1001 Stirlitzit (13): Kuivad faktid ehk Presidentaalne Debiilik

31. aug. 2019

1001 Stirlitzit (12): Kulunud naljad ehk “Küti-Kersti” ja Sitapäälitse pererahvas!

31. aug. 2019

Vanemohvitser Kütt reisis ka vanemas eas üsna palju ja kuigi peatuskoht “Räni tare” asus ju sõjaväelise kohalolu tõttu suletud linnapiiridest väljaspool, siis vana armeeluuraja ilmumised ikkagi linnapiirides ei oleks pidanud olema ülearu üllatavad. Siiski vara-80.aastatel levis pargi-ääres kullimängivate paneelmajalaste seas uudis – graažide juures ilmub välja kapten Kütt. Ma läksin sinna vaatama ja küsisin, et kelle pärast. Lastekamp jalutas garaažirea-taguse suure pärna juurest pargi lõunaküljel idaküljelt Räni küla poole suunduva kruusatee poole, kui esimeste plekk-garaažide vahel oli märgata väikest KGB-seersant Kalde allalastud kuju. Kohe ilmus välja ka peaaegu 190cm tumedapeaga tüsenemisele kalduv mees, kes karjus “Sa jälle petsid mind!”

See oli nii veider lugu, et ma ei saa siiani aru, kelle jaoks seda näitemängu seal tehti. Vanemohvitseri välja ei ilmunud, teiselt poolt et kokkukutsujad olid majatüdrukud riimus stirlitzlikult sellega nagu oleks ühe Kersti esivanem see sama Kuuba vanemohvitser. Mina teda USA Kuuba osas kunagi ei näinud kolme aasta jooksul ja ka hiljem kui Kütt-Eikelmannid ikka nõukogude valgustavast kiusamistsoonist mind välja üritasid toimetada. Jäi mulje, et üritati grupipilti organiseerida, kus uued pardikesed saaksid suled märjaks!

Ent ma ikka nägin teda Tartus ka väljaspool seda päeva, kui ta tegi pika jalutuskäigu ja KGB oma vlassovitsõganite ehk anaalkomandoga talle kallale läks Taara puiesteel. Ma käisin ENSV-s meelsasti kinos. Näidati igasuguseid filme. Kord tundsin päris esimestes klassides käijana seljatagant silmitsejat. Kui pöördusin, siis lõi vanemohvitser silmad maha. Oli selge, mismoodi ma pidin käituma, ehkki ka lootsin, et ta lihtsalt hetkeks mediteerib. Kinos käisin edaspidi seda meelsamini ja tihedamalt. Tuli ilma suurema kärata ja lahkus ka märkamatult, temasse uskujaid ikka jätkus veel sellel ajal.

***

Kuubal elamisel kuulsin esmakordselt legendaarset anekdooti Võnnu kihelkonnast, kuidas sealne nimetusmaastik markeri sai. Oli Agali järv, mida oli lihtne Akka “algemana” ära tunda. Seda ühendas Unna ehk Emajõega omakorda Tanni jõgi, mis mõnedes volgasoome keeltes on samuti lähedastelt häälikutelt “püha”. Ent vahepeal on Sitapäälitse. Miks? Sellenimeline krunt jõeosaga ilmus maastikule vanade pidajate kelmitembu tõttu. Nikolai Kütt Narva maleva pealikuna oli ka ballistika ekspert, kes pidi võimalikku kuriteopaika inspekteerima – tulirelvakasutamisega oli kaasnenud ohver, vähemalt öeldes. Aga Võnnu kihelkonnas leidus mees, kes pidas teda endaga sarnaseks ja läks mängis kuriteopaigal konstaablile sõjaväeluure ohvitseri. Tuli kohale ja valjuhäälselt laiates andis hinnangu, et ilmtingimata oli siin tegu tulirelvaõnnetuse ja lausa enesetapuga. Siiski jõudis kutse ka Narva maleva pealikuni, kes mootorrattaga kohale jõudnuna avastas, et konstaabel oli ta ammu ära kuulanud. “Kuidas nii?”, imestas Kütt. Külajant siiski edenes ka soodsalt ja selgitati petturid välja. Nad olid Tanni jõe äärse soise heinamaa viletsad pidajad, kes sulasrahvana eelistasid peremeestelt sente pommida. Ekspert Kütt vihastas, ta oli ka traditsioonipreestrite organisatsioonis, tegelikult gnostiline selts, ja ametikohti ühandades oli tal õigus teha nimetustes esiletõstmisi. Nii sündis Sitapäälitse. Vanemohvitser Kütt vandus ka Kuubal veel pahasena, et “See on minu õigus!”

Kes elasid Sitapäälitsel. Juhuse tahtel oli Inseneril krunt Agali järve ääres, seal kuulsingi, et Sitapäälitse pidajad saanud kriminaalkorras kelmustüki eest ka karistada, et soovisid sugulasi veretööst välja aidata. Keegi lisas, et nende nimi olnud Jakapi!


Kuuba jutud (3): Kõlast ja valekõlast

30. aug. 2019

Fulgencio Batista (1901-73) oli samast põlvkonnast nagu isakene Kütt. Räägiti, et kui Vabariigi esimene mees tõstis ta kindraliastmele, siis teinud eesti ohvitser erandi ja tantsis astmetähistamiseks suuremal pidustusel Linda Eikelmanniga terve öö, peamiselt latiino tantse. See tantsukeerutamine revolutsioonilise laine tõusu ajal, mis tõi võimule Fidel Castro, kelle suguvõsaga on pistmist nii mõnelgi elaval eestimaalaselgi, tegi vilet igasuguste DDR terroristide suus – “pidu katku ajal ju”! Kindral Kütt rääkis lisaks Narva kohalikele keeltele, nendeks olid toona sajandivahetusel Narva uulitsatel eesti ja vene, ka kirjaoskaja saksa keelt, sest mingi astmeni käinud saksakeelses koolis ning loomulikult vuristas ametikohajärgselt hispaania keelt. Kuulsin oma kõrvaga. Seejuures polnud ta peres polüglott võrreldes Martin Eikelmanni tütardega. Suur Linda nentis, et keeltes Kolla andekas pole….. Inglise keelt rääkis kindral ju samuti, aga ilmselt konarlikumalt kui teisi. Viis plusski keelt polnud vanakodanlastele mingi number!

Ja vaadake nüüd neid uuskodanlasi, endiseid okupatsioonivõimu kambajõmme aga ka enamuse ajast kapitalismi oludest virisenud vasakliikumiste sümpatisaatoreid Läänes – vene keelt ei olegi vaja osata, piisab kui inglise keeles hindudele konkurentsi pakkuda nn balti fonofiiliaga!

Vale kõlas alati valjult ja eksootiliseltki nagu Ahnenerbe“… võitis lastejooksu Dallases… me teeme Raulist sellise sõjamehe …” -, millele järgnes mõnikord naiste hüsteeriline rahulolematus. Kui väike naljamees oli lahkunud oma koodiga jäljetult, siis pilgati, et võitis paar aastat nooremaid USA lapsi poole kilomeetri ehk staadioniringi vahemaal, ent üldiselt ei tahtnud keegi Kalde nime taha peitunud tšekistide produktsiooniga tegeleda. (Keskmise Kolsari puhul räägiti folklooriks, et kord palunud lõpu eel väsinud tuntud Onu favoriit ehk jooksuäss teda möödumise ajal koos finišijoonele sörkida, mida too kergemeelselt tegigi, aga kui lõpujoon juba 100 meetri ulatuses oli tegi kiirenduse ja võitis efektselt!)

Esimene lapse-ealine laimaja ja kiusaja oli mul Kuuba saarel väike blond venelane, keda tema teisel pool piiri sotsialismi ülesehitavad vanemad ei tahtnud sotsialistlikku lasteaeda panna ja kes ka umbkeelsena üritas isakest Kütti laimata. Seal oli temaga kaasas ka suurem musta peaga venelane, kelle ma hiljem Eesti ära tundsin 80.aastate alguses. Tema privaatpropagandistlik rohujuuretasandi läbikukkumine ameeriklaste seas tegi isakesele rõõmu! Enamgi, vene valge esivanemaga tõlkevahendaja edastas teda algusest peale lohakalt ja pilkavalt! Naised olid mulle juba vene keele aluseid õpetanud. Kahju, et sellest õppinud pole järel-ENSV-ski nii mõnigi!


1001 Stirlitzit (11): Arturi legend

28. aug. 2019

Lisaks identiteedivargustele, mis seisneks, n ä i t e k s , ka näkku-kustud väikevenna puhta lehe ülevõtmises, esineb teinegi iseäranis kriminaalsetes seltsingutes, kuna vanglas istutakse kambrites kaua ja tihedalt koos, ülevõtmine ehk legendivõlg. Te kuulete kunagi, et Kuubal oma majas elades õppis Romero lugema ja isegi klotsidest pani kokku mõne sõna, kuna kurjas ENSV-s unustas ta kõik! Siis astub teie juurde tsõgan, kes räägib, mida talle ema rääkis tema andekast lapsepõlvest. Sama lugu!

Kõik tunnevad huvi the Arturi loo üksikasjade üle. Kas seisnes tsõganivanurite kavalus voodite vahetamises, hälli all passimises või milleski eksklusiivsemas!? Näiteks et ainult the Artur’ile pakuti peedisuppi nagu ma mõistatuseks küsitud lugu omapoolt lahendasin!

The Artur oli nii kõva valevanduja, et suurpere kohtupidamisel hakkas Vana-Tsõgan kuradit ennast külastuskäikudes ja sekkumises kahtlustama selles rämedas lähenemiskatses, mis peletab igalt lapselt eemale igasuguse eluõnne ja määrab ebauskumusega lausa eluaegsesse pimedusse, mida meie näeme alaarenguna.

Olgu kuidas oli, kas peedipissi jälg või sängi alla-kohale peitunud vanuris, siis vahelejäänud the Artur’i üle kohtupidamiseks kutsuti kokku linna tsõganivanemate senat ning karistuseks võrdselt seriaalse teotuse eest ja kuratliku valetamise trahviks a. visati ta välja perest-peavarju alt b. tsõganite seast üldse, c. ja määrati trahviks maksimaalarvu tunde persekeppi.

Kunagi oli Luunja lastelaagris nn pahade poiste rühm. Kord tulid vanemad poisid itsitades tuppa ja ütlesid, et Roometile tehti meeskasvataja laua peal perse. Kui see tuli jutuks maakonnakooli naispedagoogi juures, siis manitses ta et poisid ärge naerge selle hullu asja üle!!! Midagi ei saanud teha julgeoleku vastu!


Insomnia (3): The Angel Has Fallen (2019)

27. aug. 2019

21.augustil alustas teed globaalsesse kinolevisse action/thriller The Angel Has Fallen, mis peaks vaatajaid tõmbama eelkõige 188cm pikkuse Gerard Butleri juhtfiguuuri tõttu. Kahetunnine film on toodetud 40 miljoni dollariga ja esimeseks nädalaks on 30 tagasi teenitud. Millest see on? Eelkõige, et kõrge mängupanus nõuab aine pisiasjadeni tundmist ja reetmine ehk ka masinasse viskamine tuleb neilt psühhopaatiliste kalduvustega inimestelt, keda tunneme pikka aega. Selles filmis on kaks juhtivat paari Wade Jennings ehk sõjalistööstusliku ettevõtte Salient Global juht, kes kasutab ära vana kamraadisuhet Mike Banninguga, kes pika teenistussuhte järel tehakse mõned minutit enne atentaadi katset Salateenistuse ehk presidendi ihukaitse pretoriaanide pealikuks. Ülesanne, mis Ida-Roomas kuulus pärilikult siitkandi Põhjala meestele, mh kylfingutele.

Mustanahaline president Allan Trumbull’i ametiaeg ei võimalda sõjast elatujatel teenida, nõnda teeb asepresident Martin Kirby diili sõjalistööstusliku kompleksi esindajatega. Täideviijaks valitakse Wade Jennings, kes ihukaitse ainet tundes saab kergelt koguda Banningu DNA-d jmt asitõendiks ja lavastada karjääri tippu astunud mees patuoinaks. President elab rünnaku üle, ent langeb koomasse ja Kirby loeb ametivannet nagu Johnson. Süüdistab teise asjana ilmsüüta Venemaad ja valmistub sõjaks. Et Venemaal pole midagi konkurentide aeglustamiskatsetega pistmist – see on väga naiivne arusaam konkurentsist. See ongi filmi Achilleuse kand. Venemaal on juba 100 aastat pistmist globaalse terrorismi ja väljapressimise süsteemi ehitamisega. Loomulikult tuleb haavatud president koomast välja ja superihukaitsja põgeneb konvoist kallaletungijate ebaprofessionaalsuse tõttu nende autost – edukam võime rünnata ei tähenda tõesti professionaalset kinnipidamuslikku eskortimist. Benningi pere – naine Leah koos tütrega ja metsapagenud Vietnami veteranist isa – on kogu faabula teisejärguliste episoodide seeria. Trumbull nimi peab vaatajaid reaalelus justkui hoiatama, et venevastased sanktsioonid reaalelus on pelgalt propagandakõlksud. Tõesti, võib-olla mõistuse koputuseks Hollywoodis Los Angeles’is oleks vaja järgmist Burevestniku katsetust Kamtšatkal?


