Mis on Studia Cartesiana Estonica?


Nulla dies sine linea

Sudia Cartesiana Estonica on akadeemiline blogi, mille lähtepunktiks on arusaam filosoofiast kui Teest, keskendudes meetodiküsimustele, filosoofilisele loogikale, matemaatilisele loogikale ja matemaatika ajaloole, Descartes’i töödele filosoofias ja teaduses, kartesiaanlikule koolkonnale, klassikalisele kultuuripärandile, millel Lääne tsivilisatsioon põhineb, elutarkusele, mis on kindla teadmise tagajärg. Selle projekti käigus postitatakse nii entsüklopeedilisi filosoofiliste mõistete ülevaateid kui kartesiaanlikku diskursusesse panustajatest.

Traditsioonitundmine ja uurimine sarnaneb liiklusmärkide lugemise ja asetamisega: märgi asetamine ohtlikku kurvi lubab liiklejal turvaliselt teed jätkata, eeldusel, et teeline tunneb maanteede keelt. Ühelt poolt aitab traditsioon meil mõista, mis on olnud enne ja näha iga teadmise, mis näib tagantjärgi labane ja elementaarne, hinda. Teiselt poolt jätkata sealt ja mitte pillata aega.

Kes tahab olla viimane kartesiaan?

Seda küsimust saab lugeda kahel viisil, tähenduses kartesiaanide kartesiaan ja viimane kõigist neist, kes on vältimatult väljasuremisele määratud. Siinkirjutaja eelistab olla viimane kartesiaan esimeses tähenduses. Vaatamata sellele, et vastupropaganda on alates 17.sajandi lõpust, milles ühtemoodi osalesid nii  Pierre-Daniel Huet, geeniuse staatusesse ülistatud Gottfried W. Leibniz, kui peripateetikud koolidest (skolastika), hiljem Briti empiristid, kes haakisid end Isaac Newtoni sleppi, muutsid Cartesiuse poolele kuuluja ehk sõna kartesiaan sõimusõnaks.

Sajand hiljem, 19.sajandi alguseks olukord muutus.

Shvaab Georg Wilhelm Friedrich Hegel nägi Descartes’is endiselt Suurt Mõtlemise Algust, uusaegse filosofeerimislaadi alusepanijat. Selleks et sajand hiljem olukord taas pöörduks. Seekord läksid Descartes ja Hegel paarisrakendis. Kui Hegeli loogika süsteemi ehk dialektikat (veel nõukogude filosoofias eelistati kõnelda dialektilisest loogikast) peetakse sofismide süsteemiks, siis Descartes’i loogika on endiselt kuum kaup: Leibniz üritas õpetust sellest leida, ent pidi leppima mööndusega, et Descartes ei jätnud sellest mingeid märkmeid. Õigupoolest oli kõik tal silmade all, kui ta oleks osanud otsida seda, mida tal õpetatud rumalus (ignorantia docta) ei lasknud tal ära tunda. Leibniz kujutas ette, et loogika peab olema mingi arvutus ehk kalkulatsioon, mida saab taandada kas süllogismidele või valemitele. Ent just selle pärast eelistas Descartes kasutada mõiste loogika asemel teist mõistet – meetod. See on õpetus mõtlemise teel olemisest, reeglitest, mida me peaksime püüdma järgida, selleks et säilitada loomupärast intuitiivset selgust. Korrektset mõtlemist saab arendada ja harjutada, ent pole inimese võimuses seda luua. Sarnaselt kuidas inimene võib raskejõustikuga tugevdada enda luude, lihaste ja liigeste süsteemi ning vormida skeletti atleetlikuks. Aastatepikkuse tööga.

Kui absoluutne idealism ei tekita pärast Georg Edward Moore’i “fundamentaalset” kriitikat kuigivõrd analüütikutes emotsioone, siis dualismi kütab neid veel 21.sajandi alguses kuumaks. Vaimufilosoofias võrdsustub sõna kartesiaanlik “dualismi eksiõpetusega”. Analüütiline filosoofia, mille prohvetiteks on Gottlieb Frege ja Ludwig Wittgenstein, apostliteks “Ülima Mõistlikkuse meistrid” Bertrand Russell ja G. E. Moore, on tõusnud ortodoksse õpetuse staatusse: pole mingit kahtlust, et maailma on võimalik seletada füsikalistlike põhimõtete varal, materialistlik monism on mõistlik alus seletamaks olemist ja inimest.

Kes tahab olla kartesiaan? Keegi, kes korrates Descartes’i teekonda leiab kinnitust järeldusele, et mõtlemine ja kehaline olemine ei ole identsed. Tähendus, tähenduse andmine ning meelte varal kirjeldatav maailm on distinktsed. Viimase valdkonna pärisomadused pole ülekantavad esimesele, me ei ole võimelised hõlmama enda vaimu, teadvust naturalistlike kategooriatega.

Keegi, kes usub, et päristiselt ei kuulu inimese juurde miski, kui ainult tema vaim – vaba otsustus ja intellekt. Ta ei piirdu ainult sellega, ta usub samuti providentsi ja saatusse.

Analüütiku jaoks on dualism ja generosite-eetika ekstravagantsed kvaasikatoliiklikud doktriinid, mis võivad valdavaks muutumisel juhtida Suurbritannia taas Püha Tooli diktaadi alla, ent just selle vältimiseks on ellu kutsutud Tema Majesteedi salateenistus. Igal inglasel on õigus olla eksituses, st kuuluda kirikusse ja uskuda Jumalasse, ent tuleb vältida seda, et eksitusest saaks üldine kohustus.

Pila pilaks. Pole raske näha, et mitmete filosoofiliste vastasseisude taga on Euroopa tuumikriikluste enesepiltide upitamine. Kolmnurk – Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia – on alati üksteise kavatsustesse suhtunud umbusklikult ning see umbusk laiendatakse samuti ametlikele ideo-graafiatele, milleks filosoofilised koolkonnad paratamatult profaniseerudes muutuvad.

Studia Cartesiana Estonica tahab olla projektiks, mis pole minetanud usku universaalsesse intellektuaalse aususe võimalikkusesse ja totaalsesse inimesse, mida esmajoones filosoofia peab edendama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: