Ta oli tubli pereisa, vähemalt enamuse aja, kui ta oli avalikkusele nähtav. Tal oli abikaasa Aileeniga viis last.* Suure osa elust töötas ta paljudele kättesaamatuks jäävas unistuste asutuses MI6, ning enne Guy Burgessi ja Donalt MacLean’i ärahüppamist 1951.aasta mais, peeti teda järgmiseks MI6 juhiks. Ja miks pidi teda keegi kahtlustama koostöös proletaarlaste, tehasetöölistega ja kommunistidega? Tal oli upper class taust, mis võimaldas tal koloniaal-ametnikust isa jälgedes käia kõige paremates Suurbritannia koolides: Westminister School’ist lahkumis järel sai temast Cambridge Trinity College ajaloo ja majandusteaduse tudeng. Lõpetamise järel oli tal suur hulk kasulikke sidemeid ja 20.eluaastast oli ta hakanud võtma nõukogude agent Otto (Arnold Deutsch) ülesandeid – spioneeris alguses isa järel, seejärel tegi vaatlusi abikaasast.
*Tegelikult vaatas old-boy network selgi korral läbi sõrmede hea kolleegi puuduvale korrektsusele, sest Kim oli veel juriidiliselt abielus esimese naise Litzi Friedmaniga, ilmse kommunistliku aktivistiga Austriast, kui ta oli saanud Aileen Furse’ga kolm last. Alles siis Kim nn aumehena lahutas ja võttis laste ema ära!
Kim Philby (1912-88) oli andnud vanadele sõpradele kella, ehk kasutas MI6 ametnikuna siseinfot, et need saaksid aega kaduda. See kergitas kahtlused “kolmandas mehes”. Ta pidi riigiametist lahkuma, töötas ekspordifirma kontoris mõnda aega ja ka välisteenistuse siseinfohäälekandja koostajana, kuni sai 1956.aastast, ehk kuni haihtumiseni 1963.aastal Beirutis, väliskorrespondendina tööd Liibanonis Economisti ja Observeri ajakirjanikuna. Vahepeal – 1955.aasta oktoobris – astus avalikult parlamendis tema hea nime eest välja välisminister Harold Macmillan, kes kinnitas, et “pole alust järeldada nagu Philby kunagi oleks reetnud oma maad!” Sama aasta novembris korraldas ta kurikuulsa pressikonverentsi (vaata selle sissekande esimest animatsiooni!), kus kümnete kaamerate-fotograafide ja ajakirjanike ees valetas neile silma pilgutamata: Ma polnud (kolmas mees); ma pole kunagi olnud kommunist!
Briti luureteenistus kasvatavat järelkasvu siiani nende legendaarsete ülesvõtete ja salvestustega, kuidas luuraja peab varjama identiteeti ja ka pressiga suhtlema. Korrakski pole kerkinud küsimust, kas Kim Philby oli haige hingeeluga inimene, kelle sotsiopaatia jäi lapsena markeerimata. Moraal on selles, et kui inimene on intelligentne ja sarmikas, ent ometigi sotsiopaatliku käitumisjoonega, siis tuleb korduvat petmist, valetamist, promiskuiteetsust, alkoholi kuritarvitamisi jmt sellega kaasnevat varakult diskrimineerida ehk panna ärakasutajale märk külge. Iga koerapidaja teab, et kui koer on paar korda kana karistamatult murdnud, siis ilmselt on teda parem elu lõpuni kinni hoida, sõltumata sellest, kuidas ta peremehele saba liputab, kintsu kraabib või külje vastu liibub!
Mis sotsiopaadi peas täpselt toimub, seda ei olegi vaja lihtsurelikul endale ette kujutada.
Kuidas siis õnnestus Philbyl infiltreeruda? Ta oli sarmikas, hea vestluspartner ja ei näidanud kunagi välja frustratsiooni, ta kiiranud lahkust ja tähelepanu. Nicholas Elliott (1916-94) oli tema eakaaslane, kes oli sarnase taustaga ja kuulus sarnastesse klubidesse, ja pidas kaua Kimi enda parimaks sõbraks, samal ajal, kui usaldatu rändas teist otsa pidi kiiresti Moskvasse. Mõnikord olid sellel nii võikad tagajärjed, et Philby kurjuses ja haiglases iseloomus ei jää mingit kahtlust: 1943.aastal kadus Istanbulis Hispaania saatkonna kokteilipeolt Abwehri ehk armeeluure ohvitser Erich Vermehren (1919-2005) koos abikaasaga. Vermehren’ite, veendunud traditsiooni-katoliiklaste, kes vastandasid end võrdselt nii kommunistidele kui ka natsidele, ülehüppamine brittide poolele lubas koguda mitmesugust informatsiooni armee ja relvatööstuse organisatsioonist-koostööst, ent samuti anti edasi antikommunistlikult meelestatud põrandaaluse katoliikliku vastupanuringidesse kuulunud inimeste-sümpatisaatorite nimekirjad. Need, kes nõukogude tsooni jäid, eluga ei pääsenud. Britid ei suutnud neist leida suurt kedagi II maailmasõja järel! Teisel puhul ilmus Istanbuli luuretaustaga seltsimees Konstantin Volkov, kellel oli informatsiooni ka MI6 juhtkonda kuuluvast NKVD agendist. Loomulikult sattus siingi just kits omaenda intiimküsimuses ülem-menetlejaks. Philby viivitas, laskis KGB-l sabast kinni saada ja Volkovid, ka igasugune jälg neist paberil, kadusid jäljetult. “See oli vastik töö, ent see värdjas oli oma osa väljateeninud”, kommenteeris Philby hiljem juhtunut. “Headuse kiirgamise” taga oli halastamatu ja süümetu tõbras.