Suvenaudingud: “Kaksteist tooli”

26. aug. 2019

Oli soov aiatoole teha. Mul oli üksikuid hööveldatud laudu üle, paaris ja paaritult. Kõigepealt tegin Standardi, milleks läks neli pikka lauda. Siis improviseerisin ülejääkidega ja kasutasin kahte üksikut terrassilauda kattelaudadeks. Seejärel avastasin, et kaubaalusega oli kaasatulnud hööveldatud lahtised 120 cm varbelemendid (millest seljatoe kate) ning nii sai eelmiste ülejääkidest veel Avantüüri. Lõpuks tegin kahest lauast – 190 cm hööveldatud koridori lauast ja üksikust voodrilauast – kuuejalgse Plagiaatori. Viimast ei soovita kellelgi korrata. Ideesid jäi veel ülegi.



Repliik: See oli palju hullem!

25. aug. 2019

Keegi süüdistab mind jälle ilustamises ja isegi võltsimises, kuidas 80-aastast vanemohvitseri tema kodulinna tänaval anaalputinoidide poolt alandati. Mitte et teda löödi ja sõimati, vaid üks alamohvitserist KGB-värdjas, keda Kaitsepolitsei jälitada pole tahtnud (sest ma pole Kalde-menetlustest kuulnud), tulistas teda lähedalt pärast seda avalasku läbi pükste, mille tõttu Eesti vastupanu juht kukkus. “Sa tulistad kindralit!”, hüüdis talle EW ohvitser. Bolševik teatas avalikult, et tema jaoks pole väljaspool NL piire ühtegi vanemohvitseri. Arvatavalt tahtis KGB tal tasakaalu reguleerivaid istmikusuurlihaseid läbi lasta, välja tuli riivekas ja rikutud püksid. See on ilmatu võlg mitte seda vana asja siiani mitte ära klaarida! Minu jaoks pole seetõttu ka ükski teie nõukapaber mingi argument, olgu see hariduses, ametikohtades-armees jne.

Mina ei kahtle, et Kütt oli kindrali auastmes tunnustatud spetsialist. Pärast 1973.aasta oktoobrisõda peeti erinevaid rahukogunemisi. Ühel sellisele võttis mamma mind kaasa ja ma istusin oma USA lastehoiu inglise keelega vanemohvitseride (kolonelid+, vanemdiplomaatid ja aristokraadid) pereliikmetega samas toas aja surnukslöömiseks. Sellest ajast jäi meelde kellegi araabia riigijuhi alaealine sõbranna, kes vahetevahel hüsteeriliselt häält tegi. Mamma luges talle lahkumisel sellise koosolemise häirimise pärast nn vanema inimesena paar sõna peale. Egiptusel pärast 1981.aastat seda akuutset probleemi enam polnud.

Kütt oli sõjalise eksperdina kindral, ma poleks vastasel korral seal istuda saanud. Minu teada ka ainuke eestlane (tegelikult Narva tšuud), kes väljaspool mitte-eesti soost inimeste lahingüksusi kindralina on opereerinud.

Et see nii masendav poleks, siis meenutaksin ühte villapidu Kuubal, kus isakene koos Linda Eikelmanniga 70.eluaastates veel latiino tantse kõrvuti 20-30.aastastega keerutasid. Mul on see pilt vahetevahel siiani silme ees. Nad nagu ei saanudki vanaks kunagi ja need liikumised tantsupõrandal vastasid pigem sellele, mida on kõneldud easterlingidest, ent mis alati oli võõrastavas kontrasti ENSV-s nähtuga, kus võnnu-lapulised siiani eesti värve määrivad.


Viies sünna ENSV-s – hanged paistavad?

