi täitmast! Sõjas on kogenud ohvtseridel lihtne vabaneda suudpruukivatest alluvatest, sest ülesanded ja positsioonid pakuvad erineval määral kaitset riskide eest. Rokka ohustab sõnavõtmisel end kogu aeg mahalaskmise ja tribunaliga. Bahovski lihtsalt ei saa aru, mis juhtuks Võõrleegionis, kui kõrgema auastmega ja oma juhtiva ohvitseriga nõnda läbematult söendatakse esineda. Rokka kojutulekud-minekud, haavatasaamine ja lüüasaanult naasmine, ka oma vana Karjalata, on ikkagi võit kahe Strigoi üle korraga.

Ja huumor filmis – see oli võrratu! Kapitalistide pettusest ja evolutsiooniteoorist vatrav sotsialiste valiv sõdur (kas meie lavastajad julgeksid (??) teha nalja Johannes Lauristini tsiteerijatega), ülipüüdlikult ja korrektse esinemisega rügementi meldiv igiliikuri leiutaja, Petroskois-Äänislinnas Lenini pildid seintel, ettepanek kuulata vene plikadega kohtingu ajal Stalini kõnet (?), lõpuks Äänisjärve ääres purupurjus juhtkonna nõukogude linnatänavatel trallitamine.


Subversioon (3d): “Spielt keine Rolle!”

6. juuni 2018

Epictetus sündis pärast Kristuse ilmaletulekut 50.aastal Früügias Hierapolises ehk mitte kaugel Müüsiast “Püha-linna” orjana, ent ande läbi vabanes ta ja temast on jäänud kaks suuremat teost Vatikani raamatuloendisse nimede all Dissertationes (Ἐπικτήτου διατριβαί) ja Enchridion (Ἐγχειρίδιον). Ta suri Epeioroses 125.aastal. Tema mõtlemine liigitati stoikude koolkonda ja Marcus Aurelius hindas tema panust Rooma vaimukultuuri. Tema teoses Dissertationes, nagu paljudel teistel filosoofidel alates 6.sajandist eKr, leiame neljase jaotuse, mida tuleb loogilise ruudu produktina käsitleda – asjad paistavad meile, 1. nii nagu nad on, 2. nad ei ole ega ka paista sellistena, või 3. nad on sellised, ent ei paista, kuna 4. lõpuks võime ennast petta, kui mitte-asja peame ilmnevuse poolest reaalseks. See on nagu saksa akadeemilise haridusega, mis võib ära petta komptentsusega: A. haridus kas on piisav, et luua kompetentsust, E. akadeemiline ainepunktide kvaliteet pole piisav kompetentsuse saamiseks, O. ehkki haridus võib olla piisav, ei loo see kompetentsust ja I. ainekavad ei takista kompetentsuse tekkimist!

Kas nõukogude filosoofia marksismi-leninismi diskursusena oli šarltaaanlus? Ma olen samal seisukohal nagu dominiiklane Bochenski! Ilma igasuguse kahtluseta! Ja nüüd on selge, et nakkus on ammu levinud üle mõttelise “Raudse Eesriide” ja kasulik idiotism on produtseerinud Saksamaal akadeemiate vahel reaal-idiotismi!


Subversioon (3c): NSVL vs USA 300:0 ?

3. juuni 2018

KGB ajaloo noorima mehena, kõigest 39-aastasena, kindralipagunid 1974.aastal saanud ja 1990.aastani kindralmajor Oleg Kalugin (seega saksa vastuluure kindral-majori Gerd-Helmut Komossale võrdväärne täiendusmängija), on 1995.aastast saadik väitnud, et bolševikel oli värvatud USA riigiaparaadist ja poliitika tipust 300 agenti-kaastöötajat, kuna punaimpeeriumi kokkulangemiseni polnud ameeriklastel ühtegi! Seejuures ei hinnanud ta CIA kõige tugevamaks agentuuriks vaid brittide MI, mille iga operatsiooni nõukogude territooriumil kukutas mutionu Kim Philby enne 1960.aastat läbi. Suurbritannias olnud seejuures 56 meest “kõigest“, kuna Prantsusmaalt leituks 160, Indiast 150! Ent Kalugin kinnitab, et Euroopas võivad tänapäevanigi vene eriteenistused karistamatult toimetada, poliitilise tapmise pelgajatel oleks kindlasti vaja Atlandi ookean ületada, kuna Euroopas saadakse alati kätte!