Võib ju parastada, et ka tema sai oma palga seltsimees Rufina Puhhovaga Moskvas korterit jagades, kui esimesed kümme aastat oli sisuliselt koduarestis, tal polnud mingit koloneli auastet ja tema mälestusteraamat My Silent War ilmus enne Suurbritannias (1968) kui Venemaal (kärbetega tõlge 1980). Sm Puhhina kommenteeris, et abikaasa oli kainena elav ja intelligentne, ent niipea, kui paar klaasi kõrist alla olid läinud, siis ilmus helge kooriku alt välja jampsiv mölakas, kes mögises nagu täielik idioot.
Tegelikult oli kõigi nende pääsemiste ja organiseerimiste taga, mis lõpuks jätsid MI6 mainele jäädava pleki, vanad sõbrad nn old boy network. Mahajäänud kolleegid, kes tema eest Macmillan’ile kostsid ja Beirutisse koha organiseerisid, ei saanud end tunda paremini, kui Neville Chamberlain (1869-1940) Adolf H. autogrammiga “Mul pole (fan club’ile?) rohkem nõudmisi!“
Kõige enam sai haiget ilmselt Nicholas Elliott, kes ilmus 11.jaanuaril 1963.aastal ootamatult Beirutisse tema korteri ukse taha; Kim oli juba korduvalt end joonud erinevatesse staadiumitesse, mille puhul oli meedik käinud õmblemas samuti kohtumisest radiaatoriga saadud peahaava, rääkimata kümnetest väljale langemistest; ja sai ka täieliku suulise ülestunnistuse – jah, tema andis Guy’le ja Donaldile märku Stalini juurde kadumiseks!
Vaatamata raskele täisjoomisele sellelgi korral, vältis Philby kirjaliku tunnistuse andmist. 23.jaanuaril 1963.aastal kadus Kim Philby Beirutist, maha jäi ka 1957.aastal ootamatult surnud Aileeni, kes samuti meest kagebiitluses kahtlustas, järel võetud 40.aastates Eleanor Brewer: oma jutu järgi astus nõukogude kaubalaevale Dolmatova, teised arvasid, et Süüria ja Iraagi kaudu pagemisel jõudis ta maismaatsi Nõukogude Armeenia piiridesse! Alles sama aasta juulis ehk kuus kuud hiljem söendas Suurbritannia tunnistada, et Kim Philby oli kolmas mees, kes tõmbas kõiki haneks ja sai eluga-tervelt minema.
Miks teda ei kahtlustatud algusest peale? Veelkord küsides! Sest küsimus oli alati neis, kes teda tundsid, mitte selles, mida võis igaüks, kellele teda soovitati, ise järele uurida. Kollane pidanuks vilkuma juba siis, kui ilmnes, et tema isa – briti ametnik – oli vahetanud kristluse islami vastu ja saanud mitte ainult Saudide dünastia innukaks sümpatisaatoriks vaid kuninglikuks nõunikuks. Sest arvatakse, et päritolu – kes ollakse – defineerib inimest. Kui me kaasaegset EV riigiaparaati vaatame, siis ei tohiks hing üldsegi mitte rahu saada, sest EW ametnike järeltulijatest on leidnud tagasitee vaid mõned. Enamus praegusi riigiametnikke, nende järeletõmmatud sealhulgas, on ENSV-aegsed. Selle taustal, juttu pole ju ainult Hermann Simmist, on NATO laienemine mitte ainult ilmne suur-Risk vaid lausa enese-Ohverdus! Kui Philby puhul tema päritolu ei defineerinud teda, siis mida oodata neist, kes tervikuna kuuluvad pigem nõukogude süsteemi, mis neid mängu lubas ja kutsus, tänuvõlglaste sekka!
Sellest aspektist vaadelduna, kuidas üks sotsiopaat sõpru ja kaasinimesi oma huvides ära kasutas, rikkus neis usalduse ja mõnel puhul karjääri, on Kim Philby lugu vaadeldud 2014.aastal BBC-s valminud kaheosalises dok-seriaalis – Kim Philby: His Most Intimate Betrayal – ehk sellest, kuidas seltsimees Philby manipuleeris ja kasutas läbi aastate ära Nicholas Elliotti sõprust-vastutulekuid.
Posted by studiacartesianaestonica 
Studia Cartesiana Estonica 