24. aug. 2019

Kuuba jutud (2): Kuritegelik-skeem

23. aug. 2019

Et terve 20.sajand on olnud tõmmatud kuratlikku skeemitamisse, see paistab ajaloolise tõsiasjana, ent küsimus on ka juudi-kristliku teoloogia põhiteesis inimese rikutuses algpatuga (=reeglirikkumine veres) ehk asjad pole kunagi ega hakka olema teisiti kui Päevilmsena paistis kahes maailmasõjas. Minu foster family oli kuratlik skeem – Ülle poolel olid “tädi Ülle ja onu Ülo”, loomulikult pole seda Eikelmannide sugupuus (sest Karakulkod pole Kütt-Eikelmannidega suguluses), ent sama inimese “Elsa poolel” Ülle-nimi n.ö unustati ja onuna Ülot kunagi ei mainitud. Seadus peaks keelama topeltpassid, isegi miljardär Epsteini Austria kodakondsus läbiotsimisel leitud passi tõttu seati halba varju, aga Eesti Kolmas vabariik neis suhetes vahele pole tulnud ja pahaaimamatute lollitamist lõpetanud. Pole mõtet küsida, kas häbi on, sest ilmselgelt pole südametunnistuse raasugi.

Ma lähen ajas ette, oma paradiisi suunas, kus esinesid omad maod ja pagulasi teesklevad vene värdjad, keda järgnevates episoodides kohtasin kinnise sõjaväelinna Tartu kesklinnas populaarse lastekaupluse Mäng ja Kool ees.

Kuuba villas elas pikki perioode ka noorem mees, nimetagem teda Toomaseks. (Peaksin lisama, et “nimi muudetud”?) Ta oli samuti II maailmasõja ajal Euroopas võidelnud. Tema südametunnistus ei lubanud saksa poolega liituda. Ta nimetas alati enda armeeks Eesti armeed. Raul, nimetagem edaspidi teda T. et Ivani looga tema narratiivi mitte mingil moel integreerida, hakkas koos temaga juba relvi puhastama ja neid ka kokku panema. Ka mina kibelesin kahe-kolmesena juba relvalaua juurde ja see oli probleem. Naistele ei meeldinud see mitte põrmugi. Vaatasin lahtuvõetud vintrelva ja osutasin ühele detailile, mille otstarvet ma ei taibanud. “Mis see on?”, küsisin ma. “Sina tuled vist ülevalt!”, vastas ta.

Ta rääkis mulle, vahel koos Niguliga, Euroopa sõja kurjast eripärast ja sellest, miks on vaja Abwehri mehi ka ära koristada. “Ara usalda k u n a g i, kuuled, SS-mehi!!! Nad on elajad, treenitud mõrtsukad, kes sinu külje all tapavad jätisetembuna ja seejärel kaebavad veel, et sina olid koos nendega!”

Juttu tehti ka II maailmasõja ajal toimunud tsiviilelanikkonna kallal vägivallatsemisest. Ta tahtis vahele minna, ent oli vähemuses. Korra tal siiski õnnestus sõja jalust põgenejaid teedel tapnud saksa armee jätistele vahele minna ja nad kõik maha lasta. Laskesportlase eelis! Minul ei ole alust kahelda tema oskustes. Mina käisin ja nägin mida nad suutsid mägedes teha!

Ja mis oli Abwehril kõige sellega pistmist? Mulle seletati, et Abwehri ehk saksa luure ametnikud olid alati igasuguste hävitustööde planeerimise juures, ka Eestis, ent dokumentides neid kunagi ei esinenud. Nii sai jälitada alluvat käskutäitvat rindeüksuse ohvitseri, ent mitte kindralstaabiga seotud kohapealset meest, kes kogu aeg sedeleid ja käske välja saatis tentsikuga. Pärast II maailmasõda olid nad sõjatribunalide silmis puutumatud lihtkodanikud, sest nad polekski nagu II maailmasõja ajal kuskil teeninud. Keegi pidi selle teene tegema, et põrgusaadikud koju tagasi lähetada ja kõigi süüdijäänud regulaararmee ohvitseride viga oli neile kuuletumine – nad poleks saanud teha midagi, kui nende volitustes oleks õigusega kaheldud. Keda nad oleksid saanud kutsuda enda isiku tuvastamise juurde kuskil eemal põllul-metsas külavahel?