Oleg Kalugini elulugu on kinnitus, et Gorbatšovi perestroika tähendas just liberaalset puhastuskava, mitte küll endiste meetoditega vaid liberaalselt errulaskmisega auastmeteta ja pensionita: pärast vastuhakke nn uutmisele, et ikka terroriseeritakse lihtinimesi, mitte ei tegeleta korruptsiooniga peasekretäri lähiümbruses, ta järkjärgult taandus otsustuspositsioonidelt 1987.aastal Venemaa Teaduste Akadeemia juures, seejärel 1988.aastal elektroonika ministeeriumist, kuni 26.veebruaril 1990 saadeti pensionile, heideti autult kõrvale!  Pärast putši tema auastmed jmt taastati, ent too late too little, ehkki jätkas Venemaa president Jeltsini juures. Ta ei pea end ülehüppajaks vaid poliitiliste võimuvõitluste pöörete-keeramiste ohvriks. GRU mees Rezun oli tema hinnangul karjäärikaalutlustel kodumaareetur, kelleks ta ennast ei pea! Pange nüüd hästi tähele, kuidas tema tähelend algas. Ta oli suurema osa ajast, alates 1958.aastast, kui läks Fulbright’i stipendiumiga Columbia ülikooli ajakirjandust õppima, välisministeeriumi või diplomaatiliste missioonide pressiametnik-ajakirjanik! Meie päevil lihtsalt pressi-sekretär! Selle varjus arenes tal tormikalt KGB karjäär! Mõelge hästi järele, kes olid meil need vabadusajakirjanduse eestvedajad ja ajakirjandusemad jmt, kes kohe taipasid “milles peasekretäri plaan seisnes”! Nad võivad tihti selgitada, kuidas see algas – vastasseisud -, ent mitte seda, kuidas nad murdusid ja koostööle läksid. See kehtib kõigi nõukogude noor-ajakirjanike kohta 80.aastatel!

Pärast edukat Raadio Moskva korrespondendi ametit ÜRO juures naasis ta 1965.aastal koju välisministeeriumi pressi-eestkõnelejaks. Ta oli teinud juba mitmeid edukaid värbamisi, rääkimata tõigast, et sellesse ajavahemikku mahtus noorte kuubalaste mäss ja Fidel Castro võimuhaaramine korrumpeerunud porduelu-Kuubal, Lee H. Oswaldi kaheaastane tutvus nõukogude-Minski proletariaadi elulaadiga ja president Kennedy mõrv Dallases Dealey Plazal. Kusjuures oma intervjuudes annab ta v ä g a olulisi vihjeid!

Ta tegeles intelligentsi värbamisega-subverteerimisega Põhja-Ameerikas, kusjuures kommunistidega oli neil keelatud aega raisata, kuna need pidid niikuinii internatsionaalsele hierarhiale alluma! Näiteks tegi ettepanekuid hakata välja andma, nõukogude varjatud toetusega, patsifistlikke ajakirju ülikoolide kampuste juures! Ütles, et mustade kodanikuvabaduste liikumise liider-pastor Martin Luther King hoidis välismaalastest eemale ning vasakpoolsed mustad radikaalid pidasid teda piduriks, kes ei lähe lõpuni! Mõistate nüüd, kellele oli kasulik destabiliseerida USA getosid 1968.aastal, sest pärast liidri surma puhkes sisuliselt kodusõda?

Seda, millistes sidemetes ta oli, seda näitab rööpsus Aleksander Jakovleviga, kes samuti läks samal ajal USA-sse õppima ja Andropovi usaldusisikuks olemine: ta kinnitab, et Andropov enda esisekretäri ajal ei kinnitanud ühtegi poliitilist mõrva! Saate ikka aru!? Samas võlgnes Gorbatšov enda ettelükkamise just Andropovile, kes pidas teda mittekättemaksuhimuliseks inimeseks.

Putaanide Vladimiri ehk Voldemort Putini edulugu!

Inimesed, kellel pole midagi enam kaotada, kalduvad enam tõtt rääkima võrreldes nendega, kellel on veel millelegi lootust! Info Vladimir Putinist kõlab nagu Tarantino anekdoot või Krõlovi valm. Putin jäänud talle silma siis, kui ta Leningradis KGB asedirektori ametis oli 1980.aastate alguses. Ta tuli Ida-Saksamaalt Trabandiga ja täitis kulleri-käskjala ülesandeid – kandis salajast materjali kabinettide vahel laiali. Me teame, et ka Adolf H. oli rügemendi ingel-sõnumitooja. Tema lähetust Ida-Saksamaale Dresdenisse hindas Kalugin ebaedukaks. Jeltsinile jäi Putin võimeka mehena-organisaatorina siis silma, kui Venemaa peaprokurör Skuratov algatas kriminaaluurimise Boris Jeltsini tütre Tatjana hämarate finantstehingute jmt suhtes. Skuratov polnud nõus asja lõpetama ja nii üüris organisaator Putin ühe korteri, kus kaks daami jootsid peaprokuröri täis ja seejärel vallatlesid voodis mitmete varjatud kaamerate ees.

Jeltsin kahetsenud Kalugini kuuldes oma ametiajast kahte asja. Tšetšeenia sõda ja järglase valikut, ent krokodillpisarad tulevad heale seedimisele vaid kasuks!

Võimuvõitlus Venemaal, et teda 1990-1991.aastal häbematult mutta trambiti, deformeeris Kaluguni ja nii võttis ta üsna julgelt sõna alatu süsteemi vastu, mis teda pulbriks tahtis lihvida. Ta ütles avalikult, et patriarh Aleksios oli KGB agent, ning teiste seas nimetas Vladimir Žirinovskit kliendiks. Esimene kutsus teda ametikorterisse ja vestles saatustest: tsaari-Venemaa õigeusu kiriku koosseisust 1/3 pages välismaale, teine kolmandik hävis GULAG’is või hukati avalikult, ülejäänud, seevastu, kohanesid ja kaitsesid kõigi vahenditega kiriku edasikestmist. Nii õigustanud end Aleksios II.

Seevastu Venemaa Ülem-Liberaal astus entuasiastlikult kindrali juurde ja surus tema kätt – tema ei häbene Venemaa teenimist, on seda algusest peale teinud, sest nõukogude poliitiline politsei, millena Kalugin esmajoones KGB defineeris, seisvat vene riigi uhkuse eest! Kalugin sõnas, et tema nii hästi inimesi ei tunne kui Putin, sest oodanuks selles olukorras käsitsivõitlust. Muideks, kui Putin nimetas teda The Catholic University of America (Ameerika Katoliiklik Ülikool) professori positsiooni vastuvõtmise eest reeturiks, siis vastas Kalugin talle sõjakurjategijaks kutsumisega (II Tšetšeenia sõda).

Kui NL seisnud 1. sõjatööstuskompleksil-armeel, 2. NLKP-l, 3. KGB-l, siis kaasaegne Venemaa riigivõim mängib a. FSB, b. õigeusu kirikul ja c. “äri-oligarhial”. Ja kõik need on väljahargnenud endisest KGB-st!!! Muidugi tõik, et armee on kadunud, see ei saa olla õige. On olemas nähtus nagu sidemehed. Kui ühes usaldus katkeb, siis tuleb teha karjääris muudatus – välisvastuluures ärahüppaja mängimine GRU poolel võib olla siingi õlekõrs?

Ilmselt KGB karvane käsi elab edasi Eesti komsomolis kui tulevikumeestes, kuna vaid vene õigeusukirik on siis blokeeritud. Kalugin õppis lisaks inglise ja saksa keelele ka araabia keelt, ent saadeti ikkagi USA-sse, sest, pange tähele, ta oli kaugel araablase ilmest! Väga lihtne! Blond venelane on ilmselt kõige sobilikum resident eesti korporatsioonis!

Putini Venemaa mõistis ta tagaselja süüdi ja kuulutas karistuseks 15-aastase vabaduskaotuse. Kalugin on 2003.aastast naturaliseeritud USA kodanik. Talt võeti ära 22 NL-aegset autasu-ordenit-esiletõstmist!