1001 Stirlitzit (10): K E S läks kallale? ((Valve-)onu-tapmine)

22. aug. 2019

Ma ei suuda leida enam postitust, milles ma jutustasin KGB-seersant Kalde provokatsioonist kohaliku nn ODESSA-rakukesega, kus enda sõnul vanemad mehed olid saanud Waffen-SS sõjalise väljaõppe ja grupeeringu vanem laskus homoseksuaalsesse läbikäimisse EW vastupanu kaptenit teeskleva provokaatoriga. Kalde organiseeris ametikorteris grupeeringu arveteklaarimise – kahe lihtliikme, liibuvates teksastes käima kippuva noormehe anaalvägistamise. Noorte naiste ja väikelapse jaoks oli see karjumine seal ikkagi üsna kohutav, sest ilmselt ohvrid artsid et neid ka ära tapetakse, kui abi ei saa! Loomulikult aitas KGB-seersant Kalde siit edasi juba ohvritel kaebusi vormistada, et sellega vastupanu rakuke lõhestada ja vägivaldse pederastiaga osalejaid diskrediteerida. Vastandamine, kui uurimisalused tulid Kaldelt aru küsima, et “kuidas sina Kütt said meie peale kaevata!”, oli olemuslikult lõbus seik, kui Kalde selgitas et (väike) Linda on tema õde, mitte abikaasa, ja tema teenis Valgevenerinde üksuses (“Mul on palju tunnistajaid!!!”). Ta võis mingil hetkel isegi neis punaarmee rindeüksustes figureerida, ent oli tõsiasi ka tema suhe saksa poolel sõdinud üksustega, vlassovlastega. Ehk tema pole Nikolai Kütt – “Üldse m i n d s e l l i s e r e e t u r i g a võrrelda!”, hakkas ta ühel hetkel sõrme viibutama. Nooremate naiste osas ta vältis asjaolude valgustamist, sõnades et need on Linda tütred. Grupeeringu liider ei jätnud jonni ja sõnas, et 1944.aastal kohtas teda just Kütina eesti mundris. “Te tõite minu kätte Elsa?”, katkestas teda küsivväitega Kalde. Ja pööras tundeliselt selja – “oleks enne öelnud, ma oleksin teile vastu tulnud!” Mis seal oli olnud, polnud vestlusest selge. Mina kahtlustan meest, keda ta isatas, GRU vastuluure julma kõrilõikajat-provokaatorit 1944.aastal sellises rollis. Igatahes hakkas grupeering eluõiguse ja ühtsuse nimel võitlema. Omasid oli võimalik tagasi pöörata, ent KGB ohvitseri ülesanne oligi asi lõpuni viia ja kriminaalsüüdistuse abil poliitiline oht nõukogude riigikorrale kõrvaldada lõplikult. Vahetati jälle korterit, paneelmajast vanemasse kesklinna puumajja. Ühel õhtul sisenes kiirel sammul tšekist, pööras elutuppa raamaturiiuli taha varju ja varitses selle tagant jälitajat, keda tabas läbiva haavaga käest rindkeresse. Ma mäletan, et tehti kaks lasku, teine lamava KGB-jahtija suhtes, kes oli relv käes Kaldele järele läinud. Keegi sealt haavaga ära kanti, seda ma mäletan. KGB-provokaator pidi nüüd kiiresti leidma veel eksklusiivsema turvakorteri ja mõnda aega ta kohta vältis, end näole ei andnud. Keegi käis seal siiski päevasel ajal, kui teised olid lahkunud, vahetevahel asju võtmas, lühikest kasvu hoolitsetud mees – see korter oli sisustatud enne ja asjad selles asusid käepäraselt ehk neid sahtlites vinnata võis seal pikemalt elanud inimene. Ent ühel pärastlõunal (?) tuli kiiruga jälle ülikonnastatud mees, kelle nägu ma märkasin vilksamisi, sest olin oma piirdeaiakese taga toimuvat alati kaemas, teda jälitas ODESSA-vanem. Tema käsi oli endiselt kipsis nagu lõbusa vastandamise ajal, mis viitab lahtisele murrule ja kahe kuusele ajalõhele kahe sündmuse vahel – homovägistamise provokatsioon vastupanurakukeses ja kättemaks. Kui ta oli jõudnud ukselävele, siis kostus vali plaks ja tundus nagu aken oleks kinni partsatanud. Seevastu lühikesekasvuline mees, kes seljatagant vaadates võis olla Kaldest eristamatu, oskas end sättida toas raamturiiuli taga kohale, kust KGBmees varitses eelmisel korral jälitajat. Nii tundus.

“Kust see raks tuli?”, küsis homovanem omaette kui nägi mahakolksatanud mehe kogu. “Mina seda ei teinud!” Ta toodi uurimise korras tagasi n.ö sündmuskohale. Kipisi enam käel polnud. “Ütle neile, et minul relva käes polnud!”, palus ta mind. Ma kinnitasin seda, et temal tõesti käes relva polnud, ent lisasin, et püstol võis olla ka kipsi sees. Ma pidin ikkagi kolmene vähemalt olema nii leidliku uurimishüpoteesi püstitamise jaoks! Mulle ei jätnud mõnedest tegelastest sugugi head muljet ilkumine selle üle, kui ma ütlesin, et tõtt tuleb rääkida, kui erinevas eas mehed, lausa raugaeani, olid sinna kogunenud uurijate lahkmise järel muljetama. Ent tagasi lasu lähiaega. Sinna komberdas järgmisena, pärast kipsimehe lahkumist, puujalaga mees ja hakkas kohe vanduma! Mis oli eripärane, et tavaliselt eelnes mehe tulemisele puukoridoris pikk astete kopsimine, mida seekord polnud. Ta tuli kõrvalkorterist. (Mis edasi juhtus, kui laipa ära viidi, seda tuleb teil jahtida nüüd kordustest. Muuhulgas siis ma kogesin nn valede ehk teisikute tegemise praktika üldisust vene julgeolekusüsteemis selliste ärakoristamiste puhul – keegi pandi isegi kiusust ikkagi asemele, rääkimata mundaansematest motiividest)

Seejärel hakati koreris asju lahti võtma, kuni sama toa tagaseinas avastati auk. Selle kaudu oli võimalik nii pealt kuulata kui ka ilmselt projektiil kellegi kuklasse saata pelgalt 3-4 meetrit eespool. Seda lugu ilkuski (aastaidki hiljem) minister Tibar telesaates, et “Läbi seina laskmine pole mingi laskekunst vaid timukatöö, et oma (sõjakuritegude) kaasosalisi-tunnistajaid ära koristada!”

Ilmne, et sellise sõnavõtuga implikeeriti legendaarset laskesportlast ja Narva maleva pealikku Nikolai Kütti seda enam, et mina kandsin sellel hetkel nime Romero Kütt. Mõni vaimselt ebakindel kahtlustas minu üleloomulikku (ingellikku) sekkumist, mis karistas võimalikku kallalekippujat. Puujalaga mees oli Melso, Meeme sõber, kes küsis aastaid hiljem, kas ma mäletan, kes ta oli. Loomulikult ma ei mäletanud isegi seda, et “Elsa Karolini” nimi oli olnud Ülle Karakulko! Kohe pärast seda seika vanduva mehega tuligi Ülle mulle järele ja viis meid välja. Maja fassaadil oleks nagu mingeid korrastustöid tehtud, paremal küljel olid tellingud, ent akna kohalt rippus köie otsas mingi väiksema seljapikkune, pigem istmikune, puuplaat. Kas keegi võis end selle külge siduda ja Batmani kombel lasta? Vaevalt. Igaüks, kes sellist juttu hakkas hiljem ajama oli kohe minu jaoks välja arvatud. “See on meie mees!”!, ütles Ülle, kui olin siiski mehele osutanud, kes seda plaati oli läinud ülevalt vaatama.

Siseringis oli sellise eksituse motiiv tegelikult ilmne. Minu jaoks tähendas see Küttidele varju tõmbamist – “Kas sina olid seal? Mis su nimi on?” Nii küsitleti väikest last. Ja isegi müüjad kaupluses peksid keelt. “Tapeti inimene, korteris oli samal ajal väike laps, ta nimi oli Kütt! “, sosistasid müüjatädid omavahel. Mul oli röövlinimi ja nüüd oli väga lihtne selle asitõendi kaudu, et mind seal kinni hoiti, näidata sõrmega Küttide poole. NL väja ma ei saanud, ent nime muuta küll, seda enam et seersant Kalde siiski aimas tegelikku motiivi.